(1)

Selleks et tagada inimväärne elu kõigis eluetappides, on käesoleva soovituse eesmärk vähendada vaesust ja sotsiaalset tõrjutust ning püüelda kõrge tööhõive taseme poole, edendades piisavat sissetulekutoetust, eelkõige miinimumsissetulekut, ja nende inimeste, kellel puuduvad piisavad vahendid, tegelikku juurdepääsu tugiteenustele ja esmatähtsatele teenustele ning toetades kooskõlas aktiivset kaasamist käsitleva lähenemisviisiga töövõimeliste inimeste integreerimist tööturule.

(2)

ELi toimimise lepingu artikli 151 kohaselt on liidu ja liikmesriikide eesmärk muu hulgas tööhõive edendamine, parandatud elamis- ja töötingimused, nõuetekohane sotsiaalkaitse ja tõrjutuse vähendamine.

(3)

Euroopa Liidu põhiõiguste harta (1) artikkel 34 sätestab, et liit tunnustab ja austab õigust sotsiaalkindlustushüvitistele ja sotsiaalteenustele. Selles on ka sätestatud, et igaühel, kelle elukoht on liidus ja kes seal seaduslikult liigub, on õigus saada sotsiaalkindlustushüvitisi ja sotsiaalseid soodustusi ning et sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse vastu võitlemiseks tunnustab ja austab liit õigust sotsiaalabile ja eluasemetoetusele, et tagada rahuldav elu kõigile neile, kellel puuduvad piisavad elatusvahendid.

(4)

Nõukogu soovituses 92/441/EMÜ (2) piisavate toimetulekuvahendite ja sotsiaalabi ühiste kriteeriumide kohta sotsiaalkaitsesüsteemides soovitatakse liikmesriikidel tunnustada isiku põhiõigust piisavatele toimetulekuvahenditele ja sotsiaalabile, et elada inimväärsel viisil, osana terviklikust ja järjepidevast püüdlusest vähendada sotsiaalset tõrjutust, ning soovitatakse vajaduse korral kohandada oma sotsiaalkaitsesüsteeme. Käesoleva soovituse sisu silmas pidades on asjakohane soovitus 92/441/EMÜ asendada.

(5)

Komisjoni soovituses 2008/867/EÜ (3) tööturult tõrjutud isikute aktiivse kaasamise kohta on esitatud terviklik strateegia, et hõlbustada töövõimeliste inimeste kestlikku ja kvaliteetset tööhõivet ning tagada töövõimetutele inimestele inimväärseks eluks piisavad vahendid ja toetada nende ühiskonnaelus osalemist. See kolme poliitikasuuna kombinatsioonil – piisav sissetulekutoetus, kaasav tööturg ja juurdepääs kvaliteetsetele teenustele – põhinev integreeritud lähenemisviis on eriti oluline tööturult või ühiskonnast enim tõrjutud inimeste jaoks.

(6)

2017. aasta novembris kuulutasid Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon välja Euroopa sotsiaalõiguste samba, (4) milles on esitatud 20 põhimõtet, millega toetatakse hästitoimivaid ja õiglaseid tööturge ja sotsiaalhoolekandesüsteeme. Põhimõtte 14 kohaselt on igaühel, kellel puuduvad piisavad elatusvahendid, õigus piisavale miinimumsissetuleku toetusele, mis tagab inimväärikuse kõigis eluetappides, ning õigus saada tegelik juurdepääs seda võimaldavatele kaupadele ja teenustele. Töövõimeliste inimeste puhul peaksid miinimumsissetuleku toetused olema kombineeritud tööturule (re)integreerumise stiimulitega.

(7)

Oma 4. märtsi 2021 aasta teatises „Euroopa sotsiaalõiguste samba tegevuskavas“ (5) seadis komisjon eesmärgiks tugeva sotsiaalse Euroopa loomise. 2021. aasta juunis avaldas Euroopa Ülemkogu toetust vaesuse vähendamiseks liidu poolt seatud sotsiaalsele eesmärgile, mis on kooskõlas riigipeade ja valitsusjuhtide poolt 8. mail 2021 allkirjastatud Porto deklaratsiooniga ja mille kohaselt tuleks 2030. aastaks vähendada vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus olevate inimeste arvu vähemalt 15 miljoni võrra võrreldes 2019. aastaga, sealhulgas vähemalt viie miljoni lapse võrra. Euroopa Ülemkogu avaldas toetust ka peamistele tööhõive-eesmärkidele, mille kohaselt peaks vähemalt 78 % elanikkonnast, kel vanust 20–64 aastat, olema tööga hõivatud ning vähemalt 60 % kõigist täiskasvanutest peaks igal aastal mõnel koolitusel osalema. Sotsiaalkaitsekomitees kokku lepitud läbivaadatud sotsiaalnäitajate tulemustabel ja miinimumsissetuleku võrdlusraamistik tugevdavad Euroopa poolaasta, ühise tööhõivearuande ja riigipõhiste soovituste analüütilist alust.

