1. 

Käesoleva eelotsusetaotlusega palub Østre Landsret (idapiirkonna kohus, Taani) Euroopa Kohtul tõlgendada direktiivi 2002/19/EÜ elektroonilistele sidevõrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu kohta ( 2 ) artikli 2 punkti a ning artikleid 8 ja 12. Täpsemalt küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas valguskaabelvõrku omavale operaatorile pandud kohustus paigaldada konkureeriva operaatori taotlusel ühenduskaabel, tingimusel et see on lühem kui 30 meetrit, on kõnealuste sätetega kooskõlas.

2. 

Kohtuasi tekitab erinevaid huvipakkuvaid küsimusi, kuna direktiivi 2002/19 kõik sätted ei ole selged ja jätavad muu hulgas selgitamata, kas ühenduskaabli paigaldamine ning eelkõige olemasoleva võrgu laiendamine konkurendi taotlusel kuulub „juurdepääsu” mõistesse selle direktiivi tähenduses.

3.

Direktiiv 2002/19 direktiiviga 2009/140/EÜ muudetud redaktsioonis defineerib artiklis 2 „juurdepääsu” mõiste järgmiselt:

4.

Samuti sätestavad direktiivi artiklid 8 ja 12 võimaluse, et riigi reguleerivad asutused kehtestavad elektroonilise side operaatoritele kohustusi. Käesoleva kohtuasja huvides tuleb välja tuua nende artiklite järgmised sätted:

„Artikkel 8

Kohustuste kehtestamine, muutmine ja tühistamine

1.   Liikmesriigid tagavad, et riigi reguleerivad asutused on volitatud kehtestama artiklites 9 kuni 13a kindlaksmääratud kohustusi.

2.   Kui direktiivi 2002/21/EÜ (raamdirektiiv) artikli 16 kohaselt tehtud turuanalüüsi tulemusena peetakse operaatorit konkreetsel turul märkimisväärset turujõudu omavaks, kehtestavad riigi reguleerivad asutused vajaduse korral käesoleva direktiivi artiklites 9–13 sätestatud kohustused.

[…]

4.   Käesoleva artikli kohaselt kehtestatud kohustused lähtuvad täheldatud probleemi olemusest ning on direktiivi 2002/21/EÜ (raamdirektiiv) artiklis 8 sätestatud eesmärke silmas pidades proportsionaalsed ja põhjendatud. Sellised kohustused kehtestatakse ainult pärast nimetatud direktiivi artiklite 6 ja 7 kohaselt peetud konsultatsioone.

5.   Seoses lõike 3 esimese lõigu kolmanda taandega teatavad riigi reguleerivad asutused komisjonile otsustest kehtestada, muuta või tühistada turul tegutsevate ettevõtjate kohustusi direktiivi 2002/21/EÜ (raamdirektiiv) artiklis 7 nimetatud korras.

[…]

Artikkel 12

Teatavatele võrguvahenditele juurdepääsu ja nende kasutamise kohustus

1.   Riigi reguleeriv asutus võib kooskõlas artikliga 8 kehtestada kohustusi, mille kohaselt operaatorid peavad tulema vastu põhjendatud taotlustele, mis käsitlevad juurdepääsu konkreetsetele võrguelementidele ja nendega seotud vahenditele või nende kasutamist, muu hulgas ka olukordades, kui riigi reguleeriv asutus leiab, et juurdepääsust keeldumine või samaväärse mõjuga põhjendamatud tingimused takistaksid püsiva, konkurentsile rajatud turu tekkimist jaemüügi tasandil või ei oleks need lõpptarbijate huvides.

Muu hulgas võib operaatoritele seada järgmisi kohustusi:

[…]

Riigi reguleerivad asutused võivad nende kohustustega siduda õiglust, mõistlikkust ja õigeaegsust käsitlevad tingimused.

2.   Kui riigi reguleerivad asutused kaaluvad lõikes 1 osutatud kohustusi, ja eelkõige kui nad hindavad kuidas sellised kohustused oleksid proportsionaalsed direktiivi 2002/21/EÜ (raamdirektiiv) artiklis 8 sätestatud eesmärkidega, võtavad nad eelkõige arvesse järgmiseid tegureid:

[…]”

5.

TDC A/S (edaspidi „TDC”) on Taani elektroonilise side sektori endine valitsev operaator, mis teeb temast praegusel ajal märkimisväärse turujõuga ettevõtja vask‑, televisiooni‑ ja valguskaabelvõrkude lairibaühendustele juurdepääsu turul.

6.

TDC omandas 2009. aastal 425 miljoni Taani krooni eest DONG Energy valguskaabelvõrgu (DKK). See ostutehing muutiski TDC märkimisväärse turujõuga ettevõtjaks valguskaabelvõrkudele juurdepääsu turul.

7.

Tulenevalt TDC positsioonist asjaomasel turul kehtestas IT- og Telestyrelsen (riiklik IT‑ ja telekommunikatsiooni agentuur) talle vastavalt direktiivi 2002/19 artiklitele 8 ja 12 rea kohustusi, mille hulgas on ka käesolevas kohtuasjas vaidlustatud kohustus. Nimelt nõudis IT- og Telestyrelsen, et TDC peab konkureeriva operaatori taotlusel paigaldama ühenduskaabli oma valguskaabeltaristust kuni lõppkasutajani, tingimusel et see ei hõlma kaevetöid rohkem kui 30 meetri ulatuses.

8.

TDC esitas IT- og Telestyrelseni otsuse peale kaebuse Teleklagenævnetile (elektroonilise side valdkonna kaebuste lahendamise amet), kes jättis kaebuse rahuldamata ja kinnitas vaidlustatud otsuse terves ulatuses. Seejärel esitas TDC kaebuse kohtusse, andes aluse käesolevale eelotsusetaotlusele.

9.

3. detsembril 2012 saabus Euroopa Kohtu kantseleisse Østre Landsreti eelotsusetaotlus, mis sisaldab järgmisi küsimusi:

10.

TDC, Taani Kuningriigi, Belgia Kuningriigi ja Prantsuse Vabariigi valitsus ning Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud seisukohad.

11.

Sisuliselt on Østre Landsreti esitatud neli küsimust üksteist täiendavad. Kõigepealt soovitakse kahe esimese küsimusega põhimõtteliselt teada, kas „ühenduskaabli” paigaldamise kohustust võib pidada „juurdepääsu” kohustuseks direktiivi tähenduses. Teiseks käsitletakse asjaolusid, mis võimaldavad otsustada kehtestatud kohustuse proportsionaalsuse üle. Nende asjaolude hulgas asjaolu, mis puudutab kõnealuse kaabli maksimaalset pikkust, on eelotsusetaotluse esitanud kohus hõlmanud esimesena mainitute sekka, mis lihtsustab – nagu me edaspidi näeme – põhimõttelisele küsimusele vastamist.

12.

Kõigepealt analüüsin ma vastust kahele esimesele küsimusele koos. Olles vastanud põhimõttelisele küsimusele ning tuginedes kolmandale ja neljandale küsimusele antud vastusele, esitan ma oma seisukoha asjaolude suhtes, mis – kui siseriiklik kohus on neid nõuetekohaselt hinnanud – võivad eelkõige proportsionaalsuse põhimõtte seisukohast õigustada kehtestatud kohustust.

13.

Østre Landsret küsib oma esimese ja teise eelotsuse küsimusega, kas kohustust paigaldada konkureeriva ettevõtja taotlusel ühenduskaabel võib pidada üheks „juurdepääsu” vormiks direktiivi 2002/19 artikli 2 punkti a, artikli 8 ja artikli 12 lõike 1 tähenduses, mis tagavad igale ettevõtjale õiguse kasutada elektroonilise side infrastruktuure, tuginedes sel eesmärgil neile juurdepääsu omamise õigusele.

14.

TDC on oma kirjalikes seisukohtades väitnud, et ühenduskaabli paigaldamine ei saa mingil juhul olla üks infrastruktuuri võrgule „juurdepääsu” moodus direktiivi 2002/19 tähenduses. TDC on seisukohal, et „juurdepääs”, millele viitab direktiivi artikli 2 punkt a, mis annab selle mõiste määratluse, puudutab juurdepääsu olemasolevale infrastruktuurile, mitte aga uute infrastruktuuride ehitamist. See tõlgendus ei ole kooskõlas mitte üksnes direktiivi artikli 2 punktiga a, vaid ka artikli 12 lõikega 1, kui konkreetsel juhul tuleb võimaldada juurdepääs „teatavatele võrguelementidele ja/või vahenditele, kaasa arvatud juurdepääs võrguelementidele, mis ei ole aktiivsed, ja/või eraldatud juurdepääs kliendiliinile, muu hulgas operaatori valiku ja/või eelvaliku ja/või abonendiliini edasimüügi pakkumise võimaldamine”. TDC leiab, et kui direktiiv loetleb juurdepääsu erijuhud, siis oleks see näinud ette ka võrgu laiendamises seisneva erijuhu, konkreetselt ühenduskaabli paigaldamise.

