1.

Kas põllumajandustoetuste puhul on toetusõiguste kindlaksmääramisel tehtud vigu lubatud korrigeerida üksnes siis, kui selle tulemus on põllumajandustootjate jaoks ebasoodne, kuid neile kasulik korrigeerimine ei ole lubatud? Sellega on tegemist käesolevas asjas.

2.

Esmapilgul võib küll oletada, et vigade korrigeerimisel tuleb toimida järjekindlalt, seega korrigeerida vigu nii põllumajandustootjate kahjuks kui ka nende kasuks. Lähemal uurimisel võib see siiski olla vastuolus õiguskindluse põhimõttega, arvestades konkreetselt põllumajandustoetuste saamise õigust.

3.

Seepärast tuleb järgnevalt täpsemalt analüüsida nii vigade korrigeerimise õiguslikku alust kui ka õiguskindluse tagamise eeskirju.

4.

Varem nägi liidu õigus põllumajanduslike majapidamiste edendamiseks ette eri süsteemid. Osaliselt toetati teatavate kaupade tootmist, kuid osa kultuuride puhul tehti ka makseid põllumajanduslikus kasutuses oleva maa kohta. Määrusega nr 1782/2003 ( 2 ) muudeti need erinevad toetusmeetmed ühtseks tegevusabiks.

5.

Vastavalt määruse nr 1782/2003 artikli 37 lõikele 1 määrati selleks kõigepealt kindlaks nn võrdlussumma. See võrdus nende maksete keskmisega, mida põllumajandustootjad said teatavate toetuskavade alusel kindlaksmääratud perioodi jooksul enne ümberkorralduste tegemist.

6.

Sellele tuginedes saab vastavalt määruse nr 1782/2003 artiklile 43 arvutada nn toetusõigused järgmiselt:

„1.   Ilma et see piiraks artikli 48 kohaldamist, saab põllumajandustootja toetusõiguse hektari kohta, mis arvutatakse, jagades võrdlussumma kõikide nende hektarite arvu kolmeaastase keskmisega, mis võrdlusperioodil andsid õiguse VI lisas loetletud otsetoetustele.

Toetusõiguste koguarv on võrdne eespool nimetatud hektarite keskmise arvuga.

[…]

2.   […]

3.   Käesoleva artikli […] kohaldamisel tähendab söödamaa põllumajandusettevõtte seda pindala, mida […] võis kogu kalendriaasta jooksul kasutada loomade kasvatamiseks, sealhulgas segakasutus‑ ja segakultuurialad. Söödamaa ei hõlma:

4.   Kui ei ole sätestatud teisiti, toetusõigusi hektari kohta ei muudeta.”

7.

Lisaks pakub käesolevas asjas huvi toetuskõlbliku hektari mõiste, mis on määratletud määruse nr 1782/2003 artikli 44 lõikes 2:

„Toetuskõlblik hektar” on põllumajandusettevõtte mis tahes põllumajandusmaa haritava maana või püsikarjamaana, välja arvatud püsikultuuride või metsa all olevad pindalad ning mittepõllumajanduslikuks tegevuseks kasutatavad pindalad.”

8.

Määrus nr 1782/2003 asendati määrusega nr 73/2009, ( 3 ) mis on eelotsusetaotluse esemeks.

9.

Vastavalt määruse nr 73/2009 artikli 33 lõike 1 punktile a võivad põllumajandustootjad ühtse otsemaksete kava raames toetust saada juhul, kui neil on määruse (EÜ) nr 1782/2003 kohaselt omandatud toetusõigused.

10.

Määruse nr 73/2009 artikkel 34 sätestab, et toetusõigusi saab aktiveerida ainult iga toetuskõlbliku hektari kohta:

„1.   Ühtse otsemaksete kava raames makstakse põllumajandustootjatele toetust toetuskõlbliku hektari kohta toetusõiguse aktiveerimisel. Aktiveeritud toetusõigused annavad õiguse nendega kindlaksmääratud summa maksmiseks.

2.   […]

Hektarid peavad kogu kalendriaasta jooksul vastama toetuskõlblikkuse tingimustele, välja arvatud vääramatu jõu või erandlike asjaolude korral.”

11.

Määruse nr 73/2009 artikkel 36 puudutab toetusõiguste muutmist:

„Toetusõigusi hektari kohta ei muudeta, kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti.

Komisjon kehtestab artikli 141 lõikes 2 osutatud korras üksikasjalikud eeskirjad toetusõiguste, eelkõige toetusõiguste osade muutmise kohta alates 2010. aastast.”

12.

Teatavate toetusõiguste kehtivust reguleerib üksikasjalikult määruse nr 73/2009 artikkel 137.

„1.   Enne 1. jaanuari 2009 põllumajandustootjatele määratud toetusõigusi käsitatakse alates 1. jaanuarist 2010 seaduslike ja korrektsetena.

2.   Lõiget 1 ei kohaldata faktiliselt ebakorrektsete taotluste põhjal põllumajandustootjatele määratud toetusõiguste suhtes, välja arvatud siis, kui põllumajandustootja ei oleks saanud viga tegelikkuses avastada.

3.   […]”

13.

Määruse nr 73/2009 põhjendus 49 näeb selle kohta ette:

„Toetusõiguste algsel jaotamisel liikmesriikide poolt tõid mõningad vead kaasa iseäranis kõrged maksed põllumajandustootjatele. Sellisele eeskirjade rikkumisele kohaldatakse tavapäraselt kuni parandusmeetmete võtmiseni finantskorrektsiooni. Kuid võttes arvesse esimesest toetusõiguste määramisest möödunud aega, tooks vajaliku korrektsiooni kehtestamine liikmesriikide jaoks kaasa ülemäärased õiguslikud ja halduslikud piirangud. Seetõttu tuleks õiguskindluse huvides selliste maksete jaotamine reguleerida [ingl k: regularised, pr k: régulariser].”

14.

Määruse nr 1782/2003 ja määruse nr 73/2009 asjassepuutuvad rakenduseeskirjad kehtestati kõigepealt määrusega nr 796/2004 ( 4 ) ja hiljem määrusega nr 1122/2009. ( 5 )

15.

Määruse nr 796/2004 artikkel 73a (praegu veidi muudetud kujul määruse nr 1122/2009 artikkel 81) sisaldab toetusõiguste kohandamise eeskirju:

„Alusetult antud toetusõiguste tagastamine

1.   Kui põllumajandustootjale on pärast toetuse maksmist […] antud toetusõigusi ja tehakse kindlaks, et antud on alusetu hulk toetusõigusi, tagastab kõnealune põllumajandustootja alusetult saadud hulga õigusi […] riiklikku reservi.

[…]

2.   Kui pärast toetusõiguste andmist põllumajandustootjatele […] tehakse kindlaks, et toetusõiguste väärtus on liiga kõrge, peab nimetatud väärtust vastavalt kohandama. […] Vähendatud hulk antakse üle […] riiklikku reservi.

[…]

2a.   Kui lõigete 1 ja 2 rakendamisel tehakse kindlaks, et põllumajandustootjale […] eraldatud toetusõiguste arv on väär ning kui mittenõuetekohane eraldamine ei mõjuta põllumajandustootjale antud toetusõiguste koguväärtust, siis arvutab asjaomane liikmesriik toetusõigused uuesti ning vajaduse korral parandab põllumajandustootjale antud toetusõiguste liigi. Kuid see ei kehti, kui põllumajandustootjad oleksid saanud vead hõlpsasti avastada.”

16.

Põhikohtuasja pooled vaidlevad P.J. Vonk Noordegraafi põllumajanduslikule majapidamisele 2009. aastal antud toetuste üle. Selle vaidluse tulemus on siiski oluline ka järgmiste aastate jaoks.

17.

Vaidlus tuleneb põllumajandustoetuste ümberkorraldamisest, mille käigus mindi teatava põllumajandustootmise toetamiselt üle ühtse otsemaksete kava rakendamisele. Otsemaksete arvutamiseks jagatakse seni tootmise pealt makstud toetus põllumajandustootja põllumajandusmaa peale. Järgmistel toetusperioodidel saab selliselt arvutatud toetusõigused määrata kindlaks iga toetuskõlbliku hektari kohta, kuivõrd asjaomased hektarid on põllumajandustootja käsutuses.

18.

P.J. Vonk Noordegraaf sai varem toetust ammlehmade ja pullide kasvatamise eest; toetus oli seotud loomade arvuga, mitte põllumajanduslikus kasutuses oleva maa pindalaga. 18. juuli 2006. aasta otsusega jagati tema varasem keskmine toetus – s.o määruse nr 1782/2003 artikli 37 lõikes 1 sätestatud võrdlussumma – tollal tema käsutuses olnud põllumajandusmaale. Kõnealuse põllumajandusmaa pindalaks määrati toona 10,76 hektarit. Sellest tulenevalt sai ta 10,76 toetusõigust. ( 6 ) Pindala kindlaksmääramiseks kasutatud mõõtmismeetodiga määrati kindlaks maatüki brutopindala, mis hõlmas kraave, teepeenraid ja teid.

19.

Komisjoni kriitika tõttu kehtestati Madalmaades 2009. aastal siiski uus pindalade kindlaksmääramise süsteem. Selle süsteemi kohaselt võetakse arvesse üksnes maatüki netopindala. Kraavid, teepeenrad ja teed jäetakse seejuures arvestusest välja. Kirjeldatud meetodi alusel määrati P.J. Vonk Noordegraafi põllumajandusliku majapidamise juba 2006. aastal kindlaks tehtud toetuskõlblik maa uuesti kindlaks 2009. aastal ja pindalaks saadi üksnes 8,34 hektarit. Selline pindala vähenemine ei tulene mitte sellest, et P.J. Vonk Noordegraaf teatavat maad enam põllumajanduslikult ei kasuta, vaid üksnes uuest mõõtmissüsteemist. Vähendamise tagajärjel saab P.J. Vonk Noordegraaf taotleda toetusõigusi ainult selle väiksema pindala kohta.

20.

Pooled vaidlevad praegu selle üle, kas vastavalt tuleks vähendada ka P.J. Vonk Noordegraafi otsetoetusi. Ta nõuab nimelt põllumajandusmaa pindala vähendamise tõttu oma toetusõiguste ümberarvutamist, nii et nende väärtus suureneks. Ta peab vääraks, et võrdlussumma määrati 10,76 hektari alusel. See oleks tulnud määrata 8,34 hektari alusel. Sellega oleks välditud tema toetusõiguste kogunõude vähenemist.

21.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmetel on Madalmaade õiguse kohaselt põhimõtteliselt lubatud toetussõigusi vastavalt kohandada. Kuna esinevad aga kahtlused, et kohandamine on vastuolus liidu õigusega, esitab College van Beroep voor het bedrijfsleven Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas määrust (EÜ) nr 73/2009, eelkõige selle artikleid 34, 36 ja 137 kohaldatakse nõuetekohaselt, kui põllumajandustootjale, kellel on maast sõltumatu tootmise alusel omandatud toetusõigused, mis määrati tema kasutuses oleva pindala kohta, ei maksta olulist osa nendest toetusõigustest välja pelgalt seetõttu, et väljamakseks kindlaks määratud toetuskõlblik pindala on mõõtmismeetodi muutmise tagajärjel väiksem, kuigi ta on heauskselt deklareerinud muutumatult tema kasutuses olnud hektarite toetuskõlbliku pindala vastavalt liikmesriigis selle määruse artikli 34 kohaselt toetusõiguste aktiveerimisel kasutatud, kuid hiljem komisjoni poolt tagasi lükatud mõõtmismeetodile?”

22.

Kirjalikud seisukohad esitasid üksnes Madalmaade Kuningriik ja Euroopa Komisjon. Kohtuistungit ei toimunud.

23.

Eelotsusetaotluse mõistmiseks on mõttekas kõigepealt otsetoetuste süsteemi lihtsa näite varal selgitada. Põllumajandustootja otsetoetused saadakse põhimõtteliselt – ja kohaldades muid eeskirju, mis käesolevas asjas huvi ei paku – varasema süsteemi kohase toetuse jaotamisel põllumajandustootja põllumajanduslikus kasutuses olevale maale.

24.

Selleks arvutatakse kõigepealt võrdlussumma, mis vastab nende toetuste keskmisele, mida põllumajandustootja varasema toetuste süsteemi kohaselt viimasel kolmel aastal enne ümberkorraldusi sai (määruse nr 1782/2003 artikkel 37). Seejärel jaotatakse võrdlussumma kõnealusel perioodil põllumajandustootja kasutuses olnud põllumajandusmaa keskmisele pindalale. Põllumajandustootja saab seega teatud arvu kindla väärtusega toetusõigusi, mille koguarv on võrdne nimetatud pindala hektarite arvuga (määruse nr 1782/2003 artikkel 43).

25.

Kui põllumajandustootja võrdlussumma on 8000 eurot (tema keskmine toetus võrdlusperioodil) ja tema kasutuses on keskmiselt kümme hektarit põllumajandusmaad, on tal seega kümme toetusõigust, millest igaühe väärtus on 800 eurot. Seni kui tema kasutuses oleva põllumajandusmaa pindala jääb samaks, saab ta need toetusõigused (kokku 8000 eurot) igal aastal uuesti aktiveerida (määruse nr 73/2009 artikkel 34).

26.

Kui hiljem siiski selgub, et näites kasutatud pindala hõlmab tegelikult üksnes kaheksa hektarit põllumajanduslikus kasutuses olevat maad ning ülejäänud osa on teed ja kraavid, saaks põllumajandustootja taotleda tegelikult ainult kaheksat toetusõigust.

27.

Küsimus, kas sellest tulenevalt tuleks ka tema toetusõigusi vähendada kokku 6400 euroni, s.o kaheksa korda 800 eurot, on käesoleva menetluse ese. Sellist vähendamist saaks vältida, kui uuesti kindlaksmääratud põllumajandusmaa pindala ei võetaks arvesse mitte üksnes toetusõiguste väljamaksmisel, vaid ühtlasi korrigeeritaks ka toetusõiguste arvutamist. Sellisel juhul saaks põllumajandustootja kaheksa toetusõigust, millest igaühe väärtus on 1000 eurot, ja võiks ka uuesti kindlaksmääratud pindala alusel edaspidi aktiveerida 8000 euro väärtuses toetusõigusi.

28.

Eelotsusetaotlusele vastamiseks tuleb seetõttu selgitada, kas selline kohandamine on lubatud, nimelt kas selleks on õiguslik alus (selle kohta allpool B osa), ja lõpuks, kas kohandamine on vastuolus määruse nr 73/2009 artikliga 137 toetusõiguste kinnitamise kohta (selle kohta allpool C osa).

29.

Kohandamise õiguslik alus võiks olla määruse nr 796/2004 artikkel 73a.

30.

Määruse nr 73/2009 artikli 36 esimeses lõigus on küll sätestatud, et toetusõigusi hektari kohta ei muudeta, kui selles määruses ei ole sätestatud teisiti. Siiski võib komisjon vastavalt artikli 36 teisele lõigule kehtestada üksikasjalikud eeskirjad toetusõiguste muutmise kohta.

31.

Kuna käesolev asi puudutab 2009. aasta eest tehtud makseid, kohaldatakse vastavalt määruse nr 1122/2009 artiklile 86 varem kehtinud määruse nr 796/2004 rakendussätteid. Need põhinesid veel määrusel nr 1782/2003, mille artikli 43 lõige 4 nägi sarnaselt määruse nr 73/2009 artikliga 36 ette, et toetusõigusi ei muudeta, kui ei ole sätestatud teisiti.

32.

Nagu komisjon väidab, võivad ümberarvutuse õiguslikuks aluseks olla seetõttu määruse nr 796/2004 artikli 73a lõiked 1 ja 2a. Vastavalt lõikele 1 tagastab põllumajandustootja toetusõigused riiklikku reservi, kui tehakse kindlaks, et teatavad toetusõigused on antud alusetult. Sellise kindlakstegemise kohta sätestab lõige 2a, et liikmesriik arvutab toetusõigused uuesti, kui mittenõuetekohane eraldamine ei mõjuta põllumajandustootjale antud toetusõiguste koguväärtust. Lõige 2a siiski ei kehti, kui põllumajandustootjad oleksid saanud vead hõlpsasti avastada.

33.

Sellest võiks tuleneda mitte üksnes võimalus, vaid koguni kohustus arvutada uuesti P.J. Vonk Noordegraafi põllumajandusliku majapidamise toetusõigused. Seda seetõttu, et käesolevas asjas ei mõjuta uuesti arvutamine talle antud toetusõiguste koguväärtust. See väärtus võrdub muutmata võrdlussummaga, st tema keskmise toetusega enne otsemaksetele üleminekut. Samuti tuleb lähtuda sellest, et P.J. Vonk Noordegraaf ei saanud pindala kindlaksmääramisel tehtud vigu hõlpsasti avastada, sest need tulenesid Madalmaade asutuse kasutatud meetodist.

34.

Madalmaad väidavad siiski, et toetusõiguste esialgne määramine 2006. aastal ei toimunud nõuetekohaselt.

35.

Seetõttu tuleb uurida, kas määratud toetusõiguste arv oli vale seetõttu, et asjaomase pindala kindlaksmääramisel võeti arvesse sellised alad nagu teed ja kraavid, mis alates 2009. aastast pindalaarvestusest välja jäeti. Sel juhul oleks põllumajandustootjale määratud toetusõiguste arv liiga suur ja iga toetusõiguse väärtus liiga madal.

36.

Määruse nr 1782/2003 artikli 44 lõike 2 esialgse redaktsiooni kohaselt hõlmas toetuskõlblik hektar ainult põllumaad või püsirohumaad; ( 7 ) hiljem lisandus sellele muude kultuuride all olev maa. ( 8 ) Muud alad, eriti teed ja kraavid, ei olnud juba toona toetuskõlblikud.

37.

Määruse nr 1782/2003 artikkel 43 ei sätesta küll sõnaselgelt, et toetusõiguste arvutamisel võetakse arvesse ainult toetuskõlblikke hektareid. Kõnealuse määruse põhjenduse 30 kohaselt tuleb toetusõigused siiski siduda põllumajandusliku majapidamise toetuskõlblike hektarite arvuga. Sellele vastavalt on artikliga 59 ettenähtud alternatiivse toetusõiguste määramise meetodi puhul sõnaselgelt nimetatud toetuskõlblikke hektareid. Seega tuleb lähtuda sellest, et toetusõiguste arvutamisel tuleb üldjuhul arvesse võtta samu hektareid, mis hiljem toetuse väljamaksmisel.

38.

Lisaks selgitab määruse nr 1782/2003 artikli 43 lõige 3 söödamaa kohta, et see ei hõlma eelkõige tiike ja teid. Seetõttu ei saa oletada, et muu põllumajandusmaa saab selliseid alasid hõlmata.

39.

Alasid, mida ei kasutatud põllumaa või rohumaana või muude tunnustatud kultuuride kasvatamiseks, ei võinud seega juba 2006. aastal toetusõiguste arvutamisel arvesse võtta. Kui seda on siiski tehtud, nagu eelotsusetaotluses väidetakse, oleks kindlaksmääratud toetusõiguste arv määruse nr 796/2004 artikli 73a lõike 2a tähenduses juba algusest peale vale olnud.

40.

Seega tuleb tõdeda, et pädev liikmesriik peab vastavalt määruse nr 796/2004 artikli 73a lõikele 2a põllumajandustootja toetusõigused uuesti arvutama, kui toetusõiguste esialgsel arvutamisel jaotati varasem ammlehmade ja pullide kasvatamise toetus selles liikmesriigis toetuskõlblike hektarite kindlaksmääramiseks kohaldatud meetodi tõttu liiga suurele hektarite arvule.

41.

Madalmaad leiavad, et toetusõiguste ümberarvutamine on siiski määruse nr 73/2009 artikli 137 lõikega 1 vastuolus. Selle sätte kohaselt käsitatakse enne 1. jaanuari 2009 põllumajandustootjatele määratud toetusõigusi alates 1. jaanuarist 2010 seaduslike ja korrektsetena.

42.

Madalmaade arvates tähendab see säte, et alates 1. jaanuarist 2010 ei saa enam korrigeerida vigu, mis tehti enne 1. jaanuari 2009 toetuskõlblike hektarite kindlaksmääramisel esialgse toetusõiguste määramise raames.

43.

Esmapilgul tundub, et see on vastuolus määruse nr 73/2009 artikli 137 lõike 2 esimese osalausega, mille kohaselt ei kohaldata lõiget 1 faktiliselt ebakorrektsete taotluste põhjal põllumajandustootjatele määratud toetusõiguste suhtes. Seda seetõttu, et vastavalt määruse nr 1782/2003 artiklile 34 oleks toetusõiguste arvutamise taotlus pidanud sisaldama Madalmaade asutusele teadaolevat vale hektarite arvu, st teid ja kraave hõlmavat brutopindala.

44.

See ei tohiks siiski oluline olla. Seda seetõttu, et vastavalt artikli 137 lõike 2 teisele osalausele kohaldatakse lõiget 1 sellest hoolimata juhtudel, kus põllumajandustootja ei oleks saanud viga tegelikkuses avastada. Käesolevas asjas oli see nii, sest taotlus põhineb Madalmaades pindala kindlaksmääramisel kasutatud ametlikul meetodil.

45.

Komisjon leiab siiski, et määruse nr 73/2009 artikkel 137 ei ole ajaliste piirangute tõttu kohaldatav. Kuigi Madalmaade asutus tegi vaidlustatud otsuse pärast 1. jaanuari 2010, puudutab see nimelt 2009. aasta otsetoetusi. Komisjoni väiteid selle punkti kohta mõistan ma nii, et pädev asutus oleks pidanud asjaomase taotluse uurimisel tegema korrektsiooni vastavalt määruse nr 796/2004 artikli 73a lõikele 2a, sest toetusõiguste määramisel tehtud viga sai selle raames ilmselgeks. Seejuures ei saa lähtuda sellest, kas otsus toetusmeetme kohta tehti enne või pärast 1. jaanuari 2010, kui see puudutab nimetatud kuupäevale eelnenud perioodi.

46.

Seda seisukohta ei saa kokkuvõttes eirata. Oleks vaevalt mõistlik lubada taotleja põhjendamatut diskrimineerimist korrigeerida vaid juhul, kui pädev asutus käsitleb taotlust eriti kiiresti, samal ajal kui viivitused taotluse käsitlemisel välistaksid parandusmeetme võtmise.

47.

Lahendus ei saa siiski seisneda määruse nr 73/2009 artikli 137 lõike 1 ajalise kohaldatavuse piiramises vastupidi selle sõnastusele. Seda seetõttu, et selle sättega seotud põhiprobleem jääks püsima: säte läheb ilmselgelt oma eesmärgist kaugemale osas, milles see oma sõnastuse kohaselt välistab selliste varem tehtud vigade korrigeerimise, mis panevad heausklikud põllumajandustootjad edaspidi põllumajandustoetuste puhul ebasoodsasse olukorda.

48.

Seepärast tuleb uurida, kas määruse nr 73/2009 artikli 137 lõikega 1 on üldiselt ja olenemata menetluse algatamise ajast vastuolus määruse nr 796/2004 artikli 73a lõikega 2a ettenähtud kohanduste tegemine.

49.

Määruse nr 73/2009 artikli 137 lõikes 1 on üksikasjalikult täpsustatud õiguskindluse põhimõtet seoses toetusõiguste määramisega. Vastavalt sellele tuleb 1. jaanuari 2010 käsitada korrigeerimise taotluse esitamise viimase võimaliku tähtajana.

50.

Vastavalt määruse nr 73/2009 põhjendusele 49 on artikli 137 lõike 1 ainus eesmärk siiski kindlustada teatavate toetusõiguste kehtivust. See säte lisati määrusesse selleks, et võimaldada liikmesriikidel loobuda teatavate eriti suurte ekslikult tehtud maksete tagasinõudmisest.

51.

See eesmärk ilmneb ka juba mainitud määruse nr 73/2009 artikli 137 lõikest 2. See säte piirab lõikega 1 antud õiguskindluse ulatust, välistades selle kohaldamise selliste põllumajandustootjate suhtes, kes vastutavad toetusõiguste arvutamisel tehtud vigade eest. Seega on eesmärk kaitsta põllumajandustootjaid, kes on tahtmatult saanud liiga suuri makseid, mitte aga kinnistada ka edaspidiseks põllumajandustootjate diskrimineerimist neist olenemata põhjustel.

52.

Ainult selline tõlgendus saab käesolevas asjas tagada, et toetuskõlblikke hektareid puudutavaid paranenud teadmisi võetakse järjekindlalt arvesse. Seda seetõttu, et vastasel juhul võetaks põllumajandusliku majapidamise toetuskõlbliku ala uut ja täpsemalt kindlaksmääratud suurust edaspidi arvesse küll juhul, kui see on põllumajandustootjale kahjulik, kuid mitte siis, kui see talle kasu toob. See ei oleks järjekindel lähenemisviis.

53.

Komisjon kui rakenduseeskirjade andja kinnitas määruse nr 73/2009 artikli 137 kõnealust tõlgendust komisjoni määruse nr 1122/2009 artikliga 81, mis suures osas vastab käesolevas asjas asjakohase määruse nr 796/2004 artiklile 73a. Määruse nr 1122/2009 artikli 81 lõigetes 1 ja 2 sätestatud pädevust teha kohandusi täiendati võrreldes määrusega nr 796/2004 selliselt, et seda pädevust saab kasutada, ilma et see piiraks nr 73/2009 artikli 137 kohaldamist. Seepärast tuleks selle kohaldamisest vabastada sellised põllumajandustootjad, kes said heauskselt liiga suuri makseid. Seevastu ei lisanud komisjon sellist klauslit määruse nr 1122/2009 artikli 81 lõikesse 3. See säte lubab korrigeerida vigu, mis ei põhjustanud ülemäära suuri makseid, ja jääb – kuna sellesse ei ole lisatud asjaomast viidet määruse nr 73/2009 artiklile 137 – viimati nimetatud sätte kohaldamisalast välja. Sama peab kehtima määruse nr 796/2004 artikli 73a lõike 2a kohta, mis vastab määruse nr 1122/2009 artikli 81 lõikele 3.

54.

Seega ei kohaldata määruse nr 73/2009 artiklit 137 määruse nr 796/2004 artikli 73a lõike 2a kohase korrigeerimise suhtes.

55.

Eeltoodust tulenevalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha järgmine otsus:

Pädev liikmesriik arvutab vastavalt määruse nr 796/2004 artikli 73a lõikele 2a põllumajandustootja toetusõigused uuesti, kui toetusõiguste esialgsel arvutamisel jaotati varasem ammlehmade ja pullide kasvatamise toetus selles liikmesriigis toetuskõlblike hektarite kindlaksmääramiseks kohaldatud meetodi tõttu liiga suurele hektarite arvule. Määruse nr 73/2009 artiklit 137 ei kohaldata määruse nr 796/2004 artikli 73a lõike 2a kohase korrigeerimise suhtes.