(8)

Kestliku arengu tegevuskavas aastani 2030 ja selle eesmärkides rõhutatakse, et kestlik majanduskasv peab käima käsikäes vaesuse ja muu puuduse kaotamisega, ebavõrdsuse vähendamisega ning parema juurdepääsuga tervishoiule, haridusele ja tööhõivele.

(9)

Euroopa Parlament kutsus oma 24. oktoobri 2017. aasta resolutsioonis (6) miinimumsissetuleku poliitika kui vaesuse vastu võitlemise vahendi kohta liikmesriike üles kehtestama piisava miinimumsissetuleku, rõhutades miinimumsissetuleku kaitse olulisust vaesuse vastu võitlemisel. Nõukogu kutsus oma 12. oktoobri 2020. aasta järeldustes „Miinimumsissetuleku kaitse tugevdamine, et võidelda vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu COVID-19 pandeemia ajal ja pärast seda“ (7) komisjoni üles algatama liidu raamistiku ajakohastamist, et tõhusalt toetada ja täiendada liikmesriikide poliitikat riikliku miinimumsissetuleku kaitse valdkonnas. Euroopa tuleviku konverentsil kutsusid kodanikud üles looma liidu ühist miinimumsissetuleku raamistikku.

(10)

Käesolev soovitus põhineb komisjoni hindamistel tehtud tähelepanekutel, milles käsitletakse soovituse 2008/867/EÜ rakendamisel tehtud edusamme. Hindamised kinnitasid aktiivse kaasamise lähenemisviisi asjakohasust, kuid tõid esile konkreetsed probleemid, mis on muu hulgas seotud miinimumsissetuleku vähese piisavuse, piiratud taotlemise ja kitsa katvusega, maksu- ja hüvitissüsteemidest tulenevate võimalike takistavate asjaoludega ning sotsiaalset kaasatust ja tööturule integreerimist soodustavate kvaliteetsete teenuste ebapiisava kättesaadavusega. Samuti kutsuti hindamistes üles pöörama suuremat tähelepanu töövõimetute inimeste sotsiaalse kaasamise piisavale toetamisele.

(11)

Kuigi viimasel kümnendil on liidus vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamisel tehtud edusamme, oli 2021. aastal endiselt vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohus üle 95,4 miljoni inimese ning see risk oli suurem naiste puhul. Muret tekitavad (peaaegu) tööta leibkondades elavate inimeste vaesusriski suurenemine ning see, et paljudes liikmesriikides vaesus süveneb, millega kaasneb sotsiaalsiirete mõju vähenemine vaesuse vähendamisele. Liit ja selle liikmesriigid peaksid tõhusamalt aitama kõige haavatavamaid ja ebasoodsas olukorras olevaid inimesi.

(12)

Kestlik ja kvaliteetne tööhõive on parim abinõu vaesusest ja sotsiaalsest tõrjutusest väljumiseks. Samal ajal aitab selle tagamine, et tööturul oleks rohkem inimesi, kaasa sotsiaalkaitsesüsteemide rahastamisele ja suurendab nende rahalist jätkusuutlikkust, mis aitab kaasa põlvkondadevahelisele õiglusele ja edendab sotsiaalset ühtekuuluvust. Suurema tööhõive saavutamiseks on äärmiselt oluline toetada inimesi edukal tööturustaatuste vahelisel liikumisel.

(13)

Piisavate ja sihipäraste sotsiaalsete turvavõrkude sotsiaalsed ja majanduslikud eelised muutusid COVID-19 pandeemiaga seotud liikumispiirangute ajal veelgi olulisemaks. COVID-19 piirangumeetmetel oli ebaproportsionaalselt suur mõju naistele ja ebasoodsas olukorras olevatele rühmadele, eelkõige seoses juurdepääsuga tervishoiule (nii füüsilise kui ka vaimse tervisega seotud põhjustel), haridusele ja asjakohastele teenustele, süvendades samuti eelnevat tööturule pääsemise piiratust (8). COVID-19 kriisist saadud õppetunnid tõid esile ka selle, kui olulised on piisavad, terviklikud ja vastupidavad sotsiaalkaitsesüsteemid, mis on šokkidele vastupanuvõimelised ja ennetavad taaste toetamise vahendid.

(14)

Liitu kujundavad jätkuvalt üleilmastumise, rohe- ja digipöörde, demograafiliste muutuste ja muutuvate töömudelitega seotud makromajanduslikud suundumused. Terviklikud ja töökindlad sotsiaalsed turvavõrgud, mis tagavad piisava sissetulekutoetuse ja hõlbustavad tööturustaatuste vahelist liikumist, sealhulgas ümberõppe ja oskuste täiendamise toetus, võimaldavad tagada, et need protsessid on õiglased ja kaasavad. Muutused karjäärimudelites koos mittestandardsete tööhõivevormide suurenemisega võivad raskendada madala sissetulekuga inimeste juurdepääsu kindlustuspõhistele sotsiaalkaitsesüsteemidele ning suurendada nõudlust alternatiivsete toetusmeetmete, näiteks miinimumsissetuleku järele. Pärast Venemaa põhjendamatut ja ebaseaduslikku agressioonisõda Ukraina vastu avaldavad energiahindade ja inflatsiooni järsk tõus mõju madala ja väiksema keskmise sissetulekuga leibkondadele. Sissetulekumeetmeid saab suunata haavatavatele rühmadele ning need on kooskõlas energianõudluse vähendamise ja energiatõhususe suurendamise stiimulite säilitamisega.

(15)

Käesolevas soovituses keskendutakse „isikutele, kellel puuduvad piisavad vahendid“, st isikutele, kes elavad leibkondades, kelle rahalised ja materiaalsed ressursid, mis on hädavajalikud nende tervise ja heaolu seisukohast ning majandus- ja ühiskonnaelus osalemiseks, on ebapiisavad, ebaregulaarsed või ebakindlad. Töövõimeliste inimeste jaoks peavad tugevad sotsiaalsed turvavõrgud hõlbustama (re)integreerumist tööturule spetsiaalsete toetusmeetmete abil, mis koosnevad aktiivsetest tööturumeetmetest ning tööotsingu, hariduse ja koolituse toetamisest. Sotsiaalsed turvavõrgud tagavad piisava sissetulekutoetuse ja tugiteenused kõigile abivajajatele, sealhulgas neile, kes ei ole töövõimelised. Seega ei ole sotsiaalsed turvavõrgud passiivne vahend, vaid need toetavad nii palju kui võimalik sotsiaal-majanduslikku integratsiooni ja ülespoole suunatud sotsiaalset liikuvust, suurendades kaasatust ja tööhõiveväljavaateid.

(16)

Sotsiaalsetes turvavõrkudes on ette nähtud mitmesugused rahalised ja mitterahalised hüvitised, mis hõlmavad sissetulekutoetust ning juurdepääsu tugiteenustele ja esmatähtsatele teenustele. Sissetulekutoetuse oluline osa on miinimumsissetuleku toetused, mis on määratletud kui minimaalsed mitteosamakselised ja majanduslikust olukorrast sõltuvad rahalised hüvitised, mille eesmärk on täita puudujääk, et saavutada asjaomases leibkonnas teatav üldine sissetulekutase, kui muud sissetulekuallikad või hüvitised on ammendatud või ei ole inimväärse elu tagamiseks piisavad. Mõnes liikmesriigis võidakse miinimumsissetuleku toetusi kombineerida ka muude leibkonnale ja selle liikmetele makstavate rahaliste hüvitistega, nagu lapse- ja peretoetused, eluasemetoetused, töötushüvitised, invaliidsushüvitised, vanadushüvitised või madalapalgaliste hüvitised. Samuti võib see olla miinimumpensioni ja töise tulu lisaks. Käesolev soovitus käsitleb peamiselt miinimumsissetulekut ning ei piira töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate juurdepääsu sotsiaalkaitsele käsitleva nõukogu soovituse (9) kohaldamist.

(17)

Miinimumsissetulek on vaesusest ja tõrjutusest väljumise strateegiate põhielement ning võib toimida automaatse stabilisaatorina. Majanduskriisi ajal võib see aidata kaasa kestliku ja kaasava taaste toetamisele, aidata leevendada leibkondade sissetulekute vähenemist ning piirata vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus olevate inimeste arvu. Töövõimeliste inimeste puhul peaks miinimumsissetulek sisaldama piisavaid stiimuleid ning kohandatud ja proportsionaalseid tingimusi tööturule (re)integreerumiseks. Samal ajal tuleks miinimumsissetulek kavandada koos tööstiimulitega, et hoida ära tööturule avalduvat pärssivat mõju ja toetada tööhõive kõrget taset, suurt tööhõivet, püsivat tööturule tulekut ja sissetulekute suurenemist.

(18)

Mitterahalised hüvitised võivad rahalisi hüvitisi täiendada, hõlbustades juurdepääsu konkreetsetele teenustele, nagu alusharidus ja lapsehoid kooskõlas nõukogu soovitusega (EL) 2021/1004, (10) millega luuakse Euroopa lastegarantii, tervishoid ja pikaajaline hooldus, sotsiaaleluasemed, tööhõive ja koolitus ning esmatähtsad teenused. Selliste mitterahaliste hüvitiste pakkumine võib aidata sissetulekutoetuse piisavuse hindamist konteksti asetada. Teatavaid mitterahalisi hüvitisi, mida pakutakse isikutele, kellel puuduvad piisavad vahendid, sihipäraste kavade alusel ja millega toetatakse üldist tarbimist (näiteks toidutalongid või otseselt eluasemega seotud kulude, sealhulgas vähendatud energiatariifid), võib sissetulekutoetuse piisavuse hindamisel arvesse võtta niivõrd, kuivõrd need hüvitised aitavad otse kaasa miinimumsissetuleku saajate sissetuleku paranemisele.

(19)

Integreeritud ja tugevate sotsiaalsete turvavõrkude ulatuslikum rakendamine võib lisaks tööturult enim tõrjutute inimeste sotsiaalse ja terviseolukorra parandamisele tuua ka püsivat sotsiaalset ja majanduslikku kasu liidule, suurendada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust ning muuta ühiskonnad õiglasemaks, sidusamaks ja vastupidavamaks. On vaja jätkata jõupingutusi, et parandada madala sissetulekuga inimeste juurdepääsu kindlustuspõhisele sotsiaalkaitsesüsteemile, et aidata neil omandada sotsiaalkaitseõigusi, eelkõige kvaliteetse tööhõive hõlbustamise kaudu, ning koordineerida sissetulekutoetuse andmist vastavate kavade alusel. Need sotsiaalsed turvavõrgud peaksid samuti aitama parandada vaesuses elavate inimeste juurdepääsu tervishoiule ja tervislikule toidule. Liikmesriigid peaksid püüdma suurendada oma sotsiaalkaitsesüsteemide üldist tulemuslikkust ja tõhusust, sealhulgas toetades juurdepääsu tööturule, et vältida inimeste sattumist vaesusesse või vajadust tugineda pikemas perspektiivis miinimumsissetulekule.

(20)

Kuigi kõigis liikmesriikides on sotsiaalsed turvavõrgud olemas, on edusammud nende kättesaadavaks ja piisavaks muutmisel olnud ebaühtlased. Sotsiaalsete turvavõrkude ülesehitus on liikmesriigiti erinev, kuna see kajastab liikmesriikide eri traditsioone ja sotsiaalkaitsesüsteemide üldist ülesehitust ning rahaliste ja mitterahaliste hüvitiste koostoimet. Ülaltoodud punktidele vaatamata seisavad liikmesriigid silmitsi ühesuguste probleemidega. Kuigi on toimunud mõningane lähenemine, ei ole seni vastu võetud reformid alati olnud piisavad või nende rakendamine on olnud aeglane, nagu näitavad Euroopa poolaasta protsessi käigus esitatud asjakohased pikaajalised riigipõhised soovitused. Taaste- ja vastupidavusrahastu riiklike kavadega nähakse ette asjaomaste liikmesriikide reformide ja investeeringute toetamine, et parandada nende sotsiaalkaitsesüsteemide tulemuslikkust, ülesehitust ja vastupanuvõimet, sealhulgas parandades miinimumsissetuleku ülesehitust ning tagades selle piisavuse ja katvuse osas ülespoole suunatud lähenemise. Mitmed investeeringud keskenduvad ka energiaostuvõimetuse vähendamisele ja haavatavate leibkondade jaoks esmatähtsatele teenustele juurdepääsu parandamisele.

(21)

Sissetulekutoetust peetakse piisavaks, kui see tagab inimväärse elu kõigis eluetappides. Üldise sissetulekutoetuse piisavuse tagamiseks on vaja usaldusväärset ja läbipaistvat metoodikat sissetulekutoetuse kehtestamiseks, korrapäraste ajavahemike järel läbivaatamiseks ning vajaduse korral iga-aastaseks kohandamiseks, võttes arvesse asjakohaseid näitajaid ja kodumajapidamiste erivajadusi. Piisavuse hindamisel võivad abiks olla võrdlusväärtused, näiteks riiklik suhtelise vaesuse piir või metoodika, mis põhineb riiklikult määratletud kaupade ja teenuste korvil, mis kajastab elukallidust ja piisavate vahenditeta isikute vajadusi konkreetses liikmesriigis või piirkonnas. Piisavust saab võrrelda ka töise tuluga, näiteks madalapalgalise või miinimumpalgaga töötaja sissetulekuga, võttes arvesse suhtelise vaesuse piiri ning vajadust tagada isikutele, kellel puuduvad piisavad vahendid, elukalliduse kompenseerimine ja nende vajaduste täitmine. Kuigi on ilmne, et töine tulu (miinimumpalga tasemel) peaks olema suurem kui hüvitistest saadav tulu, ei ole tõendeid selle kohta, et miinimumsissetuleku toetust saavate inimeste puhul avaldaks see töö leidmise tõenäosusele üldiselt märkimisväärset negatiivset mõju. Võttes arvesse riikidevahelisi erinevusi piisavuses, peaksid liikmesriigid saavutama üldise sissetulekutoetuse piisava taseme järk-järgult. Miinimumsissetuleku taseme kindlaksmääramisel ja kohandamisel peaksid liikmesriigid arvesse võtma inflatsiooni (eriti toidu ja energia puhul), elukalliduse tõusu ja palkade arengut.

(22)

Miinimumsissetulekuga seotud toetuskõlblikkuskriteeriumid võivad takistada teatavate rühmade juurdepääsu sellele. Põhimõtteliselt on lapsed hõlmatud leibkonna osana. Üle 18-aastastele taotlejatele kehtestatud vanusepiir võib siiski piirata noorte täiskasvanute juurdepääsu. Seadusliku riigis elamise miinimumkestusega seotud piirangud võivad piirata mittekodanike juurdepääsu, kuna alalise elukoha puudumise tõttu on kodututel või mahajäänud piirkondades (nt roma asulates) elavatel inimestel raske taotleda miinimumsissetulekut. Kuigi toetuskõlblikkuse kindlakstegemine majandusliku olukorra alusel on miinimumsissetuleku asjakohase suunamise oluline element, võib ebapiisav kaetus tekkida ka siis, kui majandusliku olukorra kindlakstegemise ajal kehtestatakse madal sissetuleku ja varade maksimaalse koguväärtuse künnis, millega jäetakse mõned leibkonnad välja, isegi kui nad on vaesed. Mittediskrimineerivate kriteeriumide kasutuselevõtt miinimumsissetuleku puhul ei mõjuta võrdse kohtlemise erandeid, mis on liidu õiguses sätestatud või selle alusel lubatud, näiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/38/EÜ (11).

(23)

Tuleks kõrvaldada lüngad miinimumsissetuleku katvuses ning tagada katvuse järjepidevus eri eluetappidel, kehtestades läbipaistvad ja mittediskrimineerivad toetuskõlblikkuse kriteeriumid. Vanus, alalise elukoha olemasolu või ebaproportsionaalselt pika seadusliku riigis elamise nõue ei tohiks takistada juurdepääsu miinimumsissetulekule. Majandusliku olukorra kindlakstegemisel võetakse tavaliselt arvesse mitmesuguseid sissetulekuliike (näiteks töine tulu või juba määratud toetused) ning teatavaid varasid (näiteks kinnis- ja vallasvara). Toetuskõlblikkuse kindlakstegemise künnised ning toetuskõlblikkuse kindlakstegemisel arvestusest väljajäetavad tulu- ja varaliigid peaksid kajastama asjaomase liikmesriigi eri tüüpi ja suurusega leibkondade väärikat elu. Madalat töist tulu (nt ühekordne või ebaregulaarne sissetulek) tuleks majandusliku olukorra kindlakstegemisel käsitleda proportsionaalselt viisil, mis ei kahjusta töövõimeliste inimeste jaoks seatavaid stiimuleid ega välista taotlejate võimalust saada (võimalik, et väiksemaid) hüvitisi. Juurdepääs miinimumsissetulekule tuleb tagada kiiresti ja ilma põhjendamatu viivituseta ning see õigus peaks olema piiramatu, tingimusel et taotlejad vastavad jätkuvalt toetuskõlblikkust hõlmavatele ja spetsiaalsetele tingimuslikkuse kriteeriumidele, mis vaadatakse korrapäraselt läbi. Juhul, kui on vaja kindlaks teha kõik asjaolud, saab kavandatava, taotluse esitamisest algava ja selle menetlemiseks ettenähtud 30päevase tähtaja aegumise katkestada, tingimusel et isikud, kellel puuduvad piisavad vahendid, saavad võimaluse korral asjakohast esialgset toetust.

(24)

Majanduslanguse ja eri kriisiolukordade ajal võib miinimumsissetuleku ülesehituse paindlikkus, sealhulgas ajutiselt lihtsustatud juurdepääs sellele, millega lihtsustatakse toetuskõlblikkuskriteeriume või pikendatakse hüvitise kestust, mängida olulist rolli negatiivsete sotsiaalsete tagajärgede leevendamisel ja sellel võib olla majandust stabiliseeriv roll. Eelarve konsolideerimise meetmeid, mille tulemuseks on pigem kaitsetaseme vähendamine kui kavade tõhususe parandamine, tuleks kasutada üksnes viimase abinõuna ning nendega peaks kaasnema jaotusliku mõju hindamine, et leevendada kahjulikku mõju kõige ebasoodsamas olukorras olevatele inimestele; kaitsetase peaks jääma igal juhul samaks.

(25)

Ebaproportsionaalne halduskoormus, vähene teadlikkus ning häbimärgistamise või diskrimineerimise hirm võivad viia selleni, et miinimumsissetuleku saamise tingimustele vastavad isikud ei taotle sellele juurdepääsu. Kavade killustatuse vältimine, taotlusmenetluste üldise kättesaadavuse ja lihtsuse tagamine ning võimalikele taotlejatele haldustoe pakkumine võib suurendada miinimumsissetuleku taotlemist. Vaja on täiendavaid meetmeid, et hõlbustada miinimumsissetuleku taotlemist üksikvanemaga leibkondades, mille perepeaks on peamiselt naised. Lisaks tuleks andmekaitsenorme järgides teavitustegevuses keskenduda eelkõige sotsiaalselt ebasoodsas olukorras olevatele piirkondadele ja kõige tõrjutumatele leibkondadele, sealhulgas romadele. Digivahendite vähene kättesaadavus või oskuste puudumine nende kasutamiseks võib samuti takistada tegelikku juurdepääsu, sealhulgas puuetega inimeste puhul. Asjaomaste andmete korrapärane jälgimine ja analüüs võib aidata mõista taotlemata jätmise põhjuseid ja parandada poliitikameetmeid.

(26)

Kuigi majandusliku olukorra kindlakstegemine toimub leibkonna tasandil, ei võeta selles sageli arvesse üksikisikute positsiooni leibkonnas, perekonna sissetulekute võimalikku ebavõrdset jaotumist ja soovi iseseisvuse järele. See puudutab eriti naisi, sest neil on suurema tõenäosusega väiksem sissetulek, madalam palk ja suuremad hoolduskohustused. Ilma majandusliku olukorra kindlakstegemise tavasid ja leibkonna saadavate hüvitiste üldist taset tingimata muutmata võivad sellised liikmesriigi õiguse ja tavadega kooskõlas rakendatavad lahendused, mis hõlbustavad seda, et iga leibkonna üksikliige saaks temale kuuluva sissetulekutoetuse osa kätte, aidata kaasa soolisele võrdõiguslikkusele ning naiste, noorte ja puuetega inimeste majanduslikule sõltumatusele ja sissetulekukindlusele.

(27)

Kõigile juurdepääsetavate kaasavate tööturgude tugevdamine on oluline, et leevendada pikaajalist sõltuvust sissetulekutoetusest. Aktiveerimisnõuded ja aktiivne tööturupoliitika võivad soodustada intensiivsemat töö otsimist ja tööpakkumiste vastuvõtmist, kui need hõlmavad selliseid tugiteenuseid nagu nõustamine, juhendamine ja tööotsingu toetamine ning töö- ja eraelu tasakaalu tagamise meetmed. Kooskõlas nõukogu 30. oktoobri 2020. aasta soovitusega, mis käsitleb algatust „Töösild – noorte tööhõive tugevdamine“ (12) tuleks erilist tähelepanu pöörata vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus olevatele noortele täiskasvanutele, kes ei tööta, ei õpi ega osale koolitusel, suunates nad võimalikult lühikese aja jooksul tagasi haridusse, koolitusse või tööturule, samas kui sissetulekutoetuse saamine peaks olema seotud eriti tugevate aktiveerimismeetmetega. Kooskõlas komisjoni puuetega inimeste õiguste strateegiaga 2021-2030 (13) tuleks erilist tähelepanu pöörata ka puuetega inimeste vajadustele. Oskuste täiendamise ja ümberõppe võimalused, konkreetsetele vajadustele vastav individuaalne toetus ja juhendamine, kvaliteetsete töökohtade tagamine, töökoha säilitamise edendamine ja edutamise võimaldamine võivad toetada tööle asumist kõigis vanuserühmades. Maksu- ja hüvitissüsteemidest tulenevate stiimulite ja pärssivate tegurite korrapärane läbivaatamine, sissetulekutoetuse järkjärguline kaotamine tööle asumisel või võimalus kombineerida seda sissetulekuga võivad suurendada leibkonna kasutada olevat sissetulekut, aidates seeläbi muuta töötamise tasuvaks, vähendades palgavaesust ja stimuleerides ametlikku tööhõivet. Samal ajal tuleb madalapalgaliste toetused hoolikalt kavandada, et vältida madala palga lõksu.

(28)

Tööhõive sotsiaalmajanduses võib toetada tööhõivet tööturu teistes sektorites. Töölemineku hõlbustamist tuleks toetada spetsiaalsete meetmete pakkumisega tööandjatele, millega kaasnevad vajaduse korral sihipärased rahalised stiimulid.

(29)

Tugevate sotsiaalsete turvavõrkude loomiseks on vaja ka sotsiaalse kaasamise teenuseid, näiteks sotsiaaltööd, nõustamist, juhendamist, nõustamist, psühholoogilist tuge ja mitmesuguseid rehabilitatsioonikavasid ning meetmeid, mis hõlbustavad juurdepääsu muudele tugiteenustele ja esmatähtsatele teenustele. Samuti tuleks jätkata jõupingutusi teenuste kvaliteedi parandamiseks kooskõlas Euroopa vabatahtliku sotsiaalteenuste kvaliteediraamistikuga, mida on arendanud sotsiaalkaitse komitee, (14) ning tagada esmatähtsatele teenustele juurdepääsu järjepidevus. Samuti tuleks tugevdada meetmeid, mille eesmärk on kõrvaldada rahalised ja mitterahalised tõkked, mis takistavad võrdset ja üldist juurdepääsu teenustele.

(30)

Individualiseeritum toetus, mille eesmärk on tuvastada ja käsitleda piisavate vahenditeta isikute ja nende leibkondade keerukaid vajadusi, võib märkimisväärselt kaasa aidata nende edukale sotsiaalsele ja majanduslikule integratsioonile. Vajaduste hindamine on eelduseks kohandatud kaasamiskava koostamisel, mis hõlmab isikuid, kellel ei ole (individuaalselt või ühiselt) leibkonnas piisavalt vahendeid, ning milles määratakse kindlaks vajaliku toetuse liik ja kokkulepitud eesmärgid. Toetus peaks hõlmama sobivalt järjestatud sotsiaalse kaasamise meetmeid või aktiivseid tööturupoliitika meetmeid, mis sõltuvad inimese konkreetsest olukorrast ja töövalmidusest, tagades samal ajal tasakaalu positiivsete stiimulite ja aktiveerimisnõuete vahel. Seda eesmärki võivad täita ka tööturule integreerimise lepingud, mis on sõlmitud vastavalt nõukogu 15. veebruari 2016. aasta soovitusele, mis käsitleb pikaajaliste töötute integreerimist tööturule, (15) ja vajaduse korral võib neid vastavalt kohandada.

(31)

Tõhusatel juhtimismehhanismidel on oluline roll tugevate sotsiaalsete turvavõrkude loomisel. Hüvede ja teenuste osutamise haldamisel tuleks ära kasutada digipöörde pakutavaid vahendeid, vältides samal ajal digilõhest tulenevat tõrjutust. Tuleks teha jõupingutusi, et tagada olemasolevate kavade ja hüvitiste tihe koordineerimine ja ühtlustamine ning nende kooskõlastamine muude poliitikavaldkondadega. Erilist tähelepanu tuleb pöörata kõigi asjaomaste institutsioonide tegevussuutlikkuse suurendamisele. Andmevahetus ja tihedam koostöö eri valitsemistasandite ja teenuste vahel, sealhulgas ametlike kokkulepete või ühtsete kontaktpunktide kaudu, hõlbustab paremini integreeritud toetust. Poliitika mõju usaldusväärne järelevalve ja korrapärane hindamine, millesse on kaasatud kõik sidusrühmad, võib aidata kaasa suuremale tõhususele, teadlikule poliitikakujundamisele ja riiklike süsteemide suuremale läbipaistvusele.

(32)

Kodanikuühiskonna organisatsioonid mängivad vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemisel tihti olulist täiendavat rolli. Nende vastavasisuline tegevus võib ametiasutusi kaasamis- ja aktiveerimispoliitika kujundamisel ja rakendamisel toetada. Osutades kõige haavatavamatele nii materiaalset kui ka psühhosotsiaalset tuge ja juhendades töövõimelisi inimesi tööhõive juurde, annavad kodanikuühiskonna organisatsioonid oma panuse inimväärikuse taastamisse ja sotsiaalse kaasamise toetamisse.

(33)

Vastastikune õppimine ja parimate tavade vahetamine liidu tasandil koos analüütilise tööga olemasoleva liidu miinimumsissetuleku võrdlusanalüüsi raamistiku edasiarendamiseks, sealhulgas asjakohaste näitajate kättesaadavuse ja võrreldavuse ning andmete korrektsuse parandamise kaudu, peaks toetama liikmesriike riiklike reformide kavandamisel ja rakendamisel.

(34)

Käesoleva soovituse rakendamise toetamiseks on olemas liidu vahendid. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2021/1057 (16) loodud Euroopa Sotsiaalfond+ raames peaks iga liikmesriik eraldama vähemalt 25 % Euroopa Sotsiaalfond+ vahenditest sotsiaalse tõrjutuse vähendamiseks. Euroopa Regionaalarengu Fond ja InvestEU võimaldavad ka toetada investeeringuid sotsiaalsesse tugitaristusse, nagu sotsiaaleluasemed ning alusharidus- ja lapsehoiuasutused, ning varustusse ja kvaliteetsetele teenustele juurdepääsu parandamisse. Tehnilise toe instrumendist ning taaste- ja vastupidavusrahastust juba toetatakse liikmesriike miinimumsissetuleku valdkonna struktuurireformide kavandamisel ja rakendamisel.

(35)

Riigi rahanduse üldine jätkusuutlikkus ja miinimumsissetuleku piisav rahastamine on nende vastupanuvõime, tõhususe ja tulemuslikkuse seisukohast väga olulised. Käesoleva soovituse rakendamine ei tohiks oluliselt mõjutada liikmesriikide sotsiaalkaitsesüsteemide finantstasakaalu.

(36)

Jaotusliku mõju hinnang on kasulik vahend, et hinnata eelarvemeetmete ning muude reformide ja investeeringute mõju erinevatele sissetulekurühmadele, sealhulgas kõige ebasoodsamas olukorras olevatele isikutele. Seega võib jaotusliku mõju hinnang aidata kaasa maksu- ja hüvitissüsteemide reformide tõhusamale ja tulemuslikumale kavandamisele, tagades, et kedagi ei jäeta kõrvale. Komisjoni 28. septembri 2022. aasta teatises „Liikmesriikide poliitikameetmete jaotusliku mõju parem hindamine“ (17) antakse liikmesriikidele suuniseid selle kohta, kuidas jaotusliku mõju hinnang kõige paremini oma poliitikakujundamise protsessidesse integreerida.

(37)

Käesoleva soovituse rakendamist ei saa kasutada kehtivate siseriiklike õigusaktides või soovituses 92/441/EMÜ ette nähtud kaitsetaseme alandamiseks. Liikmesriike kutsutakse üles kehtestama või säilitama käesolevas dokumendis soovitatud sätetest soodsamaid sätteid.

(38)

Käesolev soovitus ei mõjuta liikmesriikide pädevust oma sotsiaalkaitsesüsteemide kindlaksmääramisel ja korraldamisel,

1)

2)

3)

4)

5)

6)

7)

8)

9)

10)

11)

12)

13)

14)

15)

16)

17)