Choose the experimental features you want to try

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 32010D0048

    Nõukogu otsus, 26. november 2009 , Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni puuetega inimeste õiguste konventsiooni sõlmimise kohta Euroopa Ühenduse nimel

    ELT L 23, 27.1.2010, p. 35–36 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

    Dokument on avaldatud eriväljaandes (HR)

    Legal status of the document In force

    ELI: http://data.europa.eu/eli/dec/2010/48(1)/oj

    Related international agreement

    27.1.2010   

    ET

    Euroopa Liidu Teataja

    L 23/35


    NÕUKOGU OTSUS,

    26. november 2009,

    Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni puuetega inimeste õiguste konventsiooni sõlmimise kohta Euroopa Ühenduse nimel

    (2010/48/EÜ)

    EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

    võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikleid 13 ja 95 koostoimes artikli 300 lõike 2 esimese lõigu teise lausega ja artikli 300 lõike 3 esimese lõiguga,

    võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

    võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust (1)

    ning arvestades järgmist:

    (1)

    Nõukogu volitas 2004. aasta mais komisjoni pidama Euroopa Ühenduse nimel läbirääkimisi Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni puuetega inimeste õiguste ja väärikuse kaitse ning edendamise konventsiooni (edaspidi „ÜRO konventsioon”) üle.

    (2)

    ÜRO Peaassamblee võttis ÜRO konventsiooni vastu 13. detsembril 2006 ning see jõustus 3. mail 2008. aastal.

    (3)

    ÜRO konventsioonile kirjutati ühenduse nimel alla 30. märtsil 2007, eeldusel et see sõlmitakse hilisemal kuupäeval.

    (4)

    ÜRO konventsioon on puuetega inimeste õiguste edendamise ja kaitse oluline ja tõhus tugisammas Euroopa Liidus, mida peavad väga tähtsaks nii ühendus kui selle liikmesriigid.

    (5)

    Seetõttu tuleks ÜRO konventsioon ühenduse nimel niipea kui võimalik heaks kiita.

    (6)

    Heakskiitmisega peaks siiski kaasnema Euroopa Ühenduse esitatav reservatsioon ÜRO konventsiooni artikli 27 lõike 1 kohta teatamaks, et ühendus sõlmib ÜRO konventsiooni, ilma et see mõjutaks nõukogu direktiivi 2000/78/EÜ (2) artikli 3 lõikes 4 sätestatud ühenduse õigusel põhinevat liikmesriikide õigust mitte kohaldada relvajõudude puhul võrdse kohtlemise põhimõtet puude alusel.

    (7)

    ÜRO konventsiooniga hõlmatavad valdkonnad kuuluvad nii ühenduse kui ka liikmesriikide pädevusse. Seega peaksid ühendus ja liikmesriigid saama konventsiooni osalisteks, et täita koos ÜRO konventsioonis ette nähtud kohustusi ning kasutada kooskõlastatud viisil neile kõnealuse konventsiooniga antud õigusi jagatud pädevusega valdkondades.

    (8)

    Ametliku kinnituskirja hoiule andmisel peaks ühendus konventsiooni artikli 44 lõike 1 kohaselt hoiule andma ka deklaratsiooni, milles piiritletakse need konventsiooniga reguleeritavad küsimused, milles liikmesriigid on pädevuse talle üle andnud,

    ON TEINUD JÄRGMISE OTSUSE:

    Artikkel 1

    1.   ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon kiidetakse käesolevaga ühenduse nimel heaks, eeldusel et kohaldatakse konventsiooni artikli 27 lõiget 1 käsitlevat reservatsiooni.

    2.   ÜRO konventsiooni tekst on esitatud käesoleva otsuse I lisas.

    Reservatsiooni tekst on esitatud käesoleva otsuse III lisas.

    Artikkel 2

    1.   Nõukogu eesistujal on õigus määrata isik(ud), kes on volitatud Euroopa Ühenduse nimel andma hoiule ametliku kinnituskirja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile vastavalt ÜRO konventsiooni artiklitele 41 ja 43.

    2.   Ametlikku kinnituskirja hoiule andes annab/annavad määratud isik(ud) kooskõlas konventsiooni artikli 44 lõikega 1 hoiule ka käesoleva otsuse II lisas esitatud pädevusdeklaratsiooni ja käesoleva otsuse III lisas esitatud reservatsiooni.

    Artikkel 3

    Ühenduse pädevusse kuuluvates küsimustes ja ilma et see piiraks liikmesriikide pädevust on komisjonil keskne roll ÜRO konventsiooni rakendamisega seotud küsimustes vastavalt ÜRO konventsiooni artikli 33 lõikele 1. Enne ametliku kinnituskirja hoiuleandmist ühenduse nimel sätestatakse käitumisjuhendis keskse rolli täitja ülesannete asjakohased üksikasjad.

    Artikkel 4

    1.   Komisjon esindab ühendust ühenduse ainupädevusse kuuluvates küsimustes ÜRO konventsiooniga loodud organite istungitel, eelkõige artiklis 40 nimetatud osalisriikide konverentsil, ja tegutseb ühenduse nimel küsimustes, mis kuuluvad nende organite pädevusse.

    2.   Ühenduse ja liikmesriikide jagatud pädevusse kuuluvates küsimustes määravad komisjon ja liikmesriigid eelnevalt kindlaks asjakohase korra ühenduse seisukoha esindamiseks ÜRO konventsiooniga loodud organite istungitel. Selle esindamise üksikasjad sätestatakse käitumisjuhendis, milles lepitakse kokku enne ametliku kinnituskirja hoiuleandmist ühenduse nimel.

    3.   Lõigetes 1 ja 2 nimetatud istungitel teevad komisjon ja liikmesriigid vajaduse korral eelnevalt ühenduse asjaomaste institutsioonidega konsulteerides tihedat koostööd, eelkõige järelevalve, aruandluse ja hääletamiskorraga seotud küsimustes. Tiheda koostöö tagamise korda käsitletakse samuti lõikes 2 nimetatud käitumisjuhendis.

    Artikkel 5

    Käesolev otsus avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.

    Brüssel, 26. november 2009

    Nõukogu nimel

    eesistuja

    J. BJÖRKLUND


    (1)  27. aprilli 2009. aasta arvamus (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata).

    (2)  EÜT L 303, 2.12.2000, lk 16.


    I LISA

    PUUETEGA INIMESTE ÕIGUSTE KONVENTSIOON

    Preambul

    KÄESOLEVA KONVENTSIOONI OSALISRIIGID,

    a)

    meenutades Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjas väljakuulutatud põhimõtteid, mille kohaselt vabaduse õigluse ja üldise rahu aluseks on inimühiskonna kõigi liikmete väärikuse ja väärtuse ning võrdsete ja võõrandamatute õiguste tunnustamine;

    b)

    tunnistades, et Ühinenud Rahvaste Organisatsioon on inimõiguste ülddeklaratsioonis ja rahvusvahelistes inimõiguskonventsioonides välja kuulutanud ja kokku leppinud, et igaühel on õigus kõigile neis esitatud õigustele ja vabadustele ilma mis tahes vahetegemiseta;

    c)

    kinnitades kõikide inimõiguste ja põhivabaduste universaalsust, jagamatust, vastastikust sõltuvust ja seoseid ning nende tagamise vajalikkust puuetega inimestele ilma igasuguse diskrimineerimiseta;

    d)

    meenutades majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, rahvusvahelist konventsiooni rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastast konventsiooni, lapse õiguste konventsiooni ning konventsiooni võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete õiguste kaitse kohta;

    e)

    tunnistades, et puue on ajas muutuv mõiste ning et puue on vaegustega isikute ning suhtumuslike ja keskkondlike takistuste vastasmõju tagajärg, mis takistab nende isikute täielikku ja tõhusat osalemist ühiskonnaelus teistega võrdsetel alustel;

    f)

    tunnistades ülemaailmses tegevuskavas puuetega inimeste osas ja puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomise standardreeglites sisalduvate põhimõtete ja poliitikasuuniste tähtsust poliitikate, kavade, programmide ja meetmete edendamiseks, sõnastamiseks ja hindamiseks riiklikul, regionaalsel ja rahvusvahelisel tasandil, et luua puuetega inimestele veel rohkem võrdseid võimalusi;

    g)

    rõhutades, kuivõrd oluline on puudeprobleemide süvalaiendamise kajastamine asjaomaste säästva arengu strateegiate osana;

    h)

    tunnistades samuti, et isiku diskrimineerimine mis tahes puude alusel on inimese loomupärase väärikuse ja väärtuse põhimõtte rikkumine;

    i)

    tunnistades lisaks puudega inimeste mitmekesisust;

    j)

    tunnistades vajadust edendada ja kaitsta kõigi puuetega inimeste inimõigusi, sealhulgas erihoolitsust vajavate inimeste inimõigusi;

    k)

    olles mures, et vaatamata mitmetele sellealastele dokumentidele ja algatustele, kohtavad puuetega inimesed endiselt takistusi oma osalusele ühiskonnaelus võrdsete ühiskonnaliikmetena ning nende inimõigusi rikutakse kõigis maailma osades;

    l)

    tunnistades rahvusvahelise koostöö tähtsust puuetega inimeste elutingimuste parandamiseks kõigis riikides, eriti arenevates riikides;

    m)

    tunnistades väärtuslikku panust, mida puuetega inimesed praegu ja potentsiaalselt annavad oma kogukondade üldisesse heaolusse ja mitmekesisusse ning et puuetega inimeste inimõiguste ja põhivabaduste teostamise ning täieliku osaluse edendamine suurendab nende ühiskonda kuuluvuse tunnet ja toob kaasa olulisi edusamme ühiskonna inimlikus, sotsiaalses ja majanduslikus arengus ja vaesuse kõrvaldamises;

    n)

    tunnistades, milline tähtsus on puuetega inimeste jaoks nende isiklikul autonoomial ja iseseisvusel, kaasa arvatud vabadusel langetada ise oma valikuid;

    o)

    arvestades, et puuetega inimestel peab olema võimalus osaleda aktiivselt poliitikate ja programmide kohta otsuste tegemises, kaasa arvatud neid otseselt puudutavates küsimustes;

    p)

    olles mures puuetega inimeste ees seisvate raskete tingimuste pärast, kui nad peavad kokku puutuma mitmesuguste või diskrimineerimise raskete vormidega rassi, nahavärvi, soo, keele, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, rahvusliku, etnilise, piirkondliku või sotsiaalse päritolu, varandusliku seisu, sünnistaatuse, vanuse või muu asjaolu alusel;

    q)

    tunnistades, et puuetega naistel ja tüdrukutel on sageli suurem oht langeda kodus või väljaspool seda vägivalla, ülekohtu või kuritarvituse, hooletusse jätmise või hooletu kohtlemise, väärkohtlemise või ekspluateerimise ohvriks;

    r)

    tunnistades, et puuetega lastel peab olema võimalus teostada kõiki inimõigusi ja põhivabadusi võrdsetel alustel teiste lastega ning meenutades osalisriikide sellekohaseid kohustusi, mille nad on endale võtnud lapse õiguste konventsiooniga;

    s)

    rõhutades vajadust viia soolise võrdsuse põhimõte sisse kõigisse jõupingutustesse puuetega inimeste inimõiguste ja põhivabaduste teostamise edendamiseks;

    t)

    tuues esile tõiga, et suurem osa puuetega inimestest elab vaesuses, ning mõistes sellega seoses tungivat vajadust otsida lahendusi vaesuse negatiivse mõju vähendamiseks puuetega inimestele;

    u)

    pidades meeles, et Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjas sisalduvate eesmärkide ja põhimõtete austamisel tuginevad rahu ja julgeoleku tingimused, samuti kehtivate inimõigusdokumentide järgimine on möödapääsmatu, et tagada puuetega inimeste täielik kaitse, eriti relvakonfliktide ja võõrokupatsiooni korral;

    v)

    tunnistades, et puuetega inimestele kõigi inimõiguste ja põhivabaduste teostamise võimaldamiseks on tähtis tagada nende ligipääs füüsilisele, sotsiaalsele, majanduslikule ja kultuurilisele keskkonnale, tervishoiule ja haridusele ning teabele ja suhtlusvahenditele;

    w)

    saades aru, et isik, kellel on kohustusi teiste isikute ja oma kogukonna ees, peab püüdma edendada ja austada rahvusvahelises inimõiguste deklaratsioonis tunnustatud õigusi;

    x)

    olles veendunud selles, et perekond on ühiskonna loomulik ja põhiline rakuke ning tal on õigus ühiskonna ja riigi kaitsele ning et puuetega inimesed ja nende perekonnaliikmed peavad saama vajalikku kaitset ja abi, et võimaldada perekondadel kaasa aidata puuetega inimeste õiguste täielikule ja võrdsele teostamisele;

    y)

    olles veendunud selles, et puuetega inimeste õiguste ja väärikuse edendamise ja kaitse laiahaardeline ja terviklik rahvusvaheline konventsioon annab olulise panuse puuetega inimeste ühiskondlikult märksa ebasoodsama olukorra parandamisse ning edendab nende võrdsete võimalustega osalust kodanikuühiskonna, poliitika-, majandus-, sotsiaal- ja kultuurielu valdkondades nii arenevates kui ka arenenud riikides,

    ON KOKKU LEPPINUD JÄRGMISES:

    Artikkel 1

    Eesmärk

    Konventsiooni eesmärk on edendada, kaitsta ja tagada kõigi inimõiguste ja põhivabaduste täielikku ja võrdset teostamist kõigi puuetega inimeste poolt ning edendada lugupidamist nende loomupärase väärikuse suhtes.

    Puuetega inimeste mõiste hõlmab isikuid, kellel on pikaajaline füüsiline, vaimne, intellektuaalne või meeleline vaegus, mis võib koostoimel erinevate takistustega tõkestada nende täielikku ja tõhusat osalemist ühiskonnaelus teistega võrdsetel alustel.

    Artikkel 2

    Mõisted

    Konventsioonis kasutatakse järgmisi mõisteid:

    suhtlusvahend”– hõlmab keeli, visuaalset teksti, reljeefset punktkirja, kompimise teel tajutavaid suhtlusvahendeid, suurt kirja, juurdepääsetavat multimeediat, samuti kirjalikke, helilisi, lihtsas keeles, ette loetud, augmentatiivseid ja alternatiivseid suhtluse viise, vahendeid ja vorminguid, kaasa arvatud juurdepääsetavat info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat;

    keel”– hõlmab kõneldavaid ja viipekeeli, samuti muid mittekõneldavate keelte vorme;

    diskrimineerimine puude alusel”– puude alusel toimuv mis tahes vahetegemine, välistamine või piiramine, mille eesmärk või tagajärg on kõigi inimõiguste ja põhivabaduste teistega võrdsetel alustel tunnustamise, teostamise või kasutamise tõkestamine või tühistamine poliitika-, majandus-, sotsiaal-, kultuuri-, kodanikuühiskonna või mis tahes muus valdkonnas. See hõlmab kõiki diskrimineerimise vorme, kaasa arvatud põhjendatud ümberkorralduste tegemisest keeldumine;

    põhjendatud ümberkorraldused”– vajalikud ja asjakohased teisendused ja kohandused, mis ei ole ebaproportsionaalselt ega liigselt koormavad ning on konkreetsel juhul vajalikud, et tagada puuetega inimestele kõigi inimõiguste ja põhivabaduste teostamine või kasutamine teistega võrdsetel alustel;

    universaalne disain”– toodete, keskkonna, programmide ja teenuste disainimine sellisel viisil, mis muudab nad suurimal võimalikul määral kõigile inimestele kasutatavaks, ilma et oleks vaja teha kohandusi või kasutada eridisaini. Universaalne disain ei välista vajadusel abiseadmete valmistamist kindlatele puuetega inimeste rühmadele.

    Artikkel 3

    Üldpõhimõtted

    Konventsiooni põhimõtted on järgmised:

    a)

    austus inimeste loomupärase väärikuse, individuaalse autonoomia, kaasa arvatud vabadus ise oma valikuid langetada, ja iseseisvuse suhtes;

    b)

    mittediskrimineerimine;

    c)

    täielik ja tõhus osalemine ja kaasatus ühiskonnaelus;

    d)

    austus erinevuste suhtes ning puuetega inimeste tunnustamine inimeste mitmekesisuse ja inimkonna osana;

    e)

    võrdsed võimalused;

    f)

    juurdepääsetavus;

    g)

    meeste ja naiste võrdsus;

    h)

    austus puuetega laste arenevate võimete suhtes ning austus puuetega laste õiguse suhtes säilitada oma identiteet.

    Artikkel 4

    Üldkohustused

    1.   Osalisriigid kohustuvad tagama ja edendama kõigi puuetega inimeste kõigi inimõiguste ja põhivabaduste täielikku teostamist ilma mis tahes diskrimineerimiseta puude alusel. Selle eesmärgi saavutamiseks kohustuvad osalisriigid:

    a)

    rakendama kõiki asjakohaseid seadusandlikke, halduslikke ja muid abinõusid, et tagada käesolevas konventsioonis tunnustatud õiguste teostamine;

    b)

    rakendama kõiki asjakohaseid abinõusid, kaasa arvatud seadusandluses, et muuta või tühistada olemasolevad seadused, määrused, tavad ja praktikad, mis on puuetega inimeste suhtes diskrimineerivad;

    c)

    arvestama puuetega inimeste inimõiguste kaitse ja edendamisega poliitikas ja kõigis programmides;

    d)

    hoiduma mis tahes tegevusest või praktikast, mis ei ole kooskõlas käesoleva konventsiooniga, ning tagama, et ametivõimud ja riiklikud institutsioonid tegutseksid vastavalt käesolevale konventsioonile;

    e)

    rakendama kõiki asjakohaseid abinõusid, et kõrvaldada diskrimineerimine puude alusel kõigi isikute, organisatsioonide ja eraettevõtete tegevusest;

    f)

    algatama või edendama teadus- ja arendustööd, et välja töötada käesoleva konventsiooni artiklis 2 määratletud universaalse disaini põhimõtetele vastavaid kaupu, teenuseid, seadmeid ja rajatisi, mis vajaksid puuetega inimeste vajaduste rahuldamiseks võimalikult vähe kohandamist ja kulutusi, edendama nende kättesaadavust ja kasutamist ning edendama universaalse disaini põhimõtte lisamist standarditele ja suunistele;

    g)

    algatama või edendama teadus- ja arendustööd uute tehnoloogiate valdkonnas ning edendama nende tehnoloogiate kättesaadavust ja kasutamist, kaasa arvatud puuetega inimestele sobivad info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad, liikumise abivahendid, seadmed ja abistavad tehnoloogiad, eelistades kättesaadava hinnaga tehnoloogiaid;

    h)

    andma puuetega inimestele kättesaadavat teavet liikumise abivahendite, seadmete ja abistavate tehnoloogiate, sealhulgas uue tehnoloogia, samuti muude abivormide, tugiteenuste ja -rajatiste kohta;

    i)

    edendama puuetega inimestega töötavate spetsialistide ja töötajate väljaõpet konventsioonis tunnustatud õiguste valdkonnas, et parandada nende õigustega tagatud abi ja teenuste osutamist.

    2.   Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste osas kohustub iga osalisriik rakendama kõigi enda käsutuses olevate ressursside piires ja vajadusel rahvusvahelise koostöö raames abinõusid eesmärgiga saavutada järk-järgult nende õiguste täielik teostamine, kahjustamata sealjuures nende käesolevas konventsioonis sisalduvate kohustuste täitmist, mida tuleb rahvusvahelise õiguse järgi viivitamata täita.

    3.   Konventsiooni täitmiseks vajalike õigusaktide ja poliitika väljatöötamisel ja rakendamisel, samuti muudes puuetega inimestega seotud otsustusprotsessides kohustuvad osalisriigid pidama puuetega inimestega tihedaid konsultatsioone ning kaasama puuetega inimesed, sealhulgas ka puuetega lapsed, aktiivselt nendesse protsessidesse asjaomaste esindusorganisatsioonide kaudu.

    4.   Käesolev konventsioon ei mõjuta selliseid osalisriigi õiguses või osalisriigis kehtivas rahvusvahelises õiguses sisalduvaid sätteid, mis soodustavad puuetega inimeste õiguste teostamist rohkem kui käesolev konventsioon. Keelatud on piirata või kitsendada mis tahes inimõigusi ja põhivabadusi, mida käesoleva konventsiooni osalisriik on tunnustanud või mis seal õiguse, konventsioonide, eeskirjade või tavade alusel kehtivad, tuues ettekäändeks, et käesolev konventsioon selliseid õigusi või vabadusi ei tunnusta või tunnustab neid vähemal määral.

    5.   Käesoleva konventsiooni sätted laienevad liitriikide kõigile osadele ilma mis tahes kitsenduste või eranditeta.

    Artikkel 5

    Võrdsus ja mittediskrimineerimine

    1.   Osalisriigid tunnistavad, et kõik inimesed on seaduse ees võrdsed ning neil on ilma mingi diskrimineerimiseta õigus võrdsele seadusest tulenevale kaitsele ja soodustusele.

    2.   Osalisriigid keelustavad mis tahes diskrimineerimise puude alusel ning tagavad puuetega inimestele võrdse ja tõhusa õigusliku kaitse mis tahes alustel toimuva diskrimineerimise eest.

    3.   Võrdsuse edendamiseks ja diskrimineerimise kõrvaldamiseks astuvad osalisriigid kõiki asjakohaseid samme, et tagada põhjendatud ümberkorralduste tegemine.

    4.   Konventsiooni mõistes ei loeta diskrimineerimiseks eriabinõusid, mis on vajalikud, et kiirendada puuetega inimeste võrdsuse saavutamist või see tegelikult saavutada.

    Artikkel 6

    Puuetega naised

    1.   Osalisriigid tunnistavad, et puuetega naiste ja tüdrukute suhtes esineb mitmekordset diskrimineerimist ning rakendavad selles osas abinõusid, et tagada neile kõigi inimõiguste ja põhivabaduste täielik ja võrdne teostamine.

    2.   Osalisriigid rakendavad kõiki asjakohaseid abinõusid, et tagada naiste täielik areng, nende olukorra parandamine ja neile tegutsemisõiguste andmine, et tagada neile konventsioonis sätestatud inimõiguste ja põhivabaduste kasutamine ja teostamine.

    Artikkel 7

    Puuetega lapsed

    1.   Osalisriigid rakendavad kõiki vajalikke abinõusid, et tagada puuetega lastele kõigi inimõiguste ja põhivabaduste täielik teostamine teiste lastega võrdsetel alustel.

    2.   Kõigis puuetega lastega seotud tegevustes peavad esmaseks kaalutluseks olema lapse parimad huvid.

    3.   Osalisriigid tagavad, et puuetega lastel oleks õigus vabalt väljendada oma seisukohti kõigis neid puudutavates küsimustes ja nende seisukohtadele omistataks piisavalt kaalu vastavalt nende vanusele ja küpsusele teiste lastega võrdsetel alustel ning et nad saaksid selle õiguse teostamiseks oma puudele ja vanusele vastavat abi.

    Artikkel 8

    Teadlikkuse suurendamine

    1.   Osalisriigid kohustuvad rakendama koheseid, tõhusaid ja asjakohased abinõusid, et:

    a)

    suurendada kogu ühiskonnas, kaasa arvatud perekonna tasandil, teadlikkust puuetega inimeste küsimustes ning soodustada austust puuetega inimeste õiguste ja väärikuse suhtes;

    b)

    võidelda kõigil elualadel puuetega inimesi käsitlevate, sealhulgas sool ja vanusel põhinevate stereotüüpide, eelarvamuste ja kahjulike praktikate vastu;

    c)

    edendada teadlikkust puuetega inimeste võimetest ja panusest.

    2.   Selle eesmärgi saavutamiseks ette nähtud abinõude hulka kuulub:

    a)

    tõhusate teadlikkuse suurendamise kampaaniate algatamine ja käigus hoidmine, nii et need:

    i)

    kasvataks arusaamist puuetega inimeste õigustest;

    ii)

    edendaks puuetega inimestest positiivsema pildi ja suurema ühiskondliku teadlikkuse kujunemist;

    iii)

    edendaks puuetega inimeste oskuste, väärtuste ja võimete, samuti nende poolt töökohal ja tööturul antava panuse tunnustamist;

    b)

    puuetega inimeste suhtes lugupidava suhtumise soodustamine kõigil haridussüsteemi tasanditel, kaasa arvatud juba noores eas ka kõigis lastes;

    c)

    kõigi meediaorganite kannustamine, et nad kujutaksid puuetega inimesi viisil, mis vastab käesoleva konventsiooni eesmärgile;

    d)

    puuetega inimesi ja nende õigusi käsitlevate teadlikkust suurendavate koolitusprogrammide edendamine.

    Artikkel 9

    Juurdepääsetavus

    1.   Selleks et anda puuetega inimestele võimalus iseseisvaks eluks ja täielikuks osaluseks kõigis eluvaldkondades, rakendavad osalisriigid asjakohaseid abinõusid, millega puuetega inimestele tagatakse teistega võrdsetel alustel juurdepääs füüsilisele keskkonnale, transpordile, teabele ja suhtlusvahenditele, sealhulgas info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatele ja -süsteemidele, ning muudele avalikele rajatistele ja teenustele nii linna- kui ka maapiirkondades. Neid abinõusid, mille raames tehakse kindlaks ja kõrvaldatakse juurdepääsu raskendavad ja tõkestavad asjaolud, kohaldatakse muu hulgas järgmiste valdkondade suhtes:

    a)

    ehitised, teed, transport ja muud sise- ja välisrajatised, kaasa arvatud koolid, eluasemed, arstiabiasutused ja töökohad;

    b)

    teave, suhtlusvahendid ja muud teenused, kaasa arvatud elektroonilised ja hädaabiteenused.

    2.   Samuti rakendavad osalisriigid asjakohaseid abinõusid selleks, et:

    a)

    välja töötada ja kehtestada avalikele rajatistele ja teenustele juurdepääsu miinimumnõuded ja juhendid ning kontrollida nende täitmist;

    b)

    tagada, et avalikke rajatisi ja teenuseid pakkuvad eraõiguslikud isikud arvestaksid puuetega inimeste nendele juurdepääsu kõigi aspektidega;

    c)

    pakkuda huvirühmadele puuetega inimeste juurdepääsuprobleeme käsitlevat koolitust;

    d)

    panna ühiskondlikes hoonetes ja muudes rajatistes välja tähistused reljeefses punktkirjas ja muudes kergesti loetavates ja arusaadavates vormides;

    e)

    võimaldada abipersonali ja vahendajate, kaasa arvatud talutajate, ettelugejate ja kutseliste viipekeele tõlkide kasutamist, et soodustada juurdepääsu ühiskondlikele hoonetele ja muudele rajatistele;

    f)

    edendada muid asjakohaseid puuetega inimestele osutatava abi ja toe vorme, et tagada neile juurdepääs teabele;

    g)

    edendada puuetega inimeste juurdepääsu uutele info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatele ja -süsteemidele, kaasa arvatud Internetile;

    h)

    edendada juurdepääsetavate info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate ja -süsteemide varajast väljatöötamist, tootmist ja levitamist, et need muutuksid kättesaadavaks võimalikult väikeste kulutustega.

    Artikkel 10

    Õigus elule

    Osalisriigid kinnitavad veel kord, et igal inimesel on võõrandamatu õigus elule, ning rakendavad kõiki vajalikke abinõusid, et tagada selle õiguse teostamine puuetega inimeste jaoks teistega võrdsetel alustel.

    Artikkel 11

    Ohuolukorrad ja humanitaarsed eriolukorrad

    Osalisriigid rakendavad kooskõlas oma rahvusvahelisest õigusest, kaasa arvatud rahvusvahelisest humanitaarõigusest ja inimõigustest tulenevate kohustustega kõiki vajalikke abinõusid, et tagada puuetega inimeste kaitse ja ohutus ohuolukordades, kaasa arvatud relvakonfliktid, humanitaarsed eriolukorrad ja loodusõnnetused.

    Artikkel 12

    Võrdne tunnustamine seaduse ees

    1.   Osalisriigid kinnitavad veel kord, et puuetega inimestel on õigus olla kõikjal seaduse ees isikutena tunnustatud.

    2.   Osalisriigid tunnistavad, et puuetega inimestel on õigus- ja teovõime kõigis eluvaldkondades teistega võrdsetel alustel.

    3.   Osalisriigid rakendavad asjakohaseid abinõusid, et võimaldada puuetega inimestel kasutada oma õigus- ja teovõime teostamiseks vajalikku abi.

    4.   Osalisriigid tagavad, et kõik õigus- ja teovõime teostamisega seotud abinõud pakuvad asjakohast ja tõhusat kaitset kuritarvituse eest vastavalt rahvusvahelistele inimõigustele. Selline kaitse peab tagama, et õigus- ja teovõime teostamisega seotud abinõud austavad isiku õigusi, tahet ja eelistusi, ei sisalda huvide konflikti ega lubamatut mõjutamist, on proportsionaalsed ja vastavad isiku olukorrale, neid kohaldatakse ainult lühima võimaliku aja vältel ning need vaatab regulaarselt läbi pädev, sõltumatu ja erapooletu asutus või kohtuorgan. Kaitse peab olema proportsionaalne sellega, mil määral sellised abinõud mõjutavad isiku õigusi ja huve.

    5.   Kui käesoleva artikli sätetest ei tulene teisiti, rakendavad osalisriigid kõiki asjakohaseid ja tõhusaid abinõusid, et tagada puuetega inimestele võrdne õigus omada või pärida vara, korraldada ise oma rahaasju ning omada võrdset ligipääsu pangalaenudele, hüpoteekidele ja muudele rahakrediidi vormidele, ning tagavad, et puuetega inimestelt ei võetaks omavoliliselt nende vara.

    Artikkel 13

    Juurdepääs õigusemõistmisele

    1.   Osalisriigid tagavad puuetega inimestele teistega võrdsetel alustel juurdepääsu õigusemõistmisele, võimaldades ka menetluslikke või vanusele vastavaid ümberkorraldusi, et hõlbustada nende otsest ja kaudset osalemist muu hulgas ka tunnistajatena kõigis kohtumenetlustes, kaasa arvatud juurdluses ja muudes ettevalmistavates etappides.

    2.   Selleks et aidata tagada puuetega inimestele tõhusat juurdepääsu õigusemõistmisele, edendavad osalisriigid sellekohast väljaõpet, mida antakse õigusemõistmise alal töötavatele isikutele, kaasa arvatud politsei- ja vanglatöötajatele.

    Artikkel 14

    Vabadus ja isikupuutumatus

    1.   Osalisriigid tagavad puuetega inimestele teistega võrdsetel alustel:

    a)

    võimaluse kasutada oma õigust vabadusele ja isikupuutumatusele;

    b)

    tingimused, kus neilt ei võeta vabadust ebaseaduslikult või omavoliliselt, ning kus mis tahes kujul vabaduse võtmine vastab seadustele ning puude olemasolu ei ole ühelgi juhul vabaduse võtmise põhjuseks.

    2.   Osalisriigid tagavad, et kui puuetega inimestelt võetakse vabadus mis tahes menetluse abil, on neil teistega võrdsetel alustel õigus rahvusvahelistest inimõigustest tulenevatele tagatistele ning neid koheldakse kooskõlas käesoleva konventsiooni eesmärkide ja põhimõtetega, tehes muu hulgas ka põhjendatud ümberkorraldusi.

    Artikkel 15

    Kaitse piinamise ja julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise eest

    1.   Kellegi suhtes ei tohi rakendada piinamist ega julma, ebainimlikku või tema inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist. Eriti ei tohi kellegi peal ilma tema vabatahtliku nõusolekuta teha meditsiinilisi või teaduslikke katseid.

    2.   Osalisriigid rakendavad kõiki tõhusaid seadusandlikke, halduslikke, kohtulikke ja muid abinõusid, et teiste inimestega võrdsetel alustel vältida puuetega inimeste suhtes piinamise või julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise või karistamise rakendamist.

    Artikkel 16

    Kaitse ekspluateerimise, vägivalla ja väärkohtlemise eest

    1.   Osalisriigid rakendavad kõiki asjakohaseid seadusandlikke, halduslikke, sotsiaalseid, hariduslikke ja muid abinõusid, et kaitsta puuetega inimesi nii kodus kui ka väljaspool kodu kõigi ekspluateerimise, vägivalla ja väärkohtlemise vormide eest, kaasa arvatud sooga seotud aspektid.

    2.   Samuti rakendavad osalisriigid kõiki asjakohaseid abinõusid, et vältida kõiki ekspluateerimise, vägivalla ja väärkohtlemise vorme, tagades muu hulgas puuetega inimestele, nende perekondadele ja hooldajatele abi ja toe nende soo ja vanusega seotud küsimustes, levitades sealhulgas ka teavet ja teadmisi selle kohta, kuidas ekspluateerimise, vägivalla ja väärkohtlemise juhtumeid vältida, ära tunda ja nendest teatada. Osalisriigid tagavad, et kaitseteenused arvestavad isiku vanuse, soo ja puude eripäraga.

    3.   Selleks et vältida ekspluateerimise, vägivalla ja väärkohtlemise mis tahes vormide esinemist, tagavad osalisriigid, et kõiki puuetega inimeste teenindamiseks mõeldud rajatisi ja programme jälgivad tõhusalt sõltumatud asutused.

    4.   Osalisriigid rakendavad kõiki asjakohaseid abinõusid, et edendada mis tahes vormis ekspluateerimise, vägivalla või väärkohtlemise ohvriks langenud puuetega inimeste füüsilist, tunnetuslikku ja psühholoogilist tervenemist, taastumist ja sotsiaalset integratsiooni, osutades muu hulgas ka kaitseteenuseid. Selline tervenemine ja taasintegreerumine peab toimuma keskkonnas, mis toetab isiku tervist, heaolu, eneseaustust, väärikust ja iseseisvust ning arvestab sooliste ja ealiste vajadustega.

    5.   Osalisriigid kehtestavad tõhusad õigusaktid ja poliitika, kaasa arvatud naisi ja lapsi käsitlevad õigusaktid ja poliitika, mis tagavad puuetega inimeste suhtes toimunud ekspluateerimise, vägivalla või väärkohtlemise juhtumite kindlakstegemise, uurimise ja vajaduse korral kohtu alla andmise.

    Artikkel 17

    Isikupuutumatuse kaitse

    Puuetega inimestel on teistega võrdsetel alustel õigus kehalisele ja vaimsele puutumatusele.

    Artikkel 18

    Liikumise ja riikliku kuuluvuse vabadus

    1.   Osalisriigid tunnistavad puuetega inimeste õigust liikumisvabadusele, vabadusele valida elukohta ning omada kodakondsust teistega võrdsetel alustel, tagades puuetega inimestele muu hulgas:

    a)

    õiguse kodakondsust omandada ja muuta ning keelu kodakondsust omavoliliselt või puude alusel ära võtta;

    b)

    tingimused, kus neilt ei võeta puude alusel võimalust saada, omada ja kasutada oma kodakondsust või isikut tõendavaid dokumente või kasutada seonduvaid menetlusi, näiteks immigratsioonimenetlust, mis võib olla vajalik liikumisvabaduse õiguse teostamiseks;

    c)

    võimaluse lahkuda mis tahes riigist, kaasa arvatud nende enda riigist;

    d)

    tingimused, kus neilt ei võeta omavoliliselt või puude alusel õigust siseneda oma riiki.

    2.   Puudega lapsed registreeritakse vahetult pärast sündi ning neil on sünnihetkest alates õigus nimele ja kodakondsusele, samuti õigus suurimal võimalikul määral tunda oma vanemaid ja saada vanemlikku hoolitsust.

    Artikkel 19

    Iseseisev elu ja kogukonda kaasamine

    Konventsiooni osalisriigid tunnistavad kõigi puuetega inimeste võrdset õigust elada kogukonnas ning omada teistega võrdseid valikuid ning rakendavad tõhusaid ja asjakohaseid abinõusid, et võimaldada puuetega inimestel seda õigust teostada ning soodustada nende kaasamist kogukonda ja selles osalemist, tagades muu hulgas, et:

    a)

    puuetega inimestel on teistega võrdsetel alustel võimalus valida oma elukohta ning seda, kus ja kellega nad elavad, ning neil ei ole kohustust järgida teatud kindlat elukorraldust;

    b)

    puuetega inimestel on juurdepääs mitmetele kodustele, elukohajärgsetele ja muudele kogukonna tugiteenustele, kaasa arvatud elamise toetuseks vajalik kõrvalabi ning kogukonda kaasamine, et vältida isolatsiooni ja kogukonnast eraldamist;

    c)

    kõik elanikkonnale mõeldud ühiskondlikud teenused ja rajatised on võrdsetel alustel kättesaadavad ka puuetega inimestele ja arvestavad nende vajadustega.

    Artikkel 20

    Personaalsed liikumisvõimalused

    Osalisriigid rakendavad tõhusaid abinõusid, et tagada puuetega inimestele suurimat võimalikku iseseisvust andvad personaalsed liikumisvõimalused, sealhulgas:

    a)

    soodustades puuetega inimeste valitud viisil ja ajal ning neile kättesaadava hinnaga kasutatavaid personaalseid liikumisvõimalusi;

    b)

    soodustades kvaliteetsete liikumise abivahendite, seadmete, abitehnoloogiate, abipersonali ja vahendajate kättesaadavust puuetega inimestele, tehes nad muu hulgas kasutatavaks kättesaadava hinnaga;

    c)

    pakkudes puuetega inimestele ja nendega töötavatele spetsialistidele liikumisoskustega seotud väljaõpet;

    d)

    kannustades liikumise abivahendeid ja abitehnoloogiaid tootvaid üksusi arvestama puuetega inimeste liikuvuse kõigi aspektidega.

    Artikkel 21

    Sõna ja arvamusvabadus ning juurdepääs informatsioonile

    Osalisriigid rakendavad asjakohaseid abinõusid, et tagada puuetega inimestele võimalus teostada oma õigust sõna- ja arvamusvabadusele, sealhulgas vabadusele otsida, saada ja edastada teavet ja ideid teistega võrdsetel alustel ning kõigi nende poolt valitud suhtlusvahendite kaudu konventsiooni artikli 2 määratluse kohaselt, sealhulgas:

    a)

    avalikkusele mõeldud teabe edastamine puuetega inimestele juurdepääsetavas vormingus ja erinevate puuetega arvestavate tehnoloogiate abil õigeaegselt ja ilma lisakuludeta inimeste jaoks;

    b)

    viipekeele, reljeefse punktkirja, augmentatiivse ja alternatiivse suhtluse ning kõigi muude puuetega inimeste valitud suhtlusvahendite, -viiside ja -vormingute kasutamise lubamine ja soodustamine ametlikus suhtluses;

    c)

    avalikkusele teenuseid, kaasa arvatud Interneti vahendusel osutatavaid teenuseid pakkuvate eraõiguslike isikute õhutamine, et nad edastaksid teavet ja teenuseid puuetega inimestele kättesaadavas ja kasutatavas vormingus;

    d)

    massimeedia, kaasa arvatud interneti kaudu teavet andvate väljaannete kannustamine, et nad teeksid oma teenused puuetega inimestele kättesaadavaks;

    e)

    viipekeelte kasutamise tunnustamine ja edendamine.

    Artikkel 22

    Privaatsuse austamine

    1.   Keelatud on häirida puuetega inimeste privaatsust, perekonda, kodu, kirjavahetust või muud liiki suhtlust ning panna toime ebaseaduslikke ründeid nende au ja maine vastu, olenemata nende inimeste elukohast või elukorraldusest. Puuetega inimestel on õigus seaduse kaitsele selliste sekkumiste või rünnete eest.

    2.   Osalisriigid kaitsevad puuetega inimeste isiklike, tervise ja raviga seotud andmete privaatsust teiste inimestega samadel alustel.

    Artikkel 23

    Kodu ja perekonna austamine

    1.   Osalisriigid rakendavad tõhusaid ja asjakohaseid abinõusid, et likvideerida puuetega inimeste diskrimineerimine kõigis abielu, perekonna, lastekasvatamise ja suhetega seotud küsimustes teistega võrdsetel alustel, et tagada:

    a)

    kõigi abiellumisealiste puuetega inimeste õigus mõlema abielluva poole vabatahtlikul ja täielikul nõusolekul abielluda ja perekonda luua;

    b)

    puuetega inimeste õigus otsustada vabalt ja vastutustundlikult oma laste arvu ja sündimise aja üle ning saada oma vanusele sobivat teavet, samuti soojätkamise ja pereplaneerimisega seotud nõustamist, ning vajalikud vahendid, mis võimaldaks neil nimetatud õigusi teostada;

    c)

    puuetega inimestele, kaasa arvatud lastele, nende soojätkamisvõime säilimine teistega võrdsetel alustel.

    2.   Osalisriigid tagavad puuetega inimestele õigused ja kohustused seoses laste eestkoste, hoolduse, usaldusfunktsioonide, lapsendamise ja sarnaste toimingutega, kui need on riigi seadustes ette nähtud, kusjuures kõigil juhtudel arvestatakse esmajärjekorras lapse parimate huvidega. Osalisriigid osutavad puuetega inimestele asjakohast abi nende lastekasvatamiskohuste täitmisel.

    3.   Osalisriigid tagavad, et puuetega lastel on teistega võrdsed perekonnaeluga seotud õigused. Selleks et tagada nende õiguste teostamine ning vältida puuetega laste varjamist, neist loobumist, nende hooletussejätmist ja eraldamist, kohustuvad osalisriigid pakkuma puuetega lastele ja nende perekondadele varakult igakülgset teavet, teenuseid ja tuge.

    4.   Osalisriigid tagavad, et last ei lahutata tema tahte vastaselt oma vanematest, välja arvatud juhtudel, kui pädevad asutused teevad kooskõlas kehtiva õiguse ja korraga ning kohtuliku läbivaatamise võimalusega otsuse, et selline lahutamine on lapse parimates huvides. Ühelgi juhul ei tohi last tema vanematest lahutada lapse enda või ühe või mõlema vanema puude tõttu.

    5.   Kui tuumikperekond ei ole suuteline puuetega lapse eest hoolitsema, kohustuvad osalisriigid tegema kõik jõupingutused, et tagada lapsele alternatiivne hoolitsus laiendatud perekonnas, ning kui see ei õnnestu, siis kogukonna loodud perekondlikus keskkonnas.

    Artikkel 24

    Haridus

    1.   Osalisriigid tunnistavad puuetega inimeste õigust haridusele. Soovides võimaldada selle õiguse teostamist ilma diskrimineerimiseta ja võrdsete võimaluste alusel, tagavad osalisriigid kaasava haridussüsteemi selle kõigil astmetel ja elukestva õppe, mille eesmärgiks on:

    a)

    inimese potentsiaali, väärikuse ja enesest lugupidamise täielik väljaarendamine, austuse tugevdamine inimõiguste, põhiõiguste ja inimeste mitmekesisuse suhtes;

    b)

    puuetega inimeste isiksuse, annete ja loovuse, samuti nende vaimsete ja füüsiliste võimete väljaarendamine kogu nende potentsiaali ulatuses;

    c)

    puuetega inimestele võimaluse andmine vabas ühiskonnas tõhusalt osaleda.

    2.   Selle õiguse teostamisel tagavad osalisriigid, et:

    a)

    puuetega inimesi ei jäeta puude alusel üldharidussüsteemist välja ning puudega lapsi ei jäeta puude tõttu ilma tasuta kohustuslikust algharidusest või keskharidusest;

    b)

    puuetega inimestel on oma kogukonna teiste liikmetega võrdne juurdepääs kaasavale, kvaliteetsele ja tasuta algharidusele ning keskharidusele;

    c)

    tehakse põhjendatud ümberkorraldusi vastavalt konkreetse isiku vajadustele;

    d)

    puuetega inimesed saavad üldharidussüsteemis vajalikku tuge, mis aitab neil haridust omandada;

    e)

    kooskõlas täieliku kaasamise eesmärgiga on keskkondades tagatud toimivad individuaalsed toeabinõud, mis võimalikult suurel määral soodustavad akadeemilist ja sotsiaalset arengut.

    3.   Osalisriigid võimaldavad puuetega inimestel õppida eluks ja sotsiaalseks arenguks vajalikke oskusi, et soodustada nende täielikku ja võrdset osalust hariduses ja kogukonnas. Selle eesmärgi saavutamiseks rakendavad osalisriigid asjakohaseid abinõusid, kaasa arvatud:

    a)

    võimaluste loomine reljeefse punktkirja, alternatiivkirja, augmentatiivsete ja alternatiivsete suhtluslaadide, -vahendite ja -vormingute ning orienteerumis- ja liikumisoskuste õppimiseks ning vastastikuse toetuse ja mentorluse soodustamine;

    b)

    viipekeele õppimise soodustamine ning kurtide kogukonna keelelise identiteedi edendamine;

    c)

    tagamine, et pimedaid, kurte või pimedaid ja kurte isikuid ning eriti lapsi õpetatakse isikule kõige sobivamas keeles ning suhtluslaadide ja -vahendite abil, samuti keskkonnas, mis võimalikult suurel määral soodustab akadeemilist ja sotsiaalset arengut.

    4.   Selle õiguse teostamisele kaasa aitamiseks rakendavad osalisriigid asjakohaseid abinõusid viipekeelt ja/või reljeefset punktkirja valdavate õpetajate, sealhulgas puudega õpetajate töölevõtmiseks ning kõigil haridussüsteemi astmetel töötavate spetsialistide ja töötajate koolitamiseks. Selline koolituse peab suurendama teadlikkust puuetest ning arendama puuetega inimeste toetamiseks sobivate augmentatiivsete ja alternatiivsete suhtluslaadide, -vahendite ja -vormingute ning õppemeetodite ja -materjalide kasutamisoskust.

    5.   Osalisriigid tagavad puuetega inimestele ilma diskrimineerimiseta ja teistega võrdsetel alustel juurdepääsu üldisele kolmanda astme haridusele, kutseharidusele, täienduskoolitusele ja elukestvale õppele. Selle eesmärgi saavutamiseks tagavad osalisriigid puuetega inimestele põhjendatud ümberkorralduste tegemise.

    Artikkel 25

    Tervishoid

    Osalisriigid tunnistavad, et puuetega inimestel on õigus maksimaalselt heale tervisele ilma diskrimineerimiseta puude alusel. Osalisriigid rakendavad kõiki asjakohaseid abinõusid, et tagada puuetega inimestele juurdepääs sootundlikele tervishoiuteenustele, kaasa arvatud taastusravile. Eriti kohustuvad osalisriigid:

    a)

    tagama puuetega inimestele teiste isikutega võrdses ulatuses, võrdse kvaliteediga ja võrdsel tasemel tasuta või kättesaadava tasu eest tervishoiuteenuseid ja -programme, kaasa arvatud seksuaal- ja reproduktiivtervise ning rahvastikupõhiste rahvaterviseprogrammide valdkonnas;

    b)

    tagama spetsiaalselt puuetega inimestele nende puuete tõttu vajalike tervishoiuteenuste olemasolu, kaasa arvatud asjakohane varajane avastamine ja sekkumine, samuti teenused, mille eesmärk on tõkestada ja ennetada puuete süvenemist, sealhulgas ka laste ja eakate isikute hulgas;

    c)

    tagama nende tervishoiuteenuste olemasolu võimalikult lähedal inimeste elukohale, kaasa arvatud maapiirkondades;

    d)

    nõudma, et tervishoiutöötajad osutaksid puuetega inimestele samasuguse kvaliteediga abi nagu teistele isikutele, kaasa arvatud vaba ja teadva nõusoleku küsimine, korraldades muu hulgas koolitusi, et suurendada teadlikkust puuetega inimeste inimõigustest, väärikusest, autonoomiast ja vajadustest, ning kehtestada avaliku ja erasektori tervishoiule eetikanormid;

    e)

    keelustama puuetega inimeste diskrimineerimise tervisekindlustuse ja elukindlustuse andmisel, kui selline kindlustus on riiklikus õiguses lubatud, nii et sellist kindlustust antaks õiglasel ja põhjendatud viisil;

    f)

    vältima diskrimineerivat keeldumist tervishoiust või tervishoiuteenuste osutamisest, toidu või vedelike andmisest puude alusel.

    Artikkel 26

    Suutlikkuse loomine ja taastamine

    1.   Osalisriigid rakendavad tõhusaid ja asjakohaseid abinõusid, kaasa arvatud vastastikune toetus, et võimaldada puuetega inimestel saavutada ja säilitada maksimaalset iseseisvust, täielikku füüsilist, vaimset, sotsiaalset ja kutsealast suutlikkust ning täielikku kaasatust ja osalust kõigis eluvaldkondades. Selle eesmärgi saavutamiseks korraldavad, tugevdavad ja laiendavad osalisriigid igakülgseid suutlikkuse loomise ja taastamise teenuseid ja programme, eriti tervishoiu, tööhõive, hariduse ja sotsiaalteenuste valdkondades, nii et need teenused ja programmid:

    a)

    algavad võimalikult varakult ning põhinevad isiku vajaduste ja tugevuste multidistsiplinaarsel hinnangul;

    b)

    toetavad kogukonnas ja kõigis ühiskonnaelu valdkondades osalemist ja nendesse kaasatust, on vabatahtlikud ning on puuetega inimestele kättesaadavad võimalikult lähedal nende elukohale, kaasa arvatud maapiirkondades.

    2.   Osalisriigid edendavad suutlikkuse loomise ja taastamise teenuste alal töötavate spetsialistide ja töötajate esmaste ja jätkukoolituste arendamist.

    3.   Osalisriigid edendavad puuetega inimestele mõeldud abiseadmete ja -tehnoloogia kättesaadavust, teadmisi nende kohta ja nende kasutamist suutlikkuse loomiseks ja taastamiseks.

    Artikkel 27

    Töö ja tööhõive

    1.   Osalisriigid tunnistavad puuetega inimeste õigust tööle teistega võrdsetel alustel; see hõlmab õigust teenida elatist vabalt valitud või tööturul tunnustatud kutsealal ning õigust puuetega inimestele avatud, kaasavale ja ligipääsetavale töökeskkonnale. Osalisriigid kaitsevad ja edendavad õigust tööle, kaasa arvatud nende isikute puhul, kes on saanud puude töötamise käigus, võttes asjakohaseid samme, sealhulgas ka seadusandluses, et muu hulgas:

    a)

    keelustada puude alusel diskrimineerimine kõigis tööhõivega seotud küsimustes, kaasa arvatud värbamise, palkamise ja töölevõtmise tingimused, töösuhte jätkamine, ametikõrgendused ning ohutud ja tervislikud töötingimused;

    b)

    kaitsta teistega võrdsetel alusel puuetega inimeste õigust õiglastele ja soodsatele töötingimustele, kaasa arvatud võrdsed võimalused ja võrdne tasu samaväärse töö eest, ning ohututele ja tervislikele tööoludele, kaasa arvatud kaitse ahistamise eest ja kaebuste lahendamine;

    c)

    tagada puuetega inimestele võimalus teostada oma töö- ja ametiühinguõigusi teistega võrdsetel alustel;

    d)

    tagada puuetega inimestele tõhus juurdepääs üldistele tehnilistele ja kutsealastele nõustamisprogrammidele, värbamisteenustele ning kutsealasele ja täienduskoolitusele;

    e)

    edendada puuetega inimeste töötamis- ja karjäärivõimalusi tööturul, samuti abi osutamist töökoha leidmisel, saamisel, säilitamisel ja sellele tagasipöördumisel;

    f)

    edendada füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise võimalusi, ettevõtlust, koostöövormide kujunemist ja oma ettevõtte asutamist;

    g)

    võtta puudega inimesi tööle avalikus sektoris;

    h)

    edendada puuetega inimeste töölevõtmist erasektoris asjakohase poliitika ja abinõudega, mille hulka võivad kuuluda programmid, algatused ja muud abinõud võrdsete võimaluste loomiseks;

    i)

    tagada töökohal puuetega inimeste jaoks põhjendatud ümberkorralduste tegemine;

    j)

    edendada avatud tööturul töökogemuse omandamist puuetega inimeste poolt;

    k)

    edendada puuetega inimestele mõeldud kutse- ja ametialase suutlikkuse taastamise, töökoha säilitamise ja tööle tagasipöördumise programme.

    2.   Osalisriigid tagavad, et puuetega inimesi ei peeta orjuses ega õigusteta seisundis ning nad on teistega võrdsetel alustel kaitstud sunniviisilise või kohustusliku töö eest.

    Artikkel 28

    Küllaldane elatustase ja sotsiaalne kaitse

    1.   Osalisriigid tunnistavad puuetega inimeste ja nende perede õigust küllaldasele elatustasemele, sealhulgas piisavale toitumisele, riietusele ja eluasemele, samuti õigust elutingimuste pidevale paranemisele, ning võtavad asjakohaseid samme, et kaitsta ja edendada selle õiguse teostamist ilma diskrimineerimiseta puude alusel.

    2.   Osalisriigid tunnistavad puuetega inimeste õigust sotsiaalsele kaitsele ja selle õiguse teostamisele ilma diskrimineerimiseta puude alusel ning võtavad asjakohaseid samme, et kaitsta ja edendada selle õiguse teostamist, kaasa arvatud samme, et:

    a)

    tagada puuetega inimestele võrdne juurdepääs puhta veega varustamise teenustele ning tagada juurdepääs puudega seotud vajaduste rahuldamiseks ette nähtud sobivatele ja kättesaadava hinnaga teenustele, seadmetele ja muule abile;

    b)

    tagada puuetega inimestele, eriti puuetega naistele, tüdrukutele ja eakatele inimestele juurdepääs sotsiaalse kaitse programmidele ja vaesuse vähendamise programmidele;

    c)

    tagada vaesuses elavatele puuetega inimestele ja nende perekondadele juurdepääs riiklikule abile puudega seotud kulude katmiseks, kaasa arvatud piisav koolitus, nõustamine, rahaline abi ja intervallhooldus;

    d)

    tagada puuetega inimestele juurdepääs riiklikele eluasemeprogrammidele;

    e)

    tagada puuetega inimestele võrdne juurdepääs pensionihüvitistele ja -programmidele.

    Artikkel 29

    Osalemine poliitilises ja avalikus elus

    Osalisriigid tagavad puuetega inimestele poliitilised õigused ja võimaluse neid õigusi teistega võrdsetel alustel teostada ning kohustuvad:

    a)

    tagama, et puuetega inimesed saavad teistega võrdsetel alustel tõhusalt ja täielikult, otse või vabalt valitud esindajate kaudu osaleda poliitilises ja avalikus elus, sealhulgas et neil on õigus ja võimalus valida ja olla valitud, ning selle saavutamiseks muu hulgas:

    i)

    tagavad, et hääletusprotseduurid, -vahendid ja -materjalid on sobilikud, ligipääsetavad, lihtsalt mõistetavad ja kasutatavad;

    ii)

    kaitsevad puuetega inimeste õigust ilma ähvardusteta salajasele hääletusele valimistel ja rahvahääletustel ning õigust valimistel kandideerida, kõigil valitsustasanditel tõhusalt ametit pidada ja kõiki riiklikke ametiülesandeid täita, soodustades vajadusel abistavate ja uute tehnoloogiate kasutamist;

    iii)

    tagavad puuetega inimestele kui valijatele vaba tahteavalduse ning lubavad selleks vajaduse korral ja nende palvel nende poolt valitud isikul neid hääletamisel abistada;

    b)

    edendama aktiivselt keskkonda, kus puuetega inimesed saavad tõhusalt ja täielikult, ilma diskrimineerimiseta ja teistega võrdsetel alustel poliitikas osaleda ning soodustama nende osalemist poliitikas, kaasa arvatud:

    i)

    osalemist valitsusvälistes organisatsioonides ja ühendustes, mis tegelevad riigi avaliku ja poliitilise eluga, ning poliitiliste parteide tegevuses ja juhtimises;

    ii)

    puuetega inimeste rahvusvaheliste, riiklike, piirkondlike ja kohalike esindusorganisatsioonide asutamist ja nende liikmeks astumist.

    Artikkel 30

    Osalemine kultuurielus, vaba aja, puhke- ja sporditegevuses

    1.   Osalisriigid tunnistavad puuetega inimeste õigust osaleda teistega võrdsetel alustel kultuurielus ning rakendavad kõiki asjakohaseid abinõusid, et tagada puuetega inimestele:

    a)

    juurdepääsetavates vormingutes kultuurimaterjalide kättesaadavus;

    b)

    juurdepääsetavates vormingutes telesaadete, filmide, teatrietenduste ja muude kultuuriliste tegevuste kättesaadavus;

    c)

    juurdepääs kultuurietenduste või -teenuste toimumispaikadele, nagu teatrid, muuseumid, kinod, raamatukogud ja turismiteenused, ning suurim võimalik juurdepääs mälestusmärkidele ja riiklikele kultuurimälestistele.

    2.   Osalisriigid rakendavad asjakohaseid abinõusid, et anda puuetega inimestele võimalus arendada ja rakendada oma loomingulist, kunstilist ja vaimset potentsiaali mitte ainult enda heaks, vaid ka ühiskonna rikastamiseks.

    3.   Osalisriigid võtavad kooskõlas rahvusvahelise õigusega kõiki asjakohaseid samme, tagamaks, et intellektuaalomandi õigusi kaitsvad seadused ei takista põhjendamatult või diskrimineerivalt puuetega inimeste juurdepääsu kultuurimaterjalidele.

    4.   Puuetega inimestel on teistega võrdsetel alustel õigus oma kultuurilise või keelelise identiteedi, kaasa arvatud viipekeele ja kurtide kultuuri tunnustamisele ja toetamisele.

    5.   Soovides võimaldada puuetega inimestele teistega võrdsetel alustel osalemist vaba aja, puhke- ja sporditegevuses, rakendavad osalisriigid asjakohaseid abinõusid, et:

    a)

    soodustada ja edendada maksimaalsel võimalikul määral puuetega inimeste osalemist kõigi tasemete üldises sporditegevuses;

    b)

    tagada puuetega inimestele võimalus korraldada ja arendada kindla puudega seotud spordi- ja vaba aja tegevust ja selles osaleda ning sel eesmärgil soodustada teistega võrdsetel alustel sobiva juhendamise, väljaõppe ja ressursside kättesaadavaks tegemist;

    c)

    tagada puuetega inimestele juurdepääs spordi-, vaba aja ja turismiobjektidele;

    d)

    tagada puuetega lastele teiste lastega võrdne juurdepääs osalemisele mängudes, vaba aja, puhke- ja sporditegevuses, sealhulgas koolisüsteemis korraldatavad tegevused;

    e)

    tagada puuetega inimestele juurdepääs teenustele, mida pakuvad vaba aja, turismi-, puhke- ja sporditegevuse korraldajad.

    Artikkel 31

    Statistika ja andmete kogumine

    1.   Osalisriigid kohustuvad koguma asjakohast teavet, kaasa arvatud statistilised ja uuringuandmed, mis võimaldavad neil sõnastada ja ellu rakendada käesoleva konventsiooni jõustamiseks vajalikku poliitikat. Teabe kogumise ja säilitamise protsess peab:

    a)

    olema kooskõlas seaduslikult kehtestatud kaitseabinõudega, sealhulgas andmekaitseseadustega, et tagada puuetega inimesi käsitlevate andmete konfidentsiaalsus ja nende eraelu puutumatus;

    b)

    olema kooskõlas rahvusvaheliselt tunnustatud normidega inimõiguste, põhivabaduste ja eetiliste põhimõtete kaitsmise kohta statistiliste andmete kogumisel ja kasutamisel.

    2.   Käesoleva artikli kohaselt kogutud teave peab olema vastavalt vajadusele liigitatud ning selle abil tuleb hinnata, kuidas osalisriigid täidavad käesolevast konventsioonist tulenevaid kohustusi, ning teha kindlaks ja kõrvaldada puuetega inimeste õiguste teostamist raskendavad takistused.

    3.   Osalisriigid võtavad vastutuse selliste statistiliste andmete levitamise eest ning tagavad nende kättesaadavuse puuetega inimestele ja teistele isikutele.

    Artikkel 32

    Rahvusvaheline koostöö

    1.   Osalisriigid tunnistavad rahvusvahelise koostöö ja selle edendamise tähtsust, et toetada riigisiseseid jõupingutusi konventsiooni eesmärkide saavutamisel ning rakendavad selles osas riikide vahel asjakohaseid ja tõhusaid abinõusid, sõlmides vajaduse korral partnerlussuhteid asjaomaste rahvusvaheliste, piirkondlike ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega, eriti puuetega inimeste organisatsioonidega. Abinõud võivad muu hulgas olla järgmised:

    a)

    tagada, et rahvusvaheline koostöö, kaasa arvatud rahvusvahelised arendusprogrammid, oleksid kaasavad ning puuetega inimestele kättesaadavad;

    b)

    soodustada ja toetada suutlikkuse kasvu, sealhulgas ka teabe, kogemuste, koolitusprogrammide ja heade tavade vahetamise abil;

    c)

    soodustada uurimiskoostööd ning juurdepääsu teaduslikele ja tehnilistele teadmistele;

    d)

    osutada vastavalt vajadusele tehnilist ja majanduslikku abi, soodustades muu hulgas toetavate ja abistavate tehnoloogiate kättesaadavust ning nende tehnoloogiate jagamist, samuti tehnoloogiasiiret.

    2.   Käesoleva artikli sätted ei kitsenda osalisriikide kohustust täita käesolevast konventsioonist tulenevaid kohustusi.

    Artikkel 33

    Riiklik rakendamine ja järelevalve

    1.   Osalisriigid määravad vastavalt oma halduskorraldusele valitsussüsteemis ühe või mitu üksust, kes asuvad tegelema käesoleva konventsiooni rakendamisküsimustega, ning kaaluvad põhjalikult valitsussüsteemis kooskõlastusmehhanismi loomist või määramist, et soodustada valdkonnaga seotud tegevusi erinevates sektorites ja erinevatel tasanditel.

    2.   Osalisriigid kohustuvad vastavalt oma õigus- ja haldussüsteemile säilitama, tugevdama, määrama või looma oma riigis raamreeglid, mis sisaldaks vastavalt vajadusele ühte või mitut sõltumatut mehhanismi käesoleva konventsiooni rakendamise edendamiseks, kaitsmiseks ja järelevalveks. Mehhanismi määramisel või loomisel võtavad osalisriigid arvesse inimõiguste kaitse ja edendamisega tegelevate riiklike institutsioonide staatust ja tegevuspõhimõtteid.

    3.   Kodanikuühiskond, eriti puuetega inimesed ja nende esindusorganisatsioonid, peavad olema kaasatud järelevalveprotsessi ja selles täiel määral osalema.

    Artikkel 34

    Puuetega inimeste õiguste komitee

    1.   Luuakse puuetega inimeste õiguste komitee (edaspidi „komitee”), mis täidab järgnevalt nimetatud ülesandeid.

    2.   Konventsiooni jõustumise ajal koosneb komitee 12 eksperdist. Pärast seda, kui veel 60 riiki on konventsiooni ratifitseerinud või sellega ühinenud, suurendatakse komitee liikmeskonda kuue liikme võrra, nii et selle maksimaalne liikmete arv on 18.

    3.   Komitee liikmed töötavad seal iseenda nimel, neil peab olema kõrge moraal, tunnustatud pädevus ja kogemused käesoleva konventsiooni käsitlusala valdkonnas. Oma kandidaate esitavatel osalisriikidel palutakse piisavalt arvestada käesoleva konventsiooni artikli 4 punktis 3 sätestatut.

    4.   Komitee liikmed valitakse osalisriikide poolt, kusjuures tuleb arvestada õiglast geograafilist jaotust, erinevate riigivormide ja põhiliste õigussüsteemide esindatust, sugude tasakaalustatud esindust ning puuetega ekspertide osalust.

    5.   Komitee liikmed valitakse osalisriikide konverentsi koosolekutel salajase hääletamise teel osalisriikide poolt oma kodanike hulgast üles seatud kandidaatide nimekirja alusel. Nendel koosolekutel moodustavad kvoorumi kaks kolmandikku osalisriikidest ning komiteesse valituks osutuvad isikud, kes saavad suurima häältearvu ja absoluutse häälteenamuse kohalviibivate ja hääletamises osalevate riikide esindajatelt.

    6.   Esimesed valimised toimuvad hiljemalt kuue kuu jooksul pärast käesoleva konventsiooni jõustumist. Vähemalt neli kuud enne järjekordseid valimisi pöördub Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär kirjalikult osalisriikide poole palvega esitada kahe kuu jooksul oma kandidaadid. Seejärel koostab peasekretär kõigi esitatud kandidaatide nimekirja tähestikulises järjekorras, näidates ühtlasi ära, milline osalisriik on nad nimetanud, ning esitab selle nimekirja käesoleva konventsiooni osalisriikidele.

    7.   Komitee liikmed valitakse neljaks aastaks. Neil on õigus tagasivalimisele üheks ametiajaks. Samas lõpevad kuue esimestel valimistel valitud liikme volitused kahe aasta pärast; nende kuue liikme nimed selgitab käesoleva artikli punktis 5 nimetatud koosoleku juhataja loosimise teel vahetult pärast esimesi valimisi.

    8.   Komitee kuus lisaliiget valitakse korraliste valimiste raames vastavalt käesoleva artikli asjaomastele sätetele.

    9.   Kui komitee liige sureb, astub tagasi või teatab, et ta ei saa mingil põhjusel oma kohuseid täita, määrab selle liikme esitanud osalisriik komiteesse kuni tähtaja lõpuni uue eksperdi, kellel on vajalik kvalifikatsioon ja kes vastab käesoleva artikli asjaomastes sätetes esitatud nõuetele.

    10.   Komitee kehtestab oma töökorra.

    11.   Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär annab komitee käsutusse personali ja vahendid, mis on vajalikud komitee ülesannete edukaks täitmiseks vastavalt konventsioonile, ning kutsub kokku komitee esimese koosoleku.

    12.   Peaassamblee heakskiidul saavad käesoleva konventsiooni alusel moodustatud komitee liikmed Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni vahenditest tasu peaassamblee määratud korras ja tingimustel, võttes arvesse komitee ülesannete tähtsust.

    13.   Komitee liikmetel on õigus samasugustele vahenditele, eesõigustele ja puutumatusele nagu Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni asjus lähetatud ekspertidel vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni privileegide ja immuniteetide konventsiooni asjaomastele sätetele.

    Artikkel 35

    Osalisriikide aruanded

    1.   Kahe aasta jooksul pärast käesoleva konventsiooni jõustumist osalisriigi suhtes esitab asjaomane osalisriik komiteele Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri kaudu igakülgse aruande käesolevast konventsioonist tulenevate kohustuste täitmiseks rakendatud abinõude ning selles osas saavutatud edusammude kohta.

    2.   Seejärel esitab osalisriik edaspidi aruandeid vähemalt iga nelja aasta järel ja täiendavalt komitee sellekohasel nõudmisel.

    3.   Aruannete sisu suhtes kehtivad suunised määratakse kindlaks komitee otsusega.

    4.   Kui osalisriik on esitanud komiteele oma esimese igakülgse aruande, ei pea ta järgmistes aruannetes varem edastatud informatsiooni enam kordama. Osalisriikidel palutakse kaaluda, et komiteele esitatavate aruannete koostamine oleks avatud ja läbipaistev ning et selles arvestataks piisavalt konventsiooni artikli 4 punktis 3 sätestatut.

    5.   Aruannetes võib välja tuua asjaolud ja raskused, mis mõjutavad käesolevast konventsioonist tulenevate kohustuste täitmist.

    Artikkel 36

    Aruannete läbivaatamine

    1.   Komitee vaatab läbi kõik aruanded, teeb oma hinnangutest lähtuvaid ettepanekuid ja annab üldisi soovitusi aruande kohta ning saadab need asjaomasele osalisriigile. Osalisriik võib komiteele vastuseks saata mis tahes teavet, mida ta vajalikuks peab. Komitee võib nõuda osalisriikidelt konventsiooni täitmisega seotud lisateavet.

    2.   Kui osalisriik on aruande esitamisega oluliselt hiljaks jäänud, võib komitee vastavale osariigile teatada vajadusest alustada uurimist käesoleva konventsiooni rakendamise kohta selles osalisriigis talle teadaoleva usaldusväärse informatsiooni põhjal, kui aruannet ei esitata kolme kuu jooksul pärast nimetatud teadet. Komitee kutsub asjaomast osalisriiki nimetatud uurimises osalema. Kui osalisriik esitab vastuseks asjaomase aruande, kohaldatakse käesoleva artikli lõike 1 sätteid.

    3.   Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär teeb aruanded kättesaadavaks kõigile osalisriikidele.

    4.   Osalisriigid teevad oma aruanded riigisiseselt avalikkusele laialdaselt kättesaadavaks ning soodustavad juurdepääsu nende aruannete kohta tehtud ettepanekutele ja üldistele soovitustele.

    5.   Kui komitee seda vajalikuks peab, võib ta osalisriikidelt saadud aruanded edastada Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eriagentuuridele, fondidele, programmidele ja teistele pädevatele asutustele, kui aruandes sisaldub palve või sellest nähtub vajadus tehnilise nõustamise või abi järele, lisades vajaduse korral aruandele komitee tähelepanekud ja soovitused nende palvete või vajaduste kohta.

    Artikkel 37

    Osalisriikide ja komitee koostöö

    1.   Iga osalisriik teeb komiteega koostööd ning osutab selle liikmetele abi nende volituste täitmisel.

    2.   Oma suhetes osalisriikidega kaalub komitee põhjalikult võimalusi ja vahendeid, kaasa arvatud rahvusvaheline koostöö, mille abil suurendada riikide suutlikkust konventsiooni rakendada.

    Artikkel 38

    Komitee suhted teiste asutustega

    Konventsiooni eduka rakendamise soodustamiseks ning rahvusvahelise koostöö kannustamiseks konventsioonis käsitletud valdkondades:

    a)

    on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eriagentuuridel ja teistel organitel õigus olla esindatud käesoleva konventsiooni sätete rakendamise aruteludel oma mandaadi ulatuses. Komitee võib vajadusel kutsuda eriagentuure ja teisi pädevaid asutusi andma ekspertnõuandeid konventsiooni täitmise kohta nende tegevusvaldkondades. Komitee võib kutsuda eriagentuure ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni organeid esitama aruandeid konventsiooni täitmise kohta nende tegevusvaldkondades;

    b)

    oma ülesannete täitmisel konsulteerib komitee vajadusel teiste rahvusvaheliste inimõiguste lepingute alusel moodustatud asutustega, et tagada nende asutuste aruandlusjuhiste, ettepanekute ja üldiste soovituste kooskõla ning vältida nende ülesannete täitmisel kordumist ja kattuvust.

    Artikkel 39

    Komitee aruanne

    Iga kahe aasta järel esitab komitee oma tegevuse kohta aruande peaassambleele ning majandus- ja sotsiaalnõukogule ning võib teha ettepanekuid ja anda üldisi soovitusi, mis lähtuvad osalisriikidelt saadud aruannetest ja teabest. Sellised ettepanekud ja üldised soovitused tuleb lisada komitee aruandesse koos osalisriikide kommentaaridega, kui neid on.

    Artikkel 40

    Osalisriikide konverents

    1.   Osalisriigid kohtuvad regulaarselt osalisriikide konverentsi vormis, et arutada kõiki käesoleva konventsiooni rakendamisega seotud küsimusi.

    2.   Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär kutsub osalisriikide konverentsi kokku hiljemalt kuus kuud pärast konventsiooni jõustumist. Edaspidi kutsub Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär koosolekud kokku kord kahe aasta järel või osalisriikide konverentsi otsuse kohaselt.

    Artikkel 41

    Hoiulevõtja

    Konventsiooni hoiulevõtja on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär.

    Artikkel 42

    Allakirjutamine

    Konventsioon on avatud allakirjutamiseks kõigile riikidele ja piirkondliku integratsiooni organisatsioonidele Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peakorteris New Yorgis alates 30. märtsist 2007.

    Artikkel 43

    Konventsiooni siduvaks tunnistamine

    Konventsioon kuulub ratifitseerimisele allakirjutanud riikide poolt ning ametlikule kinnitamisele allakirjutanud piirkondliku integratsiooni organisatsioonide poolt. Konventsioon on avatud ühinemiseks igale riigile või piirkondliku integratsiooni organisatsioonile, kes ei ole konventsioonile alla kirjutanud.

    Artikkel 44

    Piirkondliku integratsiooni organisatsioonid

    1.   „Piirkondliku integratsiooni organisatsioon” – teatud piirkonna suveräänsete riikide moodustatud organisatsioon, millele tema liikmesriigid on andnud pädevuse käesoleva konventsiooniga reguleeritavates küsimustes. Sellised organisatsioonid peavad oma kinnitus- või ühinemiskirjas näitama, kui suur on nende pädevus käesoleva konventsiooniga reguleeritavates küsimustes. Hiljem peavad nad hoiulevõtjale teatama kõik olulised muudatused oma pädevuse ulatuses.

    2.   Konventsiooni sätted liikmesriikide kohta laienevad ka sellistele organisatsioonidele nende pädevuse piires.

    3.   Artikli 45 lõike 1 ja artikli 47 lõigete 2 ja 3 kohaldamisel ei arvestata piirkondliku integratsiooni organisatsioonide hoiuleantud kirju.

    4.   Osalisriikide konverentsil võib piirkondliku integratsiooni organisatsioon oma pädevuse piires hääletusest osa võtta ning tema häälte arv võrdub tema selliste liikmesriikide arvuga, kes on ühtlasi käesoleva konventsiooni osalisriigid. Selline organisatsioon ei tohi oma hääletamisõigust kasutada juhul, kui seda õigust kasutab mõni tema liikmesriik, ja vastupidi.

    Artikkel 45

    Jõustumine

    1.   Konventsioon jõustub 30. päeval pärast 20. ratifitseerimis- või ühinemiskirja hoiuleandmist.

    2.   Iga riigi või piirkondliku integratsiooni organisatsiooni suhtes, kes ratifitseerib või kinnitab konventsiooni või ühineb sellega pärast 20. ratifitseerimis- või ühinemiskirja hoiuleandmist, jõustub konventsioon 30. päeval pärast seda, kui ta on asjaomase kirja hoiule andnud.

    Artikkel 46

    Reservatsioonid

    1.   Käesoleva konventsiooni eesmärkidega vastuolus olevaid reservatsioone ei ole lubatud teha.

    2.   Reservatsioonist võib igal ajal loobuda.

    Artikkel 47

    Muutmine

    1.   Iga osalisriik võib teha ettepaneku käesoleva konventsiooni muutmiseks ning esitada selle Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile. Peasekretär edastab muudatusettepanekud osalisriikidele, küsides neilt ühtlasi, kas nad toetavad osalisriikide konverentsi kokkukutsumist, et neid ettepanekuid arutada ja hääletusele panna. Kui nelja kuu jooksul pärast peasekretäri pöördumist on vähemalt üks kolmandik osalisriikidest konverentsi poolt, kutsub peasekretär konverentsi kokku Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni egiidi all. Peasekretär esitab kõik muudatused, mis võetakse vastu kohalviibivate ja hääletamisest osa võtvate osalisriikide kahe kolmandiku häälteenamusega, peaassambleele heakskiitmiseks ja kõigile osalisriikidele kinnitamiseks.

    2.   Käesoleva artikli lõike 1 alusel vastu võetud ja kinnitatud muudatus jõustub 30. päeval pärast seda, kui hoiuleantud kinnituskirjade arv jõuab kahe kolmandikuni liikmesriikide arvust muudatuse vastuvõtmise päeva seisuga. Seejärel jõustub muudatus iga järgneva osalisriigi suhtes 30. päeval pärast seda, kui asjaomane osalisriik on hoiule andnud oma kinnituskirja. Muudatus on siduv ainult nendele osalisriikidele, kes on selle kinnitanud.

    3.   Kui käesoleva artikli lõike 1 alusel vastu võetud ja heaks kiidetud muudatus käsitleb ainult artikleid 34, 38, 39 ja 40 ning osalisriikide konverents langetab sellekohase üksmeelse otsuse, jõustub muudatus kõigi osalisriikide suhtes 30. päeval pärast seda, kui deponeeritud kinnituskirjade arv jõuab kahe kolmandikuni liikmesriikide arvust muudatuse vastuvõtmise päeva seisuga.

    Artikkel 48

    Denonsseerimine

    Osalisriik võib konventsiooni denonsseerida, saates sellekohase kirjaliku teate Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile. Denonsseerimine jõustub aasta möödudes pärast seda, kui peasekretär on teate kätte saanud.

    Artikkel 49

    Juurdepääsetav vorming

    Käesoleva konventsiooni tekst tehakse kättesaadavaks juurdepääsetavates vormingutes.

    Artikkel 50

    Autentsed tekstid

    Konventsiooni araabia-, hiina-, hispaania-, inglis-, prantsus- ja venekeelne tekst on võrdselt autentsed.

    SELLE KINNITUSEKS on asjaomaste valitsuste täievolilised esindajad käesolevale konventsioonile alla kirjutanud.


    II LISA

    DEKLARATSIOON EUROOPA ÜHENDUSE PÄDEVUSE KOHTA KÜSIMUSTES, MIDA REGULEERITAKSE ÜHINENUD RAHVASTE ORGANISATSIOONI PUUETEGA INIMESTE ÕIGUSTE KONVENTSIOONIGA

    (Deklaratsioon vastavalt konventsiooni artikli 44 lõikele 1)

    ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni (edaspidi „konventsioon”) artikli 44 lõikes 1 sätestatakse, et piirkondliku integratsiooni organisatsioonid oma ametlikus kinnituskirjas või ühinemiskirjas deklareerivad nimetatud organisatsiooni pädevuse ulatuse konventsiooniga reguleeritud küsimustes.

    Euroopa Ühenduse praegused liikmed on Belgia Kuningriik, Bulgaaria Vabariik, Tšehhi Vabariik, Taani Kuningriik, Saksamaa Liitvabariik, Eesti Vabariik, Iirimaa, Kreeka Vabariik, Hispaania Kuningriik, Prantsuse Vabariik, Itaalia Vabariik, Küprose Vabariik, Läti Vabariik, Leedu Vabariik, Luksemburgi Suurhertsogiriik, Ungari Vabariik, Malta Vabariik, Madalmaade Kuningriik, Austria Vabariik, Poola Vabariik, Portugali Vabariik, Rumeenia, Sloveenia Vabariik, Slovaki Vabariik, Soome Vabariik, Rootsi Kuningriik ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik.

    Euroopa Ühendus märgib, et konventsiooni kohaldamisel rakendatakse määratlust „osalisriik” piirkondliku integratsiooni organisatsioonide suhtes nende pädevuse ulatuses.

    Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni puuetega inimeste õiguste konventsiooni kohaldatakse seoses Euroopa Ühenduse pädevusega nende territooriumide suhtes, kus kohaldatakse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, ja asutamislepingus, eriti selle artiklis 299 sätestatud tingimustel.

    Vastavalt artiklile 299 ei ole käesolev deklaratsioon kohaldatav nende liikmesriikide territooriumide suhtes, kus nimetatud asutamislepingut ei kohaldata, ning samuti ei piira see meetmeid ega seisukohti, mida asjaomased liikmesriigid võivad konventsiooni alusel võtta kõnealuste territooriumide nimel ja huvides.

    Konventsiooni artikli 44 lõike 1 kohaselt on käesolevas deklaratsioonis märgitud, millistes konventsiooniga hõlmatud valdkondades on liikmesriigid oma pädevuse Euroopa Ühenduse asutamislepinguga üle andnud ühendusele.

    Ühenduse pädevuse ulatus ja teostamine muutub oma olemuse tõttu pidevalt ja vajaduse korral ühendus täiendab või muudab käesolevat deklaratsiooni vastavalt konventsiooni artikli 44 lõikele 1.

    Mõnes küsimuses on Euroopa Ühendusel ainupädevus ja muudes küsimustes on pädevus jagatud Euroopa Ühenduse ja liikmesriikide vahel. Liikmesriigid säilitavad oma pädevuse kõikides küsimustes, mille puhul ei ole pädevust antud üle Euroopa Ühendusele.

    Käesoleval ajal:

    1)

    ühendusel on ainupädevus riigiabi ning ühisturu ja ühise tollitariifistiku vahelise vastavuse küsimuses.

    Sellises ulatuses, milles konventsiooni sätted mõjutavad ühenduse õigust, on Euroopa Ühendusel ainupädevus vastu võtta selliseid kohustusi oma avaliku halduse suhtes. Seoses sellega teatab ühendus, et ta on volitatud tegelema mittevalitavate ametnike värbamise, teenistustingimuste, tasustamise, koolituse jms reguleerimisega vastavalt personalieeskirjadele ning nende rakenduseeskirjadele (1);

    2)

    ühendus jagab liikmesriikidega pädevust puude alusel diskrimineerimisega võitlemise meetmete, kaupade, inimeste, teenuste ja kapitali vaba liikumise, põllumajanduse, raudtee-, maantee-, mere- ja lennutranspordi, maksustamise, siseturu, mees- ja naistöötajate võrdse tasustamise, üleeuroopalise transpordivõrgu ning statistika osas;

    Euroopa Ühendusel on ainupädevus ühineda konventsiooniga nendes küsimustes üksnes niivõrd, kuivõrd konventsiooni sätted või selle rakendamiseks vastu võetud õiguslikud vahendid mõjutavad Euroopa Ühenduse poolt eelnevalt kehtestatud ühiseid eeskirju. Kui ühenduse eeskirjad on olemas, kuid neid ei mõjutata, eelkõige ühenduse sätete puhul, millega kehtestatakse ainult miinimumnõuded, on pädevus liikmesriikidel, ilma et see piiraks ühenduse pädevust selles vallas meetmeid võtta. Muudel juhtudel on pädevus liikmesriikidel. Euroopa Ühenduse vastuvõetud asjakohaste aktide loetelu on esitatud liites. Nimetatud õigusaktidest tuleneva Euroopa Ühenduse pädevuse ulatust tuleb hinnata viitamisega iga meetme täpsetele sätetele ning eelkõige sellele, millises ulatuses kõnealuste sätetega kehtestatakse ühised eeskirjad;

    3)

    järgmised EÜ poliitikad võivad olla samuti olulised ÜRO konventsiooni jaoks: liikmesriigid ja ühendus teevad koostööd kooskõlastatud tööhõivestrateegia väljatöötamisel. Ühendus aitab kaasa kvaliteetse hariduse arendamisele, soodustades koostööd liikmesriikide vahel ning vajaduse korral toetades ja täiendades nende tegevust. Ühendus rakendab kutseõppepoliitikat, mis toetab ja täiendab liikmesriikide meetmeid. Selleks et edendada oma igakülgset harmoonilist arengut, arendab ühendus edasi ja rakendab meetmeid majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamiseks. Ühendus teeb kolmandate riikidega koostööd arengukoostöö poliitika ning majanduse, rahanduse ja tehnika vallas, ilma et see mõjutaks liikmesriikide vastavaid pädevusi.

    Liide

    ÜHENDUSE ÕIGUSAKTID, MIS OSUTAVAD KONVENTSIOONIGA REGULEERITUD KÜSIMUSTELE

    Allpool loetletud ühenduse õigusaktid näitavad ühenduse pädevusvaldkondade ulatust vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingule. Euroopa Ühendusel on ainupädevus teatud küsimustes ning muudes küsimustes on pädevus jagatud Euroopa Ühenduse ja liikmesriikide vahel. Nimetatud aktidest tuleneva Euroopa Ühenduse pädevuse ulatust tuleb hinnata viitamisega iga meetme täpsetele sätetele ning eelkõige sellele, millises ulatuses kõnealuste sätetega kehtestatakse ühised eeskirjad, mida konventsiooni sätted mõjutavad.

    Juurdepääsetavus

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 1999. aasta direktiiv 1999/5/EÜ raadioseadmete ja telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmete ning nende nõuetekohasuse vastastikuse tunnustamise kohta (EÜT L 91, 7.4.1999, lk 10).

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. novembri 2001. aasta direktiiv 2001/85/EÜ, mis käsitleb reisijateveoks mõeldud sõidukite, millel on lisaks juhiistmele rohkem kui kaheksa istekohta, erieeskirju ning direktiivide 70/156/EMÜ ja 97/27/EÜ muutmist (EÜT L 42, 13.2.2002, lk 1).

    Nõukogu 23. juuli 1996. aasta direktiiv 96/48/EÜ üleeuroopalise kiirraudteevõrgustiku koostalitlusvõime kohta (EÜT L 235, 17.9.1996, lk 6), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2004/50/EÜ (ELT L 164, 30.4.2004, lk 114).

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. märtsi 2001. aasta direktiiv 2001/16/EÜ üleeuroopalise tavaraudteevõrgustiku koostalitlusvõime kohta (EÜT L 110, 20.4.2001, lk 1), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (ELT L 164, 30.4.2004, lk 114).

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiiv 2006/87/EÜ, millega kehtestatakse siseveelaevade tehnilised nõuded ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 82/714/EMÜ (ELT L 389, 30.12.2006, lk 1).

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. aprilli 2003. aasta direktiiv 2003/24/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiivi 98/18/EÜ reisilaevade ohutuseeskirjade ja -nõuete kohta (ELT L 123, 17.5.2003, lk 18).

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. septembri 2007. aasta direktiiv 2007/46/EÜ, millega kehtestatakse raamistik mootorsõidukite ja nende haagiste ning selliste sõidukite jaoks mõeldud süsteemide, osade ja eraldi seadmestike kinnituse kohta (raamdirektiiv) (ELT L 263, 9.10.2007, lk 1).

    Komisjoni 21. detsembri 2007. aasta otsus 2008/164/EÜ, milles käsitletakse koostalitlusvõime tehnilist kirjeldust üleeuroopalises tava- ja kiirraudteesüsteemis seoses piiratud liikumisvõimega inimestega (ELT L 64, 7.3.2008, lk 72).

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. juuni 1995. aasta direktiiv 95/16/EÜ lifte käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 213, 7.9.1995, lk 1), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2006/42/EÜ, mis käsitleb masinaid ja millega muudetakse direktiivi 95/16/EÜ (ELT L 157, 9.6.2006, lk 24).

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiiv 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv) (EÜT L 108, 24.4.2002, lk 33).

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiiv 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul (universaalteenuse direktiiv) (EÜT L 108, 24.4.2002, lk 51).

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiiv 97/67/EÜ ühenduse postiteenuste siseturu arengut ja teenuse kvaliteedi parandamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta (EÜT L 15, 21.1.1998, lk 14), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. juuni 2002. aasta direktiiviga 2002/39/EÜ, millega muudetakse direktiivi 97/67/EÜ ühenduse postiteenuste konkurentsile avamise jätkamise kohta (EÜT L 176, 5.7.2002, lk 21), ning mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. veebruari 2008. aasta direktiiviga 2008/6/EÜ, millega muudetakse direktiivi 97/67/EÜ seoses ühenduse postiteenuste siseturu rajamise lõpuleviimisega (ELT L 52, 27.2.2008, lk 3).

    Nõukogu 11. juuli 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1260/1999 (ELT L 210, 31.7.2006, lk 25).

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiiv 2004/17/EÜ, millega kooskõlastatakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate ostjate hankemenetlused (ELT L 134, 30.4.2004, lk 1).

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiiv 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta (ELT L 134, 30.4.2004, lk 114).

    Nõukogu 25. veebruari 1992. aasta direktiiv 92/13/EMÜ veevarustus-, energeetika-, transpordi- ja telekommunikatsioonisektoris tegutsevate üksuste hankemenetlusi käsitlevate ühenduse eeskirjade kohaldamisega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT L 76, 23.3.1992, lk 14), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2007. aasta direktiiviga 2007/66/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiive 89/665/EMÜ ja 92/13/EMÜ riigihankelepingute sõlmimise läbivaatamise korra tõhustamise osas (ELT L 335, 20.12.2007, lk 31).

    Nõukogu 21. detsembri 1989. aasta direktiiv 89/665/EMÜ riiklike tarne- ja ehitustöölepingute sõlmimise läbivaatamise korra kohaldamisega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT L 395, 30.12.1989, lk 33), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2007. aasta direktiiviga 2007/66/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiive 89/665/EMÜ ja 92/13/EMÜ riigihankelepingute sõlmimise läbivaatamise korra tõhustamise osas (ELT L 335, 20.12.2007, lk 31).

    Iseseisev elu ning sotsiaalne kaasatus, töö ja tööhõive

    Nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiiv 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (EÜT L 303, 2.12.2000, lk 16).

    Komisjoni 6. augusti 2008. aasta määrus (EÜ) nr 800/2008 asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse ühisturuga kokkusobivaks (üldine grupierandi määrus) (ELT L 214, 9.8.2008, lk 3).

    Komisjoni 29. juuli 1983. aasta määrus (EMÜ) nr 2289/83, millega nähakse ette sätted nõukogu määruse (EMÜ) nr 918/83, millega kehtestatakse ühenduse tollimaksuvabastuse süsteem, artiklite 70–78 rakendamiseks (EÜT L 220, 11.8.1983, lk 15).

    Nõukogu 28. märtsi 1983. aasta direktiiv 83/181/EMÜ direktiivi 77/388/EMÜ artikli 14 lõike 1 punkti d rakendusala määratluse kohta seoses teatavate kaupade käibemaksuvabastusega nende lõplikul importimisel (EÜT L 105, 23.4.1983, lk 38).

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiiv 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (ELT L 204, 26.7.2006, lk 23).

    Nõukogu 28. märtsi 1983. aasta määrus (EMÜ) nr 918/83, millega kehtestatakse ühenduse tollimaksuvabastuse süsteem (EÜT L 105, 23.4.1983, lk 1).

    Nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiiv 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (ELT L 347, 11.12.2006, lk 1), mida on muudetud nõukogu 5. mai 2009. aasta direktiiviga 2009/47/EÜ, millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ vähendatud käibemaksumäärade osas (ELT L 116, 9.5.2009, lk 18).

    Nõukogu 20. septembri 2005. aasta määrus (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta (ELT L 277, 21.10.2005, lk 1).

    Nõukogu 27. oktoobri 2003. aasta direktiiv 2003/96/EÜ, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik (ELT L 283, 31.10.2003, lk 51).

    Personaalsed liikumisvõimalused

    Nõukogu 29. juuli 1991. aasta direktiiv 91/439/EMÜ juhilubade kohta (EÜT L 237, 24.8.1991, lk 1).

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta direktiiv 2006/126/EÜ juhilubade kohta (ELT L 403, 30.12.2006, lk 18).

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2003. aasta direktiiv 2003/59/EÜ reisijate- või kaubaveol kasutatavate teatavate maanteesõidukite juhtide alus- ja jätkuõppe kohta ning nõukogu määruse (EMÜ) nr 3820/85 ja nõukogu direktiivi 91/439/EMÜ muutmise ja nõukogu direktiivi 76/914/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 226, 10.9.2003, lk 4).

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määrus (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91 (ELT L 46, 17.2.2004, lk 1).

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1107/2006 puudega ja liikumispuudega isikute õiguste kohta lennureisi puhul (ELT L 204, 26.7.2006, lk 1).

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1899/2006, millega muudetakse nõukogu määrust (EMÜ) nr 3922/91 tehniliste nõuete ja haldusprotseduuride kooskõlastamise kohta tsiviillennunduses (ELT L 377, 27.12.2006, lk 1).

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007. aasta määrus (EÜ) nr 1371/2007 rongireisijate õiguste ja kohustuste kohta (ELT L 315, 3.12.2007, lk 14).

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007. aasta määrus (EÜ) nr 1370/2007, mis käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 1191/69 ja (EMÜ) nr 1107/70 (ELT L 315, 3.12.2007, lk 1).

    Komisjoni 11. detsembri 2007. aasta määrus (EÜ) nr 8/2008, millega muudetakse nõukogu määrust (EMÜ) nr 3922/91 seoses õhusõidukiga teostatava ärilise lennutranspordi suhtes kohaldatavate ühiste tehniliste nõuete ja haldusprotseduuridega (ELT L 10, 12.1.2008, lk 1).

    Teabele juurdepääs

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. novembri 2001. aasta direktiiv 2001/83/EÜ inimtervishoius kasutatavaid ravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta (EÜT L 311, 28.11.2001, lk 67), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2004/27/EÜ (ELT L 136, 30.4.2004, lk 34).

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2007. aasta direktiiv 2007/65/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiivi 89/552/EMÜ teleringhäälingutegevust käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (ELT L 332, 18.12.2007, lk 27).

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiiv 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) (EÜT L 178, 17.7.2000, lk 1).

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiiv 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (EÜT L 167, 22.6.2001, lk 10).

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiv 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid tavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ebaausate kaubandustavade direktiiv) (ELT L 149, 11.6.2005, lk 22).

    Statistika ja andmete kogumine

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiiv 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31).

    Nõukogu 9. märtsi 1998. aasta määrus (EÜ) nr 577/98 tööjõu valikvaatluse korraldamise kohta ühenduses (EÜT L 77, 14.3.1998, lk 3) koos asjaomaste rakendusmäärustega.

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. juuni 2003. aasta määrus (EÜ) nr 1177/2003 tulu ja elutingimusi käsitleva ühenduse statistika (EU-SILC) kohta (ELT L 165, 3.7.2003, lk 1) koos asjakohaste rakendusmäärustega.

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. aprilli 2007. aasta määrus (EÜ) nr 458/2007 Euroopa integreeritud sotsiaalkaitsestatistika süsteemi (ESSPROS) kohta (ELT L 113, 30.4.2007, lk 3) koos asjakohaste rakendusmäärustega.

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määrus (EÜ) nr 1338/2008 rahvatervist ning töötervishoidu ja tööohutust käsitleva ühenduse statistika kohta (ELT L 354, 31.12.2008, lk 70).

    Rahvusvaheline koostöö

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1905/2006, millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend (ELT L 378, 27.12.2006, lk 41).

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1889/2006 rahastamisvahendi loomise kohta demokraatia ja inimõiguste edendamiseks kogu maailmas (ELT L 386, 29.12.2006, lk 1).

    Komisjoni 12. juuni 2007. aasta määrus (EÜ) nr 718/2007, millega rakendatakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1085/2006, millega luuakse ühinemiseelse abi rahastamisvahend (ELT L 170, 29.6.2007, lk 1).


    (1)  Nõukogu 29. veebruari 1968. aasta määrus (EMÜ, Euratom, ESTÜ) nr 259/68, millega kehtestatakse Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjad ja muude teenistujate teenistustingimused (EÜT L 56, 4.3.1968, lk 1).


    III LISA

    EUROOPA ÜHENDUSE RESERVATSIOON ÜRO PUUETEGA INIMESTE ÕIGUSTE KONVENTSIOONI ARTIKLI 27 LÕIKE 1 KOHTA

    Euroopa Ühendus märgib, et vastavalt ühenduse õigusele (eelkõige nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivile 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel) on liikmesriikidel õigus teha vajaduse korral puuetega inimeste konventsiooni artikli 27 lõike 1 suhtes reservatsioone, kuivõrd nimetatud nõukogu direktiivi artikli 3 lõige 4 annab neile õiguse jätta kõnealuse direktiivi kohaldamisalast välja puude alusel diskrimineerimise keeld isikute värbamisel relvajõududesse. Sellest tulenevalt märgib ühendus, et ta ühineb konventsiooniga, ilma et see piiraks liikmesriikidele ühenduse õigusega antud eespool nimetatud õigust.


    Top