Direktiiv

Direktiiv on ELi institutsioonide poolt vastu võetud õigusakt, mis on adresseeritud ELi liikmesriikidele ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 288 kohaselt on saavutatava tulemuse seisukohalt siduv. Direktiiv on osa ELi teisesest õigusest ehk õigustikust, mis tuleneb ELi aluslepingutes (esmane õigus) sätestatud põhimõtetest ja eesmärkidest.

Selle ELi riigi ametiasutused, kellele direktiiv on adresseeritud, saavad valida selle direktiivi oma siseriiklikku õigusesse lisamise ehk ametliku mõistega „ülevõtmise“ vormi ja meetodi. Üldiselt on seda vaja teha kahe aasta jooksul alates direktiivi vastuvõtmisest.

Jõustumiseks peavad riiklikud meetmed täitma direktiiviga püstitatud eesmärke. Riiklikud ametiasutused peavad nendest meetmetest teavitama Euroopa Komisjoni.

Direktiivides võidakse sätestada miinimumstandardid, lähtudes sageli asjaolust, et mõne liikmesriigi õigussüsteemis on juba kehtestatud kõrgemad standardid. Sellisel juhul on liikmesriikidel õigus kehtestada kõrgemad standardid kui direktiivis sätestatud.

Muudel juhtudel kehtestatakse direktiivides ühtsed ühtlustamispiirid. See tähendab, et liikmesriigid ei tohi kehtestada rangemaid eeskirju kui direktiivis sätestatud.

Kui liikmesriik ei võta direktiivi oma siseriiklikku õigusesse üle, võib komisjon algatada Euroopa Kohtus kõnealuse riigi vastu rikkumismenetluse.