LISA
1.Sissejuhatus
Käesolevas lisas komisjoni soovitusele, milles käsitletakse erainvesteeringute kaasamist energiatõhususe valdkonda (edaspidi „soovitus“), on esitatud üksikasjad konkreetsete poliitika- ja rahastamismeetmete kohta erainvesteeringute kaasamiseks energiatõhususe valdkonda. Selles on kindlaks määratud põhietapid ja on toodud näiteid edukatest juhtudest, mis aitavad liikmesriikidel töötada välja oma konkreetsed meetmed ja rahastamiskavad.
Need meetmed on jagatud kahte ossa vastavalt kahele omavahel seotud tegurile, mis aitavad erainvesteeringuid kaasata:
1) energiatõhususse tehtavate investeeringute nõudluse aktiveerimine ja koondamine;
2) rahastamispakkumiste valiku suurendamine energiatõhususe, investeerimisriskide vähendamise ja refinantseerimisvõimaluste jaoks.
Esimene osa on seotud põhiteksti 2.–6. soovitusega ning teine osa 7.–12. soovitusega. Esimene soovitus luua energiatõhususe jaoks pikaajaline avaliku sektori rahastamistoetuse raamistik on täiendavate meetmete väljatöötamise eeltingimus, mille kaudu erainvesteeringuid rohkem kaasata ja energiatõhususe ärimudelit üldiselt veelgi soodustada.
Võttes arvesse praeguseid regulatiivseid ja juhtimisalaseid erinevusi liikmesriikide vahel ning nende erinevaid energiatõhususe rahastamise tavasid ja erasektori rahastamispakkumiste arengut energiatõhususe valdkonnas, tuleb käesolevas lisas esitatud soovitusi kohandada iga liikmesriigi konkreetse riikliku ja piirkondliku energiatõhusus- ja juhtimisraamistikuga.
Soovituse koostamiseks ja osana Euroopa energiatõhususe rahastamist käsitlevast ühisaruandest (hinnang avaliku sektori kulutustele energiatõhususe valdkonnas) tegi komisjon koos riikide ametiasutustega kindlaks ja hindas avaliku sektori rahastamiskavadest üle 400 kava, mis toetavad energiatõhususse investeerimist 27 ELi liikmesriigis, sealhulgas ELi kaasrahastatavad kavad. Ühisaruande kohaselt kasutavad liikmesriigid energiatõhususe toetamiseks peamiselt tagastamatut laadi rahastamiskavasid. Alternatiivlahendused, mis keskenduvad tagastatavat laadi rahastamiskavadele, võimaldavad erainvesteeringuid paremini ligi meelitada, kuid on vähem levinud. Ühisaruandes märgitakse, et 2030. aasta energiatõhususeesmärkide saavutamiseks vajalik investeeringumaht on 370 miljardit eurot aastas ajavahemikul 2021–2030 ning et prognoositud investeerimispuudujääk energiatõhususeesmärkide saavutamiseks on ligikaudu 170 miljardit eurot aastas. See on seotud asjaoluga, et ELi eelarvevahendid energiatõhususe valdkonnas on 2021.–2027. aasta mitmeaastases finantsraamistikus võrreldes ajavahemikuga 2014–2020 suurenenud 491 %, st 26,5 miljardilt eurolt 156,6 miljardile eurole, kusjuures suurem osa sellest kasvust pärineb taaste- ja vastupidavusrahastust. Aruandes jõutakse järeldusele, et ELi ja liikmesriikide avaliku sektori eelarvevahendid energiatõhususe valdkonnas on väga olulised, kuid need suudavad katta vaid väikese osa (14,4 %) investeerimispuudujäägist. Seetõttu tuleks täielikult ära kasutada avaliku sektori vahendite kiirendavat mõju, suurendades nende vahendite tulemuslikkust ja tasuvust, et saavutada suurem energiasääst ning meelitada ligi rohkem erakapitali.
2.Energiatõhususse tehtavate investeeringute nõudluse aktiveerimine ja koondamine
Peamine samm erasektoripoolse rahastamise kaasamiseks energiatõhususse tehtavatesse investeeringutesse on investeerimisnõudluse aktiveerimine ja koondamine. Seepärast tuleb töötada välja tugevad investeerimisprojektid ja stimuleerida nõudlust energiatõhususe järele, et muuta sellised vahendid erainvestorite jaoks atraktiivsemaks. ELi liikmesriikidel on väga oluline osa energiatõhususse tehtavate investeeringute nõudluse aktiveerimisel ja koondamisel. Järgmine peatükk on seotud põhiteksti soovitustega 2–6.
2.1.2. soovitus. Luua riiklik energiatõhususfond või samaväärne üksus või tugevdada olemasolevat struktuuri
Eri rahastamisvõimaluste ning tehnilise ja rahalise abi koondamine riiklikku energiatõhususfondi või samaväärsesse vahendisse, näiteks riiklikesse tugipankadesse, on väga oluline, et toetada energiatõhususmeetmete rakendamist ja saavutada liikmesriikide panus ELi 2030. aasta energiatõhususeesmärkide saavutamisse. Selline fond võib aidata tõhustada riiklikku koordineerimist ja keskset rahastamistoetust, koondada energiatõhususe rahastamise alaseid eksperditeadmisi, aidata kombineerida eri rahastamiskavasid ja avaliku sektori rahalise toetuse allikaid ning koondada paremini investeerimisprojekte, ühtlustades tingimustele vastavuse, järelevalve ja kontrolli eeskirju.
Riikliku energiatõhususfondi roll ELi energiatõhususeesmärkide saavutamisel on sätestatud energiatõhususe direktiivi uuesti sõnastatud versiooni artiklis 30. Energiatõhususe direktiivi artiklis 30 on sätestatud ka võimalus täita osa energiatõhususnõuetest riiklikule energiatõhususfondile rahalise toetuse andmise kaudu.
2024. aasta seisuga oli 27 liikmesriigist 16-l olemas riiklik energiatõhususfond või samalaadne üksus. Need riiklikud rahastamisvahendid on aga rahastamise mahu ja antava rahastamistoetuse liigi poolest väga erinevad, paljud neist tunduvad olevat soikunud või alakasutatud.
Riikliku energiatõhususfondi või muu samalaadse fondi loomine või taaskäivitamine on oluline samm riikliku rahastamise raamistiku täiustamisel ja erainvesteeringute kaasamisel energiatõhususe valdkonda. Selline spetsiaalne üksus võib tõhustada rahastamisvahendite ja -mehhanismide koordineerimist ja koondamist, ühendades avaliku sektori vahendeid ja võttes kasutusele segarahastamislahendusi, kasutades konkreetsete investeeringute jaoks toetuste ja laenude kombineerimist. Lisaks võib selline fond tehniliste ja finantsteadmiste koondamise kaudu pakkuda tehnilist abi suuremahulistele energiatõhususprojektidele ja katsetada uuenduslikke energiatõhususe rahastamise lahendusi.
Üks peamisi takistusi energiatõhususe segarahastamise kasutuselevõtmisel on vähene koordineerimine toetusprogrammide ja rahastamisvahendite vahel, nagu soodsad laenud, riiklikud tagatised või muud riskide vähendamise lahendused. Toetused tõrjuvad sageli välja muud rahastamisvahendid, eriti kui tagastamatute ja tagasimakstavate toetusmehhanismide vahelised piirid ei ole selgelt kindlaks määratud. Vahendite ja oskusteabe koondamine ühte uude või juba olemasolevasse riiklikku üksusesse võib aidata eri rahastamisvõimalusi paremini koordineerida, ühtlustades sealhulgas meetmete tingimustele vastavuse hindamise ning saavutatud energiasäästu järelevalve ja kontrollimise eeskirju ja menetlusi. Paljudel juhtudel võib energiatõhususse investeerimise riikliku toetamise raamistike täiustamine ja lihtsustamine vähendada tehingukulusid, suurendada läbipaistvust ning pakkuda tööstuse sidusrühmadele ja finantseerimisasutustele pikaajalist nähtavust riigi energiatõhususturul, muutes seeläbi energiatõhususe ärimudeli atraktiivsemaks.
Peale selle võib energiatõhususe rahastamise alaste ekspertteadmiste koondamine riiklikku energiatõhususfondi suurendada energiatõhususse investeerimisega seotud andmete kogumise koordineerimist ja koostööd erasektori finantseerimisasutustega. Samuti võib see anda liikmesriikide ja Euroopa poliitikakujundajatele sihipärast tagasisidet energiatõhususse tehtavate investeeringute suurendamise kohta. Riikliku energiatõhususfondi koordineeriv ja teavet koguv roll toetab riigi tasandi partnerluste loomist avaliku sektori asutuste, finantseerimisasutuste ja energiatõhususe ettevõtete vahel, et paremini ühitada riiklikke stiimuleid ja toetuskavasid erasektori rahastamislahendustega. Sellised partnerlused võivad toimuda ka Euroopa energiatõhususe rahastamise koalitsiooni raames loodud riiklike keskuste kaudu.
Seda arvesse võttes on põhimeetmed energiatõhususe rahastamise voogude ja rahastamisalaste eksperditeadmiste koondamise toetamiseks järgmised.
-Hinnata energiatõhususe rahastamise kavade olukorda riigis, et teha kindlaks, kas rahastamisvahendite suurem koondamine ja avaliku sektori rahastamistoetuse koordineerimine võib vähendada tehingukulusid, suurendades samal ajal energiatõhususse investeerimise atraktiivsust ja nähtavust erainvestorite jaoks.