15.

Taani Kuningriigi, Belgia Kuningriigi ja Prantsuse Vabariigi valitsus ning Euroopa Komisjon on vastupidisel seisukohal. Üldjoontes tuleks nende arvates lähtuda direktiivi 2002/19 teleoloogilisest tõlgendusest, mis kaasaks „juurdepääsu” mõistesse ka osaliselt uue infrastruktuuri rajamise, kui see on võrgule tegeliku juurdepääsu tagamiseks vajalik tingimus. Kõnealuste menetlusosaliste hinnangul ei ole juhul, kui operaator nagu TDC omab turul märkimisväärse jõuga positsiooni, temaga konkureerivad operaatorid võrdses olukorras, kui nad saavad teenuseid osutada üksnes siis, kui TDC otsustab paigaldada ühenduskaablid. Võttes arvesse, et ühenduskaabel paigaldatakse tihti alles siis, kui tarbija teenust soovib, saaks TDC seada kõnealuse kaabli paigaldamise eeltingimuseks selle, et tarbija tellib TDC osutatavat teenust, mitte aga konkureeriva operaatori oma. See oht õigustabki „juurdepääsu” mõiste laia tõlgendamist, kuna selle abil saab tagada vastavalt direktiivi eesmärkidele tegeliku konkurentsi elektroonilise side operaatorite vahel.

16.

Direktiivi 2002/19 artikli 2 punktis a on toodud „juurdepääsu” mõiste, mis on kohaldatav direktiivi kõikide sätete suhtes. See määratlus on mõeldud olema ammendav ja see hõlmab kõikvõimalikke võrgule juurdepääsemise viise, millele on elektroonilise side ettevõtjatel õigus. Nii on kinnitatud direktiivi põhjendustes, kus on öeldud, et „mõistel „juurdepääs” on palju eri tähendusi ja seepärast tuleb nimetatud mõiste kasutamine käesolevas direktiivis täpselt määratleda […]”. ( 3 )

17.

Esimene väljatoomist vääriv aspekt ilmneb sätte esimeses osas, kui see viitab üldiselt sellele, et „juurdepääs” seisneb „vahendite ja/või teenuste kättesaadavaks tegemi[ses] teistele ettevõtjatele määratletud tingimustel […], eesmärgiga pakkuda elektroonilisi sideteenuseid”. ( 4 ) Sellest võib üldiselt ja sätte sisu süstematiseerimise eesmärgil tuletada, et võrgu kättesaadavaks tegemine sisaldab seda, mida võiks pidada „passiivseks” ja „aktiivseks” dimensiooniks, mis mõistagi mõjutavad võrgu omanikku. Nimelt, võttes arvesse omaniku strateegilist positsiooni sellise võrgu omanikuna, mida läbivad side pidamiseks vajalikud andmed, võtab ta „passiivse” kohustuse lubada võrgule juurdepääsu, st kohustuse hoiduda takistamast teiste operaatorite juurdepääsu võrgule, kuid samuti „aktiivse” tegutsemise kohustuse, mis seisneb selliste teenuste osutamises, mis eranditult lihtsustavad juurdepääsu.

18.

„Juurdepääsu” nii „passiivne” kui ka „aktiivne” dimensioon ilmneb veelgi sätte teises osas, kus on esitatud „juurdepääsu” erinevad näited. Eelkõige viitab see säte juurdepääsule „võrguelementidele ja nendega seotud vahenditele, millega võib kaasneda seadmete ühendamine paiksete või mittepaiksete vahenditega (eelkõige hõlmab see juurdepääsu kliendiliinile ning kliendiliini vahendusel teenuste osutamiseks vajalikele vahenditele ja teenustele)”. ( 5 ) Nagu võib täheldada, teeb võrgu omanik võrgu kättesaadavaks ja kohustub ka osutama teatud vajalikke teenuseid, st teenuseid, mis on vältimatud, et juurdepääs oleks tegelik ja tõhus.

19.

„Juurdepääsu”„aktiivne” dimensioon kajastub ka direktiivi 2002/19 teistes sätetes, mis on käesolevas menetluses asjakohased. Nimelt artikkel 8, mis sätestab üldiselt kohustused, mida riigi reguleerivad asutused on volitatud kehtestama, ei täpsusta kuidagi kohustuse liiki, olgu see tegutsemisest hoidumise või tegutsemise kohustus, lisades üksnes seda, et kui operaatoril on konkreetsel turul märkimisväärne jõud, siis „kehtestavad riigi reguleerivad asutused vajaduse korral käesoleva direktiivi artiklites 9–13 sätestatud kohustused”. Edasi jätkab artikkel 8 viitega „kohustustele”, jättes täpsustamata, mis liiki tegevust võib võrku omavalt operaatorilt nõuda.

20.

Eelmainitud artiklid 9–13 ja eelkõige artikkel 12 määratlevad selle „juurdepääsu”„kohustuse” sisu, mida riigi reguleerivad asutused võivad otsustada kehtestada. Artikkel 12 on käesolevas asjas iseäranis oluline, kuna see käsitleb kohustusi, mis puudutavad juurdepääsu teatavatele võrguvahenditele ning nende kasutamist. Nagu ma juba märkisin, kuulub sellise ühenduskaabli paigaldamine, mida riigi asutus käesolevas asjas nõuab, põhimõtteliselt selliste „teatavate vahendite” hulka.

21.

Kõnealuse artikli 12 lõige 1 volitab riigi reguleerivaid asutusi kehtestama võrku omavatele operaatoritele kohustusi „tulema vastu põhjendatud taotlustele, mis käsitlevad juurdepääsu konkreetsetele võrguelementidele ja nendega seotud vahenditele või nende kasutamist”. Seejärel loetleb säte rea kohustusi, mida riigi reguleeriv asutus võib seada. See loetelu, mis ei ole ammendav, nagu seda meenutab ka õigusnorm ise, kasutades enne loetelu esitamist väljendit „muu hulgas”, sisaldab nii tegutsemisest hoidumise kui ka tegutsemise kohustusi. Esimestena nimetatute hulgas on kohustus võimaldada juurdepääs võrguelementidele, mis ei ole aktiivsed, ja/või eraldatud juurdepääs kliendiliinile ( 6 ). Teisena nimetatute seas mainib õigusnorm kohustust pidada läbirääkimisi juurdepääsu taotlevate ettevõtjatega heas usus, ( 7 ) osutada kindlaksmääratud teenuseid hulgimüügi korras edasimüümiseks kolmandatele isikutele ( 8 ) või pakkuda lõppkasutajatele läbivteenuste koostalitlusvõime tagamiseks vajalikke teenuseid. ( 9 )

22.

Piir, mida direktiiv 2002/19 riigi reguleerivatele asutustele seoses teatavatele võrguvahenditele juurdepääsu puudutavate kohustustega seab, on välja toodud eespool viidatud artikli 12 lõike 1 kolmandas lõigus ning lõigetes 2 ja 3. Kohustuse kehtestamisel peavad riigi reguleerivad asutused tagama kooskõla õiglust, mõistlikkust ja õigeaegsust käsitlevate kriteeriumidega ( 10 ) ning hindama erinevaid tegureid nagu näiteks kohustuse tehniline ja majanduslik teostatavus, ( 11 ) omaniku esialgse investeeringu suurus ( 12 ) või vajadus kaitsta konkurentsi ( 13 ).

23.

Kui vaatame artiklis 12 toodud kohustuste loetelu, on tõsi, nagu seda TDC on käesolevas menetluses väitnud, et see ei hõlma konkureeriva operaatori taotlusel ühenduskaabli paigaldamist ehk võrgu laiendamist kuni lõppkasutaja asukohani. Siiski – nagu seda on just märgitud – asjaolu, et kõnealust kohustust seal ei esine, ei tähenda kuidagi, et tegemist oleks kohustusega, mis ei vasta direktiiviga 2002/19 riigi reguleerivatele asutustele antud volitustele. Vastupidi, kuna juurdepääsu kohustuse – olgu see tegutsemisest hoidumise või tegutsemise kohustus – eesmärk on vastavalt artikli 2 punktile a „pakkuda elektroonilisi sideteenuseid”, tuleb järeldada, et see kohustus kuulub artikli 8 ja eelkõige artikli 12 kohaldamisalasse.

24.

Sõltumata konkurentsiõigust puudutavatest argumentidest, mida käsitletakse direktiiviga 2002/19 taotletud eesmärkide analüüsimise raames, on käesolevas staadiumis piisav lisada, et arvestades direktiivi 2002/19 artikli 2 punkti a, artikli 8 ja artikli 12 sõnastust, kuulub ühenduskaabli paigaldamise teenuse pakkumise kohustus nende juurdepääsu kohustuste hulka, mida riigi reguleeriv asutus võib kehtestada.

25.

Lõpuks tuleb arvesse võtta asjaolu, et kõne all olev võrgu pikendamine ei tähenda mingil viisil olemasoleva võrgu ulatuse laiendamist, vaid see üksnes lihtsustab seal, kus võrk on juba olemas, lõppkasutaja võrku ühendamist. Seega on tegemist laiendamisega väga kitsas tähenduses. Pealegi asjaolu, et kõnealune kohustus puudutab vaid kuni 30 meetri pikkuseid ühenduskaableid, kinnitab, et meetme eesmärk ei ole kohustada TDC‑d laiendama oma võrku, vaid üksnes lihtsustama lõplikku ühendamist seal, kus see võrk juba olemas on.

26.

Seega, arvestades juba viidatud artikli 2 punkti a ning artiklite 8 ja 12 sõnastust, leian, et põhikohtuasjas kõne all oleva kohustuse ese on võrgule „juurdepääsu” meede.

27.

Eespool tehtud järeldust kinnitab see, kui vaadelda ka direktiivi 2002/19 eesmärke, mis ei piirdu üksnes vastastikuse sidumise ja koostalitlusvõime tagamisega, vaid on suunatud samuti konkurentsitingimuste säilitamisele kõikide turul tegutsevate operaatorite vahel. Direktiivi põhjendustes on rõhutatud, et on oluline, et elektroonilise side turul puuduksid piirangud, mis takistaksid ettevõtjatel omavahel avatult ja lojaalselt konkureerida. Nagu põhjendustest nähtub, peavad sektori operaatorid, nende hulgas loogiliselt ka võrgu omanik, tegutsema nii, et miski ei takistaks sõlmida kokkuleppeid, mille eesmärk on saavutada „tõhusamalt toimiv, tõeliselt üleeuroopaline turg, mis toimib konkurentsinõuete kohaselt ning mis pakub tarbijatele suuremat valikut ja konkurentsivõimelisi teenuseid” ( 14 ).

28.

Konkreetselt kohustused, mis on direktiivi 2002/19 artiklis 8 üldsõnaliselt sätestatud, olgugi et neid kehtestavad riigi reguleerivad asutused, on peale heakskiitmist suunatud neile, keda see säte nimetab „konkreetsel turul märkimisväärset turujõudu omavaks [operaatoriteks]”. Teisisõnu on tegemist kohustustega, mille eesmärk on panna turgu valitsevas seisundis olevale operaatorile ülesanded selleks, et tema positsioon ei kahjustaks turu arenguks vajalikke tingimusi.

29.

See kaalutlus kajastub selgelt direktiivi 2002/19 artiklis 12, mis omab käesolevas menetluses erilist tähtsust, kuna see käsitleb teatavatele võrguvahenditele juurdepääsu kohustusi ehk just neid, mis on antud juhul vaidluse all. Kõnealune säte, olles volitanud riigi reguleerivaid asutusi kehtestama võrkude omanikele kohustusi, sätestab oma lõpuosas, et need kohustused kehtestatakse siis, „kui riigi reguleeriv asutus leiab, et juurdepääsust keeldumine või samaväärse mõjuga põhjendamatud tingimused takistaksid püsiva, konkurentsile rajatud turu tekkimist jaemüügi tasandil või ei oleks need lõpptarbijate huvides”. Järelikult on direktiivi 2002/19 artiklis 12 toodud tegutsemisest hoidumise ja tegutsemise kohustuste lõppeesmärk tagada konkurentsitingimused kõikide operaatorite vahel. „Juurdepääs”, mille tagamist kõnealune direktiiv reguleerib, ei ole eesmärk iseenesest, vaid vahend, et saavutada konkurentsitingimustes toimiv elektroonilise side turg.

30.

Käesolevas asjas seisneb TDC poolt vaidlustatud kohustus selles, et viimane peab konkureeriva operaatori taotlusel paigaldama asjaomase ühenduskaabli, mis võimaldab omavahel ühendada jaotuspunkti ja lõpptarbija asukohas asuva lõppsegmendi. Paigaldamine on kulukas, või vähemalt nii nähtub kohtutoimikust. TDC hinnangul maksab iga ühenduskaabel keskmiselt 12000 Taani krooni iga võimaliku lõppkasutaja kohta. Põhjus, miks Taani reguleeriv asutus kõnealuse kohustuse kehtestas, peitub selles, et Taanis on Taani valitsuse kirjalikes seisukohtades esitatud teabe kohaselt tuhandeid majapidamisi, kus puudub ühenduskaabel, mis ühendaks nende kinnisasja valguskaabelvõrku. Ühenduskaabel paigaldatakse reeglina üksnes siis, kui lõppkasutaja taotleb ametlikult lairibaühenduse teenust valguskaabelvõrgus. Riigi reguleeriv asutus leiab, et asjaolu, et TDC saab vabalt otsustada, millised majapidamised ja millal valguskaabelvõrku ühendatakse, annab TDC‑le teiste operaatorite ees konkurentsieelise. Just sel põhjusel rakendub ühenduskaabli paigaldamise kohustus üksnes konkureeriva operaatori taotlusel. Arvestades selle kohustuse täitmise suurt kulu, piiras Taani ametiasutus selle rakendamise olukordadega, kus paigaldustööd ei ületa 30 meetrit jaotuspunkti ja lõppsegmendi vahel.

31.

Ma jagan Euroopa Komisjoni, Taani Kuningriigi, Belgia Kuningriigi ja Prantsuse Vabariigi seisukohta ning leian, et Teleklagenævneti kehtestatud kohustus on kokkusobiv kohaste konkurentsitingimuste säilitamisega elektroonilise side turul, eelkõige valguskaabelteenuste omal. See kohustus on kokkusobiv, kuna see võimaldab konkureerivate operaatorite juurdepääsu võrgule, et alates sellest hetkest saaksid nad selles võrgus osutada teenuseid võrdsetel tingimustel. Hoolimata kohustuse täitmisega kaasnevast suurest kulust, millega seonduvat ma analüüsin kolmanda ja neljanda eelotsuse küsimuse raames, on vajalike rajatiste ehitamine selleks, et valguskaabelvõrk oleks kättesaadav suuremale hulgale majapidamistele – eelkõige sellise võrgu puhul nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis on hetkel arendamisjärgus – sobiv meede, mis muudab infrastruktuurile juurdepääsemise õiguse tõhusaks. Seega ei tule TDC‑l ehitada uut infrastruktuuri, nagu ta on oma kirjalikes seisukohtades väitnud. Ta peab hoopis teostama paigaldustöid alati konkreetsetes punktides, mis annavad juurdepääsuõiguse selleks, et konkurentsitingimused oleks kõikide operaatorite jaoks tõhusad.

32.

Eeltoodud argumente arvestades leian, et konkureeriva operaatori taotlusel maksimaalselt 30 meetri pikkuse ühenduskaabli paigaldamise kohustust võib pidada tegutsemise kohustuseks, mis kuulub nende hulka, mida direktiivi 2002/19 artiklid 8 ja 12 lubavad riigi reguleerivatel asutustel turul märkimisväärset turujõudu omavale operaatorile kehtestada. See kohustus on kokkusobiv mitte üksnes eesmärgiga lihtsustada „juurdepääsu” kõnealusele valguskaabelvõrgule, vaid samuti eesmärgiga tagada kohased konkurentsitingimused kõikide turul tegutsevate operaatorite vahel.

33.

Esimese vahejäreldusena leian, et direktiivi 2002/19 artikli 2 punkti a ning eelkõige artikleid 8 ja 12 tuleb tõlgendada nii, et „kohustus”, mis tagab „juurdepääsu” elektroonilistele sidevõrkudele, võib põhimõtteliselt ja proportsionaalsuse põhimõtet järgides hõlmata ka kohustust paigaldada konkureeriva operaatori taotlusel maksimaalselt 30 meetri pikkune ühenduskaabel. Asjaolusid, mis võivad muuta selle meetme proportsionaalseks, analüüsin ma allpool kolmandale ja neljandale küsimusele vastates.

34.

Eelotsusetaotluses esitatud kolmanda ja neljanda küsimusega jagab Østre Landsret kahtlusi, mis tal on seoses tagajärgedega, mida võib TDC‑le pandud kohustuse seaduslikkusele omada esiteks asjaolu, et kohustuse kulu ületab tehtud investeeringut, ja teiseks hinnakontrolli korra olemasolu, mis võimaldab TDC‑l asjaomased paigalduskulud katta.

35.

Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus jagab need kaks eespool mainitud asjaolu kaheks iseseisvaks küsimuseks, on neil elementidel meetme seaduslikkuse suhtes siiski ühine mõju. See tähendab, et mõlemad asjaolud mõjutavad TDC‑le pandud kohustuse proportsionaalsuse analüüsi.

36.

Nimelt sätestab direktiivi 2002/19 artikli 8 lõige 4 seoses kohustustega, mida riigi reguleerivad asutused võivad kehtestada, et need meetmed „lähtuvad täheldatud probleemi olemusest ning on direktiivi 2002/21/EÜ […] artiklis 8 sätestatud eesmärke silmas pidades proportsionaalsed ja põhjendatud”. Selles sättes toodud eesmärkide seas on muu hulgas tarbijate kaitse, universaalteenuse tagamine või võrkude terviklikkuse tagamine. ( 15 )

37.

Käsitledes eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusi sellest vaatenurgast, tuleb märkida, et eespool viidatud artikkel 12 nõuab riigi reguleerivatelt asutustelt kohustuste kehtestamisel, et need oleksid „mõistlikud” ja võtaksid igal juhul arvesse erinevaid tegureid, mille hulgas ka vahendite omaniku esialgset investeeringut. Lisaks sellele sätestab kõnealuse direktiivi artikkel 13 hinnakontrolli kohustused, mida riigi reguleerivad asutused võivad operaatoritele kehtestada. Selle artikli lõikes 1 on selgelt sätestatud, et „[s]elleks et julgustada operaatoreid tegema investeeringuid, sealhulgas järgmise põlvkonna võrkudesse, võtavad riigi reguleerivad asutused arvesse operaatorite investeeringuid ja võimaldavad neil otstarbekalt kasutatud kapitalilt mõistlikku kasumit saada”. Samas lisab lõige 2, et kehtestatud kulukatmismehhanismide ja hinnametoodikate eesmärk peab olema „toetada tõhusust ja püsivat konkurentsi ning suurendada võimalikult tarbijate kasu”.

38.

Kõigest eeltoodust tuleneb, et operaatorile pandud kohustuse proportsionaalsus sõltub muude tegurite seas ka vahendite omaniku esialgse investeeringu suurusest ja hindade kindlaksmääramise korra olemasolust. See tõdemus ei tähenda aga kuidagi seda, et need asjaolud määratlevad automaatselt proportsionaalsuse hinnangu. See, mida direktiiv 2002/19 riigi reguleerivatelt asutustelt nõuab, on hinnang, mis sisaldab nii neid kui ka muid tegureid. Seega on esialgne investeering ja hindade kindlaksmääramise kord meetme proportsionaalsuse hindamisel olulised tegurid, kuid nende puudumist võivad kompenseerida muud meetmed, mis teevad sellest kohustusest lõpuks proportsionaalse meetme.

39.

Igal juhul ei pea seda hindama mitte Euroopa Kohus, vaid liikmesriigi kohus. Ilmselgelt on tegemist hinnanguga, mille raames tuleb analüüsida faktilisi asjaolusid, mis ei kuulu sellise eelotsusemenetluse alla nagu käesolev. Euroopa Kohus peaks vaid esitama vajaliku tõlgenduse, et eelotsusetaotluse esitanud kohus saaks kõnealust proportsionaalsust hinnata.

40.

Kuigi Euroopa Kohus on direktiivi 2002/19 tõlgendades juba rõhutanud, et on oluline, et operaatoritele kehtestatud kohustused oleksid proportsionaalsed, ( 16 ) on kohus siiski ka toonitanud riigi reguleerivate asutuste „ulatuslikku sekkumispädevust” ( 17 ). Seega peab direktiivi 2002/19 artiklite 8 ja 12 tõlgendus ning eelkõige käesolevas asjas teostatav proportsionaalsuse kontroll lähtuma eeldusest, et riigi reguleerivatel asutustel on ulatuslik otsustusruum, et kehtestada nende hinnangul vajalikke kohustusi turul tegutsevatele operaatoritele ja eelkõige märkimisväärse suurusega operaatoritele.

41.

Seejärel peab eelotsusetaotluse esitanud kohus analüüsima, kas riigi reguleeriva asutuse võetud meetmega taotletud eesmärgid vastavad nii direktiivi 2002/21 artiklis 8 sätestatud eesmärkidele kui neile, mis on esitatud direktiivis 2002/19, täpsemalt operaatoritele elektroonilise side võrkudele juurdepääsu tagamine, tõhusa konkurentsi säilitamine operaatorite vahel ja lõppkasutajale pakutava teenuse kvaliteet.

42.

Kui meetme eesmärgid vastavad liidu õigusnormides sätestatuile, tuleb järgmiseks kontrollida meetme sobivust, vajalikkust ja proportsionaalsust kitsas tähenduses. Kõigepealt tuleb hinnata, kas võetud meede on taotletud eesmärkide saavutamiseks objektiivselt sobiv. Teiseks tuleb kindlaks teha, kas nende eesmärkide saavutamiseks esineb vähem piiravaid meetmeid. Lõpuks eeldab proportsionaalsus selle sõna kitsas tähenduses asjaomaste hüvede ja huvide kaalumist.

43.

Just selles viimases, proportsionaalsuse hindamise kolmandas etapis peab eelotsusetaotluse kohus kindlaks tegema, kas riigi reguleeriv asutus on meetme koormust sellest tulenevate eeliste suhtes kohaselt kaalunud. Seda arvestades omab erilist tähtsust ühelt poolt TDC investeeringu suurus ja teiselt poolt hindade kindlaksmääramise korra olemasolu, mis võimaldab operaatoril sõltumata kehtestatud kohustusest investeering tagasi teenida.

44.

Selle hinnangu peab ilmselgelt andma eelotsusetaotluse esitanud kohus, kuid arvestades eespool esitatud tõlgenduskriteeriume.

45.

Teise vahejäreldusena leian, et riigi reguleeriv asutus peab direktiivi 2002/19 artiklite 8 ja 12 alusel kohustust kehtestades arvestama nii kohustuse adressaadi esialgse investeeringu suurust kui hindade kindlaksmääramise korra olemasolu, mis võimaldab operaatoril tehtud investeering tagasi teenida. Siiski on oluline meenutada, et neid tegureid tuleb hinnata proportsionaalsuse hindamise raames ja et koos teiste teguritega peavad need võimaldama riigi reguleerival asutusel võtta vastu proportsionaalne otsus.

46.

Esitatud põhjendusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Østre Landsreti küsimustele järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/19/EÜ elektroonilistele sidevõrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikuse sidumise kohta (EÜT L 108, lk 7; ELT eriväljaanne 13/29, lk 323), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/140/EÜ, artikli 2 punkti a ning artikleid 8 ja 12 koostoimes artikliga 13 tuleb tõlgendada nii, et need hõlmavad teatavatele võrguvahenditele juurdepääsu käsitlevate kohustuste seas kohustust, mis on suunatud valguskaabelvõrgu omanikuks olevale operaatorile, kellel on turul märkimisväärne jõud, ja mis seisneb konkureeriva operaatori taotlusel maksimaalselt 30 meetri pikkuse ühenduskaabli paigaldamises.

Selleks peavad riigi reguleerivad asutused võtma arvesse nii kohustuse adressaadi esialgse investeeringu suurust kui ka hindade kindlaksmääramise korra olemasolu, mis võimaldab operaatoril tehtud investeering tagasi teenida. Liikmesriigi kohus peab proportsionaalsuse hindamise raames kontrollima, kas riigi reguleeriv asutus on neid kriteeriume järginud.