1

Oma apellatsioonkaebuses palub O. Oriol Junqueras i Vies tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 15. detsembri 2020. aasta määruse Junqueras i Vies vs. parlament (T‑24/20, edaspidi vaidlustatud kohtumäärus, EU:T:2020:601), millega Üldkohus jättis vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata tema hagi nõudes tühistada esiteks Euroopa Parlamendi presidendi avaldus, milles võeti teatavaks tema Euroopa Parlamendi liikme koha vabaksjäämine (edaspidi „13. jaanuari 2020. aasta avaldus“), ja teiseks Euroopa Parlamendi liikme Diana Riba i Gineri 20. detsembri 2019. aasta taotluse, mis esitati parlamendi kodukorra artikli 8 alusel, „kiireloomulisi meetmeid“ tema immuniteedi maksmapanemiseks väidetav rahuldamata jätmine parlamendi presidendi poolt (edaspidi „20. detsembri 2019. aasta taotluse rahuldamata jätmine“).

2

EL lepingule ja EL toimimise lepingule lisatud protokolli (nr 7) Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide kohta (edaspidi „privileegide ja immuniteetide protokoll“) III peatükk „Euroopa Parlamendi liikmed“ sisaldab muu hulgas protokolli artiklit 9, milles on sätestatud:

„Euroopa Parlamendi istungjärkude ajal on Euroopa Parlamendi liikmetel:

Euroopa Parlamendi liikmete immuniteet kehtib ka siis, kui nad sõidavad […] [p]arlamendi istungipaika ja sealt tagasi.

Immuniteedile ei saa tugineda, kui parlamendiliige tabatakse õigusrikkumiselt, ning see ei takista […] [p]arlamendil kasutamast õigust oma liikme immuniteet ära võtta.“

3

Euroopa Parlamendi liikmete valimist otsestel ja üldistel valimistel käsitleva akti, mis on lisatud nõukogu 20. septembri 1976. aasta otsusele 76/787/ESTÜ, EMÜ, Euratom (EÜT 1976, L 278, lk 1, edaspidi „valimisakti algne redaktsioon“), mida on muudetud nõukogu 25. juuni ja 23. septembri 2002. aasta otsusega 2002/772/EÜ, Euratom (EÜT 2002, L 283, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 137; edaspidi „valimisakt“), artikli 6 lõige 2 näeb ette:

„[…] Parlamendi liikmetel on sellised privileegid ja immuniteedid, mida kohaldatakse nende suhtes tulenevalt [privileegide ja immuniteetide protokollist].“

4

Selle akti artiklis 7 on ette nähtud:

„1.   […] Parlamendi liikme volitused ei ole ühitatavad järgmiste volitustega:

2.   Alates […] [p]arlamendi 2004. aasta valimistest ei või […] [p]arlamendi liige olla riigi parlamendi liige.

[…]

3.   Lisaks võib iga liikmesriik artiklis 8 ettenähtud asjaoludel laiendada liikmeksoleku ühitamatust käsitlevaid siseriiklikke eeskirju.

[…]“.

5

Selle akti artiklis 8 on sätestatud:

„Kui käesoleva akti muudest sätetest ei tulene teisiti, reguleeritakse igas liikmesriigis valimismenetlust siseriiklike õigusnormidega.

Need siseriiklikud õigusnormid, milles võidakse vajaduse korral arvesse võtta liikmesriikide eripära, ei mõjuta üldiselt hääletussüsteemi võrdelisust.“

6

Nimetatud akti artikkel 12 on sõnastatud järgmiselt:

„[…] Parlament kontrollib […] [p]arlamendi liikmete volitusi […]. Sel eesmärgil võtab ta teadmiseks liikmesriikide poolt ametlikult teatatud tulemused ja lahendab käesoleva akti sätetest tuleneda võivad vaidlusküsimused, välja arvatud vaidlused, mis tulenevad aktis osutatud siseriiklikest normidest.“

7

Sama akti artiklis 13 on sätestatud:

„1.   Koht vabaneb, kui […] [p]arlamendi liikme volitused lõpevad tagasiastumise, surma või volituste äravõtmise tagajärjel.

2.   Kui käesoleva akti muudest sätetest ei tulene teisiti, kehtestab iga liikmesriik sobiva menetluse artiklis 5 osutatud viieaastase ametiaja jooksul vabanevate kohtade täitmiseks ülejäänud tähtajaks.

3.   Kui mõne liikmesriigi õiguse kohaselt nähakse sõnaselgelt ette mõnelt […] [p]arlamendi liikmelt volituste äravõtmine, lõpevad need volitused selle liikmesriigi õigusnormide kohaselt. Riigi pädevad ametiasutused teatavad sellest […] [p]arlamendile.

4.   Kui koht vabaneb tagasiastumise või surma tagajärjel, teatab […] [p]arlamendi president sellest viivitamata asjaomase liikmesriigi pädevatele võimuorganitele.“

8

Parlamendi kodukorra (edaspidi „kodukord“) artiklis 3 „Volituste kontrollimine“ on sätestatud:

1.   […] Parlamendi üldiste valimiste järel palub [parlamendi] president liikmesriikide pädevatel asutustel teatada [talle] viivitamata valitud liikmete nimed, et kõik liikmed saaksid parlamendis tööle asuda alates valimisjärgse esimese istungi avamisest.

[…]

3.   Vastutava komisjoni raporti alusel kontrollib parlament viivitamata iga vastvalitud liikme volitusi ja teeb otsuse tema mandaadi kehtivuse kohta, samuti vaidluste kohta, mis võivad tekkida [valimisakti] sätete alusel, kuid mitte nende vaidluste kohta, mis kuuluvad nimetatud akti kohaselt üksnes selles aktis osutatud riigisiseste sätete kohaldamisalasse.

[…]

6.   Vastutav komisjon tagab, et liikmesriikide või liidu asutused edastavad parlamendile viivitamata kogu teabe, mis võib mõjutada liikme sobivust ametikohale või asendusliikmete järjestust või nende sobivust ametikohale, ning näitavad ametissenimetamise puhul ära otsuse jõustumise kuupäeva.

