EUROOPA KOMISJON

Brüssel,10.10.2022

COM(2022) 517 final

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

Väärtpaberistamise määruse toimimise kohta

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

Väärtpaberistamise määruse toimimise kohta

Sisukord

1.    Sissejuhatus    

2.    Turu areng    

3.    Määruse mõju    

4.    Riski säilitamine    

5.    Hoolsuskohustus ja läbipaistvus    

6.    Eraväärtpaberistamine    

6.1. Eraväärtpaberistamiste arvu ebaproportsionaalne kasv    

6.2. Piisav teave investoritele ja järelevalveasutustele eraväärtpaberistamiste kohta    

6.3. Eraväärtpaberistamise määratlus    

7.    Standardväärtpaberistamise samaväärsus    

8.    Kestlik väärtpaberistamine    

9.    Kolmandate isikute tehtav standardväärtpaberistamise kriteeriumide kontroll    

10.    Väärtpaberistamise eriotstarbelised ettevõtjad    

11.    Jurisdiktsiooniline kohaldamisala    

11.1. Müügipoole kohustused    

11.2. Ostupoole kohustused – avalikustatava teabe kättesaadavus    

11.3. Ostupoole kohustused – alternatiivse investeerimisfondi valitsejast investorid    

12. Väärtpaberistamise järelevalve    

13. Väärtpaberistamiste usaldatavusnõuetekohane käsitlus    

14. Kokkuvõte    

1.Sissejuhatus 

Väärtpaberistamine on protsess, mille käigus teisendatakse mitteasendatavad laenud või nendest tulenevad rahavood turukõlblikeks väärtpaberiteks. See vahend annab seega märkimisväärse panuse hästitoimivasse finantssüsteemi, mis rahastab tõhusalt reaalmajandust, kuna väärtpaberistamise tulemusena vabanevad pankadel bilansilised vahendid, mis võimaldavad neil anda ettevõtjatele, sealhulgas väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele, uusi laene. See on pankade kapitali, likviidsuse ja riskijuhtimise seisukohast tähtis vahend. Lisaks sellele annab väärtpaberistamine investoritele juurdepääsu uutele varaklassidele, pakkudes seega pikaajalistele investoritele mitmekesiseid investeerimisvõimalusi.

Ometi on väärtpaberistamisel veel 15 aastal pärast suurt finantskriisi tollest ajast saadud negatiivne maine, sest seda tajutakse keeruka rahastamisvahendina. On hästi teada, et nõrgalt reguleeritud väärtpaberistamine aitas olulisel määral kaasa Ameerika Ühendriikide kõrge riskisusega hüpoteeklaenude turu kriisile, mis levis kiiresti kogu ülemaailmses finantssüsteemis, põhjustades kaugeleulatuvaid tagajärgi maksumaksjatele ja ettevõtjatele nii ELis kui ka mujal.

Euroopa väärtpaberistamise turgudel ei esinenud selliseid probleeme nagu Ameerika Ühendriikide turgudel 1 . Sellest hoolimata vähenesid emiteerimine ja investeerimine ELi turgudel järsult. Suure finantskriisi möödudes leppisid keskpangad 2 ja paljud sidusrühmad kokku, et ELi väärtpaberistamise turg on vaja uuesti toimima saada. Seepärast võttis Euroopa Komisjon endale kohustuse ELi väärtpaberistamise turg turvalisel ja kestlikul alusel taastada. Komisjon leidis 2014. aasta Euroopa investeerimiskavas, et kvaliteetse väärtpaberistamise jaoks eduka turu loomine on üks viiest valdkonnast, kus on vaja viivitamata tegutseda, ning lisas asjaomase meetme kapitaliturgude liidu põhimeetmete loendisse 3 . 

Võetud poliitiliste kohustuste järelmeetmena tegi komisjon 2015. aastal ettepaneku võtta vastu terviklik õigusraamistik, mis koosneb uuest väärtpaberistamise määrusest ja väärtpaberistamise usaldatavusnõuetekohase käsitluse sihipärastest muudatustest.

Kaasseadusandjate, st Euroopa Parlamendi ja nõukogu läbirääkimised jõudsid lõpule 2017. aastal. Määrus (EL) 2017/2402 4 (edaspidi „väärtpaberistamise määrus“) ja määrus (EL) 2017/2401, millega muudetakse määrust (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta, jõustusid 1. jaanuaril 2019.

Väärtpaberistamise määrus tugineb mitmele juba kehtivale sättele, mida on kriisi tõttu osaliselt muudetud. Need sätted sisaldusid siiski hajutatult arvukates valdkondlikes, eri turuosaliste suhtes kohaldatavates õigusaktides, sealhulgas i) pankade suhtes kohaldatavas kapitalinõuete määruses, 5 ii) kindlustusandjate suhtes kohaldatavas Solventsus II direktiivis 6 ning iii) vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks loodud ettevõtjate (eurofondid) direktiivis 7 ja alternatiivsete investeerimisfondide valitsejate direktiivis, 8 mida kohaldatakse varade valitsejate suhtes. Väärtpaberistamise määrusega luuakse väärtpaberistamise tehingu peamiste osaliste jaoks ühtne ja ühtlustatud õigusraamistik. Need osalised on algsed laenuandjad, väärtpaberistamise tehingu algatajad, sponsorid, väärtpaberistamise eriotstarbelised ettevõtjad ja ELi väärtpaberistamise turul osalevad institutsionaalsed investorid. Lisaks sellele luuakse väärtpaberistamise määrusega tegelikku müüki hõlmava lihtsa, läbipaistva ja standarditud väärtpaberistamise 9 (edaspidi „standardväärtpaberistamine“) erinormid, et suurendada läbipaistvust ja vähendada turu keerukust.

Kapitaliturgude taastepaketis 10 rõhutati taas hästitoimiva väärtpaberistamise turu tähtsust reaalmajandusele piisavate laenude andmisel, et aidata ELi majandusel COVID-19 pandeemiast taastuda. Pakett sisaldas väärtpaberistamise määruse muudatusi, mille eesmärk on laiendada standardväärtpaberistamise korra kohaldamisala bilansilisele sünteetilisele väärtpaberistamisele 11 ja kõrvaldada viivisnõuete väärtpaberistamisel esinevad teatavad regulatiivsed takistused. 2021. aasta märtsis võtsid Euroopa Parlament ja nõukogu need muudatused vastu.

Uue väärtpaberistamise raamistiku jõustumisest on möödunud üle kolme aasta ja nagu kapitaliturgude liidu 2020. aasta tegevuskavas 12 teatati, tehakse käesolevas aruandes kokkuvõte turu arengust ja arutatakse õigusraamistiku olulisi aspekte. Selle aruandega täidetakse väärtpaberistamise määruse artikli 46 kohane komisjoni õiguslik volitus esitada Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruanne väärtpaberistamise määruse toimimise kohta, lisades sellele vajaduse korral seadusandliku ettepaneku. Samuti täidetakse sellega artikli 45a lõike 3 kohane õiguslik volitus anda kaasseadusandjatele aru kestliku väärtpaberistamise erinormide sätestamise kohta, tuginedes Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) asjakohasele aruandele. Käesolevas aruandes käsitletakse ka küsimusi, mis tõstatati Euroopa järelevalveasutuste 25. märtsi 2021. aasta arvamuses Euroopa Komisjonile jurisdiktsioonilise kohaldamisala kohta 13 (edaspidi „ühiskomitee arvamus“), ja pakutakse välja väärtpaberistamise määruse teatavate sätete õiguslikud tõlgendused. Ühtlasi võetakse selles arvesse komisjoni poolt 2019. aastal loodud kapitaliturgude liidu kõrgetasemelise foorumi soovitusi 14 .

Aruandes lähtutakse mitmest allikast, eelkõige Euroopa järelevalveasutuste ühiskomitee väärtpaberistamise allkomitee põhjalikust analüüsist, mis on avaldatud kahes dokumendis: i) väärtpaberistamise määruse rakendamist ja toimimist käsitlev 17. mai 2021. aasta aruanne 15 (edaspidi „ühiskomitee aruanne“) ning ii) ühiskomitee arvamus. Lisaks sellele korraldas komisjon suunatud avaliku konsultatsiooni, millele saadi 56 vastust (edaspidi „konsultatsioon“). Sellest olid huvitatud paljud nii ostu- kui ka müügipoole turuosalised, aga ka avaliku sektori asutused ja akadeemilised ringkonnad. Käesolevale aruandele on lisatud tagasisidearuanne, 16 mis sisaldab saadud vastuste üksikasjalikku kokkuvõtet.

Kooskõlas õiguslike volitustega keskendutakse käesolevas aruandes väärtpaberistamise õigusraamistiku aspektidele, mis on seotud väärtpaberistamise määrusega. Väärtpaberistamise usaldatavusnõuetekohase käsitluse küsimustes, mis on seotud pankade ja kindlustusandjatega, on Euroopa järelevalveasutuste ühiskomiteele esitatud nõuandetaotlus 17 ning komisjon hindab taotletud nõuannet pärast selle saamist. Käesolev aruanne ja selles esitatud järeldused ei välista mingil viisil komisjoni hinnangut ega võimalikke otsuseid, mis käsitlevad kehtiva usaldatavusnõuete täitmise korra sobivust.

Aruandes keskendutakse määruse toimimisele järgmistes valdkondades: i) riski säilitamise nõue; ii) hoolsuskohustuse ja läbipaistvuse nõuded; iii) eraväärtpaberistamise normid ja määratlus; iv) standardväärtpaberistamise samaväärsuskorra vajadus; v) kestliku väärtpaberistamise kord; vi) kolmandate isikute tehtav standardväärtpaberistamise kontroll ning vii) vajadus luua piiratud tegevusloaga pankade süsteem, et asendada praegune tegeliku müügiga väärtpaberistamise struktuur, mis põhineb väärtpaberistamise eriotstarbelistel ettevõtjatel. Samuti käsitletakse aruandes väärtpaberistamise määruse jurisdiktsioonilise kohaldamisalaga seotud küsimusi, mis tõstatati ühiskomitee arvamuses, ning esitatakse sellega seoses õiguslikud tõlgendused. Tuginedes ühiskomitee aruandele, hinnatakse käesolevas dokumendis järelevalve praegust olukorda ning antakse ülevaade käimasolevast ja tulevasest tööst väärtpaberistamise usaldatavusnõuetekohase käsitluse valdkonnas.

2.Turu areng

ELi väärtpaberistamise turu suurust on praegu keeruline usaldusväärselt ja põhjalikult hinnata. Väärtpaberistamise registrid saavad aja jooksul esitada avaliku väärtpaberistamise kohta täieliku ülevaate, kuid praegu on endiselt palju aktiivseid varasemaid, st enne 1. jaanuari 2019 sõlmitud tehinguid, mida ei ole vaja registritele teatada. Väärtpaberistamise registritele teatatud väärtpaberistamiste maht oli 6. aprillil 2022 ligikaudu 460 miljardit eurot, samas kui euroala avaliku väärtpaberistamise turu suurus (v.a kollateraliseeritud laenukohustused) oli 2021. aasta lõpus hinnanguliselt peaaegu 750 miljardit eurot. Lisaks puudub ametlik teave eraväärtpaberistamise turu täpse suuruse kohta, kuna sellistest tehingutest teatatakse praegu väärtpaberistamise registritele üksnes vabatahtlikkuse alusel ning järelevalveasutused ei ole seni selliseid andmeid süstemaatiliselt kogunud. Eraväärtpaberistamist käsitleva Euroopa võrdlusuuringu 18 kohaselt on selle turu kogumaht hinnanguliselt vähemalt 189 miljardit eurot. See hinnang hõlmab aga Ühendkuningriigi tehinguid.

Väärtpaberistamise tehingute jääk ELis vähenes 19 mitu aastat järjest, kuid pärast väärtpaberistamise määruse jõustumist 2019. aastal on see olnud turuhinnangute kohaselt stabiilne. Ajavahemikus 2015. aastast kuni 2021. aasta lõpuni vähenes jääk 11,9 %, kusjuures Ühendkuningriigi turu dünaamika oli sarnane, samal ajal kui Ameerika Ühendriikide väärtpaberistamise turg kasvas sel perioodil märkimisväärselt 20 . Peamine väärtpaberistamise liik on eluasemehüpoteekväärtpaberid, mis moodustasid 2021. aasta lõpus peaaegu 60 % ELi turust; sellele järgnes VKEde laenude, tarbijakrediidi ja autolaenudega tagatud väärtpaberistamine.

Alternatiivne andmeallikas on konsolideeritud, allkonsolideeritud ja üksiku ettevõtja kapitalinõuete ühtne aruandlus (COREP), mis hõlmab tegeliku müügiga väärtpaberistamist, sünteetilist väärtpaberistamist ja selliseid varaga tagatud kommertsväärtpabereid, mis on pankade portfellis või mille pangad on emiteerinud. Nimetatud allika eeliseks on eratehingute hõlmamine, kuigi reservatsiooniga, et panga osaluseta tehtud tehingud ei kuulu kõnealuse aruandluse alla. Selle andmeallika kohaselt suurenes tehingute jääk 1,080 miljardilt eurolt 2018. aastal 1,300 miljardile eurole 2021. aastal, mis viitab sellele, et alates väärtpaberistamise määruse jõustumisest on väärtpaberistamistegevus pankades suurenenud.

3. Määruse mõju

Taustateave ja järeldused

Mõju ELi väärtpaberistamise turu toimimisele

Enamik konsultatsioonile vastanuid toetas üldiselt kehtivat õigusraamistikku. Vastajad leidsid ka, et määruse mõju täielik hindamine on keeruline, kuna väärtpaberistamise määrust on kohaldatud vaid suhteliselt lühikest aega ja sellele lisanduvad ka välised tegurid, nagu COVID-19 pandeemia ja rahapoliitika instrumentidest tulenev suurem likviidsus.

Joonis 1. Kokkuvõte vastustest, mis anti esimesele küsimusele „Kas väärtpaberistamise määrus on olnud järgmiste eesmärkide saavutamisel edukas?“

Vastajate sõnul on uus õigusraamistik olnud kõige tõhusam seoses poliitilise eesmärgiga tagada riski säilitamise ja teabe kättesaadavuse kaudu investorite kõrgetasemeline kaitse. Osa vastajaid seadis kahtluse alla nõuete täitmisega seotud kulude proportsionaalsuse. Üldiselt tunnistati, et määrus on soodustanud edasist integratsiooni, kuid et ELi väärtpaberistamise turg alles areneb. Vastajad märkisid aga ka seda, et turg on liikmesriigiti endiselt killustatud, mis näib piiravat võimalikku saavutatavat mastaabisäästu. Samuti tõid vastajad esile, et ELi väärtpaberistamise turu edasine integratsioon sõltub muudest teguritest kui väärtpaberistamise määrus, näiteks rahapoliitikast, järelevalvetaristust ja edusammudest kapitaliturgude liidu laiema tegevuskava elluviimisel. Enamik vastajaid nõustus, et väärtpaberistamise määrus tagab selge õigusraamistiku, kuid rõhutas samas, et teatavaid osi saaks parandada, ning tunnistas, et väärtpaberistamise määrus on hõlbustanud võimalike riskide jälgimist, kuigi mitte tingimata eraväärtpaberistamiste puhul.

Enamik tööstusharu esindanud vastajaid ei leidnud, et väärtpaberistamine on parandanud reaalmajanduse, sealhulgas VKEde juurdepääsu laenudele. Samamoodi ei täheldanud tööstusharu esindanud vastajad väärtpaberistamise määruse rakendamise esimestel aastatel investori- või emitendibaasi suurenemist. Vastupidi, vastajate väitel on investorite arv mõnes olulises sektoris, näiteks kindlustusandjate sektoris, vähenenud.

Üldiselt leidsid vastajad, et väärtpaberistamise määrus ei ole reaalmajandusele ja VKEdele laenude andmisel seni reaalset kasu toonud. Eelkõige tuleneb see sellest, et turu maht ei ole eriti VKEde laenude puhul alates väärtpaberistamise määruse kehtestamisest suurenenud.

Standardväärtpaberistamise märgise mõju

2022. aasta märtsi lõpuks oli Euroopa Väärtpaberiturujärelevalvele (ESMA) teatatud 620 traditsioonilisest standardväärtpaberistamisest ja 19 bilansilisest standardväärtpaberistamisest 21 . Standardväärtpaberistamise puhul on levinuim alusvara liik nõuded ostjate vastu ja tavaliselt tehakse tehinguid varaga tagatud kommertsväärtpaberitega, millele järgnevad autolaenude ja -liisingutega tagatud ning eluasemehüpoteekväärtpaberid. Ühiskomitee aruande kohaselt näevad turuosalised standardväärtpaberistamise märgisest tulenevat peamist kasu selles, et märgisega kaasneb regulatiivne sooduskohtlemine. Pangad ja kindlustusandjad saavad seega kasu standardväärtpaberistamisena teatatud positsioonide suhtes kohaldatavatest madalamast kapitalinõudest võrreldes muude väärtpaberistamistega (vt joonis 2).

Joonis 2. Standardväärtpaberistamise märgise peamised eelised ja puudused

Allikas: ühiskomitee aruanne

Suhteline hinnang vahemikus 0 (ei ole asjakohane) kuni 5 (eriti asjakohane)

Komisjoni hinnang

Komisjon võtab seoses üldise turuolukorraga teadmiseks tööstusharult saadud tagasiside, millest ilmneb, et väärtpaberistamise emissioonid on endiselt tagasihoidlikud. Kogu turu olukorda ei ole aga võimalik kindlalt määrata, sest puudub põhjalik andmeallikas, mis hõlmaks kõiki turusegmente. Sellega seoses kutsutakse järelevalveasutusi üles tegema täiendavaid jõupingutusi, et paremini mõista eelkõige eraväärtpaberistamise turu suurust. Pealegi ei ole praeguses etapis selge, mil määral on turusuundumused tingitud õiguskorra mõjust ja mil määral on olnud otsustavamad välised tegurid.

Hoolimata suhteliselt ebasoodsast makromajanduslikust keskkonnast ei ole komisjon seoses ELi väärtpaberistamiste krediidikvaliteediga tuvastanud märkimisväärseid probleeme või talle ei ole neist teada antud, mis viitab sellele, et ELi väärtpaberistamise turg seisab kindlal alusel.

Komisjon märgib, et standardväärtpaberistamise märgis on turul kasutusele võetud ja pälvinud ulatusliku tunnustuse. Selle eesmärk on aidata investoritel kindlaks teha kvaliteetsed struktuurid ja kõrvaldada väärtpaberistamise halb maine. Komisjon ja Euroopa järelevalveasutused jätkavad turu jälgimist ning annavad turuosalistele standardväärtpaberistamise kriteeriumide tõlgendamise kohta vajaduse korral suuniseid ja selgitusi, et aidata neil õigusraamistikus orienteeruda.

Komisjon on seisukohal, et väärtpaberistamise määrus näib üldiselt olevat eesmärgipärane, ja ei pea praegu vajalikuks teha olulisi seadusandlikke muudatusi. Sellegipoolest võtab komisjon sidusrühmade tõstatatud probleemid teadmiseks ja tunnistab, et teatavaid aspekte on võimalik täpsustada (vt punktid 5 ja 6).

4.Riski säilitamine

Taustateave ja järeldused

Selleks et vältida väärtpaberistamise emitentide ja ostjate puhul stiimulite vastuolu, on väärtpaberistamise määruse artiklis 6 nõutud, et väärtpaberistamise tehingu algatajad, sponsorid või algsed laenuandjad (ja viivisnõuete väärtpaberistamise korral nõudehaldajad) hoiaksid kogu tehingu kestel väärtpaberistamises vähemalt 5 % ulatuses majanduslikku netohuvi. Lisaks sellele otsesele kohustusele kontrollitakse riski säilitamise nõude täitmist ka kaudselt sellega, et institutsionaalsetel investoritel on lubatud hoida väärtpaberistamise positsioone ainult siis, kui säilitatakse vähemalt 5 % olulist majanduslikku netohuvi.

Euroopa andmehoidla 22 väärtpaberistamise registrist saadud teabe kohaselt kasutati avalike pikaajaliste väärtpaberistamiste puhul riski säilitamiseks kõige sagedamini esimese järjekoha kahju meetodit, mille puhul säilitaja jätab endale esimese järjekoha krediidikahju vähemalt 5 % ulatuses väärtpaberistatud riskipositsioonide nimiväärtusest (vt joonis 3).

Joonis 3. Avalike tähtajaliste väärtpaberistamiste puhul kasutatud riski säilitamise meetodid (osakaal)

Allikas: Euroopa andmehoidla

Kuna eraväärtpaberistamistest ei tule väärtpaberistamise registritele teatada, on eratehingute puhul raskem saada süstemaatiliselt andmeid riski säilitamise meetodite kohta. Vastavalt COREPi andmetele väärtpaberistamise tehingutes osalevate pankade kohta on „vertikaalne lõik“ kõige levinum riski säilitamise meetod selliste sünteetiliste tehingute puhul, millega taotletakse kapitali vabanemiseks riski olulise osa ülekandmise arvessevõtmist (mis on tavaliselt eratehingud). See tähendab, et väärtpaberistamise tehingu algataja, sponsor või algne laenuandja säilitab vähemalt 5 % igast investoritele müüdud või üle kantud väärtpaberistamise seeriast. 2020.–2021. aastal kasutati seda riski säilitamise meetodit 80 % sünteetilise standardväärtpaberistamise tehingute puhul.

Ühiskomitee aruandes ei tuvastatud puudusi riski säilitamise raamistiku kohaldamisel. Väärtpaberistamise määruse artikli 6 lõikega 7 ette nähtud regulatiivseid tehnilisi standardeid, millega täpsustatakse riski säilitamise korda, ei ole komisjon siiski veel vastu võtnud. See võis põhjustada turuosaliste jaoks teatavat õiguskindlusetust 23 . Tundub, et lihtsaid tehinguid ei ole see üksikasjalike sätete puudumine mõjutanud, kuna riski säilitamise nõuete puhul on suures osas üle võetud juba olemasolevad kapitalinõuete määruse sätted ja need on teada, eriti krediidiasutustele.

Komisjoni hinnang

Andmetest ilmneb, et turuosalised kasutavad kõiki olemasolevaid riski säilitamise meetodeid. Puuduvad tõendid selle kohta, et mõni väärtpaberistamise määrusega lubatud riski säilitamise meetod ei ole sobiv. Seepärast ei pea komisjon vajalikuks riski säilitamise nõudeid läbi vaadata, kuid kutsub EBAt üles jätkuvalt jälgima nende nõuete rakendamist. Edaspidi võib olla asjakohane üksikasjalikumalt uurida, miks ja millistel asjaoludel eelistavad turuosalised üht riski säilitamise meetodit teisele ning kui tõhus on iga riski säilitamise meetod tehingust osa säilitamisel.

5.Hoolsuskohustus ja läbipaistvus

Taustateave ja järeldused

Väärtpaberistamise määruses on nõutud, et institutsionaalsed investorid rakendaksid enne väärtpaberistamise positsiooni hoidmist põhjalikke hoolsusmeetmeid. Väärtpaberistamisega seotud riskide hoolikas ja täpne analüüs sõltub olulisel määral juurdepääsust teabele. Selleks et hõlbustada investoritel hoolsuskohustuse täitmist ja toetada pädevaid asutusi järelevalve tegemisel, on artiklis 7 nõutud, et väärtpaberistamise tehingu algatajad, sponsorid ja väärtpaberistamise eriotstarbelised ettevõtjad teeksid kättesaadavaks kõik asjakohased dokumendid, milles kirjeldatakse väärtpaberistamise tunnuseid, ning avalikustaksid korrapäraselt kõik olulised andmed aluspositsioonide krediidikvaliteedi ja tulemusnäitajate kohta. Teave esitatakse väärtpaberistamise registritele, kasutades standardvorme. Üks osa investorite hoolsuskohustusest on kontrollida, kas väärtpaberistamine vastab väärtpaberistamise määruse läbipaistvusnõuetele.

Konsultatsiooni käigus paluti anda tagasisidet avalikustamis- ja hoolsuskohustuse nõuete proportsionaalsuse, investorite hoolsuskohustuse täitmise menetluste ja andmete avalikustamise vormide kasulikkuse kohta. Enamik vastajaid, eelkõige tööstusharu esindajad, ei pidanud hoolsuskohustuse ja läbipaistvusnõudeid proportsionaalseteks. Need sidusrühmad leidsid, et sätted on liiga normatiivsed ja ranged, eriti kui võrrelda neid sarnaste instrumentide, näiteks pandikirjade suhtes kohaldatava raamistikuga. Lisaks leidsid vastajad, et sätetes ei ole täielikult arvesse võetud tehingu iseärasusi, eelkõige seda, kas tegemist on avaliku või eratehinguga (vt ka punkt 6, mis käsitleb eraväärtpaberistamist). Tööstusharu esindanud vastajad leidsid, et läbipaistvusnormide kohaldamine kolmandate riikide väärtpaberistamiste suhtes ei ole proportsionaalne. See tekitab kindlusetust selles osas, kas investorid suudavad sellistesse tehingutesse investeerimisel oma hoolsuskohustust täita (vt punkt 11). Need, kes pidasid kehtivat korda proportsionaalseks, keskendusid kasule, mida standardteabe avalikustamine annab, aidates investoritel analüüsida keeruka väärtpaberistamistehingu tunnuseid.

Enamik vastajaid nõustus, et väärtpaberistamise määruse artikli 7 alusel esitatav teave on investorite hoolsuskohustuse täitmiseks piisav. Mõned sidusrühmad väitsid, et see teave on tegelikult ülemäärane ja investorid ei pruugi seda kasutada, vaid võivad selle asemel tugineda oma hoolsuskohustuse korrale, mis kehtis enne väärtpaberistamise määruse jõustumist. Mitu vastajat tõid esile vormide konkreetsed andmeväljad, mida nad pidasid eri põhjustel probleemseks, näiteks kuna sarnase teabe jaoks on mitu andmevälja või puudub selgus, kui kasulik teatav vormides nõutud teave on. Laenude kaupa teabe avalikustamise mõju kohta leidis enamik sidusrühmi, et see on üldiselt kõigi varaklasside puhul kasulik, välja arvatud juhul, kui portfell koosneb suurest hulgast riskipositsioonidest, sest sellisel juhul on üksiku riskipositsiooni mõju väärtpaberistatud kogumi tootlusele väike.

Enamik sidusrühmi leidis, et avalikustamise korda saab seega lihtsustada, ilma et see kahjustaks kaasseadusandjate eesmärki kaitsta institutsionaalseid investoreid ja hõlbustada järelevalvet. Enamikus vastustes, sealhulgas mitme avaliku sektori asutuse vastustes, soovitati, et läbipaistvusnõuded peaksid olema paremini kooskõlas investorite vajadustega, eelkõige eraväärtpaberistamise puhul.

Ühiskomitee aruandes käsitleti ka hoolsuskohustuse ja läbipaistvusnõuete mõju. Hoolsuskohustuse puhul ei täheldatud selles vajadust õiguslike muudatuste järele, kuid soovitati täpsustada sätete jurisdiktsioonilist kohaldamisala (vt punkt 11) ja liikmesriikide pädevatel asutustel teha suuremaid jõupingutusi hoolsuskohustuse täitmise järelevalve tõhustamiseks. Läbipaistvussätetega seoses soovitati eelkõige suurendada ühtsust ja koordineerimist järelevalve valdkonnas ning jälgida täiendavalt teabe avalikustamise vormide mõju, sest selles etapis oli liiga vara, et vormide toimimist põhjalikult hinnata.

Komisjoni hinnang

Läbipaistvust ja hoolsuskohustust käsitlevad väärtpaberistamise määruse sätted on olemuslikult seotud, kuna läbipaistvus peaks hõlbustama hoolsuskohustuse täitmist. Sellise teabe esitamist, mida investorid ei kasuta, tuleks seega vältida, sest sellega kaasnevad ebavajalikud nõuete täitmisega seotud kulud, kuid kasu on väike.

Isegi kui läbipaistvusraamistikku on täielikult kohaldatud alles alates 2021. aasta juunist, kui esimestele väärtpaberistamise registritele anti tegevusload, on teabe avalikustamise vorme vähemalt teatavates turu osades kasutatud alates 2019. aasta jaanuarist, kui ESMA need vastu võttis. Seetõttu leiab komisjon, et vormide võimalike oluliste puuduste tuvastamiseks on need olnud piisavalt kaua kasutusel. Konsultatsioonile saadud tagasisides tuuakse esile valdkonnad, kus teabe avalikustamise vormide kasulikkus võib tõepoolest olla piiratud.

Seepärast teeb komisjon ESMA-le ettepaneku väärtpaberistamise aluspositsioone käsitlevad teabe avalikustamise vormid läbi vaadata. ESMA peaks eelkõige püüdma kõrvaldada võimalikud tehnilised raskused nõutava teabe sisestamisel teatavatele andmeväljadele, eemaldama vajaduse korral ebavajalikud andmeväljad ja viima need paremini kooskõlla investorite vajadustega. Selle töö raames peaks ESMA kaaluma, kas laenude kaupa esitatav teave on igat liiki väärtpaberistamise puhul kasulik ja investorite vajadustega proportsionaalne.

6.Eraväärtpaberistamine 

Eraväärtpaberistamine on määratletud kui väärtpaberistamine, mille puhul ei ole vaja koostada prospekti vastavalt direktiivile 2003/71/EÜ. Eraväärtpaberistamine peab vastama samadele regulatiivsetele nõuetele kui avalik väärtpaberistamine, kuid selle puhul puudub kohustus kasutada väärtpaberistamise registrit, et avalikustada väärtpaberistamise määruse artikliga 7 ette nähtud teave.

6.1. Eraväärtpaberistamiste arvu ebaproportsionaalne kasv

Taustateave ja järeldused

Eraväärtpaberistamised on ettevõtjate jaoks oluline täiendav rahastamisallikas. Eraväärtpaberistamise tehinguid tehakse enamasti väga spetsiifilistes turuniššides, näiteks neis, i) kus on oluline otsene suhe investori ja väärtpaberistamise tehingu algataja vahel, ii) kus emitendil on vaja kontrollida juurdepääsu eriti tundlikele äriandmetele või iii) kus tehingute maht on avaliku emissiooni kulude õigustamiseks liiga väike.

Samal ajal väljendasid kaasseadusandjad muret, et selliseid tehinguid võidakse kasutada avaliku väärtpaberistamise suhtes kehtivatest koormavamatest läbipaistvusnõuetest kõrvale hoidmiseks. Seetõttu palusid nad komisjonil hinnata, kas nende tehingute arv on ebaproportsionaalselt suurenenud ja kas see oli ajendatud soovist vältida avalike tehingute suhtes kohaldatavat läbipaistvuskohustust. Sellega seoses võib eratehingute arvu suurenemine olla ebaproportsionaalne, kui kahtlustatakse, et eraväärtpaberistamise tehingud asendavad tehinguid, mida muidu tehtaks avalikult.

Ühiskomitee aruandes juhiti tähelepanu sellele, et standardväärtpaberistamiste eratehingute arv on alates 2019. aasta märtsist tõepoolest oluliselt suurenenud. 2020. aastal olid kolmveerand kõigist standardväärtpaberistamise tehingutest eratehingud, samal ajal kui 2019. aastal olid vaid kolmandik neist eratehingud. ESMA veebisaidil avaldatud standardväärtpaberistamiste teabe kohaselt on eratehingute arv 2021. aastal taas vähenenud, moodustades vähem kui 60 % kõigist standardväärtpaberistamistest. Ühiskomitee aruanne ei sisaldanud siiski mittestandardväärtpaberistamise tehingute arvu ega mahu andmeid.

Konsultatsioonile vastanud tööstusharu esindajad leidsid, et need erastandardväärtpaberistamise näitajad on järgmistel põhjustel eksitavad ja tulenevad uuest õigusraamistikust. Esiteks peetakse väärtpaberistamise määruses sätestatud väärtpaberistamise väga laia määratluse kohaselt teatavaid varem pangalaenudena käsitatud tehinguid eraväärtpaberistamiseks. Teiseks on enamikku eratehinguid, eelkõige varaga tagatud kommertsväärtpaberite tehinguid, korduvalt läbi vaadatud / pikendatud ning nüüd on need nähtavad, sest need on ümber struktureeritud standardväärtpaberistamise tehinguteks ja seega kajastuvad ESMA registris.

Komisjoni hinnang

Komisjon tunnistab, et uue õigusraamistikuga seotud korrigeerimised võivad aidata kaasa eraväärtpaberistamiste arvu suurenemisele alates uue väärtpaberistamise raamistiku kohaldamise kuupäevast. Seda arvesse võttes ei peeta kaheaastast ajavahemikku piisavaks, et kindlalt väita, kas tegelik üleminek avalikelt tehingutelt eratehingutele on toimunud või mitte. Samuti märgib komisjon, et mittestandardväärtpaberistamise eratehingute arvu ja mahu kohta andmed puuduvad ning see teeb eratehingute turuarengu põhjaliku hindamise keeruliseks.

Kuna ei ole võimalik teha lõplikku järeldust selle kohta, kas eraväärtpaberistamiste arv ja maht pidevalt kasvavad, mis ei peegeldu avalike tehingute proportsionaalses kasvus, ei saa komisjon hinnata, kas selline kasv on ajendatud eesmärgist vältida avalike tehingute suhtes kohaldatavat läbipaistvuskohustust. Seepärast kutsub komisjon ühiskomiteed üles jätkama avalike ja eratehingute mahu muutumise jälgimist ning jälgima ka mittestandardväärtpaberistamise tehingute mahtu ja tehingute üldist mahtu. Komisjon vaatab nende täiendavate andmete põhjal selle küsimuse sobival ajal uuesti läbi.

6.2. Piisav teave investoritele ja järelevalveasutustele eraväärtpaberistamiste kohta

Taustateave ja järeldused

Eraldi vorm eraväärtpaberistamiste jaoks praegu puudub, kuid väärtpaberistamise tehingu algatajad, sponsorid või väärtpaberistamise eriotstarbelised ettevõtjad peavad eraväärtpaberistamise puhul täitma põhjalikud vormid, mida kasutatakse ka avaliku väärtpaberistamise puhul, kuigi neid ei tule esitada väärtpaberistamise registri kaudu. Mõned riiklikud pädevad asutused nõuavad eratehingute kohta põhiteabe esitamist üksikvormide abil.

Arvamused lahknesid selle kohta, kas vormid annavad eraväärtpaberistamistele lisaväärtust: mõned tööstusharu vastajad (olenemata sellest, kas nad tegutsevad väärtpaberistamise turul investorina või väärtpaberistamise tehingu algatajana) ja enamik avaliku sektori asutusi pidasid standardvorme kasulikuks. Teised vastajad kahtlesid, kas vormid on kasulikud ja tagavad eraväärtpaberistamiste läbipaistvuse, eelkõige sünteetiliste eratehingute puhul, kui vaja on väga spetsiifilist teavet.

Enamik tööstusharu vastajaid väitis, et praeguse süsteemi raames on järelevalveasutustel ja investoritel piisavalt teavet, et vastavalt jälgida turusuundumusi ja täita põhjalikult hoolsuskohustust.

Kuigi tööstusharu vastajad leidsid, et praegused artikli 7 kohased vormid peaksid andma järelevalveasutustele piisavalt teavet ka eraväärtpaberistamiste kohta, oli avaliku sektori asutuste tagasiside selles küsimuses lahknev. Kaks järelevalveasutust kaldusid sellega nõustuma, kuid enamik järelevalveasutusi toetas ühiskomitee aruandes esitatud seisukohti, milles kohaselt on järelevalveasutustel raske olla tehingute olemasolust ja parameetritest piisavalt hästi informeeritud.

Komisjoni hinnang

Komisjon nõustub seisukohaga, et standardvormid aitavad anda piisavalt kvaliteetset teavet, mida erinevatel andmesaajatel on piisavalt lihtne töödelda. Samal ajal tunnistab komisjon, et eraväärtpaberistamise kokkuleppelise laadi tõttu on sellistesse tehingutesse investeerijatel vaja rohkem kohandatud teavet, kui ESMA vormidel on võimalik esitada. Komisjonil ei ole alust seada kahtluse alla tööstusharu esindanud vastajate väidet, et eratehingutesse investeerijate positsioon on struktuuriliselt piisavalt tugev, et nõuda ja saada kogu teavet, mida nad hoolsuskohustuse põhjalikuks täitmiseks vajavad. Kuigi ESMA vormide abil esitatav teave võib olla investorite jaoks vähem asjakohane, kui kaasseadusandjad algselt eeldasid, on standardteave olemasolevate eratehingute kohta järelevalveasutuste jaoks siiski oluline, et saada kiiresti ülevaade turusuundumustest ja teha kindlaks tehingud, mille üle nad võivad soovida teostada üksikasjalikku järelevalvet. Mitu järelevalveasutust on sel eesmärgil loonud erinevad sihtotstarbelised vormid, mis viitavad sellele, et ESMA praegused üksikasjalikud vormid ei pruugi olla eraväärtpaberistamise turust täpse ülevaate saamiseks täielikult sobivad.

Neid kaalutlusi arvesse võttes kutsub komisjon ESMAt üles koostama eraväärtpaberistamise tehingute jaoks spetsiaalse vormi, mis on kohandatud eelkõige järelevalveasutuste vajadusele saada ülevaade turust ja eratehingute peamistest tunnustest. Avaliku ja eraväärtpaberistamise jaoks eraldi vormide kasutamine on ka õiguslikult võimalik, sest väärtpaberistamise määruse artikli 7 lõige 3 võimaldab välja töötada vormid, „võttes arvesse teabe kasulikkust väärtpaberistamise positsiooni omajale“. Eraväärtpaberistamiste jaoks ette nähtud spetsiaalne vorm peaks märkimisväärselt lihtsustama eraväärtpaberistamiste suhtes kohaldatavaid läbipaistvusnõudeid. Samal ajal vastab see järelevalveasutuste vajadusele saada eratehingute kohta piisavat teavet.

Uus vorm võiks kõigi eraväärtpaberistamiste puhul asendada olemasolevad vormid. Nii saaksid järelevalveasutused neile vajaliku teabe, samas kui eraväärtpaberistamiste investorid võiksid saada enda jaoks vajalikku lisateavet kahepoolselt kokkulepitud vormingus, ilma et standardvormide sisu seda piiraks. Kuigi emitendid ei pea eraväärtpaberistamiste kohta registrile vorme esitama, leiab komisjon, et järelevalveasutustel ei ole takistusi selle teabe hankimisel, sest artiklis 7 nõutakse emitentidelt selle teabe kättesaadavaks tegemist järelevalveasutustele. Komisjon leiab, et järelevalveasutused peaksid seda kohustust jõustama ja kasutama vormides sisalduvat teavet oma töös. Euroopa järelevalveasutused võiksid kasutada oma olemasolevaid volitusi tagamaks, et järelevalveasutused saavad teavet viisil, mis teeb selle hõlpsasti kasutatavaks.

Võib olla, et teateid, mida ei esitata väärtpaberistamise registrite kaudu, vaid mille väärtpaberistamise tehingu algatajad, sponsorid või väärtpaberistamise eriotstarbelised ettevõtjad esitavad eraldi, on oluliselt raskem töödelda ning et väärtpaberistamise registrite kvaliteedikontroll on kvaliteetsete andmete tagamiseks hädavajalik. Sellisel juhul võiks edasise sammuna järgida pikemas perspektiivis järelevalveasutuste huvides aruandes esitatud soovitust registreerida eratehingute teave väärtpaberistamise registrites, niipea kui komisjon otsustab teha ettepaneku väärtpaberistamise määruse muutmiseks.

6.3. Eraväärtpaberistamise määratlus

Taustateave ja järeldused

Valdav enamik konsultatsioonile vastanutest pooldas eraväärtpaberistamise määratluse muutmist. Suur osa neist toetas siiski teistsugust määratlust, eeldades, et teatavad eratehinguteks peetavad tehingud võiksid olla läbipaistvusnõuetest täielikult vabastatud. Ka ühiskomitee aruandes pooldati määratluse muutmist, et muuta see täpsemaks ja vabastada läbipaistvusnõuetest täielikult teatav osa tehingutest, mida käsitatakse praegu eratehingutena (nt tehingud, mis toimuvad kontsernisiseselt ilma kolmandast isikust investorita).

Komisjoni hinnang

Komisjon ei pea väärtpaberistamise määruses sätestatud eraväärtpaberistamise määratluse muutmist asjakohaseks. Kuigi praegust määratlust oleks võimalik täpsustada, on see selge ja toimib üldiselt hästi. Uue määratluse toetajad tunnistavad, et paremat eraväärtpaberistamise määratlust võib olla raske leida, ja seetõttu ei paku mõned välja alternatiivset määratlust, vaid teevad ettepaneku korraldada pärast mõjuhinnangut ja konsulteerimist avalik arutelu.

Komisjon märgib, et peaaegu kõik eraväärtpaberistamise mõiste erinevat piiritlemist käsitlevad üleskutsed on seotud murega, et eratehingute läbipaistvusnõuded on investoritele ja potentsiaalsetele investoritele praktikas liiga ettekirjutavad ja üsna mõttetud. Väidetakse, et eratehingute investoritel on võimalik tehingu müügipoolelt küsida ja pidevalt saada vajalikku kohandatud teavet. Seega näib, et määratlust muuta soovivate sidusrühmade eesmärk on üksnes eratehingute läbipaistvusnõuete lihtsustamine. Komisjon leiab, et seda küsimust on võimalik lahendada olemasolevate normide ja vormide kontrollimise ja nende kasulikkuse hindamisega (vt eelmine punkt).

7.Standardväärtpaberistamise samaväärsus 

Taustateave ja järeldused

Samaväärsus on mehhanism, mille abil EL saab tunnistada ELi-välised regulatiivsed standardid kindlaksmääratud valdkonnas enda standarditega samaväärseteks 24 . Kolmanda riigi teatava sektori samaväärsuse tunnistamine eeldab, et normid ja järelevalve on ELi omadega samaväärsed. Sellega võib kaasneda õigusnormide leevendamine, kõrvaldades piiriüleste tehingute puhul dubleerivad nõuded ja ühtlustades piiriüleste riskipositsioonide usaldatavusnõuetekohase käsitluse ELi riskipositsioonide suhtes kohaldatava käsitlusega.

Enamik turuosalisi väljendas konsultatsiooni käigus toetust sellele, et lubada ELi-välistel üksustel emiteerida standardväärtpaberistamisi. Avaliku sektori asutused seevastu olid peaaegu ühehäälselt samaväärsuskorra kehtestamise vastu.

Komisjoni hinnang

ELi standardväärtpaberistamise raamistik põhineb rangetel nõuetel, sealhulgas teabe avalikustamise valdkonnas. Komisjon märgib, et seni ei ole ühegi kolmanda riigi väärtpaberistamise korda olnud võimalik pidada ELi standardväärtpaberistamise raamistikuga ligilähedaseltki samaväärseks. Ühendkuningriik on ainus väljaspool ELi asuv riik, kus on kehtestatud standardväärtpaberistamise kord, sest Ühendkuningriik võttis pärast EList lahkumist vastu ELi standardväärtpaberistamise korra.

Seda arvesse võttes leiab komisjon, et standardväärtpaberistamise samaväärsuse korra kehtestamine on praegu ennatlik. ELi standardväärtpaberistamise kord areneb veel edasi ja EL kehtestas hiljuti bilansilise standardväärtpaberistamise korra, mis Ühendkuningriigis puudub. Pealegi on kolmandate riikide järelevalvetavad võimalik läbi vaadata alles siis, kui ELi järelevalvetavasid on edasi arendatud ja need on ELi järelevalveasutustes täielikult ühtlustatud. Sellega seoses on väga oluline koostada standardväärtpaberistamise nõuete rakendamise vastastikune eksperdihinnang, et saada ülevaade standardväärtpaberistamise korra järelevalvest ELis. See vastastikune eksperdihinnang, mis pidi algselt koostatama 1. jaanuariks 2022, 25 on 2024. aastasse edasi lükatud.

Sellest hoolimata jälgib komisjon jätkuvalt kolmandates riikides toimuvat asjakohaste õigusnormide arengut, mille tulemusena võidakse vastu võtta sarnane väärtpaberistamise kord kooskõlas Baseli pangajärelevalve komitee ja Rahvusvaheline Väärtpaberijärelevalve Organisatsiooni välja töötatud lihtsa, läbipaistva ja võrreldava väärtpaberistamise standardiga, millel põhineb ELi standardväärtpaberistamise kord.

Kui praegune olukord peaks muutuma, võib komisjon standardväärtpaberistamise samaväärsuse korra kehtestamise vajadust ja asjakohasust uuesti kaaluda.

8.Kestlik väärtpaberistamine

Taustateave ja järeldused

Väärtpaberistamise määrusega on kehtestatud ainult piiratud kohustus avalikustada kestlikkust käsitlevat teavet. Standardväärtpaberistamiste puhul peab müügipoole üksus avaldama kättesaadava teabe eluasemelaenude või autolaenude või -liisingutega rahastatavate varade keskkonnatoime kohta. Kapitaliturgude taastepaketi muudatustega lisati väärtpaberistamise tehingu algatajatele võimalus avaldada selle asemel kättesaadav teave aluspositsioonidega rahastatavate varade põhilise negatiivse mõju kohta kestlikkusteguritele.

Lisaks artikli 46 punktis e sätestatud kohustusele peab komisjon vastavalt artikli 45a punktile e esitama aruande kestliku väärtpaberistamise erinormide sätestamise kohta, tuginedes EBA aruandele 26 . EBA avaldas oma aruande 2. märtsil 2022 27 .

Keskkonnasäästlikkust käsitlevate avalikustamisnõuete kohaldamisala laiendamine

Konsultatsiooni käigus toetas enamik vastajaid põhimõtteliselt seisukohta, et kehtivate avalikustamisnõuete laiendamine muudele varaklassidele 28 võib anda lisaväärtust investoritele, kes sooviksid sellist teavet, et mõõta oma osa keskkonnaalastes, sotsiaalsetes ja äriühingu üldjuhtimisega seotud investeeringutes, hinnata keskkonna-, sotsiaalsed ja juhtimisriske ning kasutada seda võrdlusvahendina. Investorid avaldasid kahetsust, et selline teave ei ole veel kättesaadav, kuna see on tulevikus vajalik nende enda avalikustamisnõuete täitmiseks.

Vastajad märkisid siiski, et avalikustamisnõuete teistele varaklassidele laiendamise kasulikkus sõltub sellest, kas asjaomase keskkonnatoime hindamiseks on olemas piisavalt selged ja asjakohased parameetrid. Enamiku vastajate sõnul ei ole neid veel kõikide varaklasside puhul olemas 29 .

Andmete kättesaadavuse parandamiseks soovitatakse EBA aruandes laiendada põhilise negatiivse mõju kohta teabe avalikustamist muudele väärtpaberistamistele kui standardväärtpaberistamised ning kehtestada keskpikas perspektiivis põhilist negatiivset mõju käsitleva teabe kohustuslik avalikustamine.

Kestliku väärtpaberistamise erinormide sätestamine

2021. aasta juulis avaldati Euroopa roheliste võlakirjade standardi (edaspidi „roheliste võlakirjade standard“) ettepanek, mille üle peetakse veel läbirääkimisi 30 ja mille eesmärk on luua raamistik roheliste võlakirjade jaoks, sealhulgas nende jaoks, mille eriotstarbeline ettevõtja emiteerib väärtpaberistamise tehingu raames. Emitent peab rohelise võlakirja märgise saamiseks võtma kohustuse kasutada emissioonist saadavat tulu ELi taksonoomiaga kooskõlas olevate varade rahastamiseks, refinantseerimiseks või omandamiseks.

EBA aruandes ei soovitata praegu spetsiaalset rohelise väärtpaberistamise raamistikku kehtestada, kuna väärtpaberistamiseks kättesaadavaid rohevarasid on endiselt üsna vähe 31 ja kestliku väärtpaberistamise turg on veel üsna uus. Aruandes soovitatakse kaaluda spetsiaalse raamistiku kehtestamist alles siis, kui ELi majandus on teinud rohepöörde valdkonnas suuremaid edusamme.

Selle asemel soovitatakse EBA aruandes roheliste võlakirjade standardit kohandada, nii et see oleks üleminekuetapis väärtpaberistamiste puhul asjakohasem (vt allpool esitatud tekstikast). EBA soovitab jätta sünteetiline väärtpaberistamine rohelise väärtpaberistamise märgise (kas siis roheliste võlakirjade standardi kohane märgis või eraldi märgis) kohaldamisalast välja, sest praegu puudub veel üldtunnustatud meetod, mille abil mõõta tehingu tulemusel vabanenud kapitali kasutamist rohelistel eesmärkidel.

Konsultatsiooni käigus hoiatas enamik vastajaid, et rohelise väärtpaberistamise liigitamisel ei tohiks kasutada mitut erinevat märgist, ning eelistas eraldi raamistiku kehtestamisele selgelt roheliste võlakirjade standardi kohase märgise kasutamist lähitulevikus. Tagasisides nõustuti EBA murega nõude pärast, et alusvarade kogum peab olema taksonoomiaga kooskõlas, kuna see tekitaks väärtpaberistamise ebavõrdse kohtlemise võrreldes muude võrreldavate pankade rahastamisvahenditega, näiteks pandikirjadega. Võttes arvesse taksonoomiaga kooskõlas olevate varade praegust nappust, ei pruugi väärtpaberistamine sellisel juhul keskkonnasäästlikule majandusele ülemineku rahastamist edendada. Aruandluse eest vastutava üksusena eelistasid paljud vastajad pigem väärtpaberistamise tehingu algatajaid kui emitente, sest oleks ebapraktiline panna see kohustus emitentidele, kes ei kontrolli varasid.

Seoses kestlikuks liigitamiseks nõutava avalikustatava teabega väidetakse, et väärtpaberistamise tehingute aluspositsioonidega seotud tegevuste suurt hulka arvesse võttes oleks liiga kirjeldav kord kahjulik.

Seoses kestlike väärtpaberistamiste kohta teabe avalikustamisega kooskõlas väärtpaberistamise määruse artikli 45 punktiga a uuriti EBA aruandes jätkusuutlikkust käsitleva teabe avalikustamise määrusele 32 (edaspidi „SFDR“) tuginedes seda, kuidas integreerida kestlikkusega seotud teabe avalikustamine väärtpaberistamise määrusesse. SFDRis on sätestatud finantsturu osaliste ja finantsnõustajate kohustus avalikustada lõppinvestoritele kestlikkust käsitlev teave. EBA aruandes märgitakse, et kuigi väärtpaberistamise turul tegutsevad investorid on SFDRi kohase korraga hõlmatud, jäävad väärtpaberistamise tooted selle määruse kohaldamisalast välja, sest neid ei käsitata finantstoodetena SFDRi artikli 2 tähenduses. Selle tulemusena ei pruugi investoritel olla võimalik võtta oma keskkonnaalaste, sotsiaalsete ja äriühingu üldjuhtimisega seotud investeeringute strateegias arvesse väärtpaberistamise positsioone.

Euroopa järelevalveasutuste ühiskomitee ülesanne on töötada välja regulatiivsed tehnilised standardid, milles täpsustatakse teave, mis tuleb esitada teatavat liiki alusvarade põhilise negatiivse mõju kohta standardväärtpaberistamise tehingutes 33 . Kuigi see vastaks keskkonnaalastele, sotsiaalsetele ja äriühingu üldjuhtimisega seotud toodetele keskenduvate investorite teabevajadusele, soovitab EBA laiendada põhilise negatiivse mõju avalikustamise ulatuse i) lühiajalises perspektiivis mitttestandardväärtpaberistamistele, mis on tagatud samade varaliikidega kui need, mis on ette nähtud kehtivates standardväärtpaberistamisega seotud avalikustamisnõudes, ning ii) keskpikas perspektiivis kõigile väärtpaberistamistele.

Komisjoni hinnang

Komisjon tunnustab EBA ulatuslikku ja hästi põhjendatud aruannet, mis annab olulise panuse kestliku väärtpaberistamise raamistiku väljatöötamisse. Komisjon nõustub EBAga, et võttes eelkõige arvesse väärtpaberistamiseks kättesaadavate rohevarade nappust, ei ole vähemalt lühiajalises ja keskpikas perspektiivis mingit põhjust luua väärtpaberistamise jaoks spetsiaalset kestlikkuse märgist. Seda silmas pidades kutsub komisjon Euroopa Parlamenti ja nõukogu üles võtma EBA soovitust roheliste võlakirjade standardi üle peetavatel läbirääkimistel arvesse ning on valmis aitama täpsustada väärtpaberistamise üksikasju roheliste võlakirjade standardi raamistikus.

Kestlikkusega seotud teabe avalikustamise puhul tunnistab komisjon vajadust töötada välja põhilise negatiivse mõju kohta avalikustatav teave ja on seisukohal, et ühiskomitee tulevane regulatiivne tehniline standard peaks olema võimalikult laiaulatuslik.

9.Kolmandate isikute tehtav standardväärtpaberistamise kriteeriumide kontroll

Taustateave ja järeldused

Väärtpaberistamise määrusega kehtestati kolmandate isikute tehtava kontrolli süsteem, et aidata nii emitentidel kui ka investoritel vabatahtlikkuse alusel hinnata tehingu vastavust standardväärtpaberistamise kriteeriumidele. Selliste kontrollijate kaasamisega ei võeta siiski väärtpaberistamise tehingu algatajatelt, sponsoritelt ja institutsionaalsetelt investoritelt õiguslikku vastutust käsitleda väärtpaberistamise tehingut standardväärtpaberistamisena. Need kolmandast isikust kontrolliüksused saavad tegevusloa Euroopa Väärtpaberiturujärelevalvelt (ESMA) ja nende üle teeb järelevalvet nende asutamisliikmesriigi asjaomane pädev asutus. ESMA on seni andnud tegevusloa kahele kolmandast isikust kontrollijale. Seni on enamiku standardväärtpaberistamise tehingute puhul kasutatud neist ühe kolmandast isikust kontrollija teenuseid.

Ühiskomitee aruandes analüüsiti kolmandast isikust kontrolliüksuste rolli standardväärtpaberistamise turul. Selles märgiti, et turg peab neid üksusi eelkõige vähem kogenud turuosaliste puhul kasulikuks muu hulgas kindlustunde andmisel seoses rahaliste karistustega, mis määratakse standardväärtpaberistamise teates esitatud valeteabe eest. Ühiskomitee märkis, et kolmandast isikust kontrollijate ja riiklike pädevate asutuste vaheline suhtlus on seni olnud piiratud. Võttes arvesse kontrollijate ilmset tähtsust standardväärtpaberistamise turu jaoks ja selliste üksuste väga väikest arvu, võib see viia järelevalveasutuste ja kontrollijate vaheliste võimalike lahknevusteni standardväärtpaberistamise kriteeriumide tõlgendamisel. Samuti märgiti ühiskomitee aruandes, et standardväärtpaberistamise kontrollijate järelevalve suhtes puudub seni ühtne lähenemisviis.

Komisjoni hinnang

Kolmandate isikute tehtava kontrolli süsteem näib toimivat kavakohaselt ja komisjon ei näe vajadust seda reguleerivaid sätteid läbi vaadata. Nagu on märgitud ühiskomitee aruandes, peaks riiklike pädevate asutuste ja kolmanda isiku kontrolli teostavate äriühingute vaheline dialoog toimuma sobiva sagedusega, et vältida standardväärtpaberistamise kriteeriumide ebajärjekindlat tõlgendamist emitentide ja investorite kahjuks.

Mis puutub konkurentsi, siis ühiskomitee aruandes ei ole märgitud, et tegevusloa saanud kolmandast isikust kontrollijate väike arv tuleneb turule sisenemise regulatiivsest takistusest või ebapiisavast konkurentsist. Seetõttu ei näe komisjon praegu vajadust sekkuda.

10.Väärtpaberistamise eriotstarbelised ettevõtjad

Taustateave ja järeldused

Tegeliku müügiga väärtpaberistamise puhul on väärtpaberistamise eriotstarbelised ettevõtjad tehingute haldamise ja soovitud mõju saavutamise, eelkõige väärtpaberistamise tehingu algatanud pankade jaoks kapitalitoetuse saamise peamine vahend: väärtpaberistamise eriotstarbeline ettevõtja eraldab varad väärtpaberistamise tehingu algatajast ja kaitseb väärtpaberistamise tehingu algatajat varadega seotud riski eest. Väärtpaberistamise eriotstarbelise ettevõtja tegevus on piiratud nende eesmärkide saavutamisega. Väärtpaberistamise määruses on sätestatud kõik väärtpaberistamise eriotstarbeliste ettevõtjate suhtes kohaldatavad nõuded.

Võttes arvesse artikli 46 punkti h kohast volitust, küsis komisjon konsultatsiooni käigus, kas selliste pankade süsteem, millel on piiratud tegevusluba ja mis täidavad väärtpaberistamise eriotstarbeliste ettevõtjate ülesandeid, annaks väärtpaberistamise raamistikule lisaväärtust.

Valdav enamik nii tööstusharu kui ka avaliku sektori asutuste vastajaid hoiatas sellise süsteemi kehtestamise ja selle turule avalduva võimaliku mõju eest. Paljud rõhutasid, et väärtpaberistamise eriotstarbelised ettevõtjad peavad juba saama tegevusloa ja nende üle teeb järelevalvet asjaomane pädev asutus, mis võimaldab nende piisavat järelevalvet ja riskide nõuetekohast jälgimist. 

Piiratud tegevusloaga pankade süsteemi peeti väärtpaberistamise eriotstarbeliste ettevõtjate sõltumatust kahjustavaks ning lõppkokkuvõttes haldaks väärtpaberistamise vahendeid rohkem osalejaid eraldi üksuses, mis kuulub samasse konsolideerimisgruppi. Selle asemel peaks prioriteediks olema väärtpaberistamise tehingu kontrolli, juhtimise ja aruandluse sõltumatuse tagamine väärtpaberistamise tehing algatajatest, sponsoritest ja investoritest. Lisaks sellele juhtisid vastajad tähelepanu piiratud tegevusloaga pankade süsteemist tulenevatele võimalikele riskidele. Nad hoiatasid, et see tooks kaasa riskide suurema koondumise. Selline muutus oleks vastuolus väärtpaberistamise turu aluseks oleva riskide hajutamise ja vähendamise loogikaga.

Komisjoni hinnang

Komisjon leiab, et kuna väärtpaberistamise eriotstarbeliste ettevõtjate puhul ei ole puudusi ega probleeme tuvastatud, toimib praegune raamistik asjakohaselt. Seda silmas pidades ei ole vaja raamistikku täiendada, luues selliste piiratud tegevusloaga pankade süsteemi, mis täidaksid väärtpaberistamise eriotstarbeliste ettevõtjate ülesandeid ning omaksid ainuõigust osta väärtpaberistamise tehingu algatajatelt riskipositsioone ja müüa investoritele ostetud riskipositsioonidega tagatud nõudeid.

11. Jurisdiktsiooniline kohaldamisala

Väärtpaberistamise määrus on eeskätt tegevuspõhine määrus, mitte puhtalt tootepõhine määrus. Sellega kehtestatakse peamiselt väärtpaberistamise tehingute müügipoole (väärtpaberistamise tehingu algataja, algne laenuandja, sponsor ja väärtpaberistamise eriotstarbeline ettevõtja) ja ostupoole (institutsionaalne investor) kohustused. Väärtpaberistamise määruses ei eristata ELi väärtpaberistamisi neist väärtpaberistamistest, mille üks osaline on asutatud kolmandas riigis. Asjaolu, et tehingu üks või mitu osalist on asutatud kolmandas riigis, võib aga tekitada küsimusi selle kohta, kuidas tehingu ELi osalised täidavad praktikas ELi korra nõudeid.

Ühiskomitee arvamuses juhiti tähelepanu väärtpaberistamise määruse jurisdiktsioonilise kohaldamisalaga seotud probleemidele. Valdav enamik konsultatsioonile vastanuid kinnitas seda tähelepanekut.

Komisjon võtab teatatud probleemid teadmiseks ja annab käesoleva aruande järgmistes punktides selles küsimuses mõningaid tõlgendusjuhiseid, nagu ühiskomitee ja sidusrühmad soovisid.

11.1. Müügipoole kohustused

Taustateave ja järeldused

Suurest finantskriisist saadud õppetunnina kehtestatakse väärtpaberistamise määruse artiklitega 6, 7 ja 9 teatavad põhikohustused, mida kõik väärtpaberistamise osalised peavad täitma. Kõnealustes sätetes ei võeta arvesse seda, kas kohustatud isik asub ELis või väljaspool seda:

·artikliga 6 kohustatakse väärtpaberistamise tehingu algatajat, sponsorit või algset laenuandjat säilitama osa tehinguriskist (majanduslik netohuvi vähemalt 5 %);

·artikliga 7 kohustatakse väärtpaberistamise tehingu algatajat, sponsorit ja väärtpaberistamise eriotstarbelist ettevõtjat esitama loetletud teavet investorile, pädevatele asutustele ja taotluse korral potentsiaalsetele investoritele;

·selleks et muuta probleemse mudeli „algata ja turusta“ kasutamise tulevikus võimatuks, kohustatakse artikliga 9 väärtpaberistamise tehingu algatajaid, sponsoreid ja algseid laenuandjaid kohaldama väärtpaberistatud riskipositsioonide suhtes samu usaldusväärseid laenuandmise kriteeriume, mida nad kohaldavad väärtpaberistamata riskipositsioonide suhtes.

Ühiskomitee arvamuses väljendati muret, et sellise tehingu puhul, milles osalevad müügipoole üksused asuvad ELis ja väljaspool ELi, võivad need üksused põhikohustuste täitmisest kõrvale hoida, sest ELi järelevalveasutused ei saa võtta kolmandates riikides asuvaid osalisi nende kohustuste rikkumise korral vastutusele. Seetõttu tuleks ühiskomitee arvates sätteid tõlgendada nii, et

·riski peaks olema võimalik säilitada ainult ELis asuval üksusel;

·osalised peaksid olema kohustatud valima määratud aruandvaks üksuseks ELis asuva üksuse;

·ELis asuv üksus peaks vastutama selle eest, et nii väärtpaberistatud kui ka väärtpaberistamata riskipositsioonide suhtes kohaldataks samu usaldusväärseid ja täpselt kindlaks määratud laenuandmise kriteeriume ning et väärtpaberistatud riskipositsioonide suhtes kohaldataks samu protsesse nagu laenu heakskiitmisel ja pikendamisel väärtpaberistamata riskipositsioonide suhtes.

Ühiskomitee tegi ettepaneku neid sätteid vastavalt täpsustada.

Lisaks sellele tuvastas ühiskomitee ebakõla väärtpaberistamise määruse artikli 5 lõike 1 punkti b ja artikli 9 vahel, kuid ei esitanud selget soovitust selle kõrvaldamiseks: artikliga 9 pannakse kohustus tagada usaldusväärne laenuandmine ka sponsorile, kuid artikli 5 lõike 1 punktis b sätestatud vastavas hoolsuskohustuses ei ole sponsorit mainitud.

Konsultatsioonile vastajate arvamused ühiskomitee ettepaneku kohta olid järgmised.

·Turuosalised olid selle vastu, et riski säilitamine oleks piiratud ainult ELis asuvate üksustega. Riski peaksid säilitama need üksused, millel on tegelik ja piisav kontroll väärtpaberistatud portfelli üle ja huvi selles portfellis; jurisdiktsioonil ei tohiks olla tähtsust.

·Ka väärtpaberistamise määruse artiklis 7 sätestatud läbipaistvusnõuete puhul oli valdav enamik, peamiselt tööstusharu esindajad, vastu sellele, et panna avalikustamiskohustus ELis asuvale üksusele, rõhutades, et kõige sobivam aruandev üksus ei pruugi asuda ELis. Enamik konsultatsioonile vastanud järelevalveasutusi pooldas rohkem ühiskomitee ettepanekut. Siiski tuleb märkida, et konsultatsioonile vastasid vaid üksikud järelevalveasutused.

·Arvamused lahknesid ka küsimuses, kas ELis asuv üksus peaks kohustuslikus korras kontrollima laenuandmise standardeid kooskõlas väärtpaberistamise määruse artikliga 9. Kolmveerand vastanutest (enamasti tööstusharu esindajad) olid vastu sellele, et need kohustused pannakse asjakohase üksuse asemel ELis asuvale üksusele.

Konsultatsioon andis märku vastajate üldisest üksmeelest, et väärtpaberistamise määruse artikli 5 lõike 1 punkti b ja artikli 9 vahel tuvastatud ebakõla tuleks kõrvaldada.

Komisjoni hinnang

Komisjon märgib, et õigusakti tekst ei toeta väärtpaberistamise määruse artiklite 6, 7 ja 9 puhul ühiskomitee välja pakutud tõlgendust. Komisjon ei pea sellist kitsast tõlgendust ka vajalikuks, et saavutada artiklite 6, 7 ja 9 sätetega seoses seadusandja tahe, nimelt tagada, et kõik väärtpaberistamised, milles osalevad ELi osapooled, vastavad teatavatele struktuuri- ja kvaliteedinõuetele. Kuigi kindlasti on kõige soovitavam, et ELi järelevalveasutused tagaksid otse nende nõuete täitmise, tuleks meelde tuletada, et see eesmärk saavutatakse tõhusalt ka institutsionaalse investori hoolsuskohustuse kaudu, mis on kehtestatud väärtpaberistamise määruse artikliga 5. Vastavalt sellele kohustusele peavad institutsionaalsed investorid enne väärtpaberistamisse investeerimist kontrollima, kas asjaomase tehingu müügipoole üksused, olenemata nende asukohast, täidavad kõnealusest määrusest tulenevaid kohustusi. Kui leitakse, et müügipoole üksused ei täida neid kohustusi, ei tohi ELi institutsionaalsed investorid väärtpaberistamisse investeerida. Täpsemalt on kord järgmine.

·Väärtpaberistamise määruse artiklis 6 sätestatud riski säilitamise nõude peamine eesmärk on tagada väärtpaberistamises osaleva emitendi ja investori huvide kooskõlastamine. See säte on seega investori huvides. Seetõttu ei peeta ühiskomitee soovitatud artikli 6 kitsast tõlgendamist vajalikuks, kuna artikli 5 kohane investorite kontrollikohustus tagab tõhusalt, et ELi investorite ostetavate väärtpaberistamiste puhul järgitakse riski säilitamise nõuet. Kui riski säilitamist käsitleva sätte eesmärki on võimalik sel viisil saavutada, näib ühiskomitee sekkuvam tõlgendus või väärtpaberistamise määruse muutmine selles küsimuses tarbetu.

·Väärtpaberistamise määruse artiklis 7 sätestatud kohustused on ühised kohustused, mille eest vastutavad täielikult kõik üksused, nii väärtpaberistamise tehingu algatajad ja sponsorid kui ka väärtpaberistamise eriotstarbelised ettevõtjad. Seega, kui nendest müügipoole üksustest asub ELis ainult üks üksus, on tal juriidiline kohustus avalikustada kogu artiklis 7 nõutud teave, isegi kui ta ei ole avalikustamisnõudeid täitma määratud üksus. Seda kohustuse täitmist saab ELis asuvate müügipoole üksuste puhul tagada isegi juhul, kui määratud aruandev üksus on asutatud väljaspool ELi.

·Komisjon leiab, et väärtpaberistamise määruse artikli 9 kohast kohustust saab sisuliselt täita ainult laenu andev üksus asjaomase protsessi käigus, olenemata sellest, kas ta asub ELis või mitte. Komisjon nõustub, et ideaaljuhul tuleks selle kohustuse täitmist ELi üksuse puhul kontrollida ja tagada, ning märgib, et ELi investoreid tuleb teavitada, et see ei pruugi igas võimalikus olukorras nii olla. ELis asuval investoril on lubatud investeerida ainult sellistesse tehingutesse, mille puhul tal on võimalik kontrollida, kas need vastavad artiklis 9 sätestatud kohustustele.

Komisjon võtab artikli 5 lõike 1 punkti b ja artikli 9 vahelise ebakõla teadmiseks ning kavatseb selle küsimuse lahendada väärtpaberistamise määruse järgmise läbivaatamise käigus. Komisjon märgib, et see ebakõla ei avalda praktikas kahjulikku mõju. Kui sponsor (nagu see on väärtpaberistamise määruses määratletud) tõepoolest ei kohalda ühtegi laenuandmise standardit, kuna ta ei anna laenu enda nimel, ei saa artikli 9 lõikega 1 tegelikkuses panna sponsorile kehtivat otsest kohustust.

11.2. Ostupoole kohustused – avalikustatava teabe kättesaadavus

Taustateave ja järeldused

Väärtpaberistamise määruse artikli 5 lõike 1 punkti e kohaselt peavad institutsionaalsed investorid enne väärtpaberistamisse investeerimist kontrollima, kas kõnealuse määruse artiklis 7 nõutud teave on tehtud kättesaadavaks vastavalt ettenähtud sagedusele ja korrale. Kui tegemist on investeerimisega sellistesse kolmandate riikide väärtpaberistamistesse, kus ükski müügipoole üksustest ei asu ELis, tekib küsimus, kas need investeeringud on vastuvõetavad üksnes juhul, kui artiklis 7 loetletud teave esitatakse ESMA vormide abil ja avaliku väärtpaberistamise puhul väärtpaberistamise registri kaudu. Lisaks sellele tekib küsimus, kas tuleb kontrollida, kas esitatud teave vastab täielikult teabe avalikustamist käsitlevas ESMA regulatiivses tehnilises standardis 34 sätestatud nõuetele, ning eelkõige, kas andmed laenude kaupa on kättesaadavad kõigi väärtpaberistamise aluspositsioonide kohta. Artikli 5 lõike 1 punkti e selline tõlgendus takistaks ELi institutsionaalseid investoreid investeerimast kolmandate riikide väärtpaberistamistesse, mis ei vasta nendele tingimustele. Ühiskomitee esitatud teabest ja konsultatsiooni käigus saadud tagasisidest nähtub selgelt, et turuosalised tõlgendavad ja kohaldavad artikli 5 lõike 1 punkti e nõudeid praegu erinevalt.

Ühiskomitee arvamuses pooldati suuremat paindlikkust, nii et kolmanda riigi väärtpaberistamise puhul võib eeldada, et kontroll on tehtud, isegi kui kõiki ELi läbipaistvusnõudeid ei ole üksikasjalikult järgitud. Selleks tegi ühiskomitee ettepaneku kehtestada kolmandate riikide väärtpaberistamistega seoses „kolmanda riigi läbipaistvusnõuete samaväärsuse kord“. See võimaldaks kontrollida kolmanda riigi väärtpaberistamise vastavust artiklis 7 nõutud läbipaistvusele, kui üks kolmanda riigi müügipoole üksustest on esitanud väärtpaberistamise kohta teabe vastavalt oma riigi nõuetele, mis reguleerivad väärtpaberistamist, ja kui selle riigi läbipaistvuskord on tunnistatud samaväärseks ELi läbipaistvusnormidega.

Konsultatsiooni käigus ühines valdav enamik tööstusharu sidusrühmi üleskutsega saavutada suurem paindlikkus. Nad väitsid, et artikli 5 lõike 1 punkti e õiguslik tõlgendus, mille kohaselt peavad institutsionaalsed investorid kolmandate riikide väärtpaberistamiste puhul kontrollima, kas nad on saanud kogu teabe kooskõlas artikliga 7, seab ELi institutsionaalsed investorid ebasoodsasse konkurentsiolukorda. Ühiskomisjoni arvamuses välja pakutud ideed kehtestada samaväärsuskord toetasid üksikud vastajad. Mõned teised vastajad, kes ei esindanud tööstusharu, ei pooldanud kolmandate riikide väärtpaberistamistesse investeerimise puhul suuremat paindlikkust, kuid soovitasid teabenõudeid üldiselt lihtsustada.

Komisjoni hinnang

Komisjon tunnistab, et artikli 5 lõike 1 punkt e tekitab õigusliku tõlgendamise küsimusi, ning võtab selle küsimuse erinevad tõlgendused teadmiseks. Komisjon on siiski seisukohal, et väärtpaberistamise määruse artikli 5 lõike 1 punkti e tõlgendamisel on määrava tähtsusega seadusandja tahe seoses selles sätestatud kontrollikohustusega. ELi seadusandjad soovisid suurest finantskriisist saadud kogemusi arvesse võttes tagada, et tulevikus rakendavad ELi institutsionaalsed investorid väärtpaberistamiste puhul enne investeerimist nõuetekohaselt hoolsusmeetmeid ja et nende käsutuses on kogu vajalik teave. Kaasseadusandjad täpsustasid artiklis 7, millist teavet tuleb investoritele avalikustada. Esitatava teabe ulatuse eristamine sõltuvalt sellest, kas väärtpaberistamise on emiteerinud ELi üksused või kolmandates riikides asuvad üksused, ei ole seega seadusandja tahtega kooskõlas, sest ELis asuvate institutsionaalsete investorite hoolsuskohustuse nõuetekohase täitmise puhul ei ole oluline, kas väärtpaberistamine on algatatud ELis või sellest väljaspool. Seega, kui õigusnormi ei muudeta, ei ole asjakohane tõlgendada artikli 5 lõike 1 punkti e nii, et institutsionaalsetel investoritel oleks kaalutlusõigus otsustada, kas nad on saanud sisuliselt võrreldavat teavet või mitte.

Sellegipoolest on komisjon teadlik, et artikli 5 lõike 1 punkti e praegune tekst koostoimes artiklis 7 sätestatud normidega (ja omakorda koostoimes asjaomase tehnilise standardiga) välistab de facto ELi institutsionaalsete investorite võimaluse investeerida teatavatesse kolmandate riikide väärtpaberistamistesse. Seda mitte seetõttu, et need tehingud ei oleks sisuliselt ELi õigusraamistikuga kooskõlas, vaid lihtsalt seetõttu, et kolmandate riikide müügipoole üksused ei pruugi olla huvitatud vajaliku teabe esitamisest artiklis 7 sätestatud korras. Kuigi see küsimus võib väärida põhjalikku kaalumist seoses väärtpaberistamise määruse tulevase muutmisega, leiab komisjon, et artiklis 7 sätestatud läbipaistvusnõudeid täpsustavate tehniliste standardite muutmiseks kavandatud meetmed (vt punktid 5 ja 6) võivad aidata ELi institutsionaalsete investorite ebasoodsat konkurentsiolukorda parandada. See tuleneb asjaolust, et see muudab ka kolmandate riikide müügipoole üksuste jaoks lihtsamaks nõutava teabe esitamise.

11.3. Ostupoole kohustused – alternatiivse investeerimisfondi valitsejast investorid

Taustateave ja järeldused

Ühiskomitee arvamuses juhiti tähelepanu vajadusele anda teatavaid õiguslikke selgitusi seoses alternatiivsete investeerimisfondide valitsejatega (AIFi valitseja), kes tegutsevad väärtpaberistamise puhul institutsionaalsete investoritena. Esiteks ei olnud selge, kas kolmanda riigi AIFi valitseja, kes valitseb või turustab ELis alternatiivseid investeerimisfonde (AIF), kuuluks väärtpaberistamise määruses sätestatud institutsionaalse investori määratluse alla, isegi kui turustamine ELis toimub ainult suunatud pakkumise teel. Teiseks ei olnud selge, kas institutsionaalse investori (kelle suhtes kohaldatakse ulatuslikke hoolsuskohustuse nõudeid) määratlus hõlmab ka künnisest allapoole jäävaid AIFide valitsejaid 35 .

Konsultatsiooni käigus pooldas enamik vastajaid selgitusi, kuid selgituste koostamise viisi käsitlevad seisukohad olid lahknevad. Need, kes pooldasid nii künnisest allapoole jäävate AIFide valitsejate kaasamist kui ka nende kolmandate riikide AIFide valitsejate kaasamist, kes turustavad ja valitsevad AIFe Euroopa Liidus, rõhutasid vajadust tagada kõigile väärtpaberistamise turul tegutsevatele AIFide valitsejatele võrdsed tingimused.

Mõned vastajad seevastu seadsid kahtluse alla, kas künnisest allapoole jäävate AIFide valitsejate kaasamine oleks proportsionaalne. Vastajad, kes ei olnud nõus ELi hoolsuskohustuse nõuete kohaldamisega nende kolmandate riikide AIFide valitsejate suhtes, kes valitsevad või turustavad fonde ELis, rõhutasid, et selline tõlgendus muudaks väärtpaberistamise määruse eksterritoriaalseks. Samuti väitsid nad, et see tekitaks põhjendamatu erinevuse fondide ja muude toodete vahel, mille puhul reguleerib hoolsuskohustuse nõudeid institutsionaalse investori päritoluriigi reguleeriv asutus. Mitu vastajat märkis ka, et õigusakti praeguses sõnastuses ei ole selge, kas nõuet, mille kohaselt kolmanda riigi AIFi valitseja peab kohaldama ELi hoolsuskohustuse norme, rakendataks üksnes ELis valitsetavate ja turustatavate fondide suhtes või laieneks see juhul, kui AIFi valitseja valitseb või turustab ELis ühte fondi, kõigile fondidele, mida kõnealune kolmanda riigi AIFi valitseja turustab või haldab.

Komisjoni hinnang

Komisjon märgib, et artikli 2 punktis 12, s.o sättes, milles on määratletud institutsionaalsed investorid väärtpaberistamise määruse kohaldamisel, viidatakse alapunktis d konkreetselt AIFide valitsejate direktiivi sellele sättele, milles on AIFi valitseja määratletud eespool nimetatud künnist ületavaid ja sellest allapoole jäävaid üksusi eristamata. Õiguslik sõnastus näeb seega selgelt ette, et institutsionaalsete investoritena väärtpaberistamise määruse tähenduses tuleb käsitada ka künnisest allapoole jäävaid AIFide valitsejaid. Seda tõlgendust toetab ka artiklis 5 sätestatud hoolsuskohustuse nõuetega seotud seadusandja tahe, milleks on kaitsta ELi investoreid tulevikus selliste väärtpaberistamise investeeringutega seotud riskipositsioonide eest, mille puhul ei ole eelnevalt rakendatud hoolsuskohustuse meetmeid ja puudub nõuetekohane arusaamine omandatavast tootest.

See seadusandja tahe toetab kindlalt ka komisjoni tõlgendust, mille kohaselt peavad kolmandate riikide AIFide valitsejad, kes turustavad ja haldavad fonde ELis, täitma kõigi oma väärtpaberistamise investeeringute puhul väärtpaberistamise määruses sätestatud hoolsuskohustuse nõudeid. Kui kolmandate riikide AIFide valitsejad, kes turustavad fonde ELis, oleksid hoolsuskohustuse normidest vabastatud, võib see kahjustada seadusandja tahte kohast investorite igakülgset kaitset. Selline tõlgendus ei muuda neid norme eksterritoriaalseks, sest nendega reguleeritakse ELis toimuvat tegevust, st fondi haldamist või turustamist ELis. Seadusandja tahet arvesse võttes on ka selge, et väärtpaberistamise määruse artikli 2 punkti 12 alapunkti d laia sõnastust tuleks kohaldada ainult nende fondide suhtes, mida kolmanda riigi AIFi valitseja turustab ja valitseb ELis, ning see ei hõlmab ühtlasi sama AIFi valitseja juhtimis- ja turustamistegevust, millel puudub seos ELiga. Komisjon kaalub artikli 2 punkti 12 alapunkti d sõnastuse muutmist, et kõrvaldada tulevases väärtpaberistamise määruse muutmise ettepanekus igasugune õiguskindlusetus.

12. Väärtpaberistamise järelevalve

Taustateave ja järeldused

Ühiskomitee aruandes keskenduti hoolsuskohustuse, riski säilitamise, läbipaistvuse, eraväärtpaberistamise ja standardväärtpaberistamise nõuete järelevalvele. Kuigi aruandes toodi esile mõned võimalikud probleemid turu järelevalves, ei kutsutud selles üles õigusnorme muutma, vaid soovitati anda järelevalveasutustele täiendavaid suuniseid ja selgust, et tagada väärtpaberistamise määruse tõhus ja järjepidev rakendamine. Lisaks sellele märgiti ühiskomitee aruandes, et järelevalveasutustel on raske saada juurdepääsu eraväärtpaberistamist käsitlevale teabele, kuna seda ei tehta väärtpaberistamise registri kaudu kättesaadavaks.

Konsultatsiooni käigus teatasid turuosalised erinevustest liikmesriikide järelevalvekäsitlustes ja rõhutasid, et see võib tekitada ebakindlust. Märgiti, et pädevad asutused tõlgendavad väärtpaberistamise määrust erinevalt ja on erineval määral järelevalveprotsessi kaasatud.

Üldiselt pooldasid sidusrühmad järjepidevust, suuremat koordineerimist järelevalveasutuste vahel (kuna ühe tehingu järelevalvesse on sageli kaasatud mitu pädevat asutust) ja proportsionaalset lähenemisviisi erinevate tavade vältimiseks. Nad rõhutasid, et täiendavaid nõudeid ei ole vaja kehtestada, isegi mitte regulatiivsete tehniliste standardite abil, ja eelistasid selle asemel Euroopa järelevalveasutuste ühiskomitee järelevalvesuuniseid.

Üksikud pädevad asutused pooldasid ka juhtiva järelevalveasutuse määramist, kes valitakse väärtpaberistamisega seotud pädevate asutuste hulgast. Vastavalt nende seisukohale koordineeriks juhtiv järelevalveasutus järelevalveasutuste vahelist teabevahetust, eelkõige olukorras, kus väärtpaberistamise määruse eri nõuete täitmise kontrollimises osalevad erinevad järelevalveasutused.

Komisjoni hinnang

Komisjon tunnistab, et osaliselt mõnede regulatiivsete tehniliste standardite hilise vastuvõtmise tõttu võib pädevatel asutustel olla vaja piisavate kogemuste saamiseks rohkem aega. Seni ei ole aga teatatud suurematest puudustest järelevalves, eelkõige küsimustest, mis nõuaksid õigusnormide muutmist. Komisjon leiab, et see näitab järelevalveraamistiku üldist asjakohasust.

Praeguses etapis on siiski esile toodud mõned küsimused, mille puhul oleks suurem lähenemine ja tõhusam koordineerimine järelevalveasutuste vahel kasulik. Komisjon leiab, et erinevad järelevalvetavad ja neist tulenev õiguskindlusetus võivad luua ebavõrdsed tingimused ja pärsivad väärtpaberistamise turu kasvu. Selleks et vältida erinevusi väärtpaberistamise määruse tõlgendamisel ja pädevate asutuste kaasamisel järelevalveprotsessi, tuleks anda suuniseid. Eelkõige tuleks tagada pädevate asutuste ühtsem lähenemisviis standardväärtpaberistamise nõuete täitmise järelevalvele. Selliseid suuniseid võiks anda ühiskomitee, et arendada edasi ühist arusaama normidest, parimatest tavadest ja järelevalvevahenditest, eesmärgiga tagada ELi tasandil ühtne järelevalvekäsitlus.

Komisjon on teadlik, et väärtpaberistamise turg ei ole ELi eri piirkondades võrdselt arenenud ja eri järelevalveasutuste kogemuste tase on seega erinev. Seetõttu nõustub komisjon ühiskomitee aruandes esitatud soovitusega koostada ühine ELi juhend liikmesriikide järelevalveasutuste parimate tavade kohta.

Lähenemise edendamisel on oluliseks ja tõhusaks vahendiks ka vastastikused eksperdihinnangud, mis võivad anda sisulist teavet sidusrühmade teatatud pädevate asutuste erinevatest tavadest standardväärtpaberistamise kriteeriumide puhul. Seetõttu avaldab komisjon kahetsust, et hoolimata väärtpaberistamise määruse artikli 36 lõikes 7 sätestatud kohustusest ei ole standardväärtpaberistamise kriteeriumide rakendamise kohta vastastikuseid eksperdihinnanguid koostatud ega neid lähitulevikus ka kavandatud. Lähenemise tagamisel osutus küsimuste ja vastuste protsess tõhusaks vahendiks ning tuleks tagada tõstatatud küsimuste kiire käsitlemine.

Ühiskomitee aruandes märgiti standardväärtpaberistamise nõuete kohta ka seda, et järelevalvealaste eksperditeadmiste ja kogemuste kogumisel tekitab teataval määral probleeme järelevalvevastutuse killustatus. Sellega seoses peab komisjon pikas perspektiivis kasulikuks uurida põhjalikult juhtiva järelevalveasutuse määramise teostatavust. Hindamisel tuleks käsitleda ka seda, milline vahend on selle küsimuse edendamiseks kõige asjakohasem, näiteks kas järelevalveasutustele antavad suunised või väärtpaberistamise määruse muutmine.

Seoses järelevalveasutuste väidetavate raskustega juurdepääsu saamisel eraväärtpaberistamisi käsitlevale teabele märgib komisjon, et õigusnõudes, mille kohaselt peab müügipool tegema teabe järelevalveasutusele kättesaadavaks kooskõlas artikliga 7, ei erista avalikke ja eratehinguid. Pealegi on komisjon arvamusel, et väärtpaberistamise määruses on sätestatud kõik järelevalvevahendid, mis võivad olla selle kohustuse täitmiseks vajalikud.

13. Väärtpaberistamiste usaldatavusnõuetekohane käsitlus

Vastavalt kapitalinõuete määruse artikli 519 punktile a peab komisjon esitama kaasseadusandjatele kõnealuse määruse väärtpaberistamist käsitleva osa teatavate sätete kohaldamise kohta aruande, „võttes arvesse väärtpaberistamise turgude arengut, sealhulgas makrotasandi usaldatavusjärelevalve ja majanduse vaatenurgast“. Kui see on asjakohane, tuleks sellele lisada seadusandlik ettepanek. Komisjon pidas asjakohaseks viia selle aruande koostamise ajal läbi väärtpaberistamise usaldatavusraamistiku kui terviku tulemuslikkuse ulatusliku hindamise, võttes arvesse viimastel aastatel valitsenud raskeid turutingimusi.

Nõuandetaotlus

Eeltoodut arvesse võttes hõlmas konsultatsioon mitmesuguseid küsimusi ELi väärtpaberistamise usaldatavusraamistiku toimimise kohta. Lisaks sellele esitas komisjon 17. oktoobril 2021 Euroopa järelevalveasutuste ühiskomiteele nõuandetaotluse, paludes ühiskomiteel hinnata, kas väärtpaberistamise usaldatavusraamistik on täitnud kavandatud eesmärgi aidata kaasa ELi väärtpaberistamise turu taastumisele ja säilitanud samal ajal asjakohase usaldusväärsuse taseme. Ühiskomiteel paluti esitada oma nõuanne 1. septembriks 2022.

Komisjon hindab ka seda, kas kapitalinõuete kalibreerimine on kindlustus- ja edasikindlustusandjate poolt väärtpaberistamise seeriatesse tehtavate investeeringute puhul asjakohane. Eespool käsitletud konsultatsioon ja Euroopa järelevalveasutuste ühiskomiteele esitatud nõuandetaotlus hõlmasid ka seda küsimust.

Komisjon ootab ühiskomiteelt nõuandeid ja soovitusi. Võttes arvesse konsultatsiooni käigus saadud nõuandeid ja tagasisidet, hindab komisjon väärtpaberistamise usaldatavusraamistiku võimaliku muutmise asjakohasust ja sobivust.

Riski olulise osa ülekandmine

Väärtpaberistamise tehingu algataja seisukohast on väärtpaberistamise üks peamisi eesmärke saavutada väärtpaberistatud varade portfelliga seoses kapitalitoetus võrreldes omavahendite summaga, mida väärtpaberistamise tehingu algataja peab hoidma seoses sama portfelliga enne väärtpaberistamist.

Kapitalitoetuse saavutamine sõltub kapitalinõuete määruse artiklites 244 ja 245 osutatud mitmesugustest kvantitatiivsetest ja kvalitatiivsetest tingimustest (edaspidi „riski olulise osa ülekandmise raamistik“), millega tagatakse, et väärtpaberistamise tehingu algatajal ei teki väärtpaberistatud varade portfelliga seoses olulist alakapitaliseerimise riski. Pädevad asutused peavad seega hindama, kas väärtpaberistamised, mille puhul väärtpaberistamise tehingu algatajad soovivad taotleda kapitalitoetust, vastavad riski olulise osa ülekandmise tingimustele, mis on nendes artiklites sätestatud.

Seetõttu on riski olulise osa ülekandmise raamistik väga oluline, et tagada pankade kui väärtpaberistamise tehingute algatajate turvalisus ja usaldusväärsus ning suurendada turu üldist usaldust.

EBA esitas oma 23. novembri 2020. aasta aruandes 36 komisjonile mitu soovitust riski olulise osa ülekandmise hindamise tavade ja protsesside ühtlustamise kohta. EBA lisas ka soovitused lihtsustada ja parandada riski olulise osa ülekandmise tingimusi, mis on sätestatud kapitalinõuete määruse artiklites 245 ja 246.

Tööstusharu esindajad on juhtinud tähelepanu sellele, et riski olulise osa ülekandmise raamistik tekitab väärtpaberistamise turu sujuvale ja tõhusale toimimisele mitmesuguseid takistusi, ning toetanud raamistiku läbipaistvamat, järjepidevamat ja tõhusamat kohaldamist. Komisjon küsis konsultatsiooni käigus tööstusharult tagasisidet riski olulise osa ülekandmist käsitleva EBA aruande valitud aspektide kohta.

Võttes arvesse EBA soovitusi ja tööstusharu esindajatelt saadud tagasisidet, kaalub komisjon praegu kapitalinõuete määruse artikli 244 lõikes 6 ja artikli 245 lõikes 6 sätestatud volituste kasutamise kasulikkust ja sobivust, et edendada riski olulise osa ülekandmise raamistiku ühtlustamist eesmärgiga suurendada selle tõhusust, läbipaistvust ja järjepidevust.

14. Kokkuvõte

Uus ELi väärtpaberistamise raamistik jõustus alles 2019. aastal ja veel 2021. aasta aprillis lisati sellesse mõned uued elemendid. Kuna mõned regulatiivsed tehnilised standardid on alles ettevalmistamisel, ei ole raamistik veel täielikult rakendatud. Samuti tegelevad nii turuosalised kui ka järelevalveasutused alles õigussätete ülevõtmisega praktikasse, nagu näitavad näiteks küsimused jurisdiktsioonilise kohaldamisala kohta.

Seetõttu leiab komisjon, et uue väärtpaberistamise raamistiku mõjust täieliku ülevaate saamiseks on vaja rohkem aega. Aega on vaja ka seetõttu, et sellistel erakorralistel välisteguritel nagu COVID-19 pandeemia ja keskpankade toetav rahapoliitika sellel perioodil võis olla oluline osa selles, kuidas ELi väärtpaberistamise turg on või ei ole pärast uue raamistiku jõustumist arenenud.

Siiski annab selline seadusega ette nähtud läbivaatamine hea võimaluse teha esialgne kokkuvõte ja otsustada, kas on valdkondi, milles on vaja viivitamata meetmeid võtta. Kogu saadud teavet arvesse võttes leiab komisjon, et väärtpaberistamise määrus aitab märkimisväärselt kaasa selle 2017. aasta õigusakti põhieesmärgi saavutamisele, milleks on luua ELi väärtpaberistamise turg, mis aitab finantsstabiilsust ohustamata majandust rahastada. Uus standardväärtpaberistamise märgis on selle eesmärgi saavutamise üks alustala, mis aitab kõrvaldada ELi väärtpaberistamise turgudel alates suurest finantskriisist olnud halba mainet. Üldiselt tundub, et turg toimib üsna hästi, kuigi suurenevate mahtude ja osalejate kasvava arvuga väga dünaamilise turu ootused ei ole veel täitunud.

Uuest väärtpaberistamise raamistikust esimese ametliku kokkuvõtte tegemine juhtis aga tähelepanu ka mitmele uue raamistikuga seotud probleemile, mida peetakse oluliseks põhjuseks, miks ELi väärtpaberistamise turg ei ole seni kasvanud nii palju, kui uue raamistiku algatajad lootsid.

Seoses väärtpaberistamise usaldatavusnõuetekohase käsitlusega, mida paljud tööstusharu sidusrühmad peavad konservatiivsemaks kui sarnase riskiprofiiliga võrreldavate toodete puhul, on komisjon esitanud Euroopa järelevalveasutuste ühiskomiteele nõuandetaotluse, et olukorda põhjalikumalt analüüsida. Pärast selle teabe saamist hindab komisjon, kas on põhjust kohandusi teha või mitte.

Uue raamistiku teise osaga ehk väärtpaberistamise määrusega seotud mureküsimused keskenduvad peamiselt turuosaliste väitele, et kehtivate läbipaistvuskohustuste täitmine on ressursimahukas ja ei anna investorile eriti lisaväärtust, eriti eratehingute puhul. Kokkuvõttes tunnistab komisjon, et on veel arenguruumi, kuid leiab, et läbivaatamise käigus tuvastatud puudusi saaks kõrvaldada, ilma et väärtpaberistamise määrust oleks vaja muuta. Seda silmas pidades teeb komisjon ESMA-le ettepaneku vaadata läbi regulatiivsed ja rakenduslikud tehnilised standardid, millega täpsustatakse läbipaistvuskorra üksikasjad.

Rohelise väärtpaberistamise raamistiku puhul pannakse õigusliku volitusega õigel ajal oluline rõhuasetus küsimusele, kuidas kasutada väärtpaberistamist, et toetada üleminekut kestlikule majandusele ELis, vältides samal ajal rohepesu ohtu. Komisjon nõustub EBA aruandega selles, et lühiajalises ja keskpikas perspektiivis ei ole eraldi rohelise väärtpaberistamise märgist vaja, ning kutsub selle asemel kaasseadusandjaid üles käsitlema seda küsimust sobival viisil ELi roheliste võlakirjade standardi loomise üle peetavatel läbirääkimistel. Komisjon leiab, et väärtpaberistamise turule võimaluse andmine rohepöördes osalemiseks ei ole oluline mitte ainult selleks, et veelgi suurendada väärtpaberistamisest ühiskonnale tulenevat kasu, vaid ka selleks, et toetada ELi väärtpaberistamise turu edasist arengut.

Komisjon on jätkuvalt täielikult pühendunud eesmärgile luua raamistik eduka ja stabiilse ELi väärtpaberistamise turu saavutamiseks. Selline turg on tõelise kapitaliturgude liidu lahutamatu osa ja see võib muutuda veelgi olulisemaks, et kõrvalda majandustegevuse rahastamise ees seisvad probleemid märkimisväärselt keerulisemas turukeskkonnas, mis näib praegu kujunevat. Seepärast jätkab komisjon väärtpaberistamise turu tähelepanelikku jälgimist ja sekkub, kui seda peetakse asjakohaseks, et saada ELi edukast väärtpaberistamise turust täielikult kasu.

(1)

Vt komisjoni talituste töödokument „Mõjuhinnang, mis on lisatud dokumendile „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse ühised eeskirjad väärtpaberistamise kohta ning luuakse lihtsa ja läbipaistva väärtpaberistamise Euroopa raamistik ning millega muudetakse direktiive 2009/65/EÜ, 2009/138/EÜ, 2011/61/EL ja määrusi (EÜ) nr 1060/2009 ja (EL) nr 648/2012 ning ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta““, SWD(2015) 185 final, 30. september 2015.

(2)

„The case for a better functioning securitisation market in the European Union: A discussion paper“, Inglise keskpank ja Euroopa Keskpank, https://www.ecb.europa.eu/pub/pdf/other/ecb-boe_case_better_functioning_securitisation_marketen.pdf .

(3)

 „Kapitaliturgude liidu loomise tegevuskava“, COM(2015) 468 final, 20. september 2015, https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A52015DC0468 .

(4)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2017. aasta määrus (EL) 2017/2402, millega kehtestatakse väärtpaberistamise üldnormid ning luuakse lihtsa, läbipaistva ja standarditud väärtpaberistamise erinormid ning millega muudetakse direktiive 2009/65/EÜ, 2009/138/EÜ ja 2011/61/EL ning määrusi (EÜ) nr 1060/2009 ja (EL) nr 648/2012.

(5)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrus (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT L 176, 27.6.2013, lk 1).

(6)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiv 2009/138/EÜ kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II) (ELT L 335, 17.12.2009, lk 1).

(7)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiiv 2009/65/EÜ vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks loodud ettevõtjaid (eurofondid) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (ELT L 302, 17.11.2009, lk 32).

(8)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2011. aasta direktiiv 2011/61/EL alternatiivsete investeerimisfondide valitsejate kohta, millega muudetakse direktiive 2003/41/EÜ ja 2009/65/EÜ ning määruseid (EÜ) nr 1060/2009 ja (EL) nr 1095/2010 (ELT L 174, 1.7.2011, lk 1).

(9)

Tegeliku müügiga väärtpaberistamine tähendab väärtpaberistatavate riskipositsioonide suhtes oleva majandusliku huvi ülekandmist, andes kõnealuste riskipositsioonide omandiõiguse üle eriotstarbelisele ettevõtjale.

(10)

Vt https://ec.europa.eu/info/publications/200722-proposal-capital-markets-recovery_en . 

(11)

Erinevalt tegeliku müügiga väärtpaberistamisest kantakse sünteetilise väärtpaberistamise puhul krediidituletisinstrumentide või garantiide abil üle laenukogumiga seotud alusrisk ning väärtpaberistatavad riskipositsioonid jäävad väärtpaberistamise tehingu algataja riskipositsioonideks.

(12)

Tegevuskava 6. meede: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=COM:2020:590:FIN . 

(13)

ESA arvamus Euroopa Komisjonile väärtpaberistamise määruse jurisdiktsioonilise kohaldamisala kohta, JC 2021 16, https://www.esma.europa.eu/sites/default/files/library/jc_2021_16_-_esas_opinion_on_jurisdictional_scope_of_application_of_the_securitisation_regulation_003.pdf .

(14)

Kapitaliturgude liidu kõrgetasemelise foorumi lõpparuanne „A new vision for Europe’s capital markets“, https://ec.europa.eu/info/files/200610-cmu-high-level-forum-final-report_en .

(15)

Ühiskomitee aruanne väärtpaberistamise määruse rakendamise ja toimimise kohta, JC 2021 31, https://www.eiopa.europa.eu/document-library/report/joint-committee-report-implementation-and-functioning-of-securitisation_en .

(16)

  https://finance.ec.europa.eu/document/download/4ce4c935-06eb-4a35-a475-3b7224982242_en?filename=2021-eu-securitisation-framework-summary-of-responses_en.pdf  

(17)

  https://www.eba.europa.eu/sites/default/documents/files/document_library/About%20Us/Missions%20and%20tasks/Call%20for%20Advice/2021/CfA%20to%20JC%20for%20securitisation%20in%20prudential%20framework%20review/1022482/CfA%20cover%20letter_final.pdf . 

(18)

Aruanne „European Benchmarking Exercise (EBE) for Private Securitisations“, 1. detsember 2021, https://www.afme.eu/publications/reports/details/European-Benchmarking-Exercise-EBE-for-Private-Securitisations .

(19)

Arvud ei hõlma kollateraliseeritud laenukohustusi. Allikas: AFME väärtpaberistamise andmete aruanne 2021. aasta IV kvartali ja kogu 2021. aasta kohta, 15. märts 2022.

(20)

Ameerika Ühendriikide väärtpaberistamise turuga võrdlemisel tuleks arvesse võtta selle erinevat struktuuri, kus domineerivad valitsuse rahastatavad üksused, kelle arvele langeb valdav osa väärtpaberistamise emissioonidest Ameerika Ühendriikides, ning erinevusi raamatupidamis- ja usaldatavusnõuetes.

(21)

     Esimestest bilansilistest standardväärtpaberistamistest teatati ESMA-le 22. juunil 2021.

(22)

Euroopa andmehoidla (EDW) on üks kahest seni tegevusloa saanud väärtpaberistamise registrist. Väärtpaberistamise registrite ülesanne on koguda keskselt andmeid väärtpaberistamiste kohta ELis ning esitada need andmed investoritele ja järelevalveasutustele.

(23)

Kuna kapitaliturgude taastepaketiga muudeti riski säilitamise sätteid, võttis EBA hiljuti vastu eespool nimetatud tehniliste standardite ajakohastatud versiooni. Lõpparuanne esitati komisjonile 12. aprillil 2022.

(24)

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Keskpangale, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Samaväärsus finantsteenuste valdkonnas“, COM(2019) 349 final.

(25)

Nagu on ette nähtud väärtpaberistamise määruse artikli 36 lõikega 7.

(26)

  https://www.eba.europa.eu/sites/default/documents/files/document_library/Publications/Reports/2022/1027593/EBA%20report%20on%20sustainable%20securitisation.pdf . 

(27)

  EBA recommends adjustments to the proposed EU Green Bond Standard as regards securitisation transactions | European Banking Authority (europa.eu) .

(28)

Peale eluasemelaenude või autolaenude või -liisingute.

(29)

  https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:52021PC0391 . 

(30)

  https://ec.europa.eu/info/business-economy-euro/banking-and-finance/sustainable-finance/european-green-bond-standard_et . 

(31)

Vastavalt EBA hinnangule taksonoomiaga kooskõlas olevate varade kohta ELi pankades oleks roheliste väärtpaberistamiste maksimaalne aastane maht 15,6 miljardit eurot, eeldades, et need on täielikult tagatud taksonoomiaga kooskõlas olevate varadega.

(32)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2019/2088, mis käsitleb jätkusuutlikkust käsitleva teabe avalikustamist finantsteenuste sektoris.

(33)

Väärtpaberistamise määruse artikli 22 lõige 6.

(34)

Komisjoni 16. oktoobri 2019. aasta delegeeritud määrus (EL) 2020/1224, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2017/2402 regulatiivsete tehniliste standarditega, milles määratakse kindlaks teave ja väärtpaberistamise üksikasjad, mille väärtpaberistamise tehingu algataja, sponsor ja väärtpaberistamise eriotstarbeline ettevõtja peavad esitama (ELT L 289, 3.9.2020, lk 1–216).

(35)

Künnisest allapoole jääv AIFi valitseja on väike AIFi valitseja, kelle suhtes kohaldatakse vähese tähtsusega erandit ja kes peab seetõttu järgima registreerimis- ja aruandluskohustustega seoses üksnes AIFide valitsejate direktiivi (ja selle konkreetse liikmesriigi rakendusnorme), kuid kes ei saa kasutada turustusluba.

(36)

Aruanne riski olulise osa ülekandmise tavade ja protsesside ühtlustamise kohta kapitalinõuete määruse artikli 244 lõikes 6 ja artikli 245 lõikes 6 osutatud delegeeritud õigusakti kohaldamisel, https://www.eba.europa.eu/eba-calls-european-commission-harmonise-significant-risk-transfer-assessment-securitisation .