Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamisleping, ESTÜ asutamisleping

 

KOKKUVÕTE:

Pariisi leping, millega asutati Euroopa Söe- ja Teraseühendus (ESTÜ)

MIS OLI LEPINGU EESMÄRK?

• Lepinguga asutati Euroopa Söe- ja Teraseühendus (ESTÜ), kuhu kuulusid kuus riiki (Belgia, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Luksemburg ja Madalmaad), et luua söe ja terase vaba liikumine ning vabastada juurdepääs tootmisallikatele.
• Oluliseks sündmuseks oli ühise Ülemameti loomine, et:
  • kontrollida turgu,
  • jälgida konkurentsireeglitest kinnipidamist ja
  • tagada hinnaläbipaistvus.
• ESTÜ asutamisleping oli lähtekohaks ELi institutsioonidele, nagu me neid täna teame. 1951. aastal pärast Teist maailmasõda loodud ESTÜ oli esimene samm Euroopa integratsiooni suunas.

PÕHIPUNKTID

Eesmärgid

Vastavalt lepingu artiklis 2 sätestatule, oli lepingu eesmärgiks söe ja terase ühisturu kaudu kaasa aidata majanduskasvule, tööhõivele ja parematele elustandarditele. Seega pidid institutsioonid tagama söe ja terase korrapärase tarnimise ühisturule, tagades võrdse juurdepääsu tootmisallikatele, madalaimate hindade kehtestamise ja paremad töötingimused. Sellega pidi kaasnema rahvusvahelise kaubanduse kasv ja tootmise kaasajastamine.

Ühisturu loomisega kehtestati lepinguga toodete vaba liikumine ilma tollimaksudeta. Sellega keelati riigiti kehtestatud diskrimineerivad meetmed ja tavad, subsiidiumid, riigiabi või erimaksud ning piiravad tegevused.

Struktuur

Lepingul oli 4 jaotist:

• 1.

  Euroopa Söe- ja Teraseühendus;

• 2.

  ühenduse institutsioonid;

• 3.

  majanduslikud ja sotsiaalsed reeglid, ning

• 4.

  üldeeskirjad.

Leping sisaldas ka:

• 2 protokolli: üks Euroopa Kohtu kohta ja teine ESTÜ suhete kohta Euroopa Nõukoguga, ning
• üleminekueeskirjade konventsiooni, milles käsitleti lepingu rakendamist, suhteid ESTÜsse mitte kuuluvate riikidega ja üldisi kaitsemeetmeid.

Institutsioonid

Lepinguga loodi Ülemamet, assamblee, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Kohus. ESTÜ oli juriidilise isiku staatuses.

• Ülemamet, tänase Euroopa Komisjoni eelkäija, oli sõltumatu kollegiaalne täidesaatev organ, kelle ülesandeks oli saavutada lepinguga sätestatud eesmärgid ja tegutseda ESTÜ üldistes huvides. See koosnes üheksast liikmest (neist max kahel võis olla sama kodakondsus), kes määrati kuueks aastaks. See oli otsustusõigusega tõeliselt riikideülene organ. See teostas järelevalvet järgmistes valdkondades:
  • tootmise kaasajastamine ja edendamine;
  • toodete tarnimine samadel tingimustel;
  • ühise ekspordipoliitika väljatöötamine, ning
  • töötingimuste parandamine söe- ja terasetööstuses.

Ülemamet võttis vastu otsuseid, andis soovitusi ja esitas arvamusi. Ülemametit aitas nõuandekomitee (tänase Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee eelkäija), mis koosnes tootjate, töötajate, tarbijate ja vahendajate esindajatest.

• Assamblee, Euroopa Parlamendi eelkäija, koosnes 78 liikmest, kes olid oma riigi parlamendi esindajad. Saksamaalt, Prantsusmaalt ja Itaaliast oli igast 18 liiget, Belgiast ja Madalmaadest 10 ning Luksemburgist 4. Lepinguga anti sellele assambleele järelevalvevolitus.
• Nõukogu, tänase Euroopa Liidu Nõukogu eelkäija, koosnes riikide valitsuste kuuest esindajast. ESTÜ riigid olid nõukogu eesistujaks kordamööda kolmeks kuuks. Nõukogu ülesandeks oli ühtlustada Ülemameti ja valitsuste üldist majanduspoliitikat. Ülemameti oluliste otsuste tegemiseks oli vajalik, et nõukogu need heaks kiidaks.
• Euroopa Kohus, Euroopa Liidu Kohtu eelkäija, koosnes seitsmest kohtunikust, kes määrati ametisse kuueks aastaks ESTÜ riikide valitsuste ühisel kokkuleppel. Kohus tagas, et lepingut tõlgendati ja rakendati õigesti.

Ülesanded

• Oma eesmärkide saavutamiseks olid ESTÜ-l järgmised ülesanded:
  • koguda teavet söe- ja terasetööstuse ettevõtetest ja ühendustest;
  • konsulteerida erinevate osapooltega (söe- ja terasetööstuse ettevõtted, töötajad jne), ning
  • volitused teostada kontrolli, et kontrollida sellega seoses esitatud teavet.
• Kui söe- ja terasetööstuse ettevõtted ei austanud neid volitusi, võis Ülemamet määrata trahve (max 1 % aastakäibest) ja karistusmakse (5 % keskmisest päevakäibest iga viivitatud päeva eest).
• Ülemamet koostas kogutud teabe põhjal prognoose, et suunata kaasatud osapoolte tegevust ja määrata, kuidas ESTÜ võiks toimida. Et täiendada ettevõtetelt ja ühingutelt saadud teavet, viis ESTÜ paralleelselt läbi uuringuid hinnasuundumuste ja turukäitumise kohta.

Rahastamisaspektid

• ESTÜ eelarvet rahastati söe- ja terasetootmise maksudest ja lepingulistest laenudest. Maksud olid ette nähtud halduskuludeks, töötajate ümberõppeks mõeldud tagastamatuks abiks ning tehnika- ja majandusuuringutele (mis vajas edendamist). Laenudest saadud raha võis kasutada üksnes laenu andmiseks.
• Lisaks laenude andmisele tohtis ESTÜ investeerimise valdkonnas tagada laene, mida ettevõtted võtsid kolmandatelt isikutelt. ESTÜ-l oli samuti õigus anda suuniseid investeeringute kohta, mida ta ise ei rahastanud.

Tootmine

Seoses hindade ja kaubanduspoliitikaga oli ESTÜ-l peamiselt kaudne ja täiendav roll valitsustevahelise koostöö ja sekkumise kaudu. Samas võidi nõudluse languse või vähesuse tõttu võtta tarvitusele otsesed meetmed, kehtestades kvoodid eesmärgiga piirata tootmist organiseeritud viisil, või vähesuse korral koostada tootmisprogrammid, määratledes tarbimisprioriteedid ja vahendite eraldamise ning sätestades eksporditasemed.

Hinnakujundus ja konkurents

• Lepinguga keelati tegevused, mis tekitasid piiranguid seoses hindade, ebaausa konkurentsi ja diskrimineerimisega, hõlmates võrreldavate tehingute korral erinevate tingimuste rakendamist. Need reeglid kehtisid ka transpordile.
• Lisaks sellele, võis Ülemamet teatavatel asjaoludel, nagu ilmse kriisi korral, kehtestada maksimum- või miinimumhinnad kas ESTÜs või seoses ekspordituruga.
• Et tagada vaba konkurentsi järgimine, tuli Ülemametit teavitada ESTÜ riikide kõikidest meetmetest, mis võisid seda ohustada. Lepingus käsitleti veel konkreetselt kolme juhtumit, mis võisid konkurentsi moonutada:
  • kokkulepped,
  • koondumised ja
  • turgu valitseva seisundi kuritarvitamine.

Ülemamet võis ettevõtjatevahelised kokkulepped ja ühingud tühistada, kui need otseselt või kaudselt takistasid, piirasid või moonutasid tavapärast konkurentsi.

Töötajatega seotud aspektid

• Kuigi töötajate palgad jäid ESTÜ riikide pädevusse, tohtis Ülemamet teatavatel tingimustel sekkuda erakordselt madalate palkade ja palgakärbete korral.
• Ülemamet võis anda rahalist abi programmidele, et üles kaaluda tehnoloogia arengu võimalikku negatiivset mõju tööjõule (hüvitised, toetused ja kutsealane ümberõpe).
• Mis puudutas oskustööliste liikumist, siis pidid ESTÜ riigid kõrvaldama töötamisele kehtivad piirangud, mis olid seotud kodakondsusega. Muude töötajate kategooriate puhul ja sellise töö puudumise korral, kutsuti riike üles tegema vajalikke muudatusi sisserände eeskirjades, et võimaldada teistest riikidest pärit töötajatel tööd saada.

Kaubanduspoliitika

• Lepingus käsitleti ka ESTÜ kaubanduspoliitikat seoses ESTÜsse mitte kuuluvate riikidega. Kuigi riikide valitsuste volitused jäid kehtima, oli ESTÜ-l mitmeid volitusi, näiteks tollimaksudele maksimum- ja miinimummäärade kehtestamine ja impordi- ja ekspordilitsentside andmise järelevalve teostamine. ESTÜ-l oli samuti õigus saada teavet söe ja terasega seotud kaubanduslepingute kohta.
• Ülemamet võis sekkuda ka dumpingu korral, st ESTÜ jurisdiktsioonist väljaspool asuvate söe- ja terasetööstuse ettevõtjate konkurentsimeetmete kasutamisel, mis olid vastuolus lepinguga ja suurendasid oluliselt importi, mis võis tõsiselt ohustada tootmist ESTÜs.

MIS AJAST LEPINGUT KOHALDATI?

Lepingut kohaldati alates 1952. aastast, see kehtis 50 aastat ja kaotas kehtivuse 2002. aastal. Lepinguga loodud ühisturg avati 10. veebruaril 1953. aastal söele, rauamaagile ja vanarauale ning 1. mail 1953. aastal terasele.

TAUST

• Enne selle kehtivusaja lõppu muudeti lepingut mitmel korral järgmiste lepingutega:
  • liitmisleping (Brüssel, 1965), millega liideti ESTÜ, Euroopa Majandusühenduse (EMÜ) ja Euratomi täitevorganid;
  • teatud rahandussätteid muutvad lepingud (1970 ja 1975);
  • Gröönimaa leping (1984);
  • Euroopa Liidu leping (ELi leping, Maastricht, 1992);
  • Ühtne Euroopa akt (1986);
  • Amsterdami leping (1997);
  • Nice’i leping (2001), ning
  • ühinemislepingud 1972 (Taani, Iirimaa ja Ühendkuningriik (1)), 1979 (Kreeka), 1985 (Hispaania ja Portugal) ja 1994 (Austria, Soome ja Rootsi).
• Kui ESTÜ asutamisleping kaotas kehtivuse, lisati söe- ja terasesektori eeskirjad Euroopa Ühenduse asutamislepingutesse – Rooma lepingusse.
• Protokoll ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemise finantstagajärgede ning söe ja terase teadusfondi kohta on lisatud Nice’i lepingule. Kõnealuse protokolliga nähakse ette ESTÜ kõigi varade ja kohustuste üleandmine Euroopa Ühendusele ning nende varade ja kohustuste netoväärtuse kasutamine söe- ja terasetööstusega seotud teadusuuringuteks.
• Mõned 2003. aasta veebruari otsused sisaldavad vajalikke meetmeid protokolli artiklite, finantssuuniste ning söe ja terase teadusfondi käsitlevate artiklite rakendamiseks.

PÕHIDOKUMENT

Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamisleping

Viimati muudetud: 11.12.2017

---

(1) Ühendkuningriik astub Euroopa Liidust välja ja on alates 1. veebruarist 2020 kolmas riik (ELi mittekuuluv riik).