-Luua riiklik energiatõhususfond või samalaadne üksus või tugevdada olemasolevat struktuuri. Fondile tuleks anda selged volitused energiatõhususe rahastamise kaasamiseks eri sektorites, sealhulgas olemasoleva elamufondi renoveerimiseks ja hoonete ümberkujundamiseks energiatõhusateks elamuprojektideks. Seda on võimalik saavutada, luues spetsiaalse struktuuri konkreetse volitusega investeeringute kaasamiseks energiatõhususse ning ELi ja riikide avaliku sektori rahastamistoetuse haldamiseks energiatõhususe valdkonnas – kas olemasolevate kapitaliinvesteeringuid edendavate asutuste raames või väljaspool neid. Liikmesriigid peaksid tagama, et struktuuris on olemas volituste tõhusaks täitmiseks vajalikud eksperditeadmised.
-Määrata kindlaks riikliku energiatõhususfondi kapitaliseerimine, tehes sellele ülesandeks rahastada pikaajalisi riiklikke energiatõhususprogramme, töötada välja segarahastamislahendused ning anda tehnilist abi energiatõhususe rahastamiseks. Fondi saab kapitaliseerida mitmesuguste vahenditega, mille hulgas on näiteks avaliku sektori eelarve ja ELi/liikmesriigi riiklikud toetusprogrammid, energiatõhususe pikaajalistest rahastamisvahenditest tulenevad nõuded, riiklike energiatõhususkohustuste süsteemide kohastest energiasäästusertifikaatide enampakkumistest saadud tulu, lubatud heitkoguse ühikud ELi heitkogustega kauplemise süsteemi raames, kauplemine valgete sertifikaatidega või kapitaliturgude erasektori vahenditest rahastamise kasutamine, kandes näiteks energiasäästunõuded üle järelturul tegutsevatele institutsionaalsetele investoritele.
-Suurendada riikliku energiatõhususfondi või samalaadse üksuse rolli tehnilise abi osutamisel suuremahulistele investeerimisprojektidele, andmete kogumisel, energiatõhususturu ja energiatõhususse tehtavate investeeringute arengu hindamisel ning spetsialisti nõuannete andmisel rahastamisvahendite, uuenduslike rahastamislahenduste ja -poliitika kohta, sealhulgas Euroopa energiatõhususe rahastamise koalitsiooni riiklike keskuste kaudu.
Edukad näited riiklikest energiatõhususfondidest on ALTUM Lätis, mis koondab energiatõhususe rahastamise toetuse ja eksperditeadmised ühte olemasolevasse riiklikku üksusesse, ning Hispaania riiklik energiatõhususfond, mis on loodud riiklike energiasäästukohustuste täitmiseks ja tegevuse laiendamiseks.
2.2.3. soovitus. Laiendada pikaajalisi rahastamisvahendeid ja segarahastamislahendusi
Euroopa energiatõhususe rahastamist käsitlevas aruandes uuris komisjon energiatõhususe rahastamise taset ELi 27 liikmesriigis ning hindas olemasolevaid ELi ja liikmesriikide rahastatavaid energiatõhususe rahastamise kavasid. Aastatel 2014–2024 ELi 27 liikmesriigis kindlaks tehtud 426st energiatõhususe rahastamise kavast kasutas vaid 25 % rahastamisvahendeid, sealhulgas segarahastamistoetust, mis ühendab toetused ja laenud üheks toiminguks. Ülejäänud 75 % olid tagastamatud kavad, nagu toetused ja maksuvähendused. Ainult vähestes liikmesriikides moodustasid rahastamisvahendid ja segarahastamislahendused üle 30 % energiatõhususega seotud avaliku sektori rahastamistoetusest.
Kuigi toetuspõhised kavad, maksuvähendused ja muud tagastamatu toetuse liigid ei takista tingimata erainvesteeringute kaasamist, on neil võrreldes rahastamisvahendite ja segarahastamislahendustega sageli väiksem võimendustegur ja suurem toetuste osakaal. See võib kaasa tuua erakapitali väljatõrjumise energiatõhususe rahastamisest. Lisaks võivad toetuste ja subsiidiumide programmid, mis sõltuvad suurel määral liikmesriikide fiskaalvõimekusest ja ELi eelarvest tehtavatest maksetest, tekitada lühiajaliste seisakute efekti, mis takistab eduka energiatõhususturu arengut. Peale selle ei võimenda toetuspõhised programmid ja maksuvähendused võrreldes rahastamisvahendite ja segarahastamislahendustega kapitaliturgude ja erainvestorite osalemist, vaid tuginevad sageli ainult toetusesaajate omavahenditest ja energiasäästust tulenevale erasektori kaasrahastamisele. Paradoksaalsel moel takistab tagastamatu rahastamise vorm nende juurdepääsu, kellel puuduvad piisavad omavahendid ettenähtud kaasrahastamise katmiseks, või maksuvähenduskavade puhul nende juurdepääsu, kellel ei ole kava kasutamiseks piisavalt suurt maksustatavat tulu. Sellel võib olla pärssiv mõju eelarvepoliitikale, sest juurdepääs avaliku sektori toetustele suureneb koos maksustatava tulu kasvuga.
Samas takistavad energiatõhususse investeerimist sageli kõrge riskitase ja raskused rahastamisele juurdepääsul. See võib juhtuda teatavate turusegmentide puhul (näiteks väikese sissetulekuga leibkonnad, korterelamud või VKEd), või ulatuslikumate energiasäästu investeeringute või uu tehnoloogia kasutuselevõtu korral. Toetuste kasutamine koos laenudega ja muude riskivähendamismeetmetega, nagu riiklikud tagatised, võib vähendada sellega seotud riske.
Seetõttu peaksid liikmesriigid, et meelitada energiatõhususe valdkonda ligi rohkem erakapitali ja tagada samal ajal laialdane juurdepääs pikaajalisele rahalisele toetusele, võtma ulatuslikult kasutusele rahastamisvahendid, eelkõige suuremahulised segarahastamiskavad, mis kombineerivad toetusi ja rahastamisvahendeid (sealhulgas laenud ja riiklikud tagatised). Seda on võimalik saavutada, luues pikaajalised riiklikud rahastamisvahendid energiatõhususe valdkonnas, mis pakuvad pikaajalisi rahastamisvõimalusi, sealhulgas rakendades käibefonde ja kohandades toetusi vastavalt sihtrühma kuuluvate abisaajate vajadustele.
Pikaajaliste rahastamisvahendite suuremahuline loomine võimaldab ka koostööd turuosalistega (finantseerimisasutused, energiateenuse ettevõtjad, kolmanda isiku poolt rahastamise pakkujad ja projektiarendajad), pakkudes stabiilset ja pikaajalist väljavaadet avaliku ja erasektori panuste maksimaalseks kombineerimiseks. Need vahendid peaksid olema kättesaadavad eri sektoritele ja võivad toimida käibefondidena, mida regulaarselt refinantseeritakse riigi vahenditest.
Neid vahendeid tuleks kombineerida ka spetsiaalse tehnilise abi toetusega, et välja töötada konkreetsed energiatõhususe finantsvahendid, kasutades ära erasektori finantseerimisasutuste ja energiateenuse ettevõtjate osalemist ning uuenduslikke rahastamislahendusi, nagu energiatõhususlepingud ja energiatõhusus kui teenus.
Energiatõhususe rahastamise vahendite tõhusaks suurendamiseks tuleks tagasimakstavad ja soodsad laenud ning riiklikud tagatised kombineerida spetsiaalse toetusega, mis on kohandatud konkreetsetele kriteeriumidele, nagu energiatõhususe suurendamise ulatus, elanikkonna sihtrühm või käsitletava vara liik (nt halvima energiatõhususega hooned ja korterelamute renoveerimine). Esmane eesmärk peaks olema luua kombineeritud rahastamislahendused, mis võimendavad avaliku sektori toetusi, et tagada juurdepääs rahastamisele ja vähendada ulatuslikumate investeeringute riske. Riiklikud energiatõhususfondid või samalaadsed üksused sobivad hästi selliste pikaajaliste rahastamisvahendite kasutuselevõtmiseks, ühendades laenud või tagatised toetuskomponentidega üheks energiatõhususmeetmeks
Näiteks ühtekuuluvuspoliitika fondide raames on komisjon ja Euroopa Investeerimispanga nõustamisteenuste platvorm fi-compass töötanud välja toetuskomponendiga energiatõhususe rahastamise vahendi tõendatud mudeli, mille puhul rahastamisvahendit rakendav üksus annab nii rahastamisvahendi laenu- kui ka toetuskomponenti.
Laene, tagatisi, toetusi ja tehnilist abi kombineerivate rahastamisvahendite üks peamine lisaväärtus on nende käibefondi potentsiaal ja pikaajaline perspektiiv. Selliste rahastamisvahendite laialdasem kasutamine tagab stabiilsuse ja prognoositavuse, mis toetab jõudsalt edeneva energiatõhususturu arengut. See võimaldab rahastamisvahendeid haldaval finantseerimisasutusel reinvesteerida tagasimakstav summa (millest on maha arvatud toetused ja muud riskivähendamismeetmed) uutesse energiatõhususse tehtavatesse investeeringutesse. Kuigi rahastamisvahendeid finantseeriv riiklik fond vajab perioodilist rekapitaliseerimist, saab sellest pidevalt uuesti investeerida uutesse energiatõhususmeetmetesse, mis teeb käibefondidest hea mudeli erainvesteeringute kaasamiseks.
Seda arvesse võttes on energiatõhususe rahastamise vahendite ja segarahastamislahenduste kasutuselevõtmise põhimeetmed järgmised.
Suurendada märkimisväärselt avaliku sektori rahastamisvahendite kasutamist energiatõhususse tehtavate investeeringute rahastamiseks riikliku rahastamise raamistiku ja riikliku energiatõhususfondi või samaväärse vahendi raames, et pakkuda riiklikule energiatõhususe väärtusahelale ja võimalikele abisaajatele pikaajalist investeerimisväljavaadet.
Luua segarahastamislahendused, ühendades laenud, riiklikud tagatised ja toetused üheks toiminguks. Vähendada takistusi energiatõhususe rahastamise toetusele juurdepääsu saamisel, luues toetuskomponendiga rahastamisvahendid või võimaldades kombineerida eri rahastamisvõimalusi, mis pakuvad laene, riiklikke tagatisi ja toetust samale energiatõhususse tehtavale investeeringule.
Kohandada kombineeritud toetusi, et vähendada riski ja takistusi rahastamisele juurdepääsu saamisel, tuginedes sellistele teguritele nagu leibkonna sissetulek, sihtvarade väärtus või investeeringu suurus. Näiteks võib kombineeritud toetuste mahtu suurendada selliste investeeringute puhul, mis on suunatud väikese sissetulekuga ja vähekaitstud leibkondadele, halvima energiatõhususega hoonetele, mikroettevõtjatele ja VKEdele, või selliste investeeringute puhul, mille eesmärk on halvima energiatõhususega hoonete tervikrekonstrueerimine või ulatuslikud energiatõhususse investeerimise programmid, mis toovad kaasa märkimisväärse energiasäästu.
Võimendada kombineeritud toetuskomponendiga energiatõhususe rahastamise vahendeid kui käibefonde. Teha esialgne avaliku sektori kapitalisüst ja võimaldada rahastamisasutusel reinvesteerida tagasimaksed järgmistesse energiatõhususmeetmetesse väikese või nullilähedase lisakuluga avaliku sektori eelarves, mis annab rahastamisvahendile pikaajalise perspektiivi.
Toetada konkreetsete energiatõhususe finantsvahendite väljatöötamist, mis võimendaksid koostööd energiateenuse ettevõtjate turu, finantseerimisasutuste ja suurte varade omanike, näiteks avaliku sektori asutuste, avaliku sektori ettevõtete, sealhulgas sotsiaaleluruumide pakkujate, ja suurte kinnisvaraettevõtjate vahel.
Vaadata läbi olemasolev riikliku rahastamise raamistik ning võimaldada eri rahastamisvoogudest pärit toetuste, laenude ja riiklike tagatiste kombineerimist üheks energiatõhususse tehtavaks investeeringuks. See kõrvaldab olemasolevad takistused rahastamisel, nagu eri tingimustele vastavuse ja maksete eeskirjad või puudulik sisemine koordineerimine energiatõhususe rahastamise toetuse programmide elluviimisel.
Maksimeerida ELi eelarvevahendite ja programmide kasutamist rahastamisvahendite ulatuslikuks kasutuselevõtmiseks. Kaaluda selleks kliimameetmete sotsiaalfondi ja ELi heitkogustega kauplemise süsteemist (nii olemasolev HKS1 kui ka tulevane HKS2) saadavate riigi tulude kasutamist.
2.3.4. soovitus. Võtta kasutusele projektiarendusabi rahastud ja toetada energiatõhususprojektides osalevate energiavahendajate arendamist
Peamine takistus erakapitalil põhinevate investeeringute ligimeelitamisel energiatõhususe valdkonda on sageli investeerimisprojekti vähene atraktiivsus. Energiatõhususse investeerimise suhteliselt väike maht ja killustatus muudavad need võrreldes muude investeeringutega erainvestorite jaoks keerulisemaks ja vähem atraktiivseks.
Erakapitalil põhinevate investeeringute edasiseks võimendamiseks on oluline tegeleda investeerimisnõudlusega ja parandada energiatõhususse investeerimise projekti kvaliteeti. Liikmesriigid peaksid toetama i) tehnilise abi kasutuselevõtmist selliste rahastamisvahendite kavandamiseks, mis koondavad väikesemahulisi energiatõhususprojekte ja hoonete energiatõhusaks renoveerimist, ning ii) spetsiaalse projektiarendusabi kasutuselevõtmist, et aidata varade omanikel, kohalikel ametiasutustel, avaliku sektori ettevõtetel, ärikinnisvaral ja ettevõtjatel kavandada suuremahulisi investeerimisprojekte.
Tehnilise abi keskse haldamise abil on võimalik suurel määral koondada energiatõhususse tehtavaid investeeringuid ja ühtlustada nende energia- ja finantstulemustega seotud konkreetsete andmete kogumist. See võib muuta energiatõhususprojektid erainvestorite jaoks atraktiivsemaks ning samuti stimuleeriks see refinantseerimist ja väärtpaberistamist järelturul.
Erakapitali ligimeelitamisel on oluline roll projektide kavandamise ja tehnilise abi keskuste mainel, mis annab erainvestoritele rohkem kindlustunnet energiatõhususe investeeringute krediidivõimelisuse suhtes. Need keskused koos nõustamist pakkuvate ühtsete kontaktpunktidega võivad energiatõhususse investeerimist kohalikul tasandil reklaamida, mis aitaks tegeleda vähese investeerimisnõudluse algpõhjustega. Need võivad teha koostööd avaliku sektori asutuste ja kohalike ettevõtetega, et tutvustada energiatõhususse tehtavate investeeringute rahastamist ja eri rahastamisvõimaluste ühendamise võimalust konkreetseteks investeeringuteks. Samuti võivad need aidata ületada erainvestorite tajutavaid investeerimisriske energiatõhususprojektide kaasrahastamisel tänu tehnilise abi keskuse usaldusele ja mainele projekti ettevalmistamise etapis. Riigi tasandil võivad spetsialiseeritud energiatõhususe rahastamise asutused, nagu riiklikud energiatõhususfondid või samalaadsed asutused, etendada olulist osa investeerimisprojektide krediidireitingu tõstmisel, investorite usalduse suurendamisel ning piiriüleste ja spetsialiseerunud investorite ligimeelitamisel.
Tehnilise abi ja projektiarendusabi rahastute keskset rolli on mainitud ka energiatõhususe direktiivi uuesti sõnastatud versiooni artikli 30 lõikes 2, milles on ette nähtud, et komisjon abistaks liikmesriike selliste projektiarendusabi rahastute loomisel, mis võimaldavad laiendada energiatõhususse investeerimise projekti mahtu ning suurendada erainvestorite usaldust energiatõhususse investeerimise vastu ja muuta see atraktiivsemaks. Komisjon pakub sellist toetust järgmiste meetmete kaudu:
Euroopa kohaliku energiaabi fond (ELENA), mida komisjoni nimel rakendab Euroopa Investeerimispank ja mis hõlmab toetust liikmesriikidele nende tehnilise abi keskuste loomiseks riigi ja piirkonna tasandil, tuginedes ELENA mudelile;
Programmi LIFE puhtale energiale ülemineku allprogramm, mis pakub tehnilist projektiarendusabi avaliku ja erasektori projektiarendajatele, et luua tehnilisi, majanduslikke ja õiguslikke eksperditeadmisi kestlike suuremahuliste energiainvesteeringute projektide käivitamiseks.
Cohesion for Transitions (C4T) pakub eksperdituge ELi liikmesriikidele, piirkondadele ja kohalikele ametiasutustele, aidates neil rakendada ühtekuuluvuspoliitika investeeringuid poliitikaeesmärgi 2 raames, sealhulgas energiatõhususse tehtavaid investeeringuid. Tugiteenused hõlmavad strateegiate väljatöötamist, järelevalve parandamist, sidusrühmade kaasamist, rahastamisvõimaluste kindlakstegemist, projektikonkursside ettevalmistamise toetamist ja suutlikkuse suurendamist.
Platvorm fi-compass pakub korraldusasutustele tehnilist abi teostatavusuuringuteks, eelhindamisteks, juhtumiuuringuteks ja muudeks rahastamisvahendite loomiseks vajalikeks ettevalmistustöödeks.
InvestEU nõustamiskeskus ja sellised algatused nagu JASPERS pakuvad tehnilist abi (avaliku ja erasektori) projektiarendajatele, aidates neil arendada pangakõlblikke renoveerimisprojekte.
Samuti võivad kodude renoveerimise ja VKEde energiatõhususe ühtsed kontaktpunktid mängida olulist rolli energiatõhususse investeerimise nõudluse suurendamisel. Nendes pakutakse tehnilist, haldus- ja finantsnõustamist üksikisikutele ja ettevõtetele, aidates neil koostada energiatõhususe investeerimisprojekte, eelkõige hoonete energiatõhusaks renoveerimiseks. Energiatõhususe direktiivi uuesti sõnastatud versiooni artikli 22 lõike 6 ja hoonete energiatõhususe direktiivi uuesti sõnastatud versiooni artikli 18 lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid looma ühtsed kontaktpunktid, et toetada lõpptarbijaid ja -kasutajaid, eelkõige leibkondi, avaliku sektori asutusi, VKEsid ja mikroettevõtjaid energiatõhususe ja hoonete energiatõhusaks renoveerimise projektide elluviimisel. Selleks et liikmesriike selles küsimuses toetada, avaldab komisjon soovituse koos praktiliste suunistega ühtsete kontaktpunktide loomise ja käitamise kohta.
Seda arvesse võttes on põhimeetmed, millega edendatakse projektiarendusabi kasutamist investeerimisprojekti käivitamiseks, järgmised.
-Luua riiklikud tehnilise abi ja projektiarendusabi rahastud või stimuleerida olemasolevaid, et toetada energiatõhususse tehtavate investeeringute arendamist, täiustada investeerimisprojekte ja suurendada kapitaliturgude usaldust energiatõhususe vastu. Liikmesriigid võivad luua sellised mehhanismid oma riiklikes energiatõhususfondides või samalaadsetes üksustes, et arendada energiatõhususse tehtavaid suuremahulisi investeeringuid ja rahastamisvahendeid ja/või spetsiaalseid finantsvahendeid, mis koondavad suure hulga väikesemahulisi, näiteks hoonete energiatõhusaks renoveerimiseks tehtavaid investeeringuid.
-Kasutada komisjoni soovitust, mis sisaldab praktilisi suuniseid ühtsete kontaktpunktide loomise ja käitamise kohta – nõustamis- ja abiteenused kodude renoveerimiseks, mikroettevõtjatele ja VKEdele, et tagada kodanikele ja ettevõtjatele pidev toetus ja sihtotstarbeline abi energiatõhususprojektide väljatöötamisel ja rakendamisel.
-Maksimeerida ELi tasandi toetuse kasutamist, näiteks ELENA fondija programmi LIFE puhtale energiale ülemineku allprogrammi kaudu, et luua riiklikud tehnilise abi keskused, toetada projektiarendusabi ja töötada välja energiatõhususe rahastamise kavad, mis koondavad mitmeid väikesemahulisi projekte.
2.4.5. soovitus. Osaleda ennetavalt Euroopa energiatõhususe rahastamise koalitsioonis, et edendada tihedamat ja tõhusat koostööd finantseerimisasutustega
Energiatõhususe rahastamise väärtusahela piiratud koordineerimine avaliku sektori asutuste, finantseerimisasutuste, energiateenuse ettevõtjate ja energiatõhusa tehnoloogia pakkujate vahel on peamine takistus erainvesteeringute kaasamisel energiatõhususe valdkonnas. Viimastel aastatel on komisjon toetanud mitmesuguseid algatusi selle koordineerimislünga täitmiseks, sealhulgas säästva energia investeeringute foorumi ja programmi „Horisont 2020“ ning programmi LIFE puhtale energiale ülemineku programmide raames, millest rahastati riikliku rahastamise ümarlauaprojekte.
Nende jõupingutuste ühendamiseks ja ühise koostööraamistiku loomiseks on Euroopa Komisjon loonud Euroopa energiatõhususe rahastamise koalitsiooni. Koalitsiooni eesmärk on edendada soodsat turukeskkonda, mis suurendab energiatõhususse investeerimist, kaasab erasektori rahastamist ja finantseerimisasutusi. Koalitsioon teeb koostööd finantseerimisasutuste ja muude turuosalistega, et kasutada tõhusalt ELi ja liikmesriikide eelarvevahendeid, hõlbustades energiatõhususe rahastamise vahendite rakendamist ja toimides erainvesteeringute kaasamise katalüsaatorina. Koalitsioon võttis 2025. aasta tööprogrammi vastu oma esimesel täiskogul 20. mail 2025.
Koalitsiooni operatiivseks haruks on liikmesriikides loodavad riiklikud keskused. Nende keskuste eesmärgid ja tegevuse määravad kindlaks riigi ametiasutused. Eesmärk on luua koostoime riikliku rahastamise tavade ning energiatõhususe ja energiateenuste sektori vahel, et parandada energiatõhususe rahastamise tavasid ja soodustada erainvesteeringuid.
Praegu jäetakse energiatõhusus sageli konkreetse prioriteedina tähelepanuta ja seda käsitletakse osana laiemast kestliku rahanduse kontseptsioonist. Palju võimalusi investeerida võimalikesse energiasäästuprojektidesse jääb sageli kasutamata finantseerimisasutuste, ettevõtete teabevahetuse ja hoolsuskohustuse protsesside läbipaistmatuse tõttu. Õigusraamistikud, nagu ELi taksonoomia, on seadnud kestlikkuse üheks oma eesmärgiks, kuid rahastamis- ja investeerimissektorit pärsib väike nõudlus, projektide keerukus ja standardimise puudumine energiatõhususe valdkonnas.
Koalitsiooni eesmärk on tugevdada koostööd finantseerimisasutustega, et seada prioriteediks energiatõhususse investeerimine. Koostöö peaks keskenduma regulatiivsete ja rahaliste takistuste kõrvaldamisele, et suurendada erainvesteeringuid energiatõhususse. Samuti peaks see julgustama finantseerimisasutusi pakkuma kohandatud finantstooteid, nagu energiatõhususega seotud hüpoteeklaenud ja renoveerimislaenud, mis toovad esile energiasäästu eelised.
Kommertspangad võivad saada kasu energiatõhususturul olulisema rolli täitmisest, tagades juurdepääsu laialdaselt kättesaadavatele ja mittediskrimineerivatele energiatõhususega seotud laenutoodetele, mille puhul võetakse krediidiriski hindamisel arvesse energiasäästu potentsiaali. Kasutades ära suhteid eraklientidega, saavad pangad laiendada oma energiatõhususpakkumisi. Mõned pangad on juba loonud energiatõhususe krediidiliinid, mida sageli toetavad sellised asutused nagu Euroopa Investeerimispank, Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank või riiklikud tugipangad. Siiski on vaja finantseerimisasutusi rohkem kaasata, et leevendada tajutavaid riske ja vähendada tehingukulusid. Seda on võimalik saavutada, arendades asutusesisest oskusteavet, luues spetsiaalseid tooteid, milles võetakse arvesse energiasäästust saadavat kasu, ning standardides projektide hindamisi ja laenuprotsesse, et teenida paremini energiatõhususturgu.
Nii ELi tasandi kui ka mitme liikmesriigi avaliku sektori asutused pakuvad tagatisvahendeid, avaliku sektori tagatud krediidiliine ja tehnilist abi, et aidata kommertspankadel vähendada tehingukulusid, vähendada energiatõhususse investeerimise riske ning toetada väiksemate projektide koondamist rahastamiseks rohevõlakirjade kaudu.
Seda arvesse võttes on põhimeetmed, millega edendada tihedat koostööd riigi ametiasutuste ja finantseerimisasutuste vahel energiatõhususe rahastamise valdkonnas, järgmised.
Osaleda aktiivselt Euroopa energiatõhususe rahastamise koalitsioonis ja innustada riiklikke keskusi määrama kindlaks konkreetsed meetmed, millega edendatakse energiatõhususe rahastamise lahendusi ja strateegiaid erainvesteeringute kaasamiseks.
Teha koostööd energiatõhususe rahastamise ELi raamistiku parandamiseks, sealhulgas i) tõhustades ELi ja riiklikke programme ja rahastamisvahendeid, et paremini toetada erainvesteeringute suurendamist, ning ii) parandades finantsvaldkonna õigusraamistikku, et julgustada finantseerimisasutusi investeerima energiatõhususse.
Luua partnerlusi, et aidata kommertspankadel paremini võimendada energiatõhususse investeerimisega kaasnevat rahalist kasu, näiteks energiakulude kokkuhoid ja varade väärtuste suurenemine osana krediidiriski hindamistest. See hõlmab sihtotstarbelise tehnilise abi osutamist finantseerimisasutustele, mis haldavad avaliku sektori tagatud energiatõhususe rahastamise vahendeid.
Toetada ja julgustada finantseerimisasutusi pakkuma kliendisõbralikke rahastamisvõimalusi energiatõhususprojektidele, kasutades olemasolevat avaliku sektori rahastamistoetust ning tagades laialdase ja mittediskrimineeriva juurdepääsu energiatõhususega seotud laenutoodetele.
2.5.6. soovitus. Kasutada parimal viisil ära maksusoodustusi, et kaasata energiatõhususse tehtavaid erainvesteeringuid
Kliima- ja energiavaldkonna fiskaalvahendid, nagu energiasäästukohustused, süsinikumaksud ja sõidukimaksud, võivad hoolikalt kavandatuna toetada riiklikke energiatõhususe rahastamise strateegiaid, stimuleerida käitumisharjumuste muutmist ning soodustada energiasüsteemi ümberkujundamist ja energiatõhususse investeerimist.
Maksusüsteemil ja maksusoodustustel võib olla oluline roll energiatõhususse investeerimise soodustamisel, kehtestades rahalisi soodustusi ja karistusi. Rohepöörde ja energiasüsteemi ümberkujundamise toetamiseks kasutatakse üha enam makse ja kasulikke maksusoodustusi, kuid endiselt on probleemiks tasakaalu leidmine nende tulemuslikkuse ja laiema poliitilise mõju vahel. Kahjulikud maksusoodustused ja -meetmed võivad negatiivselt mõjutada energiatõhususse investeerimist, näiteks kinnistada fossiilkütustel põhinevaid ja vähese energiatõhususega tehnoloogiat, pärssida energiatarbimise vähendamist või vähendada energiatõhususe suurendamisega kaasnevat majanduslikku kasu.
Energiatõhususe tavapärased maksusoodustused hõlmavad maksuvähendusi (maksustatava tulu vähendamine) või üksikisiku- või äriühingu tulumaksu vähendusi (maksukoormuse vähendamist) üksikisikutele või ettevõtetele, kes investeerivad energiatõhususe suurendamisse või omandavad tõhusa energiatehnoloogia. Kuigi maksusoodustused ja -vähendused on ettevõtlussektorile kasulikud, võivad need olla vähem atraktiivsed eraisikutele, eelkõige väikese sissetulekuga kodanikele, kuna nende maksukohustused võivad olla liiga väikesed, et sellistest soodustustest sisuliselt kasu saada.
Seda arvesse võttes on põhimeetmed maksusoodustuste parimaks kasutamiseks, et kaasata energiatõhususse tehtavad investeeringud, järgmised.
-Suurendada fiskaalvahendite kasutamist energiasüsteemi ümberkujundamise ja energiatõhususe stimuleerimiseks, võimendades riikide eelarvepoliitilist vastutust, et luua soodne keskkond energiatõhususse investeerimiseks.
-Kaotada maksumeetmed ja toetused, mis pärsivad investeerimist energiatõhususe suurendamisse, näiteks sellised, mis kinnistavad fossiilkütustel põhinevat ja vähese energiatõhususega tehnoloogiat, või mis vähendavad suurema maksukoormuse tõttu energiatõhususe suurendamisega kaasnevat majanduslikku kasu.
-Võtta kasutusele positiivsed maksusoodustused ja -meetmed energiatõhususse tehtavate investeeringute kaasamiseks, eelkõige ettevõtlussektori ja töötleva tööstuse poolt energiatõhususse tehtavate investeeringute toetamiseks maksusoodustuste ja -vähenduste kaudu.
3.Suurendada rahastamispakkumiste valikut energiatõhususe, investeerimisriskide vähendamise ja refinantseerimisvõimaluste jaoks
Erakapitali kaasamiseks energiatõhususse tehtavatesse investeeringutesse on väga oluline muuta erasektori poolt pakutavad energiatõhususe valdkonna rahastamise võimalused kodanike ja ettevõtjate jaoks atraktiivsemaks. Selleks et suurendada energiatõhususse tehtavate erakapitalil põhinevate investeeringute atraktiivsust, on oluline tegeleda turu liigse killustatuse ja investeerimisprojektide vähese standardimisega ning parandada investeerimisprojektide ja -portfellide koondamist, et suurendada skaleeritavuse ja korratavuse võimalusi. Liikmesriikide ametiasutustel võib olla oluline roll turu stimuleerimisel, et töötada välja ja võtta kasutusele mitmesuguseid erasektori poolt pakutavaid energiatõhususe rahastamise tooteid ja teenuseid, muutes energiatõhususse investeerimise kodanike ja ettevõtete jaoks majanduslikult atraktiivsemaks ja vähem koormavaks. Kui omavahendid/energiasääst välja arvata, saab energiatõhusust rahastada erakapitalist kas krediidilepingute (tagatud või tagamata laenud) või teenuslepingute ja kolmanda isiku poolt rahastamise kaudu, eelkõige energiatõhususteenuste ja energiaseadmete liisimise kaudu.
Energiatõhususe valdkonnas erasektoripoolse rahastamise maksimaalseks kaasamiseks on vaja suurendada finantseerimisasutuste ja kolmandast isikust investorite võimalusi investeerida kapitaliressursse energiatõhususse ning võimaldada kodanikel ja ettevõtetel täita vajalikud usaldatavusnõuded, et saada juurdepääs erasektoripoolsele rahastamisele oma projektide rahastamiseks. Selle saavutamiseks on võimalik vähendada energiatõhususse tehtavate investeeringutega seotud riski, suurendada kodanike ja ettevõtete laenuvõimet ning parandada energiatõhususse investeerijate refinantseerimistingimusi. Järgmine peatükk on seotud põhiteksti 7–12. soovitusega.
3.1.7. soovitus. Edendada sihtotstarbeliste energiatõhususega seotud laenutoodete väljatöötamist ja kasutuselevõttu ning erasektoripoolset rahastamist krediidilepingute kaudu
Selleks et suurendada erakapitali osakaalu energiatõhususse tehtavates investeeringutes, on oluline, et liikmesriikide ametiasutused toetaksid finantseerimisasutusi turu arendamisel ja sihtotstarbeliste energiatõhususega seotud laenutoodete kasutuselevõtu edendamisel. Energiatõhususe direktiivi uuesti sõnastatud versiooni artikli 30 lõike 3 kohaselt võtavad liikmesriigid vastu meetmed, millega edendatakse energiatõhususega seotud laenutooteid, nagu rohelised hüpoteeklaenud ja rohelaenud ning tagavad, et finantseerimisasutused pakuvad neid laialdaselt ja mittediskrimineerivalt ning nii, et need oleksid tarbijatele nähtavad ja kättesaadavad.
Energiatõhususega seotud laenutooted on laenud, mis katavad energiatõhususmeetmete esialgsed investeerimiskulud, aidates üle saada rahanappusest tingitud takistustest. Need tooted hõlmavad energiatõhususmeetmete jaoks mõeldud standardlaene, energiatõhususega seotud hüpoteeklaene, rohelisi tarbimislaene ja renoveerimislaene. Neid võib kombineerida riiklike stiimulitega investeeringute kaasrahastamiseks, intressimäärade vähendamiseks ja laenuvõtjate krediidireitingu tõstmiseks.
Energiatõhususega seotud laene saab anda 1) krediidiliinide kaudu, mida pangad või muud finantseerimisasutused pakuvad energiatõhususmeetmete rahastamiseks, ning 2) sihtotstarbeliste fondide kaudu, mille konkreetne volitus on investeerida energiatõhususe meetmetesse, keskendudes sageli konkreetsetele sektoritele, näiteks hoonetele või tööstusele. Mitmed kommertspangad ELis pakuvad rohelisi tarbimislaene ja rohelisi hüpoteeklaene ning neil on strateegiad ja eesmärgid valitud rohelaenuportfellide jaoks. Euroopa Pangandusjärelevalve andmetel moodustavad rohelaenud praegu siiski vaid väikese osa krediidiasutuste kogubilansist, keskmiselt 4,5 % kõigist laenudest. Rohelaenude osakaal on veidi suurem kodumajapidamiste portfellides (11 %) ning väiksem mittejaemüügisektori VKEde ja finantssektoriväliste äriühingute segmentides (ligikaudu 2 %). Krediidiasutused kasutavad rohelaenude määratlemiseks mitut võimalust, sealhulgas sisestandardeid, ELi taksonoomiat, laenuturu liidu (Loan Market Association) rohelaenude põhimõtteid ja energiatõhususega seotud hüpoteeklaenu märgist, mis on välja töötatud energiatõhususega seotud hüpoteeklaenude algatuse raames.
ELi liikmesriigid peaksid selgitama välja hoonete energiatõhususe rahastamise kavade parima tava ja saadud kogemused ning neid kasutama ja laiendama. ELi kõige edukamad programmid on tuginenud olemasolevatele hüpoteeklaenude kavadele ja kombineerinud neid tugevate maksusoodustuste või toetustega energiatõhususe suurendamiseks. Need kavad on kättesaadavad hooneomanikele, kes on juba otsustanud investeerida, ning tagavad, et nende investeerimisotsus hõlmab energiatõhususe suurendamist.
Seda arvesse võttes on põhimeetmed energiatõhususega seotud laenude kasutuselevõtu edendamiseks järgmised.
-Toetada finantseerimisasutusi energiatõhususega seotud laenutoodete väljatöötamisel, suurendades energiatõhususega seotud sihtotstarbelist erasektoripoolset rahastamist. Selle saavutamiseks võib kasutada organisatsioonilisi struktuure lisateenuste pakkumiseks, näiteks nõustamis- ja abiteenused, mis toetavad energiatõhususe rohelaenudega seotud nõudeid ja võimalusi. Lisaks sellele tuleks anda finantseerimisasutustele toetust laenutoodete valiku laiendamiseks, näiteks riskivähendamisvahendite kaudu, nagu laenutagatised, projektiarendustoetus ja teadlikkuse suurendamise kampaaniad / teavituskampaaniad.
-Luua vahendid avaliku sektori rohelaenude jaoks või tugevdada olemasolevaid vahendeid. Avaliku sektori rohelaene pakuvad leibkondadele, ettevõtetele ja üürnikele avaliku sektori asutused või nad rahastavad neid kaudselt, et katta energiatõhususe parandamise meetmete esialgsed kulud. Need on tavaliselt „sooduslaenud“, st neil on soodsad, nullilähedased intressimäärad või tasuvusajad. Avaliku sektori rohelaene võivad anda riiklikud energiatõhususfondid või samalaadsed üksused, mis edendavad kapitaliinvesteeringuid energiatõhususse.
-Pakkuda kliendisõbralikke energiatõhususe rahastamise lahendusi ja laenulahendusi, võttes siseriiklikku õigusraamistikku üle energiatõhususe direktiivi uuesti sõnastatud versiooni artikli 30 sätted ja täiendades neid. Finantseerimisasutused peaksid hindama oma klientide huvi varade energiatõhususe suurendamise ja/või energiatõhusate seadmete omandamise vastu, et pakkuda neile spetsiaalseid energiatõhususega seotud laenutooteid, mis vastavad nende huvidele. Lisaks teabele eeldatava energiakulude kokkuhoiu kohta tuleb finantseerimisasutusi julgustada andma klientidele teavet energiatõhusate toodete ja hoonete energiatõhusaks renoveerimise arvukate eeliste kohta.
-Võimaldada korteriühistutel võtta ühiselt laene energiatõhususse tehtavate investeeringute rahastamiseks ning lihtsustada korterelamute ühisomandi haldamist, et hõlbustada energiatõhususe investeerimist. Selleks võib näiteks i) kaotada ühehäälse otsuse nõude energiatõhusaks renoveerimise laenude sõlmimiseks või ii) teha koostööd kinnisvarahaldusettevõtetega, et tutvustada energiatõhususe suurendamist ja energiatõhususe lepinguid kaasomanikele.
-Pakkuda finantseerimisasutustele tehnilist abi ja nõustamist asutusesiseste projektiarendusüksuste väljaarendamiseks, ühtse kontaktpunkti toe loomiseks klientidele, energiaauditite pakkumiseks klientidele (VKEd, elamud), laenuametnike suutlikkuse suurendamiseks moodustada energiatõhususe toodete müügipersonal.
3.2.8. soovitus. Luua vajalik õigusraamistik ja toetada uuenduslikke rahastamiskavasid, nagu maksu- ja arvepõhine rahastamine
Kinnisvarapõhised rahastamiskavad, nagu maksu-ja arvepõhine rahastamine, pakuvad mitmeid eeliseid energiatõhususse investeerimise soodustamisel ja erakapitali ligimeelitamisel. Neil on kaks eelist: need kasutavad alternatiivseid tagasimaksekanaleid, nagu energiaarved ja kinnisvaramaksud, et vähendada energiatõhususe suurendamise laenudega seotud tehingukulusid; ning need eraldavad rahastamise omandiõigusest, lahendades pikaajaliste investeeringute tasuvuse probleemi.
See lähenemisviis võib aidata üle saada rahanappusest tingitud takistustest, eelkõige kodumajapidamiste ja vähest tulu teenivate VKEde jaoks, sest see käsitleb piiratud lühiajalist finantstulu ja energiatõhususe suurendamise tasuvusaja pikendamist. Kuigi ELi liikmesriikides on välja töötatud mõned maksu- ja arvepõhiste finantseerimisskeemide katseprojektid, puudub sageli vajalik õigusraamistik. Energiatõhususe direktiivi uuesti sõnastatud versiooni artikli 30 lõike 3 kohaselt peavad liikmesriigid võtma oma riiklikes raamistikes meetmeid arve- ja maksupõhiste finantseerimisskeemide rakendamise soodustamiseks.
Arvepõhised finantseerimisskeemid võivad pakkuda atraktiivseid tingimusi, nagu madalad intressimäärad ja pikad tähtajad, ning olla laialdaselt kättesaadavad, tingimusel et kehtestatakse usaldusväärsed riskianalüüsi- ja riskimaandamismeetmed. Selliste kavade võimaldamiseks ja rakendamiseks saavad riigi ametiasutused kasutada arvepõhiste kavade kasutuselevõtu tegevuskava, mis on välja töötatud projekti RenOnBill raames.
Seda arvesse võttes on põhimeetmed arvepõhiseks rahastamiseks järgmised.
-Hinnata, kas riiklik raamistik võimaldab arvepõhiste skeemide väljatöötamist. Põhielemendid, mida tuleb arvesse võtta, on: sobiv õigusraamistik, mis võimaldab kommunaalettevõtetel tegutseda laenuandjana; üksikute üksuste energiatarbimise mõõtmist ja täpsust käsitlevate ELi õigusnormide nõuetekohane ja laialdane rakendamine; sätted, mis kaitsevad investoreid laenu tagasimaksmisega seotud kohustuste täitmata jätmise eest, säilitades samal ajal tarbijakaitse; võimalus, et kommunaalettevõtted ja finantseerimisasutused saaksid kasutada arve maksmise andmeid lõppkasutajate riskiprofiili hindamiseks; ning omaniku ja üürniku vahelisi suhteid reguleerivad õigusaktid, mis toetavad investeerimiskulude ja laenu tagasimaksete õiglast jaotust.
-Anda energiaettevõtetele energiatõhususe rahastamise õigus. Kommunaalettevõtete rahastatavate skeemide puhul võib liikmesriikidel olla vajalik muuta võlausaldajaid käsitlevaid õigusakte, et kinnitada kommunaalettevõtete seaduslikku õigust anda renoveerimise otstarbel laenu. Arvepõhiste rahastamislahenduste korral on ette nähtud, et kommunaalettevõte annab kapitali energiatõhususega seotud tööde rahastamiseks, samas kui tarbija maksab selle tagasi regulaarsete maksetena olemasolevate kommunaalarvete alusel.
-Tagada rakendusüksustes (nt kommunaalettevõtted, energiateenuse ettevõtjad) mastaabi saavutamiseks piisav rahavoog ja/või luua riiklikud või kohalikud tagatis- ja toetusfondid. Näiteks võiks riiklik energiatõhususfond osta arvepõhise finantseerimisskeemi nõudeid ja tagada riskide vähendamise, et pakkuda katseprojektidele rahalist tuge (nt laenutagatiste kaudu). Riiklikud tagatisfondid ja krediidiliinid, mis võivad soodustada arvepõhiste finantseerimisskeemide rakendamist kommunaalettevõtete ja finantseerimisasutuste poolt. Sellised tagatised võiks käivitada, kui koduomanik ei maksa laenu tagasi, vähendades seeläbi laenuandjate tajutud investeerimisriski. Sihtotstarbelisi arvepõhise rahastamise toetuse krediidiliine võiks rakendada osana avaliku sektori poolsest energiatõhususe rahastamisest, näiteks riiklike energiatõhususfondide kaudu. Avaliku sektori eelarvetoetus arvepõhiste finantseerimisskeemide kasutuselevõtuks võiks seisneda lõppkasutajate intressimäära tagasimaksete osalises või täielikus katmises osana nende energiaarvetest, võimaldades neil saada energiasäästust täielikku rahalist kasu. See võib toimuda ka kaasrahastamise vormis, et vähendada konkreetsete keeruliste projektide (tervikrekonstrueerimine, halvima energiatõhususega hooned, vähekaitstud leibkonnad) üldisi investeerimiskulusid.
Maksupõhistes finantseerimisskeemides antakse leibkondadele või ettevõtetele laenu, et katta elamute või ärihoonete renoveerimise, energiatõhusate vahendite või seadmete ostmise või muude energiaprotsesside täiustamise kulud, ning kasutatakse tagasimaksmise otstarbel konkreetseid kinnisvaraga seotud makse ja/või muid tasusid. Maksupõhised finantseerimisskeemid hõlmavad mehhanisme, mis võimaldavad kanda võla üle varasematelt kinnisvaraomanikelt uutele, ilma et selle peaks tingimata likvideerima. See loob lihtsa võla ülekandmise mehhanismi, et ületada kinnisvaraomanike vastumeelsust investeerida pika tasuvusajaga energiatõhususmeetmetesse. Maksupõhised finantseerimisskeemid võimaldavad kinnisvaraomanikel suurendada energiatõhusust ilma suurte rahaliste ettemakseteta (ettemaks võib mõnel juhul olla 100 %) ja maksta kulud 10 või 20 aasta jooksul tagasi kinnisvaramaksude või muu hoonetega seotud maksukoormuse kaudu. Neid skeeme võib pakkuda kas avalik sektor, näiteks kohalikud omavalitsused, või erakapital.
Maksupõhiste finantseerimisskeemide näideteks on projekt EuroPACE Hispaanias ja projekt FITHOME, millega laiendati EuroPACE lähenemisviisi Madalmaades koostöös kohalike ametiasutuste ja finantseerimisasutustega.
Seda arvesse võttes on põhimeetmed maksupõhiseks rahastamiseks järgmised.
-Hinnata, kas riiklik raamistik võimaldab maksupõhiste finantseerimisskeemide väljatöötamist. See hõlmab maksusüsteemide analüüsimist ning kinnisvaramaksude ja muude hoonetega seotud maksude õigusreformi vajaduse kindlakstegemist maksupõhiste finantseerimisskeemide võimaldamiseks. See eeldab ka, et kohalikud ametiasutused saavad koguda tagasimakseid ja need erainvestoritele üle kanda, konsolideerimata neid kohaliku omavalitsuse eelarvesse. Maksupõhise rahastamise rakendamise eeltingimus on kinnisvaramaksude või samalaadsete hoonetele kehtestatud maksude olemasolu.
Kehtestada menetlused, mis tagavad tagasimaksed kinnisvaraga seotud maksude kaudu ning võla ülekandmise koos omandiõiguse üleminekuga. Maksupõhiste finantseerimisskeemide rakendamine nõuab tõhusat täitmise tagamise korda juhtudel, kui maksud jäävad tasumata või kui on olemas varasemad nõuded muude võlgade tagasimaksmiseks enne maksupõhist rahastamist. Omavalitsustel on oluline roll tagasimaksete ülekandmisel leibkondade ja investorite vahel ning nad peaksid saama jätta selle tegevuse oma eelarvesse konsolideerimata.
Kaasata vajalikud sidusrühmad, tuginedes edukate Euroopa projektide kogemustele. Maksupõhine rahastamine hõlmab mitut sidusrühma, sealhulgas riigi valitsust ja kohalikke omavalitsusi, finantseerimisasutusi, seadmete paigaldajaid ja koduomanikke. Hoonete energiatõhusaks renoveerimise maksupõhine rahastamine võib toimuda finantseerimisasutuste laenude abil, kusjuures energiatõhusust suurendavad konkreetsed töövõtjad ning kulud kaetakse kinnisvaramaksude või muude maksude kaudu.
3.3.9. soovitus. Kõrvaldada takistused ja laiendada energiatõhususe rahastamist teenuslepingute kaudu ning edendada energiateenuste turgu
Energiateenuste turg, eelkõige energiatõhususlepingute kaudu, on peamine ökosüsteem erasektoripoolse rahastamise kaasamiseks energiatõhususe valdkonda ja energiatõhususe ärimudeli edendamiseks. Energiateenuse ettevõtjate turg tugineb energiatõhususse tehtavate investeeringute rahastamisel teenus- ja liisingulepingutele, mis võimaldab investeerimiskulude ülekandmist kapitalikuludest tegevuskuludesse ning seab esikohale energiatõhususe pideva tulemuslikkuse tagamise aja jooksul.
Energiatõhususlepingute ja energiateenuse ettevõtjate turu kasvu soodustamiseks on oluline võtta kasutusele suured energiatõhususprogrammid, mis suudavad standardida ja koondada investeerimisprojekte, eelkõige üldkasutatavate ja ärihoonete ning VKEde jaoks. Tööstus- ja VKEde sektoris saavad energiateenuse ettevõtjad viia ellu keerulisi energiaprojekte, pakkudes tehnilist oskusteavet ja rahastamist valdkondades, mis ei ole konkreetse tööstusharu põhitegevus (nt heitsoojuse taas- ja korduskasutamine).
Energiatõhususlepingut kasutatakse juhul, kui vastaspool (nt energiateenuse ettevõtja) kohustub paigaldama vajalikud seadmed ja tagab konkreetse energiasäästutulemuse. Energiatõhususlepinguga määratakse kindlaks jooksvate maksete esialgsed tingimused ja jaotused, mis peaksid olema väiksemad kui projekti energiasäästu abil saavutatav rahaline kokkuhoid. Energiatõhususlepinguga saab klient ühtse kontaktpunktiga kasutusvalmis lepingu, millel on ainult üks vastaspool kogu lepingu kehtivusaja jooksul. Kõnealuse lepingu pakkujad haldavad ka energiatõhususriske ja tagavad energiasäästu. Siiski kaasnevad energiatõhususlepinguga suuremad tehingukulud ja kõrged kapitalinõuded tegevuse järjepidevuse tagamiseks, kuna energiateenuse ettevõtjaid refinantseeritakse väikese väärtusega pikaajaliste osamaksetega, ning energiasäästu järelevalve ja kontrollimise ettenähtud raamistiku ja vormide puudumine. Sihtotstarbeliste tagatisskeemide või muude avaliku sektori eelarvetoetuse vormide puudumise tõttu on sageli tulemuseks kulutõhusad energiatõhususmeetmed, millel on lühike tasuvusaeg, kuna energiatõhususlepingute pakkujad ei soovi kanda pikaajalist riski.
Energiatõhususleping on eriti sobiv energiatõhususe suurendamiseks avalikus sektoris, kuna teenuseosutajate põhjalikud teadmised ja garanteeritud tulemuslikkus tagavad investeeringute tulemuslikkuse. Energiasäästu saavutamise tehniline risk lasub teenuseosutajal kogu lepingu kestuse jooksul. Kolmanda isiku poolt rahastamine, mille puhul esialgsed investeerimiskulud tasutakse energiakulude kokkuhoiu arvelt, võimaldab projekte ellu viia isegi siis, kui riigi vahendid ei ole piisavad, ning energiatõhususlepingu bilansivälise kajastamise võimalus võimaldab avaliku sektori raamatupidamisarvestuse tasakaalus hoida. Avaliku sektori hankijatel soovitatakse hinnata olulise energia osakaaluga teenuslepingute hangete korral, kas saaks sõlmida pikaajalist energiatõhusust andvaid lepinguid, mille tulemusena saavutatakse pikaajaline energiasääst (nt kütte tagamine). Energiatõhususlepingu kasutamise lihtsustamiseks avaliku ja erasektori investeeringutes ning haldustõkete kõrvaldamiseks peaksid liikmesriigid esitama standardsed mudellepingud, mis avaliku sektori puhul peavad olema kooskõlas Eurostati juhendiga energiatõhususlepingu bilansivälise kajastamise kohta avaliku sektori raamatupidamises.
Erasektori vahendid energiatõhususe suurendamiseks võivad pärineda energiateenuse ettevõtjate omavahenditest või kolmanda isiku poolt rahastamisest, millesse on kaasatud krediidiasutused või muud erainvestorid, sageli laenuvahendite abil rahastamise vormis. Esimese variandi puhul laenavad energiateenuse ettevõtjad rahalisi vahendeid, mis on vajalikud projekti rakendamiseks. Teise variandi puhul võtab energiatarbija/klient finantseerimisasutuselt laenu, mille tagatiseks on energiateenuse ettevõtja sõlmitud energiasäästu tagatise leping. Energiasäästu tagatis vähendab panga riskitaju, näidates, et projekt toob kaasa positiivse rahavoo, st saavutatud sääst katab kindlasti võla tagasimaksed, millel on positiivne mõju kokkulepitud intressimääradele.
Kuigi energiatõhususlepingu kasutamine ja energiateenuse ettevõtjate turg on äri- ja avaliku sektori hoonete puhul olemas ja toimib, on tööstusel, eelkõige VKEdel ja nende tootmisprotsessidel, ning eraomandis eluhoonete renoveerimisel olemas laienemispotentsiaal. Et toetada energiateenuse ettevõtjaid nendele turgudele sisenemisel, on väga oluline vähendada riske ja ebakindlust seoses klientide suutlikkusega esialgset rahastust tagasi maksta ning kaitsta energiateenuse ettevõtjaid klientide makseviivituste eest, milleks võivad kasulikud olla spetsiaalselt energiatõhususlepingute ja energiateenuse ettevõtjate rahastamiseks eraldatud riiklikud tagatisfondid. Samas ei ole energiateenuse ettevõtjate turu ja erasektori rahastamise laiendamise praegused takistused seotud mitte ainult potentsiaalsete klientide riskiprofiiliga, vaid ka energiateenuse ettevõtjate endi kapitalilikviidsuse ja suutlikkusega suurendada oma riskivõtmisvõimet ning seega sõlmida uusi tehinguid. Nimetatud põhjustel on energiateenuse ettevõtjate tegevuse laiendamise peamine võimalus refinantseerimismehhanismid, nagu faktooringufondid ja konkreetsed energiatõhususe finantsvahendid ning energiateenuse ettevõtjate nõuete omandamine järelturu väärtpaberistamiseks.
Projekt FinEERGo-Dom on veenev näide sellest, kuidas energiatõhususlepingut ja energiateenuse ettevõtjate tegevust saab võimendada.
Seda arvesse võttes on põhimeetmed energiatõhususteenuste ja energiateenuse ettevõtjate rahastamise turu laiendamiseks järgmised.
-Kasutada energiateenuse ettevõtjate turu arendamiseks ELi ja liikmesriikide avaliku sektori eelarvetoetust, lihtsustades energiateenuse ettevõtjate ja eriotstarbeliste energiatõhususvahendite rahastamist. Võtta energiatõhususlepingute, energiateenuse ettevõtjate refinantseerimisvahendite ja faktooringuskeemide jaoks kasutusele tagatisfondid, et toetada energiateenuse ettevõtjate riskivõtmisvõimet, vähendada nende tegevuse riske ning suurendada nende rahastamispotentsiaali ja osakaalu turul.
-Edendada energiateenuse ettevõtjate rolli ja uusi lepingute sõlmimise viise, nagu energia kui teenus ja energiatõhususleping, mis on riikliku energiatõhususpoliitika tugisambad. Nendel ärimudelitel on märkimisväärne potentsiaal energiatõhususmeetmetesse ja puhtasse elektrifitseerimistehnoloogiasse investeerimisega algselt kaasnevate kulude katmiseks.
-Edendada õigusraamistike ja riigihangete ajakohastamist, et sõnaselgelt tunnustada ja hõlbustada energiateenuse ettevõtjate poolset rahastamist ja energiatõhususlepinguid. Tunnustada „energiat kui teenust“ ja energiatõhususlepinguid kui peamist ärimudelit, millega meelitada erasektorit osalema energiasäästu kui kaubeldava kauba rahalises kajastamises.
-Arendada partnerlusi tehnoloogiapakkujate, energiatarnijate, energiateenuse ettevõtjate ja finantseerimisasutuste vahel, et edendada kestlikke ja tõhusaid energialahendusi, tarbimiskaja mehhanisme ja energiasüsteemi paindlikkust. Selline koostöö võib viia terviklike pakkumisteni, mis ühendavad selliseid energiatõhusa tehnoloogia lahendusi nagu soojuspumbad, jaotusvõrkude ja -teenustega.
-Toetada sellise nutika mõõtetaristu, sealhulgas selliste tark- ja energiavõrkude kasutuselevõttu, mis suudavad automaatselt jälgida energiavooge ning kohaneda muutustega energiavarustuses ja -nõudluses. Nutiarvestite ühendamine tarkvõrkudega võib anda tarbijatele ja tarnijatele reaalajas teavet energiatarbimise kohta.
3.4.10. soovitus. Võtta kasutusele riiklikud tagatised ja muud riskivähendamisvahendid, et parandada juurdepääsu erasektoripoolsele rahastamisele energiatõhususe valdkonnas
Väikese sissetulekuga leibkondade ja VKEde turusegmentide puhul takistavad energiatõhususse investeerimist sageli kõrge risk ja raskused rahastamisele juurdepääsul. Riiklike tagatiste või laenudega toetatav erasektoripoolne rahastamine võib olla tõhus moodus nende segmentide kaasamiseks. Riskivähendamisvahendid, nagu riiklikud tagatised, toetuste ja subsiidiumide kestlik kasutamine ning standardimine, võivad vähendada makseviivituse riski ja suurendada usaldust energiatõhususse investeerimise vastu.
Riiklikud tagatised võivad suurendada investeeringuid energiatõhususse, vähendades laenuandjate ja investorite jaoks projektidega seotud riske. Need võivad suurendada koduomanike ja ettevõtete krediidivõimelisust, täiendada riiklikke programme ja parandada juurdepääsu erasektoripoolsele kaasrahastamisele. Riiklikud tagatised võivad osaliselt või täielikult katta ka investeerimiskulusid, kui eeldatavat energiasäästu ei saavutata, esineb rakendamisprobleeme või laenuvõtja ei täida oma kohustusi. Peale selle saab nende abil toetada energiatõhususega seotud laenude madalaid või nullilähedasi intressimäärasid ning väiksemate projektide koondamist ja standardimist, hõlbustades refinantseerimist, väärtpaberistamist ja järelturul osalemist. Lisaks võivad need toetada uuenduslike energiatõhususe rahastamise kavade kasutuselevõttu, mis võimaldavad kergemini meelitada ligi erakapitali, näiteks energiateenuste ettevõtjate osalemist, maksu- ja arvepõhise rahastamise kaudu. Uuenduslikud rahastamislahendused nõuavad sageli riiklikke tagatisi mitte ainult investeerimisriskide vähendamiseks, vaid ka selleks, et suurendada üksikisikute ja eraettevõtete usaldust uuenduslikumate lähenemisviiside vastu, mis toetavad energiatõhususe kasutuselevõttu.
Tehingute võimaldid, nagu tehniline abi ja muud energiatõhususprojektides osalevad energiavahendajad, on samuti olulised riskivähendamisvahendid. Toetades energiatõhususprojektide haldamise süsteemide arendamist ettenähtud hindamise, tavade ja menetluste kaudu, loovad tehnilise abi keskused ja projektides osalevad energiavahendajad turutavasid ning tekitavad usaldust erainvestorite seas. Riskivähendamisvahendeid ja tehingute võimaldeid peetakse eriti oluliseks kujunemisjärgus turgudel, kuna seal on suured tajutavad riskid, finantseerimisasutused ei tunne neid ja energiatõhusussektori arengu suutlikkus on napp. Peale selle on veel üks võimas riskivähendamisvahend riikide valitsuste selge turusignaal energiatõhususse investeerimise eelistamise kohta, mis pakub pikaajalist perspektiivi ning loob usalduse era- ja institutsionaalsete investorite seas.
Seda arvesse võttes on põhimeetmed riskivähendamisvahendite ja riiklike energiatõhususe tagatiskavade väljatöötamiseks järgmised.
-Luua pikaajalised riiklikud tagatisrahastud energiatõhususega seotud laenude ja teenuste jaoks. Sellised vahendid tuleks kasutusele võtta sihtotstarbeliste krediidiliinide ja fondidena kapitaliinvesteeringute eest vastutavates riiklikes organisatsioonides, sealhulgas riiklikes tugipankades ja riiklikes energiatõhususfondides, kui need on olemas. Riiklikke tagatisi saab kasutada energiatõhususega seotud riiklike programmide ja riiklike stiimulite täiendusena, et parandada juurdepääsu erakapitalile või soodustada laenuvõtmist kommertspankadelt.
-Teha kindlaks riigipõhised riskid ja raskused turuosaliste, näiteks väikese sissetulekuga leibkondadel ja VKEde juurdepääsul rahastamisele. Energiatõhususpoliitika meetmetel, mis on konkreetselt suunatud näiteks väikese sissetulekuga leibkondadele, on positiivne sotsiaalmõju ja need võivad pakkuda arvukaid eeliseid. Nende hulka kuuluvad energiaauditid koos rahastamisvahenditega, mille hulka kuuluvad laenud ja toetused, mis on ette nähtud hoonete energiatõhusaks renoveerimiseks, või spetsiaalsed teadlikkuse suurendamise kampaaniad, mis põhinevad paremal ülevaatel energiatõhususe võimalustest ning nende kuludest ja kasust.
-Kasutada riiklikke tagatisi, et toetada uuenduslike energiatõhususe rahastamise kavade väljatöötamist, sealhulgas energiatõhususe kui teenuse rahastamise võimalusi. Energiatõhususe tagatised võivad näiteks meelitada ligi rohkem energiateenuse ettevõtjaid, parandada nende turu skaleeritavust, võimaldada neil tulla toime uute turgudega ja toetada energiateenuste turu käivitumist eluasemesektoris.
3.5.11. soovitus. Edendada refinantseerimisvõimalusi ja soodustada energiatõhususe järelturu arengut
Energiatõhususe järelturu arengu soodustamine, näiteks rohevõlakirjade kaudu, võib suurendada energiatõhususprojektide arvu ja märkimisväärselt parandada kapitali kättesaadavust energiatõhususega tegelevate erainvestorite jaoks. Rohevõlakirju emiteeritakse peamiselt energiavarade, sealhulgas energiatõhususe jaoks. Energiatõhususe sektor hõlmab uusi ja renoveeritud hooneid, energia salvestamist, kaugkütet, tarkvõrke, seadmeid ja tooteid. Rohevõlakirjade emiteerimine loob tugeva ja suure investorkapitali kogumi, millel on suur võimendav mõju ja mis ei vaja avaliku sektori vahendeid ning annab tugeva turusignaali. See võib meelitada ligi uusi investoreid ja rõhutada vajadust pöörata suuremat tähelepanu energiatõhususele seatud määradele ja hoonete tervikrekonstrueerimise portfellidele.
22. novembril 2023 võeti vastu määrus Euroopa rohevõlakirjade vabatahtliku standardi kohta. Rohevõlakirjade emiteerimiseks uue standardi alusel peavad rohevõlakirjast rahastatavad varad olema täielikult kooskõlas ELi taksonoomiakriteeriumidega.
Energiatõhususe järelturu areng on sageli seotud projektide energiavahendajate, energiatõhususe refinantseerimise ja maksekohustustest vabastamise vahendite loomisega. Energiatõhususe refinantseerimine hõlmab energia (kulude) säästu nõuete ja/või energiatõhususse tehtavate investeeringute eeldatavate tagasimaksete õiguste ülekandmist finantseerimisasutustele või institutsionaalsetele investoritele. Energiateenuse ettevõtja rahastamise ja energiatõhususlepingute kontekstis võivad energiateenuse ettevõtjad või algne laenuandja kanda õigused üle energiatõhususlepingu tulevastele maksetele, mis võimaldab energiateenuse ettevõtjatel saada oma tegevuse laiendamiseks kapitalisüste ja likviidsust. Energiateenuse ettevõtjad ja finantseerimisasutused loovad sageli sihtotstarbelisi partnerlusi, et koondada energiatõhususlepingust tulenevad nõuded sihtotstarbelistesse rohevõlakirjadesse. Tekkinud on ülisuured energiateenuse ettevõtjad, kes eelistavad projektide koondamist ning tegutsevad energiateenuse ettevõtjate ja institutsionaalsete investorite vahendajatena. Energiatõhususega seotud laenude ja hüpoteeklaenude kontekstis koondavad finantseerimisasutused tavaliselt energiatõhususega seotud laenude ja hüpoteeklaenudega seotud olemasolevad võlad rohevõlakirjadeks, mis paigutatakse järelturule. Maksekohustustest vabastamise ja refinantseerimisvahendite loomist võivad toetada riigi ametiasutused ja riiklik sekkumine, näiteks luues vahendeid, mis soodustavad erinevate laenuandjate projektide koondamist. Hispaania ja Portugali UCI väärtpaberistamise fond on sellise koostööalgatuse näide.
Seda arvesse võttes on põhimeetmed liikmesriikide jaoks järgmised.
-Juhtida ja toetada rohevõlakirjade turu arengut oma liikmesriigi oludes, sealhulgas riiklike ja piirkondlike rohevõlakirjade emiteerimist, vabatahtliku Euroopa rohevõlakirjade standardi kasutamise edendamist ja/või spetsiaalsete standardite kehtestamist, mis arvestavad nende turu eripära ja vajadusi.
-Luua sihtotstarbelised dialoogid finantseerimisasutustega, et hõlbustada energiatõhususe rohevõlakirjade väljatöötamise parimate tavade kogumist ja vahetamist, ning et arutleda selle üle, kuidas soodustada energiatõhususse tehtavate investeeringute järelturu arendamist.
-Toetada sihtotstarbeliste energiatõhususe refinantseerimise vahendite loomist, sealhulgas energiatõhususlepingute faktooringukavade ja ülisuurte energiateenuse ettevõtjate loomist, ning energiatõhususe väärtpaberistamise fonde kui tugipankade ja erasektori finantseerimisasutuste ühiseid algatusi.
3.6.12. soovitus. Parandada andmete kogumist energiatõhususe kohta, sealhulgas energiatõhususse tehtavate investeeringute finantstulemuste kohta, ning toetada energiasäästu järelevalve ja kontrolli meetmeid
Endiselt on probleemiks energiatõhususse investeerimist käsitlevate andmete põhjalik ja süstemaatiline jälgimine. Aruandlussüsteemide tõhustamine koos energia- ja finantstulemuste järelevalve ja võrdlusanalüüsiga võib parandada energiatõhususe finantskäsitlust.
Energiasäästu järelevalve ja kontrolli tavade ühtlustamine ja lihtsustamine liikmesriikides ja finantsinvestorite seas võib vähendada tehingukulusid, suurendada usaldust energiatõhususse tehtavate investeeringute finantstulemuste vastu, soodustada energiatõhususteenuste turu integratsiooni ning suurendada usaldust energiasäästu rahalise väärtuse ja selle kaubeldavuse vastu.
Energiatõhususe direktiivi artiklis 8 ja V lisas on sätestatud energiasäästu tõendamise ja kontrolli meetmete ühiskriteeriumid iga-aastaste energiasäästukohustuste täitmiseks. Peale selle võivad finantseerimisasutused ja investorid kasutada Euroopa ja rahvusvahelisi standardeid, et mõõta ja kontrollida oma laenutehingutega saavutatud energiasäästu tulemuslikkust.
Seda arvesse võttes on põhimeetmed andmete kogumise ja analüüsi parandamiseks ning järelevalve- ja kontrollimeetmete ühtlustamise soodustamiseks järgmised.
-Toetada energiasäästu järelevalve ja kontrolli meetmete ühtlustamist, standardimist ja lihtsustamist liikmesriikides ja majandussektorites. Energiasäästu järelevalve ja kontroll tuleks muuta lihtsamaks ja ühtlustada kõigi turuosaliste jaoks, alates energiateenuse ettevõtjatest, kes vastutavad investeeringute energiatõhususe tagamise eest, kuni finantseerimisasutusteni, kes vastutavad oma avalikustamiskohustuste täitmise eest ja võivad olla huvitatud investeeringutest tulenevate nõuetega kauplemisest järelturul. Tuleks kõrvaldada sellised takistused nagu liikmesriikide ja majandussektorite erinevad ja/või liiga keerulised arvutusmeetodid, soodustades piiriülest ühtlustamist osana liikmesriikide koostööst ELi ühistes energiatõhususalastes ettevõtmistes, näiteks energiatõhususe direktiivi ja hoonete energiatõhususe direktiivi käsitlevate kooskõlastatud meetmete või eksperdirühmade puhul. Riiklike energiasäästukavade kehtestamine (energiatarnijate kohustuste süsteem, energiasäästu eesmärgid suurtele energiamahukatele ettevõtetele) võib hõlbustada toetuskõlblike energiatõhususlahenduste ning energiasäästu mõõtmise ja kontrollimise menetluste standardimist.
-Edendada rahvusvaheliste standardite kohaldamist riskivähendamisvahendina, et hinnata ja mõõta energiatõhususprojektide energia- ja keskkonnakasu ning kaasnevat kasu. Rahvusvaheliste standardite kohaldamine ja neile viitamine, näiteks finantseerimisasutuste hoolsuskohustuse täitmise ja väärtpaberite emissiooni tagamise menetluses, võib võimaldada läbipaistvust, erinevate võimaluste võrreldavust ning aruandluse ja avalikustamise olulisust.
