1.

Kas küsimus, kas kohtunikud kuuluvad 15. detsembri 1997. aasta direktiivi 97/81/EÜ Euroopa Tööandjate Föderatsiooni, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt sõlmitud osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe kohta ( 2 ) isikulisse kohaldamisalasse, tuleb lahendada üksnes siseriikliku õiguse alusel? Selline on Euroopa Kohtule käesolevas asjas esitatud küsimuse sisu. Kõnealune küsimus kerkib seetõttu, et siseriikliku õigusnormi kohaselt ei ole päevatasu saavatel osalise tööajaga kohtunikel õigust kohtunikupensionile.

2.

Käesolevas kohtuasjas moodustab liidu õiguse raamistiku direktiiv 97/81/EÜ. ( 3 ) Nimetatud direktiiviga rakendatakse direktiivile lisatud osalist tööaega käsitlev raamkokkulepe (edaspidi ka „raamkokkulepe”), mis sõlmiti tööandjate ja töövõtjate üldorganisatsioonide (UNICE, CEEP, ETUC) vahel 6. juunil 1997. aastal.

3.

Algselt ei olnud direktiiv 97/81 Ühendkuningriigi suhtes kohaldatav. Nõukogu 7. aprilli 1998. aasta direktiiviga 98/23/EÜ ( 4 ) laiendati selle kohaldatavust Ühendkuningriigile.

4.

Raamkokkuleppe klausli 2 punktis 1 on raamkokkuleppe reguleerimisala määratletud järgmiselt:

5.

Ühendkuningriik võttis direktiivi 97/81 üle määrusega Part-time Workers (Prevention of Less Favourable Treatment) Regulations 2000 (Statutory Instruments 2000 nr 1551) (edaspidi „määrus”), mis võeti vastu 8. juunil 2000 ja mis jõustus 1. juulil 2000.

6.

Määruse artiklis 17 „Kohtunikuameti pidajad” on sätestatud:

„Käesolevat määrust ei kohaldata kohtunikuametit pidava isiku suhtes, kui ta saab oma töö eest päevatasu.”

7.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmetel oli Ühendkuningriigis kuni 1970. aastateni vähe osalise tööajaga kohtunikke. Kõnealused osalise tööajaga töötavad kohtunikud said tasu tööpäevade arvestuses. Alates seaduse Courts Act 1971 (edaspidi „kohtute seadus”) vastuvõtmisest on osalise tööajaga kohtunike arv märkimisväärselt kasvanud. Praegu on osalise tööajaga kohtunikke (recorders ja deputy judges) peaaegu kaks korda rohkem kui täistööajaga kohtunikke. Ka immigratsioonikohtunike (immigration judges) seas on osalise tööajaga kohtunikke märgatavalt rohkem kui täistööajaga kohtunikke. Pärast seda, kui kõiki osalise tööajaga kohtunikke tasustati algselt tööpäevade arvestuses iga istungi- või tööpäeva eest (edaspidi „päevatasu saavad kohtunikud”), on alates 2000. aastast palgaliste osalise tööajaga kohtunike arv kasvanud, seda eeskätt immigratsioonikohtunike seas.

8.

D. P. O’Brien on barrister ja tal on tiitel Queen’s Counsel. Lisaks määrati ta 1978. aastal recorder’iks. Recorder’iteks nimetatakse Ühendkuningriigis osalise tööajaga kohtunikke, kes tegutsevad Crown Courtis (esimese astme kriminaalkohtus). Seejärel tegutses ta recorder’ina pärast ametiaja igakordset korralist pikendamist kuni 31. märtsini 2005. Recorder’ina sai ta tasu tööpäevade arvestuses iga istungi- või tööpäeva eest. Recorder’i töötasu suurus on vastavuses täistööajaga kohtuniku töötasuga.

9.

Vastavalt kohaldatavatele sätetele võidi recorder’ina tegutsevat D. P. O’Brieni kutsuda aastas minimaalselt viieteistkümnele istungipäevale ning temalt võidi nõuda istungitel osalemist kuni kolmekümnel päeval.

10.

Kõikidel osalise tööajaga kohtunikel on (asjakohastel puhkudel) õigus teenistuse jooksul saada ravikindlustushüvitisi haigestumise korral, lapsehooldus- ja isapuhkustasu ning muid seesuguseid hüvitisi. Täistööajaga kohtunikel ja palgalistel osalise tööajaga kohtunikel on vanaduspensionile jäämise korral õigus saada kohtunikupensioni. Päevatasu saavatel osalise tööajaga kohtunikel ei ole seevastu vanaduspensionile jäämise korral õigust kohtunikupensionile.

11.

D. P. O’Brien taotles pensioni, mis vastab pro rata temporis-põhimõtte kohaselt pensionile, mida saab sisuliselt sama tegevusega tegelev täisajaga töötav kohtunik. Ühendkuningriigi pädev Ministry of Justice jättis taotluse rahuldamata. D. P. O’Brien vaidlustab põhikohtuasjas otsuse, millega keelduti talle määramast kohtunikupensioni. Ta tugineb seejuures direktiivile 97/81. Nüüd on põhikohtuasjas esitatud edasikaebus Ühendkuningriigi Supreme Courtile (ülemkohus).

12.

Ühendkuningriigi Supreme Court peatas 28. juuli 2010. aasta otsusega menetluse ja esitas Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

13.

Euroopa Kohtu menetluses esitasid peale põhikohtuasja kaebuse esitaja kirjalikud märkused Iirimaa, Läti, Portugali ja Ühendkuningriigi valitsus ning Euroopa Komisjon. Kohtuistungil osalesid põhikohtuasja kaebuse esitaja, Council of Immigration Judges (immigratsioonikohtunike nõukogu), Iirimaa, Läti ja Ühendkuningriigi valitsus ning Euroopa Komisjon.

14.

Läti valitsus kahtleb eelotsusetaotluse vastuvõetavuses, sest suurem osa recorder’ina tegutseva D. P. O’Brieni tegevusest, mille eest ta nüüd taotleb pensioni, toimus enne direktiivi 98/32 jõustumist, millega nähti ette osalist tööaega käsitleva direktiivi kohaldamine Ühendkuningriigis. Nimetatud direktiiv jõustus 7. aprillil 1998 ja määras Ühendkuningriigile selle ülevõtmise tähtajaks 2000. aasta 7. aprilli. D. P. O’Brien tegutses recorder’ina alates 1. märtsist 1978. Viimast korda nimetati ta ametisse 1999. aastal ning ta tegutses recorder’ina kuni 31. märtsini 2005.

15.

Läti valitsus on arvamusel, et direktiivi 98/23 ja seega direktiivi 97/81 saab kohaldada üksnes nendele faktilistele asjaoludele, mis on tekkinud pärast ülevõtmistähtaja lõppemist või igal juhul pärast direktiivi jõustumist.

16.

Seoses direktiivi 97/81 ajalise kohaldatavusega on Euroopa Kohus aga juba viidanud põhimõttele, et uut õigusnormi kohaldatakse varasema normi kehtivusajal tekkinud olukorra tulevastele tagajärgedele kohe, kui ei ole sätestatud teisiti. Sellest järeldas Euroopa Kohus, et direktiivi 97/81 sätted reguleerivad vanaduspensioniks õigust andva staaži arvutamist, kaasa arvatud selle jõustumise kuupäevale eelnenud tööperioode puudutav arvutus. ( 5 )

17.

Seega on eelotsuse küsimused vastuvõetavad.

18.

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas töötaja mõiste määratlemine raamkokkuleppe tähenduses peab toimuma siseriikliku õiguse või liidu õiguse alusel.

19.

Selle küsimuse esitab eelotsusetaotluse esitanud kohus seetõttu, et D. P. O’Brien, kes tegutses päevatasu saava osalise tööajaga kohtunikuna (recorder), tugineb recorder’ina tegutsemise eest pensioni saamise nõude esitamisel direktiivile. Tema arvates on pensioni maksmisest keeldumise puhul tegemist diskrimineerimisega võrreldes täistööajaga kohtunikega. Selleks et teada saada, kas täistööajaga kohtunike ja päevatasu saavate kohtunike vaheline suhe tuleneb raamkokkuleppest, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus eelnevalt selgeks tegema küsimuse, kas selliste isikute nagu elukutselised kohtunikud kategooria kuulub direktiivi kohaldamisalasse. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole veel lõplikult lahendanud küsimust, kas recorder’it tuleb siseriikliku õiguse alusel lugeda töötajaks. ( 6 )

20.

Raamkokkuleppe isikuline kohaldamisala on sätestatud selle klausli 2 punktis 1. Selle järgi kohaldatakse kokkulepet „osalise tööajaga töötajate suhtes, kellel on liikmesriigi kehtiva seaduse, kollektiivlepingu või tava kohaselt määratletud tööleping või -suhe.”

21.

Arvestades seda, et osalt töötavad recorder’id aastas ainult väga vähe päevi, ( 7 ) tuleb esmalt viidata sellele, et eelotsusetaotluse kohaselt ei ole põhikohtuasja vastustajaks olev Ministry of Justice, ka mitte teise võimalusena, tuginenud raamkokkuleppe klausli 2 punktile 2. Nimetatud säte annab liikmesriikidele võimaluse pärast konsulteerimist tööturu osapooltega jätta objektiivsetel põhjustel kokkuleppe reguleerimisalast täielikult või osaliselt välja juhutööd tegevad osalise tööajaga töötajad.

