—

Stichting ROM-projecten, esindaja: advocaat J. Roeleveld,

—

Madalmaade valitsus, esindaja: C. ten Dam,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: L. Flynn ja A. Weimar,

1

Eelotsusetaotlus puudutab komisjoni 16. oktoobri 1995. aasta otsuse K(95) 1753, mis puudutab Euroopa Regionaalarengu Fondist (ERF) ja Euroopa Sotsiaalfondist (ESF) toetuse maksmist rakenduskavale väikese ja keskmise suurusega ettevõtjatele (VKE) suunatud ühenduse initsiatiivi raames eesmärkide 1 ja 2 alusel abikõlblikele piirkondadele Madalmaades (edaspidi „maksmisotsus”) artikli 6 ja EÜ artikli 249 tõlgendamist.

2

Taotlus esitati vaidluses Madalmaade õiguse alusel asutatud fondi Stichting ROM-projecten (edaspidi „ROM-projecten”) ja Staatssecretaris van Economische Zaken (majanduse riigisekretär, edaspidi „riigisekretär”) vahel, mis puudutas ühenduse initsiatiivi raames väikese ja keskmise suurusega ettevõtjatele antava rahalise abi lõpetamist ja selle tagasimaksmise nõuet.

3

Euroopa Ühenduste Komisjon avaldas 1. juulil 1994 liikmesriikidele mõeldud teadaande, milles määratleti üldpõhimõtted rakenduskavade või üldtoetuste jaoks, mille osas kutsuti liikmesriike väikese ja keskmise suurusega ettevõtjate ühisturuga kohandamist käsitleva ühenduse initsiatiivi raames ettepanekuid tegema (EÜT C 180, lk 10).

4

Maksmisotsus sätestab:

„Artikkel 1

Käesolevaga kiidetakse heaks Madalmaade väikese ja keskmise suurusega ettevõtjate rakenduskava, mis on vastu võetud ajavahemikuks 30. november 1994 kuni 31. detsember 1999 ja on ära toodud lisades, ning hõlmab VKE-le suunatud ühenduse initsiatiivi raames eesmärkide 1 ja 2 alusel Madalmaade abikõlblikele piirkondadele suunatud mitmeaastaste meetmete koherentset kogumit.

[…]

Artikkel 6

Ühenduse abi puudutab kava raames võetud meetmetega seotud kulutusi, mida vastavas liikmesriigis tehakse siduvate õigusnormide alusel ning mille jaoks vajalikud rahalised vahendid rakendatakse spetsiifiliselt hiljemalt 31. detsembril 1999. Meetmetega seotud kulutuste arvestamise lõplik tähtaeg on 31. detsember 2001.

[…]

Artikkel 9

Käesolev otsus on adresseeritud Madalmaade Kuningriigile.”

5

ROM-projecten esitas 31. augustil 1999 riigisekretärile saadetud kirjas taotluse Madalmaade VKE rakenduskava alusel toetuse saamiseks projektile „Kenniskaart Medische Technologie en Life Sciences” (meditsiinitehnoloogia ja bioteaduste mõistekaart).

6

Riigisekretär andis oma 29. detsembri 1999. aasta otsusega ROM-projectenile nimetatud programmi raames toetust maksimaalsummas 200000 Hollandi kuldnat. Ühe tingimusena oli ette nähtud, et projekt peab olema lõpetatud 31. detsembriks 2000 ning et enne 1. jaanuari 2000 ja pärast 31. detsembrit 2000 tehtud kulutused ei ole abikõlblikud.

7

Riigisekretär maksis ROM-projecteni taotlusel nii aastal 2000 kui 2001 talle ettemaksena välja 80000 Hollandi kuldnat.

8

Riigisekretär teatas 11. juuli 2002. aasta otsusega ROM-projectenile, et viimati nimetatu ei ole pidanud kinni maksmisotsuse artiklis 6 sätestatud tingimusest, mille kohaselt toetuse saaja pidi omapoolsed kohustused täitma hiljemalt 31. detsembril 1999 (edaspidi „tähtaeg”). Riigisekretär esitas komisjonile küsimuse, kas eespool mainitu tulemusena peaks toetust vähendatama nulltasemeni; mitteametlikul tasandil oli komisjoni teenistuste vastus sellele eitav. Jäädes ootama komisjoni seisukoha ametlikku kinnitust, määras riigisekretär esialgu toetuse summaks 69788 Hollandi kuldnat. Samuti palus riigisekretär ROM-projectenil maksta tagasi 90212 Hollandi kuldna suurune summa.

9

Riigisekretär vähendas 27. veebruari 2003. aasta otsusega toetust nulltasemeni ja ühtlasi palus ROM-projectenit maksta tagasi 69788 Hollandi kuldna suurune summa põhjendusega, et komisjoni seisukoht on, et toetuse saaja kohustused pidid olema täidetud hiljemalt 31. detsembril 1999.

10

Riigisekretär jättis 26. mai 2003. aasta otsusega 11. juuli 2002. aasta ja 27. veebruari 2003. aasta otsuste peale esitatud kaebuse rahuldamata.

11

Rechtbank te Roermond tühistas 23. jaanuari 2004. aasta kohtuotsusega 26. mai 2003. aasta otsuse ning tegi riigisekretärile ülesandeks teha kaebuse osas uus otsus.

12

Riigisekretär vähendas 16. augusti 2004. aasta otsusega toetuse määra nulltasemeni ja nõudis 72604,84 euro tagasimaksmist põhjendusega, et ROM-projecten ei ole tähtajast kinni pidanud.

13

Kuna ROM-projecten oli esitanud College van Beroep voor het bedrijfsleven’isse hagi selle otsuse peale, tekkis viimati nimetatul küsimus, kas riigisekretäril on õigus ROM-projectenile tähtaja järgimata jätmist ette heita. Ta märgib selles osas, et Madalmade õiguse kohaselt saab toetuse saaja suhtes kasutada sellist vastuväidet vaid juhul, kui see tingimus on talle eelnevalt teatavaks tehtud. Selline reegel tuleneb nii õiguskindluse põhimõttest kui ka Madalmaade õigusaktidest. Käesoleval juhul ei ole tähtaega nimetatud ei riigisekretäri 29. detsembri 1999. aasta otsuses ega sellele otsusele lisatud tingimustes. Samuti ei nähtu see abitaotluse jaoks kasutatavast vormist ega sellele lisatud juhistest.

14

Eelotsusetaotluse esitanud kohus järeldab sellest, et ainuüksi Madalmaade õigusest tulenevalt ei saa ROM-projectenile tähtaja järgimata jätmist ette heita. Siiski tõusetus kohtu jaoks küsimus, kas seda tingimust saab ROM-projecteni vastu kasutada ühenduse õigusest tulenevalt.

15

Neil asjaoludel otsustas College van Beroep voor het bedrijfsleven menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

16

EÜ artiklis 234 sätestatud siseriiklike kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses on Euroopa Kohtu ülesanne anda siseriiklikule kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimasel poolelioleva kohtuasja lahendada. Seda arvestades tuleb Euroopa Kohtul temale esitatud küsimused vajadusel ümber sõnastada (23. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C-210/04: FCE Bank, EKL 2006, lk I-2803, punkt 21, ja viidatud kohtupraktika).

17

Käesolevas asjas on siseriiklik kohus kolmanda küsimuse esitanud alternatiivina, see tähendab eeldusel, et kõigepealt uuritakse esimest ja teist küsimust ning vastus neile on jaatav.

18

Tuleb nentida, et kolmandat küsimust võib uurida ka nendest sõltumatult ning jaatav vastus sellele küsimusele muudaks esimese ja teise küsimuse ainetuks. Kui peaks asutama seisukohale, et igal juhul ei saa abi andmise tingimuste – sealhulgas tähtaja – järgimata jätmist lõpliku abisaaja vastu kasutada, ja seda põhjendusega, et teda ei olnud neist teavitatud, siis ei ole vaja uurida, kas kõnealune tähtaja tingimus on tingimusteta ja piisavalt täpne ning kas sellest võivad otseselt tuleneda abisaaja kohustused.

19

Seega on mõistlik uurida esimesena kolmandat küsimust, ning sõnastada see ümber järgmiselt:

„Kas juhul, kui ühenduse poolt liikmesriigile antava rahalise abi andmise tingimused on ära toodud maksmisotsuses, kuid see liikmesriik ei ole neid avaldanud ega lõplikku abisaajat neist teavitanud, on ühenduse õigusega vastuolus see, kui alusetult makstud summade abisaajalt tagasinõudmise välistamise alusena kohaldatakse õiguskindluse põhimõtet?”

20

ROM-projecten väidab, et maksmisotsuse artikkel 6 oli talle tundmatu ning et seda teadmatust ei saa talle ette heita. Järelikult on talle antud rahalise abi tagasinõudmine vastuolus õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtetega. Nende põhimõtete kohaldamine tagasinõudmise välistamise alusena ei ole ühenduse õigusega vastuolus, eeldusel, et arvesse võetakse ühenduse huve ning tõendatud on abisaaja heausksus.

21

Madalmaade valitsus rõhutab, et ühenduse õigus peab olema kodanikele teada ning selle kohaldamine nende poolt ettenähtav. Valitsus järeldab sellest, et tähtaja järgimata jätmist ei saa ROM-projectenile ette heita, kuna teda ei olnud sellest teavitatud.

22

Ka komisjon on seisukohal, et ROM-projectenile ei saa ette heita tähtaja järgimata jätmist. Kuna siseriiklik kohus nentis, et ROM-projectenit ei ole sellest tingimusest teavitatud ning talle ei saa ette heita asjaolu, et ta kõnealust normi ei tundnud, siis on õiguskindluse põhimõttega vastuolus see, kui kõnealust tingimust kasutataks ROM-projecteni vastu.

23

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et juhul kui puuduvad ühenduse õigusnormid, peavad siseriiklikud kohtud ühenduse õiguse alusel alusetult makstud summade tagasinõudmisega seonduvad vaidlused lahendama siseriikliku õiguse alusel, arvestades ühenduse õigusest tulenevaid piiranguid ning pidades silmas, et siseriiklikus õiguses ette nähtud meetmed ei tohi muuta alusetult makstud abi tagasinõudmist praktiliselt võimatuks või ülemäära keeruliseks ning siseriikliku õiguse kohaldamine ei tohi olla diskrimineeriv võrreldes sellega, kuidas seda on siseriiklikes kohtutes muude sama tüüpi vaidluste puhul kohaldatud (21. septembri 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 205/82–215/82: Deutsche Milchkontor jt, EKL 1983, lk 2633, punkt 19; 12. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C-366/95: Steff-Houlberg Export jt, EKL 1998, lk I-2661, punkt 15, ja 19. septembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-336/00: Huber, EKL 2002, lk I-7699, punkt 55).

24

Järelikult ei saa pidada ühenduse õigusega vastuolus olevaks seda, kui siseriiklikus õiguses võetakse haldusaktide tühistamise ja riigi ametiasutuste poolt alusetult välja makstud rahalise abi tagasinõudmise juures seaduslikkuse põhimõtte kõrval arvesse ka õiguskindluse põhimõtet, kuna viimati nimetatu on osa ühenduse õiguskorrast (eespool viidatud kohtuotsus Deutsche Milchkontor jt, punkt 30; 9. oktoobri 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-80/99–C-82/99: Flemmer jt, EKL 2001, lk I-7211, punkt 60, ja eespool viidatud kohtuotsus Huber, punkt 56).

25

Õiguskindluse põhimõte nõuab, et ühenduse õigusnorm peab võimaldama asjassepuutuvatel isikutel täpselt teada oma kohustuste ulatust (1. oktoobri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-209/96: Ühendkuningriik vs. komisjon, EKL 1998, lk I-5655, punkt 35; 20. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C-108/01: Consorzio del Prosciutto di Parma et Salumificio S. Rita, EKL 2003, lk I-5121, punkt 89, ja 21. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas C-255/02: Halifax jt, EKL 2006, lk I-1609, punkt 72). Õigussubjektidel peab olema võimalik selgelt teada oma õigusi ja kohustusi ning toimida neile vastavalt (13. veebruari 1996. aasta otsus kohtuasjas C-143/93: Van Es Douane Agenten, EKL 1996, lk I-431, punkt 27, ja 26. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-248/04: Koninklijke Coöperatie Cosun, EKL 2006, lk I-10211, punkt 79).

26

Õiguskindluse nõuet tuleb eriti rangelt järgida siis, kui tegemist on õigusnormidega, mis võivad tekitada rahalisi kohustusi (16. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C-94/05: Emsland-Stärke, EKL 2006, lk I-2619, punkt 43, ja eespool viidatud kohtuotsus Koninklijke Coöperatie Cosun, punkt 79).

27

Käesolevas asjas, esmalt – nagu nähtub maksmisotsuse artiklist 9 –, on Madalmaade Kuningriik ainus selle otsuse adressaat. Sõltumata asjaolust, et otsust ei avaldatud ning et seega oli see teada vaid Madalmaade ametiasutustele, ei edastanud Madalmaade ametiasutused otsuses sisalduvaid abi andmise tingimusi ROM-projectenile.

28

Pealegi, andes maksmisotsuse alusel ROM-projectenile toetust 29. detsembril 1999, see tähendab vaid kaks päeva enne otsuse artiklis 6 määratud tähtaja möödumist ning ilma, et ROM-projectenit oleks sellest tähtajast teavitatud, tekitas riigisekretär olukorra, mille puhul oli abi andmise tingimuste rikkumine sama hästi kui vältimatu.

29

On ilmne, et neil asjaoludel ei ole ühenduse rahalise abi lõplikul saajal võimalik oma õigusi ja kohustusi selgelt teada ega neile vastavalt toimida.

30

Nagu ROM-projecten, Madalmaade valitsus ja komisjon väitsid, on olukorras, kus lõplik abisaaja ei ole teadlik maksmisotsuses sätestatud tingimustest, õiguskindluse põhimõttega vastuolus see, kui neid tingimusi oleks kasutatud kõnealuse abisaaja vastu.

31

Abisaaja saab abi lõpetamise ja tagasimaksmise nõude vaidlustada vaid juhul, kui ta toimis rahalise abi nõuetekohase kasutamise suhtes heauskselt. Siseriiklik kohus peab kontrollima, kas see tingimus oli täidetud (vt selle kohta 16. juuli 1998. aasta otsus kohtuasjas C-298/96: Oelmühle ja Schmidt Söhne, EKL 1998, lk I-4767, punkt 29, ja eespool viidatud kohtuotsus Huber, punkt 58).

32

Lisaks tuleb meenutada, et juhul kui õiguskindluse põhimõte välistab selle, et ühenduse rahalise abi saaja peab abi tagasi maksma, tuleb sellegipoolest arvesse võtta ühenduse huvi selle abi tagasisaamise osas (eespool viidatud kohtuotsus Huber, punkt 57).

33

Sellises olukorras nagu põhikohtuasjas kirjeldatu, kus abisaaja poolt abi tagasi maksmata jätmise aluseks on riigi ametiasutuste hooletus, kuulub kohaldamisele EÜ artiklis 10 sätestatud koostööpõhimõte, mille kohaselt võidakse selleks, et tõhusalt tagada ühenduse õigus abisumma tagasisaamiseks, pidada tagasisaamata summade osas rahaliselt vastutavaks asjassepuutuvat liikmesriiki.

34

Kõike eeltoodut arvestades tuleb kolmandale küsimusele vastata, et juhul kui ühenduse poolt liikmesriigile antava rahalise abi andmise tingimused on ära toodud maksmisotsuses, kuid see liikmesriik ei ole neid avaldanud ega lõplikku abisaajat neist teavitanud, ei ole ühenduse õigusega vastuolus see, kui alusetult makstud summade abisaajalt tagasinõudmise välistamise alusena kohaldatakse õiguskindluse põhimõtet, tingimusel et tõendatud on abisaaja heausksus. Sellisel juhul võidakse selleks, et tõhusalt tagada ühenduse õigus saada tagasi abisumma, pidada tagasisaamata summade osas rahaliselt vastutavaks kõnealust liikmesriiki.

35

Arvestades kolmandale küsimusele antud vastust, ei ole enam vaja vastata küsimusele, kas tähtaega puudutav tingimus on tingimusteta ja piisavalt täpne norm, et see oleks siseriiklikus õiguskorras vahetult kohaldatav, ja kas kõnealusest tingimusest tulenevad otseselt kohustused rahalise abi lõplikule saajale.

36

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

Kui ühenduse poolt liikmesriigile antava rahalise abi andmise tingimused on ära toodud maksmisotsuses, kuid see liikmesriik ei ole neid avaldanud ega lõplikku abisaajat neist teavitanud, ei ole ühenduse õigusega vastuolus see, kui alusetult makstud summade abisaajalt tagasinõudmise välistamise alusena kohaldatakse õiguskindluse põhimõtet, tingimusel et tõendatud on abisaaja heausksus. Sellisel juhul võidakse selleks, et tõhusalt tagada ühenduse õigus saada tagasi abisumma, pidada tagasisaamata summade osas rahaliselt vastutavaks kõnealust liikmesriiki.