This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 2e2c450b-9e66-11ee-b164-01aa75ed71a1
Directive 2009/103/EC of the European Parliament and of the Council of 16 September 2009 relating to insurance against civil liability in respect of the use of motor vehicles, and the enforcement of the obligation to insure against such liability (codified version) (Text with EEA relevance)Text with EEA relevance
Consolidated text: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/103/EÜ, 16. september 2009, mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta (kodifitseeritud versioon) (EMPs kohaldatav tekst)EMPs kohaldatav tekst
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/103/EÜ, 16. september 2009, mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta (kodifitseeritud versioon) (EMPs kohaldatav tekst)EMPs kohaldatav tekst
02009L0103 — ET — 23.12.2023 — 001.001
Käesolev tekst on üksnes dokumenteerimisvahend ning sel ei ole mingit õiguslikku mõju. Liidu institutsioonid ei vastuta selle teksti sisu eest. Asjakohaste õigusaktide autentsed versioonid, sealhulgas nende preambulid, on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas ning on kättesaadavad EUR-Lexi veebisaidil. Need ametlikud tekstid on vahetult kättesaadavad käesolevasse dokumenti lisatud linkide kaudu
|
EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2009/103/EÜ, 16. september 2009, mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta (kodifitseeritud versioon) (ELT L 263 7.10.2009, lk 11) |
Muudetud:
|
|
|
Euroopa Liidu Teataja |
||
|
nr |
lehekülg |
kuupäev |
||
|
EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV (EL) 2021/2118, 24. november 2021, |
L 430 |
1 |
2.12.2021 |
|
EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2009/103/EÜ,
16. september 2009,
mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta
(kodifitseeritud versioon)
(EMPs kohaldatav tekst)
1.
PEATÜKK
ÜLDSÄTTED
Artikkel 1
Mõisted
Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
„sõiduk” –
igasugune üksnes mehhaanilise jõuallikaga maismaasõiduk, mis ei sõida rööbastel ja mille
valmistajakiirus on üle 25 km/h või
suurim netomass on üle 25 kg ja valmistajakiirus on üle 14 km/h;
kõik koos punktis a osutatud sõidukiga kasutatavad ühendatud või ühendamata haagised.
Ilma et see piiraks punktide a ja b kohaldamist, ei loeta käesolevas direktiivis nimetatud sõidukiteks üksnes füüsilise puudega inimeste jaoks ette nähtud ratastoolisõidukeid;
„sõiduki kasutamine” – sõiduki igasugune kasutamine, mis on õnnetuse toimumise hetkel kooskõlas selle sõiduki transpordivahendina kasutamise otstarbega, sõltumata sõiduki omadustest, maastikust, millel mootorsõidukit kasutatakse, ja sellest, kas sõiduk seisab või liigub;
„kahjustatud isik” – isik, kellel on õigus saada hüvitist seoses sõidukite põhjustatud kaotuse või kahjuga;
„liikluskindlustuse rahvuslik büroo” – ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni sisetranspordi komitee maanteetranspordi põhitöörühma 25. jaanuari 1949. aasta soovituse nr 5 kohaselt loodud kutseorganisatsioon, mis ühendab kindlustusseltse, kellel on mingis riigis lubatud tegeleda mootorsõidukite tsiviilvastutuse kindlustamisega;
„territoorium, kus on sõiduki põhiasukoht”:
selle riigi territoorium, kus sõiduk on registreeritud, sõltumata sellest, kas registreerimismärk on alaline või ajutine või
kui teatavat liiki sõiduki puhul ei ole registreerimine kohustuslik, kuid sellisel sõidukil on kindlustusmärk või registreerimismärgi sarnane eraldusmärk, siis kindlustusmärgi või eraldusmärgi välja andnud riigi territoorium või
kui teatavat liiki sõidukite puhul ei nõuta ei registreerimismärki, kindlustusmärki ega eraldusmärki, siis sõiduki valdaja elukohariigi territoorium või
kui sõidukil ei ole registreerimismärki või tal on sõidukile mitte vastav või enam mitte vastav registreerimismärk ning sõiduk on sattunud õnnetusse, siis selle riigi territoorium, kus õnnetus aset leidis, nõude lahendamise eesmärgil artikli 2 punktiga a või artikliga 10 ettenähtud viisil;
„roheline kaart” – rahvusvaheline kindlustussertifikaat, mille on välja andnud liikluskindlustuse rahvuslik büroo vastavalt ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni sisetranspordi komitee maanteetranspordi põhitöörühma 25. jaanuari 1949. aasta soovitusele nr 5;
„kindlustusselts” – ettevõtja, kes on saanud ametliku tegevusloa vastavalt direktiivi 73/239/EMÜ artiklile 6 või artikli 23 lõikele 2;
„üksus” – teise nõukogu 22. juuni 1988. aasta direktiivi 88/357/EMÜ (otsekindlustustegevusega, välja arvatud elukindlustustegevusega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta, millega nähakse ette sätted teenuste osutamise vabaduse tegeliku kasutamise hõlbustamiseks) ( 1 ) artikli 2 punktis c määratletud kindlustusseltsi peakontor, esindus või filiaal;
„päritoluliikmesriik” – Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ ( 2 ) artikli 13 punkti 8 alapunktis a määratletud päritoluliikmesriik.
Artikkel 2
Reguleerimisala
Artiklid 4, 6, 7 ja 8 kohalduvad sõidukite suhtes, mille põhiasukoht on liikmesriigi territooriumil:
pärast seda, kui liikluskindlustuse rahvuslikud bürood on sõlminud lepingu, mille tingimuste kohaselt garanteerib iga rahvuslik büroo nõuete lahendamise vastavalt siseriiklike sundkindlustust käsitlevate õigusaktide sätetele oma territooriumil toimunud õnnetusjuhtumite puhul, mille on põhjustanud tavaliselt teise liikmesriigi territooriumil asuv kindlustatud või kindlustamata sõiduk;
alates kuupäevast, mille komisjon fikseerib pärast seda, kui on tihedas koostöös liikmesriikidega kindlaks teinud, et selline leping on sõlmitud;
kõnealuse lepingu kehtivuse ajaks.
Artikkel 3
Sõidukite kindlustamise kohustus
Iga liikmesriik võtab artiklit 5 arvestades kõik vastavad meetmed, et tagada sellise sõiduki kasutamisel, mille põhiasukoht on tema territooriumil, tsiviilvastutuskindlustuse olemasolu.
Käesolevat direktiivi ei kohaldata sõidukite kasutamise suhtes motospordiüritustel ja -tegevustes, mis hõlmavad võidusõite, võistlusi, koolitust, katsetusi ja esitlusi liikmesriigis asuval piiratud ja tähistatud alal, kui liikmesriik tagab, et tegevuse korraldaja või mis tahes muu isik on sõlminud alternatiivse kindlustus- või tagatiskokkuleppe, mis katab mis tahes kolmandale isikule, sealhulgas pealtvaatajatele ja muudele kõrvalseisjatele tekitatud kahju, kuid mitte tingimata osalevatele juhtidele ja nende sõidukitele tekitatud kahju.
Kaetud vastutuse ulatus ja kindlustuskaitse tingimused määratakse kindlaks esimeses lõigus osutatud meetmete põhjal.
Iga liikmesriik võtab vastavad meetmed tagamaks, et kindlustusleping katab ka:
teistes liikmesriikides kehtivate õigusaktide kohaselt kogu kahju, mis kõnealuste riikide territooriumidel tekitatakse;
kogu kahju, mida kannavad liikmesriikide kodanikud otsereisi ajal kahe sellise territooriumi vahel, kus kehtib asutamisleping, kui läbitava territooriumi eest ei vastuta ükski liikluskindlustuse rahvuslik büroo; sellisel juhul kaetakse kahju vastavalt selles liikmesriigis kehtivatele sundkindlustust käsitlevatele õigusaktidele, mille territooriumil on sõiduki põhiasukoht.
Esimeses lõigus osutatud kindlustus peab kohustuslikult katma nii vara- kui isikukahju.
Artikkel 4
Kindlustuse kontroll
Liikmesriigid võivad siiski läbi viia kindlustuse kontrolle tingimusel, et need on mittediskrimineerivad, vajalikud ja proportsionaalsed taotletava eesmärgi saavutamiseks ning
neid viiakse läbi kontrolli käigus, mille eesmärgiks ei ole üksnes kindlustuse kontrollimine või
need on osa riigi territooriumil kehtivast üldisest kontrollisüsteemist, mida kohaldatakse ka nende sõidukite suhtes, mille põhiasukoht on kontrolli teostava liikmesriigi territooriumil, ega nõua sõiduki peatumist.
Liikmesriikide meetmete puhul tuleb eelkõige täpsustada andmete töötlemise täpne eesmärk, viidata asjakohasele õiguslikule alusele, täita asjakohaseid turvanõudeid, lähtuda vajalikkuse, proportsionaalsuse ja eesmärgi piirangu põhimõtetest ning kehtestada proportsionaalne andmete säilitamisaeg. Käesoleva artikli kohaselt üksnes kindlustuskontrolli tegemise eesmärgil töödeldavaid andmeid säilitatakse ainult nii kaua, kui on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik, ning need kustutatakse täielikult kohe, kui eesmärk on saavutatud. Kui kindlustuskontrolli käigus selgub, et sõidukil on käesoleva direktiivi artikli 3 kohane kohustuslik kindlustus, kustutab vastutav töötleja need andmed viivitamata. Kui kindlustuskontrolli käigus ei ole võimalik tuvastada, kas sõidukil on käesoleva direktiivi artikli 3 kohane kohustuslik kindlustus, säilitatakse neid andmeid vaid piiratud aja jooksul, mis ei ületa kindlustuskaitse olemasolu kindlakstegemiseks vajalikku päevade arvu.
Artikkel 5
Erand sõidukite kindlustamise kohustusest
Liikmesriik, kes teeb sellise erandi, võtab vajalikud meetmed, et tagada tema territooriumil ja teise liikmesriigi territooriumil sellistele isikutele kuuluvate sõidukite tekitatud kahju eest hüvitise maksmine.
Eelkõige nimetab ta kahju tekkimise riigis ametisse asutuse või organi, kes vastutab hüvitise maksmise eest kannatanule vastavalt selle riigi õigusaktidele, kui ei kohaldata artikli 2 punkti a.
Kõnealune riik edastab kohustuslikust kindlustusest vabastatud isikute ning hüvitise maksmise eest vastutavate asutuste või organite loetelu komisjonile.
Komisjon avaldab nimetatud loetelu.
Sellisel juhul tagab liikmesriik, et esimeses lõigus osutatud sõidukeid koheldakse samal viisil kui sõidukeid, mille puhul ei ole artiklis 3 sätestatud kindlustuskohustus täidetud.
Õnnetuse toimumise koha liikmesriigi garantiifond esitab seejärel nõude selle liikmesriigi garantiifondi vastu, kus on sõiduki põhiasukoht.
Alates 11. juunist 2010 esitavad liikmesriigid komisjonile aruanded käesoleva lõike rakendamise ja tegeliku kohaldamise kohta.
Komisjon esitab pärast nimetatud aruannetega tutvumist vajadusel ettepanekud käesoleva erandi asendamiseks või tühistamiseks.
Iga liikmesriik peab sellise erandi tegemisel tagama, et esimeses lõigus osutatud sõidukeid koheldakse samal viisil kui sõidukeid, mille puhul ei ole artiklis 3 sätestatud kindlustamiskohustus täidetud.
Sellisel juhul esitab õnnetuse toimumiskoha liikmesriigi tagatisfond nõude selle liikmesriigi tagatisfondi vastu, kus on sõiduki põhiasukoht.
Iga liikmesriik peab sellise erandi tegemisel tagama, et esimeses lõigus osutatud sõidukeid koheldakse samal viisil kui sõidukeid, mille puhul ei ole artiklis 3 sätestatud kindlustamiskohustus täidetud.
Sellisel juhul esitab õnnetuse toimumiskoha liikmesriigi tagatisfond nõude selle liikmesriigi tagatisfondi vastu, kus on sõiduki põhiasukoht.
Iga liikmesriik peab artiklist 3 esimeses lõigus osutatud sõidukite suhtes erandi tegemisel tagama, et neid sõidukeid koheldakse samal viisil kui sõidukeid, mille puhul ei ole artiklis 3 sätestatud kindlustamiskohustus täidetud.
Sellisel juhul esitab õnnetuse toimumiskoha liikmesriigi tagatisfond nõude selle liikmesriigi tagatisfondi vastu, kus on sõiduki põhiasukoht.
Artikkel 6
Liikluskindlustuse rahvuslik büroo
Iga liikmesriik tagab, et juhul kui tema territooriumil põhjustab õnnetuse sõiduk, mille põhiasukoht on teise liikmesriigi territooriumil, teatatakse artikli 2 punktis a nimetatud kohustust piiramata liikluskindlustuse rahvuslikule büroole järgmised andmed:
territoorium, kus on sõiduki põhiasukoht, ja võimaluse korral sõiduki registreerimismärk;
võimaluse korral sõiduki kindlustusega seotud üksikasjad sellistena, nagu nad tavaliselt esitatakse rohelisel kaardil, mis kuulub sõiduki valdajale, kuivõrd seda nõuab liikmesriik, mille territooriumil on sõiduki põhiasukoht.
Iga liikmesriik tagab, et büroo edastab punktides a ja b nimetatud teabe selle riigi liikluskindlustuse rahvuslikule büroole, kus on esimeses lõigus nimetatud sõiduki põhiasukoht.
2.
PEATÜKK
SÕIDUKEID, MILLE PÕHIASUKOHT ON KOLMANDA RIIGI TERRITOORIUMIL, KÄSITLEVAD SÄTTED
Artikkel 7
Siseriiklikud meetmed sõidukite kohta, mille põhiasukoht on kolmanda riigi territooriumil
Iga liikmesriik võtab kõik vastavad meetmed tagamaks, et sõidukeid, mille põhiasukoht on kolmanda riigi territooriumil ja mis sisenevad territooriumile, kus kehtib asutamisleping, kasutatakse tema territooriumil ainult juhul, kui selliste sõidukite tekitatavad kahjud on kaetud eri liikmesriikide mootorsõidukite kasutamisega seotud tsiviilvastutuse kohustuslikku kindlustust käsitlevates õigusaktides sätestatud nõuete kohaselt kogu territooriumil, kus kehtib asutamisleping.
Artikkel 8
Dokumentatsioon sõidukite kohta, mille põhiasukoht on kolmanda riigi territooriumil
Sõidukeid, mille põhiasukoht on kolmandas riigis, käsitatakse tavaliselt ühenduses asuvate sõidukitena juhul, kui kõigi liikmesriikide rahvuslikud bürood ühiselt garanteerivad igaüks oma riigi sundkindlustust käsitlevate õigusaktide sätete kohaselt oma territooriumil selliste sõidukite põhjustatud õnnetustest tulenevate nõuete lahendamise.
3.
PEATÜKK
MINIMAALSED HÜVITAMISE PIIRMÄÄRAD KOHUSTUSLIKU KINDLUSTUSE PUHUL
Artikkel 9
Minimaalsed hüvitamise määrad
Ilma et see piiraks võimalike suuremate tagatiste sätestamist liikmesriikides, nõuab iga liikmesriik, et artiklis 3 nimetatud kindlustus oleks kohustuslik järgmiste minimaalsete summade ulatuses:
isikukahju puhul 6 450 000 eurot õnnetuse kohta, sõltumata kahjustatud isikute arvust, või 1 300 000 eurot kahjustatud isiku kohta;
varakahju puhul 1 300 000 eurot õnnetuse kohta olenemata kahjustatud isikute arvust.
Nende liikmesriikide puhul, kes ei ole eurot kasutusele võtnud, konverteeritakse summad asjaomasesse omavääringusse, kasutades 22. detsembril 2021 kehtivat vahetuskurssi, mis on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas.
Komisjonil võtab kooskõlas artikliga 28b vastu delegeeritud õigusakte, milles käsitletakse nende summade kohandamist ühtlustatud tarbijahinnaindeksiga, kuue kuu jooksul pärast iga viieaastase perioodi lõppu.
Nende liikmesriikide puhul, kes ei ole eurot kasutusele võtnud, konverteeritakse summad asjaomasesse omavääringusse, kasutades uute miinimumsummade arvutamise kuupäeval kehtivat vahetuskurssi, mis on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas.
4.
PEATÜKK
TUNDMATU SÕIDUKI VÕI SÕIDUKI, MILLE PUHUL EI OLE ARTIKLIS 3 SÄTESTATUD KINDLUSTAMISKOHUSTUS TÄIDETUD, POOLT TEKITATUD KAHJU HÜVITAMINE NING HÜVITISE MAKSMINE MAKSEJÕUETUSE KORRAL
Artikkel 10
Organ, mille ülesandeks on maksta hüvitist
Esimene lõik ei piira liikmesriikide õigust pidada organi makstavat hüvitist subsidiaarseks või mittesubsidiaarseks ega õigust sätestada nõuete lahendamine organi ja õnnetusjuhtumi põhjustamise eest vastutava isiku või isikute ja muude kindlustusandjate või sotsiaalkindlustusorganite vahel, kes peavad kahjustatud isikule sama õnnetuse osas hüvitist maksma. Liikmesriigid ei või organil siiski lubada, et hüvitise maksmise tingimus oleks see, kas kahjustatud isik suudab kuidagi tõendada, et vastutav isik ei suuda hüvitist maksta või keeldub seda tegemast.
Liikmesriigid võivad kõnealuse organi siiski hüvitise maksmisest vabastada, kui tegemist on isikutega, kes sisenesid kahju tekitanud sõidukisse vabatahtlikult ja organ suudab tõendada, et need isikud teadsid, et sõiduk oli kindlustamata.
Kui organ on maksnud hüvitist tõsise isikukahju eest samas õnnetuses kahjustatud isikule, milles tundmatu sõiduk tekitas varakahju, ei või liikmesriigid siiski välistada varakahju eest hüvitise maksmist põhjusel, et sõiduk on tundmatu. Sellest olenemata võivad liikmesriigid nimetatud varakahju puhul ette näha kuni 500 euro suuruse kahjustatud isiku omavastutuse.
Tingimused, mille alusel saab isikukahju tõsiseks pidada, määratletakse kooskõlas selle liikmesriigi õigusaktide või haldusnormidega, kus õnnetus aset leidis. Sellega seoses võib liikmesriik muu hulgas arvesse võtta, kas vigastus nõudis haiglaravi.
Artikkel 10a
Kahjustatud isikute kaitse kindlustusandja maksejõuetuse korral kahju eest, mis tuleneb nende elukohaliikmesriigis toimunud õnnetusest
Iga liikmesriik loob organi või volitab mõnd organit, kellele usaldatakse ülesanne maksta kahjustatud isikutele, kes elavad nende territooriumil, vähemalt kindlustuskohustuse piires hüvitist varalise kahju või isikukahju eest, mille on põhjustanud sõiduk, mis on kindlustatud kindlustusandja poolt, alates hetkest, mil
kindlustusandja suhtes on algatatud pankrotimenetlus või
kindlustusandja suhtes on algatatud direktiivi 2009/138/EÜ artikli 268 lõike 1 punktis d määratletud lõpetamismenetlus.
Esimese lõigu kohaldamisel teeb organ järgmist:
teeb põhjendatud hüvitisepakkumise, kui ta on teinud kindlaks, et on kohustatud maksma hüvitist vastavalt lõike 1 punktile a või b, et nõuet ei vaidlustata ja kahjuhüvitis on osaliselt või täielikult kindlaks määratud;
annab põhjendatud vastuse nõudes esitatud argumentidele, kui ta on teinud kindlaks, et ei ole lõike 1 punktide a või b kohaselt kohustatud hüvitist maksma, või kui vastutusest keeldutakse või seda ei ole selgelt kindlaks määratud või kui kahjuhüvitis ei ole täielikult kindlaks määratud.
Kui kahju on ainult osaliselt kindlaks määratud, kohaldatakse esimeses lõigus sätestatud hüvitise maksmist käsitlevaid nõudeid selle osaliselt kindlaks määratud kahju suhtes ning alates vastava põhjendatud hüvitisepakkumise vastuvõtmise hetkest.
Kui lõikes 1 osutatud organ kindlustusandja päritoluliikmesriigis on saanud hüvitisenõude, teeb ta vastavalt lõikele 8 makse kahjustatud isiku elukohaliikmesriigi lõikes 1 osutatud organile, kes on hüvitise kahjustatud isikule välja maksnud, mõistliku aja jooksul, mis ei ületa kuut kuud, välja arvatud juhul, kui nimetatud organid on kirjalikult kokku leppinud teisiti.
Esimese lõigu kohaselt hüvitist maksnud organil tekib kahjustatud isiku õiguste osas nõudeõiguse üleminek õnnetuse põhjustanud isiku või tema kindlustusandja vastu, välja arvatud õigused õnnetuse põhjustanud kindlustusvõtja või õnnetuse põhjustanud muu kindlustatud isiku vastu sellises ulatuses, nagu nimetutud kindlustusvõtja või kindlustatud isiku vastutuse katab maksejõuetu kindlustusandja vastavalt kohaldatavale liikmesriigi õigusele. Iga liikmesriik on kohustatud tunnustama nimetatud nõudeõiguse üleminekut nii, nagu teine liikmesriik seda ette näeb.
Lõiked 1–10 ei piira liikmesriikide õigust:
pidada lõikes 1 osutatud organi makstavat hüvitist teisejärguliseks või esmajärguliseks;
sätestada sama õnnetusjuhtumit käsitlevate nõuete lahendamine järgmiste poolte vahel:
lõikes 1 osutatud organ;
õnnetuse põhjustamise eest vastutav isik või isikud;
muud kindlustusandjad või sotsiaalkindlustusorganid, kes peavad kahjustatud isikule hüvitist maksma.
Sellel eesmärgil teeb iga liikmesriik hiljemalt 23. juuniks 2023 järgmist:
loob lõikes 1 osutatud organi või volitab mõnd organit ning annab neile õiguse pidada läbirääkimisi sellise kokkuleppe üle ja seda sõlmida, või
määravad üksuse ning annavad sellele õiguse pidada läbirääkimisi ja sõlmida selline kokkulepe, mille osaliseks lõikes 1 osutatud organid saavad nende loomisel või volitamisel.
Esimeses lõigus osutatud kokkuleppest teatatakse komisjonile viivitamata.
Kui esimeses lõigus osutatud kokkulepet ei sõlmita hiljemalt 23. detsembriks 2023, on komisjonil õigus võtta kooskõlas artiklis 28b osutatud menetlusega vastu delegeeritud õigusakte, et täpsustada lõikes 1 osutatud asutuste menetluslikke ülesandeid ja kohustusi seoses tagasimaksmisega.
Artikkel 11
Vaidlused
Kui artikli 10 lõikes 1 osutatud organi ja tsiviilvastutuskindlustuse pakkuja vahel tekkib vaidlus selle üle, kumb neist peaks kahjustatud isikule hüvitist maksma, võtavad liikmesriigid kõik vajalikud meetmed selleks, et määrata üks kõnealustest pooltest, kes vastutab esialgu selle eest, et kahjustatud isikule makstaks hüvitist viivitamata.
Kui lõpuks otsustatakse, et teine pool oleks pidanud maksma osa hüvitisest või kogu hüvitise, maksab kõnealune teine pool asjaomase summa maksnud poolele tagasi.
5.
PEATÜKK
KAHJUSTATUD ISIKUTE ERIKATEGOORIAD, VÄLJAARVAMISKLAUSLID, ÜHTNE KINDLUSTUSMAKSE, ÜHEST LIIKMESRIIGIST TEISE LÄHETATUD SÕIDUK
Artikkel 12
Kahjustatud isikute erikategooriad
Käesolev artikkel ei piira tsiviilvastutust ega kahjusumma suurust.
Artikkel 13
Väljaarvamisklauslid
Iga liikmesriik võtab vastavad meetmed, tagamaks, et kõiki artikli 3 kohaselt väljaantud kindlustuspoliisis sisalduvaid lepingu tingimusi või õigusaktide sätteid peetaks kohaldamisel õigustühisteks, kui tegemist on õnnetuses kahjustatud kolmandate isikute nõuetega, ja sätete või lepingu tingimustega jäetakse kindlustuse alt välja sõidukid, mida kasutavad või juhivad:
isikud, kellel ei ole selleks otsest või kaudset volitust;
isikud, kellel ei ole asjaomase sõiduki juhtimiseks vajalikku juhiluba;
isikud, kes ei järgi asjaomase sõiduki seisukorda ja turvalisust käsitlevaid õigusaktides sätestatud tehnonõudeid.
Esimese lõigu punktis a nimetatud sätetele või tingimustele võib siiski tugineda isikute puhul, kes sisenesid kahju tekitanud sõidukisse vabatahtlikult, juhul kui kindlustusandja suudab tõendada, et nad teadsid, et sõiduk oli varastatud.
Liikmesriigid võivad oma territooriumil toimunud õnnetuste puhul loobuda esimese lõigu sätete kohaldamisest, kui kahjustatud isik võib kantud kahju eest hüvitist saada sotsiaalkindlustusorganilt.
Liikmesriigid, kes on varastatud või vägivalda kasutades omandatud sõidukite puhul ette näinud, et hüvitist maksab artikli 10 lõikes 1 nimetatud organ, võivad varakahju puhul näha ette kahjustatud isiku kuni 250 euro suuruse omavastutuse.
Artikkel 14
Ühtne kindlustusmakse
Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et kõik sõidukite kasutamisest tuleneva tsiviilvastutuse sundkindlustuspoliisid:
katavad ühtse kindlustusmakse põhjal ja kogu lepingu kehtivusaja vältel kogu ühenduse territooriumi, kaasa arvatud ajavahemikul, kui sõiduk asub lepingu kehtivusaja vältel teises liikmesriigis, ja
tagavad sama ühtse kindlustusmakse põhjal igas liikmesriigis kaitse, mida nõutakse selle riigi õigusaktidega või sõiduki põhiasukoha liikmesriigi õigusaktidega, olenevalt sellest, kumb kaitse on parem.
Artikkel 15
Liikmesriigist teise lähetatud sõiduk
Liikmesriigid tagavad, et artiklis 23 osutatud teabekeskus, mis asub liikmesriigis, kus sõiduk on registreeritud, teabekeskus sihtliikmesriigist, kui see on erinev, ja mis tahes muust asjaomasest liikmesriigist, näiteks liikmesriigist, kus õnnetus toimus, või liikmesriigist, kus on kahjustatud isiku elukoht, teevad omavahel koostööd, tagamaks et vajalik teave, mis neil artikli 23 kohaselt lähetatud sõiduki kohta olemas on, tehakse kättesaadavaks.
Artikkel 15a
Sõiduki pukseeritava haagisega seotud õnnetustes kahjustatud isikute kaitse
Kui õnnetuse põhjustasid veduk ja selle pukseeritav haagis, ja kui haagisel on eraldi tsiviilvastutuskindlustus, võib kahjustatud isik esitada oma nõude otse haagise kindlustanud kindlustusandja vastu, kui:
haagist on võimalik identifitseerida, kuid seda vedanud mootorsõidukit ei ole võimalik identifitseerida, ja
kohaldatava liikmesriigi õiguse kohaselt peab haagise kindlustusandja maksma hüvitist.
Kindlustusandja, kes on kahjustatud isikule hüvitist maksnud, pöördub veduki kindlustanud kindlustusandja või artikli 10 lõikes 1 osutatud organi poole, juhul kui see on ette nähtud ja sel määral, nagu see on ette nähtud kohaldatava liikmesriigi õigusega.
Käesolev lõige ei piira sellist liikmesriigi õiguse kohaldamist, millega nähakse ette kahjustatud isikule soodsamad normid.
Kui õnnetuse põhjustasid veduk ja selle pukseeritav haagis, peab haagise kindlustusandja, välja arvatud juhul, kui ta on kohaldatava liikmesriigi õiguse kohaselt kohustatud maksma täielikku hüvitist, kahjustatud isiku taotlusel viivitamata teatama talle:
veduki kindlustusandja andmed või
kui haagise kindlustusandja ei suuda veduki kindlustusandjat tuvastada, artiklis 10 sätestatud hüvitusmehhanismi.
6.
PEATÜKK
TEATIS, OMAVASTUTUS, VAHETU NÕUDEÕIGUS
Artikkel 16
Tõend kolmandate isikute hüvitisnõuete või nende puudumise kohta
Liikmesriigid tagavad, et kindlustusvõtjal on õigus igal ajal taotleda tõendit kolmandate isikute hüvitisnõuete või nende puudumise kohta kindlustuslepinguga kaetud sõiduki või sõidukite kohta vähemalt lepingulisele suhtele eelneva viie aasta jooksul (edaspidi „kahjunõuete ajaloo tõend”).
Kindlustusandja või organ, mis on liikmesriigi poolt määratud kohustuslikku kindlustust sõlmima või nimetatud tõendeid koostama, väljastab kindlustusandjale nimetatud kahjunõuete ajaloo tõendi viieteistkümne päeva jooksul pärast taotluse esitamist. Nad kasutavad selleks kahjunõuete ajaloo tõendi vormi.
Liikmesriigid tagavad, et teiste kindlustusandjate või muude teises lõigus osutatud organite väljastatud kahjunõuete ajaloo tõendite arvessevõtmisel ei kohtle kindlustusandjad kindlustusvõtjaid diskrimineerivalt ega suurenda nende kindlustusmakset tulenevalt nende kodakondsusest või üksnes nende eelmise elukohaliikmesriigi alusel.
Liikmesriigid tagavad, et kui kindlustusandja võtab kindlustusmaksete kindlaksmääramisel arvesse kahjunõuete ajaloo tõendeid, võrdsustab ta teistes liikmesriikides välja antud tõendid teises lõigus osutatud kindlustusandja või organite poolt samas liikmesriigis välja antud tõenditega, sealhulgas mis tahes allahindluste kohaldamisel.
Liikmesriigid tagavad, et kindlustusandjad avaldavad üldise ülevaate oma poliitikast kahjunõuete ajaloo tõendite kasutamise kohta kindlustusmaksete arvutamisel.
Komisjon võtab hiljemalt 23. juuliks 2023 vastu rakendusaktid, millega näidisvormi kujul nähakse ette teises lõigus osutatud kahjunõuete ajaloo tõendite vorm ja sisu. See näidisvorm peab sisaldama teavet järgneva kohta:
kahjunõuete ajaloo tõendi väljastanud kindlustusandja või organi andmed;
kindlustusvõtja andmed, sealhulgas tema kontaktandmed;
kindlustatud sõiduk ja selle valmistajatehase tähis;
sõiduki kindlustuskaitse kehtivuse algus- ja lõppkuupäev;
kolmandate osapoolte hüvitisnõuete arv, mis on rahuldatud kindlustusvõtja kindlustuslepingu alusel kahjunõuete ajaloo tõenditega hõlmatud ajavahemikul, sealhulgas iga nõude esitamise kuupäev;
lisateave, mis on asjakohane liikmesriikides kohaldatavate normide või tavade kohaselt.
Enne kõnealuste rakendusaktide vastuvõtmist konsulteerib komisjon kõigi huvitatud isikutega ja teeb liikmesriikidega tihedat koostööd.
Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 28a lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusega.
Artikkel 16a
Liikluskindlustuse hinnavõrdlusvahendid
Lõikes 1 osutatud võrdlusvahend:
toimib artiklis 3 osutatud kohustusliku kindlustuse pakkujatest sõltumatult ja tagab, et teenusepakkujaid koheldakse otsingutulemustes võrdselt;
avalikustab selgelt võrdlusvahendi omanikud ja operaatorid;
esitab selged ja objektiivsed kriteeriumid, millel võrdlus põhineb;
kasutab selget ja üheselt mõistetavat keelt;
pakub täpset ja ajakohastatud teavet ning näitab viimase ajakohastamise aega;
on kättesaadav igale artiklis 3 osutatud kohustusliku kindlustuse pakkujale, tehes kättesaadavaks asjakohase teabe, ja sisaldab laia valikut pakkumisi, mis hõlmavad märkimisväärset osa liikluskindlustusturust, ning juhul kui esitatav teave ei anna turust täielikku ülevaadet, antakse sellest kasutajale enne tulemuste kuvamist selgelt teada;
näeb ette tõhusa menetluse ebaõigest teabest teatamiseks;
sisaldab avaldust, et hinnad põhinevad esitatud teabel ega ole kindlustusandjatele siduvad.
Artikkel 17
Omavastutus
Kindlustusseltsid ei või nõuda artiklis 3 osutatud kindlustuse osas kannatanutelt omavastutuse kandmist.
Artikkel 18
Vahetu nõudeõigus
Liikmesriigid tagavad, et artiklis 3 osutatud kindlustusega kaetud sõidukite põhjustatud õnnetustes kannatanutel on kindlustusseltsi vastu vahetu nõudeõigus, mis katab vastutava isiku tsiviilvastutuse.
7.
PEATÜKK
ARTIKLIS 3 OSUTATUD KINDLUSTUSEGA KAETUD SÕIDUKI PÕHJUSTATUD ÕNNETUSEST TULENEVATE NÕUETE LAHENDAMINE
Artikkel 19
Nõuete lahendamise kord
Liikmesriigid kehtestavad artiklis 22 sätestatud korra nõuete lahendamiseks, mis tulenevad artiklis 3 osutatud kindlustusega kaetud sõiduki põhjustatud õnnetusest.
Õnnetuste puhul, millega seotud nõuded võib lahendada artiklis 2 sätestatud liikluskindlustuse rahvuslike büroode süsteem, kehtestavad liikmesriigid sama korra, mis on sätestatud artiklis 22.
Käesoleva korra kohaldamisel mõistetakse viidet kindlustusseltsile kui viidet liikluskindlustuse rahvuslikele büroodele.
Artikkel 20
Erisätted kannatanu kohta õnnetuse toimumiskoha liikmesriigis, kui see ei ole tema elukohaliikmesriik
Ilma et see piiraks kolmandate riikide tsiviilvastutust ja rahvusvahelist eraõigust käsitlevaid õigusakte, kohaldatakse neid sätteid samuti kannatanute suhtes, kes elavad mõnes liikmesriigis ja kellel on õigus saada hüvitist iga vara- või isikukahju eest, mis tulenevad õnnetustest kolmandas riigis, mille liikluskindlustuse rahvuslikud bürood on ühinenud rohelise kaardi süsteemiga juhul, kui sellise õnnetuse põhjustab mõnes liikmesriigis kindlustatud ja seal põhiasukohta omava sõiduki kasutamine.
Artikleid 21 ja 24 kohaldatakse ainult õnnetuste puhul, mille põhjustab sõiduki kasutamine:
mis on kindlustatud üksuse kaudu liikmesriigis, mis ei ole kannatanu elukohaliikmesriik, ja
mille põhiasukoht on liikmesriigis, mis ei ole kannatanu elukohaliikmesriik.
Artikkel 21
Nõuete lahendamise eest vastutavad esindajad
Nõuete lahendamise eest vastutav esindaja vastutab artikli 20 lõikes 1 nimetatud juhtudel õnnetusest tulenevate vaidluste käsitlemise ja lahendamise eest.
Nõuete lahendamise eest vastutav esindaja elab või asub liikmesriigis, kuhu ta on määratud.
Liikmesriigid ei või seda valikut piirata.
Nõuete lahendamise eest vastutava esindaja määramise nõue ei välista kannatanu või tema kindlustusettevõtte õigust algatada kohtumenetlus vahetult õnnetuse põhjustanud isiku või tema kindlustusseltsi vastu.
Nad peavad olema võimelised juhtumite uurimiseks kannatanu elukohaliikmesriigi ametlikus keeles või keeltes.
Artikkel 22
Hüvitisnõude menetlemine
Liikmesriigid kehtestavad sobivate, tõhusate ja süstemaatiliste rahaliste või samaväärsete halduskaristustega tagatud kohustuse, mille tõttu kolme kuu jooksul alates kuupäevast, mil kannatanu esitas oma hüvitisenõude kas vahetult õnnetuse põhjustanud isiku kindlustusseltsile või tema nõuete lahendamise eest vastutavale esindajale,
peab õnnetuse põhjustanud isiku kindlustusselts või tema nõuete lahendamise eest vastutav esindaja tegema põhjendatud hüvitisepakkumise juhtudel, kui vastutust ei vaidlustata ja kahju on kindlaks määratud, või
peab kindlustusselts, kellele nõue on adresseeritud, või tema nõuete lahendamise eest vastutav esindaja andma põhjendatud vastuse nõudes esitatud punktidele juhtudel, kui vastutust ei võeta omaks või see pole selgelt kindlaks tehtud või kui kahju pole täielikult kindlaks määratud.
Liikmesriigid võtavad vastu sätted tagamaks, et kui kolmekuulise tähtaja jooksul pakkumist ei tehta, makstakse kannatanule kindlustusseltsi pakutud või kohtus määratud hüvitise summalt intressi.
Artikkel 23
Teabekeskused
Et võimaldada kannatanul hüvitist nõuda, rajab iga liikmesriik teabekeskuse või volitab seda vastutama:
järgmist teavet sisaldava registri pidamise eest:
nende mootorsõidukite registreerimisnumbrid, mille põhiasukoht on kõnealuses riigis;
kindlustuspoliiside numbrid, mis kindlustavad nende sõidukite kasutamise direktiivi 73/239/EMÜ lisa punkti A liiki 10 arvatud riskide vastu, välja arvatud vedaja vastutus, ja juhul, kui kindlustuspoliisi kehtivusaeg on lõppenud, ka kindlustuse lõppemise kuupäev;
kindlustusseltsid, kes kindlustavad sõidukite kasutamist direktiivi 73/239/EMÜ lisa punkti A liiki 10 arvatud riskide vastu, välja arvatud vedaja vastutus, ja vastavalt käesoleva direktiivi artiklile 21 selliste kindlustusseltside määratud nõuete lahendamise eest vastutavad esindajad, kelle nimed teatatakse teabekeskusele vastavalt käesoleva artikli lõikele 2;
nimekiri sõidukitest, mille suhtes igas liikmesriigis kohaldatakse tsiviilvastutuskindlustuse nõude erandit vastavalt artikli 5 lõigetele 1 ja 2;
punktis iv käsitletud sõidukite kohta:
või selle teabe koostamise ja levitamise eest ja
isikute abistamise eest, kellele tuleb teatada punkti a alapunktides i–v osutatud teave.
Punkti a alapunktides i, ii ja iii osutatud teavet tuleb säilitada seitsme aasta jooksul pärast sõiduki registreerimise lõppemist või kindlustuslepingu lõppemist.
Liikmesriigid tagavad, et kannatanul on seitsme aasta jooksul pärast õnnetust õigus saada oma elukohaliikmesriigi, sõiduki põhiasukoha liikmesriigi või õnnetuse toimumise liikmesriigi teabekeskuselt viivitamatult järgmist teavet:
kindlustusseltsi nimi ja aadress;
kindlustuspoliisi number ja
kindlustusseltsi nõuete lahendamise eest vastutava esindaja nimi ja aadress kannatanu elukohaliikmesriigis.
Teabekeskused teevad omavahel koostööd.
Teabekeskus annab kannatanule sõiduki omaniku või tavalise juhi või registreeritud valdaja nime ja aadressi, kui kannatanul on õigustatud huvi seda teavet saada. Käesoleva sätte eesmärgil pöördub teabekeskus eriti:
kindlustusseltsi poole või
sõidukiregistri poole.
Kui sõiduki suhtes kohaldatakse artikli 5 lõike 1 esimeses lõigus sätestatud erandit, teatab teabekeskus kannatanule vastavalt artikli 5 lõike 1 kolmandale lõigule määratud asutuse või organi nime, mis vastutab kannatanule hüvitise andmise eest juhtudel, kui ei kohaldata artikli 2 punktis a ettenähtud korda.
Kui sõiduki suhtes kohaldatakse artikli 5 lõikes 2 sätestatud erandit, teatab teabekeskus kannatanule organi nime, mis kindlustab sõidukit riigis, kus on selle põhiasukoht.
Artikkel 24
Hüvitisfondid
Sellised kannatanud võivad esitada nõude oma elukohaliikmesriigi hüvitisfondile:
kui kolme kuu jooksul alates kuupäevast, mil kannatanu esitas oma hüvitisenõude õnnetuse põhjustanud sõiduki kindlustusseltsile või selle nõuete lahendamise eest vastutavale esindajale, ei ole kindlustusselts ega tema nõuete lahendamise eest vastutav esindaja esitanud põhjendatud vastust nõude punktide kohta, või
kui kindlustusselts ei ole määranud nõuete lahendamise eest vastutavat esindajat kannatanu liikmesriigis vastavalt artikli 20 lõikele 1; sel juhul ei tohi kannatanud esitada nõuet hüvitisfondile, kui nad on esitanud hüvitisnõude vahetult õnnetuse põhjustanud sõiduki kindlustusseltsile ja saanud kolme kuu jooksul alates nõude esitamisest põhjendatud vastuse.
Kannatanud ei tohi esitada nõuet hüvitisfondile, kui nad on algatanud kohtuasja vahetult kindlustusseltsi vastu.
Hüvitisfond võtab meetmed kahe kuu jooksul alates päevast, kui kannatanu esitab talle hüvitisnõude, aga lõpetab need meetmed, kui kindlustusselts või selle nõuete lahendamise eest vastutav esindaja annab seejärel nõudele põhjendatud vastuse.
Hüvitisfond teatab viivitamatult:
õnnetuse põhjustanud sõiduki kindlustusseltsile või nõuete lahendamise eest vastutavale esindajale;
kindlustusseltsi poliisi välja andnud üksuse liikmesriigi hüvitisfondile;
õnnetuse põhjustanud isikule, kui see on teada,
et ta on saanud kannatanult nõude ja vastab sellele nõudele kahe kuu jooksul pärast nõude esitamist.
See säte ei piira liikmesriikide õigust pidada kõnealuse organi makstavat hüvitist subsidiaarseks või mittesubsidiaarseks ega õigust sätestada nõuete lahendamine kõnealuse organi ja õnnetuse põhjustanud isiku või isikute ja muude kindlustusseltside või sotsiaalkindlustusorganite vahel, kes peavad kannatanule seoses sama õnnetusjuhtumiga hüvitist maksma. Liikmesriigid ei tohi lubada organil seada hüvitise maksmine sõltuvusse käesolevas direktiivis sätestamata tingimustest, eriti sellest, kas kannatanu tõendab mingil viisil, et vastutav isik ei saa maksta või keeldub maksmast.
Viimasele organile lähevad üle kannatanu õigused õnnetuse põhjustanud isiku või tema kindlustusseltsi vastu niivõrd, kuivõrd kannatanu elukohariigi hüvitisfond on maksnud hüvitist antud isiku- või varakahju eest.
Iga liikmesriik on kohustatud tunnustama seda regressiõigust, nagu selle näeb ette iga teine liikmesriik.
Käesolev artikkel jõustub:
pärast liikmesriikide asutatud või volitatud hüvitisfondide vahel lepingu sõlmimist, mis käsitleb nende ülesandeid ja kohustusi ning hüvitamise korda;
alates kuupäevast, mille komisjon määrab pärast seda, kui on tihedas koostöös liikmesriikidega kindlaks teinud, et selline leping on sõlmitud.
Artikkel 25
Hüvitis
Kui sõidukit on võimatu tuvastada või kui kahe kuu jooksul alates õnnetusest on võimatu kindlaks teha kindlustusseltsi, võib kannatanu taotleda hüvitist oma elukohaliikmesriigi hüvitisfondilt. Hüvitist makstakse vastavalt artiklite 9 ja 10 sätetele. Hüvitisfondil on siis artikli 24 lõikes 2 ettenähtud tingimustel nõue:
kui kindlustusseltsi ei saa kindlaks teha: garantiifondi vastu liikmesriigis, kus on sõiduki põhiasukoht;
tuvastamata sõiduki puhul: garantiifondi vastu õnnetuse toimumise liikmesriigis;
kolmandate riikide sõidukite puhul: garantiifondi vastu õnnetuse toimumise liikmesriigis.
Artikkel 25a
Kahjustatud isikute kaitse kindlustusandja maksejõuetuse korral kahju eest, mis tuleneb muust kui nende elukohaliikmesriigis toimunud õnnetusest
Iga liikmesriik loob organi või volitab mõnd organit, kelle ülesandeks on maksta artikli 20 lõikes 1 osutatud juhtudel tema territooriumil elavatele kahjustatud isikutele vähemalt kindlustuskohustuse piires hüvitist varalise kahju või isikukahju eest, mille on põhjustanud kindlustusandja poolt kindlustatud sõiduk, alates hetkest, mil:
kindlustusandja suhtes algatati pankrotimenetlus või
kindlustusandja suhtes algatati direktiivi 2009/138/EÜ artikli 268 lõike 1 punktis d määratletud lõpetamismenetlus.
Esimese lõigu kohaldamisel teeb organ järgmist:
teeb põhjendatud hüvitisepakkumise, kui ta on teinud kindlaks, et on kohustatud maksma hüvitist vastavalt lõike 1 punktile a või b, et nõuet ei vaidlustata ja kahjuhüvitis on osaliselt või täielikult kindlaks määratud;
annab põhjendatud vastuse nõude punktidele, kui ta on teinud kindlaks, et ei ole lõike 1 punktide a või b kohaselt kohustatud hüvitist maksma, või kui vastutusest keeldutakse või seda ei ole selgelt kindlaks määratud või kui kahjuhüvitist ei ole täielikult kindlaks määratud.
Kui kahju on ainult osaliselt kindlaks määratud, kohaldatakse esimeses lõigus sätestatud hüvitise maksmist käsitlevaid nõudeid selle osaliselt kindlaks määratud kahju suhtes ning alates vastava põhjendatud hüvitisepakkumise vastuvõtmise hetkest.
Kui lõikes 1 osutatud organ kindlustusandja päritoluliikmesriigis on saanud hüvitisenõude, teeb ta vastavalt lõikele 8 makse kahjustatud isiku elukohaliikmesriigi lõikes 1 osutatud organile, kes on hüvitise kahjustatud isikule välja maksnud, mõistliku aja jooksul, mis ei ületa kuut kuud, välja arvatud juhul, kui nimetatud organid on kirjalikult kokku leppinud teisiti.
Esimese lõigu kohaselt hüvitist maksnud organile lähevad üle kahjustatud isiku õigused õnnetuse põhjustanud isiku või tema kindlustusandja vastu, välja arvatud kahjustatud isiku õigused õnnetuse põhjustanud kindlustusvõtja või õnnetuse põhjustanud muu kindlustatud isiku vastu, niivõrd kuivõrd maksejõuetu kindlustusandja katab kindlustusvõtja või kindlustatud isiku vastutuse vastavalt kohaldatavale liikmesriigi õigusele. Iga liikmesriik on kohustatud tunnustama nimetatud nõudeõiguse üleminekut nii, nagu teine liikmesriik seda ette näeb.
Lõigete 1–10 kohaldamine ei piira liikmesriikide õigust:
pidada lõikes 1 osutatud organi makstavat hüvitist teisejärguliseks või esmajärguliseks;
sätestada sama õnnetusjuhtumit käsitlevate nõuete lahendamine järgmiste poolte vahel:
lõikes 1 osutatud organ;
õnnetuse põhjustamise eest vastutav isik või isikud;
muud kindlustusandjad või sotsiaalkindlustusorganid, kes peavad kahjustatud isikule hüvitist maksma.
Sellel eesmärgil teeb iga liikmesriik hiljemalt 23. juuniks 2023 järgmist:
loob lõikes 1 osutatud organi või volitab mõnd lõikes 1 osutatud organit pidama läbirääkimisi sellise kokkuleppe üle ja seda sõlmima, või
määrab üksuse ning annab sellele õiguse pidada läbirääkimisi ja sõlmida selline kokkulepe, mille osaliseks lõikes 1 osutatud organid saavad nende loomisel või volitamisel.
Esimeses lõigus osutatud kokkuleppest teatatakse komisjonile viivitamata.
Kui esimeses lõigus osutatud kokkulepet ei sõlmita hiljemalt 23. detsembriks 2023, on komisjonil õigus võtta kooskõlas artiklis 28b osutatud menetlusega vastu delegeeritud õigusakte, et täpsustada lõikes 1 osutatud organite menetluslikke ülesandeid ja kohustusi seoses tagasimaksmisega.
Artikkel 26
Keskasutus
Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed, et lihtsustada nõuete lahendamiseks vajalike lähteandmete õigeaegset kättesaadavust kahjustatud isikutele, nende kindlustusandjatele või nende seaduslikele esindajatele.
Vajadusel tehakse igas liikmesriigis nimetatud lähteandmed elektrooniliselt kättesaadavaks keskses andmepangas ja nõudega seotud osapooltel on sellele juurdepääs nende selgesõnalisel taotlusel.
Artikkel 26a
Kahjustatud isikutele antav teave
Liikmesriigid, kes loovad või volitavad erinevaid hüvitusorganeid artikli 10 lõike 1, artikli 10a lõike 1, artikli 24 lõike 1 ja artikli 25a lõike 1 alusel, tagavad, et kahjustatud isikutel on juurdepääs olulisele teabele hüvitise taotlemise võimaluste kohta.
Artikkel 27
Karistused
Liikmesriigid kinnitavad karistused siseriiklike õigusnormide rikkumise eest, mille nad võtavad vastu käesoleva direktiivi rakendamiseks, ja võtavad vajalikud meetmed nende kohaldamise tagamiseks. Need karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Liikmesriigid teatavad komisjonile võimalikult kiiresti kõik muudatused seoses sätetega, mis on vastu võetud käesoleva artikli kohaldamiseks.
8.
PEATÜKK
LÕPPSÄTTED
Artikkel 28
Siseriiklikud sätted
Liikmesriigid võivad nõuda käesoleva direktiivi nõuetele vastavat liikluskindlustust mis tahes maismaal kasutatava mootoriseadme puhul, mis ei kuulu artikli 1 punktis 1 esitatud mõiste „sõiduk” alla ja mille suhtes ei kohaldata artiklit 3.
Artikkel 28a
Komiteemenetlus
Artikkel 28b
Delegeeritud volituste rakendamine
Artikli 10a lõike 13 neljandas lõigus ja artikli 25a lõike 13 neljandas lõigus osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile seitsmeks aastaks alates 22. detsembrist 2021. Volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist.
Artikkel 28c
Hindamine ja läbivaatamine
Hiljemalt viis aastat pärast artikli 30 teises, kolmandas ja neljandas lõigus osutatud artiklite 10a ja 25a kohaldamise kuupäevi esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande artiklites 10a ja 25a osutatud organite toimimise, nendevahelise koostöö ja nende rahastamise kohta. Vajaduse korral lisatakse aruandele seadusandlik ettepanek. Kõnealuste organite rahastamisega seoses sisaldab aruanne vähemalt järgmist:
hinnang hüvitamisorganite rahastamissuutlikkusele ja rahastamisvajadustele seoses nende võimalike kohustustega, võttes arvesse liikluskindlustusandjate maksejõuetuse ohtu liikmesriikide turgudel;
hinnang hüvitamisorganite rahastamise käsitluse ühtlustamise kohta;
kui aruandele on lisatud seadusandlik ettepanek, siis hinnang sissemaksete mõju kohta liikluskindlustuse kindlustusmaksetele.
Hiljemalt 24. detsembriks 2030 esitab komisjon Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele aruande, milles hinnatakse käesoleva direktiivi rakendamist, välja arvatud elemendid, mille suhtes kohaldatakse lõikes 1 osutatud hindamist, sealhulgas seoses järgmisega:
käesoleva direktiivi kohaldamine, arvestades tehnoloogia arengut, eelkõige seoses autonoomsete ja poolautonoomsete sõidukitega;
käesoleva direktiivi kohaldamisala piisavus, võttes arvesse eri mootorsõidukite põhjustatud õnnetuste ohtu;
ülevaade piiriülestes olukordades kindlustuse kontrollimise eesmärgil kasutatavate teabevahetussüsteemide tõhususest, sealhulgas vajaduse korral hinnang olemasolevate teabevahetussüsteemide kasutamise teostatavuse kohta ning igal juhul teabevahetussüsteemide eesmärkide analüüs ja nende kulude hinnang, ja
selliste süsteemide kasutamine kindlustusandjate poolt, kus kindlustusmakseid mõjutavad kindlustusvõtjate kahjunõuete ajaloo tõendid, muu hulgas bonus-malus süsteemid või boonusklassid.
Vajaduse korral lisatakse aruandele seadusandlik ettepanek.
Artikkel 29
Kehtetuks tunnistamine
Direktiivid 72/166/EMÜ, 84/5/EMÜ, 90/232/EMÜ, 2000/26/EÜ ja 2005/14/EÜ, mida on muudetud I lisa A osas loetletud direktiividega, tunnistatakse kehtetuks. See ei mõjuta liikmesriikide kohustusi, mis on seotud I lisa B osas esitatud direktiivide siseriiklikku õigusesse ülevõtmise ja kohaldamise tähtpäevadega.
Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiividele käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile ja loetakse kooskõlas II lisas esitatud vastavustabeliga.
Artikkel 30
Jõustumine
Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.
Artikli 10a lõikeid 1–12 kohaldatakse alates artikli 10a lõike 13 esimeses lõigus osutatud kokkuleppe kuupäevast või artikli 10a lõike 13 neljandas lõigus osutatud komisjoni delegeeritud õigusakti kohaldamise kuupäevast.
Artikli 25a lõikeid 1–12 kohaldatakse alates artikli 25a lõike 13 esimeses lõigus osutatud kokkuleppe kuupäevast või artikli 25a lõike 13 neljandas lõigus osutatud komisjoni delegeeritud õigusakti kohaldamise kuupäevast.
Artikli 10a lõikeid 1–12 ja artikli 25a lõikeid 1–12 ei kohaldata siiski enne 23. detsembrit 2023.
Artikli 16 teise lõigu teist lauset ning kolmandat, neljandat ja viiendat lõiku kohaldatakse alates 23. aprillist 2024 või artikli 16 kuuendas lõigus osutatud komisjoni rakendusakti kohaldamise alguskuupäevast, olenevalt sellest, kumb on hilisem.
Artikkel 31
Adressaadid
Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.
I LISA
A OSA
Kehtetuks tunnistatud direktiivid koos muudatustega
(osutatud artiklis 29)
|
Nõukogu direktiiv 72/166/EMÜ (EÜT L 103, 2.5.1972, lk 1). |
|
|
Nõukogu direktiiv 72/430/EMÜ (EÜT L 291, 28.12.1972, lk 162). |
|
|
Nõukogu direktiiv 84/5/EMÜ (EÜT L 8, 11.1.1984, lk 17). |
ainult artikkel 4 |
|
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/14/EÜ (ELT L 149, 11.6.2005, lk 14). |
ainult artikkel 1 |
|
Nõukogu direktiiv 84/5/EMÜ (EÜT L 8, 11.1.1984, lk 17). |
|
|
1985. aasta ühinemisakti I lisa IX osa punkt F (EÜT L 302, 15.11.1985, lk 218). |
|
|
Nõukogu direktiiv 90/232/EMÜ (EÜT L 129, 19.5.1990, lk 33). |
ainult artikkel 4 |
|
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/14/EÜ (ELT L 149, 11.6.2005, lk 14). |
ainult artikkel 2 |
|
Nõukogu direktiiv 90/232/EMÜ (EÜT L 129, 19.5.1990, lk 33). |
|
|
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/14/EÜ (ELT L 149, 11.6.2005, lk 14). |
ainult artikkel 4 |
|
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/26/EÜ (EÜT L 181, 20.7.2000, lk 65). |
|
|
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/14/EÜ (ELT L 149, 11.6.2005, lk 14). |
ainult artikkel 5 |
|
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/14/EÜ (ELT L 149, 11.6.2005, lk 14). |
|
B OSA
Siseriiklikku õigusesse ülevõtmise ja kohaldamise tähtpäevad
(osutatud artiklis 29)
|
Direktiiv |
Ülevõtmise tähtpäev |
Kohaldamise tähtpäev |
|
72/166/EMÜ |
31. detsember 1973 |
— |
|
72/430/EMÜ |
— |
1. jaanuar 1973 |
|
84/5/EMÜ |
31. detsember 1987 |
31. detsember 1988 |
|
90/232/EMÜ |
31. detsember 1992 |
— |
|
2000/26/EÜ |
19. juuli 2002 |
19. jaanuar 2003 |
|
2005/14/EÜ |
11. juuni 2007 |
— |
II LISA
VASTAVUSTABEL
|
Direktiiv 72/166/EMÜ |
Direktiiv 84/5/EMÜ |
Direktiiv 90/232/EMÜ |
Direktiiv 2000/26/EÜ |
Käesolev direktiiv |
|
Artikkel 1, punktid 1–3 |
|
|
|
Artikkel 1, punktid 1–3 |
|
Artikkel 1, punkt 4, esimene taane |
|
|
|
Artikkel 1, punkt 4, alapunkt a |
|
Artikkel 1, punkt 4, teine taane |
|
|
|
Artikkel 1, punkt 4, alapunkt b |
|
Artikkel 1, punkt 4, kolmas taane |
|
|
|
Artikkel 1, punkt 4, alapunkt c |
|
Artikkel 1, punkt 4, neljas taane |
|
|
|
Artikkel 1, punkt 4, alapunkt d |
|
Artikkel 1, punkt 5 |
|
|
|
Artikkel 1, punkt 5 |
|
Artikkel 2, lõige 1 |
|
|
|
Artikkel 4 |
|
Artikkel 2, lõige 2, sissejuhatav osa |
|
|
|
Artikkel 2, sissejuhatav osa |
|
Artikkel 2, lõige 2, esimene taane |
|
|
|
Artikkel 2, punkt a |
|
Artikkel 2, lõige 2, teine taane |
|
|
|
Artikkel 2, punkt b |
|
Artikkel 2, lõige 2, kolmas taane |
|
|
|
Artikkel 2, punkt c |
|
Artikkel 3, lõige 1, esimene lause |
|
|
|
Artikkel 3, esimene lõik |
|
Artikkel 3, lõige 1, teine lause |
|
|
|
Artikkel 3, teine lõik |
|
Artikkel 3, lõige 2, sissejuhatav osa |
|
|
|
Artikkel 3, kolmas lõik, sissejuhatav osa |
|
Artikkel 3, lõige 2, esimene taane |
|
|
|
Artikkel 3, kolmas lõik, punkt a |
|
Artikkel 3, lõige 2, teine taane |
|
|
|
Artikkel 3, kolmas lõik, punkt b |
|
Artikkel 4, sissejuhatav osa |
|
|
|
Artikkel 5, lõige 1, esimene lõik |
|
Artikkel 4, punkt a, esimene lõik |
|
|
|
Artikkel 5, lõige 1, esimene lõik |
|
Artikkel 4, punkt a, teine lõik, esimene lause |
|
|
|
Artikkel 5, lõige 1, teine lõik |
|
Artikkel 4, punkt a, teine lõik, teine lause |
|
|
|
Artikkel 5, lõige 1, kolmas lõik |
|
Artikkel 4, punkt a, teine lõik, kolmas lause |
|
|
|
Artikkel 5, lõige 1, neljas lõik |
|
Artikkel 4, punkt a, teine lõik, neljas lause |
|
|
|
Artikkel 5, lõige 1, viies lõik |
|
Artikkel 4, punkt b, esimene lõik |
|
|
|
Artikkel 5, lõige 2, esimene lõik |
|
Artikkel 4, punkt b, teine lõik, esimene lause |
|
|
|
Artikkel 5, lõige 2, teine lõik |
|
Artikkel 4, punkt b, teine lõik, teine lause |
|
|
|
Artikkel 5, lõige 2, kolmas lõik |
|
Artikkel 4, punkt b, kolmas lõik, esimene lause |
|
|
|
Artikkel 5, lõige 2, neljas lõik |
|
Artikkel 4, punkt b, kolmas lõik, teine lause |
|
|
|
Artikkel 5, lõige 2, viies lõik |
|
Artikkel 5, sissejuhatav osa |
|
|
|
Artikkel 6, esimene lõik, sissejuhatav osa |
|
Artikkel 5, esimene taane |
|
|
|
Artikkel 6, esimene lõik, punkt a |
|
Artikkel 5, teine taane |
|
|
|
Artikkel 6, esimene lõik, punkt b |
|
Artikkel 5, lõpposa |
|
|
|
Artikkel 6, teine lõik |
|
Artikkel 6 |
|
|
|
Artikkel 7 |
|
Artikkel 7, lõige 1 |
|
|
|
Artikkel 8, lõige 1, esimene lõik |
|
Artikkel 7, lõige 2 |
|
|
|
Artikkel 8, lõige 1, teine lõik |
|
Artikkel 7, lõige 3 |
|
|
|
Artikkel 8, lõige 2 |
|
Artikkel 8 |
|
|
|
— |
|
|
Artikkel 1, lõige 1 |
|
|
Artikkel 3, neljas lõik |
|
|
Artikkel 1, lõige 2 |
|
|
Artikkel 9, lõige 1 |
|
|
Artikkel 1, lõige 3 |
|
|
Artikkel 9, lõige 2 |
|
|
Artikkel 1, lõige 4 |
|
|
Artikkel 10, lõige 1 |
|
|
Artikkel 1, lõige 5 |
|
|
Artikkel 10, lõige 2 |
|
|
Artikkel 1, lõige 6 |
|
|
Artikkel 10, lõige 3 |
|
|
Artikkel 1, lõige 7 |
|
|
Artikkel 10, lõige 4 |
|
|
Artikkel 2, lõige 1, esimene lõik, sissejuhatav osa |
|
|
Artikkel 13, lõige 1, esimene lõik, sissejuhatav osa |
|
|
Artikkel 2, lõige 1, esimene taane |
|
|
Artikkel 13, lõige 1, esimene lõik, punkt a |
|
|
Artikkel 2, lõige 1, teine taane |
|
|
Artikkel 13, lõige 1, esimene lõik, punkt b |
|
|
Artikkel 2, lõige 1, kolmas taane |
|
|
Artikkel 13, lõige 1, esimene lõik, punkt c |
|
|
Artikkel 2, lõige 1, esimene lõik, lõpposa |
|
|
Artikkel 13, lõige 1, esimene lõik, sissejuhatav osa |
|
|
Artikkel 2, lõige 1, teine ja kolmas lõik |
|
|
Artikkel 13, lõige 1, teine ja kolmas lõik |
|
|
Artikkel 2, lõige 2 |
|
|
Artikkel 13, lõige 2 |
|
|
Artikkel 3 |
|
|
Artikkel 12, lõige 2 |
|
|
Artikkel 4 |
|
|
— |
|
|
Artikkel 5 |
|
|
— |
|
|
Artikkel 6 |
|
|
— |
|
|
|
Artikkel 1, esimene lõik |
|
Artikkel 12, lõige 1 |
|
|
|
Artikkel 1, teine lõik |
|
Artikkel 13, lõige 3 |
|
|
|
Artikkel 1, kolmas lõik |
|
— |
|
|
|
Artikkel 1a, esimene lause |
|
Artikkel 12, lõige 3, esimene lõik |
|
|
|
Artikkel 1a, teine lause |
|
Artikkel 12, lõige 3, teine lõik |
|
|
|
Artikkel 2, sissejuhatav osa |
|
Artikkel 14, sissejuhatav osa |
|
|
|
Artikkel 2, esimene lõik |
|
Artikkel 14, punkt a |
|
|
|
Artikkel 2, teine lõik |
|
Artikkel 14, punkt b |
|
|
|
Artikkel 3 |
|
— |
|
|
|
Artikkel 4 |
|
Artikkel 11 |
|
|
|
Artikkel 4a |
|
Artikkel 15 |
|
|
|
Artikkel 4b, esimene lause |
|
Artikkel 16, esimene lõik |
|
|
|
Artikkel 4b, teine lõik |
|
Artikkel 16, teine lõik |
|
|
|
Artikkel 4c |
|
Artikkel 17 |
|
|
|
Artikkel 4d |
Artikkel 3 |
Artikkel 18 |
|
|
|
Artikkel 4e, esimene lõik |
|
Artikkel 19, esimene lõik |
|
|
|
Artikkel 4e, teine lõik, esimene lause |
|
Artikkel 19, teine lõik |
|
|
|
Artikkel 4e, teine lõik, teine lause |
|
Artikkel 19, kolmas lõik |
|
|
|
Artikkel 5, lõige 1 |
|
Artikkel 23, lõige 5 |
|
|
|
Artikkel 5, lõige 2 |
|
— |
|
|
|
Artikkel 6 |
|
— |
|
|
|
|
Artikkel 1, lõige 1 |
Artikkel 20, lõige 1 |
|
|
|
|
Artikkel 1, lõige 2 |
Artikkel 20, lõige 2 |
|
|
|
|
Artikkel 1, lõige 3 |
Artikkel 25, lõige 2 |
|
|
|
|
Artikkel 2, sissejuhatav osa |
— |
|
|
|
|
Artikkel 2, punkt a |
Artikkel 1, punkt 6 |
|
|
|
|
Artikkel 2, punkt b |
Artikkel 1, punkt 7 |
|
|
|
|
Artikkel 2, punktid c, d ja e |
— |
|
|
|
|
Artikkel 4, lõige 1, esimene lause |
Artikkel 21, lõige 1, esimene lõik |
|
|
|
|
Artikkel 4, lõige 1, teine lause |
Artikkel 21, lõige 1, teine lõik |
|
|
|
|
Artikkel 4, lõige 1, kolmas lause |
Artikkel 21, lõige 1, kolmas lõik |
|
|
|
|
Artikkel 4, lõige 2, esimene lause |
Artikkel 21, lõige 2, esimene lõik |
|
|
|
|
Artikkel 4, lõige 2, teine lause |
Artikkel 21, lõige 2, teine lõik |
|
|
|
|
Artikkel 4, lõige 3 |
Artikkel 21, lõige 3 |
|
|
|
|
Artikkel 4, lõige 4, esimene lause |
Artikkel 21, lõige 4, esimene lõik |
|
|
|
|
Artikkel 4, lõige 4, teine lause |
Artikkel 21, lõige 4, teine lõik |
|
|
|
|
Artikkel 4, lõige 5, esimene lause |
Artikkel 21, lõige 5, esimene lõik |
|
|
|
|
Artikkel 4, lõige 5, teine lause |
Artikkel 21, lõige 5, teine lõik |
|
|
|
|
Artikkel 4, lõige 6 |
Artikkel 22 |
|
|
|
|
Artikkel 4, lõige 7 |
— |
|
|
|
|
Artikkel 4, lõige 8 |
Artikkel 21, lõige 6 |
|
|
|
|
Artikkel 5, lõige 1, esimene lõik, sissejuhatav osa |
Artikkel 23, lõige 1, esimene lõik, sissejuhatav osa |
|
|
|
|
Artikkel 5, lõige 1, esimene lõik, punkt a, sissejuhatav osa |
Artikkel 23, lõige 1, esimene lõik, punkt a, sissejuhatav osa |
|
|
|
|
Artikkel 5, lõige 1, esimene lõik, punkt a, alapunkt 1 |
Artikkel 23, lõige 1, esimene lõik, punkt a, alapunkt i |
|
|
|
|
Artikkel 5, lõige 1, esimene lõik, punkt a, alapunkt 2 |
Artikkel 23, lõige 1, esimene lõik, punkt a, alapunkt ii |
|
|
|
|
Artikkel 5, lõige 1, esimene lõik, punkt a, alapunkt 3 |
Artikkel 23, lõige 1, esimene lõik, punkt a, alapunkt iii |
|
|
|
|
Artikkel 5, lõige 1, esimene lõik, punkt a, alapunkt 4 |
Artikkel 23, lõige 1, esimene lõik, punkt a, alapunkt iv |
|
|
|
|
Artikkel 5, lõige 1, esimene lõik, punkt a, alapunkt 5, sissejuhatav osa |
Artikkel 23, lõige 1, esimene lõik, punkt a, alapunkt v, sissejuhatav osa |
|
|
|
|
Artikkel 5, lõige 1, esimene lõik, punkt a, alapunkt 5, alapunkt i |
Artikkel 23, lõige 1, esimene lõik, punkt a, alapunkt v, esimene taane |
|
|
|
|
Artikkel 5, lõige 1, esimene lõik, punkt a, alapunkt 5, alapunkt ii |
Artikkel 23, lõige 1, esimene lõik, punkt a, alapunkt v, teine taane |
|
|
|
|
Artikkel 5, lõige 1, teine lõik |
Artikkel 23, lõige 1, teine lõik |
|
|
|
|
Artikkel 5, lõiked 2, 3 ja 4 |
Artikkel 23, lõiked 2, 3 ja 4 |
|
|
|
|
Artikkel 5, lõige 5 |
Artikkel 23, lõige 6 |
|
|
|
|
Artikkel 6, lõige 1 |
Artikkel 24, lõige 1 |
|
|
|
|
Artikkel 6, lõige 2, esimene lõik |
Artikkel 24, lõige 2, esimene lõik |
|
|
|
|
Artikkel 6, lõige 2, teine lõik, esimene lause |
Artikkel 24, lõige 2, teine lõik |
|
|
|
|
Artikkel 6, lõige 2, teine lõik, teine lause |
Artikkel 24, lõige 2, kolmas lõik |
|
|
|
|
Artikkel 6, lõige 3, esimene lõik |
Artikkel 24, lõige 3 |
|
|
|
|
Artikkel 6, lõige 3, teine lõik |
— |
|
|
|
|
Artikkel 6a |
Artikkel 26 |
|
|
|
|
Artikkel 7, sissejuhatav osa |
Artikkel 25, lõige 1, sissejuhatav osa |
|
|
|
|
Artikkel 7, punkt a |
Artikkel 25, lõige 1, punkt a |
|
|
|
|
Artikkel 7, punkt b |
Artikkel 25, lõige 1, punkt b |
|
|
|
|
Artikkel 7, punkt c |
Artikkel 25, lõige 1, punkt c |
|
|
|
|
Artikkel 8 |
— |
|
|
|
|
Artikkel 9 |
— |
|
|
|
|
Artikkel 10, lõiked 1–3 |
— |
|
|
|
|
Artikkel 10, lõige 4 |
Artikkel 28, lõige 1 |
|
|
|
|
Artikkel 10, lõige 5 |
Artikkel 28, lõige 2 |
|
|
|
|
|
Artikkel 29 |
|
|
|
|
Artikkel 11 |
Artikkel 30 |
|
|
|
|
Artikkel 12 |
Artikkel 27 |
|
Artikkel 9 |
Artikkel 7 |
Artikkel 7 |
Artikkel 13 |
Artikkel 31 |
|
|
|
|
|
I lisa |
|
|
|
|
|
II lisa |
( 1 ) EÜT L 172, 4.7.1988, lk 1.
( 2 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiv 2009/138/EÜ kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II) (ELT L 335, 17.12.2009, lk 1).
( 3 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 4.5.2016, lk 1).
( 4 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016. aasta määrus (EL) 2016/792, mis käsitleb tarbijahindade harmoneeritud indekseid ja eluaseme hinnaindeksit ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 2494/95 (ELT L 135, 24.5.2016, lk 11).
( 5 ) Komisjoni 5. novembri 2003. aasta otsus 2004/9/EÜ, millega luuakse Euroopa kindlustus- ja ametipensionikomitee (ELT L 3, 7.1.2004, lk 34).
( 6 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendusvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13).
( 7 ) ELT L 123, 12.5.2016, lk 1.