Pooled
Kohtuotsuse põhistus
Resolutiivosa

Pooled

Kohtuasjades T-566/11 ja T-567/11,

Viejo Valle, SA, asukoht: L’Olleria (Hispaania), esindaja: advokaat I. Temiño Ceniceros,

hageja,

versus

Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) , esindaja: V. Melgar,

kostja,

teine menetluspool Siseturu Ühtlustamise Ameti apellatsioonikojas, menetlusse astuja Üldkohtus

Établissements Coquet, asukoht Saint-Léonard-de-Noblat (Prantsusmaa), esindaja: advokaat C. Bouchenard,

mille ese on hagi Siseturu Ühtlustamise Ameti kolmanda apellatsioonikoja 29. juuli 2011. aasta otsuste (asjad R 1054/2010–3 ja R 1055/2010-3) peale, mis käsitlevad Établissements Coquet’ ja Viejo Valle, SA vahelisi kehtetuks tunnistamise menetlusi,

ÜLDKOHUS (teine koda),

koosseisus: koja esimees N. J. Forwood, kohtunikud F. Dehousse (ettekandja) ja J. Schwarcz,

kohtusekretär: E. Coulon,

arvestades Üldkohtu kantseleisse 31. oktoobril 2011 saabunud hagiavaldusi,

arvestades Üldkohtu kantseleisse 9. märtsil 2012 saabunud Siseturu Ühtlustamise Ameti vastuseid,

arvestades Üldkohtu kantseleisse 16. veebruaril 2012 saabunud menetlusse astuja vastuseid,

arvestades hageja taotlust liita kohtuasjad T-566/11 ja T-567/11,

arvestades Siseturu Ühtlustamise Ameti ja menetlusse astuja märkusi kohtuasjade T-556/11 ja T-567/11 liitmise kohta,

arvestades kohtuasjade määramist teisele kojale ja uuele ettekandja-kohtunikule,

arvestades 26. veebruari 2013. aasta otsuseid hageja esitatud menetluse peatamise taotluste tagasi lükkamise kohta,

arvestades asjaolu, et ühe kuu jooksul alates kirjaliku menetluse lõpetamise kohta teate kättetoimetamisest ei olnud pooled esitanud taotlust kohtuistungi määramiseks, ning otsustades ettekandja-kohtuniku ettekande ja Üldkohtu kodukorra artikli 135a alusel lahendada kohtuasi ilma suulise menetluseta,

on teinud järgmise

otsuse

Kohtuotsuse põhistus

Vaidluse taust

1. Hagejale Viejo Valle, SA kuuluvad numbrite 384912-0001 ja 384912-0009 all registreeritud ühenduse disainilahendused, mille taotlused esitati Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) 9. augustil 2005 ja mis avaldati väljaandes Bulletin des dessins et modèles communautaires 18. oktoobril 2005 (edaspidi „vaidlusalused disainilahendused”).

2. Vastavalt ühenduse disainilahenduste registreerimistaotlustele seonduvad vaidlusaluseid disainilahendused lauanõude detailidega ja näevad välja nii:

– ühenduse disainilahendus, mis on registreeritud numbri 384912-0001 all:

>image>1

– ühenduse disainilahendus, mis on registreeritud numbri 384912-0009 all:

>image>2

3. Menetlusse astuja Établissements Coquet esitas 30. septembril 2008 ühtlustamisametile vaidlusaluste disainilahenduste kehtetuks tunnistamise taotlused. Need kehtetuks tunnistamise taotlused põhinesid nõukogu 12. detsembri 2001. aasta määruse (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta (ELT 2002, L 3, lk 1) artikli 25 lõike 1 punktil f.

4. Kehtetuks tunnistamise taotluste toetuseks tugines menetlusse astuja vaidlusaluste disainilahenduste vastu kahele lauanõule, nimelt tassile ja alustassile (numbri 384912-0001 all registreeritud disainilahenduse puhul) ning supitaldrikule (numbri 384912 0009 all registreeritud disainilahenduse puhul), mis on hõlmatud tema tooteseeriasse „Hémisphère” kuuluva disainilahendusega „Satin”, mille puhul menetlusse astuja tugineb autoriõigusest tulenevale kaitsele Prantsuse õiguse alusel.

5. Menetlusse astuja lisas kehtetuks tunnistamise taotlustele järgmised fotod:

– numbri 384912-0001 all registreeritud ühenduse disainilahenduse kehtetuks tunnistamise taotluse osas:

>image>3

– numbri 384912-0009 all registreeritud ühenduse disainilahenduse kehtetuks tunnistamise taotluse osas:

>image>4

6. Ühtlustamisameti tühistamisosakond tunnistas vaidlustatud disainilahenduse 7. aprilli 2010. aasta otsustega määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti f alusel kehtetuks.

7. Hageja esitas 10. juunil 2010 ühtlustamisametile tühistamisosakonna otsuste peale kaebuse.

8. Ühtlustamisameti apellatsioonikoda jättis 29. juulil 2011 tehtud kahe otsustega (asjad R 1054/2010-3 ja R 1055/2010-3) (edaspidi „vaidlustatud otsused”) hageja kaebused rahuldamata.

9. Esiteks leidis apellatsioonikoda, et ilmselgelt on põhjendamatu hageja etteheide, et menetlusse astuja ei identifitseerinud piisavalt selgelt kaitstud teost ja jättis seega täitmata komisjoni 21. oktoobri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 2245/2002, millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta (ELT L 341, lk 28; ELT eriväljaanne 13/31; lk 14) artikli 28 lõike 1 punkti b alapunktist iii tulenevad kohustused.

10. Teiseks leidis apellatsioonikoda, et põhjendamata on hageja väide, et menetlusse astuja ei esitanud andmeid selle kohta, et autoriõigus kuulub talle.

11. Kolmandaks analüüsis apellatsioonikoda hageja väidet, et menetlusse astuja poolt kehtetuks tunnistamise nõude toetuseks esile toodud lauanõude detailid ei saa olla kaitstud autoriõiguse alusel, vaid tegemist on tööstusloominguga, mille kaitse saab tuleneda vaid tööstusdisainilahendusi reguleerivast normistikust.

12. Esmalt märkis apellatsioonikoda, et menetlusse astuja poolt viidatud teosed ei ole mitte lauanõude (tass alustassiga ja supitaldrik) detailid kui sellised, vaid nende detailide pindadel olevad dekoratiivsed sooned. Menetlusse astuja väitis alati selgesõnaliselt, et ei heida hagejale ette lauanõude detailide kuju kasutamist, vaid neil detailidel oleva, loometeosena kaitstud dekoori kasutamist.

13. Teiseks märkis apellatsioonikoda, et menetlusse astuja tõend as, et hageja poolt viidatud teose tööstuslik olemus ei ole autoriõigusest tulenevast kaitsest keeldumise põhjus.

14. Teos seisneb launõude dekooris, mis seisneb paralleelsete ja kontsentriliste võrdse sügavusega katkematute peente soonte motiivi kasutamises tassi kogu välispinnal ning alustassi ja supitaldriku pea-aegu kõigil sisepindadel, välja arvatud keskmes olev ringikujuline pind. See dekoor võimaldab eristada neid lauanõusid ja muudab need piisavalt originaalseks, mis õigustab nende kaitset Prantsuse õiguse alusel.

15. Apellatsioonikoda märkis, et hageja ei toonud selgelt välja põhjusi, miks selline dekoor ei saa olla autoriõigusega hõlmatud. Hageja viitas „kunstipärasuse” puudumisele, kuid see ei kujuta endast asjakohast kriteeriumi. Hageja viitas originaalsuse puudumisele, selle kohta tõendeid esitamata.

16. Apellatsioonikoda on seisukohal, et lõppastmes kuulub lauanõude detailide pinnaviimistlus, millele menetlusse astuja tugineb, autori isikupära peegeldavate loometeoste hulka ja on sellest tulenevalt kaitstud Prantsuse autoriõiguse alusel.

17. Neljandaks analüüsis apellatsioonikoda hageja argumente kaitstud teose kasutamise kohta ühenduse disainilahenduste süsteemi raames, mille kohaselt tulevad esiteks asjaomaste lauanõude igakülgsel võrdlemisel esile nendevahelised suured erinevused ja teiseks tuleb samuti arvesse võtta autori vabadusastet.

18. Apellatsioonikoda märkis, et need argumendid puudutavad viidatust erinevat kehtetuks tunnistamise põhjust, mis on ette nähtud määruse nr 6/2002 artiklis 6. Käesolevas asjas viidatud kehtetuks tunnistamise põhjust analüüsides ei ole vaja igakülgselt võrrelda lauanõude detaile, vaid tuleb üksnes kindlaks teha, kas tegemist on autoriõiguse alusel kaitstud teose kasutamisega vaidlusalustes disainilahendustes. Seevastu on asjakohane see, et vaidlusalustes disainilahendustes on selgelt näha esiteks kaitstud teose, nimelt sama soonmotiivi esinemine, ja teiseks asjaolu, et soontega on kaetud lauanõude samad osad. Just nende kahe omaduse koostoimes tuleb esile varasema teose loominguline sisu, mida reprodutseeriti – või „kasutati” – vaidlusalustes disainilahendustes ilma loata.

19. Selle põhjal lükkas apellatsioonikoda hageja kaebuse tagasi.

Poolte nõuded

20. Hageja palub Üldkohtul sisuliselt:

– tunnistada hagiavalduste lisad vastuvõetavaks;

– tühistada vaidlustatud otsused;

– mõista kohtukulud välja Siseturu Ühtlustamise Ametilt.

21. Ühtlustamisamet palub Üldkohtul sisuliselt:

– tunnistada vastuvõetamatuks kohtuasjas T-566/11 hagiavalduse lisad B 7-B 14 ja kohtuasjas T-567/11 hagiavalduse lisad B 7-B 15;

– jätta hagid rahuldamata;

– mõista kohtukulud välja hagejalt.

22. Menetlusse astuja palub Üldkohtul sisuliselt:

– tunnistada vastuvõetamatuks kohtuasjas T-566/11 hagiavalduse lisad B 7-B 14 ja kohtuasjas T-567/11 hagiavalduse lisad B 7-B 17

– jätta hagid rahuldamata;

– mõista kohtukulud välja hagejalt.

Õiguslik käsitlus

23. Arvestades hageja taotlust liita kohtuasjad ja teiste poolt märkusi tuleb Üldkohtu kodukorra artikli 50 alusel käesolevad kohtuasjad otsuse tegemiseks liita.

24. Hageja on esitanud mitmed väited ja argumendid, mille võib kokku võtta järgmiselt.

25. Määruse nr 2245/2002 artikli 28 lõike 1 punkti b alapunkti iii rikkumisel põhineva hageja esimese väite kohaselt on menetlusse astuja jätnud esitamata nõutavad andmed kaitstud teoste kohta.

26. Hageja arendab esimese väite raames esitatud argumente edasi, kinnitades, et teoste varasema avalikustamise ja originaalsuse puudumise tõttu autoriõigust ei ole.

27. Määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti f rikkumisel põhineva hageja teise väite kohaselt otsustas apellatsioonikoda valesti, et vaidlusalustes disainilahendustes on loata kasutatud menetlusse astuja teoseid.

28. Kõigepealt tuleb otsustada, kas hagiavalduste lisades ja peatamistaotlustes hageja poolt esitatud teatavad dokumendid on vastuvõetavad ja asjakohased.

