18.5.2010

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 128/48

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ülikoolid Euroopa jaoks”

(omaalgatuslik arvamus)

(2010/C 128/09)

Pearaportöör: Joost VAN IERSEL

5. märtsil 2009 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse teemal

„Ülikoolid Euroopa jaoks”.

Käesoleva arvamuse ettevalmistamine tehti ülesandeks majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioonile (Lissaboni strateegia seireüksusele).

Arvestades töö kiireloomulisust, määras Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee täiskogu 457. istungjärgul 4.–5. novembril 2009 (4. novembri istungil) pearaportööriks Joost van Ierseli ja võttis vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 158, vastu hääletas 8, erapooletuks jäi 12.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et ülikoolidel on väga oluline roll teadmiste kolmnurgas, mille moodustavad haridus, teadusuuringud ja innovatsioon. Neid tuleks käsitleda Euroopa säästva sotsiaal- ja majandusarengu kesksete teguritena. Praeguses mitteoptimaalses ülikoolisüsteemis ei arendata piisavalt ülikoolide suurt potentsiaali. Kõnealuse olukorra parandamine peaks omandama kindla koha 2010. aasta järgset perioodi käsitlevas Lissaboni strateegias.

1.2.   Alates 1999. aasta Bologna konverentsist ja hilisemast Lissaboni strateegiast on ülikoolidest saanud Euroopa Liidu tasandil järjest olulisem prioriteet. Hoolimata liikmesriikide ja ülikoolide seatud uutest eesmärkidest, kasvab akadeemilises ringkonnas ja ühiskonnas mure Euroopa kõrghariduse killustatuse ja vajalike reformide aegluse pärast.

1.3.   Komitee rõhutab Eurooa ülikoolide reformimise vajadust, kuivõrd ülemaailmsed arengud majanduses, tehnoloogias ja hariduses ning praegune kriis eeldavad paremat hinna ja kvaliteedi suhet, paremat keskkonda ja suuremaid võimalusi üliõpilastele, õppejõududele ja teadlastele.

1.4.   Vajalikud kohandused hõlmavad ülikoolide suuremat autonoomiat ja vastutust ühiskonna ees nende avaliku missiooni täitmisel, (piisavate) rahastamisviiside mitmekesistamist, suuremat läbipaistvust ja avatust, partnerlust ärimaailmaga, (maailmatasemel) tippväljaõppe ja -teaduse edendamist ning asjakohaseid personalijuhtimise tavasid.

1.5.   Komitee rõhutab Euroopa metoodika vajadust tulemuslikkuse hindamiseks ja võrreldavate andmete kogumiseks. Euroopa tasandil hindamine peaks põhinema sõltumatute ekspertide poolt läbiviidud üksikasjalikul uurimisel ning minema oluliselt kaugemale tsitaatidest ja viidetest ja nn ühemõõtmelisest Shanghaï nimekirjast ning hõlmama tervet hulka mitmemõõtmelisi näitajaid (1).

1.6.   Lisaks mitut valdkonda hõlmavaid arenguid ja uusi kombinatsioone lihtsustavale ulatuslikule alusele peaksid ajakohased ja võrreldavad haridus- ja teadusnormid edendama ülikoolide mitmekesisust ja spetsialiseerumist ühtluse ja sarnasuse asemel.

1.7.   Komitee toetab ülikoolide sidusat integreerimist uuendatud Lissaboni strateegiasse Euroopa kõrgharidusruumi ja Euroopa teadusruumi raames (2).

1.8.   Üliõpilastele ja teadlastele tuleks pakkuda rohkem võimalusi valdkonnaülese karjääri edendamiseks Euroopas. Muu hulgas tähendab see avatud töölevõtmise korda ja teadlaste hartat, mis on seotud nn viienda vabaduse ehk teadmiste vaba liikumise sisseviimisega, säilitades samas lähenemisviiside mitmekesisuse ja konkurentsi parimate tulemuste saavutamiseks.

1.9.   Käsitleda tuleks üleeuroopalist avatud lähenemisviisi kolmandatest riikidest pärit ülikooliõppejõududele, teadlastele ja üliõpilastele ning teadusalal juhtivatele ülikoolidele.

1.10.   Komitee toetab muu hulgas ka kodanikuühiskonna esindajatest koosnevaid nõuandvaid haridusplatvorme Euroopa Liidu ja riiklikul tasandil. Nii maailmatasemel kui ka piirkondlikud teaduskeskused peaksid osalema neid ümbritseva ühiskonna ja piirkonna igapäevaelus. See võimaldab ka edendada ülikoolide ettevõtlusvaimu ning toetada majandus- ja teadmisteklastreid.

1.11.   Ülikoolide sõltumatu roll ja positsioon, nagu see oli kaua aega tagasi, edendab ja tugevdab neid kui Euroopa vaimset tõukejõudu. Euroopa lähenemisviisid haridusele ja loengute pidamisele, teadustegevusele ja tippteadusele ei peaks piirduma Euroopa teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ja õpetamise laiendamise ja süvendamisega. Neid tuleks laiendada ka teistele pädevus- ja teadusharudele, nt meditsiiniteadusele ja -praktikale, sotsiaalmajandusteadustele ja humanitaarteadustele.

1.12.   Komisjon peaks jätkama oma toetust ja tal peaks olema nähtav ja aktiivne roll kõnealuses protsessis.

1.13.   Komitee ei pea tihedamaid suhteid ülikoolide ja ELi vahel tehniliseks küsimuseks. Olulisusest hoolimata ei peaks need piirduma ainuüksi majandussektoriga. Kaalul on kaugemale ulatuv silmapiir, ülikoolide üldine tähendus elukestva õppe, hariduse ja intellektuaalse elu, ühiskonna ja tsivilisatsiooni seisukohalt.

1.14.   ELi alusepanijatel ja nende järeltulijatel oli põhjust jätta haridus Rooma lepingutest välja, kuid ajad on muutunud. Riikide suveräänsus ja mitmekesisus peavad kulgema käsikäes tunnistusega, et Euroopa Liit peab olema ülemaailmselt võrdne partner ja konkurent. Ülikoolid on selles keskse tähtsusega partnerid.

1.15.   Teisisõnu tuleb ülikoole kui institutsioone julgustada arenema Euroopa integratsiooni kõrvalseisjatest selles osalejateks. Nõukogu peaks selles osas väljendama selget ja tulevikku suunatud seisukohta.

2.   Sissejuhatus

2.1.   Kogu ajaloo vältel on ülikoolidel olnud silmapaistev roll Euroopa ühiskonna kujunemises. Nad asusid intellektuaalse elu keskpunktis ja nii mitmeski mõttes on nad olnud edu tõukejõud.

2.2.   Õpetlased ja teadlased liikusid vabalt mööda kontinenti isemajandavates ülikoolides, mõjutades suuresti seisukohti kõikvõimalike sotsiaalsete nähtuste ja teaduse kohta. Nad vormisid ringkondade ja isiksuste põlvkondi, kelle tegevus oli otsustav Euroopa ühiskonna poliitilise, sotsiaalse ja majandusliku kujundamise seisukohalt.

2.3.   Kui alates 18. sajandist hakkasid järk-järgult tekkima rahvusriigid, said ülikoolidest suures ulatuses institutsioonid, kes pakkusid riiklikku haridust ja teenisid riiklikke huve teadus- ja uurimistegevuse vallas. See areng juurdus sügavalt. Vaatamata muu hulgas ka teaduse kasvavale rahvusvaheliseks muutumisele, juhitakse kõrgharidust ning isegi teadust ja tehnoloogiat ülikoolides teatud ulatuses endiselt riiklikul tasandil.

2.4.   Järk-järgult sai poliitilisest sekkumisest reegel. Nüüd tuginevad kõigi tasandite haridussüsteemid riiklikule poliitilisele otsustusprotsessile, mis neid ka juhib. Kõrgharidusest sai kõikjal selge riiklik tähis. Seda iseloomustavad mitmekülgsed ja keerukad riiklikud institutsioonilised erinevused ja sageli haridusalane sarnasus.

2.5.   Kõnealuse mitmekülgse Euroopa pildi olulised elemendid on institutsioonilised raamistikud, rahastamiskord, juhtimine, autonoomia tase ning professorite ja teadlaste nimetamiskord ja nende karjääri areng.

2.6.   Kuna teadus on piirideta, sai akadeemilise ringkonna esindajatest ja teadlastest järjest enam osa Euroopa ja ülemaailmsetest võrgustikest. Sellest tulenevalt on ka teadusprogrammidel kalduvus rahvusvaheliseks muutumisele, kuigi piiratud ulatuses. Märkimisväärne erand on siiski eriti ärikõrgkoolides antav erakõrgharidus, mis on oma määratluselt rahvusvahelisem nii ulatuse kui ka lähenemisviiside poolest.

2.7.   Rooma lepingus ja sellele järgnenud lepingutes puudub haridust käsitlev peatükk. Sel ajal ei nähtud mingit seost majandusintegratsiooni ja hariduse vahel. Haridus jäi riiklikuks küsimuseks ja oli täielikult allutatud subsidiaarsuse põhimõttele. Mis tahes haridusalane otsus Euroopa tasandil sünnib valitsustevahelises raamistikus.

2.8.   Sellest hoolimata ei ole haridussektori teatud osi enam võimalik käsitleda integratsiooniprotsessist sõltumatult. Sotsiaalpartnerite kindlal toetusel algas see nende haridusalaste aspektidega, mis olid kõige otsesemalt seotud majanduse ja tööturuga, st oskuste parandamise ja kutseharidusega.

2.9.   1986. aastast aitab üliõpilasvahetusprogramm Erasmus kaasa üliõpilaste õppekavade rahvusvaheliseks muutmisele. 2009. aastal laiendati seda programmiga Erasmus Mundus. Siinkohal tuleb mainida lisaks järgmisi eriprogramme: ülikoolide ja ettevõtete vaheline vahetusprogramm Comett tehnoloogia valdkonnas, teadlaste vahetusprogramm Marie Curie ja elukestvale õppele keskenduv Sokrates.

2.10.   Suur samm edasi toimus ülikoolide jaoks 1999. aastal, kui 29 riigi haridusministrid võtsid vastu Bologna deklaratsiooni.

2.11.   Praeguseks hõlmab Bologna protsess 46 liiget kogu Euroopast. Kõikehõlmav eesmärk on Euroopa kõrgharidusruumi loomine. Viimase aastakümne jooksul on märkimisväärselt kasvanud arutatavate teemade hulk (3). Bologna protsessi prioriteedid on: kolmetsüklilise teaduskraadisüsteemi (bakalaureus/magister/doktor) sisseviimine, mille raames pööratakse ulatuslikumat tähelepanu doktoriõppele ja teadustegevusele; kvaliteedi tagamine; kvalifikatsioonide ja teaduskraadide tunnustamine; õppeajad; Euroopa ainepunktide ülekandmise süsteem, elukestev õpe, kõrghariduse sotsiaalne mõõde, üliõpilaste ja personali liikuvus ning Euroopa kõrgharidusruumi välismõõtme uurimine.

2.12.   Lissaboni strateegias pannakse suurt rõhku teadmiste ja konkurentsivõime seosele. See toimis katalüsaatorina ja aitas juhtida ülikoolid ühenduse mõtteviisi äärealalt keskpunkti. Komisjoni algatusel kavandatud teadus- ja innovatsiooniprojektide kasv tõi Euroopas kaasa ulatusliku rahvusvahelise koostöö.

2.13.   Samal põhjusel esitas komisjon mitmes teatises aruteluks ülikoolide reformimise ja ajakohastamise küsimused (4).

2.14.   Ülikoolide reformimine edeneb Euroopas erinevas tempos.

2.15.   Uuendatud Lissaboni strateegia andis 2005. aastal samuti tõuke uuteks algatusteks ülikoolide mobiliseerimiseks. Neist kõige olulisemad on nõukogu otsused luua Euroopa Teadusnõukogu (ERC, 2007) ja Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituut (EIT, 2008). Samas vaimus on koostatud ka roheline raamat „Euroopa teadusruum: uued perspektiivid” (5).

2.16.   Erijuht selles küsimuses on 2005. aastal välja antud Euroopa teadlaste harta ning teadlaste liikuvust ja vaba turgu käsitlev tegevusjuhis (6). Kõnealuse harta ja tegevusjuhise allkirjastas 800 kõrgharidusasutust. Siiski näitab selle elluviimine, et mitmed institutsioonid ei kohalda kõnealust kokkulepet. Mõnikord domineerivad spetsiifilised ja edukad traditsioonid.

2.17.   Komisjon töötab Euroopa märgise kallal, et julgustada lähenemisviiside teatud mitmekülgsust austava harta ja käitumisjuhise elluviimist.

2.18.   Euroopa ülikoolide tõhus pühendumine Euroopa integratsioonile on pikaajaline protsess. Akadeemilised ringkonnad, teadlased ja üliõpilased osalevad järjest enam rahvusvahelises dünaamikas, ent ülikoolid kui institutsioonid takerduvad sageli traditsioonidesse ja riiklikesse korraldustesse. Arenguid aeglustab ka tõsiasi, et haridus ei ole jätkuvalt Euroopa lepingu teema.

2.19.   Akadeemiliste ringkondade ja teadlaste ülemaailmne võrgustike loomine kasvab tänu ülikoolide, uurimisinstituutide ja rahvusvaheliste ettevõtete vastastikustele suhetele. Kõnealune suundumus kajastub ka ühenduse programmides.

2.20.   Käesolevas arvamuses keskendutakse uutele suundumustele ja raamtingimustele ülikoolide tõhusamaks ja nähtavamaks kaasamiseks Euroopa integratsiooni. Ülikoole ei peaks vastavalt nende pikaajalisele ajaloolisele kutsumusele tagant tõukama mitte ainult Lissaboni tegevuskava, vaid nad ise peaksid olema protsessi olulised katalüsaatorid.

3.   Üldised märkused

3.1.   Viimastel aastakümnetel on sagenenud algatused ja programmid Euroopa kõrghariduse rahvusvaheliseks muutmise edendamiseks.

3.2.   Komitee arvates tuleks ülikoolid uusi impulsse silmas pidades nähtavalt kaasata Lissaboni strateegia uude tsüklisse.

3.3.   Rahvusvahelised analüüsid on üksmeelsed selles osas, et tehnoloogia ja innovatsiooni arengu kiirust ning tihedamat konkurentsi silmas pidades on Euroopa akadeemiline ringkond üldiselt ebapiisavalt ettevalmistatud selleks, et oma osa täies ulatuses täita, ja kipub suhtelises mõttes isegi oma kõlapinda kaotama (7).

3.4.   Eesmärk peab olema ande optimaalne arendamine ja võrdne juurdepääs, sh üleminek (kõrg)hariduse eri tasandite vahel ja elukestev õpe kogu Euroopas, vältides seejuures igasugust diskrimineerimist. Eraldi probleem on ülikoolist väljalangevate üliõpilaste arv. Välja tuleks töötada tõhusamad juhendamismeetodid. Euroopa ülikoolide avalik missioon peab säilima ning see ei tohi takistada kvaliteedi ja tipptulemuste tagamist (8).

Hoolimata kõigist erinevustest, mis võivad samuti märkimisväärselt mõjutada akadeemiliste tulemuste kvaliteeti, tuleks vaadelda Euroopa ülikoolide ühiseid omadusi. Käesoleva arvamuse raames tasub rõhutada järgmist.

3.5.1.   Autonoomia tase. Pilt on äärmiselt keerukas. Kuigi valitseb suundumus suurendada ülikoolide autonoomiat, jääb valdavalt domineerima riigiasutuste sekkumine (9). Piisava autonoomia ja vastutuse puudumine kipub kinnitama traditsioonilisi perspektiive ja ülereguleerimist. Avalik struktuur, mida toetab riigiasutuste osalemine, ei tohiks viivitada autonoomiat (10). Eesmärgid peaksid olema üliõpilaste parem ettevalmistamine tööturule sisenemiseks ja tõhusam suhtumine teadus- ja uuendustegevusse.

3.5.2.   Rahastamisviis. Ka selles osas on pilt väga mitmekülgne, kuid tervikuna on otsustav riiklik rahastamine (11). See muudab kõrghariduse ja teaduse reeglina väga sõltuvaks muu hulgas poliitilistest prioriteetidest, mis toob sageli kaasa alarahastamise. Lisaks sellele on liiga vähe stiimuleid rahastamisallikate mitmekesistamiseks, nagu fondide ja ettevõtetepoolne rahastamine ning õppemaksude kehtestamine koos stipendiumide ja laenude lisamisega (12).

3.5.3.   Läbipaistvuse puudumine. Usaldusväärsete võrreldavate andmete puudumisel ülikoolide kohta ei ole võimalik üliõpilastel ega ka teadlastel leida neile sobivaid pädevusi ja kursusi Euroopas. Euroopa klassifitseerimismetoodika on läbipaistvuse vahendina väga oluline aspekt. See innustaks teadmiste jagamist ja koostööd olemasolevates Euroopa haridus- ja teadusprogrammides, samuti piisavat teavet ja kvaliteeti. See võib suurendada nii üliõpilaste kui ka teadlaste üldist liikuvust.

3.6.   Kuivõrd haridus ja kõrgharidus kuuluvad liikmesriikide ainupädevusse, ei julgusta see ülikoolides automaatselt hoiakut vaadata oma silmapiirist ja riigipiiridest kaugemale. Tulemuseks on kõrgharidusasutuste killustatud muster, mis paljudel juhtudel on rohkemal või vähemal määral suletud ümbritseva maailma dünaamikale.

3.7.   Lisaks sellele säilib killustatus kvaliteedinõuete lahknevuse tõttu – ka bakalaureuse/magistri mudeli kohaldamisel –, väheatraktiivsete töötingimuste ja sageli puuduliku rahastamiskorra tõttu, mis takistab avatust, ühiste akadeemiliste väärtuste teket ja piiriülest liikuvust, välja arvatud tippude puhul.

3.8.   Vähene autonoomia toob üldiselt kaasa ülikoolide sarnasuse ja ühtluse. Mitmes riigis edendab see pigem nn üldisi ülikoolikursusi ja teadusasutusi kui heterogeensust ja kvalifitseeritud spetsialiseerumist.

3.9.   Teadus- ja innovatsiooniprogrammid, mis on sageli määratletud riiklike innovatsiooniplatvormide poolt, on peaasjalikult riiklikud ega kajastu reeglina laiemas perspektiivis. Dubleerimised ning erinevad ajakavad ja käsitletavad teemad suurendavad killustumist ja seega takistavad spetsialiseerumist.

3.10.   See ei ole viljakas pinnas teadlaste ja tipplektorite meelitamiseks välismaalt, ei teistest liikmesriikidest ega ka mujalt maailmast. Lisaks sellele kujutab ajude äravool USAsse endast alalist mureallikat. Samal ajal propageerivad hiinlased oma hästi spetsialiseerunud tippülikoole. Neile järgneb India.

3.11.   Mitmed Euroopa ülikoolide rühmitused kooskõlastavad järjest enam seisukohti vajaduse osas teadus- ja arendustegevuse tingimuste parandamise järele ning võimaliku teadmiste ja innovatsioonisuutlikkuse osas (13). Ühised teadusprogrammid on paljulubav koostöövahend killustatuse vastu võitlemisel (14).

3.12.   1999. aasta Bologna deklaratsioonile, mille eesmärk oli Euroopa kõrgharidusruumi loomine aastaks 2010, suurendades reformide kaudu selle konkurentsivõimet, järgnes 2006. aastal komisjoni uus äratav üleskutse (15). Komisjon märgib õigustatult, et „see oluline majandus- ja ühiskonnasektor vajab põhjalikku ümberstruktureerimist ja moderniseerimist, et Euroopa ei jääks ülemaailmses hariduse, teaduse ja uuendustegevuse alases konkurentsis kaotajaks (16)”.

3.13.   Kohanemised toimuvad, ent liiga aeglaselt. Lisaks sellele erineb liikmesriigiti märkimisväärselt ülikoole reguleeriv riiklik poliitika.

3.14.   Tänased arutelud akadeemilistes ringkondades tõestavad pettumust valmistavalt, et ka edusammude tempo Euroopa kõrgharidusruumi suunas on liiga ettevaatlik.

3.15.   Euroopa meetmete puudumine võib osutuda väga kalliks. Kõnealuste märkuste kokkuvõtteks toetab komitee seda, et 2010. aasta Lissaboni strateegia uus tsükkel hõlmaks ülikoolide sihipärast ajakohastamist ja nendevahelist koostööd, paremat kooskõlastamist Euroopa tasandil ning klassifitseerimise kaudu saavutatavat tõelist läbipaistvust.

4.   Uute perspektiivide vajadus

4.1.   Lissaboni strateegia eesmärk on leida tasakaal lähenemise ja kooskõlastamise vahel Euroopa Liidu tasandil ja säilitada riiklikud pädevused, määratledes ühised eesmärgid ja edendades võrreldavaid programme ja poliitikaid kogu Euroopas. Komitee arvates peaks ülikoolidel kui hariduse, teadustegevuse ja innovatsiooni põhiosalejatel olema selgelt määratletud roll Lissaboni tegevuskavas.

4.2.   Just praeguse kriisi tingimustes on vaja panna suuremat rõhku haridusele ja innovatsioonile selle laiemas tähenduses, kuna see peaks avama uusi teid ja võimalusi. Kogu Euroopas tuleb tagada teadus- ja arendustegevuse ja rakendustehnoloogia programmide jätkumine ning üliõpilaste ja õppejõudude suurem liikuvus (17).

4.3.   Selle taustal rõhutab komitee, et läbipaistvuse suurendamiseks on tungivalt vajalik välja töötada võrreldavad andmed (18) ja usaldusväärne Euroopa metoodika, et hinnata ja võrrelda ülikoolide tulemuslikkust eri mõõtmetes, st hariduse, teadustegevuse ja innovatsiooni vallas. Tuleb mõista, et soovitud heterogeensust, spetsialiseerumist ja mitmekülgsust silmas pidades ei saa kõnealuseid andmeid koguda lihtsal viisil. Eri meetodite rakendamine võib parandada metoodikat ja kriteeriumide väljatöötamist. Soovitav oleks koostöö OECDga.

4.4.   Peatükis 2 nimetatud programmid toetavad märkimisväärselt piiriülest vahetust. Euroopa Teadusnõukogu loomine on suur samm edasi. Teadusprojektide tõukejõuna peab Euroopa Teadusnõukogu toetama ülikoolide rahvusvaheliseks muutmist. Teadustöö rahastamine ja teostamine peavad jääma teineteisest rangelt eraldatud tegevusteks.

4.5.   Euroopa Teadusnõukogu tähendab teadlaste suuremat piiriülest liikuvust niinimetatud viienda vabaduse sisseviimise kaudu, mis on tihedalt seotud teadlaste harta ja nende töölevõtmise juhendiga (19). Soovitud tulemusi silmas pidades on tungivalt vaja vastavalt kohandatud struktuure ülikoolides ning paremaid halduslikke ja fiskaalseid raamtingimusi.

4.6.   Euroopa Tehnoloogiainstituudi loomine on veel üks oluline samm. Instituut peaks toetama ühendusi ja liite. Samal ajal tuleks tagada Euroopa ülikooliprogrammide parem kooskõlastamine. Komisjoni uus ettepanek luua ettevõtjate ja ülikoolide foorum on järgmine oluline samm.

4.7.   Seni ei ole ülikoole ja teadusasutusi nõukogu poolt Euroopa teadusruumi arendamiseks loodud viies partnerlusalgatuses käsitletud. Tõepoolest jäetakse Euroopa teadusruumi arendamiseks rohelises raamatus (20) välja toodud kuue telje raames koostöö süvendamise kontekstis mainimata ainuüksi ülikoolid (ja teadusasutused üldiselt). See ei vasta komitee nägemusele ülikoolide rolli kohta Lissaboni strateegias (21).

4.8.   Samas vaimus tuleks parandada Euroopa suurte teadusasutuste (CERN) ja teiste, ülikooliderühmi ühendavate ühiste teaduskeskuste tingimusi. Suured infrastruktuurid eeldavad kriitilist massi ja arvukaid pühendunud teadlasi, mis võib ligi meelitada täiendavaid rahalisi vahendeid.

4.9.   Komitee arvates peaks praegune kriis olema sidusate ja jätkusuutlike perspektiividega uus lähtepunkt, et Euroopa võiks jätkata väärtusliku konkurendi ja partnerina teaduse ja tehnoloogia valdkonnas.

5.   Vastus dünaamilisele kontekstile

5.1.   Liikmesriikide ja ülikoolide pühendumine

5.1.1.   Kolm sammast – haridus, teadustegevus ja innovatsioon – eeldavad liikmesriikide selget pühendumist. Teiseks eeldavad need ka ülikoolide täielikku osalemist. Vajalik on ka erasektori osalemine. Parimaid tulemusi saavutatakse paindliku ülalt-alla ja alt-üles protsessiga, milles osalevad mitmed sidusrühmad.

5.1.2.   Tuleb arvesse võtta, et ülemaailmne võrgustike loomine, tehnoloogia ja teaduse dünaamika, sihipärane spetsialiseerumine ja vaba anne loovad (riiklikele) ülikoolidele uued tegutsemisvõimalused, mis võimaldavad neil otsida uusi silmapiire (22).

5.1.3.   Selle eesmärk ei ole õõnestada kultuurilist mitmekesisust – otse vastupidi. Riiklikud ja piirkondlikud erinevused on Euroopa väärtuslik vara. Kuid on selge, et kõrgharidusmaastikku ja selle harude mitmekülgsust teenib paremini ühistel analüüsidel ja kokkulepitud eesmärkidel põhinev kõikehõlmav strateegia, mis aitaks kõrvaldada veel eksisteerivad takistused ning edendada kvaliteeti ja spetsialiseerumist.

5.1.4.   Ennekõike on vajalik haridusasutuste ühine suund ja hoiak, sh ühised akadeemilised väärtused, kulutuuriline ja akadeemiline avatus, väiksem haldusbürokraatia, piiriülesed kanalid, professionaalse kvalifikatsiooni ja tulemuste läbipaistvus, piiriülesed tehnoloogiaprojektid ja piiriülene liikuvus. Kõik see on saavutatav kultuurilist mitmekülgsust säilitades.

5.1.5.   Autonoomia ja isemajandamise suurendamine, suurem paindlikkus ja usaldusväärsus rahastamisel ning läbipaistvus edendavad ülikoolide endi ajakohastamisalgatusi. Need toovad kaasa alt-üles protsessi kõrgemate standardite, parema kvaliteedi ja spetsialiseerumise saavutamiseks.

5.1.6.   Euroopa demograafiline areng peaks olema kindel stiimul kõrgharidussüsteemi kohandamiseks nii Euroopa üliõpilaste kui ka kolmandatest riikidest pärit andekate inimeste jaoks. Kohandamiseta oleks sellel tulevikus märkimisväärsed puudused. Euroopa vajab suurt hulka kvalifitseeritud inimesi, et edendada tootlikkust teaduse, teadmiste levitamise ja innovatsioonisuutlikkuse kaudu.

5.1.7.   Tuleb meeles pidada, et isegi USA on suuteline säilitama oma juhtpositsiooni mitmes valdkonnas vaid seetõttu, et nende ülikoolid meelitavad ligi inimesi piiri tagant.

5.2.   Läbipaistvad tegutsemisvõimalused ja kvaliteedi hindamine

5.2.1.   Lissaboni strateegias kirjeldatud teadmistepõhine ühiskond eeldab suuremat interdistsiplinaarsust ja valdkonnaülest haridus- ja teadustegevust monodistsiplinaarsuse asendamiseks.

5.2.2.   Läbipaistvate tegutsemisvõimaluste edendamine ülikoolide jaoks vastab ühtetaolisuse loomise asemel diferentseerumise ja spetsialiseerumise vajadusele. Viimane toob soovi korral kaasa erasektoripoolse kaasrahastamise (23).

5.2.3.   Selle taustal tervitab komitee kindlalt komisjoni hiljutist algatust Euroopa metoodika koostamise kohta ülikoolide tulemuslikkuse hindamiseks.

5.2.4.   Euroopa positsioon peaks olema valitud ekspertide üksikasjaliku hindamismenetluse tulemus ja see peaks lisaks tsitaatidele ja viidetele hõlmama teavet hariduse ja õpetamise kvaliteedi, teaduse ja innovatsiooni, suhete, spetsialiseerumiste kaardistamise, interdistsiplinaarsete pädevuste, ülikoolide ja sõltumatute teadusasutuste vaheliste institutsiooniliste suhete (24) ja ka üliõpilastele pakutavate logistikateenuste kohta. Ülikoolide tulemuslikkuse hindamiseks on vaja mitmemõõtmelisi Euroopa hindamismeetodeid.

5.2.5.   Nn kaardistamine edendab tõenäoliselt üliõpilaste, õppejõudude, professorite ja teadlaste piiriülest liikuvust. See vastab üliõpilaste seas valitsevale suundumusele valida välja parimad kursused konkreetsel alal, edendades seeläbi võimalikke andeid.

5.2.6.   Kaardistamine aitab ka parandada keskpärast teadustegevust, luues uusi võrgustikke ja tagades koostööalti ja konkurentsivõimelise hoiaku kogu Euroopas. Kõnealused võrgustikud ja tippkeskuste uued liidud aitavad luua rohkem kõrgema tasandi suhteid, sh piiriülest valdkondadevahelist teadustegevust, ja sillutavad seega teed uutele lahendustele.

5.3.   Välismõjud ja vastastikused suhted

5.3.1.   Praegustes tingimustes on riiklikud kulutused kõikjal surve all. Komitee toonitab vajadust säilitada hariduse ja ülikoolidega seotud eelarvevahendid, et toetada teadmiste infrastruktuuri ja elluviidavaid reformiprogramme.

5.3.2.   Teaduse ja tehnoloogia tegelik dünaamika rõhutab ajakohastamise ja uute lahenduste vajadust. Lisaks ülikoolide endi vajalikele kohandustele tuleb innustada avaliku sektori ning avaliku ja erasektori partnerlusi. Erarahastamine võib kiirendada suundumust probleemidele suunatud teadustegevuseks, mis kogub meetodina populaarsust USAs.

5.3.3.   Ülikoolide osalusel läbiviidavate riiklike innovatsiooniprogrammide Euroopa tasandil kooskõlastamine võib osutuda väga kasulikuks ja produktiivseks. Seni tuginevad kõnealused programmid, mille on sageli määratlenud riiklikud innovatsiooniplatvormid, peaasjalikult riiklikele erialadele ja neis keskendutakse riiklikele prioriteetidele. Seetõttu võetakse neis tavaliselt liiga vähe arvesse Euroopa ulatuslikumat tegevus- või ajakava ega arvestata dubleerimise või soovitavate kõrvalmõjudega Euroopa kontekstis.

Lisaks sellele on teatud erijuhtudel kõige soovitavamad piiriülesed ja üleeuroopalised lähenemisviisid ja projektid.

5.3.4.   Kindlasti on selles osas toeks ka tehnoloogilised ühisalgatused – Euroopa tasandil määratletud ning avaliku ja erasektori kaasrahastatavad projektid.

5.3.5.   Selles osas on üks edukas riiklik programm – Saksamaa 2005. aasta tippteadusalgatus – kasulik näide Euroopa rakendusteks ja üleeuroopaliste teadussaavutuste parandamiseks (25).

5.3.6.   Lisaks juba olemasolevatele Euroopa programmidele, millel on oma stiimulid, suurendab Lissaboni ülikoolide tegevuskava kõrghariduse konkurentsivõimet laiemas ulatuses ja edendab tipptasemel teadustegevust.

5.3.7.   Komitee arvates võib Euroopa tasandil nõuandvate haridusplatvormide kasutuselevõtt (26) – analoogselt tehnoloogiaplatvormidele – olla abiks Euroopa haridusprogrammide ja hariduse tegevuskava koostamisel. See hõlmab näiteks Euroopa tööturu vajadusi, soovitud pädevusi, akrediteerimist, elukestva õppega seotud praktilisi aspekte, kvalifikatsioone ja kutseprofiile, kaasaegseid õpetamismeetodeid jne.

5.3.8.   Kõnealuseid nõuandeplatvorme tuleks lisaks akadeemilistele ringkondadele laiendada erasektori osalejatele, sotsiaalpartneritele ja kodanikuühiskonnale.

5.4.   Liikuvuse lihtsustamine

5.4.1.   Euroopa kui tervik on nooremate põlvkondade jaoks tegelikkus. Usaldusväärne ja läbipaistev, Euroopa mastaabis kättesaadav teave parimate kursuste kohta igas valdkonnas ja samuti ülikoolide ja teaduskondade spetsialiseerumise kohta vastab paljude noorte ootustele ja edendab piiriülest vahetust. Üliõpilastele ja teadlastele tuleks pakkuda rohkem võimalusi valdkonnaülese karjääri edendamiseks Euroopas. Kasulik on teadlaste suurem liikuvus ka riigiasutuste ja erasektori vahel.

5.4.2.   Spetsialiseerumine on andekate noorteadlaste vahetusteks viljakas pinnas, mistõttu tuleks seda takistavaid aspekte Euroopa tasandil põhjalikult uurida. Teadlikkuse tõstmise ning Euroopa kõrgetasemeliste teadus- ja hariduskeskuste loomisega edendataks Euroopa ülikoolide seas konstruktiivseid tegutsemisvõimalusi.

5.4.3.   Väga soovitav oleks tulevikule orienteeritud üleeuroopaline lähenemisviis kolmandatest riikidest pärit teadlastele ja üliõpilastele. Mõned riigid on juba selle poole teel (27).

5.4.4.   Erinevad töölepingud ei kujuta iseenesest erilisi probleeme. Takistuseks võivad aga olla erinevad teisesed töötingimused, nt erinevad riiklikud sätted sotsiaalkaitse korraldamiseks. Väga tervitatav on teadlaste euroopaülese pensionifondi loomise võimaluste tegelik uurimine. Julgustada tuleks põhimõtteid, mida käsitleb Euroopa Komisjon oma teatises „Euroopa partnerlus teadlaste jaoks” (28).

5.4.5.   Erijuhtu kujutavad siinkohal rahastamisprogrammid ja -projektid. Kuivõrd pädevused ja haldusmenetlused on riigiti erinevad, tuleks neid rahvusvaheliseks muutmise lihtsustamiseks põhjalikult uurida.

5.4.6.   Liikuvuse lihtsustamine suurendab omakorda olemasolevate, aga ka uute teadmistekeskuste ja -klastrite atraktiivsust Euroopas. Need edendavad valdkondadevahelist tegevust ja tugevdavad hädavajalikke seoseid teaduse ja erasektori vahel, nagu rõhutab komisjon.

5.5.   Piirkondlik mõõde

5.5.1.   Ülikoole, teaduskeskusi ja erasektorit ühendavad majandusklastrid on reeglina tugevad piirkondlikud relvad. Klastrid võivad olla ka suureks abiks piirkondliku arengu edasisel arendamisel. Piirkondi ja ülikoole tuleks julgustada tõhusamalt koostööd tegema.

5.5.2.   Praktiline kogemus näitab, et tippkeskuste laiendamine tippteaduse ja loengutega süvendab koostööd ettevõtetega piirkondades ja suurlinnaaladel (29). Ülikoolide ja nende erialade senisest nähtavam asetamine nende loomulikku keskkonda on kasulik suurte linnapiirkondade majanduskasvule ja tööhõivele.

5.5.3.   Spetsialiseerumine ja mitmekülgsus loovad erinevaid teid tippkeskustele. Mõned ülikoolid konkureerivad ja teevad koostööd maailma tasemel, teised on piirkondlikud tippkeskused.

5.5.4.   Kõiki ülikoole tuleb julgustada tegema koostööd ümbritseva ühiskonnaga. Lisaks oma põhiülesandele, milleks on harimine ja õpetamine, on vaja arendada kolmandaid tegevusi, nagu teadmiste ja uuenduste jagamine ühiskonnaga, kogukonna pühendumine, elukestev õpe, olulisus piirkondliku ja kohaliku arengu seisukohalt.

---

(1)  Vt ulatuslik nimekiri soovitavatest näitajatest punktis 5.2.4.

(2)  Vt ka EMSK arvamus teemal „Tee Euroopa teadmistepõhise ühiskonnani”, ELT C 65, 17.3.2006, lk 94, nõue luua „Euroopa ühine teadmisteruum, mis tugineks süvendatud koostööl õppe, teadusuuringute ja innovatsiooni poliitika alal”.

(3)  Erinevad akadeemilised struktuurid ja traditsioonid tõstatavad ulatusliku arutelu Bologna protsessi ja selle rakendamise üle. Vt näiteks Saksamaa osas Deutscher Hochschulenverbandi (Saksamaa Ülikoolide Liit) väljaandeid.

(4)  Euroopa ajupotentsiaali aktiveerimine: kuidas ülikoolid saaksid anda oma täispanuse Lissaboni strateegia rakendamisse, KOM(2005) 152 lõplik; Ülikoolide uuendamiskava täitmine: haridus, teadus ja innovatsioon, KOM(2006) 208 lõplik; Uus partnerlus ülikoolide moderniseerimiseks: ELi foorum ülikoolide ja ettevõtjate dialoogiks, KOM(2009) 158 lõplik.

(5)  Kõnealuses 2007. aastal avaldatud rohelises raamatus keskendutakse Euroopa teadusruumi arendamiseks kuuele valdkonnale: teadlased, rahvusvaheline koostöö, ühised uurimisprogrammid, teadustöö infrastruktuurid, teadmiste ülekandmine ja intellektuaalomand. Vt ka EMSK märkused dokumendis viitega ELT C 44, 16.2.2008, lk 1.

(6)  Komisjoni 11. märtsi 2005. aasta soovitus, mille nõukogu vastu võttis.

(7)  Vt muu hulgas „The future of European Universities, Renaissance or Decay”, Richard Lambert ja Nick Butler, Centre for European Reform, juuni 2006 ja „High Aspirations, Agenda for reforming Universities”, Breughel, august 2008. Leheküljel VII öeldakse, et autorid käsitlevad kõrgharidust ja koostavad selleks ambitsioonika tegevuskava veendumuses, et ülikoolide ajakohastamine on Euroopa majanduskasvu üks põhihoob. Selle taustal tervitab komitee Euroopa Ülikoolide Assotsiatsiooni hiljutist, 2009. aasta Praha deklaratsiooni, milles lisaks poliitilistele liidritele saadetud kindlale sõnumile määratletakse 10 väga olulist edutegurit Euroopa ülikoolide jaoks järgmisel aastakümnel.

(8)  Seoses sellega tuleks mainida, et Berkeley Ülikool, mis on USA paremuselt kolmas ülikool, on riiklik ülikool.

(9)  Mõnikord autonoomia isegi väheneb. Üks sellekohane näide on 2003. aastal Taanis vastu võetud ülikoolide seadus, millega vähendati poliitilise mõju suurendamise kaudu märkimisväärselt teadlaste ja ülikoolide autonoomiat.

(10)  Lisaks autonoomiale tuleb tähelepanu pöörata ka ülikoolide isemajandamisele.

(11)  Soovimatu kõrvalmõju on see, et vaid piiratud arvul ülikoolidel on täpne ülevaade oma kogukuludest.

(12)  Komitee pöördub komisjoni poole: õppemaksu on võimalik kehtestada eeldusel, et sellega kaasnevad stipendiumid ja laenud võrdse juurdepääsu tagamiseks.

(13)  Euroopa teadusülikoolide liit, Coimbra rühm, IDEA League, RISE.

(14)  Kõnealune piiriülene koostöö kannab ka vilja alusuuringute vallas, mida teostatakse (ulatuslike) Euroopa Liidu projektide raames.

(15)  Teatis „Ülikoolide uuendamiskava täitmine: haridus, teadus ja innovatsioon”, mai 2006, KOM(2006) 208 lõplik. Vt ka teatis „Euroopa ajupotentsiaali aktiveerimine: kuidas ülikoolid saaksid anda oma täispanuse Lissaboni strateegia rakendamisse”, aprill 2005, KOM(2005) 152 lõplik.

(16)  KOM(2006) 208 lõplik, lk 11.

(17)  Üliõpilaste liikuvuse olulisuse osas vt nõukogu 2009. aasta aprilli kommünikee Bologna protsessi kohta: 2020. aastaks peaks vähemalt 20 % üliõpilastest olema õppinud või praktikal käinud välismaal.

(18)  Kõnealused andmed peavad hõlmama erinevaid rahastamis/toetusskeeme ning teadus- ja arendustegevuse agentuure. Samuti tuleb arvesse võtta väljaspool ülikoole asuvate teadusorganisatsioonide ja tööstusettevõtetega tehtava koostöö ja nende kaasamise rolli.

(19)  Vt allmärkus 4.

(20)  Vt allmärkus 2.

(21)  Liikmesriikide seisukohad ja komitee lähenemisviis on toodud 2008. aasta aprillis rohelise raamatu kohta korraldatud avaliku arutelu tulemustes, lk 20 ja edasi.

(22)  Vt muu hulgas professor H. Wissema „The Third Generation Universities”, mis kujutab endast ülikoolide kaasaegsete väljakutsete ja võimaluste kirjeldust. Seda on ilmestatud konkreetsete näidetega (Cambridge'i ja Leuveni ülikoolid).

(23)  USA näitest ilmneb, et läbipaistvus, diferentseerumine ja spetsialiseerumine tingivad selle, et iga teadlane maailmas teab, milline USA ülikool on konkreetses valdkonnas kõige paremini varustatud. Alustingimuste täitmine soodustab ka erasektori- ja fondidepoolset kaasrahastamist.

(24)  Mõnes Euroopa riigis, näiteks Prantsusmaal ja Saksamaal, tehakse suurem osa teadustööst teadusasutustes, kellel on tihedad suhted ülikoolidega. Selliseid suhteid tuleks jätkuvalt toetada.

(25)  2005. aasta tippteadusalgatuse eesmärk on propageerida Saksamaad kui atraktiivsemat teaduspiirkonda, muutes selle konkurentsivõimelisemaks ja pöörates põhitähelepanu Saksamaa ülikoolide ja teaduskogukonna suurepärastele saavutustele. Programmiga toetatakse tipptasemel teadustegevust. Ajavahemikul 2006–2011 rahastatakse programmi 1,9 miljardi euroga.

(26)  Haridusplatvormide idee esitas 6. veebruaril 2009 toimunud ülikoolide ja ettevõtjate foorumil Twente ülikooli juhatuse endine esimees F.A van Vught. On huvitav märkida, et ülikoole puudutavad õigusaktid Soomes on piiratud, kuivõrd kolmepoolne järelevalve avaldab märkimisväärset mõju.

(27)  Üks näide on Madalmaad, kus on ligikaudu 10 000 doktoranti, kellest 30 % ei ole hollandlased.

(28)  „Paremad tööalased võimalused ja rohkem liikuvust: Euroopa partnerlus teadlaste jaoks” KOM(2008) 317 lõplik.

(29)  Paljude näidete seas võib välja tuua Cambridge’i, Eindhoveni, Stuttgarti ja Öresundi piirkonna. Vt ka OECD käimasolevad projektid ja väljaanded kõrghariduse kohta regionaal- ja linnaarengus (http://www.oecd.org/document/16/0,3343,en_2649_35961291_34406608_1_1_1_1,00.html).

---