(1)

Mittesularahaliste maksevahenditega seotud pettused ja võltsimine kujutavad endast julgeolekuohtu, kuna on sissetulekuallikaks organiseeritud kuritegevusele ning teevad seega võimalikuks muu kuritegevuse, nagu terrorism, uimastikaubandus ja inimkaubandus.

(2)

Mittesularahaliste maksevahenditega seotud pettused ja võltsimine takistavad ühtlasi digitaalse ühtse turu toimimist, kuna need kahandavad tarbijate usaldust ja põhjustavad otsest majanduslikku kahju.

(3)

Nõukogu raamotsus 2001/413/JSK (3) vajab ajakohastamist ning täiendamist, et lisada sinna täiendavad sätted süütegude, eelkõige arvutikelmuse ja karistuste, ennetusmeetmete ja ohvriabi ning piiriülese koostöö kohta.

(4)

Märkimisväärsed lüngad ja erinevused liikmesriikide õigusnormides, mis käsitlevad mittesularahaliste maksevahenditega seotud pettusi ja võltsimist, võivad takistada seda liiki kuritegevuse ning sellega seotud ja selle poolt võimaldatava muu raske ja organiseeritud kuritegevuse ärahoidmist, avastamist ja selle eest karistamist, ning muudavad politsei- ja õigusalase koostöö keerulisemaks ning seega vähem tõhusaks, mõjutades negatiivselt julgeolekut.

(5)

Mittesularahaliste maksevahenditega seotud pettustel ja võltsimisel on oluline piiriülene mõõde, mida võimendab üha suurem digitaliseeritus, ning sellest tingituna on vaja võtta meetmeid kriminaalõiguse ühtlustamiseks mittesularahaliste maksevahenditega seotud pettuste ja võltsimise valdkonnas.

(6)

Viimastel aastatel on aset leidnud mitte ainult digitaalmajanduse kiire kasv, vaid ka innovatsiooni levik paljudesse valdkondadesse, kaasa arvatud maksetehnoloogiasse. Uus maksetehnoloogia kasutab uut tüüpi maksevahendeid, mis pakuvad küll tarbijatele ja ettevõtjatele uusi võimalusi, kuid loovad ühtlasi võimalusi pettuseks. Seepärast peab vastav õigusraamistik jääma tehnoloogiliselt neutraalse lähenemisviisi alusel sedalaadi tehnilise arengu taustal asja- ja ajakohaseks.

(7)

Pettust ei kasutata mitte ainult kuritegelike rühmituste rahastamiseks, vaid need piiravad ka digitaalse ühtse turu arengut ja muudavad internetis ostude tegemise kodanike jaoks vastumeelsemaks.

(8)

Ühised määratlused mittesularahaliste maksevahenditega seotud pettuse ja võltsimise valdkonnas on olulised, et tagada liikmesriikides järjekindel lähenemisviis käesoleva direktiivi kohaldamisel ning lihtsustada teabe vahetamist ja koostööd pädevate asutuste vahel. Mõisted peaksid hõlmama uut tüüpi mittesularahalisi maksevahendeid, mis võimaldavad teha e-raha ja virtuaalvaluuta ülekandeid. Mittesularahaliste maksevahendite määratluses tuleks tunnistada, et mittesularahaline maksevahend võib koosneda erinevatest koostoimivatest elementidest, näiteks mobiilmakserakendus ja vastav luba (nt salasõna). Kui käesolevas direktiivis kasutatakse mõistet „mittesularahaline maksevahend“, siis tuleks seda mõista nii, et see vahend võimaldab valdajal või kasutajal raha või rahalist väärtust tegelikult üle kanda või maksekorraldust algatada. Näiteks mobiilmakserakenduse ilma vajaliku loata ebaseaduslikku omandamist ei tuleks pidada mittesularahalise maksevahendi õigusvastaseks omandamiseks, kuna see ei võimalda kasutajal raha või rahalist väärtust tegelikult üle kanda.

(9)

Käesolevat direktiivi kohaldatakse mittesularahaliste maksevahendite suhtes üksnes juhul, kui tegemist on vahendi maksefunktsiooniga.

(10)

Käesolev direktiiv peaks hõlmama virtuaalvaluutat üksnes sel määral, mil seda saab üldiselt kasutada maksete tegemiseks. Liikmesriike tuleks julgustada oma riigisiseses õiguses tagama, et nende keskpankade või riigiasutuste väljastatud tulevased virtuaalset laadi valuutad on pettuse eest üldiselt samal tasemel kaitstud nagu mittesularahalised maksevahendid. Käesolev direktiiv peaks virtuaalvaluutasid üle kanda võimaldavaid digitaalseid rahakotte hõlmama samal määral nagu mittesularahalisi maksevahendeid. „Digitaalsete vahetusvahendite“ määratluses tuleks möönda, et virtuaalvaluutade ülekandmiseks kasutatavatel digitaalsetel rahakottidel võivad, ehkki ei pruugi olla maksevahendi tunnused, ning maksevahendi määratlust ei tohiks laiendada.

(11)

Võltsitud arvete saatmist eesmärgiga hankida makseandmeid tuleks pidada käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluvaks õigusvastasel viisil omastamise katseks.

(12)

Sellega, et kriminaalõigust kasutatakse õiguskaitse andmiseks esmajoones maksevahenditele, mis on varustatud spetsiaalse jäljendamist või kuritarvitamist tõkestava kaitsega, tahetakse kutsuda ettevõtjaid üles kindlustama enda väljastatavaid maksevahendeid sellise spetsiaalse kaitsega.

(13)

Mittesularahaliste maksevahendite kaitsmisel pettuste ja võltsimise eest on esmatähtsad tulemuslikud ja tõhusad kriminaalõigusmeetmed. Eelkõige on vaja ühist kriminaalõiguslikku lähenemisviisi kuriteokoosseisule, mis aitab kaasa või valmistab ette mittesularahalise maksevahendi tegelikku pettuse eesmärgil kasutamist. Tegu, mis seisneb näiteks maksevahendite pettuse eesmärgil kogumises ja omamises, näiteks andmepüügis, kopeerimises või makseteenuse kasutajate imiteeritud veebisaitidele suunamises või ümbersuunamises, ja nende levitamises, näiteks krediitkaardiandmete internetis müümise teel, tuleks seetõttu määratleda iseseisva kuriteona, mis ei eeldaks mittesularahalise maksevahendi tegelikku kasutamist pettuse eesmärgil. Sellised kuriteod peaks seetõttu hõlmama olukordi, kus maksevahendite või -andmete omamine, hankimine või levitamine ei vii tingimata selliste maksevahendite pettuse eesmärgil kasutamiseni. Käesolevas direktiivis kriminaliseeritud omamise või valdamise puhul ei tuleks siiski kriminaliseerida pelka omamist, kui puudub kasutamise tahtlus. Käesoleva direktiiviga ei peaks kriminaliseerima maksevahendi õiguspärast kasutamist, sealhulgas uuenduslike makseteenuste, näiteks finantstehnoloogiaettevõtete poolt tavapäraselt välja töötatavate teenuste osutamist ja maksevahendi kasutamist seoses selliste teenustega.

(14)

Käesolevas direktiivis osutatud kuritegude puhul kohaldatakse tahtluse kontseptsiooni nende kuritegude kõikide tunnuste suhtes liikmesriigi õiguse kohaselt. Teo tahtliku laadi, samuti teadva käitumise või eesmärgi, mis on kuriteokoosseisu tunnusteks, võib tuletada teo objektiivsete faktiliste asjaolude põhjal. Käesolev direktiiv ei peaks hõlma selliseid kuritegusid, mis ei nõua tahtlust.

(15)

Käesolev direktiiv hõlmab tavapäraseid teo liike, nagu pettus, võltsimine, vargus ja õigusvastane omastamine, mis olid liikmesriikide õiguses välja kujunenud juba enne digiajastut. Käesoleva direktiivi kohaldamisala laiendamine mittemateriaalsetele maksevahenditele eeldab seepärast samaväärset liiki tegude määratlemist digivaldkonnas, täiendades ja tõhustades Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/40/EL (4). Mittemateriaalse mittesularahalise maksevahendi õigusvastast omandamist tuleks kuriteona käsitada vähemalt siis, kui sellise omandamisega seoses pandi toime üks direktiivi 2013/40/EL artiklites 3–6 osutatud kuritegudest, või mittemateriaalse mittesularahalise maksevahendi omastamine. Mõiste „omastamine“ tuleks määratleda järgmiselt: sellise isiku tegu, kelle käsutusse on antud mittemateriaalne mittesularahaline maksevahend, kasutab seda vahendit teadvalt enda või teise isiku kasuks ilma selleks õigust omamata. Sellise õigusvastaselt omandatud vahendi hankimine pettuse eesmärgil kasutamiseks peaks olema karistatav, ilma et oleks vaja teha kindlaks kõik õigusvastase omandamise asjaolud ega nõuda eelnevat või samaaegset süüdimõistmist eelkuriteo eest, mis viis õigusvastase omandamiseni.

(16)

Käesolev direktiiv hõlmab ka vahendeid, mida saab kasutada selles osutatud kuritegude toimepanemiseks. Tulenevalt vajadusest vältida kriminaliseerimist juhul, kui sellised vahendid on toodetud ja turule viidud õiguspärastel eesmärkidel ning ehkki neid saaks kasutada kuritegude toimepanemiseks, ei kujuta need seepärast iseenesest ohtu, tuleks kriminaliseerida üksnes need vahendid, mis on esmajoones kavandatud või spetsiaalselt kohandatud käesolevas direktiivis osutatud kuritegude toimepanemiseks.

(17)

Mittesularahaliste maksevahenditega seotud pettuse ja võltsimise eest määratavad karistused peaksid olema tulemuslikud, proportsionaalsed ja heidutavad kõikjal liidus. Käesoleva direktiiviga ei piirata karistuste individualiseerimist ja kohaldamist ega täitmisele pööramist vastavalt iga juhtumi asjaoludele ja liikmesriigi kriminaalõiguse üldnormidele.

(18)

Kuna käesoleva direktiiviga nähakse ette miinimumnormid, võivad liikmesriigid võtta vastu või säilitada mittesularahaliste maksevahenditega seotud pettuse ja võltsimise suhtes rangemaid kriminaalõigusnorme, sealhulgas laiendada kuritegude määratlust.

(19)

Asjakohane on sätestada rangemad karistused, kui kuriteo on toime pandud kuritegeliku ühenduse raames, nagu see on määratletud nõukogu raamotsuses 2008/841/JSK (5). Liikmesriigid ei peaks olema kohustatud konkreetset raskendavat asjaolu ette nägema, kui riigisiseses õiguses on sätestatud eraldiseisvad kuriteod ja need võivad kaasa tuua karmimad karistused. Kui sama isik on pannud seoses käesolevas direktiivis osutatud kuriteoga toime teise käesolevas direktiivis osutatud kuriteo ning üks nendest kuritegudest kujutab endast de facto teise kuriteo toimepanemiseks vajalikku elementi, võib liikmesriik kooskõlas riigisisese õiguse üldpõhimõtetega näha ette, et selline tegu loetakse peamise kuriteo raskendavaks asjaoluks.

(20)

Jurisdiktsiooninormid peaksid tagama tulemusliku süüdistuste esitamise käesolevas direktiivis osutatud kuritegude eest. Üldiselt on kõige parem, kui kuritegusid menetletakse selle riigi kriminaalõigussüsteemis, kus need on toime pandud. Seega peaks iga liikmesriik teostama jurisdiktsiooni oma territooriumil ja oma kodanike poolt toime pandud kuritegude suhtes. Liikmesriigid võivad samuti kehtestada jurisdiktsioon nende territooriumil kahju tekitanud kuritegude suhtes. Neil palutakse tungivalt seda ka teha.

(21)

Tuletades meelde nõukogu raamotsusest 2009/948/JSK (6) ja nõukogu otsusest 2002/187/JSK (7) tulenevaid kohustusi julgustatakse pädevaid asutusi kasutama jurisdiktsioonikonflikti juhtumite korral võimalust pidada Euroopa Liidu Kriminaalõigusalase Koostöö Ameti (Eurojust) abiga otseseid konsultatsioone.

(22)

Võttes arvesse vajadust erivahendite järele mittesularahaliste maksevahenditega seotud pettuse ja võltsimise tulemuslikuks uurimiseks ning nende erivahendite tähtsust liikmesriikide ametiasutuste vahelises tulemuslikus rahvusvahelises koostöös, peaksid organiseeritud kuritegevuse või muude raskete kuritegude uurimiseks tavapäraselt kasutatavad vahendid olema kõigi liikmesriikide pädevatele asutustele kättesaadavad, kui ja üksnes ulatuses, milles selliste vahendite kasutamine on asjakohane ja liikmesriigi riigisisese õiguse kohaselt vastavuses uuritavate kuritegude laadi ja raskusastmega. Peale selle peaks õiguskaitseasutustel ja muudel pädevatel asutustel olema õigeaegne juurdepääs asjakohasele teabele, et uurida käesolevas direktiivis osutatud kuritegusid ja esitada nende põhjal süüdistusi. Liikmesriike innustatakse eraldama pädevatele asutustele asjakohased inim- ja rahalised ressursid, et nõuetekohaselt uurida käesolevas direktiivis osutatud kuritegusid ja esitada nende põhjal süüdistusi.

(23)

Käesolevas direktiivis osutatud kuritegusid uurivad või nende põhjal süüdistusi esitavatel liikmesriikide ametiasutustel peaks olema õigus teha koostööd teiste sama liikmesriigi riiklike ametiasutustega ning vastavate asutustega teistes liikmesriikides.

(24)

Sageli on sellised juhtumid seotud kuritegevusega, millest tuleks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/1148 (8) alusel teatada liikmesriikide asjakohastele pädevatele asutustele. Selliste juhtumite kuritegelikku laadi võib kahtlustada ka juhul, kui sel hetkel ei ole piisavalt kuriteole viitavaid tõendeid. Sellisel juhul tuleks kutsuda oluliste teenuste operaatoreid ja digitaalse teenuse osutajaid üles osalema direktiivi (EL) 2016/1148 kohaselt nõutud teabevahetuses õiguskaitseasutustega, et võimaldada tulemuslikku ja igakülgset reageerimist ning lihtsustada kuriteo toimepanijate väljaselgitamist ja vastutusele võtmist. Ohutu, turvalise ja vastupidavama keskkonna edendamine eeldab, et juhtumitest, mille puhul kahtlustatakse seotust raske kuriteoga, teatatakse süstemaatiliselt õiguskaitseasutustele. Lisaks peaksid direktiivi (EL) 2016/1148 alusel määratud küberturbe intsidentide lahendamise üksused võtma asjakohastel juhtudel osa õiguskaitseasutuste toimetatavatest uurimistest, et anda teavet, kui see on riigi tasandil asjakohane, ning jagada erialateadmisi infosüsteemide kohta.

(25)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2015/2366 (9) osutatud suuremad turvaintsidendid võivad olla põhjustatud kuritegevusest. Kui see on kohane, tuleks kutsuda makseteenuste osutajaid üles jagama õiguskaitseasutustega teavet, mida nad on direktiivi (EL) 2015/2366 alusel kohustatud esitama oma liikmesriigi pädevatele asutustele.

(26)

Liidu tasandil on olemas mitmesuguseid vahendeid ja mehhanisme teabe vahetamiseks liikmesriikide õiguskaitseasutustega kuritegude uurimise ja süüdistuste esitamise eesmärgil. Liikmesriikide õiguskaitseasutuste vahelise koostöö hõlbustamiseks ja kiirendamiseks ning nimetatud vahendite ja mehhanismide võimalikult igakülgseks kasutamiseks tuleks käesolevas direktiivis rõhutada raamotsuses 2001/413/JSK sätestatud operatiivsete kontaktpunktide tähtsust. Liikmesriikidel peaks olema võimalik otsustada kasutada olemasolevaid operatiivsete kontaktpunktide võrgustikke, näiteks direktiivi 2013/40/EL kohaselt loodud kontaktpunktide võrgustikku. Kontaktpunktid peaksid pakkuma tõhusat abi, hõlbustades näiteks asjakohase teabe vahetamist ning jagades tehnilisi nõuandeid või õigusteavet. Selleks et võrgustik sujuvalt toimiks, peaks iga kontaktpunkt olema suuteline pidama kiiret sidet teise liikmesriigi kontaktpunktiga. Võttes arvesse käesoleva direktiiviga hõlmatud kuritegude piiriülest mõõdet ning eelkõige elektrooniliste tõendite muutlikku laadi, peaksid liikmesriigid olema suutelised tegelema viivitamata võrgustiku kiireloomuliste taotlustega ning andma tagasisidet kaheksa tunni jooksul. Äärmiselt pakilistest ja tõsistest juhtumitest peaksid liikmesriigid teavitama Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametit (Europol).

(27)

Kuritegudest ilma põhjendamatu viivituseta avaliku sektori asutustele teatamine on mittesularahaliste maksevahenditega seotud pettuse ja võltsimise vastu võitlemise juures väga tähtis, kuna sageli on selline teade kriminaaluurimise lähtekoht. Oleks vaja võtta meetmeid, et kutsuda füüsilisi ja juriidilisi isikuid üles kuritegudest teatama, eriti mis puudutab finantsasutuste teateid õiguskaitse- ja kohtuasutustele. Need meetmed võivad hõlmata mitmesugust liiki meetmeid, nii seadusandlikke akte, mis sisaldavad kohustust anda teada pettusekahtlustest, kui ka mitteseadusandlikke meetmeid, nagu teabevahetust soodustavate organisatsioonide või mehhanismide loomine või toetamine või teadlikkuse suurendamine. Iga meede, mis sisaldab füüsiliste isikute isikuandmete töötlemist, tuleks võtta kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2016/679 (10). Eelkõige peaks igasugune teabeedastus, mis käsitleb mittesularahaliste maksevahenditega seotud pettuse ja võltsimise ennetamist ja nende vastu võitlemist, vastama kõnealuse määruse nõuetele, eriti seoses õigusliku alusega isikuandmete töötlemiseks.

(28)

Kuritegudest kohese ja vahetu teatamise lihtsustamiseks peaks komisjon hoolikalt hindama tõhusate veebipõhiste riiklike pettustest teatamise süsteemide loomist liikmesriikide poolt ning standardsete teatamisvormide kasutamist liidu tasandil. Selliste süsteemidega võiks lihtsustada teatamist mitterahalistest pettustest, mis leiavad sageli aset veebis, tõhustama seeläbi ohvrite toetamist, küberkuritegevuse ohtude tuvastamist ja analüüsi ning riikide pädevate asutuste tööd ja piiriülest koostööd.

(29)

Käesolevas direktiivis osutatud kuriteod on sageli piiriülest laadi. Sellest tulenevalt tuginetakse nende kuritegude vastases võitluses liikmesriikide vahelisele tihedale koostööle. Liikmesriike julgustatakse tagama asjakohasel määral vastastikuse tunnustamise ja õigusabi vahendite tõhus kasutamine seoses käesoleva direktiiviga hõlmatud kuritegudega.

(30)

Selle vastu tulemuslikult võitlemiseks on eriti olulised mittesularahaliste maksevahenditega, sealhulgas väikeste rahasummadega seotud pettuse ja võltsimise uurimine ning nende eest vastutusele võtmine. Teatamiskohustused, teabe vahetamine ja statistilised aruanded on pettuste, eriti eraldi võttes väikeste rahasummadega seotud sarnase tegevuse avastamise tõhusad vahendid.

(31)

Mittesularahaliste maksevahenditega seotud pettus ja võltsimine võivad põhjustada ohvritele tõsiseid majanduslikke ja muid tagajärgi. Kui sellise pettusega kaasneb näiteks identiteedivargus, on tagajärjed maine- ja ametialase kahju, isiku krediidireitingule põhjustatud kahju ja tõsise emotsionaalse kahju tõttu sageli veel raskemad. Liikmesriigid peaksid võtma toetus- ja kaitsemeetmeid selliste tagajärgede leevendamiseks.

(32)

Sageli kulub kaua aega, enne kui ohvrid avastavad, et on langenud pettuse või võltsimise ohvriks. Selle aja jooksul võib omavahel seotud kuritegudest moodustuda läbipõimunud võrk, mis muudab tagajärjed ohvrite jaoks veelgi raskemaks.

(33)

Mittesularahaliste maksevahenditega seotud pettuse ohvriks langenud füüsilised isikutel on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2012/29/EL (11) kohased õigused. Liikmesriigid peaksid võtma meetmeid selliste ohvrite abistamiseks ja toetamiseks, tuginedes kõnealuses direktiivis sätestatud meetmetele, kuid reageerides vahetumalt identiteedivargusega seotud pettuse ohvrite konkreetsetele vajadustele. Nimetatud meetmed peaksid hõlmama eelkõige loetelu esitamist asjakohastest institutsioonidest, kes tegelevad identiteediga seotud kuritegude kõikide eri tahkude ja ohvriabiga, spetsiaalset psühholoogilist tuge, nõuandeid juriidilistes, praktilistes ja finantsküsimustes ning abi võimalike hüvitiste saamisel. Liikmesriike tuleks julgustada looma ühtne riiklik veebipõhine teabevahend, mille abil lihtsustada ohvrite jaoks abi ja toe saamist. Ka juriidilistele isikutele tuleks anda konkreetset teavet ja nõu, kuidas end selliste kuritegude negatiivsete tagajärgede eest kaitsta.

(34)

Käesolevas direktiivis tuleks sätestada juriidiliste isikute õigus saada kooskõlas riigisisese õigusega teavet kaebuste esitamise menetluste kohta. See õigus on vajalik eelkõige väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele ning peaks aitama luua nende jaoks sõbralikumat ettevõtluskeskkonda. Füüsilistel isikutel on see õigus direktiivi 2012/29/EL alusel juba olemas.

(35)

Liikmesriigid peaksid komisjoni abiga välja töötama või muutma tõhusamaks mittesularahaliste maksevahenditega seotud pettuste ja võltsimise ennetuspoliitika ning selliste kuritegude ohtu vähendavad meetmed, kasutades selleks teavitus- ja teadlikkuse suurendamise kampaaniaid. Seda arvestades oleks liikmesriikidel võimalik töötada teavituskampaaniate osana välja alaline veebipõhine teabevahend, mis sisaldab pettuste kohta kergesti mõistetavas vormis praktilisi näiteid ja seda ajakohastama. Nimetatud vahend võib olla ohvritele koondteavet pakkuva veebipõhise riikliku vahendiga seotud või selle osa. Liikmesriigid võiksid kasutusele võtta ka teadus- ja haridusprogrammid. Eritähelepanu tuleks pöörata kaitsetute isikute vajadustele ja huvidele. Liikmesriike innustatakse tagama, et selliste kampaaniate jaoks eraldatakse piisavad rahalised vahendid.

(36)

Vaja on koguda mittesularahaliste maksevahenditega seotud pettusi ja võltsimist käsitlevaid statistilisi andmeid. Liikmesriike tuleks seepärast kohustada looma sobiva süsteemi käesolevas direktiivis osutatud kuritegusid käsitlevate olemasolevate statistiliste andmete salvestamiseks, koostamiseks ja esitamiseks.

(37)

Käesoleva direktiivi eesmärk on muuta ja laiendada raamotsust 2001/413/JSK. Kuna tehtavad muudatused on arvukad ja sisulised, siis tuleks raamotsus 2001/413/JSK selguse huvides täielikult asendada liikmesriikide suhtes, kelle jaoks käesolev direktiiv on siduv.

(38)

Euroopa Liidu lepingule (ELi leping) ja Euroopa Liidu toimimise lepingule (ELi toimimise leping) lisatud protokolli nr 21 (Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes) artiklite 1 ja 2 kohaselt, ja ilma et see piiraks kõnealuse protokolli artikli 4 kohaldamist, ei osale kõnealused liikmesriigid käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ning see ei ole nende suhtes siduv ega kohaldatav.

(39)

ELi lepingule ja ELi toimimise lepingule lisatud protokolli nr 22 (Taani seisukoha kohta) artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.

(40)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, milleks on mittesularahaliste maksevahenditega seotud pettuste ja võltsimise tulemuslik, proportsionaalne ja hoiatav kriminaalkorras karistamine ning nii pädevate asutuste vahelise kui ka pädevate asutuste ja füüsiliste või juriidiliste isikute vahelise piiriülese koostöö parandamine ja soodustamine, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid nende eesmärkide ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas ELi lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(41)

Käesolevas direktiivis austatakse eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhiõigusi ja põhimõtteid, sealhulgas õigust vabadusele ja turvalisusele, õigust era- ja pereelu austamisele, isikuandmete kaitset, ettevõtlusvabadust, õigust omandile, õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtumenetlusele, süütuse presumptsiooni ja kaitseõigust, kuritegude ja karistuste seaduslikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtet ning sama kuriteo eest mitmekordse kohtumõistmise ja karistamise keeldu. Käesoleva direktiivi eesmärk on tagada nimetatud õiguste ja põhimõtete täielik austamine ja sellest tuleks lähtuda ka käesoleva direktiivi rakendamisel,