28.6.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 157/1

1.1

Kindlustuslepingute koostamist ja kehtivust reguleerivad aluspõhimõtted on EL-i eri liikmesriikide õigussüsteemides erinevad, hoolimata asjaolust, et neil on ühine päritolu ja väga sarnane struktuur.

1.2

Arvestades, et tegemist on ühtse turu toimimisel olulise tähtsusega komponendiga, mis muudab majanduslikud suhted kindlustusandjate ja klientide vahel turvalisemaks, on tõenäoline, et seadusandluse erinevused, mis puudutavad kindlustuslepingute olulisi aspekte eri riikide õigussüsteemides, takistavad ühtse turu väljakujunemist ning muudavad veelgi raskemaks selle finantsinstrumendi piiriülese turustamise.

1.3

Käesolev omaalgatuslik arvamus ongi mõeldud selleks, et juhtida riiklike ning ühenduse asjaomaste organite tähelepanu järgmiste meetmete otstarbekusele:

1.4

Juba käesoleva omaalgatusliku arvamuse ettevalmistustööde algusest peale peeti oluliseks tagada, et koostöösse oleksid kaasatud Euroopa kindlustuslepinguõiguse ümberformuleerimise töörühma liikmed, kelle tegevust juhtis ja koordineeris Fritz Reichert-Facilides, Innsbrucki Ülikooli õigusteaduse emeriitprofessor; sellesse töörühma kuuluvad väljapaistvad kindlustusõiguse alal tegutsevad juristid ja spetsialistid 15 Euroopa riigist.

1.4.1

Seetõttu valmistas suurt rahulolu fakt, et prof. Reichert-Facilidese nõustus kohe meie ettepanekuga osaleda ettekande koostamisel eksperdina. Viivitamatult koostas ta sel eesmärgil esialgse ekspertarvamuse kavandi (seisukohavõtt I).

1.4.2

Kavandi koostamise katkestas aga prof. Reichert-Facilidese ootamatu surm.

1.4.3

Professori eluaegne huvi kindlustusteema vastu ning vastavasisuline kaalukas akadeemiline tegevus ning tema ümberformuleerimist käsitlev kavand õigustavad igati tema siinkohal meelespidamist ning erilist tänuavaldust professorile tema olulise panuse eest.

1.4.4

See selgitab ja põhjendab täiel määral tema koostatud dokumendi “Seisukohavõtt I” ulatuslikku tsiteerimist lisas; see dokument koostati sissejuhatusena tööle, mis viis siintoodud arvamuse valmimiseni ning on arvatavasti üks tema viimaseid kirjutisi.

1.5

Käesoleva arvamuse ettevalmistusjärgus on toimunud mitmed kohtumised kindlustusvaldkonna ja ühtse turu väljakujundamisega tegelevate Euroopa Komisjoni esindajatega, CEA (Euroopa Riiklike Kindlustusühingute Liit) ja BEUC (Euroopa Tarbijate Organisatsioon) liikmetega; seeläbi on meile avanenud võimalus koguda käsitletava teema kohta ideid, reageeringuid ja ettepanekuid.

1.6

Ühtlasi otsustati koostada küsimustik erinevatele — nii avalikku kui erasektorisse kuuluvatele — riiklikele ja ühenduse organitele, mis esindavad peamisi osapooli. Samal ajal viiakse läbi kuulamine, milles osalevad asjassepuutuvate huvigruppide peamised esindajad (kindlustajad, tootmisettevõtted ja muude kutsealade esindajad ning tarbijad) koos erineva taustaga ja erinevatest õigussüsteemidest pärit õigusekspertide ja õppejõududega.

1.7

Käesolev arvamus teeb kokkuvõtte küsimustikule antud vastustest koos 16. aprillil 2004 peetud kuulamisel esitatud reageeringute ja ettepanekutega.

2.1

Teema ei ole EMSK-i jaoks uus. Euroopa majandus ja sotsiaalkomitee on juba avaldanud arvamuse “Tarbijad kindlustusturul” (1); selles juhiti tähelepanu “ettepanekule nõukogu direktiivi kohta, mis puudutab kindlustuslepinguid reguleerivate seaduste, määruste ja rakendussätete koordineerimist”, (2) mille esmaseks eesmärgiks oli kooskõlastada teatud kindlustuslepingu seadust puudutavad põhireeglid ja määrused; komitee taunis ühtlasi asjaolu, et komisjon ei olnud seni teemat uuesti käsitlenud, “hoolimata isegi sellest, et nii kindlustusettevõtjate kui tarbijaorganisatsioonide hulgas on valitsev arvamus, et terve rida ühtse turu väljakujunemisega seotud takistusi selles valdkonnas on põhjustatud ühenduse kindlustuslepinguid puudutava seadusandluse puudumisest (materiaalõiguse kooskõlastamise minimaalne tase)”. (3)  (4)

2.1.1

Komisjon tõstis arvamuses samuti esile kindlustusalase ühtse turu väljakujunemise esimese tuntud üldise takistusena “täieliku kooskõla puudumist materiaalõiguse tasandil ehk teiste sõnadega minimaalset kindlustuslepingute alase seadusandluse regulatsiooni Euroopa Liidus”

2.1.2

Komitee juhtis tähelepanu ka asjaolule, et “ühenduse tasandil puudub seadusandlik raamistik, mis määraks kindlaks kindlustuslepingute minimaalset läbipaistvust sätestavad üldised eeskirjad, sealhulgas kahjukindlustuses, või — täpsemalt öeldes — kirjeldaksid ebaõiglasi üldisi lepingutingimusi kindlustuses või määraksid isegi kindlaks heausksust või lepingu tasakaalu puudutavad üldpõhimõtted kindlustuse valdkonnas”. (5)

2.1.3

Konkreetsemalt tõsteti esile, et: “tõik, et iga liikmesriik on need küsimused reguleerinud erinevalt ehk teiste sõnadega ühiste eeskirjade puudumine jätab iseenese hooleks terve turu, kus konkurentsi osas on veel suuri puudujääke ning kus ühed osapooled tegutsevad sageli teistele vastu. See tähendab, et ühtsel turul on sarnastele olukordadele olemas tohutu hulk erinevaid lahendusi, eriti mis puudutab piiriüleseid tehinguid, mis infoühiskonnas muutuvad üha lihtsamaks”. (6)

2.1.4

Olles analüüsinud valdkondi, kus ühtlustamine on võimalik ja vajalik, tehakse arvamuses järeldus, juhtides komisjoni ja liikmesriikide tähelepanu sellele, et “soovitav on uuesti läbi vaadata komisjoni 1979. a. kindlustuslepingute alaste seaduste, määruste ja rakendussätete koordineerimise direktiivi projekt subsidiaarsuse põhimõtte valguses” (7); komitee kutsus komisjoni üles pingutama selles suunas, et ühenduse tasandil määrataks kindlaks kindlustuslepingutele ühised miinimumnõuded (direktiivi projekt). (8)

2.2

Lisaks sellele on tarbijaorganisatsioonid ja kindlustusandjate ühingud juba ammu juhtinud tähelepanu sellele, et kindlustuslepingute alast seadusandlust on vaja veelgi ühtlustada.

2.2.1

Juba 1986. a. juhtis Euroopa tarbijaseaduse töörühm tähelepanu vajadusele ühenduse raames kindlustuslepingute alast seadusandlust mõningal määral ühtlustada ning määratles täpselt kindlustuslepingu suhete aspektid, mis ühtlustada tuleks. (9)

2.2.2

BEUC on omalt poolt vähemalt 1994. aastast rõhutanud, et soovitatav oleks kehtestada “põhiline õiguslik raamistik”, tegelemaks kindlustuslepingute põhiaspektidega, mis võiksid moodustada “ühise minimaalse seadusandliku aluse”.

2.2.3

Samasugust seisukohta väljendasid 1998. a. detsembris erinevad tarbijaid esindavad organisatsioonid.

2.2.4

Euroopa Riiklike Kindlustusühingute Liit (CEA) rõhutas oma hiljutises kommentaaris komisjoni teatisele sidusama Euroopa lepinguseaduse kohta eelkõige seda, et komisjonil oli õigus väites, et “kindlustuslepinguid puudutavate riiklike eeskirjade paljusus toimib kindlustuse valdkonnas piiriüleste lepingute arengu pidurina”, ning tõstis seejärel esile, et nn. “ühtlustatud”acquis communautaire“i osas tekitab lepinguõiguse alastes tekstides sisalduvate sätete hulk ja keerukus kindlustussektoris olulisi probleeme”.

2.2.4.1

Olles loetlenud terve rea olukordi, kus erinevates ühenduse piires rakendatavates tekstides esines ühesuguste või õigustamatult erinevate sätete mõttetut kattumist, tehti järeldus, et toetatakse “ettepanekut acquis communautaire'i parandada”, tingimusel, et sellele eelneks vastav kulude ja saadava kasu analüüs ning et konsulteeritaks põhjalikult huvitatud osapooltega, keskendudes ühtse turu väljakujunemise takistustele. (10)

2.3

Sellega seoses rõhutas komisjon teatistes “Euroopa lepinguõigus” (11) ja “Sidusam Euroopa lepinguõigus — tegevuskava” (12) omalt poolt, et vastavalt erinevatele asutustele, kellega nõu peeti, esindavad kindlustuslepingud valdkonda, mis tõstatab finantsteenuste sfääris rohkem probleeme rakendatavate “riiklike eeskirjade paljususe tõttu”. Sel põhjusel tuleb arvestada võimalusega, et “võib osutuda vajalikuks selliste meetmete edasine lähendamine, tasakaalustamaks vajadust riiklike eeskirjade suurema ühtsuse järele vajadusega säilitada toote uuenemine ja valikuvabadus”, prioriteet, mida peeti isegi vajalikuks esitada “paremale regulatsioonile suunatud tegevusplaani järelmeetmetena”. (13)

2.4

Lõpuks avaldab Euroopa Parlament oma otsuses komisjoni ülalmainitud tegevuskava puudutava teatise kohta kahetsust, “et ei rakendatud õigeaegselt meetmeid, mis oleksid suunatud valikuliste vahendite loomisele teatud valdkondades nagu tarbijatehingud ja kindlustus, kus oluliselt paraneks siseturu toimivus ning suureneks ühendusesiseste tehingute ja kaubavahetuse hulk” ning avaldab arvamust, et “piiriülese kaubanduse soodustamiseks siseturul peab olema oluliseks prioriteediks jätkata teatud sektorites valikuliste vahendite rajamist, eriti mis puudutab tarbijalepinguid ja kindlustuslepinguid, ning kutsub seetõttu komisjoni üles looma opt-in instrument esmajärjekorras tarbijalepingute ja kindlustuslepingute valdkonnas, tagades samas tarbijakaitse kõrge taseme ning vastavate kohustuslike sätete integreerimise”. (14)

3.1

Küsimustiku, mis saadeti erinevatele asutustele juba varakult, tagastasid täidetult 27 riiklikku reguleerivat asutust erinevatest riikidest ning kindlustusfirmade, tööstuse, kaubanduse ja tarbijate esindajad.

3.1.1

Vastused saabusid Austriast, Belgiast, Soomest, Prantsusmaalt, Saksamaalt, Liechtensteinist, Leedust, Maltalt, Norrast, Poolast, Slovakkiast, Sloveeniast ja Rootsist.

3.1.2

Euroopa kindlustuslepingute alase seadusandluse ümberformuleerimise projektrühma liikmed saatsid ühisvastuse.

3.2

Valdav enamus oli üksmeelselt seisukohal, et:

3.3

Arutelul osales 46 esindajat 17 riigi 36 institutsioonist.

3.4

Küsimustikule antud vastustest ning kuulamisel peetud diskussioonidest jäi kõlama ühisarvamus, mille võib kokku võtta järgnevalt:

3.4.1

eri riikide kindlustuslepinguid puudutavates seadusnormides on hämmastavalt suured erinevused;

3.4.2

EL-i tasemel puudub kindlustusõiguses kooskõla, mis annab selles valdkonnas ühisturu väljakujunemisele tagasilöögi;

3.4.3

teatud kooskõlastamine on soovitav/vajalik, eriti väikeste ja keskmiste kindlustajate jaoks (üksikisikud ning VKE-d), vältimaks ebavõrdsust ja diskrimineerimist (massirisk);

3.4.4

kindlustuslepingu seaduste kooskõlastamise puhul tuleb kasutada järkjärgulist lähenemist ning vältida liigset jäikust, kuna ühtlustamine pole eesmärk omaette, vaid pigem vahend ühtse turu väljakujundamiseks ning peab sellisena järgima vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtet;

3.4.5

kooskõlastamise esmane eesmärk peab olema:

3.4.6

kooskõlastamisel saadud tüüplepingu vorm võib olla vabatahtlik, kuid kõik selle tingimused ja komponendid peavad olema osapooltele vastuvõtmisest alates kohustuslikud.

3.4.7

ühendus peab tüüpdokumendi kehtestamiseks vastu võtma määruse, et tagada täielik kooskõlastamine.

3.4.8

komisjoni aastate 1979-80 direktiivis sisalduvad ettepanekud, mida on täiendatud nii, et nad kajastaksid EP ja EMSK ettepanekuid, võiksid olla määruse koostamisel lähtekohaks, vajades samas põhjalikku läbivaatamist vahepeal kindlustusseadustes toimunud arengu valgusel.

3.4.9

kooskõlastamine võib, nagu eelpool mainitud, stimuleerida piiriülest kindlustusäri ning aidata kaasa sellealase ühtse turu edasisele arengule.

3.4.10

Sellise algatuse seadusandlikuks aluseks võib olla lepingu artikkel 95.

3.5

Mõned vastajad ja osalejad lisasid:

3.5.1

Kooskõlastamine peaks olema vabatahtlik ning piirduma põhimõistete määratlemisega.

3.5.2

Kooskõlastamist peaks rakendatama ainult piiriüleste lepingute ja ainult füüsiliste isikute kohta.

3.5.3

Kooskõlastamine pole imeravim kindlustusala ühtse turu alaarengu vastu.

3.5.4

Erilist tähelepanu tuleb pöörata vastastikusele kindlustusele ning sotsiaalkindlustusasutustele, võttes arvesse nende spetsiifilisi omadusi.

4.1.1.1

Euroopa siseturg kujutab endast ilma sisepiirideta piirkonda, võimaldades kaupade, inimeste, teenuste ja kapitali vaba liikumist (EÜ-leping art 14 (2)). “Kindlustus” langeb vabaduse alla osutada teenuseid (EÜ-lepingu art (49 — 55)) või asutamisõiguse alla olenevalt iga üksikjuhtumi asjaoludest. Kindlustajad, kes pakuvad teenuseid piiriüleselt või asutavad firma teises liikmesriigis, panevad riigi kindlustustooted oma poliisidega konkureerima.

