(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2012/27/EL (4) on korduvalt oluliselt muudetud (5). Kuna kõnealusesse direktiivi on vaja teha uusi muudatusi, tuleks see selguse huvides uuesti sõnastada.

(2)

Oma 17. septembri 2020. aasta teatises „Euroopa 2030. aasta kliimaeesmärgi suurendamine – investeerimine kliimaneutraalsesse tulevikku meie inimeste hüvanguks“ (edaspidi „kliimaeesmärgi kava“) tegi komisjon ettepaneku viia liidu kliimaeesmärk järgmisele tasemele, suurendades kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärki 2030. aastaks 1990. aasta tasemega võrreldes vähemalt 55 %-ni. Praeguse 40 % vähendamiseesmärgiga võrreldes on see oluline kasv. Ettepanek vastab komisjoni 11. detsembri 2019. aasta teatises „Euroopa roheline kokkulepe“ (edaspidi „Euroopa rohelepe“) võetud kohustusele esitada terviklik kava liidu 2030. aasta eesmärgi suurendamiseks 55 %-ni vastutustundlikul viisil. Ettepanek on kooskõlas ka 12. detsembril 2015 ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni alusel vastu võetud Pariisi kokkuleppe (edaspidi „Pariisi kokkulepe“) eesmärkidega hoida üleilmne temperatuuri tõus tunduvalt alla 2 °C ja teha jõupingutusi temperatuuri tõusu hoidmiseks alla 1,5 °C.

(3)

Euroopa Ülemkogu 10.–11. detsembri 2020. aasta järeldustes kinnitati liidu siduv eesmärk vähendada liidus kasvuhoonegaaside netoheidet 2030. aastaks vähemalt 55 % võrreldes 1990. aasta tasemega. Euroopa Ülemkogu jõudis järeldusele, et kliimaeesmärke on vaja tõsta nii, et need ergutaksid kestlikku majanduskasvu, looksid töökohti, tooksid liidu kodanikele tervise- ja keskkonnaalast kasu ning aitaksid kaasa liidu majanduse pikaajalisele ülemaailmsele konkurentsivõimele, edendades innovatsiooni keskkonnahoidlike tehnoloogiate vallas.

(4)

Nende eesmärkide saavutamiseks kuulutas komisjon oma 19. oktoobri 2020. aasta teatises „Komisjoni 2021. aasta tööprogramm „Elujõuline liit ebakindlas maailmas““ välja seadusandliku paketi, mille eesmärk on vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2030. aastaks vähemalt 55 % (pakett „Eesmärk 55“) ja saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalne Euroopa Liit. Nimetatud pakett hõlmab mitmeid poliitikavaldkondi, sealhulgas energiatõhusust, taastuvenergiat, maakasutust, maakasutuse muutust ja metsandust, energia maksustamist, jõupingutuste jagamist ja heitkogustega kauplemist.

(5)

Paketi „Eesmärk 55“ eesmärk on säilitada ja luua liidus töökohti ning võimaldada liidul saada maailmas juhtivaks jõuks puhta tehnoloogia arendamisel ja kasutuselevõtul ülemaailmse energiasüsteemi ümberkujundamises, sealhulgas energiatõhususe lahenduste puhul.

(6)

Prognoosid näitavad, et praeguse poliitika täieliku rakendamise korral väheneks kasvuhoonegaaside heide 2030. aastaks 1990. aasta tasemega võrreldes ligikaudu 45 %, kui jätta välja maakasutusega seotud heide ja kasvuhoonegaaside sidumine, ning umbes 47 %, kui neid arvesse võtta. Seepärast nähakse kliimaeesmärgi kavas ette hulk meetmeid, mida on vaja võtta kõigis majandussektorites, ning nimetatud suurema kliimaeesmärgi saavutamiseks vajalike peamiste õigusaktide läbivaatamine.

(7)

Oma 28. novembri 2018. aasta teatises „Puhas planeet kõigi jaoks. Euroopa pikaajaline strateegiline visioon, et jõuda jõuka, nüüdisaegse, konkurentsivõimelise ja kliimaneutraalse majanduseni“ märkis komisjon, et energiatõhusus on peamine tegevusvaldkond, milleta ei ole võimalik saavutada liidu majanduses süsinikuheite täielikku kaotamist. Kulutõhusate energiasäästuvõimaluste kasutamise vajadus on viinud liidu praeguse energiatõhususe poliitikani. 2018. aasta detsembris lisati paketti „Puhas energia kõikidele eurooplastele“, mille eesmärk oli seada esikohale energiatõhusus, saavutada liidripositsioon taastuvenergia alal kogu maailmas ning pakkuda tarbijatele kaupu ja teenuseid õiglase hinnaga, liidu uus 2030. aasta energiatõhususe eesmärk, mis on vähemalt 32,5 % võrreldes 2030. aastaks prognoositud energiatarbimisega.

(8)

Kliimaeesmärgi kavale lisatud mõjuhinnangust on ilmnenud, et kasvanud kliimaeesmärgi saavutamiseks on vaja energiatõhususe sihttaset võrreldes praeguse 32,5 % eesmärgiga märkimisväärselt suurendada.

(9)

Liidu 2030. aasta energiatõhususe eesmärgi suurendamine võib vähendada energiahindu ja olla väga oluline tegur kasvuhoonegaaside heite vähendamisel, millega kaasneb elektrifitseerimise, vesiniku, e-kütuste ja muude rohepöördeks vajalike asjaomaste tehnoloogiate osa suurenemine ja kasutuselevõtt, sealhulgas transpordisektoris. Isegi taastuvenergia tootmise kiire kasvu korral saab energiatõhususe abil vähendada vajadust uue elektritootmisvõimsuse järele ning langetada salvestamise, ülekande ja jaotusega seotud kulusid. Suurem energiatõhusus on ühtlasi eriti tähtis liidu energiavarustuskindluse jaoks, kuna see vähendab liidu sõltuvust kolmandatest riikidest imporditavatest kütustest. Energiatõhusus on üks puhtamaid ja kulutõhusamaid meetmeid selle sõltuvuse vähendamiseks.

(10)

Liikmesriikide poolt riiklikes energia- ja kliimakavades esitatud riiklike panuste summa on liidu 32,5 % eesmärgist väiksem. Võrreldes 2007. aasta ELi võrdlusstsenaariumi prognoosidega 2030. aastaks vähendaks nende panuste summa primaarenergia tarbimist 29,7 % ja energia lõpptarbimist 29,4 %. See tähendaks ELi 27 liikmesriigis kokku 2,8 protsendipunkti suurust vahet primaarenergia tarbimise eesmärgiga ja 3,1 protsendipunkti suurust erinevust energia lõpptarbimise sihttasemega.

(11)

Mitu liikmesriiki esitas komisjoni hinnangul piisvalt ambitsioonikad riiklikud energia- ja kliimakavad koos meetmetega, mis võimaldavad neil liikmesriikidel aidata saavutada energiatõhususe ühiseid eesmärke suhtarvuga, mis on liidu keskmisest suurem. Lisaks on mitu liikmesriiki tõendanud oma „varajasi jõupingutusi“, et saavutada kõnealune energiasääst, st energiasääst, mis on suurem liidu keskmistest trajektooridest viimastel aastatel. Mõlemal juhul on tegemist oluliste jõupingutustega, mida tuleks tunnustada ja mis tuleks lisada liidu tulevastesse modelleerimisprognoosidesse ning mis võivad olla head näited sellest, kuidas kõik liikmesriigid saavad kasutada oma energiatõhususe potentsiaali selleks, et tuua märkimisväärset kasu oma majandusele ja ühiskonnale.

(12)

Mõnel juhul erinevad komisjoni poolt tema 2020. aasta ELi võrdlusstsenaariumis ning liikmesriikide poolt nende riiklike energia- ja kliimakavade aluseks olevates võrdlusstsenaariumides kasutatud eeldused. See võib küll kaasa tuua lahknevusi primaarenergia tarbimise arvutamisel, kuid mõlemad lähenemisviisid kehtivad primaarenergia tarbimise puhul.

(13)

Ehkki energiasäästu potentsiaal on kõikides sektorites endiselt suur, vajavad erilist tähelepanu transport, mis moodustab üle 30 % energia lõpptarbimisest, ning hooned, kuna liidu hoonetest 75 % puhul on energiatõhusus halb. Teine üha olulisem sektor on info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (edaspidi „IKT“) sektor, mille arvele langeb 5–9 % kogu maailma elektritarbimisest ja üle 2 % üleilmsest heitest. 2018. aastal langes andmekeskuste arvele 2,7 % EL 28 elektrinõudlusest. Sellega seoses rõhutas komisjon oma 19. veebruari 2020. aasta teatises „Euroopa digituleviku kujundamine“ (edaspidi „liidu digistrateegia“) vajadust väga energiatõhusate ja kestlike andmekeskuste ning telekommunikatsioonioperaatorite ökoloogilise jalajäljega seotud läbipaistvusmeetmete järele. Lisaks tuleks arvesse võtta ka tööstuse energianõudluse võimalikku suurenemist, mis võib kaasneda süsinikuheite vähendamisega eelkõige energiamahukate protsesside puhul.

(14)

Ambitsioonikam eesmärk nõuab kulutõhusate energiatõhususe meetmete jõulisemat edendamist energiasüsteemis tervikuna ja kõigis asjaomastes sektorites, kus tegevus mõjutab energianõudlust, näiteks transpordi-, vee- ja põllumajandussektoris. Energiatõhususe parandamine kogu energiaahelas, kaasa arvatud energia tootmine, ülekanne, jaotus ja lõpptarbimine, toob kasu keskkonnale, parandab õhukvaliteeti ja rahvatervist, vähendab kasvuhoonegaaside heidet, parandab energiajulgeolekut, vähendades energia, eelkõige fossiilkütuste, impordivajadust, vähendab leibkondade ja ettevõtjate energiakulu, leevendab energiaostuvõimetust, suurendab majanduses tervikuna konkurentsivõimet, tööhõivet ning elavdab majandustegevust. Energiatõhususe parandamine parandaks seega kodanike elukvaliteeti, aidates samal ajal ümber kujundada liidu energiasuhteid kolmandate riikide partneritega, et saavutada kliimaneutraalsus. See on kooskõlas energialiidu raames võetud liidu kohustustega ja Pariisi kokkuleppega kehtestatud ülemaailmse kliimamuutuste tegevuskavaga. Eri sektorite energiatõhususe parandamine võib soodustada linnade taaselustamist, sealhulgas hoonete parendamist, ning muutusi liikuvuses ja juurdepääsetavuse mudelites, edendades samas tõhusamaid, kestlikumaid ja taskukohasemaid valikuvõimalusi.

(15)

Käesolev direktiiv astub sammu 2050. aastaks kliimaneutraalsuse saavutamise suunas, mille raames käsitatakse energiatõhusust omaette energiaallikana. Kõigis sektoreis, ka väljaspool energiasüsteemi, sealhulgas finantssektoris, tuleks kõigil tasandeil kõikehõlmava põhimõttena arvesse võtta energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet. Uute tarne- ja muudes poliitikavaldkondades kehtestatavate normide kindlaksmääramisel tuleks poliitilistes, kavandamis- ja investeerimisotsustes esimese valikuna kaaluda energiatõhususe lahendusi. Ehkki energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte kohaldamine ei tohiks piirata muid juriidilisi kohustusi, eesmärke ega põhimõtteid, ei tohiks sellised kohustused, eesmärgid ja põhimõtted nimetatud põhimõtte kohaldamist takistada ega tuua kaasa selle kohaldamisest vabastamist. Komisjon peaks tagama, et energiatõhusus ja tarbimiskaja saaksid konkureerida tootmisvõimsusega võrdsetel alustel. Energiatõhusust on vaja alati parandada, kui see on samaväärsetest turul pakutavatest tootmissuunalistest lahendustest kulutasuvam. See peaks andma liidule, eelkõige kodanikele ja ettevõtjatele, võimaluse kasutada ära energiatõhususe arvukaid eeliseid. Energiatõhususe parandamise meetmete kohaldamine peaks olema prioriteet ka energiaostuvõimetuse leevendamisel.

(16)

Energiatõhusust tuleks tulevastes liidu energiataristu investeerimisotsustes pidada keskseks elemendiks ja prioriteediks. Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte kohaldamisel tuleks peamiselt arvestada süsteemi tõhususe alast lähenemist, ühiskondlikku ja tervishoiualast vaatenurka ning pöörata tähelepanu varustuskindlusele, energiasüsteemi lõimimisele ja kliimaneutraalsusele üleminekule. Seega peaks energiatõhususe esikohale seadmise põhimõte aitama suurendada nii üksikute sektorite lõpptarbimise, kui kogu energiasüsteemi tõhusust. Selle põhimõtte kohaldamine peaks toetama ka investeeringuid energiatõhusatesse lahendustesse, mis aitavad kaasa Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/852 (6) keskkonnaeesmärkide saavutamisele.

(17)

Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõte on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2018/1999 (7) ning see on komisjoni 8. juuli 2022. aasta teatises kehtestatud ELi energiasüsteemi lõimimise strateegia keskmes. Ehkki põhimõte põhineb kulutõhususel, on selle kohaldamisel ühiskondlikust vaatenurgast laiem mõju. See mõju võib asjaoludest olenevalt varieeruda ja seda tuleks hoolikalt hinnata töökindlate kulude-tulude analüüsi meetodite abil, mis võtavad arvesse energiatõhususe arvukaid eeliseid. Komisjon on koostanud kõnealuse põhimõtte rakendamiseks ja kohaldamiseks konkreetsed suunised, pakkudes välja konkreetsed vahendid ja näited eri sektorite tarbeks. Komisjon on esitanud liikmesriikidele ka soovituse, mis tugineb käesolevas direktiivis sätestatud nõuetele ja milles kutsutakse üles kasutama põhimõtte kohaldamisel konkreetseid meetmeid. Liikmesriigid peaksid seda soovitust täiel määral arvesse võtma ja sellest energiatõhususe põhimõtte praktilisel rakendamisel juhinduma.

(18)

Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõte eeldab terviklikku lähenemisviisi, milles võetakse arvesse integreeritud energiasüsteemi üldist tõhusust, varustuskindlust ja kulutõhusust ning edendatakse kõige tõhusamaid lahendusi kliimaneutraalsuse saavutamiseks kogu väärtusahelas alates energia tootmisest ja ülekandest kuni energia lõpptarbimiseni, et saavutada tõhusus nii primaarenergia tarbimises kui ka energia lõpptarbimises. Selles lähenemisviisis tuleks käsitleda süsteemi toimimist ja dünaamilist energiakasutust selliselt, et energiatõhususe lahendustena käsitletakse tarbimise juhtimist ja süsteemi paindlikkust.

(19)

Mõju avaldumiseks on vaja, et riiklikud, piirkondlikud, kohalikud ja sektori otsustajad kohaldaksid energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet järjepidevalt kõigis asjaomastes stsenaariumites ning poliitika-, kavandamis- ja olulistes investeerimisotsustes, see tähendab suuremahulistes investeeringutes, mille väärtus on suurem kui 100 000 000 eurot iga projekti kohta või 175 000 000 eurot transporditaristu projektide puhul, mis mõjutavad energiatarbimist või -varustust. Põhimõtte nõuetekohane kohaldamine eeldab õige kulude-tulude analüüsi meetodi kasutamist, luues sealjuures eeltingimused energiatõhusateks lahendusteks ja nõuetekohaseks järelevalveks. Et luua stiimuleid energiatõhususe meetmete rakendamiseks, tuleks järjepidevalt välja töötada ja teostada kulude-tulude analüüse, mis peaksid põhinema kõige ajakohasemal teabel energiahindade kohta ning peaksid hõlmama hinnatõusu stsenaariume, näiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ (8) kohaste liidu heitkogustega kauplemise süsteemi (ELi HKS) lubatud heitkoguse ühikute vähenemise tõttu. Poliitiliste eesmärkide saavutamiseks tuleks eelistada nõudluse poole lahendusi, kui need on kulutõhusamad kui investeeringud energiavarustustaristusse. Nõudluse poole paindlikkus võib tuua laiemat majanduslikku, keskkonnaalast ja ühiskondlikku kasu tarbijatele ja ühiskonnale laiemalt, sealhulgas kohalikele kogukondadele, ning võib suurendada energiasüsteemi tõhusust ja vähendada energiakulusid, vähendades näiteks süsteemi käidukulusid, mille tulemusel langevad hinnad kõigi tarbijate jaoks. Liikmesriigid peaksid energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte kohaldamisel võtma arvesse nõudluse poole paindlikkusest saadavat võimalikku kasu ning asjakohasel juhul kaaluma tarbimiskaja nii tsentraliseeritud kui ka detsentraliseeritud tasandil, energia salvestamist ja nutikaid lahendusi osana nende jõupingutustest suurendada integreeritud energiasüsteemi tõhusust.

(20)

Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte aspektist projektide väärtust hinnates peaks komisjon oma aruandes Euroopa Parlamendile ja nõukogule hindama eeskätt seda, kas ja kuidas igas liikmesriigis piirmäärasid tulemuslikult kohaldatakse.

(21)

Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet tuleks alati kohaldada proportsionaalselt ning käesolevas direktiivis sätestatud nõuded ei tohiks liikmesriikidele kaasa tuua kattuvaid või vastuolulisi kohustusi, kui põhimõtte kohaldamine on otseselt tagatud muude õigusaktidega. Nii võib see olla ühishuviprojektide puhul, mis on kantud liidu loendisse vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2022/869 (9) artiklile 3, millega kehtestatakse nõuded võtta nende projektide arendamisel ja hindamisel arvesse energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet.

(22)

Euroopa roheleppes on kesksel kohal õiglane üleminek kliimaneutraalsele liidule 2050. aastaks. Energiaostuvõimetuse mõiste on võtmekohal paketis „Puhas energia kõikidele eurooplastele“, mille eesmärk on hõlbustada õiglast energiasüsteemi ümberkujundamist. Kooskõlas määrusega (EL) 2018/1999 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2019/944 (10) esitas komisjon oma soovituses (EL) 2020/1563, mis käsitleb energiaostuvõimetust (11), soovituslikud suunised asjakohaste energiaostuvõimetuse mõõtmise näitajate kohta ja mõiste „märkimisväärne arv energiaostuvõimetuid kodumajapidamisi“ määratlemiseks. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/73/EÜ (12) ja direktiivi (EL) 2019/944 kohaselt peavad liikmesriigid kasutusele võtma asjakohaseid meetmeid kindlaks tehtud energiaostuvõimetuse probleemide lahendamiseks, sealhulgas meetmeid tegelemaks vaesusega laiemalt. See on eriti oluline energiahindade tõusu ja inflatsioonisurve kontekstis, kus liidu energiasüsteemi süsteemsete probleemide lahendamiseks tuleks rakendada nii lühi- kui ka pikaajalisi meetmeid.

(23)

Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte kohaldamisest peaksid kasu saama energiaostuvõimetud või energiaostuvõimetuse riskirühmas olevad isikud, vähekaitstud tarbijad, sealhulgas lõppkasutajad, madala ja keskmise sissetulekuga leibkonnad ning sotsiaaleluruumides elavad isikud. Energiatõhususe lahendusi tuleks rakendada esmajärjekorras nende üksikisikute ja leibkondade olukorra parandamiseks ja energiaostuvõimetuse leevendamiseks ning need ei tohiks soodustada eluaseme-, liikuvus- või energiakulude ebaproportsionaalset suurenemist. Terviklik lähenemisviis poliitika kujundamisele ning poliitika ja meetmete rakendamisele nõuab, et liikmesriigid tagaksid, et muud poliitikad ja meetmed ei avaldaks neile üksikisikutele ja leibkondadele kahjulikku mõju.

(24)

Käesolev direktiiv moodustab osa energiatõhususe poliitika laiemast raamistikust, milles käsitletakse energiatõhususe võimalusi konkreetsetes poliitikavaldkondades, sealhulgas hooned (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2010/31/EL (13)), tooted (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/125/EÜ (14) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrused (EL) 2017/1369 (15) ja (EL) 2020/740 (16)) ja juhtimine (määrus (EL) 2018/1999). Nendel poliitikameetmetel on väga oluline roll energiasäästu saavutamisel toodete asendamisel või hoonete ehitamisel või renoveerimisel.

(25)

Ambitsioonika energiatõhususe eesmärgi saavutamiseks tuleb kõrvaldada tõkked, et soodustada investeerimist energiatõhususe meetmetesse. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2021/783 (17) loodud liidu programmi LIFE puhtale energiale ülemineku alaprogrammist eraldatakse rahalised vahendid liidu energiatõhususpoliitika rakendamise parimate tavade arendamise toetamisele ning selle raames käsitletakse energiatõhususe saavutamise käitumuslikke, turu- ja regulatiivseid tõkkeid.

(26)

Euroopa Ülemkogu toetas oma 23.–24. oktoobri 2014. aasta järeldustes 2030. aastaks seatud liidu tasandi 27 % energiatõhususe eesmärgi läbivaatamist aastaks 2020, pidades silmas liidu tasandi 30 % eesmärki. Euroopa Parlament kutsus oma 15. detsembri 2015. aasta resolutsioonis Euroopa energialiidu suunas liikumise kohta komisjoni üles lisaks hindama 40 % energiatõhususe eesmärgi täidetavust samal ajavahemikul.

(27)

Oma 28. novembri 2018. aasta teatises „Puhas planeet kõigi jaoks. Euroopa pikaajaline strateegiline visioon, et jõuda jõuka, nüüdisaegse, konkurentsivõimelise ja kliimaneutraalse majanduseni“ prognoosib komisjon, et liidu 2030. aasta energiatõhususe eesmärk 32,5 % ja kehtiva raamistiku teised poliitikavahendid aitaksid 2030. aastaks vähendada kasvuhoonegaaside heidet umbes 45 %. Selleks et saavutada ambitsioonikam kliimaeesmärk vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2030. aastaks 55 %, hinnati kliimaeesmärgi kava mõjuhinnangus seda, kui ulatuslikke jõupingutusi oleks eri poliitikavaldkondades vaja teha. Järeldati, et võrreldes lähtetasemega tähendab kasvuhoonegaaside heite eesmärgi kuluoptimaalsel viisil saavutamine primaarenergia tarbimise ja energia lõpptarbimise vähendamist vastavalt vähemalt 39–41 % ja 36–37 %.

(28)

Algselt kasutati liidu energiatõhususe eesmärgi seadmiseks ja väljaarvutamiseks võrdlusalusena 2007. aasta ELi võrdlusstsenaariumi prognoose 2030. aastaks. Eurostati energiabilansi arvutamise metoodika muutmine ja hilisemate mudelprognooside parandamine nõuavad võrdlusaluse lähtejoone muutmist. Kasutades sihttaseme määratlemiseks sama lähenemisviisi, see tähendab võrreldes sihttaset lähtestsenaariumi tulevikuprognoosidega, lähtutakse liidu 2030. aasta energiatõhususe eesmärgi seadmisel seega võrdlusest 2020. aasta ELi võrdlusstsenaariumi 2030. aastat käsitlevate prognoosidega, mis kajastavad riiklikest energia- ja kliimakavadest pärinevaid riiklikke panuseid. Ajakohastatud lähtestsenaariumile tuginedes on liidul vaja oma 2030. aasta energiatõhususe eesmärki 2020. aasta ELi võrdlusstsenaariumi alusel tehtavate jõupingutuste tasemega võrreldes veelgi suurendada vähemalt 11,7 %. Liidu eesmärkide ambitsioonikuse taseme väljendamise uus viis ei mõjuta tegelikult vajatavate jõupingutuste taset ning vastab primaarenergia tarbimise vähendamisele 40,5 % ja energia lõpptarbimise vähendamisele 38 % võrreldes 2007. aasta ELi võrdlusstsenaariumi prognoosidega 2030. aastaks.

(29)

Primaarenergia tarbimise ja energia lõpptarbimise arvutamise metoodika on kooskõlas Eurostati uue metoodikaga, kuid käesoleva direktiivi kohaldamisel kasutatavatel näitajatel on erinev kohaldamisala, st primaarenergia tarbimise ja energia lõpptarbimise eesmärkide puhul ei hõlma need ümbritseva keskkonna energiat, kuid hõlmavad energiatarbimist rahvusvahelises lennunduses. Uute näitajate kasutamine tähendab ka seda, et kõik kõrgahjude energiatarbimise muutused kajastuvad nüüd ainult primaarenergia tarbimises.

(30)

Liidu vajadus parandada energiatõhusust peaks olema väljendatud primaarenergia tarbimise ja energia lõpptarbimise tasemena, mis tuleb saavutada 2030. aastaks, märkides ära need täiendavad jõupingutused, mis on vajalikud võrreldes riiklikes energia- ja kliimakavades kehtestatud või kavandatud meetmetega. 2020. aasta ELi võrdlusstsenaariumi prognooside kohaselt jõuab energia lõpptarbimine 2030. aastaks 864 miljoni naftaekvivalenttonnini ja primaarenergia tarbimine 1 124 miljoni naftaekvivalenttonnini (välja arvatud ümbritseva keskkonna energia ja kaasa arvatud rahvusvaheline lennundus). Täiendav tarbimise vähendamine 11,7 % annaks tulemuseks 763 miljonit naftaekvivalenttonni ja 992,5 miljonit naftaekvivalenttonni 2030. aastal. See tähendab, et liidus tuleks energia lõpptarbimist vähendada umbes 25 % ning primaarenergia tarbimist umbes 34 % võrreldes 2005. aasta tasemetega. 2020. ja 2030. aasta perspektiivis ei ole liikmesriikide tasandil siduvaid kohustusi ja liikmesriigid peaksid kindlaks määrama oma panused liidu energiatõhususe eesmärgi saavutamisse, lähtudes käesolevas direktiivis esitatud valemist. Liikmesriikidel peaks olema vabadus kehtestada riiklikud eesmärgid lähtudes kas primaarenergia tarbimisest või lõppenergia tarbimisest, primaarenergia säästust, energia lõpptarbimise säästust või energiamahukusest. Käesoleva direktiiviga muudetakse viisi, kuidas liikmesriigid peaksid väljendama oma riiklikke panuseid liidu eesmärki. Järjepidevuse ja edusammude jälgimise tagamiseks tuleks liikmesriikide panuseid liidu eesmärki väljendada primaarenergia tarbimise ja energia lõpptarbimisena. Määrusega (EL) 2018/1999 on ette nähtud kohustus korrapäraselt hinnata liidu 2030. aasta eesmärgi saavutamiseks tehtavaid edusamme.

(31)

30. novembriks 2023 peaks komisjon ajakohastama 2020. aasta ELi võrdlusstsenaariumi Eurostati kõige uuemate andmete alusel. Liikmesriigid, kes soovivad kasutada ajakohastatud võrdlusstsenaariumi, peaksid teavitama oma ajakohastatud riiklikest panustest 1. veebruariks 2024 osana määruses (EL) 2018/1999 sätestatud järkjärgulisest protsessist.

(32)

Eelistatud on energiatõhususe eesmärkide saavutamine eri valdkondades energiatõhusust edendavate konkreetsete liidu ja liikmesriigi meetmete kumulatiivse rakendamisega. Liikmesriikidelt tuleks nõuda riiklike energiatõhususe poliitikate ja meetmete kehtestamist. Komisjonil tuleks hinnata nii neid poliitikaid ja meetmeid, kui iga liikmesriigi eraldi tehtud jõupingutusi ning samuti saavutatud edu käsitlevaid andmeid, et kindlaks teha liidu üldise eesmärgi saavutamise võimalikkus ja see milliseid jõupingutusi peab selleks tegema iga liikmesriik eraldi.

(33)

Avaliku sektor moodustab umbes 5–10 % tervest liidu energia lõpptarbimisest. Riigiasutused kulutavad igal aastal ligikaudu 1 800 000 000 000 eurot. See moodustab liidu sisemajanduse koguproduktist umbes 14 %. Seega on avalik sektor oluline liikumapanev jõud, mis saab ergutada turu liikumist energiatõhusamate toodete, hoonete ja teenuste suunas ning käivitada elanike ja ettevõtete energiatarbimisharjumuste muutumist. Lisaks sellele võib paranenud energiatõhususega seotud vähenev energiatarbimine vabastada avaliku sektori vahendeid, mida saab kasutada muul otstarbel. Riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud avaliku sektori asutused peaksid energiatõhususe alal olema eeskujuks.

(34)

Eeskuju näitamiseks peaks avalik sektor endale seadma süsinikuheite vähendamise ja energiatõhususe eesmärgid. Energiatõhususe parandamine avalikus sektoris peaks peegeldama liidu tasandil nõutavaid jõupingutusi. Energia lõpptarbimise eesmärgi täitmiseks peaks liit oma energia lõpptarbimist 2030. aastaks 2017., 2018. ja 2019. aasta keskmise energiatarbimisega võrreldes vähendama 19 %. Kohustus vähendada avaliku sektori energiatarbimist vähemalt 1,9 % aastas peaks tagama selle, et avalik sektor näitab eeskuju. Liikmesriikidele jääb täielik paindlikkus energiatõhususe parandamise meetmete valikul, millega saavutada energia lõpptarbimise vähenemine. Eeldatavasti on energia lõpptarbimise iga-aastase vähendamise nõue seotud väiksema halduskoormusega kui energiasäästu mõõtmise meetodite kehtestamine.

(35)

Oma kohustuse täitmiseks peaksid liikmesriigid võtma arvesse kõigi avalike teenuste ja riigiasutuste rajatiste energia lõpptarbimist. Hõlmatute ringi ulatuse kindlaksmääramiseks peaksid liikmesriigid kohaldama käesoleva direktiivi järgi sellist avalik-õiguslike asutuste määratlust, mille puhul „selliste asutuste poolt otse rahastatav“ tähendab, et neid asutusi rahastatakse peamiselt avaliku sektori rahalistest vahenditest, ja „selliste asutuste poolt hallatav“ tähendab, et riiklikul, piirkondlikul või kohalikul asutusel on häälteenamus otsuse puhul, millega valitakse asutuse juhtkond. Seda kohustust saab täita, vähendades energia lõpptarbimist avaliku sektori mis tahes valdkonnas, sealhulgas transpordis, üldkasutatavates hoonetes, tervishoius, ruumilises planeerimises, veemajanduses ja reovee käitluses, reovee ja vee puhastamises, jäätmekäitluses, kaugküttes ja -jahutuses, energia jaotamises, tarnimises ja salvestamises, avalikus valgustuses, taristu planeerimises, hariduses ja sotsiaalteenustes. Liikmesriigid võivad käesoleva direktiivi ülevõtmisel hõlmata ka muud liiki teenuseid. Avaliku sektori asutuste halduskoormuse vähendamiseks peaksid liikmesriigid looma digitaalsed platvormid või vahendid, et koguda avaliku sektori asutustelt tarbimise koondandmeid, teha need üldsusele kättesaadavaks ja esitada komisjonile. Liikmesriigid peaksid esitama avaliku sektori asutuste tarbimise kohta kavasid ja aastaaruandeid sektori kaupa koondatud kujul.

(36)

Liikmesriigid peaksid edendama energiatõhusaid liikumisviise, sealhulgas oma riigihangete tavades, näiteks raudteetransport, jalgratta kasutamine, jalgsi käimine või jagatud liikuvus, uuendades sõidukiparki ja vähendades selle süsinikuheidet, soodustades säästvatele transpordiliikidele üleminekut ja kaasates need liikumisviisid linnaliikuvuse kavandamisse.

(37)

Liikmesriigid peaksid näitama eeskuju, tagades, et kõik avaliku sektori energiatõhususe lepingud, energiaauditid ja energiajuhtimissüsteemid vastaksid Euroopa või rahvusvaheliste standarditele või et avaliku sektori energiamahukates osades kasutataks ulatuslikult energiaauditeid. Liikmesriigid peaksid sätestama suunised ja kehtestama korra nende vahendite kasutamiseks.

