1. 

Kas siseturuga kokkusobimatuks tunnistatud abi tagasisaamise võib muuta täielikult võimatuks kohustus austada abisaaja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele ja kui see nii on, siis millistel asjaoludel ja kui kaua?

2. 

See on sisuliselt peamine küsimus, mida tuleb kaaluda, et teha otsus käesolevas asjas, mille komisjon on algatanud Saksamaa Liitvabariigi vastu seoses sellega, et väidetavalt ei ole see tagasi saanud Biria kontsernile antud siseturuga kokkusobimatu abi.

3.

Määruse (EÜ) nr 659/1999 ( 2 ) artiklis 14 „Abi tagastamine” on sätestatud:

„1.   Kui ebaseadusliku abi korral tehakse negatiivne otsus, nõuab komisjon, et kõnealune liikmesriik peab võtma kõik vajalikud meetmed, et abisaajalt abi tagasi saada […]. Komisjon ei nõua abi tagastamist, kui see on vastuolus [liidu] õiguse üldpõhimõttega.

[…]

3.   Ilma et see piiraks Euroopa [Liidu] Kohtu poolt vastavalt [ELTL] artiklile [278] tehtud korralduste kohaldamist, toimub tagastamine viivitamata ja vastavalt kõnealuse liikmesriigi siseriiklikus õiguses kehtivale korrale, tingimusel et see võimaldab komisjoni otsuse kohest ja tõhusat täitmist. Sel eesmärgil ja juhuks, kui toimub siseriikliku kohtu menetlus, peavad kõnealused liikmesriigid võtma kõik vajalikud ja nende vastavas õigussüsteemis kättesaadavad meetmed, sealhulgas ajutised meetmed, ilma et see piiraks [liidu] õiguse kohaldamist.”

4.

Määruse nr 659/1999 artikli 23 lõikes 1 on sätestatud:

„Kui kõnealune liikmesriik ei täida tingimuslikku või negatiivset otsust, eriti artiklis 14 osutatud juhtudel, võib komisjon anda asja otse Euroopa […] Kohtusse vastavalt [ELTL] artikli [108] lõikele 2. […]”

5.

Aastal 2001 rahastas äriühing gbb-Beteiligungs AG (edaspidi „gbb”) äriühingut Bike Systems GmbH & Co (edaspidi „Bike Systems”) nn passiivse osaluse vormis. Sellest osalusest ei teatatud komisjonile liidu riigiabinormide kohaselt.

6.

Bike Systems on asendunud oma õigusjärglastega, kelleks olid kõigepealt MB System GmbH & Co KG (edaspidi „MB System”) ja seejärel MB Immobilien Verwaltungs GmbH (edaspidi „MB Immobilien”). Kõik need äriühingud kuuluvad Biria kontserni. Nii Bike Systems kui ka MB System valmistasid jalgrattaid, kuni nende tootmine 2005. aastal lakkas ja äriühingu ainsaks tegevusalaks sai kinnisvara haldamine.

7.

Abi andmise ajal oli gbb Saksamaa avalik-õigusliku arengupanga Kreditanstalt für Wiederaufbau (edaspidi „KfW”) ainuomandis olev tütarettevõtja. Aastal 2003 lõpetas gbb majandustegevuse ja kõik tema varad anti üle äriühingule Technologie-Beteiligungsgesellschaft mbH (edaspidi „TBG”), kes on samuti KfW ainuomandis olev tütarettevõtja.

8.

Pärast kolme väidetava riigiabimeetme ametlikku uurimist tuvastati komisjoni otsuses 2007/492/EÜ ( 3 ) (edaspidi „komisjoni esimene otsus”), et Bike Systemsile 2001. aastal antud riigiabi oli õigusvastane. Seejärel vaidlustasid MB System ja MB Immobilien selle otsuse 2007/492 Üldkohtus. Üldkohus tühistas 3. märtsi 2010. aasta otsusega komisjoni esimese otsuse seetõttu, et see ei olnud piisavalt põhjendatud. ( 4 ) Komisjon võttis 14. detsembril 2010 vastu otsuse 2011/471/EL (edaspidi „vaidlusalune otsus”), põhjendades üksikasjalikumalt oma järeldust, et antud abi on siseturuga kokkusobimatu, ning kohustades seda abi tagasi saama. ( 5 ) Jällegi vaidlustas MB System selle otsuse Üldkohtus. Üldkohus keeldus kõigepealt rahuldamast MB Systemi esialgse õiguskaitse taotlust ( 6 ) ja jättis hiljem, 3. juuli 2013. aasta otsusega ( 7 ) vaidlusaluse otsuse jõusse.

9.

Saksamaa Liitvabariik pidi rakendama vaidlusaluse otsuse nelja kuu jooksul alates selle teatavakstegemise kuupäevast. ( 8 ) Sel eesmärgil esitas TBG 16. veebruaril 2007 Saksamaa Liitvabariigi nimel MB Systemile eraõigusliku nõude eesmärgiga rakendada komisjoni esimene otsus. Kui MB System keeldus maksmast, pöördus TBG 10. aprillil 2008 Landgericht Mühlhausenisse (Mühlhauseni piirkondlik kohus), et kõnealune abi tagasi nõuda (edaspidi „siseriiklik tagasinõudemenetlus”). See menetlus põhineb peale komisjoni esimese otsuse ka ELTL artikli 108 lõike 3 rikkumisel, mis seisnes kõnealusest abist teatamata jätmises. Vastavalt Bürgerliches Gesetzbuchi (Saksamaa tsiviilseadustik) §‑le 134 ja Saksamaa kohtupraktikale on ELTL artiklit 108 rikkudes sõlmitud leping tühine. Sel põhjusel sai TBG kõnealuse abi tagasisaamise tagamiseks tugineda ka ainult ELTL artikli 108 lõike 3 rikkumisele. Seega ei mõjutanud komisjoni esimese otsuse tühistamine otseselt menetlust Landgericht Mühlhausenis. Eraõiguslik nõue eksisteerib jätkuvalt, olenemata komisjoni lõpliku otsuse või korralduse olemasolust.

10.

Siseriikliku tagasinõudemenetluse käigus tehti mitmesuguseid esialgseid otsuseid ja määrusi. Landgericht Mühlhausen langetas 26. novembril 2008 esialgu täitmisele pööratava tagaseljaotsuse MB Systemi vastu. MB System aga kaebas 19. detsembril 2008 selle otsuse edasi. Kui MB System oli andnud pangagarantii kujul tagatise, peatas Landgericht Mühlhausen 9. jaanuari 2009. aasta määrusega MB Systemi varade aresti. Märtsis 2009, arvestades sel ajal Üldkohtu menetluses olnud kohtuasja, peatas ka siseriiklik kohus tagasinõudemenetluse. Selle otsuse kaebas edasi TBG, kõigepealt Oberlandesgericht Jenasse (Jena kõrgem piirkondlik kohus) ja seejärel Bundesgerichtshofi (föderaalne ülemkohus). Kuna otsust 2007/492 käsitlev Üldkohtu menetlus oli vahepeal lõpule jõudnud, järeldas Bundesgerichtshof 16. septembril 2010, ( 9 ) et tema menetluses olev edasikaebus on eesmärgi kaotanud ja põhikohtuasja menetlust võib jätkata.

11.

Sellele vastavalt esitati märtsis 2011 Amtsgericht Nordhausenisse (Nordhauseni ringkonnakohus) taotlus MB Systemi vara arestimiseks sel teel, et kinnistusregistri asjakohastesse osadesse kantakse hüpoteek võlausaldaja nõude tagamiseks. Pärast nende hüpoteegikannete avaldamist taotles TBG 21. juulil 2011 MB Systemi varade sundmüüki. Sel eesmärgil tellis Amtsgericht Nordhausen nende varade turuväärtuse selgitamiseks ekspertiisi. MB System aga esitas 8. septembril 2011 vastuhagi enda vara sundmüügi vastu. See hagi jäeti põhjendamatuse tõttu rahuldamata, mispeale MB System pöördus edasikaebusega Oberlandesgericht Jenasse. Edasikaebus võeti mais 2012 tagasi.

12.

Teist korda peatati siseriiklik tagasinõudemenetlus Landgericht Mühlhausenis 30. märtsil 2011. Seepeale esitas TBG Oberlandesgericht Jenasse edasikaebuse, mis jäeti rahuldamata. Lõpuks andis Bundesgerichtshof menetlusloa TBG järgmise astme edasikaebusele ja tühistas menetluse peatamise oma 13. septembri 2012. aasta määrusega. ( 10 )

13.

MB Systemi vara pidi müüdama avalikul enampakkumisel 10. aprillil 2013, kuid ühtegi pakkumist tookord ei esitatud.

14.

Oma 20. novembri 2012. aasta hagiavalduses palub komisjon Euroopa Kohtul:

15.

Saksamaa Liitvabariik palub Euroopa Kohtul:

16.

Kohtuistungil, mis peeti 4. detsembril 2013, esitasid suuliselt oma seisukohad nii Saksamaa valitsus kui ka komisjon.

17.

Mõlemad pooled esitasid mahukates kirjalikes seisukohtades ja kohtuistungil oma nõuete põhjenduseks mitu argumenti. Annan need üksikasjalikumalt edasi iga argumendi põhjendatuse analüüsi juures.

18.

Siinkohal aga piisab märkimisest, et komisjon heidab Saksamaa valitsusele ette, et vaidlusaluses otsuses ette nähtud tähtaja möödudes ei olnud Biria kontsernile antud siseturuga kokkusobimatu abi tagasi makstud. Saksamaa valitsus omalt poolt eitab väidetavaid rikkumisi ja väidab, et selle tähtaja jooksul saavutati kooskõla vaidlusaluse otsusega. Teise võimalusena märgib Saksamaa valitsus, et võimalikud viivitused tegelikul tagasisaamisel olid tingitud vaidlusaluse otsuse täitmise täielikust võimatusest.

19.

Samas on oluline märkida, et mõlemad pooled on nõus järgmisega: 1) abisaaja ei olnud siseturuga kokkusobimatut abi vaidlusaluses otsuses ette nähtud tähtaja lõpuks tagasi maksnud; 2) abi ei olnud 4. detsembriks 2013, s.o käesolevas menetluses peetud kohtuistungi kuupäevaks tagasi saadud; ja 3) tagasinõutava abi summa on 651007 eurot, millele lisanduvad intressid.

20.

Usun, et käesolevas asjas otsuse tegemiseks on Euroopa Kohtul vaja võtta seisukoht mitmes õigusküsimuses seoses sellega, kui oluline ja milliste tagajärgedega on liikmesriikide kohustus täita komisjoni otsused, mis kohustavad siseturuga kokkusobimatut abi tagasi saama.

21.

Sissejuhatav küsimus, mis minu arvates tuleb lahendada, puudutab käesoleva menetluse eset. Pooled arutlevad kirjalikes ja suulistes seisukohtades pikalt selle üle, kas Saksamaa ametiasutused oleksid saanud kasutada – ja olenevalt asjaoludest ka oleksid pidanud kasutama – Biria kontsernile õigusvastaselt antud abi tagasisaamiseks oma haldusvõimu.

22.

Saksamaa valitsus väidab sisuliselt, et Saksamaa õiguskorras määrab see, millisel kujul abi on antud, selle abi tagastamise menetluse (actus contrarius’e põhimõte). Nii saab eraõiguslike lepingute kaudu antud abi (nagu muu hulgas Biria kontsernile antud abi) tagasi saada üksnes eraõiguslikus menetluses. Seda ei saa tagasi saada haldusmenetluses, sest puudub konkreetne õiguslik alus, mis võimaldaks ametiasutustel siseturuga kokkusobimatut abi haldusaktiga tagasi nõuda.

23.

Kuigi komisjon ei esita ametlikult sellekohast konkreetset väidet, vaidleb ta Saksamaa valitsuse argumendile vastu. Komisjon märgib, et ELTL artiklite 108 ja 288 ning määruse nr 659/1999 artikli 14 vahetu õigusmõju tulemusel on Saksamaa ametiasutustel selleks piisav õiguslik alus. Komisjoni sõnul kinnitavad seda seisukohta kaks kohtuotsust, mille on teinud vastavalt Oberverwaltungsgericht Berlin-Brandenburg (Berliini Brandenburgi kõrgem halduskohus) ( 11 ) ja Verwaltungsgericht Trier (Trieri halduskohus) ( 12 ).

24.

Need argumendid eeldavad lühidat selgitust ELTL artikli 108 lõike 2 alusel algatatud menetluse ja ELTL artiklil 258 põhineva menetluse vaheliste erinevuste kohta.

25.

ELTL artikli 108 lõikes 2 on sõnaselgelt märgitud, et selles artiklis ette nähtud menetlus on erand ELTL artiklite 258 ja 259 sätetest. Tegelikult, nagu Euroopa Kohus on märkinud, ei ole nüüd ELTL artikli 108 lõikes 2 olev säte midagi muud kui üks variant menetlusest, millega tuvastatakse asutamislepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmine, olles konkreetselt kohandatud konkreetsetele probleemidele, mida riigiabi põhjustab seoses konkurentsiga ühisturul. ( 13 )

26.

On oluline, et ELTL artikli 108 lõike 2 kohase menetluse algatamiseks ei ole vaja kohtueelset menetlusetappi, mis on nõutav harilikus rikkumist käsitlevas menetluses. Nimetatud sätte kohaselt on pääs Euroopa Kohtusse kiirem ja lihtsam. ( 14 ) Põhjus on selles, et liikmesriik ja (olenevalt asjaoludest) teised huvitatud pooled on komisjoni asjakohase otsuseni viinud haldusmenetluses omavahel juba ametlikult seisukohti vahetanud. ( 15 )

27.

Sellega kooskõlas on Euroopa Kohus selgitanud, et kõnealuse menetluse erilist laadi arvestades tuleb nüüd ELTL artikli 108 lõikes 2 oleva sätte alusel kostjaks saanud liikmesriigi tegutsemise hindamisel arvestada üksnes kohustusi, mis on komisjoni asjakohase otsusega sellele liikmesriigile kehtestatud. ( 16 )

28.

Nendel põhjustel asun seisukohale, et ELTL artikli 108 lõikel 2 põhinev menetlus saab käsitleda üksnes küsimust, kas asjaomane liikmesriik on tähtaegselt täitnud kohustuse lõpetada siseturuga kokkusobimatu abi või seda muuta määratud tähtaja jooksul. Seega on ELTL artikli 108 lõike 2 kohase menetluse ese lõpuks piiritletud komisjoni vastava otsusega.

29.

Sellest tulenevalt ei saa selle erandit kehtestava menetlusnormi alusel esitada ühtegi muud nõuet. Muu hulgas on ELTL artikli 108 lõike 2 alusel algatatud menetluses üldisemad horisontaalset laadi väited vastuvõetamatud. Näiteks küsimust, kas kehtivad Saksamaa õigusnormid on tegelikult sobimatud siseturuga kokkusobimatu abi kiireks ja tõhusaks tagasisaamiseks teatavatel juhtudel (näiteks kui abi on antud eraõiguslike lepingute kaudu), või küsimust, kas Saksamaa ametiasutused on riigiabinorme struktuuriliselt või süsteemselt rikkunud, saab nende tekkimise korral lahendada üksnes hariliku rikkumist käsitleva menetluse raames, mis on algatatud ELTL artikli 258 alusel.

30.

See veenab mind, et Euroopa Kohtu ülesanne ei ole tõlgendada Saksamaa õigusakte otsustamaks, kas Saksamaa ametiasutused on või peaksid olema volitatud vastu võtma haldusakte selleks, et nõuda tagasi siseturuga kokkusobimatu abi, mis on antud tsiviilõiguslike lepingute kaudu. Sellepärast teen Euroopa Kohtule ettepaneku jätta kõik neid küsimusi käsitlevad argumendid arvestamata ning teha otsus üksnes selle kohta, kas vaidlusaluse otsusega kehtestatud kohustusi on rikutud või mitte.

31.

Esimene käesolevas asjas tekkiv oluline küsimus on see, kas ELTL artikli 288 lõikest 4 ja artikli 108 lõikest 2 tulenev kohustus nõuda siseturuga kokkusobimatu abi tagasi on kohustus teha kõik võimalik või kohustus saavutada teatav tulemus.

32.

Saksamaa valitsus väidab, et vaidlusaluses otsuses määratud neljakuuse tähtaja jooksul olid ametiasutused võtnud kõik kõnealuse abi tõhusaks tagasisaamiseks vajalikud meetmed. Saksamaa valitsuse sõnul on peamine määruse nr 659/1999 artiklist 14 tulenev küsimus mitte see, kas abi tegelikult tagasi saadakse, vaid see, kas võetud meetmetega saab in abstracto täitmise tagada.

33.

Nagu komisjon, ei näe ka mina asjakohaste liidu sätete tekstis ega Euroopa Kohtu praktikas Saksamaa valitsuse argumentidele kinnitust.

34.

Esiteks näib mulle täiesti selge, et määruse nr 659/1999 sõnastus viitab kohustusele tulemuse, mitte vahendite suhtes. Komisjoni otsust ei täidetaks „kohe ja tõhusalt” ning tagastamine ei toimuks „viivitamata”, nagu nimetatud õigusaktis on nõutud, kui liikmesriigile piisaks pelgalt tagasinõudmise algatamisest tagamaks, et mingil tulevasel hetkel toimub tegelik tagasimaksmine.

35.

Euroopa Kohtu praktika pakub sellisele tõlgendusele veelgi tuge. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on tagasinõudeotsuse adressaatliikmesriigil vabadus valida vahendid sellest otsusest tuleneva kohustuse täitmiseks vastavalt tema enda siseriiklikele normidele, ( 17 ) tingimusel et valitud meetmed ei kahjusta liidu õiguse ulatust ega tõhusust. ( 18 ) See tähendab, et liikmesriigi võetud meetmed peavad viima võlgnetavate summade tegeliku tagasisaamiseni. ( 19 )

36.

On oluline, et Euroopa Kohus on juba selgitanud, et tagastamine peab toimuma ELTL artikli 108 lõike 1 alusel vastu võetud komisjoni otsuses määratud tähtaja jooksul või vajaduse korral komisjoni poolt hiljem määratud tähtaja jooksul. Põhimõtteliselt ei vasta hilinenud tagastamine – s.o tagastamine pärast komisjoni määratud tähtaja möödumist – aluslepingutes sätestatud nõuetele. ( 20 )

37.

Hiljutises otsuses kohtuasjas komisjon vs. Slovakkia lükkas Euroopa Kohus nendel samadel põhjustel tagasi argumendi, mis sarnanes Saksamaa valitsuse poolt käesolevas kohtuasjas esitatuga. ( 21 )

38.

Sellepärast asun seisukohale, et ELTL artikli 288 lõikega 4 ja artikli 108 lõikega 2 on kehtestatud tagasinõudeotsuse adressaatliikmesriigile kohustus tulemuse suhtes. Seetõttu ei ole liikmesriik komisjoni otsust tõhusalt täitnud seni, kui abisaaja on siseturuga kokkusobimatu abi riigile täielikult tagasi maksnud.

39.

Lisaksin, et kui liikmesriik peab komisjoni võimaldatud tähtaega liiga lühikeseks või kohtab raskusi abi tagasisaamisel, võib ta alati paluda komisjonilt ajapikendust (või mitut ajapikendust). Selleks peab asjaomane riik oma taotluse täpselt põhjendama ja vajaduse korral oma väited tõendama, et komisjon saaks teha kaalutud otsuse. ( 22 ) Niisugusel juhul oleks komisjon ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud koostöökohustust arvestades kohustatud liikmesriigi taotluse läbi vaatama ning võimaluste piires abistama teda tekkinud raskuste ületamisel, andes taotletud ajapikenduse, kui asjakohased tingimused on täidetud. ( 23 )

40.

Kui liikmesriik arvab, et kuigi komisjoniga on seisukohti vahetatud, ei ole selle institutsiooni kehtestatud lõplik tähtaeg ikkagi mõistlik ega objektiivselt täidetav, saab ta selle tähtaja liidu kohtutes vaidlustada.

41.

Selles suhtes märgiksin, et ELTL artikli 108 lõike 2 alusel algatatud menetluse kontekstis täidab komisjoni tagasinõudeotsuses kehtestatud tähtaeg sama ülesannet mis ELTL artikli 258 kohases põhjendatud arvamuses määratud tähtaeg. ( 24 ) Minu arvates tähendab see, et põhjendatud arvamustes määratud tähtaegu käsitlev Euroopa Kohtu praktika peaks olema mutatis mutandis kohaldatav ELTL artikli 108 alusel vastu võetud komisjoni otsustele. Nüüd ELTL artiklis 258 olevat sätet käsitleva väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab komisjon andma liikmesriikidele mõistliku tähtaja põhjendatud arvamuste täitmiseks. ( 25 ) Sellise tähtaja õiguspärasust võib kontrollida Euroopa Kohus. ( 26 ) Tuvastades, kas antud tähtaeg on mõistlik, peab Euroopa Kohus arvestama kõiki juhtumi asjaolusid. ( 27 )

42.

Sellest järeldan, et komisjoni otsuses kehtestatud tähtaega saab pikendada ning asjaomane liikmesriik võib selle kohtus vaidlustada. Tegelik tagastamine aga peab põhimõtteliselt toimuma selle või hiljem kehtestatud tähtaja jooksul.

43.

Pärast esialgset järeldust, et abi tuleb igal juhul tagasi saada komisjoni määratud tähtaja jooksul, ning kuna pooled on nõus, et vaidlusaluses otsuses määratud tähtaja jooksul kõnealust abi tagasi ei makstud, tuleb uurida, kas otsuse täitmata jätmine saab olla õigustatud.

44.

Saksamaa valitsuse väitel ei saa pidada teda tekkinud viivituse eest vastutavaks, sest abisaaja vaidlustas tagastamise siseriiklikes kohtutes. Seda tehes kasutas Biria kontsern lihtsalt oma põhiseaduslikku õigust tõhusale kohtulikule kaitsele. Saksamaa valitsus lisab, et TBG tegi vaidlusaluse otsuse täitmiseks kõik, mida ta sai teha, ning talle ei saa ette heita Saksamaa kohtute otsuseid, millega on vääralt kohaldatud liidu riigiabinorme ja seeläbi tagastamist viivitatud.

45.

Sisuliselt tekib Saksamaa valitsuse esitatud argumentidest küsimus, kas komisjoni otsuse täitmine võib muutuda täielikult võimatuks seetõttu, et abisaajad pöörduvad siseriiklikesse kohtutesse.

46.

Eespool märgitut arvestades uurin kõigepealt mõiste „täielik võimatus” piire ja selgitan asjaolusid, mille puhul niisugune kaitseargument võib olla riigiabi tagastamise asjus vastuvõetav. Seejärel asun käesolevas asjas käsitletava juhtumi konkreetsete asjaolude juurde.

47.

Järjepideva kohtupraktika kohaselt ainus väide, millele liikmesriik võib komisjoni poolt nüüd ELTL artikli 108 lõikes 2 oleva sätte alusel esitatud rikkumist käsitleva hagi vastu tugineda, on otsuse täitmise täielik võimatus. ( 28 )

48.

Mõistet „täielik võimatus”, millele sageli viidatakse prantsuspärase terminiga force majeure (vääramatu jõud), tuleb üldiselt käsitada kui „ebatavalisi ja ettenägematuid asjaolusid, mis ei ole vääramatule jõule tugineva isiku kontrolli all ja mille tagajärgi ei olnud kogu rakendatud hoolsusele vaatamata võimalik vältida”. ( 29 )

49.

Seega on mõiste „täielik võimatus” põhitunnused ühelt poolt sündmus, mida sellele kaitseargumendile tugineda sooviv isik ei saa mõjutada (objektiivne tunnus), ja teiselt poolt see, et sama isik teeb kõik mõistlikud pingutused kõnesoleva sündmuse tagajärgede ärahoidmiseks (subjektiivne tunnus). ( 30 )

50.

Minu arvates saab niisugustel juhtudel nagu käesolev esitada täielikul võimatusel rajaneva kaitseargumendi kahe asjaolude rühma põhjal.

51.

Esimene asjaolude rühm seostub faktilise võimatusega, s.t olukorraga, kus tagasimaksmisele kuuluva summa tegelik tagasisaamine on objektiivselt ja paratamatult teostamatu. Tüüpiliselt on see nii, kui abisaaja oli äriühing, mida komisjoni otsuse vastuvõtmise ajal enam olemas ei ole. Selles olukorras puudub isik, kellelt saaks tagasimaksmist nõuda; puudub ka vara või raha, mida arestida. ( 31 ) Olukord on niisugune juhul, kui ükski teine äriühing ei ole de facto ega de jure saanud tegevuse lõpetanud äriühingu õigusjärglaseks nii, et ta saab endiselt kasu kõnealusest siseturuga kokkusobimatust abist. ( 32 )

52.

Teine asjaolude rühm seostub õigusliku võimatusega. Nagu määruse nr 659/1999 artiklis 14 on sätestatud: „Komisjon ei nõua abi tagastamist, kui see on vastuolus [liidu] õiguse üldpõhimõttega.” ( 33 )

53.

Mõlemas olukorras võib võimatus olla kõigest ajutine, mis tähendab, et selle saab teatava aja möödudes ületada, või hoopis kestev, mis tähendab, et see jääb alaliselt täitmist takistama.

54.

Liidu õiguse üldpõhimõte, millele Saksamaa valitsus käesolevas asjas viitab, on tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte.

55.

Selles suhtes meenutaksin, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad siseriiklikud kohtud liidu õigust kohaldades järgima isikutele liidu õigusnormidest tulenevate õiguste tõhusa kohtuliku kaitse nõudeid, mis on tagatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47. ( 34 ) Usun, et see peab iseäranis paika siis, kui liidu õiguse rakendamine kahjustab isiku õiguslikku olukorda.

56.

Teisest küljest aga pean samuti märkima, et ELL artikli 3 lõike 3 kohaselt tuleb Euroopa Liidul rajada siseturg, mis vastavalt Lissaboni lepinguga lisatud protokollile nr 27 siseturu ja konkurentsi kohta ( 35 ) peab hõlmama süsteemi, mis tagab, et konkurentsi siseturul ei kahjustata.

57.

ELTL artiklid 107 ja 108 kuuluvad nende konkurentsieeskirjade hulka, millele on ELTL artikli 3 lõike 1 punktis b viidatud kui selle siseturu toimimiseks vajalikele. Nende eeskirjade eesmärk on just nimelt ära hoida konkurentsimoonutusi, mis võivad kahjustada üldisi huve, üksikute ettevõtjate huve ja tarbijate huve, aidates nii kaasa heaolule Euroopa Liidus. ( 36 )

58.

Mööndavasti pingestab abisaajate õigus neile kahjulikuks osutuda võivaid toiminguid kohtulikult vaidlustada olemuslikult nende konkurentide õigust õiguspärasuse ja võrdsete võimaluste võimalikult kiirele taastamisele.

59.

Kuna mõlemad nimetatud õigused on õigusriigi põhimõttel toimivas liidus hädavajalikud ja üks selle nurgakive on siseturg, olen seisukohal, et kumbagi neist ei tohi teise nimel tingimusteta ohverdada.

60.

Sel põhjusel ei pea ma mõeldamatuks, et vajadus tagada abisaajatele tõhus kohtulik kaitse võib teatavatel asjaoludel õigustada abi tagastamata jäämist õiguslikest asjaoludest tingitud täieliku võimatuse tõttu.

61.

Sellest tekib järgmine küsimus: millistel tingimustel ja kui kaua saab liikmesriik õiguspäraselt tugineda siseriiklike kohtumenetluste jätkumisele kui tema kohustuste täitmata jätmist õigustavale asjaolule?

62.

Siseriiklike kohtumenetluste jätkumist saab pidada täieliku võimatuse avaldumiseks ainult niivõrd, kui punktis 49 mainitud kaks nõuet on täidetud.

63.

Esimese nõude osas – et sellele kaitseargumendile tuginev isik ei tohi olla tagastamist takistavat sündmust mõjutanud – näib mulle, et see võib sageli olla täidetud.

64.

On selge, et liikmesriigid ei saa takistada abisaajat tagastamisnõudele vastu vaidlemast kohtumenetluses, mille on palunud algatada ametiasutused eesmärgiga tagastamine täitmisele pöörata. Samuti ei saa nad takistada abisaajat edasi kaebamast ametiasutuste haldusakte. Niisiis ei saa kunagi a priori välistada tagastamistoimingute vastu suunatud kohtumenetlusi.

65.

Olukord on niisugune juhul, kui siseriiklikul tasandil peetavad kohtumenetlused ei ole põhjustatud ametiasutustest endist. Ametiasutuste tegevus ei pruukinud olla nõutaval tasemel põhjalik: näiteks võisid nad võlgnetava intressi valesti arvutada või teha tagasinõudemenetluses muu vea.

66.

Seetõttu näib, et vähemalt enamikul juhtudel ei saa liikmesriikide ametiasutused kohtumenetluste võimalikkust mõjutada ega juhtida.

67.

Teisest küljest näib mulle, et teist täieliku võimatuse nõuet on keerulisem täita.

68.

Täieliku võimatuse väitele tuginev liikmesriik peab tõendama, et tema ametiasutused on teinud kõik mõistlikud pingutused kõnesoleva sündmuse tagajärgede ärahoidmiseks või minimeerimiseks. Euroopa Kohus on selgitanud, et see kaitseargument ei kehti olukorras, kus hoolas ja arukas isik oleks objektiivselt saanud astuda vajalikud sammud, et hoida ära ettenähtamatust sündmusest tingitud kahjulikud tagajärjed. ( 37 )

69.

Selles suhtes usun, et liikmesriigilt eeldatavat hoolsuse ja arukuse taset saab üldiselt pidada seotuks ettenähtamatu sündmuse tõenäosusega: mida tõenäolisemalt selline sündmus toimub, seda suuremaid ennetavaid pingutusi peavad ametiasutused tegema.

70.

Riigiabi tagastamise küsimuses on minu meelest ilmne, et liikmesriikide ametiasutused peavad eeldama, et mõned abisaajad võivad tagastamisele kohtulikult vastu vaielda. Sellest tulenevalt peaksid liikmesriigid – kui kohtumenetluse võimalus ei ole ettenähtamatu – üles näitama asjakohaselt kõrget hoolsuse ja arukuse taset. ( 38 )

71.

Seda hoolsust ja arukust tuleb ilmutada ennekõike siis, kui kasutada olevate võimaluste seast valitakse menetlus, mida järgides konkreetsel juhul tagastamine tagada. Kuigi ametiasutustel on selles suhtes kindlasti mõningane kaalutlusruum, ei ole see piiramatu.

72.

Usun, et ametiasutustel on kohustus valida niisugune menetlus, mis näib algusest peale tõenäoliselt tagavat kõnealuse komisjoni otsuse kiire ja tõhusa täitmise ka siis, kui abisaaja vastupanu osutab.

73.

Ei saa välistada, et see võib mõnikord tähendada haldusmeetmetele tuginemist. Tegelikult võib esineda asjaolusid – kui erandlikud need ka ei oleks –, mille puhul ametiasutused peavad sekkuma, et tagada liidu riigiabieeskirjade kohene täitmine. Näiteks mis juhtub, kui eraõigusliku lepingu kaudu abi andnud juriidiline isik läheb likvideerimisele ja tal ei ole õigusjärglast? Kas see tähendab, et teatav siseturuga kokkusobimatu abi võib osutuda tagasinõutamatuks, sest ei eksisteeri enam isikut, kellel oleks õigus pöörduda pädevasse tsiviil‑ või kaubanduskohtusse?

74.

On selge, et niisugune liidu õigusnormide tõlgendus ei peaks paika. Euroopa Kohus on lükanud alati tagasi liikmesriikide argumendid, milles tuginetakse sellele, et siseriiklikus õiguses ei ole siseturuga kokkusobimatu abi tagasisaamiseks kohast õiguslikku alust. ( 39 ) Kui liikmesriigi siseriiklikus õiguskorras puuduvad vajalikud mehhanismid, mis võimaldaksid tal liidu õigusest tulenevaid kohustusi täita, on selle liikmesriigi ülesanne need kehtestada, kuna ELTL artikli 288 alusel tehtud otsused on siduvad. ( 40 ) Samamoodi on Euroopa Kohus järjepidevalt märkinud, et siseriiklikud kohtud peavad hoiduma kohaldamast siseriiklikke õigusnorme, mis võivad tõhusat tagasinõudmist takistada. ( 41 ) Ka ei ole Euroopa Kohus kunagi nõustunud, et pelgalt siseriiklike menetluste keerukus ja aeganõudvus võiks piisavalt õigustada komisjoni otsuse täitmisega viivitamist. ( 42 )

75.

Peale kohustuse valida abi tagasisaamiseks asjakohane menetlus on ametiasutused kohustatud ilmutama hoolsust ja arukust ka tagasinõudemenetluse käigus.

76.

See tähendab näiteks seda, et kui kohtumenetlustes esineb vastuseisu või viivitusi, peavad ametiasutused kaaluma kiirmenetlust või esialgset õiguskaitset. Sellega seoses meenutaksin, et järjepideva kohtupraktika kohaselt peab liidu õigusega reguleeritud vaidlust lahendaval siseriiklikul kohtul olema võimalus kohaldada esialgset õiguskaitset liidu õiguse alusel teostatavate õiguste olemasolu kohta tehtava kohtuotsuse täieliku toime kindlustamiseks. ( 43 )

77.

See tähendab ka seda, et ametiasutustel võib olla vaja tugineda muudele menetlustele peale nende, mis algul tagasinõude jaoks valiti, kui need osutuvad võimatuks, ebatõhusaks või liiga kauakestvaks. ( 44 ) Nagu kohtujurist Sharpston on veenvalt osutanud, on täielik võimatus seotud saavutatava tulemusega, milleks on ebaseadusliku abi tagasisaamine. Kui täielikule võimatusele saaks tugineda ka seoses tagasinõudmise viisiga, oleks liikmesriigil vägagi lihtne valida ebaseadusliku abi tagasinõudmiseks võimatu viis ja seejärel väita, et tema kohustus abi tagasi nõuda on lõppenud. ( 45 )

78.

Teema lõpetuseks märgin, et küsimuses, kas liikmesriigi ametiasutused on ühel või teisel juhul hoolsuse ja arukuse nõude täitnud, peab Euroopa Kohus andma hinnangu igal üksikjuhul eraldi. Lõpuks on selles kontekstis vaevalt vaja osutada, et kohustus tõendada, et täieliku võimatuse kriteeriumid on täidetud, lasub sellele kaitseargumendile tugineval liikmesriigil. ( 46 )

79.

Olles selgitanud asjaolusid, mille puhul liikmesriik saab õiguspäraselt tugineda täielikule võimatusele, pean tähelepanu vääriliseks veel üht aspekti. See puudutab ajavahemikku, mille kestel see kaitseargument saaks olla õiguspärane.

80.

Mulle näib, et tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte mõjul peavad siseriiklikud kohtud saama anda abisaajatele mõistliku aja kaitseargumentide esitamiseks. Peale selle peaks ka neil kohtutel endil olema kohtulike ülesannete nõuetekohaseks täitmiseks piisavalt aega.

81.

Ent ei ole realistlik uskuda, et siseriiklikud kohtud saavad alati jõuda niisugustes asjades lõpliku otsuseni vastavates komisjoni otsustes määratud tähtaja (tavaliselt nelja kuu) jooksul. Kohtumenetluse kogupikkus võib mitmest eri tegurist olenevalt varieeruda.

82.

Samal ajal aga näen ka vajadust säilitada komisjoni otsuste kasulik mõju. Abisaajate viivitusstrateegiad või siseriiklike ametiasutuste ja kohtute loidus või hoolimatus ei peaks saama ülekaalu võrreldes äriühingute seadusliku õigusega konkurentsimoonutuste lõplikule kõrvaldamisele, mida siseturuga kokkusobimatu abi kahjustab.

83.

Nende kahe võistleva huvi vahel õige tasakaalu loomine ei ole lihtne ülesanne.

84.

Meenutaksin siinkohal, et Euroopa Kohus on mitmes kohtuasjas selgitanud, et täielikul võimatusel rajanev argument on vastuvõetav ainult niisuguse aja jooksul, „mida tavapärast hoolsuskohustust täitev ametivõim tegelikult vajab, et tema tahtest sõltumatut [ettenähtamatut sündmust] lahendada”. ( 47 ) Need kaalutlused on minu arvates mutatis mutandis kohaldatavad siseriiklike kohtute tegevusele. Sellest lähtudes arvan, et siseriikliku kohtumenetluse poolelioleku tõttu tekkinud viivitust siseturuga kokkusobimatu abi tagasisaamisel saab vabandada vaid ajutiselt: kui viivituse näol lisanduv aeg vastab lühimale ajale, mida mõistlikku hoolsust rakendav kohus vajab oma menetluses oleva asja lahendamiseks.

85.

Sellega seoses on vaevalt vaja märkida, et õigustada ei saa viivitust, mille on põhjustanud asjakohaste liidu õigusnormide väär kohaldamine nendes kohtutes. ( 48 ) Õieti kohaldaks hoolas kohus neid õigusnorme väljakujunenud kohtupraktika põhjal ning esitaks kahtluse tekkides tõlgendamist või õiguspärasust puudutavad küsimused eelotsusetaotluste korra alusel Euroopa Kohtule.

86.

Samas pean tunnistama, et on võimatu aprioorselt kindlaks teha seda, millise kestusega lisaaega võiks pidada vastuvõetavaks kõikides olukordades, või parameetreid, mis oleksid piisavalt täpsed ja konkreetsed, et Euroopa Kohus saaks igal üksikjuhul asjakohase tähtaja välja arvutada. Küsimuse, kas viivitus on õigustatud, saab lahendada ainult juhtumhaaval.

87.

Siiski näib mulle, et selles suhtes võib eristada kahte põhiolukorda olenevalt sellest, mis laadi väite on abisaaja siseriiklikes kohtutes esitanud.

88.

Ühest küljest võib äriühing otseselt või kaudselt küsimärgi alla seada siseriiklike ametiasutuste rakendatava komisjoni otsuse õiguspärasuse. Teisest küljest võib ta lihtsalt vaidlustada abi tagasisaamiseks tehtud toimingud, esitamata küsimust komisjoni otsuse õiguspärasuse kohta. Käsitlen neid kahte olukorda kordamööda.

89.

Tuleb meenutada, et kehtib komisjoni otsuste õiguspärasuse presumptsioon ning sellistena on neil õigusmõju kuni neid ei ole tagasi võetud, tühistatud või kehtetuks tunnistatud eelotsusemenetluses või õigusvastasuse tõttu. ( 49 ) Komisjoni otsuseid saavad õigusvastaseks tunnistada ainult liidu kohtud. Kui siseriiklikul kohtul tekib sellekohane kahtlus, peab ta taotlema eelotsust Euroopa Kohtult. ( 50 ) Pealegi ei võimalda pelgalt otsuse liidu kohtutes vaidlustamine siseriiklikel kohtutel selle otsuse kehtivust peatada. Põhimõtteliselt peaks niisugune peatamine olenema taotlusest, mille on liidu kohtutele esitanud asjakohase staatusega isikud vastavalt ELTL artiklitele 278 ja 279.

90.

Erandjuhul võib komisjoni otsuse kehtivuse peatamist siiski taotleda ka siseriiklikes kohtutes. Euroopa Kohus on järjepidevalt märkinud, et siseriiklikud kohtud tohivad võtta vastu liidu aktide kehtivust peatavaid meetmeid üksnes siis, kui on täidetud Zuckerfabriki kohtupraktikas ( 51 ) ette nähtud tingimused, nimelt: 1) siseriiklikul kohtul peavad olema olulised kahtlused liidu meetme õiguspärasuse suhtes ja kui vaidlustatud meetme kehtivust ei ole juba Euroopa Kohtus vaidlustatud, peab asjaomane kohus ise selles küsimuses Euroopa Kohtult eelotsust taotlema; 2) olukord peab olema pakiline selles mõttes, et esialgset õiguskaitset on vaja seda taotlevale isikule tekkida võiva olulise ja korvamatu kahju ärahoidmiseks; 3) siseriiklik kohus peab asjakohaselt arvesse võtma Euroopa Liidu huve; ja 4) kõiki neid asjaolusid hinnates peab siseriiklik kohus järgima liidu kohtute võimalikke otsuseid kõnealuse liidu meetme õiguspärasuse kohta või esialgsete meetmete kohaldamise kohta, mille eesmärk on samasugune esialgne õiguskaitse liidu tasandil.

91.

On oluline märkida, et Euroopa Kohus on samuti selgitanud, et riigiabimenetluste kontekstis kehtivad Zuckerfabriki kohtupraktikas ette nähtud nõuded ka meetmete suhtes, mille eesmärk on peatada menetlus, mille raames on vaidlustatud ebaseadusliku abi tagasinõudmist puudutav siseriiklik akt. ( 52 ) Tagasinõudemeetmete vaidlustamine põhjendusel, et nendega rakendatakse kehtetu komisjoni otsus, on tegelikult samaväärne selle otsuse enda vaidlustamisega.

92.

Seega, kui eespool mainitud nõuded on täidetud, on riigi ametiasutused selgelt kohustatud kinni pidama siseriikliku kohtu võetud esialgsetest meetmetest, mistõttu nende jaoks võib olla õiguslikult võimatu tagasinõudmist jätkata.

93.

Niisugune võimatus kestab aga üksnes niikaua, kui liidu kohtud ei ole pooleliolevas menetluses otsust teinud. Kui liidu kohtud kinnitavad komisjoni otsuse õiguspärasust, peavad siseriiklikud kohtud tegema sellest otsusest vajalikud järeldused. Komisjoni poolt nüüd ELTL artiklis 108 oleva sätte alusel tehtud otsused, mis on abisaaja suhtes lõplikuks muutunud, on siseriiklikele kohtutele siduvad. ( 53 ) Need kohtud on vastavalt määruse nr 659/1999 artikli 14 lõikele 3 kohustatud tagama õigusvastast abi tagasi nõudma kohustava otsuse täieliku toime ja selle tagajärgede kooskõla nimetatud otsuse eesmärgiga. ( 54 )

94.

Sama kehtib iga otsuse kohta, mille on vastu võtnud liidu institutsioon ja mida otsuse adressaat ei ole ELTL artiklist 264 tulenevate tähtaegade jooksul vaidlustanud. Õieti on Euroopa Kohus märkinud, et riigiabi saajal, kes oleks kaheldamatult saanud vaidlustada komisjoni otsuse liidu kohtutes, kuid ei teinud seda ette nähtud tähtaja jooksul, ei ole võimalik selle otsuse õiguspärasust küsimärgi alla seada siseriikliku kohtu menetluses, kus vaidlustatakse seda otsust rakendavad siseriiklike ametiasutuste meetmed. ( 55 )

95.

Selle põhjal järeldan, et kui abisaaja seab siseriiklikes kohtutes otseselt või kaudselt küsimärgi alla sellise komisjoni otsuse õiguspärasuse, mis kohustab abi tagasi saama, on viivitus abi tagasisaamisel vastuvõetav üksnes siis, kui see viivitus vastab lühimale ajale, mida mõistlikku hoolsust rakendav kohus vajab kontrollimiseks, kas Zuckerfabriki kohtupraktika nõuded on täidetud. Kui ja üksnes niikaua, kui need nõuded on täidetud, võib täielikul võimatusel põhinev kaitseargument olla vastuvõetav ja seega viivitust õigustada. Kui need nõuded ei ole täidetud, ei ole mis tahes viivitus minu arvates vastuvõetav.

96.

Teisest küljest võib esineda juhtumeid, kus abisaaja ei sea otseselt ega kaudselt küsimärgi alla komisjoni otsuse õiguspärasust. See võib nii olla mitmesugustel asjaoludel.

97.

Esiteks võib see olukord tekkida juhul, kui komisjon teeb otsuse abiskeemi kohta ja ei tuvasta kõiki abisaajaid või jätab abi summa arvuliselt näitamata. Niisugustel asjaoludel võib tagasinõudemeetmete kohaldamisalasse kuuluv äriühing siseriiklikes kohtutes väita, et ta ei vasta abisaajate tuvastamise kriteeriumidele või et komisjoni kehtestatud parameetrite kohaselt on tagasimaksmisele kuuluv abisumma tema puhul null või riigi väidetust väiksem. Teiseks võib juhtuda ka nii, et abisaaja vaidlustab ainult tagasimaksmisele kuuluvalt abisummalt makstava intressi arvutuse. Lõpuks võib äriühing vaidlustada ka pelgalt tagasisaamise mooduse. Kuna see aspekt kuulub põhimõtteliselt menetlusautonoomia printsiibi kohaldamisalasse, on võimalik, et abisaaja on vastu üksnes sellele, kuidas komisjoni otsust siseriiklikul tasandil rakendatakse.

98.

Kõiki neid tegureid arvestades ei saa välistada juhtumeid, mille puhul ka hoolas kohus võib vajada vaidluse lahendamiseks rohkem kui nelja kuud.

99.

Olen siiski seisukohal, et lojaalse koostöö põhimõtte tulemusel ei saa siseriiklikud kohtud abisaajate esitatud nõudeid läbi vaadata ilma, et nad võtaksid arvesse Euroopa Liidu huve olemasolevate konkurentsimoonutuste kõrvaldamise vastu. ( 56 )

100.

Tegelikult usun ma, et siseriiklike kohtute jaoks on sama õiguspärane eespool kirjeldatud kaalutlus, mis puudutab vajadust viia omavahel kooskõlla abisaajate õigus tõhusale kohtulikule kaitsele ja nende konkurentide õigus õigusvastasest abist põhjustatud konkurentsimoonutuste kõrvaldamisele.

101.

Euroopa Kohus on märkinud, et siseriiklikel kohtutel on ka teatavad kohustused isikute ees, kelle huve õigusvastase abi andmine võib kahjustada. ( 57 ) Muu hulgas on Euroopa Kohus mitmes hiljutises kohtuasjas osutanud, et üks siseriiklikele kohtutele riigiabi kontrolli valdkonnas pandud ülesandeid on just nimelt võtta kohaseid meetmeid abi rakendamise ebaseaduslikkuse heastamiseks, et abisaaja ei saaks komisjoni otsuse tegemiseni abi vabalt kasutada. ( 58 )

102.

Mulle näib, et kui on olemas lõplik komisjoni otsus, peavad Euroopa Kohtu järeldused seda enam paika.

103.

Kuigi Euroopa Kohus kujundas need kaalutlused välja kohtuasjades, mis käsitlesid siseriiklikke menetlusi, mille olid algatanud õigusvastase abi andmise tõttu väidetavalt kahju kannatanud äriühingud, ei näe ma põhjust, miks ei peaks need kaalutlused olema asjakohased ka seoses kohtuasjadega, mille on algatanud abisaajad, et niisuguse abi tagasinõudmine seisata või seda viivitada.

104.

Sellest lähtudes asun seisukohale, et kui siseriiklikus kohtus on pooleli menetlus, mille kestuse tõttu võib viibida komisjoni otsuse täitmine ja seega võivad pikeneda konkurentsimoonutused siseturul, peaks see kohus asjakohaselt arvesse võtma nende isikute huve, kes võivad selle viivituse tõttu jätkuvalt kahju kannatada. Arvan, et muu hulgas kaaluks hoolas siseriiklik kohus seda, kas esialgse õiguskaitse rakendamise kaudu oleks võimalik tagada vähemalt osaline või ajutine täitmine.

105.

Ühtlasi kaitstes Euroopa Liidu kui terviku huve, annaks see siseriiklikule kohtule vaidluse lahendamiseks vajaliku aja.

106.

Nagu eespool mainitud, peaks sellekohase taotluse enesestki mõista esitama siseriikliku kohtumenetluse pooleks olev ametiasutus. ( 59 ) Arvan siiski, et siseriiklikud kohtud on asjakohastel juhtudel pädevad ka ex officio sellist võimalust kaaluma.

107.

Neid põhimõtteid arvestades hindan nüüd seda, kui põhjendatud on Saksamaa valitsuse väide täieliku võimatuse kohta.

108.

Kõigepealt pean märkima, et mind ei veena komisjoni argumendid selle kohta, kuidas Saksamaa poolt 2007. aastal tehtud valikus kõnealuse abi tagasisaamise kohta nappis hoolsust. Minu arvates ei viita miski kohtutoimikus sellele, nagu oleks valitud menetlus olnud a priori sobimatu selle eesmärgi saavutamiseks või nagu oleks haldusakt kindlasti taganud kiirema tagasisaamise.

109.

Küll aga leian, et juhtumi asjaolusid arvestades saab Saksamaa ametiasutustele ette heita teatavat hoolsuse ja kiiruse puudumist järgnenud menetluses.

110.

Esiteks, nagu eespool märgitud, ei ole pooled vaidlustanud seda, et siseturuga kokkusobimatu abi, mis anti Biria kontsernile, ei olnud kohtuistungi kuupäevaks tagasi makstud, kohtuistung aga peeti ligikaudu kaks ja pool aastat pärast vaidlusaluses otsuses määratud tähtaja lõppu.

111.

Juba see, et nii pika aja möödudes selle tähtaja lõpust on abi ikka veel tagastamata, näib andvat tunnistust, et Saksamaa ametiasutused ei pruugi olla teinud kõiki jõupingutusi vaidlusaluse otsuse võimalikult kiireks täitmiseks. ( 60 )

112.

Olen valmis nõustuma, et niivõrd, kui abi tagasisaamine tähendanuks varade sundmüüki, oli siseriiklikel ametiasutustel tõesti vaja lisaaega kõikide vajalike toimingute tegemiseks. Samamoodi võin nõustuda, et pakkumiste puudust esimesel enampakkumisel ei saa Saksamaa ametiasutuste süüks panna.

113.

Ometi on mulle selge, et enampakkumine oleks pidanud toimuma palju varem, mitte aga rohkem kui kaks aastat pärast vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist. Edenenuks müügimenetlus kiiremini, oleksid Saksamaa ametiasutused saanud viivitamata nõuda äriühingu likvideerimist, kui sobivat pakkujat ei leitud. ( 61 ) Nii saanuks ära hoida abisaaja finantsolukorra edasise halvenemise.

114.

Teiseks ei ole Saksamaa ametiasutused palunud komisjonilt vaidlusaluses otsuses määratud tähtaja pikendamist ega edasilükkamist. Nad pelgalt teatasid komisjonile tagasinõudemenetluse seisust ja sellega seoses tekkinud raskustest. Peale selle on olukorda arvestades tähelepanuväärne, et ametiasutused ei esitanud komisjonile alternatiivset tegutsemisvõimalust, et need raskused ületada ja olla seeläbi võimeline vaidlusalust otsust kiiremini täitma. ( 62 )

115.

Kolmandaks tunnistab Saksamaa valitsus, et võimalusest hoolimata ei taotlenud ametiasutused esialgset õiguskaitset, mille abil oleks saanud siseturuga kokkusobimatu abi abisaaja varadest eraldada kuni siseriikliku menetluse lõpuni.

116.

Saksamaa valitsus märgib, et seda ei olnud vaja, sest TBG‑l juba oli Landgericht Mühlhauseni 26. novembri 2008. aasta tagaseljaotsuse alusel esialgne õigus tagastamine täitmisele pöörata. Ent nagu komisjon õigesti osutas, oli võimalik see õigus tagatise esitamisel peatada. Täpselt nii juhtuski, kui Landgericht Mühlhausen tegelikult peatas tagaseljaotsuse toime, andes Biria kontsernile loa teha sel eesmärgil isikliku garantii korras tagatismakse.

117.

Selles suhtes tuleb vastupidi Saksamaa valitsuse väidetele märkida, et pelgalt isikliku garantii andmine, millega küll kaasneb abisaajale mõningaid kulusid, ei anna abi heastamisel samasugust tulemust nagu kogu abisumma paigutamine külmutatud kontole ( 63 ) (arvestades, et kogu abisumma jääb abisaaja käsutusse). ( 64 ) Tegelikult, nagu Bundesgerichtshof oma 13. septembri 2012. aasta otsuses õigesti märkis, oleks Landgericht Mühlhausen pidanud võtma viimati nimetatud meetme.

118.

Neljandaks näib mulle, et ametiasutused ei tegutsenud alati vajaliku kiirusega, kui meenutada, et vaidlusaluses otsuses määratud tähtaeg abi tagasisaamiseks oli tõepoolest mõnevõrra lühike (neli kuud). Näiteks esitas TBG taotluse MB Systemi võla tagastamise täitmisele pööramiseks alles kolm kuud pärast vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist. Selleks ajaks oli vaidlusaluse otsuse täitmiseks antud tähtajast möödunud juba kolmveerand.

119.

Lõpuks, viiendaks tunnistas Saksamaa valitsus ise oluliselt pika viivituse tekkimist vigaste otsuste tegemise tõttu siseriiklikes kohtutes, kuhu Biria kontsern oli tagasinõude vastu pöördunud.

120.

Sellega seoses märgin, et Biria kontsern on siseriiklikes kohtutes küsimärgi alla seadnud ka vaidlusaluse otsuse õiguspärasuse. Kohtutoimikust nähtub siiski, et Landgericht Mühlhausen peatas tagasinõudemenetluse vähemalt kahel korral pelgalt seetõttu, et Biria kontsern oli pöördunud komisjoni otsuste vastu käesolevas asjas liidu kohtutesse. Nimetatud kohus ei andnud tegelikult hinnangut Zuckerfabriki kriteeriumide põhjal, nagu nähtub Bundesgerichthofi 13. septembri 2012. aasta otsusest, millega tühistati Landgericht Mühlhauseni 30. märtsi 2011. aasta ja Oberlandesgericht Jena 28. detsembri 2011. aasta peatamismäärused.

121.

Igal juhul on selge, et need nõuded ei saanud enam olla täidetud pärast 21. juunit 2011, mil Üldkohtu president jättis rahuldamata MB Systemi taotluse peatada vaidlusaluse otsuse kehtivus. ( 65 )

122.

Üldkohtu presidendi määrus (edaspidi „kohtumäärus”) sisaldab tõesti mõnevõrra ebaõnnestunud sõnastust, mis näib viitavat sellele, et Üldkohtus esialgse õiguskaitse saamiseks oleks MB System pidanud tõendama, et ta ei saa Saksamaa õiguskorras tõhusaid õiguskaitsevahendeid kasutada. ( 66 ) Esiteks näib, et selles põhjenduskäigus aetakse erand segi reegliga. Mulle on selge, et kui isikul on õigus pöörduda liidu kohtusse ja ta on seda õigust kasutades esitanud komisjoni otsuse peale tühistamishagi, on selle otsuse kehtivuse peatamise küsimuses „loomulik otsustaja” see liidu kohus, kes on pädev pidama istungit põhikohtuasjas. Seda arvestades tuleb esialgses õiguskaitses, mida siseriiklikud kohtud rakendavad Zuckerfabriki kohtupraktika alusel, näha erandit, mitte reeglit. Teiseks näib, et kohtumääruse põhjenduskäik seab taotlejatele probatio diabolica nõude, puudutades kiireloomulisuse tingimuse täitmist.

123.

Ent hoolimata võimalikest vigadest kohtumääruses – mida MB System siiski edasi ei kaevanud – ei näe ma, kuidas oleks siseriiklike kohtumenetluste korduv ja kaualdane peatamine saanud käesolevas asjas olla õigustatud, kui Bundesgerichtshof ise on selle ebaõigeks lugenud.

124.

Lõpuks ei ole Saksamaa valitsusel minu arvates õnnestunud tõendada, et vaidlusaluses otsuses kehtestatud kohustust saada tagasi siseturuga kokkusobimatu abi, mis anti Biria kontsernile, oleks olnud objektiivselt võimatu täita.

125.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku: