19.11.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 302/14

(1)

Pärast uurimist (edaspidi “varasem uurimine”) muutis nõukogu määrusega (EÜ) nr 969/2000 (2) määrusega (EMÜ) nr 3068/92 (3) esialgselt muu hulgas Venemaalt pärit kaaliumkloriidi impordi suhtes kehtestatud meetmeid (edaspidi “olemasolevad meetmed”).

(2)

2004. aasta märtsis algatas komisjon Euroopa Liidu Teatajas  (4) avaldatud teatisega omal algatusel olemasolevate meetmete osalise vahepealse läbivaatamise kontrollimaks, kas neid tuleks muuta, et võtta arvesse Euroopa Liidu laienemist 25 liikmesriigini 1. mail 2004 (edaspidi “laienemine”).

(3)

Osalise vahepealse läbivaatamise tulemused näitasid, et olemasolevate meetmete ajutine kohandamine on ühenduse huvides, et vältida äkilist ja ülemääraselt negatiivset mõju kümne uue liikmesriigi importijatele ja kasutajatele kohe pärast laienemist.

(4)

Seetõttu kiitis komisjon 2004. aasta mais määrusega (EÜ) nr 1002/2004 (5) heaks kahe Venemaa eksportiva tootja, JSC Silviniti ja JSC Uralkali, võetud kohustused üheks aastaks. 2005. aasta juunis kiideti komisjoni määrusega (EÜ) nr 858/2005 (6) heaks kahe Venemaa eksportiva tootja uued kohustused, mis kaotavad kehtivuse 13. aprillil 2006. aastal. Lisaks, selleks et sätestada vabastus määrusega (EMÜ) nr 3068/92 kehtestatud dumpinguvastastest tollimaksudest kohustuste tingimuste alusel toimuv import, muudeti määrust (EMÜ) nr 3068/92 määrusega (EÜ) nr 992/2004. (7)

(5)

Tuleb ka märkida, et kõik viited “ühendusele” või “15 liikmesriigist koosnevale ühendusele” tähendavad käesolevas määruses ühendust, nagu see oli vahetult enne laienemist, kui ei ole määratletud teisiti.

(6)

2004. aasta jaanuaris saadi eraldi taotlused JSC Silvinitilt ja JSC Uralkalilt (edaspidi “taotlejad”) olemasolevate meetmete individuaalseks osaliseks vahepealseks läbivaatamiseks vastavalt algmääruse artikli 11 lõikele 3.

(7)

Taotlejad väitsid ja esitasid piisavalt esmapilgul usutavaid tõendeid, et võrdlus omahinnal/omamaisel hinnal põhineva normaalväärtuse ja ühendusse eksportimisel kehtiva hinna vahel võib viia dumpingu kõrvaldamiseni. Seega ei olnud dumpingu korvamiseks enam vaja olemasolevate meetmete jätkuvat rakendamist tasemel, mis põhines eelnevalt kindlaks määratud dumpingutasemel.

(8)

Olles jõudnud pärast konsulteerimist nõuandekomiteega järeldusele, et on olemas piisavalt tõendeid osalise vahepealse läbivaatamise algatamiseks, avaldas komisjon algatamisteated ja algatas uurimise. (8)

(9)

Uurimine piirdus dumpinguga ja uurimisperiood hõlmas ajavahemikku 1. aprillist 2003 kuni 30. märtsini 2004 (edaspidi “uurimisperiood”).

(10)

Komisjon teavitas ametlikult eksportiva riigi esindajaid, taotlejaid ja ühenduse tööstusharu vahepealse läbivaatamise algatamisest ja andis kõigile asjaomastele isikutele võimaluse esitada oma vaated kirjalikult ja taotleda ärakuulamist. Komisjon saatis taotlejatele ka küsimustikud. Küsimustikele vastasid taotlejad ja ühe taotleva äriühinguga seotud eksportija Venemaal.

(11)

Komisjon otsis ja kontrollis kõiki andmeid, mida ta dumpingu kindlakstegemiseks vajalikuks pidas, ja kontrollis küsimustike vastuseid järgmistes äriühingutes:

(12)

Toode on sama mis eelmises uurimises, st kaaliumkloriid (potas ehk KCl), mida tavaliselt kasutatakse põllumajanduses väetisena kas puhtal kujul, muude väetistega segatult või osana kompleksväetisest NPK (nitrogen, phosphorus, potassium – lämmastik, fosfor, kaalium). Kaaliumisisaldus varieerub ja seda väljendatakse kaaliumoksiidi (K2O) protsendina kuiva veevaba toote massist. Seda kasutatakse ka toormena teatavate tööstus- ja farmaatsiatoodete valmistamisel.

(13)

Potast turustatakse tavaliselt kas standardsena/pulbrina (standardne potas) või standardsest erineval kujul, mis hõlmab muu hulgas graanuleid (granuleeritud kaaliumkloriid), kuid ei piirdu nendega. Üldjuhul liigitatakse toode K2O sisalduse alusel järgmisse kolme põhikategooriasse:

(14)

Tuleb meeles pidada, et varasema uurimise käigus otsustati, et selliseid imporditud ebatavaliselt suure kaaliumkloriidisisaldusega erisegusid ja segusid, mis ei kuulu eespool nimetatud CN-koodide alla, tuleks samuti käsitleda vaatlusaluse tootena. See järeldus põhines asjaolul, et kõnealustel erisegudel ja segudel on eespool nimetatud põhikategooriatega ühesugused füüsikalised ja keemilised põhiomadused ning samad kasutusvaldkonnad. Sellest tulenevalt lisati käesolevasse uurimisse ka segud ja erisegud, mis kuuluvad CN-koodide ex31052010, ex31052090, ex31056090, ex31059091 ja ex31059099 alla, ning need moodustavad osa vaatlusalusest tootest.

(15)

Tehti kindlaks, et kuna Venemaalt ühendusse imporditava toote ja Venemaal toodetava ning Venemaa turul müüdava toote füüsikalistes ja keemilistes omadustes ei ole erinevusi, käsitletakse neid käesoleva uurimise eesmärgil samasuguste toodetena.

(16)

Normaalväärtuse määramiseks tehti esmalt iga taotleja puhul kindlaks, kas samasuguse toote omamaine müük oli tüüpiline võrreldes kogu tema eksportmüügiga ühendusse. Vastavalt algmääruse artikli 2 lõikele 2 käsitleti omamaist müüki piisavalt tüüpilisena, kui iga taotleja samasuguse toote omamaise müügi kogumaht uurimisperioodi jooksul moodustas vähemalt 5 % ühendusse eksporditavast müügimahust. Selle alusel leiti, et vaatlusaluse toote omamaine müük uurimisperioodi jooksul oli üldkokkuvõttes mõlema taotleja puhul tüüpilises mahus.

(17)

Seejärel määrates kindlaks toote liigid TARICi koodide järgi (nt standardne või standardsest erinev, sealhulgas granuleeritud) ja pakendi või lähetamisviisi järgi (nt pakendamata, kottides või konteinerites) analüüsiti, kas iga toote omamaine müük oli tüüpiline. Teatava tooteliigi omamaist müüki käsitleti piisavalt tüüpilisena, kui kõnealuse liigi omamaise müügi kogumaht uurimisperioodi jooksul vastas vähemalt 5 % ühendusse eksporditud võrreldava tooteliigi müügi kogumahust.

(18)

Analüüsi tulemusel leiti, et üks eksportiv tootja (JSC Silvinit) oli omamaisel turul müünud tüüpilistes kogustes ainult ühte eksporditavat tooteliiki. Teise eksportiva tootja (JSC Uralkali) puhul leiti, et omamaisel turul müüdi tüüpilistes kogustes kõiki eksporditavaid tooteliike.

