Õigusalane koostöö tsiviilasjades

Tõelises Euroopa õigusruumis peaksid eraisikud ja ettevõtted olema vabad oma õigusi täielikult teostama. Tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö peamine eesmärk on parandada koostööd ELi riikide ametiasutuste vahel, et kõrvaldada kõik takistused, mis tulenevad eri õiguslike ja haldussüsteemide kokkusobimatusest (teiste riikide kohtuotsuste vastastikune tunnustamine ja jõustamine, juurdepääs õigusemõistmisele ja riiklike õigusaktide ühtlustamine).

1993. aastal lisati Maastrichti lepingu VI jaotisesse õigusalane koostöö tsiviilasjades. Amsterdami lepinguga viidi õigusalane koostöö tsiviilasjades üle EÜ asutamislepingu IV jaotisesse (artikkel 65), millega tehti see ühenduse poolt reguleeritavaks ning arvati vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala (AFSJ) aspektide hulka.

1999. aasta oktoobris aset leidnud Tampere Euroopa Ülemkogu muutis kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte ELis õigusalase koostöö tõeliseks nurgakiviks nii tsiviil- kui ka kriminaalasjades.

Kui 2009. aasta detsembris jõustus Lissaboni leping, viidi õigusalane koostöö tsiviilasjades koos kõikide teiste vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala aspektidega Euroopa Liidu toimimise lepingu V jaotisesse. Sellest ajast saadik tehakse selles valdkonnas otsuseid seadusandliku tavamenetluse kohaselt, v.a perekonnaõigusega seonduvates küsimustes.

VT KA

• Euroopa õigusalase koostöö võrgustik kriminaalasjades (EJN)
• Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala
• Seadusandlik tavamenetlus (kaasotsustamismenetlus)
• Politsei- ja õigusalane koostöö kriminaalasjades
• Euroopa õigusalase koostöö võrgustik – tsiviil- ja kaubandusasjad (kokkuvõte)
• Tsiviilõigus Euroopa Komisjoni veebisaidil