—

ZF Zefeser – Importação e Exportação de Produtos Alimentares Lda, esindaja: advogado L. Pinto,

—

Portugali valitsus, esindajad: L. Fernandes, A. M. Silva ja Â. Seiça Neves,

—

Iirimaa, esindaja: D. O’Hagan, keda abistasid G. Clohessy, SC, ja N. Travers, BL,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: A. Caeiros ja J. Hottiaux,

1

Eelotsusetaotlus on esitatud nõukogu 24. juuli 1979. aasta määruse (EMÜ) nr 1697/79 impordi- või eksporditollimaksude maksmist nõudvale tolliprotseduurile suunatud kauba eest tasumata jäänud impordi- või eksporditollimaksude tollivormistusjärgse sissenõudmise kohta (EÜT L 197, lk 1) artikli 3 esimeses lõigus oleva mõiste „toiming, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse” tõlgendamise kohta.

2

Eelotsusetaotlus on esitatud kohtuvaidluses Z.F. Zefeser – Importação e Exportação de Produtos Alimentares Lda (edaspidi „Z.F. Zefeser”) ja Fazenda Pública – Director Geral das Alfândegas e dos Impostos Especiais de Consumo (Riigikassa tolli- ja aktsiisiasjade peadirektor, edaspidi „Fazenda Pública”) vahel tollivõla tollivormistusjärgse sissenõudmise üle.

3

Põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal olid tollimaksu tollivormistusjärgset sissenõudmist käsitlevad sätted ette nähtud määruses nr 1697/79.

4

Määruse kaks esimest põhjendust olid sõnastatud järgmiselt:

„impordi- või ekspordimaksude summa, mille tasumist nõutakse maksukohustuslaselt selliste maksude tasumist nõudvale tolliprotseduurile suunatud kauba eest, võib osutuda väiksemaks kui seaduse alusel tasumisele kuuluv summa kas pädevate asutuste arvutus- või kandevea tõttu või seetõttu, et need ametiasutused kasutasid ebaõigeid või mittetäielikke maksustamiselemente eelkõige seoses asjaomase kauba laadi, koguse või päritolu ja kasutusotstarbega; ühenduses kehtivad impordi- ja eksporditollimaksud on olemuselt majanduslikku laadi, mistõttu võib puudulik sissenõudmine mõjutada negatiivselt ühenduse majandust; seega on põhjendatud võimalus, et kui pädevad ametiasutused tuvastavad, et selline viga on tehtud, võivad nad tasumisele kuuluvad tollimaksud nõuda sisse tollivormistusjärgselt;

impordi- ja eksporditollimaksude tollivormistusjärgne sissenõudmine kahjustab teataval määral õiguskindlust, mida maksukohustuslasel on õigus eeldada seoses haldustoimingutega, millel on rahalisi tagajärgi; järelikult on vaja piiritleda pädevate ametiasutuste tegevusulatus, määrates tähtaja, mille möödudes tuleb esialgne impordi- või eksporditollimaksude kindlaksmääramine lugeda lõplikuks, seda pädevate ametiasutuste tegevuspiirangut ei kohaldata siiski siis, kui pädevatel ametiasutustel ei olnud kauba tollivormistuse ajal võimalik impordi- või ekspordimaksude täpset summat kindlaks määrata selliste toimingute tõttu, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse […];” [Siin ja edaspidi on määrust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

5

Määruse nr 1697/79 artikli 2 lõige 1 sätestas:

„Kui pädevad asutused tuvastavad, et maksukohustuslaselt on impordi- või eksporditollimaksude tasumist nõudvale tolliprotseduurile deklareeritud kaubalt jäänud sissenõudmata seaduse alusel tasumisele kuuluv impordi- või eksporditollimaks või osa sellest, algatavad nad tasumata tollimaksu sissenõudmise.

Sellist sissenõudmist ei algatata pärast kolme aasta möödumist arvestuskande tegemisest maksukohustuslaselt esialgu sissenõutud summa kohta, või kui arvestuskannet ei ole tehtud, siis seoses asjaomase kaubaga tollivõla tekkimise kuupäevast.”

6

Määruse artiklis 3 on ette nähtud erand mainitud kolmeaastasest tähtajast:

„Kui pädevad asutused tuvastavad, et neil ei ole asjaomaselt kaubalt seaduse alusel tasumisele kuuluvate impordi- või ekspordimaksude täpset summat võimalik kindlaks määrata sellise toimingu tagajärjel, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse, ei kohaldata artiklis 2 ette nähtud tähtaega.

Sellisel juhul tegutsevad pädevad asutused sissenõudmisel vastavalt liikmesriigis selles valdkonnas kehtivatele sätetele.”

7

Põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal oli vastavalt maksumenetluse seadustiku 23. aprilli 1991. aasta dekreetseaduse nr 154/91 redaktsioonile (Diário da República, série A, no94, ) Portugali maksuametil maksimaalselt kümme aastat aega algatada sissenõudmine, kui tollimaksu summat ei olnud asetleidnud pettuse tõttu võimalik esialgu nõuetekohaselt kindlaks määrata.

8

Setúbali (Portugal) sadamas lastiti 1993. aasta oktoobris Türgist pärit laevalt maha teatav kogus oliiviõli, mis oli mõeldud Z.F. Zefeserile, samas kui osa kaubasaadetisest deklareeriti transiidiprotseduurile suunatuna. Seejärel jätkas laev teekonda Põhja-Aafrika rannikul asuva Ceuta (Hispaania) sadama suunas. Hispaania ametiasutuste poolt 1995. aasta oktoobris edastatud teabe kohaselt saabus see laev mainitud sadamasse tühjana.

9

Saadud teabe alusel esitas Setúbali toll 9. aprillil 1997 Z.F. Zefeserile maksunõude tasumisele kuuluva tollimaksu korrigeeritud summa kohta. Lisaks alustati Portugali tolli esitatud kaebuse alusel Z.F. Zefeseri osanike suhtes kriminaalmenetlus salakaubaveo, dokumentide võltsimise, pettuse ja kuritegelikku rühmitusse kuulumise süüdistuses.

10

Z.F. Zefeser esitas Tribunal Tributário de Primeira Instância de Setúbalile (Setúbali esimese astme maksukohus) maksunõude peale hagi, tuginedes eelkõige tollivõla aegumisele. Hagi jäeti rahuldamata põhjusel, et kohaldatav aegumistähtaeg oli kolme aasta asemel kümme aastat, kuna tasumisele kuuluva tollimaksu nõuetekohast kindlaksmääramist takistasid toimingud, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse. Seda otsust muudeti apellatsiooniastmes Tribunal Central Administrativo (kõrgema astme halduskohus) poolt, kes asus seisukohale, et kohaldatav aegumistähtaeg on kolm aastat, kuna vahepeal oli jõustunud kohtuotsusega nende isikute puhul, kelle suhtes kriminaalmenetlus alustati, menetlus osaliselt lõpetatud süüteo aegumise tõttu ja osaliselt olid nad tõendite puudumise tõttu õigeks mõistetud.

11

Supremo Tribunal Administrativo (kõrgeim halduskohus), kellele Fazenda Pública esitas kaebuse Tribunal Central Administrativo otsuse peale, otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

12

Neljandas eelotsuse küsimuses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada seda, kas prokuratuuri otsus loobuda kriminaalmenetluse alustamisest tõendite puudumisel sellise teo toimepanemise kohta, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse, takistab sissenõudmismenetluse algatamist määruse nr 1697/79 artikli 3 alusel.

13

Euroopa Kohtule esitatud märkustes väidab Z.F. Zefeser, et see küsimus ei ole põhikohtuasja lahendi seisukohalt asjakohane, kuna käesoleval juhul alustas prokuratuur kriminaalmenetluse.

14

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et arvestades pädevuse jaotumist eelotsusemenetluses, on siseriiklik kohus see, kes määratleb Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste eseme, ning Euroopa Kohus on samuti otsustanud, et erandjuhtudel peab ta oma pädevuse hindamiseks kindlaks tegema, millistel asjaoludel siseriiklik kohus talle eelotsusetaotluse esitas.

15

Sellise juhuga on tegemist siis, kui Euroopa Kohtule esitatud küsimus puhtalt hüpoteetiline (vt selle kohta eelkõige 13. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C-379/98: PreussenElektra, EKL 2001, lk I-2099, punkt 39; . aasta otsus kohtuasjas C-390/99: Canal Satélite Digital, EKL 2002, lk I-607, punkt 19, ja . aasta otsus kohtuasjas C-380/01: Schneider, EKL 2004, lk I-1389, punkt 22). Koostöö, mis eelotsusemenetluses on esmatähtis, tähendab nimelt seda, et siseriiklik kohus arvestab Euroopa Kohtule usaldatud ülesandega, mis seisneb liikmesriikide õigusemõistmisele kaasaaitamises, mitte üldistele või hüpoteetilistele küsimuste kohta nõuandvate arvamuste koostamises (eespool viidatud kohtuotsus Schneider, punkt 23, ja . aasta otsus kohtuasjas C-165/03: Längst, EKL 2005, lk I-5637, punkt 33).

16

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 74 märkis, nähtub eelotsusetaotlusest ja Euroopa Kohtule esitatud märkustest, et põhikohtuasjas on prokuratuur kriminaalmenetluses saatnud Tribunal Judicial de Setúbalile süüdistusakti Z.F. Zefeseri osanike suhtes, nii et põhikohtuaja lahendi seisukohalt puudub vajadus esitada küsimus selle kohta, millised tagajärjed on niisuguse kriminaalmenetluse puudumisel.

17

Järelikult tuleb otsustada, et neljas eelotsuse küsimus on vastuvõetamatu.

18

Esimese ja viienda eelotsuse küsimusega, mida tuleb käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada seda, milline asutus on määruse nr 1697/79 artikli 3 kohaldamisel pädev määratlema teo „toiminguna, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse”. Täpsemalt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks teada seda, kas niisugune määratlemine on tolli või kriminaalkohtu ülesanne, ja teiseks seda, kas sellist määratlemist takistab kohtu otsus lõpetada menetlus süüteo aegumise tõttu või samal põhjusel tehtud õigeksmõistev kohtuotsus.

19

Portugali valitsus, Iirimaa ning Euroopa Ühenduste Komisjon soovitavad Euroopa Kohtul vastata, teo asjas tähtsust omava määratluse annab toll. See ei tulene mitte ainult kõnealuse artikli 3 sõnastusest, vaid ka määruse nr 1697/79 üldisest ülesehitusest. Sellises olukorras ei välista võimalik kriminaalmenetluse alustamise aluseks oleva teo aegumine kui selline sissenõudmismenetluse algatamist pärast nimetatud määruse artikli 2 lõike 1 teises lõigus ette nähtud kolmeaastase tähtaja möödumist.

20

Z.F. Zefeser leiab seevastu, et õiguskindluse põhimõttest ja süütuse presumptsioonist tuleneb, et „toiminguna, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse” määratletakse tegu alati jõustunud, kriminaalkorras süüdimõistva kohtuotsusega, ning tolli antud määratlus ei ole määruse nr 1697/79 artikli 3 kohaldamise seisukohalt asjakohane. Seega ei välista kriminaalmenetluse alustamise aluseks oleva süüteo aegumine tasumata jäänud tollimaksu sissenõudmismenetluse algatamist selle sätte alusel.

21

Käesolevatele eelotsuse küsimustele vastamiseks tuleb kõigepealt meenutada, et erandit kolmeaastasest aegumistähtajast kohaldatakse määruse nr 1697/79 artikli 3 kohaselt siis, kui „pädevad asutused tuvastavad, et neil ei ole asjaomaselt kaubalt seaduse alusel tasumisele kuuluvate impordi- või ekspordimaksude täpset summat võimalik määrata sellise toimingu tagajärjel, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse”.

22

Seega tuleneb otseselt selle sätte sõnastusest, et asutused, kes on pädevad määratlema teo „toiminguna, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse”, on need samad asutused, kellel sellise teo toimepanemise tõttu ei ole võimalik sisse nõuda tasumisele kuuluvat tollimaksu ja kes seetõttu kavatsevad need tollimaksud sisse nõuda tollivormistusjärgselt. Nagu muu hulgas näeb ette määruse nr 1697/79 artikli 2 lõige 1, on vaieldamatu, et asjaomase tollimaksu summa määrab kindlaks ja selle nõuab sisse liikmesriigi toll (vt selle kohta 27. novembri 1991. aasta otsus kohtuasjas C-273/90: Meico-Fell, EKL 1991, lk I-5569, punkt 11, ja . aasta otsus liidetud kohtuasjades C-153/94 ja C-204/94: Faroe Seafood jt, EKL 1996, lk I-2465, punkt 16).

23

Järgmiseks tuleb märkida, et juba määruse nr 1697/79 artikli 3 esimese lõigu sõnastuse endaga on vastuolus Z.F. Zefeseri esitatud väide, mille kohaselt on kolmeaastasest aegumistähtajast erandi tegemise eelduseks see, et kriminaalmenetluses on tehtud süüdimõistev kohtuotsus.

24

See säte ei viita kriminaalmenetluses tehtud süüdimõistvale kohtuotsusele ega mingile kriminaalmenetluse alustamisele, vaid viitab ühetähenduslikult sellise teo toimepanemisele, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse. Seda kinnitavad ka kõnealuse sätte erinevad keeleversioonid, eelkõige portugalikeelne (un acto passível de procedimento judicial), ingliskeelne (an act that could give rise to criminal court proceedings), saksakeelne (Handlungen, die strafrechtlich verfolgbar sind), hispaaniakeelne (un acto que puede dar lugar a la incoación de un proceso judicial punitivo) ja itaaliakeelne (un atto passibile di un’azione giudiziaria repressiva) versioon.

25

Sellest järeldub, et seoses määruse nr 1697/79 artiklis 3 ette nähtud erandi kohaldamisega ei näe see artikkel tasumata tollimaksu sissenõudmise algatamise tähtaja möödumise osas ette, et liikmesriigi eeluurimisasutused peavad olema tegelikult alustanud kriminaalmenetluse ja et teo toimepanijad peavad olema süüdi mõistetud, ning ei näe a fortiori ette, et selle menetluse algatamise tähtaeg ei tohi olla möödunud.

26

Järelikult kuulub artikli 3 kohaldamisel teo määratlemine selle artikli esimese lõigu tähenduses „toiminguna, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse”, selle tolliasutuse pädevusse, kes peab kindlaks määrama asjaomaste impordi- või eksporditollimaksude täpse summa.

27

Seda järeldust ei kõiguta Z.F. Zefeseri argument, et niisugune tõlgendus kahjustab õiguskindluse põhimõtet ja süütuse presumptsiooni nende isikute puhul, kes on kohustatud asjaomase tollimaksu tasuma.

28

Tolli poolt teo määratlemine „toiminguna, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse” ei kujuta endast tegelikku kuriteo toimepanemise tuvastamist (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Meico-Fell, punkt 9). Nagu nähtub määruse nr 1697/79 esimesest ja teisest põhjendusest, toimub niisugune määratlemine üksnes sellises haldusmenetluses ja sellise menetluse huvides, mille ainus eesmärk on võimaldada asjaomastel ametiasutustel korrigeerida impordi- või eksporditollimaksude ebaõige või ebapiisav sisenõudmine.

29

Selline määratlemine ei välista loomulikult seda, et liikmesriikide kohtud võivad teostada kontrolli tolli otsuste üle, ning ei mõjuta neid tagajärgi, sh selle ametiasutuse poolt alusetult sissenõutud tollimaksu võimalikku tagasimaksmist, mis siseriikliku õiguse alusel võivad tuleneda nende kohtute otsustest ja eelkõige sellistest otsustest, millega otsustatakse kriminaalmenetluse alustamisest loobuda või millega mõistetakse kohtualune õigeks.

30

Seega tuleb asjakohase ühenduse regulatsiooni puudumisel iga liikmesriigi sisemise õiguskorraga määrata kindlaks tingimused, mille kohaselt maksukohustuslane saab vaidlustada määruse nr 1697/79 artiklis 3 ette nähtud erandi kohaldamise seoses tasumata tollimaksu sissenõudmise algatamise tähtaja möödumisega ning nõuda, et kohtuotsusest tehakse asjakohased järeldused, kusjuures tingimused ei tohi olla ebasoodsamad kui need, mis on kehtestatud siseriiklikul õigusel põhinevatele analoogilistele hagidele ning need ei tohi muuta ühenduse õiguskorrast tulenevate õiguste teostamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (vt analoogia alusel 10. juuli 1980. aasta otsus kohtuasjas 811/79: Ariete, EKL 1980, lk 2545, punkt 12; . aasta otsus kohtuasjas C-63/01: Evans, EKL 2003, lk I-14447, punktid 75 ja 76, ja . aasta otsus liidetud kohtuasjades C-295/04–C-298/04: Manfredi jt, EKL 2006, lk I-6619, punktid 62 ja 77).

31

Eespool esitatud kaalutlustest lähtudes tuleb esimesele ja viiendale küsimusele vastata, et teo määratlemine määruse nr 1697/79 artikli 3 esimese lõigu tähenduses „toiminguna, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse”, on sellise tolliasutuse pädevuses, kes peab kindlaks määrama asjaomase impordi- või eksporditollimaksu täpse summa.

32

Arvestades esimesele ja viiendale küsimusele antud vastust, ei ole vaja vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu teisele ja kolmandale küsimusele.

33

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

Teo määratlemine nõukogu 24. juuli 1979. aasta määruse (EMÜ) nr 1697/79 impordi- või eksporditollimaksude maksmist nõudvale tolliprotseduurile suunatud kauba eest tasumata jäänud impordi- või eksporditollimaksude tollivormistusjärgse sissenõudmise kohta artikli 3 esimese lõigu tähenduses „toiminguna, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse”, on sellise tolliasutuse pädevuses, kes peab kindlaks määrama asjaomase impordi- või eksporditollimaksu täpse summa.