(19)

Kontrollimaks seda, kas iga tooteliigi omamaise müügi puhul võib olla kindel, et see müük toimus tavakaubanduse raames, määrati kindlaks, kui suure osa kõnealuse liigi müügist moodustas tulutoov müük sõltumatutele klientidele.

(20)

Sellega seoses leiti, et JSC Uralkali poolt ühendusse eksporditud enimmüüdud tooteliigi (edaspidi “enimmüüdud ekspordiliik”), mis moodustas üle 99 % sellisest ekspordist, omamaised müügihinnad näitasid uurimisperioodil tavatut suundumust. Tehti kindlaks, et enimmüüdud ekspordiliigi omamaisest müügist 77 % moodustas müük ühele kliendile Venemaal ja sellele teatavale kliendile kehtestatud müügihind enam kui kahekordistus ühe kuu jooksul uurimisperioodi keskel. Samal ajal tõusis ka teistele omamaistele klientidele müüdud sama tooteliigi hind, kuid ainult 40 % võrra. Muude siseturul müüdavate potaseliikide hinnatõusu kontrollimine uurimisperioodil näitas samasugust, umbes 40 % list hinnatõusu.

(21)

Arvestades seda erilist turusituatsiooni seoses dumpingumarginaali arvutamiseks kasutatud peamise tooteliigi hinna kalkuleerimisega vastavalt algmääruse artikli 2 lõikele 3 leiti, et selline müük ei võimalda nõuetekohast võrdlemist. Pidades silmas sellise müügi tähtsust kõnealuse liigi omamaise müügi kogumahus ja selle tooteliigi tähtsust üldises ekspordimahus potase puhul, mida asjaomane äriühing ekspordib ühendusse, peetakse mõistlikuks eirata sellist müüki kõnealusele kliendile. Tooteliigi kodumaine müük muudele klientidele oli alla 5 % künnise, mis on miinimumnõue, et seda võiks veel pidada tüüpiliseks. Järelikult arvutati selle tooteliigi normaalväärtus asjaomase eksportiva tootja tootmiskulude põhjal, millele lisati mõõdukas summa müügi-, üld-, ja halduskuludes ning kasum. Vastavalt algmääruse artikli 2 lõike 6 esimesele lausele põhinevad müügi-, üld- ja halduskulud ning kasumisummad tegelikel andmetel, mis uurimisalune eksportija esitab samasuguse toote valmistamise ja tavapärase kaubandustegevuse käigus toimunud müügi kohta.

(22)

Uralkali teatas, et algmääruse artikli 2 lõikes 3 ettenähtud “erilist turuolukorda” ei kohaldata asjaomase toote müügi puhul kõnealusele kliendile ja seega oleks pidanud asjaomasele tooteliigile normaalväärtuse kehtestamiseks kasutama omamaist hinda. Seoses sellega väideti, et i) algmääruse artikli 2 lõike 3 sätet ei kohaldata “kunstlikult kõrgete hindade” korral ning ii) üksnes ühele erikliendile kohandatud eritingimused ei saa endast kujutada “erilist turuolukorda” kogu Venemaa siseturul. Lisaks väideti, et nimetatud hinnad tulenesid “turujõududest” ja kajastasid “turu tegelikku olukorda”.

(23)

Seoses ülaltooduga tuleks märkida, et algmääruse artikli 2 lõikes 3 viidatud erilised turuolukorrad ei ole ammendavad ning turu erilisust tuleks eelkõige hinnata hindade kõikumise ja suundumuste põhjal, mitte aga ainuüksi hinna absoluuttaseme alusel. Käesoleval juhul jäeti arvutustest välja nii odava kui ka kalli hinnaga tehingud, kuna need ei kajasta hinnataset pikemas perspektiivis, samuti ei kajasta need hinnad turujõudusid, kuna sellist suundumust ei täheldatud ühegi teise tooteliigi või mõne teise Uralkali kliendi puhul. Teiseks sätestatakse algmääruse artikli 2 lõikes 3, et arvestuslikku normaalväärtus kehtestatakse juhul “…kui erilise turuolukorra tõttu ei ole võimalik seda nõuetekohaselt võrrelda …”. See lubab selgelt kõnealuses olukorras normaalväärtuse kehtestamisel jätta arvesse võtmata müügi, mida ei ole võimalik nõuetekohaselt võrrelda. See järeldus ei seostu kogu Venemaa turuga, vaid eelkõige Uralkali eelnimetatud müügitehingutega.

(24)

JSC Silviniti puhul, kus ühe tooteliigi müügimaht moodustas üle 80 % selle liigi kogutootemahust ning kus müügiks kasutatav netohind oli võrdne või ületas ühiku maksumuse ja asjaomase tooteliigi kaalutud keskmine hind oli võrdne või ületas kohandatud ühiku maksumuse, põhines normaalväärtus omamaisel hinnal, mis arvutati asjaomase tooteliigi kõigi omamaiste müügihindade kaalutud keskmise järgi uurimisperioodil, vaatamata sellele, kas müük oli tulutoov või mitte.

(25)

JSC Silviniti teise tooteliigi suhtes, mida normaalväärtuse kehtestamiseks asjakohase aluse saamiseks müüdi ebapiisavates kogustes omamaiste hindadega, tuli kohaldada teist meetodit. Antud juhul kasutati vastavalt algmääruse artikli 2 lõikele 3 arvestuslikku normaalväärtust. Normaalväärtuse arvutamiseks liideti eksporditava tooteliigi kohandatud ühiku maksumusele mõõdukas protsent müügi-, üld- ja halduskuludest ning mõõdukas kasumimarginaal, mis põhinesid tegelikel andmetel, mille uurimisalune eksportija või tootja esitas vastavalt algmääruse artikli 2 lõike 6 esimesele lausele samasuguse toote valmistamise ja tavapärase kaubandustegevuse käigus toimunud müügi kohta.

(26)

Uralkali väitis, et normaalväärtuse arvutamiseks kasutatud kasumimarginaali puhul ei võetud vajalikul määral arvesse gaasihinna kohandamist, sest normaalväärtuse arvutamiseks kasutatud kasuminäitaja pärines äriühingu raamatupidamisandmetest enne hinna kohandamist. Ülaltoodud väitega ei saa siiski nõustuda, sest vastavalt algmääruse artikli 2 lõike 6 sissejuhatavale lõigule tuleks normaalväärtuse arvutamiseks kasutada tegelikku kasumisummat, mida äriühing saab siseturul.

(27)

Uurimisel tehti kindlaks, et energiakulud nagu asjaomase toote kaevandamisel ja tootmisel kasutatava elektri ja gaasiga seotud kulud moodustavad märkimisväärse osa potasetootjate tootmiskuludest ja seda mitte üksnes Venemaal, vaid ka muudes tootvates riikides. Seoses sellega väitis ühenduse tööstusharu, et Venemaa äriühingute poolt oma tarnijatele makstav elektri ja gaasi hind ühiku kohta ei kajasta piisavalt ostetava elektri ja gaasi tegelikke tootmiskulusid.

(28)

Pidades silmas eeltoodud märkusi, peeti antud juhul asjakohaseks võrrelda taotlejate energia ostmisega seotud kulusid ühiku kohta teiste peamiste potasetootjate kuludega, kellel on samalaadsed tootmismeetodid, samasugune tootemaht ja samasugused looduslikud eelised. Nimetatud andmed saadi Kanada suurelt potasetootjalt, sest Venemaal teisi potasetootjaid ei ole.

(29)

Saadud andmed näitasid, et Kanada tootja energiavajadused olid samasugused kui Venemaa tootjatel ning nagu Venemaa puhulgi, pärines ostetav elekter kodumaisest hüdroelektrijaamast ja gaas kodumaistest gaasimaardlatest. Võrdlus näitas, et Kanada tootja makstud elektrikulu ühiku kohta ei erinenud palju sellest, mida maksid Venemaa tootjad.

