Esialgne tõlge

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

MACIEJ SZPUNAR

esitatud 13. septembril 2018(1)

Kohtuasi C‑486/16

Bankia SA

versus

Alfredo Sánchez Martínez,

Sandra Sánchez Triviño

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Juzgado de Primera Instancia nº 6 de Alicante (Alicante esimese astme kohus nr 6, Hispaania))

Eelotsusetaotlus – Direktiiv 93/13/EMÜ – Tarbijakaitse – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Hüpoteeklaenulepingu ennetähtaegse lõpetamise klausel – Artikli 6 lõige 1 – Artikli 7 lõige 1 – Ebaõigluse hindamise kriteeriumid – Tõhususe põhimõte

I.      Sissejuhatus

1.        Eelotsusetaotlus on esitatud direktiivi 93/13/EMÜ(2) tõlgendamise kohta. Täpsemalt on Juzgado de Primera Instancia nº 6 d’Alicantel (Alicante esimese astme kohus nr 6, Hispaania) tekkinud küsimus, kas Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) kohtupraktika hüpoteegiga koormatud kinnisasja arestimise menetluse (edaspidi „hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetlus“) raames lepingu ennetähtaegse lõpetamise lepingutingimuste tõlgendamise kohta on selle direktiiviga kehtestatud tarbijakaitsesüsteemiga kooskõlas.

2.        Seega kuulub põhikohtuasi samasse õiguslikku ja kohtulikku konteksti nagu kohtuasjad C‑92/16, C‑167/16, C‑70/17 ja C‑179/17(3).

3.        Nende eelotsuse küsimuste, milles on algatatud käesolev kohtuasi, ja kohtuasjades C‑70/17 ja C‑179/17, milles minu ettepanek esitati just täna, eelotsusetaotluse esitanud kohtute esitatud küsimuste sarnasus võimaldab mul seega kordamise vältimiseks teatud punktides viidata nendes paralleelsetes kohtuasjades esitatud argumentidele.

II.    Õiguslik raamistik

A.      Liidu õigus

4.        Direktiivi 93/13 põhjendusest 4 tuleneb, et „liikmesriikide ülesandeks on tagada, et tarbijatega sõlmitud lepingud ei sisaldaks ebaõiglasi tingimusi“.

5.        Direktiivi 93/13 artikli 1 lõikes 2 on sätestatud:

„Lepingutingimused, mis põhinevad kohustuslikel põhikirjasätetel või õigusnormidel […], ei kuulu käesoleva direktiivi reguleerimisalasse.“

6.        Selle direktiivi artikli 3 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.      Lepingutingimus, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud, loetakse ebaõiglaseks, kui see on vastuolus heausksuse tingimusega ning kutsub esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat.

2.      Tingimust ei loeta kunagi eraldi kokkulepituks, kui see on eelnevalt koostatud ning tarbija ei ole seetõttu saanud tingimust sisuliselt mõjutada, eriti eelnevalt koostatud tüüplepingute puhul.“

7.        Selle direktiivi artikkel 4 on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Ilma et see piiraks artikli 7 kohaldamist, võetakse lepingutingimuse hindamisel arvesse lepingu sõlmimise objektiks oleva kauba või teenuse laad ning viidatakse lepingu sõlmimisel kõigile sellega kaasnevatele asjaoludele ning kõigile teistele kõnealuse või muu lepingu tingimustele, millest see sõltub.

2.      Tingimuste õiglase või ebaõiglase iseloomu hindamine ei ole seotud lepingu põhiobjekti mõiste [ega hinna ja tasu sobivusega vastusooritusena pakutavate teenuste või kauba eest], kui kõnealused tingimused on koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles.“ [Tsitaati on parandatud Euroopa Liidu Kohtus, kuna direktiivi eestikeelne tõlge on ebatäpne.]

8.        Sama direktiivi artikli 6 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on […] tarbijaga sõlminud, ei ole [siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimustel] tarbijale siduvad ning [et leping jääb muus osas pooltele siduvaks, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta].“ [Tsitaati on parandatud Euroopa Liidu Kohtus, kuna direktiivi eestikeelne tõlge on ebatäpne.]

9.        Direktiivi 93/13 artikli 7 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad.“

B.      Hispaania õigus

10.      Tsiviilseadustiku (Código Civil) artiklis 1124 on sätestatud:

„Vastastikuste kohustuste korral eeldatakse vaikimisi võimalust kohustused lõpetada, kui üks lepingupooltest oma kohustusi ei täida.

Kannatanud pool võib nõuda selle kohustuse täitmist või lõpetamist, kusjuures mõlemal juhul kuulub tasumisele kahjuhüvitis. Isegi pärast seda, kui kannatanud pool on valinud kohustuse täitmise, võib ta juhul, kui selle täitmine osutub võimatuks, nõuda kohustuse lõpetamist.

Kohus määrab nõutava lõpetamise, kui ei ole põhjust kohustuse täitmiseks uue tähtaja määramiseks.“

11.      7. jaanuari 2000. aasta seaduse nr 1/2000 tsiviilkohtumenetluse kohta (Ley 1/2000 de Enjuiciamiento Civil, edaspidi „LEC“)(4) selle põhikohtuasjale kohaldatavas redaktsioonis artikli 552 lõigetes 1 ja 3 on ebaõiglaste lepingutingimuste omal algatusel kontrollimise kohta sätestatud:

„1.      Kohus kontrollib omal algatusel, kas mõnda artikli 557 lõikes 1 osutatud täitedokumentide tingimustest võib kvalifitseerida ebaõiglaseks. Kui kohtu hinnangul võib mõnda nendest tingimustest niisuguseks kvalifitseerida, kuulab ta pooled ära kahe nädala jooksul. Pärast poolte ärakuulamist teeb kohus vastavalt artikli 561 lõike 1 punktile 3 viie järgneva tööpäeva jooksul lahendi.

[…]

3.      Täitmisest keeldumise määruse jõustumise järel saab võlausaldaja oma õigusi kaitsta vaid vastavas tavamenetluses, kui seda ei takista täitmisavalduse aluseks olnud kohtuotsuse või ‑määruse seadusjõud.“

12.      LEC artikkel 557 on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Kui täitmine määratakse artikli 517 lõike 2 punktides 4, 5, 6 ja 7 nimetatud täitedokumentide alusel või artikli 517 lõike 2 punktis 9 nimetatud muude täitmisele pööratavate dokumentide alusel, siis võib võlgnik esitada sellele eelmises artiklis ette nähtud ajal ja vormis vastuväite ainult juhul, kui vastuväide rajaneb ühel järgmistest alustest:

[…]

7.      Täitedokument sisaldab ebaõiglasi tingimusi.

2.      Kui esitatakse eelmises lõikes osutatud vastuväide, peatab kohtukantselei täitmise menetlust korraldava meetmega.“

13.      LEC artikli 561 lõike 1 punktis 3 on märgitud:

„Kui tuvastatakse, et üks või mitu lepingutingimust on ebaõiglased, tehakse tehtava lahendiga kindlaks sellisest ebaõiglasest laadist tulenevad tagajärjed, sedastades, et täitmine ei ole võimalik või nähes ette, et täita tuleb ebaõiglaseks tunnistatud lepingutingimusi kohaldamata.“

14.      LEC artikli 693 lõikes 2, mis käsitleb ajatatud võlgade ennetähtaegset sissenõutavaks muutumist, on sätestatud:

„Võlgnetava põhisumma ja intressi võib täies mahus tagasi nõuda, kui kogu laenulepingu ennetähtaegne lõpetamine on kokku lepitud juhuks, kui võlgnik ei täida oma maksekohustust, jättes tasumata vähemalt kolm igakuist osamakset või siis niisuguse hulga osamakseid, millest tuleneb, et võlgnik on jätnud oma kohustuse täitmata vähemalt kolmekuulise ajavahemiku jooksul, ja kui selline kokkulepe sisaldub laenulepingus ja vastavas registris.“

15.      LEC artikkel 695, mis käsitleb hüpoteegiga tagatud nõudele vastuväite esitamist, on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Käesolevas peatükis nimetatud menetlustes saab võlgnik täitmisele vastuväiteid esitada vaid järgmistele põhjustele tuginedes:

[…]

4.      täitmise aluseks oleva lepingutingimuse ebaõiglus või sellise lepingutingimuse ebaõiglus, mille alusel oleks kindlaks määratud sissenõutav summa.

2.      Eelmises lõikes nimetatud vastuväite esitamise korral peatab kohtukantselei täitmise ja teatab menetlusosalistele kuupäeva, mil need peavad ilmuma täitmisteate väljastanud kohtusse. Kohtukutse esitamise ja kõnealuse kuupäeva vahele peab jääma vähemalt kaks nädalat. Nimetatud kuupäeval kuulab kohus pooled ära, võtab vastu esitatud dokumendid ja teeb kahe päeva jooksul kohtumääruse vormis lahendi.

3.      […]

Kui leitakse, et esineb [käesoleva artikli lõikes 1] nimetatud neljas põhjus, määratakse, et täitemenetlust ei ole alust jätkata, kui lepingutingimus on täitmise aluseks. Vastasel korral täitmist jätkatakse, jättes ebaõiglase tingimuse kohaldamata.

4.      Kohtumääruse peale, millega määratakse täitemenetluse lõpetamine, ebaõiglase tingimuse kohaldamata jätmine või eespool lõike 1 punktis 4 ette nähtud alusel põhineva vastuväite rahuldamata jätmine, saab edasi kaevata.

Muudel juhtudel ei saa kohtumääruste peale, millega tehakse otsus käesolevas artiklis käsitletud vastuväidete kohta, edasi kaevata ja nende tagajärjed piirduvad üksnes selle täitemenetlusega, mille raames need võeti.“

16.      LEC artikli 698 lõikes 1 on sätestatud:

„Kõik võlgniku, valdajast kolmanda isiku või muu asjasse puutuva isiku eelmistes artiklites nimetamata vastuväited, sealhulgas vastuväited, mis puudutavad dokumendi kehtetust või kohustuse tähtaega, selgust, kustutamist või suurust, lahendatakse asjakohases menetluses, ilma et käesolevas peatükis ette nähtud [kohtulikku] täitemenetlust peatataks või takistataks.“

17.      Direktiiv 93/13 võeti Hispaania õiguskorda üle 13. aprilli 1998. aasta seadusega nr 7/1998, millega kehtestatakse lepingute üldtingimused (Ley 7/1998 sobre condiciones generales de la contratación),(5) ja 16. novembri 2007. aasta kuninga seadusandliku dekreediga nr 1/2007, millega sõnastatakse uuesti üldine tarbijate ja kasutajate kaitse seadus ja muud täiendavad seadused (Real Decreto Legislativo 1/2007 por el que se aprueba el texto refundido de la Ley General para la Defensa de los Consumidores y Usuarios y otras leyes complementarias)(6).

18.      Uuesti sõnastatud versiooni 27. märtsi 2014. aasta seadusega nr 3/2014(7) muudetud redaktsioonis artiklis 83 on ette nähtud:

„Ebaõiglased tingimused on algusest peale tühised ja loetakse, et leping ei ole neid kunagi sisaldanud. Selleks tuvastab kohus, pärast poolte ärakuulamist, lepingus seatud ebaõiglaste tingimuste tühisuse; leping jääb pooltele siiski samadel tingimustel siduvaks, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta.“

III. Põhikohtuasja asjaolud ja eelotsuse küsimused

19.      Pank Caja de Ahorros de Valencia, Castellón y Alicante (Valencia, Castellóni ja Alicante hoiupank, nüüd Bankia SA; edaspidi „Bankia“) sõlmis 20. jaanuaril 2006 Alfredo Sánchez Martínezi ja Sandra Sánchez Triviñoga hüpoteeklaenulepingu summas 140 000 eurot ja kestusega 35 aastat. See leping oli mõeldud põhielukohaks kinnisasja ostu rahastamiseks. 18. oktoobril 2006 seda lepingut uuendati, et jagada laen kahte ossa (A ja B osa).

20.      Kui laenu A osa tagasimaksmisel jäeti 2012. aasta veebruari ja märtsi kuumaksed (vastavalt 131,56 eurot ja 131,92 eurot) ja osaliselt 2012. aasta aprilli kuumakse (maksta jäänud summa oli 31,21 eurot) maksmata, tunnistas Bankia laenu A osa enne tähtaega sissenõutavaks. Laenu B osa tagasimaksmisel katkes 18. aprillil 2012 kuumaksete maksmine.

21.      Bankia esitas 17. aprillil 2013 esimese hüpoteegiga tagatud nõude täitmise avalduse Juzgado de Primera Instancia nº 11 de Alicantele (Alicante esimese astme kohus nr 11, Hispaania), kes andis 2. oktoobril 2013 korralduse koormatud asjaga tagatud nõude täitmiseks täitedokumendi alusel.

22.      Võlgnikud esitasid 12. märtsil 2014 täitmisele vastuväite, tuues põhjenduseks, et hüpoteeklaenulepingus on mitu ebaõiglast lepingutingimust, sealhulgas tingimus 6bis lepingu ennetähtaegse lõpetamise kohta. Selle lepingutingimuse kohaselt võib „[pank] tunnistada kohustuse enne tähtaega lõpetatuks ning nõuda talle laenu põhisumma ja intressidena võlgnetavate summade, sealhulgas viivise viivitamatult maksmist, […] järgmistel juhtudel: a) laenuvõtja jätab ühe laenu põhisumma või intressi tagasimaksetest vastavalt käesolevas aktis kokkulepitule maksetähtpäevaks täielikult või osaliselt maksmata“.

23.      Juzgado de Primera Instancia n° 11 de Alicante (Alicante esimese astme kohus nr 11) tegi 26. mail 2014 kohtumääruse, tunnistades selle lepingutingimuse ebaõiglaseks ja otsustades, et ei ole alust anda täitekorraldust.

24.      Bankia kaebas 27. juunil 2014 otsuse edasi Audiencia Provincial de Alicantesse (Alicante provintsikohus), kes jättis selle 14. oktoobri 2014. aasta kohtumäärusega rahuldamata.

25.      Bankia esitas 20. mail 2015 Juzgado de Primera Instancia nº 6 de Alicantele (Alicante esimese astme kohus nr 6) sama täitedokumendi alusel uuesti Sánchez Martínezi ja Sánchez Triviño vastu täitmisavalduse.

26.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus jättis selle taotluse 14. oktoobri 2015. aasta kohtumäärusega rahuldamata. Audiencia Provincial de Alicante (Alicante provintsikohus) tühistas 11. veebruaril 2016 selle kohtumääruse põhjusel, et võlgnikud olid jätnud maksmata 38 kuumakset. Kuna apellatsiooniastmes tehtud kohtumäärusega ei olnud antud täitekorraldust, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus selle punkti üle uuesti otsustama.

27.      Nendel asjaoludel otsustas Juzgado de Primera Instancia nº 6 de Alicante (Alicante esimese astme kohus nr 6) 28. juuli 2016. aasta kohtuotsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 12. septembril 2016, menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused(8):

„1.      Kas direktiivi 93/13 artikli 7 lõikes 1 ette nähtud tõhususe põhimõttega on vastuolus otsustada anda täitekorraldus niisuguse lepingu ennetähtaegse lõpetamise tingimuse alusel, mis on tunnistatud ebaõiglaseks lõpliku kohtuotsusega, mis on tehtud samade poolte vahel sama hüpoteeklaenu lepingu põhjal toimunud varasemas hüpoteegi realiseerimise menetluses, isegi kui nimetatud varasema kohtuotsusega ei ole tunnustatud riigisiseses õiguskorras materiaalse seadusjõu positiivseid tagajärgi, samas on aga nimetatud riigisiseses õiguses ette nähtud, et sama täitekorralduse alusel ei ole uut täitemenetlust algatada võimalik?

2.      Kas hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetluse kontekstis, milles esimese astme kohus on täitmisest keeldunud, kuna täitekorraldus põhineb lepingu ennetähtaegse lõpetamise tingimusel, mis on tunnistatud ebaõiglaseks samal täitekorraldusel põhinevas ja samade menetluspoolte vahelises varasemas hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetluses, ja milles täitmisest keeldumise otsus tunnistati tühiseks apellatsioonikohtu poolt, kes saatis asja tagasi menetlusse, et täitekorraldus pöörataks täitmisele esimeses astmes, on direktiivi 93/13 artikli 7 lõikes 1 ette nähtud tõhususe põhimõttega vastuolus teha apellatsiooniastmes tehtud otsus esimese astme kohtule siduvaks või kas riigisisest õigust tuleb tõlgendada nii, et teises astmes tehtud otsus ei ole esimese astme kohtule siduv, kui on juba olemas varasem ja lõplik kohtuotsus, millega on tunnistatud täitekorralduse aluseks olev lepingu ennetähtaegse lõpetamise tingimus tühiseks, ning seetõttu tuleb käesolevas asjas uuesti otsustada, et täitmisavaldust menetlusse ei võeta?“

IV.    Menetlus Euroopa Kohtus

28.      Euroopa Kohtu presidendi 18. märtsi, 21. aprilli ja 10. oktoobri 2016. aasta otsustega peatati vastavalt kohtuasjad C‑92/16, C‑167/16 ja C‑486/16 kuni 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsuse Banco Primus(9)tegemiseni.

29.      Kui see kohtuotsus oli teatavaks tehtud, teatas eelotsusetaotluse esitanud kohus 21. veebruari 2017. aasta kohtumäärusega, et ta soovib alles jätta oma teise ja kolmanda eelotsuse küsimuse.

30.      Euroopa Kohtu presidendi 24. oktoobri 2017. aasta otsusega määrati kohtuasjade C‑92/16, C‑167/16, C‑486/16, C‑70/17 ja C‑179/17 käsitlemine kooskõlastatult.

31.      Euroopa Kohus otsustas 20. veebruari 2018. aasta otsusega oma kodukorra artikli 29 lõike 1 kohaselt saata kohtuasjad C‑92/16, C‑167/16 ja C‑486/16 sama koosseisuga esimesele kojale ja korraldas kodukokorra artikli 77 kohaselt nendes kohtuasjades ühise kohtuistungi.

32.      Käesolevas kohtuasjas esitasid kirjalikke seisukohti Bankia, Hispaania valitsus ja Euroopa Komisjon.

33.      Ühisel kohtuistungil, mis toimus 16. mail 2018, kuulati ära põhikohtuasja poolte esindajate, Hispaania valitsuse ja komisjoni suulised seisukohad.

V.      Õiguslik analüüs

34.      Käesolevas kohtuasjas soovin kohe alguses viidata kaalutlustele, mille ma esitasin oma ettepanekus kohtuasjades C‑70/17 ja C‑179/17 põhikohtuasjas kaalul olevate väärtuste ja eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt Euroopa Kohtule esitatud küsimuste analüüsi kohta.

A.      Üldised tarbijakaitsekaalutlused ja asjasse puutuva Euroopa Kohtu praktika meeldetuletus

35.      Käesolevates kohtuasjades esitatud eelotsuse küsimustele vastamiseks tuleks aluseks võtta ühelt poolt üldised kaalutlused, mille ma esitasin kohtuasjades C‑70/17 ja C‑179/17 tehtud ettepaneku punktides 51–56, ning teiselt poolt Euroopa Kohtu asjasse puutuv kohtupraktika, mida ma analüüsisin selle ettepaneku punktides 65–82. Need kaalutlused ja see kohtupraktika ei ole ainult eelotsusetaotluse esitanud kohtute poolt kohtuasjades C‑70/17 ja C‑179/17 tõstatatud õigusküsimustele pakutud vastuste aluseks, vaid ka käesolevas kohtuasjas eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimuste analüüsimisele kohaldatav õiguslik ja kohtupraktika raamistik.

36.      Üldised kaalutlused võimaldavad kõigepealt kindlaks määrata direktiivi 93/13 õigusliku raamistiku, seejärel tuvastada, kuidas on liidu õiguses nimelt tänu sellele direktiivile seatud tarbijakaitse Euroopa integratsiooniprotsessi keskmesse, ning lõpuks meelde tuletada selle direktiivi ühte olulist aspekti, nimelt asjaolu, et tarbijakaitse ühtlustamist peetakse vajalikuks siseturu tugevdamiseks ja sel viisil majandus‑ ja ühiskonnaelu tugevdamiseks(10).

37.      Asjasse puutuva Euroopa Kohtu praktika suhtes on kohtuasjades C‑70/17 ja C‑179/17 tehtud ettepaneku punktides 65–82 välja toodud üks oluline aspekt, nimelt, et protsess, mille käigus liikmesriigi kohus kontrollib, kas tingimused on ebaõiglased, koosneb kahest erinevast teineteisele järgnevast etapist, mis eeldavad eraldi toiminguid või tegevusi. Esimese etapis kvalifitseerib liikmesriigi kohus lepingutingimuse ebaõiglaseks, samas kui teine etapp puudutab järeldusi, mis ta peab tingimuse ebaõiglaseks kvalifitseerimisest tegema. See toiming, mille käigus liikmesriigi kohus teeb tingimuse ebaõiglaseks tunnistamisest kõik vajalikud järeldused, erineb nii ajaliselt kui eseme poolest eelnevast kvalifitseerimistoimingust. Asjaolu tõttu, et need kaks toimingut leiavad ajaliselt aset üks teise järel, ei tohi me neid siiski segi ajada. Nende erinevused ilmnevad lisaks selgelt Euroopa Kohtu praktikast, nagu me allpool näeme(11).

38.      Asjasse puutuvast kohtupraktikast nähtub seega, et kui liikmesriigi kohus on tuvastanud, et lepingu ennetähtaegse lõpetamise tingimus on ebaõiglane (esimene etapp)(12), on Euroopa Kohtu praktikas kindlalt kehtestatud reegel, mis tuleneb direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 sõnastusest, et liikmesriigi kohus peab välja selgitama kõik sellest tuvastamisest tulenevad õiguslikud tagajärjed (teine etapp), see tähendab, et kohus on kohustatud ebaõiglase lepingutingimuse kohaldamata jätma, ilma et tal oleks õigust lepingutingimuse sisu muuta. Leping peab põhimõtteliselt jääma kehtima ilma ühegi muudatuseta peale selle, mis tuleneb ebaõiglaste tingimuste väljajätmisest, kui riigisiseste õigusnormide kohaselt on lepingu selline püsimajäämine õiguslikult võimalik(13).

39.      Asjasse puutuva kohtupraktika analüüsimisest nähtub samuti, et sellest üldreeglist on seni ainult üks erand, mis sedastati kohtuotsuses Kásler ja Káslerné Rábai(14). Nagu ma aga märkisin kohtuasjades C‑70/17 ja C‑179/17 tehtud ettepaneku punktides 80–82, on Euroopa Kohus selleks, et liikmesriigi kohus saaks selles kohtuotsuses tunnustatud erandit kohaldada kooskõlas direktiiviga 93/13 ja Euroopa Kohtu praktikaga, seadnud sellele teatud tingimused. Seega, kui müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingut ei saa pärast ebaõiglase lepingutingimuse väljajätmist enam täita, siis ei ole direktiivi 93/13 artikli 6 lõikega 1 vastuolus riigisisene õigusnorm, mis võimaldab liikmesriigi kohtul ebaõiglase tingimuse tühisuse kaotada, asendades selle riigisisese õiguse dispositiivse normiga(15).Siiski peab olema täidetud kaks tingimust. Ühelt poolt peab see asendamine võimaldama seda, et selle „tulemusena võib leping hoolimata ebaõiglase tingimuse ärajätmisest edasi kehtida“ ja „olla pooltele jätkuvalt siduv“(16). Teiselt poolt peab juhul, kui kohus on kohustatud lepingu tervikuna tühistama, nimetatud asendamise tulemusena olema välistatud, et tarbijale põhjustatakse „eriti kahjulikke tagajärgi, mistõttu võidakse kahjustada lepingu tühistamisest tulenevat hoiatavat mõju“(17).

40.      Käesolevas kohtuasjas eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimustele tuleb seega vastata eelmistes punktides esitatud ja kohtuasjades C‑70/17 ja C‑179/17 tehtud ettepaneku punktides 65–82 põhjalikumalt analüüsitud kohtupraktikat silmas pidades.

B.      Kohtuasja sisulised küsimused

41.      Eelotsusetaotlusest nähtub, et pank taotleb kahel korral, et antaks korraldus hüpoteegiga koormatud omandi suhtes nõude täitmiseks. Mõlemad vastavad hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetlused olid seega algatatud samade poolte vastu ja põhinesid samal hüpoteeklaenulepingul.

42.      Esimese hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetluse raames tuvastas Juzgado de Primera Instancia nº 11 de Alicante (Alicante esimese astme kohus nr 11) pärast lepingu ennetähtaegse lõpetamise tingimuse ebaõiglaseks tunnistamist, et ei ole alust täitmise korralduse andmiseks. Selle kohtu tehtud kohtumäärust menetluse lõpetamise kohta kinnitas apellatsioonikohus põhjendusega, et kahe kuumakse tasumata jätmine ei ole piisava raskusastmega selleks, et võimaldada leping enne tähtaega lõpetatuks tunnistada.

43.      Teise hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetluse raames tegi eelotsusetaotluse esitanud kohus kohtumääruse, millega ta keeldus nõude täitmiseks korralduse andmisest põhjusel, et kohtutoimikust nähtub, et eelmises menetluses oli esimese astme kohus otsustanud menetluse lõpetamise seetõttu, et lepingu ennetähtaegse lõpetamise tingimus on ebaõiglane. Selle LEC(18) artikli 552 lõike 3 alusel tehtud kohtumääruse tühistas sama apellatsioonikohus põhjusel, et maksmata jätmine oli tõsisem kui esimeses menetluses analüüsitud juhul.

44.      Käesoleva kohtuasja eripära seisneb seega selles, et eelotsusetaotlus on esitatud teise hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetluse raames.

45.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et selle teise menetluse raames tehtud apellatsioonikohtu määrus „näib järgivat“ Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) 23. detsembri 2015. aasta kohtuotsust lepingu ennetähtaegse lõpetamise tingimuse kohta(19), mis jäeti 18. veebruari 2016. aasta kohtuotsusega(20) muutmata. Nendes kohtuotsustes asus Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) seisukohale, et selleks, et lepingu ennetähtaegse lõpetamise tingimused oleksid kehtivad, peab niisugustes tingimustes olema lepingurikkumise raskusastet kohandatud sõltuvalt laenu kestusest ja suurusest ning need peaksid võimaldama tarbijal, kes püüab hoolsalt rikkumist parandada, nende tingimuste kohaldamist vältida. Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) täpsustas aga, et kui lepingu enne tähtaega lõpetamise õigust ei ole kasutatud kuritarvituslikult, võib siiski hüpoteegiga tagatud nõude täitmist jätkata ja seda eeliste pärast, mida erimenetlus tarbijale annab. Peale selle oli Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) lubanud dispositiivselt kohaldada liikmesriigi õigusnormi, nagu LEC artikli 693 lõige 2, et hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetlust saaks jätkata(21).

46.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab seega teesi, et apellatsioonikohus saatis Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) kohtupraktikat arvestades talle kohtuasja tagasi selleks, et ta täitmisavalduse rahuldaks põhjusel, et laenuvõtjate kohustuste rikkumine vahepeal oli piisavalt tõsine, ja annaks korralduse hüpoteegiga tagatud nõude täitmiseks.

47.      Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus on põhikohtuasjas seisukohal, et ta peab apellatsioonikohtu kohtumäärust järgima, kahtleb ta siiski, kas Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) antud tõlgendus ja seega see kohtumäärus on kooskõlas direktiiviga 93/13.

48.      Eeltoodust tuleneb, et eelotsuse küsimustel on kohtuasjades C‑92/16, C‑167/16, C‑70/17 ja C‑179/17 esitatud küsimustega võrreldes mõned eripärad. Eelotsusetaotlusest nähtub sellegipoolest selgelt, et käesolevas kohtuasjas kaalul olev küsimus kuulub ikkagi samasse õiguslikku ja kohtulikku konteksti nagu kohtuasjad C‑92/16, C‑167/16, C‑70/17 ja C‑179/17. Järelikult tuleb käesolevat ettepanekut ja ettepanekuid, mille ma esitan samal ajal kohtuasjades C‑70/17 ja C‑179/17, tõlgendada koostoimes.

C.      Eelotsuse küsimuste analüüs

49.      Oma küsimustega, mida tuleb minu arvates analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas tõhususe põhimõtet arvestades on direktiivi 93/13 artikli 6 lõikega 1 ja artikli 7 lõikega 1 vastuolus riigisisese menetlusnormi niisugune tõlgendus, mis kohustab madalama astme kohut hüpoteegiga tagatud nõuet täitmisele pöörama lepingu ennetähtaegse lõpetamise tingimuse alusel, mis on tunnistatud ebaõiglaseks lõpliku kohtuotsusega, mille on teinud kõrgema astme kohus eelneva hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetluse raames, milles on vastandatud samad pooled ja mis põhineb samal täitedokumendil.

50.      Nende küsimuste analüüsimiseks pean tarvilikuks täpsustada nelja asja.

51.      Pean esiteks vajalikuks meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on ELTL artikli 267 järgses menetluses, mis põhineb liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete selgel eristamisel, vaid liikmesriigi kohtul pädevus põhikohtuasjas fakte tuvastada ja hinnata ning riigisisest õigust tõlgendada ja kohaldada(22).

52.      Teiseks, arvestades argumente, mille ma esitasin kohtuasjades C‑70/17 ja C‑179/17 tehtud ettepaneku punktides 84–136, ei saa ma nõustuda Hispaania valitsuse kirjalikes seisukohtades esitatud argumendiga, et need kaks hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetlust olid algatatud eri alustel. Hispaania valitsus väidab nimelt, et esimene hüpoteegiga tagatud nõude täitmise menetlus algatati ebaõiglase lepingu ennetähtaegse lõpetamise tingimuse alusel, samas kui teine menetlus algatati vastavalt Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) kohtuasjale nr 705/2015(23) LEC artikli 693 lõike 2 alusel.

53.      Tuletan siinkohal meelde, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et direktiiviga 93/13 on vastuolus kohtu poolt antud tõlgendus sellisele riigisisese õiguse sättele, mis reguleerib laenulepingu ennetähtaegse ülesütlemise ja ja laenu kohese tagastamise nõudmise tingimusi ja milleks on LEC artikli 693 lõige 2, millega keelatakse liikmesriigi kohtul, kes tunnistas selle lepingutingimuse ebaõiglaseks, see tingimus tühiseks tunnistada ja seda mitte kohaldada, kuna ettevõtja seda tingimust tegelikult ei kohaldanud, vaid järgis selle riigisisese õiguse sättega ette nähtud tingimusi(24).

54.      Käesoleval juhul kujutab asjaolu, et pank algatas hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetluse alles pärast 38 järjestikuse kuumakse tasumata jätmist, endast faktilist asjaolu, mida ei tule arvesse võtta, kui hinnatakse, kas lepingutingimus, mille eesmärk oli võimaldada pangal hüpoteegiga tagatud nõue rahuldada üheainsa kuumakse tasumata jätmise korral, on ebaõiglane. Märgin selle kohta, et tarbijakaitse valdkonnas ei kaota mõistlik käitumine ebaõiglases lepingulises raamistikus tingimuse ebaõiglust(25).

55.      Tuletan lisaks meelde, et kohtuasjades C‑70/17 ja C‑179/17 tehtud ettepaneku punktides 127–133 esitatud seisukohtadest ja eriti selle ettepaneku punktist 124 nähtub, et Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et ebaõiglast tingimust, mis tunnistati tühiseks, ei oleks nagu kunagi olnudki ja sellel ei ole olnud mingit toimet. Seega on direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 kohaldamise praktiline tagajärg käsitletaval juhul niisugune, et kui liikmesriigi kohus leiab, et ennetähtaegse lõpetamise tingimus on tühine, ei saa hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetlust algatada – või kui see on algatatud, ei saa seda jätkata –, sest poolte kokkulepet puudutav lepingu ennetähtaegse lõpetamise tingimus ja viide registrisse kantud ainult ühele maksetähtpäevale on tunnistatud ebaõiglaseks ning sellest lähtuvalt tühiseks ja ilma õigusmõjuta. Tuleb ka märkida, et kui tingimuse tühisuse saaks parandada LEC artikli 693 lõikes 2 sätestatud minimaalselt kolme kuumakse kohaldamisega, tähendaks see faktiliselt seda, et liikmesriigi kohtutel võimaldatakse seda tingimust muuta. Nagu aga Euroopa Kohus kohtuotsuses Gutiérrez Naranjo jt meenutas, „ei tohiks liikmesriigi kohtule anda võimalust muuta ebaõiglaste lepingutingimuste sisu, vastasel juhul aitaks see kaasa hoiatava mõju kõrvaldamisele, mida avaldatakse majandus- või kutsetegevuse raames tegutsevatele isikutele sellega, et selliseid ebaõiglaseid tingimusi ei kohaldata lihtsalt tarbija suhtes“(26).

56.      Kolmandaks tuletan meelde, et kui sundtäitmise riigisiseseid mehhanisme ei ole ühtlustatud, siis tuleb hüpoteegiga tagatud nõudele täitemenetluse raames lubatud vastuväidete esitamise kord ja täitmisele kuuluva otsuse aluseks olnud lepingutingimuste õiguspärasust hinnanud kohtu pädevus kehtestada vastavalt menetlusautonoomia põhimõttele liikmesriikide oma õiguskorra raames, seejuures tingimusel, et need ei ole vähem soodsad kui meetmed, mida kohaldatakse riigisisese õigusega reguleeritavate sarnaste olukordade suhtes (võrdväärsuse põhimõte), ja et need ei muuda praktikas võimatuks või ülemäära raskeks liidu õigusega tarbijatele antud õiguste kasutamist (tõhususe põhimõte)(27).

57.      Seoses esiteks võrdväärsuse põhimõttega tuleb märkida, et eelotsusetaotluses ei ole ühtegi elementi, mis annaks alust arvata, et riigisisene menetlusnorm ei ole selle põhimõttega kooskõlas.

58.      Teiseks, mis puutub tõhususe põhimõttesse, siis on Euroopa Kohus juba otsustanud, et iga juhtumit, mille puhul kerkib küsimus, kas mingi riigisisene menetlusnorm muudab liidu õiguse kohaldamise praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks, tuleb analüüsida, võttes arvesse selle sätte asukohta menetluses tervikuna, menetluse kulgu ja eripära erinevates liikmesriigi ametiasutustes.(28)

59.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et LEC artikli 552 lõikes 3 on ette nähtud, et täitmisest keeldumise määruse jõustumise järel saab võlausaldaja oma õigusi kaitsta vaid vastavas tavamenetluses, kui seda ei takista täitmisnõude aluseks olnud kohtuotsuse või ‑määruse seadusjõud(29).

60.      Märgin siinkohal, et eelotsusetaotlusest nähtub, et lepingu ennetähtaegse lõpetamise tingimus on tunnistatud ebaõiglaseks lõpliku kohtuotsusega, mis on tehtud samade poolte vahel sama hüpoteeklaenu lepingu põhjal sama täitedokumendi alusel toimunud varasemas hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetluses. Pärast seda aga, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus jättis teises hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetluses otsuse tegemata, saatis apellatsioonikohus Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) kohtupraktikale tuginedes kohtuasja tagasi eelotsusetaotluse esitanud kohtule, et see täitmisavalduse rahuldaks põhjusel, et tasumata jäetud kuumaksete suure arvu tõttu oli rikkumine nüüd nõutava raskusastmega, ja annaks korralduse hüpoteegiga tagatud nõue täitmisele pöörata.

61.      Olen arvamusel, et kohaldatava riigisisese menetlusõiguse tõlgendamine, mis ei võimaldaks eelotsusetaotluse esitanud kohtul lepingu ennetähtaegse lõpetamise tingimust kõrvaldada põhjusel, et kohtule on siduv teine, apellatsioonikohtu otsus, mis on liidu õigusega vastuolus, rikuks tõhususe põhimõtet, kuna see tähendaks praktikas, et ebaõiglane lepingutingimus jääb tarbijale siduvaks. Nendel tingimustel oleks tarbijal võimatu või ülemäära raske oma õigusi maksma panna.

62.      Neljandaks ja viimaseks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Hispaania õiguskorras ei tunnistata hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetluses apellatsioonikohtu tehtud lõplikule kohtuotsusele seadusjõu positiivset õigusmõju (LEC artikkel 222 ja artikli 695 lõige 4), vaid on ette nähtud võimalus algatada sama täitedokumendi alusel uus hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetlus (LEC artikli 552 lõige 3).

63.      Järelikult, nagu nähtub eelotsusetaotlusest, ei puuduta käesoleval juhul Euroopa Kohtule esitatud küsimus kuidagi kohtuotsuse seadusjõu põhimõtet hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetluse raames, mis kuulub Hispaania õiguskorda, vaid pigem madalama astme kohtule pandud kohustust järgida kohtuvaidluse lahendamiseks vajalike liidu õigusnormide tõlgendamise raames kõrgema kohtu juhiseid.

64.      Tuletan nimelt meelde, et Euroopa Kohus on korduvalt otsustanud, et riigisisene õigusnorm, mis teeb kohtutele, kes ei tee otsuseid viimases kohtuastmes, kõrgema astme kohtu poolt õigusküsimuses antud hinnangu kohustuslikuks, ei võta ainuüksi sel alusel neilt ELTL artiklis 267 ette nähtud õigust pöörduda liidu õiguse tõlgendamise küsimustega Euroopa Kohtusse(30). Peale selle on Euroopa Kohus samuti otsustanud, et kohtul, mis ei otsusta asja üle viimase astmena, peab olema võimalus esitada Euroopa Kohtule küsimusi, mis tal tekivad, eriti kui ta leiab, et kõrgema astme kohtu õiguslik hinnang võib sundida teda tegema kohtuotsuse, mis on vastuolus liidu õigusega.(31) Seetõttu, kui kohtuasja menetlev liikmesriigi kohus on seisukohal, et selle raames kerkib üles liidu õiguse tõlgendamist käsitlev küsimus, võib või peab ta vastavalt olukorrale esitama Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse, ilma et selle õiguse teostamist või kohustuse täitmist saaksid takistada õigusnormidest või kohtupraktikast tulenevad riigisisesed eeskirjad(32).

65.      Seepärast olen kõiki esitatud põhjendusi arvestades arvamusel, et tõhususe põhimõtet arvestades on direktiivi 93/13 artikli 6 lõikega 1 ja artikli 7 lõikega 1 vastuolus riigisiseste menetlusnormide niisugune tõlgendus, mis kohustab madalama astme kohut andma hüpoteegiga tagatud nõude täitekorralduse lepingu ennetähtaegse lõpetamise tingimuse põhjal, mille ebaõiglus on tuvastatud kõrgema kohtu tehtud otsusega samade poolte vahelises ja samal täitedokumendil põhinevas eelmises hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetluses.

VI.    Ettepanek

66.      Neid kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Juzgado de Primera Instancia nº 6 de Alicantele (Alicante esimese astme kohus nr 6, Hispaania) järgmiselt:

Tõhususe põhimõtet arvestades on nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 6 lõikega 1 ja artikli 7 lõikega 1 vastuolus riigisiseste menetlusnormide niisugune tõlgendus, mis kohustab madalama astme kohut andma hüpoteegiga tagatud nõude täitekorralduse lepingu ennetähtaegse lõpetamise tingimuse põhjal, mille ebaõiglus on tuvastatud kõrgema kohtu tehtud otsusega samade poolte vahelises ja samal täitedokumendil põhinevas eelmises hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetluses.

1      Algkeel: prantsuse.

2      Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiiv ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288).

3      Tervikülevaate andmiseks õigusproblemaatikast, mis on kohtuasjades C‑92/16, C‑167/16, C‑486/16, C‑70/17 ja C‑179/17 esitatud eelotsusetaotluste aluseks, viitan oma ettepanekutele kohtuasjades C‑70/17 ja C‑179/17 ning kohtuasjades C‑92/16 ja C‑167/16.

4      BOE nr 7, 8.1.2000, lk 575.

5      BOE nr 89, 14.4.1998, lk 12304.

6      BOE nr 287, 30.11.2007, lk 49181.

7      BOE nr 52, 1.3.2014, lk 19339.

8      Pärast seda, kui 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Banco Primus (C‑421/14, EU:C:2017:60) oli teatavaks tehtud, märkis eelotsusetaotluse esitanud kohus 21. veebruari 2017. aasta kohtumääruses, et ta soovib alles jätta oma teise ja kolmanda eelotsuse küsimuse. Kuna esimene küsimus võeti tagasi, ei ole seda seega käesolevas ettepanekus ära toodud. Vt selle kohta ka käesoleva ettepaneku punkt 29.

9      C‑421/14, EU:C:2017:60.

10      Vt kohtuasjades C‑70/17 ja C‑179/17 tehtud ettepaneku punktid 51–57.

11      Vt kohtuasjades C‑70/17 ja C‑179/17 tehtud ettepaneku punkt 65.

12      Vt kohtuasjades C‑70/17 ja C‑179/17 tehtud ettepaneku punktid 66–71 ning seal viidatud kohtupraktika.

13      Vt kohtuasjades C‑70/17 ja C‑179/17 tehtud ettepaneku punktid 72–79 ning seal viidatud kohtupraktika. Minu arvates on oluline viidata selle ettepaneku punktile 79, kus ma rõhutan olulist aspekti: ei saa olla mingit kahtlust, et tasakaalu taastamine tarbija ja müüja või teenuste osutaja vahel ei või seisneda võimaluses ebaõiglasi lepingutingimusi muuta. Esiteks oleks niisugune võimalus vastuolus direktiivi 93/13 artikli 6 lõikega 1, mis kaotaks oma mõtte, ja seega kasuliku mõjuga,mis peab olema kaitsel, mida sellega saavutada soovitakse. Teiseks ei võimaldaks niisugune võimalus säilitada hoiatavat mõjumüüjatele või teenuseosutajatele, mida avaldab asjaolu, et niisuguseid tingimusi ei saa tarbija suhtes kohaldada.

14      30. aprilli 2014. aasta kohtuotsus (C‑26/13, EU:C:2014:282).

15      30. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Kásler ja Káslerné Rábai (C‑26/13, EU:C:2014:282, punkt 85). Vt ka 11. juuni 2015. aasta kohtumäärus Banco Bilbao Vizcaya Argentaria (C‑602/13, ei avaldata, EU:C:2015:397, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika): „Euroopa Kohus on tõesti tunnustanud ka siseriiklike kohtute õigust asendada ebaõiglane tingimus siseriikliku õiguse dispositiivse normiga, kui see toimub kooskõlas direktiivi 93/13 artikli 6 lõikega 1 ning võimaldab taastada lepingupoolte õiguste ja kohustuste vahel tegeliku tasakaalu. See õigus on aga piiratud nende olukordadega, kus ebaõiglase tingimuse tühisuse tuvastamine kohustaks kohut lepingut tervikuna tühistama, tuues tarbija suhtes kaasa kahjulikke tagajärgi.“ Vt ka käesoleva ettepaneku 13. joonealune märkus ning kohtuasjades C‑70/17 ja C‑179/17 tehtud ettepaneku punkt 79.

16      30. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Kásler ja Káslerné Rábai (C‑26/13, EU:C:2014:282, punkt 81).

17      30. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Kásler ja Káslerné Rábai (C‑26/13, EU:C:2014:282, punkt 83).

18      Vt käesoleva ettepaneku punkt 11.

19      Kohtuotsus nr 705/2015 (ECLI:ES:TS:2015:5618).

20      Kohtuotsus nr 79/2016 (ECLI:ES:TS:2016:626).

21      Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohtudki kohtuasjades C‑92/16 ja C‑167/16, viitab ka käesolevas kohtuasjas eelotsusetaotluse esitanud kohus kõnealuses Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) kohtuotsuses avaldatud eriarvamusele. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul nähtub sellest arvamusest, et „[…] pärast seda, kui lepingu ennetähtaegse lõpetamise tingimus on ebaõiglaseks tunnistatud, ei saa võlausaldaja enam põhjendada oma täitmisnõuet LEC artikli 693 lõikes 2 osutatud tingimuste täitmisega […], sest see väide on väär, kuna seda sätet ei ole eraldi kokku lepitud ja lisatud hüpoteegi seadmise akti, milles [on] nimetatud „võlgniku igasugust kohustuste rikkumist“. […] Niisugustel juhtudel on LEC artikli 693 lõike 2 kohaldamine seega Euroopa Kohtu praktika rikkumine tema pädevusse kuuluvas valdkonnas ja tähendab nii ebaõiglaseks tunnistatud lepingutingimuse muutmist, sest algusest peale tühiseks tunnistamise peamist õigusmõju, mis on mõju puudumise korraga ette nähtud, ei ole järgitud, kuna täitemenetlust ei ole peatatud, kui ka selle korra ilma jätmist selle õiguslikest tagajärgedest ja hoiatavast mõjust“. Vt selle kohta kohtuasjade C‑70/17 ja C‑179/17 tehtud ettepaneku 125. joonealune märkus ning kohtuasjades C‑92/16 ja C‑167/16 tehtud ettepaneku punkt 25. Õiguskirjanduse kohaselt võivad eriarvamused olla inspiratsiooniallikaks riigisisese kohtupraktika arendamiseks tulevikus. Vt Wathelet, M., „La Cour de justice de l’Union européenne sera-t-elle le dernier des mohicans?“, Lenaerts, K. (éd.) „Liber Amicorum Antonio Tizzano. De la Cour CECA à la Cour de l’Union: le long parcours de la justice européenne“, G. Giappichelli Editore, Turin, 2018, lk 1031.

22      Vt selle väljakujunenud kohtupraktika hiljutiseks näiteks 20. septembri 2017. aasta kohtuotsus Andriciuc jt (C‑186/16, EU:C:2017:703, punkt 19) ja 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Banco Primus (C‑421/14, EU:C:2017:60, punkt 29).

23      Vt lepingu ennetähtaegse lõpetamise tingimuse ebaõigluse tuvastamise ulatuse kohta Euroopa Kohtu praktika seisukohast kohtuasjades C‑70/17 ja C‑179/17 tehtud ettepaneku punktid 84‑109 ja seal viidatud kohtupraktika. Konkreetselt riigisisese õigusnormi, nagu LEC artikli 693 lõike 2 dispositiivse kohaldamise teel hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetluse jätkamise võimaluse analüüsi kohta vt selle ettepaneku punktid 110–133 ja seal viidatud kohtupraktika.

24      26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Banco Primus (C‑421/14, EU:C:2017:60, punkt 75). Vt ka kohtuasjades C‑70/17 ja C‑179/17 tehtud ettepaneku punktides 118–120 esitatud kaalutlused.

25      Vt minu ettepanek kohtuasjas Banco Primus (C‑421/14, EU:C:2016:69, punkt 85).

26      21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Gutiérrez Naranjo jt (C‑154/15, C‑307/15 ja C‑308/15, EU:C:2016:980, punktid 60, 61 ja 66).

27      14. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Aziz (C‑415/11, EU:C:2013:164, punkt 50).

28      14. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Aziz (C‑415/11, EU:C:2013:164, punkt 53) ja 14. juuni 2012. aasta kohtuotsus Banco Español de Crédito (C‑618/10, EU:C:2012:349, punkt 49).

29      Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, et „kohtumäärus, millega vastuväiteks täitmisele esitatud kaebus täielikult rahuldatakse, kinnitab, et täitekorraldust ei oleks tohtinud üldse anda“.

30      Vt 16. jaanuari 1974. aasta kohtuotsus Rheinmühlen-Düsseldorf (166/73, EU:C:1974:3, punkt 4), 22. juuni 2010. aasta kohtuotsus Melki ja Abdeli (C‑188/10 ja C‑189/10, EU:C:2010:363, punkt 42) ja 6. märtsi 2018. aasta kohtuotsus SEGRO ja Horváth (C‑52/16 ja C‑113/16, EU:C:2018:157, punkt 48).

31      Vt 16. jaanuari 1974. aasta kohtuotsus Rheinmühlen-Düsseldorf (166/73, EU:C:1974:3, punkt 4), 9. märtsi 2010. aasta kohtuotsus ERG jt (C‑378/08, EU:C:2010:126, punkt 32); 15. novembri 2012. aasta kohtuotsus Bericap Záródástechnikai (C‑180/11, EU:C:2012:717, punkt 55) ja 6. novembri 2014. aasta kohtuotsus Cartiera dell’Adda (C‑42/13, EU:C:2014:2345, punkt 27).

32      Vt eelkõige 5. aprilli 2016. aasta kohtuotsus PFE (C‑689/13, EU:C:2016:199, punkt 34).