EUROOPA KOMISJON

Brüssel,31.5.2018

COM(2018) 387 final

2018/0212(COD)

Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS,

millega luuakse Euroopa investeeringute stabiliseerimise vahend

{SEC(2018) 277 final}
{SWD(2018) 297 final}
{SWD(2018) 298 final}

SELETUSKIRI

1.ETTEPANEKU TAUST

•Ettepaneku põhjused ja eesmärgid

Oma 2017. aasta kõnes olukorrast Euroopa Liidus ja sellele lisatud kavatsusavalduses teatas president Juncker komisjoni kavatsusest teha konkreetseid ettepanekuid, et luua ELi eelarves euroala jaoks ettenähtud eelarverida, mis hõlmaks muu hulgas stabiliseerimisvahendit. Seda ideed käsitleti üksikasjalikumalt komisjoni teatises uute liidu raamistikku kuuluvate stabiilse euroala eelarveliste toetusvahendite kohta, mis on osa Euroopa majandus- ja rahaliidu süvendamise algatuste paketist 1 . Pakett tugineb eelkõige viie juhi 22. juuni 2015. aasta aruandele Euroopa majandus- ja rahaliidu loomise lõpuleviimise kohta 2 ja komisjoni 31. mai 2017. aasta aruteludokumendile majandus- ja rahaliidu süvendamise kohta 3 .

Majandus- ja rahaliidu süvendamine ning ELi rahanduse ajakohastamine on põhiteemad komisjoni 1. märtsi 2017. aasta valge raamatuga algatatud arutelus Euroopa tuleviku üle 4 . Seda rõhutati veel kord 28. juuni 2017. aasta aruteludokumendis ELi rahanduse tuleviku kohta 5 . Praeguses olukorras on võimalus esitada konkreetseid tulevikku suunatud ettepanekuid nii majandus- ja rahaliidu tuleviku kui ka selle kohta, kuidas ELi rahandus saab tulevikus aidata lahendada tuvastatud probleeme.

Euroopa rahanduse üle peetava arutelu keskmes on Euroopa lisaväärtus. ELi vahendeid tuleks kasutada ELi avalike hüvede rahastamiseks. Sellised hüved on ELi kui terviku huvides ning neid ei saa tõhusalt tagada ükski liikmesriik omaette. Kooskõlas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega peaks EL võtma meetmeid siis, kui see võimaldab maksumaksja iga euro eest saada suuremat kasu võrreldes üksnes riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil võetavate meetmetega.

Majandus- ja rahaliidu süvendamine on hea nii euroalale kui ka ELile tervikuna. Paremini integreeritud ja toimiv euroala pakub suuremat stabiilsust ja jõukust kogu ELile, tagades samal ajal Euroopa majanduse kindla mõjujõu maailmas. Stabiliseerimisvahendiga, mis on üks komisjoni teatises tutvustatud uusi eelarvelisi toetusvahendeid, kavatsetakse täita mõningaid euroala liikmesriikide ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 140 lõikes 1 osutatud vahetuskursimehhanismis osalevate ning euroalaga liituda soovivate liikmesriikide konkreetseid vajadusi, pidades samal ajal silmas nende laiemaid vajadusi ja püüdlusi ELi liikmesriikidena. Seda tehes püütakse ka suurendada sünergiat olemasolevate ja tulevaste rahastamisvahendite vahel, mida komisjon esitleb 2018. aasta mais osana ettepanekutest 2020. aasta järgse ELi mitmeaastase finantsraamistiku kohta.

Majandus- ja rahaliidu süvendamine nõuab liikmesriikidelt sihikindlaid meetmeid ning piisavat toetust ELi eelarvelistest toetusvahenditest ja poliitika koordineerimise vahenditest. Selline stabiliseerimisvahendite loomine on üks ideid, kuidas paremini kasutada ELi eelarvet meie vastastikku sõltuvate majanduste vastupanuvõime tugevdamiseks ning aidata seega kaasa majanduslikule ja sotsiaalsele ühtekuuluvusele. Nii euroala kui ka euroalaväliste riikide edusammud reformide elluviimisel ja majanduskasvus on kasuks kõigile.

Finantsmääruses sätestatud tingimustel on ELil volitused võtta ja anda rahalise abi andmiseks laenu. See kehtib eelkõige selliste maksebilansi toetamise süsteemi raames antud laenude haldamise kohta, mis on mõeldud euroalasse mittekuuluvate liikmesriikide maksebilansi toetamiseks raskuste puhul. See kehtib ka Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi raames antud laenude puhul. Kuna kogutud vahendid ja vastavad laenud on kompensatsioonitehingud, puudub neil otsene mõju ELi eelarvele, kuni laenusaaja liikmesriik täidab oma kohustusi.

Ehkki ELi eelarve on alati edendanud ülespoole suunatud sotsiaalset ja majanduslikku ühtlustamist ning ELi tasandi laenuandmise suutlikkust on viimastel aastatel suurendatud, et reageerida erakorralistele olukordadele, ei ole makromajanduslik stabiliseerimine senini olnud ELi eelarve selgelt väljendatud eesmärk. Finantskriisiaastate kogemus on näidanud ka seda, et ELi rahanduse ülesehitus ja ulatus ei vasta veel täielikult majandus- ja rahaliidu konkreetsetele vajadustele – ei euroala liikmesriikide ega sellega ühinevate liikmesriikide puhul.

Euroala liikmesriikide toetamiseks, et aidata neil paremini reageerida kiiresti muutuvatele majandustingimustele ja stabiliseerida majandust suurte asümmeetriliste šokkide korral, tuleks luua stabiliseerimisvahend. Rahapoliitika ühtlustamise tulemusena ühisraha alal ei ole osalevate liikmesriikide käsutuses olevad makromajanduslikud poliitikavahendid enam endised. Ehkki kõik riigid on erinevad ning majanduse suurus ja struktuur määravad šokkidele avatuse tõenäosuse, näitas kriis, et euroala liikmesriikidele ühekaupa on suurte asümmeetriliste šokkide mõju pehmendamiseks kättesaadavad vahendid piiratud, kusjuures mõned neist kaotasid juurdepääsu turgudele, millest sõltus nende sissetulek. Mitmel puhul põhjustas see pikaleveninud majanduslanguse ja selle negatiivse mõju ülekandumise teistele liikmesriikidele.

Arvestades seda ja eeldusel, et liikmesriigid nõustuvad, on ELi tasandil võimalusi selliste ühiste eelarveliste toetusvahendite väljatöötamiseks, mis võivad aidata kaasa euroala stabiilsusele ning tuua kasu ka ELile tervikuna. Et tagada nende edu ja toimimine ning maksimeerida tõhusust maksumaksja jaoks, peavad need vahendid olema täielikus sünergias muude eelarveliste toetusvahenditega laiemas liidu raamistikus. Lisaks võib Euroopa stabiilsusmehhanism (ESM) või tema õigusjärglane Euroopa Valuutafond omandada tulevikus makromajanduslikku stabiliseerimist toetava rolli, kui selle osanikeks olevad euroala liikmesriigid seda soovivad.

Kavandatav määrus Euroopa investeeringute stabiliseerimise vahendi kohta on üks neid algatusi, millega võetakse üle komisjoni teatises „Uued liidu raamistikku kuuluvad stabiilse euroala eelarvelised toetusvahendid“ 6 sisalduv üleskutse luua stabiliseerimisvahend, mis aitaks leevendada asümmeetriliste šokkide mõju ja vältida negatiivsete mõjude ülekandumise riski. Stabiliseerimisvahend luuakse euroala liikmesriikidele ning see peaks olema avatud ka euroalasse mittekuuluvatele liikmesriikidele, kes on pärast ERM II liikmete vastavasisulist pooldavat otsust liitunud selle mehhanismiga.

Algatus esitatakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 175 lõike 3 kohase ettepanekuna võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus. Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 175 lõikega 3 nähakse ette võimalus luua ühtekuuluvuse tugevdamise eesmärgil vahend rahastamiskõlblike avaliku sektori investeeringute toetamiseks nende liikmesriikide puhul, mida on tabanud suur asümmeetriline šokk. See meede on vajalik väljaspool struktuurifonde, mis ei näe ette konkreetset vahendit makromajandusliku stabiliseerimise jaoks avaliku sektori investeeringute säilitamise teel suurte asümmeetriliste šokkide korral, ning see ei piira selliste meetmete kohaldamist, mille kohta on liidu teistes poliitikavaldkondades juba otsus tehtud.

Liikmesriikidel on huvi saavutada oma avaliku sektori investeeringute juhtimise süsteemi ja tavade hea kvaliteet ja seda hoida. Seetõttu täiendatakse ettepanekut lisaga, milles määratakse kindlaks selliste avaliku sektori investeeringute juhtimise süsteemide ja tavade hindamise meetodid ja kriteeriumid, eesmärgiga selgitada välja, kus neid tuleks tugevdada, et suurendada avaliku sektori investeeringute ja kavandatavast vahendist saadava võimaliku toetuse mõju.

Praeguse ettepaneku kohaselt on komisjonil õigus anda rahalist abi liikmesriikidele, mida on tabanud suur asümmeetriline šokk, võttes selleks laenu finantsturgudelt või rahandusasutustelt, eesmärgiga laenata sel viisil saadud raha asjaomasele liikmesriigile edasi ja toetada rahastamiskõlblike avaliku sektori investeeringute säilitamist. Lisaks on ette nähtud intressitoetus, mis katab abi saavale liikmesriigile laenuga kaasnevad intressikulud.

Komisjoni otsus anda vahendi raames toetust oleneb sellest, kas asjaomane liikmesriik täidab rangeid rahastamiskõlblikkuse kriteeriume, mille aluseks on makromajandusliku ja eelarve järelevalve raamistiku kohaste otsuste ja soovituste täitmine. Tuletatakse meelde, et liikmesriigid peaksid püüdlema usaldusväärse eelarvepoliitika poole ning majanduslikult jõukatel aegadel looma eelarvepuhvrid. Vahendi kaudu toetuse aktiveerimise kriteeriumiks on töötusega seotud topelttingimus. Viimane valiti seetõttu, et riigi töötuse määra märkimisväärne suurenemine on konkreetses liikmesriigis tekkinud suure asümmeetrilise šoki oluline näitaja.

Lisaks on liikmesriik kohustatud kasutama saadud toetust ühissätete määruse kohastesse poliitikaeesmärkidesse investeerimiseks ning säilitama avaliku sektori investeeringute viie aasta keskmise taseme. Seeläbi on võimalik saavutada kavandatava määruse eesmärki, nimelt tagada, et suur asümmeetriline šokk ei ohustaks ühtekuuluvust.

Samuti hõlmab ettepanek laenutoetuse summa ja intressitoetuse automaatse kindlaksmääramise valemeid. Laenukomponendi summa määratakse kindlaks, võttes arvesse rahastamiskõlblike avaliku sektori investeeringute suurimat summat, mida saab toetada, ning suure asümmeetrilise šoki tõsidust.

Komisjonile on aga ette nähtud piiratud ja piiritletud kaalutlusõigus suurendada laenusummat rahastamiskõlblike avaliku sektori investeeringute suurima summani. See määratakse samuti kindlaks valemiga, milles võetakse arvesse rahastamiskõlblike avaliku sektori investeeringute suhet ELi SKPsse viieaastasel ajavahemikul enne seda, kui asjaomane liikmesriik toetust taotles, ja asjaomase liikmesriigi SKPd samal ajavahemikul.

Kavandatava määrusega on kaasas valitsustevahelise kokkuleppe kavand, et liikmesriigid lepiksid omavahel kokku enda riiklikele keskpankadele eraldatud emissioonitulu osatähtsuse põhjal arvutatud riiklike osamaksete ülekandmises kõnealuse määruse kohaselt loodavasse stabiliseerimise toetusfondi. Seda fondi rahastatakse liikmesriikide osamaksetest ja fondi eesmärk on rahastada intressitoetusi, mida liikmesriikidel on õigus saada. Need intressitoetused katavad 100 protsenti laenude eest makstavast intressist.

Üksikasjalikud rahastamiskõlblikkus- ja aktiveerimiskriteeriumid ning ka laenutoetuse ja intressitoetuse arvutamise valemid võimaldavad komisjonil kasutada kiiret ja sujuvat otsustusmenetlust.

Ei ole välistatud, et Euroopa stabiilsusmehhanism (ESM) või tema õigusjärglane otsustab tulevikus teatud hetkel iseseisvalt, et pakub kavandatava määrusega loodava vahendi kõrval samuti toetust. Sellisel juhul püüab komisjon tagada, et sellist abi antakse kavandatava määrusega kooskõlas oleval viisil.

ESMist antava abi ja kõnealuse vahendi sellise võimaliku samaaegse toimimise võimaldamiseks on komisjonil kavandatava määruse kohaselt võimalik võtta teatud piiratud valdkondades vastu delegeeritud õigusakte. Eelkõige nähakse delegeeritud õigusakt ette kõnealuse kava kohaselt antava laenu olulisi elemente puudutava teabevahetuse reguleerimiseks. Lisaks nähakse ette võimalus võtta vastu delegeeritud õigusakte, et täiendada või muuta kavandatavat määrust, määrates kindlaks ESMist antava abi ja kavandatava vahendi alusel arvutatava EISFi toetuse vastastikuse täiendavuse eeskirjad, ning et võimaldada intressitoetuse andmist ESMist antava abi intressikulude korral.

Samuti on oluline tuletada meelde, et kavandatava määrusega loodavat Euroopa investeeringute stabiliseerimise vahendit tuleks vaadelda kui esimest sammu makromajanduslikuks stabiliseerimiseks ette nähtud vabatahtliku kindlustusmehhanismi järkjärgulisel väljatöötamisel. See mehhanism põhineks euroala liikmesriikide vabatahtlikel osamaksetel ning sellel võiks olla laenuvõtmissuutlikkus. Kavandatav määrus plaanitakse läbi vaadata viis aastat pärast määruse jõustumist, et hinnata ja lahendada sellega seoses tekkinud võimalikke murekohti.

Käesolevas ettepanekus on kohaldamise alguskuupäevaks määratud 1. jaanuar 2021 ja ettepanek esitatakse 27 liikmesriigist koosnevale liidule, arvestades Ühendkuningriigi poolt Euroopa Liidu lepingu artikli 50 kohaselt esitatud ja Euroopa Ülemkogu poolt 29. märtsil 2017 kätte saadud teadet tema kavatsuse kohta astuda välja Euroopa Liidust ja Euratomist.

•Kooskõla poliitikavaldkonnas praegu kehtivate õigusnormidega

Kavandatava määruse kohaselt loodav Euroopa investeeringute stabiliseerimise vahend on kooskõlas muude ühtekuuluvuspoliitika vahenditega. Vahend täiendab programme, mida liit toetab Euroopa Regionaalarengu Fondist, Ühtekuuluvusfondist, Euroopa Sotsiaalfondist, Euroopa Merendus- ja Kalandusfondist ning Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist ning mis viimastel aastatel on andnud rohkem kui poole avaliku sektori investeeringute kogusummast, aidates üle kogu ELi jõuliselt kaasa piirkondade ja riikide majanduslikule ja sotsiaalsele järelejõudmisele. Sellega seoses märgitakse, et Euroopa poolaasta prioriteetide ja programmide vahel, mida liit toetab Euroopa Regionaalarengu Fondist, Ühtekuuluvusfondist, Euroopa Sotsiaalfondist, Euroopa Merendus- ja Kalandusfondist ning Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist, on loodud tugevam seos ka tänu eelhindamis- ja makromajanduslikele tingimustele, mis on kehtestatud ühissätete määrusega 7 . Samasugused tingimused on ka EISFist toetuse saamise kõlblikkuse aluseks. Lisaks täiendab Euroopa investeeringute stabiliseerimise vahend muid ELi tasandi vahendeid, millega aidatakse leevendada konkreetselt majandusšokke riigi või kohalikul tasandil, nagu näiteks Euroopa Liidu Solidaarsusfond, millest antakse rahalist abi suurõnnetustest mõjutatud liikmesriikidele/piirkondadele, ja Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond, mis annab abi inimestele, kes on kaotanud töö maailmakaubanduse suurte struktuurimuutuste tagajärjel või ülemaailmse finants- ja majanduskriisi tõttu.

•Kooskõla muude liidu tegevuspõhimõtetega

Kavandatava määruse kohane rahastamisvahend on kooskõlas majanduspoliitika koordineerimise eeskirjadega, sealhulgas stabiilsuse ja kasvu paktiga. EISFist abi saamise tingimuseks on eelarve- ja makromajandusliku järelevalve raamistiku alusel tehtud otsuste ja soovituste täitmine. Euroopa poolaasta on peamine vahend liikmesriikide majanduspoliitika koordineerimiseks ELi tasandil, kus liikmesriigid arutavad oma majanduslikke, ühiskondlikke ja eelarveprioriteete, ning edusamme kontrollitakse kindlatel aegadel kogu aasta jooksul. Euroopa poolaastaga seoses kasutatakse stabiilsuse ja kasvu pakti ning makromajandusliku tasakaalustamatuse menetlust selleks, et tagada riigi rahanduse usaldusväärsus ja hoida ära tasakaalustamatuse riske. Pealegi on olemasolevatesse stabiilsuse ja kasvu pakti eeskirjadesse sisse kirjutatud paindlikkuse parima kasutamisega tugevdatud investeeringute, struktuurireformide ja eelarvepoliitilise vastutuse vahelist seost, võttes samas paremini arvesse tsüklilisi majandustingimusi, millega liikmesriigid silmitsi seisavad.

2.ÕIGUSLIK ALUS, SUBSIDIAARSUS JA PROPORTSIONAALSUS

•Õiguslik alus

Ettepaneku õiguslik alus on Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 175 lõige 3. Selle artikli kasutamiseks peab olema täidetud kolm tingimust, mis kõik on täidetud.

Esimene tingimus on see, et konkreetsed meetmed peavad aitama kaasa majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamisele. Kavandatavas määruses sätestatakse sujuv raamistik, mis võimaldab anda abi euroala liikmesriikidele ja euroalasse mittekuuluvatele liikmesriikidele, mis osalevad vahetuskursimehhanismis (ERM II), rahastamiskõlblike avaliku sektori investeeringute toetuseks laenude ja intressitoetuste vormis, et leevendada suuri asümmeetrilisi šokke ja tugevdada ühtekuuluvust. Tegemist on lisavahendiga, mis aitab abisaajatel liikmesriikidel makromajandusliku ebastabiilsuse korral säilitada majanduskasvu toetavaid avaliku sektori investeeringuid. See omakorda aitab hõlbustada asjaomaste euroala liikmesriikide majanduslikku kohandamist ning toetab neid jätkusuutliku majanduskasvu teele naasmisel, et majanduslangus ei süveneks ega pikeneks, kuna see mõjub halvasti nende majanduslikule ja sotsiaalsele ühtekuuluvusele. Vahend tuleks aktiveerida suure asümmeetrilise šoki ilmnemisel ühes või mitmes liikmesriigis, kui muude mehhanismide ja riikliku poliitika puhul tuleb piir ette, ning seda tuleks kasutada rangete liidu eelarve- ja makromajandusliku järelevalve raamistikul põhinevate rahastamiskõlblikkuse kriteeriumide alusel. Lisaks tuleks vahendist antav abi selle tulemuslikkuse huvides suunata nende rahastamiskõlblike avaliku sektori investeeringute toetamiseks, millega toetatakse Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kohaseid teemasid. Seega kui rahastamisvahendite kaudu leevendatakse suurte asümmeetriliste šokkide tagajärgi, toetades avaliku sektori investeeringute taseme säilitamist, aitab see kaasa majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamisele.

Teine tingimus on, et meede osutub vajalikuks väljaspool struktuurifonde. Ei struktuurifondid ega ükski muu konkreetne rahastamisvahend ei sea eesmärgiks makromajanduslikku stabiliseerimist suure asümmeetrilise šoki korral liikmesriikide avaliku sektori investeeringute säilitamise teel. Sellise vahendi vajalikkuse aluseks on faktilised asjaolud, sest struktuurireformid, automaatsed eelarve stabilisaatorid, omal äranägemisel võetavad eelarvemeetmed ja eurosüsteemi ühtne rahapoliitika ei suuda suuri makromajanduslikke šokke täielikult leevendada.

Kolmandaks ei piira ettepanek liidu muu poliitika raamistikus juba otsustatud meetmete kohaldamist. Eelkõige põhineb vahendist toetuse saamise õigus sõnaselgelt tingimusel, et täidetakse Euroopa Liidu toimimise lepingu III osa VIII jaotise kohase eelarve- ja makromajandusliku järelevalve raamistikus ettenähtud otsuseid ja soovitusi.

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 175 lõikel 3 põhinev meede, millega soovitakse tugevdada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust, võidakse töötada välja sellisel viisil, et vajalikke toetuskõlblikkuse tingimusi täidavad ainult teatavad liikmesriigid, kui piiramise aluseks on objektiivne põhjus. Majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamine ning majandus- ja rahaliidu loomine on mõlemad Euroopa Liidu lepingu artikli 3 põhieesmärgid. Rahaliidul ei ole oma praeguse ülesehituse juures võimalust leevendada suuri asümmeetrilisi šokke mehhanismide abil, mis võimaldavad tulemuslikult tagada liikmesriikide avaliku sektori investeeringute taseme säilimise. Rahapoliitika ja vahetuskursi korrigeerimise kanalite puudumine riiklikul tasandil piirab vahendeid, mis on euroala liikmesriikides asümmeetriliste šokkide leevendamiseks saadaval, samas kui eeldatakse, et šokiga tuleb tegeleda allesjäänud riiklike majanduspoliitika vahendite, nimelt struktuurireformide ja eelarvepoliitika, aga veelgi rohkem ühtse rahapoliitika abil. Kuigi euroalasse mittekuuluvad liikmesriigid vastutavad jätkuvalt ise oma riikliku raha- ja vahetuskursipoliitika eest, on nende riikide puhul, kes võtavad lähitulevikus kasutusele euro ning osalevad majandus- ja rahaliidu saavutamisega seotud kohustuste täitmise osana vahetuskursimehhanismis (ERM II), vahetuskursi- ja rahapoliitika faktiliselt juba allutatud piirangutele.

•    Subsidiaarsus (ainupädevusse mittekuuluva valdkonna puhul)

Majandus- ja rahaliidu (EMU) ning euro kasutusele võtnud liikmesriikide majanduslikul stabiilsusel on kogu liitu hõlmav mõõde. Euroala liikmesriigid on omavahel majanduslikult väga tihedalt seotud. Tuleks vältida majandusšokkide ja märkimisväärsete majanduslanguste muutumist sügavamateks ja laiemateks stressi olukordadeks, mis mõjuvad halvasti majanduslikule ja sotsiaalsele ühtekuuluvusele. Kuid tingituna majandus- ja rahaliidu ülesehitusest, mille puhul on tsentraliseeritud ühtne rahapoliitika, detsentraliseeritud aga riigi tasandi eelarvepoliitika, ei ole euroala liikmesriigid igaüks eraldi piisaval määral suutelised suurte asümmeetriliste šokkidega toime tulema. Vaja on parandada vahendite kättesaadavust, juhul kui majandus- ja rahaliit seisab üksikutes liikmesriikides tekkinud suurte majanduslike häirete tõttu silmitsi kriitiliste probleemidega. Kuigi euroalasse mittekuuluvad liikmesriigid vastutavad jätkuvalt ise oma riikliku raha- ja vahetuskursipoliitika eest, on ka nende riikide puhul, kes võtavad ettenähtavas tulevikus kasutusele euro ning osalevad majandus- ja rahaliidu saavutamisega seotud kohustuste täitmise osana vahetuskursimehhanismis (ERM II), vahetuskursi- ja rahapoliitika faktiliselt juba piiratud. Rahandus- ja sellele järgnenud majanduskriis euroalal on näidanud, et automaatsed eelarve stabilisaatorid ja riigi tasandi omal äranägemisel võetud eelarvepoliitilised meetmed toimivad väga piiratult, seda isegi liikmesriikides, mille avaliku sektori võlg on väike ja mille riigirahandus tundub usaldusväärne. See on toonud kaasa eelarvepoliitika protsüklilisuse, mis on kahjulik riigi rahanduse ja eelkõige avaliku sektori investeeringute kvaliteedile. Samuti nähtub sündmuste järjestusest, et tõsiste majanduslike asjaolude korral võidakse stabiliseerimisel panna liiga suurt rõhku ühtsele rahapoliitikale. Need tähelepanekud osutavad vajadusele luua selliste šokkidega toimetulemiseks ühine liidu tasandi vahend, et vältida euroala liikmesriikide ja ka vahetuskursimehhanismis (ERM II) osalevate euroalasse mittekuuluvate liikmesriikide makromajanduslike tulemuste erinevuste suurenemist, mis ohustab majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust.

Liikmesriik üksi ei ole võimeline kavandatava määruse eesmärki piisaval tasemel saavutama ning meetme ulatuse tõttu on see paremini saavutatav liidu tasandil vastavalt Euroopa Liidu lepingu artikli 5 lõikele 3.

•Proportsionaalsus

Kavandatava määruse mõte on toetada avaliku sektori investeeringuid, et tugevdada ühtekuuluvust suure asümmeetrilise šokiga silmitsi sattunud liikmesriikides. Sellega nähakse ette sujuv raamistik rahalise abi andmiseks laenudena ja intressitoetustena. Vahend täiendab liidu olemasolevaid töökohtade, majanduskasvu ja investeeringute rahastamise vahendeid, riikide eelarvepoliitikat, aga ka rahalist abi kriisiaegadega toimetulemiseks, nagu näiteks Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi (EFSM) ja Euroopa stabiilsusmehhanismi (ESM).

Otsustusmenetlus võimaldab komisjonil pärast seda, kui on täidetud selgelt määratletud rahastamiskõlblikkus- ja aktiveerimiskriteeriumid ning ka kriteerium, millega määratletakse toetust vajav avaliku sektori investeering, toetuse sujuvalt ja kiiresti kasutusele võtta ja välja maksta.

Samal ajal ei minda kavandatava määrusega kaugemale sellest, mis on vajalik suure asümmeetrilise šokiga tegelemise eesmärgi saavutamiseks avaliku sektori investeeringute toetamise abil. Kavandatava määruse kohast abi antakse rangete rahastamiskõlblikkuse kriteeriumide põhjal, mille aluseks on liidu eelarve- ja makromajandusliku järelevalve raamistiku alusel tehtud otsuste ja soovituste täitmine ning selged ja täpselt piiritletud aktiveerimistingimused, mis põhinevad tööhõive topelttingimusel. Pealegi on abi saaval liikmesriigil kohustus kasutada saadud abi rahastamiskõlblike avaliku sektori investeeringute jaoks, et toetada ühissätete määruse poliitikaeesmärke. Ette nähakse kontrolli- ja parandusmehhanism. Laenude ja intressitoetuste summa määratakse kindlaks valemiga, milles võetakse arvesse rahastamiskõlblike avaliku sektori investeeringute suurimat toetatavat summat ning suure asümmeetrilise šoki tõsidust. Selleks et tagada võimalikult paljude liikmesriikide sobivus saada vahendi kaudu laenutoetust, kehtestatakse lisaks ülemmäär, mis oleneb ELi eelarves järelejäänud saadaolevatest vahenditest. Intressitoetused hõlmavad intressikulusid, mida liikmesriigid kannavad seoses vahendi kaudu saadud laenudega. Viimaks nähakse ette protsess liikmesriikide avaliku sektori investeeringute kvaliteedi parandamiseks ja tavade täiustamiseks, eesmärgiga suurendada avaliku sektori investeeringute mõju ja kava kaudu saadavat võimalikku toetust.

•Vahendi valik

Akt kavandatakse määrusena, sest sellega luuakse uus õigusakt, mis aitab kaasa makromajanduslikule stabiliseerimisele ning on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

3.JÄRELHINDAMISE, SIDUSRÜHMADEGA KONSULTEERIMISE JA MÕJU HINDAMISE TULEMUSED

•Eksperdiarvamuste kogumine ja kasutamine

Kavandatava mehhanismi hinnang tugineb peamiselt institutsioonisisestele eksperditeadmistele. Stabiliseerimisvahendi või kindlustusmehhanismi võimaliku toimimise hindamiseks tehti varasemate andmete (1985–2017) põhjal simulatsioone. Selline lähenemine on kooskõlas teemakohases kirjanduses esitatud standarditega (Carnot et al. 2017; Arnold et al. 2018; Claveres and Stráský, 2018). Stabiliseerimisvahendi või kindlustusmehhanismi stabiliseerivat mõju hinnatakse makromajandusliku mudeli (komisjoni väljatöötatud QUEST, mida kasutatakse sageli poliitikareformide mõju hindamiseks) simuleerimise kaudu. Tulemused on kooskõlas IMFi kasutatud sarnaste meetoditega (Arnold et al., 2018). Üldisemalt võeti stabiliseerimisvahendi põhjendamisel nõuetekohaselt arvesse asjakohast majandus- ja poliitikateemalist kirjandust, nagu ka käimasolevaid liidu tasandi arutelusid.

•Mõjuhinnang

Ettepanekule on lisatud mõjuhinnang. 27. aprillil 2018 esitas õiguskontrollikomitee selle kohta positiivse arvamuse reservatsioonidega. [tuleb lisada hüperlink õiguskontrollikomitee arvamusele] Õiguskontrollikomitee tõstatatud probleemid lahendati mõjuhinnangut käsitleva talituste töödokumendi muudetud versioonis [tuleb lisada hüperlink õiguskontrollikomitee arvamusele]. Veelgi viimistleti peamise poliitikavariandi ning muude vahenditega koostoime kirjeldust, sealhulgas nende ülesehitust ja rahastamiskorda. Eelistatud variandi kokkuvõtet tutvustatakse nüüd üksikasjalikumalt. Mõjuhinnangut käsitleva talituste töödokumendi spetsiaalses lisas esitatakse üksikasjalikumalt muudatused, mis tehti pärast seda, kui õiguskontrollikomitee esitas oma arvamuse.

Mõjuhinnangus uuriti peale variandi 1 – praeguse olukorra säilitamine – stabiliseerimisvahendi kolme poliitikavarianti:

variant 2 vastab laenu andmise ja saamise kavale ning selles keskendutakse avaliku sektori investeeringutele. Keskne toimija, st Euroopa Liit, annab suurtest šokkidest mõjutatud liikmesriikidele laene koos piiratud toetustega, et säilitada avaliku sektori investeerimistegevus. Enamjaolt vastab see komisjoni ettepanekule Euroopa investeeringute stabiliseerimise vahendi kohta.

Variant 3 on kindlustusmehhanism. Korralised osamaksed, eelkõige tavalistel ja headel majandusaegadel, või omavahendid kogutakse fondi. Kui liikmesriiki tabab suur šokk, saab ta kasutada väljamaksete/toetustena antavat abi. Usaldusväärse ja pideva toimimise tagamiseks peaks tõenäoliselt olema olemas piiratud laenuvõtmissuutlikkus.

Variant 4 on euroala erieelarve. Ühise eelarve sihiks ei oleks esmajoones majanduslik stabiliseerimine, vaid pigem Euroopa avalike hüvede pakkumine. Siiski aitaks tsüklilistele tuludele (nt ettevõtte tulumaksule) ja vastutsüklilistele kuludele (nt töötushüvitised) tuginemine ELi tasandi automaatsete stabilisaatorite kaudu kaasa makromajanduslikule stabiliseerimisele. Lisaks võib ette näha kaalutlusõigusel põhinevaid elemente, mis võivad aidata stabiliseerivaid omadusi veelgi tugevdada.

Euroopa investeeringute stabiliseerimise vahend (variant 2) aitaks kaasa ühtekuuluvuseesmärgi saavutamisele, sest sellega antaks liikmesriiki tabanud suure asümmeetrilise šoki korral rahalist toetust. See toetus oleks suunatud avaliku sektori investeeringutele prioriteetsetes valdkondades ning selle suhtes kohaldataks majanduslikke aktiveerimis- ja rahastamiskõlblikkustingimusi. Selline toetuse andmine kujutaks endast kaalukat stiimulit peamiste avaliku sektori investeeringute kaitsmiseks ning seega edaspidise majanduskasvu jaoks oluliste kulude asjakohase taseme säilitamiseks. Sel viisil aitaks kava saavutada tulemusi, mis erinevad oluliselt möödunud kriisist, mil mõnes riigis vähendati avaliku sektori investeeringuid märkimisväärselt. Makromajandusliku stabiliseerimise mõju on selle variandi puhul piiratud asjaoluga, et toetust antakse laenuna. Suure šoki üle elanud liikmesriik peab ikkagi tegema valiku, kas toetada tegevust puudujääki tekitavate kulutuste arvel või hoida avaliku sektori võlga kontrolli all. Sellegipoolest saaks seda dilemmat leevendada, kui liikmesriigile antaks juurdepääs turust odavamale rahastamisele. Pealegi võib ELi-poolne rahastamine anda turuosalistele tugeva signaali, mis võib aidata ära hoida turulepääsu kaotust ning vajadust täiemahulise rahandusliku kohandamisprogrammi järele. See variant on kooskõlas nõudega mitte teha alalisi ülekandeid, selles mõttes, et laenud on oma iseloomult ajutine toetus ning asjaomane liikmesriik peab need seaduse kohaselt tagasi maksma. See tingimus on eriti oluline. Siinkohal jäävad sidusrühmad stabiliseerimisvahendi vajaduse ja vormi suhtes eriarvamusele, eelkõige arvestades riikidevahelise neutraalsusega seotud muresid. Seega võib variant 2 olla poliitiliselt paremini teostatav, vähemalt lähitulevikus.

Kindlustusmehhanismiga (variant 3) pakutaks liikmesriiki mõjutava suure asümmeetrilise šoki korral märkimisväärseid väljamakseid, mille suhtes kohaldatakse majanduslikke aktiveerimis- ja rahastamiskõlblikkustingimusi. Need kindlustusmaksed aitaksid tunduvalt vähendada šokist tabatud liikmesriikide lühiajalist dilemmat tegevuse toetamise ning võla ja puudujäägi suurenemise kontrolli all hoidmise vahel. Seega täiendaksid need väljamaksed halbade asjaolude korral riiklikke automaatseid stabilisaatoreid. Nendega hõlbustataks kogu tsükli jooksul sujuvama ja vastutsüklilisema eelarvepoliitika elluviimist, mis oleks kasulik ka riigi rahanduse kvaliteedile ning aitaks vältida avaliku sektori investeeringute tõuse ja langusi. Variandi parameetritest olenevalt võib sellel olla võimas nõudlust stabiliseeriv mõju, seda ka osamaksete piiratud summa puhul. Samas on suhteliselt keeruline ühitada varianti 3 riikidevahelise neutraalsuse eesmärgiga, sest võib juhtuda, et mõned liikmesriigid kasutavad väljamakseid sagedamini kui teised, näiteks seetõttu, et nende majanduses esinevad kõikuvamad tsüklid. Riikidevahelise neutraalsuse eesmärgi paremaks saavutamiseks võivad olulised olla mõned tunnused, näiteks suuremad osamaksed headel aegadel (millega tagataks, et ebastabiilse majanduse korral panustatakse rohkem ja hoogustatakse puhvri moodustamist) ja teatav kogemuspõhine hinnete süsteem (osamakset muudetakse vastavalt varasemale kasutusele). Kuid sidusrühmade toetus sellele variandile tundub praeguses etapis olevat kahetine, sest mõned võivad pidada seda liiga riskantseks ning arutatava probleemi puhul ebaproportsionaalselt kaugeleminevaks.

Euroala eelarve (variant 4) aitaks kaasa suurte šokkide stabiliseerimisele, kõikudes selle eelarvetulude ja/või kulude tsükliga automaatselt kaasa. Selle mehhanismi tõhusus oleneb eelarve ülesehituse tundlikkusest tsükliliste kõikumiste suhtes ja selle suurusest. Variandi 4 mõjud lähevad stabiliseerimisfunktsiooni pakkumisest veidi kaugemale, kuna täielik eelarve tähendaks, et tulude ja kulude jaotamise pädevus nihkub riigi tasandilt Euroopa tasandile, lisaks praegusele ELi eelarvele. Sellise eelarve loomine nõuaks seega tugevat poliitilist tahet ja üksmeelt. Selle sisu hindamine ja selle muutmine poliitiliselt vastuvõetavamaks vajab veel kaalutlemist ja arutelusid.

Tuleks märkida, et erinevad poliitikavariandid ei välista vastastikku teineteist ja neid saab kombineerida. Praeguses etapis on eelistatud variant Euroopa investeeringute stabiliseerimise vahend (variant 2). Sellega aidataks oluliselt kaasa mõjuhinnangu aruande 4. jaos osutatud eesmärkidele. Komisjon on selle oma ettepaneku osana säilitanud. Kindlustusmehhanism (variant 3) võib hea ülesehituse korral pakkuda väga tõhusaid stabiliseerimisomadusi ning olla kooskõlas riikidevahelise neutraalsusega, kuid selle teostatavuse hindamine ja selle muutmine poliitiliselt vastuvõetavamaks vajab veel kaalutlemist ja arutelusid. Kindlustusmehhanism tugevdaks majandus- ja rahaliidu ülesehitust märkimisväärselt ning oleks seega väga väärtuslik. Kuigi komisjon ei tee praeguses etapis ametlikku ettepanekut, tuleks kindlustusmehhanismi kaaluda stabiliseerimisvahendi paketi osana, millega täiustatakse ja täiendatakse varianti 2. Selline pakett kujutaks endast ühtset kogumit, mis võimaldab märkimisväärset stabiliseerimist. Variant 4 võib pakkuda mõningaid stabiliseerimisomadusi, mille ulatus oleneb suuresti selle suurusest ja ülesehitusest, kuid selle sisu hindamine ja muutmine poliitiliselt vastuvõetavamaks vajab veel kaalutlemist ja arutelusid.

Investeeringute stabiliseerimise kava (variant 2) ja kindlustusmehhanismi (variant 3) mõju oleks peamiselt makromajanduslikku laadi, millele lisanduvad jooned, mille üle on arutletud eespool. Lisaks parandaks variant 2, investeeringute stabiliseerimise vahend, riigi rahanduse ülesehitust, kuna sellega kaitstaks avaliku sektori investeerimistegevust. Nii hõlmaks see variant oskuste säilitamise/täiendamise mõõdet ja oleks seega ka ühiskondlikult kasulik. Variandi 3 puhul oleks keskkonna- ja ühiskondlik mõju küllaltki kaudne ja raske hinnata. Variandi 4, euroala eelarve puhul oleks keskkonna- ja ühiskondlik mõju tõenäoliselt soodne, kuid seda varianti ei ole piisavalt üksikasjalikult kirjeldatud, võimaldamaks põhjalikumat hindamist.

4.MÕJU EELARVELE

Ettepanek võib mõjutada eelarvet. Laenud, mida komisjon saaks liikmesriikidele selle kavandatava vahendi kaudu anda, on 30 miljardi suuruse fikseeritud ülemmääraga. Sellisel viisil kujutavad laenud endast ELi eelarve jaoks tingimuslikke kohustusi, juhul kui liikmesriik ei suuda kava kaudu antud laenu tagasi maksta.

Intressitoetust rahastataks stabiliseerimise toetusfondist; fondi kaetaks osamaksetega, mille aluseks on euroala iga liikmesriigi keskpanga osatähtsus eurosüsteemi emissioonitulus. Sama võrdlusalust kasutataks ka vahetuskursimehhanismis (ERM II) osalevate euroalasse mittekuuluvate liikmesriikide puhul. Sel viisil kujutavad riikide osamaksed endast välist sihtotstarbelist tulu ega mõjuta ELi eelarvet.

5.MUU TEAVE

•Rakenduskavad ning järelevalve, hindamise ja aruandluse kord

Käesoleva õigusaktiga nähakse ette selle kohaldamise kohta aruande esitamine ja läbivaatamine iga viie aasta järel. Sel eesmärgil peaks komisjon esitama hindamisaruande, milles muu hulgas hinnatakse määruse tõhusust ning selle panust euroala liikmesriikide majanduspoliitika elluviimisse viisil, mis tugevdab liidus ühtekuuluvust, samuti liidu majanduskasvu ja tööhõive strateegia eesmärkide saavutamisse ning avaliku sektori investeeringutesse euroala liikmesriikides, kes saavad õigusakti kohaselt toetust. Samuti uuritakse aruandes, kui asjakohane on töötada makromajandusliku stabiliseerimise eesmärgil välja kindlustusmehhanism. Vajaduse korral lisatakse aruandele ettepanek käesoleva õigusakti muutmiseks. Aruande saavad Euroopa Parlament, nõukogu ja eurorühm.

Hinnangud tehakse kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelise lepingu 8 lõigetega 22 ja 23, kus kolm institutsiooni kinnitasid, et olemasolevate õigusaktide ja poliitika hindamine peaks olema aluseks edasiste meetmevariantide mõjuhinnangutele. Hinnangutes hinnatakse programmi kohapealset mõju programmi näitajate/eesmärkide alusel ning analüüsides, millises ulatuses saab programmi pidada asjakohaseks, tõhusaks, tulemuslikuks, piisavalt ELi lisandväärtust pakkuvaks ja muude ELi poliitikavaldkondadega kooskõlas olevaks. Need hõlmavad õppetunde, mis on saadud mis tahes puudujääkide/probleemide tuvastamisel ning mis tahes võimaluste märkamisel, et veelgi parandada meetmeid või oma tulemusi ning maksimeerida nende kasutamist/mõju.

•Ettepaneku sätete üksikasjalik selgitus

Kavandatava määruse I osas (artiklites 1 ja 2) nähakse ette Euroopa investeeringute stabiliseerimise vahendi (EISF) kui läbivaadatud finantsmääruse artikli [220] kohase rahalise abi vahendi loomine, et toetada suurde asümmeetrilisse šokki sattunud liikmesriikide avaliku sektori investeeringuid, eesmärgiga tugevdada ühtekuuluvust. Lisaks osutatakse selles, millises vormis sellist rahalist abi antakse, nimelt laenude ja intressitoetustena. Lisaks rõhutatakse selles osas, et määrust tuleks kohaldada euroala liikmesriikide suhtes ning ka euroalasse mittekuuluvate liikmesriikide suhtes, kes osalevad vahetuskursimehhanismis (ERM II). Samuti nähakse selles osas ette kõige olulisemad määratlused, mida kasutatakse läbivalt kogu õigusaktis.

Kavandatava määruse II osa (artiklid 3–5) sisaldab kriteeriume, mida liikmesriik peaks EISFi kaudu toetuse saamiseks täitma. Tuleks eristada kahte kriteeriumide kogumit.

Esiteks sisaldab kavandatav õigusakt rahastamiskõlblikkuskriteeriume, mille aluseks on Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 126 lõikes 8 ja artikli 126 lõikes 11 ning määruses (EL) nr 1466/97 ettenähtud liidu eelarveraamistiku ja määrusega (EL) nr 1176/2011 loodud makromajandusliku järelevalve raamistiku alusel tehtud otsuste ja soovituste täitmine. Samuti tuleks määrata kindlaks, et juhul, kui euroala liikmesriik on makromajandusliku kohandamise programmis, ei tohiks ta sellest kavast toetust saada, kuid avaliku sektori investeeringute mis tahes rahastamisvajaduste eest hoolitsetaks selle programmi raames. Sama süsteem on kavandatava õigusakti kohaldamisalas ette nähtud ka euroalasse mittekuuluvatele liikmesriikidele, kes saaksid maksebilansi toetust. Viimaks kujutaks iga-aastaste osamaksete maksmine – juhul kui liikmesriigid nõustuvad intressitoetuse rahastamiseks sõlmima valitsustevahelise kokkuleppe – endast rahastamiskõlblikkuse kriteeriumi, enne kui liikmesriik võiks hakata kava kaudu saama intressitoetust.

Teiseks tuleks ette näha aktiveerimiskriteeriumid, et võimaldada EISFi toetuse õigeaegset ja tulemuslikku aktiveerimist. Aktiveerimine peaks olenema töötusega seotud topelttingimusest, mis põhineb nii riiklikul töötuse määral, võrreldes selle varasema keskmisega, kui ka töötuse näitaja muutusel, võrreldes eelmise aasta teatava künnisega. Esiteks kaalutakse töötuse määral põhinevaid aktiveerimiskriteeriume mitmel põhjusel. Töötuse määr on suurepärane majandustsükli näitaja. Lisaks kipuvad šokkide mõjud riigi rahandusele jääma kasvutsüklist maha ning tegelikult kattuvad enam-vähem töötuse tsükliga. Lisaks ei kahjustaks see ajanihe seoses töötuse määra kasutamisega vahendi stabiliseerimiseesmärgi kasulikkust, sest esialgu peaksid liikmesriigid tuginema oma automaatsetele stabilisaatoritele ja poliitikale. Teiseks tagataks aktiveerimise topelttingimuse kasutamisega kindlamalt, et asjaomast liikmesriiki tabanud suur asümmeetriline šokk on ajutine ja riigiomast laadi. Samuti võimaldaks aktiveerimise topelttingimus keskenduda toetuse andmisele mõõdetava majandusliku halvenemise aegadel. Topelttingimuse puhul keskendutakse olukordadele, mille puhul töötus suureneb.

Selles osas nähakse kavandatava määruse kohaselt abi saavatele liikmesriikidele ette ka kohustus paigutada toetus rahastamiskõlblikesse avaliku sektori investeeringutesse, st keskvalitsuse poolseks kapitali kogumahutuseks põhivarasse, et toetada ühissätete määruses osutatud poliitikaeesmärke ja sotsiaalseid investeeringuid (haridus ja koolitus), ning samuti avaliku sektori investeeringute taseme säilitamiseks üldiselt, võrreldes avaliku sektori keskmiste investeeringutega viie viimase aasta jooksul. Mis puudutab teist elementi, siis peaks komisjonil oma hinnangus olema teatav kaalutlusõigus, et tulla toime olukordadega, kus liikmesriik teeb avaliku sektori investeeringuid jätkusuutmatul viisil. Ette tuleks näha parandusmehhanism, et vältida rahastamiskõlbmatute kulutuste tegemist ja et liidule ei langeks vastutus rahastamiskõlbmatute laenude eest. See näib olevat vajalik liidu rahaliste huvide kaitsmiseks. Kui liikmesriik ei ole seda kriteeriumi täitnud, peaks komisjonil olema võimalik nõuda laenu osalist või täielikku tagasimaksmist ning otsustada, et laenu tagasimaksmise korral ei ole omasel liikmesriigil õigust saada intressitoetust. Selle kontrollimeetme tulemus tehakse samuti avalikuks.

Kavandatava määruse III osa (artiklid 6–8) sisaldab EISFi toetuse kiire andmise menetlust. Taotluse korral peaks komisjon kontrollima rahastamiskõlblikkus- ja aktiveerimiskriteeriumide täitmist ning samuti otsustama laenu vormis antava toetuse tingimuste üle. Kindlaks tuleb määrata sellised elemendid nagu toetuse summa, keskmine tähtaeg, hind, kättesaadavuse ajavahemik. Abisaajal liikmesriigil peaks olema õigus saada ka intressitoetust laenu tagasimaksmisel või kui ta peab tasuma intressimaksed. Lisaks määratakse kavandatava määruse selles osas kindlaks ka EISFi toetuse vormid.

Kavandatava määruse IV osas (artiklid 7–10) määratakse esiteks kindlaks vahendi rahastamispaketi suurus. Mis puudutab laene, siis peaks komisjonil olema võimalik võtta finantsturgudelt laene, eesmärgiga laenata neid asjaomastele liikmesriikidele edasi. Nendele laenudele tuleks seada piirang fikseeritud ülemmääraga 30 miljardit eurot. Mis puudutab intressitoetusi, siis need peaksid olema mõeldud liikmesriikidele laenudega seoses tekkivate intressikulude kompenseerimiseks. Komisjonil peaks olema võimalus kasutada nende rahastamiseks stabiliseerimise toetusfondi. Samuti sätestatakse selles osas valemid, mida komisjon peaks kasutama EISFi vahendi laenu- ja intressitoetuse summa kindlaksmääramiseks.

Mis puudutab selle vahendi laenukomponenti, siis tuleks eristada valemit, millega määratakse kindlaks rahastamiskõlblike avaliku sektori investeeringute maksimumtase (Is), mida saab toetada, ja valemit, millega arvutatakse laenu vormis antava toetuse (S) summa. Mõlemad valemid mõjutavad vastastikku teineteist. Rahastamiskõlblike avaliku sektori investeeringute maksimumtase (Is), mida EISFist saab toetada, tuleks kehtestada automaatselt valemi abil, milles võetakse arvesse rahastamiskõlbliku avaliku sektori investeeringu suhet ELi SKPsse viieaastasel ajavahemikul enne seda, kui asjaomane liikmesriik toetust taotles, ja asjaomase liikmesriigi SKPd samal ajavahemikul. Samuti tuleks maksimumsummat kohandada vastavalt kättesaadavatele vahenditele, nimelt määruses kindlaksmääratud fikseeritud ülemmäärale. Laenutoetuse maksimumsumma tuleks samuti automaatselt kehtestada valemi abil, milles võetakse arvesse rahastamiskõlblike avaliku sektori investeeringute suurimat toetatavat summat ning suure asümmeetrilise šoki tõsidust. Ka laenu tuleks kohandada vastavalt šoki tõsidusele. Kui asümmeetriline šokk on eriti tõsine, saaks laenu summat suurendada kuni rahastamiskõlblike avaliku sektori investeeringute (Is) maksimumtasemeni. Siin oleks näitajaks üleriigilise töötuse määra suurenemine kvartalis. Viimaks peaks laenutoetus piirduma 30 protsendiga järelejäänud vahenditest, arvestades ülempiiri, mis on kehtestatud selleks, et reguleerida laenude suurust vastavalt ELi eelarves saadaolevatele vahenditele, tagamaks, et sellest rahastamisvahendist võiksid toetust saada võimalikult paljud liikmesriigid.

Intressitoetuse summa tuleks määrata automaatselt kindlaks fikseeritud protsendina intressidest, mis liikmesriigile sellest vahendist saadud laenuga kaasnevad.

Kavandatava määruse selles osas nähakse viimaks ette ka Euroopa stabiilsusmehhanismi (ESM) või selle õigusjärglase võimalik kaasamine, juhul kui viimane otsustab tulevikus iseseisvalt hakata samuti andma rahalist abi, et makromajandusliku stabiilsuse tagamiseks toetada avaliku sektori investeeringuid. Selleks peaks komisjon püüdma tagada, et kõnealust abi antaks kavandatava määruse tingimustega kooskõlas olevatel tingimustel. Komisjonile tuleks ette näha volitused võtta vastu delegeeritud õigusakte, et täiendada kavandatavat määrust seoses laenu erinevaid elemente puudutava teabevahetusega ning reeglitega, millega määratakse kindlaks ESMist antava abi ja kõnealusest vahendist antava laenu ning intressitoetuse valemite abil arvutatava toetuse täiendavus.

Kavandatava määruse V osa (artiklid 11–16) sisaldab kõnealusest vahendist antava toetuse väljamaksmise ja rakendamise menetluseeskirju. Konkreetsemalt käsitletakse selles eeskirju laenude väljamaksmise, nende andmise ja võtmise toimingute, kulude ja haldamise kohta. Lõpetuseks nähakse ette kontrollieeskirjad.

Kavandatava määruse VI osas (artiklid 17–19) nähakse ette stabiliseerimise toetusfondi (fondi) loomine ja kasutamine. Fondi kaetaks liikmesriikide osamaksetega vastavalt valitsustevahelisele kokkuleppele, milles määratakse kindlaks nende arvutamise meetod ning ülekandmise eeskirjad. Euroala liikmesriikide puhul tuleks riikide osamaksed arvutada protsendina emissioonitulust, mis on eraldatud euroala liikmesriikide riigipankadele. Osamaksete arvutamiseks peaks EKP hiljemalt iga aasta 30. aprilliks teatama komisjonile iga riigipanga emissioonitulu summa. Euroalasse mittekuuluvate liikmesriikide puhul peaks kavandatava määruse kohaldamisalas olema sellise riigi osamakse arvutamise aluseks eurosüsteemi emissioonitulu. Kohaldada tuleks konkreetset võtit. Eeldusel, et sõlmitakse selline valitsustevaheline kokkulepe, oleneks intressitoetuse saamine tingimusest, et liikmesriigid on oma iga-aastase osamakse tasunud.

Fondi tuleks kasutada üksnes intressitoetuse maksmiseks. Selle toetuse andmise tingimuseks peaks olema vahendite olemasolu fondis ning juhuks, kui vahendeid on ebapiisavalt, tuleks kehtestada maksete edasilükkamise süsteem. Komisjon peaks fondi haldama usaldatava ja ohutu investeerimisstrateegiaga.

Kavandatava akti VII osas (artikkel 20) sätestatakse liikmesriikide avaliku investeeringute süsteemide ja tavade kvaliteedi komisjonipoolne hindamine. See hindamine tuleks ette näha kaasneva meetmena, et suurendada avaliku sektori investeeringute ja EISFi toetuse mõju. Üksikasjalik metoodika esitatakse kavandatava määruse lisas ning see tugineb IMFi ja OECD kasutatavatel tipptaseme tavadel.

Kavandatava määruse VIII osas (artiklid 21–23) sätestatakse delegeeritud volituste kasutamise, aruandluse ja läbivaatamise ning kavandatava määruse jõustumise eeskirjad. Korrapärase aruandlusega seoses peaks komisjon kohe, kui saadaval on usaldusväärsed andmed, uurima muu hulgas, kui asjakohane on töötada makromajandusliku stabiliseerimise eesmärgil välja kindlustusmehhanism ning kas kaasata rahastamiskõlblike avaliku sektori investeeringute määratlusse ka sotsiaalsed investeeringud haridusse ja koolitusse .

2018/0212 (COD)

Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS,

millega luuakse Euroopa investeeringute stabiliseerimise vahend

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 175 lõiget 3,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Keskpanga arvamust 9 ,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust 10 ,

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust 11 ,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt

ning arvestades järgmist:

(1)Majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamine ning majandus- ja rahaliidu loomine on aluslepingute kõige olulisemad eesmärgid.

(2)Majandusliku ühtekuuluvuse tugevdamine liikmesriikide vahel, mille rahaühik on euro, toetab rahaliidu stabiilsust ja liidu kui terviku harmoonilist arengut.

(3)Liikmesriigid peaksid korraldama ja koordineerima oma majanduspoliitikat viisil, mis võimaldab saavutada majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamise eesmärgi.

(4)Enneolematu finantskriis ja majanduslangus, mis tabas maailma ja ka euroala, on näidanud, et euroalal olemasolevad vahendid, nagu ühtne rahapoliitika, automaatsed eelarvestabilisaatorid ja liikmesriigi tasandil omal äranägemisel võetavad eelarvepoliitilised meetmed, ei ole piisavad, et panna vastu suurtele asümmeetrilistele šokkidele.

(5)Selleks et soodustada makromajandusliku kohanemist ja pehmendada praeguses institutsioonilises raamistikus suuri asümmeetrilisi šokke, peavad liikmesriigid, mille rahaühik on euro, ja muud vahetuskursimehhanismis (ERM II) osalevad liikmesriigid endisest rohkem lootma olemasolevatele majanduspoliitika vahenditele, nagu automaatsed eelarvestabilisaatorid ja muud omal äranägemisel võetavad eelarvemeetmed, mis muudab kohanemise üldkokkuvõttes raskemaks. Ka kriisi kulg euroalal viitab sellele, et rasketes makromajanduslikes oludes tuleb makromajandusliku stabiilsuse tagamiseks tugevalt toetuda ühtsele rahapoliitikale.

(6)Finantskriisi tulemusena on eelarvepoliitikas tekkinud protsüklilisus, mis on olnud kahjulik riigi rahanduse kvaliteedile ja eelkõige avaliku sektori investeeringutele. See omakorda on toonud kaasa ulatuslikke erinevusi liikmesriikide makromajanduslikes tulemustes, seades ohtu ühtekuuluvuse.

(7)Seetõttu on vaja täiendavaid rahastamisvahendeid, vältimaks tulevikus seda, et suured asümmeetrilised šokid toovad kaasa sügavama ja ulatuslikuma surutise ja nõrgendavad ühtekuuluvust.

(8)Eelkõige selleks, et toetada liikmesriike, mille rahaühik on euro, et nad suudaksid paremini reageerida kiiresti muutuvatele majandustingimustele ja stabiliseerida oma majanduse, säilitades suurte asümmeetriliste šokkide korral avaliku sektori investeeringud, tuleks luua Euroopa investeeringute stabiliseerimise vahend (European Investment Stabilisation Function – EISF).

(9)EISF peaks olema kasuks mitte ainult neile liikmesriikidele, mille rahaühik on euro, vaid ka teistele vahetuskursimehhanismis (ERM II) osalevatele liikmesriikidele.

(10)EISF peaks olema liidu rahastamisvahend, mis täiendab liikmesriikide eelarvepoliitikat. Tuleks meenutada, et liikmesriigid peaksid järgima usaldusväärset eelarvepoliitikat ja koguma soodsates majandustingimustes eelarvepuhvri.

(11)Liidu tasandil moodustab majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta raamistiku, milles tehakse kindlaks riikide reformiprioriteedid ja jälgitakse nende rakendamist. Liikmesriigid töötavad nende reformiprioriteetide toetuseks välja oma riiklikud mitmeaastased investeerimisstrateegiad. Need strateegiad tuleks esitada koos iga-aastaste reformikavadega, et anda ülevaade prioriteetsetest investeerimisprojektidest, mida tuleb riiklikest ja/või liidu vahenditest toetada, ja et neid projekte koordineerida. Samuti peaksid nad olema suunatud sellele, et liidu rahastust kasutataks järjekindlusega ja et maksimeeritaks lisandväärtust, mis saadakse eeskätt programmidest, mida liit toetab Euroopa Regionaalarengu Fondist, Ühtekuuluvusfondist, Euroopa Sotsiaalfondist, Euroopa Merendus- ja Kalandusfondist, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist, ning kui see on asjakohane, EISFist ja InvestEU fondist.

(12)Euroopa stabiilsusmehhanism (ESM) või tema õigusjärglane võib pakkuda lisaks EISFist saadavale toetusele täiendavat toetust.

(13)EISFi toetust tuleks anda juhul, kui üht või mitut liikmesriiki, mille rahaühik on euro, või muud vahetuskursimehhanismis (ERM II) osalevat liikmesriiki on tabanud suur asümmeetriline šokk. Töötuse määra muutumine on sellistes liikmesriikides tugevas korrelatsioonis majandustsükli kõikumisega. Töötuse määra tugev kasv üle pikaajalise keskmise on selge näitaja, et konkreetses liikmesriigis valitseb tugev šokk. Asümmeetrilised šokid mõjutavad ühte või mitut liikmesriiki oluliselt tugevamini kui kõiki liikmesriike keskmiselt.

(14)EISFi toetuse aktiveerimine tuleks seetõttu otsustada topeltkriteeriumi alusel, mis põhineks riigi töötuse määral võrrelduna riigi mineviku keskmise määraga ja muutusel töötuse määras võrrelduna teatava künnistasemega.

(15)Liikmesriik, kes taotleb EISFi toetust, peaks täitma rangeid rahastamiskõlblikkuse kriteeriume, mille aluseks on liidu eelarve ja majanduse järelevalveraamistiku alusel tehtud otsuste ja soovituste täitmine kahe aasta jooksul enne EISFi toetuse taotlemist, et mitte vähendada asjaomase liikmesriigi motivatsiooni ajada ettevaatlikku eelarvepoliitikat.

(16)Liikmesriigid, mille rahaühik on euro ja mis saavad finantsabi ESMist, Euroopa finantsstabiilsusmehhanismist (EFSM) või Rahvusvahelisest Valuutafondist (IMF) ja mille suhtes kohaldatakse makromajanduslikku kohandamisprogrammi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 472/2013 12 artikli 7 lõike 2 tähenduses, ei tohiks saada EISFi toetust, sest nende finantsvajadusi, sealhulgas vajadust säilitada avaliku sektori investeeringud, täidetakse antava finantsabi kaudu.

(17)Liikmesriigid, mille suhtes on kehtestatud erand ja mis saavad maksebilansitoetust nõukogu määruse (EÜ) nr 332/2002 13 artikli 3 lõike 2 punkti a tähenduses, ei tohiks saada EISFi toetust, sest nende finantsvajadusi, sealhulgas vajadust säilitada avaliku sektori investeeringud, täidetakse keskmise tähtajaga rahalise abi süsteemist antava abi kaudu.

(18)EISFi toetus peaks olema asjaomastele liikmesriikidele antavate laenude vormis. Nimetatud rahastamisvahendist antaks neile raha avaliku sektori investeeringute jätkamiseks.

(19)Lisaks laenudele tuleks asjaomastele liikmesriikidele anda finantsmääruse artikli 220 alusel konkreetse finantsabi liigina intressitoetusi, et katta selliste laenude intressikulusid. Selline intressitoetus kujutaks endast lisatoetust, mida antakse asümmeetrilises šokis olevatele ja rahaturgudel karmide rahastamistingimuste ees seisvatele liikmesriikidele paralleelselt laenuga.

(20)Et EISFi toetust saaks anda kiiresti, tuleks laenuandmispädevus, juhul kui rahastamiskõlblikkus- ja aktiveerimiskriteeriumid on täidetud, ja pädevus teha otsus intressitoetuse andmise kohta anda komisjonile.

(21)Liikmesriigid peaksid investeerima EISFist saadud toetuse rahastamiskõlblikesse avaliku sektori investeeringutesse ja ühtlasi säilitama avaliku sektori investeeringute taseme üldiselt, võrrelduna viie aasta keskmise avaliku sektori investeeringute tasemega, et tagada käesoleva määruse eesmärgi täitmine. Ses suhtes oodatakse, et liikmesriigid eelistähtsustaksid rahastamiskõlblike investeeringute säilitamist programmides, mida liit toetab Euroopa Regionaalarengu Fondist, Ühtekuuluvusfondist, Euroopa Sotsiaalfondist, Euroopa Merendus- ja Kalandusfondist ning Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist.

(22)Selleks peaks komisjon uurima, kas asjaomane liikmesriik on neist tingimustest kinni pidanud. Kui mitte, siis peaks asjaomane liikmesriik talle antud laenu osaliselt või täielikult tagasi maksma ja tal ei tohiks olla õigust saada intressitoetust.

(23)Liikmesriigi rahastamiskõlblike avaliku sektori investeeringute maksimaalne tase, mida võib EISFi laenust toetada, tuleks määrata automaatselt valemi põhjal, milles arvestatakse rahastamiskõlblike avaliku sektori investeeringute suhet liidu sisemajanduse koguprodukti (SKP) viie aasta jooksul enne seda, kui asjaomane liikmesriik taotleb laenu, ning selle liikmesriigi SKPd sama ajavahemiku jooksul. Maksimaalset rahastamiskõlblike avaliku sektori investeeringute taset tuleks ühtlasi korrigeerida korrektsiooniteguri α abil, et võtta arvesse liidu eelarves fikseeritud ülemmäära. Nimetatud tegur määratakse selliselt, et tagantjärele hiljutist kriisi vaadates oleks asjaomastele liikmesriikidele saanud anda kogu EISFi toetuse, juhul kui see mehhanism oleks toona kehtinud.

(24)Samuti tuleks EISFi laenu summa määrata automaatselt valemi põhjal, milles võetakse arvesse esiteks rahastamiskõlblike avaliku sektori investeeringute maksimumtaset, mida saab EISFist toetada, ja teiseks suure asümmeetrilise šoki raskusastet. Selle valemi põhjal määratud toetust tuleks ühtlasi korrigeerida korrektsiooniteguriga β sõltuvalt šoki raskusastmest. See tegur määratakse selliselt, et šoki puhul, mis suurendab töötust rohkem kui 2,5 protsendipunkti võrra, tehtaks asjaomasele liikmesriigile kättesaadavaks maksimaalne toetus. EISFi laenu võib suurendada rahastamiskõlblike avaliku sektori investeeringute maksimumtasemeni, juhul kui asümmeetriline šokk on iseäranis ränk, nagu ilmneb muudest näitajatest, mis kajastavad liikmesriigi seisu majandustsüklis (nt kindlustunde uuringud), ja makromajandusliku olukorra süvaanalüüsist (mis koostatakse eeskätt makromajandusliku prognoosi ja Euroopa poolaasta raames). Tagamaks, et EISFi toetust võiks saada võimalikult palju liikmesriike, ei tohiks ühele liikmesriigile antav laen ületada 30 protsenti järelejäänud saadaolevatest vahenditest, arvestades ülemmäära, mis on seatud EISFi laenude suuruse reguleerimiseks vastavalt liidu eelarves saadaolevatele vahenditele.

(25)EISFi intressitoetuste summa tuleks määrata protsendina liikmesriigi poolt EISFi alusel antud laenu intressikuludest.

(26)Intressitoetuste rahastamiseks tuleks luua stabiliseerimise toetusfond. Stabiliseerimise toetusfondi tuleks rahastada osamaksetest, mida tasuvad liikmesriigid, mille rahaühik on euro, ja teised vahetuskursimehhanismis (ERM II) osalevad liikmesriigid.

(27)Nii liikmesriigi poolt stabiliseerimise toetusfondi tehtavate osamaksete suurust kui ka nende ülekandmist tuleks reguleerida valitsustevahelise kokkuleppega, mis tuleb sõlmida liikmesriikide, mille rahaühik on euro, ja teiste vahetuskursimehhanismis (ERM II) osalevate liikmesriikide vahel. Nimetatud kokkuleppes tuleks sätestada, et kõigi liikmesriikide osamaksed arvutatakse rahaühikuna eurot kasutavate liikmesriikide keskpankade osa põhjal eurosüsteemi emissioonitulus. ERM II-s osalevate liikmesriikide puhul tuleks riigi osamakse kindlaksmääramiseks ette näha erivalem. Komisjon peaks liikmesriike nende osamaksete arvutamisel abistama. Selleks peaks Euroopa Keskpank (EKP) teatama komisjonile emissioonitulu summad, millele eurosüsteemi kuuluvate liikmesriikide keskpankadel on õigus.

(28)Kui see valitsustevaheline kokkulepe on jõustunud, peaks asjaomasele liikmesriigile intressitoetuse maksmise tingimuseks olema see, et liikmesriik on oma aastase osamakse stabiliseerimise toetusfondi üle kandnud. Intressitoetuste väljamaksmise tingimuseks peaks olema piisavate vahendite olemasolu stabiliseerimise toetusfondis. Intressitoetuste väljamaksmine stabiliseerimise toetusfondist lükatakse edasi, kui konkreetsele liikmesriigile antav intressitoetus ületaks 30 protsenti vahenditest, mis on selle makse tegemise tähtpäeval stabiliseerimise toetusfondis olemas.

(29)Stabiliseerimise toetusfondi varade turvalise ja mõistliku haldamise eest peaks vastutama komisjon.

(30)Et suurendada avaliku sektori investeeringute ja EISFi võimalike toetuste mõju, tuleks tagada liikmesriikide avaliku sektori investeeringute juhtimise süsteemide ja tavade kvaliteet ning vajaduse korral seda parandada. Komisjon peaks liikmesriikide avaliku sektori investeeringute juhtimise süsteemide ja tavade kvaliteeti korrapäraselt hindama ja esitama selle kohta aruande, mis vajaduse korral sisaldaks soovitusi. Liikmesriik võib paluda komisjonilt tehnilist abi. Viimane võib läbi viia tehnilisi missioone.

(31)Et määrata kindlaks eeskirjad, mille kohaselt ESM või tema õigusjärglane võib osaleda finantsabi andmises paralleelselt komisjoniga, et toetada avaliku sektori investeeringuid, tuleks komisjonile delegeerida volitus võtta Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 290 kohaselt vastu õigusakte, mis käsitlevad asjakohase teabe vahetamist EISFi laenu kohta, ESMi osaluse mõju EISFi toetuse summa arvutamisele ning stabiliseerimise toetusfondist liikmesriigile ESMi finantsabi kulude jaoks intressitoetuse andmist. Samuti peaks komisjonile andma õiguse võtta vastu delegeeritud õigusakte, millega määratakse kindlaks intressitoetuse arvutamise valemis kasutatav protsendimäär, üksikasjalikud stabiliseerimise toetusfondi haldamise eeskirjad ning fondi investeerimisstrateegia üldpõhimõtted ja kriteeriumid. On eriti oluline, et komisjon korraldaks oma ettevalmistava töö käigus asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja et kõnealused konsultatsioonid viidaks läbi kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelise parema õigusloome kokkuleppes 14 sätestatud põhimõtetega. Eelkõige selleks, et tagada võrdne osalemine delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, kus arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist.

(32)13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelise parema õigusloome kokkuleppe punktide 22 ja 23 kohaselt on käesolevat määrust vaja hinnata, eelkõige selleks, et anda hinnang selle tulemuslikkusele, selle panusele liikmesriikide majanduspoliitika rakendamisse ja liidu tööhõive ja majanduskasvu strateegiasse ning selgitada välja võimalikud edasised arengusuunad, mis on vajalikud selleks, et luua makromajandusliku stabiliseerimise otstarbeline kindlustusmehhanism. Seda tehakse teabe põhjal, mida kogutakse konkreetsete seirenõuete kaudu, vältides samas ülereguleerimist ja halduskoormust, eelkõige liikmesriikide jaoks. Kui see on asjakohane, võivad need nõuded sisaldada mõõdetavaid näitajaid, mille põhjal hinnata määruse mõju kohapeal.

(33)EISFi tuleks pidada esimeseks sammuks, millest aja jooksul kujuneb välja täiemõõduline kindlustusmehhanism, mis toetab makromajanduslikku stabilisatsiooni. Praegu põhineks EISF laenudel ja intressitoetuste andmisel. Samal ajal ei ole välistatud, et tulevikus võib selles osaleda ka ESM või tema õigusjärglane, andes liikmesriikidele, mille rahaühik on euro ja kus valitsevad ebasoodsad majandustingimused, finantsabi, et toetada avaliku sektori investeeringuid. Peale selle võib tulevikus moodustada vabatahtliku kindlustusmehhanismi, mille laenuvõime põhineb liikmesriikide vabatahtlikel sissemaksetel, et luua võimas asümmeetriliste šokkide vastane makromajandusliku stabiliseerimise abivahend.

(34)Vastavalt finantsmäärusele, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL, Euratom) nr 883/2013, nõukogu määrusele (Euratom, EÜ) nr 2185/96 ja nõukogu määrusele (EL) 2017/1939 tuleb liidu finantshuve kaitsta proportsionaalsete meetmetega, mis hõlmavad õigusnormide rikkumise ja pettuste ärahoidmist, avastamist, korrigeerimist ja uurimist, kaotatud, alusetult väljamakstud või ebaõigesti kasutatud summade tagasinõudmist ja vajaduse korral halduskaristuste kehtestamist. Eelkõige võib Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) korraldada juurdlusi, sealhulgas kohapealseid kontrolle ja inspekteerimisi vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 883/2013 ning nõukogu määruse (Euratom, EÜ) nr 2185/96 sätetele ja neis määrustes sätestatud korras, et teha kindlaks, kas on esinenud pettust, korruptsiooni või muud liidu finantshuve kahjustavat ebaseaduslikku tegevust. Vastavalt nõukogu määrusele (EL) 2017/1939 võib Euroopa Prokuratuur uurida pettusi ja muid ebaseaduslikke toiminguid, mis mõjutavad liidu finantshuve, ja esitada nende kohta süüdistusi, nagu on ette nähtud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2017/1371. Finantsmääruse kohaselt peab iga isik või üksus, kes saab liidu rahalisi vahendeid, tegema liidu finantshuvide kaitsel täielikult koostööd ja andma komisjonile, OLAFile, Euroopa Prokuratuurile ja Euroopa Kontrollikojale vajalikud õigused ja juurdepääsu.

(35)Käesoleva määruse suhtes kohaldatakse horisontaalseid finantseeskirju, mille Euroopa Parlament ja nõukogu on vastu võtnud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 322 kohaselt. Need eeskirjad on sätestatud finantsmääruses ja nendega määratakse kindlaks eelkõige kord, mille kohaselt eelarvet koostatakse ja täidetakse toetuste, hangete, auhindade ja kaudse eelarve täitmise kaudu, ning nähakse ette finantshalduses osalejate vastutuse kontroll. ELi toimimise lepingu artikli 322 põhjal vastu võetud eeskirjad käsitlevad ka liidu eelarve kaitset juhul, kui liikmesriikides esineb üldistunud puudusi õigusriigi toimimises, kuna õigusriigi põhimõtte järgimine on usaldusväärse finantsjuhtimise ja tulemusliku ELi-poolse rahastamise vajalik eeltingimus.

(36)Kuna käesoleva määruse eesmärki – luua Euroopa investeeringute stabiliseerimise vahend, et tulla toime suurte asümmeetriliste šokkidega, mis võivad ohustada majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust – ei saa liikmesriigid piisavalt saavutada tulenevalt Euroopa majandus- ja rahaliidu struktuurist, mis näeb ette tsentraliseeritud rahapoliitika, ent riikliku eelarvepoliitika, ning kuna seda eesmärki saab vajaminevate meetmete ulatuse tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kooskõlas kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega ei lähe käesolev määrus kaugemale sellest, mis on vajalik nimetatud eesmärkide saavutamiseks,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I OSA

SISSEJUHATAVAD SÄTTED

Artikkel

Reguleerimisese ja kohaldamisala

1. Käesoleva määrusega luuakse Euroopa investeeringute stabiliseerimise vahend (EISF).

2. EISFist antakse laenude ja intressitoetuste vormis finantsabi avaliku sektori investeeringute jaoks liikmesriigile, mida on tabanud suur asümmeetriline šokk.

3. EISFi toetust antakse liikmesriikidele, mille rahaühik on euro, ja teistele Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 140 lõikes 1 osutatud vahetuskursimehhanismis osalevatele liikmesriikidele.

Artikkel

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

) „kokkulepe“ – valitsustevaheline kokkulepe, mis sõlmitakse kõigi rahaühikuna eurot kasutavate liikmesriikide ja teiste vahetuskursimehhanismis (ERM II) osalevate liikmesriikide vahel ning milles määratakse kindlaks nende riikide stabiliseerimise toetusfondi osamakse arvutamise ja ülekandmise kord;

) „avaliku sektori investeering“ – valitsemissektori kapitali kogumahutus põhivarasse, nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 549/2013 15 A lisas;

) „rahastamiskõlblik avaliku sektori investeering“ – a) avaliku sektori investeering, millega toetatakse poliitilisi eesmärke, nagu on määratletud [XX] määruses (EL) nr [XX] [lisada viide ühissätete määrusele] 16 , ning b) kõik hariduse ja koolituse valdkonna kulutused, mis on määratletud määruse (EL) nr 549/2013 A lisas, kuid ei ole hõlmatud punktiga a;

) „EISFi toetus“ – liidu finantsabi finantsmääruse artikli [220] tähenduses, mida antakse EISFist laenude ja intressitoetustena, et toetada rahastamiskõlblikke avaliku sektori investeeringuid;

5) „avaliku sektori investeeringute juhtimise süsteemid ja tavad“ – liikmesriikide sisemised avaliku sektori investeeringute planeerimise, eraldamise ja rakendamise protsessid;

) „liidu aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia“ – eesmärgid ja ühised sihid, millest liikmesriigid ja liit oma tegevuses juhinduvad ning mis on sätestatud Euroopa Ülemkogu 17. juuni 2010. aasta kohtumisel vastu võetud järelduste I lisas „Euroopa uus tööhõive ja majanduskasvu strateegia, ELi peamised eesmärgid“, nõukogu 14. juuli 2015. aasta soovituses (EL) 2015/1184 17 liikmesriikide ja Euroopa Liidu majanduspoliitika üldsuuniste kohta ning nõukogu otsuses (EL) 2016/1838 18 , kaasa arvatud kõik nende eesmärkide ja ühiste sihtide muudatused.

II OSA

KRITEERIUMID

Artikkel

Rahastamiskõlblikkuse kriteeriumid

. Liikmesriik võib saada EISFi toetust, kui tema suhtes ei ole:

) tehtud nõukogu otsust, millega tehakse kindlaks, et liikmesriik ei ole EISFilt toetuse taotlemisele eelnenud kahe aasta jooksul võtnud tõhusaid meetmeid, et korrigeerida oma ülemäärane eelarvepuudujääk vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 126 lõikele 8 või artikli 126 lõikele 11;

) tehtud nõukogu määruse (EL) nr 1466/97 19 artikli 6 lõike 2 või artikli 10 kohaselt nõukogu otsust, millega tehakse kindlaks, et liikmesriik ei ole EISFilt toetuse taotlemisele eelnenud kahe aasta jooksul võtnud tõhusaid meetmeid, et kõrvaldada täheldatud märkimisväärne kõrvalekalle;

) antud sama tasakaalustamatuse menetluse käigus kaht järjestikust nõukogu soovitust vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1176/2011 20 artikli 8 lõikele 3 selle kohta, et asjaomane liikmesriik on EISFilt toetuse taotlemisele eelnenud kahe aasta jooksul esitanud ebapiisava parandusmeetmete kava;

) tehtud sama tasakaalustamatuse menetluse käigus kaht järjestikust nõukogu otsust vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1176/2011 artikli 10 lõikele 4 selle kohta, et on kindlaks tehtud, et asjaomane liikmesriik ei täida nõudeid, kuna ta ei ole EISFilt toetuse taotlemisele eelnenud kahe aasta jooksul võtnud soovitatud parandusmeetmeid;

) tehtud nõukogu otsust, millega kiidetakse heaks makromajanduslik kohandamisprogramm määruse (EL) nr 472/2013 artikli 7 lõike 2 tähenduses;

f) tehtud nõukogu otsust, millega rakendatakse keskmise tähtajaga rahalise abi süsteem määruse (EÜ) nr 332/2002 21 artikli 3 lõike 2 punkti a tähenduses.

2. Kui kokkulepe on jõustunud, on liikmesriigil õigus saada intressitoetust ainult juhul, kui ta täidab oma kokkuleppest tulenevaid kohustusi.

Artikkel

Aktiveerimiskriteeriumid

. Loetakse, et liikmesriigis esineb suur asümmeetriline šokk, kui üheaegselt on täidetud järgmised aktiveerimiskriteeriumid:

) üleriigiline kvartali töötuse määr on ületanud asjaomases liikmesriigis taotluse esitamise kvartalile eelnenud 60 kvartali keskmise töötuse määra;

) üleriigiline kvartali töötuse määr on kasvanud rohkem kui ühe protsendipunkti võrra võrreldes eelmise aasta samas kvartalis täheldatud määraga.

. Lõike 1 kohaldamisel tuginetakse töötuse määra kindlakstegemisel määrusele (EÜ) nr 577/98 22 .

Eelkõige tähendab see töötuse määra kogu elanikkonnas, kõigis vanuserühmades, väljendatuna protsendina töötavast elanikkonnast.

. Käesoleva artikli lõike 1 ja artikli 8 lõike 1 punkti c kohaldamisel kasutatavat üleriigilist kvartali töötuse määra korrigeeritakse hooajalisuse suhtes.

Artikkel

Toetatud investeeringud

. EISFi toetust saav liikmesriik peab igal aastal, mil ta saab EISFi laenu, tegema järgmist:

) investeerima rahastamiskõlblikeks avaliku sektori investeeringuteks summa, mis vastab vähemalt EISFi laenu summale,

) säilitama avaliku sektori investeeringud samal tasemel, võrrelduna tema viimase viie aasta avaliku sektori investeeringute keskmise tasemega.

Komisjon võib siiski artikli lõike 2 kohaselt tehtud otsust vastu võttes järeldada, et selline avaliku sektori investeeringute tase ei ole jätkusuutlik; sellisel juhul määrab ta kindlaks avaliku sektori investeeringute taseme, mida tuleb säilitada.

. EISFi laenu väljamaksmisele järgneval aastal kontrollib komisjon, kas asjaomane liikmesriik on lõikes 1 osutatud kriteeriumid täitnud. Eelkõige kontrollib komisjon ka seda, millises ulatuses on asjaomane liikmesriik säilitanud rahastamiskõlblikud avaliku sektori investeeringud programmidesse, mida liit toetab Euroopa Regionaalarengu Fondist, Ühtekuuluvusfondist, Euroopa Sotsiaalfondist, Euroopa Merendus- ja Kalandusfondist ning Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist.

Kui komisjon jõuab pärast asjaomase liikmesriigi ärakuulamist järeldusele, et lõikes 1 osutatud tingimusi ei ole täidetud, võtab ta vastu otsuse, milles:

) palutakse EISFi laen vastavalt vajadusele kas tervikuna või osaliselt ennetähtaegselt tagasi maksta; ning

) otsustatakse, et EISFi laenu tagasimaksmise korral ei ole asjaomasel liikmesriigil õigust saada intressitoetust.

Komisjon võtab oma otsuse vastu põhjendamatu viivituseta ja avalikustab selle.

III OSA

EISFi TOETUSE ANDMISE KORD JA TOETUSE VORM

Artikkel

EISFi toetuse andmise kord

. Kui liikmesriik vastab artiklis osutatud rahastamiskõlblikkuse kriteeriumidele ja kui selles liikmesriigis valitseb artiklis 4 osutatud suur asümmeetriline šokk, võib liikmesriik kord aastas paluda komisjonilt EISFi toetust. Liikmesriik näitab ära oma toetusevajaduse.

Komisjon hindab taotlusi ja vastab neile nende laekumise järjekorras. Ta tegutseb ilma põhjendamatu viivituseta.

. Komisjon teeb otsuse EISFi toetuse tingimuste kohta. Selles otsuses tuleb esitada EISFi laenu summa, keskmine tagasimaksetähtaeg, hinnakujundusvalem, EISFi laenu kättesaadavuse ajavahemik, intressitoetuse summa ja muud üksikasjalikud eeskirjad, mida on vaja toetuse rakendamiseks. Tehes otsust EISFi toetuse tingimuste kohta, võtab komisjon arvesse summat, mida peetakse jätkusuutlikuks määruse (EL, Euratom) nr XX („finantsmäärus“) artikli [210 lõike 3] tähenduses maksete assigneeringute suhtes kohaldatava omavahendite ülemmäära piires.

IV OSA

EISFi TOETUSE SUMMA

Artikkel

Laenude maksimumsumma

Käesoleva määruse alusel liikmesriikidele antavate laenude põhisumma kokku on kõige rohkem 30 miljardit eurot.

Artikkel

EISFi laenu summa

. Ilma et see piiraks lõike 3 kohaldamist, määratakse EISFi laenu summa ( järgmise valemi kohaselt:

Selles valemis kasutatakse järgmisi sümboleid:

) = 0,66;

) on lõikes 2 osutatud rahastamiskõlblike avaliku sektori investeeringute maksimaalne tase, mida EISF võib asjaomases liikmesriigis toetada;

c) on artikli lõike 1 punktis b osutatud üleriigilise kvartali töötusemäära kasv protsendipunktides;

d) „künnistase“ on artikli lõike 1 punktis b osutatud künnistase protsendipunktides.

Komisjon võib siiski suurendada EISFi laenu summat kuni summani , juhul kui asjaomases liikmesriiki tabanud suur asümmeetriline šokk on iseäranis ränk.

2. Rahastamiskõlblike avaliku sektori investeeringute maksimaalne tase, mida EISF võib liikmesriigis toetada (, määratakse kindlas järgmise valemi kohaselt:

Selles valemis kasutatakse järgmisi sümboleid:

) „α“ = 11,5;

b) on rahastamiskõlblike avaliku sektori investeeringute suhe liidu SKPsse jooksevhindades ja artikli lõike 1 alusel EISFi toetuse taotluse esitamisele eelnenud viie täisaasta keskmisena;

c) on asjaomase liikmesriigi SKP jooksevhindades ja artikli lõike 1 alusel EISFi toetuse taotluse esitamisele eelnenud viie täisaasta keskmisena.

. EISFi laen ei tohi ületada 30 protsenti artiklis osutatud saadaolevast summast pärast EISFi alusel antud ja veel tagasi maksmata laenude kogusumma mahaarvamist.

Artikkel

EISFi intressitoetuste summa

. Intressitoetus (IRS) aitab katta EISFi laenust liikmesriigile tekkinud intressikulusid. EISFi intressitoetuse summa määratakse järgmise valemi kohaselt:

Käesoleva sätte kohaldamisel tähendab „intressikulu“ intressisummat, mis põhineb artikli lõikes 2 osutatud komisjoni otsuses määratud hinnakujundusvalemil ja milles võetakse arvesse artikli 12 lõike 4 kohast refinantseerimist.

. Komisjonile antakse õigus võtta artiklis 21 sätestatud korra kohaselt vastu delegeeritud õigusakte, et muuta käesolevat määrust, määrates kindlaks lõikes 1 osutatud protsendimäära, kui see tundub kokkuleppe rakendamise või artikli 18 lõike 2 alusel maksete edasilükkamise seisukohalt vajalik.

Artikkel

ESMi või tema õigusjärglase antav finantstoetus

. Juhul kui ESM või tema õigusjärglane pakub liikmesriikidele finantsabi, et toetada rahastamiskõlblikke avaliku sektori investeeringuid tingimustel, mis on kooskõlas käesoleva määrusega, antakse komisjonile õigus võtta artiklis 21 sätestatud korra kohaselt vastu delegeeritud õigusakte, et:

) täiendada käesolevat määrust, täpsustades komisjoni ja ESMi või tema õigusjärglase vahelist teabevahetust artikli 6 lõikes 2 osutatud elementide asjus;

b) täiendada käesolevat määrust, määrates kindlaks ESMilt või tema õigusjärglaselt saadava finantsabi ning artiklite 8 ja 9 kohaselt arvutatud EISFi toetuse vastastikuse täiendavuse eeskirjad;

c) muuta või täiendada artikleid 9 ja 18, et võimaldada anda stabiliseerimise toetusfondist liikmesriikidele intressitoetust ESMi või tema õigusjärglase poolt liikmesriigile rahastamiskõlblike avaliku sektori investeeringute jaoks antud finantsabi intressikulude katmiseks.

V OSA

LAENUDE VÄLJAMAKSMISE JA RAKENDAMISE KORD

I jaotis

Laenud

Artikkel

Laenu väljamaksmine

. EISFi laen makstakse üldjuhul välja ühe maksena.

Artikkel

Laenutehingud

. Laenutehingud toimuvad eurodes.

. Pärast seda, kui komisjon on artikli lõike 2 kohaselt vastu võtnud otsuse, on komisjonil volitus võtta kapitaliturgudelt või finantsasutustelt laenu kõige sobivamal ajal kavakohaste väljamaksete vahel, et optimeerida rahastamiskulusid ja säilitada kõnealustel turgudel oma maine emitendina. Kaasatud, kuid veel välja maksmata rahalisi vahendeid hoitakse kogu aeg selleks ettenähtud arveldus- või väärtpaberikontol, mida käsitletakse vastavalt eelarveväliste tehingute suhtes kohaldatavatele eeskirjadele, ning neid ei kasutata muuks kui liikmesriigile käesoleva mehhanismi alusel rahalise toetuse andmiseks.

. Kui liikmesriik saab EISFilt laenu, millel on varasema tagasimaksmise klausel, ja otsustab seda võimalust kasutada, astub komisjon selleks vajalikud sammud.

. Liikmesriigi taotlusel või komisjoni algatusel ning juhul, kui asjaolud võimaldavad EISFi laenu intressimäära parandada, võib komisjon oma esialgse laenu täielikult või osaliselt refinantseerida või vastavad rahastamistingimused restruktureerida.

Artikkel

Kulud

Ilma et see piiraks artikli 9 kohaldamist, katab kõik liidu poolt tehingute sõlmimisel ja teostamisel tekkinud kulud EISFi laenu saav liikmesriik.

Artikkel

Laenude haldamine

. Komisjon kehtestab koos EKPga laenude haldamiseks vajaliku korra.

. Asjaomane liikmesriik avab saadud EISFi toetuse haldamiseks oma riigi keskpangas spetsiaalse konto. Ta kannab tasumisele kuuluva EISFi laenu põhisumma ja intressid üle EKP kontole neliteist TARGET2 tööpäeva enne vastavat maksetähtpäeva.

II jaotis

Intressitoetus

Artikkel

Intressitoetuste väljamaksmine

Ilma et see piiraks artikli 5 lõike 2 ja artikli 16 kohaldamist, makstakse asjaomasele liikmesriigile intressitoetust hetkel, mil liikmesriik maksab tagasi EISFi laenu või tasumisele kuuluva intressi.

III jaotis

Kontroll

Artikkel

Kontroll ja auditeerimine

1. Ilma et see piiraks Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja artikli 27 kohaldamist, on Euroopa Kontrollikojal õigus teha asjaomases liikmesriigis EISFi toetuse haldamise kohta finantskontrolle või auditeid, mida ta peab vajalikuks.

2. Eelkõige on komisjonil, sealhulgas Euroopa Pettustevastasel Ametil, õigus saata oma ametnikke või nõuetekohaselt volitatud esindajaid asjaomasesse liikmesriiki, et teha EISFi toetuse haldamise kohta tehnilisi või finantskontrolle või auditeid, mida ta peab vajalikuks.

3. Auditid liidu rahalise toetuse kasutamise kohta, mille on teinud isikud või üksused, sh muud kui need, kes on saanud selleks volitused liidu institutsioonidelt või asutustelt, on aluseks finantsmääruse artikli [127] kohasele üldisele kindlusele.

VI OSA

STABILISEERIMISE TOETUSFOND

Artikkel

Stabiliseerimise toetusfondi loomine

. Luuakse stabiliseerimise toetusfond.

. Stabiliseerimise toetusfondi rahastatakse järgmistest vahenditest:

a) liikmesriikide osamaksed vastavalt kokkuleppele;

b) stabiliseerimise toetusfondi investeeritud vahenditelt saadav tulu;

c) liikmesriikide intressitoetuste tagasimaksed vastavalt artikli 5 lõike 2 punktile b.

. Stabiliseerimise toetusfondi tulud, mis on sätestatud lõike 2 punktis a, moodustavad sihtotstarbelise välistulu, lõike 2 punktis c sätestatud tulud aga moodustavad sihtotstarbelise sisetulu vastavalt finantsmääruse artikli [21 lõikele 4].

. Lõike 2 punktis a osutatud osamaksete arvutamiseks teatab EKP igal aastal hiljemalt 30. aprilliks komisjonile emissioonitulu summa, mis on eraldatud eurosüsteemi riiklikele keskpankadele vastavalt Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja käsitleva protokolli nr 4 artiklile 32.

Artikkel

Stabiliseerimise toetusfondi kasutamine

. Stabiliseerimise toetusfondi vahendeid võib kasutada üksnes liikmesriikidele artiklis 9 osutatud intressitoetuste maksmiseks.

. Intressitoetuse maksmisel ei tohi ületada 30 protsenti vahenditest, mis on stabiliseerimise toetusfondis saadaval hetkel, mil liikmesriigile tehtav makse kuulub tasumisele. Kõik edasised maksed lükatakse edasi. Kõiki artikli 17 lõikes 2 osutatud uusi osamakseid stabiliseerimise toetusfondi kasutatakse esmalt edasilükatud maksete tasumiseks asjaomastele liikmesriikidele. Kui edasilükatud makseid on rohkem kui üks, määratakse nende maksete tegemise järjekord edasilükkamise kestuse järgi, alustades kõige kauem edasilükatud maksest.

Artikkel

Stabiliseerimise toetusfondi haldamine

. Komisjon haldab stabiliseerimise toetusfondi otse vastavalt käesolevale määrusele ja lõikes 3 osutatud delegeeritud õigusaktidele.

. Komisjonil peab olema lõikes 3 osutatud delegeeritud õigusaktides ette nähtud ettevaatlik ja turvaline investeerimisstrateegia, mis on kooskõlas usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõttega ja milles järgitakse asjakohaseid usaldatavusnõudeid, ning ta investeerib summad, mis hoitakse stabiliseerimise toetusfondis, rahasse ja rahaga võrdsustatud rahaturuinstrumentidesse, võla ja krediidiga seotud väärtpaberitesse, nagu tähtajalised hoiused, võlakirjad, vekslid, nõuded ja varaga tagatud väärtpaberid, kaasa arvatud ujuva intressimääraga ja nullkupongid, ning indeksväärtpaberitesse. Investeeringud peavad olema valdkonniti, geograafiliselt ja proportsionaalselt piisavalt hajutatud. Sellistest investeeringutest saadav tulu kantakse stabiliseerimise toetusfondi.

3. Komisjonile antakse õigus võtta artiklis 21 sätestatud korra kohaselt vastu delegeeritud õigusakte, mis täiendavad käesolevat määrust, kehtestades üksikasjalikud stabiliseerimise toetusfondi haldamise eeskirjad ning fondi investeerimisstrateegia üldpõhimõtted ja -kriteeriumid.

VII OSA

AVALIKU SEKTORI INVESTEERINGUTE JUHTIMISE SÜSTEEMIDE JA TAVADE KVALITEET

Artikkel

Avaliku sektori investeeringute juhtimise süsteemide ja tavade kvaliteet

. Et suurendada avaliku sektori investeeringute ja EISFi võimalike toetuste mõju, tuleks tagada liikmesriikide avaliku sektori investeeringute juhtimise süsteemide ja tavade kvaliteet ning vajaduse korral seda tõsta.

. Hiljemalt [KUUPÄEV kaks aastat pärast käesoleva määruse jõustumist] ja seejärel iga viie aasta tagant vaatab komisjon üle liikmesriikide avaliku sektori investeeringute juhtimise süsteemide ja tavade kvaliteedi. Komisjon koostab aruande, mis sisaldab kvalitatiivset hinnangut ja näitajate kogumil põhinevat hinnet ning vajaduse korral soovitusi avaliku sektori investeeringute juhtimise süsteemide ja tavade kvaliteedi parandamiseks. Aruanne avalikustatakse.

. Avaliku sektori investeeringute juhtimise süsteemide ja tavade kvaliteedi hindamise metoodika on esitatud lisas. Komisjon hindab kasutatud metoodika ja kriteeriumide asjakohasust korrapäraselt ning vajaduse korral kohandab või muudab neid. Komisjon avalikustab hindamise metoodikas ja kriteeriumides tehtud muudatused.

. Komisjonile antakse õigus võtta artiklis 21 sätestatud korra kohaselt vastu delegeeritud õigusakte, millega muudetakse või täiendatakse käesolevat määrust, ajakohastades lõikes 3 osutatud metoodikat ja kriteeriume.

VIII OSA

LÕPPSÄTTED

Artikkel

Delegeeritud volituste rakendamine

. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

. Artiklis 10, artikli 19 lõikes 3 ja artikli 20 lõikes 5 osutatud volitused delegeeritakse komisjonile määramata ajaks alates [KUUPÄEV/käesoleva määruse jõustumise kuupäev].

. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artiklis 10, artikli 19 lõikes 3 ja artikli 20 lõikes 5 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse kõnealuses otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

. Enne delegeeritud õigusakti vastuvõtmist konsulteerib komisjon 13. aprilli 2016. aasta institutsioonivahelises parema õigusloome kokkuleppes sätestatud põhimõtete kohaselt iga liikmesriigi määratud ekspertidega.

. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

. Artikli 10, artikli 19 lõike 3 ja artikli 20 lõike 5 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kolme kuu jooksul pärast õigusakti Euroopa Parlamendile ja nõukogule teatavakstegemist esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kolme kuu võrra.

Artikkel

Aruandlus ja läbivaatamine

. Näitajad, mille abil antakse aru määruse põhjenduses 36 ja artiklis 1 sätestatud eesmärkide saavutamisel tehtud edusammude kohta, on esitatud 2. lisas.

2. Et tagada programmi tulemuste saavutamisel tehtud edusammude tulemuslik hindamine, on komisjonil õigus võtta artikli 21 kohaselt vastu delegeeritud õigusakte II lisa muutmiseks, et näitajad läbi vaadata ja neid vajaduse korral täiendada ning et täiendada käesolevat määrust sätetega, mis käsitlevad järelevalve ja hindamise raamistiku loomist.

3. Tulemusaruannete süsteem peab tagama, et programmi rakendamise ja tulemuste järelevalveks vajalikke andmeid kogutakse tõhusalt, tulemuslikult ja õigeaegselt. Selleks kehtestatakse EISFi toetuse saajatele proportsionaalsed aruandlusnõuded.

4. Hindamised toimuvad piisavalt aegsasti, et nende tulemusi saaks kasutada otsustamisprotsessis.

5. Kui on EISFi rakendamise kohta on muutunud kättesaadavaks piisavalt teavet, viiakse läbi EISFi vahehindamine. EISFi lõpphindamise viib komisjon läbi neli aastat pärast käesoleva määruse jõustumist.

Selle hindamise käigus vaadeldakse muu hulgas

) käesoleva määruse tulemuslikkust;

) EISFi panust liikmesriikide majanduspoliitika teostamisse viisil, mis tugevdab liidus ühtekuuluvust;

) seda, kuidas käesolev määrus aitab saavutada liidu majanduskasvu ja tööhõive strateegia eesmärke;

d) seda, kas on asjakohane töötada välja vabatahtlik kindlustusmehhanism, mis teenib makromajandusliku stabiliseerimise eesmärke.

Vajaduse korral lisatakse hinnangule käesoleva määruse muutmise ettepanek.

6. Komisjon edastab hindamise tulemused koos oma tähelepanekutega Euroopa Parlamendile, nõukogule, eurorühmale, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele.

Artikkel

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikli 2 lõike 2 punkt b jõustub [KUUPÄEV].

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel,

FINANTSSELGITUS

1.ETTEPANEKU/ALGATUSE RAAMISTIK

1.1.Ettepaneku/algatuse nimetus

1.2.Asjaomased poliitikavaldkonnad (programmi teemavaldkond)

1.3.Ettepaneku/algatuse liik

1.4.Ettepaneku/algatuse põhjendus

1.5.Meetme kestus ja finantsmõju

1.6.Ettenähtud eelarve täitmise viisid

2.HALDUSMEETMED

2.1.Järelevalve ja aruandluse eeskirjad

2.2.Haldus- ja kontrollisüsteem

2.3.Pettuse ja eeskirjade eiramise ärahoidmise meetmed

3.ETTEPANEKU/ALGATUSE HINNANGULINE FINANTSMÕJU

3.1.Mitmeaastase finantsraamistiku rubriigid ja kulude eelarveread, millele mõju avaldub

3.2.Hinnanguline mõju kuludele

3.2.1.Üldine hinnanguline mõju kuludele

3.2.2.Hinnanguline mõju haldusassigneeringutele

3.2.3.Kolmandate isikute rahaline osalus

3.3.Hinnanguline mõju tuludele

FINANTSSELGITUS

1.ETTEPANEKU/ALGATUSE RAAMISTIK

1.1.Ettepaneku/algatuse nimetus

1.2.Asjaomased poliitikavaldkonnad (programmi teemavaldkond)

1.3.Ettepanek/algatus käsitleb:

X◻ uut meedet 

◻ uut meedet, mis tuleneb katseprojektist / ettevalmistavast meetmest 23  

◻ olemasoleva meetme pikendamist 

◻ ühe või mitme meetme ümbersuunamist teise või uude meetmesse või ühendamist teise või uue meetmega 

1.4.Ettepaneku/algatuse põhjendus

1.4.1.Lühi- või pikaajalises perspektiivis täidetavad vajadused, sealhulgas algatuse rakendamise üksikasjalik ajakava

1.4.2.ELi meetme lisaväärtus (see võib tuleneda erinevatest teguritest, nagu kooskõlastamisest saadav kasu, õiguskindlus, suurem tõhusus või vastastikune täiendavus). Käesoleva punkti kohaldamisel tähendab „ELi meetme lisaväärtus“ väärtust, mis tuleneb liidu sekkumisest ja lisandub väärtusele, mille liikmesriigid oleksid muidu üksi loonud.

1.4.3.Samalaadsetest kogemustest saadud õppetunnid

1.4.4.Kooskõla ja võimalik koostoime muude asjaomaste meetmetega

1.5.Meetme kestus ja finantsmõju

◻ Piiratud kestusega

◻    hõlmab ajavahemikku [PP/KK]AAAA–[PP/KK]AAAA

◻    finantsmõju kulukohustuste assigneeringutele avaldub ajavahemikul AAAA–AAAA ja maksete assigneeringutele ajavahemikul AAAA–AAAA

X◻ Piiramatu kestusega

Rakendamise käivitumisperiood algab [20.päeval] pärast määruse avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Ettepanek rakendatakse alles siis, kui liikmesriik on täitnud rahastamiskõlblikkus- ja aktiveerimiskriteeriumid. Seda kohaldatakse nii kaua, kuni on täidetud kahekordne aktiveerimisekriteerium.

1.6.Ettenähtud eelarve täitmise viisid 24  

X◻ Eelarve otsene täitmine komisjoni poolt

X◻ oma talituste kaudu, sealhulgas kasutades liidu delegatsioonides töötavat komisjoni personali;

◻    rakendusametite kaudu

◻ Eelarve jagatud täitmine koostöös liikmesriikidega

◻ Eelarve kaudne täitmine, mille puhul eelarve täitmise ülesanded on usaldatud:

◻ kolmandatele riikidele või nende määratud asutustele;

◻ rahvusvahelistele organisatsioonidele ja nende allasutustele (täpsustage);

◻ Euroopa Investeerimispangale (EIP) ja Euroopa Investeerimisfondile (EIF);

◻ finantsmääruse artiklites 70 ja 71 osutatud asutustele;

◻ avalik-õiguslikele asutustele;

◻ avalikke teenuseid osutavatele eraõiguslikele asutustele, kuivõrd nad esitavad piisavad finantstagatised;

◻ liikmesriigi eraõigusega reguleeritud asutustele, kellele on delegeeritud avaliku ja erasektori partnerluse rakendamine ja kes esitavad piisavad finantstagatised;

◻ isikutele, kellele on delegeeritud Euroopa Liidu lepingu V jaotise kohaste ÜVJP erimeetmete rakendamine ja kes on kindlaks määratud asjaomases alusaktis.

Mitme eelarve täitmise viisi valimise korral esitage üksikasjad rubriigis „Märkused“.

2.HALDUSMEETMED

2.1.Järelevalve ja aruandluse eeskirjad

Täpsustage tingimused ja sagedus.

2.2.Haldus- ja kontrollisüsteem(id)

2.2.1.Eelarve täitmise viisi(de), rahastamise rakendamise mehhanismi(de), maksete tegemise korra ja kavandatava kontrollistrateegia selgitus

2.2.2.Teave tuvastatud riskide ja nende vähendamiseks kasutusele võetud sisekontrollisüsteemi(de) kohta

2.2.3.Kontrollide kulutõhususe (kontrollikulude suhe hallatavate vahendite väärtusse) hinnang ja põhjendus ning prognoositav veariski tase (maksete tegemise ja sulgemise ajal).

2.3.Pettuse ja eeskirjade eiramise ärahoidmise meetmed

Täpsustage rakendatavad või kavandatud ennetus- ja kaitsemeetmed, nt pettustevastase võitluse strateegias esitatud meetmed.

3.ETTEPANEKU/ALGATUSE HINNANGULINE FINANTSMÕJU

3.1.Mitmeaastase finantsraamistiku rubriik ja uued kulude eelarveread

3.2.Hinnanguline mõju kuludele

3.2.1.Üldine hinnanguline mõju kuludele

miljonites eurodes (kolm kohta pärast koma)

miljonites eurodes (kolm kohta pärast koma)

miljonites eurodes (kolm kohta pärast koma)

3.2.2.Üldine hinnanguline mõju haldusassigneeringutele

◻    Ettepanek/algatus ei hõlma haldusassigneeringute kasutamist

X◻    Ettepanek/algatus hõlmab haldusassigneeringute kasutamist, mis toimub järgmiselt:

miljonites eurodes (kolm kohta pärast koma)

Personali ja muude halduskuludega seotud assigneeringute vajadused kaetakse juba meedet haldava peadirektoraadi assigneeringutega ja/või assigneeringute ümberpaigutamise teel peadirektoraadi sees. Vajaduse korral võidakse personali täiendada iga-aastase vahendite eraldamise menetluse käigus, arvestades olemasolevate eelarvepiirangutega.

3.2.2.1.Hinnanguline personalivajadus

◻    Ettepanek/algatus ei hõlma personali kasutamist.

X◻    Ettepanek/algatus hõlmab personali kasutamist, mis toimub järgmiselt:

Hinnanguline täistööajale taandatud töötajate arv

Personalivajadused kaetakse juba meedet haldavate peadirektoraadi töötajatega ja/või töötajate ümberpaigutamise teel peadirektoraadi sees. Vajaduse korral võidakse personali täiendada iga-aastase vahendite eraldamise menetluse käigus, arvestades olemasolevate eelarvepiirangutega.

Ülesannete kirjeldus:

3.2.3.Kolmandate isikute rahaline osalus

Ettepanek/algatus:

◻    ei hõlma kolmandate isikute poolset kaasrahastamist

◻    hõlmab kaasrahastamist, mille hinnanguline summa on järgmine:

Assigneeringud miljonites eurodes (kolm kohta pärast koma)

3.3.Hinnanguline mõju tuludele

◻    Ettepanekul/algatusel puudub finantsmõju tuludele.

X◻    Ettepanekul/algatusel on järgmine finantsmõju:

◻    omavahenditele

X◻     muudele tuludele

palun märkige, kas see on kulude eelarveridasid mõjutav sihtotstarbeline tulu ◻ X    

miljonites eurodes (kolm kohta pärast koma)

Sihtotstarbeliste tulude puhul täpsustage, milliseid kulude eelarveridasid ettepanek mõjutab.

Muud märkused (nt tuludele avaldatava mõju arvutamise meetod/valem või muu teave)

(1)    COM(2017) 822 final, 6. detsember 2018.

(2)    Euroopa majandus- ja rahaliidu loomise lõpuleviimine, Jean-Claude Junckeri poolt tihedas koostöös Donald Tuski, Jeroen Dijsselbloemi, Mario Draghi ja Martin Schulziga koostatud aruanne, 22.6.2015.

(3)    COM(2017) 358, 28. juuni 2017.

(4)    COM(2017) 2025, 1. märts 2017.

(5)    COM(2017) 358, 28. juuni 2017.

(6)    COM(2017) 822 final, 6. detsember 2018.

(7)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1303/2013.

(8)    Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni vahel 13. aprillil 2016 sõlmitud institutsioonidevaheline parema õigusloome kokkulepe ELT L 123, 12.5.2016, lk 1–14.

(9)    ELT C , , lk .

(10)    ELT C , , lk .

(11)    ELT C , , lk .

(12)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta määrus (EÜ) nr 472/2013, millegatugevdatakse majanduse ja eelarve järelevalvet euroala liikmesriikide üle, millel on või võivad tekkida tõsised raskused finantsstabiilsuse tagamisel (ELT L 140, 27.5.2013, lk 1).

(13)    Nõukogu 18. veebruari 2002. aasta määrus (EÜ) nr 332/2002, millega liikmesriikide maksebilansi toetamiseks luuakse keskmise tähtajaga rahalise abi süsteem (EÜT L 53, 23.2.2002, lk 1).

(14)    ELT L 231, 12.5.2016, p. 1.

(15)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta määrus (EL) nr 549/2013 Euroopa Liidus kasutatava Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise süsteemi kohta (ELT L 174, 26.6.2013, lk 1).

(16)    [Lisada ühissätete määruse uue versiooni õige viide]

(17)    ELT L 192, 18.7.2015, lk 27.

(18)    ELT L 280, 18.10.2016, lk 30.

(19)    Nõukogu 7. juuli 1997. aasta määrus (EÜ) nr 1466/97 eelarveseisundi järelevalve ning majanduspoliitika järelevalve ja kooskõlastamise tõhustamise kohta (ELT L 209, 2.8.1997, lk 1).

(20)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2011. aasta määrus (EL) nr 1176/2011 makromajandusliku tasakaalustamatuse ennetamise ja korrigeerimise kohta (ELT L 306, 23.11.2011, lk 25).

(21)    Nõukogu määrus (EÜ) nr 332/2002 (ELT L 53, 23.2.2002, lk 1).

(22)    Nõukogu 9. märtsi 1998. aasta määrus (EÜ) nr 577/98 tööjõu valikvaatluse korraldamise kohta ühenduses (EÜT L 77, 14.3.1998, lk 3).

(23)    Vastavalt finantsmääruse artikli 58 lõike 2 punktile a või b.

(24)    Eelarve täitmise viise koos viidetega finantsmäärusele on selgitatud veebisaidil: https://myintracomm.ec.europa.eu/budgweb/EN/man/budgmanag/Pages/budgmanag.aspx  

(25)    Liigendatud = liigendatud assigneeringud / liigendamata = liigendamata assigneeringud.

(26)    EFTA: Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsioon.

(27)    Kandidaatriigid ja vajaduse korral Lääne-Balkani potentsiaalsed kandidaatriigid.

(28)    Tehniline ja/või haldusabi ning ELi programmide ja/või meetmete rakendamiseks antava toetusega seotud kulud (endised BA read), otsene teadustegevus, kaudne teadustegevus.

(29)    Tehniline ja/või haldusabi ning ELi programmide ja/või meetmete rakendamiseks antava toetusega seotud kulud (endised BA read), otsene teadustegevus, kaudne teadustegevus.

(30)    Lepingulised töötajad, kohalikud töötajad, riikide lähetatud eksperdid, renditööjõud, noored spetsialistid delegatsioonides.

(31)    Tegevusassigneeringutest rahastatavate koosseisuväliste töötajate ülempiiri arvestades (endised BA read).

(32)    Traditsiooniliste omavahendite (tollimaksud, suhkrumaksud) korral peab märgitud olema netosumma, st brutosumma pärast 20 % sissenõudmiskulude mahaarvamist.

EUROOPA KOMISJON

Brüssel,31.5.2018

COM(2018) 387 final

LISA

järgmise dokumendi juurde:

Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus,

millega luuakse Euroopa investeeringute stabiliseerimise vahend

{SEC(2018) 277 final}
{SWD(2018) 297 final}
{SWD(2018) 298 final}

I LISA

LIIKMESRIIKIDE AVALIKU SEKTORI INVESTEERINGUTE JUHTIMISE SÜSTEEMIDE JA TAVADE KVALITEEDI HINDAMISE METOODIKA

1. Kohaldamisala

Selleks et suurendada avaliku sektori investeeringute ja võimaliku EISFi toetuse mõju, aitab avaliku sektori investeeringute juhtimise süsteemide ja tavade kvaliteedi hindamine tagada nende kõrget kvaliteeti. Selline hindamine aitab suurendada avaliku sektori investeeringute tõhusat planeerimist, eraldamist ja rakendamist riiklikul tasandil.

Näitajad põhinevad käesolevas määruses kehtestatud põhimõtetel, mis käsitlevad EISFi eesmärki ja ulatust, rahastamiskõlblikkuse kriteeriume ja aktiveerimiskriteeriume.

2. Näitajad

Artiklis 1 osutatud kvaliteedi hindamise käigus uurib komisjon viitteist näitajat, mis käsitlevad avaliku sektori investeeringute kohta otsuste tegemist investeerimistsükli kolmes eri etapis.

Avaliku sektori investeerimistsükli kolm peamist etappi on:

1. avaliku sektori investeeringu planeerimine avaliku sektori kõigis osades („planeerimisetapp“);

2. avaliku sektori investeeringu eraldamine sektoritele ja projektidele („eraldamisetapp“);

3. projektide rakendamine ajakava ja eelarve piires („rakendusetapp“).

Planeerimisetapi hindamiseks kasutatakse järgmisi näitajaid:

a) eelarve eeskirjad ja põhimõtteid tagavad, et üldine avaliku sektori investeeringute tase on piisav, prognoositav ja jätkusuutlik;

b) sektori plaanid tagavad, et avaliku sektori investeerimisotsuste aluseks on igas sektoris selged ja realistlikud prioriteedid, kuluprognoosid ja eesmärgid;

c) kesk- ja kohaliku tasandi koordineerimise kord on selline, et avaliku sektori investeerimisplaanid on läbi kõikide valitsustasandite integreeritud, pakuvad kindlust keskvalitsuselt saadava rahastuse osas ja tagavad riigi tasandist madalamatel tasanditel jätkusuutliku laenuvõtutaseme;

d) avaliku ja erasektori partnerluste juhtimine tagab avaliku ja erasektori partnerluse projektide ja kohustuste tulemusliku hindamise, väljavalimise ja seire;

e) taristuettevõtteid reguleerivad õigusnormid tagavad taristuteenuste osutamiseks avatud ja konkurentsivõimelise turu, taristu väljundite objektiivse hinnakujunduse ja taristuettevõtte investeerimisplaanide mõjusa järelevalve.

Eraldamisetapi hindamiseks kasutatakse järgmisi näitajaid:

a) mitmeaastane eelarvestamine, mis tagab keskpikas perspektiivis ministeeriumide, programmide ja projektide investeeringutasemete läbipaistvuse ja prognoositavuse;

b) eelarve põhjalikkus, mis väljendub asjaolus, et seadusandja peab andma loa kõigi avaliku sektori investeeringute jaoks, olenemata rahastamiskanalist, ja kõik sellised investeeringud avalikustatakse eelarvedokumentides;

c) eelarve ühtsus, mis väljendub asjaolus, et iga konkreetse projekti kohta tehtud otsustes võetakse arvesse nii selle projekti alginvesteeringut kui ka tulevasi tegevus- ja hoolduskulusid;

d) projekti hindamine, mis väljendub asjaolus, et projektide ettepanekuid hinnatakse, kasutades standardmetoodikat ja võttes arvesse potentsiaalseid riske, ning hinnangud avaldatakse;

e) projektide väljavalimine, mis väljendub asjaolus, et projekte valitakse ja kiidetakse süstemaatiliselt heaks läbipaistvate kriteeriumide alusel ning projektid lisatakse heakskiidetud avaliku sektori investeerimisprojektide hulka.

Rakendusetapi hindamiseks kasutatakse järgmisi näitajaid:

a) avaliku sektori investeeringute kaitse, mis väljendub selles, et projekti assigneeringud on piisavad, et katta projekti kogukulusid, ja neid ei saa täidesaatva võimu suva alusel mujale suunata;

b) rahastamise kättesaadavus, mis võimaldab planeerida investeerimisprojekte ja võtta nende suhtes kohustusi usaldusväärsete prognooside põhjal ning tuginedes õigeaegsetele rahavoogudele riigikassast;

c) eelarve täitmise läbipaistvus: suured avaliku sektori investeerimisprojektid antakse välja konkurentsil põhineva läbipaistva hankeprotsessi käigus, projekti rakendamise üle teostatakse järelevalvet ja projekti auditeeritakse sõltumatult;

d) projektide haldamine: on nimetatud projektijuht, kes kannab vastutust ja tegutseb täiustatud rakendusplaanide kohaselt ning määrab kindlaks standarditud menetlused ja suunised projekti kohandamiseks;

e) avalike varade järelevalve: varad on nõuetekohaselt kajastatud, mõõdetud ja kirjendatud ning nende amortisatsiooni kajastatakse üldotstarbelistes finantsaruannetes.

3. Tulemustabel ja aruandlus

Iga liikmesriigi kohta koostatakse tulemustabel ja kokkuvõtlik skeem, et teha läbipaistvalt kindlaks avaliku sektori investeeringute juhtimise süsteemide ja tavade tugevad ja nõrgad küljed.

Komisjon esitab selle hindamise tulemused liikmesriikidele adresseeritud aruandes.

4. Soovitused

Komisjon võib anda oma hinnangu põhjal liikmesriikidele praktilisi soovitusi, et võimaldada asjaomasel liikmesriigil suurendada oma avaliku sektori investeeringute juhtimise süsteemide ja tavade tõhusust.