1.

Verwaltungsgerichtshof (Austria kõrgeim halduskohus) esitas eelotsusetaotluse seoses apellatsioonkaebusega, mille esitas äriühing T GmbH (edaspidi „apellant“) pärast seda, kui tema taotlus saada luba Kärnteni liidumaal (Austria) asuvale järvele paadiangaari ehitamiseks jäeti rahuldamata põhjendusel, et kalavarude halva majandamise tõttu ei vasta selle järve vee seisund liidu õiguses kehtestatud tingimustele.

2.

Käesolevas kohtuasjas tuleb kindlaks teha, kas järve ökoloogilise seisundi kindlaksmääramisel direktiivi 2000/60/EÜ ( 2 ) V lisa tabelis 1.2.2 esitatud kriteeriumide põhjal tuleb arvesse võtta üksnes „inimtegevuse mõju füüsikalis-keemilistele ja hüdromorfoloogilistele kvaliteedielementidele“, jättes muu inimtekkelise mõju arvesse võtmata.

3.

Direktiivi 2000/60 artiklis 1 „Eesmärk“ on sätestatud:

„Käesoleva direktiivi eesmärk on kehtestada maismaa pinnavee, üleminekuvee, rannikuvee ja põhjavee kaitse raamistik, mis:

[…]“.

4.

Selle direktiivi artiklis 2 „Mõisted“ on ette nähtud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

[…]

[…]“.

5.

Nimetatud direktiivi artiklis 4 „Keskkonnaalased eesmärgid“ on sätestatud:

„1.   Vesikonna majandamiskavas nimetatud meetmeprogrammide elluviimisel:

[…]“.

6.

Sama direktiivi V lisa punktis 1.2 „Ökoloogilise seisundi klassifikatsioonide normmääratlused“ on sätestatud:

„Tabel 1.2 Jõgede, järvede, üleminekuvete ja rannikuvete üldmääratlus

Järgmises tekstis on esitatud ökoloogilise kvaliteedi üldmääratlus. Liigitamise puhul loetakse iga pinnaveekategooria ökoloogilise seisundi kvaliteedielementide väärtusteks tabelites 1.2.1–1.2.4 toodud väärtused.

Alla keskmise seisundis olevad veed liigitatakse mitterahuldavaks või halvaks.

Veed, millel ilmneb suuremaid kõrvalekaldeid vastava pinnaveekogutüübi bioloogiliste kvaliteedielementide väärtuses ja mille bioloogilised kooslused erinevad oluliselt vastava pinnaveekogutüübi näitajatest häirimatus olekus, liigitatakse mitterahuldavaks.

Veed, millel ilmneb tõsiseid kõrvalekaldeid vastava pinnaveekogutüübi bioloogiliste kvaliteedielementide väärtuses ja milles suur osa tavaliselt vastava pinnaveekogutüübiga häirimatus olekus seotud bioloogilisi kooslusi puudub, liigitatakse halvaks.“

7.

Sellele direktiivi 2000/60 punktis 1.2 ette nähtud üldisele määratlusele järgnevad spetsiifilised „jõgede“ (punkt 1.2.1), „järvede“ (punkt 1.2.2), „üleminekuvete“ (punkt 1.2.3) ja „rannikuvete“ (punkt 1.2.4) ökoloogiliste seisundite mõisted ( 3 ). Kõigis nendes neljas kategoorias põhineb ökoloogilise seisundi hindamine kolmel elemendil: bioloogilised kvaliteedielemendid, hüdromorfoloogilised kvaliteedielemendid ja füüsikalis-keemilised kvaliteedielemendid, kusjuures kõik need kvaliteedielemendid sisaldavad pikka parameetrite loetelu.

8.

Täpsemalt järvede kohta on selle direktiivi V lisa tabelis 1.2.2 „Järvede väga hea, hea ja keskmise ökoloogilise seisundi määratlused“ ette nähtud:

„Bioloogilised kvaliteedielemendid

Hüdromorfoloogilised kvaliteedielemendid

Füüsikalis-keemilised kvaliteedielemendid

[…]“.

9.

16. oktoobri 1959. aasta veekaitseseaduse (Wasserrechtsgesetz 1959) ( 4 )22. novembri 2018. aasta redaktsiooni ( 5 ) § 30a lõikes 1 on sisuliselt sätestatud, et pinnavett tuleb kaitsta, parandada ja taastada, et vältida selle seisundi halvenemist. Pinnavee sihtseisund on saavutatud, kui pinnaveekogu ökoloogiline ja keemiline seisund on vähemalt hea.

10.

WRG § 104a lõike 1 punkti 1 alapunkt b näeb sisuliselt ette, et projektid, mille puhul pinnaveekogu hüdromorfoloogiliste omaduste muutumise või põhjaveekogumi veetaseme muutumise tõttu on tõenäoline, et pinnaveekogu või põhjaveekogumi seisund halveneb, on igal juhul projektid, mis võivad mõjutada avaliku korra kaalutlusi.

11.

WRG § 105 lõige 1 sätestab sisuliselt, et projektile teostusloa taotluse võib jätta üldistes huvides rahuldamata eelkõige siis, kui see võib põhjustada vee ökoloogilise seisundi olulist halvenemist või kui tuvastatakse liidu õiguse muudest sätetest tulenevate eesmärkide oluline kahjustamine.

12.

Apellant esitas 7. novembril 2013 Bezirkshauptmannshaft Spittal an der Draule (Spittal an der Drau maakonna haldusasutus, Austria) taotluse, et saada luba paadiangaari ehitamiseks (edaspidi „projekt“) Weißensee järvele, mis on Kärnteni liidumaal (Austria) asuv 6,53 km2 pindalaga looduslik seisev veekogu (edaspidi „järv“).

13.

Kuna see taotlus jäeti 25. mai 2016. aasta otsusega rahuldamata, esitas apellant kaebuse Landesverwaltungsgericht Kärntenile (Kärnteni liidumaa halduskohus, Austria), kes jättis rahuldamata jätmise otsuse 21. veebruari 2020. aasta kohtuotsusega muutmata. See kohus leidis, et kalavarude halva majandamise tõttu on kalastiku kvaliteet ja järelikult järve pinnavee üldine seisund „mitterahuldav“ ( 6 ). Seega, võttes arvesse asjaomase liikmesriigi kohustusi, mis tulenevad direktiivist 2000/60, tuleks projekt keelata, võtta meetmeid, et saavutada pinnavee „hea seisund“, ja keelata kõik meetmed, mis võiksid seda takistada või ei ole kavandatud aitama kaasa vee kvaliteedi parandamisele ( 7 ).

14.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus, Verwaltungsgerichtshof (kõrgeim halduskohus), kelle poole apellant pöördus, leiab, et direktiiv 2000/60 ei kohusta keelduma loa andmisest „neutraalsetele“ projektidele – nimelt projektidele, mis ei aita kaasa pinnavee hea seisundi saavutamisele, kui need ei põhjusta veekogude seisundi halvenemist –, vaid kohustab keelduma loa andmisest ainult projektile, millel on märkimisväärne mõju asjaomaste veekogude seisundile.

15.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul tuleb seega hinnata, kas projekt kahjustab märkimisväärselt meetmeid, mis on ette nähtud või vajalikud pinnavee hea seisundi saavutamiseks ( 8 ), mistõttu tekib küsimus, kas järve ökoloogiline seisund tuleb liigitada madalamale tasemele kui „hea“, mis toob kaasa direktiivi 2000/60 kohase seisundi parandamise kohustuse. Sellega seoses kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selles, kas kalastiku häirimine, mis on tingitud üksnes kalavarude majandamise meetmetest, mitte inimtegevuse mõjust füüsikalis-keemilistele ja hüdromorfoloogilistele kvaliteedielementidele, mõjutab bioloogilise kvaliteediseisundi „Kalastik“ klassifitseerimist ühelt poolt direktiivi 2000/60 V lisa punktis 1.2.2 „väga heaks“ ja teiselt poolt „heaks“ või „keskmiseks“.

16.

Neil asjaoludel otsustas Verwaltungsgerichtshof (kõrgeim halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

Kui esimesele küsimusele vastatakse eitavalt:

17.

Euroopa Kohtule esitasid kirjalikud seisukohad apellant, Austria ja Iiri valitsus ning Euroopa Komisjon.

18.

Nende kahe eelotsuse küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas järve ökoloogilise seisundi määratlemiseks direktiivi 2000/60 V lisa tabelis 1.2.2 nimetatud bioloogilise kvaliteedielemendi „Kalastik“ seisukohast („väga heaks“, „heaks“ ja „keskmiseks“) (edaspidi „kalastiku ökoloogilise seisundi määratlemine“) tuleb arvesse võtta üksnes „inimtegevuse mõju füüsikalis-keemilistele ja hüdromorfoloogilistele kvaliteedielementidele“, jättes arvesse võtmata muu inimtegevuse, nagu kalavarude majandamise meetmete mõju ( 9 ).

19.

Selle kohtu kahtlused puudutavad asjaolu, et kalastiku ökoloogilise seisundi määratlemisel „väga heaks“ viitab see tabel eelkõige sellele, et puuduvad inimtegevusest põhjustatud häired, seda lähemalt täpsustamata, samas kui kalastiku ökoloogilise seisundi „heaks“ ja „keskmiseks“ määratlemisel viidatakse selles tabelis eelkõige suuremal või vähemal määral esinevatele inimtegevuse mõjudest füüsikalis-keemilistele ja hüdromorfoloogilistele kvaliteedielementidele põhjustatud häiringute tunnustele.

20.

Pärast mõningaid sissejuhatavaid kaalutlusi eelotsuse küsimuste asjakohasuse kohta analüüsin järgmistes punktides kõnealuste sätete ulatust, võttes Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt arvesse nii nende sõnastust kui ka konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks need sätted on, ning käesoleval juhul selle õigusakti tekkelugu ( 10 ).

21.

Ei ole mingit kahtlust, et kalavarude majandamise meetmete mõju, nagu järve taasasustamine võõrliikidega, kujutab endast „inimtekkelist mõju“, st mõju, mida põhjustab inimtegevus ( 11 ).

22.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab siiski, et kuigi kõnealused kalavarude majandamise meetmed on inimtekkelise mõjuga meetmed, ei kujuta need endast meetmeid, mis avaldavad sellist mõju füüsikalis-keemilistele ja hüdromorfoloogilistele kvaliteedielementidele ( 12 ). Seda lähenemist jagavad apellant ning Austria ja Iiri valitsus ( 13 ), samas kui komisjoni arvates võivad kalavarude majandamise meetmed avaldada inimtekkelist mõju füüsikalis-keemilistele ja hüdromorfoloogilistele kvaliteedielementidele ( 14 ).

23.

Jagan komisjoni seisukohta. Minu arvates tuleneb mõiste „hüdromorfoloogiline“ etümoloogiast endast, et see hõlmab kõiki meetmeid, mille eesmärk on mõjutada vee seisundit, sealhulgas kalavarude majandamise meetmeid ( 15 ). Täpsemalt leian, et kalastiku häirimine põhjustab juba määratluse kohaselt häireid veekogu füüsikalis-keemilistes ja hüdromorfoloogilistes elementides ( 16 ).

24.

Kui aga Euroopa Kohus peaks selle tõlgenduse heaks kiitma, ei oleks eelotsuse küsimused asjakohased, kuna põhikohtuasjas kõne all olevad kalavarude majandamise meetmed kujutavad endast igal juhul meetmeid, millel on inimtekkeline mõju füüsikalis-keemilistele ja hüdromorfoloogilistele kvaliteedielementidele ning mida tuleb järve kalastiku ökoloogilise seisundi määratlemisel arvesse võtta.

25.

Samas tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kehtib ELTL artiklis 267 ette nähtud menetluses, mis põhineb liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete selgel eristamisel, liidu õiguse tõlgendamist puudutavate küsimuste puhul, mille on liikmesriigi kohus esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ( 17 ) ja mille paikapidavuse kontrollimine ei ole Euroopa Kohtu ülesanne, asjakohasuse eeldus ( 18 ).

26.

Seetõttu pakun järgnevates punktides välja vastuse eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsuse küsimustele, mis käsitlevad peamiselt seda, kas inimtekkeline mõju füüsikalis-keemilistest ja hüdromorfoloogilistest kvaliteedielementidest erinevatele elementidele on asjakohane ka järve ökoloogilise seisundi klassifitseerimisel bioloogilise kvaliteedielemendi „Kalastiku“ suhtes vastavalt kalastiku ökoloogilise seisundi määratlusele.

27.

Kalastiku ökoloogilise seisundi määratlus koosneb kolmest kategooriast („väga hea“, „hea“ ja „keskmine“), mille kriteeriumid on sõnastatud keerukalt või koguni ebajärjekindlalt.

28.

Esiteks nõuab kalastiku ökoloogilise seisundi liigitamine „väga heaks“, et on täidetud kolm järgmist tingimust:

29.

Teiseks viitab kalastiku ökoloogilise seisundi klassifitseerimine „heaks“ ja „keskmiseks“ kahele tingimusele, mis langevad kokku „väga hea seisundi“ esimese ja kolmanda tingimusega, kuid mis on määratletud täiesti erinevalt, nimelt:

30.

Seega tuleb asjaomaste sätete sõnastuse kohaselt mõlemale eelotsuse küsimusele vastata nii, et esiteks ei ole kalastiku ökoloogilise seisundi klassifitseerimine „väga heaks“ seotud üksnes häiretega, mis tulenevad „inimtekkelisest mõjust füüsikalis-keemilistele ja hüdromorfoloogilistele kvaliteedielementidele“, ja teiseks, et kalastiku ökoloogilise seisundi klassifitseerimine „heaks“ ja „keskmiseks“ viitab üksnes häiretele, mis on tingitud „inimtegevuse mõjust füüsikalis-keemilistele ja hüdromorfoloogilistele kvaliteedielementidele“ ( 22 ).

31.

Analüüsitavate määratluste keerukas, ebatäpne ja vastuoluline sõnastus muudab nende sätete kohaldamise siiski äärmiselt raskeks ja eeldab vajadust kõrvaldada need raskused kontekstipõhise ja teleoloogilise tõlgendamise abil, võttes arvesse ka nende sätete tekkelugu.

32.

Kalastiku ökoloogilise seisundi määratlus on esitatud direktiivi 2000/60 V lisa punktis 1.2 „Ökoloogilise seisundi klassifikatsioonide normmääratlused“.

33.

Selle lisa tabelis 1.2 „Jõgede, järvede, üleminekuvete ja rannikuvete üldmääratlus“ (edaspidi „ökoloogilise kvaliteedi üldmääratlus“) on muu hulgas esitatud jõgede, järvede, üleminekuvete ja rannikuvete ökoloogilise kvaliteedi üldmääratlus, mille alus on jõgede (punkt 1.2.1), järvede (punkt 1.2.2), üleminekuvete (punkt 1.2.3) ja rannikuvete (punkt 1.2.4) ökoloogilise seisundi konkreetsed määratlused ( 23 ). Iga pinnaveekategooria puhul peavad liikmesriigid ökoloogilise seisundi hindamiseks tuginema kolmele kvaliteedielementide kategooriale, nimelt bioloogilisele kvaliteedielemendile, füüsikalis-keemilistele kvaliteedielementidele ja hüdromorfoloogilistele kvaliteedielementidele, kusjuures kõigil nendel kvaliteedielementidel on konkreetsed parameetrid ( 24 ).

34.

Seega määratletakse nende kolme kvaliteedielemendi ökoloogiline seisund põhimõtteliselt sõltumatult, kuna kalastikku analüüsitakse bioloogilise kvaliteedielemendi kontekstis, mitte hüdromorfoloogiliste ning füüsikalis-keemiliste kvaliteedielementide kontekstis. Kuigi kalastiku ökoloogilise seisundi määratlus kuulub küll bioloogiliste kvaliteedielementide hulka, viitab see „hea seisundi“ ja „keskmise seisundi“ kategooriate (kuid mitte „väga hea seisundi“ kategooria) puhul ise füüsikalis-keemilistele ja hüdromorfoloogilistele kvaliteedielementidele ( 25 ).

35.

Selles kontekstis pean otstarbekaks tõlgendada kalastiku ökoloogilise seisundi määratlust pinnavee ökoloogilise kvaliteedi üldise määratluse alusel.

36.

Esiteks „väga hea seisundi“ kategooria puhul on ökoloogilise kvaliteedi üldmääratluses viidatud asjaolule, et „[p]innaveekogu bioloogiliste kvaliteedielementide väärtused vastavad kõnealuse tüübi normaalsetele näitajatele häirimatus olekus ning ei ilmuta mingeid või ilmutavad üksnes tühiseid kõrvalekaldeid“ ning täpsustatud, et „[n]eed on tüübispetsiifilised tingimused ja kooslused“ ( 26 ). Seega bioloogiliste kvaliteedielementide puhul ei viita see määratlus inimtekkelistele füüsikalis-keemiliste ja hüdromorfoloogiliste kvaliteedielementide väärtuste muutustele.

37.

Teiseks nõuab see määratlus „hea seisundi“ ja „keskmise seisundi“ kategooriate puhul vastavalt, et „[p]innaveekogutüübi bioloogiliste kvaliteedielementide väärtused näitavad väheses ulatuses inimtegevusest tulenevaid kõrvalekaldeid, kuid erinevad vastava pinnaveekogutüübi normaalsetest näitajatest häirimatus olekus üksnes vähesel määral“ („hea seisundi“ kategooria), ning et need väärtused „erinevad vastava pinnaveekogutüübi normaalsetest näitajatest häirimatus olekus mõõdukas ulatuses“ ja „ilmutavad mõõdukal määral inimtegevusest tulenevaid kõrvalekaldeid ning on oluliselt rohkem häiritud kui hea seisundi tingimustes“ („keskmise seisundi“ kategooria).

38.

Seega ei viita pinnavee ökoloogilise kvaliteedi üldine määratlus häiringutele, mis on seotud konkreetsete põhjustega, nagu füüsikalis-keemiliste ja hüdromorfoloogiliste kvaliteedielementide väärtuste inimtekkelised muutused ( 27 ).

39.

Neil asjaoludel näib mulle esiteks „väga hea seisundi“ kategooria puhul, et väljendid, mida kasutatakse ühtaegu nii ökoloogilise kvaliteedi üldises määratluses kui ka kalastiku ökoloogilise seisundi määratlemisel, ei võimalda piirata hindamist füüsikalis-keemiliste ja hüdromorfoloogiliste häirete või kõrvalekalletega ( 28 ).

40.

Teiseks, mis puudutab „hea seisundi“ ja „keskmise seisundi“ kategooriaid, siis märgin kõigepealt, et kalastiku ökoloogilise kvaliteedi ja ökoloogilise seisundi üldises määratluses on minu arvates vahet tegemata ja juhuslikult mainitud kas „inimtegevuse mõju“ või „inimtegevusest tingitud kõrvalekallete“ või lihtsalt „häiringute“ või „kõrvalekallete“ (mis ei ole põhimõtteliselt seotud inimtegevusega) olemasolu. Võttes aga arvesse, et neid ebatäpseid ja ebajärjekindlaid sõnastusi on raske tõlgendada, näib mulle kõigepealt, et kuigi kõik need viited osutavad (otseselt või kaudselt) inimsekkumisele ( 29 ), on see tingitud asjaolust, et kõnealused häired on tavaliselt põhjustatud inimtegevusest, mitte liidu seadusandja kavatsusest piirata seda hindamist inimsekkumistega. Seejärel leian, et viiteid inimtegevuse mõjule füüsikalis-keemilistele ja hüdromorfoloogilistele kvaliteedielementidele on kasutatud mitteammendavalt, et hõlmata mis tahes inimsekkumist, sest tavaliselt põhjustavad bioloogiliste kvaliteedielementide ja seega kalastiku muutumist just sellised (füüsikalis-keemilist ja hüdromorfoloogilist laadi) mõjud ( 30 ). Lõpuks, kuna „hea“ ja „keskmine“ seisund määratletakse samade näitajate põhjal nagu „väga hea“ seisund (sõltuvalt tuvastatud erinevusest), oleks minu arvates vastuoluline võtta viimati nimetatud seisundi hindamisel arvesse kõiki häireid ning jätta mõned neist häiretest arvesse võtmata, kui tuleb mõõta erinevust selle seisundi ning hea ja keskmise seisundi vahel.

41.

Need kaalutlused sunnivad mind eelotsuse küsimustele vastama nii, et kalastiku ökoloogilise seisundi määratlemisel tuleb arvesse võtta igasugust inimtegevusest tingitud häiringut või muutust.

42.

Asjasse puutuvate sätete tekkeloo kohta märgin, et direktiivi 2000/60 ja täpsemalt selle V lisa sõnastus tekitas palju arutelusid.

43.

Komisjoni esimesed direktiiviettepanekud ( 31 ) rajasid ökoloogilise seisundi määratlused kirjeldavatele elementidele, ilma konkreetset mõju nõudmata ( 32 ). Viited „inimtegevuse mõjule“ ja eelkõige „inimtegevuse mõju füüsikalis-keemilistele või hüdromorfoloogilistele kvaliteedielementidele“ lisati seadusandliku menetluse käigus ( 33 ). Kuna aga nende muudatuste mõtet ei ole sõnaselgelt selgitatud, näib mulle, et sellest asjaolust ei saa konkreetseid tagajärgi tuletada ( 34 ).

44.

Seega ei anna asjaomaste sätete tekkeloo uuring minu arvates mingit tarvilikku teavet eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele vastamiseks.

45.

Direktiiv 2000/60 on raamdirektiiv, mis on vastu võetud EÜ artikli 175 lõike 1 (nüüd ELTL artikli 192 lõige 1) alusel. Mainitud direktiivis on sätestatud vee kaitsmiseks ühised põhimõtted ja üldine tegevusraamistik ning tagatud liidus üldiste vee kaitse ja säästva kasutuse põhimõtete ja struktuuride kooskõlastamine ja integreerimine ning kaugemas perspektiivis ka edasiarendamine. Direktiiviga sätestatud ühiseid põhimõtteid ja üldist tegevusraamistikku peavad liikmesriigid edasi arendama, võttes direktiivis sätestatud tähtaegade jooksul vastu konkreetseid meetmeid. Siiski ei ole direktiivi eesmärk liikmesriikide veevaldkonda reguleeriva seadusandluse täielik ühtlustamine ( 35 ).

46.

Kõnealuse direktiivi artikli 1 punkti a kohaselt on selle eesmärk kehtestada maismaa pinnavee, üleminekuvee, rannikuvee ja põhjavee kaitse raamistik, mis hoiab ära veeökosüsteemide ning otseselt veeökosüsteemidest sõltuvate maismaaökosüsteemide seisundi halvenemist ning kaitseb ja parandab nende seisundit, kaitstes samuti maismaaökosüsteeme ja neist otseselt sõltuvaid märgalasid, pidades silmas nende veevajadust ( 36 ).

47.

Keskkonnaalaseid eesmärke, mille liikmesriigid peavad pinnavee osas saavutama, on täpsustatud nimetatud direktiivi artikli 4 lõike 1 punktis a, mis – nagu on täpsustatud Euroopa Kohtu praktikas – näeb ette kaks eraldiseisvat, kuid omavahel lahutamatult seotud eesmärki. Esiteks peavad liikmesriigid sama direktiivi artikli 4 lõike 1 punkti a alapunkti i kohaselt rakendama vajalikud meetmed, et ära hoida kõigi pinnaveekogude seisundi halvenemine (halvenemise ärahoidmise kohustus). Teiseks kaitsevad, parandavad ja taastavad liikmesriigid vastavalt direktiivi 2000/60 artikli 4 lõike 1 punkti a alapunktidele ii ja iii kõiki pinnaveekogusid eesmärgiga saavutada nende „hea seisund“ hiljemalt 2015. aasta lõpuks (parandamiskohustus) ( 37 ). Nii parandamiskohustuse kui ka veekogude seisundi halvenemise ärahoidmise kohustusega soovib liidu seadusandja saavutada kvaliteedis seatud eesmärgid, see tähendab pinnaveekogude hea seisundi, hea ökoloogilise potentsiaali ja hea keemilise seisundi säilitamise ja taastamise ( 38 ).

48.

Selles kontekstis ei piirdu direktiivi 2000/60 artikli 4 lõike 1 punkt a üksnes majandamise planeerimisega seonduvate eesmärkide programmilise toote, vaid sellel on direktiiviga ette nähtud menetluse igas etapis siduv mõju, niipea kui asjaomase veekogu ökoloogiline seisund on kindlaks tehtud. See säte ei sisalda seega üksnes põhimõttelisi kohustusi, vaid puudutab ka konkreetseid projekte ( 39 ).

49.

Liikmesriigi pädevad asutused peavad projektile loa andmise menetluses ja seega enne otsuse tegemist direktiivi 2000/60 artikli 4 lõike 1 alusel kontrollima, kas see projekt võib tuua veele kaasa negatiivseid tagajärgi, mis on vastuolus kohustustega hoida ära pinnaveekogude ja põhjaveekogumi seisundi halvenemine ning seda parandada ( 40 ).

50.

Neil asjaoludel näib mulle – nagu väidab komisjon –, et veeökosüsteemide seisundi täielikku kaitset (säilitamine ja parendamine) oleks igal juhul raske tagada, kui järvede kalastiku seisundi hindamisel tuleks jätta tähelepanuta inimtegevusest põhjustatud häired (kalade või muude liikide liigilises koosseisus ja arvukuses), mis ei ole tingitud füüsikalis-keemiliste ja hüdromorfoloogiliste kvaliteedielementide muutumisest ( 41 ).

51.

Lisaks, nagu väidab Austria valitsus, näib, et kitsas tõlgenduses, mille kohaselt ei tule kalanduse ökoloogilise seisundi suhtes kohaldatava „väga hea“ seisundi määratluses teatavaid inimtekkelisi muutusi arvesse võtta, ei ole „kalastiku“ element ise asjasse puutuv ( 42 ). Direktiivi 2000/60 eesmärke silmas pidades oleks raske nõustuda sellega, et teatav kalastiku halvenemine (näiteks kalavarude halvenemine, kui see on asjakohane) ei mõjuta kalastiku kvaliteedi klassifitseerimist vastavalt selle direktiivi V lisa asjakohastele sätetele.

52.

Seetõttu näib mulle, et asjakohaste sätete teleoloogiline tõlgendus kinnitab, et kalastiku ökoloogilise seisundi määratlemisel tuleb arvesse võtta kõiki häireid kalavarude liigilises koosseisus ja arvukuses ning nende kalakoosluste ealistes struktuurides.

53.

Kordan oma seisukohta, et kalavarude majandamise meetmeid tuleb pidada meetmeteks, millel on inimtekkeline mõju füüsikalis-keemilistele ja hüdromorfoloogilistele kvaliteedielementidele. Selline tõlgendus muudaks eelotsuse küsimused asjakohatuks selles mõttes, et need kalavarude majandamise meetmed kuuluvad igal juhul mõiste „inimtegevuse mõju füüsikalis-keemilistele ja hüdromorfoloogilistele kvaliteedielementidele“ määratluse alla ning neid tuleb võtta arvesse kalastiku kõigi ökoloogiliste seisundite määratlemisel.

54.

Pärast selle täpsustamist ja jättes asjakohase faktilise raamistiku määratlemise eelotsusetaotluse esitanud kohtu hooleks, käsitlesin üldisemat küsimust, kas kalastiku ökoloogilise seisundi määratlemisel tuleb arvesse võtta kõiki inimtekkelise mõjuga meetmeid, kusjuures viidet füüsikalis-keemilistele ja hüdromorfoloogilistele kvaliteedielementidele ei tohi tõlgendada nii, et see piirab kõigi teiste inimtekkelise mõjuga meetmete asjakohasust.

55.

Eeltoodut arvestades teen ettepaneku vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele, et kalastiku ökoloogilise seisundi määratlemist „väga heaks seisundiks“, „heaks seisundiks“ ja „keskmiseks seisundiks“ tuleb tõlgendada nii, et „inimtegevusest põhjustatud häirete“ all tuleb mõista igasugust inimtegevusest tingitud häirimist, sealhulgas mis tahes muutust, mis võib mõjutada kalade liigilist koosseisu ja arvukust.

56.

Eespool esitatud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Verwaltungsgerichtshofi (Austria kõrgeim halduskohus) eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiivi 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik, V lisa tabelis 1.2.2 toodud bioloogilise kvaliteedielemendi „Kalastik“ määratlemist „väga heaks seisundiks“, „heaks seisundiks“ ja „keskmiseks seisundiks“

tuleb tõlgendada nii, et

„inimtegevusest põhjustatud häirete“ all tuleb mõista igasugust inimtegevusest tingitud häirimist, sealhulgas mis tahes muutust, mis võib mõjutada kalade liigilist koosseisu ja arvukust.