19.5.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 132/15

(1)

Otsusega 2011/289/EL (2) otsustas nõukogu jätkata Rumeeniale vastastikuse abi andmist.

(2)

Tundub, et praeguses olukorras, kus kapitali sissevool on vähenenud ning välised ja eelarvega seotud tasakaalunihked on jätkuvalt suured, on asjakohane anda Rumeeniale keskmise tähtajaga ennetavat finantsabi liikmesriikide maksebilansi toetamise süsteemi alusel. Kuna praegustes turutingimustes ei ole Rumeenial kavas taotleda ühegi osamakse väljamaksmist, aitaks ennetav finantsabi jätkata eelarve- ja maksebilansi puudujäägi nõuetekohast kohandamist ning suurendada valitsuse majandusprogrammi usaldusväärsust; sealhulgas jätkuvalt kohandada eelarvet ja konsolideerida finantsturureformi ning pöörata suuremat tähelepanu toote- ja tööturureformidele ning liidu struktuurifondide aktiivsemale kasutamisele. Kõnealused meetmed peaksid tugevdama Rumeenia majanduskasvu potentsiaali, toetama rahapoliitika- ja finantsstabiilsust, suurendama usaldust Rumeenia omavääringu (Rumeenia leu) suhtes ning vähendama ettevõtjate ja majapidamiste finantsolukorra halvenemise tõenäosust.

(3)

Kui valitsuse majandusprogrammi praeguse alusstsenaariumiga seotud riskid realiseeruvad, ei oleks Rumeenia võimeline oma välisrahastamisvajadusi kättesaadavatest rahastamisvahenditest katma, suurel määral seetõttu, et otseste välisinvesteeringute sissevool on vähenenud ning et eelkõige pangad annavad lõppeva tähtajaga laenude tagasimaksmiseks vähem laene. Sellise stressistsenaariumi korral tuleks ülejäänud rahastamisvajadused katta liidu ennetava finantsabi programmi käivitamisega. Stressistsenaarium on välja töötatud tihedas koostöös Rahvusvahelise Valuutafondiga ning sellest lähtub rahvusvahelisest finantsabist kaetav ligikaudu 5 miljardi euro suurune täiendav rahastamisvajadus.

(4)

On asjakohane anda Rumeeniale kuni 1,4 miljardit eurot liidu ennetavat abi kooskõlas liidu keskmise tähtajaga finantsabi süsteemiga, mis on määrusega (EÜ) nr 332/2002 loodud liikmesriikide maksebilansi toetamiseks. Kõnealust abi tuleks anda koos Rahvusvahelise Valuutafondi poolt 25. märtsil 2011 heakskiidetud reservkrediidi lepingu alusel antava 3,09 miljardi SDRi suuruse (ligikaudu 3,6 miljardi euro) abiga. Maailmapank täidab oma arenguabi laenuprogrammi (DPL3) raames varem võetud kohustust ning jätkab 400 miljoni euro suuruse toetuse maksmist, lisaks näeb ta ette 750 miljoni euro suuruse tulemustepõhise rahastamise sotsiaalabi ja tervishoiu reformimiseks.

(5)

Abi peaks haldama komisjon, kes lepib pärast majandus- ja rahanduskomiteega konsulteerimist Rumeenia ametiasutustega kokku ennetava finantsabiga seotud konkreetsed majanduspoliitilised tingimused. Kõnealused tingimused tuleks sätestada vastastikuse mõistmise memorandumis.

(6)

Kuna finantsabi on ennetavat laadi, taotleb Rumeenia liidu laenu osamaksete väljamaksmist üksnes juhul, kui tal tekib probleeme seoses maksebilansiga või kapitali liikumisega. Juhul kui Rumeenia esitab komisjonile rahastamistaotluse, otsustab komisjon pärast konsulteerimist majandus- ja rahanduskomiteega, kas programm käivitatakse ning milline on iga osamakse summa ja väljamaksmise ajakava. Võimalike väljamaksetega seotud üksikasjalikud finantstingimused sätestatakse laenu raamlepingus.

(7)

Ennetavat finantsabi tuleks anda selleks, et toetada valitsuse majanduspoliitilise programmi edukat rakendamist ja seeläbi aidata tagada Rumeenia maksebilansi jätkusuutlikkust,

a)

eelarvete vastuvõtmine ja meetmete rakendamine kooskõlas selliste eelarveaastateks 2011–2013 kehtestatud selgete eelarve-eesmärkidega, mis toetavad eelarve konsolideerimise jätkamist, et stabiliseerida valitsemissektori võla suhe SKPsse ning kõrvaldada ülemäärane eelarvepuudujääk vastavalt ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse raames nõukogu poolt esitatud soovitustele;

b)

võrdlustasemete järkjärguline karmistamine, et vähendada nii keskvalitsuse kui ka kohalike omavalitsuste maksuvõlga;

c)

tõhusama aruandlussüsteemi kasutuselevõtt sellistes riigi omanduses olevates ettevõtetes, mis Euroopa arvepidamissüsteemi määratluse kohaselt juba kuuluvad valitsemissektorisse, ning ka sellistes ettevõtetes, mille Eurostat liigitab tõenäoliselt ümber valitsemissektorisse 2011. ja 2012. aastal, et valitsus saaks pidevalt hinnata tõenäolist mõju valitsemissektori eelarve puudujäägile ning nimetatud ettevõtete maksuvõlgade, toetuste, vahendite ümberpaigutamise ja kahjumiga seotud arengut;

d)

avaliku sektori palgakulude pidev järelevalve, et palgakulud püsiksid keskpika perioodi eelarvestrateegias sätestatud ülemmäärade piires;

e)

tervishoiuteenustele vajadusepõhise omaosaluse süsteemi kehtestamine ning piisava kontrolli- ja järelevalvesüsteemi kasutuselevõtt, et vältida tervishoiusüsteemi maksuvõlgade kuhjumist;

f)

meetmete rakendamine avaliku sektori investeerimiseelarve haldamise parandamiseks 2012.–2014. aasta eelarvestrateegia kohaselt ja nii, et rõhku pannakse üleminekule täielikult riigi rahastatavatelt investeeringutelt liidu kaasrahastatavatele investeeringutele;

g)

mitmeaastase võlahaldusstrateegia läbivaatamine, ajakohastamine ja avaldamine kord aastas;

h)

meetmete rakendamine palgakujundussüsteemi otstarbekohastamiseks, et palkade kujunemine kajastaks paremini tootlikkust, ning reformid, millega suurendatakse töölepingute ja tööaja korralduse paindlikkust vastavalt turvalist paindlikkust käsitlevale terviklikule lähenemisviisile;

i)

selliste meetmete vastuvõtmine, millega parandatakse energia- ja transpordituru toimimist vajaduse korral kooskõlas liidu õigusaktidega;

j)

selliste meetmete rakendamine, millega lihtsustatakse teenustevaldkonna ettevõtluskeskkonda kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiiviga 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (3);

k)

meetmed krediidiasutuste usaldatavusnormatiivide raamistiku täiendavaks tugevdamiseks ning 2012. aastal toimuva rahvusvaheliste finantsaruandlusstandardite kasutuselevõtu ettevalmistamiseks;

l)

õigusaktide muudatused kindlustusseltside likvideerimist käsitleva seaduse, maksejõuetust käsitleva üldseaduse ning kindlustustegevust ja -järelevalvet käsitleva seaduse vahelise kooskõla tagamiseks;

m)

liidu struktuurifondide ja ühtekuuluvusfondi aktiivsem kasutamine ning konkreetsed eesmärgid selle kohta, milline peaks olema kõnealuste fondide vahenditest tehtud tõendatud kulutuste kumulatiivne koondtase.