(38)

Avaliku sektori asutusi innustatakse hankima asjakohasel juhul toetust sellistelt üksustelt nagu näiteks piirkondlikul või kohalikul tasandil loodud säästva energia asutused. Nende asutuste korraldus kajastab tavaliselt teatavas piirkonnas või avaliku sektori teatavas valdkonnas tegutsevate avaliku sektori asutuste individuaalseid vajadusi. Tsentraliseeritud asutused suudavad vajadusi rahuldada paremini ja töötada tulemuslikumalt muudes aspektides, näiteks väiksemates või tsentraliseeritud liikmesriikides, või seoses keerukate või piirkondadevaheliste aspektidega näiteks kaugkütte ja -jahutuse puhul. Säästva energia asutused võivad toimida ühtse kontaktpunktina. Sageli vastutavad need asutused kohalike või piirkondlike süsinikuheite vähendamise kavade koostamise eest, mis võivad hõlmata ka muid süsinikuheite vähendamise meetmeid, näiteks fossiilkütustel töötavate katelde vahetust, ning ametiasutuste toetamist energiaga seotud poliitika rakendamisel. Säästva energia asutustel või muudel piirkondlikke ja kohalikke asutusi abistavatel üksustel võivad olla selged pädevused, eesmärgid ja ressursid säästva energia valdkonnas. Säästva energia asutusi võiks innustada kaaluma algatusi, mis on tehtud linnapeade pakti raames, mis ühendab kohalikke omavalitsusi, kes on vabatahtlikult pühendunud liidu kliima- ja energiaeesmärkide rakendamisele, ning muid selle eesmärgiga seotud olemasolevaid algatusi. Süsinikuheite vähendamise kavad peaksid olema seotud territoriaalsete arengukavadega ja nende puhul tuleks arvesse võtta liikmesriikide poolt läbi viidud põhjalikku hindamist.

(39)

Liikmesriigid peaksid toetama avaliku sektori asutusi energiatõhususe parandamise meetmete kavandamisel ja rakendamisel, sealhulgas piirkondlikul ja kohalikul tasandil, andes suuniseid, edendades pädevuse suurendamist ja koolitusvõimalusi ning soodustades koostööd avaliku sektori asutuste, sealhulgas agentuuride vahel. Selleks võiksid liikmesriigid luua riiklikke pädevuskeskusi keerukates küsimustes, nagu kohalike või piirkondlike energiaagentuuride nõustamiseks kaugkütte või -jahutuse valdkonnas. Nõue, mille kohaselt hooned tuleb muuta liginullenergiahooneteks, ei välista ega keela uute või renoveeritud hoonete puhul liginullenergiahoone tasemete eristamist. Liginullenergiahoone mõiste ning kulutõhusa taseme mõiste on määratletud direktiivis 2010/31/EL.

(40)

Liikmesriikidele, kes renoveerivad aastas rohkem kui 3 % oma hoonete üldpõrandapinnast, tuleks anda kuni 2026. aasta lõpuni võimalus arvestada ülejääk mis tahes järgneva kolme aasta iga-aastase renoveerimismäära hulka. Liikmesriik, kes renoveerib rohkem kui 3 % oma hoonete üldpõrandapinnast alates 1. jaanuarist 2027, peaks saama arvestada ülejäägi järgneva kahe aasta iga-aastase renoveerimismäära hulka. Seda võimalust ei tohiks kasutada eesmärkidel, mis ei ole kooskõlas käesoleva direktiivi üldiste eesmärkidega ja ambitsioonikuse tasemega.

(41)

Liikmesriigid peaksid innustama avaliku sektori asutusi võtma lisaks energiasäästule arvesse ka laiemat kasu, nagu hoone sisekliima kvaliteet ning inimeste elukvaliteedi ja renoveeritud üldkasutatavate hoonete, eelkõige haridushoonete, päevakeskuste, hooldekodude, turvakodude, haiglate ja sotsiaaleluruumide soojusliku mugavuse parandamine.

(42)

Tööstussektori kõrval on peamised energiatarbijad ja heiteallikad hooned ja transport. Hoonete arvele langeb ligikaudu 40 % liidu energia kogutarbimisest ja 36 % liidu energiatootmisest tulenevatest kasvuhoonegaasidest. Komisjoni 14. oktoobri 2020. aasta teatises renoveerimislaine kohta käsitletakse kaht väljakutset – energia- ja ressursitõhusus ning taskukohasus ehitussektoris – ning selle eesmärk on renoveerimismäära kahekordistada. Selles keskendutakse halvima energiatõhususega hoonetele, energiaostuvõimetusele ja avalikele hoonetele. Pealegi on hooned olulised, et saavutada 2050. aastaks liidu kliimaneutraalsuse eesmärk. Avaliku sektori asutustele kuuluvad hooned moodustavad märkimisväärse osa kõikidest hoonetest ja on üldsuse tähelepanu all. Seepärast on hoonete energiatõhususe suurendamiseks ning selleks, et muuta need vähemalt liginullenergiahooneteks või heitevabadeks hooneteks, asjakohane kehtestada nende hoonete jaoks, mis kuuluvad avaliku sektori asutustele liikmesriigi territooriumil, aastane renoveerimismäär. Liikmesriike kutsutakse üles kehtestama kõrgemat renoveerimismäära, kui see on kulutõhus nende hoonete renoveerimise raames, kooskõlas nende pikaajaliste renoveerimisstrateegiate või riiklike renoveerimiskavade või mõlemaga. See renoveerimismäär ei tohiks piirata direktiivis 2010/31/EL sätestatud liginullenergiahoonetega seotud kohustuste täitmist. Liikmesriikidel peaks olema võimalik kohaldada mõnede hoonete, näiteks erilise arhitektuurilise või ajaloolise väärtusega hoonete suhtes leebemaid nõudeid. Direktiivi 2010/31/EL järgmisel läbivaatamisel peaks komisjon hindama liikmesriikide edusamme avaliku sektori hoonete renoveerimisel. Komisjon peaks kaaluma renoveerimismäära läbivaatamist käsitleva õigusakti eelnõu esitamist, võttes seejuures arvesse liikmesriikide edusamme, olulisi majanduslikke või tehnilisi arenguid või vajaduse korral liidu kohustusi süsinikuheite vähendamisel ja nullheite saavutamisel. Käesoleva direktiivi kohane avaliku sektori asutuste hoonete renoveerimise kohustus täiendab direktiivis 2010/31/EL sätestatud kohustust, millega nõutakse liikmesriikidelt, et nad tagaksid olemasoleva hoone olulise rekonstrueerimise korral selle energiatõhususe suurendamise vastavalt liginullenergiahoonetele kohaldatavatele nõuetele.

(43)

Automatiseerimis- ja juhtimissüsteemide ning muude lahenduste loomine aktiivse energiajuhtimise tagamiseks on direktiivi 2010/31/EL kohaselt avaliku sektori asutuste olulised vahendid hoonete energiatõhususe parandamiseks ja säilitamiseks ning vajalike sisekliima parameetrite tagamiseks hoonetes, mida avalik sektor omab või kasutab.

(44)

Kestliku liikuvuse edendamine on Euroopa roheleppe keskne osa. Ülemineku puhul on üheks vajalikuks elemendiks laadimistaristu tagamine. Hoonetes paiknev laadimistaristu on eriti oluline, sest elektrisõidukid pargivad hoonetes regulaarselt ja pikka aega, mis muudab laadimise lihtsamaks ja tõhusamaks. Avaliku sektori asutused peaksid tegema kõik selleks, et paigaldada hoonetesse, mida nad omavad või kasutavad, kooskõlas direktiiviga 2010/31/EL laadimistaristu.

(45)

Renoveerimismäära seadmiseks peab liikmesriikidel olema ülevaade hoonetest, mis ei saavuta liginullenergiahoone taset. Seetõttu peaksid liikmesriigid energiamärgiste üldise andmebaasi raames tegema üldkasutatavate hoonete, sealhulgas asjakohasel juhul sotsiaaleluruumide inventuuri ja seda ajakohastama. Inventuur peaks ka erasektorit esindavatel osapooltel, sealhulgas energiateenuste ettevõtjatel, võimaldama pakkuda renoveerimislahendusi, mille ELi hoonefondi vaatluskeskus saaks koondada.

(46)

Inventuuri võiks lõimida olemasolevate hoonete inventuuride andmed. Liikmesriigid peaksid võtma asjakohased meetmed, et andmete kogumist hõlbustada ning teha inventuur kättesaadavaks erasektorit esindavatele osapooltele, sealhulgas energiateenuste ettevõtjatele, et võimaldada neil täita oma aktiivset rolli renoveerimislahendustes. ELi hoonefondi vaatluskeskus võib koondada kättesaadavad ja avalikult jagatud andmed hoonete omaduste, renoveerimise ja energiatõhususe kohta, et tagada võrreldavate andmete abil parem arusaamine ehitussektori energiatõhususest.

(47)

2020. aastal elas linnapiirkondades üle poole maailma rahvastikust. Prognoositakse, et see näitaja jõuab 2050. aastaks 68 %-ni. Lisaks tuleb pool 2050. aastaks vajalikust linnataristust veel rajada. Linnad ja suurlinnapiirkonnad on majandustegevuse, teadmiste loomise, innovatsiooni ja uute tehnoloogiate keskused. Linnad mõjutavad neis elavate ja töötavate kodanike elukvaliteeti. Liikmesriigid peaksid omavalitsusi toetama tehniliselt ja rahaliselt. Paljud liikmesriikide kohalikud omavalitsused ja muud avaliku sektori asutused kasutavad juba terviklikku lähenemist energia säästmisele ja tarnimisele ning kestlikule liikuvusele, näiteks „Linnapeade pakti“ raames välja töötatud säästva energia tegevuskavade või säästva linnalise liikumiskeskkonna kavade kaudu, ning linnadele suunatud integreeritud lähenemist, mis hõlmab enamat kui üksikute hoonete või transpordiliikide energiasäästu. Täiendavaid jõupingutusi on vaja teha linnalise liikumiskeskkonna energiatõhususe parandamiseks nii reisijate- kui ka kaubaveo puhul, kuna see kasutab umbes 40 % kogu maanteetranspordi energiast.

(48)

Kõik Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivide 2014/23/EL (18), 2014/24/EL (19) ja 2014/25/EL (20) põhimõtted jäävad käesoleva direktiivi raames täielikult kohaldatavaks.

(49)

Teatavate toodete ja teenuste ostmisel ning hoonete ostmisel ja rentimisel peaksid avaliku sektori hankijad ja võrgustiku sektori hankijad, kes sõlmivad avalike tööde, tarnete või teenuste saamiseks lepinguid, olema teistele eeskujuks ja lähtuma ostuotsuse tegemisel energiatõhususest ning kohaldama energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet, sh nende riigihangete ja kontsessioonide korral, mille suhtes ei ole käesolevas direktiivis sätestatud erinõudeid. Seda tuleks kohaldada direktiivide 2014/23/EL, 2014/24/EL või 2014/25/EL kohaldamisalasse jäävatele avaliku sektori hankijatele ja võrgustiku sektori hankijatele. Liikmesriigid peaksid kõrvaldama liikmesriigisisesed või piiriülesed tõkked ühishangetele, kui sellega on võimalik vähendada kulusid ja edendada siseturu eeliseid, luues ärivõimalusi tarnijatele ja energiateenuste osutajatele.

(50)

Kõik avaliku sektori asutused, kes investeerivad avaliku sektori vahendeid hangete kaudu, peaksid olema eeskujuks lepingute ja kontsessioonide sõlmimisel, valides tooteid, hooneid, ehitustöid ja teenuseid, mille energiatõhusus on kõige suurem, ka nende hangete puhul, mille suhtes ei kohaldata direktiivi 2009/30/EÜ kohaseid erinõudeid. Sellega seoses tuleks kõigis riigihankelepingute ja kontsessioonide andmise menetlustes, mille maksumus ületab direktiivi 2014/23/EL artiklis 8, direktiivi 2014/24/EL artiklis 4 ning direktiivi 2014/25/EL artiklis 15 sätestatud piirmäärasid, võtta hankemenetlustes liidu või liikmesriigi õiguses sätestatud toodete, hoonete ja teenuste puhul esmajärjekorras arvesse energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet.

(51)

Samuti on oluline, et liikmesriigid jälgiksid, kuidas hankijad ja lepingute sõlmijad võtavad toodete, hoonete, ehitustööde ja teenuste hankimisel arvesse energiatõhususe nõudeid, tagades, et teave selliste võitvate pakkumuste energiatõhususe alase mõju kohta, mis ületavad hankedirektiivides osutatud piirmäärasid, tehakse üldsusele kättesaadavaks. See võimaldaks sidusrühmadel ja kodanikel hinnata läbipaistval viisil avaliku sektori rolli riigihangete puhul energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte järgimisel.

(52)

Liikmesriikide kohustus tagada, et hankijad (asutused ja üksused) ostavad üksnes suure energiatõhususega tooteid, hooneid, töid ja teenuseid, ei tohiks aga takistada liikmesriikidel osta kaupu, mida on vaja kaitse- ja reageerimistegevuseks seoses avaliku julgeoleku või rahvatervisealaste hädaolukordadega.

(53)

Euroopa roheleppes tunnistatakse ringmajanduse rolli liidu üldiste süsinikuheite vähendamise eesmärkide saavutamisel. Avalik sektor ja eeskätt transpordisektor peaksid nende eesmärkide saavutamisele kaasa aitama, kasutades oma ostujõudu, et valida asjakohasel juhul keskkonnahoidlikke tooteid, ehitisi, töid ja teenuseid, kasutades selleks keskkonnahoidlike riigihangete jaoks ettenähtud vahendeid, andes sellega olulise panuse energiatarbimise ja keskkonnamõju vähendamisse.

(54)

On oluline, et liikmesriigid pakuksid avaliku sektori asutustele vajalikku tuge energiatõhususe nõuete rakendamisel riigihangetes ja asjakohasel juhul keskkonnahoidlike riigihangete kasutamisel, andes vajalikke suuniseid ja metoodikaid olelusringi kulude ning keskkonnamõjude ja -kulude hindamiseks. Eeldatakse, et hästi kavandatud vahendid, eelkõige digitaalsed vahendid hõlbustavad hankemenetlusi ja vähendavad halduskulusid eelkõige väiksemates liikmesriikides, kellel ei pruugi olla hangete ettevalmistamiseks piisavat suutlikkust. Sellega seoses peaksid liikmesriigid aktiivselt edendama digitaalsete vahendite kasutamist ja koostööd avaliku sektori hankijate vahel, sealhulgas piiriüleselt, et vahetada parimaid tavasid.

(55)

Võttes arvesse, et hooned põhjustavad kasvuhoonegaaside heidet enne ja pärast nende kasutusiga, peaksid liikmesriigid võtma arvesse ka hoonete olelusringi jooksul tekkivat süsinikuheidet. See peaks toimuma seoses jõupingutustega pöörata rohkem tähelepanu kogu olelusringi keskkonnatoimele, ringmajanduse aspektidele ja keskkonnamõjudele, mis on osa avaliku sektori eeskujust. Riigihanked võivad seega olla võimaluseks käsitleda hoonete olelusringiga kaasnevat süsinikuheidet. Sellega seoses on avaliku sektori hankijad olulised osalejad, kes saavad võtta hankemenetluste raames meetmeid, soetades uusi hooneid, mille puhul on arvesse võetud globaalse soojendamise potentsiaali kogu olelusringi jooksul.

(56)

Globaalse soojendamise potentsiaali abil väljendatakse hoonega seotud kasvuhoonegaaside heidet selle olelusringi eri etappides kogu olelusringi jooksul. Seega mõõdetakse selle abil hoone üldist panust heitesse, mis põhjustavad kliimamuutusi. Seda nimetatakse mõnikord „süsiniku jalajälje hindamiseks või „kogu olelusringi süsiniku mõõtmiseks“. See koondab ehitusmaterjalidest tuleneva süsinikuheite ning otsese ja kaudse süsinikuheite kasutusetapis. Hooned kujutavad endast olulisi materjalipanku, mis kujutavad endast paljude aastakümnete jooksul süsiniku-mahukate ressursside hoidlaid, mistõttu on oluline uurida projekte, millega lihtsustatakse tulevast korduskasutust ja ringlussevõttu hoone kasutusea lõpus kooskõlas uue ringmajanduse tegevuskavaga. Liikmesriigid peaksid edendama ehitusmaterjalide ringlust, vastupidavust ja kohandatavust, et käsitleda ehitustoodete kestlikkust.

(57)

Globaalse soojendamise potentsiaali väljendatakse arvulise näitajana kgCO2eq/m2 (hoone kasuliku sisepõrandapinna kohta) iga olelusringi etapi kohta 50-aastase võrdlusperioodi ühe aasta keskmisena. Andmete valik, stsenaariumi määratlemine ja arvutused tehakse kooskõlas standardiga EN 15978. Ehitusdetailid ja tehnilised seadmed on sätestatud liidu ühise raamistiku tasandi(te) näitajas 1,2. Kui riiklik arvutusvahend on olemas või seda on vaja avalikustamiseks või ehituslubade saamiseks, peaks olema võimalik kasutada seda riiklikku vahendit nõutava teabe esitamiseks. Muid arvutusvahendeid peaks olema võimalik kasutada juhul, kui need vastavad liidu ühise raamistiku tasandi(te)s sätestatud miinimumkriteeriumidele.

(58)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2010/75/EL (21) sätestatakse normid selliste käitiste kohta, mis annavad panuse energiatootmisse või kasutavad energiat tootmise eesmärgil, ning nähakse ette, et kompleksloa taotlusse tuleb vastavalt nimetatud direktiivi artikli 12 lõike 1 punktile b lisada teave käitises kasutatava või toodetava energia kohta. Lisaks on kõnealuse direktiivi artiklis 11 sätestatud, et tõhus energiakasutus on üks käitaja põhikohustuste üldpõhimõtteid ja üks kriteeriumidest, mille alusel selgitatakse kõnealuse direktiivi III lisa alusel välja parim võimalik tehnika. Energiasüsteemide talitlustõhusust teataval ajahetkel mõjutab võime suunata võrku tõrgeteta ja paindlikult energiat, mis on toodetud eri allikatest, mille inerts ja käivitusaeg on erinev. Tõhususe suurendamine võimaldab taastuvenergiat paremini ära kasutada.

(59)

Energiatõhususe paranemine võib aidata suurendada majandustoodangut. Liikmesriikide ja liidu eesmärk peaks sõltumata majanduskasvu tasemest olema energiatarbimise vähendamine.

(60)

Käesoleva direktiiviga kehtestatud energiasäästukohustust peaks pikendama ja see peaks kehtima ka pärast 2030. aastat. Sellega tagatakse investorite jaoks stabiilsus ning soodustatakse pikaajalisi investeeringuid ja pikaajaliste energiatõhususmeetmete võtmist, näiteks hoonete põhjalik renoveerimine pikaajalise eesmärgiga hõlbustada olemasolevate hoonete kulutõhusat ümberehitamist liginullenergiahooneteks. Energiasäästukohustusel on oluline roll kohalikul tasandil majanduskasvu saavutamisel, töökohtade loomisel, konkurentsivõime parandamisel ja energiaostuvõimetuse leevendamisel. Sellega tuleks tagada liidu energia- ja kliimaeesmärkide saavutamine, luues uusi võimalusi ja vähendades energiatarbimise sõltuvust majanduskasvust. Koostöö erasektoriga on tähtis selleks, et hinnata, millistel tingimustel oleks võimalik kaasata erasektori investeeringuid energiatõhususe projektidesse, ja et töötada energiatõhususe valdkonnas välja uusi innovatsiooniga seotud tasuvuse mudeleid.

(61)

Energiatõhususe parandamise meetmetel on ühtlasi positiivne mõju õhukvaliteedile, kuna energiatõhusamad hooned aitavad vähendada nõudlust kütuste, sealhulgas tahkekütuste järele. Energiatõhususe meetmed aitavad seega parandada nii sise- kui ka välisõhu kvaliteeti ning saavutada kulutõhusal viisil liidu õhukvaliteedipoliitika eesmärke, mis on sätestatud eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2016/2284 (22).

(62)

Selleks et tagada stabiilne ja prognoositav panus liidu 2030. aasta energia- ja kliimaeesmärkide ning 2050. aasta kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamisse, peavad liikmesriigid kogu kohustusperioodil kuni 2030. aastani saavutama lõppkasutuse kumulatiivse energiasäästu, mis vastab uuele aastasele säästule vähemalt 0,8 % energia lõpptarbimisest kuni 31. detsembrini 2023 ja vähemalt 1,3% alates 1. jaanuarist 2024, 1,5 % alates 1. jaanuarist 2026 ja 1,9 % alates 1. jaanuarist 2028. Kõnealuse nõude täitmiseks võib võtta uusi poliitikameetmeid, mis võetakse vastu kohustusperioodil 1. jaanuarist 2021 kuni 31. detsembrini 2030, või uusi üksikmeetmeid, mis tulenevad poliitikameetmetest, mis on vastu võetud kas eelmisel perioodil või varem, tingimusel et neid üksikmeetmeid asutakse täitma järgmisel kohustusperioodil. Selleks peaks liikmesriikidel olema võimalik kasutada energiatõhususkohustuste süsteemi või alternatiivseid poliitikameetmeid või mõlemaid.

(63)

Ajavahemikul alates 1. jaanuarist 2021 kuni 31. detsembrini 2023 peaksid Küpros ja Malta saavutama lõppkasutuse kumulatiivse energiasäästu, mis vastab uuele säästule 0,24 % aastasest energia lõpptarbimisest arvestatuna 1. jaanuarile 2019 eelnenud viimase kolme aasta keskmisena. Ajavahemikul alates 1. jaanuarist 2024 kuni 31. detsembrini 2030 peaksid Küpros ja Malta saavutama lõppkasutuse kumulatiivse energiasäästu 0,45 % energia aastasest lõpptarbimisest arvestatuna 1. jaanuarile 2019 eelnenud viimase kolme aasta keskmisena.

(64)

Energiatõhususkohustuste süsteemi kasutamise korral peaksid liikmesriigid määrama objektiivsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumite alusel kohustatud isikud põhivõrguettevõtjate, jaotusvõrguettevõtjate, energiatarnijate, energia-jaemüügiettevõtjate ja transpordikütusetarnijate või -jaemüüjate seast. Selliste üksuste määramist kohustatud isikuteks või nende sellest vabastamist ei tuleks pidada kokkusobimatuks mittediskrimineerimise põhimõttega. Seetõttu võivad liikmesriigid valida, kas kohustatud isiku saab määrata selliste üksuste või üksnes nende teatud rühmade seast. Energiaostuvõimetute inimeste, vähekaitstud tarbijate, madala sissetulekuga leibkondades elavate inimeste ning ajakohasel juhul sotsiaaleluruumides elavate inimeste kaitsmiseks ja võimestamiseks ning poliitikameetmete rakendamiseks esmajärjekorras nende isikute suhtes võivad liikmesriigid nõuda kohustatud isikutelt energiasäästu saavutamist selliste isikute hulgas. Selleks võivad liikmesriigid kehtestada ka energiakulude vähendamise eesmärke. Kohustatud isikud saaksid need eesmärgid saavutada, edendades selliste meetmete kehtestamist, millega saavutatakse energiasääst ja rahaline kokkuhoid energiaarvetelt, näiteks soojustuse paigaldamine ja küttega seotud meetmed, ning toetades taastuvenergiakogukondade ja kodanike energiakogukondade energiasäästualgatusi.

(65)

Energiasäästukohustuse täitmiseks poliitikameetmete väljatöötamisel peaksid liikmesriigid järgima liidu kliima- ja keskkonnastandardeid ja -prioriteete ning järgima põhimõtet „ei kahjusta oluliselt“ määruse (EL) 2020/852 tähenduses. Liikmesriigid ei tohiks edendada tegevusi, mis ei ole keskkonnasäästlikud, näiteks fossiilkütuste kasutamine. Energiasäästukohustuse eesmärk on tugevdada reageerimist kliimamuutustele, toetades stiimuleid liikmesriikidele, et rakendada kestlikku ja puhast poliitikameetmete kombinatsiooni, mis on vastupidav ja leevendab kliimamuutusi. Seetõttu võib fossiilkütuse otsepõletamisega seotud poliitikameetmetega saavutatud energiasääst olla teatavatel tingimustel ja üleminekuperioodil, mis järgneb käesoleva direktiivi ülevõtmisele, energiasäästukohustuse alusel rahastamiskõlblik energiasääst kooskõlas mõne käesoleva direktiivi lisaga. See võimaldab viia energiasäästukohustuse kooskõlla Euroopa roheleppe, kliimaeesmärgi kava ja renoveerimislaine eesmärkidega ning kajastab vajadust meetmete järele, mille Rahvusvaheline Energiaagentuur tegi kindlaks oma aruandes „Net Zero“. Piirangu eesmärk on julgustada liikmesriike kulutama avaliku sektori raha ainult tulevikukindlatele ja kestlikele tehnoloogiatele. On oluline, et liikmesriigid pakuksid turuosalistele selget poliitilist raamistikku ja investeerimiskindlust. Energiasäästukohustuse kohase arvutusmeetodi rakendamine peaks võimaldama kõigil turuosalistel kohandada oma tehnoloogiaid mõistliku aja jooksul. Kui liikmesriigid toetavad tõhusate fossiilkütusetehnoloogiate kasutuselevõttu või sellise tehnoloogia varajast asendamist, näiteks toetuskavade või energiatõhususkohustuste süsteemide kaudu, ei pruugi energiasääst enam olla energiasäästukohustuse täitmiseks rahastamiskõlblik. Ehkki näiteks maagaasil põhineva koostootmise edendamisest tulenev energiasääst ei oleks energiasäästukohustuse täitmiseks rahastamiskõlblik, ei kohaldataks piirangut fossiilkütuste kaudse kasutamise suhtes, näiteks juhul, kui elektritootmise raames toodetakse seda ka fossiilkütusest. Poliitikameetmed, mis on suunatud käitumise muutmisele, et vähendada fossiilkütuste tarbimist, näiteks teavituskampaaniate ja keskkonnasäästliku sõidustiili abil, peaksid jääma rahastamiskõlblikeks. Hoonete renoveerimisele suunatud poliitikameetmed võivad hõlmata selliseid meetmeid nagu fossiilkütusel töötavate küttesüsteemide asendamine ja hoonete välispiirde parandamine. Need meetmed peaks piirduma tehnoloogiatega, mis võimaldavad saavutada nõutava energiasäästu vastavalt liikmesriigis kehtestatud riiklikele ehituseeskirjadele. Liikmesriigid peaksid siiski edendama küttesüsteemide ajakohastamist osana põhjalikust renoveerimisest kooskõlas pikaajalise süsinikuneutraalsuse eesmärgiga, st küttenõudluse vähendamisega ja allesjäänud küttevajaduse katmisega süsinikuvabadest energiaallikatest. Energiaostuvõimetute inimeste energiasäästukohustuse täitmiseks vajaliku säästu arvestamisel võivad liikmesriigid arvesse võtta oma kliimatingimusi.

(66)

Lõppkasutuse energiasäästu kohustuse täitmisel võib võtta arvesse liikmesriikide transpordi energiatõhususe parandamise meetmeid. Sellised meetmed hõlmavad poliitikameetmeid, millega muu hulgas edendatakse energiasäästlikumaid sõidukeid, üleminekut jalgratta kasutamisele, jalgsi käimisele ja ühistranspordile või liikuvust ja linnaplaneerimist, mis vähendab nõudlust transpordi järele. Lisaks võib arvesse võtta ka kavasid uute ja energiasäästlikumate sõidukite kasutuselevõtu kiirendamiseks või poliitikameetmeid, mis soodustavad üleminekut vähendatud heitetasemega kütustele, mis vähendavad energiakulu kilomeetri kohta, välja arvatud fossiilkütuste otsepõletust käsitlevaid kavasid ja poliitikameetmeid, eeldusel et järgitakse käesolevas direktiivis sätestatud olulisuse ja täiendavuse norme. Uute fossiilkütustel töötavate sõidukite kasutuselevõttu edendavad poliitikameetmed ei tohiks kvalifitseeruda energiasäästukohustuse raames rahastamiskõlblike meetmetena.

(67)

Liikmesriikide poolt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/842 (23) kohaselt võetud meetmeid, mis viivad energiatõhususe kontrollitava ja mõõdetava või hinnatava paranemiseni, võib pidada liikmesriikide jaoks kulutõhusaks viisiks, et täita käesolevast direktiivist tulenevat energiasäästukohustust.

(68)

Alternatiivina sellele, et nõuda kohustatud isikutelt käesolevas direktiivis sätestatud energiasäästukohustuse kohase lõpptarbimise kumulatiivse energiasäästu koguse saavutamist, peaks liikmesriikidel olema võimalik oma energiatõhususkohustuste süsteemides võimaldada või nõuda, et kohustatud isikud teeksid makseid riiklikku energiatõhususe fondi, mida saaks kasutada poliitikameetmete esmajärjekorras rakendamiseks energiaostuvõimetute inimeste, vähekaitstud tarbijate, väikese sissetulekuga leibkondadest pärit inimeste ja asjakohasel juhul sotsiaaleluruumides elavate inimeste suhtes.

(69)

Liikmesriigid ja kohustatud isikud peaksid nõutava lõppkasutuse kumulatiivse energiasäästu saavutamiseks kasutama iga nende käsutuses olevat vahendit ja tehnoloogiat, välja arvatud fossiilkütuste otsepõletust, sealhulgas edendades arukaid ja kestlikke tehnoloogiaid tõhusates kaugkütte- ja -jahutussüsteemides, tõhusat kütte- ja jahutustaristut, tõhusaid ja arukaid hooneid, elektrisõidukeid ja tööstusharusid ning energiaauditeid või nendega samaväärseid juhtimissüsteeme, tingimusel et teatatud energiasääst vastab käesolevale direktiivile. Liikmesriigid peaksid seadma alternatiivsete poliitikameetmete väljatöötamisel ja rakendamisel eesmärgiks suure paindlikkuse. Liikmesriigid peaksid toetama meetmeid, mille tulemusel säästetakse energiat pika olelusringi jooksul.

(70)

Pikaajalised energiatõhususmeetmed annavad energiasäästu ka pärast 2020. aastat, kuid selleks, et aidata täita liidu 2030. aasta energiatõhususe eesmärki, tuleks nende meetmetega saavutada uus sääst pärast 2020. aastat. Seevastu ei peaks pärast 31. detsembrit 2020 saavutatud energiasäästu arvestama sellise lõppkasutuse kumulatiivse energiasäästu hulka, mis tuleb saavutada ajavahemikul 1. jaanuarist 2014 kuni 31. detsembrini 2020.

(71)

Käesolevas direktiivis ette nähtud energiasäästukohustuse üheks põhiliseks aluspõhimõtteks on täiendavus, kui sellega tagatakse, et liikmesriigid kehtestavad poliitikad ja meetmed, mis on spetsiaalselt välja töötatud energiasäästukohustuse täitmiseks. Uus sääst peaks tulema tavapärase tegevuse jätkumisest saadavale säästule lisaks, seega ei peaks energiasäästukohustuse täitmisel saama võtta arvesse säästu, mis oleks igal juhul saavutatud. See tähendab, et võetud meetmete mõju kindlakstegemisel tuleks arvesse võtta üksnes energiatarbimise muutumisest saadavat netosäästu, s.o säästu, mis tuleneb otse asjaomasest, käesolevas direktiivis ette nähtud energiasäästukohustuse eesmärgi saavutamiseks rakendatud energiatõhususmeetmest. Netosäästu arvutamiseks peaksid liikmesriigid kehtestama lähtestsenaariumi, mis kirjeldab olukorda juhul, kui asjaomast meedet ei võetaks. Asjaomase poliitikameetme mõju tuleks hinnata sellise lähtestsenaariumiga võrreldes. Liikmesriigid peaksid võtma arvesse asjaomases liidu tasandi õigusraamistikus sätestatud miinimumnõudeid ning asjaolu, et samal ajal võidakse võtta ka muid poliitikameetmeid, mis võivad mõjutada energiasäästu kogust, seega mitte kõik muudatused, mis ilmnevad pärast konkreetse poliitikameetme võtmist, ei pruugi olla tingitud üksnes kõnealusest meetmest. Kohustatud, osaleva või volitatud isiku tegevus peaks aitama tegelikult kaasa teatatud energiasäästu saavutamisele, et tagada olulisuse nõude täitmine.

(72)

Oluline on võtta asjakohasel juhul energiasäästu arvutamisel arvesse kõik energiaahela etapid, et suurendada energiasäästu potentsiaali elektrienergia ülekandmisel ja jaotamisel. Uuringutest ja konsultatsioonidest sidusrühmadega on selgunud märkimisväärne potentsiaal. Füüsilised ja majanduslikud tingimused on liikmesriigiti ja sageli liikmesriigi sees siiski üsna erinevad ning võrguettevõtjaid on palju. Need asjaolud viitavad detsentraliseeritud lähenemisviisile, mis on kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega. Riikide reguleerivatel asutustel on vajalikud teadmised, õigusalane pädevus ja haldussuutlikkus, et edendada energiatõhusa elektrivõrgu arendamist. Sellised üksused nagu Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustik (ENTSO-E) ja Euroopa jaotusvõrguettevõtjate üksus võivad samuti anda kasulikku teavet ja peaksid toetama oma liikmeid energiatõhususmeetmete võtmisel.

(73)

Sarnased kaalutlused kehtivad ka väga paljude maagaasi süsteemihaldurite puhul. Maagaasi osakaal ning selle tarne ulatus ja territoriaalne katvus on liikmesriigiti väga erinev. Sellistel juhtudel on parimad võimalused süsteemi arengu jälgimiseks ja selle suurema tõhususe suunas juhtimiseks riikide reguleerivatel asutustel ning sellised üksused nagu Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustik saavad anda kasuliku panuse ja peaksid toetama oma liikmeid energiatõhususmeetmete rakendamisel.

(74)

Energiateenuse ettevõtjate roll on oluline näiteks hoonete, tööstuse ja transpordi sektorites energiasäästlike, energiakulusid vähendavate ning tegevus- ja hoolduskulusid kahandavate projektide väljatöötamisel, kavandamisel ja elluviimisel ning selliste projektide rahastamise korraldamisel.

(75)

Vee ja energia vahelise seose arvesse võtmine on eriti oluline, et käsitleda vastastikku sõltuvat energia- ja veekasutust ning suurenevat survet mõlemale nimetatud ressursile. Tõhus veemajandus võib aidata energiasäästule palju kaasa, tuues mitte ainult kliimaalast, vaid ka majanduslikku ja sotsiaalset kasu. Vee- ja reovee sektori elektritarbimine moodustab liidu elektritarbimisest 3,5 % ning oodata on nimetatud osakaalu suurenemist. Samas moodustavad veelekked liidu kogu veetarbimisest 24 % ning energiasektor on 44 %-ga suurim veetarbija. Tuleks põhjalikult uurida nutikate tehnoloogiate ja protsesside kasutamise potentsiaali energiasäästu saavutamiseks kõikides tööstus-, elamu- ja äriveetsüklites ja -rakendustes ning seda potentsiaali ära kasutada alati, kui see on kulutõhus, ja kaaluda energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet. Arenenud niisutustehnoloogiatega, vihmavee kogumise ja vee taaskasutamise tehnoloogiatega võiks ka oluliselt vähendada veetarbimist põllumajanduses, hoonetes ja tööstuses ning selle töötlemiseks ja transportimiseks kuluvat energiat.

(76)

Kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping“) artikliga 9 peaks liidu energiatõhususpoliitika olema kaasav ja seega tagama kõigile energiaostuvõimetutele tarbijatele energiatõhususmeetmete võrdse kättesaadavuse. Energiatõhususe parandamist peaks prioriteedina kohaldama energiaostuvõimetute inimeste, vähekaitstud tarbijate ja lõpptarbijate, madala või keskmise sissetulekuga leibkondade, sotsiaaleluruumides elavate inimeste, eakate ning maa- ja äärepoolsetes piirkondades ja äärepoolseimates piirkondades elavate inimeste suhtes. Sellega seoses tuleks pöörata erilist tähelepanu konkreetsetele rühmadele, kelle oht olla energiaostuvõimetusest mõjutatud on suurem või keda energiaostuvõimetus mõjutab negatiivsemalt, näiteks naised, puudega inimesed, eakad, lapsed ning rassi- või rahvusvähemustesse kuuluvad inimesed. Liikmesriigid võivad nõuda kohustatud isikutelt seoses energiaostuvõimetusega sotsiaalsete eesmärkide lisamist energiasäästumeetmesse, kusjuures seda võimalust on juba laiendatud ka alternatiivsetele poliitikameetmetele ja riiklikele energiatõhususe fondidele. See tuleks muuta kohustuslikuks, et kaitsta ja võimestada vähekaitstud kliente ja lõppkasutajaid ning leevendada energiaostuvõimetust, jättes samal ajal liikmesriikidele täieliku vabaduse otsustada selliste poliitikameetmete liigi, ulatuse, kohaldamisala ja sisu üle. Kui energiatõhususkohustuste süsteem ei luba võtta üksikutele energiatarbijatele suunatud meetmeid, võivad liikmesriigid võtta energiaostuvõimetuse leevendamise meetmeid üksnes alternatiivsete poliitikameetmetena. Oma poliitikameetmete kombinatsioonis peaksid liikmesriigid tagama, et muud poliitikameetmed ei avaldaks energiaostuvõimetutele inimestele, vähekaitstud klientidele, lõppkasutajatele ja asjakohasel juhul sotsiaaleluruumides elavatele inimestele negatiivset mõju. Liikmesriigid peaksid võimalikult hästi ära kasutama energiatõhususe parandamise meetmetesse tehtavaid avaliku sektori investeeringuid, sealhulgas liidu tasandil loodud rahastamisvahendeid.

(77)

Iga liikmesriik peaks määratlema vähekaitstud kliendi mõiste, mis võib osutada energiaostuvõimetusele ning muu hulgas kriitilistel aegadel selliste tarbijate elektrivõrgust väljalülitamise keelule. Vähekaitstud kliendi mõiste võib hõlmata sissetuleku tasemeid, energiakulude osakaalu netosissetulekus, kodude energiatõhusust, kriitilist sõltuvust elektriseadmetest tervislikel põhjustel, vanust või muid kriteeriume. See võimaldab liikmesriikidel hõlmata madala sissetulekuga leibkondades elavad inimesed.

(78)

Vastavalt soovitusele (EL) 2020/1563 ei olnud ligikaudu 34 miljonil leibkonnal liidus võimalik 2019. aastal oma kodu piisavalt soojana hoida. Euroopa roheleppes tähtsustatakse ülemineku sotsiaalset mõõdet, järgides põhimõtet, et kedagi ei jäeta tähelepanuta. Roheüleminek, sh puhtale energiale üleminek, mõjutab naisi ja mehi erinevalt ning sel võib olla suurem mõju teatavatele ebasoodsamas olukorras olevatele inimrühmadele, näiteks puuetega inimestele. Energiatõhususe meetmed peavad seetõttu olema liikmesriikide tasandil kesksel kohal energiaostuvõimetuse ja tarbijate majandusliku ebakindluse kulutõhusa vähendamise strateegia kujundamisel ning täiendama sotsiaalkindlustuse poliitikat. Tagamaks, et energiatõhususmeetmed vähendavad kestlikult üürnike energiaostuvõimetust, tuleks arvesse võtta asjaomaste meetmete kulutasuvust, samuti taskukohasust kinnisvara omanikele ja üürnikele, ning tagada nende meetmete piisav rahaline ja tehniline toetamine liikmesriikide tasandil. Liikmesriigid peaksid energiaostuvõimetuse väljaselgitamisel ja leevendamisel toetama kohalikku ja piirkondlikku tasandit. Liidus asuvad hooned on vastavalt Pariisi kokkuleppe eesmärkidele vaja pikemas perspektiivis ümber ehitada liginullenergiahooneteks. Praegune hoonete renoveerimise ulatus ei ole piisav ning kõige enam puudutab see hooneid, kus elavad energiaostuvõimetud väikese sissetulekuga kodanikud. Käesolevas direktiivis sätestatud energiasäästukohustuse meetmed, energiatõhususkohustuste süsteemid ja alternatiivsed poliitikameetmed on seepärast eriti olulised.

(79)

Liikmesriigid peaksid püüdma tagada, et energiatõhususe edendamise või hõlbustamise meetmed, eelkõige need, mis on seotud hoonete ja liikuvusega, ei too kaasa selliste teenustega seotud hinna ebaproportsionaalset tõusu ega suuremat sotsiaalset tõrjutust.

(80)

Selleks et kasutada energiasäästu võimalusi teatavates turusegmentides, kus energiaauditeid üldiselt ärilistel alustel ei pakuta, näiteks väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate puhul (edaspidi „VKEd“), peaksid liikmesriigid töötama välja programme, et innustada VKEsid läbi tegema energiaauditeid ja rakendama nende energiaauditite tulemusel esitatud soovitusi ning VKEsid seejuures toetada. Energiaauditid peaksid olema kohustuslikud ja regulaarsed ettevõtetes, mille keskmine aastane energiatarbimine ületab teatavat künnisväärtust, sest seal võib energiasääst olla märkimisväärne. Energiaauditites tuleks arvestada asjaomaste Euroopa või rahvusvaheliste standarditega, nagu EN ISO 50001 (energiajuhtimissüsteemid) või EN 16247-1 (energiaauditid) või EN ISO 14000 (keskkonnajuhtimissüsteemid), mille tulemusena on nad ka kooskõlas käesoleva direktiiviga, mis ei lähe kaugemale kui nimetatud asjaomaste standardite nõuded. Hetkel on väljatöötamisel energiaauditeid käsitlev Euroopa eristandard. Energiaauditeid võib teha eraldiseisvalt või osana laiemast keskkonnajuhtimissüsteemist või energiatõhususe lepingust. Kõikidel sellistel juhtudel peaksid need süsteemid vastama käesolevas direktiivis sätestatud miinimumnõuetele. Lisaks võib teatavaid mehhanisme ja süsteeme, mis on kehtestatud teatavate transpordiettevõtjate heitkoguste ja kütusekulu jälgimiseks, näiteks liidu õiguse kohane ELi HKS, pidada kokkusobivaks energiaaudititega, sealhulgas energiajuhtimissüsteemidega, kui need vastavad käesolevas direktiivis sätestatud miinimumnõuetele. Ettevõtete puhul, mis juba täidavad energiaauditi kohustust, tuleks jätkata energiaauditite tegemist vähemalt iga nelja aasta järel alates eelmise energiaauditi kuupäevast kooskõlas käesoleva direktiiviga.

(81)

Liikmesriigid peaksid kehtestama suunised, mida ettevõtted peaksid järgima meetmete rakendamisel, mille eesmärk on saavutada energiaauditis kindlaks määratud uus aastane sääst.

(82)

Ettevõtte keskmine tarbimine peaks olema energiajuhtimissüsteemide ja energiaauditite kohaldamise määratlemise kriteerium, et suurendada nende mehhanismide tundlikkust kulutõhusa energiasäästu asjaomaste võimaluste kindlakstegemisel. Ettevõtet, mis jääb allapoole energiajuhtimissüsteemide ja energiaauditite jaoks kindlaks määratud tarbimiskünniseid, tuleks innustada läbi viima energiaauditeid ja rakendama nendest audititest tulenevaid soovitusi.

(83)

Kui energiaauditeid teevad asutusesisesed eksperdid, ei tohiks nad olla auditeeritava tegevusega otseselt seotud, et tagada nende sõltumatus.

(84)

Liikmesriigid peaksid edendama energiajuhtimissüsteemide ja energiaauditite rakendamist avalikus halduses riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil.

(85)

IKT sektor on veel üks oluline sektor, millele pööratakse üha suuremat tähelepanu. 2018. aastal oli andmekeskuste energiatarbimine liidus 76,8 TWh. Prognooside kohaselt kasvab see 2030. aastaks 98,5 TWh-ni, mis tähendab 28 % kasvu. Seda absoluutarvudes suurenemist võib vaadelda ka suhtelises arvestuses: liidus kasutasid andmekeskused 2018. aastal 2,7 % elektrinõudlusest ja kui areng jätkub praegusel trajektooril, moodustab nendepoolne nõudlus 2030. aastaks 3,21 %. Juba liidu digistrateegias rõhutati vajadust väga energiatõhusate ja kestlike andmekeskuste järele ning kutsuti telekommunikatsioonioperaatoreid üles võtma nende ökoloogilise jalajäljega seotud läbipaistvusmeetmeid. Selleks et edendada säästvat arengut IKT sektoris, eelkõige andmekeskuste puhul, peaksid liikmesriigid nõudma selliste andmete kogumist ja avaldamist, mis on asjakohased andmekeskuste energiatõhususe, veekasutuse jalajälje ja nõudluse poole paindlikkuse seisukohast, võttes aluseks liidu ühise vormi. Liikmesriigid peaksid nõudma andmete kogumist ja avaldamist ainult märkimisväärse jalajäljega andmekeskuste kohta, mille puhul uute või olemasolevate käitiste vastavalt kas sobivad projekteerimis- või tõhususalased algatused võivad oluliselt vähendada energia- ja veetarbimist, suurendada süsteemide tõhusust võrgu süsinikuheite vähendamisel. või heitsoojuse taaskasutamist lähedalasuvates rajatistes ja soojusvõrkudes. Selliselt kogutud andmete alusel ja võttes samuti arvesse sektoris juba olemasolevaid algatusi, võiks välja selgitada andmekeskuste kestlikkuse näitajad.

(86)

Aruandluskohustust kohaldatakse nende andmekeskuste suhtes, mis vastavad käesolevas direktiivis sätestatud piirmäärale. Kõikidel juhtudel ja eeskätt ettevõttes kohapeal asuvate andmekeskuste puhul tuleks aruandluskohustust mõista nii, et see viitab ruumidele ja seadmetele, mida kasutatakse enamjaolt või ainult andmetega seotud funktsioonide täitmiseks (serveriruumid), sealhulgas vajalikud seonduvad seadmed, näiteks seonduv jahutus, valgustus, akukogumid või katkematu toite allikad. Kõik IT-seadmed, mis on paigutatud või paigaldatud peamiselt avalikult juurdepääsetavasse, ühiselt kasutatavasse või kontoriruumi või millega toetatakse muid ettevõtte funktsioone, näiteks tööjaamad, sülearvutid, koopiamasinad, sensorid, turvaseadmed ning kodumasinad ja audiovisuaalseadmed tuleks aruandluskohustusest välja jätta. Välja tuleks jätta ka serverite, võrgu-, salvestus- ja muud seonduvad seadmed, mis asuvad ettevõttes erinevates kohtades, näiteks eraldi serverid, püstikud või WiFi- ja võrgupunktid.

(87)

Kogutud andmeid tuleks kasutada selleks, et mõõta vähemalt mõnda kestliku andmekeskuse põhimõõdet, nimelt seda, kui tõhusalt see energiat kasutab, kui suur osa sellest energiast pärineb taastuvatest energiaallikatest, toodetud heitsoojuse taaskasutamist, jahutuse tõhusust, süsinikutõhusust ja magevee kasutamist. Kogutud andmed ja kestlikkuse näitajad peaksid suurendama teadlikkust andmekeskuste omanike ja käitajate, seadmete tootjate, tarkvara ja teenuste arendajate, andmekeskuse teenuste kasutajate seas kõikidel tasanditel ning üksustes ja organisatsioonides, kes võtavad kasutusele, kasutavad või hangivad pilve- ja andmekeskuseteenuseid. Samuti peaksid kogutud andmed ja kestlikkuse näitajad andma kindlustunde tegelike täiustuste suhtes, mis tulenevad jõupingutustest ja meetmetest, mille eesmärk on suurendada uute või olemasolevate andmekeskuste kestlikkust. Lõpuks tuleks neid andmeid ja näitajaid kasutada läbipaistva ja tõenditel põhineva planeerimise ja otsuste tegemise alusena. Komisjon peaks kohustatud andmekeskuste poolt esitatud teabe põhjal hindama andmekeskuste tõhusust.

(88)

Pärast hindamist, kui luuakse võimalikke sektorispetsiifilisi energiatõhususpartnerlusi, peaks komisjon kokku tooma olulised sidusrühmad, sealhulgas valitsusvälised organisatsioonid ja sotsiaalpartnerid sellistes sektorites nagu IKT, transport, finants- ja hoonesektor, tehes seda kaasaval ja esinduslikul viisil.

(89)

Tarbijate väiksemad kulutused energiale tuleks saavutada sel moel, et tarbijatel aidatakse vähendada energiatarbimist, vähendades hoonete energiavajadust ning parandades seadmete tõhusust, millele peaks lisanduma väikese energiatarbega transpordiliikide kättesaadavus koos ühistranspordi, jagatud liikuvuse ja jalgratta kasutamisega. Liikmesriigid peaksid kaaluma ühenduvuse parandamist ka maa- ja äärepoolseimates piirkondades.

(90)

Väga tähtis on suurendada kõikide liidu kodanike teadlikkust suurema energiatõhususe kasulikkusest ja anda neile õiget teavet selle saavutamise viiside kohta. Energiasüsteemi ümberkujundamises peaksid osalema ka igas vanuses inimesed, näiteks Euroopa kliimapakti kaudu ja Euroopa tuleviku konverentsi raames. Suurem energiatõhusus on ühtlasi väga tähtis liidu energiavarustuskindluse jaoks, kuna see vähendab liidu sõltuvust kolmandatest riikidest imporditavatest kütustest.

(91)

Kõikide võetud energiatõhususmeetmete maksumus ja nendest saadav kasu, sealhulgas tasuvusaeg, tuleks muuta tarbijate jaoks täielikult arusaadavaks.

(92)

Käesoleva direktiivi rakendamisel ja muude energiatõhususe valdkonna meetmete võtmisel peaksid liikmesriigid pöörama erilist tähelepanu sünergiale energiatõhususe meetmete ja ringmajanduse põhimõtetest lähtuva loodusvarade tõhusa kasutamise vahel.

(93)

Liikmesriigid peaksid püüdma uute ärimudelite ja tehnoloogiate eeliseid ära kasutades edendada ja hõlbustada energiatõhususmeetmete kasutuselevõttu, muu hulgas suur- ja väiketarbijatele suunatud uuenduslike energiateenuste abil.

(94)

On vaja sätestada nõue anda sageli ja põhjalikumat tagasisidet energiatarbimise kohta, kui see on tehniliselt teostatav ja kulutõhus, pidades silmas olemasolevaid mõõteseadmeid. Käesoleva direktiiviga täpsustatakse, et tarbimispõhise mõõtmise kulutõhusus sõltub sellest, kas seotud kulud on potentsiaalse energiasäästuga võrreldes proportsionaalsed. Tarbimispõhise mõõtmise kulutõhusust hinnates võidakse võtta arvesse teiste konkreetsete kavandatud meetmete mõju asjaomases hoones, näiteks peatset renoveerimist.

(95)

Samuti täpsustatakse käesoleva direktiiviga, et tarbijatele esitatavate arvetega ning arvete esitamist käsitleva teabega ja tarbimisandmetega seotud õigused peaksid kehtima kesksest allikast tarnitava kütte, jahutuse ja sooja tarbevee tarbijate suhtes ka siis, kui neil ei ole otsest individuaalset lepingulist suhet energiatarnijaga.

(96)

Soojusenergia individuaalse tarbimise arvestuse läbipaistvuse saavutamiseks ja seeläbi tarbimispõhise mõõtmise rakendamise hõlbustamiseks peaksid liikmesriigid tagama, et neil on olemas läbipaistvad ja avalikult kättesaadavad riiklikud normid kütte, jahutuse ja sooja tarbevee tarbimise kulude jaotamise kohta kortermajades ja mitmeotstarbelistes hoonetes. Lisaks läbipaistvusele võivad liikmesriigid kaaluda selliste meetmete võtmist, mis aitaksid tugevdada konkurentsi tarbimispõhise mõõtmise teenuste osutamisel ja aitaksid sellega tagada, et lõppkasutajate kulud oleksid mõistlikud.

(97)

Vastpaigaldatud soojusarvestid ja küttekulujaoturid peaksid olema kaugloetavad, et tagada kulutõhus ja sage tarbimisandmete esitamine. Käesoleva direktiivi sätted, mis puudutavad kütte, jahutuse ja sooja tarbevee mõõtmist, kütte, jahutuse ja sooja tarbevee kasutuse tarbimispõhist mõõtmist ja asjaomaste kulude jaotamist, kaugloetavuse nõuet, kütte, jahutuse ja sooja tarbevee arvetel esitatavat teavet ja tarbimisandmeid, kütte, jahutuse ja sooja tarbevee tarbimise mõõtmise andmetele, arvetel esitatavale teabele ja tarbimisandmetele juurdepääsu maksumust ning kütte, jahutuse ja sooja tarbevee arvete esitamise ja tarbimisandmete miinimumnõudeid, on ette nähtud kohaldamiseks üksnes kesksest allikast tarnitava kütte, jahutuse ja sooja tarbevee suhtes. Liikmesriikidel on vabadus otsustada, kas kaasaskantavate või sõidukis paiknevate seadmetega (walk-by/drive-by) tehnoloogiaid peetakse kaugloetavateks või mitte. Kaugloetavate arvestite näidu teadasaamiseks ei ole vaja juurdepääsu korteritesse või hoonete üksustesse.

(98)

Liikmesriigid peaksid arvesse võtma asjaolu, et energiatarbimise mõõtmise uute tehnoloogiate edukaks rakendamiseks on vaja teha suuremaid investeeringuid nii tarbijate kui ka energiatarnijate haridusse ja oskustesse.

(99)

Arvetel esitatav teave ja iga-aastased aruanded on olulised tarbijate energiatarbimisest teavitamise vahendid. Andmed tarbimise ja kulude kohta võivad anda ka muud teavet, mis aitab tarbijatel võrrelda oma kehtivat lepingut teiste pakkumistega ning kasutada kaebuste esitamise ja vaidluste alternatiivse lahendamise mehhanisme. Võttes siiski arvesse, et arvetega seotud vaidlused on üks levinumaid tarbijate kaebuste põhjuseid ning põhjuseid, millest on tingitud tarbijate püsivalt väike rahulolu ja passiivsus suhtlemisel energiatarnijatega, on vaja arved muuta lihtsamaks, selgemaks ja arusaadavamaks, tagades samal ajal, et eraldi vahendid, näiteks arvetel esitatav teave, teavitusvahendid ja iga-aastased aruanded annaksid kogu vajaliku teabe, mis võimaldab tarbijatel oma energiatarbimist muuta, pakkumisi võrrelda ja tarnijaid vahetada.

(100)

Energiatõhususe parandamise meetmete väljatöötamisel peaksid liikmesriigid asjakohaselt arvestama vajadust tagada siseturu nõuetekohane toimimine ja acquis’ ühtne rakendamine kooskõlas ELi toimimise lepinguga.

(101)

Soojuse ja elektrienergia tõhus koostootmine ning tõhus kaugküte ja -jahutus pakuvad rohkelt primaarenergia säästmise võimalusi liidus. Liikmesriigid peaksid läbi viima tõhusa koostootmise ning tõhusa kaugkütte ja jahutuse potentsiaali põhjaliku hindamise. Need hindamised peaksid olema kooskõlas liikmesriikide lõimitud riiklike energia- ja kliimakavadega ning nende pikaajaliste renoveerimisstrateegiatega ning võiksid sisaldada trajektoore, mille tulemuseks on taastuvenergial ja heitsoojusel põhineva riikliku kütte- ja jahutussektori loomine kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamisega kooskõlas oleva ajavahemiku jooksul. Uued elektrijaamad ja olemasolevad elektrijaamad, mida on oluliselt remonditud või mille luba või litsentsi on uuendatud, tuleks (tingimusel et kulude-tulude analüüsist ilmneb ülejääk) varustada tõhusate koostootmisseadmetega, et ära kasutada elektri tootmisel tekkivat heitsoojust. Samamoodi peaksid muud märkimisväärse keskmise aastase sisendenergiaga rajatised olema varustatud tehniliste lahendustega heitsoojuse kasutamiseks rajatise puhul, mille kulude-tulude analüüsist ilmneb ülejääk. Heitsoojust võiks kaugküttevõrgu kaudu transportida sinna, kus seda vajatakse. Põhjused, millest lähtub loakriteeriumide kohaldamise nõue, on üldiselt samad, millest tulenevad ka nõuded direktiivi 2010/75/EL kohastele lubadele ja direktiivi (EL) 2019/944 kohastele lubadele.

(102)

Asjakohane võib olla, et elektrijaamad, mille eesmärk on saada kasu geoloogilisest säilitamisest, mis on lubatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2009/31/EÜ, (24) paigutatakse kohtadesse, kus heitsoojuse taaskasutamine tõhusa koostootmise kaudu või kaugkütte- või kaugjahutusvõrgu abil ei ole kulutõhus. Liikmesriikidel peaks seega olema võimalik vabastada need käitised kohustusest teha kulude-tulude analüüs, et varustada käitis seadmetega, mis võimaldavad heitsoojuse taaskasutamist tõhusa koostootmise seadmes. Samuti peaks olema võimalik vabastada kütte pakkumise nõudest sellised tippkoormuse- ja varuelektrijaamad, mis on kavandatud töötama alla 1 500 töötunni aastas viie aasta jooksva keskmisena.

(103)

On asjakohane, et liikmesriigid innustavad selliste meetmete ja kordade kehtestamist, millega toetatakse alla 5 MW summaarse nimisoojusvõimsusega koostootmisjaamade kasutuselevõttu, eesmärgiga soodustada energia hajatootmist.

(104)

Riiklike põhjalike hindamiste rakendamiseks peaksid liikmesriigid julgustama tõhusa koostootmise ning tõhusa kaugkütte ja -jahutuse potentsiaali hindamist piirkondlikul ja kohalikul tasandil. Liikmesriigid peaksid võtma meetmeid, et edendada ja hõlbustada tõhusa koostootmise ning tõhusa kaugkütte ja -jahutuse väljaselgitatud kulutõhususe potentsiaali ärakasutamist.

(105)

Tõhusa kaugkütte ja -jahutuse nõuded peaksid olema kooskõlas liidu pikaajaliste kliimapoliitikaeesmärkide, kliima- ja keskkonnastandardite ning prioriteetidega ning peaksid olema kooskõlas põhimõttega „ei kahjusta oluliselt“ määruse (EL) 2020/852 tähenduses. Kõigi kaugkütte- ja kaugjahutussüsteemide eesmärk peaks olema parandada energiasüsteemi teiste osadega koostoimimise võimet, et optimeerida energiakasutust ja vältida energia raiskamist, kasutades hoonete kogu potentsiaali soojuse või jahutuse, sealhulgas teenindusrajatistest ja lähedalasuvatest andmekeskustest pärineva üleliigse soojuse salvestamiseks. Seepärast tuleks tõhusate kaugkütte- ja kaugjahutussüsteemidega tagada primaarenergiatõhususe suurenemine ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2018/2001 (25) määratletud taastuvenergia ning heitsoojus- ja heitjahutusenergia järkjärguline lõimimine. Seepärast kehtestatakse käesoleva direktiiviga rangemad kütte- ja jahutusvarustuse nõuded järk-järgult ja neid kohaldatakse konkreetsetel kindlaksmääratud ajavahemikel ning alaliselt alates 1. jaanuarist 2050.

(106)

Põhimõtted, mille alusel arvutatakse taastuvatest energiaallikatest toodetud soojus- ja -jahutusenergia osakaal tõhusa kaugkütte ja kaugjahutuse puhul, peaksid olema kooskõlas direktiiviga (EL) 2018/2001 ning Eurostati statistilise aruandluse metoodikaga. Direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 7 lõike 1 kohaselt sisaldab taastuvatest energiaallikatest toodetud summaarne energia lõpptarbimine taastuvatest energiaallikatest toodetud energia summaarset lõpptarbimist kütte- ja jahutussektoris. Kaugkütte ja -jahutuse puhul võrdub kütte ja jahutuse summaarne energia lõpptarbimine soojus- ja jahutusenergia tarnega võrku, mis teenindab lõpptarbijaid või energiatarnijad.

(107)

Soojuspumbad on olulised kütte- ja jahutusvarustuse süsinikuheite vähendamisel, samuti kaugküttes. Direktiivi (EL) 2018/2001 VII lisas kindlaks määratud metoodikaga nähakse ette reeglid, et arvestada soojuspumpade kasutatavat energiat taastuvatest energiaallikatest toodetud energiana, ning hoitakse ära taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia topeltarvestamine. Selleks et arvutada taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal kaugküttevõrgus, tuleks kogu soojust, mis on pärit soojuspumpadest ning mis läheb võrku, käsitada taastuvenergiana, eeldusel et soojuspump vastab selle paigaldamise ajal minimaalse energiatõhususe kriteeriumitele, mis on sätestatud direktiivi (EL) 2018/2001 VII lisas.

(108)

Tõhus koostootmine on määratletud energiasäästu kaudu, mis saadakse siis, kui soojust ja elektrit eraldi tootmise asemel toodetakse koos. Tõhusale koostootmisele esitatavad nõuded peaksid olema kooskõlas kliimapoliitika pikaajaliste eesmärkidega. Euroopa Liidu õigusaktides kasutatud koostootmise ja tõhusa koostootmise määratlused ei tohiks piirata teistsuguste määratluste kasutamist liikmesriigi õigusaktides, kui neid kasutatakse muudel eesmärkidel, kui liidu asjaomastes õigusaktides sätestatud. Võimalikult suure energiasäästu saamiseks ja energiasäästu kõikide võimaluste ärakasutamiseks tuleb hoolikalt jälgida koostootmisseadmete töötamise tingimusi.

(109)

Läbipaistvuse tagamiseks ja selleks, et lõpptarbija saaks valida koostootmise režiimis või muul viisil toodetud elektri vahel, peaks elektri päritolu tõhusa koostootmise seadmest olema tõendatud tõhususe ühtlustatud kontrollväärtuste alusel. Päritolutunnistuste süsteem ei anna iseenesest õigust saada kasu riiklikest toetusmehhanismidest. On tähtis, et tõhusa koostootmise režiimil toodetud elektrienergia kõikidel vormidel oleks päritolutunnistus. Päritolutunnistusi tuleks eristada vahetatavatest sertifikaatidest.

(110)

Tuleks arvesse võtta koostootmise ning kaugkütte- ja -jahutuse sektori spetsiifilist struktuuri, millesse kuulub palju VKEdest tootjaid; see on eriti oluline, kui vaadatakse läbi koostootmisseadmetele või nendega seotud võrkudele ehitusloa andmise halduskorda – siis tuleks kohaldada põhimõtet „kõigepealt mõtle väikestele“.

(111)

Enamik liidu ettevõtteid on VKEd. Neil on liidu jaoks väga palju energiasäästu võimalusi. Selleks et aidata neil võtta energiatõhususe meetmeid, peaksid liikmesriigid rajama seda soodustava raamistiku, mille eesmärk on VKEde varustamine tehnilise abi ja just neile vajaliku teabega.

(112)

Liikmesriigid peaksid objektiivsete, läbipaistvate ja mittediskrimineerivate kriteeriumide alusel kehtestama reeglid, milles käsitletakse võrguühenduste ja võrgu tugevdamise kulude kandmist ja jagamist, ning reeglid, milles käsitletakse tõhusa koostootmise režiimil elektrit tootvate uute tootjate võrku ühendamiseks vajalikke tehnilisi lahendusi, võttes arvesse kooskõlas määrustega (EL) 2019/943 (26) ja (EÜ) nr 715/2009 (27) välja töötatud võrgukoode ja juhiseid. Elektritootjatel, kes toodavad elektrit tõhusa koostootmise režiimil, tuleks lubada välja kuulutada hange liitumistöödeks. Tuleks lihtsustada tõhusa koostootmise režiimil, eriti väike- ja mikrokoostootmisseadmetes toodetud elektri pääsu elektrivõrku. Liikmesriikidel on võimalik kooskõlas direktiivi 2009/73/EÜ artikli 3 lõikega 2 ja direktiivi (EL) 2019/944 artikli 9 lõikega 2 kehtestada elektri- ja gaasisektoris tegutsevatele ettevõtjatele avalike teenuste osutamise kohustused, sealhulgas energiatõhususega seotud kohustused.

(113)

On vaja kehtestada sätted, milles käsitletakse arvete esitamist, ühtset kontaktpunkti, vaidluste kohtuvälist lahendamist, energiaostuvõimetust ja lepingulisi põhiõigusi, eesmärgiga viia need asjakohasel juhul kooskõlla direktiivi (EL) 2019/944 asjakohaste elektrit käsitlevate sätetega, et tugevdada tarbijakaitset ja võimaldada lõpptarbijatel saada sagedamini selget ja ajakohast teavet oma kütte, jahutuse või sooja tarbevee tarbimise kohta ning reguleerida oma energiatarbimist.

(114)

Käesoleva direktiiviga tugevdatakse tarbijakaitset, kehtestades kaugkütte ja -jahutuse ning sooja tarbeveega seotud lepingulised põhiõigused, mis on kooskõlas sellise õiguste, kaitse ja võimestamise tasemega, mis on direktiiviga (EL) 2019/944 kehtestatud lõpptarbijate jaoks elektrisektoris. Tarbijatele tuleks teha kättesaadavaks selge ja üheselt mõistetav teave nende õiguste kohta. Mitmed tegurid takistavad tarbijatel nende jaoks eri allikatest kättesaadavale turuteabele juurdepääsemist, selle mõistmist ja selle põhjal tegutsemist. Lepinguliste põhiõiguste kehtestamine võib muu hulgas aidata õigesti mõista tarnija poolt lepingu alusel pakutavate teenuste kvaliteedi lähtestsenaariumi, sealhulgas tarnitud energia kvaliteeti ja omadusi. Lisaks võib see aidata miinimumini viia varjatud kulud või lisakulud, mis võivad tuleneda täiustatud või uute teenuste kasutuselevõtmisest pärast lepingu allkirjastamist, ilma et tarbija oleks sellest selgelt aru saanud ja sellega nõustunud. Sellised teenused võivad olla seotud muu hulgas tarnitava energia, tarbimise mõõtmise ja arvete esitamise teenuste, ostmise ja paigaldamise või omatarbe- ja hooldusteenuste ning kuludega, mis puudutavad võrguteenust, mõõteseadmeid, kohalikke kütte- või jahutusseadmeid. Nõudmised aitavad suurendada pakkumiste võrreldavust ning tagada kõigi liidu kodanike jaoks ühesugused kütte, jahutuse ja sooja tarbeveega seotud lepingulised põhiõigused ilma liikmesriikide pädevusi piiramata.

(115)

Kui tegemist on põhjendatud väljalülitamisega küttest, jahutusest või soojast tarbeveest, peaksid tarnijad esitama asjaomastele tarbijatele piisava teabe alternatiivsete meetmete kohta, näiteks väljalülitamise vältimiseks pakutava toetuse, ettemaksesüsteemide, energiaauditite, energiakonsultandi teenuste, alternatiivsete maksekavade, võlanõustamise või väljalülitamise moratooriumide kohta.

(116)

Paremaks tarbijakaitseks tuleks tagada, et kõikidele tarbijatele on kättesaadav mõni tulemuslik ja sõltumatu vaidluste kohtuvälise lahendamise mehhanism nagu energiaombudsman, tarbijakaitseorgan, või reguleeriv asutus. Liikmesriigid peaksid seega kehtestama kaebuste lahendamise kiire ja tulemusliku korra.

(117)

Tuleks tunnustada ja aktiivselt toetada taastuvenergiakogukondade (vastavalt direktiivile (EL) 2018/2001) ja kodanike energiakogukondade (vastavalt direktiivile (EL) 2019/944) panust Euroopa roheleppe ja kliimakava eesmärkide saavutamisse. Seepärast peaksid liikmesriigid kaaluma ja edendama taastuvenergiakogukondade ja kodanike energiakogukondade rolli. Need kogukonnad võivad aidata liikmesriikidel saavutada käesoleva direktiivi eesmärke, edendades energiatõhusust kohalikul või leibkondade tasandil ning ka üldkasutatavates hoonetes koostöös kohalike ametiasutustega. Nendega saab võimestada ja kaasata tarbijaid ning võimaldada teatavatel kodutarbijate rühmadel, sealhulgas maa- ja äärepoolsetes piirkondades, osaleda energiatõhususe projektides ja algatustes, mille puhul võidakse kombineerida tegevus investeeringutega taastuvenergiasse. Energiakogukondadel võib olla oluline roll kodanike harimisel ja nende teadlikkuse suurendamisel meetmetest, mille eesmärk on saavutada energiasääst. Liikmesriikide nõuetekohase toetuse korral saavad energiakogukonnad aidata võidelda energiaostuvõimetusega, toetades energiatõhususe projekte, vähendades energiatarbimist ja alandades tarnetariife.

(118)

Energiatarbimises on võimalik saavutada pikaajalisi käitumismuutusi kodanike võimestamisega. Energiakogukonnad võivad aidata saavutada pikaajalist energiasäästu, eelkõige leibkondades, ning suurendada kodanike ja väikeettevõtjate kestlikke investeeringuid. Liikmesriigid peaksid võimestama kodanike sellist tegevust, toetades kogukonna energiaprojekte ja -organisatsioone. Lisaks võivad kaasamisstrateegiad, millega kaasatakse riiklikul ja kohalikul tasandil poliitika kujundamise protsessi kõik asjaomased sidusrühmad, olla osaks kohalikest või piirkondlikest süsinikuheite vähendamise kavadest või riiklikest hoonete renoveerimise kavadest, eesmärgiga suurendada teadlikkust, saada poliitika kohta tagasisidet ja soodustada selle tunnustamist üldsuse poolt.

(119)

Tuleks tunnustada ühtsete kontaktpunktide või sarnaste struktuuride panust mehhanismidena, mis võimaldavad paljudel sihtrühmadel, sealhulgas kodanikel, VKEdel ja avaliku sektori asutustel kavandada ja rakendada puhtale energiale üleminekuga seotud projekte ja meetmeid. Ühtsete kontaktpunktide panus võib olla väga tähtis vähekaitstud tarbijate jaoks, kuna see võimaldab neil saada usaldusväärset ja ligipääsetavat teavet energiatõhususe parandamise kohta. See võib hõlmata tehnilise, haldus- ja finantsalase nõu ja abi andmist, vajalike haldusmenetluste või finantsturgudele juurdepääsu lihtsustamist, suuniseid liidu ja liikmesriigi õigusraamistiku, sealhulgas riigihankereeglite ja -kriteeriumide ning ELi taksonoomia kohta.

(120)

Komisjon peaks läbi vaatama nende oma meetmete mõju, mille eesmärk on toetada platvormide või foorumite loomist energiatõhususe koolitusprogrammide edendamisel, millesse on kaasatud muu hulgas Euroopa sotsiaalse dialoogi asutused, ja peaks tegema asjakohasel juhul ettepanekuid lisameetmete kohta. Komisjon peaks ka innustama Euroopa sotsiaalpartnereid pidama arutelusid energiatõhususe üle, eelkõige vähekaitstud tarbijate ja lõpptarbijate, sealhulgas energiaostuvõimetute tarbijate jaoks.

(121)

Euroopa roheleppes on kesksel kohal õiglane üleminek kliimaneutraalsele liidule 2050. aastaks. Euroopa sotsiaalõiguste sambas, mille Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon kuulutasid ühiselt välja 17. novembril 2017, on energiat nimetatud nende oluliste teenuste hulgas, mis peaks olema igaühele kättesaadavad. Selliste teenuste kättesaadavust toetatakse nende inimeste puhul, kes seda vajavad, eelkõige inflatsioonisurve ja energiahindade märkimisväärse kasvu tingimustes.

(122)

On vaja tagada, et energiaostuvõimetud inimesed, vähekaitstud tarbijad, madala sissetulekuga leibkondades elavad inimesed ja asjakohasel juhul sotsiaaleluruumides elavad inimesed oleksid kaitstud ning et nad oleksid võimestatud selleks, et aktiivselt osaleda energiatõhususe parandamise algatustes, meetmetes ja nendega seotud tarbijakaitse- või teavitamismeetmetes, mida liikmesriigid rakendavad. Tuleks välja töötada sihipärased teadlikkuse suurendamise kampaaniad, et tutvustada energiatõhususe eeliseid ja anda teavet olemasoleva rahalise toetuse kohta.

(123)

Liidu ja liikmesriigi tasandil kättesaadavad avaliku sektori vahendid tuleks strateegiliselt investeerida energiatõhususe parandamise meetmetesse, eelkõige energiaostuvõimetute inimeste, vähekaitstud tarbijate, madala sissetulekuga leibkondades elavate inimeste ja asjakohasel juhul sotsiaaleluruumides elavate inimeste hüvanguks. Liikmesriigid peaksid kasutama ära mis tahes rahalist toetust, mida nad võivad saada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2023/955 (28) loodud kliimameetmete sotsiaalfondist, ning ELi HKSi saastekvootidest saadavat tulu. Need tulud aitavad liikmesriikidel täita oma kohustust rakendada energiasäästukohustuse raames energiasäästumeetmeid ja poliitikameetmeid eelkõige energiaostuvõimetute inimeste, vähekaitstud tarbijate, madala sissetulekuga leibkondades elavate inimeste ja asjakohasel juhul sotsiaaleluruumides elavate inimeste, sealhulgas maapiirkondades ja äärealadel elavate inimeste suhtes.

(124)

Riiklikke rahastamiskavasid peaksid täiendama asjakohased kavad, mis hõlmavad paremat teavet, tehnilist ja haldusabi ning lihtsamat juurdepääsu rahastamisele, mis võimaldab olemasolevaid rahalisi vahendeid kõige paremini ära kasutada eelkõige energiaostuvõimetutel inimestel, vähekaitstud tarbijatel, madala sissetulekuga leibkondades elavatel inimestel ja asjakohasel juhul sotsiaaleluruumides elavatel inimestel.

(125)

Liikmesriigid peaksid võimestama ja kaitsma kõiki inimesi võrdselt, olenemata bioloogilisest soost, sotsiaalsest soost, vanusest, puudest, rassist või etnilisest päritolust, seksuaalsest sättumusest, usutunnistusest või veendumustest, ning tagama, et need, keda energiaostuvõimetus kõige rohkem mõjutab või ohustab rohkem, või keda energiaostuvõimetuse kahjulik mõju kõige rohkem ohustab, oleksid piisavalt kaitstud. Lisaks peaksid liikmesriigid tagama, et energiatõhususe meetmed ei süvenda olemasolevat ebavõrdsust, eelkõige seoses energiaostuvõimetusega.

(126)

Direktiivi 2012/27/EL artikli 15 lõike 2 kohaselt on kõik liikmesriigid läbi viinud hindamise oma gaasi- ja elektritaristu energiatõhususe suurendamise võimaluste kohta ning määranud kindlaks konkreetsed meetmed ja investeeringud kulutõhusalt energiatõhususe parandamiseseks oma võrgutaristus ja esitanud nende meetmete kasutuselevõtu ajakava. Nende tegevuste tulemused on tugevaks aluseks energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte kohaldamisele energiataristu kavandamisel ja arendamisel ning investeerimisotsuste tegemisel.

(127)

Riiklikud energeetikavaldkonda reguleerivad asutused peaksid kasutama terviklikku lähenemisviisi, mis hõlmab ka võimalikku säästmist energiatarbimises ja lõpptarbimissektoris. Ilma et see piiraks energiavarustuskindlust, turgude integreerimist ja ennetavaid investeeringuid avamere taastuvenergia kasutuselevõtuks vajalikesse võrkudesse, peaksid riiklikud energeetikavaldkonda reguleerivad asutused tagama, et kavandamis- ja otsustusprotsesside puhul rakendatakse energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet ning et võrgutariifid ja -eeskirjad soodustaksid energiatõhususe parandamist. Liikmesriigid peaksid tagama ka selle, et põhi- ja jaotusvõrguettevõtjad võtaksid arvesse energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet. See aitaks põhivõrguettevõtjatel ja jaotusvõrguettevõtjatel kaaluda paremaid energiatõhususe lahendusi ja lisakulusid, mis kaasnevad nõudluse poole ressursside hankimisega, samuti erinevate võrguinvesteeringute ja käitamiskavade keskkonnaalast ja sotsiaalmajanduslikku mõju. Selline lähenemisviis nõuab üleminekut kitsalt majandusliku tõhususe perspektiivilt maksimaalsele sotsiaalsele heaolule. Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet tuleks eelkõige kohaldada energiataristu laiendamise stsenaariumide puhul, kus nõudlusega seotud lahendusi võiks pidada elujõulisteks alternatiivideks ja neid tuleb nõuetekohaselt hinnata, ning sellest peaks saama võrgu planeerimise projektide hindamise lahutamatu osa. Selle kohaldamist peaksid kontrollima riiklikud reguleerivad asutused.

(128)

Käesoleva direktiivi tulemuslikuks ja õigeaegseks rakendamiseks, näiteks energiaauditite nõuete täitmise ja energiatõhususkohustuste süsteemide rakendamise jaoks, on vaja piisaval arvul usaldusväärseid energiatõhususe valdkonnas pädevaid kutsetöötajaid. Seepärast peaksid liikmesriigid kehtestama tihedas koostöös sotsiaalpartnerite, koolitajate ja teiste asjaomaste sidusrühmadega sertifitseerimise või samaväärse kvalifitseerimise või mõlemad ja sobivad koolitussüsteemid energiateenuste osutajatele ning energiaauditite ja energiatõhususe parandamise meetmete pakkujatele. Kavasid tuleks hinnata iga nelja aasta tagant alates 2024. aasta detsembrist ja neid vajaduse korral ajakohastada, et tagada energiateenuste osutajate, energiaaudiitorite, energeetikajuhtide ja ehitusdetailide paigaldajate vajalik pädevus.

(129)

On vaja jätkata energiateenuste turu arendamist, et tagada nõudlus energiateenuste järele ja selliste teenuste osutamine. Läbipaistvus, näiteks sertifitseeritud energiateenuste osutajate nimekirjad ning kättesaadavad näidislepingud, parimate tavade jagamine ja juhised aitavad oluliselt kaasa energiateenuste ja energiatõhususe lepingute kasutuselevõtule ning võivad samuti aidata nõudlust ergutada ja suurendada usaldust energiateenuste osutajate suhtes. Energiatõhususe lepingu puhul väldib energiateenuse saaja investeerimiskulusid, kasutades osa energiasäästu finantsväärtusest selleks, et maksta täielikult või osaliselt investeeringu eest, mille on teinud kolmas isik. See saab aidata ligi meelitada erakapitali, mis on liidu hoonete renoveerimise määra suurendamise võti, tuua turule oskusteavet ja luua uuenduslikke ärimudeleid. Seetõttu tuleks nõuda, et mitteeluhoonete puhul, mille kasulik põrandapind on üle 750 m2, hinnataks energiatõhususe lepingute renoveerimiseks kasutamise teostatavust. See on samm edasi, et suurendada usaldust energiateenuste ettevõtjate vastu ja sillutada teed selliste projektide laiendamiseks tulevikus.

(130)

Võttes arvesse renoveerimislaine raames järgmiseks aastakümneks seatud ambitsioonikaid renoveerimiseesmärke, on vaja suurendada sõltumatute turuvahendajate, sealhulgas ühtsete kontaktpunktide või sarnaste toetusmehhanismide rolli, et stimuleerida turu arengut nõudluse ja pakkumise poolel ning edendada energiatõhususe lepingute sõlmimist nii era- kui ka avaliku sektori hoonete renoveerimiseks. Sellega seoses võiksid olulist rolli täita kohalikud energiaagentuurid, kes saaksid kindlaks teha võimalikud vahendajad või ühtsed kontaktpunktid ja toetada nende loomist. Käesolev direktiiv peaks aitama parandada toodete, teenuste ja nõuannete kättesaadavust, sealhulgas edendades ka ettevõtjate potentsiaali täita turulünki ja pakkuda uuenduslikke viise energiatõhususe suurendamiseks, tagades samas mittediskrimineerimise põhimõtte järgimise.

(131)

Mitmes liikmesriigis seisavad energiatõhususe lepingud endiselt silmitsi oluliste takistustega, mis tulenevad allesjäänud regulatiivsetest ja mitteregulatiivsetest tõketest. Seetõttu on vaja tegeleda riiklike õigusraamistike mitmetimõistetavusega, eksperditeadmiste puudumisega, eelkõige seoses hankemenetlustega, ning konkureerivate laenude ja toetustega.

(132)

Liikmesriigid peaksid jätkama avaliku sektori toetamist energiatõhususlepingute kasutuselevõtul, pakkudes näidislepinguid, milles võetakse arvesse olemasolevaid Euroopa või rahvusvahelisi standardeid, hankesuuniseid ja energiatõhususlepingute statistilise käsitlemise juhendit, mille Eurostat ja Euroopa Investeerimispank (edaspidi „EIP“) avaldasid 2018. aasta mais ja mis on pakkunud võimalusi tegeleda nende lepingute allesjäänud regulatiivsete tõketega liikmesriikides.

(133)

Liikmesriigid on võtnud meetmeid regulatiivsete ja mitteregulatiivsete tõkete kindlakstegemiseks ja kõrvaldamiseks. On siiski vaja suurendada jõupingutusi, et kõrvaldada õigusnormidega seotud ja muud tõkked, mis takistavad energiatõhususe lepingute ja energia säästu saavutada aitavate ja kolmanda isiku poolt finantseeritud kokkulepete kasutamist. Sellisteks tõketeks on raamatupidamisreeglid ja tavad, mis takistavad kapitaliinvesteeringute ja energiatõhususe parandamise meetmetega aasta jooksul saavutatud finantssäästu adekvaatset kajastamist raamatupidamises kogu investeeringu eluea vältel.

(134)

Liikmesriigid kasutasid 2014. ja 2017. aasta riiklikke energiatõhususe tegevuskavasid, et anda aru energiatõhususe regulatiivsete ja mitteregulatiivsete tõkete kõrvaldamisel tehtud edusammudest seoses huvide lahknemisega omanike ja üürnike vahel või hoone või hoone osade omanike vahel. Liikmesriigid peaksid jätkama tööd selles suunas ja kasutama ära energiatõhususe potentsiaali Eurostati 2016. aasta statistika kontekstis, eelkõige asjaolu, et rohkem kui neli eurooplast kümnest elab korterites ja rohkem kui kolm eurooplast kümnest on üürnikud.

(135)

Liikmesriike, sealhulgas piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi tuleks innustada täiel määral kasutama nõukogu määruses (EL, Euratom) 2020/2093 (29) sätestatud mitmeaastase finantsraamistiku 2021–2027 raames kasutatavaid Euroopa vahendeid, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2021/241 (30) loodud taaste- ja vastupidavusrahastut, samuti Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2021/523 (31) loodud programmi „InvestEU“ raames kasutatavaid finantsinstrumente ja tehnilist abi, et käivitada era- ja avaliku sektori investeeringud energiatõhususe parandamise meetmetesse. Energiatõhususse investeerimine võib aidata suurendada majanduskasvu ja tööhõivet, hoogustada innovatsiooni, vähendada leibkondade energiaostuvõimetust ning seega toetada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust ning keskkonnahoidlikku majanduse taastamist. Võimalike rahastamisvaldkondade hulka kuuluvad energiatõhususe meetmed avaliku sektori hoonetes ja elamufondis, spetsialistide koolituse, ümberõppe ja oskuste täiendamise arendamise kaudu eelkõige hoonete renoveerimisega seotud ametikohtadel, et soodustada tööhõivet energiatõhusussektoris. Komisjon tagab sünergia eri rahastamisvahendite vahel, eelkõige jagatud eelarve täitmise vahendite ja otsese eelarve täitmise vahendite vahel, näiteks keskselt juhitud programmid „Euroopa horisont“ ja „LIFE“, samuti toetuste, laenude ja tehnilise abi vahel, et maksimeerida nende võimendavat mõju erasektori rahastamisele ja nende mõju energiatõhususe poliitikaeesmärkide saavutamisele.

(136)

Liikmesriigid peaksid innustama rahastute kasutamist, et edendada käesoleva direktiivi eesmärkide täitmist. Sellised rahastud võivad hõlmata osamakseid ja trahve käesoleva direktiivi teatud sätete rikkumise eest direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10 lõike 3 kohaselt energiatõhususe suurendamiseks eraldatud vahendeid ning vahendeid, mis on eraldatud energiatõhususe suurendamiseks Euroopa vahendite ja programmide alusel ning Euroopa sihtotstarbelistest rahastamisvahenditest, näiteks Euroopa energiatõhususe fondist.

(137)

Rahastud võiksid põhineda asjakohasel juhul liidu projektivõlakirjadest energiatõhususe suurendamiseks eraldatud vahenditel; EIP-st ja muudest Euroopa finantseerimisasutustest, eelkõige Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangast (edaspidi „EBRD“) ning Euroopa Nõukogu Arengupangast energiatõhususe suurendamiseks eraldatud vahenditel; finantseerimisasutustes finantsvõimendatud vahenditel; riiklikel vahenditel, sealhulgas luues õigus- ja fiskaalraamistikke, millega innustatakse energiatõhususe valdkonna algatuste ja programmide rakendamist; ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuse nr 406/2009/EÜ (32) kohaste iga-aastaste saastekvootide tuludel.

(138)

Rahastud võiksid eelkõige kasutada neist allikatest saadavaid toetusi, vahendeid ja tulusid selleks, et võimaldada ja soodustada erakapitalil põhinevaid investeeringuid, eelkõige institutsionaalsetele investoritele toetudes, rakendades samal ajal vahendite jagamisel kriteeriume, mis kindlustavad nii keskkonnaalaste kui ka sotsiaalsete eesmärkide saavutamise; kasutada uuenduslikke rahastamismehhanisme, sealhulgas laenutagatisi erakapitalile, laenutagatisi energiatõhususe lepingute toetamiseks, toetusi, subsideeritud laene ja sihtotstarbelisi krediidiliine, kolmandate isikute rahastamissüsteeme, mis vähendavad energiatõhususe projektide riske ja võimaldavad kulutasuvat renoveerimist ka väikese ja keskmise sissetulekuga leibkondades; olla seotud programmide või asutustega, mis koondavad energiasäästuprojekte ja hindavad nende kvaliteeti, annavad tehnilist abi, edendavad energiateenuste turgu ja aitavad kujundada tarbija nõudlust energiateenuste järele.

(139)

Rahastud võiksid samuti eraldada asjakohaseid vahendeid koolitus- ja sertifitseerimisprogrammide toetuseks, millega parandatakse energiatõhususega seotud oskusi ja akrediteeritakse neid; eraldada vahendeid energiatootmise väike- ja mikrotehnoloogiate uurimiseks, tutvustamiseks ja kasutuselevõtu kiirendamiseks ning nende energiavõrguga ühendamise optimeerimiseks; olla seotud programmidega, mille eesmärk on edendada energiatõhusust kõigis ehitistes, selleks et vältida energiaostuvõimetust ja motiveerida oma ehitisi välja üürivaid majaomanikke muutma oma vara võimalikult energiatõhusaks; ning eraldada asjakohaseid vahendeid sotsiaalse dialoogi ja standardite kehtestamise toetamiseks, mille eesmärk on parandada energiatõhusust ning kindlustada tööl head töötingimused, tervisekaitse ja ohutus.

(140)

Kasutada tuleks kättesaadavaid liidu rahastamisprogramme, finantsinstrumente ja uuenduslikke rahastamismehhanisme, et avaliku sektori asutuste hoonete energiatõhususe suurendamise eesmärk praktikas ellu viia. Sellega seoses võivad liikmesriigid vastavalt otsusele nr 406/2009/EÜ kasutada oma iga-aastastest saastekvootidest saadavaid tulusid selliste mehhanismide väljatöötamisel vabatahtlikkuse alusel ja võttes arvesse riiklikke eelarvereegleid. Komisjon ja liikmesriigid peaksid andma piirkondlikele ja kohalikele ametiasutustele selliste liidu rahastamisprogrammide, finantsinstrumentide ja uuenduslike rahastamismehhanismide kohta piisavat teavet.

(141)

Komisjon peaks energiatõhususe eesmärgi taotlemisel jälgima asjaomaste meetmete mõju direktiivile 2003/87/EÜ, et säilitada ELi HKSi stiimulid, millega soodustatakse investeerimist vähese süsinikuheitega tehnoloogiasse, ja et valmistada ELi HKSis osalevaid sektoreid ette tulevikus vajalikuks innovatsiooniks. Komisjon peab jälgima mõju tööstussektoritele, mille puhul peetakse kasvuhoonegaaside heite ülekandumise ohtu märkimisväärseks ja mis on loetletud komisjoni otsuse 2014/746/EL (33) lisas, et tagada, et käesolev direktiiv toetaks, mitte ei takistaks nende sektorite arengut.

(142)

Liikmesriikide meetmeid peaksid toetama hästi läbi mõeldud ja tulemuslikud liidu rahastamisvahendid programmi „InvestEU“ raames, samuti EIP ning EBRD rahastamine, mis peaks toetama investeeringuid energiatõhususse energiaahela kõikides etappides ning kasutama põhjalikku kulude-tulude analüüsi liigendatud diskontomäärade mudeliga. Rahaline toetus peaks keskenduma energiatõhususe suurendamise kulutõhusatele meetoditele, mis tooksid kaasa energiatarbimise vähenemise. EIP ning EBRD peaksid koostama ja looma koos riiklike arengupankadega energiatõhusussektorile kohandatud programmid ja projektid, sealhulgas energiaostuvõimetutele leibkondadele, ning neid rahastama.

(143)

Sektoriülene õigus loob tugeva aluse tarbijakaitsele seoses paljude praeguste energiateenustega ja areneb tulevikus tõenäoliselt edasi. Siiski tuleks selgelt kehtestada teatavad tarbijate lepingulised põhiõigused. Tarbijatele tuleks teha kättesaadavaks selge ja üheselt mõistetav teave oma õiguste kohta energiasektoris.

(144)

Selleks et oleks võimalik hinnata käesoleva direktiivi tulemuslikkust, tuleks sätestada nõue vaadata käesolev direktiiv läbi ning esitada Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruanne hiljemalt 28. veebruariks 2027. Nimetatud läbivaatamine peaks võimaldama vajalikku kohandamist, võttes arvesse ka majanduslikku ja innovatsioonialast arengut.

(145)

Käesolevas direktiivis sätestatud meetmete väljatöötamisel, elluviimisel ja hindamisel peaksid põhirolli täitma kohalikud ja piirkondlikud ametiasutused, et nad saaksid nõuetekohaselt arvesse võtta klimaatilist, kultuurilist ja sotsiaalset eripära.

(146)

Võttes arvesse tehnika arengut ja taastuvate energiaallikate osakaalu suurenemist elektritootmises, tuleks muuta elektrisäästuteguri vaikeväärtust kWh, et see kajastaks elektri ja muude energiakandjate primaarenergiateguri muutumist. Arvutusmeetod on kooskõlas Eurostati energiabilansside ja määratlustega, välja arvatud soojus- ja elektrienergia koostootmisjaamades soojus- ja elektrienergia jaoks mõeldud sisendkütuse kindlaksmääramise meetodi osas, mille puhul kütusetarbimise kindlaksmääramiseks vajalik võrdlussüsteemi tõhusus oli kooskõlas Eurostati 2015. ja 2020. aasta andmetega. Energiaallikate jaotust kajastava elektri primaarenergiateguri arvutamine põhineb aasta keskmistel väärtustel. „Füüsilise energiasisalduse“ arvutamise meetodit kasutatakse tuumaelektrienergia ja -soojusenergia puhul ning „tehnilise muundamise“ meetodit fossiilkütustest ja biomassist toodetud elektri- ja soojusenergia puhul. Sellise taastuvenergia puhul, mida ei saada põlemise teel, kasutatakse „koguprimaarenergia“ meetodile vastavat samaväärset meetodit. Primaarenergia osa arvutamiseks elektrienergia koostootmise korral kasutatakse käesolevas direktiivis sätestatud meetodit. Eelistatult kasutatakse keskmist, mitte marginaalset turuosa. Muundamise kasuteguriks valitakse 100 % sellise taastuvenergia puhul, mida ei saada põlemise teel, 10 % geotermiliste elektrijaamade ja 33 % tuumaelektrijaamade puhul. Koostootmise korral arvutatakse kogutõhusus Eurostati viimaste andmete alusel. Arvesse võetakse muundamisel, edastamisel ja jaotamisel tekkinud kadusid. Muude energiakandjate kui elektrienergia jaotuskadusid ei võeta arvutustes arvesse usaldusväärsete andmete puudumise ja arvutamise keerukuse tõttu. Süsteemi piirtingimuste osas loetakse primaarenergiategur võrdseks ühega kõigi energiaallikate korral. Elektrienergia primaarenergiateguri valitud koefitsient on 2024. ja 2025. aasta väärtuste keskmine, sest tulevikku vaatav primaarenergiategur on retrospektiivsest tegurist asjakohasem näitaja. Analüüs hõlmab liikmesriike ja Norrat. Norra andmekogum põhineb Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustiku andmetel.

(147)

Energiasäästu, mis tuleneb liidu õiguse rakendamisest, ei peaks saama teatada, välja arvatud juhul, kui energiasääst tuleneb meetmest, mis läheb kaugemale asjaomase liidu õigusaktiga nõutavast miinimumist, kas kehtestades rangemad energiatõhususnõuded liikmesriigi tasandil või suurendades meetme kasutuselevõttu. Hoonetel on märkimisväärne potentsiaal suurendada veelgi energiatõhusust ning hoonete renoveerimine on oluline ja pikaajalise mastaabisäästu mõjuga tahk energiasäästu suurendamises. Seepärast on vaja selgitada, et teatada saab kogu energiasäästu, mis saadakse olemasolevate hoonete renoveerimise edendamise meetmetega, kui see sääst saadakse lisaks säästule, mida oleks saadud poliitikameetmete puudumise korral, ja kui liikmesriik tõendab, et kohustatud, osaleva või volitatud isiku tegevus on tegelikult aidanud saavutada teatatud energiasäästu.

(148)

Kooskõlas komisjoni 25. veebruari 2015. aasta teatisega „Vastupidava energialiidu ja tulevikku suunatud kliimamuutuste poliitika raamstrateegia“ ja parema õigusloome põhimõtetega tuleks pöörata rohkem tähelepanu energiatõhususkohustuste süsteemide ja alternatiivsete poliitikameetmete rakendamise seire- ja kontrollinormidele, sealhulgas nõudele kontrollida meetmete statistiliselt representatiivset valimit.

(149)

Energia, mis toodetakse hoonete välispinnal või sees taastuvenergiaalaste tehniliste lahenduste abil, vähendab fossiilkütustest toodetud energia kogust. Energiatarbimise vähendamine ja taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamine ehitussektoris on olulised meetmed, mis vähendavad liidu energiasõltuvust ja kasvuhoonegaaside heidet, eriti arvestades 2030. aastaks püstitatud kaalukaid kliima- ja energiaeesmärke ning Pariisi kokkuleppe raames võetud üleilmset kohustust. Kumulatiivse energiasäästu kohustuse täitmiseks on liikmesriikidel võimalik võtta arvesse taastuvenergiat edendavatest meetmetest tulenevat energiasäästu, et täita nende energiasäästu nõudeid, järgides käesolevas direktiivis sätestatud arvutusmeetodit. Arvesse ei tuleks võtta fossiilkütuse otsepõletamisega seotud poliitikameetmetega saavutatud energiasäästu.

(150)

Mõned käesoleva direktiiviga tehtud muudatused võivad nõuda määruse (EL) 2018/1999 hilisemat muutmist, et tagada kahe õigusakti sidusus. Uusi sätteid, mis on seotud peamiselt liikmesriikide panuste kindlaksmääramise, puudujäägi vähendamise mehhanismide ja aruandluskohustustega, tuleks pärast määruse muutmist kõnealuse määrusega ühtlustada ja need sellesse üle kanda. Pidades silmas käesolevas direktiivis kavandatavaid muudatusi, tuleks mõned määruse (EL) 2018/1999 sätted samuti ümber hinnata. Täiendavate aruande- ja järelevalvenõuetega ei tohiks luua uusi paralleelseid aruandlussüsteeme, vaid nende suhtes kohaldataks määruse (EL) 2018/1999 kohast olemasolevat seire- ja aruandlusraamistikku.

(151)

Selleks et edendada käesoleva direktiivi praktilist rakendamist riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, peaks komisjon jätkuvalt toetama kogemuste vahetamist tavade, võrdlusuuringute, võrgustike loomise ja uuenduslike tavade vallas veebiplatvormi kaudu.

(152)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, nimelt saavutada liidu energiatõhususe eesmärk ning sillutada teed edasisele energiatõhususe parandamisele ja kliimaneutraalsusele, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid meetme ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(153)

Selleks et lubada tehnilise arenguga kohandamist ja muutusi energiaallikate jaotumises, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad käesoleva direktiivi alusel sätestatud tõhususe ühtlustatud kontrollväärtuste läbivaatamist, käesoleva direktiivi lisades osutatud väärtusi, arvutusmeetodeid, primaarenergia koefitsiendi vaikeväärtusi ja nõudeid ning käesoleva direktiivi täiendamist, luues ühise liidu kava tema territooriumil asuvate andmekeskuste säästlikkuse hindamiseks. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja et kõnealused konsultatsioonid viidaks läbi kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes (34) sätestatud põhimõtetega. Eelkõige selleks, et tagada delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises võrdne osalemine, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist.

(154)

Määrust (EU) 2023/955 tuleks muuta, et võtta arvesse käesolevas direktiivis sätestatud energiaostuvõimetuse mõiste määratlust. See tagaks järjepidevuse, sidususe, vastastikuse täiendavuse ja koostoime eri instrumentide ja rahastamisvahendite vahel, eelkõige energiaostuvõimetute leibkondade puhul.

(155)

Kohustus võtta käesolev direktiiv liikmesriigi õigusesse üle piirdub sätetega, mida on võrreldes varasema direktiiviga oluliselt muudetud. Muutmata sätete ülevõtmise kohustus tuleneb varasemast direktiivist.

(156)

Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriikide kohustusi, mis on seotud XVI lisa B osas osutatud direktiivide liikmesriigi õigusesse ülevõtmise tähtpäevadega,