–

UBS Europe SE, esindajad: avocat M. Elvinger ja avocat L. Arpetti,

–

A. Hondequin jt, esindajad: avocat V. Hoffeld, avocat P. Urbany ja advocate E. Fronczak,

–

DV ja EU, esindaja: avocat J.‑P. Noesen,

–

Commission de surveillance du secteur financier (CSSF), esindajad: avocat A. Rodesch ja avocat P. Sondhi,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze, J. Möller ja D. Klebs,

–

Eesti valitsus, esindaja: N. Grünberg,

–

Kreeka valitsus, esindajad: K. Georgiadis ja Z. Chatzipavlou,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato P. Gentili,

–

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: V. Di Bucci, J. Rius ja I.V. Rogalski,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/39/EÜ finantsinstrumentide turgude kohta, millega muudetakse nõukogu direktiive 85/611/EMÜ ja 93/6/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2000/12/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 93/22/EMÜ (ELT 2004, L 145, lk 1; ELT eriväljaanne 06/07, lk 263), artikli 54 lõikeid 1 ja 3 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklitega 41, 47 ja 48.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidlustes, milles UBS Europe SE, varem UBS (Luxembourg) SA (edaspidi „UBS“), ja Alain Hondequin jt vaidlustavad kolmandate isikutena Cour administrative’i (Luksemburgi kõrgeim halduskohus) 16. detsembri 2014. aasta kohtuotsuse apellatsioonkaebuse asjas, mille esitasid DV ja EU tribunal administratif’i (Luksemburgi esimese astme halduskohus) 5. juuni 2014. aasta kohtuotsuse peale, mis puudutab Commission de surveillance du secteur financier’ (finantssektori järelevalve komisjon, edaspidi „CSSF“) keeldumist esitada pärast ametialase hea maine kaotuse kohta otsuse tegemist DV ja CSSFi vahelistes vaidlustes teatavaid dokumente.

3

Direktiivi 2004/39 põhjendustes 2 ja 63 on märgitud:

[…]

4

Direktiivi 2004/39 II jaotise „Investeerimisühingute tegevusload ja tegutsemistingimused“ artikkel 8 „Tegevuslubade tühistamine“ sätestab punktis c, et pädevad asutused võivad investeerimisühingule välja antud tegevusloa tühistada, kui selline investeerimisühing ei vasta enam nendele tingimustele, mille alusel tegevusluba on välja antud.

5

Selle direktiivi II jaotise artikkel 9 „Äritegevust tegelikult juhtivad isikud“ sätestab:

„1.   Liikmesriigid nõuavad, et isikud, kes tegelikult juhivad investeerimisühingu äritegevust, on piisavalt hea mainega ja piisavalt kogenud, et tagada investeerimisühingu kindel ja usaldusväärne juhtimine.

[…]

3.   Pädev asutus keeldub tegevusloa andmisest, kui ta ei ole veendunud, et investeerimisühingu äritegevust tegelikult juhtivad isikutel on piisavalt hea maine või piisavad kogemused, või kui on objektiivne ja tõendatav alus arvata, et kavandatud muudatused ühingu juhtkonnas seavad ohtu selle kindla ja usaldusväärse juhtimise.

[…]“.

6

Nimetatud direktiivi artikli 17 „Üldkohustus seoses pideva järelevalvega“ lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad, et pädevad asutused teostavad järelevalvet investeerimisühingute tegevuse üle, et hinnata vastavust käesolevas direktiivis ettenähtud tegutsemistingimustele. Liikmesriigid tagavad asjakohaste meetmete olemasolu, mis võimaldavad pädeval asutusel saada teavet, mida on vaja, et hinnata kõnealuste kohustuste täitmist investeerimisühingute poolt.“

7

Direktiivi 2004/39 artikkel 50 „Pädevatele asutustele antavad volitused“ näeb ette:

„1.   Pädevatele asutustele antakse kõik nende ülesannete täitmiseks vajalikud järelevalve‑ ja uurimisvolitused.

[…]

2.   Lõikes 1 osutatud volitusi kasutatakse kooskõlas siseriikliku õigusega ja need hõlmavad vähemalt õigust:

[…]

[…]“.

8

Nimetatud direktiivi artikli 51 „Haldussanktsioonid“ lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad kooskõlas oma siseriikliku õigusega, et käesoleva direktiivi rakendamisel vastuvõetud sätete eiramisel võib sellise eiramise eest vastutavate isikute suhtes võtta asjakohaseid haldusmeetmeid või rakendada haldussanktsioone, ilma et see piiraks tegevusloa tühistamise korda või liikmesriikide õigust rakendada kriminaalsanktsioone. Liikmesriigid tagavad, et need meetmed on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.“

9

Kõnealuse direktiivi artikli 52 „Kaebuse esitamise õigus“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Liikmesriigid tagavad, et käesoleva direktiivi kohaselt vastuvõetud õigusnormide alusel tehtud otsused on nõuetekohaselt põhjendatud ja nende peale võib esitada kaebuse kohtule. […]“.

10

Direktiivi 2004/39 artikkel 54 „Ametisaladus“ sätestab:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et pädevad asutused, kõik isikud, kes töötavad või on töötanud pädevates asutustes või üksustes, kellele on delegeeritud ülesanded vastavalt artikli 48 lõikele 2, samuti pädevate asutuste määratud audiitorid ja eksperdid on kohustatud hoidma ametisaladust. Nad ei või muude kui kriminaalõiguse valdkonda kuuluvate või käesoleva direktiivi muude sätetega reguleeritud juhtumite puhul avaldada mitte ühelegi isikule ega asutusele konfidentsiaalset informatsiooni, mida nad on võinud saada oma ülesandeid täites, välja arvatud kokkuvõttena või sellises üldises vormis, mille põhjal üksikuid investeerimisühinguid, turu korraldajaid, reguleeritud turge ega muid isikuid ei saa identifitseerida.

2.   Investeerimisühingu, turu korraldaja või reguleeritud turu suhtes pankroti väljakuulutamise või sundlõpetamise korral võib avaldada tsiviil- ja kaubandusõiguse menetluse käigus konfidentsiaalset informatsiooni, mis on vajalik menetluse läbiviimiseks.

3.   Ilma et see piiraks kriminaalõigusega reguleeritud juhtumeid, võivad pädevad asutused, organid või muud füüsilised või juriidilised isikud peale pädevate asutuste, kes saavad käesoleva direktiivi kohaselt konfidentsiaalset informatsiooni, kasutada seda üksnes oma kohustuste täitmisel ja oma ülesannete täitmiseks, pädevate asutuste puhul käesoleva direktiivi reguleerimisalas või muude asutuste, organite või füüsiliste või juriidiliste isikute puhul eesmärgil, mille jaoks kõnealune teave neile esitati ja/või haldus- või kohtumenetluse kontekstis, mis on seotud just kõnealuste ülesannete täitmisega. Teavet edastava pädeva asutuse või muu asutuse, organi või isiku nõusolekul võib teavet saav asutus kasutada seda siiski ka muudel eesmärkidel.

4.   Käesoleva direktiivi kohaselt saadud, vahetatud või edastatud konfidentsiaalse informatsiooni kohta kehtib käesolevas artiklis sätestatud ametisaladuse hoidmise kohustus. Käesolev artikkel ei takista siiski pädevaid asutusi vahetamast või edastamast konfidentsiaalset informatsiooni kooskõlas käesoleva direktiivi ja teiste direktiividega investeerimisühingute, krediidiasutuste, pensionifondide, avatud investeerimisfondide, kindlustus- ja edasikindlustusvahendajate, kindlustusseltside, reguleeritud turgude või turu korraldajate või muu kohta teabe edastanud pädeva asutuse, muu asutuse või organi või füüsilise või juriidilise isiku nõusolekul.

5.   Käesolev artikkel ei takista pädevatel asutustel kooskõlas siseriikliku õigusega vahetamast või edastamast konfidentsiaalset teavet, mida ei ole saadud teise liikmesriigi pädevalt asutuselt.“

11

Direktiivi artikli 56 „Koostöökohustus“ lõige 1 näeb ette:

„Eri liikmesriikide pädevad asutused teevad oma käesolevast direktiivist tulenevate ülesannete täitmiseks vajaduse korral koostööd, kasutades käesolevas direktiivis või siseriiklikes õigusaktides sätestatud volitusi.

Pädevad asutused abistavad teiste liikmesriikide pädevaid asutusi. Eelkõige vahetatakse teavet ja tehakse koostööd uurimis- või järelevalvetegevuse käigus.

[…]“.

12

5. aprilli 1993. aasta seaduse finantssektori kohta (Mémorial A 1993, lk 462) artikkel 19 „Hea maine ja ametialane kogemus“ sätestab lõikes 1:

„Tegevusloa saamiseks peavad füüsilised isikud ning juriidiliste isikute puhul haldus-, juhtimis- ja järelevalveorgani liikmed, samuti eelmises artiklis märgitud aktsionärid või osanikud tõendama oma ametialast head mainet. Hea maine hindamisel lähtutakse varasemast kriminaalkorras karistatusest ja kõikidest tõenditest, mille abil saab teha kindlaks, et asjaomastel isikutel on hea maine, ja tagada, et nende tegevus on laitmatu.“

13

13. juuli 2007. aasta seaduse finantsinstrumentide turgude ja direktiivi 2004/39 ülevõtmise kohta (Mémorial A 2007, lk 2076) artikkel 32 „CSSFi ametisaladus“ sätestab:

„(1)   Kõik isikud, kes töötavad või on töötanud [CSSFi] heaks, samuti [CSSFi] volitatud audiitorid ja eksperdid, on kohustatud hoidma ametisaladust vastavalt 23. detsembri 1998. aasta muudetud seaduse, millega luuakse finantssektori järelevalvekomisjon, artiklile 16. Ametisaladus tähendab, et mis tahes konfidentsiaalset informatsiooni, mida nad saavad oma ametiülesandeid täites, ei või avaldada ühelegi isikule ega asutusele, välja arvatud kokkuvõttena või selliselt koostatult, et ühtki turu korraldajat, reguleeritud turgu, [mitmepoolset kauplemissüsteemi (MTF)] või mis tahes muud asjaomast isikut või mis tahes muud asjaomast süsteemi ei või identifitseerida; eelöeldu ei puuduta kriminaalõiguse valdkonda või käesoleva jaotise sätete kohaldamisalasse kuuluvaid juhtumeid.

[…]

(3)   Ilma et see piiraks kriminaalõigusega reguleeritud juhtumeid, võib [CSSF] kasutada ainult käesoleva jaotise kohaselt saadud konfidentsiaalset informatsiooni oma ülesannete täitmiseks, mis tulenevad käesolevast jaotisest või seoses haldus‑ või kohtumenetlustest, mis on konkreetselt seotud kõnealuste ülesannete täitmisega.

[…]“.

14

Eelotsusetaotlusest nähtuvalt kohustas CSSF oma 4. jaanuari 2010. aasta otsusega DV‑d astuma esimesel võimalusel tagasi kõikidelt ametikohtadelt põhjusel, et ta ei ole enam usaldusväärne ning seetõttu sobiv tegutsema kontrollitavas üksuses juhatuse liikme ülesannetes või muul ametikohal, mille jaoks on nõutav tegevusluba. CSSF põhjendas oma otsust muu hulgas DV rolliga äriühingu Luxalpha Sicav (edaspidi „Luxalpha“) asutamises ja tegevuses.

15

DV esitas 26. veebruaril ja 31. märtsil 2010 kaebuse tribunal administratifile (Luksemburgi esimese astme halduskohus), millega taotles CSSFi eespool nimetatud otsuse muutmist, või kui see ei ole võimalik, siis tühistamist.

16

DV nõudis 11. novembril 2010 CSSFilt tol hetkel pooleliolevates vaidlustes UBSi poolt 27. jaanuaril 2009 CSSFile vastusena viimase poolt 31. detsembril 2008„Madoffi juhtumi“ raames esitanud teabenõudele saadetud kirja edastamist. CSSF jättis 13. detsembri 2010. aasta otsusega selle taotluse rahuldamata. DV esitas 10. jaanuaril 2011 kaebuse, milles taotles CSSFi otsuse muutmist, või kui see ei ole võimalik, siis tühistamist. Tribunal administratif (esimese astme halduskohus) kohustas 15. detsembril 2011 CSSFi nimetatud kirja edastama. Tribunal administratif (esimese astme halduskohus) tunnistas 18. juuli 2012. aasta kohtuotsusega DV kaebuse osaliselt põhjendatuks ning tühistas CSSFi 13. detsembri 2010. aasta otsuse, millega viimane keeldus eespool nimetatud 27. jaanuari 2009. aasta kirja edastamast, välja arvatud teatava informatsiooni osas.

17

DV nõudis 26. veebruaril 2013 CSSFilt samade põhikohtuasja vaidluste raames mitme dokumendi, sealhulgas „CSSFi 31. detsembri 2008. aasta kirja [UBSile] ja selle küsimustiku“ ning „kõikide CSSFi menetluses olevate Madoffi juhtumit puudutavate Luxalphaga seotud uurimismaterjalide ja tema poolt selle raames saadud tõendite“ avaldamist. DV hinnangul heidavad need dokumendid valgust UBSi rollile Luxalpha asutamisel ja tegevuses ning on seetõttu olulised, et mõista erinevate isikute rolli nimetatud äriühingu asutamisel.

18

CSSF keeldus 9. aprilli 2013. aasta otsusega taotletud dokumentide edastamisest eelkõige põhjusel, et need ei sisaldu DVd puudutavas haldustoimikus, et tal on nende suhtes ametisaladuse hoidmise kohustus, et DVd puudutavas haldusmenetluses ei viidanud ta kordagi nimetatud dokumentidele ning et DV taotlus ei ole piisavalt täpne.

19

DV esitas 5. juunil 2013 kaebuse nõudega esimese võimalusena tühistada ja teise võimalusena muuta CSSFi eespool nimetatud otsust. EU avaldas 7. juunil 2013 tribunal administratifile (esimese astme halduskohus) esitatud taotluses soovi astuda vabatahtlikult menetlusse põhjusel, et sarnaselt DVle määrati ka temale haldusmenetluse raames sanktsioon tema rolli eest Luxalpha asutamisel ja tegevuses. EU selgitas lisaks, et ta on esitanud kohtule kaebuse CSSFi otsuse peale, millega sedastati ametialase maine kaotus, ning et selle menetluse huvides on tal vaja erinevaid dokumente, mida CSSF väidetavalt keeldus edastamast.

20

Pärast seda, kui tribunal administratif (esimese astme halduskohus) oli EU menetlusse astumise taotluse rahuldanud, kohustas ta 5. juuni 2014. aasta otsusega CSSFi edastama EUle Madoffi juhtumit puudutava UBSile 31. detsembril 2008 saadetud kirja ning jättis DV esitatud tühistamise nõude ülejäänud osas rahuldamata.

21

DV ja EU esitasid 26. juunil 2014 tribunal administratifi (esimese astme halduskohus) otsuse peale apellatsioonkaebuse Cour administrative’ile (Luksemburgi kõrgeim halduskohus)

22

Cour administrative (kõrgeim halduskohus) tunnistas DV ja EU apellatsioonkaebuse 16. detsembri 2014. aasta otsusega põhjendatuks ja kohustas CSSFi esitama põhikohtuasjades kõikide CSSFi menetluses olevate Madoffi juhtumit puudutavate Luxalphaga seotud uurimismaterjalide ning tema poolt selle raames saadud tõendite edastamist.

23

Cour administrative (kõrgeim halduskohus) märkis oma otsuses eelkõige, et haldussanktsiooniga seotud menetluses, eriti kui see hõlmab kriminaalmenetlust 4. novembril 1950 Roomas alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) tähenduses, nagu see on käesoleva juhtumi puhul, ei või üldjuhul keelduda ühegi saladuse avaldamisest isikule, kes kaitseb end süüdistuse eest või kes on vaidlustanud talle määratud karistuse. Seega, kui asutus võttis aluseks ühe dokumendi, mis puudutab ka kolmandat isikut, siis saab ta tugineda puudutatud isiku vastu ametisaladusele vaid väga rangetes piirides, sest vastasel korral rikuks see kaitseõigusi. Lisaks märkis Cour administrative (kõrgeim halduskohus), et haldusasutus, kellel tuleb tema valduses olevasse toimikusse kanda üldjuhul kõik vaidlustatud aktiga seotud ja tõendeid sisaldavad haldusdokumendid, peab esitama põhjused, miks mõni kaitse poolt taotletav dokument ei ole asjasse puutuv. Ent antud juhul CSSF pelgalt viitas ametisaladusele, selgitamata üksikasjalikult ülekaalukaid põhjusi, mis keelaksid tal anda DV käsutusse kõiki dokumente, mis näivad a priori vajalikud, et kaitsta end talle määratud haldussanktsiooni vastu.

24

UBS esitas 23. oktoobril 2015 ja Alain Hondequin jt – kes tegutsevad Luxalpha endiste nõukogu liikmetena – esitasid 3. märtsil 2016 Cour administrative’ile (kõrgeim halduskohus) kaebused, et kolmandate isikutena vaidlustada nimetatud kohtuotsus. UBS heidab Cour administrative’ile (kõrgeim halduskohus) ette peamiselt seda, et viimane ei ole arvesse võtnud direktiivi 2004/39 artiklit 54.

25

Selles kontekstis on eelotsusetaotluse esitanud kohus direktiivi 2004/39 artikli 54 tõlgendamisel enda hinnangul silmitsi kahte liiki küsimustega. Esiteks küsib ta, milline on harta artikli 41 tähenduses selle direktiivi artikli 54 lõigetes 1 ja 3 sätestatud „kriminaalõiguse valdkonda kuuluvate juhtumite“ erandi kohaldamisala. Teiseks palub ta selgitada, kuidas tuleks sobitada kokku harta artiklitest 47 ja 48 ning EIÕK artiklitest 6 ja 13 tulenevad nõuded ja tagatised nimetatud direktiivi artiklis 54 sätestatud ametisaladuse hoidmise kohustusega.

26

Neil asjaoludel otsustas Cour administrative (kõrgeim halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

27

Oma küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2004/39 artikli 54 lõikeid 1 ja 3 koostoimes harta artikliga 41 tuleb tõlgendada nii, et nimetatud sättes ette nähtud ametisaladuse hoidmise kohustuse erandit „kriminaalõiguse valdkonda kuuluvate juhtumite“ korral kohaldatakse olukorras, kus asutused, kelle liikmesriik on määranud selles direktiivis ette nähtud ülesannete täitmiseks (edaspidi „pädevad asutused“), võtavad meetme või sanktsiooni, mis kuulub riigisisese haldusõiguse kohaldamisalasse. Kui eelnimetatud sätteid ei tuleks selliselt tõlgendada, siis palub ta selgitada, millises ulatuses on ametisaladuse hoidmise kohustus igal juhul piiratud õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele, samuti kaitseõiguste tagamise nõuetega, mis on sätestatud harta artiklites 47 ja 48 koostoimes EIÕK artiklitega 6 ja 13.

28

Esiteks, mis puudutab olukordi, mida peetakse silmas mõistega „kriminaalõiguse valdkonda kuuluvad juhtumid“ direktiivi 2004/39 artikli 54 lõigete 1 ja 3 tähenduses koostoimes harta artikliga 41, siis tuleb märkida, et viimati nimetatud sätte sõnastusest tuleneb selgelt, et see ei ole suunatud mitte liikmesriikidele, vaid üksnes liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele (17. detsembri 2015. aasta kohtuotsus WebMindLicenses, C‑419/14, EU:C:2015:832, punkt 83, ja 9. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Doux, C‑141/15, EU:C:2017:188, punkt 60). Seega ei ole harta artikkel 41 põhikohtuasjas asjasse puutuv.

29

Lisaks tuleb märkida, et ei direktiivi 2004/39 artikkel 54 ega ükski muu selle direktiivi säte ei sisalda sama artikli lõigetes 1 ja 3 sätestatud mõiste „kriminaalõiguse valdkonda kuuluvad juhtumid“ määratlust.

30

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb seega arvesse võtta nii direktiivi 2004/39 artikli 54 konteksti kui ka selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke (vt selle kohta 22. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Drukarnia Multipress, C‑357/13, EU:C:2015:253 punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

31

Tuleb meenutada, et selle direktiivi põhjendusest 2 nähtub, et sellega nähakse ette ühtlustamise tase, mida on vaja investoritele kõrgetasemelise kaitse pakkumiseks ja selleks, et võimaldada investeerimisühingutel osutada päritoluliikmesriigi järelevalve all teenuseid kogu liidus (19. juuni 2018. aasta kohtuotsus Baumeister, C‑15/16, EU:C:2018:464, punkt 26).

32

Direktiivi 2004/39 põhjenduse 63 teisest lausest nähtub veel, et eri liikmesriikide pädevad asutused peaks kasvava piiriülese tegevuse tõttu varustama üksteist nende ülesannete täitmiseks asjakohase teabega, et tagada nimetatud direktiivi tõhus kohaldamine (19. juuni 2018. aasta kohtuotsus Baumeister, C‑15/16, EU:C:2018:464, punkt 27).

33

Nii on liikmesriigid direktiivi 2004/39 artikli 17 lõike 1 alusel kohustatud tagama, et pädevad asutused teostavad pidevat järelevalvet investeerimisühingute tegevuse üle, et kindlustada nende kohustuste järgimine (19. juuni 2018. aasta kohtuotsus Baumeister, C‑15/16, EU:C:2018:464, punkt 28).

34

Sama direktiivi artikli 50 lõiked 1 ja 2 näevad ette, et pädevatel asutustel peavad olema kõik nende ülesannete täitmiseks vajalikud järelevalve- ja uurimisvolitused, sealhulgas õigus tutvuda kõigi dokumentidega ja nõuda isikutelt teavet (19. juuni 2018. aasta kohtuotsus Baumeister, C‑15/16, EU:C:2018:464, punkt 29).

35

Lisaks näeb direktiivi 2004/39 artikli 56 lõige 1 ette, et eri liikmesriikide pädevad asutused teevad omavahel koostööd ja et eelkõige vahetatakse teavet ja tehakse koostööd uurimis- või järelevalvetegevuse käigus (19. juuni 2018. aasta kohtuotsus Baumeister, C‑15/16, EU:C:2018:464, punkt 30).

36

Liikmesriigisisesel järelevalvel ja eri liikmesriikide pädevate asutuste omavahelisel teabevahetusel põhineva investeerimisühingute tegevuse kontrollisüsteemi – mida eelmistes punktides lühidalt kirjeldati – tõhus toimimine eeldab, et nii kontrollitavad äriühingud kui ka pädevad asutused saavad olla kindlad, et jagatud konfidentsiaalne teave jääb põhimõtteliselt konfidentsiaalseks (19. juuni 2018. aasta kohtuotsus Baumeister, C‑15/16, EU:C:2018:464, punkt 31).

37

Nagu nähtub eelkõige direktiivi 2004/39 põhjenduse 63 viimasest lausest, kui taoline usaldus puudub, kahjustaks see pädevale asutusele järelevalve teostamiseks vajaliku konfidentsiaalse teabe sujuvat üleandmist (19. juuni 2018. aasta kohtuotsus Baumeister, C‑15/16, EU:C:2018:464, punkt 32).

38

Seega näeb direktiivi 2004/39 artikli 54 lõige 1 ette ametisaladuse hoidmise kohustuse kui üldreegli mitte ainult asjaomaste äriühingute erihuvide, vaid samuti liidu finantsinstrumentide turu nõuetele vastavas toimimises seisneva üldise huvi kaitseks (19. juuni 2018. aasta kohtuotsus Baumeister, C‑15/16, EU:C:2018:464, punkt 33).

39

Euroopa Kohus on rõhutanud, et direktiivi 2004/39 artikliga 54 on kehtestatud pädevate asutuste valduses oleva konfidentsiaalse teabe avalikustamise keelu üldpõhimõte ja ammendav loetelu erijuhtudest, mil see üldine keeld erandina teabe edastamist või kasutamist ei takista (19. juuni 2018. aasta kohtuotsus Baumeister, C‑15/16, EU:C:2018:464, punkt 38).

40

Käesoleva asjaga seoses tuleb märkida, et direktiivi 2004/39 artikli 54 lõigetes 1 ja 3 on sätestatud, et pädevatel asutustel lasuv ametisaladuse hoidmise kohustus on kohaldatav, „ilma et see piiraks kriminaalõigusega reguleeritud juhtumeid“.

41

Pädevate asutuste valduses oleva konfidentsiaalse teabe avalikustamise keelu üldpõhimõttest tehtava erandi puhul tuleb direktiivi 2004/39 artikli 54 lõigetes 1 ja 3 kasutatud mõistet „kriminaalõiguse valdkonda kuuluvad juhtumid“ tõlgendada kitsalt (vt selle kohta 22. aprilli 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik, C‑346/08, EU:C:2010:213, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Sellega seoses tuleb märkida, et vastavalt direktiivi 2004/39 artikli 50 lõike 2 punktile l peab pädevatel asutustel olema õigus anda asi üle kriminaalmenetluse algatamiseks.

43

Lisaks sätestab direktiivi artikli 51 lõige 1, et liikmesriigid tagavad kooskõlas oma siseriikliku õigusega, et käesoleva direktiivi rakendamisel vastuvõetud sätete eiramisel võib sellise eiramise eest vastutavate isikute suhtes võtta asjakohaseid haldusmeetmeid või rakendada haldussanktsioone, ilma et see piiraks tegevusloa tühistamise korda või liikmesriikide õigust rakendada kriminaalsanktsioone.

44

Sellega seoses tuleb asuda seisukohale, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 47 ja 48, et direktiivi 2004/39 artikli 54 lõiked 1 ja 3, mis näevad ette, et ametisaladuse hoidmise kohustuse võib erandkorral jätta arvestamata „kriminaalõiguse valdkonda kuuluvat juhtumite korral“, puudutavad konfidentsiaalse informatsiooni edastamist või kasutamist nii riigisisese kriminaalõiguse kohaselt algatatud menetluste kui ka määratud sanktsioonide huvides.

45

Lisaks toetavad sellist tõlgendust Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiivi 2014/65/EL finantsinstrumentide turgude kohta ning millega muudetakse direktiive 2002/92/EÜ ja 2011/61/EL (ELT 2014, L 173, lk 349), millega sõnastati ümber direktiiv 2004/39, artikli 76 lõiked 1 ja 3, milles on täpsustatud, et ametisaladuse hoidmise kohustus on kohaldatav, „[i]lma et see piiraks siseriikliku kriminaal[…]õiguse sätteid“.

46

Lisaks tuleb märkida, et sõltumata nende kvalifitseerimisest riigisisese õiguse alusel, millele viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus, moodustavad meetmed, mida pädevad asutused peavad võtma pärast seda, kui nad on sedastanud, et isik ei vasta enam direktiivi 2004/39 artiklis 9 ette nähtud hea mainega seotud nõuetele, osa selle direktiivi artikli 51 lõikes 1 nimetatud „tegevusloa tühistamise korrast“, ilma et need kujutaksid endast siiski sanktsioone selle sätte tähenduses või et nende kohaldamine oleks seotud kriminaalõiguse valdkonda kuuluvate juhtumitega nimetatud direktiivi artikli 54 lõigete 1 ja 3 tähenduses.

47

Järelikult tuleb asuda seisukohale, et erand pädevate asutuste valduses oleva ja „kriminaalõiguse valdkonda kuuluvate juhtumitega“ seotud konfidentsiaalse informatsiooni avalikustamise keelu üldpõhimõttest ei ole kohaldatav niisuguses olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas.

48

Teiseks tuleb siiski analüüsida, millises ulatuses on ametisaladuse hoidmise kohustus, mis on ette nähtud direktiivi 2004/39 artikli 54 lõikes 1, igal juhul piiratud õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele, samuti kaitseõiguste tagamise nõuetega, mis on sätestatud harta artiklites 47 ja 48 koostoimes EIÕK artiklitega 6 ja 13.

49

Kõigepealt, selles osas, milles eelotsusetaotluse esitanud kohus peab silmas ka EIÕK artikleid 6 ja 13, tuleb meenutada, et kuigi EIÕK-ga tunnustatud põhiõigused on liidu õiguse üldpõhimõtted, nagu kinnitab ELL artikli 6 lõige 3, ning kuigi harta artikli 52 lõikes 3 on sätestatud, et hartas sisalduvate selliste õiguste tähendus ja ulatus, mis vastavad EIÕKga tagatud õigustele, on samad, mis neile nimetatud konventsiooniga ette on nähtud, ei kujuta viimane endast liidu õiguskorda formaalselt kuuluvat õigusinstrumenti, seni kuni Euroopa Liit ei ole konventsiooniga ühinenud (20. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Garlsson Real Estate jt, C‑537/16, EU:C:2018:193, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

50

Harta selgitustest, mida tuleb ELL artikli 6 lõike 1 kolmanda lõigu ja harta artikli 52 lõike 7 kohaselt selle tõlgendamisel arvesse võtta (15. veebruari 2016. aasta kohtuotsus N., C‑601/15 PPU, EU:C:2016:84, punkt 47), nähtub, et harta artiklid 47 ja 48 tagavad liidu õiguskorras EIÕK artiklitega 6 ja 13 sätestatud kaitse. Seetõttu tuleb viidata üksnes harta nendele sätetele.

51

Lisaks tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt laienevad liidu õiguskorras tagatud põhiõigused kõigile liidu õigusega reguleeritud olukordadele ja selle õiguse kohaldatavus toob endaga kaasa ka hartaga tagatud põhiõiguste kohaldatavuse (16. mai 2017. aasta kohtuotsus Berlioz Investment Fund, C‑682/15, EU:C:2017:373, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

52

Põhikohtuasja puhul nähtub Euroopa Kohtule esitatud teabest, et CSSFi kõnealused otsused põhinevad riigisisestel sätetel, mille eesmärk on rakendada liidu õigust harta artikli 51 lõike 1 tähenduses. Sellest tuleneb, et niisuguse juhtumi puhul on harta sätted kohaldatavad.

53

Peale selle tuleb meelde tuletada, et tõlgendamise üldpõhimõtte kohaselt tuleb liidu õigusakti tõlgendada võimaluste piires viisil, mis ei sea kahtluse alla selle kehtivust, ning kooskõlas kogu esmase õiguse, eelkõige harta sätetega (15. veebruari 2016. aasta kohtuotsus N., C‑601/15 PPU, EU:C:2016:84, punkt 48).

54

Esiteks, seoses õigusega tõhusale kohtulikule kaitsele on harta artikli 47 esimeses lõigus sätestatud, et igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, on selles artiklis kehtestatud tingimuste kohaselt õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus.

55

Selle põhiõiguse austamise tagamiseks liidus on ELL artikli 19 lõike 1 teises lõigus pandud liikmesriikidele kohustus näha ette tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajalik kaebeõigus liidu õigusega hõlmatud valdkondades (26. septembri 2013. aasta kohtuotsus Texdata Software, C‑418/11, EU:C:2013:588, punkt 78).

56

Mis puudutab täpsemalt liidu õigusega tagatud õiguse esinemist harta artikli 47 esimese lõigu tähenduses, siis tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on füüsiliste ja juriidiliste isikute kaitse avaliku võimu meelevaldsete või ebaproportsionaalsete sekkumiste vastu erasfääris liidu õiguse üldpõhimõte. Sellele kaitsele võib niisugune isik tugineda tema huve kahjustava akti suhtes (vt selle kohta 16. mai 2017. aasta kohtuotsus Berlioz Investment Fund, C‑682/15, EU:C:2017:373, punktid 51 ja 52).

57

Ent peale selle tuleb märkida, et õigust tõhusale õiguskaitsevahendile kinnitab direktiiv 2004/39 ise, mille artikli 52 lõike 1 esimeses lauses on sätestatud, et „[l]iikmesriigid tagavad, et käesoleva direktiivi kohaselt vastuvõetud õigusnormide alusel tehtud otsused on nõuetekohaselt põhjendatud ja nende peale võib esitada kaebuse kohtule“.

58

Veel tuleb märkida, et põhikohtuasjas võis kõnealuste CSSFi otsuste peale esitada nende õiguspärasuse kontrollimiseks kohtule kaebuse.

59

Teiseks, mis puudutab õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, mis on tagatud harta artikli 47 teise lõiguga, siis tuleb märkida, et kaitseõiguste tagamine kujutab endast õiglase kohtuliku arutamise erilist aspekti (vt selle kohta Euroopa Inimõiguste Kohtu 1. juuni 2010. aasta kohtuotsus Gäfgen vs. Saksamaa, CE:ECHR:2010:0601JUD002297805, punkt 169, ja [Euroopa Kohtu] 6. novembri 2012. aasta kohtuotsus Otis jt, C‑199/11, EU:C:2012:684, punkt 48). Kaitseõiguste tagamine on samuti sätestatud harta artikli 48 lõikes 2.

60

Euroopa Kohus on toonitanud, et kaitseõigused peavad olema tagatud isiku vastu algatatud mis tahes menetluses, mille tulemusena võidakse vastu võtta tema huve kahjustav akt (vt selle kohta 13. veebruari 1979. aasta kohtuotsus Hoffmann-La Roche vs. komisjon, 85/76, EU:C:1979:36, punkt 9; 2. oktoobri 2003. aasta kohtuotsus ARBED vs. komisjon, C‑176/99 P, EU:C:2003:524, punkt 19, ja 26. septembri 2013. aasta kohtuotsus Texdata Software, C‑418/11, EU:C:2013:588, punkt 83).

61

Õigus tutvuda toimikuga kujutab endast omakorda kaitseõiguste tõhusa kasutamise vajalikku täiendust (vt selle kohta 15. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P–C‑252/99 P ja C‑254/99 P, EU:C:2002:582, punkt 316, ning 1. juuli 2010. aasta kohtuotsus Knauf Gips vs. komisjon, C‑407/08 P, EU:C:2010:389, punkt 22).

62

Siiski tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et põhiõigused ei ole absoluutsed eelisõigused, vaid neile võib seada piiranguid, tingimusel, et need piirangud vastavad tõepoolest kõnealuse meetmega taotletud üldise huvi eesmärkidele ega kujuta taotletavat eesmärki silmas pidades ülemäärast ja talumatut sekkumist, mis kahjustaks selliselt tagatud õiguse olemust (18. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Alassini jt, C‑317/08–C‑320/08, EU:C:2010:146, punkt 63, ja 26. septembri 2013. aasta kohtuotsus Texdata Software, C‑418/11, EU:C:2013:588, punkt 84).

63

Selliste piirangute eesmärk võib olla konfidentsiaalsuse või ametisaladuse nõuete kaitse, mida teatud teabe ja dokumentidega tutvumine võib kahjustada (vt selle kohta 9. novembri 2017. aasta kohtuotsus Ispas, C‑298/16, EU:C:2017:843, punkt 36).

64

Selles osas, mis puudutab eriti pädevatel asutustel lasuvat ametisaladuse hoidmise kohustust, mis tuleneb direktiivi 2004/39 artikli 54 lõikest 1, on oluline meenutada – mis on välja toodud ka käesoleva kohtuotsuse punktis 38 –, et nimetatud kohustuse mõte on kaitsta mitte ainult otseselt puudutatud ettevõtjate erihuve, vaid ka liidu finantsinstrumentide turgude tavapärase toimimisega seotud üldist huvi.

65

Selle kohta on Euroopa Kohus juba otsustanud, et üldine konfidentsiaalse informatsiooni avalikustamise keeld, mis on sätestatud direktiivi 2004/39 artikli 54 lõikes 1, hõlmab pädevate asutuste valduses olevat teavet, mis esiteks ei ole avalik ja mille avalikustamine võib teiseks kahjustada informatsiooni esitanud füüsilise või juriidilise isiku või kolmanda isiku huve või investeerimisühingute tegevuse kontrollisüsteemi nõuetekohast toimimist, mille liidu seadusandja direktiivi 2004/39 vastuvõtmisega kehtestas (19. juuni 2018. aasta kohtuotsus Baumeister, C‑15/16, EU:C:2018:464, punkt 35).

66

Mis puudutab konkreetsemalt õigust toimikuga tutvuda, siis selle kohta tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et isikul, kelle suhtes tema huve kahjustav akt on tehtud, peab olema võimalus analüüsida kõiki uurimistoimikus sisalduvaid dokumente, mis võivad olla tema kaitse jaoks olulised. Need hõlmavad nii süüstavaid kui ka õigustavaid tõendeid, välja arvatud teiste ettevõtjate ärisaladused, asutusesisesed dokumendid ja muu konfidentsiaalne teave (vt selle koha 7. jaanuari 2004. aasta kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P, EU:C:2004:6, punkt 68, ja 25. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Solvay vs. komisjon, C‑110/10 P, EU:C:2011:687, punkt 49).

67

Mis puudutab aga dokumente, mis peavad olema uurimistoimikusse lisatud, siis tuleb märkida, et ka Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et kuigi üksnes selle asutuse ülesanne, kes teeb teatavaks etteheited ja määrab sanktsiooni, ei saa olla nende dokumentide kindlakstegemine, mis on vajalikud asjaomase isiku kaitseks, on tal sellegipoolest lubatud haldusmenetluses jätta arvestamata tõendid, millel puudub igasugune seos etteheidetes sisalduvate fakti- ja õigusväidetega ja mis ei ole seetõttu uurimise huvides asjakohased (vt selle kohta 7. jaanuari 2004. aasta kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P, EU:C:2004:6, punkt 126 ja seal viidatud kohtupraktika).

68

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et õigus asjaomaste dokumentide avalikustamisele kaitse huvides ei ole piiramatu ja absoluutne. Küll aga peab direktiivi 2004/39 artikli 54 lõike 1 kohaselt pädevatel asutustel lasuva ametisaladuse hoidmise kohustusega kaetud teabe konfidentsiaalsuse kaitse – nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 90 märkis – olema tagatud ja rakendatud nii, et see sobiks kokku kaitseõiguste tagamisega.

69

Niisiis, kui tekib vastuolu ühelt poolt selle isiku huvi, keda akt kahjustab, saada enda kaitseõiguste täielikuks kasutamiseks teavet, ja teiselt poolt nende huvide vahel, mis on seotud ametisaladuse hoidmise kohustusega kaetud teabe konfidentsiaalsuse säilitamise huvidega, siis on pädevate asutuste või kohtute ülesanne iga juhtumi asjaolusid arvestades leida tasakaal vastandlike huvide vahel (vt selle kohta 14. veebruari 2008. aasta kohtuotsus Varec, C‑450/06, EU:C:2008:91, punktid 51 ja 52 ning seal viidatud kohtupraktika).

70

Järelikult, kui sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas viitab pädev asutus direktiivi 2004/39 artikli 54 lõikes 1 ette nähtud ametisaladuse hoidmise kohustusele selleks, et keelduda edastamast teavet, mis on tema valduses ja mis ei sisaldu seda isikut puudutavas toimikus, kelle suhtes on tehtud teda kahjustav akt, siis on liikmesriigi pädeva kohtu ülesanne kontrollida, kas see teave on objektiivselt seotud tema vastu esitatud etteheidetega, ning kui on, siis kaaluda käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis välja toodud huve enne, kui ta teeb taotletud teabe iga osa edastamise kohta otsuse.

71

Kõike eeltoodut arvesse võttes tuleb esitatud küsimustele vastata, et direktiivi 2004/39 artiklit 54 tuleb tõlgendada nii, et:

72

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/39/EÜ finantsinstrumentide turgude kohta, millega muudetakse nõukogu direktiive 85/611/EMÜ ja 93/6/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2000/12/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 93/22/EMÜ, artiklit 54 tuleb tõlgendada nii, et