EUROOPA KOMISJON

Brüssel,22.11.2018

COM(2018) 757 final

KOMISJONI ARUANNE NÕUKOGULE JA EUROOPA PARLAMENDILE

taimsete valkude kasutuse arendamise kohta Euroopa Liidus

1    Sissejuhatus

Taimsete valkude tootmine ja hankimine põllumajandus- ja toidusektori jaoks on korduvalt põhjustanud poliitilisi arutelusid ELi tasandil. Käesoleva aruande eesmärk on täita komisjoni määruse (EL) nr 2017/2393 vastuvõtmise käigus võetud kohustus vaadata läbi pakkumise ja nõudluse olukord seoses taimsete valkudega ELis ja uurida võimalusi nende tootmise edasiarendamiseks majanduslikult tõhusal ja keskkonnahoidlikul viisil.

Lisaks võttis Euroopa Parlament 2018. aasta aprillis vastu raporti, milles nõutakse Euroopa strateegiat Euroopa valgurikaste kultuuride edendamiseks 1 .

Käesolevas aruandes antakse ülevaade tööst, mida komisjon on selle kohustuse täitmisel teinud, analüüsides ELi valgusektorit. See protsess hõlmas sidusrühmade ja liikmesriikide esindajate kaasamist uuringu kaudu; nelja ekspertide seminari Belgias, Rumeenias, Prantsusmaal ja Madalmaades; kahepoolseid arutelusid liikmesriikides ning välisuuringut ELis kasvatatud taimsete valkude turupotentsiaali kohta.

2    Taimsete valkude pakkumine ja nõudlus ELis

Käesolevas aruandes keskendutakse valgurikastele taimedele, mille toorvalgusisaldus ületab 15 % (õliseemned: rapsiseeme, päevalilleseemned ja sojaoad; kaunviljad: oad, herned, läätsed, lupiin jne; söödakultuurid: peamiselt lutsern ja ristik), mis moodustab ligikaudu 1/4 taimse toorvalgu kogupakkumisest ELis.

Kuigi teraviljad ja rohumaa annavad märkimisväärse panuse ELi taimsete valkude kogupakkumisse, ei käsitleta neid käesolevas aruandes seoses nende madala valgusisalduse ja vähese tähtsusega turul.

Aastatel 2016–2017 moodustas ELi taimsete valkude nõudlus ligikaudu 27 miljonit tonni toorvalku (joonis 1). Söödaturg on kaugelt kõige tähtsam väljund (93 % mahust 2 ) ja peamiselt pakutakse seal õliseemnesööta 3 .

Joonis 1        Valkude ja nende allikate kasutamine ELis aastatel 2016–2017 (toorvalgu mln tonnides)

Allikas: Euroopa Komisjon. „Kompleks“ hõlmab jahu, seemneid ja ube

ELi omavarustatuse määr on valguallikast sõltuvalt märkimisväärselt erinev (rapsiseeme 79 %, päevalill 42 %, soja 5 %). Selle tulemusena impordib EL igal aastal ligikaudu 17 miljonit tonni valku (millest 13 miljonit tonni on sojapõhine valk ja võrdne 30 miljoni tonni sojaoa ekvivalendiga); peamiselt Brasiiliast, Argentiinast ja USAst. EL impordib ka 1,5 miljonit tonni päevalille toorvalku ja kuni üks miljon tonni rapsiseemet, mõlemat peamiselt Ukrainast.

Soja kasvatuspind on peaaegu kahekordistunud ligikaudu ühe miljoni hektarini alates ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) reformist 2013. aastal; 2018. aastal oli ELi toodang 2,8 miljonit tonni. Peamised sojatootjad on Itaalia, Prantsusmaa ja Rumeenia.

Kaunviljad näitavad sarnast positiivset suundumust: alates 2013. aastast on tootmine ELis peaaegu kolmekordistunud ja jõudis 2018. aastal 6 miljoni tonnini (2,6 miljonit hektarit). Peamised kaunviljad on põldhernes ja põlduba, samas kui läätsi ja kikerherneid kasvatatakse vaid piiratud aladel. Prantsusmaa, Hispaania ja Leedu on peamised põldherne tootjad; Ühendkuningriik ja Prantsusmaa kasvatavad põldube.

Rapsiseemne – peamise ELis kasvatatava õliseemne – pindala on suurenenud 66 %, 4,1 miljonilt kuni 6,8 miljoni hektarini aastatel 2003–2018. ELi toodang on kasvanud 20 miljoni tonnini – peamiseks tõukejõuks nõudlus biodiisli järele (taastuvenergia direktiiv). Selle kõrvalsaadus (rapsikoogijahu) on tähtis valgurikka sööda allikas. Peamised rapsiseemne tootjad on Prantsusmaa, Saksamaa ja Poola.

Joonis 2    Valgukultuuride pindala osakaal liikmesriikides 2017. aastal

Allikas: Eurostat

Taimsete valkude toiduturg on väiksem (maht 7 %), kuid võib olla märkimisväärselt kasumlik. 2017. aastal tarbiti ELis peaaegu 3 miljonit tonni herneid, põldube, läätsi, kikerherneid, muid kaunvilju ja sojaube. EL impordib toiduks ligikaudu üks miljon tonni kaunvilju, eelkõige kikerherneid ja läätsi. Põldherneste ja põldubade osas on EL netoeksportija.

3    Turusegmentide areng ELis

Taimsete valkude turul on kolm eri segmenti: tavasööt, kõrgväärtuslik sööt ja toit – igaühel on oma majanduslikud, sotsiaalsed ja keskkonnaalased erijooned.

3.1Tavapärane segasööt

Segasööda turg on kaugelt kõige suurem taimsete valkude turg. Kaks kolmandikku sellest söödast läheb kodulindudele (35 %) ja sigadele (33 %), samas kui mäletsejaliste (veised, lambad, kitsed) osa moodustab 28 % 4 . Kodulindude ja piimakarja sööt on iga-aastase 1 % kasvu (joonis 3) peamine tõukejõud, samas kui sigade sööt on paigalseisus.

Kasvumäär jääb eeldatavasti kuni 2030. aastani positiivseks, 5 kuigi moodustab vaid 0,3 % aastas.

Joonis 3        Segasööda kasutamine ELis (2004–2017)

Allikas: Euroopa segasöödatootjate liidu (FEFAC) andmed segasööda tootmise kohta (1989–2017)

Tavapärase segasööda turg on väga hinnatundlik. Loomakasvatajad keskenduvad oma loomade toitainevajaduste rahuldamisel (valgu ja aminohappe sisaldus) hinna ja kvaliteedi suhtele.

Sojajahu on oma kõrge valgusisalduse (üle 40 %), aminohappe sisalduse ja aastaringse kättesaadavuse tõttu segasööda eelistatud koostisosa, seega on vajadus koostise sagedase muutmise järele piiratud. ELis kasvatatavate taimsete valkude kasvuväljavaated on tavapärasel segasööda turul piiratud.

Üks oluline suundumus on veel tavapärase loomakasvatuse suhteline nihkumine Ida-Euroopasse, nimelt Poolasse (eelkõige kodulinnud) ja mõningal määral Ungarisse ja Rumeeniasse (joonis 4), kus tootmiskulud on madalamad.

See nihe võib ergutada nõudlust ELis kasvatatud taimevalkude järele, kuna need piirkonnad langevad kokku nende peamiste tootmisaladega.

Allikas: ELi põllumajanduse keskpika perioodi väljavaade 2018 (peagi ilmuv)

3.2Kvaliteetsööt

ELi tarbijad on muutunud üha teadlikumaks loomsete toodete tootmise viisist. Nad nõuavad kõrgemaid standardeid seoses loomade heaolu, keskkonnamõju (kliimamuutus/metsade raadamine), tootmise liigiga (põhineb orgaanilisel või geneetiliselt muundamata söödal, piirkondlikud tarneahelad).

Sellele vastuseks on ELis tekkinud mitmesugused kvaliteetsööda turusegmendid.

See suundumus on kõige nähtavam geneetiliselt muundamata loomsete toodete puhul, näiteks Saksamaal oli 2012. aastal 9 % veiste söödast geneetiliselt muundamata (tabel 1), samas kui 2017. aastal ületas VLOGi 6 sertifikaadiga piima turuosa 40 %. Austrias on areng mitmes loomakasvatussektoris sarnane.

Kahjuks on selliste arengusuundumuste täielikum analüüs praegusel etapil keeruline, kuna ELi tasandil puuduvad kõikehõlmavad andmed kvaliteetsööda segmentide kohta.

See loob majanduslikke võimalusi ELis kasvatatud sööda jaoks, mis on määratluse alusel GMO-vaba. Geneetiliselt muundamata soja hinnalisa on ligikaudu 80–100 eurot tonni kohta, osaliselt selleks, et katta madalam saagikus ja kõrgemad kulud, kuid samuti piiratud kättesaadavusele reageerimise tulemusena. Ülemaailmselt kaubeldakse vaid 9 miljoni tonni GMO-vaba sojaga, 7 mis moodustab 6 % sojaubade ülemaailmsest kaubandusest.

Mahetootmine näitab ELi loomakasvatuses samuti kõrgeid kasvumäärasid tänu keskmiselt enam kui 10 % aastas kasvavale nõudlusele.

Joonis 6        ELi maheloomakasvatuse aastane kasvumäär

Allikas: Eurostat

2016. aastal oli mahepiima osakaal ELis 3 %. Eeldatavalt kasvab see näitaja 10 %ni aastaks 2030. Viies liikmesriigis (Austria, Rootsi, Taani, Läti ja Kreeka) on turuosad 10 % juba ületanud (tabel 2).

Maheloomakasvatuse kasv mõjutab otseselt kuivatatud mahekaunviljade ja muude söödaks kasutatavate valgukultuuride tootmist, aastane kasvumäär on 11 % (tabel 3). See suundumus tõenäoliselt jätkub ja võib tulevikus isegi suureneda.

Mäletsejaliste puhul toetab mahetootmise kasv ka karjamaasööda kasutamise süsteeme ja sööda tootmist põllumajandusettevõttes, et suuta kasvatada minimaalselt vajalik osa söödast.

Kvaliteetsööda ahelate tugev areng on ELis kasvatatavate taimevalkude puhul oluline tõukejõud.

Kasvav nõudlus geneetiliselt muundamata sööda järele loob võimalusi ELi sojaoa kasvatajatele, kuna väljaspool Euroopat on kättesaadavus praegu piiratud.

3.3 Toidusektor

Inimeste tarbitavate taimsete valkude kogus on kasvamas paljudes ELi piirkondades, eriti Lääne- ja Põhja-Euroopas. Eriti paljulubav on liha- ja piimaasendajate turg, mille aastased kasvumäärad moodustavad 14 % ja 11 % (joonis 7).

See segment ei ole enam nišiturg, kuna turule sisenevad suured toiduettevõtjad ja jaemüüjad oma kaubamärkidega. Pooltaimetoitlased 8 tarbivad ligikaudu 90 % lihaasendajatest. Jaemüüjad müüvad taimevalgupõhiseid tooteid sageli traditsiooniliste liha- ja piimatoodetega samadel riiulitel.

Joonis 7        Liha- ja piimaasendajate käive ELis (2013–2017)

Allikas: põllumajanduse peadirektoraat, Euromonitori andmete põhjal

Toiduks kasutatavate kaunviljade turg ELis saab kasu eeltöötlemisprotsessidega seotud innovatsioonist, kaunviljade lisamisest valmistoitudesse ja uute kaunviljade, nt rohelise sojaoa aretamisest.

Kaunviljadele on kasulik ka tarbijate huvi kasv piirkondlike toodete vastu. Kaunviljade kohalikud nimed, mis on seotud nende tootmiskoha eripäraga, võivad olla sobivad registreerimiseks kaitstud geograafiliste tähiste või kaitstud päritolunimetustena.

Tänaseks on tunnustatud ligi 40 kaunvilja kaheksast eri liikmesriigist: Hispaania (nt Armuña läätsed), Itaalia, Prantsusmaa (nt Le Puy rohelised läätsed), Kreeka (nt Santorini põlduba), Rootsi, Läti, Austria ja Poola. Neid tooteid müüakse üldjuhul tavatoodetest kõrgemate hindadega.

Taimevalkude toiduturul toimub kahekohaline kasv. Parema ülevaate saamiseks on vaja rohkem andmeid, et sellist arengut jälgida.

Kahel seminaril, mis korraldati käesoleva aruande jaoks teabe saamiseks (tarneahelate ja turusegmentide kohta), rõhutati toimivate tarneahelate tähtsust toidusektoris.

Tabel 4        Kokkuvõte – kolme segmendi tunnused

Liblikõielised (kaunviljad, soja ja liblikõielised söödataimed (lutsern, ristik)) on taimed, mis aitavad siduda lämmastikku, sisaldades oma juuresüsteemi mügarikes sümbiootilisi baktereid nimega Rhizobia, kes toodavad lämmastikuühendeid.

Lämmastik on valgu peamine komponent ja taimedele vajalik toitaine. Liblikõielised vähendavad külvikorras tavaliselt vajadust mineraalsete ja orgaaniliste lämmastikväetiste järele, mis põhjustavad 25 % põllumajandusest pärit kasvuhoonegaaside otsestest heitkogustest ELis 9 .

Liblikõieliste lisamine pikaajalistesse külvikorrasüsteemidesse avaldab mõningast positiivset mõju mulla omadustele. Mullas sisalduv süsinik etendab keskset osa süsinikuringes, mullaviljakuses, taimede arengus ja on seega tähtsal kohal ülemaailmsetes kliimamudelites ja põllumajandussüsteemides.

Liblikõielistele järgnevate valitud kultuuride puhul võib seetõttu märgata kõrgemat saagikust, nt nisu, maisi või rapsiseemne saak võib suureneda kuni 10 % võrreldes kasvatamisega pärast teravilja. Liblikõielisele järgnevate teraviljade kvaliteet paraneb samuti (nt kõrgem valgusisaldus või madalam mükotoksiinidega saastatus).

Liblikõieliste kasutamine külvikorras vähendab ka kahjurite levikut, katkestades mitu teravilju mõjutavat kahjurite paljunemistsüklit. Liblikõielisi endid ründavad siiski ka konkreetsed kahjurid.

Enamik liblikõielisi on väga atraktiivsed mesilastele ja täidavad sageli omamoodi pelgupaiga rolli muu eluslooduse jaoks ning seetõttu võib neil olla positiivne mõju bioloogilisele mitmekesisusele vähese sisendiga põllumajandussüsteemides. Lutsern ja ristik avaldavad kasulikku mõju ka järgnevate kultuuride umbrohutõrjele ja võivad seetõttu vähendada herbitsiidide kasutamise vajadust või viia selle nulli.

Selle keskkonnaalase kasu ellurakendamine eeldab häid põllumajandustavasid. Paljude liblikõieliste tootmissüsteemid on suhteliselt nõudlikud ja liblikõieliste saagikus on kõikuv ning teraviljade või rapsiseemnega võrreldes varieerub saagikus rohkem.

Viimatinimetatu on peamine takistus edasisel laienemisel ja peamine eesmärk valgukultuuride tootmise parandamisel. Aretuseks vajalike ressursside puudumine ja puudulikud teadmised (vähene põllumajanduslik kogemus, ebapiisav koostöö põllumajandusettevõtjate ja muude osalejate vahel jne) on põhjus, miks vaid 3 % ELi haritavast maast kasutatakse praegu liblikõieliste jaoks, vaatamata nende põllumajanduslikule ja keskkonnaalasele kasule.

5    Teadusuuringud ja innovatsioon ELi tasandil

ELi praegune teadusuuringute ja innovatsiooni raamistik aitab kaasa innovatsioonile Euroopa põllumajandusvaldkonna innovatsioonipartnerluse kaudu (EIP-AGRI), mida toetavad kaks rahastamisallikat, nimelt Euroopa teadusuuringute programm „Horisont 2020“ ja maaelu arengu programmid, mille kaudu toetatakse töörühmi ja innovatsiooni tugiteenuseid (vt joonis 8).

Liblikõielised on kasu saanud erineva ulatusega teadusprojektidest. Biootilise/abiootilise stressi, toidu/sööda kasutust ja liblikõieliste keskkonnaressursse käsitlevaid aretusküsimustega tegelevaid projekte aluseks võttes uuritakse käimasolevate „Horisont 2020“ projektide raames üleminekuviise jätkusuutlikele ja konkurentsivõimelistele liblikõieliste põhistele tootmissüsteemidele ja väärtusahelatele ELis, samuti aretusstrateegiaid ja toidu omadusi.

2018. aastal alustas temaatiline võrgustik „Liblikõieliste tõlgendamine“ olemasolevate teadmiste ja parimate tavade kogumist jätkusuutlike liblikõieliste viljelussüsteemide ja väärtusahelate kohta. EIP-AGRI lõi valgukultuuride töörühma, kes koostas aruande 10 .

Kohalike küsimustega tegelemiseks rahastab enamik liikmesriike töörühmi oma maaelu arendamise programmidest. Mitu nendest tegeleb valgurikaste taimedega (liblikõieliste osutatavad ökosüsteemi teenused, taimekasvatus, sööda ja toidu kasutamine), näiteks rühmad, kes pühenduvad järgmisele:

·herneste, lupiini ja põldubade tootmise tagamine ja suurendamine Bretagne`is (Prantsusmaa);

·söödasüsteemide parandamine (sh lutsern) kaitstud päritolunimetusega juustu „Parmigiano Reggiano“ tootmiseks (Itaalia).

Liblikõielised etendavad keskset osa põllukultuuride mitmekesistamise, säästva mullaharimise ja toitainete ringlusega seotud valdkondadevahelistes küsimustes, mille lahendamisele on suunatud ka teadusuuringud ja innovatsioon. Kogu selle tegevuse, mitme osalejaga lähenemisviiside ja süsteemide lähenemisviiside kaudu on suunatud ja suunatakse teadusuuringuid ja innovatsiooni programmi „Euroopa horisont“ ja ÜPP tulevikku käsitlevate ettepanekute raames. Teadusuuringud ja innovatsioon võivad aidata muuta need kultuurid konkurentsivõimelisemaks ja sel eesmärgil on väga oluline arendada samaaegselt turuväljundeid, kooskõlastada tarneahelaid ja parandada tootmistehnikaid.

6    ELi poliitikavahendid ja liikmesriikide algatused

6.1Peamised ÜPP vahendid toetamaks valgurikkaid taimi

Praegune ÜPP pakub mitmesuguseid vahendeid, mis otseselt või kaudselt tunnustavad liblikõieliste positiivset mõju keskkonna vaatepunktist või säilitavad ja toetavad valgukultuuride tootmist ELis, näiteks:

·kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade kasutamine – võimaluse kaudu kasvatada teatud lämmastikku siduvaid kultuure, mis toovad kasu bioloogilisele mitmekesisusele ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-aladel, ja põllukultuuride mitmekesistamise nõue

·maaelu arengu programmid näiteks põllumajanduse keskkonna- ja kliimameetmete, teadmussiirde, nõustamisteenuste, koostöö ja innovatsiooni ning investeerimisvahendite kaudu

·vabatahtlik tootmiskohustusega seotud toetus – võimalik anda sektoritele, kus esineb teatavaid probleeme, ja selleks, et säilitada praegune tootmistase

Need meetmed koos positiivse turukeskkonnaga on aidanud kaasa viimaste aastate positiivsele suundumusele ja valgurikaste kultuuride tootmise kasvule ELis.

Kõik liikmesriigid (v.a Taani) võimaldavad põllumajandustootjatel täita oma kohustust seoses ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-aladega, kasvatades lämmastikku siduvaid kultuure (8,3 miljonit hektarit, st 15 % haritavast maast 2017. aastal). Lämmastikku siduvad kultuurid on olnud kõige enam deklareeritud kultuurid ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alade puhul (37 % kõikidest ökoaladest).

Mitu liikmesriiki lisavad nõuded lämmastikku siduvatele kultuuridele eelnevate ja järgnevate kultuuride kohta ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alade nõuetele, et kaitsta bioloogilist mitmekesisust. Praegu on käimas bioloogilise mitmekesisuse mõju hindamine 11 .

Maaelu arengu programmid pakuvad laialdasi võimalusi valgukultuuride toetusmeetmete kasutamiseks. Nende programmide olemust ja suurt arvu silmas pidades ei üritata käesolevas aruandes kvantifitseerida nende kasutamist, vaid tõestada näidete kaudu, kuidas mõned neist sobivad valgukultuuride toetamiseks.

Valgukultuurid on hõlmatud teatavate põllumajanduse keskkonna- ja kliimameetmetega. Liikmesriigid võivad anda põllumajandusettevõtjatele toetust valgukultuuride kasutamiseks külvikorras või taimkatte säilitamiseks, et parandada mulda ja veekvaliteeti kindlaksmääratud piirkondades.

2014.–2020. aasta programmiperioodi jooksul on üle 3 miljoni hektari kasutatud külvikordadeks ja kultuuride mitmekesistamiseks. Näiteks Valloonias on võimalik toetust saada teravilja ja vähemalt 20 % liblikõieliste segude eest, tingimusel, et ei kasutata väetisi ega pestitsiide.

Saksamaal on olemas põllumajanduse keskkonna- ja kliimameede külvikordade toetamiseks maaharimisel, tingimusel, et kasutatakse vähemalt 10 % liblikõielisi.

Tabel 5    Liikmesriikide teatised vabatahtliku tootmiskohustusega seotud toetuse (X) ja ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alade (rohealade) kasutamise kohta
eri valgukultuuride puhul 2019. aastal

Mahepõllumajanduse toetamine maaelu arengu programmide raames avaldab tõenäoliselt märkimisväärset mõju valgukultuuride arengule ELis, kuna mahepõllumajandus tugineb lämmastiku ja põllumajandusettevõttes toodetud sööda puhul liblikõielistele.

Teadmussiiret ja nõustamismeetmeid on võimalik kasutada selleks, et suurenda teadlikkust põllumajandusele ja keskkonnale avalduvast külvikorrasüsteemide positiivsest mõjust ja anda põllumajandustootjatele nõu. Koostöömeetmetega edendatakse põllumajandustootjate ja teiste osalejate vastastikust suhtlust, et näiteks luua ja arendada lühikeste tarneahelaid ja kohalikke turge.

Liikmesriigid võivad kasutada nende programmide raames ka muid meetmeid, mis toetavad investeeringuid materiaalsesse varasse, et muuta tootmise suunitlust näiteks valgukultuuride suunas.

Liikmesriigid võivad otsetoetuskavade raames anda vabatahtliku tootmiskohustusega seotud toetust raskustes olevatele sektoritele, et säilitada tootmise praegune tase. Selle kava kaudu on võimalik saada toetust õliseemnetele, kaunviljadele ja muudele valgukultuuridele.

2019. aastal annab valgukultuuridele vabatahtliku tootmiskohustusega seotud toetust 16 liikmesriiki. Peaaegu 12 % vabatahtliku tootmiskohustusega seotud toetuse eelarvest eraldatakse valgukultuuridele. Abi tasemed ulatuvad 35 eurost 660 euroni hektari kohta (keskmiselt 79 eurot hektari kohta).

2017. aastal lisasid tunnustatud tootjaorganisatsioonid valgukultuurid oma tegevusse 222 korral 12 . Enamik neist organisatsioonidest parandavad tarneahelat ja juurdepääsu turule, kasutades ühise turunduse puhul ELi konkurentsieeskirjadest tehtavaid erandeid.

13 liikmesriiki kavatsevad järgmistel aastatel jagada lastele ELi koolikava raames kaunvilju (nende esitatud riiklike strateegiate alusel).

6.2Liikmesriikide algatuste näited

Osaliselt ELi poliitikavahendeid kasutades on Saksamaa, Prantsusmaa (koostöös tootmisharudevahelise organisatsiooniga) ja Poola 13 koostanud riiklikud kavad valgukultuuride kasvatamise toetamiseks.

Saksamaa	Prantsusmaa	Poola
Näidistalude võrgustik, põllumajanduse keskkonna- ja kliimameetmed ning sidusrühmade dialoog	Tarneahelate tugevdamine, väärtuse loomine sertifitseerimise kaudu, teadusuuringud	Kodumaise valgu loomasöödana kasutamise suurendamine
Teadusuuringute ja innovatsiooni programm koos näidisvõrgustikega nii mahe- kui ka tavapäras(t)e soja (üle 100 põllumajandusettevõtte), herneste ja ubade (üle 75 põllumajandusettevõtte) ja lupiini (üle 50 põllumajandusettevõtte) jaoks. Need võrgustikud katsetavad sorte ja edastavad teadmisi mahe- ja tavapärase põllundusega tegelevate põllumajandustootjate vahel. Põllumajanduse keskkonna- ja kliimameede liblikõieliste kasutamiseks külvikorras. Sidusrühmade dialoogiplatvorm jätkusuutliku valgurikka sööda kohta.	Keskendutakse nii sööda kui ka toidu tarneahelate loomisele ja tugevdamisele. Tootmiseesmärgid (500 000 ha valgukultuure 2022. aastaks, 10–20 % suurem tulu) ja keskkonnaeesmärgid (pestitsiidide kasutuse ja kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine 20–30 %). Peamised elemendid on järgmised: teadusuuringud ja innovatsioon, tooteliikide tervikuna ärakasutamise parandamine ja sertifitseerimise süsteemid.	Mitmeaastased teadusuuringute ja arendustegevuse programmid kodumaal kasvatatud taimse valgu tootmise suurendamiseks teadusuuringute kaudu (aretamine, sortide kohandamine, põllumajandustavad, tarneahela areng, valgu kasutamise parandamine loomasöödas). Peamine eesmärk on sõltuvuse vähendamine soja impordist.

Taani, Austria ja Madalmaad on rakendanud algatusi taimsete valkude leviku edendamiseks. Taanis avaldas riiklik biomajanduse kogu oma soovitused valkude tuleviku kohta 14 2018. aasta kevadel. Need on tihedalt seotud vee raamdirektiivi keskkonnaeesmärkide saavutamisega, kasvuhoonegaaside heite ja pestitsiidide kasutamise vähendamisega. Keskendutakse teadusuuringutele ja arendustegevusele, alates valkude tootmisest heintaimedest, põldubadest ja muudest valguallikatest (putukad ja merelist päritolu valgud) kuni nende valkude kasutamiseni söödas, toidus ja biopõhistes materjalides, eesmärgiga toota kaubanduslikul eesmärgil jätkusuutlikke valgupõhiseid toormaterjale.

Austria keskendub riikliku kava puudumisele vaatamata kohalikku päritolu taimsetele valkudele ja on viimastel aastatel märkimisväärselt suurendanud valgukultuuride pindala. Tuginedes suurele nõudlusele kohaliku GMO-vaba söödatootmise järele ja tänu põllumajandusettevõtete nõustamise süsteemile keskendumisele on sojast saanud neljas põllukultuur, mis võib lähiaastatel maisist mööduda.

Taani toidupoliitika hõlmab eesmärki viia inimtoidus uuesti tasakaalu loomsete ja taimsete valkude suhe. Üks põhisuund on avalikkuse teavitamine ja harimine toitumise valdkonnas, et suurendada tarbijate teadlikkust. Taani piimandussektor on kasutusele võtnud kava, millega nähakse ette, et 2025. aastaks peab 65 % piimatootmisettevõtetes kasutatavatest valkudest tulema samast ettevõttest või 20 km raadiusest. See eesmärk ergutab valgukultuuride ja rohu-ristikheina segude piirkondlikku tootmist.

Riigiülesel tasandil allkirjastasid 14 liikmesriiki 2017. aasta juulis Euroopa sojadeklaratsiooni, 15 milles kohustutakse edendama jätkusuutlikku sojatootmist Euroopa sobivates piirkondades, lisama selle eri külvikordadesse ja arendama jätkusuutlikke soja ja muude liblikõieliste turge Euroopas. Allakirjutanud on lubanud rakendada selliseid meetmeid nagu taimseid valke kasutava tervisliku ja jätkusuutliku toitumise edendamine, kariloomade täpsema söötmise ergutamine, sõltuvuse vähendamine imporditud sojast Euroopa valguallikate tõhusama kasutamise kaudu ja toetuse tugevdamine jätkusuutlikult toodetud sojaubade sertifitseerimisele.

7    Järeldused

Positiivse turukeskkonna ja olemasolevate poliitikameetmete abil on ELi taimsete valkude sektor viimastel aastatel dünaamiliselt kasvanud, eelkõige seoses kvaliteetsööda ja toidu tootmisega.

Praegu kättesaadavate andmete abil ei ole lihtne kvantifitseerida, kui dünaamiliselt need sektorid tulevikus kasvavad. Sellele vaatamata mõjutavad arengut jätkuvalt järgmised tegurid:

·ELis kasvatatud valgukultuuride suhtelise konkurentsivõime kasv võrreldes muude kultuuride ja kolmandatest riikidest pärit taimsete valkudega, nt paremate sortide kättesaadavuse ning konkreetsete põllumajandustavade ja tootmistsükli muude aspektide parema tundmise kaudu;

·korraldatud tarneahelate ja tootjaorganisatsioonide areng sektoris, mis võimaldab mastaabisäästu, kvaliteedi parandamist ja märgistamist ELis kasvatatud valgukultuuride edendamiseks;

·üha parem mõistmine, et liblikõielised aitavad täita keskkonna- ja kliimaeesmärke selliste põllumajanduslike keskkonnatavade kaudu nagu laiendatud külvikord;

·tarbijate käitumise ja eelistuste muutmine, sealhulgas taimsete ja loomsete valkude tasakaalustamine inimtoidus ning keskkonnasõbralik põllumajandus;

·muu poliitika ja ühiskonnas toimuvate arutelude mõju valgukultuuride tootmisele (nt troopiliste metsade raadamise peatamine, et aidata täita Pariisi kliimalepet, ÜRO säästva arengu eesmärke, taastuvenergia direktiivi ning Euroopa jätkusuutlikkuse ja biomajanduse strateegiat)

Mitu praegust poliitikavahendit ja -ettepanekut ELi uue mitmeaastase eelarve raames (mitmeaastane finantsraamistik), eelkõige põllumajanduse ja teadusuuringute valdkonnas, pakuvad võimalusi ELis kasvatatud taimsete valkude arengu edasiseks tugevdamiseks:

1.Taimseid valke kasvatavate põllumajandustootjate toetamine kavandatud tulevase ÜPP kaudu, lisades need valgud riiklikesse ÜPP strateegiakavadesse

Valgukultuuride arendamine võib aidata saavutada enamikku üheksast ÜPP eesmärgist (majanduslikud, keskkonna- ja kliimaalased ning sotsiaal-majanduslikud eesmärgid, sh tervislikumad toitumiskavad).

Selleks et toetada liikmesriike sihtmeetmete kindlaksmääramisel kooskõlas nende endi vajaduste analüüsiga esitab komisjon nõuanded viiside kohta, kuidas lisada taimsed valgud riiklikesse strateegiakavadesse, sealhulgas:

·valdkondlike programmide koostamine, mis toovad otsest või kaudset kasu valkudega seotud tegevusele, et tugevdada tarneahelaid, vabastada taimsete valkude turupotentsiaal ja suurendada põllumajandustootjate vastupidavust;

·liblikõieliste pakutava kasu tunnustamine keskkonna- ja kliimaeesmärkide täitmisel (nt taimkate või külvikord) ökomärgise süsteemide ning keskkonna- ja kliimajuhtimise kohustuste kaudu maaelu arengu programmide raames. Mõlemad pakuvad võimalusi aidata tootjatel üle minna jätkusuutlikumatele põllumajandusliku tootmise viisidele, sealhulgas jätkusuutlik intensiivistamine, keskkonnasäästlik põllumajandus ning agroökoloogilised tavad;

·maaelu arengu toetuse kasutuselevõtmine põllumajandusettevõtetesse investeerimiseks, põllumajandusnõustamise toetamine, teadmussiire, tootjaorganisatsioonide loomine ning koostöö tarneahela lõikes;

·piisavate summade eraldamine selliste taimsete valkude tootmiskohustusega seotud toetusteks, mille arendamine on seotud raskustega, eesmärgiga suurendada nende konkurentsivõimet/jätkusuutlikkust või parandada kvaliteeti (piiramata end täiendava 2 %ga)

2.Konkurentsivõime jätkuv suurendamine teadusuuringute ja innovatsiooni kaudu

Teadusuuringud ja innovatsioon on peamine tõukejõud ELis kasvatatud valgurikaste taimede konkurentsivõime suurendamisel. Jätkuv toetus ELi ja liikmesriikide teadusprogrammidest aitab kõrvaldada lüngad aretuses, tasakaalustada erasektori väheseid investeeringuid nn väiksematesse valgukultuuridesse ning keskenduda keskkonnasäästlikule taimekaitsele, jätkusuutlikule mullaharimisele ja tarneahelatele.

Ettepanek programmi „Euroopa horisont“ kohta – koos põllumajandusliku toidutööstuse eelarve kahekordistamisega – võimaldab meil nende probleemidega tegeleda, sealhulgas – kui see on asjakohane – konkreetselt valgukultuuridega seotud teadusuuringute/innovatsiooni konkursside kaudu.

EIP-AGRI, mida toetatakse nii programmi „Euroopa horisont“ kui ka maaelu arengu programmide kaudu, aitab rakendada innovatsiooni põllumajandusettevõtte tasandil ja tarneahelates.

EIP-AGRI raames jätkavad temaatilised võrgustikud ja töörühmad parimate tavade kogumist ja teadusuuringute tulemuste rakendamist nende jagamise kaudu kogu ELis.

3.Turuanalüüsi ja läbipaistvuse suurendamine taimsete valkude paremate seirevahendite kaudu

Parem andmete kogumine hindade, kaubavoogude ja tootmise/tarbimise näitajate kohta aitab meil turu dünaamikat paremini mõista.

Põllumajanduse peadirektoraat lisab valgukultuurid järjekindlalt põllukultuuride vaatluskeskuse töösse ja algatab liikmesriikide ja sidusrühmadega arutelu andmete korrapärase kogumise ja vahetamise üle.

Läbipaistvama valkude turu soodustamisega väärtusahela kaudu on ettevõtjatel võimalik oma tootmis- ja investeerimisotsuseid paremini kohandada. Keskpikas perspektiivis võib see aidata arendada võimalusi riskijuhtimisvahendite jaoks, sealhulgas tulevased soja ja muude valgukultuuride turud (väljendatud eurodes).

4.Taimsetest valkudest tuleneva kasu edendamine seoses toitumise, tervise, keskkonna ja kliimaga

Liikmesriike ja sidusrühmi kutsutakse kasutama mitmesuguseid võimalusi, et omal algatusel tutvustada ja edendada valgurikkaid taimi seoses põllumajanduse, sööda ja toiduga. Üks võimalus on kasutada eesseisvaid konkursikutseid ELi põllumajandustoodete edendamise programmi raames, näiteks

–ELi kvaliteedisüsteemide programmid, mahetootmine 

–konkreetseid põllumajandustootmise süsteeme esile tõstvad programmid, nt jälgitavus, autentsus, märgistamine, toiteväärtus ja tervislikkus, keskkond ja jätkusuutlikkus.

2019. aastal on müügiedendusprogrammide kaasrahastamiseks kasutada 200 miljonit eurot.

Komisjon kohustub ka laialdaselt teavitama taimsete valkude kasust (nt messidel, sotsiaalmeedias) ja jätkama suhtlemist lastega koolikavade raames.

5.Teadmiste/parimate tavade jagamise suurendamine tarneahela juhtimise ja jätkusuutlike põllumajandustavade kohta ning teabe koondamine teadusuuringute kohta aretuse, tehnilise innovatsiooni ja töötlemise valdkonnas, nt eriotstarbelisel teadmiste platvormil

Komisjon kutsub üles jätkama arutelu liikmesriikide, Euroopa Parlamendi ja muude sidusrühmadega selle üle, kuidas parimal viisil ergutada piirkondlikke ja riiklikke lähenemisviise ning sellisel moel vabastada taimsete valkude majanduslik potentsiaal, kasutades praegusi ja tulevasi poliitikavahendeid taimsete valkude tootmise edasiseks kasvuks ELis.

(1)    2017/2116(INI).

(2)    Ekspertide hinnangute alusel (Agrosynergy 2018, peagi ilmuv).

(3)    2016–2017 EU Protein Balance Sheet

(4)    FEFAC (2017): statistika aastaraamat.

(5)      ELi põllumajanduse keskpika perioodi väljavaade 2018, peagi ilmuv (detsember 2018).

(6)      VLOG (Verband Lebensmittel Ohne Gentechnik) on Saksamaa ühendus, kes sertifitseerib ja annab välja märgist „Ohne Gentechnik“ (GMO-vaba).

(7)    Rabobank: Decommoditising Soy, 2018. aasta mai aruanne.

(8)      ELi ekspertide seminar „Taimevalkude turusegmendid“.

(9)      Pérez Domínguez, I. et al (2016): An economic assessment of GHG mitigation policy options for EU agriculture (EcAMPA 2). Teadusuuringute Ühiskeskuse teadus- ja poliitikaaruanne.

(10)     https://ec.europa.eu/eip/agriculture/en/publications/eip-agri-focus-group-protein-crops-final-report.

(11)      ÜPP meetmetest elupaikadele, maastikele ja bioloogilisele mitmekesisusele tuleneva mõju hinnang (peagi ilmuv).

(12)      Ecorys (2018): Study on Producer Organisations and their activities in the olive oil, beef and veal and arable crops sectors. (Tootjaorganisatsioone ja nende tegevust oliiviõli, veise- ja vasikaliha ning põllukultuuride sektoris käsitlev uuring.)

(13)      Saksamaa: BMEL (föderaalne toidu ja põllumajanduse ministeerium) valgukultuuride strateegia Beans, Peas & Co. kaunviljade kasvatamise edendamiseks Saksamaal alates 2012. aastast
Prantsusmaa: Plan de filière 2018–2022
Poola: Kodumaiste taimsete valkude loomasöödana kasutamise suurendamine ja kvaliteetsete loomsete toodete tootmine säästva arengu raamistikus 2016–2020.

(14)      Riiklik biomajanduse ekspertide kogu: Proteins for the future („Valgud tuleviku jaoks“, 2018.)

(15)     http://www.donausoja.org/fileadmin/user_upload/Activity/Media/European_Soya_signed_declaration.pdf.