Kui liikmesriigi pädevad asutused algatavad mõne parlamendiliikme kohta menetluse, mille tagajärjeks võib olla liikmemandaadi kaotamine, palub [parlamendi] president hoida end kursis menetluse käiguga ja edastab küsimuse vastutavale komisjonile. Vastutava komisjoni ettepanekul võib parlament võtta küsimuse kohta seisukoha.“

9

Kodukorra artikli 4 „Parlamendimandaadi kestus“ lõigetes 2, 4 ja 7 on sätestatud:

„2.   […]

Kui vastutav komisjon on arvamusel, et tagasiastumine on kooskõlas [valimisaktiga], loetakse ametikoht vabaks alates tagasiastuva parlamendiliikme poolt ametlikus protokollis märgitud kuupäevast ning president teavitab sellest parlamenti.

Kui vastutav komisjon on arvamusel, et tagasiastumine ei ole kooskõlas [valimisaktiga], teeb ta parlamendile ettepaneku jätta ametikoht vabaks lugemata.

[…]4. Kui liikmesriigi või liidu pädev asutus või asjaomane parlamendiliige teavitab [parlamendi] presidenti parlamendiliikme nimetamisest või valimisest ametisse, mis on ühitamatu […] Parlamendi liikme ametiga [valimisakti] artikli 7 lõike 1 või 2 tähenduses, teavitab [parlamendi] president sellest parlamenti, ja parlament kuulutab ametikoha vabaks alates ühitamatuse tekkimise kuupäevast.

Kui liikmesriigi pädev asutus teavitab [parlamendi] presidenti parlamendiliikme ametiaja lõppemisest kas täiendava ühitamatuse tõttu selle liikmesriigi õiguse kohaselt vastavalt [valimisakti] artikli 7 lõikele 3 või parlamendiliikme mandaadi kehtetuks tunnistamise tõttu vastavalt nimetatud akti artikli 13 lõikele 3, teavitab [parlamendi] president parlamenti asjaomase parlamendiliikme ametiaja lõppemisest alates liikmesriigi pädevate asutuste teatatud kuupäevast. Kui kuupäeva ei ole teatatud, loetakse ametiaeg lõppenuks kuupäevast, mil liikmesriik ühitamatusest teatas.

[…]

7.   Parlament võib kuulutada ametissenimetamise kehtetuks või keelduda ametikoha vabaks lugemisest, kui selgub, et ametikoha vastuvõtmine või ametikohalt tagasiastumine tugines sisulisele veale või kehtetule tahteavaldusele.“

10

Kodukorra artiklis 5 „Eesõigused ja puutumatus“ on sätestatud:

„1.   Parlamendiliikmel on [privileegide ja immuniteetide protokollis] sätestatud eesõigused ja puutumatus.

2.   Oma volituste rakendamisel eesõiguste ja puutumatuse suhtes võtab parlament meetmeid enda kui demokraatliku seadusandliku kogu puutumatuse säilitamiseks ja oma liikmete sõltumatuse tagamiseks nende ülesannete täitmisel. Parlamentaarne puutumatus ei ole parlamendiliikme isiklik eesõigus, vaid parlamendi kui terviku ja selle liikmete sõltumatuse tagatis.

[…]“.

11

Kodukorra artiklis 7 „Eesõiguste ja puutumatuse kaitse“ on sätestatud:

„1.   Kui liikmesriigi ametiasutus on väidetavalt rikkunud või kavatseb väidetavalt rikkuda parlamendiliikme või endise parlamendiliikme eesõigusi ja puutumatust, võib artikli 9 lõike 1 kohaselt taotleda parlamendi otsust küsimuses, kas eesõigusi ja puutumatust on rikutud või tõenäoliselt rikutakse.

2.   Eelkõige võib eesõiguste ja puutumatuse kaitse taotluse esitada juhul, kui leitakse, et tegemist oleks haldus- või muu piiranguga, mis takistaks parlamendi koosoleku toimumise kohta sõitva või sealt lahkuva parlamendiliikme vaba liikumist või tema poolt arvamuse avaldamist või hääle andmist oma kohustuste täitmisel, või kui asjaolud kuuluksid [privileegide ja immuniteetide protokolli] artikli 9 kohaldamisalasse.

[…]

5.   Juhul kui on tehtud otsus parlamendiliikme eesõigusi ja puutumatust mitte kaitsta, võib parlamendiliige erandkorras taotleda otsuse uuesti läbivaatamist, esitades kooskõlas artikli 9 lõikega 1 uusi tõendeid. Otsuse uuesti läbivaatamise taotlus jäetakse läbi vaatamata, kui otsuse peale on [ELTL] artikli 263 alusel esitatud hagi või kui [parlamendi] president ei pea esitatud uusi tõendeid piisavaks, et uuesti läbivaatamine oleks põhjendatud.“

12

Kodukorra artikkel 8 „[Parlamendi p]residendi kiireloomulised meetmed puutumatuse maksmapanemiseks“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Kui parlamendiliikme eesõiguste ja puutumatuse oletatava rikkumisena on parlamendiliige vahistatud või tema liikumisvabadust piiratud, võib [parlamendi] president pärast seda, kui ta on pidanud nõu vastutava komisjoni esimehe ja raportööriga, võtta kiiresti meetmeid asjaomase parlamendiliikme eesõiguste ja puutumatuse maksmapanemiseks. [Parlamendi p]resident teatab oma algatusest vastutavale komisjonile ja teavitab parlamenti.

[…]“.

13

Parlamendi kodukorra artiklis 9 „Puutumatusega seotud menetlused“ on sätestatud:

„1.   Kui liikmesriigi pädev asutus on esitanud [parlamendi] presidendile parlamendiliikmelt puutumatuse äravõtmise taotluse või kui parlamendiliige või endine parlamendiliige on esitanud presidendile eesõiguste ja puutumatuse kaitsmise taotluse, antakse taotlusest teada täiskogu istungil ja taotlus edastatakse vastutavale komisjonile.

2.   Asjaomase parlamendiliikme või endise parlamendiliikme nõusolekul võib taotluse esitada teine parlamendiliige, kellel lubatakse asjaomast parlamendiliiget või endist parlamendiliiget esindada kõikides menetluse etappides.

[…]

3.   Vastutav komisjon vaatab puutumatuse äravõtmise ning eesõiguste ja puutumatuse kaitsmise taotlused läbi viivitamata, võttes seejuures arvesse nende suhtelist keerukust.

4.   Vastutav komisjon teeb ettepaneku teha põhistatud otsus, milles soovitatakse puutumatuse äravõtmise taotlus või eesõiguste ja puutumatuse kaitsmise taotlus rahuldada või jätta rahuldamata. Muudatusi teha ei saa. Ettepaneku tagasilükkamise korral loetakse vastuvõetuks sellele vastupidine otsus.

5.   Vastutav komisjon võib paluda asjaomasel ametiasutusel anda teavet või selgitusi, mida komisjon peab vajalikuks, et võtta seisukoht, kas puutumatus tuleks ära võtta või tuleks seda kaitsta.

6.   Parlamendiliikmele antakse võimalus anda selgitusi ja ta võib esitada dokumente või muid kirjalikke tõendeid, mida ta peab asjakohaseks.

[…]

Komisjoni esimees kutsub parlamendiliikme selgitusi andma, teatades talle kuulamise toimumiskuupäeva ja kellaaja. Asjaomane parlamendiige võib loobuda õigusest anda kuulamisel selgitusi.

[…]

7.   Kui puutumatuse äravõtmist või kaitsmist taotletakse mitmel alusel, võib iga aluse kohta teha eraldi otsuse. Erandjuhul võib vastutav komisjon teha oma raportis ettepaneku, et puutumatuse äravõtmist või kaitsmist rakendataks ainult juurdlustoimingutele ja kuni lõpliku kohtuotsuse tegemiseni säiliks parlamendiliikme puutumatus kinnipidamise, eelvangistuse või muu meetme suhtes, mis takistaks tal mandaadiga seotud ülesannete täitmist.

8.   Komisjon võib esitada põhjendatud arvamuse taotluse esitanud ametiasutuse pädevuse ja taotluse lubatavuse kohta, kuid ei võta mingil juhul seisukohta küsimuses, kas parlamendiliige on süüdi või mitte või kas arvamused või teod, milles parlamendiliiget süüdistatakse, põhjendavad tema vastutuselevõtmist, seda isegi siis, kui taotluse läbivaatamise käigus on juhtumi asjaolud komisjonile üksikasjalikult teatavaks saanud.

9.   Vastutava komisjoni otsuse ettepanek pannakse selle esitamise päevale järgneva esimese istungi päevakorda. Ettepanekule ei saa esitada muudatusettepanekuid.

[…]

Ilma et see piiraks [käesoleva kodukorra] artikli 173 kohaldamist, ei võta parlamendiliige, kelle eesõigusi või puutumatust arutatakse, arutelul sõna.

Raportis sisalduv(ad) otsuse ettepanek(ud) pannakse hääletusele esimesel arutelule järgneval hääletusel.

Kui parlament on küsimust arutanud, pannakse iga raportis sisalduv ettepanek eraldi hääletusele. Kui mõni ettepanek lükatakse tagasi, loetakse vastuvõetuks sellele vastupidine otsus.

10.   [Parlamendi p]resident teatab parlamendi otsuse viivitamata asjaomasele parlamendiliikmele ja asjaomase liikmesriigi pädevale asutusele ning taotleb, et teda teavitataks edasisest menetluse käigust ja selle tulemusel tehtud kohtuotsustest. Pärast teabe saamist edastab [parlamendi] president selle parlamendile viisil, mida ta peab kõige sobivamaks, vajaduse korral pärast nõupidamist vastutava komisjoniga.

11.   Vastutav komisjon käsitleb nimetatud küsimusi ja kõiki saadud dokumente ülima konfidentsiaalsusega. Vastutav komisjon vaatab puutumatusega seotud menetlusi käsitlevad taotlused läbi alati kinnisel koosolekul.

12.   Parlament vaatab läbi üksnes need parlamendiliikme puutumatuse äravõtmise taotlused, mille on talle esitanud liikmesriigi õigusasutused või alaline esindus.

[…]

14.   Kõik pädevate asutuste järelepärimised parlamendiliikmete eesõiguste või puutumatuse ulatuse kohta vaadatakse läbi kooskõlas ülaltoodud sätetega.“

14

Vaidluse tausta, mis on esitatud vaidlustatud kohtumääruse punktides 15–31, võib kokku võtta järgmiselt.

15

Oriol Junqueras i Vies oli Gobierno autonómico de Cataluña (Kataloonia autonoomne valitsus, Hispaania) asepresident ajal, kui Parlamento de Cataluña (Kataloonia piirkondlik parlament, Hispaania) võttis vastu 6. septembri 2017. aasta seaduse nr 19/2017 iseseisvusreferendumi kohta (Ley 19/2017 del Parlamento de Cataluña, reguladora del referéndum de autodeterminación, DOGC nr 7449A, 6.9.2017, lk 1) ja 8. septembri 2017. aasta seaduse 20/2017 õigusliku ülemineku ja vabariigi asutamise kohta (Ley 20/2017 del Parlamento de Cataluña, de transitoriedad jurídica y fundacional de la República, DOGC nr 7451A, 8.9.2017, lk 1), ja ajal kui 1. oktoobril 2017 toimus iseseisvusreferendum, mis oli ette nähtud esimeses neist kahest nimetatud seadusest, mille sätete rakendamine oli vahepeal Tribunal Constitucionali (Hispaania konstitutsioonikohus) otsusega peatatud.

16

Nende seaduste vastuvõtmise ja viidatud referendumi korraldamise järel algatasid Ministerio fiscal (prokuratuur, Hispaania), Abogado del Estado (riigi esindaja, Hispaania) ja Partido político VOX (erakond VOX) kriminaalmenetluse rea isikute, sh O. Junqueras i Viesi suhtes, kellele heidetakse ette seda, et nad osalesid separatistlikus protsessis ja panid selle raames toime tegusid, mis vastavad järgmistele karistusõiguslikele kvalifikatsioonidele: „mäss“ või „mässule õhutamine“, „allumatus“ ja „avalike vahendite kuritahtlik omastamine“.

17

O. Junqueras i Vies paigutati eelvangistusse kriminaalasja kohtuliku eelmenetluse ajaks vastavalt 2. novembri 2017. aasta otsusele, mis tehti Hispaania kriminaalmenetluse seadustiku (Ley de Enjuiciamiento Criminal) artikli 503 alusel.

18

Selle menetluse kohtuliku arutamise ajal esitas apellant oma kandidatuuri Euroopa Parlamendi valimistel, mis toimusid 26. mail 2019, ja osutus valituks, nagu nähtub Junta Electoral Central (Hispaania keskvalimiskomisjon) 13. juuni 2019. aasta otsusest „26. mail 2019 toimunud valimistel Euroopa Parlamenti valitud saadikute väljakuulutamine“ (BOE nr 142, 14.6.2019, lk 62477), mille ta tegi vastavalt 19. juuni 1985. aasta konstitutsioonilise seaduse üldise valimiskorra kohta (Ley orgánica 5/1985, de Régimen Electoral General, BOE nr 147, 20.6.1985, lk 19110; edaspidi „Hispaania valimisseadus“) artikli 224 lõikele 1. Selles otsuses kuulutas keskvalimiskomisjon välja Hispaania Kuningriigil parlamendis olevate saadikukohtade andmise valituks osutunud isikutele, sh apellandile.

19

14. juuni 2019. aasta kohtumäärusega jättis Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) rahuldamata apellandi taotluse saada erakorraline luba politsei järelevalve all kinnipidamisasutusest väljumiseks selleks, et ta saaks ilmuda keskvalimiskomisjoni ette ja anda seal vande või tõotuse järgida Hispaania põhiseadust, nagu on nõutud Hispaania valimisseaduse artikli 224 lõikes 2.

20

20. juunil 2019 nentis keskvalimiskomisjon, et apellant ei ole andnud kõnealust vannet või tõotust, ning kuulutas hagejale antud Euroopa Parlamendi saadiku koha Hispaania valimisseaduse artikli 224 lõike 2 kohaselt vabaks ja peatas kõik õigused, mis võiksid tal sellest saadikukohast tulenedes olla.

21

Apellant esitas Tribunal Supremole (kõrgeim kohus) käesoleva kohtuotsuse punktis 19 mainitud kohtumääruse peale kaebuse, milles ta tugineb privileegide ja immuniteetide protokolli artiklis 9 ette nähtud immuniteetidele.

22

Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) otsustas 1. juulil 2019 peatada viidatud kaebuse menetlemise ja esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimused kohtuasjas, milles tehti 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Junqueras Vies (C‑502/19, EU:C:2019:1115).

23

2. juulil 2019 avas parlamendi president 26. mai 2019. aasta parlamendivalimistel valitud uue koosseisu esimese istungjärgu, millel O. Junqueras i Vies ei osalenud.

24

Euroopa Parlamendi liige D. Riba i Giner palus 4. juulil 2019 O. Junqueras i Viesi nimel parlamendi presidendil võtta parlamendi kodukorra artikli 8 alusel kiireloomulised meetmed apellandi immuniteedi maksmapanemiseks.

25

Parlamendi president jättis selle taotluse 22. augustil 2019 rahuldamata.

26

14. oktoobri 2019. aasta kohtuotsusega mõistis Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) O. Junqueras i Viesile esiteks 13-aastase vangistuse ja teiseks 13-aastase kodanikuõiguste äravõtmise, millega kaasnes kõigi avalike ülesannete täitmise ja avalikel ametikohtadel, sh valitavatel ametikohtadel töötamise lõplik keeld, ning võimatus asuda uutele ametikohtadele või nendel tegutseda.

27

19. detsembri 2019. aasta kohtuotsuses Junqueras Vies (C‑502/19, EU:C:2019:1115) vastas Euroopa Kohus käesoleva kohtuotsuse punktis 22 nimetatud eelotsuse küsimustele. Ta otsustas, et isikul, kes kuulutati ametlikult valituks parlamenti ajal, mil tema suhtes kehtis eelvangistuse meede raskete kuritegudega seotud menetluse raames, kuid kellel ei võimaldatud täita nõudeid, mis on riigisiseses õiguses sellise kuulutamise järel ette nähtud, ega minna parlamenti, et osaleda selle esimesel istungil, on privileegide ja immuniteetide protokolli artikli 9 teise lõigu alusel immuniteet. Euroopa Kohus täpsustas, et see immuniteet tähendab, et kõnealuse isiku suhtes võetud eelvangistuse meede tuleb lõpetada selleks, et ta saaks ilmuda parlamenti ja täita seal liidu õiguses ette nähtud formaalsused. Lõpuks otsustas Euroopa Kohus, et kui liikmesriigi pädev kohus leiab, et nimetatud meede tuleks kehtima jätta pärast seda, kui see isik on saanud parlamendi liikme staatuse, peab ta võimalikult kiiresti paluma parlamendil see immuniteet sama protokolli artikli 9 kolmanda lõigu alusel ära võtta.

28

Euroopa Parlamendi liige D. Riba i Giner esitas 20. detsembril 2019 hageja nimel parlamendi presidendile uue taotluse, et viimane võtaks kodukorra artikli 8 alusel kiireloomulised meetmed hageja immuniteedi maksmapanemiseks (edaspidi „20. detsembri 2019. aasta taotlus“).

29

Keskvalimiskomisjon tunnistas 3. jaanuari 2020. aasta otsusega, et hagejal puudub kandideerimisõigus, kuna Tribunal Supremo 14. oktoobri 2019. aasta kohtuotsusega, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 26, mõisteti talle vabadusekaotuslik karistus. Apellant esitas selle otsuse peale Tribunal Supremole (kõrgeim kohus) kaebuse, paludes selle täitmine peatada.

30

Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) otsustas 9. jaanuari 2020. aasta kohtumääruses mõju üle, mida 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Junqueras Vies (C‑502/19, EU:C:2019:1115) avaldab hageja suhtes toimuvale kriminaalmenetlusele. Ta leidis, et pärast seda kohtuotsust ei ole vaja parlamendile esitada taotlust võtta ära apellandi Euroopa Parlamendi liikme immuniteet, eelkõige põhjusel, et ajal, kui hageja tunnistati valituks, oli teda puudutav kriminaalmenetlus lõppenud ja otsuse ettevalmistamine oli alanud. Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) oli seisukohal, et kuna apellant sai Euroopa Parlamendi liikme staatuse hetkel, mil kriminaalmenetlus oli juba kohtuliku arutelu staadiumis, ei saanud ta tugineda immuniteedile selleks, et takistada selle kohtumenetluse jätkumist. Kõnealuse kohtumääruse resolutsioonis otsustas Tribunal Supremo muu hulgas, et ei ole alust lubada apellandi suundumist parlamendi asukohta ega tema vabastamist ega ka alust tunnistada kehtetuks 14. oktoobri 2019. aasta kohtuotsust ega esitada parlamendile puutumatuse äravõtmise taotlust. Samuti otsustas ta edastada selle kohtumääruse keskvalimiskomisjonile ja parlamendile. Samal päeval otsustas see kohus vaadata tavamenetluses läbi ka taotluse peatada keskvalimiskomisjoni 3. jaanuari 2020. aasta otsuse täitmine ja jättis rahuldamata apellandi esitatud taotlused võtta kiireloomulised meetmed.

31

10. ja 13. jaanuaril 2020. aastal täiendas Euroopa Parlamendi liige D. Riba i Giner 20. detsembri 2019. aasta taotlust, mis oli esitatud O. Junqueras i Viesi nimel, paludes parlamendi presidendil eeskätt keelduda tunnistamast, et hageja ametikoht on jäänud vabaks, ning esitas lisadokumente.

32

Parlamendi president teatas 13. jaanuari 2020. aasta avaldusega täiskogu istungil esiteks, et parlament võtab pärast 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsust Junqueras Vies (C‑502/19, EU:C:2019:1115) teatavaks, et apellant valiti parlamenti alates 2. juulist 2019, ja teiseks võtab pärast keskvalimiskomisjoni 3. jaanuari 2020. aasta otsust ja Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) 9. jaanuari 2020. aasta kohtumäärust teatavaks, et hageja ametikoht on jäänud vabaks alates 3. jaanuarist 2020.

33

Üldkohtu kantseleisse 17. jaanuaril 2020 saabunud hagiavalduses palus O. Junqueras i Vies tühistada esiteks 13. jaanuari 2020. aasta avalduse ja teiseks 20. detsembri 2019. aasta taotluse rahuldamata jätmise.

34

Samal päeval esitas apellant eraldi dokumendiga ELTL artiklite 278 ja 279 alusel ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, milles palus peatada 13. jaanuari 2020. aasta avalduse ja 20. detsembri 2019. aasta taotluse rahuldamata jätmise kohaldamise; kohustada parlamendi presidenti võtma kõik vajalikud meetmed, et kaitsta ja tõhustada tema privileege ja immuniteete, ning kaitsta tema põhiõigusi, et ta saaks täielikult kasutada oma parlamendiliikme staatust, ning lõpuks kohustada Hispaania Kuningriiki ta vabastama, et ta saaks täita oma parlamendiliikme ülesandeid.

35

Üldkohtu asepresident jättis 3. märtsi 2020. aasta kohtumäärusega Junqueras i Vies vs. parlament (T‑24/20 R, ei avaldata, EU:T:2020:78) ajutiste meetmete kohaldamise taotluse rahuldamata põhjendusel, et fumus boni iuris tingimus ei ole täidetud.

36

Euroopa Kohtu asepresident jättis 8. oktoobri 2020. aasta määrusega Junqueras i Vies vs. parlament (C‑201/20 P(R), ei avaldata, EU:C:2020:818) rahuldamata apellatsioonkaebuse, mille apellant esitas 3. märtsi 2020. aasta kohtumääruse peale.

37

Üldkohus tegi 15. detsembril 2020 vaidlustatud kohtumääruse, milles ta nõustus vastuvõetamatuse vastuväidetega, mille parlament enda kaitseks esitas, ning jättis rahuldamata O. Junqueras i Viesi nõuded tühistada 13. jaanuari 2020. aasta avaldus ja 20. detsembri 2019. aasta taotluse rahuldamata jätmine, kuna need nõuded olid esitatud aktide peale, mille peale ei saa ELTL artikli 263 alusel tühistamishagi esitada.

38

Mis puudutab täpsemalt nõuet tühistada 13. jaanuari 2020. aasta avaldus, siis otsustas Üldkohus, et see on esitatud puhtalt informatiivse akti peale, millel ei ole õiguslikku mõju O. Junqueras i Viesi olukorrale, sest sellega üksnes võetakse vastavalt valimisakti artikli 13 lõikele 3 teadmiseks asjaolu, et riigisisese õiguse alusel on asjaomane isik liikmemandaadi kaotanud pärast tema kriminaalkorras süüdimõistmist.

39

Mis puudutab 20. detsembri 2019. aasta taotluse rahuldamata jätmise tühistamise nõuet, siis otsustas Üldkohus, et sõnaselge rahuldamata jätmise otsuse puudumisel on see suunatud akti vastu, mida ei ole olemas. Teise võimalusena ja igal juhul leidis Üldkohus, et kuna kodukorra artiklis 8 ette nähtud võimalus võtta kiireloomulisi meetmeid tema immuniteedi maksmapanemiseks kuulub parlamendi presidendi kaalutlusõiguse alla, mis välistab õiguse nõuda parlamendilt selliste meetmete võtmist, ei saa sellise taotluse rahuldamata jätmist pidada vaidlustatavaks aktiks ELTL artikli 263 tähenduses.

40

Euroopa Kohtu presidendi 9. juuni 2021. aasta määrusega lubati Hispaania Kuningriigil astuda menetlusse parlamendi nõuete toetuseks.

41

Euroopa Kohtu president jättis 28. septembri 2021 määrusega rahuldamata Carles Puigdemont i Casamajó ja Antoni Comín i Oliveresi taotluse astuda menetlusse O. Junqueras i Viesi nõuete toetuseks.

42

O. Junqueras i Vies palub apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

43

Euroopa Parlament palub Euroopa Kohtul:

44

O. Junqueras i Vies esitab oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks neli väidet. Esimese kuni kolmanda väitega vaidlustab ta põhjendused, mille alusel Üldkohus tunnistas, et tema nõuded 13. jaanuari 2020. aasta avalduse tühistamiseks on vastuvõetamatud. Neljandas väites vaidleb ta vastu põhjendustele, millega Üldkohus tunnistas vastuvõetamatuks tema nõuded tühistada 20. detsembri 2019. aasta taotluse rahuldamata jätmine.

