9.10.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 274/21

1.

Kas ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahelise koostöölepingu (1) protokolli nr 1 artikliga 32, milles määratletakse „päritolustaatusega toodete” mõiste ja halduskoostöö meetodid, on kooskõlas, kui Euroopa Komisjon teostab väljastatud päritolutõendite järelkontrolli ekspordiriigis peamiselt ise, olgugi et sealsete ametiasutuste kaasabil, ja kas on tegemist kontrolli tulemusega nimetatud sätte tähenduses, kui komisjoni kontrolli sel viisil saadud tulemused on vormistatud protokollis, millele on alla kirjutanud ka ekspordiriigi valitsuse esindaja?

Juhul kui esimesele küsimusele tuleb vastata jaatavalt:

2.

Kas sellisel juhul nagu käesolevas põhikohtuasjas, kus teatud ajavahemikus väljastatud sertifikaadid, mille alusel võib kohaldada kaupade suhtes sooduskohtlemist, on ekspordiriigi poolt kehtetuks tunnistatud, kuna kaupade päritolu ei leidnud järelkontrolli käigus kinnitust, kuid ei saa siiski välistada, et osa eksporditavast kaubast vastas päritolutingimustele, võib tollimaksu tasumise eest vastutav isik, kes tugineb nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (2), artikli 220 lõike 2 punkti b teisele ja kolmandale lõigule, sellele viidates väita, et tema esitatud sertifikaadid, mille alusel võib kohaldada kaupade suhtes sooduskohtlemist, olid võib-olla õiged ja põhinesid seega eksportija esitatud õigetel asjaoludel?