4.1.1.2

Selle tagajärjel muutub potentsiaalsete poliisiomanike valikuvõimalus suuremaks. Ideaalsel juhul peaks kindlustust soovivate klientide positiivne valik olema selleks “nähtamatuks käeks”, mis juhib sisemist kindlustusturgu.

4.1.1.3

Kindlustusküsimused mõjutavad ka muid vabadusi: tagatud on kindlustuspreemiate ja kindlustusmaksete vaba siirdamine (vt EÜ-lepingu art 56). Samuti ei peaks poliisiomanikud, kes kasutavad oma vabadust vastavalt EÜ-lepingu artiklile 18, kannatama oma poliiside tingimuste ebasoodsamaks muutumise tõttu, kui nad vahetavad alalist elukohta ühest jurisdiktsioonist teise.

4.1.2.1

Need kindlustuse (õiguse) ja EÜ-lepingus sätestatud vabaduste vahelised mitmesugused suhted on mõjutanud EÜ-d ühtlustama kindlustusõiguse olulisi sektoreid siseturu (korraliku) toimimise nimel. Kindlustusjärelvalvet puudutav seadusandlus on kogu EÜ-s ja EEA-s põhiliselt harmoniseeritud nn “kolmanda põlvkonna” kindlustusvaldkonna direktiivide kaudu.

4.1.2.2

Nende saavutuste põhjal on võetud kasutusele üksiklitsentside ja koduriigi kontrollsüsteem, mida nägi ette juba Euroopa Kohus oma 4. detsembri 1986 otsuses (15). Kindlustuslepingu seaduse valdkonnas on kooskõlastamine enamal või vähemal määral piiratud rahvusvahelise eraõigusega ning rahvusvahelise protsessiõigusega. (16)

4.1.2.3

Kindlustuslepingu materiaalõigust on ühtlustatud ainult teatud valdkondades ning nende valdkondade raames ainult teatud küsimuste osas. Näiteks on mootorsõiduki vastutuskindlustuse vallas olemas märkimisväärne kogum ühtlustatud seadusi. (17) Ühised reeglid on tuttavad ka kohtukulude kindlustuse vallas. (18)

4.1.2.4

Kuid suur enamus kindlustuslepingu materiaalõiguse reegleid, s.t. üldosa, milles sisalduvad kõigis kindlustusvaldkondades rakendatavad reeglid, on endiselt reguleeritud riikide seadusandlusega. See tähelepanek tõstatab vältimatult küsimuse, kas kindlustuslepinguõiguse kooskõlastamine on sisemise kindlustusturu korralikuks toimimiseks vajalik või mitte. Sellele küsimusele tuleks vastata jaatavalt, kui erinevused riikide kindlustuslepinguõiguses pärsiksid siseturgu.

4.2.1.1

On olemas empiirilisi andmeid, mis osutavad, et EÜ poolt senini rakendatud meetmed (19) on sisemise kindlustusturu toimimist olulisel määral parandanud, kuid see ei ole veel lõplikult väljakujunenud. (20) See peab paika näiteks teenuste osutamise vabaduse kohta massiriski kindlustuse valdkonnas, mida tagavad art 49 jj. EÜ-lepingus ning kindlustusõigust käsitlevates direktiivides ette nähtud, kuid tegelikult nii kindlustustööstuse kui klientide poolt põhiliselt vähe kasutatud.

4.2.2.1

Ülalkirjeldatud hetkeolukorda võib selgitada, kui vaadelda selle üldist seadusandlikku tausta. Võtmefaktoriks on fakt, et kindlustust nimetatakse sageli “juriidiliseks tooteks”. See viitab faktile, et kindlustuskompanii poolt müüdud tooteks on kindlustusleping ise, mille on kujundanud osapoolte autonoomia ja lepingule kohaldatav (kohustuslik) seadus.

4.2.2.2

Kindlasti ei ole vaja muretseda siseturu korraliku toimimise pärast niikaua, kuni kindlustuslepinguõiguse valdkonnas on olemas osapoolte autonoomia, mis võimaldab osapooltel kujundada kindlustustooteid kooskõlas nende ühiste eelistustega.

4.2.2.3

Kuid kindlustust reguleerivad suures osas kohustuslikud reeglid. (21) Mõned neist reeglitest on samal ajal rahvusvaheliselt kohustuslikud.

4.2.2.4

Tegelikult kujundab konkreetse kindlustaja toodet olulisel määral kindlustuslepingule kohaldatav seadus. See on põhjuseks, miks erinevused riikide kindlustusõiguses võivad pärssida siseturgu. Komisjoni tegevuskavas sidusama Euroopa lepinguõiguse saavutamiseks teadvustatakse seda asjaolu selgelt.. (22) Seda tõestatakse alljärgnevalt, vaadeldes küsimust kindlustaja (4.2.3 all), poliisiomaniku (4.2.4 all) ning kindlustusvahendajate (4.2.5 all) perspektiivist.

4.2.3.1

Kindlustajad pakuvad kindlustuskatet. Need poliisid on välja töötatud tuginedes riskihinnangule, mis arvestab õigusliku keskkonnaga, kus poliisi müüakse. Kindlustaja, kes suudab müüa toodet sama õiguskorra raames kogu ühenduses, võib ühendada EÜ-s kaetud riskid, ilma moonutusteta, mis tulenevad erinevustest riikide kindlustusalases seadusandluses. Selle tulemusena ei takistaks kindlustusõiguse erinevused kindlustaja vabadusi.

4.2.3.2

Vastupidi, kui mõnele poliisile kohaldatav seadus muutub olenevalt sellest, kus poliis müüdi, mõjutab iga liikmesriigi erinev õiguslik keskkond riskihinnangut ning seega ka suurte arvude seaduse toimimist, millel kindlustustegevus põhineb.

4.2.3.3

Seetõttu peaksid kindlustajad, kes müüvad oma teenuseid piiriüleselt, koostama oma poliisid erinevalt ja kasutama erinevat kalkulatsiooni sõltuvalt kohaldatavast seadusest. See oleks tõsiseks takistuseks siseturu toimimisele.

4.2.3.4

Lühike pilk ühenduse rahvusvahelise eraõiguse reeglitele kindlustussektoris näitab, et kindlustaja on tegelikult sunnitud kohandama poliise vastavalt selle liikmesriigi õiguslikule keskkonnale, kus poliise müüakse. Vastavalt teisele kahjukindlustuse direktiivile art 7 (1) (a) ja (h) (23) on selleks selle liikmesriigi seadusandlus, kus risk asub, ning vastavalt elukindlustuse direktiivile art 32 (1) (1) (24) kohustuse liikmesriik, mida kohaldatakse kindlustuslepingule. Riski asukoht on enamikel juhtudel määratud poliisiomaniku alalise elukohaga. (25)

4.2.3.5

Kindlustaja võib seda tulemust vältida, valides vastastikuse kokkuleppe alusel poliisiomanikuga kindlustuslepingule kohaldatava seaduse (kõige tõenäolisemalt tema enda asukohas kehtiv seadus). Kuid seda võimalust piiravad olulisel määral rahvusvahelise eraõiguse reeglid kindlustust käsitlevates direktiivides. Kahjukindlustuses lubavad direktiivid seadusandluse vaba valimist ainult suuri riske katvate kindlustuslepingute puhul. (26) Liikmesriikidele — s.t. liikmesriikidele, kus on riski asukoht — antakse õigus kaaluda osapoolte autonoomia ulatuse laiendamist. (27) Kõigil muudel juhtudel võimaldavad direktiivid osapoolte autonoomiat ainult piiratud määral (28) vältimata seejuures kindlustuslepinguid piiriüleselt müüvate kindlustajate ülalkirjeldatud probleeme. Elukindlustuse valdkonnas võib kohustuse liikmesriik anda osapooltele autonoomsuse. (29) Vastasel korral on osapooltel ainult väga piiratud võimalus seadusandlust valida. (30)

4.2.3.6

Need tähelepanekud olukorra kohta seoses Euroopa rahvusvahelise kindlustuslepinguõigusega osutavad selgelt, et massiriski kindlustuse valdkonnas peab kindlustaja kohandama oma toodet enamikel juhtudel vastavalt poliisiomaniku elukoha õiguslikule keskkonnale. (31) Selle kohustuse muudab veelgi raskemaks asjaolu, et poliisiomanik võib oma alalist elukohta pärast lepingu sõlmimist muuta. (32)

4.2.3.7

Ainsaks erandiks Euroopa rahvusvahelises kindlustuslepingus õiguses on suurte riskide kindlustamine kahjukindlustuses. Siin võivad kindlustaja ja poliisiomanik valida kohaldatava seaduse. Kuid isegi suurte riskide kindlustuste puhul võib selle liikmesriigi kohus, kus on poliisiomaniku elukoht (omab jurisdiktsiooni vastavalt Brüsseli I määrusele art 9 1) b) (33)) kohaldada oma kohustuslikke reegleid. (34)

4.2.3.8

Sellest järeldub, et kindlustajad on oma teenuste piiriülesel pakkumisel väga ettevaatlikud, kui kõne all on massiriski kindlustus. Võidakse väita, et muutus rahvusvahelises eraõiguse režiimis võiks selle küsimuse lahendada. Tõepoolest tundub, et mainitud tõkked kaovad, kui osapooltel oleks võimalik seadust vabalt valida — ning sellise valiku puudumise korral — kohaldatav seadusandlus oleks määratud kindlustaja asukohaga. Kuid selline muutus rahvusvahelises eraõiguses seaks olulisel määral ohtu poliisiomaniku ja tarbija kaitset puudutavad põhimõisted rahvusvahelises eraõiguses. See tagaks seaduse vaba valimise võimaluse kindlustussektoris isegi B2C-olukordades, kus tarbijat teistes sektorites kaitseks Rooma konventsiooni artikkel 5. Samal ajal ei lahendaks see probleemi täiel määral: selle liikmesriigi kohtud, kus on poliisiomaniku elukoht, rakendaksid sellest hoolimata omaenda rahvusvaheliselt kohustuslikke reegleid. Eeskätt poliisiomanikud oleksid väga ettevaatlikud välismaalt ostes, kui nad teaksid, et kaotavad oma kodumaa seaduse kaitse ning alluvad tundmatule välismaisele kindlustusseadusele. (35)

4.2.4.1

Kehtiva rahvusvahelise eraõigusrežiimi tingimustes võivad poliisiomanikud olla väga avatud välismaise kindlustuskatte küsimise suhtes. Teades, et neid kaitseb (enamikel juhtudel) selle liikmesriigi seadus, mis on nende elukohaks, suhtuvad nad kindlustuse piiriülesesse omandamisse vabameelselt. Kuid poliisiomanikud ei saa välismaiseid tooteid omandada isegi siis mitte, kui nad seda soovivad: nende kodumaa seaduse kohaldatavus muudab omandatud poliisid alati lepinguteks, mis on suuremal või vähemal määral määratletud nende oma kodumaal kehtiva seadusega. Ning kui nad siiski soovivad osta välismaiseid kindlustustooteid, on nad vastamisi välismaiste kindlustajatega, kes on sellise katte andmise suhtes väga kõhklevad.

4.2.4.2

Nagu näidatud, aitaks muutus rahvusvahelises kindlustusõiguses sellist ettevaatlikkust tõenäoliselt vältida. (36) Kuid selline muutus rahvusvahelises eraõiguses asendaks kindlustaja kõhkluse pakkuda kindlustuskatet poliisiomaniku vähemalt samavõrra tugeva kõhklusega välismaist kindlustuskatet taotleda. Nii ei saa eeldada, et sisemine kindlustusturg iseenesest välja kujuneb.

4.2.4.3

Lisada tuleb vee üks aspekt. Siseturu raames võib poliisiomanik vabalt liikuda (vt EÜ-leping i.p. art 18). Kuid alalise elukoha muutmisel võib olla poliisiomaniku jaoks kindlustuse osas ebasoodsaid tagajärgi. Kõigepealt võivad selle liikmesriigi kohtud, kuhu poliisiomanik kolib, kehtestada uusi rahvusvaheliselt kohustuslikke reegleid, mis mõjutavad eelmises elukohas omandatud kindlustuspoliisi. Teiseks võivad kohustusliku kindlustuse seadused nõuda erinevat katet võrreldes sellega, mille poliisiomanik eelmises elukohas omandas. Kolmandaks võib poliisiomanik soovida erinevates liikmesriikides olevaid riske katta ühe kindlustuspoliisiga.

4.2.4.4

Kehtiv õigussüsteem ei luba täielikult selliseid euro-poliise, selle asemel koostatakse niinimetatud “katuslepingud”, mis kehtivad nii mitmes lepingus kui on asjaomaseid liikmesriike. Seega puudub mobiilse poliisi võimalus nn “euromobiil” — poliisiomaniku jaoks, (37) kes elu jooksul elab ja töötab EL-i eri osades.

4.2.5.1

Vahendajad mängivad kindlustuslepingute müümisel suurt rolli. Nad on sisemise kindlustusturu kujunemisel keskseks elemendiks. See kehtib eriti kindlustusmaaklerite kohta. Kasutades oma vabadust osutada teenuseid — mis on tagatud EÜ-lepinguga art 49 — 55 ning jõustatud kindlustusvahendajate direktiiviga (38) — annavad vahendajad olulise panuse sisemise kindlustusturu loomisse ja toimimisse. Eriti massiriski kindlustuse valdkonnas on tõenäolisem, et see, kes püüab riski üle kanda välismaisele kindlustusturule, on maakler ning mitte klient ise.

4.2.5.2

Kuid mistahes andmed välismaise kindlustusturu ja selle toodete kohta ei oma tõenäoliselt olulist tähtsust maaklerile, kes ei tunne kohalikku seadust. Kuna välismaisel kindlustusturul leiduvad tooted on kujundatud kohalikku seadust silmas pidades, ei saa maakler eeldada, et poliisi sisu ja hind jäävad samaks tema (välismaise) kliendi õiguslikus keskkonnas. Seega ei saa maaklerid ise kergesti ära kasutada välismaiseid kindlustusturge massiriskide paigutamiseks, vaid peavad iga lepingu osas eraldi läbi rääkima. On tõenäoline, et see toob kaasa prohibitiivsed tehingukulud ning takistab seeläbi sisemise kindlustusturu toimimist.

4.2.6.1

Üsna tihti mainitakse, et kindlustus nõuab juba oma loomu poolest teatavat geograafilist lähedust kindlustaja ja kliendi vahel. Tulevikus võib see tähelepanek osutada, et piiriülesed müügid ei ole kindlustussektoris nii sagedased kui muudel ärialadel (näit raamatute müük interneti kaudu jne.). Kliendisuhete huvides võivad kindlustajad eelistada toimida teistes liikmesriikides harukontorite või tütarfirmade kaudu.

4.2.6.2

Sellise seisukoha esindajad ei vaidle põhimõtteliselt vastu kindlustulepingu seaduse kooskõlastamisele. Pigem püüavad nad näidata, et mõju on piiratud teatud osale kindlustuslepingutest, mida tõesti turustatakse piiriüleselt, või klientidele, kes on tõepoolest mobiilsed ning vahetavad elukohta eri liikmesriikides vahel.

4.2.6.3

Kuid tegelik mõju on tuntavam. Kui kindlustuslepinguid müüakse teistes liikmesriikides harukontorite kaudu (“filiaalid”) või isegi tütarfirma kaudu, ilmnevad klientide, vahendajate ja kindlustajate jaoks samad probleemid. Kindlustajad peavad kohandama oma tooteid vastavalt kohalikele tingimustele, kaasa arvatud kohalik õiguslik keskkond. Selle tulemusel tuleb neil oma tooted ümber kujundada. Seega ei saa ühes liikmesriigis koostatud poliisi müüa teises liikmesriigis harukontori kaudu ilma oluliste muutusteta, mis on tingitud erinevast (õiguslikust) keskkonnast. Vahendajad ja kliendid on vastamisi probleemiga, et nad lihtsalt ei leia välismaiseid kindlustustooteid oma turgudel.

4.2.6.4

Kindlustuslepingu alase seadusandluse kooskõlastamine vähendaks oluliselt kulutusi tootekujundusele siseturul. Kindlustajad, kes asutavad firma teises liikmesriigis, võiksid piirduda klientide nõustamisega oma agentide abil, nõuete lahendamisega oma pädevate piirkondlike kontorite poolt jne. Isegi kui kindlustajad toimivad tütarfirmade kaudu, võiksid kindlustuskontsernid jagada tootekujundusega seotud pingutusi ja kulusid.

4.2.6.5

Selle tulemusel saaksid kliendid siseturust tõepoolest kasu. Siseturul, mis põhineb ühtlustatud kindlustuslepingu seadusel, võiksid kindlustussektori uuendused kergemini piire ületada. Euroopa kliendid pääseksid ligi välismaal koostatud kindlustustoodetele.

4.3.1

1. mail 2004 ühines EL-iga 10 uut liikmesriiki, kellest kaheksa on üleminekuriigid. Nende kindlustuse alane seadusandlus tuli viia kooskõlla acquis communautaire'iga, mis oli EÜ-ga liitumise eeltingimuseks. (39) Kindlustusturgude toimimise eeltingimusena neis riikides on kaasaegne kindlustuslepinguõigus vältimatu. Samal ajal kui mõned uued liikmed on jõustanud kaasaegse seadusandluse, peavad teised seda veel tegema.

4.3.2

Seega tundub, et kindlustuslepinguõiguse kooskõlastamine oleks laienenud sisemise kindlustusturu huvides, aidates uutel liikmetel oma seadusi moderniseerida ja vältida uusi lahknevusi eri riikide süsteemide vahel. Tundub, et oleks abiks, kui EÜ komisjon teavitaks vastavaid riike võimalikult kiiresti, kui ta kavatseb kindlustuslepinguõigust ühtlustada.

5.1

Nagu ülalpool mainitud, esitas komisjon aastal 1979 eelettepaneku direktiivi vastuvõtmiseks, mille eesmärgiks oli kindlustuslepingutega seotud seaduste, määruste ja rakendussätete koordineerimine. (40) See ettepanek kavandati Teenuste osutamise vabaduse piirangute kõrvaldamise üldprogrammi kiiluvees, mis — otsekindlustust silmas pidades — nägi ette õiguslike ja rakenduslike instrumentide koordineerimise, mis katavad kindlustuslepinguid “sellises ulatuses, et nende ühendamatus [tõi kaasa] piiranguid poliisiomanikele ja kolmandatele osapooltele”. (41)

5.2

Ettepanekus loeti ebapiisavaks sel ajal kehtinud direktiivide poolt nõutud koordinatsioon; samuti oldi arvamusel, et ei piisa sellest, et leping keelab diskrimineeriva kohtlemise teenuste osutamise osas, kui asjaomane firma ei olnud asutatud selles liikmesriigis, kus teenust osutati.

5.2.1

Sel eesmärgil arvati olevat kohane reguleerida “teatud üldisi küsimusi eriti seoses kindlustuskatte olemasoluga olenevalt preemia maksmisest, lepingu kestvusest ning kindlustatud isikute positsioonist, kes ei ole poliisiomanikud,” samuti nagu ka “tagajärgi, mis tulenevad kõigepealt poliisiomaniku käitumisest lepingu sõlmimise ajal ning lepingu kehtivuse ajal, mis puutub riski deklareerimisse ja nõudesse, ning teiseks tema hoiakust nõude korral rakendatavate abinõude suhtes”.

5.2.2

Ettepanekus oldi ka seisukohal, et “Liikmesriikidele võidakse anda õigus võtta vastu erinevaid lahendusi ainult siis, kui direktiivi tekstis seda sõnaselgelt ette nähakse”; igasugune muu lähenemisviis seaks kahtluse alla eesmärgid, mida ettepanek taotleb. Seega oleks see olnud tähtsaks sammuks selle valdkonna täieliku kooskõlastamise suunas. (42)

5.3

Komitee osutas oma ühehäälselt heakskiidetud arvamuses selle ettepaneku (43) kohta järgmistele keskse tähtsusega punktidele:

5.4

Seejärel viis komitee läbi kõigi ettepanekus leiduvate artiklite kriitilise analüüsi; komitee sellega seotud kommentaarid on endiselt väärt, et nendega arvestataks kõigi antud valdkonda puudutavate uute algatuste puhul.

5.5

Sel ajal avaldas ka Euroopa Parlament oma seisukohad antud ettepaneku suhtes. (44) Muuhulgas oldi seisukohal, et “kooskõlastamine tagaks poliisiomanikele sarnase kaitsestandardi, vaatamata sellele, millist seadust rakendatakse.”

5.5.1

Konkreetselt soovitas parlament mitmeid muudatusi, eriti mis puutub: direktiivi ulatusse (kohustustest vabastamine koos väljaarvamistega); kindlustuslepingute võtmeelemendid; poliisiomaniku kohustus teha teatud asjaolude kohta avaldusi; selle tagajärjed kindlustuslepingu säilimise seisukohalt, mis puutub algsetesse asjaoludesse või muutustesse ajal, mil leping on jõus; poliisiomaniku poolset tõendamist nõude korral; ning tingimusi, mille puhul võidakse leping lõpetada.

5.5.2

Parlamendi kommentaaride taustal peitub selgelt kavatsus rõhutada, et “kindlustajate ja kindlustatute huvide vahel peaks olema õiglane tasakaal”.

5.6

Nendele kommentaaridele toetudes oli komisjonil võimalus koostada uus, parandatud ettepanek (45) mis arvestas komitee ja parlamendi poolt tehtud erinevate ettepanekutega. Siinkohal juhtis komisjon esmakordselt tähelepanu faktile, et “kindlustuslepingutega seotud seadusandluse koordineerimine kergendaks teenuste osutamist mõnes liikmesriigis selliste firmade jaoks, kes osutavad neid mõnes teises liikmesriigis”. See oli üks esimestest kordadest, kus mainiti eesmärki saavutada finantsteenuste ühtne turg. (46)

5.6.1

See komisjoni ettepanek direktiivi kohta pidi jõustuma 1. juulil 1983. Kuid seda ei võetud lõpuks vastu, tingituna poliitilise tahte puudumisest liikmesriikides.

5.7.1

Küsimustikule selles seoses saadetud vastused ning 16. aprillil 2004 peetud avalik kuulamine on osutanud üldiselt valitsevale konsensusele, et vaatamata asjaolule, et ettepanek on pärit 20 aasta tagusest ajast, tuleks seda tõsiselt kaaluda kui endiselt kaalukat panust ning head lähtepunkti uue algatuse seisukohalt selles valdkonnas.

5.7.2

Sellest hoolimata on samuti rõhutatud, et kehtivad nõuded kindlustuslepingute ühtlustamiseks ulatuvad tagasi kaugelt varasemasse aega kui 1980. aasta ettepanek, ning et soovitatavad reeglid peavad tulenema arutelust seaduste võrdleva süvauuringu üle.

6.1.1

Mistahes katsele ühtlustada Euroopa kindlustuslepinguõigust peaks eelnema ettevalmistav töö võrdleva õiguse alal. Sellise tööga tegeldakse akadeemilisel tasandil. Tegelikult on võrdlev töö juba lõpetatud üldise lepinguõiguse valdkonnas teosega Euroopa lepinguõiguse põhimõtted. Kindlustuslepinguõiguse valdkonnas on avaldatud ja avaldatakse oluline hulk võrdleva õigusalase uurimistöö tulemusi. (47) Aastal 1999 asutas kadunud professor Reichert-Facilides projektrühma, “Euroopa kindlustuslepinguõiguse ümberformuleerimine”. Selle rühma liikmed on kindlustusõiguse eksperdid ja esindavad erinevaid õiguskordi (EÜ-s ja väljaspool).

6.1.2

Suunised parima lahenduse leidmiseks kindlustuslepinguõiguse jaoks võiksid olla järgmised: Kõigepealt tuleb arvestada kogu kindlustuslepinguõiguse põhiülesandega — pakkuda õiguslikku raamistikku, võimaldamaks toimivat kindlustajapoolset riskitaluvust ja tagamaks nii kindlustustegevuse enese korralik toimimine. Teiseks on oluline, et osapoolte vastandlikud huvid oleksid hoolikalt tasakaalustatud. Mis puutub sellesse aspekti, siis tuleb tunnustada kaasaegset suundumust anda poliisiomanikule suhteliselt kõrge kaitsetase.

6.1.3

Nende tähelepanekute alusel peaksid pingutused parandada sisemist kindlustusturgu keskenduma kohustuslikele reeglitele. Need reeglid on hädavajalikuks raamistikuks osapoolte autonoomsele lepingusõlmimisele ning takistavad samal ajal sisemist kindlustusturgu niikaua, kuni need ei ole ühtlustatud. Sellest tingituna ühtivad regulatoorsed vajadused kindlustusvaldkonnas sisemise kindlustusturu kooskõlastamise nõuetega.

6.2.1

Kindlustuslepingu alaste seaduste — vähemalt nende poolkohustuslike sätete — eesmärgiks on nõrgema osapoole kaitsmise ning funktsionaalsest vaatepunktist võib neid nimetada tarbijaseadusteks. Kuid traditsiooniliselt läheb poliisiomaniku kaitse kaugemale kui üldine tarbijaseadus: eraklientide järel on kindlustust võttes enam kaitstud väikeettevõtjad.

6.2.2

Euroopa tarbijaseadust ühtlustades peab EÜ andma tarbijatele kõrge kaitsetaseme (vt näit. EÜ-lepingu art 95 (3)). Seda kontseptsiooni rakendatakse ka õigusaktidele, mis põhinevad EÜ-lepingu teistel artiklitel, andes EÜ-le õiguspädevuse (kindlustusõiguse valdkonnas tavaliselt art 47 (2) ühenduses EÜ-lepingu art-ga 55). Selle tulemusel pakuks kindlustuslepinguõiguse ühtlustamine poliisiomanikele tugevat kaitset.

6.3.1

Sisemise kindlustusturu hetkeprobleemide analüüs osutab selgelt, et kindlustuslepinguõiguse täielik kooskõlastamine on vajalik. Miinimumstandardite kooskõlastamine võimaldaks liikmesriikidel rakendada kõrgemat kaitsestandardit kui seda pakub Euroopa seadusandlus ning luua seega uusi takistusi sisemisele kindlustusturule.

6.3.2

Miinimumstandardid ei kahjustaks siseturu toimimist, kui kehtiv rahvusvahelise eraõiguse režiim asendataks reeglitega, mis viiksid selle riigi seaduse kohaldamiseni, kus asub kindlustaja. Nii toodaks iga kindlustaja toote vastavalt oma riigi seadustele (mis võimaldaks vähemalt Euroopa miinimum-kaitsestandardit) ning saaks toodet müüa kõigis teistes liikmesriikides oma kodumaa seaduse kohaldamise alusel. Poliisiomanik võiks olla kindel, et saab minimaalsel tasemel standardkaitse vaatamata sellele, et allub välismaisele seadusele.

6.3.3

Kuid selline muutus rahvusvahelise eraõiguse režiimis ei ole ei tõenäoline ega soovitav. Kõigepealt jätaks selline muutus kindlustusteenuste tarbijad ilma tarbijakaitsest vastavalt Rooma konventsiooni artiklile 5, mis kaitseb “passiivset” tarbijat isegi sellistes valdkondades, kus tarbija materiaalõigus on kooskõlastatud. Teiseks rakendaksid kohtud poliisiomaniku elukohas kehtiva seaduse kohustuslikke reegleid; takistused siseturu toimimisele jääksid seetõttu alati alles. Kolmandaks tuleb märkida, et vastavalt Jurisdiktsiooni ja kohtuotsuste tunnustamise ning täideviimise määrusele võib kindlustaja kaevata poliisiomaniku ainult tolle asukohamaa kohtusse (vt art 12 (1)) väga väheste eranditega) ning poliisiomanik valib oma tegudele väga tõenäoliselt sama foorumi vastavalt art 9 (1) b).

6.3.4

Seega looks rahvusvahelise eraõiguse režiimi muutus olukorra, kus kohtud, kelle jurisdiktsiooni juhtum kuulub, peaksid enamikel juhtudel kohaldama välismaist seadust. See muudaks kindlustusküsimusi puudutavad kohtuasjad tülikamaks ja kulukamaks, isegi kui kindlustusõigus ise oleks ühtlustatud. Järelikult ei saa sellist lähenemisviisi soovitada. Põhimõtteliselt peaks rahvusvaheline eraõiguse režiim jääma selliseks nagu see on ning kindlustuslepinguõigus tuleks täielikult kooskõlastada. Kuid see avaldus ei eita võimalust parandada kehtivat rahvusvahelist eraõigusrežiimi; näit võidakse seni, kuni kindlustuslepinguõigus ei ole kooskõlastatud, lubada “euromobiilsel” kodanikul valida asukohamaa seaduse või selle riigi seaduse vahel, mille kodakondsus tal on.

6.4.1

Süstemaatiliselt sisaldub kindlustuslepinguõigus üldises lepinguõiguses. See tähelepanek püstitab küsimuse, kas kindlustuslepinguõiguse kooskõlastamine täidab oma eesmärki ainult siis, kui kogu lepinguõigus (või vähemalt selle üldosa) on kooskõlastatud, või saab seda saavutada sellest sõltumatult. Viimane tundub olevat õige.

6.4.2

Nagu ülalpool mainitud, takistavad kohustuslikud reeglid sisemist kindlustusturgu ning seetõttu tuleks need kooskõlastada. Kuid üldine lepinguõigus on oma olemuselt mittekohustuslik. Mõned kohustuslikud reeglid on olemas. Tundub, et need reeglid ei ole liikmesriikide õiguskorra raames põhimõtteliselt nii erinevad, et nende mitte-kooskõlastamine häiriks sisemise kindlustusturu toimimist, ega ole neil tugevat mõju kindlustustootele kui sellisele.

6.4.3

Erandeid võib täheldada. Kuid selliste eranditega saab tegelda kindlustussektori ühtlustamise raames. Tegelikult käsitletakse üht selliste reeglite näidet juba direktiivis ebaõiglaste lepingutingimuste kohta tarbijalepingutes, (48) mis kehtib ka tarbija kindlustuspoliiside kohta. (49) Euroopa tasandil tuleks ainult laiendada kindlustuslepingu seaduse rakendamise ulatust kõigile massiriskidele, et rahuldada sisemist kindlustusturgu.

6.4.4

Need argumendid ei ole mõeldud vaidlustamaks üldise lepinguõiguse kooskõlastamist. Nad jätavad selle küsimuse EÜ institutsioonide ainuotsustusse. Tegelikult muudaks üldise lepinguõiguse kooskõlastamine kindlustuslepinguõiguse kooskõlastamise lihtsamaks. Esitatud argumentidega püütakse lihtsalt demonstreerida, et kindlustuslepinguõiguse kooskõlastamine võib oma eesmärgid iseseisvalt saavutada.

6.5.1.1

Tegevuskavas sidusama Euroopa lepinguõiguse saavutamiseks on rõhutatud võimalust võtta kasutusele valikuline vahend riikide lepinguõiguse kooskõlastamise või ühtlustamise asemel. Põhierinevusest kahe lähenemisviisi vahel tuleb näha faktis, et valikuline vahend jätaks riikide lepinguseadused puudutamata. kui lepingu osapooled ei otsustaks mõne vahendi poolt ega vastu, olenevalt sellest, kas see vahend kasutaks opt in või opt out lähenemist. Sel viisil luuakse paralleelsed õiguskorrad (Euroopa ja riikide omad) ning osapooltel on lubatud nende režiimide vahel valida.

6.5.1.2

Vastupidiselt asendaks riikide lepinguõiguse kooskõlastamine ja ühtlustamine traditsioonilised riikide lepinguõiguse kontseptsioonid Euroopa lahendusega. Osapooltel ei oleks võimalust valida oma riigi või Euroopa mudeli vahel.

6.5.2.1

Sisemise kindlustusturu vaatevinklist on mõlemale lahendusele ühine üks ilmne eelis. nad kõrvaldavad õiguslikud tõkked poliiside turustamiselt kogu Euroopas ja võimaldavad poliisiomanikul ühenduse siseselt vabalt liikuda, ilma et kindlustuslepinguõiguse erinevused avaldaksid tema poliisile ebasoodsat mõju. Sel viisil võib tänapäeva olukorras eelistada mõlemat lähenemisviisi ning valik nende vahel on lõpptulemusena poliitika ja mitte põhimõte küsimus.

6.5.2.2

Riigi kindlustuslepinguõiguse kooskõlastamine võiks osutuda tülikamaks kui valikulise vahendi sätestamine. Kuna see tooks kaasa riikide “traditsioonide” asendamise Euroopa lahendusega, võib riigi õiguseliit (nii praktikud kui akadeemikud) kõhelda, kas järgneda kooskõlastamise üleskutsele.

6.5.2.3

Ambivalentne faktor on korrelatsioon riigi seadusandlusse sekkumise intensiivuse ning tulemuste saavutamisekiiruse vahel siseturu jaoks. Kuna valikuline vahend ei likvideeriks riikide seadusandlust, võidakse seda käsitleda pehme lähenemisviisina ning seetõttu võib see osutuda turgudele kergemini aktsepteeritavaks. Teisest küljest tuntakse hirmu, et valikuline vahend võib seada ühtse turu osalised (näit kindlustusfirmad ja maaklerid) äraootavale seisukohale — soovimata olla esimesed, ootaksid kõik osalised, et teised tegutseksid enne, ning püüaksid lõigata kasu konkurentide (halbadest) kogemustest.

6.5.2.4

Või käsitataks valikulist vahendit võimaluse aknana, mida kõik esimesena avada sooviksid, näit müües kindlustusi internetis?

6.5.2.5

Kindlasti tooks kooskõlastamine kaasa koheseid tulemusi, sest ükski asjaosaline ei saaks vältida selle rakendamist. Teisest küljest võidakse sekkumist tajuda väga või isegi liiga tugevana.

6.5.2.6

Tehniline probleem seoses valikulise vahendiga on seotud faktiga, et see ei saa kooskõlastamist täielikult asendada. Seda võib kergesti demonstreerida, kui vaadata mootorsõidukite vastutuskindlustust. Mootorsõidukite vastutuskindlustusõiguse kooskõlastamine on väga tähtis EÜ-kodanike mobiilsuse seisukohalt, sest see võimaldab õnnetusjuhtumite ohvrite hädavajalikku kaitset. On ilmne, et ohvrite kaitse ei tohi sõltuda asjaolust, et osapooled on kindlustuslepingut valides eelistanud Euroopa vahendit. Seega ei saa valikuline vahend asendada riikide mootorsõidukite vastutuskindlustusõiguse kooskõlastamist.

6.5.2.7

Lõpuks on esitatud küsimus, kas valikuline vahend saavutab tõhusaid tulemusi sellises valdkonnas nagu kindlustusõigus, mida iseloomustab osapooltevaheline tasakaalustamatus. Kas tegelikult teeksid valiku osapooled või langetaksid valiku ühepoolselt kindlustajad opt in ja opt out klauslite abil oma kindlustuse üldtingimustes?

6.5.2.8

Kas Euroopa kindlustuslepinguseaduse eesmärk saavutatakse riikide seadusandluse kooskõlastamise või valikulise vahendi loomise teel ei ole põhiküsimus. Kuid seda küsimust tuleb hoolikalt käsitleda.

6.6.1

Lõpuks võib esitada küsimuse, kas seadusandluse kooskõlastamist võiks asendada EL-i ühiste üldiste kindlustustingimuste väljatöötamine. Mure kindlustajate pärast, kes peaksid arvestama iga liikmesriigi iga üksiku seadusega väheneks tõepoolest (kuigi ei kaoks täiesti), kui selle nimel pingutataks ühiselt ning EÜ-institutsioonide toetusel.

6.6.2

Sellest hoolimata ei saa sellist lähenemist tervitada. Esiteks võivad üle-euroopalised üldtingimused arvestada erinevustega riikide seadustes, kuid nõuavad endiselt eraldi riskihinnangut ning võivad olla EL-i mobiilsetele kodanikele ebasoodsad.

6.6.3

Lisaks tooks selline lähenemine kaasa näidistingimuste loomise, millel oleks halb mõju konkurentsile kindlustusturgudel. Tuleb meenutada, et üks peamistest sammudest ühtse kindlustusturu loomisel oli liikmesriikide õiguse kaotamine kontrollida süstemaatiliselt kindlustuse üldtingimusi enne nende turuletoomist. (50) Selline kontroll toob kaasa kindlustustoodete mitmekesisuse puudumise, valikuvabaduse vähenemise klientidele ning seeläbi vähenenud konkurentsi. EL-i ühiste üldiste kindlustustingimuste väljatöötamises peitub strukturaalselt sarnane oht.

7.1

Ülalpool osutati, et kooskõlastada tuleb kindlustuslepingu seaduse kohustuslikud reeglid. Omaette küsimuseks on, kas kooskõlastada tuleb kõik kindlustuslepinguseaduse valdkonnad või ainult mõned konkreetsed valdkonnad.

7.2

Kindlustusõigus jaotatakse tavaliselt üldosaks, milles sisalduvad reeglid, mis kehtivad kõigi kindlustuslepingute kohta, ning kindlustuse spetsiifilisi valdkondi puudutavateks seadusteks. Kerkib küsimus, kas sisemine kindlustusturg nõuab üldiste, spetsiifiliste või üldiste ja spetsiifiliste reeglite kooskõlastamist.

7.3

Teoreetiliselt on mõlemat vaja: nii kindlustusõiguse üldised kui spetsiifilisi valdkondi puudutavad reeglid mõjutavad toodet ja takistavad seega seisemise kindlustusturu toimimist, näit. kindlustusvõtja kohustusi puudutavad reeglid, mida regulaarselt leidub üldosas, mõjutavad riski ja preemia suhet sama palju nagu spetsiifilised reeglid, mis puudutavad näit seda spetsiifilist kindlustust reguleerivat elukindlustust Seega ei peaks kooskõlastamisel põhimõtteliselt eristama kahe reeglite kogumi vahel.

7.4

Kuid kooskõlastamist võib saavutada etapiviisiliselt. Sel juhul tuleb koostada prioriteetide nimekiri. Siinkohal tundub olevat vajalik kooskõlastada esmalt üldosa. Mitmed kindlustusvaldkonnad ei allu spetsiifilistele ja kohustuslikele (51) reeglitele, vaid ainult üldistele reeglitele kehtiva riikliku kindlustuslepinguseaduse tingimuste raames. Seega on kõige pakilisem kooskõlastada kindlustuslepingu seaduse üldised reeglid, kuivõrd need on kohustuslikud. See kooskõlastamine lubaks koheselt luua sisemise kindlustusturu kõigis valdkondades, mis ei kuulu spetsiifiliste ja kohustuslike õiguslike reeglite alla. Kuid kui see ülesanne on täidetud, tuleks katta ka reguleeritud valdkonnad nagu elu- ja tervisekindlustus.

7.5

Esimesel etapil võiks kooskõlastada järgmist tüüpi reeglid:

8.1

Tänapäeval kujutab kindlustus endast olulist teenust professionaalide ning professionaalide ja tarbijate vahelistes kaubandussuhetes.

8.2

Mõned kindlustuslepingute sõlmimist ja kehtivust puudutavad aluspõhimõtted on EL-i liikmesriikide õigussüsteemides üldiselt erinevad.

8.3

Selline asjade seis takistab selle finantsinstrumendi piiriülest turustamist ning segab järelikult siseturu väljakujunemist selles valdkonnas.

8.4

Nende kohustuslike reeglite, mida tuntakse kindlustusõiguse “üldosana”, kooskõlastamise määr võiks anda otsustava panuse terve rea takistuste ja raskuste eemaldamiseks, millega seisavad piiriüleste kindlustustehingute teostamisel silmitsi kindlustusfirmad, kindlustusvahendajad ja kindlustatud isikud ning poliisiomanikud, vaatamata sellele, kas tegemist on professionaalide või füüsilisest isikust klientidega.

8.5

Seda seisukohta jagavad üksmeelselt kõik huvitatud osapooled, kellega selles küsimuses konsulteeriti või kellega küsimuse kuulamisel räägiti.

8.6

Ollakse arvamusel, et kooskõlastamisele tuleks läheneda järkjärgult, seades algselt eesmärgiks kindlustuslepingu vabatahtliku mudeli võimaliku vastuvõtmise, mille kõik tingimused ja komponendid oleksid seevastu kohustuslikud.

8.7

Ettevalmistused peavad arvestama komisjoni 1979-80 direktiivis tehtud ettepanekutega huvitatud osapoolte, kodanikuühiskonna esindajate ja liikmesriikide regulatiivorganite poolt tehtud kommentaaride ja analüüside valguses, ning pöörates vajalikku tähelepanu muutustele, mis on selles sektoris vahepealse aja jooksul toimunud.

8.8

Ühenduse instrumendina tuleks kasutada määrust, mille õiguslikuks aluseks on lepingu artikkel 95.

8.9

Käesolevas arvamuses esitatud kommentaaride põhjal soovitab EMSK komisjonil tungivalt avada see toimik uuesti ning alustada võrdleva õiguse ja riikides kindlustuslepingute valdkonnas levinud praktika uurimist, kinnitamaks, et on vajalik, soovitav ja võimalik jätkata pingutusi kooskõlastada kindlustuslepinguõigus ühenduse tasandil.

8.10

Selliste pingutuste puhul tuleb arvestada, mida akadeemilised uurijad antud valdkonnas juba saavutanud on.

8.11

EMSK soovitab komisjonile, et selline töö tehtaks teatavaks ning esitataks avalikule arutelule eriti rohelise paberi näol, mis on oluliseks aluseks, millelt lähtuvalt valmistada ette instrument, mida peetakse ühenduse kõige vajalikumaks instrumendiks.

8.12

EMSK on teadlik, et ainult liikmesriikide selge poliitilise tahtega edendada kindlustuslepingu õiguse kooskõlastamise algatust on võimalik viia ellu see suur panus sisemise finantsteenuste turu väljakujunemisse.

8.13

EMSK teeb Euroopa Parlamendile ettepaneku ühineda selle algatusega ja omistada sellele vajalikul määral prioriteetsust oma poliitilises päevakorras, avaldades uuesti toetust kindlustuslepinguõiguse üldosa kohustuslike reeglite kooskõlastamisele.

a)

kindlustuspoliisi formaalne struktuur;

b)

õigus deklareerida lepingu sõlmimisel garantii koos selle juurde kuuluvate minimaalsete formaalsete nõudmistega

c)

keel, milles leping sõlmitakse;

d)

reeglid, mis katavad kindlustatud isiku deklaratsioone lepingu sõlmimisel, ning mis puudutavad asjaolusid, mis võivad mõjutada kindlustaja riskihinnangut ja riski aktsepteerimist ning tagajärgi, kui kindlustatud isik selle tegemata jättis või seda teadlikult ei teinud;

e)

reeglid, mis katavad kindlustatud isiku deklaratsioone pärast lepingu sõlmimist, ning mis on seotud faktide või asjaoludega, mis võivad kaasa tuua riski suurenemise, koos tagajärgedega, kui see kohustus täitmata jäeti;

f)

reeglid, mis puutuvad tõendamiskohustust, kui ülalmainitud kohustused on täitmata jäetud;

g)

reeglid, mis käsitlevad preemiaid riski vähenemise korral;

h)

tagajärjed, mis tulenevad kindlustuspreemia või selle osa maksmata jätmisest;

i)

poliisiomaniku kohustused nõude tekkimise korral;

j)

kindlustuslepingu lõpetamise reeglid, ning

k)

võimalus lepingu osapoolte jaoks direktiivi sätetest kõrvale kalduda, kui see oleks kasulikum poliisiomanikule, kindlustatud isikule või kolmandale osapoolele.

a)

raudtee veeremitega;

b)

õhusõidukitega;

c)

mere-, järve- ja jõe- ning kanalisõidukitega;

d)

transiitkaupadega;

e)

vastutusega õhusõidukite ning mere-, järve- ja jõe- ning kanalisõidukite eest;

f)

krediidi ja käendusega, pöörates tähelepanu neile kindlustustegevuse harudele omasele eripärale.

a)

haiguskindlustuse väljaarvamisega, nagu komitee ette pani;

b)

lepingute lõpetamise detailsemate protseduuridega, omistades liiga suurt tähtsust võimalusele säilitada muudetud lepingud, selle asemel et need lihtsalt tühistada, ning

c)

tõendamiskohustuse reeglite parema formuleerimisega.