–

M1.R. ja M2.R., esindaja: radca prawny P. Mędygrał,

–

AAA sp. z o.o., esindaja: radca prawny K. Bień,

–

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: B. Sasinowska ja N. Yerrell,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91 (ELT 2004, L 46, lk 1; ELT eriväljaanne 07/08, lk 10; parandus ELT 2018, L 155, lk 35), artikli 2 punkti g ning artikli 3 lõikeid 2 ja 3.

2

Taotlus on esitatud ühelt poolt kahe lennureisija M1.R‑i ja M2.R‑i (edaspidi „põhikohtuasjas kõne all olevad reisijad“) ning teiselt poolt lennuettevõtja AAA sp. z o.o. vahelises kohtuvaidluses hüvitisnõude üle, mille need reisijad esitasid määruse nr 261/2004 alusel pärast lennu pikaajalist hilinemist lõppsihtkohta saabumisel.

3

Määruse nr 261/2004 põhjendustes 1 ja 5 on märgitud:

[…]

[…]“.

4

Määruse artikkel 2 „Mõisted“ on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

[…]“.

5

Määruse artiklis 3 „Kohaldamisala“ on sätestatud:

„1.   Käesolevat määrust kohaldatakse:

2.   Lõiget 1 kohaldatakse tingimusel, et:

3.   Käesolevat määrust ei kohaldata reisijate suhtes, kes reisivad tasuta või hinnaalandusega, mis ei ole vahetult või kaudselt avalikkusele kättesaadav. Seda kohaldatakse siiski reisijate suhtes, kellel on lennuettevõtja või reisikorraldaja poolt pidevate lendajate programmi või muu äriprogrammi alusel väljastatud piletid.

[…]

5.   Seda määrust kohaldatakse mis tahes lennuettevõtja suhtes, kes korraldab lõigetes 1 ja 2 osutatud reisijatele reise. Kui tegutsev lennuettevõtja, kes ei ole sõlminud reisijaga lepingut, täidab käesolevast määrusest tulenevaid kohustusi, käsitatakse seda ettevõtjat tegutsevana selle isiku nimel, kes on kõnealuse reisijaga lepingu sõlminud.

[…]“.

6

Tellimuslende pakkuv lennuettevõtja AAA sõlmis reisikorraldajaga BBB sp. z o.o. lepingu, mille kohaselt AAA pakkus viimasele konkreetsetel kuupäevadel erilende, millele BBB müüs seejärel lennureisijatele pileteid. BBB maksis AAA‑le lendude eest.

7

Põhikohtuasjas kõne all olevad reisijad osalesid pakettreisil, mis hõlmas muu hulgas lendu Tenerifelt (Hispaania) Varssavisse (Poola) 20. mail 2021, mida teostas AAA. Pakettreisileping oli sõlmitud nende reisijate nimel CCC sp. z o.o. ja BBB vahel. Lend hilines saabumisel rohkem kui 22 tundi.

8

Selleks et tõendada oma kaebeõigust esitada asjaomase lennu hilinemise eest kahju hüvitamise nõue, esitasid põhikohtuasjas kõne all olevad reisijad selle lennu pardakaartide koopiad. AAA keeldus siiski reisijatele hüvitist maksmast põhjendusel, et nad ei olnud tõendanud, et neil on sellele lennule kinnitatud ja tasutud broneering. AAA sõnul maksis CCC nende reisijate pakettreisi soodustingimustel, mistõttu need reisijad reisisid tasuta või alandatud hinnaga määruse nr 261/2004 artikli 3 lõike 3 tähenduses, mis välistab õiguse hüvitisele selle määruse alusel.

9

Põhikohtuasjas kõne all olevad reisijad leiavad, et esitades pardakaardid hüvitise saamiseks, tõendasid nad, et neil on kinnitatud broneering, kuna vastupidisel juhul ei oleks neid kaarte neile väljastatud. Lisaks peab AAA tõendama, et need reisijad reisisid tasuta, mitte aga nemad tõendama, et nad olid maksnud tema teostatud lennu hinna. Igal juhul, kuna AAA sai BBB‑lt selle lennu eest makse ja viimane sai CCC‑lt, kes rahastas nimetatud reisijate pakettreisi, makse selle reisi eest, sealhulgas nimetatud lennu eest, siis ei ole põhikohtuasjas kõne all olevad reisijad reisinud tasuta. Määruse nr 261/2004 artikli 3 lõike 3 kontekstis ei ole tähtsust, kas lennu eest tasusid reisijad või kolmas isik, kes lendu nende jaoks rahastas, kuivõrd see ei olnud vedaja ise.

10

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul, Sąd Rejonowy dla m. st. Warszawy w Warszawiel (Varssavi linna rajoonikohus, Poola), on kahtlusi, kas pardakaardi esitamine reisija poolt on „muu tõend“ määruse nr 261/2004 artikli 2 punkti g tähenduses, mis tõendab, et lennuettevõtja või reisikorraldaja on broneeringut tunnustanud ja selle registreerinud.

11

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib sellega seoses, et 21. detsembri 2021. aasta kohtuotsusest Azurair jt (C‑146/20, C‑188/20, C‑196/20 ja C‑270/20, EU:C:2021:1038) tulenevad juhised ei võimalda vastata küsimusele, kas liidu õigus võimaldab sellises olukorras, nagu on tema menetluses, esitada „muu tõendi“ selle sätte tähenduses, mis tõendab, et reisijal on kinnitatud broneering lennule, kui reisija esitatud pardakaart ei sisalda kõiki selles kohtuotsuses nimetatud andmeid, nagu kas või lennu saabumisaeg.

12

Lisaks, isegi kui AAA ja Poola apellatsioonikohtu teatud koosseisud on seisukohal, et selle määruse artikli 3 lõike 2 punktis a sätestatud tingimusi tuleb tõlgendada kitsalt, leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et pardakaarti ei väljastata mitte juhuslikule isikule, vaid reisijale, kellel on kinnitatud broneering asjaomasele lennule, ja seda pärast reisija registreerimist sellele lennule, kusjuures pileti või broneeringu number tuleb registreerimisel ära märkida. Välja arvatud teatavad ebatavalised olukorrad, ei ole aga muud ratsionaalset võimalust selgitada, kuidas reisija saaks pardakaardi ilma broneeringuta.

13

Lisaks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus vastupidi AAA‑le ja Poola apellatsioonikohtu teatud koosseisudele, et lennuettevõtja ülesanne on tõendada, et kõnealune lend oli tasuta, mitte lihtsalt tuletada tema jaoks soodsaid õiguslikke tagajärgi pelgast sellekohasest kinnitusest.

14

Lisaks soovib see kohus teada, kuidas tõlgendada määruse nr 261/2004 artikli 3 lõikes 3 kasutatud väljendit „reisi[ma] tasuta või hinnaalandusega, mis ei ole vahetult või kaudselt avalikkusele kättesaadav“. Ta on seisukohal, et kui reisipakettide puhul sisaldab reis, mille tasusid reisikorraldajale kas otse reisijad või muu üksus nende nimel, reisikorraldaja poolt lennuettevõtjale makstud lendu, ei reisi need reisijad „tasuta“ selle sätte tähenduses.

15

Mis puudutab täpsemalt mõistet „hinnaalandus“ selle sätte tähenduses, siis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas seda tuleb tõlgendada nii, et tegemist on hinnaalandusega, mida pakub reisijale lennuettevõtja, või hõlmab see ka olukorda, kus see lennuettevõtja saab reisikorraldajalt turutingimustele vastavat tasu, kuid viimane või muu üksus võimaldab reisijatel osaleda pakettreisil soodustingimustel. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul näib viimane tõlgendus olevat vastuolus selle määruse eesmärgiga ja seda on raske kohaldada, kuna puuduvad kriteeriumid, mis võimaldaksid kindlaks teha, mida kujutavad endast pakettreisil osalemise soodustingimused.

16

Neil asjaoludel otsustas Sąd Rejonowy dla m. st. Warszawy w Warszawie (Varssavi linna rajoonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

17

Esimese ja teise küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 261/2004 artikli 2 punkti g ja artikli 3 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et pardakaart võib olla „muu tõend“ esimesena nimetatud sätte tähenduses, mis tõendab, et lennuettevõtja või reisikorraldaja on broneeringut tunnustanud ja selle registreerinud, mistõttu loetakse, et reisijal, kellel on selline pardakaart, on asjaomase lennu jaoks „kinnitatud broneering“ teisena nimetatud sätte tähenduses olukorras, kus ei esine ühtegi erilist ebatavalist asjaolu.

18

Määruse nr 261/2004 artikli 3 lõike 2 punktist a tuleneb, et seda määrust kohaldatakse üksnes tingimusel, et esiteks on reisijatel kinnitatud broneering asjaomasele lennule ja teiseks ilmuvad nad õigeks ajaks registreerimisele, välja arvatud nimetatud määruse artiklis 5 osutatud lennu tühistamise korral. Kuna need kaks tingimust on kumulatiivsed, ei saa reisija ilmumist registreerimisele eeldada selle põhjal, et tal on kinnitatud broneering asjaomasele lennule (vt selle kohta 25. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Laudamotion (hilinevast lennust loobumine), C‑474/22, EU:C:2024:73, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

19

Määruses nr 261/2004 ei ole mõistet „kinnitatud broneering“ määratletud. Siiski on mõiste „broneering“ iseenesest selle määruse artikli 2 punktis g määratletud kui „tõsiasi, et reisijal on pilet või muu tõend, mis tõendab, et lennuettevõtja või reisikorraldaja on broneeringut tunnustanud ja selle registreerinud“. Lisaks hõlmab mõiste „pilet“ nimetatud määruse artikli 2 punkti f tähenduses reisijale reisimisõigust andvat mis tahes materiaalset või mittemateriaalset dokumenti (vt selle kohta 6. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus flightright (lennutransport Stuttgartist Kansas Citysse), C‑436/21, EU:C:2022:762, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 21. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Azurair jt, C‑146/20, C‑188/20, C‑196/20 ja C‑270/20, EU:C:2021:1038, punkt 40).

20

Lisaks, mis puudutab mõistet „muu tõend“ määruse nr 261/2004 artikli 2 punkti g tähenduses, siis juhul, kui lennureisija valduses on lennuettevõtja või reisikorraldaja poolt väljastatud tõend, on see muu tõend samaväärne „broneeringuga“ selle sätte tähenduses (vt selle kohta 21. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Azurair jt, C‑146/20, C‑188/20, C‑196/20 ja C‑270/20, EU:C:2021:1038, punkt 42).

21

Neid mõisteid tuleb selle määruse põhjenduses 1 viidatud reisijate kaitstuse kõrge taseme huvides tõlgendada laialt (6. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus flightright (lennutransport Stuttgartist Kansas Citysse), C‑436/21, EU:C:2022:762, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

22

Käesoleval juhul nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et põhikohtuasjas kõne all olevatel reisijatel olid lennuettevõtja väljastatud pardakaardid, mis võimaldas neil lennata Tenerifelt Varssavisse selle lennuettevõtja teostatud lennuga, olles enne seda ilmunud lennule registreerimisele.

23

Nagu põhikohtuasjas kõne all olevad reisijad, Poola valitsus ja Euroopa Komisjon oma kirjalikes seisukohtades sisuliselt väitsid, antakse reisijale konkreetse lennu jaoks pardakaart, mis annab talle õiguse transpordile, lubab tal minna lennuki pardale ja selle lennuga lennata pärast seda, kui reisija on lennule registreerunud, märkides muu hulgas pileti või broneeringu numbri.

24

Sellest järeldub, et pardakaart võib olla „muu tõend“ määruse nr 261/2004 artikli 2 punkti g tähenduses, mis tõendab, et lennuettevõtja või reisikorraldaja on asjaomasele lennule tehtud broneeringut tunnustanud ja selle registreerinud.

25

Seda järeldust ei lükka ümber eelotsusetaotluse esitanud kohtu viidatud asjaolu, et 21. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Azurair jt (C‑146/20, C‑188/20, C‑196/20 ja C‑270/20, EU:C:2021:1038) ei võimalda vastata küsimusele, kas pardakaart võib kuuluda mõiste „muu tõend“ alla määruse nr 261/2004 artikli 2 punkti g tähenduses, kuna see kaart ei sisalda kõiki selles kohtuotsuses nimetatud andmeid, nagu eelkõige asjaomase lennu saabumisaeg.

26

Euroopa Kohtus otsustanud küll selle kohtuotsuse punktis 51, et määruse nr 261/2004 artikli 3 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et reisijal on „kinnitatud broneering“ selle sätte tähenduses, kui reisikorraldaja edastab sellele reisijale, kellega ta on lepingulises suhtes, muu tõendi selle määruse artikli 2 punkti g tähenduses, mis sisaldab lubadust vedada teda konkreetsel kindlaksmääratud väljumis- ja saabumiskoha, väljumis- ja saabumisaja ning lennunumbriga lennul, ja seda isegi juhul, kui see reisikorraldaja ei ole saanud asjaomaselt lennuettevõtjalt kinnitust selle lennu väljumis- ja saabumisaegade kohta.

27

Tuleb siiski märkida, et vastupidi käesolevale kohtuasjale edastas reisikorraldaja kohtuasjades, milles tehti 21. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Azurair jt (C‑146/20, C‑188/20, C‑196/20 ja C‑270/20, EU:C:2021:1038), reisijatele teavet lendude kellaaegade kohta, mis erinesid sellest, mille lennuettevõtja oli viimati talle edastanud, kuna viimati nimetatud teavet neile reisijatele ei edastatud, mistõttu oli neil üksnes reisikorraldaja edastatud dokumendis sisalduv teave.

28

Lisaks on Euroopa Kohus juba otsustanud, et kui asjaomane lennuettevõtja võtab pardale reisijad, kellel on kinnitatud broneering asjaomasele lennule, ning transpordib nad sihtkohta, siis tuleb asuda seisukohale, et reisijad on täitnud tingimuse ilmuda enne lendu registreerimisele (vt selle kohta 24. oktoobri 2019. aasta kohtumäärus easyJet Airline, C‑756/18, EU:C:2019:902, punkt 28).

29

Seevastu juhul, kui sellised reisijad nagu põhikohtuasjas on nõuetekohaselt täitnud registreerimisele ilmumise nõude ja läbinud asjaomase lennu, omades selleks pardakaarti, tuleb asuda seisukohale, et nad täitsid nõuet, et neil peab olema sellele lennule kinnitatud broneering.

30

Sellist järeldust kinnitab ka määruse nr 261/2004 põhjenduses 1 mainitud eesmärk tagada reisijate kaitstuse kõrge tase.

31

Reisijatel, kelle lend hilines oluliselt, on niisiis võimalus kasutada õigust hüvitisele, ilma et nende suhtes kehtiks nende olukorras sobimatu kohustus hiljem, hüvitisnõude esitamisel tõendada, et neil oli kinnitatud broneering hilinenud lennule, millega neid igal juhul transporditi (vt selle kohta 24. oktoobri 2019. aasta kohtumäärus easyJet Airline, C‑756/18, EU:C:2019:902, punkt 32).

32

Mis puudutab sellega seoses AAA viidatud hüpoteesi, et pardakaardi kaotamise korral võib selle omaniku pardakaarti kasutada mõni teine isik, kellel on sarnased andmed, siis piisab, kui tõdeda, et nagu nähtub määruse nr 261/2004 artikli 2 punktist j, võimaldab see lennuettevõtjal see isik lennureisist maha jätta eelkõige ebaadekvaatsete reisidokumentide tõttu.

33

Eeltoodust tuleneb, et esimesele ja teisele küsimusele tuleb vastata, et määruse nr 261/2004 artikli 2 punkti g ja artikli 3 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et pardakaart võib olla „muu tõend“ esimesena nimetatud sätte tähenduses, mis tõendab, et lennuettevõtja või reisikorraldaja on broneeringut tunnustanud ja selle registreerinud, mistõttu loetakse, et reisijal, kellel on selline pardakaart, on asjaomase lennu jaoks „kinnitatud broneering“ teisena nimetatud sätte tähenduses olukorras, kus ei esine ühtegi erilist ebatavalist asjaolu.

34

Kolmanda kuni viienda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 261/2004 artikli 3 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et reisijat ei loeta selle sätte tähenduses reisijaks, kes reisib tasuta või hinnaalandusega, mis ei ole vahetult või kaudselt avalikkusele kättesaadav, esiteks juhul, kui reisikorraldaja maksab tegutsevale lennuettevõtjale lennu hinna vastavalt turutingimustele, ja teiseks juhul, kui pakettreisi hinda ei maksa reisikorraldajale mitte see reisija, vaid kolmas isik. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib samuti, kas lennuettevõtja peab tõendama, et reisija reisis tasuta või hinnaalandusega, või peab viimane tõendama, et ta tasus lennu eest.

35

Määruse nr 261/2004 artikli 3 lõike 3 kohaselt ei kohaldata seda määrust reisijate suhtes, kes reisivad tasuta või hinnaalandusega, mis ei ole vahetult või kaudselt avalikkusele kättesaadav.

36

Selles osas tuleb tõdeda, et nimetatud määruse kohaldamatus, mis on ette nähtud selles sättes, kujutab endast erandit reeglist, mille kohaselt seda määrust kohaldatakse, nagu nähtub selle artikli 3 lõikest 1 – esiteks reisijate suhtes, kes lendavad välja asutamislepingu kohaldamisalasse kuuluva liikmesriigi territooriumi lennujaamast, ja teiseks reisijate suhtes, kes lendavad kolmanda riigi lennujaamast asutamislepingu kohaldamisalasse kuuluva liikmesriigi territooriumi lennujaama, välja arvatud juhul, kui sellised reisijad saavad hüvitist või kompensatsiooni ja abi selles kolmandas riigis, kui lendu opereeriv lennuettevõtja on Euroopa Liidus asutatud lennuettevõtja –, kõnealuse artikli 3 lõikes 2 sätestatud tingimustel.

37

Kuid nagu Euroopa Kohus on otsustanud, tuleb arvestades määruse nr 261/2004 põhjenduses 1 nimetatud eesmärki tagada reisijate kaitstuse kõrge tase tõlgendada reisijatele õigusi andvatest sätetest tehtavat erandit kitsalt (16. jaanuari 2025. aasta kohtuotsus Qatar Airways, C‑516/23, EU:C:2025:21, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

38

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvestada nii selle sätte sõnastust kui ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on (21. novembri 2024. aasta kohtuotsus Mesto Rimavská Sobota, C‑370/23, EU:C:2024:972, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

On tõsi, et ainuüksi määruse nr 261/2004 artikli 3 lõike 3 esimese lause sõnastus ei võimalda kindlaks teha, kas selle sätte kohaldamisala on piiratud olukordadega, kus üksnes tegutsev lennuettevõtja pakub reisijatele võimalust reisida tasuta või hinnaalandusega, mis ei ole vahetult või kaudselt avalikkusele kättesaadav.

40

Mis puudutab nimetatud sätte konteksti, siis tuleneb selle määruse artikli 3 lõikest 3 muu hulgas, et reisijad, kes reisivad lennuettevõtja poolt tasuta väljastatud piletitega, ei kuulu selle määruse kohaldamisalasse, välja arvatud juhul, kui piletid on väljastatud pidevate lendajate programmi või muude äriprogrammide alusel (vt selle kohta 26. novembri 2020. aasta kohtumäärus SATA International – Azores Airlines, C‑316/20, EU:C:2020:966, punkt 15).

41

Euroopa Kohus on sellega seoses juba otsustanud, et määruse nr 261/2004 artikli 3 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et see määrus ei ole kohaldatav reisijale, kes reisib soodustariifiga piletiga, mille lennuettevõtja on väljastanud seoses sellise ürituse sponsorlustegevusega, millest osavõtt on piiratud kindlaksmääratud isikutega, ning mille väljastamine eeldab selle lennuettevõtja eelnevat ja individuaalset heakskiitu (26. novembri 2020. aasta kohtumäärus SATA International – Azores Airlines, C‑316/20, EU:C:2020:966, punkt 19).

42

Nimetatud määruse artikli 3 lõike 5 järgi kohaldatakse seda määrust mis tahes tegutseva lennuettevõtja suhtes, kes korraldab vedu reisijatele, kes lendavad välja ühe liikmesriigi territooriumi lennujaamast või saabuvad sinna. Samas sättes on täpsustatud, et kui tegutsev lennuettevõtja, kes ei ole sõlminud reisijaga lepingut, täidab sellest määrusest tulenevaid kohustusi, käsitatakse seda ettevõtjat tegutsevana selle isiku nimel, kes on kõnealuse reisijaga lepingu sõlminud (26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Primera Air Scandinavia, C‑215/18, EU:C:2020:235, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

43

Sellega seoses on Euroopa Kohus otsustanud, et reisija, kelle lend on hilinenud kolm või enam tundi, võib esitada määruse nr 261/2004 artiklite 6 ja 7 alusel kahju hüvitamise hagi tegutseva lennuettevõtja vastu, isegi kui see reisija ja see lennuettevõtja ei ole omavahel lepingut sõlminud ja kõnealune lend on osa pakettreisist (vt selle kohta 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Primera Air Scandinavia, C‑215/18, EU:C:2020:235, punkt 38).

44

Seega, võttes arvesse tegutseva lennuettevõtja vastutust reisijatele lennu pikaajalise hilinemise eest hüvitist maksta, tuleb märkida, et määruse nr 261/2004 artikli 3 lõike 3 esimeses lauses ette nähtud erand hõlmab üksnes olukordi, kus just tegutsev lennuettevõtja lubab reisijatel reisida tasuta või hinnaalandusega, mis ei ole vahetult või kaudselt avalikkusele kättesaadav.

45

Niisugust tõlgendust toetab ka määruse nr 261/2004 eesmärk, milleks on tagada lennureisijate kaitstuse kõrge tase.

46

Määruse põhjenduse 5 kohaselt tuleks seda kaitset kohaldada mitte ainult regulaarlendude reisijatele, vaid ka mitteregulaarsete lendude reisijatele, sealhulgas ekskursioonipakettides osalejatele.

47

Nimelt nähtub selle määruse ettevalmistavatest materjalidest, et liidu seadusandjal ei olnud kavatsust jätta reisijad, kelle lend on osa pakettreisist, selle määruse kohaldamisalast välja, vaid vastupidi anda neile selle määrusega antud õigused (vt selle kohta 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Primera Air Scandinavia, C‑215/18, EU:C:2020:235, punkt 36).

48

Kuna käesoleval juhul sai reisikorraldaja vastutasu põhikohtuasjas kõne all olevate reisijate pakettreisi eest ja tasus lennuhinna tegutsevale lennuettevõtjale ning viimane sai turutingimustele vastavat tasu, siis tuleb asuda seisukohale, et need reisijad ei reisinud määruse nr 261/2004 artikli 3 lõike 3 esimese lause tähenduses tasuta või hinnaalandusega, mis ei ole vahetult või kaudselt avalikkusele kättesaadav.

49

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 43 viidatud kohtupraktikast, ei ole selleks, et põhikohtuasjas kõne all olevad reisijad saaksid tegutseva lennuettevõtja suhtes maksma panna oma õigusi, oluline asjaolu, et pakettreisi hinna ei maksnud mitte nemad ise, kes ei olnud lepingulises suhtes selle lennuettevõtjaga, vaid kolmas isik reisikorraldajale, kes omakorda maksis lennuettevõtjale kogu lennu hinna.

50

Mis puudutab tõendamiskoormist seoses asjaoluga, et reisija reisis tasuta või hinnaalandusega, mis ei ole avalikkusele vahetult või kaudselt kättesaadav määruse nr 261/2004 artikli 3 lõike 3 esimese lause tähenduses, siis tuleb märkida, et see säte, mis ei reguleeri sõnaselgelt selle koormise jagunemist, kehtestab – nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 37 – erandi reisijatele õigusi andvatest sätetest, jättes sellise reisija selle määruse kohaldamisalast välja.

51

Seega selleks, et vabaneda reisijale hüvitise maksmise kohustusest, peab tegutsev lennuettevõtja riigisiseses õiguses ette nähtud korras tõendama, et nimetatud reisija reisis tasuta või hinnaalandusega, mis ei ole avalikkusele vahetult või kaudselt kättesaadav selle määruse artikli 3 lõike 3 esimese lause tähenduses ega kuulu seega selle määruse kohaldamisalasse.

52

Tuleb aga tõdeda, et tõlgendus, mille kohaselt pannakse tõendamiskoormis reisijatele, ei oleks mitte ainult vastuolus määruse nr 261/2004 eesmärgiga, milleks on tagada lennureisijate kaitstuse kõrge tase, vaid seda oleks ka raske rakendada, eelkõige käesoleva kohtuasja konkreetses kontekstis, kus põhikohtuasjas kõne all olevad reisijad on broneerinud pakettreisi reisikorraldaja juures.

53

Nimelt, nagu põhikohtuasjas kõne all olevad reisijad ja komisjon oma kirjalikes seisukohtades sisuliselt väitsid, siis juhul, kui reisija broneerib oma pakettreisi reisikorraldaja vahendusel, mitte otse tegutseva lennuettevõtja kaudu, maksab lennu hinna sellele vedajale üldjuhul viimati nimetatu, nagu käesoleval juhul, ning reisija maksab kogu pakettreisi, sealhulgas lennu hinna. Lisaks asjaolule, et reisija ei tea korraldaja makstud lennu täpset hinda, on sellel reisijal piiratud võimalused tõendada, et ta tasus selle lennu hinna.

54

Eeltoodust tuleneb, et kolmandale kuni viiendale küsimusele tuleb vastata, et määruse nr 261/2004 artikli 3 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et reisijat ei loeta selle sätte tähenduses reisijaks, kes reisib tasuta või hinnaalandusega, mis ei ole vahetult või kaudselt avalikkusele kättesaadav, esiteks juhul, kui reisikorraldaja maksab tegutsevale lennuettevõtjale lennu hinna vastavalt turutingimustele, ja teiseks juhul, kui pakettreisi hinda ei maksa reisikorraldajale mitte reisija, vaid kolmas isik. Lennuettevõtja peab riigisiseses õiguses ette nähtud korras tõendama, et reisija reisis tasuta või hinnaalandusega.

55

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (seitsmes koda) otsustab: