1.

Käesolevas eelotsusetaotluses, mille esitas Euroopa Kohtu kantseleile 4. märtsil 2013 Administrativen sad Sofia-grad (Bulgaaria), palutakse tõlgendada ELTL artikleid 48 ja 49 ning nõukogu 14. juuni 1971. aasta määrust (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes selle nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 ( 2 ) muudetud ja ajakohastatud redaktsioonis (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1992/2006 ( 3 )) (edaspidi „määrus nr 1408/71”) ning konkreetsemalt selle artikleid 12, 46 ja 94.

2.

See eelotsusetaotlus esitati vaidluse raames, mille pooled on Bulgaaria Vabariigi kodanik S. Somova ja Glaven direktor na Stolichno upravlenie „Sotsialno osiguryavane” (Sofia sotsiaalkindlustusameti, edaspidi „SUSO”, peadirektor).

3.

S. Somova palub selle vaidluse raames tühistada SUSO peadirektori 2. detsembri 2011. aasta otsus, millega jäeti muutmata kolm otsust, mille olid teinud SUSO talitused ja milles leiti, et S. Somovale Bulgaarias vanaduspensioni määramine alates 5. juulist 2007 on vastuolus Bulgaaria sotsiaalkindlustusseadustiku (Kodeks na sotsialno osiguryavane, edaspidi „KSO”) artikli 94 lõikega 1, ning anti seega korraldus S. Somovale väljamakstud summad koos intressiga tagasi nõuda.

4.

Vastavalt KSO artikli 94 lõike 1 redaktsioonile, mis kehtis füüsilisest isikust ettevõtjate suhtes 27. detsembrist 2005 kuni 31. detsembrini 2011, sõltus vanaduspensioni määramine sissemaksete tegemise lõpetamisest.

5.

Vaidlusaluse otsuse kohaselt ei olnud S. Somova aga talle vanaduspensioni määramise kuupäeval Austrias, kus ta töötas, sotsiaalkindlustusmaksete tasumist lõpetanud ning oli ajavahemikel 1995. aasta oktoobrist kuni 2000. aasta detsembrini ja 2001. aasta jaanuarist kuni 2011. aasta juulini Austria föderaalse sotsiaalkindlustusseaduse järgi kindlustatud füüsilisest isikust ettevõtjate skeemi kohaselt.

6.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib Euroopa Kohtult eelkõige, kas niisugune siseriiklik õigusnorm nagu KSO § 94 lõige 1 kahjustab ühes liikmesriigis vanaduspensioni saava isiku vabadust tegelda ettevõtlusega teises liikmesriigis ELTL artikli 49 alusel, mis tagab asutamisvabaduse.

7.

Määruse nr 1408/71 artikkel 12 sätestab:

„1.   Käesoleva määrusega ei anta ega säilitata õigust saada mitut samaliigilist hüvitist ühe ja sama kohustusliku kindlustuse perioodi eest. Seda sätet ei kohaldata siiski hüvitiste suhtes, mis on seotud invaliidsuse, vanaduse, toitjakaotusega (pensionid) või kutsehaigusega ning mida määravad kahe või enama liikmesriigi asutused vastavalt artikli 41, artikli 43 lõigete 2 ja 3, artiklite 46, 50 ja 51 või artikli 60 lõike 1 punkti b sätetele.

2.   Kui käesoleva määrusega ei ole sätestatud teisiti, võib tugineda liikmesriigi õigusaktide sätetele, mis reguleerivad hüvitiste vähendamist, peatamist või tühistamist muude sotsiaalkindlustushüvitistega või muu sissetulekuga kattumise juhul, neile võib tugineda ka siis, kui kõnealuste hüvitiste saamise õigus omandati teise liikmesriigi õigusaktide alusel või kui kõnealune sissetulek saadi teise liikmesriigi territooriumil.

[...]”.

8.

Selle määruse artikli 45 lõikes 1 on nähtud ette:

„Kui liikmesriigi õigusaktid seavad hüvitiste saamise õiguse omandamise, säilitamise või ennistamise kindlustusskeemi alusel, mis ei ole eriskeem lõikes 2 või 3 määratletud tähenduses, sõltuvusse kindlustus‑ või elamisperioodide täitumisest, peab kõnealuse liikmesriigi pädev asutus vajaduse korral arvesse võtma teise liikmesriigi õigusaktide alusel täitunud kindlustus- või elamisperioode, olgu need täitunud üld‑ või eriskeemi alusel, töötajana või füüsilisest isikust ettevõtjana. Selleks arvestab ta kõnealuseid perioode nii, nagu oleksid need täitunud tema enda õigusaktide alusel.”

9.

Määruse nr 1408/71 artikli 46 lõikes 2 on sätestatud:

„Kui liikmesriigi õigusaktide tingimused hüvitise saamiseks on täidetud üksnes pärast artikli 45 [...] kohaldamist, kohaldatakse järgmisi reegleid:

10.

Määruse nr 1408/71 artikli 94 lõige 2 näeb ette:

„Kõiki kindlustusperioode või vajaduse korral töötamis- või elamisperioode, mis on täitunud liikmesriigi õigusaktide alusel enne 1. oktoobrit 1972 või enne asjaomase liikmesriigi territooriumil või selle riigi territooriumi osal määruse kohaldamise kuupäeva, võetakse arvesse käesoleva määruse alusel omandatud õiguste kindlaksmääramiseks.”

11.

KSO artiklis 4 on sätestatud:

5.

füüsilisest isikust ettevõtjad, kes saavad pärast õigusnormides ette nähtud kulude mahaarvamist igakuist töötasu, mis on vähemalt võrdne miinimumtöötasuga, kui nad ei ole vastava kuu osas kindlustatud muul alusel;

6.

füüsilisest isikust ettevõtjad, kes on vastava kuu osas kindlustatud muul alusel, sõltumata töötasu summast.

12.

Konstitutsionen sadi (konstitutsioonikohus) 29. juuni 2000. aasta otsusega nr 5 ( 4 ) tunnistati füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate pensionisaajate kohustus olla kindlustatud ja teha sissemakseid Bulgaaria põhiseadusega vastuolus olevaks. Need füüsilisest isikust ettevõtjatest pensionisaajad võivad siiski ennast KSO artikli 4 lõikes 3 nimetatud kolme riski vastu kindlustada vabatahtlikult.

13.

KSO artikli 94 pealkirjaga „Pensioni määramise kuupäev” redaktsioonis, mida kohaldati füüsilisest isikust ettevõtjate suhtes 27. detsembrist 2005 kuni 31. detsembrini 2011, oli lõikes 1 sätestatud:

„Pension määratakse alates õiguse omandamise kuupäevast ja mis puudutab vanaduspensioni, siis alates kindlustuse lõppemisest, kui taotlus koos nõutavate dokumentidega esitati kuue kuu jooksul alates õiguse omandamise või kindlustuse lõpetamise kuupäevast. Kui dokumendid esitatakse hiljem kui kuue kuu jooksul alates õiguse omandamise või kindlustuse lõpetamise kuupäevast, määratakse pension alates dokumentide esitamise kuupäevast.”

14.

KSO artikliga 94 kehtestatud kindlustuse lõpetamise kohustus kaotati füüsilisest isikust ettevõtjate puhul alates 1. jaanuarist 2012.

15.

KSO ülemineku‑ ja lõppsätete §-s 9 on sätestatud:

„[...]

[...]

16.

S. Somova palus 18. jaanuari 2007. aasta taotlusega määrata talle vanaduspension, teatades, et ta ei ole alates 4. juunist 1996 enam kindlustusega kaetud. See taotlus jäeti 6. veebruari 2007. aasta otsusega rahuldamata põhjendusel, et kuna S. Somova tasus Bulgaarias makseid 18. jaanuarist 1967 kuni 31. maini 1996, ( 5 ) ei vasta ta Bulgaaria seaduses nõutavatele vanuse‑ ja staažitingimustele.

17.

S. Somova palus 22. juunil 2007 määrata talle vanaduspension KSO 2007. aastal kehtinud redaktsiooni ülemineku‑ ja lõppsätete § 9 alusel. Viidatud õigusnormis on vanaduspensioni õiguse tekkimiseks nõutud, et puudujääva perioodi, s.o kahe aasta kuue kuu ja 17 päeva eest tehtaks sissemakseid. 5. juuli 2007. aasta otsusega koostati S. Somova taotlusel puudujäävate sissemaksete tegemise ajakava.

18.

Samal kuupäeval kinnitas S. Somova tütar tema esindajana kirjalikult, et S. Somova ei ole töötanud pärast 4. juunit 1995 ja et 5. juulil 2007 ei ole ta kindlustusega kaetud.

19.

11. juuli 2007. aasta otsusega määrati S. Somovale alates 5. juulist 2007 vanaduspension minimaalses summas. See summa arvutati mitu korda ümber.

20.

Pärast seda, kui S. Somova oli esitanud 2011. aasta pädevale Austria sotsiaalkindlustusasutusele vanaduspensioni taotluse, sai SUSO 20. septembril 2011 sellelt asutuselt vormid E 001/AT ja E 205/AT. Nendest ilmneb, et S. Somova oli liitunud Austria sotsiaalkindlustusskeemiga ajavahemikel 1995. aasta oktoobrist kuni 2000. aasta detsembrini ja 2001. aasta jaanuarist kuni 2011. aasta juulini, st füüsilisest isikust ettevõtja skeemiga Austria föderaalse sotsiaalkindlustusseaduse tähenduses. Sel ajavahemikul tegutses S. Somova põllumajandusettevõtjana.

21.

SUSO järeldas sellest, et 5. juulil 2007, mil S. Somovale vanaduspension määrati, ei olnud ta sotsiaalkindlustusmaksete tasumist lõpetanud. Sel põhjusel tühistas SUSO kolme otsusega otsuse, millega S. Somovale määrati vanaduspension, ja otsused, millega suurendati selle summat, ning andis korralduse nende otsuste alusel makstud summad koos intressiga tagasi nõuda.

22.

S. Somova esitas nende otsuste peale vaide. Tema vaie jäeti SUSO peadirektori 2. detsembri 2011. aasta vaidlusaluse otsusega rahuldamata. Viimane leidis, et sotsiaalkindlustuse lõpetamise deklaratsioon ei puuduta üksnes sotsiaalkindlustust Bulgaarias, sest määruse nr 1408/71 artikli 84a kohaselt oli S. Somova kohustatud Bulgaaria sotsiaalkindlustusasutusele teatama, et ta on kindlustusskeemiga liitunud mõnes muus liikmesriigis. Ka oleks SUSO peadirektori arvates pidanud võtma selle määruse artikli 44 lõike 2 ja artikli 45 kohaselt arvesse S. Somova Austrias täitunud kindlustusperioodi, kohaldamata siiski KSO ülemineku- ja lõppsätete § 9.

23.

S. Somova sõnul ei ole see, et ta oli Bulgaarias pensionitaotluse esitamise hetkel kindlustusega kaetud, oluline, sest sotsiaalkindlustuskate tagati teises liikmesriigis.

24.

Selles olukorras otsustas Administrativen sad Sofia-grad, kelle poole S. Somova pöördus, menetluse peatada ja esitada käesoleva vaidluse lahendamiseks Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

25.

Kirjalikke seisukohti esitasid Bulgaaria valitsus, Iirimaa ja Euroopa Komisjon. Bulgaaria valitsus ja komisjon esitasid ka suulisi seisukohti kohtuistungil, mis toimus 9. jaanuaril 2014.

26.

Iirimaa arvab, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu.

27.

Ta märgib, et eelotsuse küsimused, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus peab põhikohtuasjas vastuse leidma, on puhtalt siseriiklikku laadi ning et nende lahendamiseks ei ole vaja liidu õigust kohaldada ega tõlgendada. Iirimaa leiab eelkõige, et eelotsusetaotluses ei ole piisavalt teavet põhikohtuasja faktiliste ja õiguslike asjaolude kohta ning et see ei näita seega selgelt, kuidas võiks liidu õigus vaidluse tulemust mõjutada.

28.

Mina leian vastupidi, et eelotsuse küsimused on vastuvõetavad.

29.

Kuigi põhikohtuasi puudutab tõesti peamiselt KSO artikli 94 lõikega 1 kehtestatud nõuet, et Bulgaarias vanaduspensioni määramiseks peab sissemaksete tegemine olema lõpetatud, ei kujuta selle vaidluse asjaolud, mille pooled on S. Somova ja SUSO peadirektor, endast puhtalt ühe liikmesriigi siseriiklikku olukorda. Hetkel, mil S. Somova esitas Bulgaarias oma vanaduspensioni taotluse, töötas ta Austrias füüsilisest isikust ettevõtjana, kasutades nii ELTL artikli 49 alusel oma asutamisvabadust. ( 6 )

30.

Lisaks tuvastas eelotsusetaotluse esitanud kohus, et S. Somoval olid kattunud kindlustusperioodid Bulgaarias ja Austrias eelkõige ( 7 ) kahe aasta kuue kuu ja 17 päeva jooksul, mida võeti Bulgaaria õiguses täiendavate sissemaksete tegemise teel kindlustusperioodina arvesse KSO ülemineku‑ ja lõppsätete § 9 lõike 3 alusel. Niisugust olukorda reguleerivad määruse nr 1408/71 sätted.

31.

Bulgaaria valitsus leiab oma kirjalikes seisukohtades, et KSO artikliga 94 ei ole loodud ELTL artikliga 49 tagatud asutamisvabaduse kasutamise takistusi. Ta märgib, et määruses nr 1408/71 on nähtud ette sotsiaalkindlustusskeemide kooskõlastamine, mitte ühtlustamine ning et kindlustuse lõpetamise nõuet kui vanaduspensioni määramise alust kohaldatakse ilma diskrimineerimiseta kõikidele isikutele, kelle suhtes kohaldatakse Bulgaaria õigust.

32.

Bulgaaria süsteemis eeldab vanaduspensioni määramine töötajana või füüsilisest isikust ettevõtjana kutsealal tegutsemise lõpetamist, sest see pension asendab kutsetegevusest saadava sissetuleku. Selles küsimuses on oluline, et antud valdkonnas liikmesriikide skeemide ja õigusaktide vahel esinevaid erinevusi arvestades ja sõltuvalt asjaoludest võib teise liikmesriiki ümberasumine olla määruse nr 1408/71 alusel kohaldamisele kuuluvate siseriiklike õigusaktide kombinatsioonist tulenevalt puudutatud isiku suhtes rohkem või vähem soodne või ebasoodne. ( 8 )

33.

9. jaanuari 2014. aasta kohtuistungil ning Euroopa Kohtu kirjalikele ja suulistele küsimustele vastates kinnitas Bulgaaria valitsus, et S. Somovale vanaduspensioni määramise ajal kehtinud KSO redaktsiooni ( 9 ) artikli 94 lõikega 1 kehtestatud kohustus lõpetada kindlustus eeldas kohustust lõpetada tegelemine kutsetegevusega. Ta märkis, et kõnesolev kohustus oli puhtalt vormiline nõue ning et piisas lõpetamisest üheks päevaks ja järgmisel päeval võis kutsetegevusega edasi tegelda, saades nii sissetulekut kutsetegevusest kui ka vanaduspensioni.

34.

Ta lisas, et selle nõudega ei taotletud ühtegi konkreetset eesmärki, ning isegi, et see ei teeninud mingit huvi ega kandnud endas mingit loogikat.

35.

Nagu teatas Bulgaaria valitsus, tunnistasid Bulgaaria ametiasutused selle nõude füüsilisest isikutest ettevõtjate puhul alates 1. jaanuarist 2012 kehtetuks seepärast, et nad teadsid, et see võib tekitada probleeme piiriülestes olukordades, ning kavatsesid selle kaotada ka töötajate puhul.

36.

Komisjon leiab, et KSO artikli 94 lõike 1 alusel ei saa töötaja, kui ta on jõudnud Bulgaaria õigusaktides sätestatud pensioniikka, minna töötama teise liikmesriiki, kus pensioniiga on kõrgem, ilma et talle keeldutaks andmast õigust pensionile Bulgaarias. Komisjon arvab, et see siseriiklik õigusnorm, mis viib selleni, et talle keeldutakse maksmast pensioni Bulgaarias, kui ta otsustab töötada teises liikmesriigis füüsilisest isikust ettevõtjana, kujutab endast tema liikumisvabaduse piiramist.

37.

9. jaanuari 2014. aasta kohtuistungil märkis komisjon, et tema meelest on niisugune siseriiklik õigusnorm nagu KSO artikli 94 lõige 1 vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga, mis käsitleb ELTL artiklit 49, sest see võib muuta asutamisvabaduse kasutamise raskemaks või võimatuks isegi siis, kui seda õigusnormi kohaldatakse kodakondsuse põhjal vahet tegemata. Ta lisas, et füüsilisest isikust ettevõtja, kes peab ajutiselt lõpetama kutsetegevuse, millega ta tegeleb teises liikmesriigis, riskib sellega, et ei saagi enam uuesti tegutsema hakata.

38.

Oma esimeses küsimuses küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult, kas ELTL artikli 48 esimese lõigu ja artikli 49 esimese ja teise lõiguga on vastuolus niisuguse liikmesriigi siseriikliku meetme kohaldamine nagu KSO artikli 94 lõige 1, mille kohaselt peab selles liikmesriigis vanaduspensioni õiguse omandamiseks olema täidetud nõue, et lõpetati sotsiaalkindlustusmaksete tegemine, ükskõik kas seoses kutsetegevusega samas riigis või teises liikmesriigis.

39.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus arvab, et sissemaksete tegemise lõpetamise nõue, mis eeldab kohustust lõpetada kutsetegevus – kasvõi üheks päevaks, nagu kinnitas Bulgaaria valitsus kohtuistungil –, võib praktikas kaasa tuua tagajärjed, mis piiravad asutamisvabadust, eelkõige seetõttu, et ei ole kindel, et asjaomane isik, kes töötab teises liikmesriigis, suudab pärast seda katkestust hakata jälle kutsetegevusega tegelema.

40.

Märgin, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul säilis kindlustatud isikul õigus tegutseda pärast vanaduspensioni määramist mingil tegevusalal ning see vanaduspension võis kattuda tasustatud kutsetegevusega. Bulgaaria õiguse alusel niisuguse pensioni maksmise ja tasustatava kutsetegevuse lõpetamise vahel ei ole seega tingimata otsest seost. Bulgaaria valitsus kinnitas neid asjaolusid kohtuistungil.

41.

Euroopa Kohtule esitatud toimikust ilmneb lisaks, et KSO artikli 4 lõike 3 alusel on pensionisaajad, kes on töötajad, kohustuslikus korras sotsiaalkindlustusega kaetud ja peavad seega tasuma sotsiaalkindlustusmakseid, samas kui Konstitutsionen sadi eespool viidatud otsuse nr 5 tulemusena leiti see kohustus olevat Bulgaaria põhiseadusega vastuolus nende pensionisaajate puhul, kes tegelevad füüsilisest isikust ettevõtjatena. Seega võivad viimased nüüd valida, kas tasuda sotsiaalkindlustusmakseid Bulgaarias edasi või mitte. Kui pensionisaaja (töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja) tasub sotsiaalkindlustusmakseid, suureneb tema pension proportsionaalselt. ( 10 )

42.

Lisaks ei ole vaidlust selles, et S. Somova tegutses füüsilisest isikust ettevõtjana Austrias ja oli sel alusel kindlustatud pädevas Austria sotsiaalkindlustusasutuses ajavahemikel 1995. aasta oktoobrist kuni 2000. aasta detsembrini ja 2001. aasta jaanuarist kuni 2011. aasta juulini. Vaidlust ei ole ka selles, et Bulgaaria pensioni määramise kuupäeval, s.o 5. juulil 2007 kohaldati S. Somova suhtes määruse nr 1408/71 artikli 13 lõike 2 punkti b kohaselt Austria sotsiaalkindlustusskeemi ja ta ei olnud lõpetanud sissemaksete tegemist selle riigi sotsiaalkindlustusskeemi.

43.

Väljakujunenud kohtupraktikas on sedastatud, et kui Euroopa Liidu tasandil ei ole ühtlustamist toimunud, siis määratakse tingimused, mis puudutavad sotsiaalkindlustusskeemiga liitumise õigust ja kohustust, ning tingimused, mis annavad õiguse hüvitistele, kindlaks iga liikmesriigi õigusaktidega. Tuleb siiski märkida, et kuigi ELTL artikkel 48 teeb tõesti võimalikuks erinevuste püsimise erinevate liikmesriikide sotsiaalkindlustusskeemide ja seega seal töötavate isikute õiguste vahel, on selge, et liikmesriigid peavad ikkagi selle pädevuse kasutamisel järgima liidu õigust. ( 11 )

44.

Niisiis ei too asjaolu, et sellised siseriiklikud õigusnormid, nagu vaadeldakse põhikohtuasjas, puudutavad vanaduspensioni määramise tingimusi, kaasa seda, et välistatakse EL toimimise lepingus sätestatud nõuete ja eelkõige isikute vaba liikumist käsitlevate nõuete kohaldamine. ( 12 )

45.

Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et isikute vaba liikumist käsitlevad asutamislepingu sätted tervikuna on mõeldud liikmesriikide kodanike jaoks kogu liidu piires mis tahes kutsealase tegevuse hõlbustamiseks ja et nendega on vastuolus meetmed, mis võivad kahjustada nende kodanike huve, kui nad soovivad arendada majandustegevust mõne teise liikmesriigi territooriumil, ja seda isegi siis, kui neid meetmeid kohaldatakse asjaomaste töötajate kodakondsusest sõltumata. ( 13 ) Järelikult on aluslepingu isikute vaba liikumist käsitlevate sätetega vastuolus iga meede, mis ka juhul, kui see on kohaldatav ilma diskrimineerimiseta kodakondsuse põhjal, võib takistada liidu kodanikel asutamislepinguga tagatud põhivabaduste kasutamist. ( 14 ) Nende vabaduste igasugune takistus – ka väike takistus – on keelatud, ( 15 ) kui väidetav takistus ei ole liiga juhuslik ja kaudne. ( 16 )

46.

Sellest järeldub, et Bulgaaria seadusandjal on õigus kehtestada selles liikmesriigis vanaduspensioni määramise tingimused, mis ei tohi siiski olla diskrimineerivad kodakondsuse põhjal ega piirata liikumisvabadust või kujutada endast selle takistusi.

47.

Näib – kuigi seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus ‐, et vaidlusalust õigusnormi kohaldatakse õiguslike ja faktiliste asjaolude osas vahet tegemata Bulgaaria kodanike ja teiste liikmesriikide kodanike suhtes ja see ei ole seega diskrimineeriv. Küll tundub mulle aga, et see kujutab endast vaba liikumise ja käesoleval juhul asutamisvabaduse takistust.

48.

Euroopa Kohtule esitatud toimikust ilmneb, et KSO artikli 94 lõike 1 kohaselt piisab väga lühikesest – isegi ühepäevasest – formaalsest sissemaksete tegemise lõpetamisest, et isikule määrataks pension. ( 17 ) Kui niisugune sissemaksete tegemise lõpetamine Bulgaarias näib lihtne ja tundub, et see ei too kaasa tagajärgi kutsetegevusega tegelemisele või sellega uuesti tegelema hakkamisele, eelkõige füüsilisest isikust ettevõtjate puhul, kes võivad valida, kas teha sissemakseid edasi või mitte, võib olla raske või isegi võimatu hakata uuesti tegutsema teises liikmesriigis. Võttes arvesse pikki ja raskeid haldustoiminguid, mille niisugune lõpetamine võib kaasa tuua teises liikmesriigis, võib selline töötaja nagu S. Somova olla Bulgaarias vanaduspensioni omandamiseks sunnitud katkestama oma kutsetegevuse pikemaks ajaks, mille kestust ei ole võimalik prognoosida, ning riskima seega sellega, et ta ei saa edasi töötada.

49.

Nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, võib niisugune lõpetamine ühes liikmesriigis asetada pensionisaajad kutsetegevuse osas ebakindlasse olukorda. Sellise lõpetamise tulemusena võib juhtuda, et pensionisaajal ei ole mingit tagatist, et ta saab taas oma ametikohal tööle asuda või et ta leiab teise töökoha. Lisaks võib see kohustuslik lõpetamine, mis häiris pensionisaaja karjääri kulgu ja arengut, isegi pärast tema tööturule naasmist konkreetselt ja otseselt kahjustada eeliseid, mida tema kutsetegevus võib talle anda. ( 18 )

50.

Ka alternatiivse võimalusega kaasnevad puudused, sest kui sissemaksete tegemist ja kutsetegevust teises liikmesriigis ei lõpetata, ei saa toimuda kutsetegevusest saadud sissetuleku kattumist Bulgaaria vanaduspensioniga.

51.

Meenutan, et kohtuistungil andis Bulgaaria valitsus mõista, et niisugusest kohustusest loobumine füüsilisest isikust ettevõtjate puhul on seotud selle teadvustamisega, et see kohustus võib tekitada probleeme piiriülestes olukordades.

52.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võivad siseriiklikud meetmed, mis kujutavad endast liikumisvabaduste takistusi, olla lubatud ainult tingimusel, et need järgivad üldise huvi eesmärki, on selle saavutamiseks sobivad ega lähe kaugemale, kui on taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik. ( 19 )

53.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et KSO artikli 94 lõikega 1 kehtestatud kohustusega lõpetada kindlustus ei taotleta üldise huvi eesmärki. Lisaks meenutan, et 9. jaanuari 2014. aasta kohtuistungil märkis Bulgaaria valitsus, et selle puhtalt vormilise nõude eesmärk on teadmata või ei ole seda isegi olemas. Bulgaaria valitsus lisas isegi, et see nõue on mõttetu ja ebaloogiline; et kõnesolev õigusnorm tunnistati füüsilisest isikust ettevõtjate puhul alates 1. jaanuarist 2012 kehtetuks ning et praegu arutatakse Bulgaarias seda, kas oleks vaja see tühistada töötajate osas.

54.

Seega on ilmne, et kõnesolev nõue ei ole õigustatud üldise huvi eesmärgiga, mida see meede võiks aidata saavutada.

55.

Eelnevate kaalutluste põhjal tuleb esimesele eelotsuse küsimusele vastata, et ELTL artikliga 49 on vastuolus niisugused liikmesriigi õigusnormid nagu KSO artikli 94 lõige 1, milles nõutakse vanaduspensioni õiguse saamiseks sotsiaalkindlustusmaksete tasumise lõpetamine.

56.

Bulgaaria valitsuse sõnul küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus selle küsimusega sisuliselt, kas määruse nr 1408/71 artikli 94 lõige 2 võimaldab teha erandi reeglist, et liidetakse kogu sissemaksete tegemise kestus kindlustusperioodide puhul, mis täitusid teises liikmesriigis enne selle määruse jõustumist liikmesriigis, kus pensionitaotlus esitati, kui staažist, mis omandati ainult selle riigi õiguse kohaselt, kus pensioni taotletakse, ei piisa, et omandada õigus pensionile, v.a juhul, kui tehakse tagasiulatuvaid sissemakseid.

57.

Oma kirjalikes seisukohtades leiab Bulgaaria valitsus, et määrus nr 1408/71 jätab selle kohaldamisalasse kuuluvatele kindlustatud isikutele kohaldatavate õigusaktide osas valiku ainult siis, kui see on sõnaselgelt ette nähtud.

58.

Bulgaaria valitsuse sõnul muudab määruse nr 1408/71 artikli 94 lõige 2 selle määruse tagasiulatuvaks, kohustades liikmesriike võtma arvesse kõiki kindlustus‑, töötamis‑ ja elamisperioode, mis on täitunud teatava liikmesriigi õigusaktide kohaselt enne 1. oktoobrit 1972 või enne kõnealuse määruse selle liikmesriigi või selle liikmesriigi ühe osa territooriumil kohaldamise kuupäeva, kui see on vajalik, et määrata kindlaks isiku õigus teatavale hüvitisele. Bulgaaria valitsus leiab, et see õigusnorm võeti vastu, et hoida ära pensioniõiguste kaotus ning tagada nende omandamine ja säilimine kõikidele isikutele, sh kindlustusperioodide osas, mis täitusid enne selle määruse jõustumist. See eeldab, et kõigepealt tuleb kindlustusperioodid vastavalt selles määruses sätestatud kindlustusperioodide liitmise reeglitele liita ning alles siis, kui ilmneb, et isik ei ole teinud sissemakseid piisava aja vältel, peaks ta tuginema siseriiklikus õiguses ette nähtud võimalusele teha tagasiulatuvalt puuduvad sissemaksed.

59.

9. jaanuari 2014. aasta kohtuistungil väitis Bulgaaria valitsus, et kuna määrus nr 1408/71 on adresseeritud liikmesriikidele ja nende ametiasutustele, peaks kindlustatud isikutel olema võimalus valida, kas tugineda sellele määrusele või mitte. Bulgaaria valitsus arvab, et kui kindlustatud isik otsustab sellele määrusele mitte tugineda, ei saa siseriiklik ametiasutus seda tema suhtes omal algatusel kohaldada. Bulgaaria valitsus leiab, et Iirimaa ja komisjoni seisukohad, et kindlustatud isikud ei saa olla määruse nr 1408/71 kohaldamise vastu, on vastuolus selle määruse eesmärgiga, milleks on anda kindlustatud isikutele eelis, ning mõiste „subjektiivne õigus” mõtte endaga.

60.

Iirimaa arvab, et määruse nr 1408/71 artikli 94 lõike 2 sõnastus on selge ega ole mitmeti mõistetav: selle õigusnormi sõnastus on laadilt siduv, sest selles on sätestatud, et liikmesriigi territooriumil määruse kohaldamisele eelnenud aja jooksul liikmesriigi õigusaktide alusel täitunud kõiki kindlustusperioode võetakse määruse nr 1408/71 kohaste hüvitiste saamise õiguse kindlaksmääramisel arvesse. Seega ei saa selle õigusnormi sõnastust Iirimaa arvates tõlgendada nii, et see annab taotlejale õiguse otsustada, et asjakohaseid kindlustusperioode ei võeta liitmisel arvesse. Ta leiab, et kui määrus nr 1408/71 annaks eraõiguslikele isikutele õiguse kindlustusperioode kõrvale jätta, tekitaks see probleeme, mis võivad seada ohtu siseriiklike süsteemide kooskõlastamise ja seega siseturu eesmärgid.

61.

Komisjon arvab, et määrus nr 1408/71 on selle artikli 94 lõike 2 kohaselt käesoleval juhul kohaldatav. Ta leiab, et selle määrusega kehtestatud kollisiooninormide süsteemi kohaldamine sõltub üksnes objektiivsest olukorrast, milles asjaomane töötaja on. Selle kohaldamisalasse kuuluvad kindlustatud isikud ei saa olla nende kollisiooninormide kohaldamise vastu ning neil ei ole õigust nendest erandeid teha.

62.

Oma teises küsimuses küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult, kas määruse nr 1408/71 artikli 94 lõige 2 annab kindlustatud isikutele õiguse jätta kõrvale kindlustusperioodid, mis täitusid teises liikmesriigis enne selle määruse kohaldamist Bulgaarias. Sisuliselt küsitakse, kas selle määruse artikli 94 lõige 2 on siduv või mitte. ( 20 )

63.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on see, kui määrus nr 1408/71 annab selle kohaldamisalasse kuuluvatele kindlustatud isikutele valikuvõimaluse, milliseid õigusakte kohaldada, sõnaselgelt ette nähtud. ( 21 )

64.

Määruse nr 1408/71 artikli 94 lõikes 2 on sätestatud, et „[k]õiki kindlustusperioode [...], mis on täitunud liikmesriigi õigusaktide alusel enne 1. oktoobrit 1972 või enne asjaomase liikmesriigi territooriumil [...] määruse kohaldamise kuupäeva, võetakse arvesse käesoleva määruse alusel omandatud õiguste kindlaksmääramiseks”. ( 22 ) Ma arvan nagu Iirimaagi, et selle määruse artikli 94 lõige 2 on esiteks üheselt mõistetav ja teiseks siduv.

65.

Selle õigusnormi imperatiivsust näitab selgelt väljend „est prise en considération” („võetakse arvesse”), mida on kasutatud prantsuskeelses versioonis, kuid ka teistes keeleversioonides. ( 23 ) See säte ei jäta mingit kaalutlusruumi ei liikmesriikidele, pädevatele ametiasutustele ega kindlustatud isikutele. Sellest järeldub, et põhikohtuasjas tuleb selleks, et määrata kindlaks S. Somova pensioniõigused Bulgaarias, võtta arvesse ka kindlustusperioode, mis täitusid Austria õigusaktide alusel enne kuupäeva, kui määrust nr 1408/71 hakati Bulgaarias kohaldama. ( 24 )

66.

Ma arvan, et seda hinnangut ei lükka ümber ka asjaolu, et ühes kohtuotsuses ‐ käesoleval juhul eespool viidatud kohtuotsuses Habelt ‐ leidis Euroopa Kohus, et vastavalt määruse nr 1408/71 artikli 94 lõikele 2 „saavad” asjaomased isikud „nõuda”, ( 25 ) et kõnesoleva määruse alusel omandatud õiguste kindlaksmääramiseks võetaks arvesse kõik kindlustus‑, töötamis‑ või elamisperioodid, mis on täitunud liikmesriigi õiguse alusel enne kõnesoleva määruse jõustumist. Seda väljendit on kasutatud tõenäoliselt selle kohtuasja asjaolude tõttu, mis olid niisugused, et asjaomaste isikute puhul nimelt keelduti kohaldamast määrust nr 1408/71 kindlustus‑ ja elamisperioodide arvessevõtmisel.

67.

Arvan seega, et määruse nr 1408/71 artikli 94 lõike 2 kohaselt tuleb kõiki selle määruse kohaldamisele eelnenud aja jooksul liikmesriigi õigusaktide alusel täitunud kindlustus‑, töötamis- või elamisperioode selle määruse kohaste hüvitiste saamise õiguse kindlaksmääramisel arvesse võtta, sh perioode, mis on seotud niisuguse töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja õigusega vanaduspensionile, kelle suhtes kohaldatakse kahe või enama liikmesriigi õigusakte.

68.

Sellest järeldub, et S. Somova õigus vanaduspensionile Bulgaarias oleks tulnud rajada Bulgaarias ja Austrias täitunud kindlustusperioodide liitmisele määruse nr 1408/71 artikli 45 alusel, mitte KSO ülemineku‑ ja lõppsätete §‑le 9.

69.

Märgin ka, et Administrativen sad Sofia-gradi sõnul „piisab Austrias täitunud perioodidest, et korvata siseriikliku õiguse kohaselt puuduv periood, ilma et peaks tunnustama perioodi KSO ülemineku‑ ja lõppsätete § 9 alusel”. See tähendab, et S. Somova vanaduspensioni arvutamise suhtes kohaldatakse määruse nr 1408/71 artikli 46 lõikes 2 toodud liitmise ja proportsionaalse arvutamise reegleid, sest tema Bulgaarias ja Austrias täitunud kindlustusperioodide kattumisest selle määruse artikli 45 alusel piisab, et tagada talle õigus vanaduspensionile Bulgaarias.

70.

Ma arvan, et määruse nr 1408/71 artikkel 45 ja artikli 46 lõige 2 on imperatiivsed ( 26 ) ning et kindlustatud isik ei saa nende kohaldamisest loobuda, jättes oma vanaduspensioni taotluses ära näitamata teises liikmesriigid täitunud kindlustusperioodid.

71.

Leian seega, et määruse nr 1408/71 artikkel 45, artikli 46 lõige 2 ja artikli 94 lõige 2 on imperatiivsed ega võimalda kindlustatud isikul loobuda nende reeglite kohaldamisest, mille kohaselt kindlustusperioodid, mis täitusid teises liikmesriigis enne, kui seda määrust hakkas kohaldama liikmesriik, kus vanaduspensioni taotlus esitati, liidetakse ja arvutatakse proportsionaalselt.

72.

Bulgaaria valitsus leiab, et vastavalt määruse nr 1408/71 artikli 12 lõikele 1 ei saa see määrus anda ega säilitada õigust saada sama kohustusliku kindlustuse perioodi eest mitut sama liiki hüvitist. Ta leiab, et hoolimata selles ette nähtud eranditest, on määruse nr 1408/71 artikli 12 lõikega 1 vastuolus see, kui sissemaksete tegemise perioodi tunnustatakse tagasiulatuvate sissemaksete tegemise teel siseriikliku õiguse alusel, kui nii tunnustatud sissemaksete tegemise periood kattub teise liikmesriigi õiguse alusel täitunud kindlustusperioodidega.

73.

Komisjon leiab, et võttes arvesse tema vastust teisele küsimusele, ei ole sellele küsimusele vaja eraldi vastata.

74.

Administrativen sad Sofia-gradi esitatud kolmas küsimus käsitleb seda, kas määruse nr 1408/71 artikli 12 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus tunnustada kindlustusperioodi KSO ülemineku‑ ja lõppsätete § 9 lõike 3 alusel tagasiulatuvate sissemaksete tegemise teel, kui nõnda tunnustatud sissemaksete tegemise periood kattub – nagu põhikohtuasjas – teise liikmesriigi õiguse alusel täitunud kindlustusperioodidega.

75.

Võttes arvesse minu vastust teisele küsimusele, kas määruse nr 1408/71 artikkel 45, artikli 46 lõige 2 ja artikli 94 lõige 2 on imperatiivsed, arvan, et kolmandale küsimusele ei ole vaja eraldi vastata. Nagu Administrativen sad Sofia-grad kinnitab, piisab S. Somova Austrias täitunud kindlustusperioodidest, et korvata puuduv kindlustusperiood ja et tal tekiks Bulgaaria õiguse alusel õigus vanaduspensionile, ilma et oleks veel vaja tunnustada perioodi KSO ülemineku‑ ja lõppsätete § 9 lõike 3 alusel. Eelkõige määruse nr 1408/71 artiklis 45 ette nähtud liitmise reegli kohaselt ei olnud seega KSO ülemineku‑ ja lõppsätete § 9 lõike 3 kohaldamine vajalik ega lubatud.

76.

Bulgaaria valitsuse sõnul lubab määruse nr 1408/71 artikli 12 lõige 2 liikmesriigil lõpetada edasine maksmine ja nõuda sisse kõik oma kodanikule enda siseriikliku õiguse alusel määratud vanaduspensioniks tehtud maksed, kui vanaduspensioni taotluse esitamise hetkel ei täitnud taotleja oma kohustust näidata ära teise liikmesriigi territooriumil täitunud kindlustusperioodid. Ta leiab, et kui hiljem tuleb ilmsiks välisriigis täitunud sissemaksete tegemise periood, on vaja pension ümber arvutada, võttes arvesse staaži, mida on tõendanud ja tunnustanud see teine liikmesriik.

77.

Komisjon arvab, et arvestades tema vastuseid esimesele ja teisele küsimusele, on neljanda küsimuse esimesele osale juba vastatud. Selle viimase küsimuse teine osa puudutab võlgade sissenõudmist ega ole juba antud vastuseid arvestades asjakohane.

78.

Administrativen sad Sofia-gradi neljas küsimus puudutab seda, kas määruse nr 1408/71 artikli 12 lõige 2 võimaldab S. Somovale vanaduspensioniks makstud summad sisse nõuda nende hüvitiste kattumise tõttu muude, Austrias saadud sissetulekutega. Määruse nr 1408/71 artikli 12 lõikest 2 ilmneb nimelt, et liikmesriigi õigusaktides sätestatud vähendamistingimustele võib põhimõtteliselt tugineda ( 27 ) isikute suhtes, kes saavad sellelt liikmesriigilt hüvitist, kui nad võivad saada muid sotsiaalkindlustushüvitisi või ükskõik mis liiki muid sissetulekuid, mis on omandatud eelkõige teise liikmesriigi õigusaktide alusel.

79.

Seisukohtadest, mille Bulgaaria valitsus kohtuistungil esitas, ilmneb selgelt, et Bulgaaria õiguses on võimalik tasustatava kutsetegevuse ja vanaduspensioni kattumine. Selles olukorras arvan, et määruse nr 1408/71 artikli 12 lõige 2 ei ole kohaldatav selle suhtes, kui S. Somova Austrias saadud kutsetegevuse sissetulekud ja Bulgaarias saadud vanaduspension kattuvad.

80.

Veelgi enam, ma arvan ka, et võttes arvesse minu vastuseid teisele ja kolmandale küsimusele oleks S. Somova vanaduspension tulnud arvutada määruse nr 1408/71 artiklis 45 ja artikli 46 lõikes 2 sätestatud liitmise ja proportsionaalse arvutamise reeglite kohaselt. Lisaks näib, et Administrativen sad Sofia-gradi edastatud teabe põhjal ja tingimusel, et viimane kontrollib seda, ei erineks määruse nr 1408/71 nende sätete alusel määratud pension SUSO 11. juuli 2007. aasta otsuses määratud pensionist. ( 28 )

81.

Esitatud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Administrativen sad Sofia-gradi esitatud esimesele, teisele ja neljandale eelotsuse küsimusele järgmiselt: