52011DC0898

I             Sissejuhatus

Kümme aastat tagasi seadis komisjon 2001. aasta valges raamatus[1] eesmärgiks võtta kõikides transpordiliikides kasutusele reisijaid kaitsvad meetmed. Nüüd on see saavutatud. 2011. aastal võeti vastu bussireisijate õigused ning seega on ELil nüüd terviklik ja ühtne reisijate põhiõiguste kogum kõikide transpordiliikide õhu-, raudtee-, vee- ja maanteetransport)[2]. ELi reisijate õigusi käsitlevate eeskirjadega pakutakse elanikele miinimumkaitset ning hõlbustatakse seega liikuvust ja sotsiaalset lõimumist. Nende abil luuakse transpordiettevõtjatele transpordiliikidesisesed ja -vahelised võrdsed võimalused .

Vaatamata praeguseks tehtud edusammudele, on osa põhiprobleeme lahendamata. Kõiki õigusi ei ole veel täielikult ja nõuetekohaselt rakendatud. Reisijad ei ole veel oma õigustest teadlikud või loobuvad nende kasutamisest pettunult, kuna õiguste kaitsmine on kulukas ja tülikas. Riikide ametiasutused kohaldavad seadusi jätkuvalt eri viisidel, mis ajab segadusse nii reisijaid kui ka vedajaid ning tekitab turumoonutusi. Oma 2011. aasta transpordipoliitika valges raamatus[3] asetab komisjon kasutajad ja nende liikuvuse jätkuvalt transpordipoliitika keskmesse ning rõhutab seepärast vajadust tugevdada kehtivate eeskirjade rakendamist, neid vajaduse korral täiustades. Käesolev teatis on esimene samm tehtud töö koondamise suunas. Samal ajal algatab komisjon avaliku arutelu lennureisijate õigusi käsitleva määruse võimaliku läbivaatamise kohta.

Valge raamatuga edendatakse optimeeritud ühendvedudel ja turuintegratsioonil põhineva ühistranspordi konkurentsivõimelist ja jätkusuutlikku laienemist. Sellises dünaamilises kontekstis peab turu liberaliseerimine käima käsikäes teenuse kvaliteediga. Reisijad võivad eeldada transporditeenust, mis tagab neile mittediskrimineerimise, abi reisi katkemise korral, reisitingimuste läbipaistvuse, väärika kohtlemise ja lepingutingimuste täieliku täitmise.

Selleks et soodustada elanike märkimisväärset üleminekut eratranspordilt ühistranspordile ja mitmeliigilise reisi kui lihtsa ja usaldusväärse alternatiivi valimist, on vaja reisijate õigusi käsitlevaid ELi õigusakte, millega tagatakse reisijatele ühtsed juurdepääsutingimused ning teenuse miinimumkvaliteet. Reisijatel on vaja tunda, et nende reis ei ole ebakindel ega stressitekitav sündmus.

Käesoleva teatise (mis põhineb aastapikkusel õigusaktide kohaldamise kogemusel ja Euroopa Kohtu tõlgendustel) eesmärk on aidata:

– vedajatel kohaldada ühtsemalt ja tõhusamalt ELi õigusakte;

– riikide ametiasutustel saavutada reisijate kaitse eeskirjade ühtlustatud jõustamine kõikide transpordiliikide puhul;

– reisijatel paremini mõista, millise miinimumkvaliteediga teenust (ja millist mitte) nad võivad reisides oodata.

Selleks esitatakse teatises arusaadav kokkuvõte kõikide transpordiliikide suhtes kehtivatest õigustest ja põhimõtetest. Teatises esitatakse ka teatavad valdkonnad, milles on võimalik täiendavalt ühtlustada kehtivaid õigusakte ja täita lünkasid, et luua võimalused õigusaktide järjepidevaks rakendamiseks, ilma et see piiraks reisijate õigusi käsitlevate määruste, eriti vee- ja maanteetransporti hõlmavate veel jõustumata määruste tulevast hindamist ja tõlgendamist.

Reisijate täiendavad õigused tulenevad Euroopa Liidu põhiõiguste hartast, ELi tarbijakaitse eeskirjadest, reisipakettide direktiivist 90/314/EMÜ, riikliku lepinguõiguse sätetest ja/või ELi õigusse ülevõetud rahvusvahelistest konventsioonidest.

Käesolev teatis on osa komisjoni meetmetest selliste takistuste kõrvaldamisel, mis ei lase elanikel oma õigusi ELi õigusaktide raames tõhusalt kasutada. Nimetatud meetmed algatati 2010. aasta aruandes ELi kodakondsuse kohta[4]. See on ka üks meetmeid, mis on ette nähtud ühtse turu akti käsitlevate teatistega[5].

II           Reisijate õigusi käsitlevate ELi õigusaktide läbivaatamine

Lennu- ja rongireisijate õigusi käsitlevad määrused on juba jõustunud. Laeva- ja bussireisijate õigusi käsitlevaid määruseid kohaldatakse vastavalt alates detsembrist 2012 ja märtsist 2013 ning nende toimimist praktikas hinnatakse pärast seda. Reisijate õiglase ja lugupidava kohtlemise tagamiseks on seadusandjal olnud kaks eesmärki. Esiteks kehtestada nelja transpordiliigi jaoks reisijate õigusi käsitlevad, seadusega tagatud ühised eeskirjad. Teiseks võimaldada eristada transpordiliike iga liigi eritunnuste ja asjaomaste turgude alusel ettevõtjate (äriühingu suurus, tulu, marsruutide arv ja sagedus) ning reisijate (reisi pikkus, hind ja tingimused) järgi, et tagada proportsionaalsus.

Reisijate õigused põhinevad kolmel nurgakivil: mittediskrimineerimine; täpne, õigeaegne ja kättesaadav teave; viivitamatu ja proportsionaalne abi. Järgmised kümme õigust, mis tulenevad nimetatud põhimõtetest, moodustavad ELi reisijate õiguste tuuma:

(1) õigus kasutada transporti diskrimineerimiseta;

(2) õigus liikuvusele: lisatasuta juurdepääs ja abi puudega reisijatele ning piiratud liikumisvõimega reisijatele;

(3) õigus teabele enne ostu ja reisi eri etappides, eelkõige reisi katkemise korral;

(4) õigus reisimisest keelduda (pileti täishinna tagasimaksmine), kui reis ei kulge nii, nagu kavandatud;

(5) õigus veolepingu täitmisele reisi katkemise korral (marsruudi muutmine ja ümberbroneerimine);

(6) õigus abile reisi väljumise või ümberistumise pikaajalise hilinemise korral;

(7) õigus hüvitisele teatavatel tingimustel;

(8) õigus vedaja vastutusele reisijate ja nende pagasi eest;

(9) õigus kiirele ja kättesaadavale kaebuste käsitlemise menetlusele;

(10) õigus ELi õigusaktide täieulatuslikule kohaldamisele ja tegelikule jõustamisele.

Nimetatud õigusi on alljärgnevalt kirjeldatud ja need on kokkuvõtlikult esitatud lisatud reisijate õiguste loetelus. See on esimene samm reisijatevedu käsitleva ELi poliitika üleminekul üksnes transpordiliigipõhiselt lähenemisviisilt ühendvedude kesksema nägemuse suunas.

1. Õigus kasutada transporti diskrimineerimiseta 1.1. Kodakondsusel põhinev diskrimineerimine

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 18 on keelatud diskrimineerimine kodakondsuse alusel. Seda põhimõtet kohaldatakse kõikide transpordivahendite suhtes ning see sisaldub lennu-, bussi- ja laevareisijate õigusi käsitlevates määrustes, millega kaitstakse selgesõnaliselt reisijaid otseselt või kaudselt rahvusega seotud diskrimineerimise eest.