22.

Oma ettepanekus kohtuasjas Wippel tegin ma klausli 2 punkti 1 sõnastusest järelduse, et töötaja mõiste osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe mõttes ei pärine ühenduse õigusest, vaid määratletakse igas liikmesriigis kehtivate õigusnormide, kollektiivlepingute ja tavaga. Selles osas on liikmesriikidel lai kaalutlusõigus. Ühenduse õigusega võidakse määratleda äärmisel juhul ainult selle välimised piirid. Nii võib lojaalse koostöö kohustusega (ELL artikkel 4) olla vastuolus see, kui liikmesriik määratleb töötaja mõiste oma siseriiklikus õiguses niivõrd kitsalt, et osalist tööaega käsitleval raamkokkuleppel ei ole mitte mingisugust praktilist mõju ja selle klauslis 1 nimetatud eesmärkide saavutamine on ülemäära raskendatud. ( 8 )

23.

Euroopa Kohus rõhutas oma otsuses kohtuasjas Wippel üksnes seda, et töötaja kuulub direktiivile 97/81 lisatud raamkokkuleppe kohaldamisalasse, kui tal on liikmesriigi kehtiva seaduse, kollektiivlepingu või tava kohaselt määratletud tööleping või -suhe, kuid jättis siiski täpsemad selgitused mõiste määratlemise kohta andmata. ( 9 )

24.

Kohtuasja Wippel iseloomustas siiski asjaolu, et siseriiklikus õiguses esines väga lai arusaam töötaja mõistest ja kerkis küsimus, kas see võib veel kuuluda raamkokkuleppe reguleerimisalasse. ( 10 ) Seega võis Euroopa Kohus piirduda sedastusega, et ka siseriiklikus õiguses esinev väga lai arusaam töötaja mõistest kuulub veel direktiivi kohaldamisalasse. Käesoleval juhul kerkib vastupidine küsimus, kas raamkokkuleppega on vastuolus see, kui siseriiklik õigus jätab raamkokkuleppe reguleerimisalast välja elukutselised kohtunikud. Seega ei ole selle küsimuse puhul Euroopa Kohtu sedastusest kohtuasjas Wippel abi.

25.

Kõik menetlusosalised märkisid, et liidu õiguses puudub ühtne töötaja mõiste. ( 11 ) Nii näiteks on mees- ja naissoost töötajate võrdse kohtlemise valdkonnas töötaja mõiste iseseisev liidu õiguse mõiste, mida tuleb tõlgendada laialt. Seoses sellega võib olla nii, et ka ametnikke käsitatakse töötajatena. ( 12 ) Töötajate õiguste järgimise valdkonnas on Euroopa Kohus tööaja direktiivi puhul rõhutanud vajadust määratleda liidu õiguse iseseisev, ühtne tööaja mõiste, olenemata sellest, et ka siinjuures viitas direktiivi sõnastus siseriiklikule õigusele. ( 13 ) Ettevõtete üleminekut käsitleva direktiivi puhul otsustas Euroopa Kohus seevastu, et kohaldamisala kindlakstegemisel tuleb tugineda üksnes töötaja määratlusele, mis on toodud siseriiklikes õigusnormides. ( 14 )

26.

Selle osas, et mõni menetlusosaline viitab ELTL artiklile 51, mis näeb seoses asutamisvabadusega ette erandi tegevuse puhul, mis on seotud avaliku võimu teostamisega, tuleb vastata, et selle põhjal ei saa teha järeldusi töötaja mõiste määratluse kohta osalist tööaega käsitlevas raamkokkuleppes. Seda seetõttu, et osalist tööaega käsitlev raamkokkulepe ei puuduta töötajate liikumisvabadust, vaid annab liikmesriikide kõigile töötajatele õigused seoses osaajalise tegevusega.

27.

Käesoleva juhtumi puhul pakub erilist huvi Del Cerro Alonso kohtuasi. ( 15 ) See puudutas direktiivi või tähtajalist tööd käsitleva raamkokkuleppe isikulise kohaldamisala küsimust. Tähtajalist tööd käsitleva raamkokkuleppe klausel 2 sisaldab kohaldamisala määratlust, mis on identne osalist tööaega käsitlevas raamkokkuleppes toodud määratlusega. ( 16 )

28.

Pärast seda, kui Euroopa Kohus oli juba sedastanud, et tähtajalist tööd käsitlev raamkokkulepe on mõeldud kohaldamiseks ka töölepingutele, mille on sõlminud ametiasutused ja muud avaliku sektori üksused, ( 17 ) paluti tal nüüd ka otsustada, kas see hõlmab ka ametnikke. Nii nagu ka käesolevas asjas – ehk siis teisiti kui kohtuasjas Wippel – ei puudutanud eespool nimetatud kohtuasi liikmesriigi laia töötaja mõiste võimalikke piire, vaid vastupidi küsimust selle kohta, kas direktiiv kohustab liikmesriiki tagama ka ametnikele raamkokkuleppest tulenevaid õigusi.

29.

Otsuses Del Cerro Alonso kohtuasjas sedastas Euroopa Kohus, et ainuüksi asjaolu, et ametikoht võidakse kvalifitseerida siseriikliku õiguse alusel koosseisulisena ning et sellel on asjaomase liikmesriigi avalikku teenistust iseloomustavad teatavad omadused, ei ole piisav, et eitada selle kuulumist direktiivi 1999/70 kohaldamisalasse.

30.

Vastasel korral ohustaks see tõsiselt direktiivi 1999/70 ja raamkokkuleppe kasulikku mõju ning ühetaolist kohaldamist liikmesriikides, kui liikmesriikidel oleks võimalus jätta omal äranägemisel nimetatud liidu meetmetega taotletud kaitse alt välja teatud isikute kategooriad. Pigem on liikmesriigid kohustatud tagama liidu õigusega ette nähtud tulemuse. ( 18 )

31.

Põhjenduseks tugines Euroopa Kohus ühenduse õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluvate võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise põhimõtete tähtsusele. Seetõttu tuleb direktiivis ja raamkokkuleppes sisalduvaid sätteid, mille eesmärk on tagada tähtajalistele töötajatele samasugused soodustused, nagu on ette nähtud võrreldavate alaliste töötajate jaoks, tõlgendada laialt, kuna need kujutavad endast olulise tähtsusega liidu sotsiaalõigusnorme, mis peavad laienema minimaalsete kaitsenõuetena kõigile töötajatele. ( 19 )

32.

Direktiivi 1999/70 ja raamkokkuleppe kohaldatavaks tunnistamisel oli Euroopa Kohtu jaoks nimetatud kohtuasjas seega määrav asjaolu, et asjaomane isik oli üle kaheteistkümne aasta töötanud Baskimaa tervishoiusüsteemis erinevates haiglates tähtajalise töötajana ja põhikohtuasi puudutas muu hulgas ajutiste koosseisuliste töötajate hulka kuuluva isiku võrdlemist alaliste koosseisuliste töötajate hulka kuuluva isikuga.

33.

Esmapilgul võib näida, et järgnevalt viidatud kohtuotsuse Del Cerro Alonso lõik kujutab endast ringtõestust: kuna isik oli tähtajaline töötaja ja vastavalt asjaoludele tuli teha otsus ajutise koosseisulise personali ja alalise koosseisulise personali vahelise suhte kohta, kuuluvad asjaolud direktiivi kohaldamisalasse. Seejuures oli kõigepealt tarvis välja selgitada eelnev küsimus, kas alaliste töötajate suhtes üldse kohaldatakse raamkokkulepet, ja seega tuleb sellest tuletada suunised tähtajaliste ja alaliste töötajate võrdlemiseks. Vastasel korral oleks direktiiv juhul, kui on tegemist potentsiaalse võimalusega, et tähtajalise töölepinguga töötajaid võidakse kohelda vähem soodsalt, alati automaatselt kohaldatav. Raamkokkuleppe klauslis 2 sätestatud viide liikmesriikide õigusele kaotaks sellisel juhul mõtte.

34.

Minu arvates tuleb Del Cerro Alonso kohtuotsust tõlgendada siiski nii, et Euroopa Kohus jätab küsimuse, kuidas määratleda töötaja mõistet tähtajalise töö raamkokkuleppe tähenduses, põhimõtteliselt liikmesriikide pädevusse ega tõlgenda seda liidu õiguse autonoomse mõistena. Raamkokkuleppe kasulik mõju ja liidu õiguse üldpõhimõtted seavad liikmesriikide kaalutlusõigusele siiski piirid. Kohtujurist Maduro rääkis selles osas oma ettepanekus kohtuasjas Del Cerro Alonso tabavalt „tingimuslikust viitamisest” siseriiklikule õigusele. ( 20 )

35.

Sellise lähenemisviisi saab üle kanda osalist tööaega käsitlevale raamkokkuleppele. Seda seetõttu, et esiteks on kõnealuses raamkokkuleppes isikulise kohaldamisala määratlus sõnastatud identselt. ( 21 ) Teiseks asetuvad need raamkokkulepped – nagu ka komisjon õigesti rõhutab – samasse õigusnormide konteksti, sest mõlemad täpsustavad võrdse kohtlemise üldpõhimõtet teatava töökorralduse laadi tarvis. Peale selle võeti mõlemad raamkokkulepped ja nende juurde kuuluvad direktiivid vastu samas menetluses ning on identse ülesehitusega. ( 22 )

36.

Eelkõige viitab ka osalise tööaja direktiivi 97/81 põhjendus 16 sellele, et liikmesriigid määratlevad raamkokkuleppes eriomaselt määratlemata mõisted küll siseriikliku õiguse ja tavade kohaselt, „tingimusel, et need määratlused ei ole vastuolus raamkokkuleppe sisuga”.

37.

Seega ei tohi liikmesriik ka seoses osalise tööaja direktiivi ja raamkokkuleppe kohaldamisala mõistega rikkuda liidu õiguse üldpõhimõtteid ja põhiõigusi ega direktiivi kasulikku mõju eirates jätta omal äranägemisel nimetatud meetmetega taotletud kaitse alt välja teatud isikute kategooriad. ( 23 )

38.

Raamkokkuleppe kohaldamisala mõiste määratlemisel seavad liikmesriikide kaalutlusõigusele piirid, nagu eespool märgitud, esmalt liidu õiguse üldpõhimõtted ja põhiõigused.

39.

Põhikohtuasja kaebuse esitaja viitab selles osas siseriikliku määruse artiklile 17, milles on sõnaselgelt ette nähtud, et direktiivi ülevõtmise meetmetest jäetakse välja ainult päevatasu saavad osalise tööajaga töötavad kohtunikud ja mitte kõik kohtunikud. Kui raamkokkuleppe ülevõtmise meetmetest jäetakse tõesti meelevaldselt välja üksnes päevatasu saavad kohtunikud, võib see olla liidu õiguses sätestatud võrdsuse üldpõhimõtte rikkumine. ( 24 ) Ühendkuningriigi valitsus rõhutas siiski Euroopa Kohtus toimunud kohtuistungil, et artiklil 17 on ainult selgitav iseloom ja siseriiklikus õiguses ei loeta kohtunikke üldiselt töötajateks; päevatasu saavate osalise tööajaga kohtunike õigus saada pensioni ei tulene direktiivi ülevõtmise meetmetest, vaid muudest siseriiklikest õigusnormidest. Selle lõplik väljaselgitamine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne.

40.

Millal aga ületab liikmesriik talle töötaja mõiste määratlemisel antud kaalutlusõiguse ja jätab teatud töötajate kategooriad taotletud kaitse alt välja?

41.

Sellele küsimusele vastamiseks tuleb kõigepealt uurida, milline on raamkokkuleppes ette nähtud kaitse eesmärk. Direktiivi 97/81 ja sellele lisatud raamkokkuleppe eesmärk on parandada osalise tööajaga töötamise kvaliteeti ja kõrvaldada osalise tööajaga töötajate diskrimineerimine. ( 25 ) Seejuures sätestatud diskrimineerimiskeeld vaid väljendab täpsustavalt võrdsuse üldpõhimõtet, ( 26 ) mis kuulub liidu õiguse üldpõhimõtete hulka ja mida käsitlevad Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 20 ja 21. ( 27 )

42.

Niisiis järgib raamkokkulepe põhimõtet, mis kuulub põhieesmärkide hulka, mida on nimetatud sotsiaalpoliitika kokkuleppe artiklis 1 ning mis on sätestatud ELTL artiklis 151 ja ELTL preambuli kolmandas lõigus. Kõnealused põhieesmärgid on seotud töötajate elamis- ja töötingimuste parandamisega ning piisava sotsiaalkaitsega.

43.

Nagu kohtujurist Maduro oma ettepanekus kohtuasjas Del Cerro Alonso veenvalt põhjendas, on selleks, et mitte ohustada raamkokkuleppe nimetatud eesmärkide elluviimist, ühe töötajate kategooria väljajätmine direktiivi kohaldamisalast vastuvõetav vaid juhul, kui töösuhe on oluliselt erinev siseriikliku õiguse alusel töötajate kategooriasse kuuluvate töötajate ja nende tööandjate vahelisest töösuhtest. ( 28 )

44.

Olulise erinevuse lõplik kontroll tuleb tingimata teha ülesandeks eelotsusetaotluse esitanud kohtule. Euroopa Kohus võib aga esitada siseriiklikule kohtule kriteeriumid, mida see peab kontrollimisel arvesse võtma. ( 29 )

45.

Olulise erinevuse kriteeriumist tuleneb kõigepealt see, et pelgalt formaalsed põhjused ei saa põhjendada ühe töötajate kategooria väljajätmist.

46.

Seega väidab komisjon õigusega, et puhtformaalne asjaolu, ( 30 ) et kohtunikud on kvalifitseeritud „ametikandjatena”, ei ole iseenesest piisav, et keelduda andmast kohtunikele raamkokkuleppest tulenevaid õigusi. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib veel, kas töötaja staatuse omistamisel võib olla tähtis asjaomaste isikute arv. Ka see oleks siiski liiga formaalne kriteerium, millel ei ole mingit seost töösuhte olemusega.

47.

Supreme Court märkis oma eelotsusetaotluses, et elukutselise kohtuniku töösuhtel on olemas enamik siseriikliku õiguse kohaseid töösuhte tunnuseid. Probleemne on üksnes korraldustega seotuse kriteerium, mis on siseriikliku õiguse kohaselt töösuhtele iseloomulik. Ka Ühendkuningriigi valitsus on rõhutanud, et kohtunike väljajätmist raamkokkuleppe kohaldamisalast saab seletada kohtunikuameti sõltumatusega.

48.

Töösuhte olemuse hindamisel tuleb arvesse võtta, et raamkokkuleppe isikulise kohaldamisala kindlaksmääramiseks kasutatava töötaja mõiste eesmärk on eelkõige teha vahet töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate vahel. Kontrollides asjaolu, kas kohtuniku töösuhe on oluliselt erinev siseriikliku õiguse alusel töötajate kategooriasse kuuluvate töötajate ja nende tööandjate vahelisest töösuhtest, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus seega silmas pidama, et raamkokkuleppe mõtte ja eesmärgi järgimiseks tuleb asjaomase eristamise puhul teha vahet eeskätt töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate vahel.

49.

Põhikohtuasja kaebuse esitaja rõhutab, et kohtuniku sõltumatuse all mõeldakse eelkõige tema tegevuse sisulist aspekti, st sõltumatust õigusemõistmisel. Kohtuniku tegevuse väliste raamtingimuste osas viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus House of Lordsi otsusele ( 31 ), millest tuleneb, et kohtunikud alluvad siiski oma töökorraldusele. Kohtunikelt oodatakse, et nad töötavad teatud kellaaegadel ja perioodidel, kuigi kohtunikud saavad tööaega väga paindlikult käsitleda. Kohtunikud ei määra ise, kuidas ja millal nad töötavad, nii nagu see on füüsilisest isikust ettevõtjate puhul.

50.

Seoses sellega tahaksin viidata ka asjaolule, et on raske mõista, kuidas raamkokkuleppega antud õigused üldiselt ja vanaduspensioni saamise õigus eraldi võivad ohustada kohtuniku sisulist sõltumatust; vastupidi, vanaduspensioni saamise õigus suurendab kohtunike majanduslikku sõltumatust ning seega lõppkokkuvõttes ka nende sisulist sõltumatust.

51.

Järelikult ei ole sisulise sõltumatuse kriteerium sobiv, et põhjendada ühe töötajate kategooria väljajätmist raamkokkuleppe kohaldamisalast.

52.

Küsimuse puhul, kas kohtuniku töösuhe on oluliselt erinev siseriikliku õiguse alusel töötajate kategooriasse kuuluva töötaja töösuhtest, tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul silmas pidada ka seda, et eelotsusetaotluse kohaselt on kohtunikul – ka päevatasu saaval kohtunikul – õigus saada ravikindlustushüvitisi haigestumise korral, lapsehooldus- ja isapuhkustasu ning muid seesuguseid hüvitisi. Seega näib, et kohtunikud saavad kasutada sotsiaalkindlustusõigusi, mida tavaliselt seostatakse töötajatega. Kui kohtunikud võrdsustatakse selles osas töötajatega, isegi kui neid formaalselt töötajateks ei loeta, võib selles näha kaudset tõendit selle kohta, et nende töösuhe ei ole oluliselt erinev sellest suhtest, mida siseriikliku õiguse kohaselt loetakse töösuhteks. Sel juhul tuleks kohtunikke ka osalise tööaja raamkokkuleppe osas töötajatega vähemalt võrdsustada.

53.

Seega tuleb esimesele eelotsuse küsimusele vastata, et küsimus, kas kohtunikke tuleb pidada osalise tööajaga töötajateks osalise tööaja raamkokkuleppe klausli 2 punkti 1 tähenduses, kuulub lahendamisele siseriikliku õiguse alusel, kuid raamkokkuleppe kasulik mõju ning liidu õiguse üldpõhimõtted ja põhiõigused seavad piirid liikmesriikide kaalutlusõigusele töötaja mõiste sisustamisel. Sisulise sõltumatuse kriteeriumi alusel ei ole võimalik iseenesest välistada ühte töötajate kategooriat raamkokkuleppe kohaldamisalast.

54.

Teine eelotsuse küsimus on esitatud juhuks, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus jõuab järeldusele, et kohtunikud kuuluvad direktiivi kohaldamisalasse. Selle küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas siseriiklikus õiguses saab pensionide määramisel eristada isikuid lähtuvalt sellest, kas nad olid täistööajaga või osalise tööajaga töötavad kohtunikud või millise osalise tööajaga kohtunikega oli tegemist.

55.

Kooskõlas eesmärgiga kõrvaldada osalise ja täistööajaga töötajate ebavõrdne kohtlemine sisaldab raamkokkuleppe klausel 4 mittediskrimineerimise põhimõtet. Raamkokkuleppe klausel 1 keelab osalise tööajaga töötajate suhtes rakendada ainult osalise tööaja tõttu vähem soodsaid töötingimusi, kui on võrreldavatel täistööajaga töötajatel, kui erinevat kohtlemist ei õigusta objektiivsed põhjused. Vastavalt klausli 4 punktile 2 kohaldatakse juhul, kui see on asjakohane, pro rata temporis-põhimõtet.

56.

Euroopa Kohus on juba sedastanud, et raamkokkuleppe klauslit 4 tuleb mõista nii, et selles väljendub liidu sotsiaalõiguse põhimõte, mida ei saa tõlgendada kitsendavalt. ( 32 ) Arvestades ELTL artiklit 157 käsitlevat kohtupraktikat, kuuluvad mõiste „töötingimused” alla raamkokkuleppe klausli 4 lõike 1 tähenduses ka pensionid, mille aluseks on töötajat ja tööandjat ühendav töösuhe, kuid mitte pensionid, mis põhinevad riiklikul sotsiaalkindlustusel, st sellised pensionid, mis sõltuvad rohkem sotsiaalsetest kaalutlustest kui töösuhtest. ( 33 )

57.

Vanaduspension kuulub raamkokkuleppe kohaldamisalasse siis, kui see vastab järgmisele kolmele tingimusele: pension puudutab vaid üht erilist töötajate kategooriat, sõltub otseselt töötatud ajast ning pensionisumma arvutatakse viimase töötasu alusel. ( 34 )

58.

Vastuvõetavuse kontrolli raames viitasin ma juba sellele, et direktiivi 97/81 sätted reguleerivad vanaduspensioniõiguse saamiseks nõutava staaži arvutamist, kaasa arvatud selle jõustumise kuupäevale eelnenud tööperioode puudutav arvutus. ( 35 )

59.

Seega tuleb kontrollida, kas recorder’itele pensioni määramisest keeldumine viib selleni, et nende suhtes rakendatakse vähem soodsaid tingimusi, kui on võrreldavatel täistööajaga töötajatel, ning seda üksnes seetõttu, et nad töötavad osalise tööajaga.

60.

Klauslis 3 on sätestatud kriteeriumid, mille alusel kontrollitakse, kas on olemas „võrreldavad täistööajaga töötajad”. Klausel tugineb asjaomaste isikute sisulisele tegevusele. Seetõttu ei saa olla veenev ka Ühendkuningriigi valitsuse argument, et täistööajaga kohtunikud ja recorder’id ei ole võrreldavas olukorras, kuna tegemist on „erinevate karjääridega”. Pigem on otsustav asjaolu, kas nende tegevus on sisuliselt kattuv. Menetlusosalised väitsid selle kohta kohtuistungil, et recorder’itel ja täistööajaga töötavatel kohtunikel on samad ülesanded. „Erinevate karjääride” küsimus võib seega äärmisel juhul olla tähtis ebavõrdse kohtlemise objektiivseks õigustamiseks. Recorder’ite ja täistööajaga kohtunike võrreldavuse küsimuse lõplik kontrollimine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne.

61.

Raamkokkuleppe klausli 4 punktist 1 tuleneb siiski, et sellist ebavõrdset kohtlemist võidakse pidada diskrimineerimiskeeluga kooskõlas olevaks, kui seda õigustavad objektiivsed põhjused.

62.

Seega peab asjaomane ebavõrdne kohtlemine olema õigustatud täpsete ja konkreetsete asjaoludega, mis iseloomustavad asjassepuutuvat töötingimust konkreetses olukorras, millega seoses see esineb, ning objektiivsete ja läbipaistvate kriteeriumide alusel, mis võimaldaksid kontrollida, kas kõnealune ebavõrdne kohtlemine on tingitud tegelikust vajadusest ja kas see on sobiv taotletava eesmärgi saavutamiseks ning selleks vajalik. ( 36 )

63.

„Objektiivsete põhjuste” mõistest tuleb aru saada nii, et osalise tööajaga ja täistööajaga töötajate erinevat kohtlemist ei saa õigustada sellega, et see on ette nähtud üldise abstraktse õigusnormiga. Vastupidi – asjaomane ebavõrdne kohtlemine peab olema tingitud tegelikust vajadusest ja olema sobiv taotletava eesmärgi saavutamiseks ning selleks vajalik. ( 37 )

64.

Ühendkuningriigi väitele, et recorder’ite ja täistööajaga töötavate kohtunike ebavõrdset kohtlemist saab seletada sellega, et päevatasu saavad kohtunikud saavad jätkata oma karjääri advokatuuris või teaduses, samal ajal kui palgalistel kohtunikel seda võimalust ei ole, ja et igal päevatasu saaval kohtunikul on võimalik kandideerida osalise tööajaga palgalise kohtuniku kohale, tuleb vastata, et selline formaalne argument ei ole õigustamiseks piisav.

65.

Ebavõrdne kohtlemine saab olla õigustatud ainult siis, kui formaalse argumendiga erinevate karjääride kohta taotletakse õiguspärast eesmärki. Euroopa Kohtus toimuvas menetluses ei ole sellist eesmärki aga nimetatud. Ka muid õigustatuse väiteid ei ole esitatud. Seda saab seletada asjaoluga, et võimaliku ebavõrdse kohtlemise õigustamine ei olnud ka veel põhikohtuasja ese. Eelotsusetaotluse esitanud kohus käsitles siiani ainult sellele eelnevat küsimust, kas raamkokkulepe on üldse kohaldatav. Järelikult tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul lõplikult kontrollida küsimust, kas osalise tööajaga ja täistööajaga kohtunike erinev kohtlemine võib olla õigustatud.

66.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib lisaks, kas direktiiviga on vastuolus ka ebavõrdne kohtlemine lähtuvalt sellest, millist liiki osaajalise tööga on tegemist.

67.

Direktiivi 97/81 ja raamkokkuleppe ese on nende sõnastuse ja kogu konteksti kohaselt üksnes osalise tööajaga töötajate erineva kohtlemise kõrvaldamine võrreldes täistööajaga töötajatega. Seega on liikmesriikidel vastavalt direktiivile põhimõtteliselt vabadus võtta vastu erinevaid õigusnorme osalise tööajaga töö eri liikide kohta.

68.

Kohtujurist Sharpston märkis oma ettepanekus kohtuasjas Bruno ja Pettini siiski veenvalt, et kuigi raamkokkulepe keelab üksnes osalise tööajaga töötajate diskrimineerimise võrreldes täistööajaga töötajatega, peavad liikmesriikide meetmed, mille nad direktiivi ülevõtmiseks kehtestavad, olema ühtsed ning kooskõlas liidu õiguse üldpõhimõtetega, eriti võrdse kohtlemise põhimõttega. Sellest tuleneb, et liikmesriigid ei saa kehtestada vahetegemist osalise tööajaga töö eri liikide vahel, kui see on vastuolus liidu õiguses kehtestatud üldise diskrimineerimiskeeluga. ( 38 )

69.

Ühendkuningriigi valitsus esitas neile argumentidele käesolevas asjas vastuväite, et osalise tööajaga töötajate kohtlemine ei kuulu raamkokkuleppe ning seega liidu õiguse kohaldamisalasse, mistõttu ei ole liidu õiguse võrdse kohtlemise põhimõte kohaldatav. ( 39 ) See argument ei ole veenev. Seda seetõttu, et samamoodi nagu liikmesriigid ei tohi näiteks raamkokkuleppe siseriiklikku õigusesse ülevõtmisel rikkuda meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtet, on neil keelatud teha meelevaldselt vahet osalise tööajaga töö eri liikide vahel, mis on vastuolus liidu õiguse hulka kuuluva üldise diskrimineerimiskeeluga. Liidu õigus kuulub kohaldamisele seetõttu, et liikmesriikide meetmete eesmärk on raamkokkuleppe ülevõtmine.

70.

Seega tuleb teisele küsimusele vastata nii, et osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppega on vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis teeb pensionide määramisel vahet osalise tööajaga ja täistööajaga töötavate kohtunike vahel ning osalise tööajaga töötavate kohtunike endi vahel, kui selline ebavõrdne kohtlemine ei ole objektiivselt õigustatud.

71.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Ühendkuningriigi Supreme Courti esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt: