L:2019:123:FULL

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

EUROPA
EUR-Lex home
EUR-Lex - L:2019:123:FULL - EN

Help

Search tips

Need more search options? Use the Advanced search

Document L:2019:123:FULL

Help

Euroopa Liidu Teataja, L 123, 10. mai 2019

Display all documents published in this Official Journal

Date of document:: 10/05/2019

Author:: Euroopa Liit
Form:: Euroopa Liidu Teataja

HTML

PDF

e-signature

How to verify the authenticity of the Official Journal

		ISSN 1977-0650
Euroopa Liidu Teataja		L 123

Eestikeelne väljaanne	Õigusaktid	62. aastakäik 10. mai 2019

Sisukord		I Seadusandlikud aktid	Lehekülg
		MÄÄRUSED
	*	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2019/711, 17. aprill 2019, millega muudetakse määrust (EL) nr 1303/2013 seoses noorte tööhõive algatuse jaoks ette nähtud sihtotstarbelise eraldise vahenditega	1
	*	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2019/712, 17. aprill 2019, mis käsitleb konkurentsi kaitsmist lennutranspordisektoris ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 868/2004	4
		DIREKTIIVID
	*	Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/713, 17. aprill 2019, mis käsitleb mittesularahaliste maksevahenditega seotud pettuste ja võltsimise vastast võitlust ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2001/413/JSK	18

	II Muud kui seadusandlikud aktid
	MÄÄRUSED
*	Komisjoni delegeeritud määrus (EL) 2019/714, 7. märts 2019, millega asendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 211/2011 (kodanikualgatuse kohta) I lisa ning muudetakse selle II ja VII lisa	30

ET	Aktid, mille peakiri on trükitud harilikus trükikirjas, käsitlevad põllumajandusküsimuste igapäevast korraldust ning nende kehtivusaeg on üldjuhul piiratud. Kõigi ülejäänud aktide pealkirjad on trükitud poolpaksus kirjas ja nende ette on märgitud tärn.

I Seadusandlikud aktid

MÄÄRUSED

10.5.2019

Euroopa Liidu Teataja

L 123/1

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) 2019/711,

17. aprill 2019,

millega muudetakse määrust (EL) nr 1303/2013 seoses noorte tööhõive algatuse jaoks ette nähtud sihtotstarbelise eraldise vahenditega

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 177,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust, (1)

pärast konsulteerimist Regioonide Komiteega,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt (2)

ning arvestades järgmist:

(1)	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1303/2013 (3) on ette nähtud ühised üldnormid, mida kohaldatakse Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide suhtes.

(2)

Euroopa Liidu 2019. aasta üldeelarves (4) muudeti noorte tööhõive algatusele eraldatavate vahendite kogusummat, suurendades kulukohustuste assigneeringuid noorte tööhõive algatuse jaoks 2019. aastaks 116,7 miljoni euro võrra jooksevhindades ning suurendades kogu programmiperioodiks noorte tööhõive algatuse sihtotstarbelise eraldise jaoks ette nähtud kulukohustuste assigneeringute kogusummat 4 527 882 072 euroni jooksevhindades.

(3)	2019. aasta puhul rahastatakse täiendavaid vahendeid 99 573 877 euro väärtuses 2011. aasta hindades kulukohustuste koguvarust 2014.–2020. aasta mitmeaastase finantsraamistiku piires.

(4)	On asjakohane näha ette erimeetmed noorte tööhõive algatuse rakendamise hõlbustamiseks programmitöö perioodi 2014.–2020. aasta rakenduskavade rakendamise lõppjärgus.

(5)	Võttes arvesse noorte tööhõive algatust toetavate programmide muutmise kiireloomulisust, et lisada täiendavaid vahendeid noorte tööhõive algatuse sihtotstarbelise eraldise jaoks enne 2019. aasta lõppu, peaks käesolev määrus jõustuma järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

(6)	Seetõttu tuleks määrust (EL) nr 1303/2013 vastavalt muuta,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Määrust (EL) nr 1303/2013 muudetakse järgmiselt.

Artikli 91 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1. Eelarvelise kulukohustuse täitmiseks perioodil 2014–2020 ette nähtud majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse rahalised vahendid on 330 081 919 243 eurot 2011. aasta hindades vastavalt VI lisas toodud jaotusele aastate kaupa; sellest 325 938 694 233 eurot on eraldatud ERFi, ESFi ja Ühtekuuluvusfondi jaoks ning 4 143 225 010 eurot on sihtotstarbeline eraldis noorte tööhõive algatuse jaoks. Programmitöö ja edasise liidu eelarvesse lisamise tarvis indekseeritakse majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse vahendeid aastas 2 % võrra.“

Artikli 92 lõige 5 asendatakse järgmisega:

„5. Noorte tööhõive algatuse jaoks eraldatakse vahendeid 4 143 225 010 euro ulatuses noorte tööhõive algatuse sihtotstarbelisest eraldisest, millest 99 573 877 eurot moodustavad täiendavad vahendid 2019. aastaks. Neid vahendeid täiendavad ESFi sihipärased investeeringud vastavalt ESFi määruse artiklile 22.

Liikmesriigid, kes saavad kasutada noorte tööhõive algatuse 2019. aasta sihtotstarbelise eraldise täiendavaid vahendeid, nagu on osutatud esimeses lõigus, võivad taotleda kuni 50 % noorte tööhõive algatuse sihtotstarbelise eraldise täiendavate vahendite ülekandmist ESFile, et moodustada vastavad ESFi sihipärased investeeringud, nagu on nõutud ESFi määruse artiklis 22. Selline ülekandmine toimub asjaomastesse piirkonnakategooriatesse, mis on vastavuses noorte tööhõive algatuse sihtotstarbelise eraldise suurendamise tingimustele vastavate piirkondade kategooriatega. Liikmesriigid taotlevad ülekandmist programmi muutmise taotlusega vastavalt käesoleva määruse artikli 30 lõikele 1. Eelmistele aastatele eraldatud vahendeid ei tohi üle kanda.

Käesoleva lõike teist lõiku kohaldatakse noorte tööhõive algatuse sihtotstarbelise eraldise kõigi täiendavate vahendite suhtes, millega suurendatakse vahendeid üle 4 043 651 133 euro.“

3)	VI lisa asendatakse käesoleva määruse lisas esitatud tekstiga.

Artikkel 2

Käesolev määrus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Strasbourg, 17. aprill 2019

Euroopa Parlamendi nimel

president

A. TAJANI

Nõukogu nimel

eesistuja

G. CIAMBA

(1) 22. märtsi 2019. aasta arvamus (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata).

(2) Euroopa Parlamendi 27. märtsi 2019. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 9. aprilli 2019. aasta otsus.

(3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 320).

(4) ELT L 67, 7.3.2019, lk 1.

LISA

„VI LISA

KULUKOHUSTUSTE ASSIGNEERINGUTE JAOTUS AASTATE KAUPA AASTATEL 2014–2020

Korrigeeritud jaotus aastate kaupa (sh noorte tööhõive algatuse jaoks ettenähtud lisatoetus)

	2014	2015	2016	2017	2018	2019	2020	Kokku
Eurodes, 2011. aasta hindades	34 108 069 924	55 725 174 682	46 044 910 736	48 027 317 164	48 341 984 652	48 811 933 191	49 022 528 894	330 081 919 243

“

10.5.2019

Euroopa Liidu Teataja

L 123/4

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) 2019/712,

17. aprill 2019,

mis käsitleb konkurentsi kaitsmist lennutranspordisektoris ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 868/2004

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 100 lõiget 2,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1),

pärast konsulteerimist Regioonide Komiteega,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt (2)

ning arvestades järgmist:

(1)

Lennundussektoril on oluline roll liidu majanduses ja liidu kodanike igapäevaelus ning tegemist on ühe tulemuslikuma ja dünaamilisema sektoriga liidu majanduses. Lennundussektor soodustab märkimisväärselt majanduskasvu, töökohtade loomist, kaubandust ja turismi ning ettevõtete ja kodanike ühendatust ja liikuvust, eelkõige liidu lennutranspordi siseturul. Lennutransporditeenuste kasv viimastel kümnenditel on märkimisväärselt aidanud parandada ühendatust liidus ja kolmandate riikidega ning andnud märkimisväärse panuse liidu majandusse.

(2)

Liidu lennuettevõtjatel on keskne koht üleilmses võrgustikus, mis ühendab omavahel Euroopas ja kogu maailmas asuvaid sihtkohti. Liidu lennuettevõtjatel peaks olema võimalik konkureerida kolmandate riikide lennuettevõtjatega keskkonnas, kus on tagatud avatud ja aus konkurents. See on vajalik selleks, et tuua kasu tarbijatele, säilitada tingimused, millega tagatakse liidus head lennuühendused, ja tagada läbipaistvus, võrdsed tingimused ja liidu lennuettevõtjate jätkuv konkurentsivõime ning kvaliteetse tööhõive kõrge määr liidu lennundussektoris.

(3)

Kogu maailma lennuettevõtjate vahelise suurenenud konkurentsi tingimustes on aus konkurents rahvusvaheliste lennutransporditeenuste osutamise lahutamatu üldpõhimõte. Eelkõige on seda põhimõtet tunnustatud 7. detsembri 1944. aasta Chicago rahvusvahelises tsiviillennunduse konventsioonis („Chicago konventsioon“), mille preambulis tõdetakse vajadust luua rahvusvahelised lennutransporditeenused võrdsete võimaluste alusel. Lisaks on Chicago konventsiooni artiklis 44 märgitud, et Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni (ICAO) eesmärk peaks olema soodustada rahvusvahelise lennutranspordi arengut, et tagada õiglased võimalused osalisriigi jaoks rahvusvahelise lennuliiklusega seotud lennuettevõtete käitamisel ja vältida osalisriikide diskrimineerimist.

(4)	Liidus on ausa konkurentsi põhimõte sügavalt juurdunud ja turgu moonutavate tavade suhtes kohaldatakse liidu õigust, millega tagatakse võrdsed võimalused ning ausa konkurentsi tingimused kõikidele liidu ja kolmandate riikide lennuettevõtjatele, kes käitavad lende liidus.

(5)

Vaatamata liidu ja mõne kolmanda riigi jätkuvatele jõupingutustele ei ole ikka veel kindlaks määratud ausa konkurentsi põhimõtteid konkreetsete mitmepoolsete normide kaudu, pidades eelkõige silmas ICAOd või Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) lepinguid, näiteks teenustekaubanduse üldleping (GATS) ja selle lisa õhuveoteenuste kohta, mille kohaldamisalast on lennutransporditeenused suures osas välja jäetud.

(6)	Seepärast tuleks ICAO ja WTO raames teha täiendavaid jõupingutusi, et aktiivselt toetada selliste rahvusvaheliste normide väljatöötamist, millega tagatakse ausa konkurentsi tingimused kõikidele lennuettevõtjatele.

(7)

Lennuettevõtjate vahelise ausa konkurentsi tingimusi oleks kõige parem käsitleda kolmandate riikidega sõlmitavates lennutranspordi- või lennuliikluse lepingutes. Siiski ei sisalda ühelt poolt liidu või selle liikmesriikide või nii liidu kui ka selle liikmesriikide ja teiselt poolt kolmandate riikide vahel sõlmitud lennutranspordi- või lennuliikluse lepingud enamasti ka praegu sobivaid norme ausa konkurentsi tagamiseks. Seepärast tuleks teha täiendavaid jõupingutusi, et pidada läbirääkimisi ausa konkurentsi sätete lisamiseks kehtivatesse ja kolmandate riikidega tulevikus sõlmitavatesse lennutranspordi- või lennuliikluse lepingutesse.

(8)

Ausa konkurentsi lennuettevõtjate vahel saab tagada ka asjakohaste liidu õigusaktide, näiteks nõukogu määruse (EMÜ) nr 95/93 (3) ja nõukogu direktiivi 96/67/EÜ (4) abil. Ausat konkurentsi käsitleti varem Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 868/2004 (5) niivõrd, kuivõrd see eeldas liidu lennuettevõtjate kaitset kolmandate riikide või selliste riikide lennuettevõtjate poolt kasutusele võetud teatavate tavade vastu. Siiski on selgunud, et määrus (EÜ) nr 868/2004 ei olnud oma üldeesmärgi ehk ausa konkurentsi saavutamiseks tõhus. See kehtib eeskätt määruse teatavate normide puhul, mis on seotud asjaomaste tavade (välja arvatud subsideerimine) määratlustega ning uurimise algatamist ja läbiviimist käsitlevate nõuetega. Lisaks ei ole määrusega (EÜ) nr 868/2004 õnnestunud tagada täiendavust liidu osalusega lennutranspordi- või lennuliikluse lepingutega. Arvestades eespool nimetatud probleemide lahendamiseks vajalike muudatuste arvu ja olulisust, on asjakohane asendada määrus (EÜ) nr 868/2004 uue õigusaktiga.

(9)

Liidu lennundussektori konkurentsivõimelisus sõltub lennunduse väärtusahela iga osa konkurentsivõimelisusest ja seda on võimalik säilitada vaid üksteist täiendavate poliitikameetmetega. Liit peaks pidama sisukat dialoogi kolmandate riikidega, et leida alus ausale konkurentsile. Seoses sellega on jätkuvalt vaja tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid õigusnorme, et säilitada tingimused, mis aitavad tagada liidus hea ühendatuse ning ausa konkurentsi liidu ja kolmandate riikide lennuettevõtjate vahel. Selleks tuleks komisjonile anda volitused uurimiste korraldamiseks ja vajaduse korral meetmete võtmiseks. Sellised meetmed peaksid olema kättesaadavad juhul, kui konkurentsi moonutavad tavad tekitavad liidu lennuettevõtjatele kahju.

(10)

Diskrimineerimine võib hõlmata olukordi, kus liidu lennuettevõtjat koheldakse ilma objektiivse põhjenduseta erinevalt, eelkõige seoses juurdepääsuga maapealsele teenindusele, lennujaama taristule ja aeronavigatsiooniteenustele ja nende hindadega, teenindusaegade jaotamise ja haldusmenetlustega, näiteks viisade andmine välisriigi lennuettevõtja töötajatele, lennuteenuste müügi ja levitamise üksikasjalik kord või muud „äritegevusega seotud küsimused“, näiteks koormavad tollivormistusmenetlused, või muud finantsküsimuste või tegevusega seotud ebaausad tavad.

(11)

Menetlus tuleks lõpetada käesoleva määruse kohaseid tasakaalustavaid meetmeid võtmata, kui sellised meetmed ei ole kooskõlas liidu huvidega, pöörates erilist tähelepanu mõjule, mida need meetmed avaldavad teistele isikutele, eelkõige liidu tarbijatele või ettevõtjatele, samuti heale ühendatusele avalduvale mõjule kogu liidus. Liidu huvide hindamisel tuleks pöörata erilist tähelepanu nende liikmesriikide olukorrale, kes tuginevad ülejäänud maailmaga ühendatuse puhul ainult või märkimisväärselt lennutranspordile, ning tagada ühtsus liidu teiste poliitikavaldkondadega. Menetlus tuleks lõpetada tasakaalustavaid meetmeid võtmata ka siis, kui selliste meetmete võtmiseks vajalikud nõuded ei ole või ei ole enam täidetud.

(12)

Selle kindlakstegemisel, kas tasakaalustavate meetmete võtmine oleks vastuolus liidu huvidega, peaks komisjon võtma arvesse kõigi huvitatud isikute arvamust. Selleks et korraldada konsultatsioone kõikide huvitatud isikutega ning anda neile võimalus olla ära kuulatud, tuleks uurimise algatamise teates täpsustada teabe esitamise või ärakuulamise taotlemise tähtaegu. Huvitatud isikud peaksid olema teadlikud enda esitatud teabe avaldamise tingimustest ning neil peaks olema õigus vastata teiste isikute märkustele.

(13)	Selleks et komisjon saaks adekvaatset teavet võimalike tegurite kohta, mis annavad põhjust algatada uurimist, peaks kõikidel liikmesriikidel, liidu lennuettevõtjatel ja liidu lennuettevõtjate ühendustel olema õigus esitada kaebus, millega tuleks tegeleda mõistliku aja jooksul.

(14)	Määruse tõhususe tagamiseks on väga oluline, et komisjonil on võimalik algatada menetlus kaebuse alusel, milles esitatakse prima facie tõendid kahju ohu kohta.

(15)

Uurimise käigus peaks komisjon pöörama tähelepanu konkurentsi moonutavatele tavadele asjaomases kontekstis. Arvestades võimalike tavade mitmekesisust, võib tava ja selle mõju mõnel juhul piirduda lennutransporditegevusega linnadevahelisel mõlemasuunalisel lennuliinil, kuid muudel juhtudel võib olla asjakohane kaaluda tava ja selle mõju lennutranspordivõrgustikule laiemalt.

(16)

Oluline on tagada, et uurimist saaks laiendada võimalikult paljudele asjakohastele teguritele. Selleks peaks komisjonil olema võimalik korraldada uurimisi kolmandates riikides, kui kolmanda riigi asjaomased üksused annavad selleks nõusoleku ning asjaomased kolmandad riigid sellele vastu ei ole. Samadel põhjustel ja samal eesmärgil peaksid liikmesriigid olema kohustatud toetama komisjoni parimal võimalikul viisil. Komisjon peaks uurimise lõpule viima parimate kättesaadavate tõendite põhjal.

(17)

Uurimise käigus võib komisjon kaaluda, kas konkurentsi moonutav tava kujutab endast ka liidu osalusega rahvusvahelise lennutranspordi- või lennuliikluse lepingu või lennutransporditeenuseid käsitlevaid sätteid sisaldava muu lepingu rikkumist. Sellisel juhul võib komisjon leida, et konkurentsi moonutava tavaga, mis kujutab endast ka liidu osalusega rahvusvahelise lennutranspordi- või lennuliikluse lepingu või lennutransporditeenuseid käsitlevaid sätteid sisaldava muu lepingu rikkumist, saaks asjakohasemalt tegeleda asjaomase lepinguga kehtestatud vaidluste lahendamise menetluste kohaldamise kaudu. Sellisel juhul peaks komisjonil olema õigus käesoleva määruse kohaselt algatatud uurimine peatada. Kui liidu osalusega rahvusvahelise lennutranspordi- või lennuliikluse lepinguga või lennutransporditeenuseid käsitlevaid sätteid sisaldava muu lepinguga kehtestatud vaidluste lahendamise menetluste kohaldamise teel olukorda piisavalt ei parandata, peaks komisjonil olema võimalik uurimist jätkata.

(18)

Lennuliikluse lepingud ja käesolev määrus peaksid hõlbustama dialoogi asjaomaste kolmandate riikidega, et vaidlused tõhusalt lahendada ja aus konkurents taastada. Kui komisjoni korraldatud uurimine on seotud kolmanda riigiga sõlmitud lennutranspordi- või lennuliikluse lepinguga või lennutransporditeenuseid käsitlevaid sätteid sisaldava muu lepinguga, milles liit ei ole osaline, tuleks tagada, et komisjon oleks uurimise käigus täielikult teadlik kõikidest menetlustest, mida asjaomane liikmesriik on sellise lepingu alusel algatanud või kavatseb algatada ja mis on seotud komisjoni uuritava olukorraga. Seega peaksid liikmesriigid olema kohustatud komisjoni sellistest menetlustest teavitama. Sel juhul peaks kõikidel asjaomastel liikmesriikidel olema õigus teatada komisjonile oma kavatsusest käsitleda konkurentsi moonutavat tava üksnes vaidluste lahendamise menetluse raames, mis on sätestatud nende poolt kolmanda riigiga sõlmitud lennutranspordi- või lennuliikluse lepingus või lennutransporditeenuseid käsitlevaid sätteid sisaldavas muus lepingus, milles liit ei ole osaline. Kui kõik asjaomased liikmesriigid komisjoni teavitavad ning vastuväiteid ei esitata, peaks komisjon oma uurimise ajutiselt peatama.

(19)

Kui asjaomased liikmesriigid kavatsevad käsitleda konkurentsi moonutavat tava üksnes vaidluste lahendamise menetluste raames, mis on sätestatud nende poolt asjaomase kolmanda riigiga sõlmitud lennutranspordi- või lennuliikluse lepingus või muus lennutransporditeenuseid käsitlevaid sätteid sisaldavas lepingus, eesmärgiga täita neist lepingutest tulenevaid omapoolseid kohustusi, peaksid liikmesriigid püüdma kahepoolsed vaidluste lahendamise menetlused kiirelt ellu viia ning nad peaksid komisjoni sellest igakülgselt teavitama. Kui konkurentsi moonutav tava püsib ning komisjon jätkab uurimist, tuleks võtta arvesse sellise lennutranspordi- või lennuliikluse lepingu või lennutransporditeenuseid käsitlevaid sätteid sisaldava muu lepingu kohaldamise käigus saadud teavet, eesmärgiga tagada ausa konkurentsi taastamine niipea kui võimalik.

(20)	Tuleks võtta arvesse liidu või liikmesriigi osalusega rahvusvahelise lennutranspordi- või lennuliikluse lepingu või lennutransporditeenuseid käsitlevaid sätteid sisaldava muu lepinguga kehtestatud vaidluste lahendamise menetluste kohaldamise käigus saadud teavet.

(21)	Haldustõhususe huvides ja meetmeid võtmata lõpetamise võimalust silmas pidades peaks olema võimalik menetlus peatada juhul, kui asjaomane kolmas riik või kolmanda riigi asjaomane üksus on astunud otsustavaid samme, et kaotada konkurentsi moonutav tava või tekitatud kahju või kahju oht.

(22)	Liidu lennuettevõtjatele tekitatud kahjuga või kahju ohuga seotud järelduste tegemisel tuleks olukorda realistlikult hinnata ja seetõttu peaks arvesse võtma kõiki asjakohaseid tegureid, eelkõige asjaomase lennuettevõtja olukorda ning mõjutatud lennutranspordituru üldist olukorda.

(23)	On vaja sätestada tingimused, mille kohaselt menetlus tuleks lõpetada kas tasakaalustavate meetmete võtmisega või meetmeid võtmata.

(24)

Konkurentsi moonutavate tavade suhtes võetavate tasakaalustavate meetmete eesmärk on hüvitada kahju, mille asjaomased tavad on tekitanud. Seega peaksid need meetmed kujutama endast finantskohustusi või muid mõõdetava rahalise väärtusega meetmeid, millel on samasugune mõju. Vastavalt proportsionaalsuse põhimõttele ei tohi ükski meede minna kaugemale sellest, mida on vaja kindlakstehtud kahju hüvitamiseks. Tasakaalustava meetme puhul tuleks võtta arvesse liidu lennutranspordituru nõuetekohast toimimist ning selle tulemuseks ei tohiks olla ühegi lennuettevõtja või lennuettevõtjate rühma ebaõiglane eelistamine.

(25)	Käesoleva määruse eesmärk ei ole kehtestada standardeid kolmandate riikide lennuettevõtjatele, näiteks seoses subsiidiumitega, nähes ette liidu lennuettevõtjate suhtes kohaldatavatest kohustustest piiravamaid kohustusi.

(26)

Käesoleva määruse kohaselt uuritavad olukorrad ja nende võimalik mõju liikmesriikidele võivad asjaoludest lähtuvalt erineda. Seetõttu peaks olema võimalik võtta tasakaalustavaid meetmeid olenevalt juhtumist kas kolmanda riigi ühe või mitme lennuettevõtja suhtes või konkreetses geograafilises piirkonnas või konkreetse ajavahemiku jooksul või näha ette kuupäev tulevikus, millest alates hakatakse kõnealuseid meetmeid kohaldama.

(27)	Tasakaalustavad meetmed ei tohiks peatada ega piirata liikmesriigi poolt kolmandale riigile antud liiklusõigusi.

(28)

Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt peaksid konkurentsi moonutavate tavade korral võetavad tasakaalustavad meetmed kehtima üksnes nii kaua ja üksnes sellises ulatuses, mis on vajalik asjaomase tava ja sellega tekitatud kahju seisukohast. Seega tuleks asjaomased meetmed läbi vaadata, kui see on asjaoludest lähtuvalt vajalik.

(29)	Selleks et tagada käesoleva määruse ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (6).

(30)

Komisjon peaks aruande vormis regulaarselt teavitama Euroopa Parlamenti ja nõukogu käesoleva määruse rakendamisest. Nimetatud aruanne peaks sisaldama teavet, mis käsitleb tasakaalustavate meetmete kohaldamist, uurimiste lõpetamist tasakaalustavaid meetmeid võtmata, tasakaalustavaste meetmete läbivaatamist ning koostööd liikmesriikide, huvitatud isikute ja kolmandate riikidega. Aruanne tuleks koostada ja seda tuleks käsitleda vastavalt nõuetekohasele konfidentsiaalsuse tasemele.

(31)

Kuna käesoleva määruse eesmärke, nimelt tagada kõikidele liidu lennuettevõtjatele võrdselt ühtsetel kriteeriumidel ja menetlustel põhinev tõhus kaitse ühele või mitmele liidu lennuettevõtjale kolmanda riigi või kolmanda riigi üksuse poolt konkurentsi moonutava tava kohaldamisest tekitatud kahju või kahju ohu vastu, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(32)	Kuna käesoleva määrusega asendatakse määrus (EÜ) nr 868/2004, tuleks nimetatud määrus kehtetuks tunnistada,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I PEATÜKK

ÜLDSÄTTED

Artikkel 1

Reguleerimisese

1. Käesolevas määruses sätestatakse õigusnormid, mis käsitlevad komisjoni korraldatavaid uurimisi ja tasakaalustavate meetmete võtmist seoses tavadega, mis moonutavad liidu lennuettevõtjate ja kolmandate riikide lennuettevõtjate vahelist konkurentsi ning tekitavad liidu lennuettevõtjatele kahju või kahju ohu.

2. Käesoleva määruse kohaldamine ei piira määruse (EMÜ) nr 95/93 artikli 12 ja direktiivi 96/67/EÜ artikli 20 kohaldamist.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

1) „lennuettevõtja“– Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1008/2008 (7) määratletud lennuettevõtja;

2) „lennutransporditeenus“– lend või lendude sari, et vedada reisijaid, lasti või posti tasu või rendi eest;

3) „huvitatud isik“– füüsiline või juriidiline isik või ametiasutus, mis võib olla eraldi juriidiline isik või mitte, ning millel võib olla märkimisväärne huvi menetlustulemuse vastu, sealhulgas, kuid mitte ainult lennuettevõtjad;

4) „asjaomane liikmesriik“– liikmesriik, kes

a)	andis lennutegevusloa asjaomasele liidu lennuettevõtjale vastavalt määrusele (EÜ) nr 1008/2008 või

b)	on sõlminud asjaomase kolmanda riigiga lennutranspordilepingu, lennuliikluse lepingu või lennutransporditeenuseid käsitlevaid sätteid sisaldava muu lepingu, mille alusel tegutsevad asjaomased liidu lennuettevõtjad;

5) „kolmanda riigi üksus“– kolmanda riigi jurisdiktsiooni alla kuuluv füüsiline või juriidiline (tulunduslik või mittetulunduslik) isik või ametiasutus, mis võib olla eraldi juriidiline isik või mitte, ning mis on või ei ole kolmanda riigi valitsuse kontrolli all ja mis on otseselt või kaudselt seotud lennutransporditeenuste või lennutranspordiga seotud teenuste osutamisega või pakub lennutransporditeenuste või lennutranspordiga seotud teenuste osutamiseks kasutatavat taristut või selleks kasutatavaid teenuseid;

6) „konkurentsi moonutavad tavad“– diskrimineerimine ja subsiidiumid;

7) „kahju oht“– oht, mille puhul kahju tekkimine on selgelt prognoositav, väga tõenäoline ja peatne ning mille on põhjendatud kahtluseta tekitanud kolmanda riigi või kolmanda riigi üksuse tegevus või otsus;

8) „diskrimineerimine“– objektiivse põhjenduseta eristuste tegemine kaupade või teenuste, sealhulgas lennutransporditeenuste käitamisega seotud avalike teenuste tarnimise suhtes või nende kaupade või teenuste käsitlemise suhtes asjaomaste teenustega seotud avaliku sektori asutuste poolt, sealhulgas tavad, mis on seotud navigatsiooni- või lennujaamarajatiste ja -teenustega, kütusega, maapealse teenindusega, julgestusega, arvutipõhiste ettetellimissüsteemidega, teenindusaegade jaotamisega, tasudega ning lennutransporditeenuste käitamiseks kasutatavate muude rajatiste või teenustega;

9) „subsiidium“– rahaline abi,

mis on saadud kolmanda riigi valitsuselt või muult avaliku sektori organisatsioonilt ja mida antakse mõnes järgmises vormis:

valitsuse või muu avaliku sektori organisatsiooni tegevus, mis hõlmab rahaliste vahendite otsest ülekandmist ning rahaliste vahendite või kohustuste (nt toetused, laenud, paigutused omakapitali, laenutagatised, tegevuskahjumi tasaarvestamine või avaliku sektori asutuste kehtestatud finantskohustuste hüvitamine) võimalikku otsest ülekandmist;

ii)	valitsus või muu avaliku sektori organisatsioon loobub tavaliselt laekuvatest tuludest või jätab need sisse nõudmata (näiteks sellised maksusoodustused või -stiimulid nagu maksuvähendused);

iii)	valitsus või muu avaliku sektori organisatsioon, sealhulgas avaliku sektori kontrolli alla kuuluv ettevõtja, pakub või ostab kaupu või teenuseid;

iv)

valitsus või muu avaliku sektori organisatsioon teeb makseid rahastamismehhanismi või volitab või suunab mõnda eraettevõtjat täitma ühte või mitut punktides i, ii ja iii osutatud ülesannet, mis tavaliselt kuuluks valitsuse pädevusse ja mille menetlus ei erine tegelikult tavalisest valitsuse järgitavast menetlusest;

b)	millest saadakse kasu ning

c)	mis piirdub juriidiliselt või faktiliselt üksusega või majandussektoriga (üksuste või majandussektorite rühmaga), mis kuulub (kuuluvad) toetust andva asutuse jurisdiktsiooni alla;

10) „liidu lennuettevõtja“– lennuettevõtja, kellel on liikmesriigis vastavalt määrusele (EÜ) nr 1008/2008 välja antud kehtiv lennutegevusluba;

11) „asjaomane liidu lennuettevõtja“– lennuettevõtja, millele on väidetavalt tekitatud kahju või mille puhul on väidetavalt kahju tekkimise oht vastavalt artikli 4 lõike 1 punktile b.

Artikkel 3

Liidu huvi

1. Liidu huvid artikli 13 lõike 2 punkti b tähenduses määrab kindlaks komisjon, hinnates tervikuna kõiki eri huve, mis on konkreetse olukorra kontekstis olulised. Liidu huvide kindlaksmääramisel peetakse esmatähtsaks vajadust kaitsta tarbijate huve ning säilitada reisijate ja liidu jaoks väga hea ühendatus. Kogu lennuahela kontekstis võib komisjon võtta arvesse ka asjakohaseid sotsiaalseid tegureid. Komisjon kaalub samuti vajadust kaotada konkurentsi moonutav tava, taastada tõhus ja aus konkurents ning vältida siseturu moonutamist.

2. Liidu huvid määratakse kindlaks komisjoni majandusanalüüsi alusel. Komisjon võtab oma analüüsi aluseks huvitatud isikutelt kogutud teabe. Kõnealuse huvi kindlaksmääramisel otsib komisjon ka muud teavet, mida ta peab vajalikuks, ning võtab eeskätt arvesse artikli 12 lõikes 1 sätestatud tegureid. Teavet võetakse arvesse üksnes siis, kui seda toetab tegelik tõendusmaterjal, mis kinnitab selle õigsust.

3. Liidu huvid artikli 13 lõike 2 punkti b tähenduses määratakse kindlaks vaid siis, kui kõikidele huvitatud isikutele on antud võimalus anda endast teada, esitada kirjalikult oma seisukohad, esitada komisjonile teavet või taotleda komisjonilt ärakuulamist, kooskõlas artikli 4 lõike 8 punktis b sätestatud tähtaegadega. Ärakuulamise taotlustes tuuakse ära liidu huvidega seotud põhjused, millele tuginedes isikud soovivad, et neid ära kuulataks.

4. Käesoleva artikli lõigetes 2 ja 3 osutatud huvitatud isikud võivad taotleda, et neile tehakse kättesaadavaks asjaolud ja kaalutlused, mille põhjal otsus tõenäoliselt tehakse. Selline teave tehakse võimaluste piires kättesaadavaks kooskõlas artikliga 8 ning see ei piira komisjoni ühegi võimaliku hilisema otsuse tegemist.

5. Lõikes 2 osutatud majandusanalüüs edastatakse teavitamise eesmärgil Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

II PEATÜKK

ÜLDISED MENETLUSSÄTTED

Artikkel 4

Menetluse algatamine

1. Uurimine algatatakse pärast seda, kui liikmesriik, üks või mitu liidu lennuettevõtjat või liidu lennuettevõtjate ühendus on esitanud kirjaliku kaebuse, või komisjoni enda algatusel, kui leidub prima facie tõendeid kõikide järgmiste asjaolude olemasolu kohta:

a)	kolmas riik või kolmanda riigi üksus kasutab konkurentsi moonutavat tava,

b)	ühele või mitmele liidu lennuettevõtjale on põhjustatud kahju või on sellise kahju oht ning

c)	põhjuslik seos väidetava tava ning väidetava kahju või kahju ohu vahel.

2. Kui komisjon saab kaebuse vastavalt lõikele 1, teavitab ta sellest kõiki liikmesriike.

3. Komisjon kontrollib õigel ajal kaebuses esitatud või komisjoni käsutuses olevate andmete täpsust ja asjakohasust, et teha kindlaks, kas lõike 1 kohase uurimise algatamiseks on piisavalt tõendeid.

4. Komisjon otsustab uurimist mitte algatada, kui ta leiab, et kaebuses esitatud faktid ei osuta süsteemsele probleemile ega avalda ühele või mitmele liidu lennuettevõtjale märkimisväärset mõju.

5. Komisjon teavitab kaebuse esitajat ja kõiki liikmesriike, kui ta on otsustanud uurimist mitte algatada. Esitatud teave sisaldab otsuse põhjuseid. Teave edastatakse ka Euroopa Parlamendile kooskõlas artikliga 17.

6. Kui esitatud tõendid ei ole lõike 1 kohaldamiseks piisavad, teatab komisjon sellest kaebuse esitajale 60 päeva jooksul alates kaebuse esitamise kuupäevast. Kaebuse esitajale antakse 45 päeva täiendavate tõendite esitamiseks. Kui kaebuse esitaja ei esita selle aja jooksul täiendavaid tõendeid, võib komisjon otsustada uurimist mitte algatada.

7. Kui lõigetest 4 ja 6 ei tulene teisiti, võtab komisjon vastavalt lõikele 1 vastu otsuse uurimise algatamise kohta hiljemalt viie kuu möödumisel kaebuse esitamise kuupäevast.

8. Kui komisjon leiab vastavalt lõikele 4, et uurimise algatamiseks on piisavalt tõendeid, teeb komisjon järgmist:

a)	algatab menetluse ja teavitab sellest liikmesriike ja Euroopa Parlamenti;

avaldab teate Euroopa Liidu Teatajas; kõnealuses teates teatatakse uurimise algatamisest, märgitakse selle ulatus, kolmas riik või kolmanda riigi üksus, mis väidetavalt on kasutanud konkurentsi moonutavaid tavasid, väidetav kahju või kahju oht, asjaomased liidu lennuettevõtjad ning ajavahemik, mille jooksul huvitatud isikud võivad endast teada anda, esitada kirjalikke arvamusi ja teavet või taotleda komisjonilt ärakuulamist. See ajavahemik peab olema vähemalt 30 päeva;

c)	esitab asjaomase kolmanda riigi ja selle asjaomase üksuse esindajatele ametliku teate uurimise algatamise kohta;

d)	teatab kaebuse esitajale ja artikli 16 kohaselt loodud komiteele uurimise algatamisest.

9. Kui kaebus võetakse tagasi enne uurimise algatamist, loetakse, et kaebust ei ole esitatud. See ei mõjuta komisjoni õigust algatada uurimine omal algatusel vastavalt lõikele 1.

Artikkel 5

Uurimine

1. Pärast menetluse algatamist alustab komisjon uurimist.

2. Uurimise eesmärk on teha kindlaks, kas kolmanda riigi või selle üksuse kasutatud tava, mis moonutab konkurentsi, on tekitanud asjaomasele liidu lennuettevõtjale kahju või asjaomasele liidu lennuettevõtjale tekitatava kahju ohu.

3. Kui käesoleva artikli lõikes 2 osutatud uurimise käigus leiab komisjon tõendeid selle kohta, et asjaomane tava võib negatiivselt mõjutada konkreetse piirkonna, liikmesriigi või liikmesriikide rühma lennuühendusi ning seeläbi ka reisijaid, võetakse neid tõendeid arvesse artiklis 3 osutatud liidu huvide kindlaksmääramisel.

4. Komisjon nõuab asjaomaselt liidu lennuettevõtjalt või asjaomaselt kolmandalt riigilt, huvitatud isikult või kolmanda riigi asjaomaselt üksuselt kogu teavet, mida ta peab uurimise läbiviimiseks vajalikuks, ning kontrollib talle esitatud või tema kogutud teabe õigsust.

5. Kui lõike 4 kohaselt esitatud teave on puudulik, võetakse seda siiski arvesse juhul, kui see ei ole vale ega eksitav.

6. Tõendite või teabe vastu võtmata jätmise korral teatatakse selle põhjused viivitamata teabeandjale ning talle antakse võimalus esitada määratud tähtaja jooksul täiendavad selgitused.

7. Komisjon võib taotleda asjaomastelt liikmesriikidelt komisjoni toetamist uurimises. Komisjoni taotluse saamisel võtavad nad vajalikud meetmed, et toetada komisjoni uurimises, andes asjakohast ja kättesaadavat teavet. Komisjoni taotluse saamisel püüavad liikmesriigid aidata kaasa asjakohasele kontrollimisele ja analüüsile.

8. Vajaduse korral võib komisjon korraldada uurimisi kolmanda riigi territooriumil, kui kolmanda riigi asjaomane üksus on andnud oma nõusoleku ning kolmanda riigi valitsust on sellest ametlikult teavitatud ja valitsus ei ole vastuväiteid esitanud.

9. Huvitatud isikud, kes on uurimise algatamise teates määratud tähtaja jooksul endast teada andnud, kuulatakse ära pärast seda, kui nad on esitanud asjakohase taotluse, milles näidatakse, et tegemist on huvitatud isikuga.

10. Kaebuse esitajad, huvitatud isikud, liikmesriigid ja asjaomase kolmanda riigi või kolmanda riigi asjaomase üksuse esindajad võivad tutvuda kogu komisjoni käsutusse antud teabega, välja arvatud komisjonile ning liidu ja asjaomase liikmesriigi asutustele ametialaseks kasutuseks mõeldud dokumendid, kui see teave ei ole artikli 8 tähenduses konfidentsiaalne ja kui nad on esitanud komisjonile asjakohase kirjaliku taotluse.

Artikkel 6

Peatamine

1. Komisjon võib uurimise peatada, kui konkurentsi moonutavat tava tundub asjakohasem käsitleda üksnes vaidluste lahendamise menetluste raames, mis on kindlaks määratud kohaldatavas lennutranspordilepingus või lennuliikluse lepingus, mille osaline liit on, või lennutransporditeenuseid käsitlevaid sätteid sisaldavas muus lepingus, mille osaline liit on. Komisjon teatab uurimise peatamisest liikmesriikidele.

Komisjon võib jätkata uurimist kõikidel järgmistel juhtudel:

kohaldatava lennutranspordilepingu või lennuliikluse lepingu või lennutransporditeenuseid käsitlevaid sätteid sisaldava muu lepingu kohase menetluse tulemuseks on lepingu teis(t)e osalis(t)e toimepandud rikkumise tuvastamine, mis on kõnealus(t)e teis(t)e osalis(t)e jaoks muutunud lõplikuks ja siduvaks, kuid parandusmeetmeid ei ole võetud ei kohe ega asjaomaste menetluste kohaselt määratud tähtaja jooksul;

b)	konkurentsi moonutavat tava ei ole kaotatud 12 kuu jooksul alates uurimise peatamise kuupäevast.

2. Komisjon peatab uurimise, kui 15 päeva jooksul alates uurimise algatamist käsitleva teate kuupäevast

on artikli 2 punkti 4 alapunktis b osutatud asjaomane liikmesriik andnud komisjonile teada oma kavatsusest käsitleda konkurentsi moonutavat tava üksnes nende vaidluste lahendamise menetluste raames, mida kohaldatakse lennutranspordilepingu või lennuliikluse lepingu või lennutransporditeenuseid käsitlevaid sätteid sisaldava muu lepingu kohaselt, mille nad on asjaomase kolmanda riigiga sõlminud, ning

b)	ei ole ükski artikli 2 punkti 4 alapunktis a osutatud asjaomane liikmesriik vastuväiteid esitanud.

Sellistel peatamise juhtudel kohaldatakse artikli 7 lõikeid 1 ja 2.

3. Komisjon võib jätkata uurimist kõikidel järgmistel juhtudel:

a)	artikli 2 punkti 4 alapunktis b osutatud asjaomane liikmesriik ei ole algatanud asjaomase rahvusvahelise lepingu kohast vaidluste lahendamise menetlust kolme kuu jooksul alates lõike 2 punktis a teatamiseks ettenähtud kuupäevast;

b)	artikli 2 punkti 4 alapunktis b osutatud asjaomane liikmesriik teavitab komisjoni, et käesoleva artikli lõikes 2 osutatud vaidluste lahendamise menetluste tulemust ei ole nõuetekohaselt ja kiirelt jõustatud;

c)	asjaomane liikmesriik palub komisjonil uurimist jätkata;

d)	komisjon järeldab, et konkurentsi moonutavat tava ei ole kaotatud 12 kuu jooksul alates lõike 2 punktis a osutatud asjaomase liikmesriigi poolse teatamise kuupäevast;

artikli 11 lõikes 3 ettenähtud kiireloomulistel juhtudel, kui konkurentsi moonutavat tava ei ole kaotatud üheksa kuu jooksul alates artikli 2 punkti 4 alapunktis b osutatud asjaomase liikmesriigi poolse käesoleva artikli lõike 2 punktis a osutatud teatamise kuupäevast; asjaomase liikmesriigi taotluse korral võib komisjon nimetatud ajavahemikku pikendada nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel kõige rohkem kolme kuu võrra.

Artikkel 7

Koostöö liikmesriikidega III peatüki kohaste juhtumite menetlemisel

1. Asjaomane liikmesriik teatab komisjonile kõikidest asjakohastest kohtumistest, mida ta kavatseb pidada asjaomase kolmanda riigiga sõlmitud lennutranspordilepingu või lennuliikluse lepingu või lennutransporditeenuseid käsitlevaid sätteid sisaldava muu lepingu raames, et arutada uurimisega seotud probleemi. Asjaomane liikmesriik edastab komisjonile kohtumise päevakorra ja kogu asjakohase teabe, mis aitab kohtumistel arutusele tulevaid teemasid mõista.

2. Asjaomane liikmesriik teavitab komisjoni asjaomase kolmanda riigiga sõlmitud lennutranspordilepingus või lennuliikluse lepingus või lennutransporditeenuseid käsitlevaid sätteid sisaldavas muus lepingus sätestatud vaidluste lahendamise menetluse käigust ja kutsub komisjoni vajaduse korral menetluses osalema. Komisjon võib nõuda asjaomaselt liikmesriigilt lisateavet.

Artikkel 8

Konfidentsiaalsus

1. Komisjon käsitleb asjakohase põhjendatuse korral konfidentsiaalsena igasugust teavet, mis on olemuselt konfidentsiaalne, sealhulgas, kuid mitte ainult teavet, mille avalikustamine annaks konkurendile märkimisväärse eelise või millel oleks oluliselt kahjustav mõju teabeandjale või isikule, kellelt teabeandja teavet sai, või mida uurimisosalised on konfidentsiaalselt edastanud.

2. Konfidentsiaalset teavet edastavad huvitatud isikud on kohustatud esitama sellise teabe mittekonfidentsiaalse kokkuvõtte. Nimetatud kokkuvõtted peavad olema piisavalt üksikasjalikud ning võimaldama vajalikul määral aru saada konfidentsiaalsena esitatud teabe sisust. Erandlike asjaolude korral võivad huvitatud isikud märkida, et konfidentsiaalsest teabest ei ole võimalik kokkuvõtet teha. Selliste erandlike asjaolude korral tuleb põhjendada, miks kokkuvõtet ei ole võimalik teha.

3. Käesoleva määruse kohaselt saadud teavet kasutatakse ainult sel eesmärgil, milleks seda nõuti. Käesolev lõige ei välista uurimise käigus saadud teabe kasutamist selleks, et vastavalt käesolevale määrusele algatada mõni teine uurimine.

4. Komisjon, liikmesriigid ega nende ametnikud ei tohi teabeandja eriloata avaldada käesoleva määruse alusel saadud konfidentsiaalset teavet ega muud uurimisosalise konfidentsiaalselt edastatud teavet. Komisjoni ja liikmesriikide vahel vahetatavat teavet ning liidu või liikmesriikide asutuste sisedokumente ei tohi avalikustada, välja arvatud juhul, kui see on käesolevas määruses sätestatud erijuhtudel ette nähtud.

5. Kui selgub, et teabe konfidentsiaalsena käsitamise taotlus ei ole põhjendatud, ning kui teabeandja kas ei soovi teavet avalikustada või ei luba seda üldsõnalises või kokkuvõtlikus vormis avaldada, võib asjaomase teabe jätta arvesse võtmata.

6. Käesolev artikkel ei takista liidu asutusi avalikustamast üldteavet ja eriti põhjendusi, millele tuginevad käesoleva määruse alusel vastu võetud otsused, või tõendeid, millele liidu asutused toetuvad, kui seda on vaja kõnealuste põhjenduste selgitamisel kohtumenetluse käigus. Sellise avalikustamise puhul tuleb arvesse võtta asjaomaste isikute õigustatud huvi, et nende äri- või riigisaladusi ei avaldata.

7. Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud ja asjakohased meetmed, mille eesmärk on tagada käesoleva määruse kohaldamise seisukohast olulise ja määruse tingimustele vastava teabe konfidentsiaalsus.

Artikkel 9

Järelduste tegemine koostööst keeldumise korral

Kui juurdepääsu vajalikule teabele ei lubata või muul viisil ei võimaldata käesolevas määruses sätestatud tähtajaks või kui uurimist märkimisväärselt takistatakse, võib esialgseid või lõplikke ning positiivseid või negatiivseid järeldusi teha kättesaadavate faktide ja tõendite alusel. Kui komisjon leiab, et talle on esitatud vale või eksitav teave, jäetakse selline teave arvesse võtmata.

Artikkel 10

Avalikustamine

1. Komisjon avalikustab asjaomasele kolmandale riigile, kolmanda riigi üksusele või kolmanda riigi lennuettevõtjale ning kaebuse esitajale, huvitatud isikutele, liikmesriikidele ja liidu lennuettevõtjatele olulised faktid ja kaalutlused, mille põhjal ta kavatseb võtta tasakaalustavad meetmed või lõpetada menetluse ilma tasakaalustavaid meetmeid võtmata, hiljemalt üks kuu enne artiklis 16 osutatud komitee kokkukutsumist vastavalt artikli 13 lõikele 2 või artikli 14 lõikele 1.

2. Lõikes 1 osutatud avalikustamine ei mõjuta komisjoni võimaliku hilisema otsuse tegemist. Kui komisjon kavatseb teha otsuse täiendavate või esialgsest erinevate faktide ja kaalutluste põhjal, avalikustatakse need esimesel võimalusel.

3. Pärast avalikustamist esitatud lisateavet võetakse arvesse ainul juhul, kui see on esitatud komisjoni poolt iga juhtumi kohta eraldi määratud tähtaja jooksul, mille pikkus on vähemalt 14 päeva, kusjuures arvesse võetakse küsimuse pakilisust. Kui peab toimuma täiendav lõplik avalikustamine, võib määrata lühema tähtaja.

Artikkel 11

Menetluse kestus ja menetluse peatamine

1. Menetlus viiakse lõpule 20 kuu jooksul. Seda ajavahemikku võib nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel pikendada. Kui menetlus lõike 4 kohaselt peatatakse, ei loeta seda peatamisperioodi menetluse kestuse sisse.

2. Uurimine viiakse lõpule 12 kuu jooksul. Seda ajavahemikku võib nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel pikendada. Kui uurimine artikli 6 kohaselt peatatakse, ei loeta seda peatamisperioodi menetluse kestuse sisse. Kui uurimisperioodi pikendatakse, lisatakse pikendatud ajavahemik menetluse kogukestusele, mis on sätestatud käesoleva artikli lõikes 1.

3. Kiireloomulistel juhtudel ehk olukordades, kus kaebuse esitaja või huvitatud isikud on esitanud selgeid tõendeid, mille kohaselt võib kahju liidu lennuettevõtjatele olla pöördumatu, võib menetlust lühendada üheksa kuuni.

4. Komisjon peatab menetluse juhul, kui asjaomane kolmas riik või kolmanda riigi asjaomane üksus on astunud otsustavaid samme, et kaotada konkurentsi moonutav tava või asjaomasele liidu lennuettevõtjale tekitatud kahju või sellise kahju oht.

5. Lõikes 4 osutatud juhtudel ja kui mõistliku aja jooksul ei ole konkurentsi moonutavat tava või asjaomasele liidu lennuettevõtjale tekitatud kahju või sellise kahju ohtu kaotatud, jätkab komisjon menetlust, kuid mitte kauem kui kuus kuud.

III PEATÜKK

KONKURENTSI MOONUTAVAD TAVAD

Artikkel 12

Kahju või kahju ohu kindlakstegemine

1. Käesoleva peatüki kohaldamisel tehakse kahju kindlaks tõendite alusel, võttes arvesse asjakohaseid tegureid, eelkõige järgmist:

a)	asjaomase liidu lennuettevõtja olukord, pidades eelkõige silmas selliseid tegureid nagu teenuse osutamise sagedus, läbilaskevõime kasutamine, mõju võrgule, müük, turuosa, kasum, kapitalitootlus, investeeringud ja tööhõive;

b)	asjaomase lennutranspordituru üldine olukord, eelkõige hinnad või tariifid, lennutransporditeenuste maht ja sagedus või võrgu kasutamine.

2. Kahju ohu kindlakstegemisel tuginetakse selgetele tõenditele ning mitte üksnes vihjetele, oletustele ega kaudsetele võimalustele. Kahju tekkimine peab olema selgelt prognoositav, väga tõenäoline ja peatne ning selle peab põhjendatud kahtluseta olema tekitanud kolmanda riigi või kolmanda riigi üksuse tegevus või otsus.

3. Tehes kindlaks kahju ohu olemasolu, võetakse arvesse järgmiseid tegureid:

a)	liidu asjaomase lennuettevõtja olukorra prognoositav areng, pidades eelkõige silmas selliseid tegureid nagu teenuse osutamise sagedus, läbilaskevõime kasutamine, mõju võrgule, müük, turuosa, kasum, kapitalitootlus, investeeringud ja tööhõive;

b)	asjaomase lennutranspordituru üldise olukorra prognoositav areng, pidades eelkõige silmas selliseid tegureid nagu hinnad või tariifid, lennutransporditeenuste maht ja sagedus või võrgu kasutamine.

Kuigi ükski punktides a ja b loetletud tegureist ei pruugi eraldi olla otsustamisel tingimata määrav, peab kõigi vaadeldavate tegurite arvessevõtmine viima järeldusele, et peatselt on oodata konkurentsi moonutava tava kasutamist ning, kui meetmeid ei võeta, tekitatakse kahju.

4. Komisjon valib uurimisperioodi, mis hõlmab muu hulgas, kuid mitte ainult perioodi, mille käigus kahju väidetavalt tekitati, ning analüüsib seda perioodi käsitlevaid asjakohaseid tõendeid.

5. Uuritava tavaga ei seostata ja arvesse ei võeta sellist asjaomasele liidu lennuettevõtjale tekitatud kahju või sellise kahju ohtu, mille on põhjustanud muud tegurid kui konkurentsi moonutav tava.

Artikkel 13

Uurimise lõpetamine ilma tasakaalustavaid meetmeid võtmata

1. Komisjon lõpetab uurimise tasakaalustavaid meetmeid võtmata juhul, kui kaebus võetakse tagasi, välja arvatud siis, kui komisjon jätkab uurimist omal algatusel.

2. Komisjon lõpetab rakendusaktiga artikli 5 kohase uurimise tasakaalustavaid meetmeid võtmata järgmistel juhtudel:

komisjon leiab, et tõendatud ei ole üks järgmistest:

i)	kolmas riik või kolmanda riigi üksus kasutab konkurentsi moonutavat tava;

ii)	asjaomasele liidu lennuettevõtjale on tekitatud kahju või on tekkinud sellise kahju oht;

iii)	kahju või kahju ohu ning uuritava tava vahel on põhjuslik seos;

b)	komisjon leiab, et tasakaalustavate meetmete võtmine vastavalt artiklile 14 oleks vastuolus liidu huvidega;

c)	asjaomane kolmas riik või kolmanda riigi asjaomane üksus on kaotanud konkurentsi moonutava tava või

d)	asjaomane kolmas riik või kolmanda riigi asjaomane üksus on asjaomasele liidu lennuettevõtjale tekitatud kahju hüvitanud või sellise kahju ohu kõrvaldanud.

Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 16 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

3. Otsus lõpetada uurimine vastavalt lõikele 2 peab olema põhjendatud ning see avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 14

Tasakaalustavad meetmed

1. Ilma et see piiraks artikli 13 kohaldamist, võtab komisjon rakendusaktidega vastu tasakaalustavad meetmed, kui artikli 5 kohaselt tehtud uurimise käigus tehakse kindlaks, et kolmandas riigis või kolmanda riigi üksuse poolt kasutusele võetud konkurentsi moonutav tava on tekitanud kahju asjaomasele liidu lennuettevõtjale.

Rakendusaktid, millega võetakse käesoleva artikli lõike 3 punktis a osutatud tasakaalustavad meetmed, võetakse vastu kooskõlas artikli 16 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Rakendusaktid, millega võetakse käesoleva artikli lõike 3 punktis b osutatud tasakaalustavad meetmed, võetakse vastu kooskõlas artikli 16 lõigetes 2 ja 3 osutatud kontrollimenetlusega.

2. Ilma et see piiraks artikli 13 kohaldamist, võib komisjon rakendusaktidega vastu võtta tasakaalustavad meetmed, kui artikli 5 kohaselt tehtud uurimise käigus tehakse kindlaks, et kolmandas riigis või kolmanda riigi üksuse poolt kasutusele võetud konkurentsi moonutav tava põhjustab asjaomastele liidu lennuettevõtjatele tekitatava kahju ohu artikli 12 lõike 2 ja 3 kohaselt. Need tasakaalustavad meetmed ei jõustu enne, kui kahju ohust on saanud tegelik kahju.

Rakendusaktid, millega võetakse käesoleva artikli lõike 3 punktis a osutatud tasakaalustavad meetmed, võetakse vastu kooskõlas artikli 16 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Rakendusaktid, millega võetakse käesoleva artikli lõike 3 punktis b osutatud tasakaalustavad meetmed, võetakse vastu kooskõlas artikli 16 lõigetes 2 ja 3 osutatud kontrollimenetlusega.

3. Lõigetes 1 ja 2 osutatud tasakaalustavaid meetmeid võetakse sellise kolmanda riigi lennuettevõtja suhtes, kes saab konkurentsi moonutavast tavast kasu, ja need meetmed võivad olla ühes järgmises vormis:

a)	finantskohustused;

samaväärne või väiksema väärtusega operatiivmeede, näiteks kontsessioonide, vastuteenuste osutamise või kolmanda riigi lennuettevõtja muude õiguste peatamine. Esmatähtsaks peetakse vastastikuseid operatiivmeetmeid, eeldusel et need ei ole vastuolus liidu huvidega, liidu õigusega või rahvusvaheliste kohustustega.

4. Lõigetes 1 ja 2 osutatud tasakaalustavad meetmed ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik asjaomasele liidu lennuettevõtjale tekitatud kahju hüvitamiseks. Sel eesmärgil võidakse neid tasakaalustavaid meetmeid kohaldada konkreetses geograafilises piirkonnas või piiratud aja jooksul.

5. Tasakaalustavate meetmete hulka ei kuulu kolmanda riigiga sõlmitud lennutranspordi- või lennuliikluse lepingu või lennutransporditeenuseid käsitlevaid sätteid sisaldava muu lepingu kohaselt liikmesriigi poolt sellele kolmandale riigile antud liiklusõiguste peatamine või piiramine.

6. Liit või asjaomased liikmesriigid ei kohalda lõigetes 1 ja 2 osutatud tasakaalustavaid meetmeid nii, et see oleks vastuolus asjaomase kolmanda riigiga sõlmitud lennutranspordi- või lennuliikluse lepinguga või kaubanduslepingu lennutransporditeenuseid käsitlevate sätetega või mis tahes muu lepinguga.

7. Otsus lõpetada uurimine lõigetes 1 ja 2 osutatud tasakaalustavate meetmete võtmisega peab olema põhjendatud ning see avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 15

Tasakaalustavate meetmete läbivaatamine

1. Artiklis 14 osutatud tasakaalustavad meetmed jäävad kehtima üksnes nii kauaks ja üksnes sellises ulatuses, mis on konkurentsi moonutava tava jätkuva kohaldamise ja sellest põhjustatud kahju seisukohalt vajalik. Selleks kohaldatakse käesoleva artikli lõigetes 2, 3 ja 4 sätestatud läbivaatamismenetlust. Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule regulaarselt kirjaliku aruande tasakaalustavate meetmete tõhususe ja mõju kohta.

2. Kui asjaolud seda nõuavad, võib meetmed komisjoni või kaebuse esitaja algatusel või asjaomase liikmesriigi, asjaomase kolmanda riigi või kolmanda riigi asjaomase üksuse põhjendatud taotluse korral läbi vaadata, et kontrollida, kas tasakaalustavaid meetmeid on nende esialgsel kujul vaja jätkuvalt kohaldada.

3. Läbivaatamise käigus hindab komisjon, kas konkurentsi moonutav tava, tekitatud kahju ning asjaomase tava ning tekitatud kahju vaheline põhjuslik seos on jätkuvalt olemas või mitte.

4. Komisjon tunnistab artiklis 14 sätestatud tasakaalustavad meetmed rakendusaktiga kehtetuks, muudab neid või jätab need kehtima, kui see on asjakohane. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 16 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

IV PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 16

Komiteemenetlus

1. Komisjoni abistab komitee. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.

2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

3. Kui komitee arvamust ei esita, ei võta komisjon rakendusakti eelnõu vastu ja kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artikli 5 lõike 4 kolmandat lõiku.

Artikkel 17

Aruandlus ja teave

1. Komisjon annab Euroopa Parlamendile ja nõukogule regulaarselt aru käesoleva määruse kohaldamise ja rakendamise kohta. Pidades nõuetekohaselt silmas konfidentsiaalse teabe kaitset artikli 8 tähenduses, sisaldab aruanne teavet tasakaalustavate meetmete kohaldamise kohta, uurimiste lõpetamise kohta tasakaalustavaid meetmeid võtmata ning tasakaalustavate meetmete läbivaatamiste kohta ja koostöö kohta liikmesriikide, huvitatud isikute ja kolmandate riikidega.

2. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad kutsuda komisjoni üles tutvustama ja selgitama kõiki küsimusi, mis on seotud käesoleva määruse kohaldamisega.

Artikkel 18

Kehtetuks tunnistamine

Määrus (EÜ) nr 868/2004 tunnistatakse kehtetuks. Viiteid kehtetuks tunnistatud määrusele käsitatakse viidetena käesolevale määrusele.

Artikkel 19

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Strasbourg, 17. aprill 2019

Euroopa Parlamendi nimel

president

A. TAJANI

Nõukogu nimel

eesistuja

G. CIAMBA

(1) ELT C 197, 8.6.2018, lk 58.

(2) Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2019. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 9. aprilli 2019. aasta otsus.

(3) Nõukogu 18. jaanuari 1993. aasta määrus (EMÜ) nr 95/93 ühenduse lennujaamades teenindusaegade jaotamise ühiste eeskirjade kohta (EÜT L 14, 22.1.1993, lk 1).

(4) Nõukogu 15. oktoobri 1996. aasta direktiiv 96/67/EÜ juurdepääsu kohta maapealse käitluse turule ühenduse lennujaamades (EÜT L 272, 25.10.1996, lk 36).

(5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 868/2004, mis käsitleb kaitset kolmandate riikide poolse subsideerimise ja ebaõiglase hinnakujunduse vastu, mis põhjustab ühenduse lennuettevõtjatele lennuteenuste pakkumisel kahju (ELT L 162, 30.4.2004, lk 1).

(6) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13).

(7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. septembri 2008. aasta määrus (EÜ) nr 1008/2008 ühenduses lennuteenuste osutamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta (ELT L 293, 31.10.2008, lk 3).

DIREKTIIVID

10.5.2019

Euroopa Liidu Teataja

L 123/18

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV (EL) 2019/713,

17. aprill 2019,

mis käsitleb mittesularahaliste maksevahenditega seotud pettuste ja võltsimise vastast võitlust ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2001/413/JSK

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 83 lõiget 1,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust, (1)

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt (2)

ning arvestades järgmist:

(1)	Mittesularahaliste maksevahenditega seotud pettused ja võltsimine kujutavad endast julgeolekuohtu, kuna on sissetulekuallikaks organiseeritud kuritegevusele ning teevad seega võimalikuks muu kuritegevuse, nagu terrorism, uimastikaubandus ja inimkaubandus.

(2)	Mittesularahaliste maksevahenditega seotud pettused ja võltsimine takistavad ühtlasi digitaalse ühtse turu toimimist, kuna need kahandavad tarbijate usaldust ja põhjustavad otsest majanduslikku kahju.

(3)	Nõukogu raamotsus 2001/413/JSK (3) vajab ajakohastamist ning täiendamist, et lisada sinna täiendavad sätted süütegude, eelkõige arvutikelmuse ja karistuste, ennetusmeetmete ja ohvriabi ning piiriülese koostöö kohta.

(4)

Märkimisväärsed lüngad ja erinevused liikmesriikide õigusnormides, mis käsitlevad mittesularahaliste maksevahenditega seotud pettusi ja võltsimist, võivad takistada seda liiki kuritegevuse ning sellega seotud ja selle poolt võimaldatava muu raske ja organiseeritud kuritegevuse ärahoidmist, avastamist ja selle eest karistamist, ning muudavad politsei- ja õigusalase koostöö keerulisemaks ning seega vähem tõhusaks, mõjutades negatiivselt julgeolekut.

(5)	Mittesularahaliste maksevahenditega seotud pettustel ja võltsimisel on oluline piiriülene mõõde, mida võimendab üha suurem digitaliseeritus, ning sellest tingituna on vaja võtta meetmeid kriminaalõiguse ühtlustamiseks mittesularahaliste maksevahenditega seotud pettuste ja võltsimise valdkonnas.

(6)

Viimastel aastatel on aset leidnud mitte ainult digitaalmajanduse kiire kasv, vaid ka innovatsiooni levik paljudesse valdkondadesse, kaasa arvatud maksetehnoloogiasse. Uus maksetehnoloogia kasutab uut tüüpi maksevahendeid, mis pakuvad küll tarbijatele ja ettevõtjatele uusi võimalusi, kuid loovad ühtlasi võimalusi pettuseks. Seepärast peab vastav õigusraamistik jääma tehnoloogiliselt neutraalse lähenemisviisi alusel sedalaadi tehnilise arengu taustal asja- ja ajakohaseks.

(7)	Pettust ei kasutata mitte ainult kuritegelike rühmituste rahastamiseks, vaid need piiravad ka digitaalse ühtse turu arengut ja muudavad internetis ostude tegemise kodanike jaoks vastumeelsemaks.

(8)

Ühised määratlused mittesularahaliste maksevahenditega seotud pettuse ja võltsimise valdkonnas on olulised, et tagada liikmesriikides järjekindel lähenemisviis käesoleva direktiivi kohaldamisel ning lihtsustada teabe vahetamist ja koostööd pädevate asutuste vahel. Mõisted peaksid hõlmama uut tüüpi mittesularahalisi maksevahendeid, mis võimaldavad teha e-raha ja virtuaalvaluuta ülekandeid. Mittesularahaliste maksevahendite määratluses tuleks tunnistada, et mittesularahaline maksevahend võib koosneda erinevatest koostoimivatest elementidest, näiteks mobiilmakserakendus ja vastav luba (nt salasõna). Kui käesolevas direktiivis kasutatakse mõistet „mittesularahaline maksevahend“, siis tuleks seda mõista nii, et see vahend võimaldab valdajal või kasutajal raha või rahalist väärtust tegelikult üle kanda või maksekorraldust algatada. Näiteks mobiilmakserakenduse ilma vajaliku loata ebaseaduslikku omandamist ei tuleks pidada mittesularahalise maksevahendi õigusvastaseks omandamiseks, kuna see ei võimalda kasutajal raha või rahalist väärtust tegelikult üle kanda.

(9)	Käesolevat direktiivi kohaldatakse mittesularahaliste maksevahendite suhtes üksnes juhul, kui tegemist on vahendi maksefunktsiooniga.

(10)

Käesolev direktiiv peaks hõlmama virtuaalvaluutat üksnes sel määral, mil seda saab üldiselt kasutada maksete tegemiseks. Liikmesriike tuleks julgustada oma riigisiseses õiguses tagama, et nende keskpankade või riigiasutuste väljastatud tulevased virtuaalset laadi valuutad on pettuse eest üldiselt samal tasemel kaitstud nagu mittesularahalised maksevahendid. Käesolev direktiiv peaks virtuaalvaluutasid üle kanda võimaldavaid digitaalseid rahakotte hõlmama samal määral nagu mittesularahalisi maksevahendeid. „Digitaalsete vahetusvahendite“ määratluses tuleks möönda, et virtuaalvaluutade ülekandmiseks kasutatavatel digitaalsetel rahakottidel võivad, ehkki ei pruugi olla maksevahendi tunnused, ning maksevahendi määratlust ei tohiks laiendada.

(11)	Võltsitud arvete saatmist eesmärgiga hankida makseandmeid tuleks pidada käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluvaks õigusvastasel viisil omastamise katseks.

(12)	Sellega, et kriminaalõigust kasutatakse õiguskaitse andmiseks esmajoones maksevahenditele, mis on varustatud spetsiaalse jäljendamist või kuritarvitamist tõkestava kaitsega, tahetakse kutsuda ettevõtjaid üles kindlustama enda väljastatavaid maksevahendeid sellise spetsiaalse kaitsega.

(13)

Mittesularahaliste maksevahendite kaitsmisel pettuste ja võltsimise eest on esmatähtsad tulemuslikud ja tõhusad kriminaalõigusmeetmed. Eelkõige on vaja ühist kriminaalõiguslikku lähenemisviisi kuriteokoosseisule, mis aitab kaasa või valmistab ette mittesularahalise maksevahendi tegelikku pettuse eesmärgil kasutamist. Tegu, mis seisneb näiteks maksevahendite pettuse eesmärgil kogumises ja omamises, näiteks andmepüügis, kopeerimises või makseteenuse kasutajate imiteeritud veebisaitidele suunamises või ümbersuunamises, ja nende levitamises, näiteks krediitkaardiandmete internetis müümise teel, tuleks seetõttu määratleda iseseisva kuriteona, mis ei eeldaks mittesularahalise maksevahendi tegelikku kasutamist pettuse eesmärgil. Sellised kuriteod peaks seetõttu hõlmama olukordi, kus maksevahendite või -andmete omamine, hankimine või levitamine ei vii tingimata selliste maksevahendite pettuse eesmärgil kasutamiseni. Käesolevas direktiivis kriminaliseeritud omamise või valdamise puhul ei tuleks siiski kriminaliseerida pelka omamist, kui puudub kasutamise tahtlus. Käesoleva direktiiviga ei peaks kriminaliseerima maksevahendi õiguspärast kasutamist, sealhulgas uuenduslike makseteenuste, näiteks finantstehnoloogiaettevõtete poolt tavapäraselt välja töötatavate teenuste osutamist ja maksevahendi kasutamist seoses selliste teenustega.

(14)

Käesolevas direktiivis osutatud kuritegude puhul kohaldatakse tahtluse kontseptsiooni nende kuritegude kõikide tunnuste suhtes liikmesriigi õiguse kohaselt. Teo tahtliku laadi, samuti teadva käitumise või eesmärgi, mis on kuriteokoosseisu tunnusteks, võib tuletada teo objektiivsete faktiliste asjaolude põhjal. Käesolev direktiiv ei peaks hõlma selliseid kuritegusid, mis ei nõua tahtlust.

(15)

Käesolev direktiiv hõlmab tavapäraseid teo liike, nagu pettus, võltsimine, vargus ja õigusvastane omastamine, mis olid liikmesriikide õiguses välja kujunenud juba enne digiajastut. Käesoleva direktiivi kohaldamisala laiendamine mittemateriaalsetele maksevahenditele eeldab seepärast samaväärset liiki tegude määratlemist digivaldkonnas, täiendades ja tõhustades Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/40/EL (4). Mittemateriaalse mittesularahalise maksevahendi õigusvastast omandamist tuleks kuriteona käsitada vähemalt siis, kui sellise omandamisega seoses pandi toime üks direktiivi 2013/40/EL artiklites 3–6 osutatud kuritegudest, või mittemateriaalse mittesularahalise maksevahendi omastamine. Mõiste „omastamine“ tuleks määratleda järgmiselt: sellise isiku tegu, kelle käsutusse on antud mittemateriaalne mittesularahaline maksevahend, kasutab seda vahendit teadvalt enda või teise isiku kasuks ilma selleks õigust omamata. Sellise õigusvastaselt omandatud vahendi hankimine pettuse eesmärgil kasutamiseks peaks olema karistatav, ilma et oleks vaja teha kindlaks kõik õigusvastase omandamise asjaolud ega nõuda eelnevat või samaaegset süüdimõistmist eelkuriteo eest, mis viis õigusvastase omandamiseni.

(16)

Käesolev direktiiv hõlmab ka vahendeid, mida saab kasutada selles osutatud kuritegude toimepanemiseks. Tulenevalt vajadusest vältida kriminaliseerimist juhul, kui sellised vahendid on toodetud ja turule viidud õiguspärastel eesmärkidel ning ehkki neid saaks kasutada kuritegude toimepanemiseks, ei kujuta need seepärast iseenesest ohtu, tuleks kriminaliseerida üksnes need vahendid, mis on esmajoones kavandatud või spetsiaalselt kohandatud käesolevas direktiivis osutatud kuritegude toimepanemiseks.

(17)

Mittesularahaliste maksevahenditega seotud pettuse ja võltsimise eest määratavad karistused peaksid olema tulemuslikud, proportsionaalsed ja heidutavad kõikjal liidus. Käesoleva direktiiviga ei piirata karistuste individualiseerimist ja kohaldamist ega täitmisele pööramist vastavalt iga juhtumi asjaoludele ja liikmesriigi kriminaalõiguse üldnormidele.

(18)	Kuna käesoleva direktiiviga nähakse ette miinimumnormid, võivad liikmesriigid võtta vastu või säilitada mittesularahaliste maksevahenditega seotud pettuse ja võltsimise suhtes rangemaid kriminaalõigusnorme, sealhulgas laiendada kuritegude määratlust.

(19)

Asjakohane on sätestada rangemad karistused, kui kuriteo on toime pandud kuritegeliku ühenduse raames, nagu see on määratletud nõukogu raamotsuses 2008/841/JSK (5). Liikmesriigid ei peaks olema kohustatud konkreetset raskendavat asjaolu ette nägema, kui riigisiseses õiguses on sätestatud eraldiseisvad kuriteod ja need võivad kaasa tuua karmimad karistused. Kui sama isik on pannud seoses käesolevas direktiivis osutatud kuriteoga toime teise käesolevas direktiivis osutatud kuriteo ning üks nendest kuritegudest kujutab endast de facto teise kuriteo toimepanemiseks vajalikku elementi, võib liikmesriik kooskõlas riigisisese õiguse üldpõhimõtetega näha ette, et selline tegu loetakse peamise kuriteo raskendavaks asjaoluks.

(20)

Jurisdiktsiooninormid peaksid tagama tulemusliku süüdistuste esitamise käesolevas direktiivis osutatud kuritegude eest. Üldiselt on kõige parem, kui kuritegusid menetletakse selle riigi kriminaalõigussüsteemis, kus need on toime pandud. Seega peaks iga liikmesriik teostama jurisdiktsiooni oma territooriumil ja oma kodanike poolt toime pandud kuritegude suhtes. Liikmesriigid võivad samuti kehtestada jurisdiktsioon nende territooriumil kahju tekitanud kuritegude suhtes. Neil palutakse tungivalt seda ka teha.

(21)

Tuletades meelde nõukogu raamotsusest 2009/948/JSK (6) ja nõukogu otsusest 2002/187/JSK (7) tulenevaid kohustusi julgustatakse pädevaid asutusi kasutama jurisdiktsioonikonflikti juhtumite korral võimalust pidada Euroopa Liidu Kriminaalõigusalase Koostöö Ameti (Eurojust) abiga otseseid konsultatsioone.

(22)

Võttes arvesse vajadust erivahendite järele mittesularahaliste maksevahenditega seotud pettuse ja võltsimise tulemuslikuks uurimiseks ning nende erivahendite tähtsust liikmesriikide ametiasutuste vahelises tulemuslikus rahvusvahelises koostöös, peaksid organiseeritud kuritegevuse või muude raskete kuritegude uurimiseks tavapäraselt kasutatavad vahendid olema kõigi liikmesriikide pädevatele asutustele kättesaadavad, kui ja üksnes ulatuses, milles selliste vahendite kasutamine on asjakohane ja liikmesriigi riigisisese õiguse kohaselt vastavuses uuritavate kuritegude laadi ja raskusastmega. Peale selle peaks õiguskaitseasutustel ja muudel pädevatel asutustel olema õigeaegne juurdepääs asjakohasele teabele, et uurida käesolevas direktiivis osutatud kuritegusid ja esitada nende põhjal süüdistusi. Liikmesriike innustatakse eraldama pädevatele asutustele asjakohased inim- ja rahalised ressursid, et nõuetekohaselt uurida käesolevas direktiivis osutatud kuritegusid ja esitada nende põhjal süüdistusi.

(23)	Käesolevas direktiivis osutatud kuritegusid uurivad või nende põhjal süüdistusi esitavatel liikmesriikide ametiasutustel peaks olema õigus teha koostööd teiste sama liikmesriigi riiklike ametiasutustega ning vastavate asutustega teistes liikmesriikides.

(24)

Sageli on sellised juhtumid seotud kuritegevusega, millest tuleks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/1148 (8) alusel teatada liikmesriikide asjakohastele pädevatele asutustele. Selliste juhtumite kuritegelikku laadi võib kahtlustada ka juhul, kui sel hetkel ei ole piisavalt kuriteole viitavaid tõendeid. Sellisel juhul tuleks kutsuda oluliste teenuste operaatoreid ja digitaalse teenuse osutajaid üles osalema direktiivi (EL) 2016/1148 kohaselt nõutud teabevahetuses õiguskaitseasutustega, et võimaldada tulemuslikku ja igakülgset reageerimist ning lihtsustada kuriteo toimepanijate väljaselgitamist ja vastutusele võtmist. Ohutu, turvalise ja vastupidavama keskkonna edendamine eeldab, et juhtumitest, mille puhul kahtlustatakse seotust raske kuriteoga, teatatakse süstemaatiliselt õiguskaitseasutustele. Lisaks peaksid direktiivi (EL) 2016/1148 alusel määratud küberturbe intsidentide lahendamise üksused võtma asjakohastel juhtudel osa õiguskaitseasutuste toimetatavatest uurimistest, et anda teavet, kui see on riigi tasandil asjakohane, ning jagada erialateadmisi infosüsteemide kohta.

(25)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2015/2366 (9) osutatud suuremad turvaintsidendid võivad olla põhjustatud kuritegevusest. Kui see on kohane, tuleks kutsuda makseteenuste osutajaid üles jagama õiguskaitseasutustega teavet, mida nad on direktiivi (EL) 2015/2366 alusel kohustatud esitama oma liikmesriigi pädevatele asutustele.

(26)

Liidu tasandil on olemas mitmesuguseid vahendeid ja mehhanisme teabe vahetamiseks liikmesriikide õiguskaitseasutustega kuritegude uurimise ja süüdistuste esitamise eesmärgil. Liikmesriikide õiguskaitseasutuste vahelise koostöö hõlbustamiseks ja kiirendamiseks ning nimetatud vahendite ja mehhanismide võimalikult igakülgseks kasutamiseks tuleks käesolevas direktiivis rõhutada raamotsuses 2001/413/JSK sätestatud operatiivsete kontaktpunktide tähtsust. Liikmesriikidel peaks olema võimalik otsustada kasutada olemasolevaid operatiivsete kontaktpunktide võrgustikke, näiteks direktiivi 2013/40/EL kohaselt loodud kontaktpunktide võrgustikku. Kontaktpunktid peaksid pakkuma tõhusat abi, hõlbustades näiteks asjakohase teabe vahetamist ning jagades tehnilisi nõuandeid või õigusteavet. Selleks et võrgustik sujuvalt toimiks, peaks iga kontaktpunkt olema suuteline pidama kiiret sidet teise liikmesriigi kontaktpunktiga. Võttes arvesse käesoleva direktiiviga hõlmatud kuritegude piiriülest mõõdet ning eelkõige elektrooniliste tõendite muutlikku laadi, peaksid liikmesriigid olema suutelised tegelema viivitamata võrgustiku kiireloomuliste taotlustega ning andma tagasisidet kaheksa tunni jooksul. Äärmiselt pakilistest ja tõsistest juhtumitest peaksid liikmesriigid teavitama Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametit (Europol).

(27)

Kuritegudest ilma põhjendamatu viivituseta avaliku sektori asutustele teatamine on mittesularahaliste maksevahenditega seotud pettuse ja võltsimise vastu võitlemise juures väga tähtis, kuna sageli on selline teade kriminaaluurimise lähtekoht. Oleks vaja võtta meetmeid, et kutsuda füüsilisi ja juriidilisi isikuid üles kuritegudest teatama, eriti mis puudutab finantsasutuste teateid õiguskaitse- ja kohtuasutustele. Need meetmed võivad hõlmata mitmesugust liiki meetmeid, nii seadusandlikke akte, mis sisaldavad kohustust anda teada pettusekahtlustest, kui ka mitteseadusandlikke meetmeid, nagu teabevahetust soodustavate organisatsioonide või mehhanismide loomine või toetamine või teadlikkuse suurendamine. Iga meede, mis sisaldab füüsiliste isikute isikuandmete töötlemist, tuleks võtta kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2016/679 (10). Eelkõige peaks igasugune teabeedastus, mis käsitleb mittesularahaliste maksevahenditega seotud pettuse ja võltsimise ennetamist ja nende vastu võitlemist, vastama kõnealuse määruse nõuetele, eriti seoses õigusliku alusega isikuandmete töötlemiseks.

(28)

Kuritegudest kohese ja vahetu teatamise lihtsustamiseks peaks komisjon hoolikalt hindama tõhusate veebipõhiste riiklike pettustest teatamise süsteemide loomist liikmesriikide poolt ning standardsete teatamisvormide kasutamist liidu tasandil. Selliste süsteemidega võiks lihtsustada teatamist mitterahalistest pettustest, mis leiavad sageli aset veebis, tõhustama seeläbi ohvrite toetamist, küberkuritegevuse ohtude tuvastamist ja analüüsi ning riikide pädevate asutuste tööd ja piiriülest koostööd.

(29)

Käesolevas direktiivis osutatud kuriteod on sageli piiriülest laadi. Sellest tulenevalt tuginetakse nende kuritegude vastases võitluses liikmesriikide vahelisele tihedale koostööle. Liikmesriike julgustatakse tagama asjakohasel määral vastastikuse tunnustamise ja õigusabi vahendite tõhus kasutamine seoses käesoleva direktiiviga hõlmatud kuritegudega.

(30)

Selle vastu tulemuslikult võitlemiseks on eriti olulised mittesularahaliste maksevahenditega, sealhulgas väikeste rahasummadega seotud pettuse ja võltsimise uurimine ning nende eest vastutusele võtmine. Teatamiskohustused, teabe vahetamine ja statistilised aruanded on pettuste, eriti eraldi võttes väikeste rahasummadega seotud sarnase tegevuse avastamise tõhusad vahendid.

(31)

Mittesularahaliste maksevahenditega seotud pettus ja võltsimine võivad põhjustada ohvritele tõsiseid majanduslikke ja muid tagajärgi. Kui sellise pettusega kaasneb näiteks identiteedivargus, on tagajärjed maine- ja ametialase kahju, isiku krediidireitingule põhjustatud kahju ja tõsise emotsionaalse kahju tõttu sageli veel raskemad. Liikmesriigid peaksid võtma toetus- ja kaitsemeetmeid selliste tagajärgede leevendamiseks.

(32)	Sageli kulub kaua aega, enne kui ohvrid avastavad, et on langenud pettuse või võltsimise ohvriks. Selle aja jooksul võib omavahel seotud kuritegudest moodustuda läbipõimunud võrk, mis muudab tagajärjed ohvrite jaoks veelgi raskemaks.

(33)

Mittesularahaliste maksevahenditega seotud pettuse ohvriks langenud füüsilised isikutel on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2012/29/EL (11) kohased õigused. Liikmesriigid peaksid võtma meetmeid selliste ohvrite abistamiseks ja toetamiseks, tuginedes kõnealuses direktiivis sätestatud meetmetele, kuid reageerides vahetumalt identiteedivargusega seotud pettuse ohvrite konkreetsetele vajadustele. Nimetatud meetmed peaksid hõlmama eelkõige loetelu esitamist asjakohastest institutsioonidest, kes tegelevad identiteediga seotud kuritegude kõikide eri tahkude ja ohvriabiga, spetsiaalset psühholoogilist tuge, nõuandeid juriidilistes, praktilistes ja finantsküsimustes ning abi võimalike hüvitiste saamisel. Liikmesriike tuleks julgustada looma ühtne riiklik veebipõhine teabevahend, mille abil lihtsustada ohvrite jaoks abi ja toe saamist. Ka juriidilistele isikutele tuleks anda konkreetset teavet ja nõu, kuidas end selliste kuritegude negatiivsete tagajärgede eest kaitsta.

(34)

Käesolevas direktiivis tuleks sätestada juriidiliste isikute õigus saada kooskõlas riigisisese õigusega teavet kaebuste esitamise menetluste kohta. See õigus on vajalik eelkõige väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele ning peaks aitama luua nende jaoks sõbralikumat ettevõtluskeskkonda. Füüsilistel isikutel on see õigus direktiivi 2012/29/EL alusel juba olemas.

(35)

Liikmesriigid peaksid komisjoni abiga välja töötama või muutma tõhusamaks mittesularahaliste maksevahenditega seotud pettuste ja võltsimise ennetuspoliitika ning selliste kuritegude ohtu vähendavad meetmed, kasutades selleks teavitus- ja teadlikkuse suurendamise kampaaniaid. Seda arvestades oleks liikmesriikidel võimalik töötada teavituskampaaniate osana välja alaline veebipõhine teabevahend, mis sisaldab pettuste kohta kergesti mõistetavas vormis praktilisi näiteid ja seda ajakohastama. Nimetatud vahend võib olla ohvritele koondteavet pakkuva veebipõhise riikliku vahendiga seotud või selle osa. Liikmesriigid võiksid kasutusele võtta ka teadus- ja haridusprogrammid. Eritähelepanu tuleks pöörata kaitsetute isikute vajadustele ja huvidele. Liikmesriike innustatakse tagama, et selliste kampaaniate jaoks eraldatakse piisavad rahalised vahendid.

(36)

Vaja on koguda mittesularahaliste maksevahenditega seotud pettusi ja võltsimist käsitlevaid statistilisi andmeid. Liikmesriike tuleks seepärast kohustada looma sobiva süsteemi käesolevas direktiivis osutatud kuritegusid käsitlevate olemasolevate statistiliste andmete salvestamiseks, koostamiseks ja esitamiseks.

(37)	Käesoleva direktiivi eesmärk on muuta ja laiendada raamotsust 2001/413/JSK. Kuna tehtavad muudatused on arvukad ja sisulised, siis tuleks raamotsus 2001/413/JSK selguse huvides täielikult asendada liikmesriikide suhtes, kelle jaoks käesolev direktiiv on siduv.

(38)

Euroopa Liidu lepingule (ELi leping) ja Euroopa Liidu toimimise lepingule (ELi toimimise leping) lisatud protokolli nr 21 (Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes) artiklite 1 ja 2 kohaselt, ja ilma et see piiraks kõnealuse protokolli artikli 4 kohaldamist, ei osale kõnealused liikmesriigid käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ning see ei ole nende suhtes siduv ega kohaldatav.

(39)	ELi lepingule ja ELi toimimise lepingule lisatud protokolli nr 22 (Taani seisukoha kohta) artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.

(40)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, milleks on mittesularahaliste maksevahenditega seotud pettuste ja võltsimise tulemuslik, proportsionaalne ja hoiatav kriminaalkorras karistamine ning nii pädevate asutuste vahelise kui ka pädevate asutuste ja füüsiliste või juriidiliste isikute vahelise piiriülese koostöö parandamine ja soodustamine, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid nende eesmärkide ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas ELi lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(41)

Käesolevas direktiivis austatakse eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhiõigusi ja põhimõtteid, sealhulgas õigust vabadusele ja turvalisusele, õigust era- ja pereelu austamisele, isikuandmete kaitset, ettevõtlusvabadust, õigust omandile, õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtumenetlusele, süütuse presumptsiooni ja kaitseõigust, kuritegude ja karistuste seaduslikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtet ning sama kuriteo eest mitmekordse kohtumõistmise ja karistamise keeldu. Käesoleva direktiivi eesmärk on tagada nimetatud õiguste ja põhimõtete täielik austamine ja sellest tuleks lähtuda ka käesoleva direktiivi rakendamisel,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

I JAOTIS

REGULEERIMISESE JA MÕISTED

Artikkel 1

Sisu

Käesoleva direktiiviga kehtestatakse kuritegude ja karistuste määratlemise miinimumnormid mittesularahaliste maksevahenditega seotud pettuse ja võltsimise valdkonnas. Sellega hõlbustatakse selliste kuritegude ennetamist ning ohvrite aitamist ja toetamist.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

a) „mittesularahaline maksevahend“– materiaalne või mittemateriaalne kaitstud vahend, ese või teave või nende kombinatsioon, mis ei ole seaduslik sularahaline maksevahend, ning mis võimaldab üksi või seostatuna muu menetluse või menetlustega valdajal või kasutajal üle kanda raha või rahalist väärtust, kaasa arvatud digitaalsete vahetusvahendite abil;

b) „kaitstud vahend, ese või teave“– vahend, ese või teave, mis on kaitstud maksevahendite jäljendamise või pettuse eesmärgil kasutamise eest näiteks kujunduse, kodeerimise või allkirja abil;

c) „digitaalne vahetusvahend“– mis tahes e-raha nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/110/EÜ (12) artikli 2 punktis 2 või virtuaalvaluuta;

d) „virtuaalvaluuta“– digitaalne väärtusekandja, mida ei ole välja andnud ega taganud keskpank ega avaliku sektori asutus, mis ei pruugi olla seotud ametliku valuutaga ja millel ei ole valuuta või raha õiguslikku staatust, kuid mida füüsilised või juriidilised isikud aktsepteerivad vahetusvahendina ning mida on võimalik elektrooniliselt üle kanda ja hoiustada ning millega on võimalik elektrooniliselt kaubelda;

e) „infosüsteem“– direktiivi 2013/40/EL artikli 2 punktis a määratletud infosüsteem;

f) „arvutiandmed“– direktiivi 2013/40/EL artikli 2 punktis b määratletud arvutiandmed;

g) „juriidiline isik“– üksus, millel on juriidilise isiku staatus vastavalt kohaldatavale õigusele, välja arvatud riigid ja avalik-õiguslikud asutused, kes teostavad riigivõimu, ning rahvusvahelised avalik-õiguslikud organisatsioonid.

II JAOTIS

KURITEOD

Artikkel 3

Mittesularahaliste maksevahendite kasutamine pettuse eesmärgil

Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et järgmised teod oleksid karistatavad kuriteona, kui need on toime pandud tahtlikult:

a)	varastatud või muul viisil õigusvastaselt omastatud või omandatud mittesularahalise maksevahendi kasutamine pettuse eesmärgil;

b)	võltsitud või järeletehtud mittesularahalise maksevahendi kasutamine pettuse eesmärgil.

Artikkel 4

Kuriteod, mis on seotud materiaalsete mittesularahaliste maksevahendite kasutamisega pettuse eesmärgil

Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et järgmised teod oleksid karistatavad kuriteona, kui need on toime pandud tahtlikult:

a)	materiaalse mittesularahalise maksevahendi vargus või muul õigusvastasel viisil omastamine;

b)	materiaalse mittesularahalise maksevahendi pettuse eesmärgil järeletegemine või võltsimine;

c)	varastatud või muul viisil õigusvastaselt omastatud või järeletehtud või võltsitud materiaalse mittesularahalise maksevahendi omamine selle kasutamiseks pettuse eesmärgil;

d)	varastatud, järeletehtud või võltsitud materiaalse mittesularahalise maksevahendi endale või kellelegi teisele hankimine, sealhulgas saamine, omastamine, ostmine, edastamine, import, eksport, müük, transport või levitamine kasutamiseks pettuse eesmärgil.

Artikkel 5

Kuriteod, mis on seotud mittemateriaalsete mittesularahaliste maksevahendite kasutamisega pettuse eesmärgil

Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et järgmised teod oleksid karistatavad kuriteona, kui need on toime pandud tahtlikult:

a)	mittemateriaalse mittesularahalise maksevahendi õigusvastane omandamine vähemalt siis, kui sellise omandamisega seoses pandi toime üks direktiivi 2013/40/EL artiklites 3–6 osutatud kuritegudest, või mittemateriaalse mittesularahalise maksevahendi omastamine;

b)	mittemateriaalse mittesularahalise maksevahendi pettuse eesmärgil järeletegemine või võltsimine;

c)	õigusvastaselt omandatud, võltsitud või järeletehtud mittemateriaalse mittesularahalise maksevahendi omamine selle kasutamiseks pettuse eesmärgil, vähemalt juhul, kui selle õigusvastane päritolu on vahendi omamise ajal teada;

d)	õigusvastaselt omandatud, võltsitud või järeletehtud mittemateriaalse mittesularahalise maksevahendi endale või kellelegi teisele hankimine, sealhulgas müük, edastamine või levitamine või kättesaadavaks tegemine kasutamiseks pettuse eesmärgil.

Artikkel 6

Infosüsteemidega seotud pettus

Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et raha, rahalise väärtuse või virtuaalvaluuta ülekandmine või ülekandmise põhjustamine ja seeläbi teisele isikule ebaseadusliku varalise kahju tekitamine kavatsusega tuua toimepanijale või kolmandale isikule õigusvastast varalist kasu, on karistatav kuriteona, kui see on toime pandud tahtlikult:

a)	ilma sellekohase õiguseta infosüsteemi toimimise takistamise või sellesse sekkumise teel;

b)	ilma sellekohase õiguseta arvutiandmete sisestamise, muutmise, kustutamise, edastamise või sulustamine teel.

Artikkel 7

Kuritegude toimepanemiseks kasutatud vahendid

Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et seadme või vahendi, arvutiandmete või muude vahendite valmistamine, endale või kellelegi teisele hankimine, sealhulgas import, eksport, müük, transport või levitamine, või kättesaadavaks tegemine, mis on peamiselt kavandatud või spetsiaalselt kohandatud mis tahes artikli 4 punktides a ja b, artikli 5 punktides a ja b või artiklis 6 osutatud kuriteo toimepanemiseks, on karistatav kuriteona vähemalt siis, kui see on toime pandud kavatsusega neid vahendeid kasutada.

Artikkel 8

Kuriteo toimepanemisele kihutamine ja kaasaaitamine ning kuriteokatse

1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artiklites 3–7 osutatud kuritegudele toimepanemisele kihutamine või kaasaaitamine on karistatav kuriteona.

2. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et katse panna toime artiklis 3, artikli 4 punktides b või d, artikli 5 punktides a või b või artiklis 6 osutatud kuritegusid on karistatav kuriteona. Artikli 5 punkti d puhul võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed tagamaks vähemalt selle, et pettuse teel endale või kellelegi teisele õigusvastaselt omandatud, võltsitud või järeletehtud mittemateriaalse mittesularahalise maksevahendi hankimise katse on karistatav kuriteona.

Artikkel 9

Füüsilistele isikutele ettenähtud karistused

1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artiklites 3–8 osutatud kuritegude eest karistatakse tulemuslike, proportsionaalsete ja hoiatavate kriminaalkaristustega.

2. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artiklis 3, artikli 4 punktides a ja b ning artikli 5 punktides a ja b osutatud kuritegude eest määratakse karistus, mille ülemmäär on vähemalt kaheaastane vangistus.

3. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artikli 4 punktides c ja d ning artikli 5 punktides c ja d osutatud kuritegude eest määratakse karistus, mille ülemmäär on vähemalt üheaastane vangistus.

4. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artiklis 6 osutatud kuritegude eest määratakse karistus, mille ülemmäär on vähemalt kolmeaastane vangistus.

5. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artiklis 7 osutatud kuritegude eest määratakse karistus, mille ülemmäär on vähemalt kaheaastane vangistus.

6. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artiklites 3–6 osutatud kuritegude eest määratakse karistus, mille ülemmäär on vähemalt viieaastane vangistus, kui need on toime pandud raamotsuses 2008/841/JSK määratletud kuritegeliku ühenduse raames, sõltumata selles otsuses sätestatud karistusmäärast.

Artikkel 10

Juriidiliste isikute vastutus

1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et juriidilist isikut saab vastutusele võtta artiklites 3–8 nimetatud kuritegude eest, mille on tema kasuks toime pannud eraisikuna või juriidilise isiku organi liikmena tegutsenud isik, kes on juriidilise isiku juures juhtival kohal, ühel järgmistest alustest:

a)	õigus esindada juriidilist isikut;

b)	õigus teha juriidilise isiku nimel otsuseid;

c)	õigus kontrollida juriidilist isikut.

2. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et juriidilist isikut saab vastutusele võtta juhul, kui lõikes 1 osutatud isiku järelevalve või kontrolli puudumise tõttu on osutunud võimalikuks, et kõnealuse juriidilise isiku alluvuses olev isik on tema kasuks pannud toime mõne artiklites 3–8 nimetatud kuriteo.

3. Juriidilise isiku lõigete 1 ja 2 kohane vastutus ei vabasta kriminaalmenetlusest füüsilist isikut, kes on mõne artiklites 3–8 osutatud kuriteo toimepanija, sellele kihutaja või sellele kaasaaitaja.

Artikkel 11

Juriidiliste isikute karistused

Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et juriidilistele isikutele, kes võetakse vastutusele artikli 10 lõigete 1 või 2 alusel, määratakse tulemuslikud, proportsionaalsed ja heidutavad karistused, mille hulka kuuluvad kriminaalõiguslikud või muud trahvid ja mis võivad hõlmata muid karistusi, näiteks

a)	riiklike hüvitiste või abi saamise õigusest ilmajätmine;

b)	ajutine juurdepääsust ilmajätmine avaliku sektori rahastamisele, sealhulgas pakkumismenetlustele, toetustele ja kontsessioonidele;

c)	ajutine või alaline ettevõtluskeeld;

d)	kohtuliku järelevalve alla võtmine;

e)	sundlõpetamine;

f)	kuriteo toimepanemiseks kasutatud üksuste ajutine või lõplik sulgemine.

III JAOTIS

JURISDIKTSIOON JA UURIMINE

Artikkel 12

Jurisdiktsioon

1. Kõik liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et kehtestada oma jurisdiktsioon artiklites 3–8 osutatud kuritegude üle, kui on täidetud üks või mitu järgmistest tingimustest:

a)	kuritegu on tervikuna või osaliselt toime pandud selle liikmesriigi territooriumil;

b)	kuriteo toimepanija on selle liikmesriigi kodanik.

2. Lõike 1 punkti a kohaldamisel peetakse kuritegu täielikult või osaliselt toimepanduks liikmesriigi territooriumil, kui toimepanija viibib kuriteo toimepanemise ajal füüsiliselt selle liikmesriigi territooriumil ning olenemata sellest, kas kuritegu on toime pandud kasutades nimetatud territooriumil asuvaid infosüsteeme.

3. Liikmesriik teatab komisjonile, kui ta otsustab kehtestada jurisdiktsiooni artiklites 3–8 osutatud kuriteo suhtes, mis on pandud toime väljaspool tema territooriumi, sealhulgas kui

a)	kuriteo toimepanija peamine elukoht asub tema territooriumil;

b)	kuritegu on toime pandud tema territooriumil asutatud juriidilise isiku kasuks;

c)	kuritegu on toime pandud tema kodaniku vastu või isiku vastu, kelle peamine elukoht asub tema territooriumil.

Artikkel 13

Tulemuslik uurimine ja koostöö

1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et uurimismeetmed, näiteks organiseeritud kuritegevuse või muude raskete kuritegude tõkestamisel kasutatavad uurimismeetmed, on tulemuslikud, toime pandud kuriteoga proportsionaalsed ning kättesaadavad isikutele, üksustele või talitustele, kelle ülesanne on artiklites 3–8 osutatud kuritegude uurimine või nende eest süüdistuse esitamine.

2. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et juhul, kui füüsilised ja juriidilised isikud on liikmesriigi õiguse kohaselt kohustatud esitama teavet artiklites 3–8 osutatud kuritegude kohta, jõuab selline teave kõnealuseid kuritegusid uurivate või nendega seoses süüdistusi esitavate asutusteni ilma põhjendamatu viivituseta.

IV JAOTIS

TEABEVAHETUS JA KURITEGUDEST TEATAMINE

Artikkel 14

Teabevahetus

1. Liikmesriigid tagavad, et artiklites 3–8 osutatud kuritegudega seotud teabe vahetamiseks on liikmesriigis olemas riiklik operatiivne kontaktpunkt, mis töötab ööpäevaringselt seitse päeva nädalas. Samuti tagavad liikmesriigid selliste menetluste olemasolu, mis võimaldavad pädeval asutusel kiireloomuliste abitaotlustega viivitamata tegeleda, nii et pädev asutus vastab hiljemalt kaheksa tunni jooksul taotluse kättesaamisest, märkides vähemalt seda, kas abitaotlusele vastatakse ning selle vastuse vormi ja eeldatava vastamise aja. Liikmesriigid võivad otsustada kasutada olemasolevaid operatiivsete kontaktpunktide võrgustikke.

2. Liikmesriigid teatavad komisjonile, Europolile ja Eurojustile oma määratud kontaktpunti, millele on osutatud lõikes 1. Vajaduse korral nad ajakohastavad seda teavet. Komisjon edastab selle teabe teistele liikmesriikidele.

Artikkel 15

Kuritegudest teatamine

1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et teha kättesaadavaks asjakohased teabekanalid, millega lihtsustatakse artiklites 3–8 osutatud kuritegudest teatamist õiguskaitseasutustele ja teistele pädevatele liikmesriikide ametiasutustele ilma põhjendamatu viivituseta.

2. Artiklites 3–8 osutatud kuritegude avastamiseks, ennetamiseks, uurimiseks ja nendega seoses süüdistuste esitamiseks võtavad liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et kutsuda nende territooriumil tegutsevaid finantsasutusi ja teisi juriidilisi isikuid üles teatama pettusekahtlusest ilma põhjendamatu viivituseta õiguskaitseasutustele ja teistele pädevatele asutustele.

Artikkel 16

Ohvrite abistamine ja toetamine

1. Liikmesriigid tagavad, et füüsilistele ja juriidilistele isikutele, kes on kannatanud kahju artiklites 3–8 osutatud kuritegude tõttu, mille toimepanekul on väärkasutatud isikuandmeid,

a)	antakse spetsiifilist teavet ja nõu, kuidas kaitsta ennast nimetatud kuritegude negatiivsete tagajärgede, näiteks maine kahjustamise eest, ning

b)	antakse loetelu asjakohastest institutsioonidest, kes tegelevad identiteediga seotud kuritegude eri tahkude ja ohvriabiga.

2. Iga liikmesriiki innustatakse looma ühtset riiklikku veebipõhist teabevahendit, et lihtsustada abi ja toe saamist sellistel füüsilistel või juriidilistel isikutel, kes on kannatanud kahju artiklites 3–8 osutatud kuritegude tõttu, mille toimepanekul on väärkasutatud isikuandmeid.

3. Liikmesriigid tagavad, et juriidilistele isikutele, kes on käesoleva direktiivi artiklites 3–8 osutatud kuritegude ohvrid, antakse alates esimesest kokkupuutest pädeva asutusega põhjendamatu viivituseta järgmist teavet:

a)	teave kuriteokaebuse esitamise menetluste kohta ja selle kohta, milline on ohvri roll seoses selliste menetlustega;

b)	teave õiguse kohta saada juhtumi kohta teavet kooskõlas liikmesriigi õigusega;

c)	teave kõikide kättesaadavate kaebuste esitamise menetluste kohta juhul, kui kriminaalmenetluse raames tegutsev pädev asutus ei austa kuriteoteo ohvri õigusi;

d)	kontaktandmed teabe vahetamiseks oma juhtumi kohta.

Artikkel 17

Ennetusmeetmed

Liikmesriigid võtavad sobivad, sealhulgas internetipõhised meetmed, milleks võivad olla teavitus- ja teadlikkuse suurendamise kampaaniad või teadus- ja haridusprogrammid, eesmärgiga vähendada pettuste üldarvu, suurendada teadlikkust ja vähendada pettuse ohvriks langemise ohtu. Kui see on kohane, tegutsevad liikmesriigid koostöös sidusrühmadega.

Artikkel 18

Järelevalve ja statistika

1. Hiljemalt 31. augustiks 2019 koostab komisjon käesoleva direktiivi väljundite, tulemuste ja mõju seire üksikasjaliku kava. Seirekavas sätestatakse andmete ja muude vajalike tõendite kogumise vahendid ja sagedus. Selles määratakse kindlaks, milliseid meetmeid komisjon ja liikmesriigid andmete ja muude tõendite kogumiseks, jagamiseks ja analüüsimiseks peavad võtma.

2. Liikmesriigid tagavad, et on olemas süsteem artiklites 3–8 osutatud kuritegudest teatamist ning nende uurimis- ja kohtumenetluste etappe käsitlevate anonüümseks muudetud statistiliste andmete salvestamiseks, koostamiseks ja esitamiseks.

3. Lõikes 2 osutatud statistilised andmed hõlmavad vähemalt olemasolevaid andmeid liikmesriikide poolt registreeritud, artiklites 3–8 osutatud kuritegude arvu kohta ja selliste isikute arvu kohta, kellele on esitatud süüdistus ja kes on süüdi mõistetud artiklites 3–7 osutatud kuritegude eest.

4. Liikmesriigid edastavad lõigete 1, 2 ja 3 kohaselt kogutud andmed igal aastal komisjonile. Komisjon tagab statistiliste aruannete koondülevaate iga-aastase avaldamise ja esitamise liidu pädevatele spetsialiseeritud asutustele ja organitele.

Artikkel 19

Raamotsuse 2001/413/JSK asendamine

Raamotsus 2001/413/JSK asendatakse nende liikmesriikide puhul, kelle suhtes on käesolev direktiiv siduv, ilma et see piiraks kõnealuste liikmesriikide kohustusi, mis on seotud raamotsuse liikmesriigi õigusesse ülevõtmise tähtpäevaga.

Liikmesriikide puhul, kelle suhtes käesolev direktiiv on siduv, käsitatakse viiteid raamotsusele 2001/413/JSK viidetena käesolevale direktiivile.

Artikkel 20

Ülevõtmine

1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 31. maiks 2021. Liikmesriigid teatavad nendest viivitamata komisjonile.

Kui liikmesriigid need normid vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastu võetud õigusnormide teksti.

Artikkel 21

Hindamine ja aruandlus

1. Komisjon esitab hiljemalt 31. maiks 2023 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles hinnatakse, millises ulatuses on liikmesriigid võtnud käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikke meetmeid. Liikmesriigid esitavad komisjonile teabe, mida on vaja aruande koostamiseks.

2. Komisjon hindab hiljemalt 31. maiks 2026 käesoleva direktiivi mõju mittesularahaliste maksevahenditega seotud pettuste ja võltsimise vastasele võitlusele, samuti selle mõju põhiõigustele, ning esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande. Liikmesriigid esitavad komisjonile teabe, mida on vaja aruande koostamiseks.

3. Käesoleva artikli lõikes 2 osutatud hindamise kontekstis annab komisjon aru ka kõikidest artiklites 3–8 osutatud kuritegudest ohvrite poolt teatamise võimaldamise jaoks mõeldud turvalise riikliku veebipõhise süsteemi loomise ning liikmesriikide jaoks aluseks oleva liidu standardse teatamisvormi kindlaksmääramise vajaduse, teostatavuse ja tõhususe kohta.

Artikkel 22

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele kooskõlas aluslepingutega.

Strasbourg, 17. aprill 2019

Euroopa Parlamendi nimel

president

A. TAJANI

Nõukogu nimel

eesistuja

G. CIAMBA

(1) ELT C 197, 8.6.2018, lk 24.

(2) Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2019. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 9. aprilli 2019. aasta otsus.

(3) Nõukogu 28. mai 2001. aasta raamotsus 2001/413/JSK mittesularahaliste maksevahenditega seotud pettuste ja võltsimiste vastase võitluse kohta (EÜT L 149, 2.6.2001, lk 1).

(4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. augusti 2013. aasta direktiiv 2013/40/EL, milles käsitletakse infosüsteemide vastu suunatud ründeid ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2005/222/JSK (ELT L 218, 14.8.2013, lk 8).

(5) Nõukogu 24. oktoobri 2008. aasta raamotsus 2008/841/JSK organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse kohta (ELT L 300, 11.11.2008, lk 42).

(6) Nõukogu 30. novembri 2009. aasta raamotsus 2009/948/JSK kohtualluvuskonfliktide vältimise ja lahendamise kohta kriminaalmenetluses (ELT L 328, 15.12.2009, lk 42).

(7) Nõukogu 28. veebruari 2002. aasta otsus 2002/187/JSK, millega moodustatakse Eurojust, et tugevdada võitlust raskete kuritegude vastu (EÜT L 63, 6.3.2002, lk 1).

(8) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/1148 meetmete kohta, millega tagada võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse ühtlaselt kõrge tase kogu liidus (ELT L 194, 19.7.2016, lk 1).

(9) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/2366 makseteenuste kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr 1093/2010 muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 337, 23.12.2015, lk 35).

(10) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 4.5.2016, lk 1).

(11) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiiv 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK (ELT L 315, 14.11.2012, lk 57).

(12) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. september 2009. aasta direktiiv 2009/110/EÜ, mis käsitleb e-raha asutuste asutamist ja tegevust ning usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalvet ning millega muudetakse direktiive 2005/60/EÜ ja 2006/48/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2000/46/EÜ (ELT L 267, 10.10.2009, lk 7).

II Muud kui seadusandlikud aktid

MÄÄRUSED

10.5.2019

Euroopa Liidu Teataja

L 123/30

KOMISJONI DELEGEERITUD MÄÄRUS (EL) 2019/714,

7. märts 2019,

millega asendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 211/2011 (kodanikualgatuse kohta) I lisa ning muudetakse selle II ja VII lisa

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrust (EL) nr 211/2011 kodanikualgatuse kohta, (1) eriti selle artiklit 16,

ning arvestades järgmist:

(1)

Määruse (EL) nr 211/2011 artikli 7 lõikes 2 on sätestatud, et vähemalt ühest neljandikust liikmesriikidest pärinevate allakirjutanute minimaalne arv peaks vastama igast liikmesriigist valitavate Euroopa Parlamendi liikmete arvule, mis on korrutatud kordajaga 750. Kõnealused miinimumarvud on esitatud nimetatud määruse I lisas.

(2)

29. märtsil 2017 esitas Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik (edaspidi „Ühendkuningriik“) Euroopa Liidu lepingu artikli 50 kohase teate oma kavatsuse kohta EList välja astuda. Aluslepingute kohaldamine Ühendkuningriigi suhtes lõpeb väljaastumislepingu jõustumise kuupäeval, või kui lepingut ei sõlmita, kahe aasta möödumisel teate esitamisest, st 30. märtsil 2019, kui Euroopa Ülemkogu ei otsusta kokkuleppel Ühendkuningriigiga ühehäälselt seda perioodi pikendada.

(3)

28. juunil 2018 võttis Euroopa Ülemkogu vastu Euroopa Ülemkogu otsuse (EL) 2018/937 (2) Euroopa Parlamendi koosseisu kindlaksmääramise kohta. Otsus jõustus 3. juulil 2018 ja sellega kehtestati Euroopa Parlamendi 2. juulil 2019 algavaks 2019.–2024. aasta ametiajaks igast liikmesriigist valitavate esindajate arv.

Selleks, et kajastada neid norme, mis käsitlevad määruse (EL) nr 211/2011 I lisas sätestatud allakirjutanute minimaalset arvu, on asjakohane määruse (EL) nr 211/2011 I lisa muuta. Muudatus peaks hakkama kehtima 2. juulil 2019, mil algab parlamendi 2019.–2024. aasta ametiaeg. Kui aga Euroopa Liidu lepingu artikli 50 lõikes 3 osutatud kaheaastast perioodi peaks pikendatama üle nimetatud tähtaja, peaks muudatus hakkama kehtima pärast selle pikendatud perioodi möödumist. I lisa tuleks selguse huvides asendada.

(4)	Määruse (EL) nr 211/2011 artikli 4 lõikes 1 on sätestatud, et kavandatud kodanikualgatuse korraldajad peavad taotlema komisjonilt kõnealuse algatuse registreerimist, esitades II lisas sätestatud teabe.

(5)	Määruse (EL) nr 211/2011 artiklis 9 on sätestatud, et korraldajad peavad kasutama kodanikualgatuse komisjonile esitamiseks nimetatud määruse VII lisas esitatud vormi.

(6)

Määruse (EL) nr 211/2011 II ja VII lisas esitatud vormid sisaldavad joonealust märkust, milles esitatakse teavet selle kohta, kuidas algatuse korraldajate ja rahastajate isikuandmeid töödeldakse. Vältimaks segiajamist asjaomase andmete töötlemise puhul kasutatava avaldusega isikuandmete puutumatuse kohta, on vaja joonealuses märkuses esitatud teavet lühendada ja lihtsustada.

(7)

Joonealuste märkuste tekst osutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 45/2001 (3). Määrus (EÜ) nr 45/2001 on tühistatud ning asendatud alates 11. detsembrist 2018 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2018/1725 (4). Seepärast tuleks nimetatud joonealustest märkustest kustutada osundus määrusele (EÜ) nr 45/2001.

(8)	Seepärast tuleks määruse (EL) nr 211/2011 I lisa asendada ning selle II ja VII lisa vastavalt muuta,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Määrust (EL) nr 211/2011 muudetakse järgmiselt.

1)	I lisa asendatakse käesoleva määruse lisa tekstiga;

II lisa joonealuse märkuse (1) tekst asendatakse järgmisega:

„(1)

Komisjoni veebipõhises registris esitatakse avalikult ainult korraldajate täielik nimi, kontaktisikute e-posti aadressid ning toetus- ja rahastamisallikatega seotud teave.

Andmesubjektidel on õigus avaldada oma isikuandmete avaldamisele vastuseisu mõjuvatel õiguslikel põhjustel, mis on seotud nende isikliku olukorraga.“;

VII lisa joonealuse märkuse (1) tekst asendatakse järgmisega:

„(1)

Komisjoni veebipõhises registris esitatakse avalikult ainult korraldajate täielik nimi, kontaktisikute e-posti aadressid ning toetus- ja rahastamisallikatega seotud teave.

Andmesubjektidel on õigus avaldada oma isikuandmete avaldamisele vastuseisu mõjuvatel õiguslikel põhjustel, mis on seotud nende isikliku olukorraga.“

Artikkel 2

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikli 1 punkt 1 hakkab kehtima alates 2. juulist 2019 või järgmisel päeval pärast seda, kui vastavalt Euroopa Liidu lepingu artikli 50 lõikele 3 lõpetatakse aluslepingute kohaldamine Ühendkuningriigi suhtes, olenevalt sellest, kumb kuupäev on hilisem.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 7. märts 2019

Komisjoni nimel

president

Jean-Claude JUNCKER

(1) ELT L 65, 11.3.2011, lk 1.

(2) Euroopa Ülemkogu 28. juuni 2018. aasta otsus (EL) 2018/937, millega määratakse kindlaks Euroopa Parlamendi koosseis (ELT L 165 I, 2.7.2018, lk 1).

(3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT L 8, 12.1.2001, lk 1).

(4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1725, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset isikuandmete töötlemisel liidu institutsioonides, organites ja asutustes ning isikuandmete vaba liikumist, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 45/2001 ja otsus nr 1247/2002/EÜ (ELT L 295, 21.11.2018, lk 39).

LISA

ALLAKIRJUTANUTE MINIMAALNE ARV LIIKMESRIIGITI

Belgia	15 750
Bulgaaria	12 750
Tšehhi Vabariik	15 750
Taani	10 500
Saksamaa	72 000
Eesti	5 250
Iirimaa	9 750
Kreeka	15 750
Hispaania	44 250
Prantsusmaa	59 250
Horvaatia	9 000
Itaalia	57 000
Küpros	4 500
Läti	6 000
Leedu	8 250
Luksemburg	4 500
Ungari	15 750
Malta	4 500
Madalmaad	21 750
Austria	14 250
Poola	39 000
Portugal	15 750
Rumeenia	24 750
Sloveenia	6 000
Slovakkia	10 500
Soome	10 500
Rootsi	15 750

Top

All

Choose the experimental features you want to try