—

Woningstichting Sint Servatius, esindajad: advocat M. de Boer, advocat J. de Pree ja advocat P. Slot,

—

Madalmaade valitsus, esindajad: C. Wissels ja Y. de Vries,

—

Saksamaa valitsus, esindaja: M. Lumma,

—

Iirimaa valitsus, esindaja: D. O’Hagan, keda abistas barrister M. Gray,

—

Ungari valitsus, esindajad: J. Fazekas, R. Somssich ja K. Borvölgyi,

—

Poola valitsus, esindajad: M. Dowgielewicz ja P. Kucharski ning K. Majcher,

—

Rootsi valitsus, esindaja: S. Johannesson,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: E. Traversa, V. Di Bucci, H. van Vliet ja A. Nijenhuis,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb EÜ artikli 56, artikli 58, artikli 86 lõike 2, artikli 87 ja artikli 88 tõlgendamist.

2

Taotlus esitati Minister voor Wonen, Wijken en Integratie (elamu-, regionaal- ja integratsiooniminister, edaspidi „minister”) ja Woningstichting Sint Servatiuse (edaspidi „Servatius”) vahelise kohtuvaidluse raames, mille ese on ministri keeldumine Madalmaades sotsiaaleluruumide valdkonnas tegutsevale tegevusloaga asutusele Servatius loa andmisest investeeringute tegemiseks kinnisvaraprojekti Liège’is (Belgia).

3

Madalmaade põhiseaduse artikli 22 lõige 2 näeb ette, et „riigi ülesanne on edendada elamispindade pakkumist”. Selle ülesande sisu ning ulatus on määratletud Woningwet’is (elamuseadus) ning Besluit beheer sociale-huursector’is (sotsiaaleluruumide sektori haldamise määrus, edaspidi „BBSH”).

4

Elamuseaduse artikli 70 lõige 1 sätestab:

„Täieliku õigusvõimega ühendustele ning sihtasutustele, mille eesmärk on tegutseda vaid eluaseme valdkonnas ja mis ei taotle kasumi jaotamist muudeks kui eluaseme vajadusteks, antakse kuningliku määrusega tegevusluba üksnes eluaseme valdkonna huvides tegutseva asutusena tegutsemiseks.”

5

Selle seaduse artikli 70c kohaselt:

„Tegevusloaga asutused pakuvad eluaset eelisjärjekorras neile isikutele, kel on oma sissetuleku või teiste asjaolude tõttu raske leida sobivat eluaset. […]”

6

Sama seaduse artikkel 70d näeb ette:

„1.   Tegevusloaga asutuste üle teostab järelevalvet pädev minister artikli 71a lõike 1 sissejuhatuses ja punktis b sätestatud korras.

2.   Järelevalvet puudutavad rakendussätted võetakse vastu määrusega või määruse alusel antud õigusnormidega. […]”

7

Elamuseaduse artikli 120a lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Määrusega või selle alusel antud õigusnormidega võib ette näha, et pädev minister võib katseliselt teatud ajaks kõrvale kalduda määrusega või selle alusel antud eeskirjadest või lubada sellise erandi tegemist.”

8

Kooskõlas BBSH artikliga 9 vajavad pädeva ministri heakskiitu tegevusloaga asutuse põhikirjas tehtud muudatused, sealhulgas muudatused tema tegevuspiirkonna osas.

9

BBSH artikli 11 lõige 1 näeb ette, et „[t]egevusloaga asutus tegutseb üksnes eluaseme valdkonnas”.

10

BBSH artikli 49 lõige 1 sätestab:

„Pädev minister võib käesolevast määrusest katseliselt kõrvale kalduda või lubada sellise erandi tegemist, kui see on tema arvates eluaseme valdkonna huvides.”

11

Servatius on tegevusloaga asutus elamuseaduse artikli 70 lõike 1 tähenduses. Põhikirja järgi on tema eesmärk tegutseda üksnes eluaseme valdkonnas ning tema tegevuspiirkonda kuuluvad üksnes teatud Madalmaade kohalikud omavalitsused. Servatius on valdusäriühingu Servatius Holding Maastricht BV ainuomanik ning juhataja.

12

Soovides ehitada eluasemeid Madalmaade piirist 30 kilomeetri kaugusel asuvas Liège’i linnas, asutas Servatius äriühingu Servatius Holding Maastricht BV kaudu Belgia õiguse alusel kaks äriühingut ning esitas Madalmaade pädevale ministrile taotluse katselises korras loa saamiseks elamuseaduse artikli 120a ning BBSH artikli 49 alusel. Projekt hõlmas üürimiseks ning müümiseks mõeldud elamispindu, parkimisplatse ning äripindu.

13

Nimetatud projekti rahastamiseks andis Servatius ühele oma Belgia tütarettevõtjale 1,5% intressiga laenu, saades ise eelnevalt Madalmaades tegevusloaga tegutseva asutusena laenu eriti soodsatel tingimustel.

14

Minister jättis oma 5. detsembri 2002. aasta otsusega Servatiuse taotluse projektile loa saamiseks rahuldamata, põhjendades seda viimase asukohaga Belgias. Ministri sõnul ei ole Servatius tõendanud, et selline projekt oleks kasulik Madalmaade eluasemeturule, eelkõige eluaseme otsijatele Maastrichti (Madalmaad) piirkonnas. Seetõttu ei saanud Servatiuse ehitusprojekt katselises korras läbiviidava projekti staatust elamuseaduse artikli 120a ning BBSH artikli 49 tähenduses, mis oleks lubanud tal alustada soovitud ehitustegevust Belgias.

15

Ministri 29. detsembri 2003. aasta otsusega jäeti põhjendamatuse tõttu rahuldamata Servatiuse vaie otsuse peale, millega keelduti tema ehitusprojektile loa andmisest.

16

Rechtbank Maastricht’i (Maastrichti piirkonnakohus) 19. mai 2006. aasta otsusega rahuldati Servatiuse kaebus taotluse rahuldamata jätmise otsuse peale, viidatud otsus tühistati ning asi saadeti ministrile tagasi kohustusega teha Servatiuse vaide osas uus otsus.

17

Selle otsuse peale esitas minister 29. juunil 2006 apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule.

18

Kuna Raad van State’l tekkis kahtlus EÜ artikli 56, artikli 58, artikli 86 lõike 2, artikli 87 ja artikli 88 tõlgendamise osas, otsustas ta menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

19

Kolme esimese küsimusega, mida tuleb käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas asjaolu, et liikmesriik nõuab selliselt elamuseaduse artikli 70 lõike 1 tähenduses eluaseme valdkonnas tegutseva asutusena tegevusloa saanud asutuselt nagu Servatius eelneva loa taotlemist investeeringute tegemiseks teise liikmesriigi ehitussektorisse, kujutab endast kapitali vaba liikumise piirangut EÜ artikli 56 tähenduses. Kui vastus sellele küsimusele on jaatav, siis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus ühelt poolt teada seda, kas sellist piirangut võib õigustada asjaomase liikmesriigi eluasemepoliitika huvidega ning selle rahastamisega seotud põhjustega, kasutades EÜ artiklis 58 sõnaselgelt lubatud erandit, või Euroopa Kohtu praktikas tunnustatud ülekaaluka üldise huviga, ja teisalt seda, kas selline piirang on vajalik ja proportsionaalne meede taotletud eesmärgi saavutamiseks.

20

Nendele küsimustele vastamiseks tuleb esiteks meenutada, et tulenevalt nõukogu 24. juuni 1988. aasta direktiivi 88/361/EMÜ [EÜ] artikli 67 rakendamise kohta [artikkel tühistati Amsterdami lepinguga] (EÜT L 178, lk 5; ELT eriväljaanne 10/01, lk 10) I lisas esitatud kapitali liikumise nomenklatuurist, mis on kapitali liikumise mõiste defineerimisel endiselt kasutatav juhisena, hõlmab kapitali liikumine väljakujunenud kohtupraktika kohaselt mitteresidentide tehinguid, mille kaudu nad teevad liikmesriigi territooriumil kinnisvarainvesteeringuid (vt eelkõige . aasta otsus kohtuasjas C-370/05: Festersen, EKL 2007, lk I-1129, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika). Teiste sõnadega on teise liikmesriigi territooriumil kinnisvara omandamise, kasutamise ja võõrandamise õiguse kasutamise puhul tegemist kapitali liikumisega (vt eelkõige . aasta otsus liidetud kohtuasjades C-515/99, C-519/99–C-524/99 ja C-526/99–C-540/99: Reisch jt, EKL 2002, lk I-2157, punkt 29, ja eespool viidatud kohtuotsus Festersen, punkt 22).

21

Nagu Euroopa Kohus on juba varem otsustanud, kuuluvad EÜ artikli 56 lõikega 1 keelatud kapitali liikumist piiravate meetmete hulka sellised meetmed, mis võivad pärssida liikmesriigi residentide tahet teha kinnisvarainvesteeringuid teistes liikmesriikides (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Festersen, punkt 24).

22

Sellega on tegemist eelkõige siseriiklike meetmete puhul, millega viiakse sisse kinnisvarainvesteeringutele eelneva loa taotlemise kord ja mis piiravad seega juba oma eesmärgist tulenevalt kapitali vaba liikumist (vt selle kohta 1. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C-302/97: Konle, EKL 1999, lk I-3099, punkt 39, ja eespool viidatud kohtuotsus Reisch jt, punkt 32).

23

Käesolevas põhikohtuasjas on selge, et vaidlusaluste siseriiklike õigusnormide kohaldamisel peavad Madalmaade tegevusloaga asutused taotlema just oma piiriülestele kinnisvarainvesteeringutele eelneva loa haldusmenetluses, kus nad peavad tõendama, et asjaomased investeeringud toimuvad Madalmaade eluaseme valdkonna huvides.

24

Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et sellistele asutustele pandud kohustus taotleda väljaspool oma asukohaliikmesriiki teistes liikmesriikides tehtavatele kinnisvarainvesteeringutele pädeva ministri eelnev luba kujutab endast kapitali vaba liikumise piirangut.

25

Siiski tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib kapitali vaba liikumist piiravaid siseriiklikke meetmeid õigustada EÜ artiklis 58 nimetatud põhjustel või ülekaaluka üldise huviga, tingimusel et need on taotletava eesmärgi saavutamiseks sobivad ega lähe kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik (23. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-112/05: komisjon vs. Saksamaa, EKL 2007, lk I-8995, punktid 72 ja 73 ja seal viidatud kohtupraktika).

26

Põhikohtuasjas on Madalmaade valitsus väitnud, et vaidlusalust eelneva loa taotlemise korda õigustavad selle liikmesriigi eluasemepoliitika ning viimase rahastamise vajadused, avaliku korra kaalutlused EÜ artikli 58 tähenduses ning Euroopa Kohtu praktikas tunnustatud ülekaalukas üldine huvi.

27

Sellise korraga soovitakse tagada, et tegevusloaga asutused investeerivad vastavalt oma põhikirjale Madalmaade eluaseme valdkonna vajaduste seisukohalt olulistesse projektidesse, tagamaks piisavalt eluasemeid eelkõige madalama sissetulekuga isikutele või teistele halvemas olukorras olevatele elanikkonnakihtidele. Samuti tuleb vältida, et nimetatud asutustele nende põhikirjaliste ülesannete täitmiseks antud rahalisi soodustusi ei suunata muuks majandustegevuseks, ohustades nii nimetatud eluasemepoliitika tõhusust ning rahastamist.

28

Esiteks tuleb EÜ artikli 58 alusel lubatud erandite osas märkida, et isegi eeldades, et liikmesriigi vajadus soodustada sotsiaaleluasemete ehitamist võib kujutada endast ühiskonna põhihuvi, ei saa käesolevas asjas tugineda avalikule korrale, sest tegevusloaga asutuse poolt võimalik oma põhikirjaliste kohustuste täitmata jätmine ning rahaliste vahendite suunamine muudesse kui sotsiaalseid eesmärke järgivatesse tegevustesse ei kujuta endast siiski seda ühiskonna põhihuvi reaalselt ja piisavalt tõsiselt ähvardavat ohtu (vt selle kohta 14. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas C-54/99: Église de scientologie, EKL 2000, lk I-1335, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Ülekaalukale üldisele huvile tuginevate õigustuste osas on oluline meenutada, et Euroopa Kohus on juba lubanud siseriiklikel õigusnormidel piirata kapitali vaba liikumist eesmärgiga vastu seista kinnisvaraarendajate survele või vajadusega säilitada maapiirkondades püsielanikkond (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused Konle, punkt 40; Reisch jt, punkt 34, ja Festersen, punktid 27 ja 28).

30

Järelikult tuleb analoogia alusel sedastada, et liikmesriigi sotsiaaleluruume puudutava poliitika ning selle rahastamisega seotud nõuded võivad samuti kujutada endast ülekaalukat üldist huvi ning seetõttu õigustada vaidlusaluses asjas siseriiklike õigusnormidega sisse viidud piiranguid. Nagu Madalmaade valitsus õigesti märkis, omandavad need kaalutlused veelgi suurema tähenduse teatud erisuste tõttu, mis iseloomustavad põhikohtuasjas kõnealust siseriiklikku turgu, näiteks struktuurne eluasemete nappus ning eriti tihe asustus.

31

Lisaks on Euroopa Kohus juba varem otsustanud, nagu sellele õigesti viitab ka Madalmaade valitsus, et liikumisvabaduste piiramist õigustavaks ülekaaluka üldise huviga seotud põhjuseks võib olla ka sotsiaalpoliitika finantstasakaalu tõsise kahjustamise oht (vt analoogia alusel sotsiaalkindlustussüsteemi kohta 16. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C-372/04: Watts, EKL 2006, lk I-4325, punkt 103 ja seal viidatud kohtupraktika).

32

Pärast eeltoodud täpsustust on oluline kontrollida, kas tegevusloaga asutusele pandud kohustus taotleda haldusmenetluses eelnev luba kinnisvaraprojekti elluviimiseks oma asukoha liikmesriigist erinevas liikmesriigis kujutab endast vajalikku ja sobivat meedet käesoleva otsuse punktides 26 ja 27 nimetatud eesmärkide elluviimiseks.

33

Siinkohal tuleb meenutada, et eelneva loa taotlemise kord võib teatud juhtudel kindlasti olla vajalik ning proportsionaalne taotletud eesmärkide saavutamiseks, kui neid eesmärke ei ole võimalik saavutada vähem piiravate meetmega, eelkõige sobiva teatamissüsteemiga (vt selle kohta 14. detsembri 1995. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-163/94, C-165/94 ja C-250/94: Sanz de Lera jt, EKL 1995, lk I-4821, punktid 23–28; eespool viidatud kohtuotsus Konle, punkt 44, ja . aasta otsus kohtuasjas C-205/99: Analir jt, EKL 2001, lk I-1271, punkt 35).

34

Ei saa välistada, et sellega võib olla tegemist elamuseaduses ning BBSH-s kindlaks määratud eesmärke järgiva eluasemepoliitika puhul. Nimelt võib selguda, et pädeva haldusorgani eelnev kontroll võib osutuda sobivamaks tagamaks seda, et tegevusloaga asutuste vahendeid kasutatakse eelkõige teatud Madalmaade elanikkonnakihtide eluasemevajaduste rahuldamiseks, samas kui järelkontrolli süsteem on liiga hilise toimega eelkõige sellistel juhtudel, kus on tehtud juba suuri väljamakseid, mida on keeruline tagasi nõuda.

35

Euroopa Kohus on oma otsustes siiski korduvalt leidnud, et eelneva loa taotlemise kord ei saa muuta õiguspäraseks siseriiklike ametivõimude diskretsioonilisi otsustusi, mis jätavad ühenduse sätted – eelkõige põhikohtuasjas vaadeldavat põhivabadust käsitlevad sätted – ilma nende kasulikust mõjust. Selleks et nimetatud kord oleks õigustatud isegi juhul, kui see näeb ette erandi kõnealust laadi põhivabadusest, peab see põhinema objektiivsetel, mittediskrimineerivatel ja varem teada olevatel kriteeriumidel, mis tagaksid, et siseriiklike ametiasutuste kaalutlusõigusel oleksid piirid (vt eelkõige 10. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas C-169/07: Hartlauer, EKL 2008, lk I-1721, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Euroopa Kohtule esitatud toimikus sisalduvate dokumentide alusel ei saa välistada, et põhikohtuasjas kõnealused elamuseaduse ning BBSH sätted ei vasta täielikult eeltoodud nõuetele.

37

Siinkohal tuleneb esiteks eelkõige Madalmaade valitsuse vastusest Euroopa Kohtu kirjalikele küsimustele, et siseriiklike õigusnormide kohaselt on pädeva ministri poolt eelneva loa andmise ainus tingimus see, et taotluse aluseks olev projekt tuleb läbi viia, nagu nõuab BBSH artikli 49 lõige 1, Madalmaade sotsiaaleluruumide valdkonna huvides. Mis puudutab teiseks küsimust, kas see tingimus on täidetud, siis selgub, et seda tuleb kontrollida igal üksikjuhul, ilma et selleks oleks õigusnormidega ette antud kindlaid raame ning samuti puuduvad muud spetsiifilised ja objektiivsed kriteeriumid, mille alusel oleks asjaomastel asutustel võimalik juba ette teada, millistel tingimustel nende loataotlus rahuldatakse ning mille alusel viivad kohtulikku kontrolli läbi kohtud, kelle poole võidakse loa andmisest keeldumise korral kaebusega pöörduda.

38

Neil asjaoludel ja eeldades, et eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollib neid tegureid käesoleva kohtuotsuse punktis 35 meenutatud kohtupraktikas seatud kriteeriumide alusel, ei saa pidada põhikohtuasjas vaidlusalust eelneva loa taotlemise haldusmenetlust põhinevaks tingimustel, mis on sobivad seadmaks piire siseriiklike ametivõimude kaalutlusõigusele ning õigustaksid sellega erandit kapitali vabast liikumisest.

39

Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb vastata kolmele esimesele küsimusele, et EÜ artiklit 56 tuleb tõlgendada selliselt, et sellega on vastuolus niisugused siseriiklikud õigusnormid, nagu on vaatluse all põhikohtuasjas ja mis kohustavad elamuseaduse artikli 70 lõike 1 tähenduses eluaseme valdkonnas tegutseva asutusena tegevusloa saanud asutusi taotlema eelnevat luba piiriüleste tegevuste teostamiseks, kui need õigusnormid ei põhine objektiivsetel, mittediskrimineerivatel ja ette teadaolevatel kriteeriumidel, mis seavad piisavad piirid siseriiklike ametivõimude kaalutlusõigusele, mille kontrollimine on omakorda siseriikliku kohtu ülesanne.

40

Neljanda kuni kuuenda küsimusega, mida tuleb käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas liikmesriik võib tugineda EÜ artikli 86 lõikele 2 kapitali vaba liikumist piirava sellise meetme õigustamiseks, mille subjektiks on ettevõtjad, kellele on antud üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamine ning kellele on samuti antud eriõigusi.

41

Seoses siinkohal kerkivate probleemidega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks, kas selliseid ettevõtjaid nagu Servatius võib eluaseme valdkonnas ka äritegevusega tegelemise korral käsitada kõikide või mõne nende ülesande osas ettevõtjatena, kellele on antud üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamine EÜ artikli 86 lõike 2 tähenduses ning kas selleks on vaja, et asjaomasel asutusel oleks eraldi raamatupidamisarvestus, mis võimaldaks eristada tema sotsiaalse tegevusega seotud kulud ja tulud äritegevusega seotud kuludest ja tuludest. Teiseks esitab eelotsusetaotluse esitanud kohus küsimuse liikmesriikide hindamisõiguse kohta, mis on neil seoses üldise majandushuvi ulatuse määratlemisega selle sätte tähenduses, ja selle kohta, kuidas tuleks nimetatud huvi kaitsta.

42

Siinkohal tuleb esmalt meenutada, et arvestades pädevuse jaotust eelotsusemenetluses, on siseriiklik kohus see, kes määratleb Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste eseme, ning Euroopa Kohus on otsustanud, et erandjuhtudel peab ta oma pädevuse hindamiseks kindlaks tegema, millistel asjaoludel siseriiklik kohus talle eelotsusetaotluse esitas.

43

Sellise juhuga on tegemist eelkõige siis, kui Euroopa Kohtule esitatud küsimus on puhtalt hüpoteetiline või siseriikliku kohtu taotletud ühenduse õigusnormi tõlgendamine ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega (vt selle kohta 15. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C-415/93: Bosman, EKL 1995, lk I-4921, punkt 61; . aasta otsus kohtuasjas C-466/04: Acereda Herrera, EKL 2006, lk I-5341, punkt 48, ja . aasta otsus kohtuasjas C-380/05: Centro Europa 7, EKL 2008, lk I-349, punkt 53). Samuti on Euroopa Kohus eitanud oma pädevust juhul, kui on ilmne, et tal palutakse tõlgendada ühenduse õiguse sätet, mis ei ole kohaldatav (. aasta otsus kohtuasjas C-85/95: Reisdorf, EKL 1996, lk I-6257, punkt 16 ja seal viidatud kohtupraktika).

44

Kuid tuleb märkida, et liikmesriik võib EÜ artikli 86 lõikele 2 koosmõjus sama artikli lõikega 1 tuginedes õigustada asutamislepingu sätetega vastuolus olevate eri- või ainuõiguste andmist ettevõtjale, kellele on antud üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamine, kui ettevõtjale määratud eriülesande täitmise saab tagada üksnes selliste õiguste andmise teel ning kui kaubanduse arengut ei mõjutata määral, mis oleks vastuolus ühenduse huvidega (17. mai 2001. aasta otsus kohtuasjas C-340/99: TNT Traco, EKL 2001, lk I-4109, punkt 52, ja . aasta otsus kohtuasjas C-220/06: Asociación Profesional de Empresas de Reparto y Manipulado de Correspondencia, EKL 2007, lk I-12175, punkt 78).

45

Käesoleval juhul tuleb siiski tõdeda, et põhikohtuasjas vaidlusaluste õigusnormidega ette nähtud eelneva loa taotlemise kord ei järgi sellist eesmärki.

46

Selles kohtuasjas ei ole Servatiusele antud eri- või ainuõigusi ega käsitatud tema tegevust üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamisena; vaidluse all on üksnes sellise piirangu õiguspärasus, mis väljendub talle pandud kohustuses taotleda eelnevalt haldusmenetluses luba.

47

Järelikult ei ole vaja vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu neljandale kuni kuuendale küsimusele EÜ artikli 86 lõike 2 tõlgendamise osas, sest see säte ei ole põhikohtuasjas käsitletavas olukorras kohaldatav.

48

Selle küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada ühelt poolt sisuliselt seda, kas ta peab rahaliste vahendite eraldamisel ettevõtjatele, kellele on antud üldist majandushuvi pakkuvate ülesannete täitmine, ruumiliselt piiritlema nende tegevuspiirkonda, vältimaks nende rahaliste vahendite kaudu EÜ artikliga 87 vastuolus oleva riigiabi andmist, ning kas need ettevõtjad võiksid neid vahendeid kasutades kahjustada konkurentsi teises liikmesriigis. Teisalt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas EÜ artiklit 87 ja artiklit 88 arvestades on vajalik ja proportsionaalne meede see, et liikmesriik, kus puudub seaduses sätestatud kohustus eristada äritegevust tegevusest sotsiaalses valdkonnas, nõuab eelneva loa olemasolu tegevusloaga asutuselt, kes soovib tegutseda teises liikmesriigis.

49

Nagu on meenutatud käesoleva otsuse punktides 42 ja 43, võib liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimuste asjakohasust eeldades neile vastamast keelduda vaid erandjuhtudel. Kui küsimused puudutavad ühenduse õiguse tõlgendamist, peab Euroopa Kohus neile põhimõtteliselt vastama.

50

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb siiski, et vajadus anda ühenduse õigusele tõlgendus, mis oleks siseriiklikule kohtule kasulik, eeldab, et siseriiklik kohus määratleks esitatud küsimusi ümbritseva faktilise ja õigusliku raamistiku või vähemalt selgitaks nende küsimuste aluseks olevaid faktilisi oletusi (26. jaanuari 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-320/90–C-322/90: Telemarsicabruzzo jt, EKL 1993, lk I-393, punkt 6, ja . aasta otsus kohtuasjas C-470/04: N, EKL 2006, lk I-7409, punkt 69, ning . aasta määrus kohtuasjas C-305/07: RAI, EKL 2008, lk I-55, punkt 16).

51

Oluline on ka, et siseriiklik kohus tooks välja täpsed põhjused, miks ta kahtles ühenduse õiguse tõlgenduses ja pidas vajalikuks esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimused. Selles kontekstis on möödapääsmatu, et siseriiklik kohus selgitaks vähemalt mingil määral põhjusi nende ühenduse õigusnormide väljatoomiseks, mille tõlgendamist ta taotleb, ning seost, mis tema hinnangul on vastavate ühenduse õigusnormide ja põhikohtuasjas kohaldatavate siseriiklike õigusnormide vahel (6. detsembri 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-453/03, C-11/04, C-12/04 ja C-194/04: ABNA jt, EKL 2005, lk I-10423, punkt 46; . aasta otsus liidetud kohtuasjades C-338/04, C-359/04 ja C-360/04: Placanica jt, EKL 2007, lk I-1891, punkt 34, ja eespool viidatud kohtuotsus Centro Europa 7, punkt 54).

52

Eelotsusetaotluses esitatav informatsioon ei pea mitte ainult lubama Euroopa Kohtul anda tarvilikke vastuseid, vaid see peab andma ka liikmesriikide valitsustele ja teistele huvitatud pooltele võimaluse esitada Euroopa Kohtu põhikirja artikli 23 alusel oma märkused. Euroopa Kohtu pädevuses on tagada selle võimaluse olemasolu, võttes arvesse asjaolu, et eelnimetatud sätte alusel teavitatakse huvitatud isikuid vaid eelotsusetaotlusest (vt 1. aprilli 1982. aasta otsus liidetud kohtuasjades 141/81–143/81: Holdijk jt, EKL 1982, lk 1299, punkt 6, ja . aasta määrus kohtuasjas C-116/00: Laguillaumie, EKL 2000, lk I-4979, punkt 14).

53

Tuleb lisada, et põhikohtuasja faktilise ja õigusliku raamistiku täpsuse nõue on iseäranis oluline konkurentsiõiguse valdkonnas, kus on tihti tegemist faktiliselt ja õiguslikult keerukate olukordadega (vt selle kohta 23. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-238/05: Asnef-Équifax ja Administración del Estado, EKL 2006, lk I-11125, punkt 23, ja eespool viidatud määrus RAI, punkt 18).

54

Käesoleval juhul tuleb nentida, et seitsmes küsimus tugineb eeldusel, et põhikohtuasjas võib olla tegemist Servatiusele riigiabi andmisega EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, kui viimane kasutab neid riiklikke vahendeid projekti elluviimiseks tulevikus. Siiski puuduvad nii eelotsusetaotluses kui poolte märkustes andmed, mille alusel oleks võimalik kindlaks teha, et põhikohtuasjas oleks ka tegelikult tehtud selline soodustus vaidlusaluste ehitustööde raames; viimased jäid aga ka ellu viimata seetõttu, et Servatiusele ei antud vajalikku eelnevat luba.

55

Lisaks tuleb meenutada, et põhikohtuasi ei puuduta tingimusi, mille puhul Servatiusele sellist abi anti või oleks saanud anda, vaid seal käsitletakse hoopis erinevat ning nimetatust sõltumatut küsimust sellest, et nimetatud asutus vaidlustab talle väljaspool Madalmaade territooriumi kinnisvaraprojekti elluviimiseks loa andmata jätmise õiguspärasuse.

56

Järelikult tuleb tõdeda, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu seitsmes küsimus on vastuvõetamatu.

57

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

EÜ artiklit 56 tuleb tõlgendada selliselt, et sellega on vastuolus niisugused siseriiklikud õigusnormid, nagu on vaatluse all põhikohtuasjas ja mis kohustavad Woningwet’i (elamuseaduse) artikli 70 lõike 1 tähenduses eluaseme valdkonnas tegutseva asutusena tegevusloa saanud asutusi taotlema eelnevat luba piiriüleste tegevuste teostamiseks, kui need õigusnormid ei põhine objektiivsetel, mittediskrimineerivatel ja ette teadaolevatel kriteeriumidel, mis seavad piisavad piirid siseriiklike ametivõimude kaalutlusõigusele, mille kontrollimine on omakorda siseriikliku kohtu ülesanne.