45

Parlament väidab esimese võimalusena, et apellatsioonkaebuse esimene, kolmas ja neljas väide on vastuvõetamatud, kuna need ei vasta ELTL artikli 256 lõike 1 esimeses lõigus, Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimeses lõigus ning Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punktis d ja artikli 169 lõikes 2 sätestatud nõuetele, kuna ei ole täpselt määratletud vaidlustatud kohtumääruse kritiseeritavad põhjenduste punktid ega esitatud täpselt tema nõuet toetavad õiguslikud argumendid. Parlament väidab, et apellatsioonkaebuse esimene väide on vastuvõetamatu ka seetõttu, et selle eesmärk ei ole vaidlustada Üldkohtu poolt valimisakti artikli 13 lõikele 3 antud tõlgendust, vaid seada kahtluse alla see, kuidas ta tõlgendas keskvalimiskomisjoni 3. jaanuari 2020. aasta otsust, mis kuulub faktiliste asjaolude hindamise või riigisisese õiguse tõlgendamise valdkonda ning jääb apellatsioonimenetluses Euroopa Kohtu kontrolli alt välja.

46

Hageja vaidleb nendele argumentidele vastu.

47

Ehkki O. Junqueras i Viesi poolt apellatsioonkaebuse esimese, kolmanda ja neljanda väite põhjenduseks esitatud menetlusdokumendid on mõnikord segased, tuleb siiski tõdeda, et apellatsioonkaebuses on mainitud vaidlustatud kohtumääruse kritiseeritavaid punkte ning selles tuuakse piisavalt täpselt esile õiguslikud argumendid, millega apellant soovib need punktid kahtluse alla seada selleks, et Euroopa Kohus saaks teha otsuse.

48

Mis peale selle puudutab apellatsioonkaebuse esimest väidet, siis tuleb tõdeda, et apellant ei soovi oma argumentidega vaidlustada hinnangut faktilistele asjaoludele või riigisisese õiguse tõlgendust, vaid Üldkohtu tõlgendust valimisaktile.

49

Sellest järeldub, et vastupidi parlamendi väidetele on apellatsioonkaebuse esimene, kolmas ja neljas väide vastuvõetavad.

50

Nagu on märgitud eespool punktis 44, on esimeses kuni kolmandas väites, mida tuleb analüüsida koos, kritiseeritud vaidlustatud kohtumääruse neid põhjendusi, milles Üldkohus otsustas, et O. Junqueras i Viesi nõuded 13. jaanuari 2020. aasta avalduse tühistamiseks on vastuvõetamatud.

51

Täpsemalt heidab apellant oma esimeses väites Üldkohtule ette seda, et viimane leidis, et tema olukorda tuleb analüüsida kui ühitamatust valimisakti artikli 7 lõike 3 tähenduses või kui mandaadi kehtetuks tunnistamist valimisakti artikli 13 lõike 3 tähenduses, kuigi seda tuli analüüsida kui ex post aset leidnud ühitamatust, mis ei kuulu ühegi nimetatud sätte kohaldamisalasse. Teises väites kinnitab apellant, et Üldkohus rikkus õigusnormi seoses parlamendi kodukorra artikli 4 lõikega 7, mis näeb ette juhud, mil parlament võib keelduda tunnistamast, et mõne tema liikme koht on vabaks jäänud. Lõpuks väidab O. Junqueras i Vies oma kolmandas väites, et vastupidi sellele, mida otsustas Üldkohus, ei tulene ei valimisakti artiklitest 8 ja 12 ega kodukorra artikli 3 lõikest 3, et parlament ei saanud seada kahtluse alla liikmesriigi sellist otsust, nagu on kõne all käesolevas kohtuasjas.

52

Parlament ja Hispaania Kuningriik leiavad, et need väited tuleb tagasi lükata.

53

Tuleb märkida, et valimisakti artikli 7 lõigete 1 ja 2 kohaselt ei ole parlamendiliikme volitused ühitatavad selles sättes loetletud kohustuste täitmisega. Selle akti artikli 7 lõige 3 lubab liikmesriikidel sätestada täiendavaid ühitamatuse aluseid, laiendades liikmeksoleku ühitamatust käsitlevaid riigisiseseid eeskirju.

54

Valimisakti artikkel 13 reguleerib olukordi, kus Euroopa Parlamendi liikme koht vabaneb saadiku tagasiastumise, surma või volituste äravõtmise tõttu. Sama artikli lõige 3 sätestab, et kui volituste äravõtmine on liikmesriigi õigusaktidega sõnaselgelt ette nähtud, lõpevad need volitused selle liikmesriigi õigusnormide kohaselt ja riigi pädevad asutused teatavad sellest parlamendile.

55

Kodukorra artikli 4 lõike 4 teises lõigus on täpsustatud, et kui liikmesriigi pädev asutus teavitab parlamendi presidenti parlamendiliikme ametiaja lõppemisest kas täiendava ühitamatuse tõttu vastavalt valimisakti artikli 7 lõikele 3 või parlamendiliikme mandaadi kehtetuks tunnistamise tõttu vastavalt nimetatud akti artikli 13 lõikele 3, teavitab parlamendi president parlamenti asjaomase parlamendiliikme ametiaja lõppemisest alates liikmesriigi pädevate asutuste teatatud kuupäevast.

56

Mis puudutab kõigepealt 13. jaanuari 2020. aasta avalduse õiguslikku alust, siis nähtub vaidlustatud kohtumääruse punktidest 57–67, et Üldkohus leidis, et O. Junqueras i Viesi Euroopa Parlamendi liikme mandaat lõppes tema mandaadi kaotamise tõttu, nagu see tuleneb riigisisese õiguse kohaldamisest, vastavalt valimisakti artikli 13 lõikes 3 ette nähtud olukorrale. Kuigi Üldkohus mainis selle kohtumääruse punktides 57 ja 58 ka valimisakti artikli 7 lõiget 3, siis üksnes seetõttu, et kodukorra artikli 4 lõike 4 teise lõigu kohaselt on selle sätte kohaldamisalasse kuuluva täiendava ühitamatuse esinemisel ja selle akti artikli 13 lõike 3 kohaldamisalasse kuuluval liikmemandaadi kaotamisel samad tagajärjed.

57

Vastupidi sellele, mida väidab apellant, ei teinud Üldkohus nii toimides viga seoses 13. jaanuari 2020. aasta avalduse õigusliku alusega. Nimelt on sõltumata sellest, millist terminoloogiat kasutab riigisisene õigus, Euroopa Parlamendi liikme mandaadi lõppemine selle õiguse alusel kriminaalkorras süüdimõistmise järel tõepoolest valimisakti artikli 13 lõike 3 tähenduses volituste kaotamine (vt valimisakti algse redaktsiooni kohta 7. juuli 2005. aasta kohtuotsus Le Pen vs. parlament, C‑208/03 P, EU:C:2005:429, punkt 49), mitte aga ühitamatus selle akti artikli 7 tähenduses, kuna see ei ole tingitud asjaolust, et on eiratud keeldu teatud ametikohti kumuleerida.

58

Neil asjaoludel ei saa Üldkohtule ette heita, et ta rikkus apellandi õigust tõhusale kohtulikule kaitsele või tema õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ning jättis ta meelevaldselt ilma tema liikmemandaadist, otsustades, et 13. jaanuari 2020. aasta avaldus põhines valimisakti artikli 13 lõikel 3.

59

Mis puudutab seejärel parlamendi kaalutlusruumi riigisisesest õigusest tuleneva liikmevolituste äravõtmise tagajärgede osas, siis tuleb kõigepealt meenutada, et ELL artikli 5 lõigete 1 ja 2 ning artikli 13 lõike 2 kohaselt tegutseb parlament talle aluslepingutega antud pädevuse piires.

60

Samuti tuleb täpsustada, et kuna ühtset valimismenetlust ei ole kehtestatud, siis reguleerivad Euroopa Parlamendi liikmete valimismenetlust igas liikmesriigis riigisisesed õigusnormid, kui vastavalt valimisakti artiklile 8 ei tulene selle akti sätetest teisiti.

61

Valimisakti artikli 13 lõike 3 ja kodukorra artikli 4 lõike 4 teise lõigu sõnastusest endast tuleneb, et kui parlamendiliikme koha vabaksjäämine on tingitud tema mandaadi äravõtmisest, mis on riigisiseses õiguses sõnaselgelt ette nähtud, lõpeb mandaat üksnes selle õiguse alusel, kusjuures liikmesriigi ametiasutused lihtsalt teavitavad parlamenti sellest, et asjaomane isik on Euroopa Parlamendi liikme staatuse kaotanud.

62

Selles olukorras tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, mis puudutas küll valimisakti algse redaktsiooni artikli 12 lõiget 2, kuid mis on üle kantav valimisakti vaidlusele kohaldatava redaktsiooni artikli 13 lõikele 3, et parlamendil ei ole mingit kaalutlusõigust tunnistada koht vabaks riigisisese õiguse alusel (vt selle kohta 30. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Itaalia ja Donnici vs. parlament, C‑393/07 ja C‑9/08, EU:C:2009:275, punkt 56), kuna tema ülesanne on üksnes võtta teadmiseks koha vabaksjäämine, mille tuvastasid riigisisesed asutused (vt selle kohta 7. juuli 2005. aasta kohtuotsus Le Pen vs. parlament, C‑208/03 P, EU:C:2005:429, punkt 50).

63

Nimelt peavad liikmesriigi pädevad kohtud, vajaduse korral pärast seda, kui nad on ELTL artikli 267 alusel esitanud Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse, või peab Euroopa Kohus, kui talle on esitatud ELTL artikli 258 alusel liikmesriigi kohustuse rikkumise hagi, kontrollima, kas riigisiseses õiguses sätestatud menetlus, mis viib Euroopa Parlamendi liikme mandaadi äravõtmiseni, on liidu õigusega kooskõlas (vt selle kohta Euroopa Kohtu asepresidendi 8. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Junqueras i Vies vs. parlament, C‑201/20 P(R), ei avaldata, EU:C:2020:818, punkt 66).

64

Asjaolu, et erinevalt valimisakti algsest redaktsioonist ei kasuta valimisakti vaidlusele kohaldatava redaktsiooni artikli 13 lõige 3 enam väljendit „võtta teadmiseks“, ei sea eeltoodud analüüsi kahtluse alla, kuna nii selle sätte kui ka parlamendi kodukorra artikli 4 lõike 4 teise lõigu sõnastusest nähtub, et kui riigisiseses õiguses on sõnaselgelt ette nähtud mandaadi äravõtmine, siis liikmesriigi ametiasutused üksnes teavitavad parlamenti volituste lõppemisest vastavalt riigisisesele õigusele.

65

Seevastu on parlamendil aktiivsem roll, kui volituste lõppemise tingis ühe tema liikme tagasiastumine või surm, kui valimisakti artikli 13 lõike 4 kohaselt peab see institutsioon ise tuvastama koha vabaksjäämise ja teavitama sellest riigisiseseid ametiasutusi (vt selle kohta 7. juuli 2005. aasta kohtuotsus Le Pen vs. parlament, C‑208/03 P, EU:C:2005:429, punkt 50).

66

Selles kontekstis ei saa kodukorra artikli 4 lõikes 7 parlamendile ette nähtud võimalust jätta mõne oma liikme koht vabaks kuulutamata juhul, kui esinevad sisulised vead või kehtetu tahteavaldus, mingil juhul kasutada juhul, kui parlamendil ei ole esmajärjekorras õigust kuulutada sellist kohta vabaks. Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 62, ei ole parlamendil sellist pädevust, kui koha vabaksjäämine tuleneb valimisakti artikli 13 lõikes 3 nimetatud volituste äravõtmisest.

67

Sellega seoses tuleb meenutada, et kodukord on institutsiooni sisekorraldust reguleeriv akt, mis ei saa anda parlamendile pädevust – ilma normihierarhiat rikkumata –, mida ei ole sõnaselgelt antud normatiivaktiga, antud juhul valimisaktiga (vt selle kohta 30. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Itaalia ja Donnici vs. parlament, C‑393/07 ja C‑9/08, EU:C:2009:275, punktid 47 ja 48).

68

Eeltoodut arvestades on Üldkohus igal juhul õigusnormi rikkumata otsustanud, et see institutsioon ei saa kasutada kodukorra artikli 4 lõikes 7 ette nähtud võimalust, et keelduda O. Junqueras i Viesi ametikohta vabaks lugemast.

69

Seda analüüsi toetab – nagu otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 60 – valimisakti artiklite 8 ja 12 ning kodukorra artikli 3 lõike 3 sõnastus, milles tuletatakse meelde, et valimismenetlust reguleerivad jätkuvalt riigisisesed õigusnormid, ja milles täpsustatakse, et parlamendil on üksnes pädevus lahendada valimisakti kohaldamisega seotud vaidlusi, välistades need vaidlused, mis puudutavad riigisiseste õigusnormide kohaldamist.

70

Sellega seoses tuleb rõhutada, et valimisakti artikli 8 lõikes 1 kasutatud väljend „valimismenetlus“ ei tähista mitte ainult hääletamise ja liikmemandaatide andmise eeskirju, vaid hõlmab vastupidi hageja väidetele ka parlamendiliikmete kandideerimisõiguse eeskirju. Sellest järeldub, et kandideerimisõiguse puudumine, mis tõi kaasa O. Junqueras i Viesi volituste äravõtmise Hispaania valimisseaduse alusel, kuulub – nagu otsustas Üldkohus – valimisakti artikli 8 lõike 1 tähenduses liikmesriigi õigusega reguleeritud „valimismenetluse“ alla, mille järgimist parlament ei kontrolli.

71

Apellandi teise võimalusena esitatud õigusvastasuse vastuväide valimisakti artikli 13 lõike 3 ja kodukorra artikli 4 lõike 7 kohta tuleb seevastu vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, kuna ta esitas selle esimest korda alles apellatsioonkaebuse tasandil (vt selle kohta 4. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Marine Harvest vs. komisjon, C‑10/18 P, EU:C:2020:149, punktid 124–126).

72

Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et kuna 13. jaanuari 2020. aasta avaldus on puhtalt informatiivne ega tekita seega siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis puudutaks apellandi huve, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus seisundis, ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta otsustas, et O. Junqueras i Viesi nõuded selle avalduse tühistamiseks on esitatud akti peale, mille peale ei saa esitada ELTL artikli 263 alusel tühistamishagi.

73

Sellest järeldub, et apellatsioonkaebuse esimene kuni kolmas väide tuleb tagasi lükata.

74

Neljandas väites vaidlustab O. Junqueras i Vies põhjendused, millega Üldkohus jättis vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata tema nõuded tühistada 20. detsembri 2019. aasta taotluse rahuldamata jätmine. Ta heidab Üldkohtule ette, et viimane rikkus vaidlustatud kohtumääruses õigusnormi, kui ta leidis, et kodukorra artikli 8 alusel parlamendi presidendi võetud meede ei olnud siduv liikmesriikide pädevatele asutustele ega avaldanud asjaomase Euroopa Parlamendi liikme õiguslikule olukorrale mingit mõju.

75

Parlament ja Hispaania Kuningriik leiavad, et see väide tuleb tagasi lükata.

76

Vaidlustatud kohtumääruse punktidest 103–106 ilmneb, et selleks, et jätta nõue 20. detsembri 2019. aasta taotluse rahuldamata jätmise tühistamiseks vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, tugines Üldkohus esimese võimalusena asjaolule, et kuna parlamendi president ei vastanud sõnaselgelt sellele taotlusele ja kuna puuduvad konkreetsed sätted või asjaolud, mis võimaldaksid tuvastada, et vaikimisi on tehtud rahuldamata jätmise otsus, olid need nõuded esitatud olematu akti peale. Ammendavuse huvides täpsustas Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktides 107–137, et kui eeldada, et 13. jaanuari 2020. aasta avaldus näitab, et 20. detsembri 2019. aasta taotluse rahuldamata jätmise otsus on vaikimisi tehtud, tuleb hageja nõuded selle otsuse tühistamiseks igal juhul jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna need on esitatud akti peale, mille peale ei saa esitada tühistamishagi. Nimelt leidis Üldkohus, et erinevalt kodukorra artikli 9 alusel esitatud privileegide ja immuniteetide kaitsmise taotlusele antud vastusest on parlamendi presidendil kaalutlusõigus võtta kodukorra artikli 8 lõike 1 alusel meetmeid Euroopa Parlamendi saadiku privileegide ja immuniteetide maksmapanemiseks ning see ei ole seega liikmesriigi pädevatele asutustele siduv ega oma õiguslikku mõju asjaomase saadiku olukorrale.

77

Mis puudutab Üldkohtu poolt esimese võimalusena esitatud põhjendusi, siis on apellant üksnes viidanud 20. detsembri 2019. aasta taotlusele eelnenud asjaolude ajalisele järjestusele, selgitamata, kuidas see ajaline järjestus peaks viima järelduseni, et kuna parlamendi president vaikis selle taotluse osas, siis tehti vaikimisi rahuldamata jätmise otsus. Neid argumente tuleb neil asjaoludel pidada vastuvõetamatuks. Need ei võimalda seada kahtluse alla Üldkohtu järeldust, et apellandi hagi 20. detsembri 2019. aasta taotluse rahuldamata jätmise tühistamiseks oli esitatud olematu akti peale.

78

Neil asjaoludel tuleb tulemusetuse tõttu tagasi lükata argumendid, mille O. Junqueras i Vies on täiendavalt esitanud põhjendamaks apellatsioonkaebuse neljandat väidet, mis on suunatud põhjenduste vastu, mille Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktides 107–137 ammendavuse huvides esitas.

79

Järelikult tuleb apellatsioonkaebuse neljas väide tagasi lükata ja apellatsioonkaebus rahuldamata jätta.

80

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse.

81

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

82

Kuna parlament on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja apellant on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb parlamendi kohtukulud välja mõista apellandilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

83

Vastavalt kodukorra artikli 140 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud. Järelikult kannab Hispaania Kuningriik kui käesolevas apellatsioonimenetluses menetlusse astuja ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: