Puhtam õhk Euroopale

PÕHIPUNKTID

Eesmärk ja õhukvaliteedi standardid

Euroopa Liidu direktiiv uuendab ja konsolideerib välisõhu kvaliteeti käsitlevaid ELi õigusakte¹, ühendades ja asendades direktiivid 2004/107/EÜ ja 2008/50/EÜ. Sellega kehtestatakse rangemad õhukvaliteedi standardid, mis põhinevad uusimatel teaduslikel tõenditel, ning kehtestatakse rangemad kavandamis-, seire- ja jõustamismeetmed, et kaitsta inimeste tervist ja keskkonda:

• sellega nähakse ette siduvad õhukvaliteedi standardid 13 saasteainele, sealhulgas tahketele osakestele PM_2.5, PM₁₀, lämmastikdioksiidile ja osoonile, hõlmates piirtasemeid², sihtväärtuseid³, keskmise kokkupuute vähendamise kohustusi, keskmise kokkupuute kontsentratsiooni eesmärke, kriitilisi tasemeid, häire- ja teavitamistasemeid ning pikaajalisi eesmärke;
• see nõuab standardite korrapäraseid läbivaatamisi, võttes arvesse viimaseid teaduslikke avastusi ja Maailma Terviseorganisatsiooni õhukvaliteedi suuniseid;
• see toetab ELi nullsaastega õhu ambitsiooni, mis aitab kaasa keskkonna- ja bioloogilise mitmekesisuse eesmärkidele.

Liikmesriikide kohustused

Liikmesriigid peavad määrama oma territooriumil õhukvaliteedi juhtimise ja õhukvaliteedi piirkondade kehtestamise eest vastutavad asutused:

• luuakse tsoonid ja keskmise kokkupuute territoriaalüksused õhukvaliteedi seireks ja juhtimiseks;
• määratud pädevad asutused vastutavad õhukvaliteedi seirevõrkude pideva toimimise tagamise ning õhukvaliteedi kavade ja tegevuskavade koostamise eest nõuetele mittevastavuse või mittesaavutamise ohu korral.

Välisõhu kvaliteedi hindamine

Liikmesriigid peavad hindama õhukvaliteeti teatavate saasteainete osas kindlaksmääratud kriteeriumide ja künniste alusel.

• Õhukvaliteedi hindamine põhineb statsionaarsetel mõõtmistel, modelleerimisel, indikaatormõõtmistel või objektiivsel hindamisel, sõltuvalt õhusaaste tasemest konkreetses piirkonnas.
• Tsoonid klassifitseeritakse nende saastetasemete alusel, et määrata kindlaks, milliseid hindamismeetodeid tuleb kasutada. See klassifikatsioon vaadatakse läbi iga viie aasta järel või varem, kui toimuvad olulised muutused.
• Erisätetega nähakse ette nõuded superseirejaamade, õhusaastekollete ja uute probleemsete saasteainete (nt ülipeened osakesed, must süsinik, ammoniaak) seireks.
• Seireandmed peavad vastama kindlaksmääratud kvaliteedieesmärkidele ja põhinema ELi või rahvusvaheliselt tunnustatud standardmeetoditel.

Tugevamad planeerimis- ja vastavusmehhanismid

Standardite ületamise korral peavad liikmesriigid võtma vastu õhukvaliteedi kavad ja rakendama sihipäraseid meetmeid saasteainete taseme vähendamiseks kindlaksmääratud aja jooksul.

• Õhukvaliteedi kavad tuleb vastu võtta kahe aasta jooksul alates ületamise tuvastamisest ja need peavad saavutama vastavuse nii kiiresti kui võimalik ja mitte hiljem kui neli aastat pärast ületamise aastat.
• Kavad ja tegevuskavad peavad sisaldama heitkoguste kvantifitseeritud vähendamist, teavet tervisemõju kohta ja avalikku konsultatsiooni, ning neid tuleb ajakohastada, kui ületamine jätkub.
• Õhukvaliteedi tegevuskavad tuleb koostada enne 2030. aastat, et saavutada rangemad õhukvaliteedi standardid, mis tuleb selleks aastaks saavutada. Tähtaja edasilükkamine on võimalik kuni 2040. aastani teatavatel juhtudel (nt ebasoodsad kliimatingimused või struktuurilised piirangud), järgides erimenetlust, sealhulgas teavitades vajaduse korral Euroopa Komisjoni rakendamisaruannetest ja ajakohastatud tegevuskavadest.

Juurdepääs avalikule teabele ja osalemine

Direktiiviga tugevdatakse üldsuse õigust olla teavitatud ja kaasatud õhukvaliteedi juhtimisse:

• selles nõutakse, et liikmesriigid esitaksid õhukvaliteedi indeksi kaudu reaalajalähedast teavet peamiste saasteainete kohta, sealhulgas teavet tervisemõju kohta, eelkõige tundlikele ja haavatavatele elanikkonnarühmadele;
• samuti peavad liikmesriigid andma teavet õhusaaste tippkoormusega seotud sümptomite kohta ja selle kohta, kuidas vähendada kokkupuudet õhusaastega;
• riiklikud süsteemid peavad hõlmama avalikku arutelu kavade projektide kohta, sealhulgas sisendit, mille on andnud mõjutatud rühmad, kodanikuühiskond ja tervishoiutöötajad.

Piiriülese õhusaaste koordineerimine

Liikmesriigid peavad tegema koostööd, kui piiriülene õhusaaste põhjustab piirnormide ületamist teises liikmesriigis. Mõjutatud liikmesriigid peavad üksteist ja komisjoni piirnormide ületamist põhjustavast piiriülesest saastest⁴ teavitama. Seejärel peavad nad koostama koordineeritud õhukvaliteedi kavad või lühiajalised tegevuskavad, mis hõlmavad saasteallikate ühist kindlakstegemist ja leevendusmeetmeid. Direktiiviga soodustatakse ka koostööd naabruses asuvate kolmandate riikidega, sealhulgas ELi kandidaatriikidega.

Õiguskaitse kättesaadavus, hüvitised ja karistused

Direktiiv sisaldab sätteid selle kohta, kuidas inimesed saavad nõuete rikkumist vaidlustada ning nõuda hüvitist ja seda, kuidas kohaldatakse karistusi õhukvaliteedi eeskirjade rikkumise korral:

• see annab üldsusele ja valitsusvälistele organisatsioonidele õiguse vaidlustada seirejaamade asukohtade või õhukvaliteedi kavade, tegevuskavade ja lühiajaliste tegevuskavadega seotud olulisi otsuseid ja väljajätmisi;
• see nõuab õiglaseid, õigeaegseid ja taskukohaseid kohtumenetlusi, sealhulgas vajaduse korral esialgse õiguskaitse meetmeid;
• see annab üksikisikutele õiguse nõuda riiklikelt ametiasutustelt hüvitist tervisekahjustuste eest, mis on põhjustatud pädevate asutuste poolt tahtlikult või ettevaatamatusest toime pandud kohustuste rikkumistest;
• sellega nähakse ette tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused rikkumiste korral.

Varasemate direktiivide kehtetuks tunnistamine

Direktiiviga (EL) 2024/2881 tunnistatakse kehtetuks ja asendatakse direktiivid 2004/107/EÜ ja 2008/50/EÜ alates 12. detsembrist 2026.