Access to European Union law
<a href="https://eur-lex.europa.eu/content/help/eurlex-content/experimental-features.html" target="_blank">More about the experimental features corner</a>
Choose the experimental features you want to try
EUR-Lex
Access to European Union law

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

You are here
Use quotation marks to search for an "exact phrase". Append an asterisk (*) to a search term to find variations of it (transp*, 32019R*). Use a question mark (?) instead of a single character in your search term to find variations of it (ca?e finds case, cane, care).
Search tips
Need more search options? Use the Advanced search

Document 52016IP0338

Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta resolutsioon töö- ja eraelu tasakaalu soodustavate tingimuste loomise kohta tööturul (2016/2017(INI))

ELT C 204, 13.6.2018, p. 76–92 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, HR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

Date of document:
13/09/2016; hääletamise kuupäev
Date of vote:
13/09/2016
Date of debate:
12/09/2016
Author:
Euroopa Parlament, Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon, Tööhõive- ja sotsiaalkomisjon
Form:
Omaalgatuslik resolutsioon
Parliamentary term:
kaheksas koosseisu ametiaeg
Internal reference:
2016/2017(INI)
Session:
2016-2017

13.6.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 204/76

P8_TA(2016)0338

Töö- ja eraelu tasakaalu soodustavate tingimuste loomine tööturul

Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta resolutsioon töö- ja eraelu tasakaalu soodustavate tingimuste loomise kohta tööturul (2016/2017(INI))

(2018/C 204/09)

Euroopa Parlament,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2 ja artikli 3 lõiget 3,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 6 punkti a, artikleid 8, 10, artikli 153 lõiget 1, artikli 153 lõiget 2 ja artiklit 157,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 7, 9, 23, 24 ja 33,

—

võttes arvesse 3. mai 1996. aasta Euroopa sotsiaalhartat, eriti selle I ja II osa, artikleid 2, 4, 16 ja 27 perekondlike kohustustega töötajate õiguse kohta teistega võrdsetele võimalustele ja võrdsele kohtlemisele,

—

võttes arvesse nõukogu 19. oktoobri 1992. aasta direktiivi 92/85/EMÜ rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmete kehtestamise kohta (1) (rasedus- ja sünnituspuhkuse direktiiv),

—

võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse rasedus- ja sünnituspuhkuse direktiivi (COM(2008)0637),

—

võttes arvesse oma 20. oktoobril 2010. aastal vastu võetud esimese lugemise seisukohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/…/EL, millega muudetakse nõukogu direktiivi 92/85/EMÜ rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise ning töötajate töö- ja pereelu ühitamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta (2), milles taotleti muu hulgas kahenädalase isapuhkuse kehtestamist,

—

võttes arvesse nõukogu 8. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/18/EL, millega rakendatakse Euroopa Tööstuse ja Tööandjate Keskliitude Ühenduse, Euroopa Käsitööga Tegelevate Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtete Keskliidu, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt vanemapuhkuse kohta sõlmitud muudetud raamkokkulepet ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 96/34/EÜ (3),

—

võttes arvesse nõukogu 17. detsembri 2013. aasta direktiivi 2013/62/EL, millega muudetakse direktiivi 2010/18/EL (millega rakendatakse Euroopa Tööstuse ja Tööandjate Keskliitude Ühenduse, Euroopa Käsitööga Tegelevate Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtete Keskliidu, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt vanemapuhkuse kohta sõlmitud muudetud raamkokkulepet) seoses Mayotte’i staatuse muutmisega Euroopa Liidu suhtes (4),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. juuli 2010. aasta direktiivi 2010/41/EL füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamise kohta, millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 86/613/EMÜ (5),

—

võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (6),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (7),

—

võttes arvesse nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiivi 97/81/EÜ Euroopa Tööandjate Föderatsiooni, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt sõlmitud osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe kohta (8),

—

võttes arvesse oma 25. veebruari 2016. aasta resolutsiooni majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta ning 2016. aasta majanduskasvu analüüsi tööhõive- ja sotsiaalaspektide kohta (9),

—

võttes arvesse oma 20. mai 2015. aasta resolutsiooni rasedus- ja sünnituspuhkuse kohta (10),

—

võttes arvesse oma 12. septembri 2013. aasta resolutsiooni meestele ja naistele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte rakendamise kohta (11),

—

võttes arvesse oma 12. märtsi 2013. aasta resolutsiooni sooliste stereotüüpide kaotamise kohta ELis (12),

—

võttes arvesse oma 10. märtsi 2015. aasta resolutsiooni Euroopa Liidus 2013. aastal naiste ja meeste võrdõiguslikkuse valdkonnas saavutatud edu kohta (13),

—

võttes arvesse oma 9. juuni 2015. aasta resolutsiooni ELi naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia kohta 2015. aasta järgseks perioodiks (14),

—

võttes arvesse oma 8. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ (meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes) kohaldamise kohta (15),

—

võttes arvesse oma 3. veebruari 2016. aasta resolutsiooni uue naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse strateegia kohta Euroopas pärast 2015. aastat (16),

—

võttes arvesse oma 12. mai 2016. aasta resolutsiooni, milles käsitletakse nõukogu 8. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/18/EL (millega rakendatakse Euroopa Tööstuse ja Tööandjate Keskliitude Ühenduse, Euroopa Käsitööga Tegelevate Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtete Keskliidu, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt vanemapuhkuse kohta sõlmitud muudetud raamkokkulepet ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 96/34/EÜ) kohaldamist (17),

—

võttes arvesse nõukogu 15. juuni 2011. aasta järeldusi väikelaste hariduse ja hoiu kohta: lapsed tuleb eluks tulevikuühiskonnas hästi ette valmistada (18),

—

võttes arvesse nõukogu 19. juuni 2015. aasta järeldusi „Naiste ja meeste võrdsed sissetulekuvõimalused: soolise pensionilõhe kaotamine“,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu Nõukogu 7. märtsi 2011. aasta järeldustega vastu võetud Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti perioodiks 2011–2020 (19),

—

võttes arvesse 15. ja 16. märtsil 2002 Barcelonas toimunud Euroopa Ülemkogu eesistujariigi järeldusi,

—

võttes arvesse ELi eesistujariikide kolmiku (Holland, Slovakkia ja Malta) 7. detsembri 2015. aasta deklaratsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta,

—

võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal: Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia“ (COM(2010)2020),

—

võttes arvesse komisjoni algatust „Tegevuskava: uus algus töötavate perekondade töö- ja eraelu tasakaalu saavutamiseks“ (detsember 2015) ja avalikke ning sidusrühmade konsultatsioone,

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Komisjoni 2016. aasta tööprogramm: vanamoodi edasi minna ei saa“ (COM(2015)0610),

—

võttes arvesse komisjoni teatist pealkirjaga „Euroopa sotsiaalõiguste teemalise arutelu käivitamine“ (COM(2016)0127),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Sotsiaalsed investeeringud majanduskasvu ja ühtekuuluvuse edendamiseks – sealhulgas Euroopa Sotsiaalfondi rakendamine aastatel 2014–2020“ (COM(2013)0083) ja komisjoni 20. veebruari 2013. aasta soovitust 2013/112/EL „Investeerides lastesse aitame neil välja rabeleda ebasoodsate olude ringist“,

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Parem töö- ja eraelu tasakaal: töö-, era- ja pereelu ühitamise võimaluste edendamine“ (COM(2008)0635),

—

võttes arvesse komisjoni 17. veebruari 2011. aasta teatist „Väikelaste haridus ja hoid: lapsed tuleb eluks tulevikuühiskonnas hästi ette valmistada“ (COM(2011)0066),

—

võttes arvesse komisjoni 29. mai 2013. aasta eduaruannet Barcelona eesmärkide kohta pealkirjaga „Väikelaste hoiuteenuste arendamine Euroopas jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu edendamiseks“ (COM(2013)0322),

—

võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti „Strateegiline kohustus soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks aastatel 2016–2019“, eelkõige selle peatükki 3.1. „Naiste tööturul osalemise suurendamine ning naiste ja meeste võrdne majanduslik sõltumatus“,

—

võttes arvesse komisjoni 2015. aasta raportit naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus (SWD(2016)0054), eelkõige peatükki, mis käsitleb võrdset majanduslikku sõltumatust,

—

võttes arvesse komisjoni talituste 21. jaanuari 2016. aasta töödokumenti „Tööhõive ja sotsiaalsed arengusuundumused Euroopas 2015. aastal“, eelkõige selle peatükki III.2. „Sotsiaalkaitse“,

—

võttes arvesse Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi (Eurofound) 2013. aasta uuringuid „Working time and work-life balance in a life course perspective“ (Tööaeg ning töö- ja eraelu tasakaal elukäigu perspektiivist), „Caring for children and dependants: Effect on careers of young workers“ (Laste ja ülalpeetavate hooldamine: mõju noorte töötajate karjäärile) (2013), 2015. aasta uuringut „Working and caring: Reconciliation measures in times of demographic change“ (Töötamine ja hooldamine: ühitamismeetmed demograafilise muutuse ajal) ning kuuendat Euroopa töötingimuste uuringut (2016),

—

võttes arvesse Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi 2015. aasta uuringut „Tööaja suundumused 21. sajandil“,

—

võttes arvesse Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi uuringut „Promoting parental and paternity leave among fathers“ (Vanema- ja isapuhkuse edendamine isade seas),

—

võttes arvesse soolist võrdõiguslikkust edendavate Euroopa asutuste võrgustiku (Equinet) 8. juuli 2014. aasta aruannet „Equality bodies promoting a better work-life balance for all“ (Võrdõiguslikkust edendavad asutused edendavad paremat töö- ja eraelu tasakaalu kõigi jaoks),

—

võttes arvesse Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi 2015. aasta soolise võrdõiguslikkuse indeksit ja instituudi 2015. aasta aruannet pealkirjaga „Reconciliation of work, family and private life in the European Union: Policy review“ (Töö, pere- ja eraelu ühitamine Euroopa Liidus: ülevaade poliitikast),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse 2015. aasta mais läbiviidud uuringut „Gender equality in employment and occupation – Directive 2006/54/EC: European Implementation Assessment“ (Sooline võrdõiguslikkus tööhõive ja elukutse küsimustes – direktiivi 2006/54/EÜ Euroopa tasandil rakendamise hinnang),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi liidu sisepoliitika peadirektoraadi uuringut „Maternity, Paternity and Parental Leave: Data Related to Duration and Compensation Rates in the European Union“ (Emadus-, isadus- ja vanemapuhkus: andmed selle kestuse ja hüvitiste määra kohta Euroopa Liidus),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi liidu sisepoliitika peadirektoraadi uuringut „Costs and benefits of maternity and paternity leave“ (Rasedus- ja sünnituspuhkuse ning isapuhkuse kulud ja hüvitised),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi liidu sisepoliitika peadirektoraadi uuringut „Discrimination Generated by the Intersection of Gender and Disability“ (Diskrimineerimine soo ja puude tõttu),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi liidu sisepoliitika peadirektoraadi 2016. aasta märtsi uuringut „Differences in Men’s and Women’s Work, Care and Leisure Time“ (Erinevused meeste ja naiste töö-, hooldamis- ja vaba aja vahel),

—

võttes arvesse Euroopa omastehooldajate ühenduse Eurocarers 2014. aasta strateegiat „Enabling Carers to Care“ (Võimaldades omastehooldajatel hooldada),

—

võttes arvesse 2008. aasta vaimse tervise ja heaolu Euroopa pakti ning selle prioriteeti „Vaimne tervis töökohal“,

—

võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsiooni nr 156 perekondlike kohustuste kohta (1981) ja ILO soovitust nr 165 perekondlike kohustustega töötajate kohta (1981),

—

võttes arvesse ILO 1994. aasta osalise tööaja konventsiooni, ILO 1996. aasta kodutöö konventsiooni, ILO 2000. aasta emaduse kaitse konventsiooni ja ILO 2011. aasta koduabiliste konventsiooni,

—

võttes arvesse ILO 2014. aasta aruannet „Maternity and paternity at work: law and practice across the world“ (Emadus ja isadus tööl: õigus ja tavad üle maailma),

—

võttes arvesse ÜRO naiste staatuse komisjoni 60. istungjärgul 24. märtsil 2016. aastal kokku lepitud järeldusi, eelkõige punkte e–g,

—

võttes arvesse ILO/UNICEFi 8. juuli 2013. aasta töödokumenti „Supporting workers with family responsibilities: connecting child development and the decent work agenda“ (Perekondlike kohustustega töötajate toetamine: laste arengu ja inimväärse töö tegevuskava ühitamine),

—

võttes arvesse OECD 2015. aasta parema elu indeksit,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 55 kohaseid ühisarutelusid tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni vahel,

—

võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit (A8-0253/2016),

A.

arvestades, et Eurostati viimaste andmete kohaselt on ELi sündimus viimastel kümnenditel vähenenud ning et EL seisab silmitsi pretsedenditute demograafiliste probleemidega (20), millele liikmesriigid peaksid reageerima; arvestades, et perekonda toetav poliitika on oluline positiivsete demograafiliste suundumuste vallandamiseks, sest töökohtade ebakindlus ja ebasoodsad töötingimused võivad pereplaneerimist negatiivselt mõjutada;

B.

arvestades, et 2014. aastal sündis ELi 28 liikmesriigis 5,1 miljonit last, mis vastab sündimuse üldkordajale 10,1; arvestades, et see kordaja oli 2000. aastal 10,6; 1985. aastal 12,8 ja 1970. aastal 16,4; arvestades, et EL seisab silmitsi enamikus liikmesriikides aina langevast sündimusest tingitud tõsise demograafilise probleemiga, mis muudab liidu järkjärguliselt gerontokraatlikuks ühiskonnaks, ohustades seega otseselt sotsiaalset ja majanduskasvu ning arengut;

C.

arvestades, et traditsiooniline arusaam naiste ja meeste rollidest ning tuumperekonnast muutub järjest küsitavamaks, kuna ühe vanemaga perekondade, samasooliste partnerlusel põhinevate perekondade, alaealiste emade jne hulk ELis suureneb; arvestades, et selle mitmekesisuse arvestamata jätmine toob kaasa veel enam diskrimineerimist ning mõjutab negatiivselt ELis elavaid inimesi ja nende perekondi;

D.

arvestades, et meeste ja naiste võrdõiguslikkus on Euroopa Liidu aluspõhimõte ning et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 21 ja 23 keelavad igasuguse diskrimineerimise soo alusel ning nõuavad meeste ja naiste võrdõiguslikkuse tagamist kõikides valdkondades, sealhulgas töö- ja eraelu tasakaalu saavutamise vallas;

E.

arvestades, et komisjoni esitatud tegevuskava on lähtekoht; arvestades, et see võimalus peab käivitama naiste ja meeste töö- ja eraelu tasakaalu ümberkujundamise protsessi Euroopas ning aitama märkimisväärselt kaasa suurema soolise võrdõiguslikkuse saavutamisele;

F.

arvestades, et hästi kavandatud ja rakendatud töö- ja eraelu ühitamise poliitikat tuleb käsitleda töökeskkonna olulise parandamisena, mis võimaldab luua häid töötingimusi ning sotsiaalset ja tööalast heaolu; arvestades, et hea töö- ja eraelu tasakaal soodustab majanduskasvu, konkurentsivõimet, üldist tööturul osalemist, soolist võrdõiguslikust, vaesuse ohu vähenemist ja põlvkondade solidaarsust, aitab lahendada vananevast ühiskonnast tingitud probleeme ja mõjutab positiivselt ELi sündimust; arvestades, et nimetatud eesmärkide saavutamise nimel rakendatav poliitika peab olema kaasaegne, keskenduma sellele, et parandada naiste juurdepääsu tööturule ning majapidamistööde ja hoolduskohustuste võrdset jaotamist naiste ja meeste vahel ning tuginema sidusa poliitikaraamistiku loomisele, mida toetavad kollektiivläbirääkimised ja kollektiivlepingud, et võimaldada paremat tasakaalu hooldamise, töö- ja eraelu vahel;

G.

arvestades, et töö ja eraelu ühitamine sõltub suuresti tööaja korraldusest töökohas; arvestades, et on avaldatud kahtlust, kas töötundide suurem hulk on majanduslikult tulusad tööviljakuse suurendamise seisukohalt; arvestades, et märkimisväärsel osal Euroopa töötajatest on ebatüüpiline tööaeg, sealhulgas töötamine nädalavahetustel ja riigipühadel, töötamine vahetustega ja öösiti, ning et peaaegu pooled töötajad on 2015. aastal töötanud oma vabal ajal; arvestades, et viimastel andmetel muutub 31 % töötajate tööaja korraldus regulaarselt, sageli lühiajalise etteteatamisega (21); arvestades, et sellega võib kaasneda tervise- ja ohutusprobleeme, nagu tööõnnetuste oht ja kaugemas perspektiivis tervise halvenemise oht, ning see võib raskendada töötajatel töökohustuse ning laste ja teiste ülalpeetavatega seotud kohustuste ühitamist; arvestades, et see mõjutab tõsisemalt mõnda sektorit, näiteks jaeteenuste sektorit, kus enamik töötajatest on naised;

H.

arvestades, et komisjon ja liikmesriigid peaksid algatama konkreetseid meetmeid, et soodustada nii avalikus kui erasektoris paindlikke ja tõhusaid töötamisviise, mis võimaldaksid töötajatel töö- ja eraelu tasakaalu saavutada;

I.

arvestades, et 2015 aastal oli meeste tööhõive määr ELi 28 liikmesriigis 75,9 %, kuid naiste tööhõive määr 64,3 % (22), vaatamata sellele, et naised on parema haridusega; arvestades, et naiste arv töötajate seas on veelgi väiksem, kui võtta arvesse tööhõive määra täistööaja ekvivalentides, kuna osalise tööajaga töötamise osakaal naiste hulgas on mõnes liikmesriigis väga suur; arvestades, et 2013. aastal kulutasid mehed tasustatud tööle 47 tundi nädalas, samas kui naised kulutasid sellele 34 tundi; arvestades, et liites tasustatud töötunnid ja tasustamata töö kodus, töötasid noored naised keskmiselt 64 tundi, samas kui noored mehed töötasid 53 tundi (23); arvestades, et tööturu soolisest lõhest tingitud SKP vähenemist elaniku kohta on Euroopas hinnatud kuni 10 %-le;

J.

arvestades, et ELi tööhõive-, sotsiaal-majandusliku ja võrdõiguslikkuse poliitika praegusel taustal ei ole strateegia „Euroopa 2020“ ning varem seatud eesmärke kaugeltki saavutatud; arvestades, et ilma ennetava poliitikata, mida kujundatakse ja rakendatakse eesmärgiga aidata naistel tööturule siseneda, ei ole tegelikult võimalik saavutada ühtegi ELi tasandil seatud eesmärki;

K.

arvestades, et Euroopa tööturgudel valitseb sooline segregatsioon (24); arvestades, et komisjon tunnistas seda ka oma 8. märtsi 2016. aasta teatises Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta (COM(2016)0127, I lisa), märkides et „[n]aised on jätkuvalt alaesindatud tööhõives, üleesindatud osaajatöös ja madalama palgaga sektoreis, samuti on nende tunnitasu väiksem ka siis, kui tehakse samaväärset tööd, kuigi nad on omandanud meestest parema hariduse“;

L.

arvestades, et vaesus ja kasvav ebavõrdsus on süvenenud ELis rakendatud makromajandusliku poliitika ja majanduskriisile reageerimiseks kehtestatud kokkuhoiumeetmete tõttu;

M.

arvestades, et pere- ja tööelu ühitamine on eriti raske üksikvanematele, kellest suurem osa on naised; arvestades, et ELi 28 liikmesriigis ohustab vaesus vähemalt 34 % üksikemasid ning et sellistest peredest pärit lapsi ohustab ebaproportsionaalselt suurel määral põlvkonniti edasikanduv vaesus;

N.

arvestades, et nn vaesuse feminiseerimise negatiivsed tagajärjed kahjustavad kõige enam just lapsi, keda kasvatavad üksikemad, kelle jaoks võib olla väga keeruline ühitada pere ainukese toitja rolli ja lapsevanema kohustusi;

O.

arvestades, et sooline võrdõiguslikkus tööturul ei ole kasulik mitte ainult naistele, vaid ka majandusele ja ühiskonnale üldiselt, kuna see on oluline majanduslik väärtus jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu soodustamiseks ning kutsealase ebavõrdsuse vähendamiseks, samuti tööturu tõhususe ja sujuva toimimise edendamiseks; arvestades, et tööturule sisenevad või naasvad naised suurendavad pere sissetulekut, tarbimist, sotsiaalmakseid ja maksutulu laekumist; arvestades, et naised kogevad endiselt diskrimineerimist tööturule pääsemisel ja seal püsimisel ning et neil ei võimaldata töötaja õigusi kasutada, eelkõige raseduse ja emaduse tõttu;

P.

arvestades, et naiste ja meeste vaheline palgalõhe on 16,3 % ning et naisi mõjutavad meestest rohkem ka ebatüüpilised ja ebakindlad töölepingud;

Q.

arvestades, et tööturul valitsev ebavõrdsus põhjustab eluaegseid tagajärgi ning mõjutab naiste õigusi, näiteks pensioni, millest annab tunnistust 39 %line sooline pensionilõhe, mis on soolisest palgalõhest (16 %) üle kahe korra suurem;

R.

arvestades, et eri elukutsete seas on eelkõige füüsilisest isikust ettevõtjatest naistel ja naisettevõtjatel suured raskused töö- ja eraelu tasakaalu saavutamisega; arvestades, et väga sageli on ettevõtlusega alustada soovivatel naistel raske rahastamisvõimalusi leida, kuna finantsvahendajad annavad neile laenu vastumeelselt, arvates et naisettevõtjad on ohtudele haavatavamad ning et naisettevõtjatel õnnestub väiksema tõenäosusega oma ettevõtete kasvu saavutada;

S.

arvestades, et ühiskonnas laialt levinud stereotüüpide tõttu on naistel ühiskonnas allutatud roll; arvestades, et stereotüüpide kujunemine algab juba lapsepõlves, et need ilmnevad hariduse ja väljaõppega seotud valikutes ning jätkuvad tööturul; arvestades, et naised piirduvad endiselt liiga tihti nn naiselike ja sageli madalalt tasustatud ametikohtadega; arvestades, et tööturu jagunemine taastoodab stereotüüpe, mis asetavad ülekaaluka osa hoolduskohustustest peamiselt naiste õlule, mistõttu nad kulutavad meestest kaks kuni kümme korda rohkem aega tasustamata hooldustööle (25); arvestades, et soolised stereotüübid ja sooline diskrimineerimine mõjutavad negatiivselt naiste isiklikku, sotsiaalset ning majanduslikku sõltumatust ja väljavaateid, põhjustavad naiste suuremat koondumist osalise tööajaga töökohtadele ja katkestusi karjääris ning suurendavad vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohtu, eelkõige üksikemade seas, mõjutades seega naiste autonoomiat;

T.

arvestades, et ELi ja riiklikul tasandil kehtivatele poliitikaraamistikele ja õigusaktidele vaatamata esineb perekonnaga seotud puhkuseliikide tõttu endiselt nii naiste kui meeste diskrimineerimist ja häbimärgistamist, mis eelkõige mõjutab naisi kui peamisi hooldajaid, kes perekonnaga seotud puhkust kasutavad;

U.

arvestades, et meeste ja naiste vahelised erinevused vanemapuhkuse kasutamisel annavad tunnistust soolisest diskrimineerimisest; arvestades, et isade osalusmäär vanemapuhkuse kasutamisel on liikmesriikides endiselt madal, kõigest 10 % isadest võtab vähemalt ühe päeva puhkust, samas kui 97 % naistest kasutab ära mõlemale vanemale pakutava vanemapuhkuse; arvestades, et kättesaadavate andmete kohaselt on tasustamata või madalalt tasustatud perepuhkuse liikide tagajärjeks madal osalusmäär; arvestades, et täielikult või osaliselt ülekantamatu ja piisavalt tasustatud vanemapuhkus soodustab selle tasakaalustatumat kasutamist mõlema vanema poolt ning et see aitab vähendada naiste diskrimineerimist tööturul; arvestades, et kõigest mõned liikmesriigid ergutavad isasid isapuhkust või vanemapuhkust kasutama, mistõttu mehed jäävad ilma võimalusest võrdväärselt laste hooldamises osaleda ja nendega aega veeta;

V.

arvestades, et on väga oluline kehtestada meetmeid, mis soodustaksid isade võimalust puhkust võtta, seda enam, et perepuhkust võtvad isad loovad oma lastega parema sideme ja võtavad tulevikus tõenäolisemalt lastekasvatamisest aktiivselt osa;

W.

arvestades, et Eurofoundi uuringutest selgusid isade perepuhkuse kasutamise määra mõjutavad aspektid, st: hüvitise määr, puhkusesüsteemi paindlikkus, teabe kättesaadavus, lastehoiuteenuse kättesaadavus ja paindlikkus ning hirm puhkuse tõttu tööturult kõrvale jääda;

X.

arvestades, et taskukohase, asjakohase ja kvaliteetse alushariduse ja lastehoiu ning muude ülalpeetavate isikute hooldusteenuste ja kvaliteetsete sotsiaalteenuste kättesaadavus on üks peamisi tegureid, mis mõjutab naiste osalust tööturul; arvestades, et jääb vajaka piisavast taristust, mis pakuks kvaliteetset ja kättesaadavat lastehoidu mis tahes sissetulekutasemega inimestele; arvestades, et 27 % eurooplaste jaoks muudab lastehoiu madal kvaliteet nende teenuste saamise raskeks (26); arvestades, et kvaliteetsete teenuste saavutamine tähendab investeerimist lastehooldustöötajate koolitusse (27); arvestades, et ainult 11 liikmesriiki on täitnud esimese Barcelona eesmärgi (lastehoiu kättesaadavus vähemalt 90 %-le lastest vanusevahemikus 3 aastast kuni kohustusliku koolieani) ja ainult 10 liikmesriiki on täitnud teise eesmärgi (vähemalt 33 %-le alla kolmeaastastest lastest) (28);

Y.

arvestades, et alusharidusel ja lastehoiul ning 0–3aastaselt kogetul on lapse kognitiivsele arengule otsustav mõju, kuna laste peamised võimed kujunevad esimese viie eluaasta jooksul;

Z.

arvestades, et töö- ja eraelu tasakaalu poliitika peaks võimaldama vanematel täita ka kohustusi oma laste ees, tagades vajalikud rahalised vahendid, aja ja toetuse nii emadele kui ka isadele;

AA.

arvestades, et Euroopas on eakamaid kodanikke rohkem kui kusagil mujal maailmas ning et vananemisprotsess järgnevatel kümnenditel jätkub; arvestades, et paljudes liikmesriikides napib pikaajalise hoolduse asutusi, et tulla toime kasvava hooldusvajadusega ning tervena elatud aastate arvu samal tasemel püsimise või vähenemisega; arvestades, et enamik eakate sugulaste ametliku koduhoolduse valdkonnas loodud töökohadest on madalalt tasustatud ja nõuavad madalat kvalifikatsioonitaset (29);

AB.

arvestades, et mitteametlikud hooldajad täidavad ELis 80 % hooldusvajadustest; arvestades, et ligikaudu 3,3 miljonit eurooplast vanuses 15–34 on pidanud loobuma täistööajaga töötamisest, kuna puuduvad hooldusteenused ülalpeetavate laste või eakate sugulaste jaoks;

AC.

arvestades, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ning kujunemisjärgus tehnoloogiad on muutnud töö- ja tööhõivekeskkonda, organisatsioonikultuuri ja -struktuuri kõikides sektorites; arvestades, et poliitikakujundamine peab pidama sammu tehnoloogilise arenguga, et tagada nimetatud uutes oludes sotsiaalsete normide ja soolise võrdõiguslikkuse edenemine taandarengu asemel;

AD.

arvestades, et hooldamise ja tasustatud töö ühendamine mõjutab oluliselt töö jätkusuutlikkust ja tööhõive määra, eelkõige naiste puhul, kellel tuleb mõnes eluetapis täita lapselaste ja/või eakate vanemate hooldusega seotud kohustusi (30);

AE.

arvestades, et ELis kehtib mõnes õigussüsteemis endiselt individualiseerimata maksu- ja sotsiaalkindlustussüsteem, kus naisel on üksnes tuletatud õigused, sealhulgas juurdepääs tervishoiu- ja pensioniteenustele, lähtuvalt nendes suhtest mehega; arvestades, et liikmesriigid, kes teevad naised/emad teistest sõltuvaks, põhjustavad naiste otsest diskrimineerimist ning jätavad riiklike teenuste selektiivse osutamise kaudu naised ilma nende täielikest kodanikuõigustest;

AF.

arvestades, et sihipärane tööturu- ning töö- ja eraelu tasakaalu poliitika on vajalik, et võtta arvesse valdkonnaüleseid takistusi, millega töö- ja eraelu tasakaalu ning töökohakindlusega seoses puutuvad kokku haavatavad naised, näiteks puudega, noored, sisserännanud ja põgenikest naised, etnilise vähemuse taustaga naised ning LGBTI-naised;

AG.

arvestades, et töötajatele ilma diskrimineerimata vaba aja võimaldamine isiklikuks arenguks ja koolituseks elukestva õppe raames tuleb suuremate oskuste ja suurema tootlikkuse näol kasuks nii nende heaolule kui nende panusele majandusse (31);

AH.

arvestades, et pelgalt töö- ja eraelu tasakaalu poliitika rakendamisest töötajate toetamiseks ei piisa, vaid sellega peab kaasnema ka elamistingimusi parandav poliitika, samuti poliitika, mis soodustaks ja edendaks muu hulgas kultuurilist, meelelahutus- ja sporditegevust,

Üldpõhimõtted

1.

 juhib tähelepanu sellele, et töö- ja eraelu ühitamine on laialdaselt tõlgendatav kontseptsioon, mis hõlmab kõiki, nii seadusandlikke kui mitteseadusandlikke üldisi poliitikasuundumusi, mille eesmärk on edendada piisavat ja proportsionaalset tasakaalu inimeste elu eri aspektide vahel; on seisukohal, et tõeline töö- ja eraelu tasakaal nõuab jõulist, valdkondadevahelist, struktuurset, sidusat ja laiahaardelist poliitikat, sh algatusi ja tõhusaid meetmeid töö, perekonna eest hoolitsemise, perekonna ja sõpradega ajaveetmise ning vaba aja ja isikliku arengu aja ühitamiseks; juhib tähelepanu sellele, et eelkõige on ühiskonnas vaja kultuurilist muutust, mis kaotaks soolised stereotüübid, et töö ja hoolduskohustused oleksid meeste ja naiste vahel võrdsemalt jagatud;

2.

 rõhutab, et töö-, era- ja pereelu ühitamine tuleb Euroopa Liidu põhiõiguste harta vaimus tagada kõigi inimeste põhiõigusena ning et meetmed peavad olema kättesaadavad kõigile, mitte ainult noortele emadele, isadele või hooldajatele; kutsub üles kehtestama raamistikku kõnealuse õiguse tagamiseks sotsiaalsüsteemide põhieesmärgina ning kutsub ELi ja liikmesriike üles nii avalikus kui erasektoris edendama selliseid töökeskkonna parandamise mudeleid, milles austatakse õigust töö- ja eraelu tasakaalule; on seisukohal, et nimetatud õigus tuleks integreerida kogu ELi tegevusse, mis võib kõnealust teemat otseselt või kaudselt mõjutada;

3.

 juhib tähelepanu sellele, et EL seisab silmitsi pretsedenditute demograafiliste muutustega, nt oodatava eluea tõus, madalam sündimus, uued suhete loomise ja kooselu vormid, hiline vanemlus ning ränne, mis põhjustab liidule uusi probleeme; tunneb muret selle pärast, et majandus- ja finantskriisil on olnud negatiivne mõju riiklikele rahalistele vahenditele, mis on vajalikud töö- ja eraelu tasakaalu poliitika elluviimiseks ning kvaliteetsete ja taskukohaste üldhuviteenuste kättesaadavuse tagamiseks; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles kehtestama positiivseid meetmeid ja stiimuleid demograafilise uuenemise toetamiseks, sotsiaalkindlustussüsteemide säilitamiseks ning selleks, et edendada inimeste ja kogu ühiskonna heaolu ja arengut;

4.

 rõhutab, et kriisi tagajärjel on sündimus ELis veelgi vähenenud, kuna töötuse, ebakindlate töövõimaluste, ebakindla tuleviku ja tööturul toimuva diskrimineerimise tõttu lükkavad noored, eelkõige noored töötavad naised, lapsesaamist edasi, et püsida aktiivne järjest tihedama konkurentsiga tööturul; kutsub sellega seoses liikmesriike ja sotsiaalpartnereid üles edendama peresõbralikku töökeskkonda, töö- ja eraelu ühitamise kavasid, tööle naasmise programme, töötajate ja tööandjate suhtluskanaleid ning stiimuleid ettevõtjatele ja füüsilisest isikust ettevõtjatele, eelkõige tagamaks, et inimesi laste saamise eest majanduslikult ei karistataks ning et õigustatud karjääripüüdlused ei oleks vastuolus pereplaanidega; tõstab lisaks esile, et rasedus- ja sünnituspuhkust, isapuhkust ja vanemapuhkust saab tõhusalt kasutada ühiskonnale ja majandusele kasulikul viisil vaid siis, kui samal ajal kohaldatakse teisi poliitikavahendeid, kaasa arvatud kvaliteetse ja taskukohase lapsehoiuteenuse pakkumine;

5.

 tervitab komisjoni lähenemisviisi, mille kohaselt käsitletakse töö- ja eraelu tasakaalu poliitikat kui võtmetegurit sotsiaal-majanduslike probleemide käsitlemisel; kutsub Euroopa sotsiaalpartnereid üles esitama kokkulepet laiahaardelise seadusandlike ja mitteseadusandlike meetmete paketi kohta seoses töö-, era- ja pereelu ühitamisega; kutsub komisjoni üles esitama subsidiaarsuse põhimõtet järgides ettepanekut sellise paketi kohta väljakuulutatud Euroopa sotsiaalõiguste samba raamistiku kontekstis, osana oma 2017. aasta tööprogrammist, kui sotsiaalpartneritega kokkuleppele ei jõuta; rõhutab, et seadusandlikud ettepanekud peaksid õigusliku alusena hõlmama meeste ja naiste võrdõiguslikkust; kutsub komisjoni üles tegema sotsiaalsete sidusrühmadega koostööd sotsiaalõiguste samba loomiseks, millega kaasneksid tõelised sotsiaalsed investeeringud, mis peamiselt oleksid suunatud inimestesse investeerimisele;

6.

 tervitab komisjoni poolset avaliku konsultatsiooni algatamist Euroopa sotsiaalõiguste samba teemal, et koguda arvamusi ja tagasisidet mitmete oluliste põhimõtete kohta, et toetada hästitoimivaid ja õiglasi tööturge ning heaolu tagamise süsteeme euroalal;

7.

 kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama asjakohast poliitikat ja meetmeid, et võtta arvesse aina mitmekesisemat peresuhete, sealhulgas registreeritud kooselu ning vanemlike ja vanavanemlike kohustuste korraldust, samuti kogu ühiskonna mitmekesisust, eelkõige tagamaks, et last ei diskrimineerita tema vanemate perekonnaseisu või perekonna ülesehituse tõttu; kutsub liikmesriike üles vastastikku tunnustama õigusdokumente, et võimaldada vaba liikumist ilma diskrimineerimata;

8.

 kutsub komisjoni ja liikmesriike üles välja töötama ja rakendama poliitikat ning ette nägema meetmeid, mis toetaksid neid, kes on kõige ebasoodsamas olukorras või kes on praegu kehtivatest õigusaktidest ja poliitikatest kõrvale jäetud, näiteks üksikvanemad, mitteabielulised paarid, samasoolised paarid, rändajad, füüsilisest isikust ettevõtjad või nn abistavad abikaasad ning perekonnad, kus üks või mitu pereliiget on puudega;

9.

 kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et töö- ja eraelu tasakaalu käsitlevates õigusaktides ja meetmetes võetakse arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni komitee 2015. aasta lõppjäreldusi ELi-le;

10.

 kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et töö- ja eraelu tasakaalu poliitika väljatöötamisel, jälgimisel ja rakendamisel on üheks peamiseks kaalutluseks laste heaolu ja parimad huvid; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles täielikult rakendama lastesse investeerimist käsitlevat soovitust (32) ja jälgima hoolikalt selles osas tehtavaid edusamme; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles välja töötama ja rakendama selliseid algatusi nagu lastegarantii, mis asetaks lapsed praeguse vaesuse leevendamise poliitika keskmesse, nii et igal lapsel oleks juurdepääs tasuta tervishoiuteenusele, tasuta haridusele, korralikule eluasemele ja piisavale toidule laste vaesuse vastu võitlemise ühtse Euroopa kava raames;

11.

 on seisukohal, et laste vaesus on seotud vanemate vaesusega, ning kutsub seetõttu liikmesriike üles rakendama laste vaesust ja heaolu käsitlevat soovitust ja kasutama soovituses toodud näitajapõhist järelevalveraamistikku;

12.

 rõhutab, kui tähtis on integreerida elutsüklipõhine lähenemisviis töö- ja eraelu tasakaalu poliitikasse ja ettevõtete strateegiasse, et tagada, et igaüht toetatakse tema elu eri etappidel ja et ta saab aktiivselt osaleda töötaja õigustega tööturul ja ühiskonnas tervikuna;

13.

 rõhutab, et parem töö- ja eraelu tasakaal ja suurem sooline võrdõiguslikkus on väga olulised naiste, eriti naissoost hooldajate ja üksikemade tööturul osalemise toetamiseks ja naiste mõjuvõimu suurendamise eesmärgi saavutamiseks; toonitab, et naiste majandusliku mõjuvõimu suurendamise seisukohast on otsustava tähtsusega tööturu ja sotsiaalsüsteemide muutmine ja kohandamine, et võtta arvesse naiste elutsüklit;

14.

 kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kujundama muutustele viivat poliitika ja investeerima teadlikkuse suurendamise kampaaniatesse, et ületada soolised stereotüübid ning edendada hoolduskohustuste ja majapidamistööde võrdsemat jaotust, pöörates samuti tähelepanu meeste õigusele ja vajadusele hoolduskohustusi täita, ilma et neid halvustataks või karistataks; on seisukohal, et ettevõtjatelt tuleks nõuda jõupingutusi töö- ja eraelu tasakaalu soodustamiseks ja diskrimineerimise vastu võitlemiseks ning et neid tuleks nendes jõupingutustes toetada;

15.

 kutsub liikmesriike üles suurendama kaitset töö ja eraelu tasakaaluga seotud diskrimineerimise ja seadusevastase vallandamise eest, mis eelkõige puudutab naistöötajaid, ning tagama juurdepääsu õiguskaitsele ja kohtumenetlusele, pakkudes sealhulgas rohkem teavet töötajate õiguste kohta ning vajaduse korral õigusabi; kutsub sellega seoses komisjoni ja liikmesriike üles esitama ettepanekuid poliitika kohta, mille abil parandada diskrimineerimisvastaste meetmete jõustamist töökohal, sealhulgas suurendada teavituskampaaniate kaudu teadlikkust õigusest võrdsele kohtlemisele ja tõendamiskohustuse ümberpööramisest (33) ning võimaldada riiklikel võrdõiguslikkust edendavatel asutustel viia omal algatusel läbi ametlikke uurimisi võrdõiguslikkuse küsimustes ja aidata võimalikke diskrimineerimise ohvreid;

16.

 tõstab esile, et võrreldavate, kõikehõlmavate, usaldusväärsete ja korrapäraselt ajakohastatud andmete puudumise tõttu on keerulisem tõestada diskrimineerimise, eriti kaudse diskrimineerimise olemasolu; kutsub liikmesriike üles koguma süstemaatiliselt andmeid võrdõiguslikkuse kohta ja neid kättesaadavaks tegema, kaasates riiklikud võrdõiguslikkust edendavad asutused ja kohtud, muu hulgas selleks, et analüüsida ja jälgida nimetatud andmeid riigipõhiste soovituste tarvis; kutsub komisjoni üles tegema algatusi sellise andmekogumise täiendavaks edendamiseks liikmesriikidele suunatud soovituse abil ja tegema Eurostatile ülesandeks konsultatsioonide väljatöötamise, mille eesmärk oleks võtta Euroopa sotsiaaluuringu näitajates arvesse andmete jaotust kõikide diskrimineerimise aluste kaupa; kutsub komisjoni üles jätkama koostööd Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudiga (EIGE), et süstemaatiliselt parandada soo alusel liigitatud andmete kvantiteeti ja kvaliteeti;

17.

 kutsub komisjoni üles vaatama korrapäraselt läbi edusamme, mis on saavutatud Pekingi tegevusprogrammis kindlaksmääratud olulistes valdkondades, mille näitajad on EIGE juba välja töötanud, ja võtma nende läbivaatamiste tulemusi arvesse oma hinnangus soolise võrdõiguslikkuse kohta ELis;

18.

 märgib riiklike võrdõiguslikkust edendavate asutuste olulist rolli võrdse tööalase kohtlemise direktiivi 2000/78/EC rakendamisel, mis aitab suurendada teadlikkust ja koguda andmeid, hoida ühendust sotsiaalpartnerite ja muude sidusrühmadega, parandada teavitamist ja lihtsustada kaebuste esitamist; kutsub liikmesriike üles tugevdama võrdõiguslikkust edendavate asutuste, sealhulgas Equineti rolli, suutlikkust ja sõltumatust, muu hulgas piisavate rahaliste vahendite abil; kutsub eelkõige üles tugevdama võrdse kohtlemise direktiivis 2006/54/EÜ ette nähtud organisatsioone, tagades juurdepääsu õiguskaitsele ja kohtumenetlusele;

19.

 on seisukohal, et riiklike, piirkondlike ja kohalike asutuste ja õiguskaitseasutuste töötajad ning tööinspektorid peaksid saama piisava väljaõppe tööhõives diskrimineerimist keelavate õigusaktide ja kohtupraktika valdkonnas; on veendunud, et niisugune väljaõpe on otsustava tähtsusega ka kohtunike, prokuröride, juristide ja politseiametnike jaoks;

20.

 kutsub liikmesriike üles koos komisjoniga tagama, et riikliku poliitikaga ette nähtud sotsiaalsed õigused oleksid võrdselt kättesaadavad nii naistele kui meestele, tagamaks, et kõik saaksid oma õigusi kasutada ja saavutada parema töö- ja eraelu tasakaalu;

Naised ja mehed kui võrdse tasu saajad ja võrdsed hooldajad

21.

 rõhutab vajadust kõrvaldada sooline ebavõrdsus tasustatavas ja tasustamata töös ning edendada laste ja ülalpeetavatega seotud vastutuse, hoolduskohustuste ja kulutuste võrdset jagamist naiste ja meeste vahel, kuid samuti ühiskonnas tervikuna, tagades sealhulgas üldise juurdepääsu üldhuviteenustele; juhib sellega seoses tähelepanu vajadusele teha konkreetseid ettepanekuid parema töö- ja eraelu tasakaalu saavutamiseks;

22.

 peab kahetsusväärseks püsivat soolist palgalõhet, mis rikub ELi toimimise lepingu artiklis 157 sätestatud meestele ja naistele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtet ning mis eelkõige mõjutab lapsi saavaid ja kasvatavaid naisi; kutsub ELi ja liikmesriike koostöös sotsiaalpartnerite ja soolise võrdõiguslikkuse organisatsioonidega üles kehtestama ja rakendama poliitikameetmeid soolise palgalõhe kaotamiseks; kutsub liikmesriike üles tegema lisaks nimetatud jõupingutustele korrapäraselt palgauuringuid;

23.

 kutsub komisjoni üles kooskõlas soolist võrdõiguslikkust käsitlevate nõukogu 16. juuni 2016. aasta järeldustega tugevdama soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks võetud strateegilise kohustuse staatust ning lisama soolisi aspekte strateegiasse „Euroopa 2020“, tagamaks, et sooline võrdõiguslikkus ei kaotaks oma prioriteetset positsiooni; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon võtaks vastu 2015. aasta järgse soolise võrdõiguslikkuse strateegia kooskõlas Euroopa soolise võrdõiguslikkuse paktis perioodiks 2011–2020 esitatud soovitustega;

24.

 kutsub liikmesriike üles kehtestama ennetavat poliitikat ja tegema sobivaid investeeringuid, mis on kujundatud nii, et need toetaksid naiste ja meeste sisenemist jätkusuutlikule ja kvaliteetseid töökohti pakkuvale tööturule, sinna naasmist, seal püsimist ja seal edasi liikumist pärast perekonna või hooldamisega seotud puhkust, kooskõlas Euroopa sotsiaalharta artikliga 27; rõhutab eelkõige vajadust tagada tagasipöördumine samale, võrdväärsele või sarnasele ametikohale, kaitse vallandamise või ebasoodsama kohtlemise eest pärast rasedust ja perepuhkuse taotlemist või võtmist ning kaitseperiood pärast tööle naasmist, et inimesed saaksid oma ametikohaga uuesti kohaneda;

25.

 kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kaasama sotsiaalpartnereid ja kodanikuühiskonda soolise võrdõiguslikkuse poliitikasse; rõhutab, kui oluline on diskrimineerimise vastaseks võitluseks ja soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks tööl sellise poliitika piisav rahastamine, samuti kollektiivlepingud ja kollektiivläbirääkimised ning heade tavade uurimine ja vahetamine;

26.

 on seisukohal, et naiste osalemine tööturul ja nende majanduslik sõltumatus on määravalt tähtis, et saavutada strateegia „Euroopa 2020“ eesmärk tõsta tööhõive üldmäära 75 %-ni, ning leiab, et see tooks kaasa SKP suurenemise; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles tugevdama poliitikat ja suurendama investeeringuid, mis toetaksid naiste tööhõivet kvaliteetsetel töökohtadel, eelkõige sellistes sektorites ja ametikohtadel, kus naised on alaesindatud, nagu loodusteadused, tehnoloogia, inseneriteadused ja matemaatika ning rohelise majanduse sektorid või kõrgema juhtkonna ametikohad kõikides sektorites;

Perekonna ja hooldamisega seotud puhkuse liigid

27.

 märgib, et komisjon võttis tagasi rasedus- ja sünnituspuhkuse direktiivi muutmise ettepaneku ning kutsub komisjoni üles esitama ambitsioonikat, kõrgete standarditega ettepaneku, tehes seda tihedas koostöös sotsiaalpartneritega ja konsulteerides kodanikuühiskonnaga, et tagada parem töö- ja eraelu tasakaal; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et naised oleksid rasedus- ja sünnituspuhkuse vältel tasustatud ning neile oleks sel ajal tagatud sotsiaalkaitse, et toetada perekondi ja võidelda ebavõrdsuse vastu, tugevdada naiste sotsiaalset ja majanduslikku sõltumatust ning vältida nende rahalist karistamist laste saamise eest; rõhutab, et sünnituspuhkusega peavad kaasnema tõhusad meetmed, mis kaitsevad rasedate naiste ja vastsete emade, rinnaga toitvate emade ja üksikemade õigusi, kajastades Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ja Maailma Terviseorganisatsiooni soovitusi;

28.

 kutsub üles parandama erinevate puhkuseliikide koordineerimist ELi ja liikmesriikide tasandil, koostöös sotsiaalpartneritega; juhib tähelepanu sellele, et parem juurdepääs eri puhkuseliikidele annab inimestele puhkusevõimalusi kogu elu jooksul ning suurendab tööhõives osalemist, üldist tõhusust ja rahulolu tööga; märgib, et kui puhkust reguleerivad sätted puuduvad või kui kehtivaid sätteid peetakse ebapiisavaks, võivad sotsiaalpartnerid kollektiivlepingute abil täita tähtsat rolli rasedus- ja sünnituspuhkust, isapuhkust ja vanemapuhkust käsitlevate uute sätete kehtestamisel või kehtivate sätete ajakohastamisel;

29.

 kutsub liikmesriike üles tagama mis tahes perekonna või hooldusega seotud puhkuse ajal piisavat sissetuleku asendamist ja sotsiaalkaitset, eelkõige kindlustamaks, et madala sissetulekuga töötajad saavad puhkusemeetmeid kasutada teistega võrdsel alusel;

30.

 kutsub komisjoni üles avaldama vanemapuhkuse direktiivi kohta rakendamisaruannet ning kutsub komisjoni ja sotsiaalpartnereid üles kaaluma võimalust sissetuleku piisava asendamise ja sotsiaalkaitsega vanemapuhkuse miinimumkestuse asjakohaseks pikendamiseks neljalt kuult vähemalt kuue kuuni ning suurendama lapse vanust, kelle heaks on võimalik vanemapuhkust võtta; rõhutab, et vanematele tuleks võimaldada paindlikkust vanemapuhkuse kasutamiseks kas osadena või kogu ulatuses korraga; kutsub liikmesriike ja sotsiaalpartnereid üles läbi vaatama vanemapuhkuseks ette nähtud rahalise hüvitise süsteeme, et saavutada piisav sissetuleku asendamise tase, mis oleks motiveeriv ja ergutaks ka mehi võtma vanemapuhkust pikemaks ajaks kui direktiiviga tagatud minimaalne ajavahemik; kordab taas, et vanemapuhkus tuleks vanemate vahel võrdselt jagada ning et märkimisväärne osa puhkusest peaks jääma mitteülekantavaks (34); toonitab, et mõlemat vanemat tuleb kohelda sissetulekuga seotud õiguste ja puhkuse kestuse osas ühtemoodi;

31.

 märgib, et puudega laste töötavad vanemad on haavatavamad; kutsub seetõttu komisjoni täiustama ja tugevdama direktiivi 2010/18/EL sätteid seoses vanemapuhkuse saamise õiguse tingimustega ja selle saamise üksikasjalike eeskirjadega nende inimeste puhul, kellel on puudega või raske või pikaajalise tegutsemisvõimet piirava haigusega lapsed; kutsub sellega seoses liikmesriike üles pikendama nimetaud vanemate võimalust võtta vanemapuhkust üle direktiivis ette nähtud lapse vanusepiiri ning andma neile täiendavat rasedus- ja sünnituspuhkust, isapuhkust (kui see on olemas) ja vanemapuhkust;

32.

 on veendunud, et puhkuseõiguse korralduse individualiseerimine ning isade roll laste kasvatamisel puhkuse võtmise kaudu on töö- ja eraelu sooliselt tasakaalustatud ühitamise ning strateegia „Euroopa 2020“ naiste ja meeste tööhõive määra saavutamiseks väga oluline;

33.

 kutsub komisjoni üles esitama lastega vanemate või ülalpeetavatega inimeste parema töö- ja eraelu tasakaalu saavutamiseks hästi põhjendatud ja ühtseid algatusi, mis käsitlevad:

1)

isapuhkuse direktiivi, mis hõlmab vähemalt kahenädalast täielikult tasustatud kohustuslikku puhkust,

2)

hooldaja puhkuse direktiivi, mis täiendab professionaalse hoolduse osutamist, võimaldab ülalpeetavate eest hoolitsemist ja pakub hooldajale piisavat tasustamist ning sotsiaalkaitset; töötajakeskse paindlikkuse nõuet ja meeste jaoks piisavaid stiimuleid hooldajapuhkuse võtmiseks,

3)

kõikides liikmesriikides kohaldatavaid miinimumnõudeid, mis käsitlevad lapsendajate ning lapsendatud laste konkreetseid vajadusi ning millega kehtestatakse samasugused õigused kui bioloogilistel vanematel;

võttes samas teadmiseks, et mõned liikmesriigid on juba võtnud ennetavaid meetmeid seoses isapuhkuse ja hoolduspuhkusega;

34.

 kutsub liikmesriike üles tööseaduste ja sotsiaalkindlustusalaste õigusaktide kaudu kehtestama nn hoolduskrediiti nii naistele kui meestele pensioniõiguste kogumise võrdväärsete perioodidena, et kaitsta neid, kes võtavad tööst puhkuse ülalpeetava või pereliikme mitteametlikuks tasustamata hooldamiseks, ning tunnustama nimetatud hooldajate töö väärtust ühiskonnale tervikuna; ergutab liikmesriike jagama sellealaseid parimaid tavasid;

Ülalpeetavate hooldamine

35.

 kutsub liikmesriike üles tõhusalt rakendama 2020. aastaks Barcelona eesmärke ja kiitma heaks 2014. aasta alushariduse ja lapsehoiu kvaliteediraamistikku;

36.

 tuletab meelde, et investeerimine sotsiaalteenustesse, sealhulgas taristusse, avaldab arvestatavat mõju tööhõivele ning tähendab ka märkimisväärset täiendavat sissetulekut avalikule sektorile tööjõumaksude ja sotsiaalmaksete näol; palub liikmesriikidel investeerida kvaliteetsesse alusharidusse ja lapsehoidu ning eakate ja ülalpeetavate hooldusteenustesse; kutsub liikmesriike üles tagama selliste teenuste kättesaadavust, taskukohasust ja üldist juurdepääsetavust, kaaludes näiteks avaliku sektori kulutuste suurendamist hooldusteenustele, sealhulgas iseseisvalt eluga toimetuleku kavadele, ning ELi rahalisi vahendeid paremini ära kasutades; kutsub üles kasutama mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamist ka sotsiaalteenustesse ja taristusse tehtavate investeeringute suurendamiseks, eelkõige Euroopa Sotsiaalfondi, Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi abiga; kutsub liikmesriike üles kaaluma sotsiaalteenustele tasuta juurdepääsu andmist vaesuses ja sotsiaalses tõrjutuses elavatele perekondadele; märgib, et ebapiisavatel investeeringutel avalikesse hooldusstruktuuridesse on ebaproportsionaalselt suur mõju üksikvanematele, kellest suur enamus on naised;

37.

 rõhutab vajadust tunnustada nende inimeste panust, kes pühendavad oma aja ja oskused vanemate inimeste ja ülalpeetavate eest hoolitsemisele;

38.

 rõhutab, et puudega laste hooldus on töötavatele vanematele eriliseks väljakutseks, mida ühiskond peaks tunnustama ning mida tuleks riikliku poliitika ja kollektiivläbirääkimistega toetada; kutsub liikmesriike üles koolieelse lapsehoiu pakkumisel pöörama tähelepanu mitte ainult selle kättesaadavusele, vaid ka kvaliteedile, eelkõige ebasoodsatest oludest pärinevate ja puudega laste puhul;

39.

 kutsub liikmesriike üles toetama maksupoliitikat kui võimsat vahendit töö- ja eraelu tasakaalu tugevdamisel ja edendama naiste tööhõivet;

40.

 kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kehtestama Barcelona eesmärkidele sarnaseid eakate, puudega inimeste ja teiste ülalpeetavate hoolduse eesmärke koos seirevahenditega kvaliteedi, juurdepääsetavuse ja taskukohasuse mõõtmiseks; kutsub Eurostati ja Eurofoundi ja EIGEt (soolise võrdõiguslikkuse indeksi puhul) üles koguma asjakohaseid andmeid ja tegema uuringuid kõnealuse töö toetamiseks;

41.

 kutsub liikmesriike üles tugevdama eakate hoolduse eriteenuste võrgustikku ja eelkõige ehitama üles koduhoolduse võrgustikke; rõhutab kõnealusest aspektist samuti seda, et eakate hoolduse poliitika tuleb kohandada individuaalsete vajadustega ja võimalusel tuleb arvestada eaka enda eelistatavat hoolduskohta;

42.

 kutsub komisjoni üles kehtestama kvalitatiivsed standardid kõigile hooldusteenustele, sealhulgas hoolduse kättesaadavuse, juurdepääsetavuse ja taskukohasuse kohta, mis toetaksid liikmesriike hooldusstandardite tõstmisel; tuletab meelde olemasolevaid raamistikke, mida võiks eeskujuks võtta, nagu pikaajaliste hooldusteenuste Euroopa kvaliteediraamistik; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles välja töötama poliitikat, et võimaluse korral ja kogukonnapõhiste hooldusteenuste toetusel võimaldada pikaajalise hoolduse deinstitutsionaliseerimist;

43.

 juhib tähelepanu sellele, et oluline tegur kvaliteetsete teenuste saavutamisel on töötajatesse investeerimine (35); kutsub seetõttu liikmesriike ja sotsiaalpartnereid üles edendama hooldustöötajate inimväärseid töötingimusi ja kvaliteetseid töökohti, sealhulgas korraliku palga, hooldustöötajate staatuse tunnustamise ja kvaliteetse täiendõppe võimaluste edendamise kaudu;

Kvaliteetsed töökohad

44.

 juhib tähelepanu palgavaeste suurele arvule kõikjal Euroopas, mis tähendab, et mõned inimesed peavad töötama rohkem ja kauem, kombineerides isegi mitut töökohta, et teenida äraelamist võimaldavat töötasu; kutsub liikmesriike ja sotsiaalpartnereid üles töötama välja palgapoliitika raamistikku koos tõhusate meetmetega, mis takistaksid palgaga seotud diskrimineerimist ja tagaksid piisava palga kõikidele töötajatele, kehtestades näiteks riigi tasandil väärikat elu tagava miinimumpalga kooskõlas riiklike tavadega; kutsub liikmesriike üles toetama kollektiivläbirääkimisi palgapoliitika kujundamise olulise tegurina;

45.

 juhib tähelepanu sellele, et töö- ja eraelu tasakaalustamine peab põhinema töötaja õigustel ja tööturu turvalisusel ning õigusel minna puhkusele, ilma et nõutaks suuremal määral liikuvust ja paindlikkust; rõhutab, et kui eelnevalt ei rakendata selget soolise võrdõiguslikkuse põhimõtet, võib suurem paindlikkus võimendada praegu tööturul toimuvat naiste diskrimineerimist, mis ilmneb madalamas töötasus ja mittestandardsete tööhõivevormide alusel töötamises ning ebaproportsionaalne vastutusena tasustamata kodutööde eest;

46.

 kutsub Eurofoundi üles arendama Euroopa töötingimuste uuringu kaudu edasi oma tegevusi seoses kvaliteetsete töökohtade järelevalvega, tuginedes töö kvaliteedi kontseptsioonile, mis hõlmab sissetulekuid, väljavaateid, tööaja kvaliteeti, oskuste kasutamist ja pädevust, sotsiaalset keskkonda, füüsilisi ohte ja töö intensiivsust; kutsub Eurofoundi lisaks üles jätkama teadusuuringuid töökohtade kvaliteeti toetava poliitika ja sotsiaalpartnerite kokkulepete ning ettevõtete vastava praktika valdkonnas (36); kutsub Eurofoundi üles jätkama järelevalvet tööaja korralduse üle ning analüüsima avalikku poliitikat ja sotsiaalpartnerite kokkuleppeid selles valdkonnas, samuti hindama, kuidas nende kokkulepete üle läbirääkimisi peetakse, ning kuidas need toetavad töö- ja eraelu tasakaalu; kutsub Eurofoundi korraldama teadusuuringuid selle kohta, kuidas kahe töötajaga leibkonnad tulevad toime mõlema tööaja korraldamisega ja kuidas selliseid leibkondi paremini toetada;

47.

 rõhutab ühelt poolt, et töö- ja eraelu tasakaalustamine peab põhinema töötaja õigustel ja tööturu turvalisusel ning õigusel minna puhkusele, ilma et nõutaks suuremal määral liikuvust ja paindlikkust; juhib teiselt poolt tähelepanu erinevustele iga töötaja isiklikus ja perekondlikus olukorras ning on seetõttu seisukohal, et töötajatel peaks olema võimalik kasutada paindlikku töökorraldust, et seda kohandada oma konkreetsetele asjaoludele elutsükli jooksul; on seisukohal, et selline töötajatele suunatud paindlikkus võib suurendada naiste tööhõive määra; rõhutab, et töötajatel ja tööandjatel on jagatud vastutus sobivaima töökorralduse kavandamisel ja selles kokku leppimisel; kutsub komisjoni üles kaardistama olukorda liikmesriikides seoses õigusega taotleda paindlikku töökorraldust;

48.

 toetab nn arukat töötamist töö korraldamise lähenemisviisina paindlikkuse, autonoomsuse ja koostöö kombineerimise kaudu, mis ei eelda tingimata töötajate kohalolu töökohal või mõnes muus eelnevalt kindlaksmääratud kohas ja võimaldab töötajatel oma tööaega iseseisvalt juhtida, kuid mis sellegipoolest tagab kooskõla seadusest ja kollektiivlepingutest tuleneva päevase ja nädalase maksimaalse tööajaga; toonitab seetõttu aruka töötamise potentsiaali parema töö- ja eraelu tasakaalu saavutamiseks, eriti vanemate jaoks, kes naasevad või sisenevad tööturule pärast rasedus- ja sünnituspuhkust või vanemapuhkust; lükkab aga tagasi ülemineku kohalolekukultuurilt pideva kättesaadavuse kultuurile; kutsub komisjoni, liikmesriike ja sotsiaalpartnereid üles aruka tööpoliitika väljatöötamisel tagama, et see ei pane töötajale täiendavat koormust, vaid pigem parandab töö- ja eraelu tervislikku tasakaalu ja suurendab töötajate heaolu; rõhutab vajadust keskenduda töötulemuste saavutamisele, et vältida kõnealuste uute töövormide kuritarvitamist; kutsub liikmesriike üles edendama digitaalsete andmete, kiire internetiühenduse, audio- ja videotehnoloogia ning muu taolise tehnoloogia potentsiaali näiteks aruka (kaug)töö korraldamisel;

49.

 tõstab esile, et alternatiivsetel ärimudelitel, nagu ühistud ja vastastikused ühingud, on tohutu potentsiaal edendada soolist võrdõiguslikkust ja tervislikku töö- ja eraelu tasakaalu, eriti esilekerkivas nn aruka töötamise digitaalses keskkonnas, arvestades ulatuslikumat töötaja kaasamist otsuste tegemises; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles uurima ühingute ja alternatiivsete ärimudelite mõju soolisele võrdõiguslikkusele ning töö- ja eraelu tasakaalule, eriti tehnoloogiasektorites, ning sätestama poliitikat parima tava mudelite edendamiseks ja jagamiseks;

50.

 väljendab muret sunnitud osaajatöö leviku pärast, eriti hoolduskohustustega naiste hulgas, kuna see suurendab nende palgavaesuse riski; rõhutab, et kui töötaja valib osaajatöö, tuleb kooskõlas osalist tööaega käsitleva direktiiviga (37) tagada tema tööhõive kvaliteet ja mittediskrimineerimine võrreldes täistööajaga töötajatega, ning kutsub komisjoni üles kontrollima nimetatud direktiivi rakendamist; palub liikmesriikidel tagada, et osalise tööajaga töötajatel, töötajatel, keda ohustab töökatkestus ja töötajatel, kelle karjääris on olnud pausid või perioodid, mil töötati vähem tunde, on õigus inimväärsele pensioniskeemile ilma igasuguse diskrimineerimiseta;

51.

 väljendab muret määramata tööajaga lepingute kuritarvitamise üle mõnedes liikmesriikides ja selle üle, et kasutatakse ekspluateerivaid lepinguid ja pealesurutud ajutisi lepinguid, samuti ebakorrapärast, prognoosimatut ja liiga pikka tööaega ning madala tasemega praktikakohti, mis pikas perspektiivis muudavad tervisliku töö- ja eraelu tasakaalu saavutamise võimatuks; kutsub seetõttu liikmesriike ja sotsiaalpartnereid üles kiiresti lahendama ebakindla tööhõive olukorda, millega puutuvad kokku eelkõige noored ja naised;

52.

 juhib tähelepanu sellele, et liiga pikk tööaeg ja liiga napid puhkepausid, töökohtade ebakindlus ning ebaproportsionaalsed tulemuskohustused on olulised tegurid seoses kõrgenenud stressitaseme, halva füüsilise ja vaimse tervise ning tööõnnetuste ja kutsehaiguste sagenemisega; juhib tähelepanu sellele, et paindlik tööaeg ja prognoositavad töötunnid mõjutavad positiivselt töö ja eraelu tasakaalu (38); kutsub liikmesriike ja sotsiaalpartnereid üles kehtestama tööaega ning tagama iganädalast puhkeaega kõikide asjakohaste õigusaktide rakendamise kaudu; tuletab meelde komisjoni kohustust jälgida tööaja direktiivi rakendamist ning kaaluda rikkumismenetluste algatamist liikmesriikide vastu, kes direktiivi ei järgi;

53.

 kutsub lisaks sellele komisjoni ja liikmesriike, sotsiaalpartnereid ja sidusrühmi üles keskenduma uuenduslikule töökoha korraldusele ja tasakaalustama nii naiste ja meeste töö- ja eraelu vajadusi kui ka äritegevuse tootlikkust/kasumlikkust; märgib, et positiivne seos kasvava naiste tööhõive, töö- ja eraelu tasakaalu ja äritegevuse konkurentsivõime vahel (töölt puudumise vähendamise, SKP-lõhe, käibe, talentide ligitõmbavuse, lojaalsuse, heaolu edendamise nimel ressursside ümberjaotamise, kasvava elatustaseme ja vaba aja seisukohalt) on laialdaselt, Euroopa parimate tavade kohaselt tõestatud arvukates suurettevõtetes ja VKEde võrgustikes;

54.

 tõstab esile seda, et naised ja LGBTI-inimesed seisavad tööl silmitsi konkreetsete sooliste takistuste ja stressiallikatega, sealhulgas ahistamine, tõrjutus, diskrimineerimine või soolised stereotüübid, mis mõjutavad negatiivselt nende heaolu tööl, ohustavad nende vaimset tervist ja karjääri edendamise võimet; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma edasisi meetmeid selliste ebasoodsate tingimuste parandamiseks, tagades asjakohaste diskrimineerimisvastaste õigusaktide ja sootundlike elukestva õppe programmide nõuetekohase rakendamise, ning tegema koostööd ametiühingute ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega;

55.

 kutsub liikmesriike üles looma riiklikke tööinspektsioone ja neid tugevdama, tagades neile rahalised tingimused ning rahalised ressursid ja personali, mis võimaldaksid neil jätkata tõhusalt kohalikku tööd ja võidelda töökohtade ebakindluse, reguleerimata töö ning töö ja palgaga seotud diskrimineerimisega, eriti meeste ja naiste võrdõiguslikkuse seisukohast;

56.

 kutsub liikmesriike üles täielikult rakendama direktiivi 2006/54/EÜ ning palub komisjonil direktiiv läbi vaadata ja edendada ettevõtetes soolise võrdõiguslikkuse tegevuskavade rakendamist, sealhulgas segregatsiooni kaotamise meetmeid, palgasüsteemide väljatöötamist ja meetmeid naiste karjääri toetamiseks; rõhutab võrdõiguslikkust edendavate asutuste rolli diskrimineerimise ohvrite abistamisel ja sooliste stereotüüpidega tegelemisel; kutsub liikmesriike üles kehtestama seadusandlikke meetmeid, tagades meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte järgimise töökohal;

57.

 kordab oma üleskutset, et nõukogu võtaks kiiresti vastu direktiivi ettepaneku, mis käsitleb võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamist sõltumata isikute usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest;

58.

 kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama haiguspuhkuse korral sotsiaalkindlustust, sotsiaalkaitset ja tasustamist, et võimaldada tõelist töö- ja eraelu tasakaalu;

Elukvaliteet

59.

 juhib tähelepanu sellele, et „elukvaliteet“ on laiem kontseptsioon kui „elamistingimused“ ning viitab üksikisikute üldisele heaolule ühiskonnas, määratledes inimeksistentsi mitu dimensiooni, mis on inimese täisväärtuslikuks eluks vajalikud (39);

60.

 toonitab, et vaba aja veetmise ebavõrdsusel ning kohustuste ebavõrdsel jagamisel naiste ja meeste vahel võib olla mõju naiste isiklikule arengule, uute oskuste ja keelte õppimisele, osalusele sotsiaalses, poliitilises, kultuuri- ja kogukonnaelus ning eriti naiste majanduslikule olukorrale;

61.

 rõhutab, et igasugune naiste diskrimineerimine, sealhulgas sooline segregatsioon, palga- ja pensionilõhed, soolised stereotüübid ning kõrge stressitase töö- ja eraelu korraldamisel kajastuvad naiste väheses füüsilise liikumise määras ja neil on tohutu mõju naiste füüsilisele ja vaimsele tervisele (40); kordab taas, kui oluline on võidelda stereotüüpide vastu, edendades ja kaitstes soolist võrdõiguslikkust kõikides haridusastmetes alates algkoolist; kutsub liikmesriike ja sotsiaalpartnereid üles korraldama ja toetama teadlikkuse suurendamise ja teabekampaaniaid, samuti soolise võrdõiguslikkuse edendamise ja stereotüüpide vähendamise programme;

62.

 toonitab elukestva õppe tähtsust töötajate enesearendamise jaoks, sealhulgas selleks, et pidada sammu pidevalt muutuvate töötingimustega; ergutab komisjoni ja liikmesriike edendama elukestvat õpet; kutsub komisjoni, liikmesriike ja sotsiaalpartnereid üles koostama ja kehtestama poliitikat nii haridus- ja koolituspuhkuse kui ka töökohal toimuva kutseõppe ja elukestva õppe jaoks, sealhulgas ka teistes liikmesriikides; kutsub neid üles tegema tööl ja väljaspool tööd toimuva õppe, sealhulgas tasuta õppe võimalusi kättesaadavaks kõikidele töötajatele, eelkõige ebasoodsas olukorras töötajatele, pöörates eriti tähelepanu naistöötajatele sektorites, kus naised on struktuurselt alaesindatud;

63.

 kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võitlema sotsiaalse ja majandusliku ebavõrdsuse vastu; kutsub liikmesriike üles edendama meetmeid piisava miinimumsissetuleku süsteemide kehtestamiseks kooskõlas riiklike tavade ja traditsioonidega, et võimaldada kõikidel inimestel elada väärikat elu, toetada nende täielikku osalust ühiskonnas ja tagada nende sõltumatus kogu elu jooksul;

o

o o

64.

 teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1)  EÜT L 348, 28.11.1992, lk 1.

(2)  ELT C 70 E, 8.3.2012, lk 163.

(3)  ELT L 68, 18.3.2010, lk 13.

(4)  ELT L 353, 28.12.2013, lk 7.

(5)  ELT L 180, 15.7.2010, lk 1.

(6)  EÜT L 303, 2.12.2000, lk 16.

(7)  ELT L 299, 18.11.2003, lk 9.

(8)  EÜT L 14, 20.1.1998, lk 9.

(9)  Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0059.

(10)  Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0207.

(11)  ELT C 93, 9.3.2016, lk 110.

(12)  ELT C 36, 29.1.2016, lk 18.

(13)  ELT C 316, 30.8.2016, lk 2.

(14)  Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0218.

(15)  Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0351.

(16)  Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0042.

(17)  Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0226.

(18)  ELT C 175, 15.6.2011, lk 8.

(19)  Tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu 3073. istung, Brüssel, 7. märts 2011.

(20)  Eurostati 2015. aasta demograafiaaruanne.

(21)  Eurofound (2015): „Esimesed tähelepanekud: kuues Euroopa töötingimuste uuring“.

(22)  http://appsso.eurostat.ec.europa.eu/nui/submitViewTableAction.do

(23)  Eurofound (2013): „Laste ja ülalpeetavate hooldamine: mõju noorte töötajate karjäärile“.

(24)  Eurofound (2015): „Esimesed tähelepanekud: kuues Euroopa töötingimuste uuring“.

(25)  Eurostati 2010. aasta andmed, Euroopa Komisjoni 2015. aasta aruanne soolise võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus (SWD(2016)0054).

(26)  Eurofound, Euroopa elukvaliteedi uuring 2012.

(27)  Eurofound (2015) „Early childhood care: working conditions, training and quality of services – A systematic review“ (Lapsehoid: töötingimused, koolitus ja teenuste kvaliteet. Süstemaatiline ülevaade).

(28)  Barcelona eesmärkide 29. mai 2013. aasta eduaruanne pealkirjaga „Väikelaste hoiuteenuste arendamine Euroopas jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu edendamiseks“ (COM(2013)0322).

(29)  Eurofound (2013): „Caring for children and dependants: Effect on careers of young workers“ (Laste ja ülalpeetavate hooldamine: mõju noorte töötajate karjäärile).

(30)  Eurofoundi aruanne „Sustainable work over the life course: Concept paper“ (2015) (Jätkusuutlik töö elu kõigis etappides. Kontseptsioonidokument).

(31)  CEDEFOPi uurimus: „Training leave. Policies and practices in Europe“ (Koolituspuhkus. Poliitikasuunad ja tavad Euroopas), 2010.

(32)  Komisjoni soovitus 2013/112/EL.

(33)  Euroopa Parlamendi 8. oktoobri 2015. aasta resolutsioon direktiivi 2006/54/EÜ kohaldamise kohta (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0351).

(34)  Euroopa Parlamendi 12. mai 2016. aasta resolutsioon nõukogu direktiivi 2010/18/EL rakendamise kohta (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0226).

(35)  Eurofound (2015), „Early childhood care: working conditions, training and quality of services – A systematic review“ (Lapsehoid: töötingimused, koolitus ja teenuste kvaliteet. Süstemaatiline ülevaade).

(36)  Eurofoundi aruanne „Trends in job quality in Europe“ (Euroopa töökohtade kvaliteedi arengusuunad) (2012) ja Eurofoundi aruanne „Convergence and divergence of job quality in Europe 1995-2010“ (Töökohtade kvaliteedi ühtlustumine ja lahknemine Euroopas aastatel 1995–2010) (2015).

(37)  Nõukogu direktiiv 97/81/EÜ.

(38)  Eurofoundi Euroopa töötingimuste uuring.

(39)  Eurofoundi kolmas Euroopa elukvaliteedi uuring.

(40)  Euroopa Parlamendi liidu sisepoliitika peadirektoraadi 2016. aasta märtsi uuring „Erinevused meeste ja naiste töö-, hooldamis- ja vaba aja vahel“.

Top