Käesolevas ettepanekus sätestatakse meetmed, et paremini tõkestada inimkaubandust ja selle vastu võidelda ning kaitsta inimkaubanduse ohvreid vastavalt liidus kehtivale õigusraamistikule, nimelt direktiivile 2011/36/EL 1 (edaspidi „inimkaubandusevastane direktiiv“). Inimkaubandusevastases direktiivis on sätestatud inimkaubanduse tõkestamise ja selle vastu võitlemise üldine ELi raamistik, millega kehtestatakse inimkaubanduse valdkonnas kuritegude ja sanktsioonide määratlemise miinimumnormid ning sätted, millega selliseid kuritegusid tulemuslikumalt ennetada ja ohvreid paremini kaitsta, võttes samal ajal arvesse soolist aspekti 2 . Direktiivis on sätestatud ELi ühised normid järgmistes valdkondades: i) inimkaubanduse kriminaliseerimine, uurimine ja selle eest vastutusele võtmine, sealhulgas süütegude, karistuste ja sanktsioonide määratlemine; ii) inimkaubanduse ohvri abistamine, toetamine ja kaitse ning iii) inimkaubanduse tõkestamine 3 .

Inimkaubandusevastase direktiivi vastuvõtmine 2011. aasta aprillis oli tähtis muudatus, millega suurendati ELi jõupingutusi inimkaubanduse tõkestamisel ja selle vastu võitlemisel ning ohvrite kaitsmisel. See oli oluline samm asjaomaste normide ühtlustamiseks kõigis liikmesriikides. Alates 2011. aastast on siiski tekkinud uusi probleeme või muutunud pakilisemaks mitmed juba olemasolevad. Need lahendatakse direktiivi sihipärase läbivaatamise kaudu.

Direktiivi nõuetekohane ja täielik ülevõtmine ning selle täielik rakendamine jäävad komisjoni prioriteediks. Pärast ülevõtmisaruande 4 vastuvõtmist jätkas komisjon koostööd liikmesriikidega ja kohustus kasutama talle aluslepingutega antud volitusi, et tagada direktiivi sätete täielik ülevõtmine ja rakendamine. Kasutades valdkondadeülest ja terviklikku lähenemisviisi, võttis komisjon vastu inimkaubanduse vastu võitlemise ELi strateegia 2021–2025, 5 milles on sätestatud üksikasjalikud meetmed, et parandada direktiivi 2011/36/EL asjakohaste sätete rakendamist. Tegemist on jõuliste poliitikameetmetega, et võidelda inimkaubanduse vastu – alates tõkestamisest kuni ohvrite kaitsmiseni ning inimkaubitsejatele süüdistuse esitamise ja nende süüdimõistmiseni.

Ärakasutamise vormid on alates 2011. aastast muutunud. Seksuaalne ja tööalane ärakasutamine on alati olnud inimkaubanduse peamine eesmärk. Seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimuv inimkaubandus on pidevalt olnud ELis kõige levinum ärakasutamise vorm, mille ohvrid moodustavad üle poole kõigist ohvritest ning mis mõjutab peamiselt naisi ja tüdrukuid 6 . Tööalase ärakasutamise eesmärgil toimuv inimkaubandus on olnud ELis leviku poolest teine inimkaubanduse vorm, mille ohvrite arv on viimasel viiel aastal kiiresti kasvanud ja peaaegu kahekordistunud 7 . Siiski on aja jooksul rohkem esile kerkinud muudel eesmärkidel toimuv inimkaubandus, mis hõlmab nii inimkaubandusevastases direktiivis juba sisalduvaid ärakasutamise vorm (kerjamine, ärakasutamine kuritegelikuks tegevuseks ja elundite eemaldamine) kui ka selles selgesõnaliselt nimetamata vorme (sealhulgas sundabielud ja ebaseaduslik lapsendamine). Muudel eesmärkidel toimuva ärakasutamise ohvrite üldine osakaal moodustab üle 10 % kõigist ohvritest. Käesoleva ettepanekuga laiendatakse direktiivis sõnaselgelt nimetatud ärakasutamise vormide mittetäielikku loetelu ning lisatakse sellesse sundabielud ja ebaseaduslik lapsendamine tagamaks, et riikide õigussüsteemid hõlmaksid üha suuremat hulka inimkaubanduse eesmärke.

Samuti on muutunud inimkaubitsejate tegutsemisviisid: sageli tegutsevad nad organiseeritud kuritegelikes rühmitustes ja selle tulemusena on suurenenud inimkaubanduse oht. Tehnoloogia areng võimaldab inimkaubitsejatel ohvreid veebi vahendusel värvata, neid teenuse osutamise jaoks pakkuda ja neid ära kasutada ning internetis ekspluateerivaid materjale laiemalt jagada. Samad tehnoloogilised vahendid muudavad raskemaks kuritegude avastamise, täideviijate tuvastamise ning süütegude toimepanemiseks kasutatud raha algupära kindlakstegemise ja kuriteoga teenitud tulu jälitamise. Käesoleva ettepanekuga püütakse lahendada inimkaubanduse üha suurenevast digiteerimisest tulenevaid probleeme ja tõhustada kriminaalõiguslike meetmete võtmist tehnoloogia abil toime pandud süütegude korral. Eelkõige viimastel aastatel on asjaomased sidusrühmad, sealhulgas ELi asutused, õiguskaitse- ja kohtuasutused, rahvusvahelised ja kodanikuühiskonna organisatsioonid, rõhutanud muret selliste inimkaubandusega seotud süütegude arvu suurenemise pärast, mis on toime pandud või mille toimepanemisele on kaasa aidatud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia vahendusel.

Praegu juriidiliste isikute suhtes kohaldatav vabatahtlik sanktsioonirežiim ning selle ülevõtmise ja kohaldamise ulatus liikmesriikides ei vasta piisavalt inimkaubandusevastase direktiivi eesmärkidele. Käesoleva ettepanekuga tagatakse, et sanktsioonid on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning püütakse tõhustada kriminaalõiguslikku reageerimist juriidiliste isikute kasuks toime pandud inimkaubandusega seotud süütegudele, asendades vabatahtlikud sanktsioonid kahe erineva kohustusliku režiimiga, mida kohaldatakse tavaliste süütegude ja raskendavatel asjaoludel toime pandud süütegude korral.

Inimkaubandusevastane direktiiv võeti vastu 2011. aastal, enne vara arestimist ja konfiskeerimist käsitleva ELi õigusraamistiku vastuvõtmist. Seepärast teeb komisjon ettepaneku ajakohastada viidet tulu jälitamisele, arestimisele, haldamisele ja konfiskeerimisele ning viidata sõnaselgelt neid küsimusi puudutavatele ELi normidele.

Nii riiklikul kui ka piiriülesel tasandil on liikmesriikide varajase tuvastamise ja suunamise tavade osas veel palju arenguruumi. Nimelt ei ole kõigil liikmesriikidel riiklikku suunamismehhanismi ning selliste mehhanismide struktuur ja toimimine on liikmesriigiti väga erinev. Käesoleva ettepaneku eesmärk on tagada, et iga liikmesriik looks õigus- ja haldusnormidega riikliku suunamismehhanismi, et ühtlustada asjaomaste riiklike asutuste toimimist ning viia paremini kooskõlla nende struktuurid ja tavad, mis puudutavad ohvrite suunamist asjakohastesse abi- ja toetussüsteemidesse. See on ka esimene samm Euroopa suunamismehhanismi loomise suunas.

Hiljutistest uuringutest ja asjaomaste sidusrühmadega peetud konsultatsioonidest saadud teabest ilmneb, et inimkaubandust soodustav nõudlus ei ole vähenenud, kuigi on korraldatud asjakohaseid haridus- ja koolitusüritusi, teadlikkuse suurendamise kampaaniaid ning mitu liikmesriiki on oma siseriiklikku õigusesse üle võtnud inimkaubandusevastase võitluse direktiivi artikli 18 lõike 4. Kõigist sidusrühmade jõupingutustest hoolimata ei ole kadunud nõudlus seksuaalteenuste, odava tööjõu ja odavate toodete järele. See omakorda soodustab inimkaubandust seksuaalse ja tööalase ärakasutamise eesmärgil. Käesoleva ettepanekuga püütakse liikmesriikide õigusnorme paremini ühtlustada, et vähendada nõudlust. Ettepanekus tunnistatakse ka, et kriminaalõiguslike meetmetega saab nõudlust vähendada vaid osaliselt ning sellega peaksid jätkuvalt kaasnema haridus- ja koolitusüritused ning teadlikkuse suurendamise kampaaniad vastavalt inimkaubandusevastasele direktiivile.

Inimkaubandus on keeruline kuritegu. Et sellega asjakohaselt tegeleda on äärmiselt oluline tugineda ühtsetele ja usaldusväärsetele andmetele. Sarnaselt muudele kuritegevuse valdkondadele eeldatakse, et ka paljudest inimkaubanduse juhtumitest ei teatata. See on üks teguritest, mis takistab ELis toimuva inimkaubanduse ulatuse täielikku mõistmist. Samuti on teatatud juhtumite kohta andmete kogumine lünklik ning komisjoni kogutud statistika avalikustatakse pärast aruandeperioodi märkimisväärse hilinemisega. Käesoleva ettepaneku eesmärk on kohustada liikmesriike koguma ja esitama komisjonile igal aastal andmeid inimkaubanduse kohta ning veelgi ühtlustama andmete kogumist, et parandada selle kvaliteeti ja kiirendada aruannete avaldamist.

Inimkaubandusevastane direktiiv võeti vastu 15. aprillil 2011. Seda ei ole hiljem muudetud ega läbi vaadatud. ELi julgeolekuliidu strateegias, 8 mis võeti vastu 2020. aasta juulis, tunnistati inimkaubandusjuhtumite kindlakstegemise, inimkaubitsejatele süüdistuse esitamise ja nende süüdimõistmisega seotud probleeme ning teatati selle kuriteoliigi vastu võitlemise uuest terviklikust lähenemisviisist. Inimkaubanduse vastu võitlemise ELi strateegias 2021–2025 on rõhutatud, et inimkaubandusevastase direktiivi täielik ülevõtmine ja rakendamine on endiselt komisjoni prioriteet. Selles kutsuti üles hindama direktiivi rakendamist ja vajaduse korral hindamise tulemuste põhjal seda läbi vaatama. 

Käesolevas ettepanekus sisalduvad seadusandlikud meetmed ja sellega kaasnevad muud kui seadusandlikud meetmed on täielikult kooskõlas strateegia prioriteetidega vähendada inimkaubandust soodustavat nõudlust, lõhkuda kuritegelik ärimudel, et peatada ohvrite ärakasutamine, kaitsta, toetada ja võimestada ohvreid, eelkõige naisi ja lapsi, ning piirata kuritegevuse rahvusvahelist mõõdet. Kavandatud muudatused puudutavad nimetatud probleeme. Nende eesmärk on muuta inimkaubanduse tõkestamise ja selle vastu võitlemise ning selle kuriteo ohvrite kaitsmise raamistik tulemuslikumaks ning need koostati sidusalt selle raamistiku täiendamiseks.

Käesolevas ettepanekus sätestatakse normid, mis tuginevad liikmesriikide kogemustele inimkaubandusevastase direktiivi ülevõtmisel ja rakendamisel. Võttes arvesse paljude sidusrühmade esitatud parandusettepanekuid, käsitletakse selles alates 2011. aastast toimunud muudatusi ja kõige uuemaid suundumusi inimkaubandusevastase võitluse valdkonnas. Käesoleva ettepanekuga nähakse ette raamistik, mis peaks võimaldama liikmesriikide õigussüsteeme ajakohastada ja paremini ette valmistada, et tulla toime praeguste probleemidega.

Ettepanekus tehakse kokkuvõte järeldustest, mille komisjon esitab kaks korda aastas vastavalt inimkaubandusevastase direktiivi artiklitele 19 ja 20 koostatavas aruandes inimkaubandusevastases võitluses tehtud edusammude kohta. Selle aluseks on ELi tasandil riiklike raportööride või samaväärsete mehhanismide ELi võrgustiku, ELi kodanikuühiskonna inimkaubandusevastase platvormi kohtumised, kohtumised ELi asutustega, inimkaubandusevastase direktiivi hindamine 9 ja mõjuhinnang 10 ning arvukad konverentsid, kohtumised ja mõttevahetused asjaomaste sidusrühmadega. Kavandatud muudatustes võetakse arvesse ka piirkondlike ja rahvusvaheliste organisatsioonide avaldatud asjakohaseid uuringuid ja aruandeid.

Käesolev ettepanek kajastab komisjoni võetud kohustust jälgida tähelepanelikult inimkaubandusevastase direktiivi nõuetekohast ja täielikku ülevõtmist ning nende siseriiklike õigusaktide tulemuslikkust, millega direktiiv on üle võetud. Komisjon tugineb teabele, mille liikmesriigid ülevõtmise käigus edastasid. Komisjon jälgib, kuidas võetakse siseriiklikku õigusesse üle uued normid, mis käsitlevad ärakasutatu teenuste teadlikku kasutamist, ja hindab siseriiklike õigusaktide mõju. Komisjon esitab [viis aastat pärast ülevõtmise tähtpäeva] Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles hinnatakse seda, millises ulatuses on liikmesriigid võtnud uute normide järgimiseks vajalikke meetmeid ja milline on olnud nende meetmete mõju.

Käesolev ettepanek on täielikult kooskõlas rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni täiendava naiste ja lastega kaubitsemise ning muu inimkaubanduse ärahoidmise ja selle kuriteo eest karistamise protokolliga, mis võeti vastu 2000. aastal ning mille osalised on Euroopa Liit ja kõik selle liikmesriigid.

Inimkaubandusevastase direktiivi hindamisel leiti, et õiguslik vahend on kooskõlas asjakohaste ELi õigusaktidega. Kavandatud muudatused on kooskõlas liidu poliitiliste eesmärkidega ning eelkõige järgmisega:

Käesoleva ettepanekuga muudetakse inimkaubandusevastast direktiivi. Seetõttu on selle õiguslikud alused ELi toimimise lepingu artikli 82 lõige 2 ja artikli 83 lõige 1, mis on muudetud õigusakti õiguslikud alused.

Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei suuda liikmesriigid üksi käesoleva ettepaneku eesmärke piisaval määral saavutada ning need on paremini saavutatavad liidu tasandil. Kooskõlas ELi toimimise lepingu artikli 83 lõikega 1 ja inimkaubandusevastase direktiivi kehtivate sätetega on liikmesriikidel õigus võtta vastu või säilitada liidu õiguses sätestatust rangemaid meetmeid.

Inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset käsitlev kehtiv õigusraamistik nähti ette liidu tasandil kõigepealt nõukogu raamotsusega 2002/629/JSK 17 ja seejärel inimkaubandusevastase direktiiviga. Liikmesriigid ei suuda iseseisvalt tegutsedes praegust raamistikku parandada. Käesoleva ettepaneku mõju hindamise raames kontrolliti põhjalikult subsidiaarsuse põhimõte järgimist. Inimkaubanduse piiriülene mõõde avaldub ohvrite kodakondsuses ja kuritegusid toime panevate kuritegelike võrgustike tegutsemisviisides. Hindamise käigus kogutud andmed näitavad, et ELis oli 43 % ohvritest kolmandate riikide kodanikud, kellega kaubitsesid sageli kolmandate riikide kodanikud. Piiriülene mõõde kajastub ka Europoli toetusel korraldatud operatsioonide ja hoogtegevuspäevade arvu suurenemises ning Eurojustis registreeritud inimkaubandusjuhtumite arvu suurenemises üle 50 % alates 2015. aastast. Inimkaubandusega seotud süütegude eri elemendid võivad olla seotud erinevate liikmesriikide ja/või kolmandate riikidega. Selleks et kuritegudele tulemuslikumalt reageerida, tuleb piiriülese õiguskaitse- ja õigusalase koostöö huvides ühtlustada siseriiklikud õigusaktid ja süstemaatiliselt vahetada häid tavasid. Sellest tulenevalt põhineb riikidevaheline koostöö üha enam erinevates kuritegevuse valdkondades kehtivatel ühistel ELi normidel, mis peaksid jätkuvalt hõlmama inimkaubandust.

ELi meetmeid nõuab ka kuritegevuse internetimõõtme suurem tähtsus. Internet, sotsiaalmeedia ja veebiplatvormid annavad inimkaubitsejatele võimaluse värvata, kontrollida, transportida ja ära kasutada ohvreid, üle kanda kasumit ja jõuda kasutajateni kõikjal ilma piiri ületamata ning jääda ekraani taga kaitstuks. Liidu tasandi meetmed võimaldavad liikmesriikide õiguskaitseasutustel tulemuslikumalt uurida süütegusid, mis on toime pandud tehnoloogiat kasutades, ja esitada nende eest süüdistusi ning vahetada muu hulgas digitaalsete tõendite kogumise ja finantsuurimiste kohta teavet ja jagada parimaid tavasid.

Kavandatud muudatused piirduvad sellega, mis on vajalik selleks, et tugevdada inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust käsitlevat ELi raamistikku ning kaitsta inimkaubanduse ohvreid. Need ei lähe nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale. Ettepanek tugineb juba kehtivatele normidele, mis on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Selliste alternatiivsete meetmete üksikasjalik kirjeldus, mida oleks võinud võtta käesoleva ettepaneku eesmärkide saavutamiseks, on lisatud mõjuhinnangus.

Selleks et tõkestada ärakasutamise vorme, mida inimkaubandusevastases direktiivis praegu ei nimetata, tehakse ettepanek sõnaselgelt lisada direktiivi sundabielud ja ebaseaduslik lapsendamine. Direktiivi põhjendustes juba nimetatud ärakasutamise vormide kavandatavat lisamist peetakse proportsionaalseks vastuseks muudel eesmärkidel kui seksuaalne ja tööalane ärakasutamine toimuva inimkaubanduse juhtumite osakaalu suurenemisele.

Inimkaubandusevastase direktiivi praeguste sätetega, mis ei tee vahet internetis või mujal toime pandud süütegudel, kaudselt juba reguleeritakse kuritegevuse internetimõõdet. Tehakse ettepanek sõnaselgelt märkida, et inimkaubandusega seotud süütegude tahtlik toimepanemine, vahendid ja eesmärk peaksid hõlmama info- ja kommunikatsioonitehnoloogia vahendusel toimepandud tegusid. Selle muudatuse eesmärk on tugevdada kriminaalõiguslikke meetmeid, et reageerida ühele suurimale muutusele kõnealuse kuritegevusvaldkonna ohtude hulgas pärast direktiivi vastuvõtmist. Karistuste tase jääb samaks kui tavaliste süütegude puhul, kuid liikmesriikidel ei takistata siiski rangema sanktsioonirežiimi kehtestamist.

Juriidilistele isikutele määratavate karistuste kohta tehakse ettepanek kehtestada tavaliste süütegude eest kohustuslikud sanktsioonid, millega jäetakse süüdlane ilma riiklike hüvitiste, abi või toetuste saamise õigusest ja nähakse ette süüteo toimepanekuks kasutatud üksuste ajutine või lõplik sulgemine. Need sanktsioonid kuuluvad kehtiva inimkaubandusevastase direktiiviga kehtestatud vabatahtliku sanktsioonirežiimi hulka. Artikli 4 lõikes 2 sätestatud raskendavatel asjaoludel toime pandud süütegude eest on kehtestatud täiendav kohustuslik sanktsioonirežiim, mis hõlmab ajutist või alalist ettevõtluskeeldu, kohtuliku järelevalve alla võtmist ja sundlõpetamist. Need sanktsioonid on samuti osa kehtivas inimkaubandusevastases direktiivis juriidiliste isikute suhtes kohaldatavatest vabatahtlikest sanktsioonidest. Need meetmed võimaldavad karmistada õigusasutuste tegevust inimkaubandusega seotud õigusrikkumiste korral, mille on toime pannud juriidiline isik, ning nendega nähakse samal ajal ette selline proportsionaalne lähenemisviis sanktsioonidele, mis põhineb kõigi meetmete kohustuslikul ülevõtmisel, kuid mis tähendab, et raskendavatel asjaoludel toime pandud süüteo eest määratakse rangem karistus kui tavalise süüteo eest.

Siseriiklike õigus- ja haldusnormidega riikliku suunamismehhanismi ametlikku loomist peetakse miinimummeetmeks tuvastatud ohvrite edasisuunamise tõhustamiseks, kuna see tugineb inimkaubandusevastase direktiivi artikli 11 lõike 4 kohasele varasemale kohustusele, mille kohaselt peavad liikmesriigid koostöös asjaomaste tugiorganisatsioonidega looma asjakohase mehhanismi, et tuvastada ohvrid varakult, neid abistada ja toetada. Suunamismehhanismide ametlikuks muutmise eesmärk on parandada varajast tuvastamist ning kiiret suunamist abi- ja tugiteenuste juurde. Selleks et muuta see meede tulemuslikumaks, peavad liikmesriigid määrama riikliku kontaktasutuse, mis vastutab pädevate teenistuste kindlaksmääramise ning ohvrite suunamise koordineerimise eest riiklikul ja ELi tasandil.

Muudatusettepanek, millega kriminaliseeritakse ärakasutatu teenuste kasutamine, mida tehakse teades, et teenust osutav isik on inimkaubandusega seotud süüteo ohver (st ärakasutatu teenuste teadlik kasutamine), on proportsionaalne seadusandlik meede, mille eesmärk on inimkaubandust tulemuslikumalt tõkestada ja selle vastu võidelda, vähendades nõudlust kooskõlas inimkaubandusevastase direktiivi eesmärkidega. Liikmesriigid võivad võtta vastu rangemad lähenemisviisid ärakasutatu teenuste kasutamisele, võttes samal ajal arvesse, et nõudluse vähendamise meetmed ei piirdu üksnes kriminaalõiguslike meetmetega, vaid hõlmavad ka muid kui seadusandlikke meetmeid kooskõlas inimkaubandusevastase direktiiviga, st haridus-, koolitus- ja teavitusüritusi ning teadlikkuse suurendamise kampaaniaid, samuti teadus- ja haridusprogramme.

Iga-aastase andmekogumise nõue on miinimummeede, mille eesmärk on parandada teabe ja statistika kogumist riiklikul ja liidu tasandil. Selle meetmega lühendataks aruandlusperiood kahelt aastalt ühele aastale ja tagataks ajakohane järelevalve, mille teostamist ei takista andmete kogumise aruandeperioodi lõpu ja aruande avaldamise vaheline aeg (praegu kaks aastat). Muudatusettepanekus sisalduvad andmete miinimumkategooriad vastavad nendele, mida komisjon praegu iga kahe aasta tagant kogub.

Käesoleva ettepanekuga muudetakse inimkaubandusevastast direktiivi ja seega on tegemist direktiiviga.

Käesoleva ettepaneku eesmärki parandada olemasolevat raamistikku, mis võimaldab tõkestada inimkaubandust ja selle vastu võidelda ning kaitsta selle kuriteo ohvreid, ei ole võimalik saavutada muude õiguslike ega operatiivvahendite abil.

Komisjon korraldas inimkaubandusevastase direktiivi hindamise, mis oli üks peamisi meetmeid, mis oli ette nähtud inimkaubanduse vastu võitlemise ELi strateegias 2021–2025 18 . Hindamine põhines Eurostati kogutud 2013.–2020. aasta andmetel, inimkaubandusevastase direktiivi siseriiklikku õigusesse ülevõtmise aruandel ja direktiivi rakendamisel liikmesriikides, avalikul konsultatsioonil, teabevahetusel ELi asutuste, liikmesriikide ja muude sidusrühmadega, rahvusvaheliste ja piirkondlike organisatsioonide avaldatud või esitatud aruannetel ja dokumentidel.

Hindamise käigus leiti, et inimkaubandusevastane direktiiv on olnud tõhus inimkaubanduse tõkestamisel ja selle vastu võitlemisel ning aidanud paremini kaitsta selliste kuritegude ohvreid. Samuti leiti, et direktiiv on tõhus selle vastuvõtmise, ülevõtmise ja rakendamisega kaasnevate kulude seisukohast. Seda peeti sidusaks kogu asjakohase ELi ja rahvusvahelise tegevusega. Hindamisel rõhutati ELi lisaväärtust piiriülese koostöö parandamisel, sealhulgas ELi asutustega tehtava koostöö parandamisel. Direktiivi eesmärgid on endiselt asjakohased. Siiski tuleb veel tegeleda mitme probleemiga ja arvestada muutunud olukorda.

Hinnangus märgiti, et pärast direktiivi vastuvõtmist muutunud olukord on inimkaubandust märkimisväärselt mõjutanud. Tehnoloogia areng ja sotsiaalmeedia levik on loonud inimkaubitsejatele uusi võimalusi värvata ohvreid internetis, teostada nende üle kaugkontrolli ja jõuda ekspluateerivat materjali laialdaselt levitades suure kasutajaskonnani. COVID-19 pandeemia põhjustatud majanduslangus ja energiakriis võivad suurendada nõudlust odava tööjõu ja seksuaalteenuste järele, see aga omakorda soodustab tööalast ja seksuaalset ärakasutamist. Sõjad, eelkõige Venemaa sõjaline agressioon Ukraina vastu, suurendavad inimkaubitsejate võimalusi kasutada ära oma riigist põgenevate inimeste, eelkõige naiste ja laste kaitsetut olukorda.

Kuna olukord on muutunud, tehti hindamise käigus kindlaks parandamist vajavad õigusraamistiku valdkonnad. Nende hulka kuuluvad selliste ärakasutamise vormide tõkestamine, mida ei ole inimkaubandusevastases direktiivis sõnaselgelt nimetatud, selle kuriteo internetimõõtme käsitlemine, tõhusamate kriminaalõiguslike meetmete võtmine juriidiliste isikute toimepandud süütegude korral, nõudluse ulatuslikum vähendamine, ohvrite varajane tuvastamine ja andmete kogumine.

Komisjoni eesmärk on olnud tagada sidusrühmade laialdane osalus kogu käesoleva algatuse poliitikatsüklis mitmete sihipäraste konsultatsioonide kaudu (kahepoolsed kontaktid, kohtumised sidusrühmadega, kirjalikud konsultatsioonid). Konsulteeriti liikmesriikide ja nende ametiasutuste esindajatega, samuti inimkaubandust käsitlevate riiklike raportööride või samaväärsete mehhanismide ELi võrgustiku raames; Euroopa Parlamendi esindajatega; ELi asutustega, eelkõige Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol), Euroopa Liidu Kriminaalõigusalase Koostöö Ameti (Eurojust), Euroopa Liidu Õiguskaitsekoolituse Ameti (CEPOL), Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti (FRA), Euroopa Liidu Varjupaigaameti (EUAA), Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Ameti (Frontex), Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi (EIGE) ja Euroopa Tööjõuametiga (ELA); selliste asjaomaste piirkondlike ja rahvusvaheliste organisatsioonide esindajatega, kes tegutsevad inimkaubandusevastaste meetmete valdkonnas; selliste kodanikuühiskonna organisatsioonide esindajatega, kes tegutsevad inimkaubandusevastaste meetmete valdkonnas, sealhulgas ELi kodanikuühiskonna inimkaubandusevastase platvormi kaudu.

Komisjon korraldas ka avaliku konsultatsiooni, et koguda teavet, tõendeid ja seisukohti inimkaubandusevastase direktiivi rakendamise ja hindamise kohta. Andmed koguti küsimustiku kaudu, mis puudutas inimkaubandusevastase direktiivi hindamist ja selle võimalikku läbivaatamist. Lisaks 75 eraldi saadetud arvamusele saadi 124 vastust.

Käesolev ettepanek põhineb tõenditel, mis on kogutud hindamise ja mõju hindamise käigus, sealhulgas inimkaubandusteemalistel konsultatsioonidel liikmesriikide pädevate asutuste ja ekspertidega. Konsultatsioonidel osalesid riiklikud raportöörid ja samaväärsed mehhanismid, õiguskaitse- ja kohtuasutused, sotsiaalteenuste eest vastutavad riiklikud asutused, ELi asutused, rahvusvahelised organisatsioonid, kodanikuühiskonna organisatsioonid, tööandjate ühendused ja eksperdid, sealhulgas akadeemilistest ringkondadest.

Ettepanekus võetakse arvesse asjakohast teabevahetust ja uuringute tulemusi, mille on läbi viinud piirkondlikud ja rahvusvahelised organisatsioonid ning inimkaubandusevastase võitluse valdkonnas tegutsevad valitsusvälised organisatsioonid, nagu on osutatud seletuskirjas 20 .

Käesolevale ettepanekule lisatud mõjuhinnang põhineb komisjoni korraldatud hindamise tulemustel. Selles on kaalutud järgmisi võimalusi:

Mõjuhinnangus leiti, et kolmas variant – seadusandlike ja muude kui seadusandlike meetmete kombinatsioon – annaks praeguse raamistiku tulemuslikumaks muutmisel paremaid tulemusi kui ainult üht tüüpi meetmed.

Selleks et muuta tulemuslikumaks kriminaalõigussüsteemi tegevust inimkaubandusele reageerimisel, sealhulgas piiriüleses kontekstis, on kindlaks määratud kolm seadusandlikku meedet: i) direktiivis internetimõõtmele sõnaselge osutamine; ii) ärakasutamise vormide loetelus sõnaselgelt sundabielule ja ebaseaduslikule lapsendamisele viitamine; iii) juriidilistele isikutele kahe kohustusliku sanktsioonirežiimi kehtestamine: neist üks on ette nähtud karistamiseks tavaliste süütegude eest ja teine raskendavatel asjaoludel toime pandud süütegude eest. Tehti kindlaks ka muud kui seadusandlikud meetmed: i) komisjoni ja internetiettevõtjate vahelise koostöö edendamine ELi internetifoorumi raames ning ii) inimkaubanduse vastu võitlemisele spetsialiseerunud prokuröridest koosneva teemarühma loomine.

Inimkaubanduse ohvritele piisava abi, toetuse ja kaitse tagamiseks on kindlaksmääratud seadusandliku meetmega liikmesriikidele ette nähtud kohustus kehtestada ametlik riiklik suunamismehhanism ning luua riiklik kontaktasutus ohvrite suunamiseks asjakohaste kaitse-, abi- ja tugiteenuste juurde. Sellega kaasneb muu kui seadusandlik meede töötada välja riiklike suunamismehhanismide miinimumnõuete suunised.

Selleks et vähendada nõudlust teenuste järele, mis soodustavad kõiki ärakasutamise vorme, on kindlaksmääratud seadusandlik meede ärakasutatu teenuste kasutamise kriminaliseerimine juhul, kui ollakse teadlik, et teenust osutav isik on inimkaubandusega seotud süüteo ohver. Kooskõlas tervikliku lähenemisviisiga nõudluse vähendamisele täiendatakse seda muu kui seadusandliku meetmega, mis on kogu ELi hõlmav teadlikkuse suurendamise kampaania, mille eesmärk on vähendada nõudlust, mis soodustab inimkaubandust.

Selleks et täita horisontaalset eesmärki tagada piisav tõkestamine ja avastamine ning parandada inimkaubanduse jälgimist ELis, on kindlaksmääratud seadusandliku meetme puhul vaja igal aastal inimkaubanduse kohta andmeid koguda. Sellega kaasnevad kaks muud kui seadusandlikku meedet: i) ELis inimkaubandust käsitlevate andmete kogumise suuniste väljatöötamine ning ii) inimkaubanduse vastu võitlemise teadmus- ja eksperdikeskuse loomine.

Eespool esitatud eelistatud variandi eesmärk on parandada liikmesriikide suutlikkust võidelda tõhusamalt inimkaubanduse vastu, eelkõige ohtude ja suundumuste vastu, mis on tekkinud või muutunud pärast inimkaubandusevastase direktiivi vastuvõtmist. Käesolevas muudatusettepanekus sisalduvad ühised ja ühtlustatud normid peaksid tõhustama piiriülest koostööd süütegude uurimisel, nende eest süüdistuste esitamisel ning inimkaubanduse ohvrite abistamisel ja toetamisel. Seadusandlike muudatustega kaasnevate muude kui seadusandlike meetmete eesmärk on veelgi toetada liikmesriike direktiivi ja inimkaubanduse vastu võitlemise ELi strateegia 2021–2025 rakendamisel.

Kooskõlas komisjoni õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmiga tuleks kõigi algatustega, mille eesmärk on vaadata läbi kehtivad ELi õigusaktid, püüelda lihtsustamise poole ja püüda saavutada seatud poliitikaeesmärke tõhusamalt (st vähendades tarbetuid regulatiivseid kulusid ja liikmesriikide halduskoormust). Mõjuhinnangus on jõutud järeldusele, et kavandatavas direktiivis sätestatud meetmetel oleks piiratud koormus, mille kaaluks üles kavandatud meetmete positiivne mõju.  

Direktiivi kavandatud sihipäraste muudatuste eesmärk on parandada liikmesriikide suutlikkust võidelda tõhusamalt inimkaubanduse vastu, eelkõige ohtude ja suundumuste vastu, mis on tekkinud või muutunud pärast direktiivi vastuvõtmist. Algatusega ühtlustatakse veelgi inimkaubandust käsitlevaid õigusnorme kõigis liikmesriikides. Uued normid peaksid parandama piiriülest koostööd uurimiste ja süüdistuste esitamise ning ohvrite abistamise ja toetamise valdkonnas. 

Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõikes 1 on sätestatud, et liit tunnustab põhiõiguste hartas sätestatud õigusi, vabadusi ja põhimõtteid. Harta artikliga 5 keelatakse sõnaselgelt orjus, sunniviisiline töö ja inimkaubandus.

Kavandatud meetmed sisaldavad õigusnorme, et asjakohaselt reageerida kõnealuse kuriteoga seotud ohtudele ning aidata ohvreid toetada ja kaitsta. Täiendavate ärakasutamise vormide sõnaselge lisamine, kuriteo rahvusvahelist mõõdet käsitlevad sätted, juriidiliste isikute suhtes kohaldatavad sanktsioonid ja ärakasutatu teenuste teadliku kasutamise kriminaliseerimine on suunatud inimkaubanduse tõhusamale tõkestamisele. Nende sätete ja riiklike suunamismehhanismide ametlikuks muutmise eesmärk on laiendada inimkaubanduse ohvrite kaitset. Ohvrite kaitse mõjutab muid põhiõigusi, nagu inimväärikuse kaitse, õigus isikupuutumatusele, piinamise ning ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise keeld ning õigus vabadusele ja turvalisusele.

Seadusandlikke meetmeid analüüsiti nõuetekohaselt ja neile anti positiivne hinnang ka lapse õiguste, lapstööjõu kasutamise keelu, puuetega inimeste õiguste, varjupaigaõiguse, tagasi- ja väljasaatmise või väljaandmise lubamatuse, mittediskrimineerimise põhimõtte ning naiste ja meeste võrdõiguslikkuse seisukohast.

Sätteid, millega kehtestatakse uued süüteod või sanktsioonid või muudetakse kuriteo määratlust, analüüsiti põhjalikult, et võtta arvesse õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele, süütuse presumptsiooni ja kaitseõigust, kuritegude ja karistuste seaduslikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtet ning sama kuriteo korral mitmekordse kohtumõistmise ja karistamise keeldu.

Ettepanek ei mõjuta liidu eelarvet.

Käesoleva ettepaneku artikli 2 kohaselt peavad liikmesriigid jõustama käesoleva ettepaneku järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt [kaks aastat pärast direktiivi jõustumist] ning edastama komisjonile nende sätete teksti.

Komisjon jälgib ja hindab käesoleva ettepaneku mõju mehhanismide kaudu, mis juba toimivad vastavalt kehtivale direktiivile. Riiklikel raportööridel ja samaväärsetel mehhanismidel oleksid direktiivi artikli 19 kohaselt ka edaspidi samad ülesanded: mõõta inimkaubandusevastaste meetmete tulemusi, sealhulgas koguda tihedas koostöös selles valdkonnas tegutsevate asjaomaste kodanikuühiskonna organisatsioonidega statistikat, ning anda aru ELi inimkaubandusevastase võitluse koordinaatorile komisjoni iga kahe aasta tagant esitatava inimkaubandusevastases võitluses tehtud edusammude aruande raames. See hõlmaks käesoleva algatuse mõju jälgimist ja hindamist.  

Komisjon jätkab riiklike raportööride võrgustiku ja ELi kodanikuühiskonna inimkaubandusevastase platvormi iga kahe aasta tagant toimuvate kohtumiste korraldamist ning kohtumisi inimkaubandusevastase võitlusega tegelevate ELi asutustega. Need kohtumised aitavad ka jälgida ja hinnata algatuse mõju.  

Käesoleva ettepanekuga lisatakse süütegude hulka uued „süüteod seoses ärakasutatu teenuste kasutamisega, mida tehakse teades, et isik on inimkaubanduse ohver“. Artikli 23 lõike 3 kohaselt peab komisjon esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles hinnatakse seda, millises ulatuses on liikmesriigid võtnud uute normide järgimiseks vajalikke meetmeid ja milline on olnud nende meetmete mõju.

Käesoleva direktiivi nõuetekohase rakendamise tagamiseks oleks vaja selgitavat dokumenti, nt vastavustabeleid, nagu on nõutud Euroopa Kohtu otsuses kohtuasjas C-543/17. Õigusaktid, millega inimkaubandusevastane direktiiv üle võetakse, piirduvad harva üheainsa õigusaktiga, kuna sätted sisalduvad sageli erinevates siseriiklikes õigusaktides. Seepärast peavad liikmesriigid esitama selgitava dokumendi, milles edastatakse komisjonile käesoleva direktiivi ülevõtmisel vastu võetud sätete tekst, teave selle kohta, kuidas need sätted on seotud direktiivi 2011/36/EL ülevõtmiseks vastu võetud sätetega ja muude asjakohaste liidu poliitikavaldkondadega hõlmatud sätetega, nagu on osutatud käesoleva seadusandliku memorandumi 1. jaos.

Inimkaubandusevastases direktiivis tehakse järgmised muudatused.

Praegu on artikli 2 lõikega 3 ette nähtud ärakasutamise vormide mitteammendav loetelu, kuhu kuuluvad isiku kasutamine prostituudina või muud seksuaalse ärakasutamise vormid, sunniviisiline töö või pealesunnitud teenused, sealhulgas kerjamine, orjus või muud samalaadsed tingimused, sunnitöö, ärakasutamine kuritegelikuks tegevuseks või elundite eemaldamine.

Kogutud andmed näitavad, et inimkaubandusega seotud süüteod, mis on toime pandud muudel eesmärkidel kui seksuaalne ja tööalane ärakasutamine, on pärast direktiivi vastuvõtmist pidevalt lisandunud ja nende süütegude ohvrid moodustasid 2020. aastal 11 % kõigist ohvritest ELis. Kuigi artikli 2 lõikes 3 esitatud loetelu ei ole ammendav, sest see on ärakasutamise vormide miinimumloetelu, ja hoolimata asjaolust, et põhjenduses 11 selgitatakse, et määratlus hõlmab inimkaubandust muul eesmärgil, nagu ebaseaduslik lapsendamine või sundabielu, on liikmesriigid kaldunud piirama selle sätte ülevõtmist ja viidanud üksnes artikli 2 lõikes 3 sõnaselgelt nimetatud ärakasutamise vormidele.

Võttes arvesse andmeid, mis on kogutud muul kui seksuaalse ja tööalase ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse kohta, teeb komisjon ettepaneku lisada sundabielud ja ebaseadusliku lapsendamise sõnaselgelt artikli 2 lõikes 3 esitatud mittetäielikku ärakasutamise vormide loetellu. See annab liikmesriikide õigussüsteemidele ning nende õiguskaitse- ja õigusasutustele paremad vahendid, et võidelda tulemuslikult nende kahe ärakasutamise vormi eesmärgil toimuva inimkaubandusega.

Direktiivis määratletud inimkaubandusega seotud süütegude elemendid hõlmavad tahtlikke tegusid ja artikli 2 lõikes 1 sätestatud vahendeid ning artikli 2 lõikes 3 sätestatud ärakasutamise vorme. Praegused sätted ei viita sellele, kas need elemendid peavad ilmnema internetis või päriselus, et teo saaks kriminaliseerida ja määrata selle eest karistuse.

Kõik sidusrühmad, sealhulgas õiguskaitseasutused, rahvusvahelised ja kodanikuühiskonna organisatsioonid, on väga mures selliste inimkaubandusega seotud süütegude arvu suurenemise pärast, mis on toime pandud või mille toimepanemist on soodustatud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia vahendusel. Need pakuvad platvormi tahtlikele tegudele (isikute värbamine, neile transpordi korraldamine või pakkumine, üleviimine, varjamine või vastuvõtmine, sealhulgas ohvri üle saavutatud kontrolli vahetamine või üleandmine), vähemalt mõne vahendi kasutamisele (sund, kelmus, pettus, võimu või kaitsetu seisundi kuritarvitamine või teise isiku üle kontrolli omava isiku nõusoleku saavutamiseks raha või hüvitiste andmine või saamine) või mõnele ärakasutamisvormile (eelkõige seksuaalse ärakasutamine).

Komisjon teeb ettepaneku lisada sel eesmärgil uus artikkel 2a, kus sõnaselgelt märgitakse, et artikli 2 lõikes 1 osutatud tahtlikud teod ja vahendid ning artikli 2 lõikes 3 määratletud ärakasutamine hõlmavad info- ja kommunikatsioonitehnoloogia vahendusel toimepandud tegusid. Sellega tagatakse, et inimkaubandusega seotud süütegude iga elemendi puhul võetakse arvesse kuriteo internetimõõdet.

Praegu on artiklis 6 sätestatud, et liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et inimkaubandusega seotud süüteo eest vastutusele võetud juriidilise isiku suhtes kohaldatakse tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid sanktsioone, mille hulka kuuluvad kriminaalõiguslikud ja muud trahvid. Artiklis 6 on lisatud, et sellised sanktsioonid võivad hõlmata viit meedet, mille ülevõtmine on liikmesriikidele vabatahtlik: a) riiklike hüvitiste või abi saamise õigusest ilmajätmine; b) ajutine või alaline ettevõtluskeeld; c) kohtuliku järelevalve alla võtmine; d) sundlõpetamine; e) süüteo toimepanekuks kasutatud üksuste ajutine või lõplik sulgemine.

Kõnealuse artikli ülevõtmise hindamine näitab, et kuigi kõikides liikmesriikides on kehtestatud kriminaalõiguslikud või muud trahvid (kooskõlas sätte kohustusliku osaga), on vaid vähesed liikmesriigid üle võtnud kõik vabatahtlikud meetmed, enamik liikmesriike on üle võtnud vaid mõned neist ja mitu liikmesriiki ei ole neid üle võtnud. Komisjon leiab, et on äärmiselt oluline tõhustada nende juriidiliste isikute suhtes võetavaid meetmeid, kelle huvides pannakse toime inimkaubandusega seotud süüteod. Kohustusliku režiimi vastuvõtmine tugevdab meetmete kriminaalõiguslikku aspekti. Samal ajal on vaja vastu võtta proportsionaalne lähenemisviis kooskõlas praeguse artikliga 6.

Seepärast teeb komisjon ettepaneku muuta artiklit 6, ning sätestada, et vabatahtlike sanktsioonide loetelu asemel tähendab tõhus, proportsionaalne ja hoiatav sanktsioon vajaduse korral riiklike hüvitiste, abi või toetuste saamise õigusest ilmajätmist ning süüteo toimepanekuks kasutatud üksuste ajutist või lõplikku sulgemist. Seda režiimi kohaldatakse juhul, kui juriidilist isikut peetakse vastutavaks inimkaubandusega seotud tavalise süüteo eest. Toetuste saamise õigusest ilmajätmise lisamine täiendab ja laiendab praegust vabatahtlikku karistuste loetelu, et vältida olukorda, kus inimkaubandusega seotud süütegudes süüdi mõistetud juriidilised isikud saavad sellist liiki riiklikku abi.

Lõige 2 lisatakse juhuks, kui juriidiline isik võetakse vastutusele süüteo eest, mis on toime pandud artikli 4 lõikes 2 nimetatud raskendavatel asjaoludel. Sellistel juhtudel hõlmavad juriidilisele isikule vajaduse korral kohaldatavad sanktsioonid järgmist: ajutine või alaline ettevõtluskeeld, kohtuliku järelevalve alla võtmine, sundlõpetamine.

Selle lähenemisviisiga soovib komisjon muuta juriidilistele isikutele kohaldatavad sanktsioonid kohustuslikuks, et tugevdada inimkaubandusega seotud juriidiliste isikute suhtes võetavaid kriminaalõiguslikke meetmeid. Selles kasutatakse samu meetmeid, mis on praeguses artiklis 7 vabatahtlikud. See lähenemisviis tagab proportsionaalsuse, kuna sellega nähakse ette kaks ranget sanktsiooni tavaliste süütegude eest ja kolm veel karmimat sanktsiooni raskendavatel asjaoludel toime pandud süütegude eest. Sõna „vajaduse korral“ lisamine enne kahte sanktsioonirežiimi tagab, et järgitakse proportsionaalsuse põhimõtet ja liikmesriikide õigusasutuste kaalutlusõigust.

Praegu nõutakse artikli 11 lõikes 4, et liikmesriigid võtaksid vajalikud meetmed, et luua koostöös asjaomaste tugiorganisatsioonidega nõuetekohased mehhanismid ohvrite varajaseks tuvastamiseks, toetamiseks ja abistamiseks. Neid nimetatakse ka suunamismehhanismideks.

2020. aastal teatas komisjon, et peaaegu kõik liikmesriigid olid sellised ametlikud või mitteametlikud mehhanismid kasutusele võtnud 23 . Need on liikmesriikides väga erinevad. Erinevused struktuuris ja tavades võivad takistada või aeglustada ohvrite suunamist asjakohaste kaitse-, abi- ja tugiteenuste juurde, eriti piiriüleses olukorras, kui ohver tuvastatakse riigis, mis ei ole riik, kus teda ära kasutati, või kui teda kasutatakse ära rohkem kui ühes riigis. Komisjon teeb ettepaneku, et liikmesriigid looksid õigus- ja haldusnormidega ametlikult riiklikud suunamismehhanismid ning määraksid riiklikud kontaktpunktid ohvrite suunamiseks. Selle nõude lisamiseks muudetaks artikli 11 lõiget 4.

Käesoleva ettepanekuga ühtlustatakse eeldatavasti veelgi riiklike suunamismehhanismide toimimist, et parandada ohvrite suunamist piiriüleste juhtumite korral. Lisaks töötatakse välja riiklike suunamismehhanismide miinimumnõuete suunised, mis aitavad veelgi ühtlustada nende struktuuri ja tavasid. Artikli 11 lõike 4 muutmine on ka esimene samm Euroopa suunamismehhanismi loomiseks kooskõlas inimkaubanduse vastu võitlemise ELi strateegiaga aastateks 2021–2025.

Praegu nõutakse artikli 18 lõikes 4, et liikmesriigid kaaluksid meetmete võtmist, et kriminaliseerida ärakasutatu teenuste kasutamine, mida tehakse teades, et teenust osutav isik on inimkaubandusega seotud süüteo ohver. See on vabatahtlik säte, mida liikmesriigid ei olnud kohustatud üle võtma.

Kuigi selline lähenemisviis võimaldas liikmesriikidele paindlikkust, ulatub selle sätte ülevõtmine täielikust ülevõtmata jätmisest kuni ülevõtmiseni, mis piirdub teatavate ärakasutamise vormidega, ning täielikust ülevõtmisest rangemate meetmete vastuvõtmiseni. Selline ühtlustamata jätmine võib mõjutada erinevaid lähenemisviise kasutavate liikmesriikide piiriülest koostööd. Lisaks leiti mõjuhinnangus, et nõudluse vähendamiseks võetavad meetmed võivad hõlmata sammu edasi kriminaalõiguslikus reageerimises. Nõudlusele keskendumine peaks vähendama juhtumite ja ohvrite arvu ning olema suunatud valdkondadele, mis soodustavad kõiki ärakasutamise vorme. Direktiivi hindamine on näidanud, et 19 liikmesriiki on vastu võtnud õigusaktid, millega kriminaliseeritakse inimkaubanduse ohvrite teenuste teadlik kasutamine kõikide ärakasutamise vormide korral, 24 või õigusaktid, millega otseselt või kaudselt kriminaliseeritakse seksuaalse ärakasutamise ohvrite teenuste teadlik kasutamine 25 .

Komisjon teeb ettepaneku kohustada liikmesriike kriminaliseerima ärakasutatu teenuste kasutamise, mida tehakse teades, et teenust osutav isik on inimkaubandusega seotud süüteo ohver. Selleks jäetakse välja artikli 18 lõige 4 ja lisatakse uus artikkel 18a, mille tekst on sama kui praeguse artikli 18 lõike 4 tekst, kuid puudub võimalus, mis lubaks liikmesriikidel kaaluda kriminaliseerimist.

Eeldatakse, et selle seadusandliku muudatusega ühtlustatakse veelgi kriminaalõiguslikke meetmeid, mis vähendavad nõudlust, sealhulgas nõutakse liikmesriikidelt uute normide kohaldamist kõigi ärakasutamise vormide suhtes, ning see mõjutab positiivselt koostööd piiriüleste juhtumite puhul.

Lõikes 2 nõutakse, et liikmesriigid võtaksid vajalikud meetmed tagamaks, et ärakasutatu teenuste teadliku kasutamise eest määratakse tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused ja sanktsioonid.

Kavandatava artikli 23 lõikega 3 kehtestatakse komisjonile nõue esitada Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruanne, milles hinnatakse seda, millises ulatuses on liikmesriigid võtnud vajalikke meetmeid, et järgida ärakasutatu teenuste teadlikku kasutamist puudutavaid uusi norme, ja milline on olnud nende meetmete mõju. Aruanne esitatakse [viis aastat pärast ülevõtmise tähtaega]. Sellega tagatakse asjakohane hindamine ja aruandlus komisjoni kavandatud meetmete kohta pärast piisavat ajavahemikku, mis võimaldab analüüsida uute normide ülevõtmist ja mõju.

Praegu on artiklis 19 sätestatud, et riiklike raportööride ja samaväärsete mehhanismide ülesanne on koguda statistikat ja esitada aruandeid Euroopa Komisjoni kaks korda aastas inimkaubanduse vastases võitluses tehtud edusammude kohta esitatava aruande raames. ELi tasandil kogutakse vastavalt artiklitele 19 ja 20 andmeid iga kahe aasta tagant.

Direktiivi hindamine näitas siiski, et andmete kogumisel esineb endiselt olulisi lünki, eelkõige andmetes kriminaalõiguse näitajate ja ärakasutatu teenuste kasutamisega seotud süütegude kohta, ning et asjakohane statistika avaldatakse sageli olulise hilinemisega pärast aruandeperioodi lõppu (tavaliselt umbes kaks aastat).

Seepärast teeb komisjon ettepaneku kehtestada nõue, et liikmesriigid koguksid ja esitaksid komisjonile inimkaubanduse kohta andmeid igal aastal, kasutades selleks uut artiklit 19a, milles täpsustatakse näitajad, mida andmete kogumine hõlmab. Selle esimeses lõigus sätestatakse liikmesriikide kohustus koguda andmeid, et jälgida oma süsteemide tulemuslikkust võitluses inimkaubandusega seotud süütegude vastu. Lõikes 2 täpsustatakse minimaalsed näitajad, mida andmete kogumine peaks hõlmama (registreeritud ohvrite arv; artiklis 2 ja kavandatavas artiklis 18a osutatud süütegude kahtlusaluste arv, selliste isikute arv, kellele on esitatud süüdistus ja süüdimõistetute arv) ning andmejaotuse üksikasjalikkuse tase.

Lõikes 3 sätestatakse, et liikmesriigid edastavad komisjonile igal aastal 1. juuliks komisjoni ettenähtud standardvormingus lõikes 2 osutatud statistilised andmed eelmise aasta kohta. Statistika kättesaadavuse kiirendamiseks tuleks artiklit 19a kohaldada alates muutmisdirektiivi jõustumise kuupäevast.