Määruses (EÜ) nr 1008/2008 on sätestatud, et lennuteenuste piletihinnad on kättesaadavad, diskrimineerimata klienti või reisibürood päritolu või asukoha alusel. Bussi- ja laevareisijate õigusi käsitlevate määrustega tagatakse samasugune kaitse. Sellega tehakse lõpp olukorrale, kus ühe liikmesriigi elanikud ei saa teises riigis sama vedaja veebisaidil broneeringut teha. Ühtlasi tähendab see, et reisibüroodel on oma geograafilisest asukohast olenemata juurdepääs samadele piletihindadele.

1.2. Reisist mahajätmisel põhinev diskrimineerimine

Diskrimineerimise vältimiseks võivad lennureisijad, kelle pardalevõtmisest keeldutakse ilma mõistliku põhjuseta, alati valida tagasimaksmise või reisi marsruudi muutmise (esimesel võimalusel või hilisema ümberbroneerimisega reisijale sobival ajal) võimaluse vahel ning neil on õigus asjakohasele hoolitsusele ja vedajaga kokkulepitud hüvitisele või soodustustele. Bussireisijatel võib olla õigus saada reisist mahajätmise korral hüvitist. Vee- ja raudteetranspordi puhul ei ole eelkõige ülebroneerimisest tulenevat reisist mahajätmist senini praktiliselt esinenud. Nimetatud õigust ei ole seepärast kõnealuste transpordiliikide puhul ette nähtud.

1.3. Puudel ja/või piiratud liikumisvõimel põhinev diskrimineerimine

Puudega reisijaid ja piiratud liikumisvõimega reisijaid ei või diskrimineerida ei broneerimisel, pileti ostmisel ega pardaleminekul. Erandeid võib teha üksnes transpordi ohutuse tagamiseks või transpordisüsteemi füüsiliste omaduste tõttu, mis teevad transportimise võimatuks, kuid mitte seoses mugavus- ega äriküsimustega.

Kõikides sektorites, kus kasutatakse erandit, võib reisija taotleda kirjalikku selgitust, mis tuleb esitada viie päeva jooksul pärast taotluse esitamist, ning tuleb teha mõistlikke jõupingutusi, et pakkuda reisijale vastuvõetav alternatiiv.

Rongi-, laeva- ja bussireisijate õigusi käsitlevates õigusaktides on sätestatud, et puudega reisijatele ja piiratud liikumisvõimega reisijate broneeringute ning piletite eest ei võeta lisatasu (nt juhul, kui puudub võimalus kasutada vaba istekoha broneerimiseks internetti, tuleks võimaldada tasuta telefoninumbri kasutamist). Lennureisijate õigusi käsitleva määruse kohaselt tuleb abi anda tasuta, mis tähendab, et täiendavate broneeringukulude kehtestamine on keelatud.

Rongireisijate õigusi käsitleva määrusega on ette nähtud, et ettevõtja ei või nõuda, et puudega reisija ja piiratud liikumisvõimega reisijaga oleks kaasas teine isik. Kui bussi- või laevareisijad jäetakse reisist maha puude tõttu, võivad nad taotleda, et nendega oleks kaasas teine isik, kes annab neile reisimisel vajalikku abi ning keda tuleb vedada tasuta. Lennureisijate õigusi käsitleva määrusega lennuettevõtjatele ettenähtud võimalust nõuda saatja olemasolu tuleks kohaldada piiratult ning kui saatja olemasolu tuleb nõuda, peavad lennuettevõtjad seda võimaldama tasuta või madalama hinnaga.

2. Õigus liikuvusele: lisatasuta juurdepääs ja abi puudega reisijatele ning piiratud liikumisvõimega reisijatele

Puudega reisijatele ja piiratud liikumisvõimega reisijatele lisatasuta abi andmise ulatus ja tingimused erinevad transpordiliigiti ning põhinevad iga liigi tegevuse eripäradel. Kõnealuste reisijatega tegeleva personali asjakohane ametialane koolitus on samuti äärmiselt oluline.

Komisjon esitab enne 2012. aasta paraolümpiamänge suunised, milles käsitletakse puudega lennureisijatele ja piiratud liikumisvõimega lennureisijatele antavat abi käsitlevate määrusega (EÜ) nr 1107/2006 ette nähtud sätete rakendamist.

Puudega reisijate ja piiratud liikumisvõimega reisijate võimalused oma reisist eelnevalt teavitada on väga olulised, et parandada abi kvaliteeti, vähendades samas selle maksumust. See kehtib ka ühendvedude kohta (nt ainult üks eelteatamine kombineeritud kiirrongi- ja lennupileti puhul). Siiski ei ole eelteatamine veel alati lihtne ega praktikas (eelkõige internetis) teostatav ning osutub vahel kulukaks (tasulised telefonikõned). Komisjon õhutab vedajaid seepärast oma eelteatamisvahendeid eelistatavalt elektrooniliste vahendite abil ajakohastama, et muuta need tõhusaks ja kättesaadavaks.

Teenuse tegelik kättesaadavus eeldab samuti, et teabe- ja broneerimissüsteeme pakutakse juurdepääsetavates vormingutes (nt ekraanilugejad nägemispuudega inimeste jaoks) ning et need põhinevad sõidukite ja taristu, sh kioskite ja terminalide jaoks väljatöötatud tehnilistel juurdepääsetavuse normidel. Tehnilised juurdepääsetavuse normid on ELi tasandil (piiratud liikumisvõimega inimestega seotud koostalitlusvõime tehniline kirjeldus)[6] kehtestatud tava- ja kiirraudteesüsteemi jaoks. Rongid, jaamad ja asjaomased taristuosad, mis on kooskõlas piiratud liikumisvõimega inimestega seotud KTK-ga, on koostalitlusvõimelised ning pakuvad seega puudega reisijatele ja piiratud liikumisvõimega reisijatele samasugusel tasemel juurdepääsu kogu üleeuroopalises transpordivõrgus.

Maanteetranspordi valdkonnas sisaldab busside tüübikinnitust käsitlev direktiiv 2001/85/EÜ piiratud liikumisvõimega reisijate ja puudega inimeste juurdepääsetavusega seotud spetsifikatsioone. Meretranspordi valdkonnas sisaldab direktiiv 2009/45/EÜ (reisilaevade ohutuseeskirjade ja -nõuete kohta)[7] suuniseid laevaehituse ja -varustuse kohta, mis hõlbustaks piiratud liikumisvõimega reisijate juurdepääsu laevale. Siiski puuduvad juurdepääsetavust käsitlevad Euroopa normid lennutranspordi valdkonnas ja veetranspordi puhul sadamast pardalemineku osas.

Komisjon kavatseb teha ettepaneku direktiivi – Euroopa juurdepääsetavuse akt – kohta, mille eesmärk on parandada puudega inimeste juurdepääsu kaupade ja teenuste turule. See annaks komisjonile võimaluse välja töötada transporditaristu ja -teenuste juurdepääsetavust käsitleva üldise standardite kogumi. Nimetatud õigusakt võiks hõlmata selliseid aspekte nagu piletimüük, reisiteave reaalajas ja sidusteenused.

3. Õigus teabele enne ostu ja reisi eri etappides, eelkõige reisi katkemise korral

Reisijate õigus teabele hõlmab üldteavet selliste küsimuste kohta nagu õigused ja kohustused reisimisel, juurdepääs puudega reisijate ja piiratud liikumisvõimega reisijate jaoks ettenähtud teenustele ning vedaja kvaliteedistandardid ja tulemuslikkus ning reisi käsitlevat üksikasjalikku teavet kogu reisi vältel (enne piletiostu, enne reisi ja reisi ajal ning reisi katkemise korral).

Nimetatud õigusi tuleks rakendada nüüdisaegset kommunikatsioonitehnoloogiat kasutades, rahuldades samal ajal puudega reisijate ja piiratud liikumisvõimega reisijate vajadusi. Laeva- ja bussireisijate õigusi käsitlevates määrustes osutatakse uutele elektroonilistele teabevahenditele, nt SMSid. Uute tehnoloogiate, nt nutitelefoni rakenduste, veebisaitide ja sotsiaalmeedia kasutamist soositakse kõikide transpordiliikide puhul.

Teavet, mille esitamine on praegu üksnes vedaja kohustus, esitavad ka muud osalised oma veebisaitide kaudu, lennujaamades, sadamaterminalides ning rongi- ja bussijaamades. Vasturääkiva teabe andmise vältimiseks (nt lennujaama veebisaidil on kirjas „lend hilineb”, samas kui lennuettevõtja veebisaidil on osutatud, et „lend on tühistatud”) on vaja transpordiahela eri osaliste (vedaja, taristuettevõtja, piletimüüja, teenuste osutajad) tegevust õigeaegselt ja tõhusamalt koordineerida.

Samuti tuleb teha avalikkusele kättesaadavaks asjakohane teave reisijate õigustest üldiselt, nagu seda tegi komisjon oma 2010. aasta spetsiaalse teabekampaaniaga.

3.1. Reisijate õigusi ning vedajate kvaliteedistandardeid ja tulemuslikkust käsitlev üldteave

Tarbijaühenduste ja komisjoni aruannetes on rõhutatud, et vedajate tulemuslikkuse ülevaadete ja reisijate rahulolu käsitlevate uuringute avaldamine võimaldaks kasutajatel võrrelda ja teha teadlikke valikuid, soodustaks teenuste kvaliteedil põhinevat konkurentsi ning hõlbustaks riiklike täitevasutuste teostatavat ühtset järelevalvet ja jõustamist.

Rongireisijate õigusi käsitlev määrus hõlmab vedajate kohustust esitada aruanne selle kohta, kuidas kohaldatakse teenuse kvaliteedistandardite miinimumnõudeid. Ameerika Ühendriikides kohaldatakse kõikide suurte lennuettevõtjate suhtes ühtset aruandlussüsteemi, mille puhul Ameerika Ühendriikide transpordiministeerium kogub aruanded ja avaldab need igakuiselt ilmuvas trükises „Air Travel Consumer Reports”[8].

3.2. Läbipaistev ja kättesaadav teave veolepingu kõigi asjaomaste punktide kohta enne pileti ostmist

ELi õigusaktidega nähakse ette pilet kõikide transpordiliikide puhul. Õigusnormide üksikasjad varieeruvad. Vormingust (sh elektrooniline) olenemata võib piletit käsitada reisimisõigust andva dokumendina, mis peab seega hõlmama: veoteenuse kõiki vältimatuid omadusi; selle hinda ning vähemalt kokkuvõtet tingimustest, sealhulgas klauslid, millega lubatakse teha lepingusse ühepoolseid muudatusi (nt reisile mitteilmumise korral rakendatav poliitika, ajakava muutmine) või millega piiratakse teenust (nt lubatav pagasi kaal); ning piiratud liikumisvõimega reisijate reisile juurdepääsu käsitlevaid õiguslikke tingimusi.

Läbipaistev teave pileti täishinna ja teenuses sisalduva kohta on reisijate jaoks oluline, et nad saaksid teha enne pileti ostmist teadlikke valikuid, tagades samal ajal vedajatele vabaduse hinnakujundusel. Kuigi avatud turgudel peetakse vastuvõetavaks olukorda, kus reisijateveoteenusega seotud teatavaid teiseseid teenuseid (nagu eined või suuremõõdulise pagasi vedu) osutatakse lisatasu eest, puudub reisijatel praegu kindlus selles, millised kulud ja teenused sisalduvad baashinnas ning kas neil on õigus eeldada, et nimetatud teenused sisalduvad transpordi baasteenuses, vaatamata määruses (EÜ) nr 1008/2008 sätestatud kehtivatele hindade läbipaistvust käsitlevatele eeskirjadele. Selline kindlustunde puudumine tekitab reisijate hulgas segadust ning usaldamatust transporditeenuse osutajate suhtes. Sellega tekitatakse konkurentsimoonutusi olukorras, kus riikide seadusandjatel ja kohtunikel on erinevad seisukohad selles osas, kas sellist uut tava tuleks käsitada konkurentsivastasena või mitte. Vajatakse ühendvedudekeskset ühtlustatud lähenemisviisi reisijateveoteenuse sisule ja hinnaelementidele, mida kõikide transpordiliikide baashind peaks hõlmama.

Kuigi hindade märkimise eeskirju oleks eri transpordiliikide puhul ehk vaja täpsustada, oleks üks võimalus määrata kindlaks reisijateveoteenuse tuumik, mis peab transpordiliigist olenemata alati baashinnas sisalduma. See hõlmaks näiteks kõiki reisijateveoks vältimatuid tegevuskulusid (sealhulgas need, mis on seotud vedaja õiguslike kohustustega, nagu ohutus, turvalisus ja reisijate õigused) ning kõiki reisija seisukohast reisimiseks hädavajalikke aspekte (nagu piletite ja pardakaartide esitamine või võimalikult vähese pagasi ja isiklike asjade kaasaskandmine).

Hiljutise tarbijaõigusi käsitleva direktiiviga[9] loodetakse suurendada läbipaistvust reisijate jaoks, eelkõige sõidupiletite ostmisel internetis. Direktiiviga keelustatakse selgesõnaliselt eelnevalt märgistatud kastikesed, interneti varjatud tasud ja mis tahes lisatasud, millest reisijaid ei ole eelnevalt nõuetekohaselt teavitatud. Lisaks keelatakse direktiivis kauplejatel maksevahendite kasutamise eest (nt krediitkaardid) sellise tasu võtmine, mis ületab kõnealuste vahendite kasutamise eest kaupleja poolt makstud tasu.

Komisjon viib läbi uuringu ELi lennupiletite hinna läbipaistvuse eeskirjade kohta, et hinnata, kas need täidavad oma ülesannet. Nimetatud eeskirjade eesmärk on pakkuda tarbijatele läbipaistvamat hinda, sealhulgas kergesti kindlaksmääratavat lõpphinda, ning lihtsat võrdlusvõimalust muude pakkumistega. Nimetatud uuring avaldatakse eelduste kohaselt 2012. aastal.

3.3. Teave reisi ajal ja reisi katkemise korral

Reisijaid tuleks teavitada enne ja pärast reisi (nt muudatustest kavandatud kellaaegades, eeldatavatest ümberistumiskohtadesse saabumise aegadest). Nimetatud teave tuleks esitada raudteetranspordi puhul nii ruttu kui võimalik ning laeva- ja bussitranspordi puhul mitte hiljem kui 30 minutit pärast kavandatud väljumisaega. Lennutranspordi suhtes sellist nõuet ei kohaldata.

Õigeaegne ja täpne teave annab reisijatele rohkem aega oma reisi kohandamiseks uue olukorraga. Samuti vähendatakse sellega kulusid, mis on seotud reisi marsruudi muutmise ja reisijate eest hoolitsemisega, suurendades selliste reisijate arvu, kes võivad reisimisest loobuda (valides piletiraha tagasimaksmise) või oma reisi edasi lükata (valides ümberbroneerimise). Ühtlasi suurendab kõnealune teave reisijate usaldust ja parandab vedaja mainet. Lisaks reisi katkemise asjaolusid, reisijate õigusi ja nende käsutuses olevaid alternatiivseid transpordivõimalusi käsitlevale teabele, peavad vedajad teavitama reisijaid ise või oma esindajate kaudu sellest, kuidas ja kellega nad peavad ühendust võtma, kui nad soovivad esitada kaebuse.

Lennureisijate õigusi käsitleva määruse mõjuhinnangu ja käesoleva teatisega seotud avaliku arutelu raames hindab komisjon vajadust õigeaegse teabe (st teave, mis hõlmab reisi ja sellega seotud mis tahes häireid) andmisega seotud meetmete järele.

4. Õigus keelduda reisimisest (tagasimaksmisest) reisi katkemise korral

Seadusandja on valinud mitte määratleda mõistet „pikaajaline hilinemine”, vaid kehtestada ajapiirangud, pärast mida on reisijatel õigus valida kahe võimaluse vahel:

· loobuda reisimisest (tagasimaksmine);

· nõuda reisi marsruudi muutmist, mis võimaldab reisijal jõuda lõppsihtkohta kavandatust võimalikult vähe erineval ajal.

Õigus valida tagasimaksmise ja reisi marsruudi muutmise vahel on kõikide transpordiliikide puhul tingimusteta ning kehtib kõikides olukordades, isegi erakorralistel asjaoludel. Nimetatud õiguste kohaldamist nõudvad ajapiirangud erinevad transpordiliigiti: 60 minutit raudteetranspordi, 90 minutit meretranspordi, 120 minutit (2 tundi) maanteetranspordi, 300 minutit (5 tundi) õhutranspordi puhul. Tagasimaksmise õigus tähendab kasutamata pileti täishinna tagasimaksmist seitsme päeva (õhu- ja veetransport) või ühe kuu jooksul (raudtee- ja bussitransport) ning vajaduse korral tagasisõitu algsesse lähtepunkti.

5. Õigus veolepingu täitmisele reisi katkemise korral (marsruudi muutmine või ümberbroneerimine)

Kui reisija otsustab mitte nõuda pileti täishinna tagasimaksmist, on tal õigus nõuda veolepingu täitmist ja reisi marsruudi muutmist lõppsihtkohta jõudmiseks. Muudetud marsruuti esimesel võimalusel lõppsihtkohta jõudmiseks võib pakkuda sarnastel veotingimustel sama või mõne muu vedajaga või muu ühistranspordiliigiga.

Õhu- ja raudteetranspordi puhul on reisijal veel kolmas võimalus: reisi edasilükkamine hilisemale ajale (ümberbroneerimine sama vedaja kaudu). Nimetatud õigust rakendatakse vastavalt reisija soovile ja see sõltub vabade istekohtade olemasolust. Kuigi laeva- ja bussireisijate õigusi käsitlevates määrustes ei ole selgesõnaliselt sätestatud võimalus valida reisi marsruudi muutmine hilisemal kuupäeval (ümberbroneerimine), ei välista õigusaktid seda võimalust, kui see on reisijaga kokku lepitud. Kui reisija valib tagasimaksmise või ümberbroneerimise hilisemale kuupäevale, kaotab kehtivuse vedaja kohustus reisija eest hoolitseda.

Reisijad nurisevad sageli selle üle, et neile ei pakutud valikuvõimalust marsruudi muutmise, ümberbroneerimise ja tagasimaksmise vahel, vaid et nad said üksnes piletiraha tagasi. Reisijal on igal juhul ja kõikide transpordiliikide puhul valikuvõimalus, mida teenindav vedaja peab talle pakkuma kohe, kui reis katkeb.

Nii vedaja pakutud võimalused kui ka reisija tehtud valik peaksid olema selged ja ühemõttelised.

Võttes arvesse, et reisi katkemise korral on enamasti võimatu koha peal lahendust välja mõelda, tuleb tõhusate alternatiivide pakkumiseks vajalikud kokkulepped ja marsruutide muutmise kavad, sealhulgas teiste vedajate või transpordiliikide rakendamisega seonduv, koostada varem. Seepärast peavad vedajad tagama, et neil on terminalis/jaamas pädev personal ja vajalikud vahendid selleks, et reisijatega ühendust võtta ning võimaldada neil teha oma valik kiiresti, tõhusalt ja niipea, kui reisi katkemine on aset leidnud. Endiselt tuleb liiga sageli ette olukordi, kus reisijad jäetakse ilma igasuguse kontaktisikuta kitsikusse, ning riiklikud täitevasutused peaksid selle eest rangelt karistama.

Riiklikud täitevasutused peaksid tagama, et kõikide transpordiliikide puhul valmistuvad vedajad reiside katkemiseks asjakohaselt, luues tõhusad süsteemid reisijate õiguste järgimiseks ja neile alternatiivsete reisivõimaluste pakkumiseks.

6. Õigus abile reisi väljumise või ümberistumise pikaajalise hilinemise korral

Kõiki transpordiliike käsitlevates õigusaktides on sätestatud minimaalne hoolitsus, mida tuleb pakkuda koha peal, kui hilinemine ületab kindlaksmääratud ajalimiiti pärast kavandatud väljumisaega. Kõikide transpordiliikide puhul sõltub hoolitsus pikaajalisest hilinemisest või reisi tühistamisest ja sellele järgnevast marsruudi muutmisest tingitud ooteajast. See peab olema proportsionaalne, mõistlik ja kohandatud reisi katkemise asjaoludele, reisijate vajadustele ning asjaomasele transpordiliigile. Minimaalne hilinemine, mis annab õiguse abile, on 60 minutit raudteetranspordi, 90 minutit laeva- ja bussitranspordi, 120–240 minutit õhutranspordi puhul. Hoolitsust tuleb pakkuda nii terminalis kui ka pardal (nt karastusjooke ja eineid võib olla piiratud koguses, kuid neid tuleb pakkuda lennukipardal lennurajaga seotud viivituste korral või laevapardal, eelkõige haavatavatele reisijatele; alati tuleb tagada tualettruumide kasutamise võimalus ja asjakohaste soojendavate/jahutavate kliimaseadmete olemasolu.

Lennu- ja rongireisijate õigusi käsitlevate kehtivate õigusaktidega ei piirata õigust majutusele, samas kui nimetatud õigus võib veetranspordi puhul piirduda 80 euroga öö eest kolme öö puhul ja bussitranspordi puhul 80 euroga öö eest kahe öö puhul.

Lisaks on mis tahes hoolitsus (sealhulgas majutuse pakkumine) õhu- ja raudteetranspordi puhul tingimusteta ning seda tuleb võimaldada isegi erakorralistel asjaoludel. Laeva- ja bussireisijate õigusi käsitlevate määruste kohaselt tuleb igal juhul pakkuda asjakohaseid eineid ning karastusjooke. Majutuse pakkumine ei ole teatavatel erakorralistel asjaoludel siiski kohustuslik: veetranspordi puhul siis, kui reisi tühistamine või hilinemine on põhjustatud laeva ohutut käitlemist ohustavatest ilmastikutingimustest, ning bussitranspordi puhul raskete ilmastikutingimuste või suurte looduskatastroofide korral. Tõendamiskohustus on alati vedajal.

Nagu ka tagasimaksmise või marsruudi muutmise korral, peavad riiklikud täitevasutused tagama, et:

– vedajad valmistuvad asjakohaselt reiside katkemiseks, luues tõhusaid süsteeme reisijate abistamiseks, ning nad on terminalides alati kohal või esindatud, olenemata juhtumi toimumisajast;

– lennureisijate õigusi käsitleva määruse läbivaatamisega seotud mõjuhinnangu raames hinnatakse võimalust abistada kitsikusse jäetud lennureisijaid samades ajalistes piirides nagu muude transpordiliikide puhul.

7. Õigus hüvitisele

Õigus saada teatavatel tingimustel pikaajalise hilinemise korral objektiivsel ja standarditud viisil hüvitist on osa kõikide transpordiliikide kvaliteedi miinimumnõuete tuumikust.

Nimetatud hüvitise eesmärk on vähendada kõikidele reisijatele põhjustatud ebamugavust, muu hulgas tagades minimaalse abi saabuvatele reisijatele, et neil oleks lihtsam toime tulla ootamatult pikaajalisest hilinemisest tuleneva vahetu ebamugavusega. Selline abi on sarnane abile, millele reisijatel on õigus siis, kui reisi väljumine hilineb.

7.1. Jagatud vastutus

Seadusandja on otsustanud koondada vastutuse selliste õiguste tagamise eest, mis käsitlevad reisi katkemisega seoses antavat abi ja hoolitsust, teenindavale vedajale. See aga ei tähenda, et nimetatud vedaja peab kandma rahalist koormust üksi või et reisijad võivad nõuda kõnealuste õiguste järgimist üksnes siis, kui pikaajaline hilinemine toimub vedaja süül.

Kogemusest nähtub, et pikaajalist hilinemist võivad põhjustada ka paljud muud transpordiahela osalised. Reisijate ebamugavuse tase ja nende õigus abile jäävad samaks, olenemata ebamugavuse algpõhjusest või selle eest vastutajast. Vastutav osapool peaks kandma reisijatele makstavatest hüvitistest tuleneva rahalise kulu ja maksma selle teenindavale vedajale tagasi.

Vastutuse jagamise põhimõtet on siiani puudulikult rakendatud ja seda tuleks tõhusamalt ellu viia. Lennureisijate õigusi käsitleva määruse läbivaatamise raames hinnatakse meetmeid, millega tagatakse, et teenindavatel vedajatel on võimalik täita oma kohustusi, samas kui rahalised kulud jagatakse nõuetekohaselt kõikide hilinemise eest vastutajate vahel.

7.2. Erakorralised asjaolud

Lennu- ja laevaettevõtjad ei pea teatavatel asjaoludel maksma hüvitist, kui reisi katkemise põhjuseks on erakorralised asjaolud. See kehtib ka bussiettevõtjate puhul, kui nad on tegelikult pakkunud võimaluse valida tagasimaksmise või marsruudi muutmise vahel. Raudteetranspordi puhul kasutatakse nimetatud põhimõtet juhul, kui reisi katkemise põhjustas kolmas osapool, reisija või raudtee toimimisega mitteseotud asjaolud, mida vedaja ei saanud vältida ning mille tagajärgi ei olnud võimalik ennetada. Tõendamiskohustus on alati vedajal.

Hüvitise maksmise tingimused, hüvitise suurus ja asjaolud, mille põhjal võib vedaja hüvitise maksmisest vabastada, võivad erineda vastavalt iga transpordiliigi eripäradele ning reisijate erinevatele vajadustele, st põhjustatud ebamugavusele. See hõlmab näiteks erinevusi reisi katkemise tulemusena kaotatud ajas (raudteetranspordi puhul vähemalt üks tund), reisi pikkuses (õhu- ja veetransport) ja pileti hinnas.

Selguse huvides ja selleks et vedajatel oleks lihtne eeskirju järgida ja kodanikel oma õigusi mõista, tuleb nende tõlgendamisel ette näha teatav ühetaolisus. Praktikas on ette tulnud kahte tüüpi olukordi: selgelt erakorralisi asjaolusid hõlmavad juhtumid, mille puhul on vaja tagada, et vedajatele kehtestatud kohustus hoolitseda reisijate eest oleks proportsionaalne (nt Euroopa õhuruumi sulgemine 2010. aasta vulkaanikriisi ajal); muud juhtumid, mille puhul on raske kiiresti ja hõlpsasti eristada, kas erakorraliste asjaoludega seotud sätted on kohaldatavad. Seadusandja on asjakohaste määruste põhjendustes esitanud õhu-, vee- ja maanteetranspordi kohta mõne näite. Lisaks on Euroopa Liidu Kohus selgitanud, et lennuki tehnilist probleemi ei või põhimõtteliselt käsitada erakorralise asjaoluna,[10] ning see võib aidata kõikide transpordiliikide riiklikel täitevasutustel ja komisjonil ühtlustada ja kiirendada nimetatud õiguse kohaldamist.

Reisijatel peaks olema kindlustunne, et teenindav vedaja tagab kiiresti õiguse hüvitisele, kui on kindlaks tehtud, et nimetatud juhtumi suhtes ei kohaldata erakorralisi asjaolusid käsitlevaid sätteid. Kõikide määrustega lubatakse hüvitise maksmist vautšerites või mis tahes muus vormis üksnes juhul, kui reisija on sellega nõus. Kõnealune võimalus pakub paindlikkust, kiirust ja lihtsust nii vedajatele kui ka reisijatele.

Tulevases lennureisijate õigusi käsitleva määruse läbivaatamise mõjuhinnangus hinnatakse ka ettevõtjatel seoses erakorraliste asjaoludega anda tuleva abiga kanda tuleva majandusliku koormuse proportsionaalsust. Selleks et täielikult järgida õigust hüvitisele, tuleb võtta meetmed, millega võimaldatakse kohaldada erakorralisi asjaolusid käsitlevaid eeskirju selgemalt ja ühtsemalt kõikide transpordiliikide puhul.

8. Vedaja vastutus reisijate ja nende pagasi eest

Kõikide transpordiliikide, välja arvatud bussitranspordi puhul on vastutus reisija surma ja vigastuste ja valesti käideldud pagasi eest kaetud rahvusvaheliste konventsioonidega, mis on ELi õigusesse üle võetud[11]. Iga transpordiliigi ja asjaomase rahvusvahelise raamistiku eripäradele vaatamata on nendes siiski teatavaid ühisjooni.

Rahvusvahelistes konventsioonides on sätestatud üksikisiku õigus saada kahju eest hüvitist. Kui reisija ja vedaja ei jõua kokkuleppele, tuleb juhtumit hinnata kohtus, võttes arvesse individuaalseid asjaolusid. Seevastu reisijate õigusi käsitlevates ELi määrustes ei võeta arvesse individuaalset kahju, vaid pakutakse reisijatele otsesemat ja kollektiivsemat kaitset, et leevendada probleeme ja ebamugavust. Nimetatud määrustes on ühetaolised ja viivitamatud hüvitusviisid kindlaks määratud objektiivsete, mõõdetavate kriteeriumide alusel, nagu hilinemise kestus, piletihind või reisi pikkus.

Mõlemad õigussüsteemid on seega eraldiseisvad ja sõltumatud ning käsitlevad eri liiki kahjusid, nagu on kinnitanud Euroopa Kohus[12] lennundusega seoses, nt Montreali konventsiooniga reguleeritakse tingimusi, mille alusel võivad asjaomased reisijad lennu hilinemise korral esitada õiguskaitsevahendina kahjuhüvitusnõude individuaalselt, samas kui lennureisijate õigusi käsitlevas määruses on sätestatud ühetaolised ja viivitamatud hüvitusmeetmed.

Õigusliku vastutuse eri süsteemide alusel on ELi õigusaktidega kindlaks määratud rahaline miinimumhüvitis reisija surma või vigastuse korral. Nimetatud rahaline hüvitis ei ole automaatne, vaid seda tuleb taotleda kohtumenetluse kaudu[13].

Kõikide transpordiliikide puhul vastutavad vedajad pagasi transpordi eest selle kaotsimineku, kahjustamise või hilinemise korral, välja arvatud teatavatel seadusega kindlaksmääratud tingimustel, mis on üldjuhul seotud juhtumi asjaolude ning kahju vältimise või piiramisega. Iga transpordiliiki käsitlevates õigusaktides püütakse kehtestada spetsiaalne hüvitise miinimumsumma pagasiga seotud probleemide korral.

Puudega reisijate ja piiratud liikumisvõimega reisijate kaitsmiseks liikumisabivahendite kaotsimineku, kahjustamise või hilinemise korral on kehtestatud erieeskirjad, millega kaotatakse hüvitise piirmäär ja seotakse hüvitise suurus liikumisabivahendi parandamise või asendamise tegeliku kuluga. Seda ei kohaldata praegu lennunduse suhtes, kus tuleb selline õiguslik vaakum viivitamata kõrvaldada, nagu märkis komisjon 2008. aastal[14].

Raudtee- ja maanteesektorit käsitlevate määruste raames määratud riiklikel täitevasutustel on pädevus tagada, et järgitakse vedaja vastutust hõlmavaid sätteid. Mere- ja õhutranspordi puhul see ei kehti. See tähendab, et vastupidiselt kõikidele muudele lennureisijate õigustega seotud kaebustele, ei käsitle valesti käideldud pagasiga seotud arvukaid kaebusi selleks määratud riiklik täitevasutus. See mõjutab õiguskindlust ja nimetatud küsimuste ühetaolist käsitlemist ELi tasandil.

Pagasit ja liikumisabivahendeid hõlmavat õiguslikku vaakumit käsitletakse tulevases lennureisijate õigusi käsitleva määruse läbivaatamise mõjuhinnangus.

9. Õigus kiirele ja kättesaadavale kaebuste käsitlemise menetlusele

Kui mis tahes transpordiliiki kasutav reisija ei ole rahul sellega, kuidas vedaja reisija õigusi kohaldab, on tal õigus esitada kaebus kõigepealt vedajale ja kui ta on endiselt rahulolematu, nimetatud ülesande täitmise eesmärgil riiklikuks täitevasutuseks määratud pädevale asutusele. Euroopa tarbijakeskuste võrgustik annab vajalikku abi reisijatele, kes vajavad teavet ja suuniseid reisi katkemise korral.

Kogemused on näidanud, et kaebuste käsitlemisel on oluline määrata tähtajad nii ettevõtjatele kui ka riiklikele täitevasutustele. Tarbijaorganisatsioonid on korduvalt kaevanud nii vedajate kui ka riiklike täitevasutuste kaebuste käsitlemise üle, eelkõige õhutranspordisektoris. Kuna lennureisijate õigusi käsitlevas määruses ei ole sätestatud kaebuste käsitlemise õiguslikud tähtajad, on komisjon soosinud nimetatud tähtaegu käsitlevate vabatahtlike kokkulepete sõlmimist, milleni jõuti 2007. aastal[15]. Kogemustest nähtub, et selliseid kokkuleppeid ei järgita kuigi laialdaselt,[16] mistõttu ELi seadusandjad on hilisemates õigusaktides sätestanud kohustuslikud tähtajad. Rongireisijate õigusi käsitleva määrusega nähakse ette tähtajad raudteeveo-ettevõtjatele, kuid mitte riiklikele täitevasutustele. Laeva- ja bussireisijate õigusi käsitlevates uutes määrustes on sätestatud kaebuste käsitlemise tähtajad nii ettevõtjatele (vastavalt kahe ja kolme kuu jooksul) kui ka riiklikele täitevasutustele („mõistliku aja jooksul”).

On kõikide osapoolte huvides, et enamik rahulolematuid reisijaid saab hüvitise vedajate kaebuste käsitlemise menetluse kaudu. Seepärast peab teave, mida ettevõtja reisijatele jagab, olema täpne ja õiguslikult korrektne. Pädevad asutused peavad jälgima, et vedajad järgivad nimetatud kohustust. Eksitav või puudulik teave võib heidutada reisijaid nii, et nad loobuvad oma õiguste kehtestamisest. See on oluline seaduserikkumine, mille eest riiklikud täitevasutused peavad vajaduse korral karistama asjaomaste ELi ja siseriiklike eeskirjade alusel. Lisaks on reisijatel raske mõista, miks saab reklaamimisel ja piletimüügil uusimat kommunikatsioonitehnoloogiat kasutavate vedajatega kaebuste esitamiseks ühendust võtta üksnes väga traditsiooniliste kommunikatsioonivahendite, nagu rahvusvahelised telefonikõned või faksid, abil.

– Lennureisijate õigusi käsitleva määruse läbivaatamise mõjuhinnangus hinnatakse meetmeid, millega tagatakse, et lennuettevõtjad annaksid kaebuste esitamiseks ja tagasiside saamiseks reisijate, sh piiratud liikumisvõimega reisijate kasutusse kulude, menetlusviiside, tähtaegade jms poolest kergesti kättesaadavad vahendid, ning seda, kas lennuettevõtjad ja riiklikud täitevasutused peaksid esitama rohkem statistilisi andmeid (st käsitletud ja lahendatud kaebuste arv) ning käsitlema kaebusi määratud tähtaja jooksul.

– Raudteesektoris tuleb jõuda kaebuste käsitlemise tähtaegu käsitlevate vabatahtlike kokkulepeteni, kuna neid kohaldatakse juba muude transpordiliikide suhtes.

10. Õigus ELi reisijate õiguste täieulatuslikule kohaldamisele ja tegelikule jõustamisele

Selleks et tagada reisijate õiguste ühtne kohaldamine ja jõustamine, on vaja kõikide transpordiliikide puhul riiklike täitevasutuste vahelist tugevdatud koostööd. Liikmesriigid peavad kindlaks tegema ja tühistama kõik riiklikud õigusaktid ja menetlused, mis takistavad ELi õiguse nõuetekohast jõustamist, näiteks juhul, kui kolmandate riikide vedajaid ei saa vastutusele võtta või kui Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktikat ei ole võimalik korrektselt kohaldada. Sellega suurendatakse õiguskindlust reisijate jaoks ja loodaks ühtlasi võrdsed võimalused rahvusvahelistele vedajatele. Lennureisijate õigusi käsitlevates eelmistes teatistes[17] määrati kindlaks valdkonnad, millele tuleks erilist tähelepanu pöörata ka muude transpordiliikide puhul.

Tegelik jõustamine nõuab lisaks reisijate üksikkaebustel põhinevatele reaktiivsetele meetmetele ka riiklike täitevasutuste poolset aktiivset järelevalvet. Komisjon analüüsib siseriiklikke karistussüsteeme, et teha kindlaks, kas kolmest karistussüsteemide suhtes kohaldatavast kriteeriumist (tõhusus, proportsionaalsus ja hoiatavus) piisab riigitasandi jõustamisel esinevate lahknevuste vältimiseks või kas vajatakse täiendavat ühtlustamist, et anda vedajatele majanduslik stiimul reisijate õigusi käsitlevate õigusaktide järgimiseks ning tagada sidusrühmade nõutud võrdsed võimalused.

Lisaks peaks reisijatel olema probleemi ilmnemisel juurdepääs lihtsatele ja taskukohastele õiguskaitsevahenditele. Kohtuvälised lahendused, nagu vaidluste lahendamise alternatiivmenetlused (Alternative Disputes Resolution – ADR)[18] või ka siseriiklikud või Euroopa tasandi väikeste nõuete menetlused (nt määruses (EÜ) nr 861/2007 sätestatud menetlus)[19] on reisijate jaoks üldjuhul odavamad.

III          Muud ELis ja mujal sujuvat reisimist lihtsustavad algatused: ühendveod, liikuvuse järjepidevuse kavad ja rahvusvaheline mõõde

Ühendvedudega tõhustatakse reisijate kaitset, võimaldades reisi marsruudi muutmist või andes asjakohast teavet eri transpordiliike hõlmavate reisiühenduste kohta võimalikult viivitamata, eelkõige (kuid mitte ainult) väga suurte transpordihäirete korral. Reisi marsruudi muutmine ühendvedude abil aitab ühtlasi vähendada reisijate ebamugavust ja tööstusharu kulusid, lühendades aega, mil tuleb reisijate eest hoolitseda. Otsepiletite (st üks veoleping katab mitut reisietappi ühe transpordiliigi piires) ja ühtsete piletite (millega sõlmitakse veoleping ühendvedudel põhineva reisi jaoks) pakkumine hõlbustab reisimist ja tugevdab reisijate õigusi.

Kuna mitmeliigilisest transpordist on näiteks vedajate lepingute ühendamisest tulenevalt saamas tegelikkus, tuleb reisijate õigusi käsitlevat õigusraamistikku kohandada nii, et oleks võimalik käsitleda ühendvedude ümberistumiskohtades tekkivaid häireid. Intelligentseid transpordisüsteeme käsitlev direktiiv[20] hõlmab siduvate tehniliste kirjelduste väljatöötamist kogu ELi hõlmava mitmeliigilistest liikumisvõimalustest teavitamise teenuste osutamiseks. Raudteemääruses kohustatakse raudteeveo-ettevõtjaid ja piletimüüjaid kohandama oma elektroonilisi reisiteabe- ja broneerimissüsteeme kooskõlas 2011. aastal vastuvõetud ühiste standarditega[21] (allsüsteemi „reisijateveoteenuste telemaatilised rakendused” koostalitluse tehniline kirjeldus), et võimaldada täpse reisiteabe- ja piletimüügiteenuste osutamist kogu ELis. Kõnealuste standarditega nähakse ette liidesed muude transpordiliikide kaasamiseks.

2010. aasta tuhapilvekriis ja ilmaga seotud häired, mis mõjutasid lennu-, rongi- ja maanteetransporti, on rõhutanud vajadust Euroopa transpordisüsteemide suurema paindlikkuse ning ühendvedusid hõlmavate tõhusamate lahenduste järele, et säilitada reisijate ja ettevõtjate liikuvus suurema valmisoleku, koordinatsiooni ning kõikide asjaomaste osaliste vahelise koostöö kaudu.

Maailma suurimate lennundusturgudega riikide (Ameerika Ühendriigid, Kanada) ametiasutused edendavad samuti lennureisijate õigusi. Muud Euroopa ja Põhja-Aafrika riigid kohaldavad ELi õigusakte osana ELiga sõlmitud kahe- või mitmepoolsetest lennunduslepingutest. Siiski on EL senini ainus maailma piirkond, kus miinimumstandardid on kehtestatud kõikide transpordiliikide jaoks, millest on kasu kõikidel Euroopas reisijatel, sealhulgas kolmandate riikide kodanikel, kes kasutavad ELi õigusaktidega hõlmatud transporditeenuseid.

Selleks et tõhustada reisijate õiguste kaitset ka väljaspool ELi piire, käsitletakse reisijate õigustega seotud küsimusi kõikide transpordiliikide puhul kahepoolsetes ja rahvusvahelistes lepingutes, nagu on sätestatud valges raamatus.

IV          Järeldused

Kõikide transpordiliikide puhul on kasutusele võetud samad põhimõtted ja õigused, et muuta ELis reisimine lihtsamaks ja meeldivamaks kogemuseks, parandades teenuste kvaliteeti, suurendades reisijate kaitset ning Euroopa transporditööstuse atraktiivsust.

Kõnealused reisijate õigused on Euroopa transpordipoliitikat käsitleva nägemuse lahutamatu osa ka siis, kui nende kohaldamise tingimused ja menetlused muutuvad ning arenevad.

Praegu on põhiline eesmärk teha nimetatud eeskirjad kergesti mõistetavaks ning kindlustada nende rakendamine ja jõustamine kõikide transpordiliikide puhul, et tagada kõnealuses valdkonnas ühtne lähenemisviis. Komisjon jätkab tööd nii reguleerimist käsitlevate kui ka muude küsimustega, et suurendada tegelikku reisijate kaitset ning tagada, et ELi õigusakte kohaldatakse proportsionaalselt ja tõhusalt.

Esiteks analüüsib komisjon 2012. aastal, kas teha ettepanek reisijate õigusi käsitleva esimese määruse (lennundust käsitlev määrus (EÜ) nr 261/2004) uuendamiseks, ning koordineerib oma tööd reisipakettide direktiivi (90/314/EMÜ) käimasoleva läbivaatamisega. Käesoleva teatisega samal ajal algatab komisjon avaliku arutelu, milles käsitletakse nimetatud läbivaatamise jaoks olulisi küsimusi.

Teiseks teeb komisjon koostööd riiklike täitevasutustega, et leppida kokku ELi õigusaktide rakendamist käsitlevates suunistes, ilma et see piiraks Euroopa Liidu Kohtu võimalikke tulevasi tõlgendusi. Esiteks koostatakse suunised lennureisijate õigusi käsitleva määruse sujuvaks kohaldamiseks puudega ja piiratud liikumisvõimega reisijate suhtes, võttes eelkõige arvesse 2012. aasta olümpia- ja paraolümpiamänge. Seejärel koostatakse suunised rongireisijate (2013), laevareisijate (2014) ja bussireisijate (2015) jaoks.

Samal ajal tõhustab komisjon jõustamistegevust, tehes tihedamat koostööd riiklike täitevasutustega ning vahetades süstemaatilisemalt häid tavasid, teavet ning statistilisi andmeid nimetatud täitevasutuste ja sidusrühmadega. Komisjon uurib ühtlasi koos kolmandate riikidega, kuidas laiendada ELi reisijate kaitset käsitlevate põhimõtete kohaldamist ka EList väljapool toimuvatele reisidele.

Lühikeses perspektiivis on reisijatel vaja teada ja mõista oma õigusi. Neil peab olema kindlustunne, et nende õigusi kohaldatakse ning et ametiasutused kaitsevad neid vajaduse korral tõhusalt. Lisatud loetelus võetakse kokku ja esitatakse selge ja lühike ülevaade ELi peamistest reisijate õigustest.

LISA

ELi reisijate põhiõigused[22]

1. Õigus kasutada transporti diskrimineerimiseta

Kõikidel reisijatel on samadel tingimustel juurdepääs transpordile ning nad on eelkõige kaitstud kodakondsusest, elukohast või puudest tuleneva diskrimineerimise eest.

2. Puudega reisijate ning piiratud liikumisvõimega reisijate õigus lisakuluta liikuvusele, juurdepääsule ja abile

Puudega reisijatel ning piiratud liikumisvõimega reisijatel on õigus saada lisakuluta abi mis tahes transpordiliigiga reisides, et neil oleksid samad reisimisvõimalused nagu teistel kodanikel.

3. Õigus teabele enne ostu ja reisi eri etappides, eelkõige reisi katkemise korral

Reisijatel on õigus saada korrektset teavet piletihinna, oma õiguste ja reisi asjaolude kohta õigeaegselt ja asjakohaselt enne reisi ning reisi katkemise korral ka selle kestel ja pärast seda.

4. Õigus keelduda reisimisest (piletihinna tagasimaksmine) reisi katkemise korral

Reisijatel on õigus saada tagasi pileti täishind, kui reis hilineb pikalt, tühistatakse või kui reisijad jäetakse sellest maha.

5. Õigus veolepingu täitmisele reisi katkemise korral (marsruudi muutmine või ümberbroneerimine)

Kui reis hilineb pikalt, tühistatakse või reisijad jäetakse sellest maha, on neil õigus kasutada esimesel võimalusel alternatiivset transporditeenust või ümberbroneerimist neile sobival ajal. Vedaja peab sellist võimalust pakkuma selgel ja üheselt mõistetaval viisil kohe, kui reis katkeb.

6. Õigus abile reisi väljumise või ümberistumise pikaajalise hilinemise korral

Kitsikusse sattunud reisijatel on õigus saada viivitamata minimaalset hoolitsust koha peal terminalides/jaamades ja/või transpordivahendis, kui nad peavad ootama hilinenud reisi algust või jätkumist või oma reisi marsruudi muutmist.

7. Õigus hüvitisele

Reisijatel on õigus saada teatavatel tingimustel standarditud rahaline hüvitis läbielatud ebamugavuste eest pikalt hilinenud või tühistatud reisi korral ning alati, kui nad jäetakse lennukilt maha. Nimetatud hüvitis on eri transpordiliikide puhul erinev ning sõltub reisi katkemisel kaotatud ajast, reisi pikkusest ja/või piletihinnast.

8. Õigus vedaja vastutusele reisijate ja nende pagasi eest

Rahvusvaheliste konventsioonide ja ELi õigusaktide kohaselt vastutavad vedajad reisijate ja nende pagasi eest. Reisijatel on surma, vigastuste, pagasiprobleemide ja teatavatel juhtudel hilinemise korral õigus hüvitisele, mis määratakse kindlaks vastavalt kantud kahjule. Sõltuvalt kohaldatavatest õigusaktidest võib selline hüvitis olla piiratud.

9. Õigus kiirele ja kättesaadavale kaebuste käsitlemise menetlusele

Reisijatel on õigus esitada rahulolematuse korral vedajale kaebus. Kui vedaja vastus ei saabu teatava tähtaja möödudes või kui see ei rahulda reisijat, on reisijatel õigus esitada kaebus pädevale riiklikule täitevasutusele, kes peaks käsitlema kaebust mõistliku aja jooksul. ELi ja siseriiklike õigusaktide kohaselt on võimalik rakendada ka kohtuväliseid või kohtumenetlusi (nt vaidluste lahendamise alternatiivmenetlused, siseriiklikud või Euroopa tasandi väikeste nõuete kohtumenetlused).

10. Õigus ELi reisijate õiguste täieulatuslikule kohaldamisele ja tegelikule jõustamisele

Reisijatel on õigus eeldada, et vedajad kohaldavad ELi eeskirju nõuetekohaselt ja et riiklikud täitevasutused jälgivad ka tegelikult nende rakendamist.

[1]               KOM(2001) 370.

[2]               Asjaomased reisijate õigusi käsitlevad ELi määrused:

                Õhutransport

                -               määrus (EÜ) nr 261/2004, ELT L 46, lk 1, 17.2.2004, lennureisijate õigusi käsitlev määrus

                -               määrus (EÜ) NR 1107/2006, ELT L 204, lk 1, 26.7.2006    -               määrus (EÜ) nr 1008/2008, ELT L 293, lk 3, 31.10.2008

                -               määrus (EÜ) nr 889/2002, EÜT L 140 lk 2, 30.5.2002

                Raudteetransport

                -               määrus (EÜ) nr 1371/2007, ELT L 315, lk 14, 3.12.2007, rongireisijate õigusi käsitlev määrus

                Veetransport

                -               määrus (EÜ) nr 1177/2010, ELT L 334, lk 1, 17.12.2010 (kohaldatav alates 18.12. 2012), veetransporti kasutavate reisijate õigusi käsitlev määrus

                -               määrus (EÜ) nr 392/2009, ELT L 131, lk 24, 28.5.2008

                Maanteetransport (bussid)

                -               määrus (EL) nr 181/2011, ELT L 55, lk 1, 28.2.2011 (kohaldatav alates 1.3. 2013), bussireisijate õigusi käsitlev määrus

[3]               KOM(2011) 144.

[4]               KOM(2010) 603.

[5]               KOM(2010) 608 ja KOM(2011) 206.

[6]               Komisjoni otsus 2008/164/EÜ, ELT L 64, lk 72, 7.3.2008.

[7]               ELT L 163, lk 1, 25.6.2009.

[8]               http://airconsumer.ost.dot.gov/reports/index.htm

[9]               Direktiiv 2011/83/EL, ELT L 304, lk 64, 22.11.2011.

[10]             Kohtuasi C 549/07 Wallentin-Hermann, 22.12.2008.

[11]             Montreali konventsioon ja õhutransporti käsitlev määrus (EÜ) nr 889/2002; Ateena konventsioon ja veetransporti käsitlev määrus (EÜ) nr 392/2009; reisijateveo rahvusvaheline konventsioon, rahvusvaheliste raudteevedude konventsiooni ühtsed eeskirjad ja raudteetransporti käsitlev määrus (EÜ) nr 1371/2007.

[12]             C-344/04 IATA, 10.1.2006; C-549/07 Wallentin-Hermann; liidetud kohtuasjad C-402/07 Sturgeon e.a. ja C-432/07 Böck ja Lepuschitz , 19.11.2009.

[13]             Asjaomaste ELi ja/või rahvusvaheliste konventsioonide raames on sätestatud ka automaatsed ettemaksed, mille miinimumväärtus raudtee- ja veetranspordi puhul on 21 000 eurot ning õhutranspordi puhul 16 000 SDRi (ligikaudu 17 600 eurot). Bussitranspordi puhul ei rakendata ettemakset, kuid vedaja peab osutama viivitamatult abi õnnetuse ohvritele.

[14]             KOM(2008) 158.

[15]             http://ec.europa.eu/transport/passengers/air/air_en.htm

[16]             KOM(2011) 174.

[17]             KOM(2011) 166 ja KOM(2011) 174.

[18]             Vt komisjoni 29. novembri 2011. aasta ettepanekud, KOM(2011) 793 ja KOM(2011) 794.

[19]             ELT L 199, lk 1, 31.7.2007.

[20]             Direktiiv 2010/40/EL, ELT L 207, lk 1, 6.8.2010.

[21]             Määrus (EL) nr 454/2011, ELT L 123, lk 11, 12.5.2011.

[22]             Käesolev dokument on üksnes näitlikustamiseks. See ei ole õiguslikult siduv.