62022CJ0680

Dokument je izvleček s spletišča EUR-Lex.

EUROPA
Začetna stran EUR-Lex
EUR-Lex - 62022CJ0680 - SL

Pomoč

Nasveti za iskanje

Želite več možnosti iskanja? Uporabite Napredno iskanje

Dokument 62022CJ0680

Pomoč

Euroopa Kohtu otsus (viies koda), 12.12.2024.
DD versus Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet.
Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjad ja Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimused – Ajutised teenistujad – Distsiplinaarmenetlus – Haldusjuurdlus – Mõiste „plagiaat“ – Ametisse nimetava asutuse või ametiisiku poolt niisuguse menetleja määramine, kellega tal on ärisuhe – Huvide konflikt – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõige 1 – Objektiivne erapooletus – Artikkel 17a – Ametniku sõnavabadus – Artiklid 11, 12 ja 21 – Lojaalsuse ja erapooletuse põhimõtete järgimine.
Kohtuasi C-680/22 P.

Oznaka ECLI: ECLI:EU:C:2024:1019

Jezik zadeve

HTML

PDF

Dokumenti, objavljeni v elektronski zbirki odločb. Imajo uradni status.

EUROOPA KOHTU OTSUS (viies koda)

12. detsember 2024 ( *1 )

Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjad ja Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimused – Ajutised teenistujad – Distsiplinaarmenetlus – Haldusjuurdlus – Mõiste „plagiaat“ – Ametisse nimetava asutuse või ametiisiku poolt niisuguse menetleja määramine, kellega tal on ärisuhe – Huvide konflikt – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõige 1 – Objektiivne erapooletus – Artikkel 17a – Ametniku sõnavabadus – Artiklid 11, 12 ja 21 – Lojaalsuse ja erapooletuse põhimõtete järgimine

Kohtuasjas C‑680/22 P,

mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 4. novembril 2022 esitatud apellatsioonkaebus,

DD, esindaja: Rechtsanwältin N. Lorenz,

apellant,

teine menetlusosaline:

Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet (FRA), esindajad: M. O’Flaherty, hiljem S. Rautio, keda abistas Rechtsanwalt B. Wägenbaur,

kostja esimeses kohtuastmes,

EUROOPA KOHUS (viies koda),

koosseisus: neljanda koja president I. Jarukaitis viienda koja presidendi ülesannetes, kohtunikud E. Regan ja Z. Csehi (ettekandja),

kohtujurist: P. Pikamäe,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades kirjalikku menetlust,

olles 7. detsembri 2023. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

kohtuotsuse

DD palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 7. septembri 2022. aasta kohtuotsus DD vs. FRA (T‑470/20, edaspidi vaidlustatud kohtuotsus, EU:T:2022:511), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema hagi, milles ta palus esiteks tühistada Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti (FRA) 12. novembri 2019. aasta otsuse, millega FRA määras talle distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamise (edaspidi „teenistusest vabastamise otsus“), ja 15. aprilli 2020. aasta otsuse, millega jäeti rahuldamata teenistusest vabastamise otsuse peale esitatud kaebus (edaspidi „kaebuse rahuldamata jätmise otsus“), ning teiseks mõista talle välja hüvitis väidetavalt tekitatud varalise ja mittevaralise kahju eest.

Õiguslik raamistik

Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) artikli 11 esimeses lõigus on sätestatud:

„Ametnik täidab oma kohustusi ja tegutseb ainult [Euroopa L]iidu huve silmas pidades. Ta ei küsi ega võta vastu juhiseid üheltki institutsiooniväliselt valitsuselt, asutuselt, organisatsioonilt ega isikult. Ta täidab talle pandud kohustusi objektiivselt, erapooletult ja kooskõlas lojaalsuskohustusega liidu ees.“

3	Personalieeskirjade artiklis 12 on ette nähtud: „Ametnik hoidub mis tahes tegevusest või käitumisest, mis võib kahjustada tema seisundit.“

4	Personalieeskirjade artikli 17a lõikes 1 on sätestatud: „Ametnikul on õigus sõnavabadusele lojaalsus- ja erapooletuspõhimõtteid nõuetekohaselt arvesse võttes.“

Personalieeskirjade artiklis 21 on sätestatud:

„Ametiastmest olenemata abistab ametnik oma ülemusi ja annab neile nõu; ta vastutab talle määratud kohustuste täitmise eest.

Teenistusüksuse juhtiv ametnik vastutab oma ülemuste ees talle antud volituste ja juhiste täitmise eest. Tema alluvate vastutus ei vabasta teda mingil viisil tema enda vastutusest.“

Personalieeskirjade VI jaotis kannab pealkirja „Distsiplinaarmeetmed“. VI jaotises asub personalieeskirjade artikkel 86, mis on sõnastatud järgmiselt:

„1. Ametnik või endine ametnik, kes kas tahtlikult või süülise hooletuse tõttu ei täida oma käesolevatest personalieeskirjadest tulenevaid kohustusi, kannab distsiplinaarvastutust.

2. Kui ametisse nimetav asutus või ametiisik või Euroopa Pettustevastane Amet [(OLAF)] saab teada tõenditest, mis annavad põhjust oletada, et kohustused lõike 1 tähenduses on täitmata jäetud, võivad nad algatada haldusjuurdluse, et tõendada, kas selline täitmatajätmine on aset leidnud.

3. Distsiplinaareeskirjad, -menetlused ja -meetmed ning haldusjuurdlusi käsitlevad eeskirjad ja menetlused on sätestatud IX lisas.“

Personalieeskirjade IX lisa artiklis 1 on sätestatud:

„1. Kui [OLAFi]juurdluse käigus ilmneb institutsiooni ametniku või endise ametniku võimalik osalemine uuritavas asjas, teavitatakse sellest viivitamata kõnealust isikut, kui see ei kahjusta juurdlust. Mingil juhul ei tohi pärast juurdluse lõppemist teha nimeliselt ametnikule osutavat järeldust, ilma et asjaomasele ametnikule oleks antud võimalust väljendada oma seisukohti kõigi temaga seotud asjaolude kohta. Järeldustes viidatakse neile seisukohtadele.

2. Juhul kui juurdluse huvides on vajalik täielik salajasus või on vaja kasutada siseriikliku õigusasutuse pädevusse kuuluvat juurdlusmenetlust, võib ametniku oma seisukohti esitama kutsumise kohustuse täitmist ametisse nimetava asutuse või ametiisiku nõusolekul edasi lükata. Sellisel juhul ei või algatada distsiplinaarmenetlust enne, kui ametnikule ei ole antud võimalust väljendada oma seisukohta.

3. Kui pärast [OLAFi] juurdlust ei saa algatada kohtuasja ametniku vastu, kelle vastu on esitatud väiteid, lõpetatakse teda käsitlev juurdlus edasisi meetmeid võtmata [OLAFi] direktori otsusega, kes teatab sellest kirjalikult ametnikule ja institutsioonile, mille teenistuses ametnik on. Ametnik võib taotleda, et kõnealune otsus lisataks tema isikutoimikusse.“

Personalieeskirjade IX lisa artiklis 2 on sätestatud:

„1. Käesoleva lisa artiklis 1 sätestatud eeskirju kohaldatakse vajalike muudatustega ametisse nimetava asutuse või ametiisiku läbiviidavate muude haldusmenetluste suhtes.

2. Ametisse nimetav asutus või ametiisik teavitab asjaomast isikut juurdluse lõppemisest ja saadab talle juurdlusaruande järeldused ning taotluse korral kõik dokumendid, mis on otseselt seotud tema vastu esitatud väidetega, kui kolmandate isikute õigustatud huvide kaitsest ei tulene teisiti.

[…]“.

Personalieeskirjade IX lisa artikkel 3 on sõnastatud järgmiselt:

„Ametisse nimetav asutus või ametiisik võib juurdlusaruande põhjal pärast asjaomase ametniku teavitamist kõikidest toimikutes esitatud tõenditest ja pärast asjaomase ametniku ärakuulamist:

a)	otsustada, et ametniku suhtes ei või mitte mingil juhul algatada kohtuasja; ametnikule teatatakse sellest kirjalikult; või

b)	otsustada isegi siis, kui kohustused on või on ilmselt jäetud täitmata, et ei kohaldata ühtegi distsiplinaarmeedet, ja vajaduse korral tehakse ametnikule hoiatus; või

personalieeskirjade artiklis 86 nimetatud kohustuste täitmata jätmise korral:

i)	otsustada algatada käesoleva lisa 4. jaos sätestatud distsiplinaarmenetlus, või

ii)	otsustada algatada distsiplinaarmenetlus distsiplinaarnõukogus.“

Personalieeskirjade IX lisa artiklis 22 on sätestatud:

„1. Ametisse nimetav asutus või ametiisik teeb käesoleva lisa artiklites 9 ja 10 nimetatud otsuse pärast ametniku ärakuulamist kahe kuu jooksul alates distsiplinaarnõukogu arvamuse saamisest. Otsust tuleb põhjendada.

2. Kui ametisse nimetav asutus või ametiisik otsustab menetluse lõpetada ilma distsiplinaarkaristust määramata, teatab ta sellest viivitamata kirjalikult asjaomasele ametnikule. Asjaomane ametnik võib taotleda, et kõnealune otsus lisataks tema isikutoimikusse.“

Vaidluse taust

Vaidluse tausta on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 2–36 kirjeldatud järgmiselt:

„2

Ühe Euroopa Liidu organi, nimelt Rassismi ja Ksenofoobia Euroopa Järelevalvekeskuse (EUMC, nüüd FRA) teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus võttis hageja 1. augustil 2000 tööle ajutise teenistujana vastavalt Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimuste (edaspidi „teenistustingimused“) artikli 2 punktile a. Kui algul võeti ta tööle tähtajalise töölepinguga, siis alates 16. detsembrist 2006 töötas ta tähtajatu töölepingu alusel.

3	Tollane FRA direktor teatas 13. juuni 2013. aasta kirjaga hagejale oma otsusest tema leping üles öelda.

Selle ülesütlemisotsuse tühistas Avaliku Teenistuse Kohus 8. oktoobri 2015. aasta kohtuotsusega DD vs. FRA (F‑106/13 ja F‑25/14, [edaspidi „tühistav kohtuotsus“,] EU:F:2015:118) põhjusel, et enne otsuse tegemist ei olnud FRA direktor hagejale otsesõnu teatanud, et kavatseb erinevate vahejuhtumite tõttu tema lepingu üles öelda, ega palunud tal selle kohta oma seisukohti esitada.

5	Vahepeal uue direktori saanud FRA ennistas [tühistava kohtuotsuse] täitmiseks hageja 29. veebruaril 2016 teenistusse.

6	Sama päeva e-kirjas palus hageja osakonnajuhataja tal koostada hiljemalt 2016. aasta 18. märtsiks 15–20 lehekülje pikkuse asutusesisese ettekande inimõigustealaste normide ning mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabaduse alase kohtupraktika kohta nii rahvusvahelisel kui ka liidu tasandil.

Hageja saatis 18. märtsi 2016. aasta e-kirjaga oma osakonnajuhatajale 31-leheküljelise dokumendi, mida käsitati „usuvabadust puudutava ettekande esmase tööversioonina“ ja mille pealkiri oli „Asutusesisene teatis FRA võimalike asjakohaste mõttevabadusealaste projektide kohta“ (edaspidi „vaidlusalune ettekanne“).

8	Vaidlusalune ettekanne kanti 2016. aasta aprilli alguses FRA dokumendihaldussüsteemi, millele oli juurdepääs kõigil hageja kolleegidel.

9	Hageja osakonnajuhataja teatas talle 7. aprillil 2016, et on edastanud vaidlusaluse ettekande FRA direktorile, ning palus tal saata ühele oma kolleegile lingi sellele dokumendihaldussüsteemi kantud dokumendile, et kolleeg saaks nimetatud dokumendi ja seal sisalduva analüüsiga tutvuda.

10	Hageja osakonnajuhataja palus 16. oktoobri 2017. aasta e‑kirjaga hagejal vaidlusalune ettekanne uuesti läbi vaadata ja analüüsida usuvabadust liidu seisukohast põhjalikumalt ning arvestusega, et see võidakse avaldada.

Lisaks esitas hageja 7. novembril 2017 asutusesisese kaebuse tema kohta tehtud 2016. aastat puudutava hindamisaruande (edaspidi „2016. aasta hindamisaruanne“) peale, väites, et tema töö tõhusus ning tema võimekus ja käitumine oleks tulnud „rahuldava“ asemel hinnata „väga heaks“. Selle raames väitis hageja vaidlusaluse ettekande kohta esiteks, et on kahetsusväärne, et kuigi hindamisvestluse käigus kinnitas tema osakonnajuhataja hindajana, et see ettekanne on väga kasulik ja oma eesmärgi saavutanud, kritiseeris ta seda oma hilisemates seisukohtades. Teiseks väitis hageja, et hindaja kommentaarid, et vaidlusalune ettekanne koosneb peamiselt kohtupraktika refereeringutest, on ebatäpsed, kuna ettekanne sisaldas ka õiguslikku, mõistelist ja poliitilist analüüsi.

12	Hageja esitas 1. detsembril 2017 vaidlusaluse ettekande muudetud redaktsiooni.

2016. aasta hindamisaruande peale esitatud asutusesisese kaebuse jättis FRA direktor 5. detsembril 2017 rahuldamata. Sealjuures osutas FRA direktor, et on teada saanud, et vaidlusalune ettekanne on väga suures osas otsene koopia mitmest allikast, sealhulgas Euroopa Nõukogu dokumentidest, millele nimetatud ettekandes ei ole viidatud, ning et hageja ei ole oma osakonnajuhatajat sellest asjaolust teavitanud, lastes tal pidada seda ettekannet hageja enda töö tulemuseks.

14	FRA direktor konsulteeris 9. veebruaril 2018 [OLAFiga] võimaluse üle algatada hageja käitumise suhtes haldusjuurdlus.

15	OLAF otsustas 20. märtsil 2018 jätta juurdluse algatamata, kuna „pettuse, korruptsiooni või muu ebaseadusliku tegevuse kohta ei ole piisavalt tõendeid“.

FRA direktor algatas 23. märtsil 2018 haldusjuurdluse hageja käitumise kohta seoses vaidlusaluse ettekandega (edaspidi „juurdluse algatamise otsus“). Määratud menetleja [(edaspidi „menetleja“)] avaldas, et tal puudub huvide konflikt. Nimetatud juurdluse eesmärk oli esiteks täpselt kindlaks teha, mil määral hageja vaidlusalust ettekannet oma töö tulemusena esitas ning kui palju see sisaldas väljavõtteid FRA-välistest dokumentidest, millele ei olnud ei teksti sees ega järel viidatud; teiseks tuvastada, millised neist dokumentidest võivad olla autoriõigustega kaitstud; kolmandaks kindlaks teha, kas on muid dokumente, mille hageja on FRAs töötades mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabaduse valdkonnas koostanud ja mis vastavad kahele eelnimetatud tingimusele, ning neljandaks vajaduse korral välja selgitada, kas on rikutud [personalieeskirju] või intellektuaalomandi õigust.

17	Menetleja küsitles 23. ja 24. aprillil 2018 seitset tunnistajat ning hagejat, kes esitas talle kirjalikke seisukohti.

18	Menetleja edastas 17. juunil 2018 hagejale oma esialgsed järeldused.

19	Menetleja esialgsete järelduste kohta esitas hageja seisukohad 2. juulil 2018.

Menetleja esitas 23. juulil 2018 oma lõpliku aruande (edaspidi „juurdlusaruanne“), milles leiti, et hageja on rikkunud personalieeskirjade artikleid 11, 12 ja 21 ning lojaalsus- ja koostöökohustust. Sisulisest küljest märkis menetleja esiteks, et kellegi teise töö kopeerimine ja kasutamine ilma sellele viitamata ning enda töö pähe esitades on teatav eksitamise, ebaausa käitumise ja loomevarguse vorm, mis ei ole vastuolus mitte ainult personalieeskirjade artikliga 12, vaid ka enam-vähem kõigi kõlblusreeglitega; teiseks eksitas hageja tahtlikult oma osakonnakaaslasi ja varjas olulist teavet, rikkudes sellega personalieeskirjade artikleid 11 ja 12; kolmandaks kujutab asjaolu, et hagejal kulus kolm nädalat, et koostada vaidlusalune ettekanne, mis oli suuremalt jaolt koopia, endast veel üht suhteliselt väikest personalieeskirjade artikli 12 rikkumist; neljandaks oli vaidlusaluse ettekande mainimine saavutusena hageja 2016. aastat puudutava hindamise raames eksitav ja rikkus ka personalieeskirjade artiklit 12; viiendaks rikkus personalieeskirjade artiklit 12 ka autoriõigustega kaitstud materjali kasutamine ilma autorit ehk Euroopa Nõukogu teavitamata; kuuendaks käitus hageja eksitavalt ja/või ebaausalt ega tegutsenud järelikult ainult liidu huve silmas pidades, rikkudes niiviisi personalieeskirjade artiklit 11 ja lojaalsuskohustust, ning seitsmendaks rikkus hageja kellegi teise töö kasutamisega ilma sellele viitamata ja sellest oma ülemustele teatamata personalieeskirjade artiklit 21 ning oma koostöökohustust.

21	FRA direktor kuulas hageja 15. oktoobril 2018 personalieeskirjade IX lisa artikli 3 kohaselt ära […] ja esitas hiljem kirjaliku avalduse, mis kandis sama kuupäeva.

22	FRA direktor algatas 23. oktoobri 2018. aasta otsusega hageja suhtes distsiplinaarnõukogus distsiplinaarmenetluse (edaspidi „distsiplinaarmenetluse algatamise otsus“). See otsus tehti hageja teatavaks 7. novembril 2018.

23	Distsiplinaarnõukogu moodustati FRA direktori otsusega 26. veebruaril 2019.

24	FRA direktor koostas 27. veebruaril 2019 distsiplinaarnõukogule personalieeskirjade IX lisa artikli 12 kohaselt aruande (edaspidi „FRA direktori aruanne“).

25	Hageja esitas 21. märtsil 2019 distsiplinaarnõukogu esimehele oma vastuse.

26	Hageja kuulati distsiplinaarnõukogus ära 22. märtsil 2019.

Distsiplinaarnõukogu esitas 7. mail 2019 personalieeskirjade IX lisa artikli 18 kohaselt põhjendatud arvamuse (edaspidi „distsiplinaarnõukogu arvamus“), pidades põhjendatuks süüdistusi käitumises, mis on vastuolus personalieeskirjade artiklite 11, 12 ja 21 kohaselt hagejale langevate kohustustega, nimelt et ta on esitanud kellegi teise kirjutisi omaenda tööna, mainimata selle allikaid. Distsiplinaarnõukogu soovitas hageja palgaastme alandamist kahe astme võrra ehk viia ta palgaastmele AD7. Kergendavaid asjaolusid distsiplinaarnõukogu ei maininud.

Sisuliselt märkis distsiplinaarnõukogu esiteks, et hageja ei tegutsenud ainult liidu huve silmas pidades, vaid omaenda huvides, võttes endale au teksti eest, mida ta ei olnud ise koostanud; teiseks ei olnud tema käitumine nii vastutustundlik, nagu FRA teenistujalt eeldatakse; kolmandaks oleks tema tegevus võinud kahjustada FRA mainet ning neljandaks ei abistanud ta oma ülemusi või töötas neile lausa vastu, esitades kellegi teise tööd enda omana.

Nõnda tuvastas distsiplinaarnõukogu, et esiteks on hageja kopeeritud tööd tahtlikult omaenda tööna esitades rikkunud personalieeskirjade artiklit 11, teiseks on hageja sellega, et kellegi teise töö enda omana esitamine halvendas tema mainet, rikkunud personalieeskirjade artiklit 12 ja kolmandaks on hageja sellega, et ei täitnud talle usaldatud ülesandeid, vaid esitas kellegi teise tööd enda omana, ning ohu tõttu, et vaidlusalune ettekanne või selle katkendid oleks võidud lisada ühte või mitmesse FRA avaldatavasse dokumenti, mis oleks võinud kahjustada selle asutuse mainet, rikkunud personalieeskirjade artiklit 21.

30	FRA direktor kuulas hageja personalieeskirjade IX lisa artikli 22 kohaselt 11. juulil 2019 ära (edaspidi „11. juuli 2019. aasta ärakuulamine“) ning hageja esitas oma kirjaliku avalduse.

31	Hageja sai 11. oktoobril 2019 direktorilt 10. oktoobri 2019. aasta kuupäevaga teatise, milles direktor teatas oma kavatsusest karistada teda teenistusest vabastamisega ja palus tal esitada kümne tööpäeva jooksul selle kohta kirjalikult oma seisukohad.

32	Oma seisukohad edastas hageja FRA direktorile 24. oktoobril 2019.

Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega ametiisikuna võttis FRA direktor 12. novembril 2019 vastu teenistusest vabastamise otsuse, mis jõustus 15. novembril 2019. Selle otsusega jättis FRA direktor distsiplinaarnõukogu järeldused jõusse, välja arvatud seal soovitatud karistuse, leides, et palgaastme alandamine ei ole personalieeskirjade artiklites 11, 12 ja 21 ette nähtud ametikohustuste rikkumiste raskuse kohta piisav. Muu hulgas märkis FRA direktor esiteks, et distsiplinaarnõukogu ei viidanud kergendavatele asjaoludele, kuid mainis raskendavaid asjaolusid, nimelt et hageja käitumine oli tahtlik, et ta püüdis parandada oma mainet tööga, mis oli plagiaat, et ta ei tunnistanud oma rikkumise raskust ning et FRA maine kahjustamise oht oli tõeline; teiseks märkis ta, et usalduslik suhe on tõsiselt kannatada saanud.

Peale selle leidis FRA direktor, et distsiplinaarnõukogu ei võtnud piisavalt arvesse personalieeskirjade rikkumiste raskust esiteks hageja käitumise aspektist, mille FRA direktor kvalifitseeris „suurima raskusastmega rikkumiseks“, ja teiseks sellise käitumise mõju aspektist FRA mainele, kuna hageja tekitas omal käel tegutsedes märkimisväärseks ajaks tõsise ohu, et see maine saab kahjustada. FRA direktor kinnitas distsiplinaarnõukogu järeldust, et usalduslik suhe on tõsiselt kannatada saanud, aga leidis ise, et nimetatud suhe on pöördumatult rikutud ja seetõttu ei ole palgaastme alandamine piisav karistus.

35	Teenistusest vabastamise otsuse peale esitas hageja 16. detsembril 2019 kaebuse.

36	FRA direktor tegi 15. aprillil 2020 otsuse, millega jäeti see kaebus rahuldamata.“

Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

12	Hagiavaldusega, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 23. juulil 2020, esitas apellant käesoleva kohtuotsuse punktis 1 nimetatud hagi.

Oma hagis palus apellant Üldkohtul esiteks tühistada teenistusest vabastamise otsus, teiseks vajaduse korral tühistada kaebuse rahuldamata jätmise otsus, kolmandaks mõista talle välja hüvitis väidetavalt tekitatud varalise ja mittevaralise kahju eest ning neljandaks mõista kohtukulud välja FRA-lt. Esimese kahe nõude põhjenduseks esitas apellant esimese võimalusena kaheksa väidet ja teise võimalusena ühe väite, mis on järgmised:

–

esimene väide, et on rikutud õiguskindluse põhimõtet, rikutud õigusnorme, tehtud ilmne hindamisviga ning rikutud 9. aprilli 1936. aasta föderaalse kirjandus- ja kunstiteoste autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste seaduse (Bundesgesetz über das Urheberrecht an Werken der Literatur und der Kunst und über verwandte Schutzrechte (Urheberrechtsgesetz) (BGBl. 1936, 111/1936)) § 7 lõiget 1 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 11 sellega, et esiteks käsitati plagiaati personalieeskirjade rikkumisena, teiseks ei olnud kopeeritud tekstidel kirjandus- ja kunstiteoste autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste seaduse kaitset ja kolmandaks rikuti tema sõnavabadust;

–

teine väide, et menetleja ja FRA direktor rikkusid distsiplinaarmenetluse algatamisel hoolsuskohustust või hoolitsemiskohustust, samuti rikuti neid kohustusi tema teenistusest vabastamise otsusega ja distsiplinaarnõukogus, rikutud on ka süütuse presumptsiooni ning haldusjuurdlustes ja distsiplinaarmenetlustes nõutavat ranget tõendamisstandardit;

–	kolmas väide, et FRA direktor kui teenistuslepingute sõlmimise pädevusega ametiisik ei olnud neutraalne, erapooletu ja objektiivne ning et on rikutud süütuse presumptsiooni ja kuritarvitatud võimu;

–	neljas väide, et on tehtud ilmseid hindamisvigu küsimuses, kas apellant rikkus personalieeskirjade artikleid 11, 12 ja 21;

–	viies väide, et haldusjuurdlus algatati õigusvastaselt, sest puuduvad prima facie tõendid, samuti algatati õigusvastaselt distsiplinaarmenetlus;

–

kuues väide, et menetleja ei järginud juurdluse raamistikku ning et on rikutud FRA haldusnõukogu 22. mai 2013. aasta otsuse 2013/01 haldusjuurdluste ja distsiplinaarmenetluste toimetamise kohta artikli 4 lõiget 2 ja artikli 7 lõiget 6; Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2018. aasta määruse (EL) 2018/1725, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset isikuandmete töötlemisel liidu institutsioonides, organites ja asutustes ning isikuandmete vaba liikumist, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 45/2001 ja otsus nr 1247/2002/EÜ (ELT 2018, L 295, lk 39), artikli 4 lõike 1 punkte a–d ja artikli 5 lõike 1 punkti a ning enne määruse 2018/1725 kehtima hakkamist Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT 2001, L 8, lk 1; ELT eriväljaanne 13/26, lk 102) artikli 4 lõike 1 punkte a–d ja artikli 5 lõike 1 punkti a; samuti on eiratud tühistava kohtuotsuse õiguslikke tagajärgi;

–	seitsmes väide, et menetleja ei olnud erapooletu, neutraalne ega objektiivne;

–	kaheksas väide, et on rikutud kaitseõigusi, eelkõige õigust olla ära kuulatud, personalieeskirjade IX lisa artikleid 1, 2 ja 12, ning

–	teise võimalusena esitatud üheksas väide, et apellandile ette heidetud tegude eest teenistusest vabastamisega karistades rikuti proportsionaalsuse põhimõtet.

14	Vaidlustatud kohtuotsusega jättis Üldkohus apellandi tühistamis- ja hüvitisnõuded tervikuna rahuldamata. Samuti otsustas Üldkohus, et menetlust korraldavate meetmete taotlusi ei ole vaja rahuldada.

Apellatsioonimenetluse poolte nõuded

Apellant palub Euroopa Kohtul:

–	tühistada vaidlustatud kohtuotsus;

–	sellest tulenevalt tühistada teenistusest vabastamise otsus ja vajaduse korral kaebuse rahuldamata jätmise otsus;

–	mõista talle välja hüvitis talle tekitatud varalise ja mittevaralise kahju eest ja

–	mõista kõik kohtukulud välja FRA-lt.

FRA palub Euroopa Kohtul:

–	jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

–	mõista kõik kohtukulud välja apellandilt.

Apellatsioonkaebus

Esimene väide

17	Esimeses väites heidab apellant Üldkohtule sisuliselt ette, et ta rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 179–193 menetleja objektiivse erapooletuse hindamisel mitut õigusnormi ega esitanud selle kohta piisavaid põhjendusi. Väide jaguneb kaheks osaks.

Poolte argumendid

Esimese väite esimeses osas väidab apellant esiteks, et leides vaidlustatud kohtuotsuse punktides 179–185, et tema esitatud tõendid ei olnud piisavad, et järeldada menetleja subjektiivse erapooletuse puudumist, jättis Üldkohus nende tõendite alusel analüüsimata tema objektiivse erapooletuse võimaliku puudumise. Siiski piisab faktiliste asjaolude analüüsimisest objektiivse erapooletuse puudumisest lähtuvalt, isegi kui puuduvad tõendid subjektiivse erapooletuse puudumise kohta.

Teiseks, vastupidi sellele, mida Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 186–192, piisab objektiivse erapooletuse puudumise tuvastamiseks sellest, kui selles osas esineb põhjendatud kahtlus, mida ei saa kõrvaldada. Apellant väidab lisaks, et kahtlus menetleja erapooletuses käesolevas asjas on kolmandatest isikutest vaatlejate seisukohast põhjendatud. Tema sõnul on igasugune kahtlus selle kohta, kas väliskonsultant, kelle puhul ilmneb, et ta pakub ka õigusnõustamise teenust ja saab tööandjalt korduvaid makseid, on sõltumatu ja erapooletu, kolmandast isikust vaatleja seisukohast põhjendatud. Lisaks kinnitavad vaidlustatud kohtuotsuse punktides 189–191 esitatud järeldused põhjendatud kahtluse olemasolu, kuna Üldkohus kvalifitseeris need asjaolud siiski valesti. Lisaks rikkus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 187 ühte teist õigusnormi, kuna selle kahtluse hajutamine ei olnud apellandi, vaid FRA ülesanne.

Kolmandaks väidab ta, et Üldkohtu järeldus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 191, et menetlejale makstud summad olid põhjendatud talle usaldatud töö hulgaga, ei ole käesolevas kohtuasjas asjakohane, kuna see ei hajuta põhjendatud kahtlust, et menetlejal on majanduslikel põhjustel huvide konflikt. Seda liiki huvide konflikt on aga üks tõsisemaid õigusvastasuse juhtumeid ja niisugusena tuleb igasugust huvide konflikti majanduslikel põhjustel pidada asjakohaseks, olenemata sellest, millise summaga on tegemist. Seetõttu väidab apellant, et vastupidi sellele, mida otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 192, on 18. septembri 2012. aasta kohtuotsusest Allgeier vs. FRA (F‑58/10, EU:F:2012:130) tulenev kohtupraktika käesoleval juhul asjakohane.

Lõpuks ja neljandaks väidab apellant, et Üldkohus moonutas tõendeid ja tegi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 189 ilmse hindamisvea. Ta väidab sellega seoses, et Üldkohtule hindamiseks esitatud tõenditest nähtub, et menetleja osutatud teenus, mille eest talle tasu maksti, oli tegelikult õigusnõustamine.

Esimese väite teises osas väidab apellant, et Üldkohus ei analüüsinud õiguslikult piisavalt tõendeid ja faktilisi asjaolusid, mis talle hindamiseks esitati, ning et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 187–193 õigusnormi, kui ta lükkas selle kohtuotsuse punktides 292–296 tagasi apellandi esimese ja teise menetlust korraldava meetme taotluse.

FRA väidab kõigepealt, et apellatsioonkaebus kordab suures osas seisukohti ja argumente, mis apellant hagiavalduses ja repliigis esimeses kohtuastmes esitas. Seetõttu on mitu apellatsioonkaebuses esitatud väidetavalt õiguslikku argumenti tema sõnul tegelikult katsed faktilisi asjaolusid vaidlustada.

24	FRA leiab, et teine väide on osaliselt vastuvõetamatu ja igal juhul ilmselgelt põhjendamatu.

Euroopa Kohtu hinnang

Esimese väite teises osas, mida tuleb analüüsida kõigepealt, kritiseerib apellant vaidlustatud kohtuotsuse punkte 292–296, kuivõrd nendes punktides keeldus Üldkohus ekslikult võtmast menetlust korraldavaid meetmeid, mida apellant oli taotlenud, et tõendada menetleja väidetavat erapooletuse puudumist, ja sellest tulenevalt ei analüüsinud nõuetekohaselt talle hindamiseks esitatud tõendeid. Lisaks moonutas ta kohtuotsuse punktides 187–193 viimati nimetatud tõendeid.

Sellega seoses tuleb märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on Üldkohus ainupädev otsustama, kas lahendamisel olevates kohtuasjades esitatud tõendeid on vaja täiendada (4. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Liaño Reig vs. SRB, C‑947/19 P, EU:C:2021:172, punkt 98 ja seal viidatud kohtupraktika).

27	Seega ei saa apellant käesolevas apellatsiooniastmes tulemuslikult vaidlustada Üldkohtu otsust jätta võtmata menetlust korraldavad meetmed, mida ta esimeses kohtuastmes esitatud menetlusdokumendis taotles.

Mis puudutab esimese väite esimest osa, mille kohaselt rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta välistas menetleja objektiivse erapooletuse suhtes põhjendatud kahtluse olemasolu, siis tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad liidu institutsioonid, organid ja asutused austama liidu õigusega tagatud põhiõigusi, mille hulka kuulub harta artiklis 41 sätestatud õigus heale haldusele. Selles artiklis on eelkõige sätestatud, et igaühel on õigus sellele, et liidu institutsioonid, organid ja asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult (vt selle kohta 11. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Hamers vs. Cedefop, C‑111/22 P, EU:C:2024:5, punktid 44 ja 45 ning seal viidatud kohtupraktika).

Selle kohta täpsustas Euroopa Kohus, et erapooletuse nõue, mis kehtib liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele nende ülesannete täitmisel, on mõeldud liidu aluseks oleva võrdse kohtlemise tagamiseks. Selle nõudega soovitakse eelkõige vältida huvide konflikte institutsioonide, organite ja asutuste nimel tegutsevate ametnike ja teenistujate puhul. Võttes arvesse seda, kui oluline on sõltumatuse ja terviklikkuse tagatis nii institutsioonide, organite ja asutuste sisemiseks toimimiseks kui ka väliseks kuvandiks, hõlmab erapooletuse nõue kõiki asjaolusid, mille puhul asjas otsust tegema palutud ametnik või teenistuja peab mõistlikult aru saama, et kolmandatele isikutele võivad need näida mõjutavat tema sõltumatust selles valdkonnas (11. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Hamers vs. Cedefop, C‑111/22 P, EU:C:2024:5, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

See erapooletuse nõue sisaldab subjektiivset aspekti – mille kohaselt ei tohi ükski asjaomase institutsiooni liige väljendada oma erapoolikust või isiklikke eelarvamusi – ning objektiivset elementi. Vastavalt viimati nimetatud elemendile, millele apellant tugineb, peab iga liidu institutsioon, organ ja asutus pakkuma piisavaid tagatisi, et välistada mis tahes põhjendatud kahtlused võimaliku eelarvamuse suhtes (14. märtsi 2024. aasta kohtuotsus D & A Pharma vs. komisjon ja EMA, C‑291/22 P, EU:C:2024:228, punkt 73 ja seal viidatud kohtupraktika).

Olgu täpsustatud, et tõendamaks seda, et haldusmenetluse korraldus ei paku piisavaid tagatisi, et kõrvaldada kõik põhjendatud kahtlused võimalike eelarvamuste suhtes, ei ole vaja tõendada erapooletuse puudumist. Piisab, kui põhjendatud kahtlus selles osas esineb ja seda ei saa kõrvaldada (11. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Hamers vs. Cedefop, C‑111/22 P, EU:C:2024:5, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

Siit järeldub, et isikutelt, kelle juhtumeid liidu institutsioon, organ või asutus menetleb, ei saa nõuda, et nad esitaksid toetamaks oma väidet, mille kohaselt ei ole liidu haldusmenetluses järgitud objektiivse erapooletuse nõuet, tõendeid konkreetse erapoolikuse kohta. Objektiivset erapooletust hinnatakse nimelt sõltumatult asjaomase isiku konkreetsest käitumisest (14. märtsi 2024. aasta kohtuotsus D & A Pharma vs. komisjon ja EMA, C‑291/22 P, EU:C:2024:228, punkt 80).

Olles vaidlustatud kohtuotsuse punktis 186 sisuliselt seda kohtupraktikat meelde tuletanud, otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 187, et apellant ei ole tõendanud, et ameti ja menetleja vaheline suhe võis tekitada põhjendatud kahtluse menetleja objektiivse erapooletuse suhtes. Selle kohta märkis Üldkohus selle kohtuotsuse punktides 188–191 esiteks, et apellandi esitatud tõenditest nähtub, et menetlejal oli töösuhe mitte FRAga, vaid Euroopa Komisjoniga, teiseks, et apellandi esitatud tõendid menetleja staatuse kohta FRA õigusnõustajana ei ole piisavad, et kinnitada põhjendatud kahtlust võimaliku eelarvamuse olemasolu suhtes, eelkõige asjaolu tõttu, et menetleja roll oli piiratud väliskonsultandi rolliga, ning kolmandaks seoses menetleja ja FRA vaheliste finantshuvidega, et nende vahel sõlmitud lepingute summa oli mõistlik ja põhjendatud, arvestades nende ülesannete täitmiseks vajalikku töömahtu.

Olgu märgitud, et väljakujunenud praktika kohaselt tuleneb ELTL artikli 256 lõike 1 teisest lõigust ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust, et Üldkohus on ainsana pädev ühelt poolt tuvastama faktilised asjaolud, välja arvatud juhul, kui sisulised vead tema tuvastustes tulenevad talle esitatud toimiku materjalidest, ja teiselt poolt neid faktilisi asjaolusid hindama. Sellest järeldub, et kui Üldkohtule esitatud tõendeid ei ole moonutatud, ei kujuta faktiliste asjaolude hindamine endast Euroopa Kohtu kontrollile alluvat õigusküsimust kui sellist (25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus NS vs. parlament, C‑218/23 P, EU:C:2024:358, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

Niisuguse moonutamisega on tegemist siis, kui uute tõendite abita on ilmne, et olemasolevatele tõenditele antud hinnang on selgelt väär või nende sõnastusega selgelt vastuolus. Moonutamine peab siiski nähtuma selgelt toimiku materjalidest, ilma et oleks vaja faktilisi asjaolusid ja tõendeid uuesti hinnata. Lisaks, kui apellant väidab, et tõendeid on moonutatud, peab ta täpselt osutama tõenditele, mida Üldkohus on tema arvates moonutanud, ning tooma välja hindamisvead, millest tulenevalt Üldkohus tema arvates tõendeid niimoodi moonutas (27. aprilli 2023. aasta kohtuotsus Fondazione Cassa di Risparmio di Pesaro jt vs. komisjon, C‑549/21 P, EU:C:2023:340, punkt 74 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 11. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Foz vs. nõukogu, C‑524/22 P, EU:C:2024:23, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

Sellest järeldub, et esimene väide tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata niivõrd, kuivõrd apellant väidab oma argumentides, et Üldkohtule esitatud tõendid võisid tekitada põhjendatud kahtluse selle menetleja objektiivse erapooletuse suhtes, kuna nendest nähtuvad menetleja roll FRA õigusnõustajana ja kõrged tasud, mida FRA talle nende vahel sõlmitud väliskonsultatsioonilepingute alusel maksis. Nimelt soovib apellant niisuguse argumendiga saavutada nende tõendite uuesti hindamise. Kuigi on tõsi, et apellant heidab Üldkohtule formaalselt ette, et viimane moonutas teatavaid tõendeid, eelkõige neid, mis puudutavad menetleja staatust FRA õigusnõustajana, tuleb tõdeda, et tõendite moonutamise väite varjus soovib apellant tegelikult seda, et vaadataks uuesti läbi selle kohta esimeses kohtuastmes juba esitatud argumendid, selgitamata siiski, kuidas Üldkohus andis faktidele ja tõenditele ilmselgelt ebatäpse hinnangu.

Lisaks tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata apellandi argumendid osas, milles ta heidab esimeses väites Üldkohtule ette, et viimane rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 191 õigusnormi, kui ta ei leidnud, et ainuüksi asjaolu, et menetleja ja FRA vahel oli rahaline suhe, oli sõltumata makstud töötasude summast piisav, et tekitada põhjendatud kahtlusi menetleja objektiivse erapooletuse suhtes. Nimelt ei ole ainuüksi see asjaolu piisav, et tekitada menetleja puhul huvide konflikt, mis võib distsiplinaarmenetluse õigusvastaseks muuta, kuna vastasel juhul jääks asjaomane liidu institutsioon, organ või asutus ilma võimalusest kasutada sama menetlejat erinevate ülesannete täitmisel. Lisaks ei saa huvide konflikt tuleneda asjaolust, et menetleja on juba tegelenud FRA väliskonsultatsiooniga, kui need muud tegevused ei ole asjaomase juurdluse ese. Vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 189 ja 190 ei nähtu aga, et see oleks nii.

Lõpuks, kuivõrd apellant heidab Üldkohtule ette, et viimane otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 192, et käesolev kohtuasi ei ole analoogne kohtuasjaga, milles tehti 18. septembri 2012. aasta kohtuotsus Allgeier vs. FRA (F‑58/10, EU:F:2012:130), tuleb tema argumendid tulemusetuse tõttu tagasi lükata, kuna esiteks ei saa pelk asjaolu, et Üldkohus kaldus vaidlustatud kohtuotsuses vajaduse korral kõrvale Avaliku Teenistuse Kohtu otsuses tehtud lahendist, kujutada endast õigusnormi rikkumist ja teiseks on see põhjendus täiendavat laadi.

39	Järelikult tuleb apellatsioonkaebuse esimene väide tagasi lükata.

Teine väide

Poolte argumendid

Teises väites heidab apellant Üldkohtule sisuliselt ette seda, et viimane rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 67–98 mitut õigusnormi, moonutas tõendeid ja tegi ilmseid hindamisvigu, kui ta analüüsis FRA poolt apellandile ette heidetud käitumist ehk seda, et ta esitas vaidlusaluse ettekande koostamisel „plagiaadi“ ega esitanud selle kohta piisavaid põhjendusi.

Esimesena kritiseerib ta sisuliselt seda, kuidas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 58–61, 70, 72, 79 ja 81 tõlgendas mõistet „plagiaat“. Sellega seoses pakkus Üldkohus esiteks välja mõiste, millel puudub õiguslik tähendus ning mis ei ole osa liidu õigusest, vaid pigem igapäevakeelest, et seda kasutada apellandi käitumise hindamiseks ja hukkamõistmiseks, samas kui apellandi käitumise hindamine oleks pidanud toimuma üksnes lähtudes personalieeskirjadest tulenevatest kohustustest.

Teiseks viitas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 60 vääralt kohtujurist Szpunari ettepanekule kohtuasjas Pelham jt (C‑476/17, EU:C:2018:1002) küsimuse kohta, kuidas tõlgendada nn tsiteerimise erandi ulatust, st erandi, mis on ette nähtud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivis 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (EÜT 2001, L 167, lk 10; ELT eriväljaanne 17/1, lk 230) ja mis võimaldab eristada seaduslikku tsiteerimist autoriõiguste rikkumisest, mis ei ole käesolevas asjas asjakohane. Apellant väidab selle kohta, et direktiiv 2001/29 käsitleb autoriõiguse teatavate aspektide ühtlustamist. Lisaks nähtub selle ettepaneku sõnastusest ja kontekstist, et selles kasutatud sõna „plagiaat“ viitab autoriõiguste rikkumisele tsiteerimise erandi piiride ületamisel. FRA on aga ise seisukohal, et autoriõiguste valdkonna õigusnormid ei ole käesoleva kohtuasja raames väga olulised. Lisaks väidab apellant, et nimetatud ettepanekus esitatud seisukoht on asjakohane üksnes siis, kui kopeeritud tekstid on kaitstud Austria autoriõigusi käsitlevate õigusnormidega. Seega on vaidlustatud kohtuotsuses rikutud teist õigusnormi, kuna Üldkohus leidis selle kohtuotsuse punktis 81 vääralt, et autoriõiguste valdkonnas kohaldatav liikmesriigi õigus ei ole käesoleval juhul asjakohane.

43	Teisena väidab ta, et Üldkohus näib ekslikult välistavat harta artikli 11 kohaldatavuse. Viidates Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, väidab apellant aga, et sõnavabadus on kohaldatav igasuguse teabe ja ideede saamisele ja edastamisele, võtmata arvesse nende sisu.

Apellant väidab sellega seoses, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 57 õigusnormi, kui ta viitas distsiplinaarnõukogu nõuandva arvamuse sõnastusele, samas kui selle otsuse õiguspärasuse hindamisel on asjakohane ainult ametisse nimetava asutuse või ametiisiku otsuse sõnastus. Lisaks on rikutud õigusnormi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 90, 91 ja 97 esitatud Üldkohtu kaalutlustega, mille kohaselt sisuliselt ei saa kohustust nimetada oma allikaid pidada sõnavabaduse ülemääraseks piiranguks, kuna Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt võib sõnavabaduse riive tuleneda ka asjaolust, et asjaomasele isikule kehtestatakse või määratakse formaalsused, tingimused, piirangud või karistused. Kohustus avaldada oma allikad on aga formaalsus või tingimus, mis on seotud sõna- ja teabevabaduse kasutamisega. Seega rikkus Üldkohus harta artikli 52 lõikest 3 tulenevat kohustust, mille kohaselt peavad liidu kohtud harta tõlgendamisel arvesse võtma Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat.

Üldkohus ei võtnud arvesse ka EIK 25. novembri 1999. aasta kohtuotsust Hashman ja Harrup vs. Ühendkuningriik (CE:ECHR:1999:1125JUD002559494) seoses sellega, kuidas tõlgendada harta artikli 52 lõikes 1 sätestatud nõuet, mille kohaselt tohib hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist piirata ainult „seadusega“. Üldkohus jättis apellandi selle argumendi tähelepanuta ega vastanud seega sellele piisavalt, mistõttu ei ole vaidlustatud kohtuotsus õiguslikult piisavalt põhjendatud.

Apellandi sõnul oli ta vaidlusaluse ettekande koostamisel ja jagamisel hõlmatud harta artiklis 11 tagatud sõna- ja teabevabadusega. Esiteks tuleneb aga Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast, et distsiplinaarsetel põhjustel töölepingu ülesütlemine võib niisugust vabadust rikkuda, ning teiseks ei ole selle õiguse õiguspärase piiramise tingimused vastavalt harta artikli 52 lõikele 1 käesoleval juhul täidetud. Üldkohus jättis harta artikli 11 Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast lähtudes seega kooskõlas harta artikli 52 lõikest 3 tuleneva kohustusega tõlgendamata, kui ta ei selgitanud, kuidas tuleb apellandile ette heidetavat käitumist, mis peab olema kaitstud harta artikliga 11 ja mille suhtes ei kohaldata ühtegi kehtivat õiguslikku piirangut, pidada sobimatuks ja karistatavaks.

Kolmandana, mis puudutab kehtiva õigusliku piirangu puudumist vaidlustatud kohtuotsuses tervikuna ja täpsemalt selle punktides 67–69 ja 95–98, siis tõlgendas Üldkohus personalieeskirjade artikleid 11, 12 ja 21 vääralt. Apellant väidab sellega seoses, et Üldkohus jättis tähelepanuta konteksti, mis tuleneb 2004. aasta personalieeskirjade reformist, milles võeti arvesse harta artiklis 11 sätestatud sõnavabadust ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat harta artikli 52 kohta. Nimelt põhjendati harta artikliga 11 personalieeskirjade artikli 17 reformi ja sellesse artikli 17a lisamist, kuna personalieeskirjade artiklite 11, 12 ja 21 üldsätted ei olnud liidu ametniku või teenistuja sõnavabadusele seatud piirangute osas piisavalt selged ja täpsed.

Neljandana rikkus Üldkohus õigusnormi, moonutas tõendeid ja põhjendas vaidlustatud kohtuotsust selle punktides 72 ja 218 ebapiisavalt. Sellega seoses väidab apellant, et FRA-l on küll olemas sise-eeskirjad uurimistulemuste avaldamise ja esitamise kohta. Need eeskirjad tagavad siiski hilisemas etapis õige viitamise esimese uurimustöö kavandile, nagu see oli vaidlusaluse ettekande puhul. Apellant väidab, et vastupidi sellele, mis sisuliselt nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 73, 74 ja 95, ei saa tema poolt ebakorrektseks käitumiseks või ebalojaalseks tegevuseks pidada seda, et ta ei lisanud viiteid ega joonealuseid märkusi kõnealusesse „kõige esimesse kavandisse“ ehk vaidlusalusesse ettekandesse, mis oli esitatud visandina tema ülesandeks oleva uurimistöö struktuurist ja sisust. Apellant järgis FRA sise-eeskirju ja seega ei saa teda selle eest karistada.

49	FRA väidab sisuliselt, et apellandi poolt teise väite raames esitatud argumendid on vastuvõetamatud, ja igal juhul leiab ta, et need on ilmselgelt põhjendamatud.

Euroopa Kohtu hinnang

50	Esiteks, mis puudutab apellandi argumente selle kohta, kuidas Üldkohus tõlgendas mõistet „plagiaat“ ja mis sisuliselt puudutavad vaidlustatud kohtuotsuse punktides 58–61, 70, 72, 79 ja 81 esitatud kaalutlusi, siis tuleb märkida, et niisuguste argumentidega ei saa nõustuda.

51	On tõsi, nagu apellant õigesti väidab, et mõiste „plagiaat“ ei ole liidu õiguse mõiste ja autoriõiguste küsimused kuuluvad põhimõtteliselt liikmesriikide õiguse kohaldamisalasse.

Nagu nähtub eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 55 ja 56, mida apellant käesolevas apellatsioonimenetluses ei ole kritiseerinud, leidis Üldkohus käesolevas asjas siiski, et vastamaks esimeses kohtuastmes esitatud hagi esimese väite esimesele osale, mille kohaselt plagiaat ei kujutanud endast personalieeskirjade rikkumist, tuleb arvesse võtta asjaolu, et õiguskindluse põhimõte nõuab, et õigusnormid oleksid selged, täpsed ja ettenähtavate tagajärgedega, eriti siis, kui neil võivad olla üksikisikutele ebasoodsad tagajärjed. Neil asjaoludel leidis Üldkohus õigesti, et selleks, et teha kindlaks, kas apellandile etteheidetava käitumise eest võis õiguspäraselt karistada kui personalieeskirjade artiklite 11, 12 ja 21 rikkumise eest – artiklid, mida kohaldatakse ajutistele teenistujatele teenistustingimuste artikli 11 esimese lõigu alusel – ja kas apellandil oli võimalik täpselt teada, milline on personalieeskirjadest talle etteheidetava käitumise suhtes tulenevate kohustuste ulatus, oli vaja määratleda selle käitumise laad.

Sama kehtib ka apellandi kriitika kohta vaidlustatud kohtuotsuse punkti 57 suhtes, kuna Üldkohus üksnes kinnitas selles punktis, et sõnastus on erinev ühelt poolt teenistusest vabastamise otsuses – milles FRA tuvastas, et apellant oli toime pannud plagiaadi – ja teiselt poolt distsiplinaarnõukogu arvamuses, mille kohaselt apellandile etteheidetav käitumine, mis on personalieeskirjade artiklitega 11, 12 ja 21 vastuolus, seisnes sisuliselt kopeerimise teel saadud dokumendi tahtlikus esitamises tema enda töö tulemusena. Olles seega kindlaks teinud oma analüüsi eesmärgi, hindas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 58–76 küsimust, kas apellandile etteheidetav käitumine, st suures osas kopeerimise teel saadud dokumendi tahtlik esitamine tema enda töö viljana, kuulub teenistusest vabastamise otsuses viidatud mõiste „plagiaat“ alla ja võis seega kujutada endast personalieeskirjade artiklitest 11, 12 ja 21 tulenevate kohustuste rikkumist.

Lisaks leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 80 õigesti, et kui ametnik ei täida personalieeskirjadest tulenevaid kohustusi, ei anna liikmesriigi õigusega kooskõlas tegutsemine huvitatud isikule immuniteeti personalieeskirjade sätete kohaldamise suhtes. Seega võis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 81 põhjendatult ja fakte moonutamata asuda seisukohale, et personalieeskirjade sätete seisukohast ei olnud viited Austria õigusele käesolevas asjas asjakohased, mistõttu ei olnud vaja analüüsida selle õiguse ulatust.

Teiseks põhineb vaidlustatud kohtuotsuse vääral tõlgendusel ka etteheide, et Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 90 ja 91 ekslikult tagasi apellandi argumendi, et FRA takistas tal täielikult teostada harta artikliga 11 tagatud õigust sõnavabadusele, ning jättis selle kohtuotsuse punktides 86–98 analüüsimata argumendid harta artikli 52 lõigete 1 ja 3 rikkumise kohta.

Vastupidi apellandi väidetule ei ole Üldkohus nimelt vaidlustatud kohtuotsuse üheski punktis tuvastanud, et vaidlusaluse ettekande sisu ei ole hõlmatud sõnavabadusega, mistõttu oleks tulnud jätta harta artikkel 11 kohaldamata, ning a fortiori ei leidnud ta, et plagiaadi eest määratud distsiplinaarkaristust ei saa olenevalt olukorrast pidada selle vabaduse piiranguks ja seega ei peaks see olema seaduses ette nähtud, vastavalt harta artikli 52 lõikes 1 sätestatud tingimusele.

Vastupidi, nagu nähtub eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 86–94, leidis Üldkohus, et harta artikli 11 esimese lõigu kohaselt kätkeb õigus sõnavabadusele arvamusvabadust ning vabadust saada ja levitada teavet ja ideid avaliku võimu sekkumiseta ning sõltumata riigipiiridest. Samuti otsustas ta, et nagu nähtub harta artikli 52 lõikest 1, peab selleks, et seda piirangut saaks pidada liidu õigusega kooskõlas olevaks, olema see piirang ette nähtud „seaduses“, teenima liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvat eesmärki ega tohi olla ülemäärane. Sellega seoses leidis Üldkohus õigesti, et personalieeskirjade artiklid 11, 12 ja 21 kujutavad endast selle õiguse teostamise õiguspäraseid piiranguid harta artikli 52 lõike 1 tähenduses ning et seda piirangut ei saa pidada ülemääraseks.

Lisaks, mis puudutab apellandi väidet, et Üldkohus jättis analüüsimata EIK 25. novembri 1999. aasta kohtuotsuse Hashman ja Harrup vs. Ühendkuningriik (CE:ECHR:1999:1125JUD002559494) tagajärjed, siis tuleb märkida, et väide, et Üldkohus ei vastanud esimeses kohtuastmes esitatud argumentidele, tähendab sisuliselt väidet, et rikutud on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklist 36 tulenevat põhjendamiskohustust, mis on Üldkohtu suhtes kohaldatav põhikirja artikli 53 esimese lõigu ja Üldkohtu kodukorra artikli 117 alusel (9. novembri 2023. aasta kohtuotsus XC vs. komisjon, C‑527/21 P, EU:C:2023:850, punkt 98 ja seal viidatud kohtupraktika).

Põhjendamiskohustusest aga ei tulene Üldkohtule kohustust esitada ammendav ja üksikasjalik ülevaade menetluse poolte kõikidest arutluskäikudest ning seega võib Üldkohtu põhjendus olla tuletatav tingimusel, et see võimaldab huvitatud isikutel teada saada põhjused, miks Üldkohus nende argumentidega ei nõustunud, ning annab Euroopa Kohtule piisavalt teavet oma kontrolli tegemiseks (9. novembris 2023. aasta kohtuotsus XC vs. komisjon, C‑527/21 P, EU:C:2023:850, punkt 99 ja seal viidatud kohtupraktika).

Käesoleval juhul väitis apellant esimeses kohtuastmes esitatud hagiavalduses, et sõnavabaduse põhiõiguse piiramine „seadusega“ harta artikli 52 lõike 1 tähenduses nõuab, et kõnealune seadus oleks teataval määral selge ja ettenähtav. Ta väitis sellega seoses, et EIK 25. novembri 1999. aasta kohtuotsusest Hashman ja Harrup vs. Ühendkuningriik (CE:ECHR:1999:1125JUD002559494) tuleneb, et „seaduseks“ harta selle sätte tähenduses ei saa pidada eriti ebatäpset õigusnormi, mis ei anna asjaomasele isikule teavet korraldusega vastuolus oleva käitumise laadi kohta.

Olles aga meenutanud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat, mille kohaselt ei saa sõnavabadust õiguspäraselt piirata õigusnormiga, kui see norm ei ole sõnastatud piisavalt täpselt, et kodanikul oleks võimalik kohandada oma käitumist, mida omakorda nõuab ka õiguskindluse põhimõte, otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 94–98, et personalieeskirjade artiklid 11, 12 ja 21 kujutavad endast sõnavabaduse piisavalt täpseid õiguslikke piiranguid. Seega ei saa Üldkohtule ette heita põhjendamiskohustuse rikkumist selles osas.

62	Seega tuleb osas, milles apellant heidab Üldkohtule ette põhjendamiskohustuse rikkumist, need apellandi argumendid põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

Kolmandaks, mis puudutab argumente, et Üldkohus tõlgendas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 67–69 ja 95–98 vääralt personalieeskirjade artikleid 11, 12 ja 21 kui sätteid, mis piiravad õigust sõnavabadusele, siis tuleb märkida, et personalieeskirjade artikli 17a lõikes 1 on sõnaselgelt tunnustatud liidu ametniku või teenistuja õigust sõnavabadusele lojaalsus- ja erapooletuspõhimõtteid nõuetekohaselt arvesse võttes.

Selles osas tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et arvesse tuleb võtta asjaolu, et kui tegemist on ametnike sõnavabadusega, on nende kohustustel ja vastutusel eriline tähtsus, mis õigustab asjaomasele liidu institutsioonile või asutusele teatava kaalutlusõiguse andmist otsustamaks, kas sekkumine selle vabaduse kasutamisse on proportsionaalne (6. märtsi 2001. aasta kohtuotsus Connolly vs. komisjon, C‑274/99 P, EU:C:2001:127, punkt 49).

Personalieeskirjade artiklis 12 sätestatud lojaalsuskohustus eeldab täpsemalt, et ametnik mitte ainult ei hoidu ametiväärikust ning institutsiooni ja selle asutuste lugupeetavust riivavast käitumisest, vaid mida kõrgemal palgaastmel ta on, seda enam peab tema käitumine olema väljaspool igasugust kahtlust, et institutsiooni ja tema vaheline usaldussuhe alati säiliks (12. novembri 2020. aasta kohtuotsus Fleig vs. Euroopa välisteenistus, C‑446/19 P, EU:C:2020:918, punkt 100).

Käesoleval juhul tuvastas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 27, 33 ja 60–62 ametist vabastamise otsuse ja distsiplinaarnõukogu arvamuse põhjendustele tuginedes, et apellandile etteheidetav käitumine seisnes dokumendi tahtlikus esitamises tema enda töö viljana, kuigi suures osas oli see kopeerimise tulemusel saadud, kuna erinevalt ühest tsitaadist ei olnud esiteks vaidlusaluse ettekande ja kopeeritud dokumentide vahel mingit vastastikust mõju ning teiseks ei olnud kopeeritud lõikudes selles ettekandes selgelt välja toodud, et need olid pärit välistest allikatest.

Nendest Üldkohtu kaalutlustest ilmneb selgelt, et apellanti ei karistatud mitte selle eest, et ta väljendas vaidlusaluses ettekandes isiklikku või vastuolulist arvamust, vaid selle eest, et ta esitas kellegi teise kirjalikud dokumendid enda töö tulemusena ega maininud oma allikaid. Niisuguste tuvastatud faktiliste asjaolude põhjal aga, millele apellant vastu ei vaidle, võis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 95 ja 96 õiguspäraselt järeldada, et apellandi niisugune käitumine võis olla vastuolus lojaalsuskohustusega, mille õiguslik alus on personalieeskirjade artiklid 11, 12 ja 21, milles on kehtestatud sõnavabaduse kasutamise õiguspärased piirangud, taotledes eelkõige eesmärki säilitada usaldussuhe, mis peab institutsiooni ja tema ametnike vahel olema.

Järelikult võis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 96 õigesti otsustada, et õiguse sõnavabadusele niisugust piiramist ei saa käesoleval juhul pidada ülemääraseks, kuna apellandil oli võimalik vaidlusaluses ettekandes oma arvamust vabalt väljendada, ilma et tal oleks siiski õigust esitleda teise isiku tööd kui oma enda töö tulemust ja mainimata oma allikaid.

69	Vastupidi apellandi väidetule ei rikkunud Üldkohus õigusnormi.

70	Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

Kolmas väide

Poolte argumendid

Kolmandas väites heidab apellant Üldkohtule sisuliselt ette, et viimane moonutas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 9 vaidluse kirjelduses faktilisi asjaolusid ja talle esitatud tõendeid, eelkõige osakonnajuhataja poolt apellandile saadetud teadet, milles viimasel paluti saata ühele tema kolleegile link, mis võimaldas tutvuda vaidlusaluse ettekandega, mis oli registreeritud dokumendihaldussüsteemis. Apellant väidab, et vastupidi sellele, mida Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse selles punktis kinnitas, ei olnud tal lihtsalt „palutud“ saata, vaid ta sai osakonnajuhatajalt sellekohase korralduse. Nii toimides kvalifitseeris Üldkohus ülemuse antud juhise ekslikult lihtsaks „palveks“, mida apellant ei saanud ignoreerida. Vastavalt personalieeskirjade artiklile 21a ei saa teda kõnealuse korralduse järgimise tagajärgede eest õiguslikult vastutavaks pidada, kui see on ilmselgelt seadusvastane või on vastuolus asjakohaste ohutusnormidega.

72	FRA väidab, et kolmas väide on vastuvõetamatu, kuna apellant piirdub Üldkohtu tuvastatud faktiliste asjaolude vaidlustamisega.

Euroopa Kohtu hinnang

Tuleb tõdeda, et oma kolmandas väites piirdub apellant sellega, et vaidlustab asjaolude kirjelduse, mille Üldkohus esitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 9, vaidlustatud kohtuotsuse osas, milles on ära toodud kohtuvaidluse varasemad asjaolud, näitamata, kuidas apellandi osakonnajuhataja poolt apellandile saadetud teate väidetav väär õiguslik kvalifikatsioon võib muuta vääraks Üldkohtu selles kohtuotsuses antud õiguslikud hinnangud. Sellest tuleneb, et faktiliste asjaolude niisuguse väära õigusliku kvalifikatsiooni varjus vaidlustab apellant tegelikult Üldkohtu hinnangud faktilistele asjaoludele, ilma et ta lisaks selgitaks, kuidas need hinnangud on ilmselgelt ekslikud või vastuolus nende sõnastusega.

74	Järelikult on kolmas väide vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 31 ja 32 mainitud kohtupraktikale vastuvõetamatu.

Neljas väide

Poolte argumendid

Oma neljandas väites heidab apellant Üldkohtule sisuliselt ette seda, et viimane rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 101, 106, 107, 111–113 ja 122 mitut õigusnormi, tegi ilmseid hindamisvigu ja moonutas tõendeid selle analüüsimisel, kas haldusjuurdluse algatamine oli õiguspärane, ega esitanud selle kohta piisavalt põhjendusi.

Esimesena väidab apellant, et Üldkohus moonutas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 107 tõendeid ja tegi ilmse hindamisvea, sest toimiku materjalidest on näha, et konsultatsioon OLAFiga lisati alles FRA direktori aruandele ja sellegi sai apellant kätte alles pärast 27. veebruari 2019. Seetõttu ei olnud apellandil teavet OLAFiga toimunud konsultatsiooni sisust ei juurdluse algatamisel 23. märtsil 2018 ega distsiplinaarmenetluse algatamisel 23. oktoobril 2018. Kuna Üldkohus otsustas, et apellandil oli uurimise algatamise ajal piisavalt teavet, ning kohaldas analoogia alusel 5. oktoobri 2005. aasta kohtuotsusest Rasmussen vs. komisjon (T‑203/03, EU:T:2005:346) tulenevat kohtupraktikat, siis rikkus Üldkohus seega õigusnormi.

Teisena väidab apellant, et Üldkohus jättis hindamata haldusjuurdluse algatamise õigusliku konteksti. Ta leiab, et veendumaks, et haldusjuurdluse algatamisel kontrollitakse personalieeskirjade artikli 86 lõigetes 1 ja 2 sätestatud „tõendite“ kriteeriumi, tuleb arvesse võtta selle sätte sõnastust. Sellega seoses on haldusjuurdluse ainus õiguspärane eesmärk teha prima facie tõendite põhjal kindlaks, et võib mõistlikult kahtlustada, et liidu ametnik või teenistuja on rikkunud personalieeskirjadest tulenevaid kohustusi.

Lisaks on apellant seisukohal, et haldusjuurdlus on määratluse poolest andmetöötlus, mida tohib määruse nr 45/2001 artikli 4 kohaselt teha „täpselt ja selgelt kindlaksmääratud ning õiguspärastel eesmärkidel“. Apellant lisab, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta märkis, et personalieeskirjade IX lisa artiklid 1 ja 2 ei nõua ametisse nimetavalt asutuselt või ametiisikult täpsustamist, milliseid konkreetseid personalieeskirjade sätteid on väidetavalt rikutud, sest see küsimus kuulub pigem personalieeskirjade artikli 86 lõike 2 ja määruse nr 45/2001 kohaldamisalasse. Viimaks märgib apellant, et personalieeskirjade artikli 86 lõikes 2 on sätestatud, et haldusjuurdluse võib algatada üksnes selleks, et kontrollida asjaomase liidu ametniku poolt personalieeskirjade rikkumist, mitte aga intellektuaalomandi õiguse rikkumist.

Kolmandana väidab apellant, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 111 õigusnormi, kui ta jättis kohaldamata 8. juuli 2008. aasta kohtuotsusest Franchet ja Byk vs. komisjon (T‑48/05, EU:T:2008:257) tuleneva kohtupraktika, mida kinnitati 12. juuli 2012. aasta kohtuotsusega komisjon vs. Nanopoulos (T‑308/10 P, EU:T:2012:370) ning mille kohaselt peavad enne distsiplinaarmenetluse algatamist olema administratsiooni käsutuses piisavalt täpsed ja asjakohased üksikasjad.

80	FRA väidab, et neljas väide on vastuvõetamatu, ja lisab, et igal juhul on see ilmselgelt põhjendamatu.

Euroopa Kohtu hinnang

Kõigepealt tuleb märkida, et personalieeskirjade artikli 86 lõikes 2 on sätestatud, et kui ametisse nimetav asutus või ametiisik saab teada tõenditest, mis annavad põhjust oletada, et kohustused lõike 1 tähenduses on täitmata jäetud, võivad nad algatada haldusjuurdluse, et tõendada, kas selline täitmatajätmine on aset leidnud. Lisaks ilmneb selle artikli 86 lõigete 1 ja 2 koostoimes tõlgendamisest, et personalieeskirjad annavad administratsioonile pädevuse algatada juurdlus personalieeskirjades sätestatud kohustuste väidetava rikkumise tõttu.

Kuigi administratsioonil on haldusjuurdluse algatamisel ulatuslik kaalutlusõigus, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 103 märkis, peab tal siiski, nagu ta sisuliselt otsustas nimetatud kohtuotsuse punktis 104, olema võimalik tugineda selleks mõistlikule kahtlusele, et toime on pandud distsiplinaarrikkumine. Siit järeldub, et asjaomase liidu ametniku või teenistuja õiguste kaitsmiseks peab administratsioon tagama, et enne juurdluse algatamist on tema käsutuses kaudsed tõendid, mis annavad põhjust eeldada, et asjaomane ametnik või teenistuja on jätnud oma personalieeskirjadest tulenevad kohustused täitmata, ning et enne selle isiku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamist on administratsiooni käsutuses piisavalt täpsed ja asjakohased üksikasjad, mis neid kahtlusi kinnitaks.

Olles need põhimõtted õigesti välja toonud, lükkas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 106 tagasi apellandi argumendi, et haldusjuurdluse algatamise otsuses ei mainitud personalieeskirjade artiklit 21 ning teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus ei teadnud menetluse algatamise ajal täpselt, milliseid personalieeskirjade sätteid apellant võis rikkuda.

Sellega seoses leidis Üldkohus samas punktis 106 õigesti, et personalieeskirjade IX lisa artiklis 1, millele on seoses ametisse nimetava asutuse või ametiisiku haldusjuurdlustega viidatud personalieeskirjade IX lisa artiklis 2, ei ole nõutud, et see asutus või vajaduse korral teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus täpsustaks personalieeskirjade konkreetseid sätteid, mida on rikutud, kui – nagu Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 107 leidis – faktiliste asjaolude sõltumatu hindamise käigus oli apellandil piisavalt teavet, et mõista, et talle heideti ette nende personalieeskirjade sätete rikkumist, mis nõuavad ametnike ausat käitumist, ning seda eelkõige seoses juurdluse algatamise otsuse sisuga, milles täpsustati muu hulgas, et apellandile etteheidetav käitumine seisnes selles, et ta lisas vaidlusalusesse ettekandesse osad, mis olid lihtsalt kopeeritud muudest allikatest, ilma et ta oleks lisanud viiteid ega teavitanud sellest oma osakonnajuhatajat, pannes viimase uskuma, et see ettekanne oli tema enda töö tulemus.

Neil asjaoludel võis Üldkohus õigusnormi rikkumata või tõendeid moonutamata ja piisava põhjenduse tulemusel asuda vaidlustatud kohtuotsuse punktides 108 ja 111 seisukohale, et apellandi suhtes oli menetlus algatatud nõuetekohaselt, kuna ametisse nimetaval asutusel oli ühelt poolt haldusjuurdluse algatamisel piisavalt kaudseid tõendeid, mis lubasid kahtlustada, et apellant on rikkunud personalieeskirjadest tulenevaid kohustusi, ning teiselt poolt distsiplinaarmenetluse algatamisel piisavalt täpseid ja ühtelangevaid tõendeid, mis kinnitasid kahtlusi, mis õigustasid selle juurdluse algatamist.

86	Järelikult tuleb neljas väide jätta osaliselt vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

Viies väide

Poolte argumendid

Viiendas väites leiab apellant sisuliselt, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 16, 114, 119–131, 135 ja 136 mitut õigusnormi, moonutas tõendeid, esitas ebapiisava põhjenduse ja analüüsis puudulikult tema esimeses kohtuastmes esitatud hagi juurdluse algatamise otsuse „õigusliku tähtsuse“ hindamise raames.

Apellandi sõnul ei andnud FRA vastupidi sellele, mida kinnitab Avaliku Teenistuse Kohus, oma distsiplinaarpädevust üle menetlejale, vaid usaldas viimasele konkreetse juurdluse, millel on konkreetne eesmärk ja ulatus. Üldkohus hindas vääralt ka selle otsuse õiguslikku konteksti. Apellant tuletab sellega seoses meelde, et määruses nr 45/2001 on sätestatud, et niisugune andmete töötlemine nagu haldusjuurdlus peab toimuma „täpselt ja selgelt kindlaksmääratud ning õiguspärastel eesmärkidel“ ning töödeldavad andmed peavad olema töötlemise eesmärgi seisukohast „piisavad, asjakohased ega tohi olla ülemäärased“.

89	FRA leiab, et viies väide on vastuvõetamatu.

Euroopa Kohtu hinnang

Viiendas väites heidab apellant Üldkohtule sisuliselt ette seda, et ta kvalifitseeris juurdluse algatamise otsuse „õigusliku tähenduse“ vääralt. Siiski soovib apellant õigusnormi rikkumise väite, eelkõige haldusmenetluse käigus andmete töötlemist reguleerivate õigusnormide väidetava rikkumise väite, tõendite moonutamise väite, ebapiisava põhjendamise väite ja tema hagi puuduliku analüüsi väite varjus tegelikult seda, et Euroopa Kohus asendaks vaidlustatud kohtuotsuse punktides 16, 114, 119–131, 135 ja 136 Üldkohtu poolt tõenditele antud hinnangu enda hinnanguga, mis – nagu ilmneb ka käesoleva kohtuotsuse punktides 31 ja 32 viidatud kohtupraktikast – ei kuulu tema pädevusse apellatsioonimenetluses.

91	Lisaks, mis puudutab apellandi väidet, et Üldkohus moonutas haldusjuurdluse algatamise otsuse sõnastust, siis piirdub ta Üldkohtule juba esitatud argumentide kordamisega, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 122–135, selgitamata, milles seisneb nendes õigusnormi rikkumine.

92	Sellest tulenevalt tuleb viies väide jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

Kuues, seitsmes ja kaheksas väide

Poolte argumendid

93	Kuuendas väites kinnitab apellant, et Üldkohus analüüsis tema esimeses kohtuastmes esitatud hagi puudulikult, kuna ta ei vastanud apellandi argumendile, et distsiplinaarnõukogu ei piirdunud FRA direktori aruandes mainitud asjaoludega ning rikkus seega personalieeskirju.

Seitsmendas väites kinnitab apellant, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 194 ja 200–205 ei võtnud Üldkohus arvesse asjaolu, et ta oli esitanud tõendid selle kohta, et ametisse nimetav asutus oli juba otsustanud määrata teenistusest vabastamise karistuse enne 11. juuli 2019. aasta ärakuulamist. Kuna Üldkohus neid tõendeid ei analüüsinud, moonutas ta neid, tegi ilmse hindamisvea, analüüsis esimeses kohtuastmes esitatud väidet puudulikult ja rikkus põhjendamiskohustust.

95	Kaheksandas väites kinnitab apellant, et apellatsioonkaebusest tervikuna ilmneb, et Üldkohus rikkus harta artiklit 47, kuna ta ei andnud talle tõhusat õiguskaitsevahendit.

96	FRA väidab vastu, et apellandi seisukoht kuuenda väite kohta jääb ebamääraseks ega too välja vaidlustatud kohtuotsuse punkte, millega see on seotud.

97	Seitsmenda väite kohta märgib ta, et vastupidi apellandi väidetule tõi Üldkohus välja tema argumendid vaidlustatud kohtuotsuse punkti 202 lõpus ja vastas neile selle kohtuotsuse punktides 203 ja 204.

98	Lõpuks leiab FRA, et kaheksas väide on ilmselgelt vastuvõetamatu.

Euroopa Kohtu hinnang

ELTL artikli 256 lõike 1 teisest lõigust, Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust ning Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punktist d ja artikli 169 lõikest 2 tuleneb, et apellatsioonkaebuses tuleb näidata täpselt kohtuotsuse kritiseeritavad osad, mille tühistamist nõutakse, samuti seda nõuet konkreetselt põhjendavad õiguslikud argumendid, vastasel juhul on apellatsioonkaebus või asjasse puutuv väide vastuvõetamatu (18. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Jenkinson vs. nõukogu jt,C‑46/22 P, EU:C:2024:50, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).

100

Nendele nõuetele ei vasta ja tuleb seega vastuvõetamatuks tunnistada väide, mille raames esitatud argumendid ei ole piisavalt selged ja täpsed, et võimaldada Euroopa Kohtul teha õiguspärasuse kontrolli, eelkõige seetõttu, et põhilised asjaolud, millele väide tugineb, ei nähtu piisavalt ühtselt ja arusaadavalt apellatsioonkaebuse tekstist endast, mis on selles osas sõnastatud ebaselgelt ja mitmeti mõistetavalt (18. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Jenkinson vs. nõukogu jt,C‑46/22 P, EU:C:2024:50, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika). Euroopa Kohus on samuti leidnud, et ilmselge vastuvõetamatuse tõttu tuleb läbi vaatamata jätta apellatsioonkaebus, millel puudub sidus struktuur, mis piirdub üldiste väidetega ja milles ei ole täpselt välja toodud need vaidlustatud kohtulahendi punktid, milles võib olla rikutud õigusnormi (15. detsembri 2022. aasta kohtuotsus Picard vs. komisjon, C‑366/21 P, EU:C:2022:984, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

101

Mis puudutab käesoleval juhul kuuendat ja kaheksandat väidet, siis piisab, kui märkida, et nendes ei ole täpselt välja toodud vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduse punkte, mille vastu need on suunatud, ega nendes punktides tehtud õigusnormi rikkumisi. Lisaks on need väited sõnastatud väga üldiselt, esitamata piisavaid argumente, mis võimaldaksid Euroopa Kohtul hinnata nende põhjendatust.

102

Samuti, mis puudutab seitsmendat väidet, siis kuigi apellant täpsustab, et see väide puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 194 ja 200–205, heites Üldkohtule ette, et viimane jättis mainimata ja analüüsimata tõendid, mis kinnitavad, et ametisse nimetav asutus oli juba otsustanud määrata teenistusest vabastamise karistuse enne 11. juuli 2019. aasta ärakuulamist, ei sisalda apellatsioonkaebus siiski õiguslikke argumente, mis kinnitaksid väidetavat põhjenduse puudumist.

103	Järelikult tuleb kuues, seitsmes ja kaheksas väide ilmselge vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

104	Kuna ühegi apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitatud väitega ei nõustutud, tuleb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.

Kohtukulud

105

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse. Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluse suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

106	Kuna apellant on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb vastavalt FRA nõudele jätta apellandi kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja FRA kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

1.	Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.	Jätta DD kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti (FRA) kohtukulud.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: inglise.

Na vrh

Izberite preskusne funkcije, ki jih želite preveriti.