–

D. Ustariz Aróstegui, esindajad: procurador J. Araiz Rodríguez ja abogado J. Martínez García,

–

Departamento de Educación del Gobierno de Navarra, esindaja: letrado I. Iparraguirre Múgica,

–

Hispaania valitsus, esindaja: S. Jiménez García,

–

Portugali valitsus, esindajad: L. Inez Fernandes, M. Figueiredo, T. Larsen, N. Gabriel ja J. Marques,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: M. van Beek ja N. Ruiz García,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivi 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta (EÜT 1999, L 175, lk 43; ELT eriväljaanne 05/03, lk 368), lisas toodud 18. märtsil 1999 sõlmitud raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta (edaspidi „raamkokkulepe“) klauslit 4.

2

Taotlus on esitatud Daniel Ustariz Aróstegui ja Departamento de Educación del Gobierno de Navarra (Navarra autonoomse piirkonna valitsuse haridusministeerium, edaspidi „ministeerium“) vahelises kohtuvaidluses seoses viimase keeldumisega maksta Daniel Ustariz Arósteguile palgaastme lisatasu.

3

Direktiivi 1999/70 artikli 1 kohaselt on direktiivi eesmärk „jõustada tööandjate ja töövõtjate vaheliste üldorganisatsioonide [Euroopa Ametiühingute Konföderatsioon (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsioon (UNICE), Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskus (CEEP)] vahel […] sõlmitud raamkokkulepe […], mis on direktiivile lisatud“.

4

Raamkokkuleppe klausli 1 kohaselt on selle eesmärk esiteks parandada tähtajalise töötamise kvaliteeti, tagades mittediskrimineerimise põhimõtte kohaldamise, ja teiseks luua raamistik, et vältida kuritarvitusi, mis võivad tuleneda järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamisest.

5

Raamkokkuleppe klauslis 3 „Mõisted“ on sätestatud:

6

Raamkokkuleppe klausli 4 „Mittediskrimineerimise põhimõte“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Töötingimuste osas ei kohelda tähtajalisi töötajaid vähem soodsalt kui võrreldavaid alatisi töötajaid seetõttu, et neil on tähtajaline tööleping või töösuhe, välja arvatud juhtudel, kui erinevaks kohtlemiseks on objektiivsed põhjused.“

7

Navarra ametiasutuste personalieeskirjade konsolideeritud teksti (Texto Refundido del Estatuto del Personal al Servicio de las Administraciones Públicas de Navarra), mis kiideti heaks 30. augusti 1993. aasta autonoomse piirkonna seadusandliku dekreediga 251/1993 (Decreto Foral Legislativo 251/1993, edaspidi „DFL 251/93“), artikli 3 lõikes 1 on sätestatud:

„Navarra ametiasutustes töötava personali moodustavad:

8

DFL 251/93 artikkel 12 on sõnastatud järgmiselt:

„Navarra ametiasutuste ametnikud töötavad vastavalt ametisse asumiseks nõutavale kvalifikatsioonile ja tööülesannetele seal nimetatud tasemetel […].“

9

DFL 251/93 artiklis 13 on sätestatud:

„1.   Iga eelmises artiklis nimetatud tase hõlmab seitset palgaastet.

2.   Ametis alustavad ametnikud asuvad vastava taseme 1. palgaastmel.

3.   Ametnikud võivad oma vastava taseme 1. palgaastmelt astmeliselt tõusta kuni 7. palgaastmeni vastavalt käesoleva eeskirja artiklile 16“.

10

DFL 251/93 artiklis 16 on ette nähtud:

„1.   Ametnikud võivad oma vastava taseme 1. palgaastmelt järjest tõusta kuni 7. palgaastmeni, olenemata nende hariduse erialast, kvalifikatsioonist või elukutsest.

2.   Palgaastme tõstmine toimub igal aastal järgmiselt:

11

DFL 251/93 neljandas üleminekusättes on sätestatud:

„1. Alates 1. jaanuarist 1992 kuni Navarra 1991. aasta üldeelarvet käsitleva autonoomse piirkonna 26. veebruari 1991. aasta seaduse 5/1991 (Ley Foral 5/1991 de Presupuestos Generales de Navarra para 1991) artiklis 13 viidatud korra vastuvõtmiseni peatatakse ajutiselt käesoleva eeskirja artiklis 16 sätestatud palgaastme tõstmise süsteem, mis alates nimetatud kuupäevast toimub iga ametniku puhul sõltumatult, vastavalt tema enda teenistusstaažile vastaval palgaastmel, nagu on kindlaks määratud järgnevalt:

2. Eelmises punktis sätestatu tagajärjel säilib alates nimetatud kuupäevast ja samamoodi ajutiselt sama ametiasutuse sisese tasemetõstmise juhtudel, mis on ette nähtud käesoleva eeskirja artiklis 17, sama palgaaste ja teenistusstaaž nimetatud astmel, mis olid sellel tasemel, millelt edutatakse.“

12

DFL 251/93 artikli 40 lõikes 2 on ette nähtud, et ametniku isiklik põhitöötasu koosneb vastava taseme algsest töötasust, palgaastmele vastavast töötasust ja teenistusstaaži lisatasust. Nimetatud artiklis on samuti täpsustatud, et isiklik põhitöötasu on ametniku staatuse juurde kuuluv omandatud õigus.

13

28. septembri 2009. aasta autonoomse piirkonna dekreedi 68/2009, mis reguleerib töötajate Navarra ametiasutustesse halduskorras töölevõtmist (Decreto Foral 68/2009 por el que se regula la contratación de personal en régimen administrativo en las Administraciones Públicas de Navarra), mida on muudetud 29. märtsi 2017. aasta autonoomse piirkonna dekreediga 21/2017 (Decreto Foral 21/2017) (edaspidi „autonoomse piirkonna dekreet 68/2009“), artikkel 11 on sõnastatud järgmiselt:

„Halduslepingu alusel töötavad töötajad saavad töökohale või tööülesannetele vastavat tasu, teenistusstaaži lisatasu ja peretoetust. Palgaast[me] [lisatasu], mis on osa ametniku staatuse juurde kuuluvast isiklikust põhitöötasust, ei arvestata.“

14

Ministeeriumi võttis D. Ustariz Aróstegui 2007. aasta septembrist õpetajana tööle tähtajalise halduslepingu alusel. Ta töötab sellest kuupäevast alates mitmes õppeasutuses.

15

D. Ustariz Aróstegui taotles 1. juulil 2016 ministeeriumilt, et talle määrataks tagasiulatuvat nelja aasta eest palgaastme lisatasu, mida saavad ametnikust õpetajad, kellel oli temaga sama teenistusstaaž, kohaldades autonoomse piirkonna dekreeti nr 68/2009.

16

Ta esitas selle taotluse vaikimisi rahuldamata jätmise otsuse peale 18. oktoobril 2016 vaide. Ministeerium jättis selle vaide 23. detsembri 2016. aasta autonoomse piirkonna otsusega rahuldamata.

17

D. Ustariz Aróstegui esitas 28. veebruaril 2017 selle otsuse peale kaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule Juzgado de lo Contencioso-Administrativo no1 de Pamplonale (Pamplona esimese astme halduskohus nr 1, Hispaania).

18

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Navarras praegu kehtivas õiguskorras on palgaastme lisatasu maksmise ainus objektiivne tingimus 6 aasta ja 7 kuu pikkune teenistusstaaž vahetult eelneval palgaastmel, kusjuures palgaastet tõstetakse niisiis automaatselt, aja täitumise alusel. Kohus täpsustab samuti, et seetõttu, et palgaaste on riigisisestes õigusnormides ette nähtud kui üks ametikarjääri mehhanismidest, mis on omane ametnikele, peetakse nendes õigusnormides palgaastme lisatasu isiklikuks põhitöötasuks, mis kuulub ametniku staatuse juurde, mille puhul on niisiis tegemist subjektiivse tingimusega selle maksmiseks.

19

D. Ustariz Aróstegui täidab objektiivset nõuet, et teenistusstaaž peab olema 6 aastat ja 7 kuud, kuid ei täida subjektiivset nõuet ametniku staatuse kohta.

20

Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et teenustes ja töökohustustes, mida osutab ametnikust õpetaja ja halduslepinguga õpetaja, ei ole vahet, siis soovib ta teada, kas palgaastme lisatasu laad ja eesmärk võivad endast kujutada objektiivset põhjust, mis õigustab halduslepinguga töötajate vähem soodsat kohtlemist.

21

Neil tingimustel otsustas Juzgado de lo Contencioso-Administrativo no1 de Pamplona (Pamplona esimese astme halduskohus nr 1) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [raamkokkuleppe] klauslit 4 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugune piirkondlik õigusnorm, mis on vaidluse all põhikohtuasjas ja mis välistab sõnaselgelt teatava lisatasu saamise õiguse tunnustamise ja maksmise Navarra ametiasutuste töötajatele tähtajalise „halduslepingu alusel töötavate töötajate“ kategoorias põhjusel, et nimetatud lisatasu on ainult tähtajatu lepinguga „ametniku“ kategooria töötajatele ette nähtud ametikarjääri edendamise ja arendamise tasu?“

22

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimusega sisuliselt teada, kas raamkokkuleppe klausli 4 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selline riigisisene õigusnorm, nagu on põhikohtuasjas kõne all ning milles on palgaastme lisatasu saajatena ette nähtud õpetajad, kes on tööle võetud tähtajatu töösuhte raames alaliste ametnikena, jättes välja nimelt tähtajaliste halduslepingutega tööle võetud õpetajad.

23

Oluline on veel kord nentida, et raamkokkuleppe klausli 4 lõikega 1 on keelatud kohelda tähtajalise töölepinguga töötajaid töötingimuste osas vähem soodsalt kui võrreldavaid tähtajatu töölepinguga töötajaid üksnes seetõttu, et neil on tähtajaline töösuhe, välja arvatud juhtudel, kui erinevaks kohtlemiseks on objektiivsed põhjused.

24

Antud juhul tuleb esiteks märkida, et kuna ministeerium oli D. Ustariz Aróstegui tööle võtnud õpetajana tähtajalise halduslepingu alusel, ei ole vaidlust selles, et ta on hõlmatud mõistega „tähtajaline töötaja“ raamkokkuleppe klausli 4 punkti 1 tähenduses koostoimes klausli 3 punktiga 1, ning järelikult kuulub ta nende sätete kohaldamisalasse.

25

Mis puudutab teiseks mõistet „töötingimused“ raamkokkuleppe klausli 4 punkti 1 tähenduses, siis määrav kriteerium selle kindlakstegemiseks, kas meede kuulub selle mõiste alla, on just töötamine, see tähendab töösuhe töötaja ja tema tööandja vahel (5. juuni 2018. aasta kohtuotsus Grupo Norte Facility, C‑574/16, EU:C:2018:390, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

26

Euroopa Kohus on nii leidnud, et see mõiste hõlmab muu hulgas kolme teenistusaasta lisatasu (vt selle kohta 22. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Gavieiro Gavieiro ja Iglesias Torres, C‑444/09 ja C‑456/09, EU:C:2010:819, punkt 50, ja 18. märtsi 2011. aasta kohtumäärus Montoya Medina, C‑273/10, ei avaldata, EU:C:2011:167, punkt 32), pidevõppe kuusaastaku lisatasu (vt selle kohta 9. veebruari 2012. aasta kohtumäärus Lorenzo Martínez, C‑556/11, ei avaldata, EU:C:2012:67, punkt 38), ametialases hindamiskava osalemist ja positiivse tulemuse korral sellest tulenevalt preemia maksmist (21. septembri 2016. aasta kohtumäärus Álvarez Santirso,C‑631/15, EU:C:2016:725, punkt 36) ning osalemist horisontaalses ametikarjääri süsteemis, mille tulemusel makstakse lisatasu (22. märtsi 2018. aasta kohtumäärus Centeno Meléndez, C‑315/17, ei avaldata, EU:C:2018:207, punkt 47).

27

Antud juhul tuleb täheldada, et kuna 6 aasta ja 7 kuu pikkuse pideva teenistusstaaži täitumine on ainus objektiivne tingimus selle lisatasu määramiseks, nagu selgub eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud teabest, siis makstakse seda just nimelt töösuhte tõttu, mistõttu neil asjaoludel tuleb selle lisatasu määramist pidada „töötingimuseks“ raamkokkuleppe klausli 4 punkti 1 tähenduses.

28

Kolmandaks olgu märgitud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika järgi nõuab diskrimineerimiskeelu põhimõte, mille spetsiifiline väljendus raamkokkuleppe klausli 4 lõige 1 on, et võrreldavaid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud (5. juuni 2018. aasta kohtuotsus Grupo Norte Facility, C‑574/16, EU:C:2018:390, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Ministeerium väitis selle kohta kirjalikes seisukohtades, et mis puudutab põhikohtuasja, siis alaliste ametnike ja selliste halduslepinguga töötajate nagu D. Ustariz Aróstegui erinev kohtlemine ei ole hõlmatud raamkokkuleppe klausli 4 punktis 1 sätestatud keeluga, kuna riigisiseses õiguses on õigus saada põhikohtuasjas kõnealust lisatasu seatud sõltuvusse mitte töösuhte tähtajalisusest või tähtajatusest, vaid sellest, kas tegemist on ametnikuga või lepingulise töötajaga.

30

Lisaks märkisid Hispaania valitsus ja ministeerium Euroopa Kohtu istungil, et eraõigusliku tähtajatu lepingu alusel tööle võetud õpetajad ei saa samuti seda lisatasu.

31

Siiski tuleb rõhutada, et raamkokkuleppe klausli 4 punkti 1 sõnastusest tuleneb, et selleks, et tähtajalise töölepinguga töötajatel oleks alust tugineda sellele klauslile, piisab, kui asjaomaseid tähtajalise töölepinguga töötajaid koheldakse vähem soodsalt kui võrreldavaid tähtajatu töölepinguga töötajaid.

32

Seega, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 31, ei ole selles suhtes vajalik, et asjaomaseid tähtajalise töölepinguga töötajaid koheldaks kõikide alaliste töötajate kategooriatega võrreldes vähem soodsalt.

33

Järelikult tuleb analüüsida, kas põhikohtuasjas kõnealused alalised ametnikud ja halduslepinguga töötajad on võrreldavas olukorras.

34

Selleks et hinnata, kas töötajad teevad sama või samalaadset tööd raamkokkuleppe tähenduses, tuleb vastavalt raamkokkuleppe klausli 3 lõikele 2 ja klausli 4 lõikele 1 välja selgitada, kas kõiki tegureid, nagu töö iseloomu, väljaõppe- ja töötingimusi arvesse võttes võib nende isikute olukorda pidada võrreldavaks (5. juuni 2018. aasta kohtuotsus Grupo Norte Facility, C‑574/16, EU:C:2018:390, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Käesolevas asjas peab eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes on ainsana pädev faktilisi asjaolusid hindama, tegema kindlaks, kas alalised ametnikud ja halduslepinguga töötajad on võrreldavas olukorras (vt analoogia alusel 5. juuni 2018. aasta kohtuotsus Grupo Norte Facility, C‑574/16, EU:C:2018:390, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Eelotsusetaotlusest tuleneb siiski, et tööülesannetel, teenustel ja töökohustustel, mis on ametnikust õpetajal ja sellisel halduslepingu alusel töötaval õpetajal nagu D. Ustariz Aróstegui, ei ole mingit vahet.

37

Järelikult tuleb asuda seisukohale, et sellise tähtajalise töölepinguga töötaja nagu D. Ustariz Aróstegui olukord on võrreldav ministeeriumi teenistuses töötava tähtajatu töölepinguga töötaja olukorraga, kui kõiki asjakohaseid aspekte arvestades teostatud eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrollist ei ilmne teisiti.

38

Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 44, on tegemist erineva kohtlemisega, kui avalikus sektoris lepingute alusel töötavatele isikutele keeldutakse põhikohtuasjas kõnealuse palgaastme lisatasu maksmisest, samal ajal kui võrreldavas olukorras alalistel ametnikel on õigus nimetatud lisatasu saada.

39

Neljandaks tuleb teha kindlaks, kas esineb objektiivne põhjus raamkokkuleppe klausli 4 punkti 1 tähenduses, mis võiks seda erinevat kohtlemist õigustada.

40

Vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale nõuab mõiste „objektiivsed põhjused“, et asjaomane ebavõrdne kohtlemine oleks õigustatud täpsete ja konkreetsete asjaoludega, mis iseloomustavad asjasse puutuvat töötingimust konkreetses olukorras, millega seoses see esineb, ning objektiivsete ja läbipaistvate kriteeriumide alusel, mis võimaldaksid kontrollida, kas see ebavõrdne kohtlemine on tingitud tegelikust vajadusest ja kas see on sobiv taotletava eesmärgi saavutamiseks ning selleks vajalik. Sellised asjaolud võivad tuleneda eelkõige nende tööülesannete eripärast, mille täitmiseks tähtajalised lepingud on sõlmitud, nimetatud tööülesannete iseloomust või – kui see on asjakohane – liikmesriigi sotsiaalpoliitika õigustatud eesmärgi täitmise vajadustest (13. septembri 2007. aasta kohtuotsus Del Cerro Alonso, C‑307/05, EU:C:2007:509, punkt 53; 22. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Gavieiro Gavieiro ja Iglesias Torres, C‑444/09 ja C‑456/09, EU:C:2010:819, punkt 55, ja 5. juuni 2018. aasta kohtuotsus Grupo Norte Facility, C‑574/16, EU:C:2018:390, punkt 54).

41

Seevastu, üksnes tuginemine asjaolule, et selliste halduslepinguga töötajate nagu D. Ustariz Aróstegui töö on ajutine, ei ole nende nõuetega kooskõlas ning seega ei saa see iseenesest olla objektiivne põhjus raamkokkuleppe klausli 4 punkti 1 tähenduses. Nimelt, kui tunnistada, et üksnes töösuhte ajutisus on tähtajalise lepinguga ja tähtajatu lepinguga töötajate erineva kohtlemise põhjendamiseks piisav, siis muudaks see direktiivi 1999/70 ja raamkokkuleppe eesmärgid mõttetuks ning sellega kaasneks tähtajalise lepinguga töötajate ebasoodsa olukorra põlistamine (8. septembri 2011. aasta kohtuotsus Rosado Santana, C‑177/10, EU:C:2011:557, punkt 74 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Hispaania valitsus ja ministeerium on oma kirjalikes seisukohtades selles küsimuses väitnud, et põhikohtuasjas kõnealune lisatasu on ametniku staatuse juurde kuuluv isiklik põhitöötasu. Täpsemalt on selle lisatasu eesmärk tasustada ametniku edasijõudmist ametikarjääri süsteemis, mis just nimelt õigustab halduslepinguga töötajatele väljajätmist selle lisatasu saajate hulgast, kuna viimati nimetatud töötajatel palgaastet ei tõsteta.

43

Sellega seoses olgu märgitud, et arvestades liikmesriikide kaalutlusõigust seoses oma haldusorganite korraldusega, võivad nad põhimõtteliselt, ilma et see läheks vastuollu direktiiviga 1999/70 või raamkokkuleppega, sätestada alaliseks ametnikuks saamise tingimused ning sellise ametnikuna töötamise tingimused (18. oktoobri 2012. aasta kohtuotsus Valenza jt, C‑302/11–C‑305/11, EU:C:2012:646, punkt 57, ja 20. septembri 2018. aasta kohtuotsus Motter, C‑466/17, EU:C:2018:758, punkt 43). Nii on liikmesriikidel õigus kehtestada tööstaaži tingimused teatud ametikohtade täitmiseks või ka piirata asutusesisesel edutamisel osaleda saamist üksnes ametnikega, kuna see tuleneb vajadusest võtta arvesse objektiivseid nõudeid, mis on seotud kõnealuse ametikohaga ega ole omased tähtajalisele töösuhtele (vt selle kohta 8. septembri 2011. aasta kohtuotsus Rosado Santana, C‑177/10, EU:C:2011:557, punktid 76 ja 79).

44

Siiski ei vasta käesoleva kohtuotsuse punktides 40 ja 41 kirjeldatud kohtupraktikale üldine ja abstraktne tingimus, mille kohaselt peab isik selleks, et talle kohaldataks sellist asjaomast töötingimust, nagu on kõne all põhikohtuasjas, olema alaline ametnik, ilma et võetaks eelkõige arvesse täidetavate tööülesannete eripära ja nende olemuslikke jooni (vt selle kohta 8. septembri 2011. aasta kohtuotsus Rosado Santana, C‑177/10, EU:C:2011:557, punkt 80).

45

Euroopa Kohus on samuti leidnud, et erinevat kohtlemist ei saa põhjendada avaliku huviga, mis iseenesest on seotud avalikku teenistusse töölevõtmise viisiga (vt selle kohta 25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Vernaza Ayovi, C‑96/17, EU:C:2018:603, punkt 46).

46

Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 51, saab halduslepinguga töötajate väljajätmine põhikohtuasjas vaidlusaluse lisatasu saajate hulgast, mis tuleneb autonoomse piirkonna dekreedi nr 68/2009 artiklist 11, olla õigustatud üksnes siis, kui ametniku staatuse olemuslikud jooned on selle lisatasu maksmiseks tõepoolest määravad.

47

Antud juhul ilmneb Euroopa Kohtule esitatud toimikust, et nimetatud lisatasu maksmine ei ole seotud asjaomase ametniku palgaastme tõstmisega, vaid teenistusstaažiga. Sellega seoses olgu märgitud, et asjaolu, et põhikohtuasjas kõnealune lisatasu oli algul mõeldud ametnike teenistuse tunnustamiseks ametikarjääri süsteemis ja erineb seega meetmest, mille eesmärk on üksnes tasustada teenistusstaaži eest, ei saa viia järeldusele, et see lisatasu on omane ametniku staatusele, kuna põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal kohaldavate üleminekusätete kohaselt peatati kõrgematele palgaastmetele edutamise süsteem ja see asendati õigusnormidega, milles nähakse ette nimetatud lisatasu maksmine vaid teatud teenistusstaaži täitumisel, mis kaotab ära igasuguse erinevuse võrreldes pelga teenistusstaaži eest makstava lisatasuga. Seega juhul, kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrollimisest ei ilmne teisiti, makstakse põhikohtuasjas kõnealuse palgaastme lisatasu ametnikele üksnes nõutud teenistusstaaži täitumise tõttu ja see ei mõjuta nende positsiooni ametikarjääri süsteemis.

48

Lisaks, mis puudutab Hispaania valitsuse ja ministeeriumi esitatud argumenti, mille kohaselt esinevad erinevused alaliste ametnike tööülesannete laadis, mis võib õigustada nende sooduskohtlemist võrreldes halduslepinguga töötajatega, kes on võrreldavas olukorras, siis tuleb tõdeda, et Euroopa Kohtule esitatud toimikust ei ilmne sellega seoses ühtegi konkreetset ja täpset asjaolu. Igal juhul saab selline erinevus olla asjakohane ainult siis, kui lisatasu eesmärk on tasustada nende ülesannete täitmise eest, mida saavad täita ainult ametnikud, mitte tähtajalise lepinguga töötajad. Asjaolu, mida ministeerium Euroopa Kohtu istungil kinnitas, et halduslepingu alusel töötatud aega võetakse täielikult arvesse lepingulise töötaja alaliselt ametisse määramisel, näib aga olevat vastuolus väitega, et selliste ülesannete täitmine on otsustav asjaolu lisatasu maksmisel, kuna lepinguline töötaja ei oleks sellist laadi ülesandeid saanud täita enne alaliselt ametisse määramist (vt analoogia alusel 22. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Centeno Meléndez, C‑315/17, ei avaldata, EU:C:2018:207, punkt 75).

49

Seega tuleb asuda seisukohale, et juhul kui seda puudutava kontrolli käigus, mille peab läbi viima eelotsusetaotluse esitanud kohus, ei selgu teisiti, ei esine käesolevas asjas ühtegi „objektiivset asjaolu“ raamkokkuleppe klausli 4 punkti 1 tähenduses, mis võiks õigustada nende halduslepinguga töötajate väljajätmist, kellel on täitunud põhikohtuasjas kõnealuse lisatasu maksmiseks nõutud teenistusstaaž.

50

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et raamkokkuleppe klausli 4 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selline riigisisene õigusnorm, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mis näeb palgaastme lisatasu ette õpetajatele, kes on tööle võetud tähtajatu töösuhte raames alaliste ametnikena, jättes välja tähtajaliste halduslepingute alusel tööle võetud õpetajad, kui teatud teenistusstaaži täitumine on ainus tingimus selle lisatasu maksmiseks.

51

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

Nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivi 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta, lisas toodud 18. märtsil 1999 sõlmitud raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta klausli 4 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selline riigisisene õigusnorm, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mis näeb palgaastme lisatasu ette õpetajatele, kes on tööle võetud tähtajatu töösuhte raames alaliste ametnikena, jättes välja tähtajaliste halduslepingute alusel tööle võetud õpetajad, kui teatud teenistusstaaži täitumine on ainus tingimus selle lisatasu maksmiseks.