This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 62013CB0592
Case C-592/13: Order of the Court (Eighth Chamber) of 6 October 2015 (request for a preliminary ruling from the Consiglio di Stato — Italy) — Ministero dell’Ambiente e della Tutela del Territorio e del Mare, Ministero della Salute, Ministero dello Sviluppo economico v Ediltecnica SpA (Reference for a preliminary ruling — Article 99 of the Rules of Procedure of the Court — Article 191(2) TFEU — Directive 2004/35/EC — Environmental liability — National legislation which does not provide for the possibility for the administrator to require the owners of contaminated sites who are not responsible for the contamination to implement preventive and remedial measures and which provides only for the obligation to reimburse the measures carried out by the administration — Compatibility with the ‘polluter pays’ principle, the precautionary principle, the principle of preventive action and the principle that environmental damage should as a priority be rectified at source)
Kohtuasi C-592/13: Euroopa Kohtu (kaheksas koda) 6. oktoobri 2015. aasta määrus (Consiglio di Stato eelotsusetaotlus – Itaalia) – Ministero dell'Ambiente e della Tutela del Territorio e del Mare, Ministero della Salute, Ministero dello Sviluppo economico vs. Ediltecnica SpA (Eelotsusetaotlus — Euroopa Kohtu kodukorra artikkel 99 — ELTL artikli 191 lõige 2 — Direktiiv 2004/35/EÜ — Keskkonnavastutus — Siseriiklikud õigusnormid, mis ei näe ette ametiasutustele ette võimalust nõuda reostutud alade omanikelt, kes ei ise ei ole seda reostust põhjustanud, kaitsemeetmete võtmist ja saneerimist, nähes ette vaid kohustuse hüvitada ametiasutuse sekkumine — Kooskõla põhimõttega „saastaja maksab”, ettevaatuspõhimõtte, ennetusmeetmete võtmise põhimõtte, ja põhimõttega, et keskkonnakahjustus tuleb heastada eeskätt kahjustuse kohas)
Kohtuasi C-592/13: Euroopa Kohtu (kaheksas koda) 6. oktoobri 2015. aasta määrus (Consiglio di Stato eelotsusetaotlus – Itaalia) – Ministero dell'Ambiente e della Tutela del Territorio e del Mare, Ministero della Salute, Ministero dello Sviluppo economico vs. Ediltecnica SpA (Eelotsusetaotlus — Euroopa Kohtu kodukorra artikkel 99 — ELTL artikli 191 lõige 2 — Direktiiv 2004/35/EÜ — Keskkonnavastutus — Siseriiklikud õigusnormid, mis ei näe ette ametiasutustele ette võimalust nõuda reostutud alade omanikelt, kes ei ise ei ole seda reostust põhjustanud, kaitsemeetmete võtmist ja saneerimist, nähes ette vaid kohustuse hüvitada ametiasutuse sekkumine — Kooskõla põhimõttega „saastaja maksab”, ettevaatuspõhimõtte, ennetusmeetmete võtmise põhimõtte, ja põhimõttega, et keskkonnakahjustus tuleb heastada eeskätt kahjustuse kohas)
ELT C 38, 1.2.2016, p. 12–12
(BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, HR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)
1.2.2016 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 38/12 |
Euroopa Kohtu (kaheksas koda) 6. oktoobri 2015. aasta määrus (Consiglio di Stato eelotsusetaotlus – Itaalia) – Ministero dell'Ambiente e della Tutela del Territorio e del Mare, Ministero della Salute, Ministero dello Sviluppo economico vs. Ediltecnica SpA
(Kohtuasi C-592/13) (1)
((Eelotsusetaotlus - Euroopa Kohtu kodukorra artikkel 99 - ELTL artikli 191 lõige 2 - Direktiiv 2004/35/EÜ - Keskkonnavastutus - Siseriiklikud õigusnormid, mis ei näe ette ametiasutustele ette võimalust nõuda reostutud alade omanikelt, kes ei ise ei ole seda reostust põhjustanud, kaitsemeetmete võtmist ja saneerimist, nähes ette vaid kohustuse hüvitada ametiasutuse sekkumine - Kooskõla põhimõttega „saastaja maksab”, ettevaatuspõhimõtte, ennetusmeetmete võtmise põhimõtte, ja põhimõttega, et keskkonnakahjustus tuleb heastada eeskätt kahjustuse kohas))
(2016/C 038/15)
Kohtumenetluse keel: itaalia
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Consiglio di Stato
Põhikohtuasja menetluse pool
Hagejad: Ministero dell'Ambiente e della Tutela del Territorio e del Mare, Ministero della Salute, Ministero dello Sviluppo economico
Kostja: Ediltecnica SpA
Resolutsioon
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/35/EÜ keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus siseriiklikud õigusnormid nagu põhikohtuasjas käsitletavad, mis ei luba juhul, kui mõne ala reostus on tuvastatud, kuid saastajat ei ole võimalik kindlaks teha või ei ole võimalik panna teda parandusmeetmeid võtma, ametiasutusel nõuda kiireloomuliste kaitsemeetmete võtmist ja saneerimist omanikult, kes ei ole reostuse eest vastutav, vaid näevad talle ette ainult varalise vastutuse, mis piirdub maa-ala väärtusega pärast saneerimist.