Hagiavalduste lisades ja peatamistaotlustes esitatud teatavate dokumentide vastuvõetavus ja asjakohasus

29. Hageja esitas esmakordselt Üldkohtule lauanõude sektori teiste ettevõtjate, muuseumide ja ajakirjade veebilehtedelt saadud dokumendid (kohtuasjas T-566/11 hagiavalduse lisad B 7-B 14 ja kohtuasjas T-567/11 hagiavalduse lisad B 7-B 17), millest hageja väitel nähtub, et enne menetlusse astujat on ka teised ettevõtjad lauanõusid dekoreerinud toodete välispinnal olevate peente kontsentriliste soontega ja selline dekoor ei ole üldse originaalne, vaid seda on kasutatud kõigil ajajärkudel.

30. Hageja tegi selle põhjal järelduse, et menetlusse astujale ei kuulu kehtetuks tunnistamise taotluse toetuseks esitatud teoste autoriõigus.

31. Lisaks esitas hageja 3. detsembri 2012. aasta ja 8. jaanuari 2013. aasta peatamistaotlustes kaks Prantsuse kohtute otsust. Neis otsustes on kumbki kohus talle menetlusse astuja poolt kolmandate isikute vastu esitatud hagides intellektuaalomandi õiguse rikkumise tuvastamiseks, mis puudutavad samu tooteid kui menetlusse astuja poolt käesolevas asjas viidatud, otsustanud, et menetlusse astujal ei ole nende teoste autoriõigust.

32. Hageja tegi selle põhjal järelduse, et kehtetuks tunnistamise alus, millele menetlusse astuja ühtlustamisametis hageja vastu tugines, on ära langenud, ning viidatud siseriiklike kohtuotsuste jõustudes tuleb käesolevad hagid rahuldada ja vaidlustatud otsused tühistada.

33. Ühtlustamisamet ja menetlusse astuja vaidlustavad hageja poolt ühtlustamisametile esitatud dokumentide vastuvõetavuse ja hageja seisukoha.

34. Mis kõigepealt puutub dokumentidesse, mille hageja esitas kohtuasjas T-566/11 hagiavalduse lisades B 7-B 17 ja kohtuasjas T-567/11 hagiavalduse lisades B 7-B 15, siis olgu märgitud, et tegemist on uute tõenditega, mida apellatsioonikoja käsutuses ei olnud.

35. Neid esmakordselt Üldkohtus esitatud tõendeid ei saa arvesse võtta. Üldkohtule esitatud hagi eesmärk on nimelt ühtlustamisameti apellatsioonikodade otsuste õiguspärasuse kontrollimine määruse nr 6/2002 artikli 61 tähenduses, mistõttu ei ole Üldkohtu ülesanne hinnata uuesti faktilisi asjaolusid, võttes arvesse esmakordselt alles nimetatud kohtus esitatud tõendeid. Seega tuleb eelnimetatud dokumendid tagasi lükata, ilma et oleks vaja hinnata nende tõendusjõudu (Üldkohtu 18. märtsi 2010. aasta otsus kohtuasjas T-9/07: Grupo Promer Mon Graphic vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – PepsiCo (Ümmargune reklaamikandja), EKL 2010, lk II-981, punkt 24, ja 13. novembri 2012. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-83/11 ja T-84/11: Antrax It vs . Siseturu Ühtlustamise Amet – THC (Kütteradiaatorid), punkt 28; vt analoogia alusel ka Üldkohtu 14. mai 2009. aasta otsus kohtuasjas T-165/06: Fiorucci vs . Siseturu Ühtlustamise Amet – Edwin (ELIO FIORUCCI), EKL 2009, lk II-1375, punktid 21 ja 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

36. Mis järgmiseks puutub Prantsuse kohtute otsustesse, mis on esitatud peatamistaotluste lisades, siis olgu märgitud, et ka need on uued tõendid, mida ühtlustamisameti käsutuses ei olnud. Seda järeldust ei mõjuta asjaolu, et need otsused on vaidlustatud otsustest hilisemad.

37. Siiski ei välista eespool punktis 35 viidatud kohtupraktika võimalust viidata esmakordselt Üldkohtus siseriiklikele kohtuotsustele, juhul kui apellatsioonikojale ei heideta ette konkreetses siseriiklikus kohtuotsuses olevate faktiliste asjaoludega arvestamata jätmist, vaid määruse nr 6/2002 mõne sätte rikkumist ning siseriiklikule kohtupraktikale viidatakse selle väite toetuseks (vt analoogia alusel 12. märtsi 2008. aasta otsus kohtuasjas T-332/04: Sebirán vs . Siseturu Ühtlustamise Amet – El Coto De Rioja (Coto D’Arcis), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 56; ning 17. juuni 2008. aasta otsus kohtuasjas T-420/03: El Corte Inglés vs . Siseturu Ühtlustamise Amet – Abril Sanchez et Ricote Saugar (BOOMERANG TV ), EKL 2008, lk II-837, punkt 37, ja 12. novembri 2008. aasta otsus kohtuasjas T-270/06: Lego Juris vs . Siseturu Ühtlustamise Amet – Mega Brands (Punane Lego klots), EKL 2008, lk II-3117, punktid 23–25).

38. Eeltoodust tulenevalt on peatamistaotluste lisades esitatud Prantsuse kohtute otsused ilmselgelt vastuvõetamatud neis viidatud faktiliste asjaolude osas, mis ei olnud ühtlustamisameti käsutuses, kuid ei ole vastuvõetamatud seoses hageja etteheitega, et apellatsioonikoda on rikkunud liidu õigust.

39. Käesoleval juhul on hageja esitanud kõnealused kohtuotsused, toetamaks ühtainsat argumenti, mille kohaselt „tuleb kehtetuse alus täielikult tagasi lükata […], kuna liikmesriigi kohus on eitanud [menetlusse astuja] esitatud kehtetuks tunnistamise taotluste toetuseks viidatud toodete osas mis tahes intellektuaalomandi õiguse olemasolu; […] vastasel korral tekib pöördumatu kahju hagejale, kes minetab oma ainuõiguse varasema õiguse tõttu, mida ei ole olemas”.

40. Selle argumendi osas tuleb siiski tõdeda, et nagu sisuliselt väidab menetlusse astuja, kehtivad need Prantsuse kohtute otsused ainult siseriiklike menetluste poolte suhtes ja selle intellektuaalomandi õiguse rikkumise tuvastamise kohtuvaidluse raames, mille pooled nad on. Seega ei ole neil kohtuotstel isegi pärast jõustumist erga omnes kehtivat deklaratiivset jõudu seoses menetlusse astuja autoriõiguse olemasolu või selle puudumisega.

41. Seega ei saa need kohtuotsused erinevalt jõustunud haldusotsustest, mis on tehtud haldusõiguse alusel intellektuaalomandi õiguse registreerimistaotluse esitamisel või selle õiguse registreerimisel põhineva kaitsekorra raames, ajendada liidu kohut tuvastama hagi eseme äralangemise, ja otsustama, et vajadus otsuse tegemiseks on ära langenud (vt pädeva kaubamärgiameti lõpliku ja erga omnes kehtiva otsusega vastandatud kaubamärgiõiguse tühistatuks tunnistamise tulemusel otsuse tegemise vajaduse äralangemise kohta Üldkohtu 26. juuni 2008. aasta määrus liidetud kohtuasjades T-354/07–T-356/07: Pfizer – Isdin (FOTOPROTECTOR ISDIN), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, ja 27. veebruari 2012. aasta määrus kohtuasjas T-183/11: MIP Metro vs . Siseturu Ühtlustamise Amet – Jacinto (My Little Bear)).

42. Seega on vale ainus argument, mille hageja on rajanud neile kohtuotsustele ja mis seega on nende otsuste esitamise ainus põhjus, nimelt asjaolu, et nende alusel langeb automaatselt ära menetluse astuja poolt esitatud kehtetuks tunnistamise taotluste alus.

43. Kuna mingeid muid neil kohtuotsustel põhinevaid hageja argumente ei ole (vt selle kohta eespool punktis 37 viidatud kohtuotsus Coto D’Arcis, punkt 57) ja kuna Üldkohus ei pea ise täitma hagi esitamise raames hagejal lasuvaid ülesandeid (vt selle kohta Üldkohtu 29. novembri 1993. aasta määrus kohtuasjas T-56/92: Koelman vs . komisjon, EKL 1993, lk II-1267, punkt 23, ja Üldkohtu 17. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T-201/04: Microsoft vs . komisjon, EKL 2007, lk II-3601, punktid 94 ja 97), siis ei saa neis sisalduvate faktiliste asjaolude osas juba vastuvõetamatuks tunnistatud Prantsuse kohtute otsuseid ka ülejäänud osas vaidlustatud otsuste õiguspärasuse kontrollimisel arvesse võtta ja seega ei ole need asjakohased.

Esimene väide, mille kohaselt on rikutud määruse nr 2245/2002 artikli 28 lõike 1 punkti b alapunkti iii sellega, et menetlusse astuja ei esitanud kaitstud teoste kohta nõutavaid andmeid

44. Hageja väidab, et menetlusse astuja ei esitanud kaitstud teoste kohta nõutavaid andmeid. Eelkõige ei tõendanud menetlusse astuja teoste loomise kuupäeva ja ei märkinud ka, kes on nende tegelikuks autoriks olev füüsiline isik.

45. Hageja sõnul tekib autoriõigus Prantsuse õiguse kohaselt pelgalt teose loomise tõttu ja loomise hetkest alates. Autori isiku ja loomise kuupäeva teadmine on primaarse tähtsusega, tegemaks kindlaks, kas tegemist on originaaliga ja kas seda saab sellest tulenevalt kaitsta, või on tegemist hoopis teise autori poolt varem looduga. Seetõttu oleks tulnud esitada ka tõendid selle kohta, et füüsilisest isikust looja on loovutanud autoriõiguse menetlusse astujale.

46. Ühtlustamisamet ja menetlusse astuja hageja seisukohaga ei nõustu. Nad leiavad, et menetlusse astuja on esitanud nõutavad ja piisavad andmed.

47. Määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkt f ja lõige 3 koos määruse nr 2245/2002 artikli 28 lõike 1 punkti b alapunktiga iii näevad ette esiteks, et ühenduse disainilahendus tunnistatakse kehtetuks, kui selles on loata kasutatud liikmesriigi autoriõiguse alusel kaitstud teost, teiseks, et kehtetuks tunnistamist võib taotleda autoriõiguse omanik, ja kolmandaks, et asjakohases taotluses peab sisalduma taotluse aluseks oleva kaitstud teose kujutis ja selle identifitseerimist võimaldavad andmed ning andmed, mis näitavad, et kehtetuks tunnistamise taotleja on autoriõiguse omanik.

48. Kõigepealt on apellatsioonikoda seoses sellega, kas menetlusse astuja poolt ühtlustamisametile esitatud kehtetuks tunnistamise taotlused sisaldavad taotluste aluseks olevate teoste kujutisi ja identifitseerimist võimaldavad andmed, põhjendatult otsustanud, et menetlusse astuja on vastavad määruse nr 2245/2002 artikli 28 lõike 1 punkti b alapunktist iii tulenevad nõuded täitnud.

49. Nimelt on menetlusse astuja 30. septembril 2008 esitatud kehtetuks tunnistamise taotlustes just nimelt identifitseerinud nende taotluste aluseks olevad teosed nii taotlustele lisatud teoste fotode kui ka esitatud sõnalise kirjelduse abil. Kirjeldatud on esiteks peente soontega kaetud ja sileda sisepinnaga valget värvi tassi ning juurdekuuluvat peente soontega kaetud, välisuunas pisut tõusva laia servaga ning väikemõõtmelise sileda osaga valget värvi alustassi ja teiseks peente soontega kaetud väga laia horisontaalse servaga ning taldriku keskosas oleva, taldriku põhja moodustava väiksemõõtmelise kausikujulise sileda süvendiga supitaldrikut.

50. Järgmiseks ei saa hageja väitega, et menetlusse astuja oleks pidanud esitama teoste loomise kuupäevad, identifitseerima füüsilisest isikust looja ning esitama tõendid autoriõiguste menetlusse astujale loovutamise kohta, nõustuda järgmistel põhjustel.

51. Määruse nr 6/2002 artikli 25 lõige 3 ja määruse nr 2245/2002 artikli 28 lõike 1 punkti b alapunkt iii näevad ette, et liikmesriigi õiguse alusel kaitstud autoriõigusele tuginedes saab ühenduse disainilahenduse kehtetuks tunnistamise taotluse esitada ainult selle õiguse omanik ning ta peab ühtlustamisametile esitama seda asjaolu tõendavad dokumendid.

52. Seda, kas kehtetuks tunnistamise taotleja on selle sätte tähenduses autoriõiguse omanik, ja selle õiguse ühtlustamisametis tõendamise üle ei saa otsustada, lähtumata liikmesriigi, käesoleval juhul Prantsuse õigusest, millele on tuginetud kehtetuks tunnistamise taotluses. Sellises olukorras tuleb kohaldada just nimelt asjaomast liikmesriigi õigust, et tuvastada kehtetuks tunnistamise taotluse aluseks oleva teose omandiõiguse saamise ja tõendamise kord (vt selle kohta analoogia alusel Üldkohtu 18. jaanuari 2012. aasta otsus kohtuasjas T-304/09: Tilda Riceland Private vs . Siseturu Ühtlustamise Amet – Siam Grains (BASmALI), punkt 22).

53. Kohtuasja toimiku dokumentidest selgub, et Prantsuse õiguse kohaselt on autoriõiguse omanik see, kelle nime all teos avalikustatakse, kui ei ole tõendatud vastupidist.

54. Nagu nendivad ka ühtlustamisamet ja menetlusse astuja, näeb Prantsuse õigus, mille kohaselt „[l]oometeose autor valdab teose suhtes isiklikke ainuõigusi tulenevalt ainuüksi teose loomise asjaolust ja võib nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste järgimist” (Code de la propriété intellectuelle français’i (Prantsuse intellektuaalomandi seadustik; edaspidi „CPI”) artikkel L. 111–1) ja „teost peetakse looduks ainuüksi autori ettekujutuse teostamise tulemusel, isegi kui see jääb lõpetamata, ja see ei sõltu avalikustamisest” (CPI artikkel L. 111–2), samuti ette, et „kui ei ole tõendatud vastupidist, on kollektiivse teose autor füüsiline või juriidiline isik, kelle nime all teos on avalikustatud ja sellele isikule kuulub a utoriõigus” (CPI artikkel L. 113–5).

55. Menetlusse astuja täpsustab, et Prantsuse kohtupraktika kohaselt omistatakse teose füüsilisest isikust autori nõude puudumise korral teose autoriõigused juriidilisele isikule, kes seda oma nime all ärilisel otstarbel kasutab.

56. Kuigi seega on tõsi, et apellatsioonikoda on vaidlustatud otsustes ekslikult märkinud, et autoriõigus tekib teose loomise „ja/või avalikustamisega”, kuivõrd CPI sätetest nähtub, et see õigus tekib ainuüksi teose loomise asjaolust tulenevalt, ei oma see tõik tähtsust. Käesoleval juhul on ainus asjakohane probleem identifitseerida autoriõiguse omanik, kelleks on teose füüsilisest isikust looja nõude puudumise korral juriidiline isik, kelle nime all teos on avalikustatud.

57. Seega on tulemusetu hageja etteheide, et ühtlustamisamet jättis nõudmata andmed teoste loomise kohta nagu loomise kuupäev ja autori isik ning autoriõiguste menetlusse astujale loovutamise kohta, ja hageja etteheide, et ühtlustamisamet jättis tema kaebuse rahuldamata nende andmete puudumise tõttu.

58. Kõrvalmärkusena olgu lisatud, et hageja ei vaidle lisaks vastu sellele, et kehtetuks tunnistamise taotluse toetuseks esitatud teoste menetlusse astuja poolt avalikustamise päeva võib tuvastada selle poole poolt ühtlustamisametile esitatud dokumentidest.

59. Seega tuleb käsitletav väide tagasi lükata niivõrd, kuivõrd see rajaneb väidetaval menetlusse astuja poolt ühtlustamisametile ebapiisavate andmete esitamisel kaitstud teoste kohta ja eelkõige tõendite puudumisel teoste loomise kuupäevade, füüsilisest isikust looja isiku ja viimase poolt oma õiguste menetlusse astujale loovutamise kohta.

60. Mis puutub käsitletava esimese väite edasiarenduses välja toodud argumentidesse, nagu ei kuuluks menetlusse astujale mingit autoriõigust, kuna lauanõude välispinnal olevatest peentest kontsentrilistest soontest moodustuvat dekoori on kasutanud asjaomase sektori teised ettevõtjad enne menetlusse astujat, ja mille kohaselt ei ole selline dekoor üldse originaalne, vaid seda on kasutatud kõigil ajajärkudel, siis tuleb tõdeda, et kuigi need väited ei ole uued, põhinevad need täielikult Üldkohtusse esitatud hagi raames esitatud dokumentidel, mis on juba vastuvõetamatutena tagasi lükatud.

61. Nõnda ei väitnud hageja ühtlustamisametis, et muud lauanõude tootjad kui menetlusse astuja oleksid enne menetlusse astujat avalikustanud kehtetuks tunnistamise taotluse aluseks olevaid teoseid. Oma hagiavaldustes nõustub hageja ise sellega, et tugines seda puudutavatele tõenditele esmakordselt alles Üldkohtus.

62. Soontest moodustuva lauanõu dekoori originaalsuse puudumise osas ei vaidle hageja vastu apellatsioonikoja hinnangule, et kuigi originaalsuse puudumist tühistamisosakonna menetluse staadiumis väideti, ei esitatud sel ajal mingeid tõendeid selle väite toetuseks.

63. Kohtupraktika kohaselt ei tohi määruse nr 6/2002 artikli 61 sõnastust arvestades Üldkohtu kontroll apellatsioonikoja otsuse õiguspärasuse üle väljuda apellatsioonikojas käsitletud õiguslikust raamistikust. Seega ei ole Üldkohtu ülesanne hinnata talle esitatud uusi väiteid või uuesti kontrollida faktilisi asjaolusid, arvestades esmakordselt alles nimetatud kohtus esitatud tõendeid. Niisuguste uute väidete analüüsimine ja selliste tõendite vastuvõtmine on vastuolus kodukorra artikli 135 lõikega 4, mille kohaselt ei või poolte avaldused muuta apellatsiooninõukogu menetluses oleva vaidluse eset (vt analoogia alusel eespool punktis 35 viidatud kohtuotsus ELIO FIORUCCI, punktid 21 ja 22 ning seal viidatud kohtupraktika).

64. Eespool punktides 60–63 esitatud kaalutluste põhjal tuleb tagasi lükata hageja väited teiste lauanõude tootjate poolt teose varasema avalikustamise kohta ning dekoori originaalsuse puudumise kohta tulenevalt selle kasutamisest kõigil ajajärkudel, sest tegemist on uutena vastuvõetamatute väidetega või vähemalt põhjendamata väidetega, kuna need tuginevad täielikult vastuvõetamatutele tõenditele.

65. Seega tuleb käesolev väide ja selle edasiarendusena esitatud väited tagasi lükata.

Teine väide, mille kohaselt on rikutud määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti f, kuna apellatsioonikoda otsustas valesti, et vaidlusalustes disainilahendustes oli loata kasutatud menetlusse astuja teost.

66. Hageja heidab apellatsioonikojale ette, et viimane luges menetlusse astuja poolt oma väidete toetuseks esitatud teoseks tassi, alustassi ja supitaldriku asemel nende lauanõude pindadel olevat soondekoori. Hageja väidab, et hageja vaidlusalustes disainilahendustes menetlusse astuja teose sisaldumisele ning seega menetlusse astujale tema väitel kuuluva autoriõiguse rikkumisele hinnangu andmisel oleks tulnud arvesse võtta muid tunnuseid kui neid kontsentrilisi sooni.

67. Hageja ja menetlusse astuja lauanõude analüüsimine võimaldab välja tuua arvukalt erinevusi, millest tulenevad nendele lauanõudele eriomased tunnused, nii et nende tulemusel jääv tervikmulje on täiesti erinev. Need erinevused ei toeta väidet, et vaidlustatud disainilahendustes on kasutatud kaitstud teost.

68. Poolte tasside, alustasside ja supitaldrikute fotodelt on selgelt näha, et ühtki sarnast detaili peale soonte ei ole.

69. Menetlusse astuja tass on ümara vormiga ja omapärase kõrvaga, mis kuidagi ei meenuta hageja tassi koonilisi vorme. Võrreldes menetlusse astuja omaga, on hageja alustassi sile keskosa suurem ja serv mõnevõrra lamedam, sest kaldu on vaid välisserv. Väljastpoolt vaadates on hageja supitaldriku nõgus osa täiesti sile, välja arvatud põhjast mõne millimeetri kõrgusel olev süvend. See supitaldrik on menetlusse astuja omaga võrreldes ümarama vormiga ning see on liigendamata. Taldrikute servad erinevad kalde ja avatuse poolest, sest hageja taldriku serv on ümarama vormiga kui menetlusse astuja oma, mille kaldenurk on suurem. Lisaks sellele on vaidlusaluste disainilahenduste sooned laiemad ja paremini märgatavad.

70. Arvestades tõika, et lauanõude valdkonnas on autori vabadusaste piiratud, on võimatu pidada menetlusse astuja poolt oma nõuete toetuseks esitatud teoste kasutamist osaks vaidlusalustest disainilahendustest.

71. Hageja lisab, et isegi kui teos, mille kaitset menetlusse astuja nõuab, koosneb tema nõude pindadel olevast soondekoorist, kerkib siiski küsimus, mis on kõnealuse teose originaalne osa.

72. Ühtlustamisamet ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.

73. Olgu meenutatud, et menetlusse astuja poolt viidatud kehtetuks tunnistamise põhjus ei rajane mitte vaidlusaluste disainilahenduste määruse nr 6/2002 artikli 6 tähenduses eristatavuse puudumisel, vaid neis disainilahendustes liikmesriigi autoriõiguse alusel kaitstud teose loata kasutamisel.

74. Seega seisnes ühtlustamisametile esitatud küsimus üksnes selles, kas menetlusse astuja oli autoriõiguse omanik Prantsuse õiguse alusel ja kas tegemist oli selle autoriõiguse loata kasutamisega vaidlusalustes disainilahendustes.

75. Eespool punktides 48–59 on juba märgitud, et menetlusse astuja täitis määruse nr 2245/2002 artikli 28 lõike 1 punkti b alapunktist iii tulenevad nõuded, mis puudutavad kehtetuks tunnistamise taotluses taotluse aluseks oleva kaitstud teose kujutise ja identifitseerimist võimaldavate andmete esitamist.

76. Mis puutub väidetesse, et menetlusse astujal ei olnud autoriõigust, sest lauanõude välispindadel olevatest peentest kontsentrilistest soontest koosnevat dekoori on sektori teised lauanõude tootjad kasutanud enne menetlusse astujat, ja mille kohaselt ei ole selline dekoor üldse originaalne, vaid seda on kasutatud kõigil ajajärkudel, siis eespool punktides 60–64 on juba tuvastatud, et tegemist on uutena vastuvõetamatute väidetega või vähemalt põhjendamata väidetega, kuna need tuginevad täielikult vastuvõetamatutele tõenditele.

77. Käesoleva väite raames esitatud argument, et apellatsioonikoda ei oleks pidanud piirduma lauanõude dekooriga, vaid oleks pidanud arvesse võtma ka nende nõude vormi, tuleb tagasi lükata järgmistel põhjustel.

78. Vastab tõele, et teos, millele menetlusse astuja ühtlustamisametis tugines, nõudmaks vaidlusaluste disainilahenduste kehtetuks tunnistamist, ei piirdunud tema lauanõude dekooriga, vaid laienes nende nõude teistele aspektidele ja eelkõige nende kujule. Siiski tugines menetlusse astuja ühtlustamisametis selgelt dekoorile kui sellisele, mis on autoriõiguse alusel kaitstud loomingulise püüdluse materiaalne tulem. Nõnda väitis menetlusse astuja, et tema tooteseeria „Hémisphère” lauanõude originaalsus seisneb eriti pinnal olevates soontes ja nende vaheldumises sileda pinnaga, sellise viimistluse olles menetlusse astuja sõnul originaalne ja autori loomingulisust väljendav.

79. Nagu nähtub Prantsuse kohtupraktikast, mis sisaldub toimikus ja mida on tsiteerinud apellatsioonikoda, võib lauanõu nii oma kuju kui dekoori osas olla autoriõigusega kaitstud teos, juhul kui üks või teine neist aspektidest on loomingulise tegevuse tulemus ja kannab autori isiksust peegeldavat originaalsuse pitserit.

80. Seega ei takistanud põhimõtteliselt miski käsitlemast menetlusse astuja lauanõude dekoori teosena, mille loata kasutamises küsimus seisnes. Nii toimides piirdus apellatsioonikoda tõepoolest oma hinnangus poolte lauanõude ühe aspektiga. Kuid vaidluse pooltest vaid menetlusse astuja oleks saanud apellatsioonikoja sellise lähenemise peale kaevata – mida ta ei teinud –, mistõttu jäid käsitlemata tema teatavad autoriõigusega seonduvad väited.

81. Eeltoodud kaalutlustel ei saa see, et apellatsioonikoda piirdus analüüsimisel menetlusse astuja lauanõude dekooriga, tingida vaidlustatud otsuste õigusvastasust.

82. Sellest järeldub, et kõik need argumendid, millega hageja juhib tähelepanu vaidlusaluste disainilahenduste erinevusele menetlusse astuja lauanõudest, ei ole asjakohased.

83. Vaidlustatud otsuste õiguspärasuse hindamisel on seega ainus asjakohane kaalutlus see, kas sarnaselt apellatsioonikoja tuvastusele on esiteks menetlusse astuja lauanõude soondekoor loometeos ja kas teiseks on see teos reprodutseeritud vaidlusalustes disainilahendustes, mis tähendab, et tegemist on menetlusse astuja autoriõiguse loata kasutamisega.

84. Esimese küsimuse osas andis apellatsioonikoda järgmise hinnangu.

85. Apellatsioonikoda leidis, et teos seisneb launõude dekooris, mis moodustub paralleelsete ja kontsentriliste võrdse sügavusega katkematute peente soonte motiivi kasutamises tassi kogu välispinnal ning alustassi ja supitaldriku pea-aegu kõigil sisepindadel, välja arvatud keskmes olev ringikujuline pind.

86. Apellatsioonikoja sõnul võimaldab see lauanõude eripärane dekoor neid eristada ja annab neile piisavalt originaalse välimuse, mis õigustab nende kaitset Prantsuse õiguse alusel. Järelikult oli kõnealune peente soonte olemasolu Prantsuse õigusega kehtestatud kriteeriumitega hõlmatud.

87. Apellatsioonikoda märkis, et hageja ei esitanud ühtlustamisametile kunagi selgesõnaliselt põhjusi, miks menetlusse astuja lauanõude detailide dekoor ei saa olla autoriõigusega kaitstud. Apellatsioonikoda märkis, et hageja poolt viidatud kunstipärasuse puudumine ei ole asjakohane kriteerium. Apellatsioonikoda tõdes, et hageja mainis samuti soontega kaetud lauanõu puhul originaalsuse puudumist, kuid ei esitanud selle väite toetuseks ühtki tõendit, ja et hageja vaidlustas uuesti, kuid ekslikult selle, et menetlusse astuja teosel on õigus kaitsele Prantsuse õiguse alusel, tuginedes põhjendusele, et lauanõud on tööstustooted.

88. Apellatsioonikoda otsustas, et lõppastmes kuulub menetlusse astuja poolt viidatud lauanõude detailide pinnaviimistlus sellisena nagu see on – hoolimata selle lihtsusest (või selle tõttu)” – loometeoste kategooriasse, mis on võimelised peegeldama nende autori isikupära, ja seega on see pinnaviimistlus kaitstud Prantsuse autoriõigusega.

89. Peab nentima, et hagejal ei ole õnnestunud seda hinnangut kummutada.

90. Nimelt ei vaidle hageja Üldkohtus vastu apellatsioonikoja järeldustele – mis pealegi on õiged – teose kunstilisest aspektist hindamise asjakohasuse puudumise ja autoriõiguse tööstustoodetele kohaldatavuse kohta. Mis puudub väidetavasse originaalsuse puudumisse, siis on juba tuvastatud, et kõik Üldkohtule selles küsimuses esitatud tõendid on vastuvõetamatud.

91. Seetõttu tuleb teha järeldus, et hageja ei ole tõendanud, et apellatsioonikoda tegi vea tuvastades, et menetlusse astuja lauanõude dekoor on autoriõiguse alusel kaitstud teos.

92. Teises küsimuses, seoses menetlusse astuja teose kasutamisega vaidlusalustes disainilahendustes, esitas apellatsioonikoda järgmised seisukohad.

93. Apellatsioonikoda tuvastas esiteks, et vaidlusalustes disainilahendustes sisaldub kaitstud teos, käesoleval juhul sama soonte motiiv, ja teiseks, et need sooned katavad lauanõude samu osi. Apellatsioonikoda nentis, et just nende kahe tunnuse summas väljendub varasema teose, „mida ilma loata reprodutseeriti – või „kasutati”” vaidlusalustes disainilahendustes, loominguline sisu,.

94. Olles möönnud, et asjaomaste lauanõude ühiseks detailiks on nende soonmuster, piirdus hageja Üldkohtus väitega, et vaidlusaluste disainilahenduste puhul on sooned „laiemad ja paremini märgatavad”. Selles kontekstis tugines hageja 20. oktoobri 2011. aasta kohtuasjas C-281/10 P: PepsiCo vs . Grupo Promer Mon Graphic (EKL 2011, lk I-10153) esitatud kohtujurist Mengozzi ettepanekule ja autori vabadusastme väidetavale piiratusele.

95. Neist argumentidest ei piisa siiski apellatsioonikoja vea tuvastamiseks.

96. Esiteks tuleb märkida, et hageja tugineb ekslikult eespool punktis 94 viidatud kohtuasjas PepsiCo vs . Grupo Promer Mon Graphic esitatud kohtujurist Mengozzi ettepanekule ja autori vabadusastme väidetavale piiratusele.

97. Nimelt on käesoleval juhul tuginetud määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punktist f tulenevale kehtetuks tunnistamise põhjusele, mitte selle määruse artikli 25 lõike 1 punktist d tulenevale põhjusele nagu kohtuasjas, milles tehti eespool punktis 94 viidatud otsus PepsiCo vs . Grupo Promer Mon Graphic.

98. Käesoleva kohtuvaidluse lahend ei saa seega põhineda kahe disainilahenduse igakülgsel võrdlusel, mille puhul tehnilistest või õiguslikest piirangutest, mille olemasolu pealegi käesoleval juhul tõendatud ei ole, tulenev autori vabadusastme piiratus võib tingida asjatundjast kasutaja suurema tähelepanelikkuse detailide suhtes ja hõlbustada disainilahenduse eristatavuse tuvastamist (vt selle kohta eespool punktis 35 viidatud kohtuotsus kütteradiaatorite kohta, punktid 43–45 ja seal viidatud kohtupraktika).

99. Käesoleva kohtuvaidluse lahend sõltub üksnes sellest, kas vaidlusaluses disainilahenduses „kasutatakse ilma loata” asjaomase liikmesriigi autoriõiguse alusel kaitstud teost.

100. Seega on apellatsioonikoda põhjendatult otsustanud, et kehtetuks tunnistamise põhjusele hinnangu andmiseks ei ole vaja võrrelda vastandatud disainilahendusi tervikuna, vaid tuleb üksnes otsustada, kas autoriõiguse alusel kaitstud teost on kasutatud hilisemates disainilahendustes, mis tähendab, et tuleb otsustada, kas saab tuvastada selle teose sisaldumise neis disainilahendustes, mistõttu ei ole selles kontekstis asjakohased hageja viidatud erinevused nagu tassi kuju või selle kõrva kujundus või supitaldriku kausiosa kuju.

101. Nagu on põhjendatult märkinud ka apellatsioonikoda, ei saa teiseks eitada, et vaidlusaluste disainilahenduste dekoor on väga sarnane menetlusse astujate lauanõude dekooriga nii dekooriga kaetud pindade samasuse kui ka soonte kontsentrilisuse, korrapärasuse ja peenuse osas. Sellest, et sooned on laiemad ja paremini märgatavad, nagu väidab hageja, ei piisa selle sarnasuse kõrvaldamiseks.

102. Kõigist eeltoodud kaalutlustest nähtub, et hageja ei ole Üldkohtus tõendanud, et apellatsioonikoda eksis, tuvastades tema käsutuses olevate tõendite põhjal, et menetlusse astuja kehtetuks tunnistamise taotluste aluseks olevate lauanõude dekoor on kaitstud Prantsuse autoriõiguse alusel ja et vaidlusalustes disainilahendustes kasutatakse seda dekoori ilma loata.

103. Sellest tulenevalt tuleb käesolev väide tagasi lükata.

104. Kuna kõik hageja väited on tagasi lükatud, siis tuleb käesolevad hagid rahuldamata jätta.

Kohtukulud

105. Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud

106. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb ühtlustamisameti ja menetlusse astuja kohtukulud vastavalt nende nõudele välja mõista hagejalt.

Resolutiivosa

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (teine koda)

otsustab:

1. Liita kohtuasjad T-566/11 ja T-567/11 kohtuotsuse huvides.

2. Jätta hagid rahuldamata.

3. Mõista Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) ja Établissements Coquets’ kohtukulud välja Viejo Valle, SA-lt, kes kannab ühtlasi ise enda kohtukulud.