1

Hageja Vtesse Networks Ltd on telekommunikatsiooniettevõtja, kes pakub suure võimsusega püsiliinide kasutamist peamiselt suurettevõtjatele. Kuna hagejal endal ei ole suure võimsusega püsiliinide võrku, rendib ta neid liine teistelt telekommunikatsiooniettevõtjatelt ja täiendab seda pakkumist individuaalselt kohandatud ühendusvõrkude ehitamisega.

2

Ühendkuningriigi turgu valitsev telekommunikatsiooniettevõtja British Telecommunications plc (edaspidi „BT”) oli enne erastamist avalik‑õiguslik äriühing, keda teati British Telecom’i nime all. Ta pakub laia valikut telekommunikatsioonisektori teenuseid, sealhulgas suure võimsusega püsiliinide rentimist.

3

Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik teatas oma kavatsusest anda riigiabi toetamaks järgmise põlvkonna lairibavõrgu ehk NGA kasutuselevõttu Cornwalli ja Scilly saarte piirkonnas (edaspidi „teatatud meede”). Euroopa Komisjon registreeris teate 29. juulil 2009 ja sai Ühendkuningriigi asutustelt 28. septembril 2009 lisateavet.

4

Komisjon registreeris 21. oktoobril 2009 teatatud meetme peale hageja poolt esitatud kaebuse.

5

Asja materjalidest nähtub järgmist:

6

Komisjon võttis ELTL artikli 108 lõikes 2 sätestatud ametlikku uurimismenetlust algatamata 12. mail 2010 vastu otsuse K(2010) 3204, millega tunnistatakse teatatud meede ühisturuga kokkusobivaks (edaspidi „vaidlustatud otsus”).

7

Vaidlustatud otsuse põhjendustes 23–25 on kirjeldatud hankemenetlust, mis korraldati selleks, et määrata ettevõtja, kes saaks riiklikku rahastust NGA võrgu kasutuselevõtuks Cornwalli ja Scilly saarte piirkonnas. Nimetatud põhjendusest 23 nähtub, et riigiabi tuli anda pakkumismenetluse alusel, järgides Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta (ELT L 134, lk 114; ELT eriväljaanne 06/07, lk 132) kohast konkurentidega peetava dialoogi menetlust.

8

Vaidlustatud otsuse põhjendusest 25 tuleneb, et vastavalt 17. märtsil 2009 avaldatud hanketeatele pidid huvitatud isikud täitma eelkvalifitseerimise küsimustiku, mis võimaldas läbi viia kandideerivate ettevõtjate esialgse hindamise. Pärast kõnealuse eelkvalifitseerimise küsimustiku läbivaatamist kutsuti hankes osalema viis pakkujat, kellest kaks kõrvaldati menetlusest ja üks võttis oma pakkumuse tagasi. 28. augustil 2009 paluti kahel osalejal, kes võtsid veel osa konkurentidega peetavast dialoogist, nimelt BT‑l ja konsortsiumil Babcock, esitada lõplik pakkumus. 18. septembril 2009 andis konsortsium Babcock teada, et ta ei esita lõplikku pakkumust. BT lõplik pakkumus saabus 16. oktoobril 2009. Pakkumuse ametlik hindamine toimus kooskõlas menetlusega ja kehtestatud objektiivsete kriteeriumidega ning projekti strateegilise juhtimise nõukogule soovitati eelistatud pakkujana BT‑d.

9

Järgnevalt kirjeldas komisjon hageja poolt hagiavalduses tõstatatud erinevaid punkte (vaidlustatud otsuse põhjendused 38–43) ja Ühendkuningriigi asutuste poolt selle hagiavalduse osas esitatud seisukohtade sisu (põhjendused 44–49).

10

Pärast tuvastamist, et teatatud meede sisaldab tõepoolest riigiabi elemente (vaidlustatud otsuse põhjendused 50–57), hindas komisjon selle kooskõla siseturuga, võttes aluseks ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c, nagu seda on tõlgendatud, arvestades ühenduse suuniseid riigiabieeskirjade kohaldamiseks seoses lairibavõrkude kiire kasutuselevõtuga (ELT 2009 C 235, lk 7, edaspidi „suunised”). Kooskõlas suunistega uuris komisjon selle meetme eesmärki (vaidlustatud otsuse põhjendused 60–63), selle laadi seoses asjaomase eesmärgiga ja konkurentsimoonutusi või mõju, mida see meede võib avaldada (vaidlustatud otsuse põhjendused 64–70). Komisjon järeldas, et käesoleval juhul on lairibavõrkude valdkonna suunistes määratletud tingimused täidetud ja et teatatud meede on seega siseturuga kooskõlas ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c tähenduses (vaidlustatud otsuse põhjendused 71 ja 72).

11

Hageja esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 27. augustil 2010.

12

BT poolt 25. novembril 2010 ja Poola Vabariigi ning Ühendkuningriigi poolt 13. detsembril 2010 Üldkohtu kantseleisse esitatud dokumentides palusid nad luba astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.

13

Üldkohtu teise koja esimehe 18. jaanuari 2011. aasta määrusega anti Poola Vabariigile ning Ühendkuningriigile ja 25. jaanuari 2011. aasta määrusega BT‑le luba astuda menetlusse.

14

BT esitas 29. märtsil 2011 ja Poola Vabariik ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik esitasid 31. märtsil 2011 menetlusse astuja seisukohad.

15

Hageja palus 6. juuni 2011. aasta kirjas Üldkohtul määrata repliigi esitamiseks uus tähtaeg või võtta Üldkohtu kodukorra artikli 64 lõike 4 alusel tarvitusele menetlust korraldavad meetmed, et võimaldada tal repliik esitada. Üldkohus jättis repliigi esitamise tähtaja pikendamise taotluse 1. juulil 2011 rahuldamata. Menetlust korraldavate meetmete tarvituselevõtu taotluse osas leidis Üldkohus pärast poolte ärakuulamist selles küsimuses, et seda taotlust ei tule rahuldada.

16

Hageja esitas 8. juulil 2011 oma seisukohad BT, Poola Vabariigi ja Ühendkuningriigi menetlusse astujate seisukohtade osas.

17

Kuna Üldkohtu kodade koosseis muutus, kuulub ettekandja‑kohtunik nüüd üheksanda koja koosseisu, mistõttu määrati käesolev kohtuasi sellele kojale.

18

Üldkohtu kodukorra artiklis 64 sätestatud menetlust korraldavate meetmete raames palus Üldkohus (üheksas koda) esiteks pooltel vastata teatavatele küsimustele ja teiseks komisjonil esitada hulk dokumente. Pooled täitsid need nõuded.

19

Hageja palub Üldkohtul:

20

Komisjon palub Üldkohtul:

21

Komisjoni nõuete toetuseks menetlusse astunud BT palub Üldkohtul:

22

Komisjoni nõuete toetuseks menetlusse astunud Poola Vabariik palub Üldkohtul:

23

Komisjoni nõuete toetuseks menetlusse astunud Ühendkuningriik palub Üldkohtul:

24

Oma hagi toetuseks esitab hageja kolm väidet, millest esimene puudutab ilmseid vigu asjaolude hindamisel, teine ELTL artikli 102 kohaldamata jätmist või rikkumist ja kolmas kaitseõiguste rikkumist.

25

Käesoleva menetluse raames vaidlustatakse esiteks hagiavalduse vastuvõetavus, arvestades kodukorra artikli 44 lõike 1 punktis c ette nähtud nõudeid, ja teiseks hageja õigus esitada vaidlustatud otsuse peale hagi.

26

Komisjon väitis kostja vastuses ja kohtuistungil, et vastavalt kodukorra artikli 44 lõike 1 punktile c tuleb teine väide tunnistada vastuvõetamatuks. Hageja on jätnud selle väite puhul täpsustamata oma nõude ulatuse. Pealegi ei olnud selgelt ära näidatud ei faktilisi ega õiguslikke asjaolusid, millele hageja tugineb.

27

BT väidab, et Üldkohus peaks komisjoni tõstatatud vastuväidet teise väite vastuvõetavuse osas omal algatusel laiendama hagile tervikuna. BT märgib, et kui komisjon vastas oma kostja vastuses enamikule hagis tõstatatud punktidest, siis tulenes see suures osas juhtumi asjaoludega tutvumisest haldusmenetluse käigus ja hageja esitatud väidete „spekulatiivsest” tõlgendusest. Sellegipoolest ei saa Üldkohus BT arvates oma kohtulikku kontrolli teostada pelgalt hagis esitatud teabe põhjal.

28

Selles osas tuleb meenutada, et vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 21 esimesele lõigule, mida kohaldatakse Üldkohtu menetluses nimetatud põhikirja artikli 53 esimese lõigu ja kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c alusel, tuleb hagiavalduses märkida hagi ese ja ülevaade fakti‑ ja õigusväidetest.

29

Need peavad olema märgitud piisavalt selgelt ja täpselt, et kostja saaks valmistuda enda kaitsmiseks ja Üldkohus saaks vajaduse korral teha asjas otsuse täiendavate andmeteta. Õiguskindluse ja korrakohase õigusemõistmise tagamiseks peavad selleks, et hagi oleks vastuvõetav, selle aluseks olevad põhilised õiguslikud ja faktilised asjaolud kasvõi kokkuvõtlikult, ent seostatult ja arusaadavalt tulenema hagiavalduse tekstist (Üldkohtu 28. aprilli 1993. aasta määrus kohtuasjas T-85/92: De Hoe vs. komisjon, EKL 1993, lk II-523, punkt 20; Üldkohtu 29. jaanuari 1998. aasta otsus kohtuasjas T-113/96: Dubois et Fils vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1998, lk II-125, punkt 29, ja Üldkohtu 11. juuli 2005. aasta määrus kohtuasjas T-294/04: Internationaler Hilfsfonds vs. komisjon, EKL 2005, lk II-2719, punkt 23).

30

Käesoleval juhul ei pea hagiavaldust vastuvõetamatuks tunnistama põhjusel, et see ei vasta Euroopa Kohtu põhikirja artikli 21 ja kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c nõuetele. Kuigi vastab tõele, et komisjon pidi oma kostja vastuse mõnedes osades tõlgendama hageja argumente, millest mõned esitas hageja oma 8. juuli 2011. aasta seisukohtades, tõendab komisjoni ja menetlusse astujate üksikasjalik argumentatsioon hagi põhjendatuse kohta, et hagiavaldus on piisavalt selge ja täpne võimaldamaks pooltel tõhusalt oma kaitset ette valmistada.

31

Igal juhul kuivõrd etteheited kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c kohta puudutavad hagiavalduse erinevate väidete vastuvõetavust, uurib Üldkohus kõnealuseid etteheiteid vajaduse korral erinevate väidete käsitlemise käigus.

32

Komisjon ja Poola Vabariik ei vaidlusta kirjalikus menetluses hagi vastuvõetavust hagi esitamise õiguse puudumise pärast. Seevastu BT väidab, et esimene ja teine väide, mis seavad kahtluse alla vaidlustatud otsuse põhjendatuse, on vastuvõetamatud, sest hageja ei vasta Euroopa Kohtu praktika kriteeriumidele, ja igal juhul on need väited põhjendamatud. Kolmanda väite osas, mis käsitleb hageja menetlusõiguste tagamist, leiab BT, et ka see tuleb tunnistada vastuvõetamatuks, sest hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis toetaks tema kinnitust, et ta on asjassepuutuv isik ELTL artikli 108 lõike 2 tähenduses. Ühendkuningriik väljendab oma menetlusse astuja seisukohtades üksnes kahtlust esimese ja teise väite vastuvõetavuse suhtes, seda samadel põhjustel nagu tõi välja BT.

33

Sissejuhatuseks tuleb meenutada, et kuigi Euroopa Kohtu põhikirja artikli 40 neljanda lõigu kohaselt, mida nimetatud põhikirja artikli 53 alusel kohaldatakse Üldkohtu suhtes, ei saa menetlusse astujad esitada nõudeid, mis ei toeta selle poole nõudeid, keda nad toetavad, tuleb hagi vastuvõetavust kodukorra artikli 113 kohaselt uurida omal algatusel, kui tegemist on avalikul huvil põhineva asja läbivaatamist takistava asjaoluga (vt selle kohta Euroopa Kohtu 24. märtsi 1993. aasta otsus kohtuasjas C-313/90: CIRFS jt vs. komisjon, EKL 1993, lk I-1125, punktid 21–24).

34

Sellega seoses tuleb igal juhul märkida, et kohtuistungil väitsid komisjon ja Ühendkuningriik, et nad jagavad BT seisukohta, et esimese ja teise väite osas ei vastanud hageja Euroopa Kohtu praktika kriteeriumidele, see avaldus kanti istungi protokolli.

35

ELTL artikli 263 neljanda lõigu kohaselt „[võib] iga füüsiline või juriidiline isik […] esitada hagi temale adresseeritud või teda otseselt ja isiklikult puudutava akti vastu […]”.

36

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et teised isikud, kes ei ole otsuse adressaadid, ei saa siiski väita, et nad on isiklikult puudutatud ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses, välja arvatud juhul, kui otsus mõjutab neid nende eriliste omaduste tõttu või nende erilise olukorra tõttu, mis eristab neid kõigist teistest isikutest ning individualiseerib neid seeläbi analoogiliselt selle otsuse adressaadiga (Euroopa Kohtu 15. juuli 1963. aasta otsus kohtuasjas 25/62: Plaumann vs. komisjon, EKL 1963, lk 197, 223; 19. mai 1993. aasta otsus kohtuasjas C-198/91: Cook vs. komisjon, EKL 1993, lk I-2487, punkt 20, ja 15. juuni 1993. aasta otsus kohtuasjas C-225/91: Matra vs. komisjon, EKL 1993, lk I-3203, punkt 14).

37

Nii on see eeskätt juhul, kui asjaomase otsuse esemeks oleva abiga kahjustataks oluliselt hageja turupositsiooni (vt Euroopa Kohtu 22. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C-487/06 P: British Aggregates vs. komisjon, EKL 2008, lk I-10515, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega peab hageja asjakohasel viisil põhjendama, kuidas võib komisjoni otsus kõnealusel turul oluliselt tema positsiooni kahjustades rikkuda tema seaduslikke huve (vt selle kohta Euroopa Kohtu 22. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-525/04 P: Hispaania vs. Lenzing, EKL 2007, lk I-9947, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

38

Ettevõtja positsiooni olulise kahjustamise kindlakstegemise kohta asjassepuutuval turul tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et ainuüksi asjaolu, et õigusakt võib teatud viisil mõjutada asjaomasel turul esinevaid konkurentsisuhteid ja et puudutatud ettevõtja on teatud konkurentsisuhtes nimetatud õigusakti soodustatud isikuga, ei ole igal juhul piisav selleks, et järeldada, et kõnealune õigusakt seda ettevõtjat isiklikult puudutab (vt eespool punktis 37 viidatud kohtuotsus British Aggregates vs. komisjon, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika; Üldkohtu 4. mai 2012. aasta määrus kohtuasjas T‑344/10: UPS Europe ja United Parcel Service Deutschland vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 47).

39

Ettevõtja ei saa tugineda ainuüksi asjaolule, et ta on abi saava ettevõtja konkurent, vaid peab lisaks tõendama, et ta on faktilises olukorras, mis individualiseerib teda sarnaselt otsuse adressaadiga (vt eespool punktis 37 viidatud kohtuotsus British Aggregates vs. komisjon, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika; eespool punktis 38 viidatud määrus kohtuasjas UPS Europe ja United Parcel Service Deutschland vs. komisjon, punkt 48).

40

Selles osas on kõigepealt oluline meenutada, et konkurendi turupositsiooni olulise kahjustamise tõendamine ei saa piirduda vaid teatavate selliste asjaolude esinemisega, mis osutavad tema kaubandus‑ ja finantsalaste tulemuste halvenemisele (vt eespool punktis 37 viidatud kohtuotsus British Aggregates vs. komisjon, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika; eespool punktis 38 viidatud kohtumäärus UPS Europe ja United Parcel Service Deutschland vs. komisjon, punkt 49).

41

Järgmiseks ei sõltu hageja turupositsiooni olulise kahjustamise esinemine otseselt kõnealuse abi summast, vaid selle kahjuliku mõju olulisusest, mida see abi võib nimetatud positsioonile avaldada. Niisugune kahjulik mõju võib sarnase suurusega abi puhul erineda olenevalt sellistest kriteeriumidest nagu asjaomase turu suurus, abi konkreetne laad, perioodi pikkus, milleks abi anti, hageja kahjustatud tegevuste peamine või teisene laad ja tema võimalused hoiduda abi negatiivsest mõjust kõrvale (vt selle kohta eespool punktis 38 viidatud kohtumäärus UPS Europe ja United Parcel Service Deutschland vs. komisjon, punkt 58).

42

Ilma et see piiraks eespool toodut, tuleb lõpetuseks meenutada, et kui komisjon võtab vastavalt nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL artikli 108] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), artikli 4 lõikele 3 vastu otsuse, milles tunnistatakse abi siseturuga kokkusobivaks, keeldub ta ühtlasi vaikimisi algatamast ametlikku uurimismenetlust, mis on ette nähtud ELTL artikli 108 lõikes 2 ja määruse nr 659/1999 artikli 6 lõikes 1 (Euroopa Kohtu 24. jaanuari 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑646/11 P: 3F vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 26). Huvitatud pooled, kes on määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti h kohaselt isikud, ettevõtjad või ühendused, kelle huve võib abi andmine kahjustada ehk eelkõige abi saajaga konkureerivad ettevõtjad, ja kes saavad kasu ametliku uurimismenetluse garantiidest, võivad tagada sellest menetlusest kinnipidamise ainult siis, kui neil on võimalus vaidlustada seda otsust Euroopa Liidu kohtutes. Neil asjaoludel saab nimetatud isikute hagi taotleda ainult seda, et tagataks neile ELTL artikli 108 lõikest 2 ja määruse nr 659/1999 artikli 6 lõikest 1 tulenevate menetlusõiguste kaitse (eespool punktis 37 viidatud kohtuotsus British Aggregates vs. komisjon, punkt 28).

43

Võttes arvesse kõiki sätteid ja eespool punktides 35–42 esitatud kohtupraktikat, peab Üldkohus kohaseks enne küsimust, kas teatatud meede kahjustas hageja konkurentsiolukorda oluliselt, mistõttu tal oleks õigus esitada vaidlusaluse otsuse põhjendatuse vaidlustamiseks hagi, uurida hoopis seda, kas hageja on huvitatud pool määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti h tähenduses, mis annaks talle õiguse esitada oma menetlusõiguste tagamiseks hagi.

44

Esiteks, mis puutub küsimusse, kas hageja on asjassepuutuv isik ELTL artikli 108 lõike 2 ja määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti h tähenduses, tuleb märkida, et BT vaidlustab hageja lugemise asjassepuutuvaks isikuks, kuna viimane ei ole esitanud ühtegi sellekohast tõendit.

45

On küll tõsi, et hageja ei esita hagiavalduse selles osas, mis puudutab hagi vastuvõetavust ELTL artikli 263 alusel, tegelikult mingeid tõendeid asjassepuutuvaks isikuks olemise kohta.

46

Sellegipoolest on hageja osutanud – ilma et teised pooled oleks seda vaidlustanud –, et esiteks on ta telekommunikatsiooniteenustele spetsialiseerunud pakkuja, kes pakub peamiselt suure võimsusega kiudoptiliste püsiliinide rentimise teenust suurettevõtjatele, kes soovivad ühendada oma äriruume, ja teiseks, et BT pakub laia valikut telekommunikatsioonituru teenuseid ja konkureerib suure võimsusega püsiliinide klientidele rentimise osas hagejaga otseselt.

47

Seega tuleb sedastada, et BT ja hageja on telekommunikatsioonialaste eriteenuste osutamise turul konkureerivad telekommunikatsiooniettevõtjad ja et hagejat tuleb pidada asjassepuutuvaks isikuks ELTL artikli 108 lõike 2 tähenduses. Neil asjaoludel tuleb tuvastada, et tal on õigus esitada vaidlustatud otsuse peale hagi, sest oma hagiga soovib ta tagada oma menetlusõiguste kaitse.

48

Teiseks, mis puudutab küsimust, kas lisaks õigusele esitada hagi, et tagada oma menetlusõiguste kaitse, võib hageja oma hagiavalduses vaidlustada vaidlustatud otsuse põhjendatuse, leiab Üldkohus, et hageja ei ole siiski suutnud näidata, et tema turupositsiooni on eespool punktis 37 esitatud kohtupraktika tähenduses oluliselt kahjustatud.

49

Hageja poolt selle kohta esitatud väited ei lükka ümber eespool punktis 48 toodud järeldust.

50

Hageja väidab hagiavalduses sisuliselt seda, et:

51

Seoses sellega tuleb esiteks meenutada, et ettevõtja ei saa tugineda ainuüksi asjaolule, et ta on abisaava ettevõtja konkurent, vaid peab lisaks tõendama, et temaga seonduvad faktilised asjaolud eristavad teda teisest analoogiliselt abi saanud ettevõtjast, arvestades ka seda, mil määral on ta menetluses osalenud ning kui oluliselt on tema turupositsiooni kahjustatud (vt eespool punkt 39).

52

Käesolevas asjas on hageja esitanud komisjonile kaebuse, mis registreeriti 21. oktoobril 2009. Pealegi, nagu ilmneb vaidlustatud otsusest tervikuna, võtab nimetatud otsus arvesse kaebuses esitatud teavet ja komisjoni nõudel pärast hageja kaebuse esitamist Ühendkuningriigi asutuste esitatud teavet. Seega tuleb tõdeda, et hagejal oli haldusmenetluses tõepoolest oma osa.

53

Kohtupraktikast tuleneb siiski, et pelgast hageja osalemisest haldusmenetluses ei saa järeldada, et tal on õigus esitada hagi. Hageja peab igal juhul tõendama, et vaidlustatud otsus võib oluliselt kahjustada tema turupositsiooni (vt selle kohta Euroopa Kohtu 22. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-260/05 P: Sniace vs. komisjon, EKL 2007, lk I-10005, punkt 60, ja Üldkohtu 21. jaanuari 2011. aasta määrus kohtuasjas T‑54/07: Vtesse Networks vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 92).

54

Teiseks, nagu on juba sedastatud, ei tulene eespool punktis 50 viidatud kohtuotsusest Cofaz jt vs. komisjon vastupidi hageja väitele, et hageja poolt kaebuse esitamisest ja tema osalemisest haldusmenetluses piisab tuvastamiseks, et teatatud meede puudutab teda isiklikult (vt selle kohta eespool punktis 53 viidatud kohtumäärus Vtesse Networks vs. komisjon, punkt 93).

55

Kolmandaks, mis puutub hageja kinnitusse, et esiteks oli ta ainus hankemenetluses järelejäänud telekommunikatsiooniettevõtja ja teiseks, et ta oli ainus abikõlblik ettevõtja, siis tuleb see väide tagasi lükata. Esiteks, nagu väitsid kohtuistungil eeskätt BT, Ühendkuningriik ja komisjon, olid kaks hankemenetluses järelejäänud osalejat BT ja konsortsium Babcock – millesse hageja tõepoolest kuulub –, mitte aga BT ja hageja. Teiseks tuleneb kohtuasja materjalidest ja kohtuistungil selles osas toimunud aruteludest, et hageja ei olnud ainus hankemenetluses järelejäänud telekommunikatsiooniettevõtja, sest konsortsiumi Babcock teiste liikmete seas olid muu hulgas telekommunikatsiooniettevõtjad Surf Telecoms ja Motorola Inc. Isegi kui eeldada, et vastab tõele, et kummagi ettevõtja ülesanne ei olnud füüsilise taristu ehitamine ja nad ei olnud kõige otsesemalt seotud hanke peamise osaga, nagu väidab hageja, puudutas vaidlustatud otsus siiski ka neid ettevõtjaid. Tegelikult on ilmne – nagu möönab ka hageja eeskätt oma 8. juuli 2011. aasta seisukohtades –, et konsortsiumi Babcock pakkumuse raames oli Motorola seotud pakkumuse traadita võrgu osaga ja Surf Telecoms rentis hagejale kiudoptilist kaablit. Järelikult tuleb tuvastada, et vaidlustatud otsus ei puudata hagejat nii, et see eristaks teda teistest ettevõtjatest individuaalselt.

56

Neljandaks olgu meenutatud, et pelk asjaolu, et vaidlustatud otsus võib teatud viisil mõjutada asjaomasel turul esinevaid konkurentsisuhteid ja et hageja on BT‑ga teatud konkurentsisuhtes, ei saa igal juhul kujutada endast hageja konkurentsiolukorra olulist kahjustamist. Lisaks peab hageja tõendama oma turupositsiooni kahjustamise olulisust (vt eespool punkt 41).

57

Hageja ei ole sellist kahjustamist tõendanud. Ta piirdub üksnes väitega, et hankemenetlus oli tema jaoks oluline projekt, kuigi ta pidi välja tooma põhjused, miks võis vaidlustatud otsus kahjustada tema huve, mõjutades oluliselt tema positsiooni asjaomasel turul.

58

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et hageja ei ole tõendanud, et vaidlustatud otsus kahjustas oluliselt tema konkurentsiolukorda.

59

Neil asjaoludel, tuleb sedastada esiteks, et kuivõrd hageja on asjassepuutuv isik ELTL artikli 108 lõike 2 ja määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti h tähenduses, siis on tal õigus esitada oma menetlusõiguste tagamiseks vaidlustatud otsuse peale hagi, ja teiseks, et seevastu ei ole tal õigust esitada vaidlustatud otsuse peale hagi vaidlustamaks selle otsuse põhjendatust.

60

Siiski ei ole asjaolu, et hageja ei suutnud tõendada, et asjaomane abi kahjustaks oluliselt tema seisundit turul, takistus sellele, et ta esitab argumendid komisjoni hinnangu põhjendatuse kohta selleks, et näidata, et komisjonil oleksid pidanud tekkima kahtlused asjaomase abi siseturuga kokkusobivuse osas, mis põhjendaks ELTL artikli 108 lõikes 2 sätestatud ametliku uurimismenetluse algatamist, kuid seda siiski tingimusel, et üks tema hagi väidetest käsitleks seda, et komisjon rikkus kohustust algatada ametlik uurimismenetlus.

61

Kõigepealt tuleb meenutada, et vastavalt kohtupraktikale võib juhul, kui hageja väidab, et tema menetlusõigusi on rikutud, sest komisjon ei algatanud ametlikku uurimismenetlust, esitada ta kõik väited, mis tõendavad, et teatatud meetme esialgse uurimise etapis komisjoni käsutuses olnud teabe ja asjaolude hindamise tõttu oleks pidanud ilmnema kahtlusi teatatud meetme riigiabiks kvalifitseerimise osas ja selle kooskõla osas asutamislepinguga. Selliste väidete kasutamise tõttu ei saa aga muutuda hagi ese või hagi vastuvõetavuse tingimused. Vastupidi, kahtluste olemasolu sellise kvalifitseerimise või kokkusobivuse kohta on just täpselt see tõend, mille peab esitama, et tõendada, et komisjon oleks pidanud algatama ametliku uurimismenetluse (vt Üldkohtu 10. juuli 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑304/08: Smurfit Kappa Group vs. komisjon, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika; Üldkohtu 16. septembri 2013. aasta otsus kohtuasjas T‑79/10: Colt Télécommunications France vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 84).

62

Selline tõend võib tugineda kokkulangevate kaudsete tõendite kogumile, kusjuures kahtluse olemasolu väljaselgitamine nõuab nii nende asjaolude uurimist, mille alusel võeti otsus vastu, kui ka selle sisu uurimist, võrreldes omavahel hinnanguid, millele komisjon selles otsuses tugines ja tema käsutuses olnud teavet, kui ta tegi otsuse kõnealuse abi kokkusobivuse kohta siseturuga (vt eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus 3F vs. komisjon, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellise kahtluse esinemise tõendamise kohustus on hagejal (Üldkohtu 15. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas T-73/98: Prayon-Rupel vs. komisjon, EKL 2001, lk II-867, punkt 49; 3. märtsi 2010. aasta otsus kohtuasjas T-36/06: Bundsverband deutscher Banken vs. komisjon, EKL 2010, lk II-537, punkt 127, ja eespool punktis 61 viidatud kohtuotsus Colt Télécommunications France vs. komisjon, punkt 37).

63

Järgmiseks on oluline meenutada, et kohtupraktikast tuleneb, et kui hageja esitab väite, millega ta taotleb oma menetlusõiguste kaitset, ei saa Üldkohtule ette heita, et ta võtab arvesse hagiavalduse teistes väidetes esitatud argumente, millega sooviti tõendada, et komisjonil oleksid pidanud olema kahtlused asjaomase meetme riigiabiks kvalifitseerimise osas või selle kokkusobivuse osas siseturuga (vt selle kohta Euroopa Kohtu 24. mai 2011. aasta otsus kohtuasjas C-83/09 P: komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, EKL 2011, lk I-4441, punktid 56–58, ja 22. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C-148/09 P: Belgia vs. Deutsche Post ja DHL International, EKL 2011, lk I-8573, punktid 64–66).

64

Küsimust, kas hagi väited on vastuvõetavad, tuleb hinnata arvestades eespool punktides 61–63 viidatud kohtupraktikat.

65

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et hagejal on õigus esitada kolmas väide asjassepuutuva isikuna, sest kõnealuse väitega taotleb ta selgelt oma menetlusõiguste kaitset.

66

Esimese väite puhul rõhutab hageja, et komisjon tegi asjaolude hindamisel ilmseid vigu, kui ta leidis, et tegemist oli avatud hankemenetlusega, kus ei olnud diskrimineerimist ja oli tagatud konkurents, kuigi ta oleks pidanud sedastama, et selles hankemenetluses oli konkurents kõrvaldatud (esimene osa), et BT‑le tehtud ettepanek olemasoleva infrastruktuuri kasutamise kohta oli avatud ka teistele pakkujatele, kui nad oleksid seda taotlenud (teine osa) ja et üldine mõju konkurentsile oli positiivne (kolmas osa).

67

Teise väite osas leiab hageja, et hagiavalduses kirjeldatud asjaolud tõendavad turgu valitseva seisundi kuritarvitamist taristu või teenuste rühmitamise kaudu, juurdepääsu keelamist olulistele ressurssidele ja hinnakruvi efekti selles osas, milles pakuti mis tahes juurdepääsu BT kiudoptilise side teenusele. Sisuliselt väidab hageja seda, et kuigi komisjon tõstatas selgelt kõnealuse küsimuse – nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 41 – ei pööranud ta tähelepanu küsimusele, kas BT kuritarvitas oma turgu valitsevat seisundit, rikkudes ELTL artiklit 102. Hageja hinnangul rikub vaidlustatud otsus seega ELTL artiklit 102, sest selle põhjendustes 69 ja 70 antud hinnang teatatud meetme mõju kohta konkurentsile on kehtetu ning järelikult on vaidlustatud otsus ebaseaduslik ja ei kuulu ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c kohaldamisalasse.

68

Vastuseks esimese ja teise väite vastuvõetamatuse väitele, mille BT esitas kirjalikus menetluses ja kohtuistungil ning komisjon ja Ühendkuningriik esitasid kohtuistungil, kinnitab hageja oma 8. juuli 2011. aasta seisukohtades, et nimetatud etteheide ei ole põhjendatud, sest see jättis tähelepanuta eespool punktis 63 viidatud kohtuotsuse komisjon vs. Kronoply ja Kronotex. Vastuses Üldkohtu poolt menetlust korraldavate meetmete raames (vt eespool punkt 18) esitatud küsimusele leidsid pooled, välja arvatud Poola Vabariik ja hageja, et eespool punktis 63 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex kinnitas, et esimene ja teine väide olid vastuvõetavad.

69

Seoses sellega peab rõhutama, et kuigi vastab tõele, et eespool punktis 63 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex võimaldab arvestada otsuse põhjendatuse kohta esitatud argumente, tegemaks kindlaks, kas on tõendatud kahtluste olemasolu, mis toetaks ametliku uurimismenetluse algatamata jätmisest tulenevat menetluslikku väidet, siis tuleb tõdeda, et ei saa nõustuda hageja poolt selle alusel tehtud järeldusega, et esimene ja teine väide on vastuvõetavad. Hageja esitatud argumentatsioon tähendab sisuliselt seda, et kuna ta esitab menetlusliku väite, siis võib ta esitada ka mis tahes muid argumente või väiteid vaidlustatud otsuse põhjendatuse kohta, ilma et see tekitaks probleemi vastuvõetavuse osas.

70

Ometi ei leidu eespool punktis 63 viidatud kohtuotsuses komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, nii nagu see on üle võetud Euroopa Kohtu ja Üldkohtu hilisemasse praktikasse, sellisele järeldusele mingit alust. Tegelikult tuleneb nimetatud kohtuotsusest üksnes see, et sisulisi argumente võib arvesse võtta vaid sel määral, mil need võimaldavad toetada väidet, et esinevad kahtlused, mis põhjendavad ametliku uurimismenetluse algatamist. Siiski peavad argumendid olema määratletud viisil, mis on seotud tõendatava asjaoluga, ehk täpsemalt kahtluste olemasoluga meetme kokkusobivuse kohta siseturuga.

71

Antud juhul saab Üldkohus seepärast käesoleva hagi esimest ja teist väidet arvesse võtta ainult niivõrd, kuivõrd need tuginevad argumentidele, mille eesmärk on tõendada, et komisjon ei kõrvaldanud kahtlusi, mis tal esialgse uurimise etapil olid.

72

Selles osas tuleb tuvastada, et hageja esimene ja teine väide ei sisalda ühtegi argumenti, mis tõendaks, et komisjonil olid kahtlused, mis põhjendanuks ametliku uurimismenetluse algatamist. Nagu märgivad BT, Ühendkuningriik ja komisjon oma vastustes Üldkohtu kirjalikule küsimusele, on nende väidete eesmärk üksnes vaidlustada komisjoni hinnangu põhjendatust.

73

Hagi esimeses väites piirdub hageja kinnitusega, et teatavad vaidlustatud otsuses sisalduvad väited kujutavad endast ilmseid hindamisvigu. Hageja ei selgita, kuidas näitavad selles väites esitatud argumendid kahtluste olemasolu, ja veelgi vähem, kuidas kahjustasid tema väidetud ilmsed vead tema menetlusõigusi. Seega ei tõenda esimene väide mitte kuidagi, et asjaolud olid sellised, et komisjon oleks pidanud algatama ametliku uurimismenetluse.

74

Seoses teise väitega, milles heidetakse ette ELTL artikli 102 rikkumist, leiab hageja oma hagiavalduses, et „vaidlustatud otsus rikub ELTL artiklit 102, […] vaidlustatud otsuses meetme konkurentsimõjule antud hinnang on kehtetu (põhjendused 69 ja 70) ning […] järelikult on vaidlustatud otsus ebaseaduslik ja ei kuulu ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c kohaldamisalasse”. Nagu BT Üldkohtu kirjalikule küsimusele antud vastuses õigesti väidab, heidab hageja ette pigem esmase õiguse rikkumist kui oma menetlusõiguste eiramist, mis kuulub selgelt sisu alla ja läheb kaugemale menetlusõiguste kaitsest.

75

Sellest tuleb komisjoni, BT ja Ühendkuningriigi eeskujul järeldada, et esimese ja teise väitega palub hageja Üldkohtul hinnata vaidlustatud otsuse põhjendatust osas, milles see tunnistab kõne all oleva abi siseturuga kokkusobivaks, ja hageja ei taotle esitatud argumentidega tegelikult ELTL artikli 108 lõikest 2 tulenevate menetlusõiguste kaitset. Järelikult ei saa Üldkohus neid väiteid, millega vaidlustatakse ainult vaidlusaluse otsuse põhjendatus, tõlgendada nii, et nende eesmärk on sisuliselt hageja menetlusõiguste tagamine, kuivõrd selline tõlgendus viiks hagi eseme ümberkvalifitseerimiseni (vt selle kohta Euroopa Kohtu 29. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑176/06 P: Stadtwerke Schwäbisch Hall jt vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 25, ja eespool punktis 63 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, punkt 55).

76

Peale selle tuleb lisada, et kõnealust järeldust ei saa kahtluse alla seada ka hageja 8. juuli 2011. aasta seisukohad, milles ta püüab kahte esimest väidet mitu korda menetluslikeks väideteks ümber sõnastada, rõhutades, et need näitavad kahtlusi, mis oleks pidanud viima ametliku uurimismenetluse algatamiseni.

77

Hageja ei saa nimetatud seisukohtades kõnealust esimest ja teist väidet nõuetekohaselt ümber kvalifitseerida, väites, et need osutavad kahtluste olemasolule, kuna hageja ei ole hagiavalduse esitamise etapil esitanud nendes väidetes ühtegi argumenti, mis heidavad ette selliste kahtluste olemasolu, mis oleks pidanud takistama vaidlustatud otsuse vastuvõtmist ametlikku uurimismenetlust algatamata.

78

Tuleb sedastada, et need argumendid, mille hageja esitas esimest korda oma 8. juuli 2011. aasta seisukohtades, on vastuvõetamatud. Kodukorra artikli 44 lõike 1 punktist c koostoimes artikli 48 lõikega 2 nähtub, et menetluse aluseks olevas hagiavalduses tuleb esitada hagi ese ning ülevaade fakti‑ ja õigusväidetest ning et menetluse käigus ei või esitada uusi väiteid, kui need ei tugine faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus; käesoleval juhul see nii ei ole.

79

Kõigist eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb rahuldada esimest ja teist väidet puudutav vastuvõetamatuse vastuväide ning need väited tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

80

Mis puutub kolmandasse väitesse, mida hagejal on õigus esitada asjassepuutuva isikuna, siis tuleb märkida, et see hõlmab kahte erinevat kaebust. Esiteks vaidlustab hageja ametliku uurimismenetluse algatamata jätmise otsuse seaduslikkuse. Teiseks väidab hageja, et rikutud on kaitseõigusi, sest tal ei palutud vastata Ühendkuningriigi asutuste esitatud seisukohtadele tema kaebuse osas.

81

Hageja väidab sisuliselt seda, et komisjon on rikkunud tema menetlusõigusi, sest ta jättis algatamata ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse.

82

Nagu on meenutatud eespool punktis 62, tuleb märkida, et kahtluse olemasolu tõendamise kohustus on hagejal, kusjuures selle tõendi võib ta esitada tuginedes kokkulangevate kaudsete tõendite kogumile, mis on seotud esiteks uurimise esialgse etapi kestuse ja asjaoludega ning teiseks vaidlustatud otsuse sisuga.

83

Tuleb märkida, et kuigi kolmanda väite esimese osaga heidetakse ette menetlusõiguste rikkumist ametliku uurimismenetluse algatamata jätmise tõttu, ei viita hageja oma hagiavalduses mingitele sellistele tõenditele. Alles 8. juuli 2011. aasta seisukohtades osutab hageja esimest korda esialgse uurimismenetlusega seotud asjaoludele. Ta väidab sisuliselt seda, et esialgse uurimismenetluse kestus ning komisjoni ja Ühendkuningriigi asutuste vaheline teabevahetus kujutavad endast tõendeid kahtluste kohta, mis põhjendavad ametliku uurimismenetluse algatamist.

84

Seega ei saa neid argumente, mis käsitlevad menetluse asjaolusid ja kestust, pidada hagiavalduses kasvõi kaudselt esitatud väite täiendamiseks.

85

Järelikult tuleb tuvastada, et kuna need argumendid on uued, siis tuleb need tunnistada vastuvõetamatuks vastavalt kodukorra artikli 48 lõikele 2, mille kohaselt menetluse käigus ei või esitada uusi väiteid, kui need ei tugine faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus; käesoleval juhul ei ole see nii.

86

Hageja väidab hagiavalduses järgmist:

„[Hagiavalduses] sisalduvate asjaolude kokkuvõte ja kaks esimest väidet näitavad, et abi on vähemalt esmapilgul siseturuga kokkusobimatu. Neil asjaoludel otsustati vaidlustatud otsuses ebaseaduslikult mitte algatada [ELTL] artikli 108 lõikes 2 ette nähtud täiemahulist uurimist ja/või lõpetada uurimine [ELTL] artikli 108 lõike 3 alusel.”

87

Seega tuleb märkida, et kinnitamaks, et komisjon oleks pidanud algatama ametliku uurimismenetluse, viitab hageja ainult oma hagiavalduses esitatud asjaoludele ning esimeses ja teises väites sisalduvatele mõttekäikudele, jättes täpsustamata, kuidas väljendavad asjaolud või nimetatud mõttekäik kahtlusi, mis oleks põhjendanud ametliku uurimismenetluse algatamist.

88

Mõistagi, nagu meenutati juba eespool punktis 61, võib juhul, kui hageja väidab, et tema menetlusõigusi on rikutud, kuna komisjon ei algatanud ametlikku uurimismenetlust, esitada ta kõik väited, mis tõendavad, et teatatud meetme esialgse uurimise etapis komisjoni käsutuses olnud teabe ja asjaolude hindamise tõttu oleks pidanud ilmnema kahtlusi selle kooskõla osas aluslepinguga.

89

Samas tuleneb nendest viidetest kohtupraktikale, et kahtluste olemasolu näitamiseks on hageja ülesanne selgitada välja tõendid, mis on seotud vaidlustatud otsuse sisuga (vt selle kohta eespool punktis 62 viidatud kohtuotsus Prayon-Rupel vs. komisjon, punkt 49). Pealegi, kui hageja viitab – nagu käesoleval juhul – üksnes teises väites esitatud argumentidele, peab ta täpselt määratlema, millised neist esitatud argumentidest võivad tema hinnangul tõendada selliste kahtluste olemasolu.

90

Käesoleval juhul piirdub hageja sellega, et viitab kolmanda väite esimese etteheite toetuseks hagiavalduses sisalduvate asjaolude kokkuvõttele ja kahe esimese väitega seotud mõttekäikudele. See ebamäärane ja täiesti põhjendamata viide ei võimalda Üldkohtul teha kindlaks esimese ja teise väite – mis tõendavad hageja sõnul kahtluste olemasolu ja põhjendavad kolmandat väidet – täpseid asjaolusid.

91

Järelikult tuleb kolmanda väite esimene osa tagasi lükata.

92

Teise osa põhjenduseks väidab hageja, et vaidlustatud otsusega lõpetati komisjoni uurimine põhjusel, et too sai Ühendkuningriigi asutustelt piisava kindlustunde, et kaebus oli põhjendamatu. Hageja leiab, et neil asjaoludel, oleks minimaalne menetluslik vorminõue olnud edastada talle kui kaebuse esitajale nende asutuste vastused.

93

Tuleb märkida, et selle argumendiga väidab hageja sisuliselt seda, et ELTL artikli 108 lõikest 2 tulenevate menetlusõiguste tagamisest sõltumata oleks tal pidanud olema võimalus esitada oma seisukohad Ühendkuningriigi asutuste teabe kohta. Sellise argumendiga ei saa nõustuda.

94

Kõigepealt olgu rõhutatud, et kohustus anda asjassepuutuvatele isikutele teada, et nad esitaks oma seisukohad, tekib alates ametliku uurimismenetluse algatamise otsusest, mille eesmärk on võimaldada komisjonil saada täielikku teavet juhtumi kõikide asjaolude kohta.

95

Järgmiseks, nagu komisjon õigesti täheldab, tuleb meenutada, et riigiabi uurimismenetlus on selle üldist ülesehitust silmas pidades menetlus, mis on algatatud riigiabi andnud liikmesriigi suhtes, arvestades tema liidu õigusest tulenevaid kohustusi. Selles menetluses etendavad muud huvitatud isikud peale asjassepuutuva liikmesriigi peamiselt komisjoni teabeallika rolli ning nad ei saa asuda komisjoniga sellisesse vaidlusesse nagu see, mis on algatatud asjaomase liikmesriigiga. Muudel huvitatud isikutel peale asjassepuutuva liikmesriigi on vaid haldusmenetluses osalemise õigus ning seda ulatuses, mis on juhtumi asjaolusid arvestades asjakohane (vt selle kohta Üldkohtu 26. juuni 2008. aasta otsus kohtuasjas T-442/03: SIC vs. komisjon, EKL 2008, lk II-1161, punkt 222, ja 1. juuli 2010. aasta otsus kohtuasjas T-62/08: ThyssenKrupp Acciai Speciali Terni vs. komisjon, EKL 2010, lk II-3229, punktid 161 ja 162).

96

Lõpetuseks on ühtlasi oluline märkida, et liidu õiguse üldpõhimõtted, nagu õigus olla ära kuulatud või hea halduse põhimõte, ei võimalda liidu kohtutel laiendada menetlusõigusi, mis on riigiabi uurimismenetluse raames antud huvitatud isikutele aluslepingu ning teisese õigusega. Samuti ei võimalda seda asjaolu, et hagejal on õigus esitada vaidlustatud otsuse peale hagi (vt selle kohta eespool punktis 95 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Acciai Speciali Terni vs. komisjon, punkt 167).

97

Seetõttu tuleb kolmanda väite teine osa tagasi lükata.

98

Kuna ükski kolmandas väites esitatud argumentidest ei tõenda, et eksisteerisid kahtlused, mis oleksid komisjonilt nõudnud ametliku uurimismenetluse algatamist, tuleb kolmas väide tagasi lükata ja jätta hagi tervikuna rahuldamata.

99

Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud ning komisjon ja BT on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb kohtukulud vastavalt nende nõudele välja mõista hagejalt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud. Vastavalt kodukorra artikli 87 lõike 4 esimesele lõigule kannavad menetlusse astunud liikmesriigid oma kohtukulud ise. Sellest tulenevalt kannavad Poola Vabariik ja Ühendkuningriik ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (üheksas koda)

otsustab:

Vaidluse taust

Haldusmenetlus

Vaidlustatud otsus

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Vastuvõetavus

Hagiavalduse kooskõla kodukorra artikli 44 lõike 1 punktiga c

Hageja õigus esitada vaidlustatud otsuse peale hagi

Hageja esitatud väidete vastuvõetavus, võttes arvesse tema õigust esitada hagi

Sisulised küsimused

Kolmanda väite esimene osa

– Tõendid esialgse uurimismenetluse kohta

– Vaidlustatud otsuse sisuga seotud tõendid

Kolmanda väite teine osa

Kohtukulud