1

Apellatsioonkaebuses paluvad Penya Barça Lyon: Plus que des supporters (PBL) ja Issam Abdelmouine tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 8. veebruari 2023. aasta otsuse PBL ja WA vs. komisjon (T‑538/21, edaspidi vaidlustatud kohtuotsus, EU:T:2023:53), millega Üldkohus jättis rahuldamata nende hagi, milles nad palusid tühistada komisjoni 1. septembri 2021. aasta otsuse COMP/C.4/AH/mdr 2021(092342) jalgpalliklubile Paris Saint‑Germain väidetavalt antud riigiabi käsitleva kaebuse staatuse kohta (SA.64489).

2

Nõukogu 13. juuli 2015. aasta määruse (EL) 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL] artikli 108 kohaldamiseks (ELT 2015, L 248, lk 9), põhjendustes 32 ja 33 on märgitud:

3

Määruse 2015/1589 artikli 1 punkti h kohaselt on „huvitatud pool“ selle määruse tähenduses „mis tahes liikmesriik, isik, ettevõtja või ettevõtjate ühendus, kelle huve võib abi andmine mõjutada, eriti abi saaja, konkureerivad ettevõtjad ja ametiliidud“.

4

Määruse artikli 12 „Kontrollimine, taotlus teabe saamiseks ja teabe esitamise korraldus“ lõikes 1 on sätestatud:

„Ilma et see piiraks artikli 24 kohaldamist, võib komisjon omal algatusel kontrollida mis tahes allikast väidetava ebaseadusliku abi kohta saadud teavet.

Komisjon kontrollib põhjendamatu viivituseta kõiki kaebusi, mis huvitatud pooled on artikli 24 lõike 2 kohaselt esitanud, ning tagab, et asjaomasele liikmesriigile teatatakse täielikult ja korrapäraselt läbivaatamisel tehtud edusammud ja selle tulemused.“

5

Selle määruse artiklis 24 „Huvitatud poolte õigused“ on sätestatud:

„1.   […] iga huvitatud pool [võib] esitada märkusi komisjoni ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse kohta. Igale huvitatud poolele, kes on selliseid märkusi esitanud, ja igale individuaalabi saajale saadetakse koopia otsusest, mis komisjon teeb […].

2.   Iga huvitatud pool võib komisjonile esitada kaebuse väidetava ebaseadusliku abi ja abi väidetava kuritarvitamise kohta. Selleks täidab huvitatud pool nõuetekohaselt […] vormi ja esitab kogu nõutava kohustusliku teabe.

[…]“

6

Vaidluse tausta, nagu Üldkohus seda vaidlustatud kohtuotsuses kirjeldas, võib kokku võtta järgmiselt.

7

PBL on ühendus, mille eesmärk on Fútbol Club Barcelona (edaspidi „FCB“) – Barcelonas (Hispaania) asuv professionaalne jalgpalliklubi, mis on asutatud mittetulundusühinguna – „toetajate ühendamine“.

8

I. Abdelmouine on PBL-i liige. Alates 3. märtsist 2020 on ta ka FCB socio (makseid tegev liige).

9

FCB-s töötav jalgpallur Lionel Messi teatas 8. augustil 2021, et ta lahkub kõnealusest klubist ja sõlmib lepingu Paris Saint‑Germain Football Clubiga (PSG), mis on Pariisis (Prantsusmaa) asuv professionaalne jalgpalliklubi.

10

Samal päeval esitas I. Abdelmouine komisjonile kaebuse, milles ta esiteks teavitas seda institutsiooni väidetavast abist, mis võimaldas PSG-l sõlmida lepingu L. Messiga, ja teiseks palus komisjonil võtta meetmeid ELTL artikli 116 alusel.

11

Komisjon saatis 1. septembril 2021 I. Abdelmouine’ile kirja, milles ta märkis sisuliselt, et teda ei saa pidada „huvitatud pooleks“ määruse 2015/1589 artikli 1 punkti h tähenduses ning seetõttu ei saa PSG-le antud väidetava abi kohta esitatud teavet pidada selle määruse artikli 24 lõike 2 kohaseks kaebuseks.

12

PBL ja I. Abdelmouine esitasid hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 24. septembril 2021 ja milles nad palusid esiteks tühistada selles kirjas sisalduva otsuse mitte käsitada I. Abdelmouine’i huvitatud isikuna, kellel on õigus esitada komisjonile kaebus määruse 2015/1589 tähenduses (edaspidi „vaidlusalune otsus“), ja teiseks palusid teha ettekirjutused.

13

Lisaks esitasid apellandid kohtuistungi päeval, st 18. oktoobril 2022 Üldkohtu kantseleisse selle kohtu kodukorra artikli 85 lõike 3 alusel hulga tõendeid.

14

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 9–13 jättis Üldkohus rahuldamata apellantide teise nõude teha ettekirjutusi põhjendusel, et ta ei ole pädev selliseid ettekirjutusi tegema.

15

Mis puudutab apellantide esimest nõuet tühistada vaidlusalune otsus, siis leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 14–18, et see tuleb jätta osaliselt vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata niivõrd, kuivõrd see puudutab asjaolu, et komisjon ei võtnud PBL-i vaidlusaluses otsuses arvesse. Selle kohta leidis Üldkohus, et ei ole tõendatud, et PBL oli ühinenud I. Abdelmouine’i kaebusega, mis oli selle otsuse esemeks, mistõttu tuleb teda pidada ainsaks kaebuse esitajaks. Järelikult analüüsiti seda nõuet sisuliselt ainult osas, milles see puudutab küsimust, kuidas käsitleti kaebust, mille oli esitanud I. Abdelmouine kui FCB socio.

16

Sisulistes küsimustes leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 19 ja 20, et selle nõude põhjendamiseks esitasid apellandid üheainsa väite, et on rikutud määruse 2015/1589 artikli 1 punkti h; see väide koosnes kahest osast.

17

Mis puudutab esimest väiteosa, mille kohaselt tehti faktiliste asjaolude õiguslikul kvalifitseerimisel viga, siis leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 22–47 sisuliselt, et erinevad huvid, millele apellandid tuginesid selleks, et tõendada, et I. Abdelmouine kui FCB socio tuleb kvalifitseerida „huvitatud pooleks“ määruse 2015/1589 artikli 1 punkti h tähenduses, ei ole osa huvide puhul tõendatud ja on teiste puhul „puhtalt üldised või kaudsed“. Neil põhjustel järeldas see kohus, et I. Abdelmouine’i ei saa pidada selliseks „huvitatud pooleks“.

18

Mis puudutab teist väiteosa, mille kohaselt on faktide hindamisel tehtud viga, siis lükkas Üldkohus selle vaidlustatud kohtuotsuse punktides 48–53 tagasi põhjendusel, et see on tulemusetu, olles eelnevalt sisuliselt märkinud, et komisjon oli selle esitanud vaidlusaluse otsuse põhjendusena, mis oli puhtalt illustratiivne ja seega täiendav, et võtta seisukoht I. Abdelmouine’i esitatud kaebuse staatuse kohta.

19

Lisaks leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 54–57, et ei ole vaja teha otsust nende tõendite vastuvõetavuse kohta, mille apellandid esitasid kohtuistungi toimumise päeval, kuna need tõendid olid igal juhul asjakohatud, et hinnata eelkõige nende hagi vastuvõetavust ja põhjendatust.

20

Kõiki neid põhjendusi arvestades jättis Üldkohus hagi rahuldamata.

21

Apellandid paluvad Euroopa Kohtul:

22

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

23

Apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitavad apellandid sisuliselt kuus väidet.

24

Esimese väitega, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 14–18 ja mis koosneb sisuliselt kahest osast, vaidlustavad apellandid selle, et Üldkohus jättis osaliselt vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata nende esimese nõude, milles paluti vaidlusalune otsus tühistada.

25

Selle väite esimeses osas märgivad nad sisuliselt, et vastupidi sellele, mida Üldkohus leidis kõnealustes punktides, näitavad sellele kohtule kohtuistungi toimumise päeval esitatud tõendid piisavalt, et PBL ühines I. Abdelmouine’i esitatud kaebusega ja et komisjon oli sellest olukorrast vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise ajal teadlik.

26

Selle väite teises osas märgivad nad, et igal juhul eiras Üldkohus oma kohtupraktikat, mille kohaselt juhul, kui mitu isikut esitasid tühistamishagi, tuleb asuda seisukohale, et hagi tervikuna vastuvõetavaks tunnistamiseks piisab, kui tuvastatakse, et ühel nendest isikutest on hagi esitamise õigus, ja seetõttu ei ole vajalik hinnata, kas teistel asjaomastel isikutel on hagi esitamise õigus. Apellantide sõnul oleks seda kohtupraktikat arvestades pidanud Üldkohus otsustama, et nende esimene nõue on tervikuna vastuvõetav.

27

Komisjon vaidlustab väite esimese osa vastuvõetavuse ja selle teise osa põhjendatuse.

28

Käesoleva väite esimese osa kohta olgu meenutud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb ühest küljest, et ainult Üldkohus on pädev tuvastama ja hindama asjasse puutuvaid fakte ja talle esitatud tõendeid. Faktiliste asjaolude ja tõendite hindamine ei ole seega õigusküsimus, mille Euroopa Kohus peaks iseenesest apellatsiooni korras läbi vaatama, välja arvatud juhul, kui tegemist on nende moonutamisega. Jättes kõrvale argumendi, et tegemist on moonutamisega, tuleb kõik argumendid, millega see hinnang sellises kontekstis kahtluse alla seatakse, seega vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata (vt selle kohta 21. septembri 2023. aasta kohtuotsus China Chamber of Commerce for Import and Export of Machinery and Electronic Products jt vs. komisjon,C‑478/21 P, EU:C:2023:685, punktid 157 ja 158 ning seal viidatud kohtupraktika).

29

Teisest küljest, kui pool väidab, et Üldkohus on tõendeid moonutanud, peab ta ELTL artikli 256, Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimese lõigu ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punkti d alusel näitama täpselt ära need tõendid, mida Üldkohus on moonutanud, ning tooma välja need analüüsivead, mis tema arvates on Üldkohtu selle moonutamiseni viinud. Lisaks peab selline moonutamine selgelt nähtuma toimiku materjalidest, ilma et oleks vaja fakte ja tõendeid uuesti hinnata (21. septembri 2023. aasta kohtuotsus China Chamber of Commerce for Import and Export of Machinery and Electronic Products jt vs. komisjon,C‑478/21 P, EU:C:2023:685, punkt 219 ja seal viidatud kohtupraktika).

30

Käesolevas asjas tuleneb sellest, et apellandid, kes ei väida ega tõenda, et faktilisi asjaolusid on selles osas moonutatud, ei saa käesolevas apellatsioonkaebuses vaidlustada Üldkohtu hinnanguid, mille kohaselt ei ole sisuliselt tõendatud, et PBL ühines kaebusega, mille I. Abdelmouine esitas komisjonile ja mis oli vaidlusaluse otsuse ese.

31

Ühtlasi ei võimalda argumendid, mille apellandid Euroopa Kohtule esitasid, käesoleva kohtuotsuse punktis 29 meenutatud tingimustel tuvastada ega ammugi ilmselgelt tõendada, et Üldkohus moonutas sellele kohtule kohtuistungi toimumise päeval esitatud tõendeid, eriti kui formaalselt ei ole sellisele moonutamisele viidatud. Ainus täpne tõend, millele apellandid sellega seoses viitavad, on üks komisjoni e-kiri, mis vastupidi apellantide väidetele ei viita sellele, et see institutsioon sai PBL-ilt kaebuse, vaid hoopis sellele, et nimetatud institutsioonil sellist kaebust ei ole. Ülejäänud osas piirduvad apellandid sellega, et esitavad kategoorilisi, üldisi või piisavalt põhjendamata argumente.

32

Käesoleva väite teises osas ei ole apellantidel alust heita Üldkohtule ette, et ta eiras oma kohtupraktikat, mille kohaselt juhul, kui mitu isikut esitasid tühistamishagi, tuleb asuda seisukohale, et hagi tervikuna vastuvõetavaks tunnistamiseks piisab, kui tuvastatakse, et ühel nendest isikutest on hagi esitamise õigus, ja seetõttu ei ole vajalik hinnata, kas teistel asjaomastel isikutel on hagi esitamise õigus.

33

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 14–18 ei võtnud Üldkohus seisukohta küsimuses, kas PBL-il on õigus hagi esitada, vaid küsimuses, kas apellantide esimene nõue – tühistada vaidlusalune otsus – on vastuvõetav. Sellega seoses lükkas nimetatud kohus käesoleva kohtuotsuse punktides 15, 30 ja 31 toodud põhjustel vastuvõetamatuse tõttu tagasi kõnealuse nõude osas, milles sisuliselt vaidlustati see, et vaidlusaluses otsuses ei võetud arvesse väidetavat asjaolu, et PBL oli ühinenud I. Abdelmouine’i esitatud kaebusega.

34

Selles kontekstis ei ole apellantide viidatud kohtupraktika selle eset ja ulatust arvestades üldse asjakohane.

35

Järelikult tuleb esimene väide osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

36

Teises väites leiavad apellandid sisuliselt, et Üldkohus rikkus oma kohustusi, jättes vaidlustatud kohtuotsuses vastamata ühele kahest hagiavalduses esitatud väitest, mis puudutas ELTL artikli 116 rikkumist.

37

Komisjon leiab, et need argumendid ei ole põhjendatud.

38

Nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 9–13, tuvastas Üldkohus, et ta ei ole pädev lahendama apellantide teist nõuet, milles palutakse teha komisjonile ettekirjutus kasutada pädevust, mis sellel institutsioonil on muu hulgas ELTL artikli 116 alusel.

39

Järeldusega, et tal puudub selline pädevus – mida apellatsioonkaebuses ei kritiseerita ja milles pealegi ei rikuta õigusnormi põhjustel, mille Üldkohus esitas vaidlustatud kohtuotsuses – oli vastuolus, et nimetatud kohus analüüsib mis tahes vormis sellise väite vastuvõetavust või põhjendatust, mille apellandid võisid esitada kõnealuse nõude põhjendamiseks. See järeldus õigustab seega kaudselt, kuid tingimata seda, et nimetatud kohus jättis vaidlustatud kohtuotsuses vastamata argumentidele ELTL artikli 116 rikkumise kohta, mille apellandid talle esitasid.

40

Järelikult on teine väide põhjendamatu.

41

Kolmandas väites, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 22–47, kritiseerivad apellandid seda, et Üldkohus lükkas tagasi nende tühistamisväite esimese osa, mille kohaselt on rikutud määruse 2015/1589 artikli 1 punkti h.

42

Esimesena väidavad nad, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt on selles sättes viidatud mõiste „huvitatud pool“ määratletud laialt, kuna see viitab määratlemata hulgale isikutele, mis hõlmab kõiki isikuid, kelle huve võib abi andmine mõjutada selles mõttes, et see abi võib konkreetselt mõjutada nende olukorda.

43

Teisena märgivad apellandid käesolevas asjas kõigepealt, et väidetav abi, mida vaidlusaluse otsuse esemeks olevas kaebuses vaidlustati, on nende arvates abi, mida sai Prantsusmaal asuv professionaalne jalgpalliklubi PSG ja mis tekitas kahju Hispaanias asuvale konkureerivale jalgpalliklubile FCB.

44

Seejärel väidavad nad, et sellel abil on juba olnud ja igal juhul võib sellel olla konkreetne negatiivne mõju nii FCB majanduslikule, finantsilisele ja õiguslikule olukorrale kui ka – võttes arvesse mittetulundusühingu struktuuri ja tema väga spetsiifilist tegevust – tema socio’dele, kellele kuulub selles klubis osalus ja kes kontrollivad demokraatlikult selle juhtimist, otsuseid ja tegevust.

45

Lõpuks väidavad apellandid sisuliselt, et nad esitasid nii komisjonile kui ka Üldkohtule selgelt, täpselt ja põhjendatult erinevad põhjused, miks tuleb asuda seisukohale, et kuna I. Abdelmouine oli FCB socio ning arvestades FCB põhikirjas selle staatusega konkreetselt seotud õigusi, pädevust ja kohustusi, oli ta isik, kelle mittevaralisi, varalisi ja majanduslikke huve ning konkreetset olukorda võis mõjutada selle abi andmine, mille kohta ta kaebuse esitas.

46

Kolmandana ja viimasena väidavad apellandid sisuliselt, et arutluskäigus, mille põhjal Üldkohus järeldas, et komisjon oli põhjendatult leidnud, et I. Abdelmouine ei ole „huvitatud pool“, on rikutud mitut õigusnormi.

47

Esiteks kasutas Üldkohus mõiste „huvitatud pool“ põhjendamatult kitsast tõlgendust, välistades oma varasema kohtupraktika alusel selle, et mitte ainult „üldised“ huvid, vaid ka „kaudsed“ huvid võiksid olla piisavad, et tõendada, et isik, kes sellele tugineb, on „huvitatud pool“.

48

Teiseks tegi Üldkohus selle põhjendamatult kitsendava tõlgenduse alusel vigu faktiliste asjaolude õiguslikul kvalifitseerimisel ja hindamisvigu, kui ta järeldas, et need huvid – millele apellandid olid viidanud, et tõendada I. Abdelmouine’i „huvitatud isiku“ staatust – olid osalt ebapiisavalt põhjendatud ja ülejäänud osas „puhtalt üldised või kaudsed“.

49

Komisjon vastab esimesena, et Euroopa Kohtu praktikat tuleb sarnaselt Üldkohtu praktikaga mõista nii, et „puhtalt üldistele või kaudsetele“ huvidele tuginemisest ei piisa selleks, et teda saaks pidada „huvitatud pooleks“.

50

Teisena piirduvad apellandid suures osas Üldkohtus esitatud argumentide kordamisega ja selle kohtu hinnangute kahtluse alla seadmisega, väitmata siiski, et tegemist on mis tahes moonutamisega. Selles osas on nende väide vastuvõetamatu.

51

Kolmandana ja viimasena ei võimalda ükski apellantide argument asuda seisukohale, et Üldkohus tegi asjaolude õiguslikul kvalifitseerimisel vea. Vastupidi, arvestades Euroopa Kohtu ja Üldkohtu asjakohast praktikat, tuleb tõdeda, et Üldkohus järeldas vaidlustatud kohtuotsuses õigesti, et vaidlusalune otsus ei ole õigusvastane, kui selles ei nõustutud, et I. Abdelmouine on „huvitatud pool“, arvestades apellantide esitatud argumente ja tõendeid.

52

Kolmandas väites heidavad apellandid Üldkohtule ette, et ta rikkus vaidlusaluse otsuse õiguspärasust kontrollides õigusnormi, kuna komisjon ei tunnistanud selles I. Abdelmouine’i „huvitatud pooleks“ määruse 2015/1589 artikli 1 punkti h tähenduses. Sisuliselt tegi see kohus nende sõnul ühest küljest nimetatud kontrolli, lähtudes kõnealuse mõiste õiguslikult väärast tõlgendusest. Selle põhjal tegi nimetatud kohus nende sõnul teisest küljest vigu faktiliste asjaolude õiguslikul kvalifitseerimisel ja hindamisel, kui ta leidis, et komisjon järeldas õigesti, et I. Abdelmouine ei ole tõendanud, miks teda tuleb lugeda selliseks huvitatud isikuks.

53

Sellega seoses tuleb esimesena meelde tuletada, et määruse 2015/1589 artikli 1 punktis h – mis kodifitseerib Euroopa Kohtu praktika seoses ELTL artikli 108 lõikes 2 osutatud mõistega „asjasse puutuv isik“ – on täpsustatud, et selles määruses sisalduv mõiste „huvitatud pool“ on määratletud kui „mis tahes liikmesriik, isik, ettevõtja või ettevõtjate ühendus, kelle huve võib abi andmine mõjutada, eriti abi saaja, konkureerivad ettevõtjad ja ametiliidud“ (31. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Braesch jt, C‑284/21 P, EU:C:2023:58, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

54

Edasi, nagu tuleneb nimetatud määruse artiklist 24, võimaldab „huvitatud poole“ staatus isikul, kellele selline staatus on tunnustatud, kasutada teatavaid menetluslikke õigusi, mille hulka kuulub õigus esitada komisjonile kaebus väidetava ebaseadusliku abi ja abi väidetava kuritarvitamise kohta, õigus esitada märkusi pärast komisjoni otsust algatada ametlik uurimismenetlus, ning juhul, kui see isik on sellised märkused esitanud, saada koopia otsusest, mille komisjon on menetluse lõpus teinud.

55

Sellest tulenevalt kohustab sama määruse artikli 12 lõike 1 teine lõik komisjoni muu hulgas kontrollima põhjendamatu viivituseta kõiki kaebusi, mis huvitatud pooled on määruse artikli 24 lõike 2 kohaselt esitanud.

56

Lõpuks eeldab neid õigusi ja seda kohustust ette nägevate sätete rakendamine – nagu nähtub määruse 2015/1589 põhjendusest 33, millest lähtudes neid sätteid tuleb tõlgendada –, et komisjonile kaebuse esitanud isik on kaebuses tõendanud, et ta on huvitatud pool selle määruse artikli 1 punkti h tähenduses.

57

Teisena tuleneb määruse 2015/1589 artikli 1 punkti h selgest sõnastusest, et mõiste „huvitatud pool“ ei hõlma ainult liikmesriike, kaebuses kahtluse alla seatud väidetava abi saajat või saajaid, abisaaja või abisaajatega konkureerivaid ettevõtjaid ja asjaomaseid ametiliite. See mõiste hõlmab peale nende teatud juriidiliste või füüsiliste isikute kategooriate nimelt ka kõiki teisi isikuid, kelle huve võib selle abi andmine mõjutada.

58

Selles osas viitab mõiste „huvitatud pool“ – nagu tuleneb Euroopa Kohtu praktikast – määratlemata hulgale adressaatidele, mis võib hõlmata iga isikut, kes väidab, et väidetava abi andmine võib tema huve mõjutada (14. novembri 1984. aasta kohtuotsus Intermills vs. komisjon, 323/82, EU:C:1984:345, punkt 16, ning 31. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Braesch jt, C‑284/21 P, EU:C:2023:58, punktid 59 ja 60), kuid tingimusel, et see isik tõendab õiguslikult piisavalt, et nõuded, et teda saaks pidada „huvitatud pooleks“, on täidetud, ja eelkõige tingimusel, et väidetav abi võib konkreetselt mõjutada tema olukorda (vt selle kohta 31. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Braesch jt, C‑284/21 P, EU:C:2023:58, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).

59

Selleks peab isik, kes tugineb konkreetsel juhul „huvitatud poole“ staatusele, tõendama õiguslikult piisavalt esiteks, et just eeldatava abi andmine kui selline võib tema huve mõjutada, välistades mis tahes muu tegevuse või meetme, eelkõige igasuguse õiguslikult eraldiseisva meetme, mille abi andev liikmesriik võis olla võtnud, isegi kui selline meede on tegelikult kõnealuse abiga seotud. Ainult juhul, kui teatavad sellise abi rakendamise tingimused on abi esemega niivõrd lahutamatult seotud, et neid ei ole võimalik eraldi hinnata, võib nendele lahutamatutele rakendamise tingimustele tugineda selleks, et tõendada, et asjaomane isik on „huvitatud pool“ (vt selle kohta 31. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Braesch jt, C‑284/21 P, EU:C:2023:58, punktid 81, 97–99, 103 ja 106 ning seal viidatud kohtupraktika, ja 14. detsembri 2023. aasta kohtumäärus CAPA jt vs. komisjon, C‑742/21 P, EU:C:2023:1000, punktid 40, 79, 93 ja 95).

60

Teiseks peab see isik õiguslikult piisavalt tõendama, et väidetava abi andmine võib mõjutada just „tema“ huve, seega tema isiklikke huve (vt selle kohta 24. mai 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, C‑83/09 P, EU:C:2011:341, punkt 64, ja 31. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Braesch jt, C‑284/21 P, EU:C:2023:58, punkt 60).

61

Samas ei välista see nõue teatud liiki juriidiliste isikute, näiteks ametiühingute või ühenduste vormis asutatud juriidiliste isikute võimalust tugineda mingi kategooria või isegi üldistele huvidele, nagu töötajate ametiühingu liikmete huvide edendamine või kaitsmine kollektiivläbirääkimiste raames või üldine huvi, et sporditaristut käitataks majanduslikel tingimustel, mis tagavad selle kasutamise nii harrastussportlastele kui ka elukutselistele sportlastele, tingimusel et sellised huvid kuuluvad nende juriidiliste isikute tegevusala hulka ja kattuvad seega nende isiklike huvidega (vt selle kohta 9. juuli 2009. aasta kohtuotsus 3F vs. komisjon, C‑319/07 P, EU:C:2009:435, punktid 33, 45, 46, 52, 57–59, 65 ja 104, ning 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus Ja zum Nürburgring vs. komisjon, C‑647/19 P, EU:C:2021:666, punktid 59, 64, 66 ja 67).

62

Kolmandaks, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 72 ja 74, peab asjaomane isik õiguslikult piisavalt tõendama, et eeldatava abi andmisel on tegelikult mõju või sellel võib vähemalt potentsiaalselt olla konkreetne mõju tema huvidele (7. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Solar Ileias Bompaina vs. komisjon, C‑429/20 P, EU:C:2022:282, punkt 35, ja 31. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Braesch jt,C‑284/21 P, EU:C:2023:58, punkt 60), tuues välja nii tegeliku või võimaliku mõju kui ka selle põhjusliku seose kõnealuse abi andmisega (vt selle kohta 7. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Solar Ileias Bompaina vs. komisjon, C‑429/20 P, EU:C:2022:282, punkt 43).

63

Kolmandana tuleb käesolevas asjas meenutada, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 22–47 otsustas Üldkohus sisuliselt, et komisjon leidis vaidlusaluses otsuses õigesti, et erinevad huvid, millele apellandid tuginesid tõendamaks, et I. Abdelmouine’i kui FCB socio’t tuleb lugeda „huvitatud pooleks“ tema kaebuses käsitletud eeldatava abiga seoses, ei ole osa huvide puhul tõendatud ja teiste puhul olid need huvid „puhtalt üldised või kaudsed“.

64

See Üldkohtu järeldus põhineb neljal põhjenduste rühmal. Nimelt leidis see kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 29–31 vastuseks apellantide esimesele argumendile, et nende esitatud tõendid ei näita, et FCB sellisel socio’l nagu I. Abdelmouine’il võiks tekkida selle klubi kahjumi korral rahaline vastutus ja et tal on seetõttu otsene varaline huvi klubi rahalise olukorra säilitamise vastu. Nimetatud kohtuotsuse punktides 32–34 leidis Üldkohus vastuseks apellantide teisele argumendile, et selline füüsiline isik nagu I. Abdelmouine ei saa õiguspäraselt tugineda üldisele huvile kaitsta sellist sporti nagu jalgpall ja selle väärtusi, et tõendada, et ta on „huvitatud pool“. Nimetatud kohtuotsuse punktides 35–38 lükkas Üldkohus vastuvõetamatuna – kuna see ei olnud piisavalt selge ja täpne – tagasi apellantide kolmanda argumendi, mis tugines sisuliselt I. Abdelmouine’i huvile kaitsta oma mittevaralisi õigusi ja õigust ühinemisvabadusele. Sama kohtuotsuse punktides 39–45 lükkas Üldkohus tagasi apellantide neljanda argumendi, mis puudutas I. Abdelmouine’i huvi säilitada erinevad õigused, mis kuuluvad talle kui FCB socio’le.

65

Ent nagu nähtub nende Euroopa Kohtule esitatud argumentidest, mis on kokku võetud käesoleva kohtuotsuse punktides 41–48, ei vaidle apellandid vastu sellele, et Üldkohus lükkas nende kolmanda argumendi vastuvõetamatuse tõttu tagasi. Nimelt piirduvad nad apellatsioonkaebuses sellega, et esitavad faktilised ja õiguslikud kaalutlused õiguste ja kohustuste kohta, mis kuuluvad sellistele üksustele nagu PBL ja socio’dele nagu I. Abdelmouine, kusjuures need sisulised kaalutlused annavad nende arvates tunnistust sellest, et sellise eeldatava abi andmine, nagu on kõne all vaidlusaluse otsuse esemeks olevas kaebuses, võib mõjutada nende huve ja olukorda. Järelikult tuleb selle kolmanda argumendi vastuvõetamatuse tõttu tagasilükkamist pidada lõplikuks.

66

Vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste puhul, milles Üldkohus tegi otsuse nende esimese, teise ja neljanda argumendi põhjendatuse kohta, tuleb ühest küljest meenutada, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 28, ei saa apellant apellatsioonimenetluses paluda Euroopa Kohtul hinnata faktilisi asjaolusid ja tõendeid ning seada kahtluse alla Üldkohtu hinnangut neile faktilistele asjaoludele ja tõenditele, välja arvatud juhul, kui ta viitab nende moonutamisele.

67

Käesolevas asjas nähtub apellantide esimesest argumendist, et apellandid, kes ei väida, et nende hagi põhjendamiseks esitatud tõendeid on moonutatud, ei saa vaidlustada Üldkohtu hinnanguid vaidlustatud kohtuotsuse punktides 29–31, mille kohaselt ei tõenda nendes punktides viidatud tõendid, et FCB sellisel socio’l nagu I. Abdelmouine’il võib tekkida rahaline vastutus selle klubi kahjumi korral ning et tal on seetõttu otsene varaline huvi klubi finantsolukorra säilitamise vastu. Samal põhjusel ei saa apellandid paluda Euroopa Kohtul ka hinnata teisi tõendeid, nagu FCB põhikirja teatud sätteid, millest nende arvates nähtub, et on olemas terve rida muid mittevaralisi, varalisi ja otseseid majanduslikke huve, mis kuuluvad selle klubi socio’dele.

68

Teisest küljest, kui Üldkohus on tuvastanud faktilised asjaolud ja hinnanud neid ning talle esitatud tõendeid, võib apellant apellatsioonimenetluses vaidlustada selle kohtu poolt neile faktilistele asjaoludele antud õigusliku kvalifikatsiooni ja sellest tuletatud õiguslikud tagajärjed (17. detsembri 1998. aasta kohtuotsus Baustahlgewebe vs. komisjon, C‑185/95 P, EU:C:1998:608, punkt 23, ja 27. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Austria vs. Scheucher‑Fleisch jt, C‑47/10 P, EU:C:2011:698, punkt 57).

69

Käesolevas asjas tuleb apellantide teise argumendi kohta märkida, et vastupidi nende väidetele ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 32–34 sisuliselt, et selline füüsiline isik nagu I. Abdelmouine ei saa õiguspäraselt tugineda üldisele huvile kaitsta sellist sporti nagu jalgpall ja selle väärtusi, tõendamaks, et ta on „huvitatud pool“.

70

Määruse 2015/1589 artikli 1 punkti h selgest sõnastusest ning käesoleva kohtuotsuse punktides 58 ja 60 meenutatud väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb nimelt, et see isik tuleb lugeda „huvitatud pooleks“ selle sätte tähenduses üksnes seetõttu ja selles ulatuses, kui abi andmine võib mõjutada „tema“ huve, st tema isiklikke huve, mitte aga teiste isikute huve ja veelgi vähem üldisi huve. Niisiis võib üksnes seetõttu ja selles ulatuses, kui teatud abi andmine võis mõjutada teatud kategooria huve või üldist huvi, mida teatud juriidilised isikud kaitsevad, ja järelikult seetõttu ja selles ulatuses, kui selle kategooria huvid või see üldine huvi kattuvad nende juriidiliste isikute isiklike huvidega, nõustuda sellega, et need isikud võivad nimetatud „huvitatud poole“ staatuse tunnustamiseks viidatud huvidele tugineda, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 61 viidatud Euroopa Kohtu praktikast.

71

Lõpuks väidavad apellandid oma neljandas argumendis seevastu õigesti, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 44 ja 45 tõlgendas Üldkohus vääralt määruse 2015/1589 artikli 1 punkti h ja tegi asjaolude õiguslikul kvalifitseerimisel vea, kui ta otsustas sisuliselt, et tõendamaks, et abi andmine võib mõjutada tema huve ja et ta on seega „huvitatud pool“, peab isik tõendama, et abi andmine mõjutab otseselt tema huve, ning järeldas seejärel, et apellandid ei ole selliseid tõendeid esitanud, kuna nad piirdusid viitega kaudsetele tagajärgedele, mida I. Abdelmouine’i esitatud kaebuses käsitletud abi andmine võib tema huvidele avaldada.

72

Nimelt, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 62 meenutatud Euroopa Kohtu praktikast, on ühtaegu vajalik ja piisav, kui isik, kes soovib, et teda kvalifitseeritaks „huvitatud pooleks“, tõendab õiguslikult piisavalt, et kaebuses käsitletud abi andmisel on tegelikult või vähemalt võib potentsiaalselt olla konkreetne mõju tema huvidele, tuues välja nii tegeliku või potentsiaalse mõju kui ka selle mõju põhjusliku seose selle abi andmisega. Seda saab näidata eelkõige, kui esitada tõend konkreetse mõju kohta, mis sellel abil otseselt või kaudselt on või võib olla sellise seotud sündmuste ahela tõttu, mis on juba aset leidnud või mis peab aset leidma piisavalt ettenähtaval ja kindlal viisil.

73

Need õigusnormi rikkumised ei saa siiski kaasa tuua vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist, kuna Üldkohus leidis selle kohtuotsuse punktis 45 paralleelselt, et apellantide neljanda argumendi põhjenduseks viidatud asjaolud olid lisaks ebakindlat laadi ega võimaldanud seega tuvastada, et oletatav abi andmine, mida I. Abdelmouine’i esitatud kaebuses käsitleti, võis konkreetselt mõjutada tema huve; need on aga hinnangud, mis käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis viidatud kohtupraktikat arvestades ja selle kohtuotsuse punktide 28 ja 66 kohaselt ei riku õigusnormi ja mida ei saa apellatsioonkaebuse raames kahtluse alla seada.

74

Seetõttu tuleb kolmas väide tagasi lükata.

75

Neljandas väites, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 48–53, kritiseerivad apellandid seda, et Üldkohus lükkas tagasi nende tühistamisväite teise osa, mille kohaselt on rikutud määruse 2015/1589 artikli 1 punkti h.

76

Sisuliselt heidavad nad Üldkohtule ette, et ta lükkas selle väiteosa tulemusetuse tõttu tagasi, kuna see puudutas vaidlusaluse otsuse „täiendavat“ aspekti, ning järelikult ei analüüsinud sisuliselt nende üksikasjalikke argumente, mille kohaselt isikud, kes nagu I. Abdelmouine on väga erilises socio staatuses sellises professionaalses jalgpalliklubis, mis on valinud mittetulundusliku ühingumudeli (nagu FCB), ei ole äriühingu aktsionäriga sarnases olukorras ning seega ei saa analoogselt sellise olukorraga järeldada, et nende huve mõjutab niisuguse abi andmine nagu see, mis anti käesolevas asjas PSG-le.

77

Komisjon väidab, et Üldkohus tuvastas õigesti, et apellantide tühistamisväite teine osa on tulemusetu, ning järelikult ei saa seda kohut kritiseerida põhjusel, et ta ei analüüsinud seda väiteosa sisuliselt.

78

Kõigepealt tuleb märkida, et käesoleva kohtuotsuse punktides 67, 69 ja 73 viidatud Üldkohtu faktilised hinnangud ja Üldkohtu poolt sellest tuletatud õiguslikud tagajärjed – mille kohaselt apellantide tühistamisväite esimene osa, mis puudutas määruse 2015/1589 artikli 1 punkti h rikkumist, on põhjendamatu – on iseenesest piisavad, et põhjendada vaidlustatud kohtuotsust osas, milles sellega jäeti apellantide esitatud hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

79

Nimelt õigustavad need faktilised ja õiguslikud kaalutlused järeldust, et I. Abdelmouine’i ei saa pidada „huvitatud pooleks“ määruse 2015/1589 artikli 1 punkti h tähenduses, kuna apellandid ei ole piisavalt kindlalt tõendanud, et I. Abdelmouine’i kaebuses käsitletud abi võis mõjutada huve, mis temal kui FCB socio’l võivad olla. Lisaks ei sea neid kaalutlusi kahtluse alla eraldiseisvad ja sõltumatud kaalutlused, milles Üldkohus ja enne seda komisjon käsitlesid võimalikku analoogiat või analoogia puudumist sellise socio olukorra nagu I. Abdelmouine’i ja äriühingu aktsionäri olukorra vahel.

80

Järelikult puudutab neljas väide vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduse osi, mis – isegi kui eeldada, et neis on õigusnormi rikutud – on täiendavad, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 96 sisuliselt märkis.

81

Seega tuleb neljas väide tulemusetuse tõttu tagasi lükata.

82

Viienda väitega, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 54–57, heidavad apellandid Üldkohtule ette, et viimane jättis tähelepanuta tõendid, mille nad esitasid kohtuistungi toimumise päeval selle kohtu kodukorra artikli 85 lõike 3 alusel, põhjendusel, et isegi kui need tõendid on vastuvõetavad, on need igal juhul asjakohatud.

83

Sellega seoses märgivad nad ühest küljest, et nende tõendite asjakohasust tõendab asjaolu, et nende kohta oli sellel kohtuistungil põhjalik mõttevahetus.

84

Teisest küljest ilmneb ka nende tõendite analüüsist, et need olid asjakohased eelkõige seoses apellantide poolt Üldkohtule esitatud hagi vastuvõetavuse ja põhjendatusega. Need tõendavad nimelt, et komisjon oli vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise hetkel teadlik asjaolust, et PBL ühines I. Abdelmouine’i kaebusega õigel ajal. Lisaks tõendavad nad konkreetset mõju, mida I. Abdelmouine’i teatatud riigiabi võis avaldada FCB õiguslikule, majanduslikule, rahalisele ja konkurentsiolukorrale, ning seda, kuidas see abi võis mõjutada I. Abdelmouine’i ja PBLi huve.

85

Komisjon vaidleb vastu nende argumentide vastuvõetavusele ja põhjendatusele.

86

Tuleb tõdeda, et käesolev väide puudutab sarnaselt esimese väite esimese osaga, mille sisu see pealegi osaliselt kordab, Üldkohtu hinnangut apellantide esitatud teatavate tõendite asjakohasusele.

87

Sellisena tuleb see väide käesoleva kohtuotsuse punktides 28–31 esitatutega analoogsetel põhjustel vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

88

Kuuendas väites leiavad apellandid sisuliselt esiteks, et üks nende hagi koostamisel osalenud isikutest liitus enne või vahetult pärast vaidlustatud kohtuotsuse tegemist Üldkohtu selle liikme kabinetiga, kes oli ettekandja-kohtunik kohtuasjas, milles see kohtuotsus tehti.

89

Teiseks väidavad nad, et seda olukorda tuleb pidada ümberlükkamatuks huvide konfliktiks, mis muudab nimetatud kohtuotsusele eelnenud menetluse õigusvastaseks.

90

Komisjon vaidleb vastu nende argumentide vastuvõetavusele ja põhjendatusele.

91

ELTL artikli 256 lõike 1 teisest lõigust, Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punktist d nähtub, et apellatsioonkaebuses tuleb selgelt märkida selle kohtuotsuse kritiseeritavad osad, mille tühistamist taotletakse, ning õiguslikud argumendid, mis konkreetselt seda nõuet põhjendavad, kuna vastasel juhul on apellatsioonkaebus või asjasse puutuv väide vastuvõetamatu (3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 46, ja 20. juuli 2016. aasta kohtumäärus Staelen vs. ombudsman, C‑338/15 P, EU:C:2016:599, punkt 15).

92

Nendele nõuetele ei vasta niisugune väide – ja see tuleb tunnistada vastuvõetamatuks –, mille sisu ei ole piisavalt selge ja täpne, et võimaldada Euroopa Kohtul teha kontrolli, eelkõige seetõttu, et põhilised asjaolud, millele väide tugineb, ei nähtu ühtselt ja arusaadavalt apellatsioonkaebusest (vt selle kohta 10. juuli 2014. aasta kohtuotsus Telefónica ja Telefónica de España vs. komisjon, C‑295/12 P, EU:C:2014:2062, punkt 30, ja 20. juuli 2016. aasta kohtumäärus Staelen vs. ombudsman, C‑338/15 P, EU:C:2016:599, punkt 16).

93

Käesoleval juhul aga ei vasta väide ilmselgelt nendele nõuetele.

94

Selle väite aluseks olevate oluliste faktiliste asjaoludega seoses on apellatsioonkaebuses ebamääraselt ja ilma ühegi tõendita piirdutud kinnitusega, et „[n]äib, et üks isik, kes osales hagi koostamisel, liitus [Üldkohtu kohtuniku kabinetiga, kes oli asjas ettekandja-kohtunik,] enne või vahetult pärast“ vaidlustatud otsuse kuulutamist.

95

Nii ei ole apellatsioonkaebuses täpsustatud ega tõendatud ei asjaomast isikut ega seda, millisel alusel ja mis ulatuses see isik hagi koostamisel osales, ehkki võiks mõistlikult eeldada, et see teave võiks olla selle advokaadi käsutuses, kes esitas ja seega a priori koostas selle hagi ning esindab nüüd apellante Euroopa Kohtus. Ka väide, et see isik liitus „enne või vahetult pärast“ vaidlustatud kohtuotsuse kuulutamist ettekandja-kohtuniku kabinetiga, on väga ebatäpne.

96

Kuna neil asjaoludel puudub igasugune teave, mis võimaldaks selgelt ja täpselt aru saada väidetud faktilisest olukorrast, kui ka igasugune tõend, mis võimaldaks näidata selle tõelevastavust, ei anna apellandid Euroopa Kohtule võimalust seda mingil moel kontrollida ja veelgi vähem teha otsust sellest tulenevate võimalike õiguslike tagajärgede kohta, ehkki kui nende väited osutuksid tõeseks, kinnitaksid need faktilist olukorda, mis tekitab kindlaid ja tõsiseid õiguslikke küsimusi.

97

Seega tuleb kuues väide vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

98

Vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

99

Kuna kohtuotsus on tehtud apellantide kahjuks, jäetakse kohtukulud vastavalt komisjoni nõuetele apellantide kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: