I. Sissejuhatus

II. Õiguslik raamistik

A. Määrus nr 44/2001

B. Brüsseli konventsioon

III. Asjaolud, menetlus põhikohtuasjas ja eelotsuse küsimused

IV. Menetlus Euroopa Kohtus

V. Poolte argumendid

A. Esimene eelotsuse küsimus

B. Teine eelotsuse küsimus

C. Kolmas eelotsuse küsimus

VI. Kohtujuristi hinnang

A. Sissejuhatus

B. Esimene eelotsuse küsimus

1. Litsentsilepingu tunnused

2. Määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b teise taande tõlgendamine

a) Mõiste „teenus” abstraktne definitsioon määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b teise taande mõttes

b) Osaline analoogia teenuste mõistega esmases õiguses

c) Määruse nr 44/2001 ja Rooma I määruse ühtse tõlgendamise tähtsus

d) Võimatus kasutada analoogiat teenuste mõistega käibemaksualastes ühenduse õiguse sätetes

e) Seisukohad õiguskirjanduses

3. Ettepanek

C. Teine eelotsuse küsimus

D. Kolmas eelotsuse küsimus

1. Lepingutega seotud asjades kohtualluvust reguleerivate sätete muutmine: Brüsseli konventsioonist määruseni nr 44/2001

a) Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 1 tõlgendamine

b) Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 1 muutmise põhjused

c) Reaktsioon kriitikale: määruse nr 44/2001 artikli 5 punkt 1

2. Määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunktide a ja c tõlgendamine

3. Kohtuotsuse Besix tähendus käesolevale kohtuasjale

4. Ettepanek

VII. Ettepanek

1.

Pea ühenduse õiguse ühegi sätte üle ei ole enne selle vastuvõtmist toimunud nii keerulisi läbirääkimisi, mille tulemus on nii ebakindel, ja ükski säte ei ole esile kutsunud nii arvukaid vastukajasid erialaringkondades nagu nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ( 2 ) (niinimetatud Brüsseli I määrus, edaspidi „määrus nr 44/2001”) artikli 5 punkt 1, mille alusel määratakse kohtualluvus lepingutega seotud asjades. Ühenduse liikmesriikide vahelistes suhetes asendas see säte . aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ( 3 ) (edaspidi „Brüsseli konventsioon”) artikli 5 punkti 1, mistõttu peab Euroopa Kohus selle sätte tõlgendamisel ühenduse seadusandja tahet veelgi enam arvesse võtma. Samal ajal peab Euroopa Kohus jätkama punktist, kus seadusandja lõpetas, ja seisab raske ülesande ees defineerida täpselt selles sättes sisalduvad mõisted ning määrata kohtualluvus üksikute lepingutüüpide puhul.

2.

Käesolev kohtuasi tõstatab küsimuse, kas lepingut, millega intellektuaalsest varast tuleneva õiguse omanik annab lepingu teisele poolele loa teostada seda õigust (litsentsileping) ( 4 ) ning mille on sõlminud erinevatest riikidest pärit lepingupooled, saab kohtualluvuse määratlemise eesmärgil käsitleda teenuste osutamise lepinguna määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b mõttes. See kohtuasi puudutab ka küsimust, kas määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti a tõlgendamisel tuleb tagada järjepidevus Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 1 tõlgendamisega.

3.

Eelotsuse küsimused esitati hagejate Falco Privatstiftung ja Thomas Rabitschi ning kostja Gisela Weller-Lindhorsti vahelises kohtuvaidluses litsentsitasu maksmata jätmise tõttu, mida kostja oleks pidanud hagejatele maksma litsentsilepingu alusel, millega kostja sai litsentsi kontserdi videolindistuste müümiseks, mille autoriõigus kuulub hagejatele.

4.

Määruse nr 44/2001 põhjendus 2 kõlab:

„Teatavad erinevused kohtualluvust ja kohtuotsuse täitmist käsitlevates siseriiklikes eeskirjades takistavad siseturu häireteta toimimist. Olulised on sätted, millega ühtlustataks eeskirjad kohtualluvuse konflikti kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ning lihtsustataks vorminõudeid, et käesoleva määrusega seotud liikmesriikide kohtuotsuste vastastikune tunnustamine ja täitmine oleks kiire ja lihtne.”

5.

Määruse nr 44/2001 põhjendus 12 sätestab:

„Lisaks kostja alalisele elukohale peaks kohtualluvusel olema ka muid aluseid, mis toetuksid tihedale seosele kohtu ja menetluse vahel või aitaksid kaasa tõrgeteta õigusemõistmisele.”

6.

Määruse nr 44/2001 põhjendus 19 kõlab:

„Tuleks tagada Brüsseli konventsiooni ja käesoleva määruse vaheline järjepidevus ning selleks tuleks ette näha üleminekusätted. Järjepidevust on vaja ka Euroopa Ühenduste Kohtu tõlgendustes Brüsseli konventsiooni kohta ning 1971. aasta protokolli tuleks kohaldada ka kohtuasjade suhtes, mille menetlus on käesoleva määruse jõustumise ajal pooleli.”

7.

Määruse nr 44/2001 II peatükk pealkirjaga „Kohtualluvus” sisaldab kohtualluvust reguleerivaid sätteid.

8.

Määruse nr 44/2001 artikli 2 lõige 1, mis kuulub kohtualluvust reguleeriva peatüki 1. jakku („Üldsätted”), sätestab:

„Käesoleva määruse kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse nende kodakondsusest hoolimata.”

9.

Määruse nr 44/2001 samasse jakku kuuluv artikli 3 lõige 1 näeb ette:

„Isikuid, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, saab teise liikmesriigi kohtusse kaevata üksnes käesoleva peatüki 2.–7. jaos sätestatud korras.”

10.

Kohtualluvust reguleeriva peatüki 2. jaos („Kohtualluvus erandjuhtudel”) sisalduv artikkel 5 sätestab:

„Isiku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib teises liikmesriigis kaevata:

[…]”

11.

Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkt 1 sätestab:

„Isiku, kelle alaline asukoht on osalisriigis, võib teise osalisriigi kohtutesse kaevata:

12.

Eelotsusetaotluse andmetest nähtub, et põhikohtuasja esimene hageja, Falco Privatstiftung, on Viinis (Austria) asuv sihtasutus, mis haldab surnud Austria laulja Falco loomingu autoriõigusi. Teine hageja, Viinis elav Thomas Rabitsch, kuulus laulja ansamblisse. Münchenis (Saksamaa) elav kostja Gisela Weller-Lindhorst müüs laulja ja tema ansambli poolt 1993. aastal antud kontserdi videolindistusi (DVD-sid) ja helilindistusi (CD-sid). Videolindistuste kohta sõlmis kostja hagejatega litsentsilepingu, millega ta sai kontserdi videolindistuse müügi õiguse Austrias, Saksamaal ja Šveitsis. Pooled leppisid küll kokku helilindistust sisaldava promotsiooni-CD ühekordses väljaandmises, kuid kostja ei sõlminud hagejatega helilindistuse osas litsentsilepingut. Promotsiooni-CD eesmärk oli üksnes reklaamida kontserdi videolindistust.

13.

Menetluses Austria esimese astme kohtus, Handelsgericht Wienis, nõudsid hagejad kostjalt esiteks teadaolevate DVD-müügiarvude alusel litsentsitasu summas 20084,04 eurot ning teiseks andmeid müüdud DVD-de ja CD-de koguarvu kohta ning sellest tulenevat ülejäänud litsentsitasu DVD-de eest ja mõistliku hüvitise ja kahjuhüvitise maksmist CD-de eest. DVD-de puhul tuginevad hagejad nimetatud summade maksmise nõuetes litsentsilepingule, CD-de osas aga nende autoriõiguste rikkumisele kontserdi helilindistusega.

14.

Esimese astme kohus leidis, et ta on pädev määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 alusel, mis käsitleb kohtualluvust juhtudel, mil menetluse ese on lepinguväline kahju. Selle artikli alusel tuvastas kohus, et ta on pädev helilindistuse autoriõiguste rikkumisest tuleneva nõude puhul, sest neid lindistusi müüdi ka Austrias. Tiheda seose tõttu litsentsilepingust tuleneva DVD-de eest litsentsitasu maksmise nõude ja autoriõiguste rikkumisest tuleneva nõude vahel leidis kohus, et ta on pädev ka litsentsilepingust tuleneva nõude osas.

15.

Apellatsioonimenetluses leidis Oberlandesgericht Wien, et ta on määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 alusel pädev autoriõiguste rikkumise eest mõistliku hüvitise ja kahjuhüvitise nõudmise asjas. Litsentsilepingust tuleneva DVD-de eest litsentsitasu maksmise nõude osas otsustas kohus, et ta ei ole pädev, ja jättis apellatsioonkaebuse selles osas rahuldamata. Oberlandesgericht oli seisukohal, et selle nõude osas pädev kohus tuleb määrata määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti a alusel, mis reguleerib kohtualluvust lepingutega seotud asjade menetluses. Litsentsilepingust tulenev põhikohustus on rahaline kohustus, mis tuleb nii Saksa kui ka Austria õiguse kohaselt täita võlgniku elukohas, mistõttu on hagi osas pädevad Saksa kohtud. Kohtualluvust ei saa määrata määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b alusel, sest litsentsilepingu ese ei ole teenuste osutamine selle sätte mõttes. Hagejad esitasid apellatsioonikohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse Oberster Gerichtshofile.

16.

Oberster Gerichtshof selgitab oma eelotsusetaotluses, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkt b ei sisalda „teenuse” mõistet. Pidades silmas selle mõiste laia definitsiooni teenuste osutamise vabadust käsitlevas kohtupraktikas ( 5 ) ja käibemaksualastes ühenduse õiguse sätetes ( 6 ), küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas leping, millega intellektuaalsest varast tuleneva õiguse omanik annab lepingu teisele poolele loa teostada seda õigust (seega litsentsileping), saab olla teenuste osutamise leping määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b mõttes.

17.

Kui litsentsileping saab olla teenuste osutamise leping määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b mõttes, tekib seejärel küsimus, kus selle lepingu alusel teenuseid osutati. Kostjale anti litsents kahe liikmesriigi – Austria ja Saksamaa – ning samuti kolmanda riigi – Šveitsi – jaoks. Litsentsi andnud hagejate juhatuse asukoht või vastavalt elukoht on Austrias, seevastu litsentsi omandanud kostja elukoht on Saksamaal.

18.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates tulevad teenuste osutamise kohana kõne alla kaks kohta. Esiteks võib pidada teenuseid osutatuks liikmesriigi igas kohas, kus on lubatud litsentsilepingust tuleneva õiguse teostamine ja kus see ka tegelikult toimub. Teiseks tuleb aga teenuste osutamise kohana kõne alla ka litsentsiandja juhatuse asukoht või elukoht. Mõlemal juhul oleks kohtuasjas pädev Austria kohus. See lahendus võib siiski olla vastuolus kohtuotsusega Besix ( 7 ), milles Euroopa Kohus leidis Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 1 osas, et seda sätet ei saa rakendada, kui kohustuse täitmise kohta ei saa määrata seetõttu, et kohustus kujutab endast geograafiliselt piiramatult kehtivat tegevusest hoidumise kohustust ja seetõttu iseloomustab seda täitmise kohtade paljusus; sellisel juhul tuleb kohtualluvus määrata konventsiooni artikli 2 lõike 1 üldise kohtualluvuse kriteeriumi alusel. ( 8 )

19.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib sellega seoses järgnevalt, kas sel viisil määratud pädev kohus võib otsustada ka litsentsitasude üle, mis tulenevad autoriõiguste teostamisest teises liikmesriigis või kolmandas riigis.

20.

Kui kohtualluvust ei saa määrata määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b alusel, siis tuleb see artikli 5 punkti 1 alapunkti c kohaselt määrata määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti a alusel. Sel juhul on kohtuotsuse De Bloos ( 9 ) kohaselt pädevuse määramisel oluline vaidlusaluse kohustuse, st pooltevahelise menetluse esemeks oleva kohustuse täitmise koht. Nagu tuleneb kohtuotsusest Tessili ( 10 ), määratakse vaidlusaluse kohustuse täitmise koht selle õiguse alusel, mis on kollisiooninormide kohaselt lepingule kohaldatav. Sellisel juhul ei ole Austria kohtud pädevad, sest vaidlusalune maksmise kohustus tuleb nii Austria kui ka Saksa tsiviilõiguse kohaselt täita kostja elukohas, seega Saksamaal, mistõttu on pädevad Saksa kohtud.

21.

Neil asjaoludel otsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus 13. novembri 2007. aasta määrusega menetluse peatada ja esitada EÜ artiklite 68 ja 234 alusel Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused ( 11 ):

22.

Eelotsusetaotlus saabus Euroopa Kohtusse 29. novembril 2007. Kirjalikus menetluses esitasid oma märkused põhikohtuasja pooled, Itaalia ja Saksamaa valitsused, Ühendkuningriigi valitsus ning komisjon. Põhikohtuasja poolte, Saksamaa valitsuse ja komisjoni kohtukõned ja vastused Euroopa Kohtu küsimustele kuulati ära . aasta kohtuistungil.

23.

Põhikohtuasja hagejad ja komisjon teevad Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esimesele eelotsuse küsimusele, et litsentsilepingut tuleb käsitleda teenuste osutamise lepinguna määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b mõttes.

24.

Põhikohtuasja hagejad toovad oma seisukoha kaitseks välja selle, et mõistet „teenus” tõlgendatakse nii ühenduse esmases kui ka teiseses õiguses laialt, eriti ühenduse käibemaksu valdkonna sätetes ( 13 ) ja direktiivis 2006/123 teenuste kohta siseturul ( 14 ). Selle mõiste laia tõlgendust esineb ka mõnes komisjoni dokumendis ( 15 ). Kostja põhikohustused on teose videolindistuste reprodutseerimine ja turustamine ning seega teenuste osutamine; litsentsitasu maksmise kohustus on kõigest kostja kõrvalkohustus. Ka hagejatel on selles olukorras teenuste osutamise kohustus, täpsemalt ainulitsentsi või lihtlitsentsi andmise kohustus.

25.

Komisjon väidab, et mõistet „teenus” tuleb tõlgendada iseseisvalt, olenemata selle definitsioonist liikmesriikide õiguses. Seejuures viitab ta selle mõiste laiale määratlusele ühenduse esmases õiguses; seal on mõiste määratletud palju laiemalt kui liikmesriikide tsiviilõiguses, sest see hõlmab näiteks ka paadisildade rentimist teistest liikmesriikidest pärit paadiomanikele ( 16 ) või mootorsõidukite liisimist teiste liikmesriikide ettevõtjatele ( 17 ). Seega võib ka intellektuaalomandiõiguste teostamise õiguse andmise kvalifitseerida teenuse osutamisena. Määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b tõlgendamise puhul ei saa abiks võtta ühenduse käibemaksu valdkonna direktiive, sest määruse artikli 1 lõike 1 kohaselt ei kohaldata seda maksuasjade suhtes.

26.

Komisjon tugineb oma seisukoha kaitseks määruse nr 44/2001 grammatilisele, ajaloolisele ja teleoloogilisele tõlgendamisele. Määruse nr 44/2001 sõnastus ei paku mingit pidepunkti sellele, et mõistet „teenuste osutamine” tuleb tõlgendada kitsamalt kui esmases õiguses. Ajaloolise tõlgendamise osas rõhutab komisjon, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkt 1 on sõnastatud teisiti kui Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkt 1 selles osas, et kaupade müügi ja teenuste osutamise puhul on „täitmise koht” selle sätte mõttes lepingule iseloomuliku kohustuse täitmise koht. Selle abil peaks vähemalt osaliselt leevendatama Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 1 tõlgendamise nõrkusi, sest sätte kohaselt määrati kohtualluvus vaidlusaluse kohustuse täitmise koha järgi, mis omakorda sõltub lepingule kohaldatavast õigusest. Lisaks aitab teenuste mõiste lai tõlgendamine vältida probleeme määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti a alla kuuluvate lepingute ja selle sätte alapunkti b alla kuuluvate lepingute piiritlemisel.

27.

Kõik teised kohtuasja pooled teevad Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esimesele eelotsuse küsimusele eitavalt ja tuvastada, et litsentsileping ei ole teenuste osutamise leping määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b mõttes.

28.

Põhikohtuasja kostja on seisukohal, et teenuste osutamise lepingu mõistet määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b mõttes tuleb tõlgendada selliselt, et see hõlmab kõiki lepinguid, mille ese on tasu eest teatud faktilise tulemuse saavutamine, mitte aga üksnes konkreetse tegevuse sooritamine nagu töölepingu puhul. Litsentsilepinguid ei saa käsitleda teenuste osutamise lepingutena.

29.

Saksamaa valitsus lähtub oma vastuses esimesele eelotsuse küsimusele grammatilisest ja süstemaatilisest tõlgendamisest ning määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 mõttest ja eesmärgist. Grammatilise tõlgendamise raames rõhutab ta, et teenuste osutamise mõistet määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunktis b ei saa tõlgendada samal moel nagu esmases õiguses või ühenduse käibemaksu valdkonna direktiivides. ( 18 ) Esmases õiguses ja eespool nimetatud direktiivides määratletakse seda mõistet laialt, et hõlmata – teenuste vaba liikumise puhul – tegevusi, mis ei kuulu teiste põhivabaduste alla, ja – käibemaksu direktiivide puhul – tagada, et ükski majandustegevus ei jääks selle mõiste liiga kitsa tõlgendamise tõttu nende direktiivide kohaldamisalast välja.

30.

Süstemaatilise tõlgendamise raames väidab Saksamaa valitsus, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunktide a ja c olemasolu näitab üheselt, et on olemas ka selliseid lepinguid, mille esemeks ei ole ei kaupade müük ega ka teenuste osutamine, ning seetõttu ei saa selle sätte alapunkti b nii laialt tõlgendada, et see hõlmaks kõiki lepinguid, välja arvatud kaupade müügi lepingud. Ka Rooma I määruse ettepanekust ( 19 ) – milles sisalduvat teenuste mõistet tuleb tõlgendada samamoodi nagu määruses nr 44/2001 – nähtub, et litsentsileping ei kuulu teenuste osutamise lepingu alla, sest Rooma I määruse ettepanek sisaldab erisätet, mis reguleerib intellektuaal- või tööstusomandilepinguid (ettepaneku artikli 4 lõike 1 punkt f). Seda sätet ei võetud määruse kehtivasse teksti poliitilistel põhjustel, mitte aga seetõttu, et intellektuaal- või tööstusomandilepinguid oleks võinud hõlmata teenuste osutamise lepingu mõiste alla.

31.

Määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b mõtte ja eesmärgiga seoses rõhutab Saksamaa valitsus, et litsentsilepingu puhul ei ole teenuse osutamise koha kohtualluvus alati asjakohane, sest litsentsileping võib olla seotud erinevate intellektuaalomandiõigustega. Lisaks võib litsents olla antud erinevate riikide jaoks või ülemaailmseks kasutamiseks. Ei ole võimalik määratleda tüüpilist litsentsilepingut, mille alusel saaks määrata objektiivse läheduse konkreetsele kohtualluvusele.

32.

Ühendkuningriigi arvates viiks määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b lai tõlgendamine, mis hõlmaks ka litsentsilepingu, selleni, et selle sätte alapunktid a ja c muutuvad üleliigseks, mis ei oleks aga kooskõlas määruse süsteemi ja eesmärgiga. Selle määruse valikulist kohtualluvust reguleerivad sätted peavad tagama, et vaidluste puhul on pädev kohus, millel on vaidlusega tihe seos. Määruse oluline eesmärk on etteaimatavus, mida ei ole võimalik tagada, kui määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b kohaldataks litsentsilepingutele, sest sel juhul ei oleks võimalik kindlaks teha, millises paigas lepingujärgsed teenused osutati.

33.

Itaalia valitsus väidab, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b lai tõlgendamine viiks selleni, et see säte hõlmaks peaaegu kõiki lepinguid. Selle asemel, et olla üldise reegli erand, muutuks see säte ise üldsätteks, mis läheks aga vastuollu selle mõttega. Lisaks ei ole litsentsiandjal mingeid positiivseid kohustusi, mis võimaldaks seda lepingut käsitleda teenuste osutamise lepinguna.

34.

Põhikohtuasja hagejad on seisukohal, et koht, kus teenused litsentsilepingu alusel osutati, on litsentsiandja elukoht või tema juhatuse asukoht. Selline lähenemine ei ole vastuolus otsusega kohtuasjas Besix ( 20 ), sest põhikohtuasjas ei ole tegemist geograafiliselt piiramatu tegevusest hoidumise kohustusega, vaid litsentsikokkuleppega geograafiliselt piiritletud piirkonna, täpsemalt Austria, Saksamaa ja Šveitsi jaoks. Teenus, mida litsentsiandja litsentsilepingu alusel osutab, seisneb litsentsisaajale positiivsete õiguste andmises. Just litsentsi puhul, mis on seotud mitme riigiga, on kohtualluvuse määramisel oluline lepingule iseloomuliku soorituse tegemiseks kohustatud lepingupoolte elukoht või juhatuse asukoht.

35.

Seoses teise küsimuse punktiga 3 toovad hagejad välja selle, et selle paiga kohus, kus teenused lepingujärgselt osutati, on pädev otsustama ka litsentsitasude üle, mis tulenevad õiguse teostamisest teises liikmesriigis või kolmandas riigis, sest täitmise koha alusel kohtualluvuse määramise eesmärk on kontsentreerida pädevus selle koha kohtute kätte.

36.

Komisjoni arvates on koht, kus teenus litsentsilepingu alusel osutati, litsentsiandja elukoht või tema põhikirjajärgne asukoht. Otsus kohtuasjas Besix ( 21 ) ei takista litsentsilepingust tulenevate vaidluste korral kohtualluvuse määramist määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b alusel. Esiteks on litsentsiandja kohustatud litsentsilepingu kohaselt rohkemaks kui ainult tegevusest hoidumine, sest tal on kohustus anda litsents ja taluda litsentsi eseme kasutamist litsentsisaaja poolt. Teiseks tuleb määrata kohtualluvus määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b raames, sõltumata vaidlusalusest tasu maksmise kohustusest. Teise küsimuse punkti 3 kohta arvab komisjon, et selle liikmesriigi kohus, kus on litsentsiandja alukoht või põhikirjajärgne asukoht, on pädev otsustama ka litsentsitasude üle, mis tulenevad õiguse teostamisest teises liikmesriigis või kolmandas riigis.

37.

Võttes arvesse põhikohtuasja hagejate ning Saksamaa ja Itaalia valitsuste vastuste ettepanekuid esimesele küsimusele, ei esita nad oma seisukohti teise küsimuse osas.

38.

Ühendkuningriigi valitsus esitab oma seisukoha üksnes teise küsimuse punkti 3 kohta ning selgitab, et kui Euroopa Kohus peaks vastama esimesele eelotsuse küsimusele jaatavalt, on pädeval kohtul õigus langetada otsus ka litsentsitasude üle, mis tulenevad õiguse teostamisest teises liikmesriigis või kolmandas riigis. Teistsugune lähenemine tooks endaga vastuoluliste kohtuotsuste riski, sest sama vaidluse erinevate aspektide üle võivad siis otsustada erinevad kohtud.

39.

Juhuks kui Euroopa Kohus vastab esimesele ja teisele eelotsuse küsimusele eitavalt, on põhikohtuasja hagejad kolmanda eelotsuse küsimuse osas seisukohal, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti a tuleb tõlgendada selliselt, et kohtualluvus määratakse lepingule iseloomuliku soorituse täitmise koha alusel, mitte aga vaidlusaluse kohustuse täitmise koha alusel. Selles osas rõhutavad hagejad, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti a tuleb tõlgendada iseseisvalt, ilma et lähtutaks teatud liikmesriikide tsiviilõiguslikust regulatsioonist. Seetõttu teevad hagejad Euroopa Kohtule ettepaneku käsitleda iseloomuliku soorituse täitmise kohana selle sätte raames litsentsiandja elukohta või juhatuse asukohta.

40.

Võttes arvesse komisjoni vastuse ettepanekut esimesele ja teisele küsimusele, ei esita ta oma seisukohta kolmanda küsimuse osas.

41.

Saksamaa valitsuse arvates tuleks – võttes arvesse seda, et liikmesriigid on ühtlustanud lepinguliste võlasuhete kohta kohaldatavat õigust – muuta senist kohtupraktikat määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti a suhtes. Selle kohtupraktika kohaselt tuleb vastava kohustuse täitmise koht määratleda lepingule või vaidluse esemeks olevale lepingulisele kohustusele kohaldatava õiguse alusel (lex causae); lepingule kohaldatava õiguse määrab aga vaidlust lahendav siseriiklik kohus oma õiguskorra kollisiooninormide alusel. Saksamaa valitsus teeb ettepaneku muuta seda kohtupraktikat selliselt, et vastava kohustuse täitmise koha saaks määrata määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti a raames iseseisvalt ning seda käsitletaks alati vaidlusaluse kohustuse täitmise kohana.

42.

Itaalia valitsus on seisukohal, et Brüsseli konventsiooni ja määruse nr 44/2001 tõlgendamise järjepidevuse nõude tõttu, mida Euroopa Kohus on seoses artikli 5 punktiga 3 kinnitanud kohtuasjades Henkel ( 22 ) ja Gantner ( 23 ), tuleks selle määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti a tõlgendada samamoodi nagu Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 1.

43.

Ühendkuningriik esitab kolmanda eelotsuse küsimuse kohta kolm argumenti. Esiteks on määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti a tõlgendamise probleemistik identne Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 1 tõlgendamise küsimustega. Teiseks nähtub määruse nr 44/2001 ettepaneku põhjendusest, et Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 1 käsitlev kohtupraktika kehtib ka määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti a kohta. ( 24 ) Kolmandaks tagaks selle kohtupraktika ülekandmine määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunktile a õiguskindluse kõige paremini, sest Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 1 väljendit „koht, kus tuli täita asjaomane kohustus” käsitlev kohtupraktika on juba väljakujunenud praktika iseloomuga.

44.

Määrus 44/2001 võimaldab valikulist kohtualluvust käsitlevate sätete abil teha lepingutega seotud asjades erandi üldpõhimõttest, et asi allub kostja elukohariigi kohtutele – actor sequitur forum rei ( 25 ) –, mis on sätestatud määruse artikli 2 lõikes 1. Lepinguga seotud asjade puhul õigustab erandi tegemist sellest üldpõhimõttest ja kohtualluvuse määramist erisätete alusel see, et lisaks kostja alalisele elukohale peaks kohtualluvusel olema ka muid aluseid, mis toetuksid tihedale seosele kohtu ja menetluse vahel. ( 26 ) Peale selle on valikuline kohtualluvus lepinguga seotud asjades vajalik seetõttu, et selle kaudu tagatakse nii palju kui võimalik tasakaal hageja ja kostja huvide vahel, mis ei oleks võimalik siis, kui eksisteeriks ainult eespool nimetatud üldpõhimõte. ( 27 ) Hagejal on lepinguga seotud asjades võimalus valida hagi esitamise vahel kostja elukohajärgsesse kohtusse või kohtusse, mis on pädev valikulise kohtualluvuse puhul lepinguga seotud asjades. ( 28 )

45.

Käesoleva kohtuasja eelotsuse küsimused puudutavad määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 tõlgendamist. See säte, mis muutis ja sõnastas uuesti Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 1, sisaldab lepinguga seotud asjades valikulist kohtualluvust reguleerivaid norme. Seega tõlgendab Euroopa Kohus esimest korda alates määruse jõustumisest 1. märtsil 2002 seda sätet, millega seoses olid läbirääkimised määruse menetlemisel kõige raskemad ja pikemad. ( 29 ) Samas on tegemist aga sättega, mille osas võib tulevikus oodata arvukaid lepingupooltevahelisi vaidlusi kohtualluvuse üle. ( 30 )

46.

Esimest eelotsuse küsimust tuleb mõista selliselt, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib sellega teada, kas määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b teist taanet tuleb tõlgendada nii, et leping, millega intellektuaalsest varast tuleneva õiguse omanik annab lepingu teisele poolele loa teostada seda õigust (litsentsileping) ( 31 ), on teenuste osutamise leping selle sätte mõttes. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib sisuliselt seda, kas litsentsilepingut saab subsumeerida teenuste osutamise lepingu mõiste alla määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b teise taande mõttes.

47.

Sellele küsimusele vastamise raames esitan ma kõigepealt lühidalt litsentsilepingu tunnused; seejärel selgitan määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b teise taande tõlgendamisel mõiste „teenused” olulisi jooni selles sättes ning arutan samaaegselt ka küsimust, kas litsentsilepingut saab käsitleda teenuste osutamise lepinguna selle sätte mõttes.

48.

Käesolevas kohtuasjas tuleb lähtuda eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt pakutud litsentsilepingu definitsioonist; kohus defineerib seda lepinguna, millega intellektuaalsest varast tuleneva õiguse omanik annab lepingu teisele poolele loa teostada seda õigust. Kuna Euroopa Kohtu otsused on kõikide siseriiklike kohtute jaoks siduvad ja toimivad erga omnes, ( 32 ) tuleb silmas pidada ka litsentsilepingu definitsioone teistes liikmesriikides ja võimalikke definitsioone ühenduse sätetes.

49.

Litsentsileping on liikmesriikide õiguses reguleeritud erinevalt; mõni liikmesriik käsitleb seda erilise lepingutüübina ja defineerib selle ka sõnaselgelt (näiteks Tšehhi ( 33 ) ja Sloveenia ( 34 )), mõni liikmesriik reguleerib intellektuaalomandiõiguse erisätetes üksnes litsentsilepingu sõlmimise võimaluse, ilma seda lepingut täpsemalt defineerimata (näiteks Austria, ( 35 ) Prantsusmaa, ( 36 ) Iirimaa ( 37 ) ja Saksamaa ( 38 )). Siinkohal tuleb viidata asjaolule, et liikmesriikide õiguses reguleeritakse litsentsilepingut – kas reguleeritud või reguleerimata lepinguna – enamasti üksnes seoses tööstusomandiõigusega, harvem aga seoses intellektuaalomandiõigusega; ( 39 ) mõnes liikmesriigis reguleerivad teose kasutamisõiguse andmist muud autoriõiguse valdkonna lepingutüübid. ( 40 )

50.

Ühenduse õiguse sätted intellektuaalomandi kaitse kohta näevad küll ette litsentsi andmise, kuid ei sisalda mingeid norme litsentsilepingu sõlmimise ja selle tunnuste kohta. ( 41 ) Ka rahvusvahelised intellektuaalomandi valdkonna lepingud mainivad litsentsilepingut või litsentsi andmise võimalust intellektuaalomandiõiguste kohta, kuid need jätavad litsentsilepingu lepinguosaliste riikide siseriikliku õiguse reguleerida; selles osas tuleb nimetada näiteks TRIPS-lepingut ( 42 ) ja Euroopa patendikonventsiooni ( 43 ).

51.

Eespool viidatud seadusandlusest ja õiguskirjandusest võib järeldada, et litsentsileping on sünallagmaatiline leping, mille olemus seisneb selles, et litsentsiandja annab litsentsisaajale õiguse teostada teatud intellektuaalomandiõigusi ja litsentsisaaja maksab litsentsiandjale selle eest litsentsitasu. Litsentsi andmisega lubab litsentsiandja litsentsisaajal teha toiminguid, mis ilma litsentsiandmiseta kujutaksid endast intellektuaalomandiõiguste rikkumist. ( 44 ) Litsents võib olla mitmel moel piiratud; see võib olla ainulitsents või lihtlitsents; see võib olla piiratud ruumiliselt, ajaliselt või selle kasutamise järgi piiratud. ( 45 )

52.

Litsentsilepingu iseloomu osas on erinevate liikmesriikide õigusalane kirjandus seisukohal, et tegemist on iseseisva lepinguga, ( 46 ) mida tuleb eristada teistest lepingutest; ( 47 ) osa erialakirjandusest kirjeldab seda kui sui generis-lepingut. ( 48 ) Käesoleva kohtuasja jaoks on eelkõige oluline litsentsilepingu eristamine rendi- või liisinglepingust. Litsentsilepingu ja rendi- või liisinglepingu erinevusi selgitan ma täpsemalt edaspidi, kui ma käsitlen küsimust, kas litsentsileping võib olla teenuste osutamise leping. ( 49 )

53.

Määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b teise taande kohaselt on kohustuse täitmise koht teenuste osutamise puhul koht liikmesriigis, kus lepingu kohaselt teenuseid osutati või kus neid oleks tulnud osutada. Seega ei defineeri see säte mõistet „teenus” ning ka Euroopa Kohus ei ole seda mõistet määruse nr 44/2001 tõlgendamise raames seni täpsustanud.

54.

Sissejuhatusena tuleb viidata sellele, et teenuste mõistet määruse nr 44/2001 raames tuleb tõlgendada iseseisvalt, ilma et võetaks arvesse selle mõiste definitsiooni liikmesriikide õiguses; seejuures tuleb lähtuda määruse ülesehitusest ja eesmärgist, et tagada selle ühetaoline kohaldamine kõigis ( 50 ) liikmesriikides. ( 51 ) Lisaks sellele tuleb märkida, et nagu ka käesoleva kohtuasja pooled, pean ma põhimõtteliselt vajalikuks määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b teises taandes sätestatud teenuse mõiste laia tõlgendust, ( 52 ) kuid selle mõiste definitsiooni puhul tuleb jälgida, et see oleks kooskõlas määruse nr 44/2001 ülesehituse ja eesmärgiga.

55.

Määruse nr 44/2001 tõlgendamisel tuleb üldiselt lähtuda järjepidevusest Brüsseli konventsiooniga. Selle konventsiooni artikli 5 punktis 1 ei olnud teenuste osutamise lepingute kohtualluvus eraldi reguleeritud, mistõttu ei saa seda sätet võtta aluseks teenuse mõiste tõlgendamisel määruse nr 44/2001 raames. Brüsseli konventsioon sisaldab siiski teenuste osutamise lepingu mõistet artikli 13 lõike 1 punktis 3, mis reguleeris kohtualluvust tarbijalepingute alusel teenuste osutamise juhtudel, ( 53 ) ning selle sätte tõlgendamine võiks olla aluseks ka määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 tõlgendamisele. ( 54 ) Euroopa Kohus ei ole aga ka Brüsseli konventsiooni selle sätte tõlgendamise raames teenuse mõistet sõnaselgelt defineerinud. ( 55 )

56.

Kuna Euroopa Kohus ei ole seda mõistet seni tõlgendanud, tuleb tõlgendamise lähtekohaks võtta esiteks mõiste „teenus” tavapärane tähendus ja teiseks analoogia teiste õigusallikatega.

57.

Minu arvates on mõiste „teenus” defineerimise puhul olulise tähtsusega kaks aspekti. Esiteks nõuab mõiste „teenus” tavapärane tähendus seda, et teenuse osutaja teostab teatud tegevust; teenuste osutamise eeldus on seega teenust osutava isiku poolne tegevus või aktiivne käitumine. ( 56 ) Teiseks tuleb teenuseid, nagu me näeme analoogias selle mõiste definitsiooniga esmases õiguses, ( 57 ) põhimõtteliselt osutada tasu eest. Igal juhul tuleb silmas pidada, et selle mõiste abstraktse definitsiooniga määratletakse üksnes mõiste raamistik; igas kohtuasjas tuleb otsustada individuaalselt, tulenevalt konkreetsest asjast, kas vastav tegevus kuulub mõiste „teenus” alla.

58.

Võttes aluseks eelmises punktis toodud mõiste „teenus” abstraktse definitsiooni, võib minu arvates tuvastada, et litsentsilepingut ei ole võimalik käsitleda teenuste osutamise lepinguna määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b teise taande mõttes. Ka siis kui litsents antakse tasu eest, ei teosta litsentsiandja litsentsi andmisega mingit aktiivset tegevust. Ta lubab litsentsisaajal teostada litsentsi esemeks olevat intellektuaalomandiõigust; tegevusena nõutakse litsentsiandjalt litsentsilepingu allkirjastamist ning litsentsi eseme tegelikku kasutada andmist, mida ei saa minu arvates määratleda „teenusena”. Seetõttu ei saa litsentsi andmist käsitleda teenusena määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b teise taande mõttes.

59.

Lisaks abstraktsele definitsioonile tuleb teenuse mõiste määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b teise taande mõttes täpsemaks defineerimiseks arvesse võtta ka analoogiat selle mõiste definitsiooniga teenuste osutamise vabadust puudutavas esmases õiguses ja vastastikust mõju justiitskoostöö valdkonnas tsiviilasjades kehtestatud sätete tõlgendusega; samas tuleb aga selgitada, miks ei ole võimalik kasutada analoogiat selle mõiste definitsiooniga käibemaksualastes ühenduse sätetes.

60.

Määruse nr 44/2001 teenuste mõiste täpsema defineerimise puhul saab lähtekohaks võtta analoogia selle mõiste definitsiooniga teenuste osutamise vabadust puudutavas esmases õiguses, kuigi minu arvates ei saa seda määrusele nr 44/2001 piiranguteta üle kanda. ( 58 ) Määruse nr 44/2001 tõlgendamisel peavad alati olema esikohal selle ülesehitus ja eesmärk, sest oma sisu poolest on tegemist rahvusvahelise eraõiguse regulatsiooniga.

61.

„Teenustena” mõistetakse teenuste osutamise vabaduse raames EÜ artikli 50 lõike 1 kohaselt „tavaliselt tasulist tegevust niivõrd, kuivõrd see ei ole reguleeritud kaupade, kapitali ja isikute vaba liikumist käsitlevate sätetega”. EÜ artikli 50 lõige 2 nimetab vaid mõne üldise teenuste näite (tööstuslik tegevus, kaubanduslik tegevus, käsitöönduslik tegevus, vabakutseline tegevus). Euroopa Kohus on oma praktikas seda mõistet siiski väga laialt tõlgendanud. ( 59 ) Nagu pooled oma märkustes selgitavad, hõlmas Euroopa Kohus kohtuotsuses Ciola teenuse mõiste alla ka paadisildade rentimise teistest liikmesriikidest pärit paadiomanikele ( 60 ) ning kohtuotsuses Cura Anlagen mootorsõidukite liisimise teiste liikmesriikide ettevõtjatele. ( 61 )

62.

Minu arvates ei saa seda teenuse mõiste laia definitsiooni esmases õiguses mitmel põhjusel teenuste mõistele määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b teise taande mõttes piiranguteta üle kanda.

63.

Nagu Saksamaa valitsus õigesti märgib, defineeritakse esiteks teenuse mõistet esmases õiguses nii laialt seetõttu, et siseturu loomise püüdluste raames oleks selle mõistega võimalik hõlmata võimalikult palju tegevusi. ( 62 ) Sellele laia tõlgendamise põhjusele ei saa aga määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b teise taande tõlgendamisel mingit tähtsust omistada, sest lepinguid, mida ei määratleta teenuste osutamise lepingutena, võib alati käsitleda kaupade müügi lepingutena artikli 5 punkti 1 alapunkti b esimese taande mõttes või lepingutena, mille puhul määratakse kohtualluvus artikli 5 punkti 1 alapunkti a alusel. Määruse nr 44/2001 kui terviku eesmärk, nagu nähtub selle põhjendusest 2, on tagada tsiviil- ja kaubandusasjades kohtualluvuse konflikti reguleerivate eeskirjade ühtlustamise abil siseturu häireteta toimimine; artikli 5 punkti 1 alapunkti b teises taandes sisalduva teenuse mõiste laiem tõlgendamine ei aita aga seda eesmärki tõhusamalt saavutada.

64.

Teiseks ei saa teenuse mõiste artikli 5 punkti 1 alapunkti b teises taandes erinevalt esmasest õigusest hõlmata kinnisvara rentimist, sest sellise rentimisega seotud vaidluste puhul on määruse artikli 22 punkti 1 kohaselt pädev üksnes selle liikmesriigi kohus, kus asub asjaomane vara, välja arvatud juhul, kui tegemist on kinnisvara rentimisega ajutiseks isiklikuks kasutamiseks maksimaalselt kuueks järjestikuseks kuuks, mille puhul on pädevad siiski ka selle liikmesriigi kohtud, kus on kostja alaline elukoht. ( 63 ) Kinnisvara rentimise puhul ei saa seega kunagi määrata pädevust määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b teise taande alusel. Pooled viitavad oma märkustes kohtuotsusele Ciola ( 64 ), milles Euroopa Kohus käsitles paadisildade rentimist teenusena. Paadisildade rentimist võib käsitleda kinnisasja rentimisena; seetõttu ei ole võimalik tuvastada analoogiat käesoleva kohtuasja ja kohtuasja Ciola vahel.

65.

Teenuse mõiste definitsiooni analoogia osas esmases õiguses ja määruses nr 44/2001 tuleb viidata veel sellele, et pooled osundavad ka kohtuotsusele Cura Anlagen ( 65 ), milles Euroopa Kohus käsitles mootorsõidukite liisimist teiste liikmesriikide ettevõtjatele „teenusena” teenuste osutamise vabaduse raames ning seega oli tegemist vallasasjade rentimisega. Siinkohal tuleb märkida, et eelotsuse küsimus ei käsitle seda, kas vallasasjade rentimine võib olla „teenus” määruse nr 44/2001 mõttes. Isegi kui oletada, et vallasasjade rentimist võiks käsitleda „teenusena” määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b teise taande mõttes, ei tähendaks see automaatselt, et ka litsentsi andmine tuleks klassifitseerida selle mõiste alla. Tuleb arvesse võtta, et asjaomase rendilepingu ja litsentsilepingu vahel on olulised tsiviilõiguslikud erinevused, mille tõttu ei saa litsentsilepingut käsitleda täielikult samamoodi nagu rendilepingut.

66.

Tsiviilõiguslikust vaatepunktist on litsentsileping iseseisev leping, mitte aga üksnes rendi- või liisingulepingu alaliik. ( 66 ) Nimetatud lepingutüübid erinevad teineteisest juba lepingu eseme poolest. Kui vallasasjade rendilepingu ese on vallasasi, siis litsentsilepingu esemeks on intellektuaalomandiõigused. Järelikult eristub litsentsileping rendilepingust eelkõige sellega, et litsentsi saab anda samaaegselt paljudele üksteisest sõltumatutele isikutele, ( 67 ) kes võivad asuda erinevates geograafilises kohtades ja saavad litsentsi eset ka samaaegselt kasutada. Asjade rendi puhul ei ole see aga võimalik. Ainus litsentsi liik, mis on õiguslike tagajärgede poolest rendilepinguga võrreldav, on ainulitsents. Ainulitsentsiga annab litsentsiandja litsentsisaajale teatud intellektuaalomandiõiguse teostamise õiguse, mille puhul litsentsiandja kohustub litsentsi mitte kellelegi teisele andma ning intellektuaalomandiõigust ka ise mitte kasutama. ( 68 ) Seda võrdlust ei saa siiski kasutada üldistavalt kõikide litsentsilepingute puhul. Asjaolu, et litsentsilepingu ja rendilepingu vahel ei ole võimalik leida otsest analoogiat, on seega veel üks argument selle seisukoha toetuseks, et litsentsilepingut ei saa käsitleda teenuste osutamise lepinguna määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b teise taande mõttes.

67.

Teenuste mõiste defineerimisel tuleb silmas pidada, et selle mõiste tõlgendus, mille Euroopa Kohus käesolevas kohtuasjas annab, mõjutab ka selle mõiste definitsiooni määruse nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta ( 69 ) (edaspidi „Rooma I määrus”) raames. Rooma I määruse põhjenduses 7 on nimelt kirjas, et „käesoleva määruse sisuline reguleerimisala ja sätted peaksid olema kooskõlas […] määrusega nr 44/2001 […]”. Rooma I määruse põhjendus 17 sätestab juhuks, kui pooled ei ole kohaldatavat õigust valinud, et „[…] kohaldatava õigusega seoses tuleks „teenuste osutamise” ja „kaupade müügi” mõistet tõlgendada samal viisil kui määruse (EÜ) nr 44/2001 artiklit 5 kohaldades, niivõrd kuivõrd kaupade müük ja teenuste osutamine on selle määrusega hõlmatud”.

68.

Seetõttu peab Euroopa Kohus mõiste „teenused” tõlgendamisel määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b teise taande raames jälgima seda, et ta ei tõlgendaks seda mõistet viisil, mis läheb vastuollu Rooma I määruse mõtte ja eesmärgiga.

69.

Nagu Saksamaa valitsus oma märkustes selgitab, nähtub Rooma I määruse vastuvõtmise menetlusest, et selle määruse ettepaneku artikkel 4, mis määrab valiku puudumisel kohaldatava õiguse, sisaldab punkti b kõrval – mis sätestab teenuste osutamise lepingutele kohaldatava õiguse – veel üht punkti, milles oli kindlaks määratud intellektuaal- või tööstusomandilepingule kohaldatav õigus. ( 70 ) Määruse vastuvõtmismenetluse dokumentidest selgub, et viimati nimetatud punkti lülitamisest Rooma I määruse lõppteksti loobuti seetõttu, et nõukogus ei saavutatud üksmeelt selles osas, kumb lepingupool peab täitma lepingule iseloomuliku kohustuse, ( 71 ) mitte aga seetõttu, et see leping tuleb klassifitseerida teenuste osutamise lepingu alla. Kui teenuste mõistet määruse nr 44/2001 raames tõlgendataks selliselt, et litsentsi andmine kuulub selle mõiste alla, läheks see järelikult vastuollu teenuse mõiste definitsiooni mõtte ja eesmärgiga Rooma I määruse raames. See on seega veel üks argument, mis toetab käsitlust, et litsentsileping ei ole „teenuste” osutamise leping määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b teise taande mõttes.

70.

Vastupidi sellele, mida väidavad põhikohtuasja hagejad ja komisjon, ei saa teenuste mõiste definitsiooni käibemaksualastes ühenduse direktiivides mitmel põhjusel kanda üle määruses nr 44/2001 kasutatavale mõistele.

71.

Esiteks nähtub selle mõiste definitsioonist käibemaksualastes direktiivides, et tegemist on negatiivse definitsiooniga, mis on juba oma olemuselt väga lai. Nii sätestavad nõukogu kuuenda direktiivi kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta ( 72 ) artikli 6 lõige 1 ja direktiivi 2006/112 – mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi – ( 73 ) artikli 24 lõige 1, et nende direktiivide raames on teenuste osutamine „mis tahes tehing, mis ei ole kaubatarne […]”. Need direktiivid kvalifitseerivad seega – lisaks kaupade impordile ühendusse – maksustatavate tehingutena ainult kaks selle valdkonna majandustegevust: kaubatarne ja teenuste osutamise, mistõttu jääb teenuste mõiste defineerimine selles kontekstis paratamatult liiga laiaks.

72.

Määrus nr 44/2001 ei sätesta siiski seda, et kui tegemist ei ole kaupade müügiga, tuleb kohtualluvus määrata teenuste osutamise lepingutele kohaldatava õiguse alusel. Pigem sisaldab selle määruse artikli 5 punkti 1 alapunkt a selget sätet kohtualluvuse määramise kohta lepingute puhul, mis ei ole ei kaupade müügi lepingud ega teenuste osutamise lepingud. Määruse artikli 5 punkti 1 alapunktis c on nimelt sõnaselgelt sätestatud, et kui ei kohaldata punkti b, kohaldatakse punkti a. Määruse nr 44/2001 raames ei ole selline teenuste mõiste lai definitsioon järelikult vajalik, sest kohtualluvust saab alati määrata artikli 5 punkti 1 alapunkti a alusel, kui määramine artikli 5 punkti 1 alapunkti b alusel ei ole võimalik.

73.

Teiseks defineeritakse teenuste mõistet käibemaksualastes ühenduse sätetes laialt seetõttu, et ka nende direktiivide kohaldamisala on väga lai, ( 74 ) hõlmamaks sel moel kõik maksustatavad majandustegevused. Nagu esmase õiguse kontekstis, ei saa ka käibemaksualaste ühenduse direktiivide puhul nõustuda seisukohaga, et teenuste mõiste laia tõlgenduse mõtet saab piiranguteta üle kanda määruses nr 44/2001 kasutatavale mõistele. Tuleb silmas pidada, et konkreetse õigusvaldkonna mõisteid defineeritakse alati seoses selle valdkonnaga, mistõttu ei ole teatud valdkonna mõiste vahetult teise valdkonda ülekantav. Kuna maksuvaldkond on spetsiifiline valdkond spetsiifiliste eesmärkidega, ei saa selle valdkonna teenuste mõiste definitsiooni määrusele 44/2001 üle kanda.

74.

Ma tahaksin viidata ka sellele, et õiguskirjanduses tuuakse arvukalt näiteid teenuste osutamise lepingu kohta määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b teise taande mõttes: töölepingud, veolepingud, agendilepingud, tervishoiuteenuse osutamise lepingud, nõustamislepingud, koolituslepingud jms. ( 75 ) Litsentsilepingut näidete hulgas siiski ei ole. Vastupidi, mõni autor rõhutab sõnaselgelt, et kohtualluvus litsentsilepingute ehk intellektuaalomandiõiguste kasutada andmise lepingute puhul määratakse määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti a alusel. ( 76 )

75.

Võttes arvesse eespool toodud kaalutlusi, teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esimesele eelotsuse küsimusele, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b teist taanet tuleb tõlgendada selliselt, et leping, millega intellektuaalsest varast tuleneva õiguse omanik annab lepingu teisele poolele loa teostada seda õigust (litsentsileping), ei ole leping, mille ese on teenuste osutamine selle sätte tähenduses.

76.

Teise eelotsuse küsimuse esitab eelotsusetaotluse esitanud kohus ainult juhuks, kui vastus esimesele eelotsuse küsimusele on jaatav, seega juhuks, kui määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b teist taanet tuleb tõlgendada selliselt, et litsentsileping on leping teenuste osutamiseks selle sätte tähenduses.

77.

Kuna minu arvates tuleb esimesele eelotsuse küsimusele vastata eitavalt, ei ole vaja esimesele küsimusele jaatavalt vastates esitatavale teisele küsimusele vastata.

78.

Kolmandat eelotsuse küsimust tuleb mõista selliselt, et kohus soovib sellega teada, kas määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkte a ja c tuleb tõlgendada selliselt, et litsentsilepingutega seotud vaidluste puhul tuleb otsustamise pädevus lahendada nende põhimõtete alusel, mis tulenevad Euroopa Kohtu praktikast Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 1 kohta. Teisisõnu soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti a tõlgendamisel tuleb tagada järjepidevus Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 1 tõlgendamisega.

79.

Määruses nr 44/2001 on kohtualluvus lepingutega seotud asjades reguleeritud teisiti kui Brüsseli konventsioonis; selles osas muudeti määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 võrreldes Brüsseli konventsiooni artikli 5 punktiga 1 ja sõnastati see uuesti. Selle muudatuse sisu ja ülesehitust tuleb mõista, võttes arvesse Euroopa Kohtu tõlgendust Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 1 osas ja eriti selle tõlgenduse kriitikat. Seetõttu kirjeldan ma järgnevalt Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 1 tõlgenduse sisu, selle sätte muutmise põhjuseid ja muudatuse ulatust ning jõuan seejärel määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunktide a ja  c tõlgendamise juurde.

80.

Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 1 esimese fraasi kohaselt võib lepingutega seotud asjades isiku, kelle elukoht on liikmesriigis, kaevata teises liikmesriigis selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus. ( 77 ) Väljendi „paik, kus tuli täita asjaomane kohustus” tähendust on Euroopa Kohus selgitanud 6. oktoobri 1976. aasta kohtuotsustes De Bloos ( 78 ) ja Tessili ( 79 ), milles ta vastas kahele olulisele küsimusele selle artikli tõlgendamise kohta: esiteks, millisest kohustusest tuleb selle sätte alusel kohtualluvuse määramise puhul lähtuda, ja teiseks, milliste pidepunktide alusel määratakse selle kohustuse täitmise koht. Nii leidis Euroopa Kohus kohtuotsuses De Bloos, et selles sättes on väljend „kohustus” seotud lepingust tuleneva kohustusega, mis on nõude ese, ( 80 ) st vaidlusaluse kohustusega, mis on lepingupooltevahelise menetluse ese. Kohtuotsuses Tessili leidis Euroopa Kohus, et vaidlusaluse lepingust tuleneva kohustuse täitmise koht tuleb määrata õiguse alusel, mida kohaldatakse lepingulisele suhtele vaidlust menetleva kohtu kollisiooninormide alusel. ( 81 ) Selle otsuse põhjendamiseks on Euroopa Kohus selgitanud, et võttes arvesse liikmesriikide siseriiklike õiguste erinevusi lepingute regulatsioonis ja ühenduse õiguse arengu praeguses seisus lepingutele kohaldatava materiaalõiguse ühtlustamise täielikku puudumist, on kõnealuse sätte täpsem tõlgendamine võimatu. ( 82 )

81.

Asja menetlev kohus peab seega pädeva kohtu määramiseks kooskõlas selle tõlgendusega läbi viima kolmeastmelise hindamise, mida kohtujurist Ruiz-Jarabo Colomer on oma ettepanekus kohtuasjas GIE Groupe Concorde õigustatult raskeks pidanud. ( 83 ) Kõigepealt peab kohus tuvastama, milline lepinguline kohustus on lepingupooltevahelise vaidluse ese. Siis peab ta oma õiguskorra kollisiooninormi alusel selgitama välja pooltevahelisele lepingulisele suhtele kohaldatava materiaalõiguse (lex causae). Lõpetuseks peab ta materiaalõiguse alusel määrama vaidlusaluse lepingust tuleneva kohustuse täitmise koha.

82.

Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 1 selline tõlgendus on siseriiklikele kohtutele kaasa toonud suuri praktilisi raskusi kohtualluvuse üle otsustamisel ning andnud alust teravaks kriitikaks õiguskirjanduses ja erinevate kohtujuristide ettepanekuteks selle kohtupraktika muutmiseks. Kritiseeritud on selle tõlgenduse mitut aspekti.

83.

Arvestades esitatud tõlgendusest tulenevate põhimõtete keerukust, on pädeva kohtu määramine praktikas esiteks ebaproportsionaalselt raske, sest see koormab menetlust juba enne seda, kui kohus on üldse asunud nõude alust kontrollima. ( 84 ) Teiseks on sellest tõlgendusest tulenevate põhimõtete alusel kohtualluvuse määramine menetlusosaliste jaoks väga ennustamatu, sest erinevate liikmesriikide lex causae võib sama liiki kohustuse puhul määrata erineva täitmise koha. ( 85 ) Vaidlusaluse kohustuse täitmise koht – ja seega ka pädev kohus – sõltub niisiis sellest, milline õigus on lepingulisele suhtele kohaldatav. Kolmandaks võib kohtualluvuse määramine nimetatud põhimõtete alusel viia mitme kohtu pädevuseni, kui sama lepingulise suhte pinnalt on esitatud mitu nõuet. ( 86 ) Neljandaks ei vii nimetatud põhimõtete alusel kohtualluvuse määramine tingimata pädevuse andmiseni sellele kohtule, millel on vaidlusega kõige tihedam side. ( 87 )

84.

Euroopa Kohus ei soovinud siiski eemalduda kohtuotsustes De Bloos ja Tessili antud Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 1 tõlgendusest, vaid on seda tõlgendust – hoolimata sagedasest kriitikast ja kohtujuristide üleskutsetest ( 88 ) kohtupraktikat muuta – korduvalt kinnitanud, nt kohtuotsustes GIE Groupe Concorde ( 89 ) ja Leathertex ( 90 ). Kohtuotsuses Besix rõhutas Euroopa Kohus sõnaselgelt, et väljendit „paik, kus tuli täita asjaomane kohustus” ei saa iseseisvalt tõlgendada, sest see seaks kahtluse alla alates kohtuotsusest Tessili väljakujunenud kohtupraktika. ( 91 )

85.

Määruse nr 44/2001 vastuvõtmise menetluses võttis ühenduse seadusandja eespool toodud kriitilisi reaktsioone arvesse ning otsustas lepingutega seotud asjades kohtualluvust reguleerivaid sätteid osaliselt muuta. Määruse vastuvõtmise menetluses vaieldi tuliselt selle muudatuse suuna ja sisu üle. ( 92 ) Pikkade läbirääkimiste tulemusena sõnastati määruse nr 44/2001 artikli 5 punkt 1 lõpuks selliselt, et kahe lepinguliigi – kaupade müügi lepingu ja teenuste osutamise lepingu puhul – määrati punktis b kohustuse täitmise koht iseseisvalt lepingule iseloomuliku kohustuse alusel, kõikide teiste lepingute jaoks jäeti aga alapunktis a alles Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 1 esimese fraasi sõnastus.

86.

Määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti c kohaselt määratakse kohtualluvus määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti a alusel, kui ei kohaldata alapunkti b. Kuna esimesele küsimusele vastamise raames tuvastati, et käesolevas kohtuasjas ei saa kohtualluvust määrata artikli 5 punkti 1 alapunkti b alusel, tuleb see määrata artikli 5 punkti 1 alapunkti a alusel. Alapunkti a alusel võib isiku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, „[teises liikmesriigis kaevata] lepingutega seotud asjades selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus”. Selle alapunkti tõlgendamise lähtepunktiks peab minu arvates olema asjaolu, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkt a ja Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 1 esimese fraasi sõnastus on sama, määruse nr 44/2001 ja Brüsseli konventsiooni vaheline järjepidevus ning ajalooline tõlgendamine.

87.

Kõigepealt tuleb rõhutada, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti a sõnastus on täielikult identne Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 1 esimese fraasi sõnastusega. Minu arvates viib see asjaolu koosmõjus määruse nr 44/2001 ja Brüsseli konventsiooni tõlgendamise järjepidevuse põhimõttega järelduseni, et määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti a tuleb tõlgendada samamoodi nagu Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 1.

88.

Järjepidevuse põhimõtte olulisus määruse nr 44/2001 tõlgendamisel tuleneb määruse põhjendusest 19, mille kohaselt tuleks tagada Brüsseli konventsiooni ja määruse vaheline järjepidevus ning mille kohaselt on järjepidevust vaja ka Euroopa Ühenduste Kohtu tõlgendustes. Euroopa Kohus on oma praktikas mõlema õigusakti ühtse tõlgendamise olulisust juba selgelt rõhutanud.

89.

Ühtse tõlgendamise olulisusele seoses Brüsseli konventsiooni ja määrusega nr 44/2001 on Euroopa Kohus viidanud juba otsuses Henkel ( 93 ), milles ta ei tõlgendanud siiski mitte määrust, vaid Brüsseli konventsiooni, mis oli kohtuasjas ajalisest aspektist asjakohane. Otsus kuulutati välja pärast määruse nr 44/2001 jõustumist. ( 94 ) Euroopa Kohus on Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 3 tõlgendamisel muu hulgas tuginenud ka määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 selgele sõnastusele ( 95 ) ja tuvastanud, et kuna puuduvad põhjused nende sätete erinevaks tõlgendamiseks, tuleb Brüsseli konventsiooni artikli 5 punktile 3 anda sama kohaldamisala kui määruse nr 44/2001 vastava sätte puhul. ( 96 ) Selle põhimõtte järgimine on seda tähtsam, kuna määrus asendab – välja arvatud Taani kuningriigis – Brüsseli konventsiooni. ( 97 )

90.

Kohtuotsuses Reisch Montage ( 98 ) ei viidanud Euroopa Kohus küll otseselt tõlgendamise järjepidevuse põhimõttele, kuid tugines määruse nr 44/2001 tõlgendamisel Brüsseli konventsiooni puudutavale kohtupraktikale. ( 99 ) Samasuguse seisukoha on ta võtnud ka kohtuotsustes Freeport ( 100 ), ASML Netherlands ( 101 ), FBTO Schadeverzekeringen ( 102 ) ning Hassett ja Doherty ( 103 ). Siiski on kohtujuristid arvukates kohtuasjades viidanud Brüsseli konventsiooni ja määruse nr 44/2001 vahelise järjepidevuse olulisusele. ( 104 )

91.

Seni on Euroopa Kohus, nt kohtuasjas Glaxosmithkline ( 105 ), seoses kohtualluvusega töölepingute puhul otsustanud järjepidevuse põhimõttest kõrvale kalduda ja tõlgendada määrust nr 44/2001 teisiti kui Brüsseli konventsiooni. Kohtualluvus nende lepingute puhul oli Brüsseli konventsioonis reguleeritud artikli 5 punktis 1, samas kui määruses nr 44/2001 on see reguleeritud eraldi peatükis (artiklid 18–21). Euroopa Kohus on nende sätete erinevat tõlgendamist põhjendanud sellega, et määruse sõnastus on oluliselt erinev; peale selle toetab Euroopa Kohtu sõnul erinevat tõlgendust ka selle määruse väljatöötamise menetlus. ( 106 )

92.

Ka kohtuasjas Ilsinger ( 107 ), milles Euroopa Kohus ei ole veel otsust langetanud, tegin ma ettepaneku, et Euroopa Kohus tõlgendaks määruse nr 44/2001 artikli 15 punkti 1 alapunkti c, mis reguleerib tarbijalepinguid, teisiti kui Brüsseli konventsiooni artikli 13 lõike 1 punkti 3, sest määruse säte on sõnastatud osaliselt teisiti kui Brüsseli konventsiooni säte.

93.

Käesolevas kohtuasjas ei ole siiski täidetud tingimused, et tõlgendada määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti a Brüsseli konventsiooni artikli 5 punktist 1 erinevalt, ja mitte üksnes sätete identse sõnastuse tõttu, nagu ma juba mainisin, vaid ka seetõttu, et ajaloolise tõlgendamise abil saab kindlaks teha, et esimesena nimetatud sätet tuleb ühenduse seadusandja sõnaselge tahte kohaselt selles tähenduses mõista.

94.

Ajalooline tõlgendamine näitab, et artikli 5 punkti 1 alapunkti sõnastus, mis lõpuks lülitati määrusesse nr 44/2001, on kompromissi tulemus nende vahel, kes soovisid säilitada Euroopa Kohtu poolt oma praktikas otsustes De Bloos ja Tessili väljaarendatud kohtualluvuse määramise põhimõtteid, ja nende vahel, kes soovisid selle kohtupraktika muutmist. Selle sätte sõnastamise äärmuslike ettepanekute seas – mis ulatusid status quo säilitamisest kuni kohtualluvuse määramiseni lepingule iseloomuliku kohustuse täitmise koha alusel ( 108 ) – leidis lõpuks heakskiidu kompromissettepanek, mille kohaselt kahe lepingutüübi, kaupade müügi ja teenuste osutamise puhul määratakse pädevus iseloomuliku kohustuse täitmise koha alusel, teiste lepingutüüpide puhul säilitati aga olemasolev regulatsioon. See kompromisslahendus, mis jagas määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 lõpuks kaheks osaks, võimaldas seda sätet üldse reformida. ( 109 )

95.

Seadusandja soovis seetõttu selgelt, et kaupade müügi või teenuste osutamise lepingute puhul määrataks täitmise koht iseseisvalt ning muude lepingute puhul jäetaks alles kohtualluvuse määramise põhimõtted, mis tulenevad Brüsseli konventsiooni artikli 5 punktile 1 antud Euroopa Kohtu tõlgendusest. ( 110 ) Kui seadusandja oleks tahtnud, et kõikide lepingute puhul määrataks kohtualluvus nt lepingule iseloomuliku kohustuse täitmise koha järgi, oleks ta määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 ka vastavalt sõnastanud. Selle sätte praeguses sõnastuses nähtub mõningatest keeleversioonidest siiski väga selgelt, et kohtualluvuse määramise puhul on oluline kohustus, mis on pooltevahelise menetluse ese. ( 111 )

96.

Sellel kompromisslahendusel on siiski puudusi. Kui kohtualluvuse määramise põhimõtteid muudeti ainult kaupade müügi ja teenuste osutamise lepingute puhul, kõrvaldati küll määrusest nr 44/2001 nende kahe lepingutüübi osas Euroopa Kohtu poolt kohtuasjades De Bloos ja Tessili väljakujundatud kohtualluvuse määramise põhimõtetest tulenevad nõrkused; kõigi teiste lepinguliikide osas, mille puhul määratakse kohtualluvus määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti a alusel, need nõrkused aga säilisid. Peale selle toob kohtualluvuse määramise põhimõtete muutmine endaga kaasa kaks uut probleemi.

97.

Esiteks tõstatab määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 sõnastus probleemi, kuidas eristada selliseid lepinguid, mille puhul määratakse kohtualluvus alapunkti b alusel – ehk kaupade müügi või teenuste osutamise lepinguid –, lepingutest, mille puhul määratakse kohtualluvus selle sätte alapunkti a alusel. Käesolev kohtuasi näitab selgelt, et see piiritlemine ei ole lihtne, mistõttu tuleb konkreetsel juhul otsustada, millisesse kategooriasse vastav leping kuulub. ( 112 )

98.

Teiseks viib kohtuotsustest De Bloos ja Tessili tulenev määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 tõlgendus vastuolude tekkimiseni artikli 5 punkti 1 alapunkti a ja artikli 5 punkti 1 alapunkti b tõlgendamisel, sest alapunkti b puhul määratakse kohtualluvus iseloomuliku kohustuse täitmise koha järgi, alapunkti a puhul seevastu jätkuvalt vaidlusaluse kohustuse täitmise koha alusel.

99.

Nimetatud puuduste tõttu, mis lepingutega seotud asjade menetlustes kohtualluvuse põhimõtete muutmisega säilitati või isegi juurde tekitati, oleks artikli 5 punkti 1 alapunkti a tõlgenduse muutmine võib-olla isegi vajalik, ( 113 ) kuid sellega mindaks mööda seadusandja ühesest tahtest või sellega otseselt vastuollu. Sellega võtaks Euroopa Kohus endale lõpuks seadusandja rolli ja ületaks oma pädevuse piire. Seepärast tuleb määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti a puhul säilitada Euroopa Kohtu poolt kohtuasjades De Bloos ja Tessili Brüsseli konventsiooni artikli 5 punktile 1 antud tõlgendus.

100.

Nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, jõuab käesolevas kohtuasjas kohtualluvuse määramine kohtuotsustest De Bloos ja Tessili tuleneva tõlgenduse alusel selleni, et kõnealuse kontserdi videoülesvõtte eest litsentsilepingu alusel litsentsitasu nõudmise hagi lahendamiseks on pädev litsentsisaaja elukohajärgne kohus ehk Saksamaa kohus.

101.

Lõpetuseks tuleb veel käsitleda küsimust, kas Euroopa Kohtu antud tõlgendus Brüsseli konventsiooni artikli 5 punktile 1 kohtuotsuses Besix ( 114 ) takistab käesolevas kohtuasjas kohtualluvuse määramist määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti a alusel. Võttes arvesse hinnangut, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti a tuleb tõlgendada samamoodi nagu Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 1, tuleb kohtuotsusega Besix arvestada ka käesolevas kohtuasjas. Kohtuotsuses Besix leidis Euroopa Kohus, et kohtualluvust ei saa määrata selle sätte alusel, kui kohustuse täitmise kohta ei saa määrata seetõttu, et kohustus kujutab endast geograafiliselt piiramatult kehtivat tegevusest hoidumise kohustust ja seetõttu iseloomustab seda täitmiskohtade paljusus. ( 115 ) Sellisel juhul määratakse pädevus konventsiooni artikli 2 lõike 1 alusel.

102.

Minu arvates ei saa käesolevat kohtuasja siiski võrrelda kohtuasjaga Besix. Kohtuasjas Besix ei olnud nimelt võimalik määrata vaidlusaluse kohustuse täitmise kohta, samas kui käesolevas kohtuasjas saab määrata vaidlusaluse kohustuse, st videolindistuse eest litsentsitasu maksmise kohustuse täitmise koha. Kuna kohtuotsuse De Bloos kohaselt on pädevuse määramise puhul oluline vaidlusalune kohustus, siis ei ole oluline, kas saab määrata litsentsi andmise kohustuse täitmise koha, mis on küll käesolevas kohtuasjas iseloomulik, kuid mitte vaidlusalune lepingust tulenev kohustus.

103.

Tuginedes eespool toodud kaalutlustele, teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu kolmandale küsimusele, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkte a ja c tuleb tõlgendada selliselt, et litsentsilepingutega seotud vaidluste lahendamise pädevus tuleb lahendada nende põhimõtete alusel, mis tulenevad Euroopa Kohtu praktikast Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 1 kohta.

104.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Oberster Gerichtshofi esitatud küsimustele järgmiselt: