1. 

Ohtlikud jäätmed, mis pärinevad peamiselt keemiatööstusest, ei kujuta endast suurt osa kõigist ELis tekitatud jäätmetest, kuid nende mõju keskkonnale võib olla väga suur, kui neid ei käidelda ega kontrollita korralikult. Eelkõige võivad ohtlikud ained sisalduda olmejäätmete mehaanilisel töötlemisel tekkinud jäätmetes, nagu on juhtunud ka kohtuvaidlustes, mille raames on esitatud käesolevad eelotsusetaotlused.

2. 

Seekord peab Euroopa Kohus, kui ma ei eksi, siis esimest korda otsustama jäätmete liigitamise üle otsuses 2000/532/EÜ ( 2 ) sätestatud Euroopa jäätmenimistu (edaspidi „jäätmenimistu“) nn peegelkoodidesse ( 3 ). Euroopa Kohtul tuleb täpsustada suuniseid, mida peab sealjuures järgima, et eelotsusetaotluse esitanud kohus saaks kindlaks määrata, kas mitmes kriminaalmenetluses süüdistatavad on Itaalias toime pannud ebaseadusliku jäätmeveo süüteo, käideldes tavajäätmetena ohtlikke jäätmeid.

3.

Artikli 3 kohaselt:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]“

4.

Artiklis 7 pealkirjaga „Jäätmenimistu“ on sätestatud:

„1.   Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, ja mis on seotud otsusega 2000/532/EÜ kehtestatud jäätmenimistu ajakohastamisega, võetakse vastu vastavalt artikli 39 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele. Jäätmenimistu sisaldab ohtlikke jäätmeid ning selles võetakse arvesse jäätmete päritolu ja koostist ning vajaduse korral ohtlike ainete kontsentratsiooni piirväärtusi. Jäätmenimistu on siduv selliste jäätmete määratlemise osas, mida loetakse ohtlikeks jäätmeteks. Aine või eseme nimistusse kandmine ei tähenda, et see kuulub jäätmete hulka kõikidel asjaoludel. Aine või ese loetakse jäätmete hulka kuuluvaks üksnes siis, kui see vastab artikli 3 punkti 1 määratlusele.

2.   Liikmesriik võib lugeda jäätmed ohtlikeks jäätmeteks isegi siis, kui need ei esine sellisena jäätmenimistus, kuid neil on üks või enam III lisas loetletud omadustest. Liikmesriik teatab igast sellisest juhtumist viivitamata komisjonile. Liikmesriik teatab neist aruandes, mis on ette nähtud artikli 37 lõikega 1, ja esitab komisjonile kogu asjakohase teabe. Saadud teadetest lähtudes vaadatakse kõnealune nimistu selle kohandamise üle otsustamiseks läbi.

3.   Kui liikmesriigil on tõendid selle kohta, et teatavatel kõnealusesse nimistusse kuuluvatel ohtlikuks liigitatud jäätmetel ei ole ühtegi III lisas loetletud omadust, võib see liikmesriik lugeda need jäätmed tavajäätmeteks. Liikmesriik teatab igast sellisest juhtumist viivitamata komisjonile aruandes ja esitab komisjonile kõik vajalikud tõendid. Saadud teadetest lähtudes vaadatakse kõnealune nimistu selle kohandamise üle otsustamiseks läbi.

4.   Ohtlike jäätmete ümberliigitamine tavajäätmeteks ei tohi toimuda jäätmete lahjendamise või segamise teel eesmärgiga vähendada ohtlike ainete algsisaldust allapoole ohtlikeks jäätmeteks liigitamise piirväärtust.

[…]

6.   Vastavalt lõikes 1 nimetatud jäätmenimistule võivad liikmesriigid käsitleda neid jäätmeid kui tavajäätmeid.

[…]“.

5.

Direktiivi 2008/98 (muudetud määrusega (EL) nr 1357/2014) III lisas ( 5 ) on loetletud jäätmete omadused, mille alusel loetakse jäätmed ohtlikeks jäätmeteks. Mis puutub katsemeetoditesse on selles märgitud:

„Kasutatakse meetodeid, mida on kirjeldatud nõukogu määruses (EÜ) nr 440/2008 ning muudes asjakohastes (Euroopa Standardikomitee, CENi) dokumentides või muudes rahvusvaheliselt tunnustatud katsemeetodites ja juhendites.“

6.

Otsuse lisa pealkirja „Hindamine ja liigitamine“ all on punkt 2 („Jäätmete ohtlikuks liigitamine“), mille kohaselt:

„Kõiki jäätmenimistus tärniga (*) tähistatud jäätmeid käsitatakse vastavalt direktiivile 2008/98/EÜ ohtlikena, välja arvatud juhul, kui kohaldatakse kõnealuse direktiivi artiklit 20.

Nende jäätmete suhtes, millele võib määrata ohtlike ja tavajäätmete koodid, kehtivad järgmised tingimused:

7.

Seadusandliku dekreedi nr 152/2006 ( 6 ) artikliga 184 oli reguleeritud jäätmeliigitus, eristades päritolu alusel olmejäätmeid ja erijäätmeid. Viimased on vastavalt nende ohtlikkusele liigitatud ohtlikeks ja tavajäätmeteks. Mitte-olmejäätmetest loeti ohtlikeks need, mis olid lisa D nimistus selgesõnaliselt tärniga selliseks liigitatud.

8.

Neljandas osas sisalduv lisa D hõlmas jäätmenimistu koostamist vastavalt Euroopa õigusaktidele.

9.

Esimeses redaktsioonis oli artikli 184, lõikes 4 ette nähtud, et ministeeriumidevahelise dekreediga kehtestatakse jäätmenimistu vastavalt direktiivile 75/442/EMÜ, ( 7 ) direktiivile 91/689/EMÜ ( 8 ) ja otsusele 2000/532. Lisaks oli selles täpsustatud, et kuni tulevase dekreedi vastuvõtmiseni jätkatakse keskkonna- ja territooriumi kaitse ministri 9. aprilli 2002. aasta direktiivi sätete kohaldamist, mis sisaldusid nimetatud lisas D.

10.

Lisa D muudeti mitmel järjestikusel korral:

11.

Viimane seadus muutis lisa D preambulit, lisades sätted, mida hiljem ( 12 ) analüüsin.

12.

20. juuni 2017. aasta dekreetseaduse nr 91/2017 („Kiireloomulised meetmed Lõuna-Itaalia majanduskasvu huvides“) ( 13 ), mis kehtib alates 21. juunist 2017, kuid oli eelotsusetaotluse esitamise ajaks veel seadusena kinnitamata, artikliga 9 jäeti dekreetseaduse nr 152/2006 lisa D neljandast osast välja punktid 1–7 ja asendati need järgmisega:

„Jäätmeid liigitab jäätmetekitaja, kes määrab neile vastava jäätmeloendi koodi, kohaldades komisjoni 18. detsembri 2014. aasta otsuses 2014/955/EL ja määruses (EL) nr 1357/2014 sisalduvaid sätteid.“

13.

Eelotsuse küsimused on tõstatunud kolme kriminaalmenetluse raames, mis on algatatud ligi 30 inimese vastu, keda süüdistatakse seadusandliku dekreedi nr 152/2006 artiklis 260 osutatud organiseeritud ebaseaduslikus jäätmeveos.

14.

Nende süüdistatavate hulgas on prügilakäitajaid, jäätmeladestajatest äriühinguid, analüüside tegijaid ja analüüsilaboreid. Prokuratuur süüdistab neid selles, et nad liigitasid peegelkoodidega jäätmed ebaseaduslikul eesmärgil tavajäätmeteks, kasutades osalisi, erapoolikuid ja mitteammendavaid analüüse. Neid jäätmeid töödeldi tavajäätmete prügilates.

15.

22. novembril 2016 ja 16. jaanuaril 2017 määras Rooma eeluurimiskohtunik prokuratuuri taotlusel, et tõendite kogumiseks arestitaks (siiski kasutusvõimalusega) mitu prügilat, kus neid jäätmeid töödeldi. Samuti tegi kohus määruse nende prügilate omanike vara arestimiseks ja nimetas prügilate ning jäätmetekke ja jäätmekogumiskohtade haldamiseks kuueks kuuks pankrotihalduri.

16.

28. veebruaril 2017 tegi Tribunale di Roma – Sezione per il riesame dei provvedimenti di sequestro (Rooma esimese astme kohtu arestimeetmete uuesti läbivaatamise koda) kohtumäärused määruskaebuste kohta, mille osa põhikohtuasjas süüdistatavaid oli esitanud. Kohus tunnistas eelnimetatud arestid kolme eri määrusega kehtetuks, nõustumata prokuratuuri tõlgendusega, mis põhineb jäätmete ohtlikkuse eeldusel.

17.

Procuratore della Repubblica presso il Tribunale di Roma – Direzione distrettuale antimafia (Rooma esimese astme kohtu juures, organiseeritud kuritegevuse vastases piirkondlikus üksuses tegutsev Itaalia Vabariigi prokurör – edaspidi „prokurör“) kaebas need määrused edasi Corte suprema di Cassazionesse (Itaalia kõrgeim kassatsioonikohus), väites, et kui kohus nõustus kaitseargumentidega, tõlgendas ta peegelkoodidega jäätmete liigitamise alaseid Itaalia ja liidu õigusnorme valesti.

18.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et selleks, et võiks tegemist olla süüteoga ja seega selleks, et kindlaks teha, kas vaadeldaval juhul on kõnealuseid peegelkoodidega jäätmeid õigesti iseloomustatud ja klassifitseeritud, on vaja välja selgitada otsuse 2014/955/EL ja määruse (EL) nr 1357/2014 kohaldamisala ulatus. Vaid nii saab kindlaks teha, milliseid analüüse (keemilisi, mikrobioloogilisi jne) on neis jäätmetes ohtlike ainete leidumise tuvastamiseks vaja, et jäätmeid saaks hinnata ning seejärel liigitada, määrates neile kas ohtlike või tavajäätmete koodi.

19.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisab, et jäätmete liigitamine peegelkoodidega on Itaalias toonud kaasa ulatusliku arutelu:

20.

Corte suprema di Cassazione (Itaalia kõrgeim kassatsioonikohus) viitab seoses seaduse 116/2014 muudatustega oma kohtupraktikale. Selles on kehtestatud põhimõte, mille järgi on jäätmetekitaja või -valdaja kohustatud peegelkoodiga jäätmete puhul nende klassifitseerimiseks ja neile ohukoodi andmiseks või andmata jätmiseks viima läbi vajalikud analüüsid selleks, et tuvastada ohtlike ainete olemasolu ja kontsentratsioonikünniste võimalik ületamine. Jäätmeid võib liigitada ohututeks ainult siis, kui konkreetsel juhul on jõutud järeldusele, et ohtlikke aineid ei esine või et vastavaid künniseid ei ületata. ( 16 )

21.

Et hajutada oma kahtlused liidu õigusnormide suhtes selles küsimuses, otsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus esitada Euroopa Kohtule kolm eelotsusetaotlust, esitades kolmes kohtuasjas identsed küsimused, mis on järgmised:

22.

Kirjalikud seisukohad esitasid Procuratore generale della Republica presso la Corte Suprema di Cassazione (riigiprokurör kõrgeima kassatsioonikohtu juures, edaspidi „riigiprokurör“), Vetreco Srl, Francesco Rando, MAD Srl, Alfonso Verlezza, Antonio ja Enrico Giuliano, Itaalia Vabariik ja Euroopa Komisjon.

23.

6. septembril 2018 toimunud kohtuistungil esitasid oma seisukohad Francesco Rando, E. Giovi Srli, Vetreco Srli, MAD Srli, Itaalia Vabariigi valitsuse ja komisjoni esindajad ning Procuratore della Repubblica presso il Tribunale di Roma (Itaalia Vabariigi prokurör Rooma esimese astme kohtu juures).

24.

Riigiprokurör, Francesco Rando ja Vetreco Srl on esitanud eelotsuse küsimuste vastuvõetamatuse poolt mitu argumenti.

25.

Francesco Rando peab neid küsimusi vastuvõetamatuks, kuna need põhinevad seaduse 116/2014 kohaldamisel; selle seaduse näol on F. Rando sõnul tegemist tehnilise eeskirjaga direktiivi 98/34/EÜ artikli 8 tähenduses, ( 17 ) mis, kui sellest ei ole komisjonile teatatud, ei ole eraisikutele kohaldatav.

26.

Mina ei ole samal arvamusel. Seaduses 116/2014 sisalduv Itaalia säte peegelkoodidega jäätmete liigitamise kohta võeti vastu selleks, et töötada välja ja kohaldada jäätmete liigitamist käsitlevaid liidu eeskirju. Sõltumata sellest, kas selle seaduse puhul on või ei ole tegemist tehnilise eeskirjaga direktiivi 98/34 tähenduses, tuleneb selle direktiivi artikli 8 lõikest 1 ja artikli 10 lõikest 1, et liidu ühtlustamisstandardite väljatöötamisel vastuvõetud siseriiklike tehniliste eeskirjade osas kehtib komisjonile teavitamise kohustusest vabastus. Igal juhul nõuab selle kindlakstegemine, kas Itaalia seaduse puhul on tegemist tehnilise eeskirjaga, sisulist analüüsi, mis ei kuulu eelotsuse küsimuste vastuvõetavuse etappi.

27.

Ülejäänud vastuväited on seotud kohtumenetluste faktiliste ja õiguslike asjaolude kirjeldusega (mis on kaitsjate silmis ebapiisav):

28.

Ükski neist vastuväidetest ei tundu mulle olevat piisav selleks, et eelotsusetaotlused vastuvõetamatuks tunnistada. Euroopa Kohus on oma kohtupraktikas korduvalt kinnitanud, et kohus saab keelduda eelotsuse tegemisest ainult siis, kui on ilmne, et küsimuses osutatud liidu õigusnormi tõlgendusel või kehtivuse kontrollimisel ei ole mingit seost põhikohtuasja asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele. ( 19 )

29.

Liikmesriigi kohtu, mitte tema ees toimuva menetluse poolte, ülesanne on esitada Euroopa Kohtule küsimusi, mille kohta tal on tõlgendamiskahtlusi. Seepärast võib kohus F. Rando kohtuvaidlustes jätta direktiivi 1999/31 ja otsuse 2003/33 kohta küsimata, kui kohus ei pea seda hädavajalikuks. Samuti võib kohus esitada muid küsimusi, kui ta leiab, et tema eelnevat kohtupraktikat saab nüansseerida või vastandada sellele, mis tuleneb vastusest eelotsusetaotlusele. Igal juhul on Euroopa Kohus vaba viitama muudele liidu eeskirjadele, kui need, mida on nimetatud esitatud eelotsusetaotlustes, kui Euroopa Kohus peab neid eelotsuse küsimustele vastamisel asjakohaseks.

30.

Selles kohtuasjas on küsimused vaieldamatult seotud kohtuvaidluse esemega ja vajadus tõlgendada liidu eeskirju tuleneb eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgitustest. Lisaks sellele on eelotsusetaotluses põhiosas esitatud käimasoleva kriminaalmenetluse faktiline ja õiguslik taust, sealhulgas on ära toodud piisavalt täielik kohaldatavate Itaalia normide kirjeldus. Asjaolude hulgas oleks võinud tõesti kajastada lisateavet jäätmeliikide ja tehtud analüüside kohta. Siiski ei takistanud pooltel miski esitamast seisukohti ja ma usun, et Euroopa Kohtul on piisavalt tõendeid, et anda eelotsusetaotlusele vajalik vastus.

31.

Kokkuvõttes on Euroopa Kohtu kodukorra artikli 94 nõuded täidetud.

32.

Jäätmete liigitamine on otsustava tähtsusega kõigis nende olemasolu etappides, alates tekitamisest kuni lõpptöötlemiseni. See määrab kindlaks nii jäätmekäitlusotsused, kui ka nende kogumise praktilisuse ja majandusliku otstarbekuse, võimaluse valida ringlusse võtmise või kõrvaldamise vahel ning vajaduse korral ringlusse võtmise meetodi.

33.

Ohtlike jäätmete liigitamisel on olulised õiguslikud tagajärjed, ( 20 ) kuna direktiiv 2008/98 kehtestab nende käitlemise suhtes ranged tingimused. Muu hulgas tuleneb direktiivist nõue esitada tõendeid jälgitavuse tagamiseks, sõltuvalt liikmesriigi loodud süsteemist (artikkel 17); samuti keelab direktiiv ohtlike jäätmete segamise (artikkel 18); kehtestab spetsiifilised märgistamise ja pakendamise kohustused (artikkel 19); samuti näeb direktiiv ette, et ohtlikke jäätmeid võib töödelda ainult spetsiaalselt selleks määratud rajatistes, mis on saanud eriloa (antakse vastavalt artiklitele 23-25). ( 21 )

34.

Esimeses kolmes küsimuses, millele saab vastata koos, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kuidas direktiivi 2008/98 (muudetud määrusega nr 1357/2014) ja otsusega 2000/532 (muudetud otsusega 2014/955) on reguleeritud nende jäätmete liigitamise menetlus, millele võib anda peegelkoode. Neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas kahtluste korral või siis, kui jäätmetes sisalduvaid ohtlikke aineid või nende puudumist on võimatu kindlalt tuvastada, tuleks need jäätmed ettevaatuspõhimõtte kohaselt igal juhul ohtlikuks peegelkoodiga jäätmeteks liigitada.

35.

Küsimused omandavad oma tähenduse siis, kui pidada silmas põhikohtumenetlustes väidetut:

36.

Vastavalt toimikus sisalduvale teabele ja poolte seisukohtadele, mis esitati kirjalikult ja kohtuistungil, käsitletakse kohtuvaidluses ainult olmejäätmete biomehaanilise töötlemise jääke, ( 23 ) mille ohtlikkuses kaheldakse ja mida saab seetõttu liigitada peegelkoodidega. Kui need sisaldavad ohtlikke aineid või kui neil on ohtlikke omadusi, liigitatakse need ohtlike jäätmete peegelkoodiga 19 12 11*, samas kui need, millel ei ole niisuguseid ohtlikke omadusi, liigitatakse tavajäätmete peegelkoodiga 19 12 12. ( 24 )

37.

Tähtis on selgitada, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei esitanud oma küsimusi segaolmejäätmete liigitamise kohta, mille kohta kehtib direktiivi 2008/98 artikli 20 kohane mitteohtlikkuse eeldus, mis vabastab nad seega ohtlike jäätmete põhipiirangute kohaldamisest. ( 25 )

38.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlused piirduvad seega nende olmejäätmete mehaanilisel töötlemisel tekkivate jääkide liigitamisega, mida ei tohiks segi ajada prügilasse jõudvate segaolmejäätmetega. See erinevus toob minu arvates kaasa kaks tagajärge:

39.

Seega piirdun oma analüüsis jäätmetega, mille ohtlikkuses kaheldakse ja seetõttu võib neid liigitada peegelkoodidega; eelkõige neid, mis tekivad olmejäätmete biomehaanilisest töötlemisest, mida käsitletakse põhikohtuasjades.

40.

Direktiivi 2008/98 artiklis 3 on määratletud „jäätmed“ kui „mis tahes ained või esemed, mille valdaja ära viskab, kavatseb ära visata või on kohustatud ära viskama“ ning „ohtlikud jäätmed“ kui jäätmed, millel on üks või rohkem direktiivi 2008/98 III lisas loetletud ohtlikest omadustest, mis on kohandatud teaduse arenguga määruse nr 1357/2014 alusel, mida kohaldatakse alates 1. juunist 2015. ( 27 )

41.

Raskused jäätmete liigitamisel ja ohtlike omaduste väljaselgitamisel on põhjus, miks liidu seadusandja on välja töötanud jäätmenimistu, et hõlbustada sellist liiki kaupade valdajate ja omanike otsuseid.

42.

Direktiivi 2008/98 artikli 7 lõikes 1 on sätestatud, et nimetatud jäätmenimistu sisaldab ohtlikke jäätmeid ning selles võetakse arvesse jäätmete päritolu ja koostist ning vajaduse korral ohtlike ainete kontsentratsiooni piirväärtusi. Lisaks on sätestatud, et jäätmenimistu on põhimõtteliselt ( 28 ) siduv selliste jäätmete määratlemise osas, mida loetakse ohtlikeks jäätmeteks. Jäätmenimistu on seega liikmesriikidele kohustuslik, kuid mitte lõplik või absoluutne, kuna direktiiviga 2008/98 kehtestatud ühtlustamine ei ole ammendav. ( 29 )

43.

Jäätmenimistu loodi otsusega 2000/532, ( 30 ) mida on muudetud, kooskõlas direktiivi 2008/98 artikli 7 lõikega 1, otsusega 2014/955 selleks, ( 31 ) et kohandada seda teaduse arenguga ja viia see kooskõlla keemiatoodete alaste õigusaktide muudatustega. ( 32 )

44.

Jäätmenimistu järgi liigitamine tähendab, et kõigile jäätmetele määratakse kuuekohaline arv, nn „Euroopa jäätmekood“ (jäätmekood) ( 33 ), mis näitab, kas need jäätmed on ohtlikud või mitte. Sellega seoses tunnustab jäätmenimistu kolme liiki koode:

45.

Kui jäätmete koostis on teada, liigitab tootja need kooskõlas jäätmenimistuga AH- või ANH-kirjega. Kuid klassifitseerimine on keerulisem, kui tegemist on peegelkoodidega seonduvate jäätmetega, kuna nende tekitaja või nende valdaja peab võtma täiendavaid hindamismeetmeid, et anda neile lõpuks MH- või MNH-kirje. Selle viimase olukorraga seisab silmitsi eelotsusetaotluse esitanud kohus.

46.

Sisuliselt peab Corte Suprema de Cassazione (Itaalia kõrgeim kassatsioonikohus) kohaldama seadusandliku dekreedi nr 152/2006 lisa D neljanda osa punkte 4, 5 ja 6, nagu seda on muudetud seadusega 116/2014, millega kehtestati kord, mille alusel määratakse Itaalias peegelkoodiga liigitatavate jäätmete ohtlikkus. Seda ohtlikkust tuleb kontrollida kolmes etapis (kronoloogilises järjekorras):

47.

Samuti on neis õigusaktides sätestatud, et kui keemilised analüüsid ei võimalda avastada jäätmete kõiki konkreetseid osiseid, tuleks ettevaatuspõhimõttel võtta ohtlike ainete arvutamisel aluseks kõige ohtlikumad osised. Kui menetlust ei ole järgitud või pole jäätmete osiseid või nende ohtlikkust kindlaks määratud, tuleb jäätmeid klassifitseerida ohtlikena, see tähendab ohtlike jäätmete peegelkoodiga (MH) (tärniga (*)).

48.

Kokkuvõttes soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas selline riiklik regulatsioon on kooskõlas direktiiviga 2008/98 ja otsusega 2000/532, mida on muudetud määrusega nr 1357/2014 ja otsusega 2014/955.

49.

Põhjustel, mida ma kohe selgitan, näivad Itaalia õigusaktid olevat minu arvates liidu õigusega põhimõtteliselt kooskõlas.

50.

Direktiivi 2008/98 artikli 3 punkti 2 kohaselt on ohu hindamiseks kõigepealt vaja teada jäätmete koostist, et avastada selles sisalduvaid ohtlikke aineid, mis võivad anda neile ühe või enam III lisas loetletud viieteistkümnest ohtlikust omadusest (HP 1–HP 15). Kui jäätmete koostis ei ole teada, teostab vajalikud uuringud jäätmetekitaja või -valdaja.

51.

Jäätmete koostise uurimisel tuleb arvestada sellega, et jäätmenimistu loob liigituse, mis on koostatud jäätme tekitanud allika (spetsiifiline protsess või tegevus, mille käigus see tekib) ja „jäätmete liigi“ (või liigid, segajäätmete puhul) alusel. Uuringud selle koostise väljaselgitamiseks peaksid võimaldama tuvastada jäätmete allika ja/või liigi, hõlbustades seeläbi nende liigitamist jäätmenimistu kirjega.

52.

On mitmeid meetodeid, mille abil jäätmetekitaja või -valdaja saaks koguda teavet jäätmete koostise, nende sisalduvate ohtlike ainete ja nende potentsiaalsete ohtlike omaduste kohta. Nende hulka kuuluvad: ( 34 )

53.

Kui tekitaja on kogunud teabe jäätmete koostise kohta, tuleb hinnata, kas kindlakstehtud aine on klassifitseeritud ohtliku ainena (tavaliselt see nii ei ole) või kas see sisaldab ohtlike omadustega aineid (see on tavaline eeldus ja toimus ka kõnesolevates kohtuasjades). Aineid liigitatakse vastavalt määrusele (EÜ) nr 1272/2008, ( 36 ) samas kui ohtlike ainete sisaldust jäätmetes hinnatakse vastavalt direktiivi 2008/98 III lisale. ( 37 )

54.

Määrusega nr 1272/2008, millega ELile kohandatakse ÜRO kemikaalide klassifitseerimise ja märgistamise globaalselt harmoneeritud süsteem (edaspidi „GHS“), on pakutud üksikasjalikud kriteeriumid ainete hindamiseks ja nende ohuklassi kindlaksmääramiseks.

55.

Selle määruse artikli 1 lõike 3 kohaselt ei käsitata jäätmeid aine, segu või tootena; seetõttu ei kohaldata sellest tulenevaid kohustusi jäätmetekitajatele ega ‑valdajatele. VI lisas esitatakse siiski teatavate ohtlike ainete ühtne klassifikatsioon ja märgistamine, mida tuleb kasutada jäätmete klassifitseerimiseks, kuna paljud peegelkoodid viitavad konkreetselt „ohtlikele ainetele“. ( 38 )

56.

Ohtlike ainete esinemist peab jäätmetekitaja või ‑valdaja hindama vastavalt direktiivi 2008/98 III lisale, milles, nagu ma juba märkisin, on kirjeldatud jäätmete viitteist omadust, mis muudavad need ohtlikeks. ( 39 ) Hinnata saab: a) arvutades, kas vaatlusalustes jäätmetes esinevate ainete sisaldus on ohulause koodidel põhinevate piirnormidega (millest igaüks sõltub omadustest HP4–HP14) võrdne või ületab neid; ja b) tehes katseid, et selgitada välja, kas jäätmetel on ohtlikke omadusi või mitte (sobib väga hästi omaduste HP1–HP4 puhul). ( 40 )

57.

Otsuse 2000/532 lisa kohaselt, vastavalt punktile, mis käsitleb jäätmete ohtlike omaduste hindamist (punkt 1, in fine), „kui jäätmed sisaldavad teatavat ainet selle piirnormist vähem, ei arvestata seda piirmäära arvutamisel. Kui jäätmete ohtlikke omadusi on hinnatud katse ja direktiivi 2008/98/EÜ III lisa kohaselt ohtlike ainete sisalduse abil, on katse tulemused ülimuslikud“.

58.

Kui jäätmetel on üks või mitu viieteistkümnest ohtlikust omadusest, peab tekitaja või valdaja selle klassifitseerima ohtlike jäätmete peegelkoodiga (MH). Kui neid omadusi ei ole, võib seda samuti selliselt kvalifitseerida, kui see sisaldab üht püsivat orgaanilist saasteainet, ( 41 ) mida on mainitud jäätmenimistu lisas (punkti 2 alapunktis 3), üle määruse (EÜ) nr 850/2004 IV lisas sätestatud piirmäära. ( 42 )

59.

Eelnevad kaalutlused võimaldavad mul välistada midagi, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus nimetab „tõenäosusseisukohaks“, mille kohaselt jäätmetekitajal oleks kaalutlusõigus klassifitseerida peegelkoodidega jäätmed ohtlikeks või mitteohtlikeks, sest kõigi jäätmetes sisalduvate ainete väljaselgitamiseks testide tegemine oleks võimatu ning lõpuks oleksid kõik jäätmed klassifitseeritud MH-kirjetega.

60.

Nagu ma juba selgitasin, nõuavad ELi eeskirjad jäätmetekitajalt või ‑valdajalt jäätmete koostise mõistlikku tuvastamist ja seejärel tuvastatud ainete võimaliku ohtlikkuse kontrollimist, et määrata kindlaks nende kuuluvus vastavalt nende kontsentratsiooniväärtustele direktiivi 2008/98 III lisas või määruse nr 850/2004 IV lisas. Nii jääb kõrvale ka eelotsusetaotluse esitanud kohtu mainitud „turvalisusseisukoht“ ehk „eeldatava ohtlikkuse“ seisukoht, mis nõuaks jäätmete koostise ja kõigi võimalike ohtlike ainete nagu ka nende kontsentratsiooniastme põhjalikku uurimist, kuna see on ainus viis jäätme kvalifitseerimiseks ohtlikuks jäätmeks.

61.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb otsuse 2000/532 (muudetud otsusega 2014/955) lisa „Hindamine ja liigitamine“ punkti 2 kahe termini tõlgendamises. Selle sätte itaaliakeelses tekstis on ette nähtud järgmist: „[…] l’iscrizione di una voce nell’elenco armonizzato di rifiuti contrassegnata come pericolosa, con un riferimento specifico o generico a „sostanze pericolose“, è opportuna solo quando questo rifiuto contiene sostanze pericolose pertinenti che determinano nel rifiuto una o più delle caratteristiche di pericolo […]“. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et mõne tõlgenduse kohaselt kinnitab terminite „opportuna“ ja „pertinenti“ kasutamine seoses peegelkoodidega, et hinnangu andmiseks võib olla olemas kaalutlusõigus ja et ohtlikkuse uurimine piirdub asjakohaste jäätmekomponentidega vastavalt nende ohtlikkusele.

62.

Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale ( 43 ) on vaja kasutada selle sätte muid keeleversioone, et näha, kas esineb erinevusi, ja kui keeleversioonides on erinevusi, tuleb asjaomast sätet tõlgendada lähtuvalt selle õigusakti üldisest ülesehitusest ja eesmärkidest, mille osa see säte on.

63.

Kõnealuse sätte hispaania-, ( 44 ) portugali-, ( 45 ) prantsus- ( 46 ) ja ingliskeelne ( 47 ) versioon langevad küll kokku selles osas, et peegelkoodidega jäätmete puhul on ühtlustatud jäätmenimistu ohtlike jäätmete kirje põhjendatud või kohane määrata ainult jäätmetele, mis sisaldavad asjakohaseid ohtlikke aineid, mille tõttu on „jäätmetel üks või mitu […] ohtlikku omadust […]“. Jäätmed, mille suhtes on kohaldatav peegelkood, liigitatakse MH-kirjega ainult siis, kui see sisaldab aineid, mis annavad ühe või mitu viieteistkümnest ohtlikust omadusest, mis on ette nähtud direktiivi 2008/98 III lisas. Seepärast ei ole selles osas mingit kaalutlusõigust ega valikuvõimalust. Usun, et need keeleversioonid vastavad usutavalt normi kujundusele ja üldisele ülesehitusele.

64.

Mis puutub analüüsi- ja katsemeetoditesse, mida jäätmetekitaja või ‑valdaja kasutab jäätme mürgisuse või ohtlikkuse hindamiseks ja sellele peegelkoodi määramiseks (teine eelotsuse küsimus), siis direktiiv 2008/98 ega otsus 2000/532 ei sisalda konkreetseid ega otseseid juhtnööre, kuna meetodid ei ole liidu õigusega ühtlustatud. Direktiivi 2008/98 (muudetud määrusega nr 1357/2014) III lisas in fine on aga täpsustatud katsemeetoditest neid, mida tuleb kasutada, nimelt „meetodeid, mida on kirjeldatud nõukogu määruses (EÜ) nr 440/2008 ning muudes asjakohastes CENi dokumentides või muudes rahvusvaheliselt tunnustatud katsemeetodites ja juhendites“.

65.

Otsuse 2000/532 lisa pealkirjaga „Hindamine ja liigitamine“ punktis 2 on samuti pakutud mõningaid täiendavaid analüüsi- ja katsemeetodite täpsustusi:

66.

Mõlemad viited annavad ettekujutuse katseliikidest ja keemiliste analüüside liikidest, ( 49 ) mida jäätmetekitajad või ‑valdajad võivad kasutada selleks, et analüüsida jäätmetes sisalduvate ainete ohtlikkust. Loomulikult kehtivad määruses nr 440/2008 ette nähtud REACH-määruses sätestatud kemikaalide ja valmististe suhtes kohaldatavad katsemeetodid. Samamoodi kehtivad komisjoni 2018. aasta teatise III lisas kindlaks määratud jäätmete ohtlike omaduste katsemeetodid ja arvutamise meetodid. ( 50 )

67.

Kõnealuse teatise IV lisa sisaldab omakorda CEN-i meetodeid ja standardeid jäätmete iseloomustamiseks mitmesuguste keemiliste analüüside abil. ( 51 )

68.

Ma arvan siiski, et rahvusvaheliste, liidu või riiklike õigusaktidega heakskiidetud mis tahes muud liiki katse ( 52 ) oleks samuti sobiv selle väljaselgitamiseks, kas neis jäätmetes sisalduvad ained on ohtlikud või ei ole seda. Nii direktiivi 2008/98, mida on muudetud määrusega nr 1357/2014, III lisas, in fine, kui ka otsuse 2000/532 lisa pealkirjaga „Hindamine ja liigitamine“ punkti 2 teises taandes on sätestatud, et võib toetuda „muudele rahvusvaheliselt tunnustatud katsemeetoditele ja juhenditele“. Tahaksin veel kord meelde tuletada, et vastavalt otsuse 2000/532 lisa „Hindamine ja liigitamine“ lõikele 1 in fine on katse tulemused nende ohtlike ainete arvutamise meetodi suhtes ülimuslikud.

69.

Mis puutub keemiliste katsete ja analüüside ulatusse, siis saan aru, et siiani on selgitatud, et neid analüüse saab teha proovide võtmise teel, kuid et see peab pakkuma tõhususe ja representatiivsuse osas täielikku garantiid. Niisugune garantii tagatakse näiteks, rakendades Euroopa Standardikomitee (CEN) välja töötanud tehnilist standardidokumenti, mis on seotud teemaga „jäätmete iseloomustus – jäätmematerjalidest proovide võtmine“. ( 53 )

70.

Võttes arvesse eespool esitatud kaalutlusi, tuleb direktiivi 2008/98 artiklit 7, III lisa ja otsuse 2000/532 lisa pealkirjaga „Hindamine ja liigitamine“ punkti 2 „Jäätmete ohtlikuks liigitamine“ tõlgendada nii, et jäätmetekitaja või ‑valdaja on kohustatud nimetatud jäätmete koostise kindlaks määrama ja hiljem, arvutuste või katsete teel kontrollima, kas need sisaldavad mõnda ohtlikku ainet või direktiivi 2008/98 III lisas või määruse nr 850/2004 IV lisas loetletud ohtliku omadusega ainet. Sellel eesmärgil on asjakohased määruses nr 440/2008 sätestatud või mis tahes rahvusvaheliselt tunnustatud või liikmesriigi õiguses tunnustatud proovivõtmise, keemilise analüüsi ja katsete kasutamine.

71.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas kahtluste korral või siis, kui jäätmetes sisalduvaid ohtlikke aineid või nende puudumist on võimatu kindlalt tuvastada, tuleks need jäätmed ettevaatuspõhimõtte kohaselt igal juhul ohtlikeks MH-peegelkoodiga jäätmeteks liigitada.

72.

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 191 lõike 2 kohaselt rajaneb liidu keskkonnapoliitika ettevaatusprintsiibil ja põhimõtetel, mille järgi tuleb võtta ennetusmeetmeid ja keskkonnakahjustus heastada eeskätt kahjustuse kohas ja „saastaja peab maksma“. Ettevaatuspõhimõte on riskijuhtimisvahend, mida saab kasutada, kui teaduslikult on ebaselge, kas esineb oht inimeste tervisele ja keskkonnale, ning mis võimaldab võtta ennetavaid meetmeid juba enne seda, kui nimetatud ebaselgus hajub. ( 54 )

73.

Ettevaatuspõhimõtet, koos teiste põhimõtetega, mainitakse direktiivi 2008/98 artikli 4 lõike 2 viimases lõigus, ( 55 ) samas kui sama direktiivi artiklites 1 ja 13 viidatakse, et liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada jäätmete käitlemine viisil, mis ei sea ohtu inimese tervist ega kahjusta keskkonda.

74.

Jäätmete klassifitseerimine MH-peegelkoodiga, nagu ma juba märkisin, toob kaasa olulised tagajärjed nende edasisele käitlemisele (taaskasutamine, ringlusse võtt, võimalik taaskasutamine ja kõrvaldamine). Nagu komisjon märgib, ei kehtesta ettevaatusprintsiip automaatselt sellist liigitust, kui direktiivi 2008/98 III lisas või määruse 850/2004 IV lisas sätestatud ohtlike ainete olemasolus kaheldakse.

75.

Hindamaks, kas on kohane määrata MH-kirje või MNH-kirje, tuleb jäätme omanikul või valdajal kohaldada jäätmete peegelkoodidega liigitamise menetlust, määrates eelnevalt kindlaks jäätme koostise, ning kui tuvastatakse ohtlike omadustega aineid, siis arvutades välja nende väärtused või tehes vastavad katsed.

76.

Jäätmetekitaja või ‑valdaja ei saa aga kasutada ettevaatuspõhimõtet ettekäändena direktiiviga 2008/98 ja otsusega 2000/532 kehtestatud jäätmete peegelkoodiga liigitamise menetluse kohaldamata jätmiseks. Vastavalt direktiivi 2008/98 artikli 7 lõigetele 2 ja 3 on liikmesriikidel õigus liigitada jäätmed ümber või liigitada need ohtlikuks, kuid nad peavad sellest komisjonile teatama nii, et komisjon muudaks jäätmenimistut. Kuigi see piirang liikmesriikide puhul eksisteerib, ei anna nimetatud põhimõte eraõiguslikele isikutele õigust liigitada jäätmeid väljaspool eespool nimetatud ELi eeskirjades sätestatud menetlust.

77.

Leian, et seda seisukohta toetab Euroopa Kohtu praktika. ( 56 ) Nimelt, „ettevaatusprintsiibi õige kohaldamine eeldab esiteks nende võimalike negatiivsete tagajärgede kindlakstegemist, mis abiainete kasutamisel väidetavalt tervisele on, ja teiseks tervisele avaldatava ohu põhjalikku hindamist, tuginedes kõige usaldusväärsematele kättesaadavatele teaduslikele andmetele ja kõige uuemate rahvusvaheliste uuringute tulemustele“. ( 57 ) Seega „ei saa […] kaitsemeetmeid õiguspäraselt põhjendada ohtu puudutava puhthüpoteetilise lähenemisega, mis rajaneb pelgalt teaduslikult veel kontrollimata oletustel. Vastupidi, selliseid kaitsemeetmeid saab, vaatamata nende ajutisele laadile ja isegi kui need on ennetavat laadi, võtta vaid juhul, kui need põhinevad võimalikult täielikul riskianalüüsil, võttes arvesse juhtumi konkreetseid asjaolusid, millest ilmneb, et need meetmed on vajalikud“. ( 58 )

78.

Ettevaatusprintsiibi alusel jäätmete MH-kirjega liigitamiseks ei piisa sellest, kui tuginetakse pelgale kahtlusele, et tegemist on ohtlike jäätmetega. Kui see oleks nii, siis tingiksid kõik peegelkoodid jäätmete liigitamise ohtlikuks. Kuid rõhutan, et selle liigituse puhul on nõutav jäätmete koostise eraldiseisev analüüs ja sellele järgnev aine võimaliku ohtlikkuse kontrollimine. Direktiivi 2008/98 ja otsuse 2000/532 menetlus kehtestab sarnased nõuded nendega, mida kasutab ettevaatuspõhimõtte kohaldamisel Euroopa Kohus.

79.

Nõustun Itaalia valitsusega, et jäätmetekitaja või -valdaja ei ole kohustatud jäätmeid ammendavalt analüüsima, et tuvastada vastavalt määrusele 1272/2008 kõik ohtlikud ained, mis võivad jäätmetes sisalduda, ja kõik võimalikud ohtlikud omadused, mis jäätmetel võivad olla vastavalt direktiivi 2008/98 III lisale. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on samal arvamusel, mille kohaselt hädavajalik ei ole mitte otsida valimatult kõiki aineid, mida jäätmed võivad üldiselt sisaldada, vaid need sobivalt identifitseerida, tuginedes jäätmete täpse koostise hindamisele ja hilisemale tuvastatud ainete ohtlikkuse kontrollimisele.

80.

Direktiivi 2008/98 artikli 4 lõike 2 viimases lõigus sätestatud tehnilise teostatavuse ja majandusliku otstarbekuse põhimõttega on lisaks sellele vastuolus kehtestada tootjale jäätmete koostise ja kõigi neis sisalduvate ainete ohtlike omaduste absoluutse ammendava analüüsimise kohustus. Selline kohustus oleks ka ebaproportsionaalne.

81.

Minu arvates õigustab ettevaatusprintsiip siiski jäätmete liigitamist MH-peegelkoodiga juhul, kui jäätmete koostise ja/või osiste ohtlikkuse analüüs osutub võimatuks põhjustel, mis ei ole seotud jäätmetekitaja ega ‑valdajaga. Sellisel juhul tekiks tõsine oht rahva tervisele või keskkonnale, mis toetaks jäätmete liigitamist MH-peegelkoodiga nende jäätmete ohtlikkust „neutraliseeriva“ piirava meetmena. ( 59 )

82.

Eelnevat silmas pidades teen ettepaneku vastata Corte suprema di Cassazione (Itaalia kõrgeim kassatsioonikohus) esitatud küsimustele järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks teatud direktiivid, mida on muudetud komisjoni määrusega (EL) nr 1357/2014, artiklit 7 ja III lisa ning komisjoni 3. mai 2000. aasta otsuse 2000/532/EÜ (millega asendatakse jäätmeid käsitleva nõukogu direktiivi 75/442/EMÜ artikli 1 punkti a kohaselt jäätmete nimistut kehtestav otsus 94/3/EÜ ja ohtlikke jäätmeid käsitleva nõukogu direktiivi 91/689/EMÜ artikli 1 lõike 4 kohaselt ohtlike jäätmete nimistut kehtestav nõukogu otsus 94/904/EÜ, mida on muudetud otsusega 2014/955/EL) lisa „Hindamine ja liigitamine“ punkti 2 „Jäätmete ohtlikuks liigitamine“ tuleb tõlgendada nii, et: