1.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid ja kollektiivlepingud, mis näevad ette suurema arvu tasustatud põhipuhkuse päevi kui nimetatud sättes ette nähtud neljanädalane miinimumperiood, kuid mis välistavad nende puhkusepäevade üleviimise haiguse korral.

2.

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 31 lõiget 2 koostoimes harta artikli 51 lõikega 1 tuleb tõlgendada nii, et see ei ole niisuguste riigisiseste õigusnormide ja kollektiivlepingute puhul kohaldatav.

1.

Sellist liikmesriigi õigusnormi, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis võtab sõna-sõnalt üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määruse (EÜ) nr 561/2006, mis käsitleb teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist ja millega muudetakse nõukogu määrusi (EMÜ) nr 3821/85 ja (EÜ) nr 2135/98 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 3820/85 (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. veebruari 2014. aasta määrusega (EL) nr 165/2014), artikli 13 lõike 1 punkti d osas, milles seda kohaldatakse sõidukitele, mille lubatud täismass on üle 2,8 tonni, kuid alla 3,5 tonni, ja mis seetõttu ei kuulu määruse nr 561/2006, mida on muudetud määrusega nr 165/2014, kohaldamisalasse, tuleb tõlgendada eranditult liidu õiguse alusel, nii nagu Euroopa Kohus on seda tõlgendanud, kui need sätted on selliste sõidukite suhtes riigisisese õigusega vahetult ja tingimusteta kohaldatavaks muudetud.

2.

Määruse nr 561/2006, mida on muudetud määrusega nr 165/2014, artikli 13 lõike 1 punkti d tuleb tõlgendada nii, et selles ette nähtud erand hõlmab üksnes sõidukeid või sõidukite kombinatsioone, mida kasutatakse eranditult konkreetse veo ajal saadetiste kohaletoimetamiseks universaalse postiteenuse raames.

3.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiivi 97/67/EÜ ühenduse postiteenuste siseturu arengut ja teenuse kvaliteedi parandamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. veebruari 2008. aasta direktiiviga 2008/6/EÜ, artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et asjaolu, et koos postisaadetisega osutatakse selliseid lisateenuseid nagu kogumine ajavahemikku kokku leppimata või selles kokku leppides, vanuse kontroll, lunatasu, kuni 31,5 kilogrammi kaaluva saadetise saatmine saaja kulul, järelesaatmise teenus, korraldused kohaletoimetamise ebaõnnestumise korral ning saadetise kohaletoimetamine soovitud päeval ja ajal, takistab järeldamast, et tegemist on selle sätte kohaselt saadetisega „universaalteenuse“ raames ning seega saadetisega, mis määruse nr 561/2006, mida on muudetud määrusega nr 165/2014, artikli 13 lõike 1 punktis d ette nähtud erandi kohaldamiseks toimetatakse kohale „universaalse postiteenuse raames“.

1.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2009. aasta direktiivi 2009/12/EÜ lennujaamatasude kohta ja eelkõige selle artiklit 3, artikli 6 lõike 5 punkti a ning artikli 11 lõikeid 1 ja 7 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus niisugune riigisisene õigusnorm, mis lubab lennujaama juhtorganil määrata lennujaama kasutajaga kindlaks lennujaamatasud, mis erinevad selle juhtorgani koostatud ja sõltumatu järelevalveasutuse heaks kiidetud lennujaamatasudest selle direktiivi tähenduses.

2.

Direktiivi 2009/12 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õiguse selline tõlgendus, mille kohaselt ei saa lennujaama kasutaja otse vaidlustada otsust, millega sõltumatu järelevalveasutus kiitis heaks lennujaamatasude süsteemi, aga ta saab esitada tsiviilkohtusse hagi lennujaama juhtorgani vastu ja väita sellega seoses üksnes seda, et sellelt kasutajalt nõutav lennujaamatasude süsteemiga kehtestatud tasumäär ei ole õiglane.

1.

Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) Izba Pracy i Ubezpieczeń Społecznychi (töö- ja sotsiaalkindlustusasjade kolleegium) poolt kohtuasjas C-585/18 esitatud küsimustele ning tema esimesele küsimusele kohtuasjades C-624/18 ja C-625/18 ei ole vaja enam vastata.

2.

Nimetatud kohtu teisele ja kolmandale küsimusele kohtuasjades C-624/18 ja C-625/18 tuleb vastata järgmiselt.

1.

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.

Mõista kohtukulud välja Portugali Vabariigilt.

1.

Kas nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (edaspidi „käibemaksudirektiiv“) (1), artikli 132 lõike 1 punktides i ja j sisalduv mõiste „kooli- või ülikooliharidus“ hõlmab ka ujumisõpet?

2.

Kas organisatsiooni tunnustamine käibemaksudirektiivi artikli 132 lõike 1 punktis i viidatud sarnastel eesmärkidel tegutseva organisatsioonina, nagu seda on avalik-õiguslikud organisatsioonid, kes täidavad laste ja noorte hariduse, kooli- või ülikoolihariduse, kutseõppe või ümberõppega seotud ülesandeid, võib tuleneda sellest, et kõnealuse organisatsiooni õpe on ette nähtud elementaarse põhioskuse (käesolevas asjas ujumisoskus) omandamiseks?

3.

Kui vastus teisele küsimusele on eitav: Kas käibemaksudirektiivi artikli 132 lõike 1 punkti j kohase maksuvabastuse kasutamiseks peab maksukohustuslane olema füüsilisest isikust ettevõtja?

1.

Kas direktiivi 2006/112/EÜ (1) artikli 59a punkti b direktiivi 2008/8/EÜ (2) artikliga 2 muudetud redaktsioonis tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigis rändlusteenuse kasutamine, mis seisneb selles, et ajutiselt liikmesriigis viibival „mittemaksukohustuslasest lõpptarbijal“ võimaldatakse liikmesriigi mobiilsidevõrgu vahendusel sissetulevate ja väljaminevate ühenduste loomist, on selline „kasutamine ja kasusaamine“ liikmesriigis, mis õigustab käsitada teenuse osutamise kohana kolmanda riigi asemel asjaomast liikmesriiki, kuigi mobiilsideoperaatori ega lõpptarbija asukoht ei ole liidus ning lõpptarbija alaline elu- või asukoht või peamine elukoht ei ole liidu territooriumil?

2.

Kas direktiivi 2006/112/EÜ artikli 59a punkti b direktiivi 2008/8/EÜ artikliga 2 muudetud redaktsioonis tuleb tõlgendada nii, et ainult seetõttu, et sideteenused ei ole kolmandas riigis maksustatud liidu õigusega ette nähtud käibemaksuga samaväärse maksuga, saab esimeses küsimuses kirjeldatud sideteenuse osutamise kohana, mis direktiivi 2006/112/EÜ artikli 59 (direktiivi 2008/8/EÜ artikliga 2 muudetud redaktsioonis) kohaselt on väljaspool liitu, käsitada liikmesriiki, kuigi mobiilsideoperaatori ega lõpptarbija asukoht ei ole liidus ning lõpptarbija alaline elu- või asukoht või peamine elukoht ei ole liidu territooriumil?

1.

Kas juhul, kui vastuhagi ELi kaubamärgist tulenevate õiguste tühistamiseks on esitatud enne kaubamärgi viieaastase kasutamata jätmise ajavahemiku lõppu, tuleb selle kuupäeva kindlaksmääramisel, millest lähtutakse määruse nr 207/2009 artikli 51 lõike 1 punkti a (1) ja määruse 2017/1001 artikli 58 lõike 1 punkti a (2) kohase kasutamata jätmise ajavahemiku arvutamisel, järgida määruse nr 207/2009 ja määruse 2017/1001 sätteid?

2.

Kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt: kas määruse nr 207/2009 artikli 51 lõike 1 punkti a ja määruse 2017/1001 artikli 58 lõike 1 punkti a kohase viieaastase kasutamata jätmise ajavahemiku arvutamisel tuleb juhul, kui vastuhagi ELi kaubamärgist tulenevate õiguste tühistamiseks on esitatud enne kaubamärgi viieaastase kasutamata jätmise ajavahemiku lõppu, lähtuda vastuhagi esitamise kuupäevast või asja apellatsiooniastmes menetleva kohtu viimase istungi kuupäevast?

1.

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiivi (EL) 2011/83/EL (1) (edaspidi „direktiiv 2011/83“) artikli 14 lõiget 3 tuleb sama direktiivi põhjendust 50 arvestades tõlgendada nii, et tarbija makstav „summa, mis on proportsionaalne tarnitud osaga ajani, mil tarbija teatas kauplejale taganemisõiguse kasutamisest, võrreldes lepingu kogumahuga“, tuleb sellise sisuga lepingu puhul, mis ei näe ette ühtse soorituse tegemist, vaid mitmest osasooritusest koosneva kogusoorituse tegemist, arvutada puhtproportsionaalselt ajaga, kui tarbija tasub kogusoorituse eest küll ajaliselt proportsionaalselt, kuid osasooritused tehakse eri aegadel?

2.

Kas direktiivi 2011/83 artikli 14 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et tarbija makstav „summa, mis on proportsionaalne tarnitud osaga ajani, mil tarbija teatas kauplejale taganemisõiguse kasutamisest, võrreldes lepingu kogumahuga“, tuleb puhtproportsionaalselt ajaga arvutada ka siis, kui (osa)sooritust tehakse küll järjepidevalt, kuid lepingu alguses on see tarbija jaoks suurema või väiksema väärtusega?

3.

Kas direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 11 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/770 (2) (edaspidi „direktiiv 2019/770“) artikli 2 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et „digisisu“ direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 11 ja direktiivi 2019/770 artikli 2 punkti 1 tähenduses võivad endast kujutada ka sellised failid, mis antakse üle peamiselt „digiteenusena“ direktiivi 2019/770 artikli 2 punkti 2 tähenduses tehtava kogusoorituse osasooritusena, mille tagajärjel saaks kaupleja tugineda selle osasoorituse puhul kooskõlas direktiivi 2011/83 artikli 16 punktiga m sellele, et tarbija on oma taganemisõiguse kaotanud, tarbija saaks aga juhul, kui kauplejal see ei õnnestu, lepingust tervikuna taganeda ja direktiivi 2011/83 artikli 14 lõike 4 punkti b alapunkti ii alusel ei peaks ta maksma selle osasoorituse eest hüvitist?

4.

Kas direktiivi 2011/83 artikli 14 lõiget 3 tuleb sama direktiivi põhjendust 50 arvestades tõlgendada nii, et teenuse kohta lepingus kokku lepitud koguhind on direktiivi 2011/83 artikli 14 lõike 3 kolmanda lause tähenduses „ülemäära suur“, kui see on tunduvalt suurem kui koguhind, mille on sama kaupleja sama pika kehtivusajaga ja ka muus osas samade raamtingimustega lepingu alusel osutatava sisuliselt identse teenuse puhul kokku leppinud mõne teise tarbijaga?

1.

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2007. aasta määruse (EÜ) nr 715/2007, mis käsitleb mootorsõidukite tüübikinnitust seoses väikeste sõiduautode ja kommertsveokite (Euro 5 ja Euro 6) heitmetega ning sõidukite remondi- ja hooldusteabe kättesaadavust, (1) artikli 5 lõike 2 teise lause punkti a tuleb tõlgendada ja kohaldada nii, et vajadus kasutada katkestusseadmeid nimetatud sätte tähenduses esineb ainult juhul, kui ka olukorras, kus kasutati konkreetse sõidukimudeli tüübikinnituse saamise ajal olemasolevat kõrgtehnoloogiat, ei olnud võimalik kaitsta mootorit kahju või õnnetusjuhtumi eest ja sõidukit ohutult kasutada?

2.

Teine küsimus juhuks, kui vastus esimesele küsimusele on jaatav

Teine küsimus juhuks, kui vastus esimesele küsimusele on eitav

1.

Kas mõiste „restoraniteenus“, mille suhtes kohaldatakse vähendatud käibemaksumäära [nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (1), artikli 98 lõige 2 koostoimes III lisa punktiga 12a ning nõukogu 15. märtsi 2011. aasta rakendusmääruse (EL) nr 282/2011, millega sätestatakse ühist käibemaksusüsteemi käsitleva direktiivi 2006/112/EÜ rakendusmeetmed (2), artikliga 6], hõlmab valmistoidu müüki sellistel tingimustel, nagu liikmesriigi kohtus pooleli olevas vaidluses, st olukorras, kus müüja:

2.

Kas esimesele küsimusele vastamiseks on oluline toitude valmistamise viis, mis seisneb eelkõige pooltoodete kuumtöötlemises ja pooltoodetest valmistoitude komplekteerimises?

3.

Kas esimesele küsimusele vastamiseks on piisav, et kliendil oleks potentsiaalne võimalus pakutavat taristut kasutada, või on vaja tingimata kindlaks teha, et keskmise kliendi seisukohast moodustab see element teenuse olulise osa?

1.

Kas maksete puhul, mille teeb kauba ostja lisaks ostuhinnale tema müügitulust sõltuvalt nelja aasta jooksul kord aastas selle eest, et ta võib kauba

müüa, on tegemist autori- ja litsentsitasuga nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (1) (edaspidi „tolliseadustik“), artikli 32 lõike 1 punkti c tähenduses, mis tuleb vastavalt tolliseadustiku artikli 32 lõike 5 punktile b koostoimes komisjoni 2. juuli 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse tolliseadustiku rakendussätted (2) (edaspidi „rakendusmäärus“), artikli 157 lõikega 2 arvata imporditud kaupade eest tegelikult makstud või makstava hinna sisse?

2.

Kas sellised tasud tuleb vastaval juhul üksnes proportsionaalselt arvata imporditud kaupade eest tegelikult makstud või makstava hinna sisse, ja kui see on nii, siis millise kriteeriumi alusel?

1.

2.

1.

Kas streigi korral on lennu tühistamise või saabumisel pikaajalise hilinemise põhjuseks erakorralised asjaolud määruse (EÜ) nr 261/2004 (1) artikli 5 lõike 3 tähenduses ka juhul, kui streik vaidluse esemeks olevat lendu vahetult ei puudutanud ja see lend oleks saanud toimuda plaanipäraselt, kuid kuna lennuettevõtja võttis streigi tõttu meetmeid lennuplaani ümberkorraldamiseks (käesoleval juhul kasutas kõnealuse lennu jaoks ette nähtud lennukit streigi tagajärgede kõrvaldamiseks), siis lend tühistati või hilines?

2.

Juhul kui lennuettevõtja võib hüvitise maksmise kohustusest vabaneda ka ümberkorraldusmeetme võtmise korral:

Kas määrav on see, et ümberkorraldusmeedet rakendati juba enne streigi algust, mil ei olnud veel teada, millist lendu streik lõpuks puudutab, või tuleb hüvitise maksmise kohustusest vabanemine kõne alla ka juhul, kui lennuplaan korraldati ümber alles streigi ajal või pärast streiki, mil oli juba teada, et vaidluse esemeks olevat lendu streik vahetult ei puudutanud?

1.

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (1) artikli 7 punkti 2 tuleb tõlgendada nii, et huvide keskmel põhinevat kohtualluvust kohaldatakse füüsilise isiku isikuõiguste kaitseks esitatud hagi asjas juhul, kui neid õigusi rikkuvaks tegevuseks on veebiartikkel, mis ei sisalda otseselt või kaudselt selle isikuga seotud teavet, ent sisaldab teavet või väiteid sellise kogukonna (konkreetselt selle kohtuasja asjaolude puhul rahva) väidetavalt taunitava tegevuse kohta, millesse hageja kuulub, mida hageja käsitleb oma isikuõiguste rikkumisena?

2.

Kas kohtuasjas, mille ese on varaliste ja mittevaraliste isikuõiguste kaitse internetis toimuvate rikkumiste eest, tuleb määruse nr 1215/2012 artikli 7 punktis 2 määratletud kohtualluvuse aluste hindamisel ehk selle hindamisel, kas liikmesriigi kohus on selle koha kohus, kus toimus või võib toimuda kahju tekitav sündmus, tuleb arvesse võtta järgmisi asjaolusid:

1.

Kas teenus, millega tehakse kaebajale, mis ei ole finantsasutus, kättesaadavaks rahalised vahendid ühekordse tasu eest, mis on 1 % konkreetsest summast, on käsitatav kui „krediidi andmine ja läbirääkimine ning krediidi haldamine krediidiandja poolt“ käibemaksudirektiivi (1) artikli 135 lõike 1 punkti b tähenduses, olgugi et lepingus ei ole kaebaja ametlikult laenuvõtjana märgitud?

2.

Kas veksel, see tähendab väärtpaber, mis sisaldab selle väljastaja jaoks kohustust tasuda teatav rahasumma isikule, kes on kõnealusel väärtpaberil märgitud võlausaldajaks, või isikule, kes on seaduses sätestatud viisil väärtpaberi hiljem omandanud, on muu vabalt kaubeldav maksevahend käibemaksudirektiivi artikli 135 lõike 1 punkti d tähenduses?

3.

Kas kaebaja teenus, millega ta saatis veksli väärtusest 1 % tasu eest, mida võetakse veksli väljastajalt, veksli edasi faktooringettevõtjale ja kandis viimaselt saadud summa üle veksli väljastajale ja garanteeris faktooringettevõtjale, et veksli väljastaja tasub vekslist tuleneva võlanõude, kui see muutub sissenõutavaks, kujutab endast:

1.

Kas sellega, et liikmesriigi kohtul on tunduvalt suurem töökoormus kui teistel sama astme kohtutel, mistõttu ei saa selle kohtu kohtunikud korraga läbi vaadata neile esitatud dokumente, mille alusel tuleb esialgselt täitmisele pööramine ette näha või saab seda teha, ja neil ei ole võimalik teha oma otsuseid mõistliku tähtaja jooksul, rikutakse tarbijakaitset reguleerivaid liidu õigusnorme või muid põhiõigusi?

2.

Kas liikmesriigi kohus peab keelduma otsuste tegemisest, mis võivad juhul, kui tarbija ei esita vastuväidet, kaasa tuua täitmisele pööramise, kui kohtul on tõsised kahtlused, et avaldus põhineb ebaõiglasel tingimusel tarbijalepingus, olgugi et menetlustoimik selle kohta siduvaid tõendeid ei sisalda?

3.

Kas juhul, kui teisele küsimusele vastatakse eitavalt, on lubatav, et kõnealuste kahtluste korral nõuab liikmesriigi kohus ettevõtjast lepingupoolelt lisatõendeid, kuigi riigisisese õiguse kohaselt ei ole kohtul sellises menetluses, milles võidakse teha täitmisele pööratav otsus, asjaomast pädevust, kui võlgnik vastuväidet ei esita?

4.

Kas nõuded, mis on liidu õiguses seoses tarbijakaitseõiguse ühtlustamist reguleerivate direktiividega kehtestatud liikmesriigi kohtule, kes peab omal algatusel tuvastama teatavate asjaolude olemasolu, on kohaldatavad ka juhtudel, mil liikmesriigi seadusandja pakub tarbijatele lisakaitset (lisaõigusi) riigisisese seadusega, mis võtab üle direktiivi teatava sätte, mille alusel on sellise suurema kaitse andmine lubatud?

1.

Kas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikli 5 lõike 2 ja nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (1), artikli [2] lõigete 1, 2 ja 3 ning artikli 4 lõike 1 tõlgendamise põhjal saab teha järelduse, et nägemisvõime kaotanud isikul on lubatud tegutseda vandekohtunikuna ja osaleda kriminaalasjades toimuvates kohtumenetlustes, või:

2.

Kas püsivalt pimedaks jäänud isiku konkreetne puue on vandekohtuniku tegevuse puhul oluline ja määrav nõue, mille olemasolu tõttu on erinev kohtlemine põhjendatud ega too kaasa diskrimineerimist puude alusel?

—

tühistada Üldkohtu 10. septembri 2019. aasta otsus kohtuasjas T-883/16;

—

saata kohtuasi T-883/16 Euroopa Kohtule tagasi;

—

otsustada kohtukulude kandmine edaspidi.

1.

Esimene väide: energiasolidaarsuse põhimõte ei ole õiguslik kriteerium ja sellest ei tulene täitevvõimule kohustust tegutseda

ELTL artikli 194 kohane energiasolidaarsuse põhimõte on üldise juhtpõhimõttena puhtalt poliitiline mõiste ja see ei ole õiguslik kriteerium.

Esmasest õigusest tulenevast energiasolidaarsuse põhimõttest ei saa liidule ja/liikmesriikidele tekkida konkreetseid õigusi ja kohustusi. Täpsemalt, sellest abstraktsest juhtpõhimõttest ei tulene täitevõimule sellist kohustust nagu Euroopa Komisjoni otsuste tegemisel kontrolli läbiviimise kohustus.

Energiasolidaarsuse põhimõtte abstraktsuse ja määratlematuse tõttu ei saa selle järgimise suhtes teostada kohtulikku järelevalvet.

2.

Teine väide: energiasolidaarsuse põhimõte ei olnud kõnealuses asjas kohaldatav

Energiasolidaarsuse põhimõtte puhul on tegemist puhtalt eriolukorra mehhanismiga, mida kohaldatakse üksnes erandjuhtudel ja seda ei pea iga Euroopa Komisjoni otsuse puhul arvesse võtma.

Eriolukorra mehhanismi kohaldamise eeldusi Euroopa Komisjoni vaidlusaluse otsuse 2016 C(2016)6950 puhul ei esinenud.

3.

Kolmas väide: Euroopa Komisjon järgis energiasolidaarsuse põhimõtet

Kui energiasolidaarsuse põhimõtet siiski kohaldatakse Euroopa Komisjoni vaidlusaluse otsuse 2016 C(2016)6950 suhtes, siis tuleb asuda seisukohale, et Euroopa Komisjon on seda põhimõtet järginud:

Euroopa Komisjon võttis otsuse tegemisel arvesse nii Poola kui ka Euroopa gaasiturule ilmnevat mõju.

Direktiivi 2009/73/EÜ artikli 36 lõike 1 punktis a nimetatud eelduste kontrollimisel tuli arvesse võtta üksnes energiasolidaarsuse põhimõttest tuleneva varustuskindluse tagamine.

Poola varustuskindlus oli tagatud ning see ei ole ohus.

4.

Neljas väide: energiasolidaarsuse põhimõttele ei olnud vaidlusaluses otsuses vaja otsesõnu viidata

Euroopa Komisjoni otsuses 2016 C(2016)6950 ei olnud otsesõnu vaja välja tuua kõiki põhjendusi. Menetlusõiguses ei ole sätestatud, millises ulatuses peab Euroopa haldusorgan oma otsuseid põhjendama.

Haldusmeetmete põhjendamisel tuleb üksnes esile tuua meetme eesmärk, kuid mitte kõiki asjaomaseid faktilisi ja õiguslikke kaalutlusi.

Euroopa Komisjoni otsuste õiguspärasust ei saa seada sõltuvusse sellest, kas sellest esinevad konkreetsed mõisted.

5.

Viies väide: vaidlusalust otsust 2016 C(2016)6950 ei saa tühistada üksnes vormivigade tõttu

Isegi kui vaidlusalune otsus 2016 C(2016)6950 oleks õigusvastane vormiliste vigade tõttu (quod non), ei saa see kaasa tuua selle otsuse tühistamist, kuna põhimõtteliselt ei saa materiaalselt õiguspärased otsuseid ELTL artikli 263 lõike 2 alusel tühistada üksnes mõne võimaliku vormivea tõttu.

—

tühistada Üldkohtu otsus kohtuasjas T-629/17;

—

tühistada komisjoni rakendusotsus C (2017) 4682;

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Jätta hagi rahuldamata.

2.

Jätta Yieh United Steel Corp-i kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Euroopa Komisjoni ja Eurofer, Association européenne de l’acier, ASBLi kohtukulud.

1.

Tühistada Ralph Pethke 2016. aasta hindamisaruanne ja Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) haldusnõukogu 18. oktoobri 2017. aasta otsus, millega jäeti Ralph Pethke esitatud kaebus rahuldamata.

2.

Jätta EUIPO kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Ralph Pethke kohtukulud.

1.

Jätta hagi rahuldamata.

2.

Jätta Dr. August Wolff GmbH & Co. KG Arzneimittel kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO) kohtukulud ja Faes Farma, SA kohtukulud ning EUIPO apellatsioonikoja menetlusega seoses kantud vältimatud kulud.

1.

Jätta hagi rahuldamata.

2.

Mõista kohtukulud välja Hästens Sängar AB-lt.

1.

Jätta hagi rahuldamata.

2.

Mõista kohtukulud välja Soundio A/S-ilt.

1.

Tühistada parlamendi peasekretäri 4. oktoobri 2018. aasta otsus, mis käsitleb Joëlle Mélinilt talle parlamendiliikme assisteerimise kuludeks alusetult välja makstud 130 339,35 euro sissenõudmist, ja sellega seonduv 10. oktoobri 2018. aasta võlateade.

2.

Mõista kohtukulud välja parlamendilt.

1.

Tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) neljanda apellatsioonikoja 22. oktoobri 2018. aasta otsus (asi R 572/2018-4).

2.

Jätta EUIPO kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Runnebaum Invest GmbH kohtukulud.

3.

Jätta Berg Toys Beheer BV kohtukulud tema enda kanda.

1.

Otsuse tegemise vajadus on ära langenud.

2.

Jätta Pyke Srl-i ja Paglieri SpA kohtukulud nende endi kanda ning mõista neilt kummaltki välja pool Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) kohtukuludest.

1.

Jätta ajutiste meetmete kohaldamise taotlus rahuldamata.

2.

Otsustada kohtukulude kandmine edaspidi.

—

tühistada Euroopa Keskpanga 15. augusti 2019. aasta otsus, et pank X on maksujõuetu või tõenäoliselt maksujõuetuks jäämas; ja

—

mõista kohtukulud välja hagejalt.

1.

Esimene väide, et Euroopa Keskpangal (EKP) puudus vaidlustatud otsuse vastuvõtmise pädevus.

2.

Teine väide, et vaidlustatud otsus kuulub lubamatute otsuste hulka.

3.

Kolmas väide, et EKP moonutas juhtumi faktilisi asjaolusid ja rikkus oma kohustust hinnata kõiki asjakohaseid fakte erapooletult ja objektiivselt.

4.

Neljas väide, et vaidlustatud otsuses on rikutud menetlusnormi, sest see põhineb õigusvastase kohapealse kontrolli läbiviimisel.

5.

Viies väide, et vaidlustatud otsusega on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet.

6.

Kuues väide, et vaidlustatud otsus ei ole piisavalt põhjendatud.

7.

Seitsmes väide, et vaidlustatud otsusega on rikutud hagejate õigust olla ära kuulatud.

8.

Kaheksas väide, et vaidlustatud otsus põhineb EKP õigusvastasel vastuväitel pank X omandamise kohta.

9.

Üheksas väide, et vaidlustatud otsus rikub võrdse kohtlemise põhimõtet.

10.

Kümnes väide, et vaidlustatud otsus rikub õiguskindluse põhimõtet ja õiguspärase ootuse põhimõtet.

11.

Üheteistkümnes väide, et vaidlustatud otsus rikub nemo auditor põhimõtet.

12.

Kaheteistkümnes väide, et vaidlustatud otsuses on rikutud menetlusnormi, sest EKP ei võtnud sobivaid meetmeid, et kõrvaldada huvide konfliktiga ametnike mõju.

13.

Kolmeteistkümnes väide, et EKP kuritarvitas võimu.

—

tühistada Ühtse Kriisilahendusnõukogu 15. augusti 2019. aasta otsus pank X-i kohta, millest anti avalikult teada pressiteate ja sama kuupäevaga otsuse kokkuvõtte vahendusel;

—

mõista kohtukulud välja hagejalt.

1.

Esimene väide, et Ühtsel Kriisilahendusnõukogul (SRB) puudus vaidlustatud otsuse vastuvõtmise pädevus.

2.

Teine väide, et vaidlustatud otsus kuulub lubamatute otsuste hulka.

3.

Kolmas väide, et vaidlustatud otsus sisaldab mitut viga seoses Euroopa Keskpanga poolt läbi viidud „maksujõuetuse või tõenäoliselt maksujõuetuks jäämise“ hindamisega.

4.

Neljas väide, et vaidlustatud otsus sisaldab mitut viga, mis on seotud SRB järgnevate otsustega.

5.

Viies väide, et vaidlustatud otsuses on rikutud menetlusnormi, sest see põhineb õigusvastase kohapealse kontrolli läbiviimisel.

6.

Kuues väide, et vaidlustatud otsusega on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet.

7.

Seitsmes väide, et vaidlustatud otsus ei ole piisavalt põhjendatud.

8.

Kaheksas väide, et vaidlustatud otsusega on rikutud hagejate õigust olla ära kuulatud.

9.

Üheksas väide, et vaidlustatud otsus põhineb EKP õigusvastasel vastuväitel pank X omandamise kohta.

10.

Kümnes väide, et vaidlustatud otsus rikub võrdse kohtlemise põhimõtet.

11.

Üheteistkümnes väide, et vaidlustatud otsus rikub õiguskindluse põhimõtet ja õiguspärase ootuse põhimõtet.

12.

Kaheteistkümnes väide, et vaidlustatud otsuses ei ole arvesse võetud asjaolu, et hageja olukord on suurel määral tingitud Euroopa Keskpanga väärast käitumisest.

13.

Kolmeteistkümnes väide, et vaidlustatud otsuses on rikutud menetlusnormi, sest see põhineb EKP läbiviidud hindamisel ning EKP ei võtnud sobivaid meetmeid, et kõrvaldada huvide konfliktiga ametnike mõju.

14.

Neljateistkümnes väide, et SRB kuritarvitas võimu.

—

tühistada komisjoni 2. aprilli 2019. aasta otsus C(2019) 2526 final riigiabi SA.44896 kohta;

—

teise võimalusena tühistada nimetatud otsuse artikkel 2 hagejat puudutavas osas;

—

kolmanda võimalusena tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 2 hagejat puudutavas osas seoses abiga, mida anti enne 24. novembrit 2017;

—

mõista hageja kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Esimene väide, et vaidlustatud otsuse artikkel 1 on õigusvastane järgmistel põhjustel osas, milles see puudutab kontsernisisese rahastamise maksuvabastuse määratlemist (majandusliku) eelisena ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, eelkõige kuna:

2.

Teine väide, et vaidlustatud otsuse artikkel 1 on õigusvastane järgmistel põhjustel osas, milles see puudutab kontsernisisese rahastamise maksuvabastuse määratlemist valikulise eelisena ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, eelkõige järgmiste asjaolude tõttu:

3.

Kolmas väide, et vaidlustatud otsuse artikkel 2 on õigusvastane, kuna rikutud on õiguspärase ootuse ja õiguskindluse ning proportsionaalsuse põhimõtteid. Teise võimalusena väidetakse, et tagasimaksmist ei saa määrata selle abi puhul, mida anti kontserni rahastamise maksuvabastuse kaudu enne 24. novembrit 2017, mil komisjon avaldas menetluse algatamise otsuse.

—

tühistada hagejat puudutavas osas täielikult komisjoni 2. aprilli 2019. aasta otsus C(2019) 2526 final, mis käsitleb riigiabi SA.44896, mida Ühendkuningriik on rakendanud seoses välismaiste kontrollitavate äriühingute kontsernisisese rahastamisega seotud maksuvabastusega;

—

teise võimalusena anda korraldus, et tagasinõutava abisumma kindlaksmääramisel tuleks kahjumit, maksuvähendusi või –vabastusi, millele hagejal oli õigus (kas automaatselt või taotluse esitamise või valiku tegemise teel) ajal, mil ta taotles kontsernisisese rahastamise maksuvabastust, või millele hagejal oleks olnud sel ajal (kontsernisisese maksuvähenduse või muul teel) õigus, kui ta ei oleks kontsernisisese rahastamise maksuvabastust taotlenud, kummalgi juhul arvesse võtta, isegi kui hagejal ei ole käesoleva hetkel enam õigus kasutada seda kahjumit, maksuvähendusi või –vabastusi, kuna nende taotlemise või kasutamise õigus on Ühendkuningriigi õiguse alusel aegunud; ja

—

mõista hageja kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et kostja ei ole tõendanud, et kontsernisisese rahastamise maksuvabastus kujutab endast eelist. Hageja väidab, et kostja ei ole tõendanud, et kontsernisisese rahastamise maksuvabastus kujutab endast eelist iga kord, mil seda taotletakse. Lisaks leiab hageja, et ta otsustas taotleda kontsernisisese rahastamise maksuvabastust arvestamata seda, kas tema tasumisele kuuluv osa oleks võinud olla väiksem, kui ta oleks analüüsi läbi viinud Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 (Ühendkuningriigi 2010. aasta maksuseadus (rahvusvahelised ja muud sätted)) osa 9A 5. peatüki paragrahvis 371EB ette nähtud võtmetöötajate funktsioonide kriteeriumi alusel.

2.

Teine väide, et puudus igasugune sekkumine riigi poolt või riigi ressursside kaudu. Hageja väidab, et kostja ei ole tõendanud, et kontsernisisese rahastamise maksuvabastus tõi kindlasti kaasa Ühendkuningriigi äriühingu tulumaksukohustuse vähendamise.

3.

Kolmas väide, et kontsernisisese rahastamise maksuvabastus ei anna eelist teatavatele ettevõtjatele ega soodusta teatavate kaupade tootmist. Hageja sõnul on kostja teinud vea, kuna ta:

4.

Neljas väide, et kontsernisisese rahastamise maksuvabastus ei mõjuta liikmesriikidevahelist kaubandust. Hageja leiab, et kostja on vääralt järeldanud, et kontsernisisese rahastamise maksuvabastus võib mõjutada rahvusvaheliste kontsernide valikut oma kontserni rahastamisfunktsioonide ja peakorteri asukoha osas ELis.

5.

Viies väide, et kontsernisisese rahastamise maksuvabastus ei moonuta ega ähvarda moonutada konkurentsi. Hageja leiab, et kostja ei ole tõendanud, et kontsernisisese rahastamise maksuvabastuse taotlemine tõi kindlasti kaasa Ühendkuningriigi äriühingu tulumaksukohustuse vähendamise.

6.

Kuues väide, et väidetava abi tagasinõudmine oleks vastuolus EL õiguse üldpõhimõtetega. Hageja leiab, et võtmetöötajate funktsioonide kriteeriumi puhul puudub õiguskindlus, et Ühendkuningriigil oli hindamisruum selle ebakindluse kõrvaldamiseks ning et kostja on rikkunud kohustust põhjalikult analüüsida kõiki asjakohaseid tegureid. Kostja on abi tagastamist nõudes tegutsenud vastuolus nõukogu määruse (EL) 2015/1589 (1) artikli 16 lõikega 1, mis keelab abi tagasinõudmise, kui see on vastuolus liidu õiguse üldpõhimõttega.

7.

Seitsmes väide, et valikuline eelis on kõrvaldatud ning tagastamine ei ole nõutav, kui Ühendkuningriik peaks tagasiulatuvalt laiendama kontsernisisese rahastamise maksuvabastust eelnevatele laenutehingutele ja laenutehingutele kolmandate isikutega. Hageja väidab, et niisugune tegevus kõrvaldaks mis tahes valikulise eelise (eeldades hetkeks, et selline eelis eksisteerib) ja niisugusel juhul ei esineks ebaseaduslikku riigiabi, mis kuulub liidu õiguse alusel tagastamisele.

8.

Kaheksas väide, et tagastamisele kuuluva abisumma kindlaksmääramisel oleks tulnud arvesse võtta kahjumit, maksuvähendusi- või vabastusi, millele hagejal oli õigus (kas taotluse esitamise või valiku tegemise teel või automaatselt) ajal, mil ta kontsernisisese rahastamise maksuvabastust taotles, või millele tal oleks olnud sel ajal õigus, kui ta ei oleks seda taotlenud, isegi kui õigus kasutada sellist kahjumit, maksuvähendusi või –vabastusi on käesolevaks hetkeks Ühendkuningriigi õiguse alusel aegunud. Hageja väidab, et just selliselt on vaidlustatud otsuse põhjendust 203 õige tõlgendada, ent kuivõrd seda nii ei tehtud, on vaidlustatud otsus väär, kuna kahjumi, maksuvähenduste või -vabastuste arvesse võtmata jätmine toob kaasa abisumma ülehindamise, mis tekitab siseturul konkurentsimoonutuse.

9.

Üheksas väide, et kostja ei ole põhjendanud oma seisukohti seoses kvalifitseeruvate vahendite maksuvabastusega ja vastavusse viidud intresside maksuvabastusega ega viinud läbi kõikide asjakohaste tegurite põhjalikku analüüsi. Hageja leiab, et kostja ei ole teinud vahet Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 9. peatükis ette nähtud kolmel erineval maksuvabastusel, mis toimivad sõltumatult, ega mõistnud, et kvalifitseeruvate vahendite maksuvabastus ja vastavusse viidud intresside maksuvabastus ei ole võtmetöötajate funktsioonide kriteeriumi vahendajad ning et vastavusse viidud intresside maksuvabastuse esinemine 9. peatükis näitab, et kostja on vääralt määratlenud võrdlussüsteemi liiga kitsalt, piirdudes Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 9A osa eeskirjadega, selle asemel, et kasutada Ühendkuningriigi äriühingu maksu süsteemi laiemalt.

—

otsustada, et tegemist ei olnud ebaseadusliku riigiabiga, tühistada komisjoni 2. aprilli 2019. aasta otsuse C(2019) 2526 final, mis käsitleb riigiabi SA.44896, mida Ühendkuningriik on rakendanud seoses välimaiste kontrollitavate äriühingute kontsernisisese rahastamisega seotud maksuvabastusega, artikkel 1 osas, milles sedastatakse ebaseadusliku riigiabi esinemine ning tühistada nõue, et Ühendkuningriigil tuleb tagasi nõuda väidetavalt ebaseaduslik riigiabi, mida hagejad on selle raames saanud (vaidlustatud otsuse artiklid 2 ja 3);

—

teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsuse artiklid 2 ja 3 osas, milles kohustatakse Ühendkuningriiki väidetavat riigiabi tagasi nõudma; ja

—

igal juhul mõista kõik hagejate kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Esimene väide, et komisjon on vääralt aru saanud Ühendkuningriigi välismaiseid kontrollitavaid äriühinguid käsitlevate eeskirjade kontekstist, eesmärgist ja toimimisest kauplemisega mitteseotud finantstulu käsitlemisel. Komisjoni järeldused vaidlustatud otsuses põhinevad ilmsetel kumulatiivsetel vigadel. Eelkõige on komisjon teinud ilmseid vigu Ühendkuningriigi maksusüsteemi kui terviku ja välismaiseid kontrollitavaid äriühinguid käsitlevate eeskirjade eesmärkide mõistmisel, kontsernisisese rahastamisega seotud maksuvabastuse täpse ulatuse osas ning kvalifitseeruvate laenusuhete määratlemisel.

2.

Teine väide, et komisjon on vääralt tõlgendanud kontsernisisese rahastamise maksuvabastust maksuvabastusena ja seetõttu eelisena. Kauplemisega mitteseotud finantstulu puhul kujutab kontsernisisese rahastamise maksuvabastus endast maksustamissätet ja osa välismaiseid kontrollitavaid äriühinguid käsitlevate eeskirjade piirangute määratlusest, mitte valikulist eelist. Komisjon ei ole esitanud ühtki kvantitatiivset analüüsi, mis näitaks, et tegu on eelisega ning kuna puuduvad veenvad tõendid selle kohta, et kõnealune meede kujutab endast eelist, on vaidlustatud otsus alusetu.

3.

Kolmas väide, et komisjon on välismaiseid kontrollitavaid äriühinguid käsitlevate eeskirjade mõju hindamiseks vääralt teinud kindlaks võrdlussüsteemi ning on vääralt käsitanud välismaiseid kontrollitavaid äriühinguid käsitlevaid eeskirju eraldiseisvate eeskirjade kogumina Ühendkuningriigi üldisest äriühingute maksu süsteemist. Komisjon ei ole õigesti aru saanud välismaiseid kontrollitavaid äriühinguid käsitlevate eeskirjade eesmärgist ega ole arvestanud Ühendkuningriigi kaalutlusruumi.

4.

Neljas väide, et komisjon on näidanud oma riigiabi analüüsis ilmseid vigu ning on võrreldavuse küsimuse käsitlemisel kohaldanud väärasid kriteeriume. Komisjon ei ole tunnistanud erinevat ohutaset Ühendkuningriigi maksubaasile, kui tegu on laenamisega kontserni üksusele, mis on Ühendkuningriigis maksustatav ja laenamisega sellele kontserni üksusele, mis ei ole Ühendkuningriigis maksustatav, ning on ebamõistlikult järeldanud, et kontsernisisene laenamine on võrreldav laenamisega kolmandale isikule.

5.

Viies väide, et isegi kui oletada, et kõnealused välismaiseid kontrollitavaid äriühinguid käsitlevad meetmed kujutasid endast esmapilgul riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, on vaidlustatud otsuses vääralt esitatud järeldus, et puudub igasugune põhjendus, mida saaks kohaldada kaitsmaks kõnealuste meetmete kokkusobivust ELi riigiabi eeskirjadega. Lisaks ei ole vaidlustatud otsus mõistlikult seletatav ning on vasturääkiv, kuivõrd komisjon on õigesti nõustunud, et Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 (2010. aasta maksuseadus (rahvusvahelised ja muud sätted)) 9A. osa 9. peatükk on põhjendatud juhtudel, mil ainus põhjus kohaldada välismaiste kontrollitavate äriühingute maksu Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 5. peatüki alusel oleks „Ühendkuningriigiga seotud kapitali“ kriteerium, selle põhjal, et nimetatud kriteeriumi praktiline toimimine võib osutuda ülemäära keeruliseks, kuid samal ajal ja asjakohast põhjendust esitamata väidab komisjon, et Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 9A. osa 9. peatükk ei ole kunagi põhjendatud juhtudel, mil võtmeisikute funktsioonide kriteerium toob Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 9A. osa 5. peatüki alusel kaasa välismaiste kontrollitavate äriühingute maksu kohaldamise. Nimelt on võtmetöötajate funktsioonide kriteeriumi kohaldamine praktikas ülemäära keeruline, mistõttu oleks komisjon pidanud lugema Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 9A. osa 9. peatüki põhjendatuks ka selle kriteeriumi kontekstis ning seetõttu leidma, et tegemist ei ole riigiabiga.

6.

Kuues väide, et kui vaidlustatud otsus jääb jõusse, siis selle täitmine väidetava riigiabi hagejatelt tagasinõudmise kaudu rikub EL õiguse aluspõhimõtteid, seal hulgas asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust, olgu märgitud, et hagejate juhtumi puhul asuvad kõnealused välismaised kontrollitavad äriühingud teistes liikmesriikides.

7.

Seitsmes väide, et vaidlustatud otsusest tulenev tagasinõudmise korraldus on põhjendamatu ja vastuolus liidu aluspõhimõtetega.

8.

Kaheksas väide, et komisjon ei ole piisavalt põhjendanud vaidlustatud otsuses olulise tähtsusega asjaolusid nagu järeldus, et Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 9A osa 5. peatüki kohast välismaiste kontrollitavate äriühingute maksu saab raskusteta või ebaproportsionaalse koormuseta kohaldada võtmetöötajate funktsioonide kriteeriumi kasutades.

9.

Üheksas väide, et vaidlustatud otsus rikub ka hea halduse põhimõtet, mis nõuab, et komisjon võimaldaks oma haldusmenetluses läbipaistvust ja prognoositavust ning teeks oma otsused mõistliku aja jooksul. Mõistlikuks ei saa aga pidada seda, kui komisjonil võtab aega rohkem kui neli aastat, et teha käesolevas asjas menetluse algatamise otsus ning seda, kui ta teeb lõpliku otsuse rohkem kui kuus aastat pärast vaidlusaluse meetme jõustumist.

—

otsustada, et tegemist ei olnud ebaseadusliku riigiabiga, tühistada komisjoni 2. aprilli 2019. aasta otsuse C(2019) 2526 final riigiabi SA.44896 kohta artikkel 1 osas, milles sedastatakse ebaseadusliku riigiabi esinemine ning tühistada nõue, et Ühendkuningriigil tuleb tagasi nõuda väidetavalt ebaseaduslik riigiabi, mida hagejad on selle raames saanud (vaidlustatud otsuse artiklid 2 ja 3);

—

teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsuse artiklid 2 ja 3 osas, milles kohustatakse Ühendkuningriiki väidetavat riigiabi tagasi nõudma; ja

—

igal juhul mõista kõik hagejate kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Esimene väide, et komisjon on vääralt aru saanud Ühendkuningriigi välismaiseid kontrollitavaid äriühinguid (edaspidi „CFC“) käsitlevate eeskirjade kontekstist, eesmärgist ja toimimisest kauplemisega mitteseotud finantstulu käsitlemisel. Komisjoni järeldused vaidlustatud otsuses põhinevad ilmsetel kumulatiivsetel vigadel. Eelkõige on komisjon teinud ilmseid vigu Ühendkuningriigi maksusüsteemi kui terviku ja CFC eesmärkide mõistmisel, kontsernisisese rahastamise maksuvabastuse täpse ulatuse osas ning kvalifitseeruvate laenusuhete määratlemisel.

2.

Teine väide, et komisjon on vääralt tõlgendanud kontsernisisese rahastamise maksuvabastust maksuvabastusena ja seetõttu eelisena. Kauplemisega mitteseotud finantstulu puhul kujutab kontsernisisese rahastamise maksuvabastus endast maksustamissätet ja osa CFC eeskirjade piirangute määratlusest, mitte valikulist eelist. Komisjon ei ole esitanud ühtki kvantitatiivset analüüsi, mis näitaks, et tegu on eelisega ning kuna puuduvad veenvad tõendid selle kohta, et kõnealune meede kujutab endast eelist, on vaidlustatud otsus alusetu.

3.

Kolmas väide, et komisjon CFC eeskirjade mõju hindamiseks vääralt teinud kindlaks võrdlussüsteemi ning on vääralt käsitanud CFC eeskirju eraldiseisvate eeskirjade kogumina Ühendkuningriigi üldisest äriühingute maksu süsteemist. Komisjon ei ole õigesti aru saanud CFC eeskirjade eesmärgist ega ole arvestanud Ühendkuningriigi kaalutlusruumi.

4.

Neljas väide, et komisjon on näidanud oma riigiabi analüüsis ilmseid vigu ning on võrreldavuse küsimuse käsitlemisel kohaldanud väärasid kriteeriume. Komisjon ei ole tunnistanud erinevat ohutaset Ühendkuningriigi maksubaasile, kui tegu on laenamisega kontserni üksusele, mis on Ühendkuningriigis maksustatav ja laenamisega sellele kontserni üksusele, mis ei ole Ühendkuningriigis maksustatav, ning on ebamõistlikult järeldanud, et kontsernisisene laenamine on võrreldav laenamisega kolmandale isikule.

5.

Viies väide, et isegi kui oletada, et kõnealused CFC meetmed kujutasid endast esmapilgul riigiabi ELTL artikli 107 lõike tähenduses, on vaidlustatud otsuses vääralt esitatud järeldus, et puudub igasugune põhjendus, mida saaks kohaldada kaitsmaks kõnealuste meetmete kokkusobivust riigiabi eeskirjadega. Lisaks, vaidlustatud otsus on ebamõistlik ja vasturääkiv, kuivõrd komisjon on õigesti nõustunud, et Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 (2010. aasta maksuseadus (rahvusvahelised ja muud sätted)) osa 9A 9. peatükk on põhjendatud juhtudel, mil ainus põhjus kohaldada CFC maksu Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 5. peatüki alusel oleks „Ühendkuningriigiga seotud kapitali“ kriteerium, selle põhjal, et nimetatud kriteeriumi praktiline toimimine võib osutuda ülemäära keeruliseks, kuid samal ajal ja asjakohast põhjendust esitamata väidab komisjon, et Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 9A 9. peatükk ei ole kunagi põhjendatud juhtudel, mil võtmeisikute funktsioonide kriteerium toob Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 9A osa 5. peatüki alusel kaasa CFC maksu kohaldamise. Nimelt on võtmetöötajate funktsioonide kriteeriumi kohaldamine praktikas ülemäära keeruline, mistõttu oleks komisjon pidanud lugema Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 9A 9. peatüki põhjendatuks ka selle kriteeriumi kontekstis ning seetõttu leidma, et tegemist ei ole riigiabiga.

6.

Kuues väide, et kui vaidlustatud otsus jääb jõusse, siis selle täitmine väidetava riigiabi hagejatelt tagasinõudmise kaudu rikub EL õiguse aluspõhimõtteid, seal hulgas asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust, olgu märgitud, et hagejate juhtumi puhul asuvad kõnealused CFCd teistes liikmesriikides.

7.

Seitsmes väide, et vaidlustatud otsusest tulenev tagasinõudmise korraldus on põhjendamatu ja vastuolus liidu aluspõhimõtetega.

8.

Kaheksas väide, et komisjon ei ole piisavalt põhjendanud vaidlustatud otsuses olulise tähtsusega asjaolusid nagu järeldus, et Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 9A osa 5. peatüki kohast CFC maksu saab raskusteta või ebaproportsionaalse koormuseta kohaldada võtmetöötajate funktsioonide kriteeriumi kasutades.

9.

Üheksas väide, et vaidlustatud otsus rikub ka hea halduse põhimõtet, mis nõuab, et komisjon võimaldaks oma haldusmenetluses läbipaistvust ja prognoositavust ning teeks oma otsused mõistliku aja jooksul. Mõistlikuks ei saa aga pidada seda, kui komisjonil võtab käesolevas asjas aega rohkem kui neli aastat, et teha menetluse algatamise otsus ning kui ta teeb lõpliku otsuse rohkem kui kuus aastat pärast vaidlusaluse meetme jõustumist.

—

otsustada, et tegemist ei olnud ebaseadusliku riigiabiga, tühistada komisjoni 2. aprilli 2019. aasta otsuse C(2019) 2526 final riigiabi SA.44896 kohta artikkel 1 osas, milles sedastatakse ebaseadusliku riigiabi esinemine ning tühistada nõue, et Ühendkuningriigil tuleb tagasi nõuda väidetavalt ebaseaduslik riigiabi, mida hagejad on selle raames saanud (vaidlustatud otsuse artiklid 2 ja 3);

—

teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsuse artiklid 2 ja 3 osas, milles kohustatakse Ühendkuningriiki väidetavat riigiabi tagasi nõudma; ja

—

igal juhul mõista kõik hagejate kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Esimene väide, et komisjon on vääralt aru saanud Ühendkuningriigi välismaiseid kontrollitavaid äriühinguid (edaspidi „CFC“) käsitlevate eeskirjade kontekstist, eesmärgist ja toimimisest kauplemisega mitteseotud finantstulu käsitlemisel. Komisjoni järeldused vaidlustatud otsuses põhinevad ilmsetel kumulatiivsetel vigadel. Eelkõige on komisjon teinud ilmseid vigu Ühendkuningriigi maksusüsteemi kui terviku ja CFC eesmärkide mõistmisel, kontsernisisese rahastamise maksuvabastuse täpse ulatuse osas ning kvalifitseeruvate laenusuhete määratlemisel.

2.

Teine väide, et komisjon on vääralt tõlgendanud kontsernisisese rahastamise maksuvabastust maksuvabastusena ja seetõttu eelisena. Kauplemisega mitteseotud finantstulu puhul kujutab kontsernisisese rahastamise maksuvabastus endast maksustamissätet ja osa CFC eeskirjade piirangute määratlusest, mitte valikulist eelist. Komisjon ei ole esitanud ühtki kvantitatiivset analüüsi, mis näitaks, et tegu on eelisega ning kuna puuduvad veenvad tõendid selle kohta, et kõnealune meede kujutab endast eelist, on vaidlustatud otsus alusetu.

3.

Kolmas väide, et komisjon CFC eeskirjade mõju hindamiseks vääralt teinud kindlaks võrdlussüsteemi ning on vääralt käsitanud CFC eeskirju eraldiseisvate eeskirjade kogumina Ühendkuningriigi üldisest äriühingute maksu süsteemist. Komisjon ei ole õigesti aru saanud CFC eeskirjade eesmärgist ega ole arvestanud Ühendkuningriigi kaalutlusruumi.

4.

Neljas väide, et komisjon on näidanud oma riigiabi analüüsis ilmseid vigu ning on võrreldavuse küsimuse käsitlemisel kohaldanud väärasid kriteeriume. Komisjon ei ole tunnistanud erinevat ohutaset Ühendkuningriigi maksubaasile, kui tegu on laenamisega kontserni üksusele, mis on Ühendkuningriigis maksustatav ja laenamisega sellele kontserni üksusele, mis ei ole Ühendkuningriigis maksustatav, ning on ebamõistlikult järeldanud, et kontsernisisene laenamine on võrreldav laenamisega kolmandale isikule.

5.

Viies väide, et isegi kui oletada, et kõnealused CFC meetmed kujutasid endast esmapilgul riigiabi ELTL artikli 107 lõike tähenduses, on vaidlustatud otsuses vääralt esitatud järeldus, et puudub igasugune põhjendus, mida saaks kohaldada kaitsmaks kõnealuste meetmete kokkusobivust riigiabi eeskirjadega. Lisaks, vaidlustatud otsus on ebamõistlik ja vasturääkiv, kuivõrd komisjon on õigesti nõustunud, et Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 (2010. aasta maksuseadus (rahvusvahelised ja muud sätted)) osa 9A 9. peatükk on põhjendatud juhtudel, mil ainus põhjus kohaldada CFC maksu Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 5. peatüki alusel oleks „Ühendkuningriigiga seotud kapitali“ kriteerium, selle põhjal, et nimetatud kriteeriumi praktiline toimimine võib osutuda ülemäära keeruliseks, kuid samal ajal ja asjakohast põhjendust esitamata väidab komisjon, et Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 9A 9. peatükk ei ole kunagi põhjendatud juhtudel, mil võtmeisikute funktsioonide kriteerium toob Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 9A osa 5. peatüki alusel kaasa CFC maksu kohaldamise. Nimelt on võtmetöötajate funktsioonide kriteeriumi kohaldamine praktikas ülemäära keeruline, mistõttu oleks komisjon pidanud lugema Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 9A 9. peatüki põhjendatuks ka selle kriteeriumi kontekstis ning seetõttu leidma, et tegemist ei ole riigiabiga.

6.

Kuues väide, et kui vaidlustatud otsus jääb jõusse, siis selle täitmine väidetava riigiabi hagejatelt tagasinõudmise kaudu rikub EL õiguse aluspõhimõtteid, seal hulgas asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust, olgu märgitud, et hagejate juhtumi puhul asuvad kõnealused CFCd teistes liikmesriikides.

7.

Seitsmes väide, et vaidlustatud otsusest tulenev tagasinõudmise korraldus on põhjendamatu ja vastuolus liidu aluspõhimõtetega.

8.

Kaheksas väide, et komisjon ei ole piisavalt põhjendanud vaidlustatud otsuses olulise tähtsusega asjaolusid nagu järeldus, et Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 9A osa 5. peatüki kohast CFC maksu saab raskusteta või ebaproportsionaalse koormuseta kohaldada võtmetöötajate funktsioonide kriteeriumi kasutades.

9.

Üheksas väide, et vaidlustatud otsus rikub ka hea halduse põhimõtet, mis nõuab, et komisjon võimaldaks oma haldusmenetluses läbipaistvust ja prognoositavust ning teeks oma otsused mõistliku aja jooksul. Mõistlikuks ei saa aga pidada seda, kui komisjonil võtab käesolevas asjas aega rohkem kui neli aastat, et teha menetluse algatamise otsus ning kui ta teeb lõpliku otsuse rohkem kui kuus aastat pärast vaidlusaluse meetme jõustumist.

—

otsustada, et tegemist ei olnud ebaseadusliku riigiabiga, tühistada komisjoni 2. aprilli 2019. aasta otsuse C(2019) 2526 final riigiabi SA.44896 kohta artikkel 1 osas, milles sedastatakse ebaseadusliku riigiabi esinemine ning tühistada nõue, et Ühendkuningriigil tuleb tagasi nõuda väidetavalt ebaseaduslik riigiabi, mida hagejad on selle raames saanud (vaidlustatud otsuse artiklid 2 ja 3);

—

teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsuse artiklid 2 ja 3 osas, milles kohustatakse Ühendkuningriiki väidetavat riigiabi tagasi nõudma; ja

—

igal juhul mõista kõik hagejate kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Esimene väide, et komisjon on vääralt aru saanud Ühendkuningriigi välismaiseid kontrollitavaid äriühinguid (edaspidi „CFC“) käsitlevate eeskirjade kontekstist, eesmärgist ja toimimisest kauplemisega mitteseotud finantstulu käsitlemisel. Komisjoni järeldused vaidlustatud otsuses põhinevad ilmsetel kumulatiivsetel vigadel. Eelkõige on komisjon teinud ilmseid vigu Ühendkuningriigi maksusüsteemi kui terviku ja CFC eesmärkide mõistmisel, kontsernisisese rahastamise maksuvabastuse täpse ulatuse osas ning kvalifitseeruvate laenusuhete määratlemisel.

2.

Teine väide, et komisjon on vääralt tõlgendanud kontsernisisese rahastamise maksuvabastust maksuvabastusena ja seetõttu eelisena. Kauplemisega mitteseotud finantstulu puhul kujutab kontsernisisese rahastamise maksuvabastus endast maksustamissätet ja osa CFC eeskirjade piirangute määratlusest, mitte valikulist eelist. Komisjon ei ole esitanud ühtki kvantitatiivset analüüsi, mis näitaks, et tegu on eelisega ning kuna puuduvad veenvad tõendid selle kohta, et kõnealune meede kujutab endast eelist, on vaidlustatud otsus alusetu.

3.

Kolmas väide, et komisjon CFC eeskirjade mõju hindamiseks vääralt teinud kindlaks võrdlussüsteemi ning on vääralt käsitanud CFC eeskirju eraldiseisvate eeskirjade kogumina Ühendkuningriigi üldisest äriühingute maksu süsteemist. Komisjon ei ole õigesti aru saanud CFC eeskirjade eesmärgist ega ole arvestanud Ühendkuningriigi kaalutlusruumi.

4.

Neljas väide, et komisjon on näidanud oma riigiabi analüüsis ilmseid vigu ning on võrreldavuse küsimuse käsitlemisel kohaldanud väärasid kriteeriume. Komisjon ei ole tunnistanud erinevat ohutaset Ühendkuningriigi maksubaasile, kui tegu on laenamisega kontserni üksusele, mis on Ühendkuningriigis maksustatav ja laenamisega sellele kontserni üksusele, mis ei ole Ühendkuningriigis maksustatav, ning on ebamõistlikult järeldanud, et kontsernisisene laenamine on võrreldav laenamisega kolmandale isikule.

5.

Viies väide, et isegi kui oletada, et kõnealused CFC meetmed kujutasid endast esmapilgul riigiabi ELTL artikli 107 lõike tähenduses, on vaidlustatud otsuses vääralt esitatud järeldus, et puudub igasugune põhjendus, mida saaks kohaldada kaitsmaks kõnealuste meetmete kokkusobivust riigiabi eeskirjadega. Lisaks, vaidlustatud otsus on ebamõistlik ja vasturääkiv, kuivõrd komisjon on õigesti nõustunud, et Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 (2010. aasta maksuseadus (rahvusvahelised ja muud sätted)) osa 9A 9. peatükk on põhjendatud juhtudel, mil ainus põhjus kohaldada CFC maksu Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 5. peatüki alusel oleks „Ühendkuningriigiga seotud kapitali“ kriteerium, selle põhjal, et nimetatud kriteeriumi praktiline toimimine võib osutuda ülemäära keeruliseks, kuid samal ajal ja asjakohast põhjendust esitamata väidab komisjon, et Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 9A 9. peatükk ei ole kunagi põhjendatud juhtudel, mil võtmeisikute funktsioonide kriteerium toob Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 9A osa 5. peatüki alusel kaasa CFC maksu kohaldamise. Nimelt on võtmetöötajate funktsioonide kriteeriumi kohaldamine praktikas ülemäära keeruline, mistõttu oleks komisjon pidanud lugema Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 9A 9. peatüki põhjendatuks ka selle kriteeriumi kontekstis ning seetõttu leidma, et tegemist ei ole riigiabiga.

6.

Kuues väide, et kui vaidlustatud otsus jääb jõusse, siis selle täitmine väidetava riigiabi hagejatelt tagasinõudmise kaudu rikub EL õiguse aluspõhimõtteid, seal hulgas asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust, olgu märgitud, et hagejate juhtumi puhul asuvad kõnealused CFCd teistes liikmesriikides.

7.

Seitsmes väide, et vaidlustatud otsusest tulenev tagasinõudmise korraldus on põhjendamatu ja vastuolus liidu aluspõhimõtetega.

8.

Kaheksas väide, et komisjon ei ole piisavalt põhjendanud vaidlustatud otsuses olulise tähtsusega asjaolusid nagu järeldus, et Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 9A osa 5. peatüki kohast CFC maksu saab raskusteta või ebaproportsionaalse koormuseta kohaldada võtmetöötajate funktsioonide kriteeriumi kasutades.

9.

Üheksas väide, et vaidlustatud otsus rikub ka hea halduse põhimõtet, mis nõuab, et komisjon võimaldaks oma haldusmenetluses läbipaistvust ja prognoositavust ning teeks oma otsused mõistliku aja jooksul. Mõistlikuks ei saa aga pidada seda, kui komisjonil võtab käesolevas asjas aega rohkem kui neli aastat, et teha menetluse algatamise otsus ning kui ta teeb lõpliku otsuse rohkem kui kuus aastat pärast vaidlusaluse meetme jõustumist.

—

otsustada, et tegemist ei olnud ebaseadusliku riigiabiga, tühistada komisjoni 2. aprilli 2019. aasta otsuse C(2019) 2526 final riigiabi SA.44896 kohta artikkel 1 osas, milles sedastatakse ebaseadusliku riigiabi esinemine ning tühistada nõue, et Ühendkuningriigil tuleb tagasi nõuda väidetavalt ebaseaduslik riigiabi, mida hageja on selle raames saanud (vaidlustatud otsuse artiklid 2 ja 3);

—

teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsuse artiklid 2 ja 3 osas, milles kohustatakse Ühendkuningriiki väidetavat riigiabi tagasi nõudma; ja

—

igal juhul mõista kõik hageja kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Esimene väide, et komisjon on vääralt aru saanud Ühendkuningriigi välismaiseid kontrollitavaid äriühinguid (edaspidi „CFC“) käsitlevate eeskirjade kontekstist, eesmärgist ja toimimisest kauplemisega mitteseotud finantstulu käsitlemisel. Komisjoni järeldused vaidlustatud otsuses põhinevad ilmsetel kumulatiivsetel vigadel. Eelkõige on komisjon teinud ilmseid vigu Ühendkuningriigi maksusüsteemi kui terviku ja CFC eesmärkide mõistmisel, kontsernisisese rahastamise maksuvabastuse täpse ulatuse osas ning kvalifitseeruvate laenusuhete määratlemisel.

2.

Teine väide, et komisjon on vääralt tõlgendanud kontsernisisese rahastamise maksuvabastust maksuvabastusena ja seetõttu eelisena. Kauplemisega mitteseotud finantstulu puhul kujutab kontsernisisese rahastamise maksuvabastus endast maksustamissätet ja osa CFC eeskirjade piirangute määratlusest, mitte valikulist eelist. Komisjon ei ole esitanud ühtki kvantitatiivset analüüsi, mis näitaks, et tegu on eelisega ning kuna puuduvad veenvad tõendid selle kohta, et kõnealune meede kujutab endast eelist, on vaidlustatud otsus alusetu.

3.

Kolmas väide, et komisjon CFC eeskirjade mõju hindamiseks vääralt teinud kindlaks võrdlussüsteemi ning on vääralt käsitanud CFC eeskirju eraldiseisvate eeskirjade kogumina Ühendkuningriigi üldisest äriühingute maksu süsteemist. Komisjon ei ole õigesti aru saanud CFC eeskirjade eesmärgist ega ole arvestanud Ühendkuningriigi kaalutlusruumi.

4.

Neljas väide, et komisjon on näidanud oma riigiabi analüüsis ilmseid vigu ning on võrreldavuse küsimuse käsitlemisel kohaldanud väärasid kriteeriume. Komisjon ei ole tunnistanud erinevat ohutaset Ühendkuningriigi maksubaasile, kui tegu on laenamisega kontserni üksusele, mis on Ühendkuningriigis maksustatav ja laenamisega sellele kontserni üksusele, mis ei ole Ühendkuningriigis maksustatav, ning on ebamõistlikult järeldanud, et kontsernisisene laenamine on võrreldav laenamisega kolmandale isikule.

5.

Viies väide, et isegi kui oletada, et kõnealused CFC meetmed kujutasid endast esmapilgul riigiabi ELTL artikli 107 lõike tähenduses, on vaidlustatud otsuses vääralt esitatud järeldus, et puudub igasugune põhjendus, mida saaks kohaldada kaitsmaks kõnealuste meetmete kokkusobivust riigiabi eeskirjadega. Lisaks, vaidlustatud otsus on ebamõistlik ja vasturääkiv, kuivõrd komisjon on õigesti nõustunud, et Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 (2010. aasta maksuseadus (rahvusvahelised ja muud sätted)) osa 9A 9. peatükk on põhjendatud juhtudel, mil ainus põhjus kohaldada CFC maksu Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 5. peatüki alusel oleks „Ühendkuningriigiga seotud kapitali“ kriteerium, selle põhjal, et nimetatud kriteeriumi praktiline toimimine võib osutuda ülemäära keeruliseks, kuid samal ajal ja asjakohast põhjendust esitamata väidab komisjon, et Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 9A 9. peatükk ei ole kunagi põhjendatud juhtudel, mil võtmeisikute funktsioonide kriteerium toob Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 9A osa 5. peatüki alusel kaasa CFC maksu kohaldamise. Nimelt on võtmetöötajate funktsioonide kriteeriumi kohaldamine praktikas ülemäära keeruline, mistõttu oleks komisjon pidanud lugema Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 9A 9. peatüki põhjendatuks ka selle kriteeriumi kontekstis ning seetõttu leidma, et tegemist ei ole riigiabiga.

6.

Kuues väide, et kui vaidlustatud otsus jääb jõusse, siis selle täitmine väidetava riigiabi hagejalt tagasinõudmise kaudu rikub EL õiguse aluspõhimõtteid, seal hulgas asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust, olgu märgitud, et hageja juhtumi puhul asuvad kõnealused CFCd teistes liikmesriikides.

7.

Seitsmes väide, et vaidlustatud otsusest tulenev tagasinõudmise korraldus on põhjendamatu ja vastuolus liidu aluspõhimõtetega.

8.

Kaheksas väide, et komisjon ei ole piisavalt põhjendanud vaidlustatud otsuses olulise tähtsusega asjaolusid nagu järeldus, et Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 9A osa 5. peatüki kohast CFC maksu saab raskusteta või ebaproportsionaalse koormuseta kohaldada võtmetöötajate funktsioonide kriteeriumi kasutades.

9.

Üheksas väide, et vaidlustatud otsus rikub ka hea halduse põhimõtet, mis nõuab, et komisjon võimaldaks oma haldusmenetluses läbipaistvust ja prognoositavust ning teeks oma otsused mõistliku aja jooksul. Mõistlikuks ei saa aga pidada seda, kui komisjonil võtab käesolevas asjas aega rohkem kui neli aastat, et teha menetluse algatamise otsus ning kui ta teeb lõpliku otsuse rohkem kui kuus aastat pärast vaidlusaluse meetme jõustumist.

—

tühistada komisjoni 2. aprilli 2019. aasta otsus C(2019) 2526 final, mis käsitleb riigiabi SA.44896, mida Ühendkuningriik on rakendanud seoses välismaiste kontrollitavate äriühingute (edaspidi „CFC“) kontsernisisese rahastamisega seotud maksuvabastusega;

—

teise võimalusena tühistada nimetatud otsuse artikkel 2 hagejaid puudutavas osas;

—

kolmanda võimalusena tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 2 hagejaid puudutavas osas seoses abiga, mida anti kontsernisisese rahastamise maksuvabastuse alusel enne 24. novembrit 2017;

—

igal juhul mõista kõik hagejate kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Esimene väide, et vaidlustatud otsuse artikkel 1 on õigusvastane järgmistel põhjustel:

2.

Teine väide, et vaidlustatud otsuse artikkel 2 on õigusvastane, kuna rikutud on õiguspärase ootuse ja õiguskindluse ning proportsionaalsuse põhimõtteid.

3.

Kolmas väide, et tagasimaksmist ei saa määrata selle abi puhul, mida anti kontsernisisese rahastamise maksuvabastuse kaudu enne 24. novembrit 2017, mil komisjon avaldas menetluse algatamise otsuse.

—

tühistada hagejat puudutavas osas täies ulatuses komisjoni 2. aprilli 2019. aasta otsus (EL) 2019/1352, mis käsitleb riigiabi SA.44896, mida Ühendkuningriik on rakendanud seoses välismaiste kontrollitavate äriühingute kontsernisisese rahastamisega seotud maksuvabastusega (ELT 2019 L 216, lk 1);

—

teise võimalusena, kui vaidlustatud otsust ei tühistata täies ulatuses, siis anda korraldus, et tagastamisele kuuluva abisumma kindlaksmääramisel tuleks kahjumit, maksuvähendusi või –vabastusi, millele hagejal oli õigus ajal, mil ta taotles kontsernisisese rahastamise maksuvabastust, või millele hagejal oleks olnud sel ajal õigus, kui ta ei oleks kontsernisisese rahastamise maksuvabastust taotlenud, kummalgi juhul arvesse võtta, isegi kui õigus kasutada seda kahjumit, maksuvähendusi või -vabastusi on käesolevaks hetkeks Ühendkuningriigi õiguse alusel aegunud ja olenemata sellest, kas need on automaatsed või mitte;

—

igal juhul mõista hageja kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et kostja ei ole tõendanud, et kontsernisisese rahastamise maksuvabastus kujutab endast eelist. Hageja väidab, et kostja ei ole tõendanud, et kontsernisisese rahastamise maksuvabastus kujutab endast eelist iga kord, mil seda taotletakse.

2.

Teine väide, et puudus igasugune sekkumine riigi poolt või riigi ressursside kaudu. Komisjon ei ole tõendanud, et kontsernisisese rahastamise maksuvabastus tõi kindlasti kaasa Ühendkuningriigi äriühingu tulumaksukohustuse vähendamise.

3.

Kolmas väide, et kontsernisisese rahastamise maksuvabastus ei anna eelist teatavatele ettevõtjatele ega soodusta teatavate kaupade tootmist. Hageja väidab, et kostja on teinud vea, kuna esiteks määratles ta võrdlussüsteemi liiga kitsalt, piirdudes Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 (Ühendkuningriigi 2010. aasta maksuseadus (rahvusvahelised ja muud sätted)) 9A. osa sätetega, selle asemel, et kasutada Ühendkuningriigi äriühingu maksu süsteemi laiemalt; teiseks ta ei mõistnud, et Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 9A. osa 9. peatükk ei ole erand selle osa 5. peatükist, ning kolmandaks ei nõustunud, et isegi kui 9. peatükk on erand 5. peatükist, siis on see põhjendatud nimetatud seaduse 9A. osa olemuse või üldise ülesehitusega.

4.

Neljas väide, et kontsernisisese rahastamise maksuvabastus ei mõjuta liikmesriikidevahelist kaubandust. Komisjon on hageja sõnul vääralt järeldanud, et kontsernisisese rahastamise maksuvabastus võib mõjutada rahvusvaheliste kontsernide valikut oma kontserni rahastamisfunktsioonide ja peakorteri asukoha osas ELis.

5.

Viies väide, et kontsernisisese rahastamise maksuvabastus ei moonuta ega ähvarda moonutada konkurentsi. Komisjon ei ole hageja kinnitusel tõendanud, et kontsernisisese rahastamise maksuvabastuse taotlemine tõi kindlasti kaasa Ühendkuningriigi äriühingu tulumaksukohustuse vähendamise.

6.

Kuues väide, et väidetava abi tagastamine oleks vastuolus EL õiguse üldpõhimõtetega. Hageja leiab, et Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 9A. osa 5. peatüki paragrahvis 371EB sätestatud võtmetöötajate funktsioonide kriteeriumi puhul puudub õiguskindlus, et Ühendkuningriigil oli hindamisruum selle ebakindluse kõrvaldamiseks ning et kostja on rikkunud kohustust põhjalikult analüüsida kõiki asjakohaseid tegureid. Kostja on abi tagastamist nõudes tegutsenud vastuolus nõukogu määruse (EL) 2015/1589 (1) artikli 16 lõikega 1, mis keelab abi tagastamise, kui see on vastuolus liidu õiguse üldpõhimõttega.

7.

Seitsmes väide, et valikuline eelis oleks kõrvaldatud ning tagastamine ei oleks nõutav, kui Ühendkuningriik peaks tagasiulatuvalt laiendama kontsernisisese rahastamise maksuvabastust eelnevatele laenutehingutele ja laenutehingutele kolmandate isikutega. Hageja väidab, et niisugune tegevus kõrvaldaks mis tahes valikulise eelise (eeldades hetkeks, et selline eelis eksisteerib) ja niisugusel juhul ei esineks ebaseaduslikku riigiabi, mis kuulub liidu õiguse alusel tagastamisele.

8.

Kaheksas väide, et tagastamisele kuuluva abisumma kindlaksmääramisel oleks tulnud arvesse võtta kahjumit, maksuvähendusi- või vabastusi, millele hagejal oli õigus ajal, mil ta kontsernisisese rahastamise maksuvabastust taotles, või millele tal oleks olnud sel ajal õigus, kui ta ei oleks seda taotlenud, isegi kui õigus kasutada sellist kahjumit, maksuvähendusi või –vabastusi on käesolevaks hetkeks Ühendkuningriigi õiguse alusel aegunud. Hageja väidab, et just selliselt on vaidlustatud otsuse põhjendust 203 õige tõlgendada, ent kuivõrd seda nii ei tehtud, on vaidlustatud otsus väär, kuna kahjumi, maksuvähenduste või -vabastuste arvesse võtmata jätmine toob kaasa abisumma ülehindamise, mis tekitab siseturul konkurentsimoonutuse.

9.

Üheksas väide, et komisjon ei ole oma seisukohti kvalifitseeruvate vahendite maksuvabastusega ja vastavusse viidud intresside maksuvabastusega seoses põhjendanud ega viinud läbi kõikide asjakohaste tegurite põhjalikku analüüsi. Hageja leiab, et kostja ei ole teinud vahet Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 9A. osa 9. peatükis ette nähtud kolmel erineval maksuvabastusel, mis toimivad sõltumatult, ega mõistnud, et kvalifitseeruvate vahendite maksuvabastus ja vastavusse viidud intresside maksuvabastus ei ole võtmetöötajate funktsioonide kriteeriumi vahendajad ning et vastavusse viidud intresside maksuvabastuse esinemine 9. peatükis näitab, et kostja on vääralt määratlenud võrdlussüsteemi liiga kitsalt, piirdudes Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 9A. osa eeskirjadega, selle asemel, et kasutada Ühendkuningriigi äriühingu maksu süsteemi laiemalt.

—

tühistada komisjoni 2. aprilli 2019. aasta otsus (EL) 2019/1352, mis käsitleb riigiabi SA.44896, mida Ühendkuningriik on rakendanud seoses välismaiste kontrollitavate äriühingute kontsernisisese rahastamisega seotud maksuvabastusega (ELT 2019, L 216, lk 1);

—

mõista hageja kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et komisjon on vääralt kohaldanud ELTL artikli 107 lõiget 1 ja/või on maksustamiskorra analüüsimiseks teinud võrdlussüsteemi valikus ilmse hindamisvea. Hageja väitel oleks kostja pidanud võrdlussüsteemina käsitama Ühendkuningriigi äriühingu tulumaksu korda, mitte pelgalt välismaiste kontrollitavate äriühingute (edaspidi „CFC“) korda ennast.

2.

Teine väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisel ja/või on teinud ilmse hindamisvea, kuna asus CFC korra analüüsi suhtes väärale seisukohale. Komisjon käsitles vaidlustatud otsuse põhjendustes 124–126 Ühendkuningriigi Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 (2010. aasta maksuseadus (rahvusvahelised ja muud sätted)) 9A.osa 9. peatüki sätteid vääralt kui üht erandi vormi selle seaduse 5. peatükis ette nähtud üldisest maksustamiskorrast.

3.

Kolmas väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisel, kui leidis vaidlustatud otsuse põhjendustes 127–151, et valikulisuse kriteerium oli täidetud, mistõttu käsitleti faktiliselt ja õiguslikult sarnases olukorras olevaid ettevõtjaid erinevalt.

4.

Neljas väide, et 75 % maksuvabastus Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 paragrahvi 371ID alusel on põhjendatud maksusüsteemi olemuse ja üldise ülesehitusega.

5.

Viies väide, et selliste CFC-de maksustamine, mis vastavad kategooriana nimetatud 9. peatükis sätestatud maksuvabastuse tingimustele, rikub hagejate asutamisvabadust, mis on ette nähtud ELTL artiklis 49.

6.

Kuues väide, et 75 % maksuvabastuse ja kindla suhtarvu küsimuse hindamisel on tehtud ilmne hindamisviga.

7.

Seitsmes väide, et komisjoni otsus ei ole kooskõlas EL õiguse üldpõhimõtetega nagu diskrimineerimiskeelu või võrdse kohtlemise põhimõte.

8.

Kaheksas väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi, kui kohaldas analoogia alusel nõukogu direktiivi (EL) 2016/1164 (1), mis ei olnud kohaldatav ratione temporis, sätteid või tugines põhjendamatult neile sätetele.

9.

Üheksas väide, et komisjon on ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisel rikkunud õigusnormi, kui leidis vaidlustatud otsuse põhjenduses 176, et kasusaajate kategooria oli olemas (kellest üks oli hageja) ning et viimane on saanud abi, mis tuleb vaidlustatud otsuse artikli 2 lõike 1 alusel tagasi nõuda.

—

tühistada komisjoni 2. aprilli 2019. aasta otsus (EL) 2019/1352, mis käsitleb riigiabi SA.44896, mida Ühendkuningriik on rakendanud seoses välismaiste kontrollitavate äriühingute kontsernisisese rahastamisega seotud maksuvabastusega (ELT 2019, L 216, lk 1) osas, milles väidetava abi puhul on tegemist riigiabiga ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses ja milles kohustatakse seda koos intressidega teiste hulgas hagejalt tagasi nõudma;

—

teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsuse artiklid 2, 3 ja 4, kuivõrd need näevad ette kohustuse nõuda kokkusobimatu abi koos intressidega tagasi teiste hulgas hagejalt;

—

mõista hageja kohtukulud välja komisjonilt ja jätta viimase kohtukulud tema enda kanda.

1.

Esimene väide, et komisjon on rikkunud ELTL artikli 107 lõiget 1, kuna ta leidis, et väidetav abimeede annab valikulise eelise:

2.

Teine väide, et komisjon on rikkunud ELTL artikli 107 lõiget 1, kuna ta ei tõendanud, et väidetav abimeede võis mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ja ähvardas moonutada konkurentsi.

3.

Kolmas väide, mis on esitatud teise võimalusena ja mille kohaselt on komisjon rikkunud ELTL artiklit 49, kuna ta kvalifitseeris väidetava abimeetme kokkusobimatuks riigiabiks, mis ei riku ELTL artikliga 49 tagatud asutamisvabadust.

4.

Neljas väide, et komisjon on rikkunud võrdse kohtlemise/diskrimineerimiskeelu põhimõtteid, kuna ta:

5.

Viies väide, mis on esitatud teise võimalusena ja mille kohaselt on komisjon – isegi kui väidetav abimeede kuulub ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisalasse – rikkunud nõukogu määruse (EL) 2015/1589 (2) artikli 16 lõiget 1, kui kohustas väidetavalt kokkusobimatu abi summad väidetavast abimeetmest kasusaajatelt tagasi nõudma, kuna niisugune tagasinõudmine rikub EL õiguse üldpõhimõtteid nagu õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõte.

—

otsustada, et tegemist ei olnud ebaseadusliku riigiabiga, tühistada komisjoni 2. aprilli 2019. aasta otsuse C(2019) 2526 final, mis käsitleb riigiabi SA.44896, mida Ühendkuningriik on rakendanud seoses välimaiste kontrollitavate äriühingute kontsernisisese rahastamisega seotud maksuvabastusega, artikkel 1 osas, milles sedastatakse ebaseadusliku riigiabi esinemine ning tühistada nõue, et Ühendkuningriigil tuleb tagasi nõuda väidetavalt ebaseaduslik riigiabi, mida hagejad on selle raames saanud (vaidlustatud otsuse artiklid 2 ja 3);

—

teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsuse artiklid 2 ja 3 osas, milles kohustatakse Ühendkuningriiki väidetavat riigiabi tagasi nõudma; ja

—

igal juhul mõista kõik hagejate kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Esimene väide, et vaidlustatud otsuses on tehtud ilmseid vigu asjakohaste faktide ja õigusnormide hindamisel. Eelkõige on komisjon vääralt aru saanud sellest, kuidas Ühendkuningriigi välismaiseid kontrollitavaid äriühinguid käsitlevad eeskirjad toimivad kauplemisega mitteseotud finantstulu käsitlemisel. Lisaks väidavad hagejad, et vaidlustatud otsuses on kontsernisisese rahastamisega seotud maksuvabastust vääralt tõlgendatud maksuvabastusena. See on iseäranis selge, arvestades et mõningaid käesoleva hagi esemeks olevaid laenusid rahastati kvalifitseeruvatest ressurssidest.

2.

Teine väide, et komisjon on vääralt leidnud, et välismaiseid kontrollitavaid äriühinguid käsitlevad eeskirjad kujutavad endast abimeedet ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses ning et need andsid teatavatele ettevõtjatele valikulise eelise. Täpsemalt öeldes on komisjon väidetavalt vääralt määranud kindlaks võrdlussüsteemi välismaiseid kontrollitavaid äriühinguid käsitlevate eeskirjade mõju hindamiseks ning on vääralt pidanud kahte erinevat olukorda võrreldavaks olukorraga, mille puhul kohaldatakse kontsernisisese rahastamisega seotud maksuvabastust. Ühe või mõlema nimetatud vea tulemusel leidis komisjon vääralt, et need eeskirjad andsid teatavatele turuosalistele valikulise eelise. Lisaks väidavad hagejad, et komisjon on vääralt käsitanud välismaiseid kontrollitavaid äriühinguid käsitlevaid eeskirju eraldiseisvate eeskirjade kogumina Ühendkuningriigi üldisest äriühingu tulumaksu süsteemist, jättes arvestamata muud Ühendkuningriigi äriühingu tulumaksu süsteemi tunnused, mille mõte on toimida koostoimes välismaiseid kontrollitavaid äriühinguid käsitlevate eeskirjadega. Seetõttu on komisjon võrreldavuse ja valikulisuse analüüsimisel teinud asjakohaste faktide hindamisel ilmseid vigu ning rikkunud õigusnormi.

3.

Kolmas väide, et isegi kui oletada, et kõnealused välismaiseid kontrollitavaid äriühinguid käsitlevad meetmed kujutasid endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, on vaidlustatud otsuses vääralt esitatud järeldus, et puudub igasugune põhjendus, mida saaks kohaldada kaitsmaks kõnealuste meetmete kokkusobivust ELi riigiabi eeskirjadega. Lisaks ei ole vaidlustatud otsus mõistlikult seletatav ning on vasturääkiv, kuivõrd komisjon on õigesti nõustunud, et Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 (2010. aasta maksuseadus (rahvusvahelised ja muud sätted)) 9A. osa 9. peatükk on põhjendatud juhtudel, mil ainus põhjus kohaldada välismaiste kontrollitavate äriühingute maksu Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 5. peatüki alusel oleks „Ühendkuningriigiga seotud kapitali“ kriteerium, selle põhjal, et nimetatud kriteeriumi praktiline toimimine võib osutuda ülemäära keeruliseks, kuid samal ajal ja asjakohast põhjendust esitamata väidab komisjon, et nimetatud 9. peatükk ei ole kunagi põhjendatud juhtudel, mil võtmeisikute funktsioonide kriteerium toob kaasa välismaiste kontrollitavate äriühingute maksu kohaldamise. Kuigi tegelikult on hagejate endi asjaolude põhjal seisukoht selge, on võtmetöötajate funktsioonide kriteeriumi üldjuhul praktikas ülemäära keeruline rakendada, mistõttu oleks komisjon pidanud leidma, et nimetatud 9. peatükk on põhjendatud ka nimetatud kriteeriumi kontekstis ja sellest tulenevalt oleks ta pidanud järeldama, et tegu ei olnud riigiabiga.

4.

Neljas väide, et kui vaidlustatud otsus jääb jõusse, siis selle täitmine väidetava riigiabi hagejatelt tagasinõudmise kaudu rikub EL õiguse aluspõhimõtteid, seal hulgas asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust, olgu märgitud, et hagejate juhtumi puhul asuvad kõnealused välismaised kontrollitavad äriühingud teistes liikmesriikides.

5.

Viies väide, et vaidlustatud otsusest tulenev tagasinõudmise korraldus on põhjendamatu ja vastuolus liidu aluspõhimõtetega.

6.

Kuues väide, et komisjon ei ole piisavalt põhjendanud vaidlustatud otsuses olulise tähtsusega asjaolusid. Hagejate väitel ei ole komisjon asjakohasel määral võtnud arvesse „kvalifitseeruvate ressursside“ maksuvabastust ega ole analüüsinud selle ajendeid või põhjendusi. Muud näited hõlmavad järeldust, et eespool nimetatud 5. peatüki kohast välismaiste kontrollitavate äriühingute maksu saab raskusteta või ebaproportsionaalse koormuseta kohaldada ka võtmetöötajate funktsioonide kriteeriumi kasutades.

7.

Seitsmes väide, et vaidlustatud otsus rikub ka hea halduse põhimõtet, mis nõuab, et komisjon võimaldaks oma haldusmenetluses läbipaistvust ja prognoositavust ning teeks oma otsused mõistliku aja jooksul. Mõistlikuks ei saa aga pidada seda, kui komisjonil võtab aega rohkem kui neli aastat, et teha käesolevas asjas menetluse algatamise otsus ning seda, kui ta teeb lõpliku otsuse rohkem kui kuus aastat pärast vaidlusaluse meetme jõustumist.

—

tühistada komisjoni 2. aprilli 2019. aasta otsus (EL) 2019/1352, mis käsitleb riigiabi SA.44896, mida Ühendkuningriik on rakendanud seoses välismaiste kontrollitavate äriühingute kontsernisisese rahastamisega seotud maksuvabastusega (ELT 2019, L 216, lk 1);

—

teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 2 osas, milles see rikub hageja asutamisvabadust, mis on ette nähtud ELTL artiklis 49; ja

—

igal juhul mõista hageja kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Esimene väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi ja/või teinud ilmse hindamisvea, kui järeldas, et kontsernisisese rahastamisega seotud maksuvabastuse kava (edaspidi „vaidlustatud meede“) tõi kaasa majandusliku eelise ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses ja ulatuses.

2.

Teine väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi ja/või teinud ilmse hindamisvea „valikulisuse“ analüüsimise huvides võrdlussüsteemi kindlaksmääramisel.

3.

Kolmas väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi ja teinud ilmseid hindamisvigu, kui tuvastas vääralt või puudulikult enda valitud võrdlussüsteemi asjaomased eesmärgid, ega saanud neist õigesti aru.

4.

Neljas väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi ja/või teinud ilmseid hindamisvigu, kui tuvastas vaidlustatud meetme sellisena, millega kaasneb erand tema valitud võrdlussüsteemist.

5.

Viies väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi ja teinud ilmseid hindamisvigu, kui klassifitseeris ekslikult vaidlustatud meetme prima facie valikulisena, kuna ta leidis vääralt, et sellega kaasnes sarnases õiguslikus ja faktilises olukorras olevate ettevõtjate erinev kohtlemine.

6.

Kuues väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi, kui võttis vaidlustatud meetme valikulisuse hindamisel arvesse nõukogu direktiivi (EL) 2016/1164 (1), samas kui nimetatud õigusakt jõustus alles pärast selle ajavahemiku lõppemist, mil komisjon otsustas, et vaidlustatud meetmega kaasneb riigiabi.

7.

Seitsmes väide, et vaidlustatud otsuse puhul on tegemist komisjoni pädevuse väärtarvitusega, mis on vastuolus Ühendkuningriigi maksustamispädevusega.

8.

Kaheksas väide, et komisjon on teinud ilmseid hindamisvigu, kui leidis, et väidetav erand ei ole põhjendatud seoses kvalifitseeruvate laenusuhete raames teenitud kauplemisega mitteseotud finantstulu maksustamisega, mis kuulub prima facie Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 (2010. aasta maksuseadus (rahvusvahelised ja muud sätted)) paragrahvi 371EB (Ühendkuningriigis ellu viidav tegevus) kohaldamisalasse. „Kvalifitseeruvate ressursside“ ja „vastavusse viidud intressitulude“ maksuvabastuse osas ei ole komisjoni otsuses toodud ühtki selgitust nende põhjendamise või põhjendamise puudumise kohta.

9.

Üheksas väide, et komisjoni tegevus rikub ELTL artikli 108 lõiget 2, nõukogu määruse (EL) 2015/1589 (2) artiklit 6 ja põhiõiguste harta artiklis 41 sätestatud hea halduse põhimõtet. Konkreetsemalt ei ole komisjon menetluse algatamise otsuses välja toonud, et tal oli kahtlusi Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 paragrahvis 371ID sätestatud „75%-lise maksuvabastuse“ põhjendatuse osas, et hoida ära praktilisi raskusi võtmetöötajate funktsioonide kriteeriumi analüüsimisel kontsernisisese laenutegevusega seoses, millega anda huvitatud pooltele piisav võimalus esitada selle kohta märkusi; oma menetluse käigus ei andnud ta huvitatud pooltele võimalust esitada selle kohta märkusi; ja ta otsustas vaidlustatud otsuses jätta tähelepanuta niisugused märkused, mida huvitatud pooled selle kohta tegelikult olid esitanud. Kokkuvõttes on vaidlustatud otsus kehtetu.

10.

Kümnes väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi, kui leidis, et Ühendkuningriigi äriühingu välismaiste tütarettevõtjate tulude maksustamine „sel määral, mil need tulud on seostatavad kodumaise vara ja tegevusega“ ei piira asutamisvabadust ning et vaidlustatud meede ei olnud vajalik aluslepingus sätestatud vabaduste tagamiseks.

Oma hagi põhjendamiseks (teise võimalusena) vaidlustatud otsuse artikli 2 tühistamise eesmärgil esitab hageja järgmise väite:

11.

Üheteistkümnes väide, et isegi kui vaidlustatud meetmega kaasneb riigiabi kava (mida hageja eitab), on komisjon rikkunud õigusnormi, kui leidis, et abi tagasinõudmine ei riku ELi õiguse aluspõhimõtteid ja kui andis korralduse abi tagasi nõuda hoolimata sellest, kas välismaise kontrollitava äriühingu asutamise ja selle poolt kontserni mitteresidendist äriühingutele laenude andmisega tegelikult kaasnes asutamisvabaduse kasutamine. Konkreetsemalt käesoleva juhtumi puhul rikuks tagasinõudmine hageja asutamisvabadust, mis on sätestatud ELTL artiklis 49. Kuivõrd tegu on sellise rikkumisega, kuulub vaidlustatud otsuse artiklis 2 sätestatud tagasinõudmise korraldus tühistamisele.

—

tühistada komisjoni 2. aprilli 2019. aasta otsus (EL) 2019/1352, mis käsitleb riigiabi SA.44896, mida Ühendkuningriik on rakendanud seoses välismaiste kontrollitavate äriühingute kontsernisisese rahastamisega seotud maksuvabastusega (ELT 2019, L 216, lk 1);

—

teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 2 osas, milles see rikub hageja asutamisvabadust, mis on ette nähtud ELTL artiklis 49; ja

—

igal juhul mõista hageja kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Esimene väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi ja/või teinud ilmse hindamisvea, kui järeldas, et kontsernisisese rahastamisega seotud maksuvabastuse kava (edaspidi „vaidlustatud meede“) tõi kaasa majandusliku eelise ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses ja ulatuses.

2.

Teine väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi ja/või teinud ilmse hindamisvea „valikulisuse“ analüüsimise huvides võrdlussüsteemi kindlaksmääramisel.

3.

Kolmas väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi ja teinud ilmseid hindamisvigu, kui tuvastas vääralt või puudulikult enda valitud võrdlussüsteemi asjaomased eesmärgid, ega saanud neist õigesti aru.

4.

Neljas väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi ja/või teinud ilmseid hindamisvigu, kui tuvastas vaidlustatud meetme sellisena, millega kaasneb erand tema valitud võrdlussüsteemist.

5.

Viies väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi ja teinud ilmseid hindamisvigu, kui klassifitseeris ekslikult vaidlustatud meetme prima facie valikulisena, kuna ta leidis vääralt, et sellega kaasnes sarnases õiguslikus ja faktilises olukorras olevate ettevõtjate erinev kohtlemine.

6.

Kuues väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi, kui võttis vaidlustatud meetme valikulisuse hindamisel arvesse nõukogu direktiivi (EL) 2016/1164 (1), samas kui nimetatud õigusakt jõustus alles pärast selle ajavahemiku lõppemist, mil komisjon otsustas, et vaidlustatud meetmega kaasneb riigiabi.

7.

Seitsmes väide, et vaidlustatud otsuse puhul on tegemist komisjoni pädevuse väärtarvitusega, mis on vastuolus Ühendkuningriigi maksustamispädevusega.

8.

Kaheksas väide, et komisjon on teinud ilmseid hindamisvigu, kui leidis, et väidetav erand ei ole põhjendatud seoses kvalifitseeruvate laenusuhete raames teenitud kauplemisega mitteseotud finantstulu maksustamisega, mis kuulub prima facie Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 (2010. aasta maksuseadus (rahvusvahelised ja muud sätted)) paragrahvi 371EB (Ühendkuningriigis ellu viidav tegevus) kohaldamisalasse. „Kvalifitseeruvate ressursside“ ja „vastavusse viidud intressitulude“ maksuvabastuse osas ei ole komisjoni otsuses toodud ühtki selgitust nende põhjendamise või põhjendamise puudumise kohta.

9.

Üheksas väide, et komisjoni tegevus rikub ELTL artikli 108 lõiget 2, nõukogu määruse (EL) 2015/1589 (2) artiklit 6 ja põhiõiguste harta artiklis 41 sätestatud hea halduse põhimõtet. Konkreetsemalt ei ole komisjon menetluse algatamise otsuses välja toonud, et tal oli kahtlusi Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 paragrahvis 371ID sätestatud „75%-lise maksuvabastuse“ põhjendatuse osas, et hoida ära praktilisi raskusi võtmetöötajate funktsioonide kriteeriumi analüüsimisel kontsernisisese laenutegevusega seoses, millega anda huvitatud pooltele piisav võimalus esitada selle kohta märkusi; oma menetluse käigus ei andnud ta huvitatud pooltele võimalust esitada selle kohta märkusi; ja ta otsustas vaidlustatud otsuses jätta tähelepanuta niisugused märkused, mida huvitatud pooled selle kohta tegelikult olid esitanud. Kokkuvõttes on vaidlustatud otsus kehtetu.

10.

Kümnes väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi, kui leidis, et Ühendkuningriigi äriühingu välismaiste tütarettevõtjate tulude maksustamine „sel määral, mil need tulud on seostatavad kodumaise vara ja tegevusega“ ei piira asutamisvabadust ning et vaidlustatud meede ei olnud vajalik aluslepingus sätestatud vabaduste tagamiseks.

Oma hagi põhjendamiseks (teise võimalusena) vaidlustatud otsuse artikli 2 tühistamise eesmärgil esitab hageja järgmise väite:

11.

Üheteistkümnes väide, et isegi kui vaidlustatud meetmega kaasneb riigiabi kava (mida hageja eitab), on komisjon rikkunud õigusnormi, kui leidis, et abi tagasinõudmine ei riku ELi õiguse aluspõhimõtteid ja kui andis korralduse abi tagasi nõuda hoolimata sellest, kas välismaise kontrollitava äriühingu asutamise ja selle poolt kontserni mitteresidendist äriühingutele laenude andmisega tegelikult kaasnes asutamisvabaduse kasutamine. Konkreetsemalt käesoleva juhtumi puhul rikuks tagasinõudmine hageja asutamisvabadust, mis on sätestatud ELTL artiklis 49. Kuivõrd tegu on sellise rikkumisega, kuulub vaidlustatud otsuse artiklis 2 sätestatud tagasinõudmise korraldus tühistamisele.

—

tunnistada hagi vastuvõetavaks ja põhjendatuks;

—

tühistada komisjoni 26. juuli 2019. aasta otsus C(2019)5498 final;

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Esimene väide, et rikutud on hagejate menetlusõigusi ELTL artikli 108 lõike 2 seisukohast, kuna vaidlustatud otsuse vastuvõtmise asjaoludest ja sisust nähtub, et komisjonil olid objektiivsed kahtlused, mille tõttu oleks ta pidanud algatama ametliku uurimismenetluse.

2.

Teine väide, et rikutud on põhjendamiskohustust.

—

tühistada komisjoni 12. augusti 2019. aasta otsus C(2019)6099 final (juhtum AT.40459), millega jäeti rahuldamata hageja kaebus määruse nr 773/2004 (1) artikli 7 lõike 2 alusel, ning

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Esimene väide, et rikutud on olulisi menetlusnorme

Hageja leiab, et komisjon rikkus määruse nr 1/2003 (2) artikli 7 lõikeid 1 ja 2 ning määruse nr 773/2004 artikli 7 lõiget 1 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõikega 1 ja lõike 2 punktiga c, kuna komisjon ei järginud mõistliku tähtaja põhimõtet, sest otsus tehti peaaegu kaks aastat pärast seda, kui edastati 13. septembri 2017. aasta kiri, milles teavitati hagejat kavatsusest jätta tema kaebus rahuldamata, mis mõjutas menetluse tulemust. Komisjon rikkus ka hageja õigust tutvuda oma juhtumiga ning komisjon jättis kaebuse rahuldamata jätmise üksikasjalikult põhjendamata, mis ilmneb 13. septembri 2017. aasta kirja sisust üldiselt, milles teavitati hagejat kavatsusest jätta kaebus rahuldamata, ja vaidlustatud otsuse lakoonilisest põhjendusest.

2.

Teine väide, et rikutud on aluslepinguid

Hageja leiab, et komisjon rikkus tõhusa õiguskaitse põhimõtet, nimelt ELL artiklit 2 koostoimes ELL artikli 19 lõike 1 teise lõiguga ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47, kuna komisjon tõdes, et Urząd Ochrony Konkurencji i Konsumentówi (konkurentsi- ja tarbijakaitseamet, Poola) president „näib olevat iseäranis sobiv organ, selleks et läbi vaadata kaebuses […] esile toodud küsimused“ (vaidlustatud otsuse punkt 21), ning seega jättis komisjon tähelepanuta vähemalt põhjendatud kahtluse, kas Poolas on tagatud õigusriiklus ning sellega seoses kohtute sõltumatus ja konkurentsi- ja tarbijakaitseameti presidendi sõltumatus. Komisjon jättis muu hulgas tähelepanuta Poola kohtusüsteemi ümberkorraldamise küsimuse ja asjaolu, et konkurentsi ja tarbijakaitset puudutavad kohtuasjad on pooleli Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) uues erakorralise kontrolli ja avalike küsimuste kojas, milles nimetatakse kohtunikud ametisse analoogselt distsiplinaarkojaga.

3.

Kolmas väide, et rikutud on samuti aluslepinguid

Hageja leiab, et komisjon on rikkunud ELTL artiklit 102 koostoimes ELTL artikli 17 lõike 1 teise lõiguga ja määruse nr 773/2004 artikli 7 lõikega 2 ning määruse nr 1/2003 artikli 7 lõigetega 1 ja 2, kuna komisjon tegi liidu huvi hindamisel ja asjakohase turu piiritlemisel ilmse vea. Komisjon oli seisukohal, et turg, kus väidetav rikkumine toime pandi, „piirdus peamiselt riigisisese raudteeturuga, isegi kui väidetav rikkumine võis samuti hõlmata välismaal registreeritud ettevõtjaid“. Komisjon ei ole taganud ka ELTL artikli 102 tõhusat mõju (effet utile).

—

tühistada EUIPO tühistamisosakonna 1. augusti 2018. aasta otsus nr 16 223 C (tühisus) ja EUIPO esimese apellatsioonikoja 5. septembri 2019. aasta otsus apellatsioonikoja menetluses R 1934/2018-1;

—

säilitada ELi kaubamärgi registreering nr 16 637 266 tervikuna EUIPO poolt registreeritud ja dokumenteeritud kujul;

—

teise võimalusena, juhul kui Üldkohus asub seisukohale, et vajalik on täiendavalt uurida faktilisi asjaolusid, määrata, et EUIPOt teeks uue otsuse sõna „PedalBox +“ vabalt kasutamise vajaduse kohta jättes arvesse võtmata äriühingute SPEED-BUSTER GmbH & Co. KG. (Mosaikweg 18, 53489 Sinzig, Saksamaa) või CPA Performance GmbH (Jurastraße 1, 73119 Zell unter Aichelberg, Saksamaa) tootemärgistused.

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 59 lõike 2 rikkumine.

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

mõista kohtukulud ja hageja kulud apellatsioonikoja menetluses välja EUIPO-lt.

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti c rikkumine;

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumine;

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 95 lõike 1 rikkumine.

—

tühistada vaidlustatud otsus; ja

—

mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punktide b ja c rikkumine;

—

Õiguskindlusetus, mis on tingitud sellest, et EUIPO teeb väga sarnaste kaubamärkide osas lahknevaid otsuseid, ning põhjendamiskohustus.

—