Demokraatia defitsiit

Demokraatia defitsiit on mõiste, mida kasutatakse olukorra kohta, kus institutsioonid ja nende otsustuskord ei ole piisavalt demokraatlikud ega vastutavad. Euroopa Liidu (EL) puhul viitab see tajutavale puudujäägile ligipääsetavuses või tavakodanike esindatuses ELi institutsioonides tuntava lõhe tõttu nende institutsioonide volituste ja kodanike tajutava võimetuse vahel nende institutsioonide otsuseid mõjutada.

Demokraatliku legitiimsuse probleemi on tõstatatud kõigis Euroopa integratsiooni etappides. Seda käsitleti Maastrichti, Amsterdami ja Nice’i lepingutes, millega anti üha enam volitusi otsevalimistega valitud Euroopa Parlamendile ning laiendati valdkondi, kus Euroopa Parlamendil on Euroopa Liidu Nõukoguga kaasotsustusõigus. Nende muudatuste tulemusena on Euroopa Parlament muutunud nõuandvast kogust kaasseadusandjaks.

1. detsembrist 2009 kohaldatava Lissaboni lepinguga kehtestatud mitmed muudatused käsitlesid demokraatia defitsiidi probleemi ELis. Selle lepinguga tugevdati Euroopa Parlamendi volitusi järgmises kolmes valdkonnas.

• Finantsvaldkond. Euroopa Parlamendil on keskne koht ELi aastaeelarve kõigi kulukategooriate heakskiitmisel.
• Seadusandlus. Kaasotsustamismenetlus muutus seadusandlikuks tavamenetluseks, mida kohaldatakse peaaegu kõigis valdkondades, kus nõukogu teeb otsuseid kvalifitseeritud häälteenamusega.
• Ametisse nimetamine. Euroopa Parlament valib Euroopa Komisjoni presidendi Euroopa Ülemkogu esitatud kandidaadi alusel, võttes arvesse Euroopa Parlamendi valimiste tulemusi. Komisjon vajab ühtse nimekirjana Euroopa Parlamendi nõusolekut enne, kui Euroopa Ülemkogu saab selle ametisse nimetada.

Pidades silmas subsidiaarsuse põhimõtet, nähti Lissaboni lepinguga ette viise, kuidas julgustada riikide parlamente osalema ELi poliitika kujundamisel, andes neile võimaluse kontrollida komisjoni seadusandlikke ettepanekuid (nn subsidiaarsuse kontrolli mehhanism).

Lissaboni lepinguga kehtestatakse ka kodanikualgatuste õigus, kui kodanikud saavad paluda komisjonil esitada seadusandlikke ettepanekuid kõigis valdkondades, kus tal on õigus tegutseda. Euroopa kodanikualgatuse tegemiseks tuleb luua korraldajate rühm, kuhu kuulub vähemalt seitse ELi kodanikku seitsmest eri ELi liikmesriigist. Kui algatus on seitsmes ELi liikmesriigis jõudnud miljoni allkirjani ja ettenähtud miinimumkünniseni, otsustab komisjon, mis meetmeid võtta.

Institutsioonide otsustusprotsesse on vahel kritiseeritud nende läbipaistmatuse tõttu, eriti nõukogu, komisjoni ja Euroopa Parlamendi vaheliste kolmepoolsete nõupidamiste kontekstis. Praegu avaldavad institutsioonid lõpliku kompromissteksti, mis võetakse vastu institutsioonidevaheliste läbirääkimiste tulemusel. Lisaks on parandatud läbirääkimiste protsessiga seotud formaalseid eeskirju.

Nõukogu liikmed saavad kokku avalikel istungitel, et arutada seadusandlike aktide eelnõusid või nende üle hääletada. Oluliste õigusloomega mitteseotud ettepanekute esimene arutelu on samuti avalik ning nõukogu peab ka korrapäraselt avalikke arutelusid olulistes küsimustes, mis mõjutavad ELi ja selle kodanike huve.

Konverents Euroopa tuleviku üle, mis lõppes ametlikult 9. mail 2022 (Euroopa päev), oli alt üles rohujuuretasandi algatus, mis võimaldas kodanikel võtta sõna selles, mida nad ELilt ootavad, ja omada suuremat tähtsust selle tuleviku kujundamisel. See konverents oli Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühine ettevõtmine, kes tegutsesid koos liikmesriikidega võrdsete partneritena. Konverentsi põhikomponent oli ELi tasemel ja mitmes liikmesriigis kodanikupaneelide loomine, kelle peetud arutluste ja ürituste eesmärk oli anda panus konverentsi täiskoguks soovituste esitamisega ELi institutsioonidele. Konverentsi tulemused on esitatud aruandes, milles tehakse 49 ettepanekut erinevatel Euroopa tulevikuga seotud teemadel, sh Euroopa demokraatia. ELi institutsioonid andsid nende ettepanekute kohta tagasisidet 2022. aasta sügisel toimunud tagasisideüritusel.