(30)

Gaasi kohta leiti andmeid Venemaa gaasitarnija OAO Gazpromi (kelle piirkondlik jaotusettevõtja tarnis ka asjaomastele eksportivatele tootjatele) 2003. aastal avaldatud aastaaruandest, millest selgus, et Venemaa kahe tootja poolt omamaise gaasi eest makstud hind moodustas viiendiku Venemaa ekspordihinnast. Samas aruandes oli ka nimetatud, et OAO Gazprom ei saanud siseturul mingisugust kasumit. Kuivõrd Venemaa omamaise gaasihinna kohta puuduvad ametlikud andmed, toetuti Venemaa valitsuse viidetele ajakirjanduses ning turu-uuringute andmetele, samuti valitsuse veebilehekülgedele, mis kõik kinnitasid, et omamaistele klientidele kehtiv gaasi hind oli omahinnast palju madalam. Pealegi maksid kaks Venemaa tootjat gaasi eest tunduvalt vähem kui Kanada tootjad.

(31)

Ülaltoodule tuginedes leiti, et võrreldes Venemaalt eksporditud gaasi ja Kanada peamiste tööstustarbijate poolt oma gaasitarbijatele makstud hinnaga ei kajasta uurimisperioodil Venemaa potasetootjate poolt kohalikele gaasitarnijatele makstud hind piisavalt gaasitootmisega seotud kulusid. Seega korrigeeriti vastavalt algmääruse artikli 2 lõikele 5 mõlema taotleja tootmiskulusid. Kuna muud põhjendatud alust ei olnud, kasutati kohandamisel andmeid gaasi ekspordihinna, transpordi netokulude, eksporditollimaksu, käibemaksu ja aktsiisimaksu kohta.

(32)

Seoses sellega teatas üks taotleja, et gaasi eest nõutav hind oli raamatupidamisdokumentides õigesti kajastatud ja seega ei olnud kohandamine vastavalt algmääruse artikli 2 lõikele 5 õigustatud. Vastus sellele märkusele on, et kahtlemata maksis äriühing vastavalt kaubaarvetele märgitud hindadele õigesti, kohandamist oli pigem vaja sellepärast, et ostetud gaasi hind ei kajastanud piisavalt gaasi tootmis- ja turustamiskulusid.

(33)

Venemaa ametiasutused väitsid ka, et gaasi hinna kohandamisel ei ole komisjon arvestanud erinevust siseturul tööstustarbijatele müüdava gaasi ja ekspordiks müüdava gaasi transpordikulude vahel. Siinkohal tuleks meenutada (vt põhjendust 31), et kohandamise põhjuseks oli võrdlus äriühingute poolt tegelikult makstud gaasihinna, ning Venemaa gaasitarnija OAO Gazpromi ekspordihinna (ilma transpordi netokulude, eksporditollimaksu, käibemaksu ja aktsiisimaksuta) vahel. Seetõttu lükati see väide tagasi.

(34)

Üks taotlejatest väitis, et 2004. aasta esimeses kvartalis (s.o uurimisperioodi viimases kvartalis) olid tema ühikupõhised tootmiskulud tunduvalt väiksemad seoses suurema jõudluse ja väiksemate hoolduskuludega ning et kogu uurimisperioodi tootmiskulude arvutamiseks tuleks aluseks võtta just see väiksem ühikuhind. Seda taotlust ei rahuldatud, sest asjakohane alus selliste kulude kindlaksmääramiseks on siiski kogu uurimisperiood, mitte aga väljavalitud lühem ajavahemik.

(35)

Tootmiskuludega seoses teatas komisjoni tööstusharu, et taotlejate tootmiskulude eesmärgil peaks põhivara amortisatsiooni arvutlus põhinema sellise vara asendusmaksumusel (nt uued kaevandused ja masinad). Väideti, et soetusmaksumusel põhinev põhivara amortisatsiooni arvutlus ei kajasta vastavalt algmääruse artikli 2 lõikele 5 mõistlikult asjaomase toote valmistamisega seotud kulusid. Seepärast nõuti Venemaa tootjate kulude ülespoole kohandamist.

(36)

Seoses sellega märgiti, et soetusmaksumusel ja põhivara majandusliku elu kasvujäägil põhinev amortisatsiooniarvutlus ühtib kaevandustööstuses kasutatavate raamatupidamistavadega. Selleks et määrata, kas tootmiskuludele lisatud amortisatsiooniarvutlus kajastab mõistlikult asjaomase toote valmistamisega seotud kulusid, keskendus uurimine sellele, mil viisil oli varade algväärtus kindlaks määratud.

(37)

Venemaa tootjate kontrollimine kohapeal näitas, et nende varade algväärtus oli määratud 1993. aastal toimunud erastamisprotsessi ajal läbiviidud hindamise põhjal. Varade väärtus hinnati järgnevalt ümber aastatel 1993 kuni 1997 hüperinflatsiooni taltsutamiseks Venemaa valitsuse välja antud ümberhindamiskoefitsiente kohaldades. 1997. aasta lõpul, pärast Venemaa valitsuse dekreedi avaldamist toimus varade sõltumatu hindamine sõltumatute hindajate poolt. Varade väärtuse määramiseks võeti vastu kolm põhikriteeriumi, millest üks oli vara asendusväärtus. Sõltumatu hindamise tulemused kajastusid taotlejate 1998. aasta algbilansis.

(38)

Kuid vaatamata originaalväärtuste suurendamisele märgiti, et taotlejate varade väärtused väljendatuna tootmise ja varade väärtuse suhtena on ikkagi tunduvalt väiksemad, võrreldes ühenduse tootmisharu äriühingutega ja Kanada peamise tootjaga, kellel on samasugused kaevandamis- ja tootmisvõimsused. Kuid tehtud hinnang ei võta arvesse Venemaa tootjate enne 1993. aasta erastamist soetatud varade iganemist ja madalamat tehnoloogilist taset.

(39)

Kuna puuduvad olulised tõendid, mis näitaksid, et amortisatsiooni ei kajastata eksportivate tootjate raamatupidamisaruannetes õigesti, ei peeta praegu võimalikuks amortisatsioonikulude kohandamist tootmiskulude andmetes, mida kasutatakse taotlejate normaalväärtuse kindlaksmääramiseks.

(40)

Ühenduse tööstusharu arvates tuleks tootmiskulude arvutamisel võtta arvesse ka keskkonnakaitsele tehtud kulutused, mida saab võrrelda ühenduse tootjate tehtavate kulutustega. Leiti, et taotlejad on siiski selliseid kulutusi teinud ja tootmiskulude arvutamisel ka nendega arvestanud. Selles küsimuses, kas need kulutused peaksid olema sama suured kui ühenduse tootjatel, arvati, et seni, kuni tootjad täidavad Venemaa ametiasutuste ettekirjutusi keskkonnakaitse taseme kohta, ja nende täitmiseks tehtud kulutused kajastuvad andmetes õigesti, ei nõuta kulude kohandamist. Kuna ilmnes, et see kehtib mõlema taotleja puhul, ei peetud keskkonnakulude kohandamist õigustatuks.

(41)

Silviniti puhul leiti, et ühenduses müüs äriühing uurimisperioodil potast peamiselt sõltumatu Šveitsi äriühingu kaudu. Uurimisel ja vastavalt algmääruse artikli 2 lõikele 8 võeti eksporthinna määramisel aluseks Silvinitile kõnealuse äriühingu poolt toote eest tegelikult makstud või makstav hind.

(42)

Siiski leiti, et kaks tehingut tegi Silvinit seotud Venemaa äriühingu International Potash Company (edaspidi “IPC”) kaudu seotud Belgia äriühinguga Ferchimex AS (edaspidi “Ferchimex”), kes kasutas potast uurimise alla mitte kuuluva toote valmistamiseks. Vastavalt algmääruse artikli 2 lõikele 9 võib IPC poolt Ferchimexilt nõutud hindu mitte arvestada, kui neid ei peeta usaldusväärseks. Märgiti, et mõlema tehingu puhul oli Ferchimexilt nõutud müügihind üldjoontes samasugune kui ühenduse sõltumatutelt klientidelt sama tooteliigi eest nõutud hind. Pealegi oli mõlema tehingu puhul tegemist väikeste kogustega. Seepärast kasutati mõlemat hinda ka eksporthinna määramisel.

(43)

Uralkali puhul leiti, et kogu äriühingu poolt uurimisperioodil ühendusse müüdav potasekogus tarniti otse Küprosel asuvale äriühingule Fertexim Ltd, kes tegutses Uralkali ainuõigusliku turustajana. Sellise müügi korral määrati ekspordihind algmääruse artikli 2 lõike 8 kohaselt ehk Ferteximi poolt tegelikult makstud või makstava hinna põhjal.

(44)

Normaalväärtust ja ekspordihinda võrreldi mõlema taotleja puhul tehasest hankimise tasandil. Selleks et tagada normaalväärtuse ja ekspordihinna õiglane võrdlus, võeti nõuetekohaselt arvesse hindade võrreldavust mõjutavaid erinevusi vastavalt algmääruse artikli 2 lõikele 10.

(45)

Vajaduse korral ja piisavate tõendite olemasolul võeti arvesse hinnaalanduste, transpordi-, kindlustus-, käitlemis-, laadimis- ja lisakulude, pakkimis- ja krediidikulude erinevusi.

(46)

Algmääruse artikli 2 lõike 11 kohaselt võrreldi kõigi eksportivate tootjate puhul tooteliigi kohandatud kaalutud keskmist normaalväärtust kõigi ühenduses müüdud vastavate tooteliikide kohandatud kaalutud keskmise ekspordihinnaga.

(47)

Võrdlus näitas, et mõlema äriühingu puhul on tegemist dumpinguga, kuigi madalamal tasemel kui see, mis oli varem kindlaks tehtud. Ühendusse eksporditavate kõikide tooteliikide kaalutud keskmine dumpingumarginaal, väljendatuna protsendimäärana CIF-hinnast ühenduse piiril ilma tollimakse tasumata, on järgmine:

(48)

Algmääruse artikli 11 lõike 3 kohaselt analüüsiti, kas dumpingu asjaolud on oluliselt muutunud ja kas neid muutusi võib pidada püsivaks. Sellega seoses leiti, et dumpingumarginaali muutuse põhjustas taotlejate normaalväärtuse vähendamine.

(49)

Siinjuures tuleb märkida, et käesolevas uurimises määrati normaalväärtus taotlejate kulude ja hindade alusel. Pealegi oli potase omamaine tarbimine, vastupidiselt varasemal uurimisel tehtud järeldustega, viimaste aastate jooksul pidevalt kasvanud ja omamaised müügihinnad olid tulutoovad mõlemale Venemaa tootjale.

(50)

Ekspordihindade püsivuse kohta muudel turgudel, v.a ühenduses, ei suutnud kumbki taotleja tuua üksikasjalikke tehingupõhiseid andmeid tootja tasandil. Kokkuvõtvad andmed esitati päritoluriigi ja tooteliigi alusel. Seda loeti käesoleva osalise vahepealse läbivaatamise jaoks piisavaks, kuna täpse müügihinna määramist nendel turgudel ei ole tingimata vaja. Seoses üksikasjalike andmete puudumisega ja pidades silmas: i) erinevaid tarnetingimusi (nt CIF, FOB, FCA jm); ii) erinevaid logistilisi korraldusi ja kombinatsioone (nt raudtee + meretransport, ainult raudtee jm); iii) eri pikkusega vahemaid ning veo- ja käitlemiskulusid eri sihtkohtadesse Aasias ja Lõuna-Ameerikas, ei olnud komisjonil võimalik täpselt määrata müügihindu iga riigi kohta. Tõenäoliselt olid müügihinnad ühendusse mittekuuluvatel turgudel, võttes arvesse ka transpordikulusid, siiski samas suurusjärgus kui müügihinnad ühendusse.

(51)

Nimetatud tegureid silmas pidades leiti, et olemasolevate meetmete muutmine on asjakohane niivõrd, kuivõrd need käsitlevad taotlejaid, alandades dumpingumarginaale käesolevas uurimises kindlaksmääratud tasemeni.

(52)

Algmääruse artikli 9 lõike 4 kohaselt ei peaks dumpinguvastase tollimaksu summa ületama kindlaksmääratud dumpingumarginaali, kuid see peaks olema nimetatud marginaalist väiksem, kui sellisest väiksemast tollimaksust piisab ühenduse tootmisharule tekitatava kahju kõrvaldamiseks. Kuna taotlejate suhtes kehtivad tollimaksud arvutati dumpingumarginaalide põhjal ning kuna uued dumpingumarginaalid on varem arvutatutest väiksemad, tuleks tollimakse kohandada uurimisel leitud väiksema dumpingumarginaalini, mis JSC Silvinit puhul on 23,0 % ja JSC Uralkali puhul 12,3 %.

(53)

Kõiki huvitatud isikuid teavitati olulistest andmetest ja kaalutlustest, mille alusel soovitati muuta määruses (EMÜ) nr 3068/92 esialgselt kehtestatud dumpinguvastaseid tollimakse. Huvitatud isikutele anti võimalus esitada märkusi ja taotleda ärakuulamist. Kõik saadud märkused võeti arvesse, kui need olid asjakohased.

(54)

Pärast oluliste andmete ja kaalutluste avalikustamist, mille põhjal kavatseti soovitada määrusega (EMÜ) nr 3068/92 esialgselt kehtestatud dumpinguvastaste tollimaksude muutmist, pakkusid taotlejad hinnakohustusi vastavalt algmääruse artikli 8 lõikele 1.

(55)

Otsusega 2005/802/EÜ (9) kiitis komisjon taotlejate pakutud kohustused heaks. Nimetatud otsuses on toodud kohustuste heakskiitmise põhjused.

(56)

Olemasolevaid meetmeid kohaldatakse kaheksa CN-koodi suhtes ja nad sisaldavad kindlaksmääratud summasid vahemikus 19,61 euro/tonn kuni 40,63 euro/tonn, sõltuvalt toote liigist. Kuid viimasel uurimisperioodil selgus, et peaaegu kogu taotlejate ühendusse suunatud eksport piirdus tooteliigiga, mis kuulub ühe CN koodi alla.

(57)

Kuna muude tooteliikide kohta andmed puuduvad ja kõnealust potaseliiki turustatakse praegu kõige rohkem, siis oleks muudetud tollimaksude rakendamisel mõistlik asendada kõik kindlaksmääratud summad üheainsa väärtuselise tollimaksuga, mis kehtib taotlejate kõigi toodetavate potaseliikide suhtes,

1.

Artiklit 1 muudetakse järgmiselt:

2.

Artikli 1a lõige 1 asendatakse järgmisega:

“1.   Vabasse ringlusse lubamiseks deklareeritud import vabastatakse artikliga 1 kehtestatud dumpinguvastasest tollimaksust, kui tooteid valmistavad äriühingud, kelle kohustuste võtmise ettepaneku komisjon on heaks kiitnud ning kelle nimed on loetletud komisjoni määruses (EÜ) nr 858/2005 ja komisjoni otsuses nr 2005/802/EÜ nende kehtivas redaktsioonis ning kui tooted on imporditud kooskõlas nimetatud komisjoni õigusaktidega.”