Kohtuasi C‑407/08 P

Knauf Gips KG

versus

Euroopa Komisjon

Apellatsioonkaebus – Kartellikokkulepped – Kuivkrohvplaat – Juurdepääs toimikule – Süüstavad ja õigustavad tõendid – Mõiste „ettevõtja” – Majandusüksus – Majandusüksuse tegevuse eest vastutav äriühing – Argument, mis on esitatud esimest korda alles kohtumenetluses

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Konkurents – Haldusmenetlus – Kaitseõiguste tagamine – Juurdepääs toimikule – Ulatus – Dokumendi esitamisest keeldumine – Tagajärjed

2.        Konkurents – Kartellikokkulepped – Tõend – Komisjoni esitatud tõenditelt nõutav täpsuse tase

(EÜ artikli 81 lõige 1)

3.        Konkurents – Kartellikokkulepped – Ettevõtja – Mõiste – Majandusüksus – Olemasolu, mida võib tuletada omavahel kooskõlas olevate tõendite kogumist – Emaettevõtja, kes ei oma tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis 100% osalust – Asjaolu, mis ei välista majandusüksuse olemasolu

(ELTL artikli 101 lõige 1)

4.        Konkurents – Kartellikokkulepped – Kooskõlastatud tegevus – Rikkumise tõend – Tõendamiskoormis

(EÜ artikli 81 lõige 1)

5.        Tühistamishagi – Vastuvõetavus – Füüsilised ja juriidilised isikud – Vastuväiteteatise adressaadiks olev ettevõtja, kes haldusmenetluses faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ei ole vaidlustanud – Kaebeõiguse teostamise piiramine – Seaduslikkuse ja kaitseõiguste tagamise aluspõhimõtete rikkumine

(ELTL artiklid 101 ja 102 ning ELTL artikli 263 neljas lõik; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47 ja artikli 52 lõige 1)

6.        Konkurents – Ühenduse eeskirjad – Rikkumised – Süüks panemine – Äriühingute kontsern, mille eesotsas on mitu juriidilist isikut

(EÜ artikkel 81)

1.        Kaitseõiguste põhimõttest tulenev õigus tutvuda toimikuga tähendab, et komisjon peab konkurentsieeskirjade kohaldamist puudutavas haldusmenetluses võimaldama asjaomasel ettevõtjal põhjalikult uurida kõiki uurimistoimikus olevaid dokumente, mis võivad omada tähtsust tema kaitse seisukohast. See hõlmab nii süüstavaid kui ka õigustavaid dokumente, välja arvatud teiste ettevõtjate ärisaladused, komisjoni sisedokumendid ja muud salajased andmed.

Vaatamata sellele kujutab dokumendi edastamata jätmine endast kaitseõiguste rikkumist üksnes siis, kui asjaomane ettevõtja tõendab esiteks, et komisjon tugines rikkumise olemasolu puudutava etteheite kinnitamiseks sellele dokumendile, ja teiseks, et seda etteheidet saab tõendada üksnes nimetatud dokumendile viidates. Eelkõige peab asjaomane ettevõtja tõendama, et otsuses komisjoni tehtud järeldus oleks olnud erinev, kui süüstava tõendina oleks tulnud välistada edastamata dokument, millele komisjon ettevõtjat süüdistades tugines. Seevastu õigustava dokumendi edastamata jätmise osas peab asjaomane ettevõtja üksnes tõendama, et andmete avaldamata jätmine võis mõjutada menetluse käiku ning komisjoni otsuse sisu tema kahjuks, kuna ta oleks saanud välja tuua asjaolud, mis ei olnud kooskõlas komisjoni poolt tehtud järeldustega.

(vt punktid 13, 22 ja 23)

2.        EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise olemasolu tuvastamiseks on vaja, et komisjon esitaks usutavaid, täpseid ja kooskõlas olevaid tõendeid. Siiski ei pea iga komisjoni esitatud tõend tingimata vastama neile kriteeriumidele seoses rikkumise iga elemendiga. Piisab, kui nimetatud institutsiooni esitatud tõendite kogum, mida hinnatakse tervikuna, vastab sellele nõudele.

Isegi kui eeldada, et ükski asjaomase rikkumise osa ei kujuta eraldi käsitletuna endast EÜ artikli 81 lõikega 1 keelatud kokkulepet või kooskõlastatud tegevust, ei tähenda selline järeldus, et nende osade kogum ei võiks endast sellist kokkulepet või tegevust kujutada.

Kuna keeld osaleda konkurentsivastastes tegevustes ja kokkulepetes ning sanktsioonid, mis rikkujatele võidakse määrata, on üldtuntud, siis on tavapärane, et selliseid toiminguid ja kokkuleppeid sisaldav tegevus toimub varjatult, et kohtumisi korraldatakse salaja ja enamasti kolmandas riigis ning et seonduvat dokumentatsiooni on võimalikult vähe. Isegi kui komisjon avastab ettevõtjatevahelist õigusvastast kontakti otseselt tõendavad dokumendid, nagu kohtumise protokoll, on need tavaliselt üksnes katkendlikud ja korrapäratud, mistõttu on sageli vaja teatud üksikasjad tuletamise teel taastada. Enamikul juhtudest tuleb konkurentsivastane tegevus või kokkulepe tuletada teatud hulgast kokkusattumustest ja kaudsetest tõenditest, mis koostoimes ning muu ühtse selgituse puudumisel võivad moodustada tõendi konkurentsieeskirjade rikkumise kohta.

(vt punktid 47–49)

3.        Liidu konkurentsiõigus on suunatud ettevõtjate tegevusele. Ettevõtja mõiste hõlmab mis tahes majandustegevusega tegelevat üksust, sõltumata selle üksuse õiguslikust vormist ja rahastamisviisist. Ettevõtja mõistet tuleb selles kontekstis mõista majandusüksusena isegi siis, kui õiguslikult koosneb see majandusüksus mitmest füüsilisest või juriidilisest isikust. Majandusüksuse olemasolu saab seega tuletada ühtsete tõendite kogumist, isegi kui ükski neist tõenditest ei ole eraldi käsitletuna piisav, et tõendada sellise üksuse olemasolu.

Asjaolu, et emaettevõtja ei oma tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis 100% osalust, ei välista majandusüksuse võimalikku olemasolu konkurentsiõiguse tähenduses.

(vt punktid 64, 65, 82)

4.        See pool või asutus, kes väidab, et rikutud on konkurentsinorme, on kohustatud seda ka tõendama, ning see ettevõtja või ettevõtjate ühendus, kes esitab kaitseväite nende normide rikkumise tuvastamise vastu, peab tõendama, et tingimused selle kaitseväite kohaldamiseks on täidetud, nii et kõnealune asutus peab seega tuginema muudele tõenditele. Kuigi seadusest tulenev tõendamiskoormis lasub nende põhimõtete kohaselt kas komisjonil või asjaomasel ettevõtjal või ettevõtjate ühendusel, võivad ühe poole esitatud faktilised asjaolud kohustada teist poolt esitama selgitust või põhjendust, ilma milleta võib järeldada, et tõendamiskoormis on täidetud.

(vt punkt 80)

5.        Konkurentsieeskirjade kohaldamise osas ei kohusta ükski liidu õigusnorm vastuväiteteatise adressaati vaidlustama selle erinevaid faktilisi või õiguslikke elemente haldusmenetluses ilma võimaluseta seda teha hiljem kohtumenetluses. Kuigi see, kui ettevõtja võtab faktilise või õigusliku asjaolu komisjoni haldusmenetluses otseselt või kaudselt omaks, võib olla täiendav tõend hagi põhjendatuse hindamisel, ei piira see Üldkohtusse hagi esitamise õiguse kasutamist ennast, mis füüsilisele või juriidilisele isikule on antud ELTL artikli 263 neljanda lõiguga.

Kui selleks ei ole õiguslikku alust otseselt ette nähtud, on selline piirang vastuolus seaduslikkuse ja kaitseõiguste tagamise aluspõhimõtetega. Lisaks tagab õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele Euroopa Liidu põhiõiguste harta – mis vastavalt ELL artikli 6 lõike 1 esimesele lõigule on samaväärse õigusjõuga kui asutamislepingud – artikkel 47. Harta artikli 52 lõike 1 kohaselt tohib hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist piirata ainult seadusega.

(vt punktid 89–91)

6.        Hindamaks konkurentsiõiguse normide rikkumise menetluses, kas äriühing määrab oma tegevuse turul kindlaks iseseisvalt, tuleb arvesse võtta kogu asjakohast teavet majanduslike, organisatsiooniliste ja õiguslike sidemete kohta, mis seovad seda äriühingut sama kontserni äriühinguga, keda peetakse selle kontserni tegevuse eest vastutavaks, ja mis võivad sõltuvalt olukorrast muutuda, ja seega ei ole nende loetelu ammendav.

Kui äriühingute kontserni eesotsas on mitu juriidilist isikut, ei tee komisjon hindamisviga, pidades ühte neist äriühinguist ainsana vastutavaks selle kontserni äriühingute tegevuse eest, kes üheskoos moodustavad majandusüksuse. Asjaolu, et kontserni eesotsas ei ole ühte juriidilist isikut, ei tähenda seda, et üks äriühing ei oleks selle kontserni tegevuse eest vastutav. Äriühingute kontserni enda õiguslik struktuur, mida iseloomustab ühe juriidilise isiku puudumine kontserni eesotsas, ei ole määrav, kui see struktuur ei peegelda nimetatud kontserni tegelikku toimimist ja ülesehitust. Iseäranis ei muuda kontserni eesotsas asuva kahe äriühingu vaheliste õiguslike alluvussuhete puudumine järeldust, mille kohaselt tuleb kontserni tegevuse eest pidada vastutavaks ühte nendest kahest äriühingust, kui tegelikult ei määra teine äriühing oma tegevust asjaomasel turul kindlaks iseseisvalt.

(vt punktid 95, 98–100, 107–109)

EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)

1. juuli 2010(*)

Apellatsioonkaebus – Kartellikokkulepped – Kuivkrohvplaat – Juurdepääs toimikule – Süüstavad ja õigustavad tõendid – Mõiste „ettevõtja” – Majandusüksus – Majandusüksuse tegevuse eest vastutav äriühing – Argument, mis on esitatud esimest korda alles kohtumenetluses

Kohtuasjas C‑407/08 P,

mille ese on Euroopa Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 19. septembril 2008 esitatud apellatsioonkaebus,

Knauf Gips KG, varem Gebrüder Knauf Westdeutsche Gipswerke KG, asukoht Iphofen (Saksamaa), esindajad: Rechtsanwalt M. Klusmann ja Rechtsanwalt S. Thomas,

hageja,

teine menetlusosaline:

Euroopa Komisjon, esindajad: F. Castillo de la Torre ja R. Sauer, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

kostja esimeses astmes,

EUROOPA KOHUS (teine koda),

koosseisus: koja esimees J. N. Cunha Rodrigues, kohtunikud P. Lindh, U. Lõhmus, A. Ó Caoimh ja A. Arabadjiev (ettekandja),

kohtujurist: J. Mazák,

kohtusekretär: ametnik K. Malacek,

arvestades kirjalikus menetluses ja 22. oktoobri 2009. aasta kohtuistungil esitatut,

olles 11. veebruari 2010. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Knauf Gips KG, varem Gebrüder Knauf Westdeutsche Gipswerke KG (edaspidi „Knauf” või „apellant”), palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 8. juuli 2008. aasta otsuse kohtuasjas T‑52/03: Knauf Gips vs. komisjon (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega kohus jättis rahuldamata tema hagi nõudega tühistada komisjoni 27. novembri 2002. aasta otsus 2005/471/EÜ EÜ asutamislepingu artikli 81 kohase menetluse kohta BPB plc, Gebrüder Knauf Westdeutsche Gipswerke KG, Société Lafarge SA ja Gyproc Benelux NV vastu (Juhtum COMP/E‑1/37.152 – Kuivkrohvplaat) (ELT 2005, L 166, lk 8; edaspidi „vaidlusalune otsus”).

 Õiguslik raamistik

2        Nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17 esimene määrus asutamislepingu artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) artikli 15 lõige 2 näeb ette:

„Komisjon võib otsusega määrata ettevõtjatele või ettevõtjate ühendustele trahvi 1000–1000000 arvestusühikut või sellest suurema summa ulatuses, mis ei ületa 10% iga rikkumises osalenud ettevõtte eelneva aasta käibest, kui need tahtlikult või hooletusest:

a)      rikuvad [EÜ] artikli [81] lõiget 1 või [EÜ] artiklit [82] […]

[…]”

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

3        Üldkohus võttis vaidlustatud kohtuotsuses vaidluse aluseks oleva faktilise raamistiku kokku järgmiselt:

„1      Hageja, Knauf […], toodab ja turustab kipsil põhinevaid ehitusmaterjale.

2      Hageja on Saksa õiguse alusel asutatud usaldusühing. Kõiki selle osasid omavad 21 Knaufi perekonna liiget ja äriühing, kes omab osalust neljas teises äriühingus. Isiklikult vastutavad tegevjuhtidena tegutsevad osanikud on B ja C.

3      Komisjoni saadud teabe põhjal viis see institutsioon 25. novembril 1998 läbi ootamatud kontrollid kaheksa kuivkrohvplaatide valdkonnas tegutseva ettevõtja, sh hageja ja teiste Knaufi kontserni ettevõtjate juures. 1. juulil 1999 viis ta uurimised läbi veel kahe ettevõtja juures.

4      Seejärel esitas komisjon vastavalt […] määruse nr 17 […] artiklile 11 informatsiooninõuded erinevatele puudutatud ettevõtjatele. Komisjon palus teavet dokumentide kohta, mille ta sai nende ettevõtjate ruumidest 1998. aasta novembris ja 1999. aasta juulis läbi viidud kontrollide käigus. Knauf vastas sellele 14. septembril 1999.

5      18. aprillil 2001 algatas komisjon haldusmenetluse ja võttis vastu ettevõtjaid BPB plc [edaspidi „BPB”], Knauf, Société Lafarge SA (edaspidi „Lafarge”), Etex SA ja Gyproc Benelux NV (edaspidi „Gyproc”) puudutava vastuväiteteatise [edaspidi „vastuväiteteatis”]. Asjaomased ettevõtjad esitasid oma kirjalikud märkused ja said juurdepääsu komisjoni uurimistoimikule, mille koopia saadeti neile CD‑ROM‑il 17. mail 2001.

6      Hageja vastas vastuväiteteatisele 6. juuli 2001. aasta kirjaga.

7      Ärakuulamised toimusid 17. juulil 2001. BPB ja Gyproc esitasid osa oma seisukohtadest kinnisel istungil.

8      10. augusti 2001. aasta kirjaga edastas ärakuulamise eest vastutav ametnik BPB ja Gyproci dokumentide mittekonfidentsiaalsed versioonid hagejale.

9      20. augusti 2001. aasta kirjas palus hageja võimalust tutvuda kõikide toimikumaterjalidega, mis lisati toimikusse pärast CD‑ROM‑i saatmist, ja eelkõige teiste haldusmenetluses osalenud ettevõtjate vastustega vastuväiteteatisele.

10      7. septembril 2001 edastas ärakuulamise eest vastustav ametnik hagejale kolm täiendavat dokumenti, mille Lafarge oli esitanud komisjonile pärast 17. juuli 2001. aasta ärakuulamist.

11      Komisjon jättis 11. septembril 2001 hageja 20. augusti 2001. aasta taotluse, millega sooviti tutvuda teiste toimikumaterjalidega, rahuldamata.

12      19. novembril 2002 esitas ärakuulamise eest vastutav ametnik oma aruande.

13      27. novembril 2002 võttis komisjon vastu [vaidlusaluse] otsuse.

14      [Vaidlusaluse] otsuse resolutiivosas on sätestatud:

„Artikkel 1

BPB […], Knauf Group, […] Lafarge […] ja Gyproc […] on rikkunud [EÜ] artikli 81 lõiget 1, osaledes kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevuses kuivkrohvplaadi sektoris.

Rikkumise kestused olid järgmised:

a)      BPB […] puhul: vähemalt 31. märtsist 1992 kuni 25. novembrini 1998;

b)      Knaufi [kontserni] puhul: vähemalt 31. märtsist 1992 kuni 25. novembrini 1998;

c)      […] Lafarge […] puhul: vähemalt 31. augustist 1992 kuni 25. novembrini 1998;

d)      Gyproc […] puhul: vähemalt 6. juunist 1996 kuni 25. novembrini 1998;

[…]

Artikkel 3

Artiklis 1 osutatud rikkumise puhul määratakse järgmised trahvid järgmistele ettevõtjatele:

a)      BPB […]: 138,6 miljonit eurot;

b)      […] Knauf […]: 85,8 miljonit eurot;

c)      […] Lafarge […]: 249,6 miljonit eurot;

d)      Gyproc […]: 4,32 miljonit eurot;

[…]”

15      Komisjon leiab [vaidlusaluses] otsuses, et asjaomased ettevõtjad osalesid ühes ja vältavas rikkumises, mis väljendus järgmises käitumises, mida võib pidada kokkuleppeks või kooskõlastatud tegevuseks:

–        BPB ja Knaufi esindajad kohtusid Londonis (Ühendkuningriik) 1992. aastal [edaspidi „Londoni kohtumine”] ja väljendasid ühist soovi kipsiturgude stabiliseerimiseks Saksamaal, Ühendkuningriigis, Prantsusmaal ja Beneluxis;

–        BPB ja Knaufi esindajad kehtestasid alates 1992. aastast teabevahetussüsteemi, millega hiljem ühinesid Lafarge ja Gyproc, seoses oma müügimahtudega Saksamaa, Ühendkuningriigi, Prantsusmaa ja Beneluxi turgudel;

–        BPB, Knaufi ja Lafarge’i esindajad vahetasid mitmel puhul teavet enne hinnatõuse Ühendkuningriigi turul;

–        BPB, Knaufi, Lafarge’i ja Gyproci esindajad kohtusid konkreetsete arengute tõttu Saksamaa turul 1996. aastal Versailles’s (Prantsusmaa), 1997. aastal Brüsselis (Belgia) ja 1998. aastal Haagis (Madalmaad), eesmärgiga Saksamaa turg ära jagada või see vähemalt stabiliseerida;

–        BPB, Knaufi, Lafarge’i ja Gyproci esindajad vahetasid mitmel puhul teavet ja kooskõlastasid hinnatõusude rakendamise meetmeid Saksamaa turul ajavahemikus 1996–1998.

16      Trahvisumma arvutamiseks kohaldas komisjon metodoloogiat, mis on esitatud suunistes määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171; edaspidi „suunised”).

17      Rikkumise raskusastme põhjal määratud trahvide lähtesumma kindlakstegemiseks leidis komisjon esiteks, et asjaomased ettevõtjad panid toime laadilt väga raske rikkumise, kuna vaidlusaluse tegevuse esemeks oli lõpetada hinnasõda ja stabiliseerida turg konfidentsiaalsete andmete vahetamise teel. Lisaks leidis komisjon, et vaidlusalusel tegevusel oli mõju turule, kuna puudutatud ettevõtjad esindasid peaaegu kõiki kuivkrohvplaadi pakkujaid ja kartellikokkuleppe erinevad avaldumised rakendati väga koondatud ja oligopolistlikul turul. Mis puudutab asjaomase geograafilise turu ulatust, siis leidis komisjon, et kartellikokkulepe hõlmas Euroopa Ühenduses nelja peamist turgu: Saksa, Ühendkuningriigi, Prantsuse ja Beneluxi turg.

18      Kuna komisjon leidis, et kõnealused ettevõtjad erinesid üksteisest oluliselt, käsitles see institutsioon neid erinevalt, tuginedes asjaomase toote müügikäibele asjaomastel turgudel viimasel rikkumise täisaastal. Selle põhjal kehtestati trahvide lähtesumma BPB‑le 80 miljonit eurot, Knaufile ja Lafarge’ile 52 miljonit eurot ja Gyprocile 8 miljonit eurot.

19      Selleks et tagada, et määratud trahvidel oleks piisav hoiatav mõju, ja pidades silmas ettevõtjate suurust ning ülemaailmseid vahendeid, suurendati Lafarge’ile määratud trahvi 100% võrra, nii et trahvisumma ulatus 104 miljoni euroni.

20      Et võtta arvesse rikkumise kestust, suurendati seejärel BPB ja Knaufi trahvi lähtesummat 65% võrra, Lafarge’i trahvi lähtesummat 60% võrra ja Gyproci trahvi lähtesummat 20% võrra, sest komisjon luges Knaufi, Lafarge’i ja BPB rikkumise pikaajaliseks ning Gyproci oma keskmise kestusega rikkumiseks.

21      Mis puudutab raskendavaid asjaolusid, siis BPB‑le ja Lafarge’ile määratud trahvide põhisummat suurendati 50% võrra korduva rikkumise tõttu.

22      Seejärel vähendas komisjon Gyprocile määratud trahvi kergendavate asjaolude alusel 25% võrra, kuna see ettevõtja oli olnud destabiliseeriv element, aidates kaasa kokkuleppe mõju piiramisele Saksamaa turul, ning kuna ta ei osalenud Ühendkuningriigi turul.

23      Lõpuks vähendas komisjon BPB trahvisummat 30% võrra ja Gyproci trahvisummat 40% võrra, kohaldades komisjoni teatise, mis käsitleb trahvide määramata jätmist või vähendamist kartellide puhul (EÜT 1996, C 207, lk 4, […]), peatüki D punkti 2. Seetõttu oli määratud trahvide lõppsumma BPB puhul 138,6 miljonit eurot, Knaufi puhul 85,8 miljonit eurot, Lafarge’i puhul 249,6 miljonit eurot ja Gyproci puhul 4,32 miljonit eurot.”

 Vaidlustatud kohtuotsus

4        Knauf esitas vaidlusaluse otsuse peale tühistamishagi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 13. veebruaril 2003. Teise võimalusena palus ta Üldkohtul vähendada talle määratud trahvi summat.

5        Üldkohus jättis vaidlustatud kohtuotsusega hagi tervikuna rahuldamata.

 Poolte nõuded

6        Knauf palub oma apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

–        tühistada vaidlustatud kohtuotsus;

–        teise võimalusena saata kohtuasi tagasi Üldkohtusse uue otsuse tegemiseks;

–        kolmanda võimalusena vähendada apellandile vaidlusaluse otsuse artiklis 3 määratud trahvi sobival määral ja mitte vähem kui 54,51 miljoni euro võrra, ning

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

7        Komisjon palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja Knaufilt.

 Apellatsioonkaebus

8        Knauf esitab oma apellatsioonkaebuse toetuseks kolm väidet, mis tuginevad esiteks kaitseõiguste rikkumisele, teiseks EÜ artikli 81 rikkumisele ja kolmandaks määruse nr 17 artikli 15 rikkumisele.

 Esimene apellatsioonkaebuse väide, mis tugineb kaitseõiguste rikkumisele

9        Käesolev väide jaguneb kaheks erinevaks osaks, mida tuleb uurida järgemööda.

 Esimese väite esimene osa, mis puudutab keeldu tutvuda süüstavate tõenditega

–       Poolte argumendid

10      Knauf ei ole sisuliselt nõus vaidlustatud kohtuotsuse punktidega 49 ja 50, milles Üldkohus jättis õigusvastaselt täitmata oma kohustuse kontrollida tagajärgi, mis tulenesid komisjoni keeldumisest võimaldada tal tutvuda teatud süüstavate tõenditega. Apellant väidab, et kuna ta tuvastas süüstavad tõendid, mida talle ei avaldatud, ja eranditult nendel tõenditel põhinevad vaidlusaluse otsuse osad, siis ei ole vaja mingit täiendavat teavet, et järeldada, et kui need tõendid oleks jäetud arvesse võtmata, oleks nimetatud otsuse vastavad osad olnud teistsugused. Arvestades, et need osad käsitlevad kogu rikkumise sisulist külge, oleks selle otsuse järeldus olnud erinev.

11      Komisjon leiab, et esimese väite esimene osa ei ole tulemuslik, sest see kritiseerib üleliigset argumenti, nagu nähtub ka vaidlustatud kohtuotsuse punktist 63. Lisaks väidab komisjon, et Knauf ei ole tõendanud, et vaidlusaluse otsuse järeldus oleks olnud erinev, kui apellandil oleks olnud võimalus tutvuda süüstavate dokumentidega, mida talle ei avaldatud.

–       Euroopa Kohtu hinnang

12      Tuleb märkida, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 49, et apellant, välja arvatud teatud üksikasjalikel juhtudel, piirdus üksnes vaidlusaluse otsuse nende põhjenduste loetlemisega, milles on mainitud need dokumendid, millega ei lubatud tutvuda, ning järeldas, et selline loetlemine ei ole piisav, et täita kohtupraktikas kehtestatud kohustust, mille kohaselt hageja peab tõendama, et järeldus, millele komisjon selles otsuses jõudis, oleks olnud erinev, kui asjaomaseid dokumente ei oleks tõenditena arvesse võetud. Seega, nagu on märgitud ka vaidlustatud kohtuotsuse punktis 50, kontrollis Üldkohus dokumentidega kui süüstavat teavet sisaldavate tõenditega tutvumise õiguse väidetavat rikkumist üksnes apellandi esitatud etteheiteid arvestades.

13      Selles osas tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale kujutab dokumendi edastamata jätmine kaitseõiguste rikkumist üksnes siis, kui asjaomane ettevõtja tõendab esiteks, et komisjon tugines rikkumise olemasolu puudutava etteheite kinnitamiseks sellele dokumendile, ja teiseks, et seda etteheidet saab tõendada üksnes nimetatud dokumendile viidates. Kui on muid dokumentaalseid tõendeid, millega asjaomased ettevõtjad haldusmenetluse käigus said tutvuda ja mis konkreetselt toetavad komisjoni järeldusi, siis ei mõjuta isikule edastamata jäetud süüstava dokumentaalse tõendi välistamine tõendite hulgast veel vaidlustatud otsuses esitatud etteheidete põhjendatust. Seega peab asjaomane ettevõtja tõendama, et otsuses komisjoni tehtud järeldus oleks olnud erinev, kui süüstava tõendina oleks tulnud välistada edastamata dokument, millele komisjon ettevõtjat süüdistades tugines (7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑123, punktid 71–73).

14      Üksnes vaidlusaluse otsuse nende põhjenduste loetlemine, milles on mainitud need dokumendid, millega ei lubatud tutvuda, ei tõenda iseenesest, et järeldus, millele komisjon selles otsuses jõudis, oleks olnud erinev, kui neid dokumente ei oleks süüstavate tõenditena arvesse võetud.

15      Järelikult tuleb esimese väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Esimese väite teine osa, mis puudutab keeldu tutvuda õigustavate tõenditega

–       Poolte argumendid

16      Esiteks heidab Knauf Üldkohtule ette seda, et viimane võttis vaidlustatud otsuse punktides 64 ja 65 vääralt kokku tema argumendid, mis puudutavad komisjoni keeldumist võimaldada tal tutvuda teatud õigustavate tõenditega.

17      Teiseks leiab Knauf, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 70–78 kohaldas Üldkohus õigustavaid tõendeid käsitlevat Euroopa Kohtu praktikat ebatäpselt. Hageja ei pea tõendama, et kui tal olnuks võimalik tutvuda teiste tootjate vastustega vastuväiteteatisele, oleks komisjoni otsus olnud sisult teistsugune, vaid ta peab üksnes tõendama, et ta oleks saanud kasutada neid dokumente enda kaitseks. Üldkohus kontrollis, kas õigustavad tõendid, millele apellant osutas, oleksid saanud mõjutada vaidlusaluse otsuse järeldust.

18      Kolmandaks ei ole Knauf nõus Üldkohtu hinnanguga, mille kohaselt BPB vastus vastuväiteteatisele ei sisalda õigustavaid tõendeid. Apellant väidab, et üldiste tõendamispõhimõtete kohaselt kujutavad teiste asjaomaste ettevõtjate ütlused endast tõendeid. Liiati ei muuda see, et apellant esitas haldusmenetluses samad argumendid, nimetatud ütluste olemust.

19      Viimaseks heidab apellant Üldkohtule ette, et kohus ei arvestanud BPB vastuse vastuväiteteatisele teatud osi, millele apellant viitas kui avaldamata jäetud õigustavatele tõenditele.

20      Komisjon leiab, et Üldkohus kohaldas Euroopa Kohtu antud valdkonna praktikat õigesti ja et kohus ei ole apellandi argumente moonutanud.

21      Komisjon väidab samuti, et Knauf lihtsalt kordab Üldkohtus juba esitatud argumente ja taotleb Euroopa Kohtult oma väidete uut hindamist, mis muudab esimese väite teise osa vastuvõetamatuks. Liiati ei ole apellant tõendanud, kuidas kõnesolevad avaldamata tõendid oleksid aidanud tal end kaitsta.

–       Euroopa Kohtu hinnang

22      Kaitseõiguste põhimõttest tulenev õigus tutvuda toimikuga tähendab, et komisjon peab võimaldama asjaomasel ettevõtjal põhjalikult uurida kõiki uurimistoimikus olevaid dokumente, mis võivad omada tähtsust tema kaitse seisukohast. See hõlmab nii süüstavaid kui ka õigustavaid dokumente, välja arvatud teiste ettevõtjate ärisaladused, komisjoni sisedokumendid ja muud salajased andmed (eespool viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika).

23      Õigustava dokumendi edastamata jätmise osas tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et asjaomane ettevõtja peab üksnes tõendama, et andmete avaldamata jätmine võis mõjutada menetluse käiku ning komisjoni otsuse sisu tema kahjuks. Seega piisab, kui ettevõtja tõendab, et ta oleks võinud nimetatud õigustavaid dokumente kasutada enda kaitsmisel selliselt, et kui tal oleks olnud võimalus haldusmenetluses neile tugineda, oleks ta saanud tuua välja asjaolud, mis ei olnud kooskõlas selles staadiumis komisjoni poolt tehtud järeldustega, ning et ta oleks seega saanud mingil viisil mõjutada komisjoni poolt otsuses antavaid hinnanguid vähemalt ettevõtjale süüks pandava tegevuse raskuse ja kestuse osas ning järelikult ka trahvi taseme osas (eespool viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punktid 74 ja 75 ning seal viidatud kohtupraktika).

24      Sellest järeldub, et apellant peab mitte ainult tõendama, et tal ei olnud võimalik teatud õigustavate tõenditega tutvuda, vaid ka seda, et ta oleks saanud neid enda kaitseks kasutada.

25      Üldkohus tõdes selles osas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 72–77, et apellant ei ole tõendanud, et ta oleks saanud kõnealuseid avaldamata jäetud dokumente enda kaitseks kasutada, kuna haldusmenetluses esitas ta samad argumendid, mis sisaldusid ka nimetatud dokumentides, ja et komisjon lükkas need vaidlusaluses otsuses tagasi. Just selle põhjal võis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 78 järeldada, et isegi kui hageja oleks haldusmenetluses saanud neile dokumentidele tugineda, ei oleks need dokumendid saanud komisjoni antud hinnanguid mõjutada.

26      Tuleb tõdeda, et apellant ei lükka ümber Üldkohtu hinnanguid, mille kohaselt ei ole ta tõendanud, et ta oleks saanud neid dokumente, mida haldusmenetluses ei avaldatud, enda kaitseks kasutada.

27      Seega, isegi kui eeldada, et asjaomased dokumendid kujutavad endast õigustavaid tõendeid, nagu väidab apellant, ei too see tõdemus endaga kaasa vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist.

28      Isegi kui oleks tõsi, nagu väidab apellant, et Üldkohus kohaldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 74 käesoleva kohtuotsuse punktis 23 meenutatud kohtupraktikat valesti, leides, et avaldamata jäetud õigustavas dokumendis sisalduv teave, st BPB vastuse vastuväiteteatisele punkt 4.2.1 ei saanud muuta vaidlusaluse otsuse „lõppjäreldust”, ei too see eksimus kaasa vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist, sest apellant ei üritanud tõendada, et ta oleks saanud seda teavet enda kaitseks kasutada, pidades eelkõige silmas Üldkohtu tõdemust, et komisjon oli selles otsuses juba selliseid argumente arvesse võtnud.

29      Seega tuleb see etteheide tulemusetuse tõttu tagasi lükata.

30      Samuti ei saa nõustuda etteheitega, mis tugineb Knaufi nende esimeses astmes esitatud argumentide väidetavale moonutamisele, mis on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 65 ekslikult kokku võetud.

31      Kui apellant väidab, et tema argumente on moonutatud, peab ta vastavalt ELTL artiklile 256, Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesele lõigule ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 112 lõike 1 esimese lõigu punktile c täpselt ära näitama tõendid, mida Üldkohus on moonutanud (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 50). Apellant siiski ei nimeta täpselt neid argumente, mida vaidlustatud kohtuotsuses moonutati.

32      Liiati, kuna apellant ei heida Üldkohtule ette seda, et viimane jättis tema esimeses astmes esitatud väidetele ja nõuetele vastamata, ei mõjuta küsimus, kas Üldkohus võttis apellandi argumendid kokku ekslikult, käesoleva kohtuvaidluse lahendust.

33      Samuti ei saa nõustuda etteheitega, mis tugineb sellele, et väidetavalt jättis Üldkohus arvesse võtmata BPB vastuse vastuväiteteatisele teatud osad ja eelkõige selle vastuse punktid 4.1.16 ja 4.2.3.

34      Nimetatud vastuse punkti 4.1.16 osas tuleb märkida, et selle peamine tähendus seisneb kinnituses, et „konkurents Euroopa eri turgudel jäi tihedaks”, olenemata „väidetavast kokkuleppest”, millele Londoni kohtumisel jõuti. Üldkohus käsitles konkurentsi kestuse küsimust vaidlustatud kohtuotsuse punktides 72−75.

35      Mis puudutab BPB vastuse vastuväiteteatisele punkti 4.2.3, siis selles on märgitud, et BPB ja tema konkurentide vahel vahetatud arvandmed ei kuulunud BPB planeerimismenetlusse. Kui Üldkohus uuris vaidlustatud kohtuotsuse punktides 73 ja 74 kinnitusi selle teabevahetuse kohta ning väidetavat asjaolu, et vahetatud andmed olid teada ainult Gyproci juhatajale D‑le ja BPB tegevdirektorile, andis kohus apellandi argumendile samas kaudselt vastuse.

36      Seega tuleb esimese väite teine osa tagasi lükata.

37      Järelikult tuleb esimene väide, mille Knauf oma apellatsioonkaebuse toetuseks on esitanud, tagasi lükata.

 Teine apellatsioonkaebuse väide, mis tugineb EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumisele

 Poolte argumendid

38      Knauf väidab, et Üldkohus tuvastas EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise, tuginedes vaidlustatud kohtuotsuse punktides 140–298 järeldustele, mis põhinesid avaldamata jäetud süüstavatel tõenditel. Nii ei järginud Üldkohus iseenda avaldust, mille ta tegi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 63 ja mille kohaselt ei võtnud kohus kohtuasja sisulisel uurimisel neid süüstavaid tõendeid arvesse.

39      Lisaks leiab apellant, et isegi kui võtta arvesse avaldamata jäetud süüstavad tõendid, siis ükski talle ette heidetud rikkumise viiest osast, st 1992. aasta Londoni kohtumine, teabevahetus Saksamaal, Prantsusmaal, Beneluxis ja Ühendkuningriigis aastatel 1992–1998 müüdud koguste kohta, teabevahetus Ühendkuningriigis samal perioodil toimunud hinnatõusude kohta ja kokkulepped turuosade kohta Saksamaal (Versailles’, Brüsseli ja Haagi kohtumised) alates juunist 1996, ei vasta kriteeriumidele, mis on vajalikud, et tuvastada rikkumine EÜ artikli 81 lõike 1 alusel.

40      Komisjon väidab, et teine väide on tervikuna vastuvõetamatu, sest see käsitleb vaid Üldkohtu faktituvastusi.

41      Lisaks leiab komisjon, et Knauf ei vaidlusta ühe ja vältava rikkumise olemasolu, millel vaidlusalune otsus põhineb. Konkurentsivastase tegevuse või kokkuleppe olemasolu tuleb järeldada teatud hulgast kokkusattumustest ja kaudsetest tõenditest, mis üheskoos käsitletuna võivad muu ühtse selgituse puudumisel moodustada tõendi konkurentsieeskirjade rikkumise kohta.

 Euroopa Kohtu hinnang

42      Mis puudutab esiteks etteheidet, et selleks, et tuvastada rikkumise olemasolu EÜ artikli 81 lõike 1 alusel, tugines Üldkohus avaldamata jäetud süüstavate tõendite põhjal tehtud järeldustele, siis tuleb märkida, et apellant viitab vaidlustatud kohtuotsuse punktidele 140–298 üksnes kokkuvõtlikult, jättes täpselt välja toomata need avaldamata jäetud süüstavad tõendid, millele Üldkohus oma arutluskäigu rajas.

43      ELTL artiklist 256, Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 112 lõike 1 punktist c tuleneb, et apellatsioonkaebuses tuleb näidata täpselt selle kohtuotsuse kritiseeritavad osad, mille tühistamist nõutakse, samuti seda nõuet konkreetselt toetavad õiguslikud argumendid (vt eelkõige 4. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑352/98 P: Bergaderm ja Goupil vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑5291, punkt 34; 8. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑248/99 P: Prantsusmaa vs. Monsato ja komisjon, EKL 2002, lk I‑1, punkt 68, ning 22. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑487/06 P: British Aggregates vs. komisjon, EKL 2008, lk I‑10515, punkt 121).

44      Järelikult on see etteheide vastuvõetamatu.

45      Teiseks, mis puudutab etteheidet, et apellandile süüks pandud käitumise viiest osast igaüks omab rikkumise iseloomu, siis tuleb märkida, et Üldkohus tõdes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 306, et „kõik käesoleva juhtumi kokkulepped ja kooskõlastatud tegevused kuulusid asjaomaste ettevõtjate rea katsete hulka, millel oli üks majanduslik eesmärk piirata konkurentsi, ja et need olid keerulise ja vältava kokkuleppe, mille eesmärk ja mõju oli piirata konkurentsi, erinevad avaldumised. Kuna komisjon leidis, et eespool viidatud kokkulepped ja kooskõlastatud tegevused realiseerisid katkematult 1992. aastast kuni 1998. aastani nende osapoolte ühist tahet stabiliseerida vähemalt Saksa, Prantsuse, Ühendkuningriigi ja Beneluxi kuivkrohvplaaditurge ja seega piirata neil esinevat konkurentsi, siis määratles komisjon rikkumise üheks, keeruliseks ja vältavaks rikkumiseks”. Nimetatud kohtuotsuse punktis 321 lükkas Üldkohus tagasi apellandi väited, milles vaidlustati kartellikokkuleppe kvalifitseerimine üheks ja vältavaks rikkumiseks.

46      Knauf ei vaidlusta Üldkohtu järeldust ühe ja vältava rikkumise olemasolu kohta, vaid piirdub üksnes väitega, et ükski talle süüks pandud rikkumise moodustavatest osadest ei kinnita EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumist.

47      Selles kohta tuleb meenutada, et EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise olemasolu tuvastamiseks on vaja, et komisjon esitaks usutavaid, täpseid ja kooskõlas olevaid tõendeid (vt selle kohta 31. märtsi 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑89/85, C‑104/85, C‑114/85, C‑116/85, C‑117/85 ja C‑125/85–C‑129/85: Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon, EKL 1993, lk I‑1307, punkt 127). Siiski ei pea iga komisjoni esitatud tõend tingimata vastama neile kriteeriumidele seoses rikkumise iga elemendiga. Piisab, kui nimetatud institutsiooni esitatud tõendite kogum, mida hinnatakse tervikuna, vastab sellele nõudele.

48      Isegi kui eeldada, et ükski asjaomase rikkumise osa ei kujuta eraldi käsitletuna endast EÜ artikli 81 lõikega 1 keelatud kokkulepet või kooskõlastatud tegevust, nagu väidab apellant, ei tähenda selline järeldus, et nende osade kogum ei võiks endast sellist kokkulepet või tegevust kujutada.

49      Euroopa Kohus on ju juba leidnud, et kuna keeld osaleda konkurentsivastastes tegevustes ja kokkulepetes ning sanktsioonid, mis rikkujatele võidakse määrata, on üldtuntud, siis on tavapärane, et selliseid toiminguid ja kokkuleppeid sisaldav tegevus toimub varjatult, et kohtumisi korraldatakse salaja ja enamasti kolmandas riigis ning et seonduvat dokumentatsiooni on võimalikult vähe. Isegi kui komisjon avastab ettevõtjatevahelist õigusvastast kontakti otseselt tõendavad dokumendid, nagu kohtumise protokoll, on need tavaliselt üksnes katkendlikud ja korrapäratud, mistõttu on sageli vaja teatud üksikasjad tuletamise teel taastada. Enamikul juhtudest tuleb konkurentsivastane tegevus või kokkulepe tuletada teatud hulgast kokkusattumustest ja kaudsetest tõenditest, mis koostoimes ning muu ühtse selgituse puudumisel võivad moodustada tõendi konkurentsieeskirjade rikkumise kohta (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punktid 55–57).

50      See etteheide on järelikult alusetu.

51      Seega tuleb Knaufi poolt oma apellatsioonkaebuse toetuseks esitatud teine väide osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Kolmas apellatsioonkaebuse väide, mis tugineb määruse nr 17 artikli 15 ja EÜ artikli 81 rikkumisele

 Poolte argumendid

52      Knauf väidab kõigepealt, et vaidlustatud kohtuotsuse punkti 348 sõnastusest nähtub, et Üldkohus ei olnud objektiivne ega erapooletu, vaid ta tegi vastupidi eeldusliku otsuse, et talle tuleb määrata trahv tegude eest, mille panid toime Gebrüder Knauf Verwaltungsgesellschaft KG (edaspidi „GKV”) ja tema tütarettevõtjad, samas kui järeldust, et viimati mainitud said asjaomasest rikkumisest kasu, ei ole millegagi põhjendatud.

53      Apellant leiab, et Üldkohus rikkus ka määruse nr 17 artiklit 15, kui järeldas, et tema ja teised Knaufi perekonnale kuuluvad äriühingud (edaspidi „Knaufi kontsern”) on majandusüksus, ning pani vastutuse nende tegevuse eest temale.

54      Knauf vaidlustab tõendid, millele Üldkohus tugines järeldamaks majandusüksuse olemasolu Knaufi, GKV ja nende tütarettevõtjate vahel. Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑286/98 P: Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon (EKL 2000, lk I‑9925) ei ole antud juhul kohaldatav, sest apellandi tegevust ei mõjuta ükski teine äriühing ning apellant ei mõjuta ka ühegi teise äriühingu tegevust. Lisaks sellele ei ole kohaldatav ka Üldkohtu 11. detsembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑66/99: Minoan Lines vs. komisjon (EKL 2003, lk II‑5515), millele Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 350, 351 ja 355 viitas, kuna see kohtuotsus käsitleb kaubanduskontsessiooni puudutavaid suhteid. Sama tuleneb ka Üldkohtu 20. märtsi 2002. aasta otsusest kohtuasjas T‑9/99: HFB jt vs. komisjon (EKL 2002, lk II‑1487), kuna majandusüksuse olemasolu põhjendati selles kohtuotsuses sellega, et sama isik omas osanikuna kõiki erinevate äriühingute osi, samas kui käesolevas asjas omavad apellandi ja GKV osi 22 isikut, kellest igaühel on vähemusosalus.

55      Samuti ei saa majandusüksuse olemasolu tuvastada selle põhjal, et apellant ja teised sama perekonna kontserni äriühingud on Knaufi perekonda kuuluvate arvukate osanike ühiskontrolli all, sest selline kontroll on välistatud, kui osanike hulgas võib enamus muutuda või võivad tekkida varieeruvad enamused. 9. detsembri 1994. aasta perekondlik leping (edaspidi „perekondlik leping”), millele Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 349 viitab, ei seadnud asjaomaseid äriühinguid ühiskontrolli alla. Knauf leiab selles osas, et vaidlustatud kohtuotsus on vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga, eelkõige Euroopa Kohtu 2. oktoobri 2003. aasta otsusega kohtuasjas C‑196/99: P: Aristrain vs. komisjon (EKL 2003, lk I‑11005), milles kohus leidis, et pelk asjaolu, et kahe erineva äriühingu aktsia- või osakapital kuulub samale isikule või samale perekonnale, ei ole iseenesest piisav, et tuvastada majandusüksuse olemasolu nende kahe äriühingu vahel.

56      Lisaks sellele ei ole asjakohane fakt, et samad kaks osanikku olid kõikide Knaufi kontserni äriühingute juhatajad ning et nemad esindasid neid äriühinguid ajal, mil rikkumine toimus. Sama kehtib ka asjaomase kontserni äriühingute vahelise teabevahetuse kohta, haldusmenetluse raames käibeandmete edastamise kohta, asjaolu kohta, et enamik kontrollide ajal leitud dokumentidest oli koostatud paberil, mille päises olid Knaufi andmed, ja selle kohta, et Knauf oli haldusmenetluses peamine kõneisik.

57      Mis puudutab Knaufi kontserni äriühingute tegevuse eest vastutuse panemist apellandile, siis ei ole apellant nõus vaidlustatud kohtuotsuse punktiga 356, väites, et asjaolu, et tema on ainus äriühing, keda ei juhi GKV, ei selgita, miks ei määratud trahvi GKV‑le, vaid üksnes temale.

58      Knauf väidab, et ühelt poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 357 sisalduv väide, mille kohaselt tema juhib Knaufi kontserni toimimist puudutavaid tegevusi asjaomasel turul, ja teiselt poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 337 sisalduv väide, mille kohaselt „ei ole ühte [Knaufi] kontserni eesotsas olevat juriidilist isikut, kelle saaks kontserni kuuluvate erinevate äriühingute poolt toime pandud rikkumiste eest vastutusele võtta kui kontserni tegevuse koordineerimise eest vastutava isiku”.

59      Lõpuks vaidlustab apellant vaidlustatud kohtuotsuse punktides 359 ja 360 sisalduvad sedastused, mille kohaselt apellant oleks pidanud haldusmenetluse käigus vastu vaidlema komisjoni järeldusele ühtse majandusüksuse olemasolu kohta tema ja teiste Knaufi kontserni äriühingute vahel, et selliste vastuväidete Üldkohtus esitamise õigus ei kaoks. Apellant on seisukohal, et need sedastused rikuvad in dubio pro reo põhimõtet.

60      Komisjon vaidleb vastu kõikidele argumentidele, mille apellant on apellatsioonkaebuse toetuseks kolmanda väite raames esitanud, leides, et majandusüksuse olemasolu tuvastamisel ei rikkunud Üldkohus ühtegi õigusnormi.

 Euroopa Kohtu hinnang

61      Mis puudutab esiteks etteheidet, et Üldkohus ei olnud objektiivne ja erapooletu, kuna ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 348, et GKV tütarettevõtjad said asjaomasest rikkumisest kasu, siis tuleb meenutada, et Euroopa Kohtul puudub apellatsioonkaebuse raames pädevus tuvastada fakte ja üldjuhul uurida tõendeid, millele Üldkohus on nende faktide puhul tuginenud. Üldkohtule esitatud faktiliste asjaolude ja tõendite hinnang – välja arvatud juhul, kui neid tõendeid on moonutatud – ei ole seega iseenesest õigusküsimus, mida Euroopa Kohus saaks kontrollida (3. septembri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑322/07 P, C‑327/07 P ja C‑338/07 P: Papierfabrik August Koehler jt vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

62      Kuna apellant ei ole väitnud, et tõendeid, millele Üldkohus tugines, et jõuda vaidlustatud kohtuotsuse punktis 348 esitatud järeldusele, mille kohaselt said GKV tütarettevõtjad asjaomasest rikkumisest kasu, on moonutatud, taotleb ta tegelikult nende tõendite uut hindamist, mis aga ei kuulu Euroopa Kohtu pädevusse. Seega tuleb see etteheide vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

63      Teiseks, mis puudutab etteheidet määruse nr 17 artikli 15 rikkumise kohta, siis tuleb märkida, et Knauf vaidlustab nii Üldkohtu järelduse, mille kohaselt ühelt poolt GKV ja tema tütarettevõtjad ning teiselt poolt apellant moodustavad majandusüksuse konkurentsiõiguse tähenduses, kui ka järelduse, mille kohaselt apellant on Knaufi kontserni tegevuse eest vastutav äriühing.

64      Majandusüksuse olemasolu küsimuse osas tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on liidu konkurentsiõigus suunatud ettevõtjate tegevusele ja et ettevõtja mõiste hõlmab mis tahes majandustegevusega tegelevat üksust, sõltumata selle üksuse õiguslikust vormist ja rahastamisviisist. Ettevõtja mõistet tuleb selles kontekstis mõista majandusüksusena isegi siis, kui õiguslikult koosneb see majandusüksus mitmest füüsilisest või juriidilisest isikust (10. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑97/08 P: Akzo Nobel jt vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 54 ja 55 ning seal viidatud kohtupraktika).

65      Majandusüksuse olemasolu saab seega tuletada ühtsete tõendite kogumist, isegi kui ükski neist tõenditest ei ole eraldi käsitletuna piisav, et tõendada sellise üksuse olemasolu.

66      Käesolevas asjas järeldas Üldkohus majandusüksuse olemasolu mitme asjaolu põhjal. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 344 tõdes kohus esiteks, et apellandi ja teiste Knaufi perekonna äriühingute osanikud – eelkõige GKV osanikud – on samad, st 21 füüsilist isikut, kes on selle perekonna liikmed, ja äriühing, mis koondab veel nelja selle perekonna liiget.

67      Teiseks märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 345, et kaks Knaufi osanikust juhatajat, st B ja C, on ühtlasi kõikide Knaufi kontserni äriühingute osanikust juhatajad.

68      Kolmandaks, märkides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 347, et GKV omab osalust mitme kuivkrohvplaadi turul tegutseva, Knaufi perekonna kontrollitava äriühingu kapitalis, rõhutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 348, et see äriühing on pelgalt töötajateta valdusühing, mis haldab osaühinguid, mida ta valdab teda omava 22 osaniku jaoks, ning et ta sõltub apellandi juhtidest ja ruumidest.

69      Neljandaks võttis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 349 arvesse perekondlikku lepingut, mille artikli 1 lõige 2 näeb ette, et lepingu eesmärk on tagada Knaufi äriühingute ühtne juhtimine ja haldamine. Sama artikli lõigete 3 ja 4 kohaselt on nimetatud lepingu eesmärk tagada esiteks kõikide äriühingute õiguste ühtne ja koondatud teostamine kogu kontsernis ja teiseks äriühingu juhtimist, haldamist, korraldamist ja õiguslikku vormi käsitlevate otsuste vastuvõtmine selliselt, et neid ei saa takistada üksainus osanik või väike arv osanikke. Selle lepingu artikli 2 kohaselt on nimetatud äriühingute hulgas eelkõige Knauf ja GKV.

70      Viiendaks tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 346, et rikkumise raames vahetatud apellandi käibeandmed puudutasid kõiki kuivkrohvplaadi turul tegutsevaid Knaufi kontserni äriühinguid, ja et ühestki tõendist ei ilmne, et B ja C ei esindanud seda kontserni rikkumise erinevates ilmingutes.

71      Lõpuks tuleneb vaidlustatud kohtuotsuse punktist 347, et oma 19. septembri 2002. aasta vastuses komisjoni poolt määruse nr 17 artikli 11 alusel esitatud informatsiooninõudele esitas apellant ise, ilma et komisjon oleks seda temalt palunud, kogu Knaufi kontserni käibe.

72      Kõikide nende tõendite põhjal võis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 350 õigesti järeldada, et Knaufi perekonnale kuuluvad äriühingud moodustavad ühe majandusüksuse.

73      Mis puudutab asjaolu, millele Knauf otseselt tugineb ja mille kohaselt nii teda kui GKV‑d omavad 22 osanikku, kellest ühelgi ei ole osade enamust või häälteenamust, mis muudab võimalikuks varieeruvate enamuste moodustamise erinevates Knaufi kontserni äriühingutes, siis tuleb tõdeda, et Üldkohus arvestas asjaolu, et kõik need äriühingud on sama 22 osaniku valduses, kes on muu hulgas Knaufi perekonna liikmed, üksnes kui ühte tõenditest, mis kinnitavad majandusüksuse olemasolu. Liiati ei välista varieeruvate enamuste moodustamise võimalus äriühingute kontsernis iseenesest ühe majandusüksuse olemasolu.

74      Vastupidi Knaufi väidetule ei ole Üldkohus rikkunud ka eespool viidatud kohtuotsust Aristrain vs. komisjon. Selle kohtuotsuse punktis 99 otsustas Euroopa Kohus, et pelgalt sellest, kui kahe eraldi äriühingu kapital on ühe ja sama isiku või perekonna valduses, iseenesest ei piisa tuvastamaks, et need kaks äriühingut on ühtne majandusüksus. Nii nagu on märgitud eelmises punktis, ei tuginenud Üldkohus majandusüksuse olemasolu järeldamiseks ainult asjaolule, et Knaufi kontserni äriühinguid valdab üks perekond.

75      Knauf leiab, et asjakohane ei ole ka perekondlik leping, millele Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 349 viitas. Ta on seisukohal, et selle lepingu eesmärk on üksnes võimaldada, et Knaufi kontserni äriühingute kapitali moodustavad osalused jääksid tulevikus Knaufi perekonnaliikmete valdusesse. Lisaks on selle eesmärk takistada, et neid mõjutaks mõni osanik või osanike grupp.

76      Isegi eeldades, et nimetatud perekondliku lepingu eesmärgid on tõepoolest need, mida on eelmises punktis mainitud, tuleb märkida, et apellant ei vaidlusta, et selle lepingu artikli 1 lõikes 2 otseselt väljendatud eesmärk on „tagada Knaufi ettevõtete ühtne juhtimine ja haldamine”.

77      Apellant leiab veel, et asjaolu, et B ja C on kõikide Knaufi kontserni äriühingute juhatajad, ei oma majandusüksuse olemasoluga seoses tähtsust, sest see asjaolu ei välista, et kontserni erinevad äriühingud oleks konkurentsiõiguse mõistes autonoomsed. Samas võimaldab fakt, et nimetatud äriühinguid juhivad samad kaks osanikku, tõhusalt tagada nende äriühingute ühtse juhtimise ja haldamise perekondliku lepingu artikli 1 lõike 2 tähenduses.

78      Mis puudutab kõikide kuivkrohvplaadi turul tegutsevate Knaufi kontserni äriühingute käibeandmete vahetamist kõnealuse rikkumise raames, siis tuleb rõhutada, et vastupidi apellandi väidetule kujutab see asjaolu endast täiendavat tõendit, mis kaldub viitama sellele, et need äriühingud tegutsesid vähemalt rikkumise ajal ühtse majandusüksusena ühistes huvides.

79      Samuti ei saa nõustuda väitega, et Üldkohus rikkus in dubio pro reo põhimõtet, leides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 346, et ühestki tõendist ei nähtu, et B ja C ei esindanud Knaufi kontserni rikkumise raames. Nimetatud punktis 346 Üldkohus pelgalt tõdes, et talle esitatud tõendid osutavad, et B ja C täitsid rikkumise raames selle kontserni esindmisülesannet, ning et vastupidise kohta ei ole kohtule tõendeid esitatud.

80      Selles osas tuleb meenutada Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt see pool või asutus, kes väidab, et rikutud on konkurentsinorme, on kohustatud seda ka tõendama, ning see ettevõtja või ettevõtjate ühendus, kes esitab kaitseväite nende normide rikkumise tuvastamise vastu, peab tõendama, et tingimused selle kaitseväite kohaldamiseks on täidetud, nii et kõnealune asutus peab seega tuginema muudele tõenditele. Kuigi seadusest tulenev tõendamiskoormis lasub nende põhimõtete kohaselt kas komisjonil või asjaomasel ettevõtjal või ettevõtjate ühendusel, võivad ühe poole esitatud faktilised asjaolud kohustada teist poolt esitama selgitust või põhjendust, ilma milleta võib järeldada, et tõendamiskoormis on täidetud (vt eespool viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punktid 78 ja 79).

81      Knauf väidab ka, et teatud kohtuotsused, millele Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse tegemisel tugines, ei ole asjakohased.

82      Eespool viidatud kohtuotsuse Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon osas tuleb märkida, et majandusüksuse olemasolu järeldamiseks Üldkohus sellele ei tuginenud. Asjaolu, et käesolevas kohtuvaidluses ei ole tegemist emaettevõtja 100%‑lise tütarettevõtjaga – vastupidi neile asjaoludele, mis olid aluseks nimetatud kohtuotsusele – ei välista majandusüksuse võimalikku olemasolu konkurentsiõiguse tähenduses.

83      Eespool viidatud kohtuotsuse Minoan Lines vs. komisjon osas tuleb rõhutada, et Üldkohus tsitreeris seda vaid viitava elemendina, et toetada konkurentsi valdkonnas üldiselt kohaldatavaid kaalutlusi, jättes välja toomata igasuguse analoogia selle kohtuotsuse aluseks olevate konkreetsete asjaolude ja käesoleva kohtuasja asjaolude vahel.

84      Viidates väljakujunenud kohtupraktikale, meenutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 350, 351 ja 355, et ettevõtja mõistet tuleb konkurentsiõiguses mõista kui asjaomase lepingu eesmärki teenivat majandusüksust isegi siis, kui õiguslikult koosneb see majandusüksus mitmest füüsilisest või juriidilisest isikust, ning et sellisel üksusel on isiklikest, varalistest ja mittevaralistest osadest koosnev ühtne organisatsioon, mis kestvalt taotleb kindlaksmääratud majanduslikku eesmärki ja mis võib aidata kaasa EÜ artikli 81 lõikes 1 nimetatud rikkumise toimepanemisele. Üldkohus leidis samuti, et kui äriühingute kontsern kujutab endast ühte ja sama ettevõtjat, võib komisjon selle ettevõtja poolt toime pandud rikkumise eest vastutuse panna ja trahvi määrata rikkumise raames kontserni tegevuse eest vastutavale äriühingule.

85      Sama kehtib ka eespool viidatud kohtuotsuse HFB jt vs. komisjon suhtes, sest vaidlustatud kohtuotsuse punktist 343 nähtub, et Üldkohus viitas sellele kohtuotsusele üksnes näitena, mis illustreeriks majandusüksuse olemasolu hindamisel teatud selliste faktiliste asjaolude olulisust, nagu eelkõige kontserni äriühingute juhtorganites võtmerollide täitmine sama isiku poolt ning asjaolu, et see isik esindas direktorite klubi kohtumistel erinevaid äriühinguid ning et neile äriühingutele määrati kartellikokkuleppe raames üks kvoot.

86      Eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui otsustas, et Knaufi perekonnale kuuluvad äriühingud moodustavad majandusüksuse.

87      Apellandi rolli osas Knaufi kontsernis tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 358, et haldusmenetluses tutvustas ta end komisjoni ainsa kõneisikuna ja ta ei vaidlustanud seda seisust üheski dokumendis selle menetluse käigus. Sama kohtuotsuse punktis 359 märkis Üldkohus, et kuigi oli ilmne, et komisjon leidis vastuväiteteatises, et rikkumine puudutas kogu Knaufi kontserni ja et selles teatises sisalduva teabe põhjal ei saanud apellant mitte teada, et tema võib olla komisjoni lõpliku otsuse adressaat, vastas ta siiski sellele teatisele, jättes vaidlustamata oma rolli kontserni tegevuse eest vastutava äriühinguna rikkumises.

88      Üldkohus järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 360, et arvestades, et ta rohkem seda teha ei saa, pidi apellant sellises olukorras haldusmenetluses reageerima, tõendades, et vaatamata komisjoni esitatud tõenditele ei saa Knaufi kontserni äriühingute poolt toime pandud rikkumist talle süüks panna.

89      Siinkohal tuleb märkida, nagu õigesti väidab ka apellant, et EÜ artiklite 81 ja 82 kohaldamise osas ei kohusta ükski liidu õigusnorm vastuväiteteatise adressaati vaidlustama selle erinevaid faktilisi või õiguslikke elemente haldusmenetluses ilma võimaluseta seda teha hiljem kohtumenetluses.

90      Kuigi see, kui ettevõtja võtab faktilise või õigusliku asjaolu komisjoni haldusmenetluses otseselt või kaudselt omaks, võib olla täiendav tõend hagi põhjendatuse hindamisel, ei piira see Üldkohtusse hagi esitamise õiguse kasutamist ennast, mis füüsilisele või juriidilisele isikule on antud ELTL artikli 263 neljanda lõiguga.

91      Kui selleks ei ole õiguslikku alust otseselt ette nähtud, on selline piirang vastuolus seaduslikkuse ja kaitseõiguste tagamise aluspõhimõtetega. Lisaks tuleb märkida, et õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele tagab Euroopa Liidu põhiõiguste harta – mis vastavalt ELL artikli 6 lõike 1 esimesele lõigule on samaväärse õigusjõuga kui asutamislepingud – artikkel 47. Harta artikli 52 lõike 1 kohaselt tohib hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist piirata ainult seadusega.

92      Otsustades, et Knauf pidi reageerima haldusmenetluses ilma võimaluseta seda Euroopa Liidu kohtutes rohkem teha, rikkus Üldkohus järelikult õigusnormi.

93      Seega tuleb esiteks vaidlustatud kohtuotsus tühistada osas, milles Üldkohus leidis kohtuotsuse punktis 362, et apellant oli Knaufi kontserni tegevuse eest rikkumise raames vastutav äriühing, ja teiseks jätta apellatsioonkaebus ülejäänud osas rahuldamata.

 Esimese Astme Kohtusse esitatud hagi väide, mis tugineb määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 rikkumisele

94      Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 esimene lõik sätestab, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud, tühistab Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse. Sellisel juhul võib ta ise teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab. Käesolevas asjas on see nii.

95      Apellandi rolli osas Knaufi kontsernis tuleb kontrollida, kas komisjon tegi hindamisvea, pidades teda ainsana vastutavaks selle kontserni äriühingute tegevuse eest, kes üheskoos moodustavad majandusüksuse, nagu on tuvastatud käesoleva kohtuotsuse punktis 86.

96      Organigrammist, mille apellant esitas vastuseks Üldkohtu kirjalikule küsimusele, tuleneb, et 2001. aastal osalesid selle kontserni tippkohtumisel kolm äriühingut, st apellant, GKV ja Knauf Fiber Glass GmbH. Viimati mainitu, kelle tegevuskoht on Ühendriikides, ei olnud siiski kuivkrohvplaadi turul tegev.

97      Samast organigrammist nähtub, et GKV omab otseselt või kaudselt kümneid äriühinguid, kellest paljud tegutsevad nimetatud turul.

98      Seega tuleb kontrollida, kas komisjon toimis põhjendatult, kui pani asjaomase rikkumise eest vastutuse Knaufile, mitte GKV‑le.

99      See oleks nii, kui viimati mainitu ei määranud oma tegevust asjaomasel turul kindlaks iseseisvalt.

100    Hindamaks, kas äriühing määrab oma tegevuse turul kindlaks iseseisvalt, tuleb arvesse võtta kogu asjakohast teavet majanduslike, organisatsiooniliste ja õiguslike sidemete kohta, mis seovad seda äriühingut sama kontserni äriühinguga, keda peetakse selle kontserni tegevuse eest vastutavaks, ja mis võivad sõltuvalt olukorrast muutuda, ja seega ei ole nende loetelu ammendav (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 74).

101    Antud juhul on esiteks selge, et GKV on pelgalt töötajateta valdusühing, mis haldab osaühinguid, mida ta valdab teda omava 22 osaniku jaoks, kuna Knauf ei ole seda tuvastust vaidlustanud.

102    Teiseks nähtub vaidlusaluse otsuse punktist 497, et GKV sõltub Knaufist nii ruumide kui ka töötajate osas vähemalt osaliselt, kuna ka seda tuvastust ei ole apellant vaidlustanud.

103    Kolmandaks on selge, et Knauf on ainus asjaomasel turul tegutsev Knaufi kontserni äriühing, keda ei valda GKV.

104    Neljandaks, enamik kontrollide ajal komisjoni poolt ära võetud Knaufi kontserni dokumentidest oli koostatud paberil, mille päises olid apellandi andmed. Isegi eeldusel, et see äriühing võib põhjendatult väita, nagu ta teeb apellatsioonkaebuses, et kontrollimise eest vastutavad komisjoni ametnikud paljundasid need dokumendid juhuslikult või valisid teadlikult, ei esitanud ta siiski toimikusse ühtegi tõendit, mis seda seisukohta kinnitaks.

105    Viiendaks nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 96 mainitud tabelist, et kuivkrohvplaadi turul tegutsevate Knaufi kontserni äriühingute hulgas on apellandi asjakohane käive kaugelt kõige suurem. See asjaolu näitab, et tal on kontserni sees ülekaalukas roll vähemalt antud turu osas.

106    Eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et tegelikult ei määra GKV oma tegevust sellel turul kindlaks iseseisvalt, vaid sõltub selles osas Knaufist.

107    Vastupidi Knaufi väidetule ei tähenda asjaolu, et Knaufi kontserni eesotsas ei ole ühte juriidilist isikut, seda, et hageja ei oleks selle kontserni tegevuse eest vastutav.

108    Äriühingute kontserni enda õiguslik struktuur, mida iseloomustab ühe juriidilise isiku puudumine kontserni eesotsas, ei ole määrav, kui see struktuur ei peegelda nimetatud kontserni tegelikku toimimist ja ülesehitust.

109    Järelikult ei muuda õiguslike alluvussuhete puudumine apellandi ja GKV vahel järeldust, mille kohaselt tuleb Knaufi kontserni tegevuse eest pidada vastutavaks nendest kahest äriühingust esimest, sest on selge, et tegelikult ei määra GKV oma tegevust kuivkrohvplaadi turul kindlaks iseseisvalt.

110    Sellest tuleneb, et komisjon ei teinud mingit hindamisviga, kui leidis, et Knaufi kontserni kogu tegevuse eest tuleb vastutavaks pidada apellanti.

111    Seega tuleb neljas väide, mille apellant esitas Üldkohtus ja mis tugineb määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 rikkumisele, tagasi lükata.

 Kohtukulud

112    Vastavalt kodukorra artikli 122 esimesele lõigule, kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotuse.

113    Kodukorra artikli 69 lõike 2 kohaselt, mida sama kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kodukorra artikli 69 lõike 3 esimese lõigu kohaselt võib aga Euroopa Kohus juhul, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.

114    Kuna käesolevas asjas on Knauf ja komisjon kohtuvaidluse oma apellatsioonkaebuste raames osaliselt kaotanud, jäetakse poolte käesoleva menetlusega seotud kohtukulud nende enda kanda.

115    Kuna Knaufi tühistamishagi jäeti seevastu rahuldamata, tuleb kinnitada vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkti 2 osas, mis puudutab esimese astme menetlusega seonduvaid kohtukulusid.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

1.      Tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 8. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑52/03: Knauf Gips vs. komisjon osas, milles see peab Knaufi kontserni moodustavate äriühingute poolt toime pandud rikkumiste eest vastutavaks Knauf Gips KG‑d.

2.      Jätta apellatsioonkaebus ülejäänud osas rahuldamata.

3.      Jätta Knauf Gips KG hagi, milles ta palub tühistada komisjoni 27. novembri 2002. aasta otsus 2005/471/EÜ EÜ asutamislepingu artikli 81 kohase menetluse kohta BPB plc, Gebrüder Knauf Westdeutsche Gipswerke KG, Société Lafarge SA ja Gyproc Benelux NV vastu (Juhtum COMP/E 1/37.152 – Kuivkrohvplaat), rahuldamata.

4.      Pooled kannavad käesoleva kohtuastmega seonduvad kohtukulud ise ja jätta kõik esimese astme kohtukulud Knauf Gips KG kanda.

Allkirjad

---

* Kohtumenetluse keel: saksa.