Euroopa Ühenduste Komisjoni 15. septembril 2008 (12. septembri 2008. aasta faksiga) esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu (kolmas koda) 1. juuli 2008. aasta otsuse peale kohtuasjas T-266/02: Deutsche Post AG, keda toetas Saksamaa Liitvabariik versus Euroopa Ühenduste Komisjon, keda toetasid Bundesverband Internationaler Express- und Kurierdienste e.V (BIEK) ja UPS Europe NV/SA

(Kohtuasi C-399/08 P)

(2008/C 301/33)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellant: Euroopa Ühenduste Komisjon (esindajad: V. Kreuschitz, J. Flett, B. Martenczuk)

Teised menetluspooled: Bundesverband Internationaler Express- und Kurierdienste eV, UPS Europe NV/SA, Deutsche Post AG, Saksamaa Liitvabariik

Apellandi nõuded

Väited ja peamised argumendid

Hageja on postiteenuste valdkonnas rahvusvahelisel turul tegutsev Deutsche Post AG (edaspidi „DPAG”), kellel maksti riigieelarvest märkimisväärset hüvitist. Komisjon tuvastas ühes EÜ artikli 82 alusel tehtud 2002. aasta otsuses, mida ei ole vaidlustatud, et DPAG on kuritarvitanud oma turgu valitsevat seisundit postipakkide turul, kehtestades hindu, mis ei kata kulusid. Kuna asjaomasel perioodil jäi DPAG kõikjal kahjumisse, siis oli sellist agressiivset hinnapoliitikat võimalik finantseerida üksnes rahalise hüvitisena saadud vahenditega.

Käesolevas apellatsioonkaebuses on küsimus eelkõige selles, milliseid analüüsimeetodeid võis komisjon sellistel erilistel asjaoludel kasutada, tuvastamaks DPAG-le antud illegaalset riigiabi.

Vaidlustatud otsuses eelistas Esimese Astme Kohus meetodit, mille kohaselt kõikide üldise majandushuviga seotud kulude ja tulude puhul tuleb võrdlusperioodil kontrollida, kas ettevõtja sai riigilt liiga suurt rahalist hüvitist. Kui on tegemist sellise ülemäärase hüvitisega, siis võib sellest järeldada, et neid vaheneid kasutati ka kõlvatu hinnapoliitika rahastamiseks naaberturul ehk uksest-ukseni pakiveo sektoris.

Komisjoni otsuses kasutatud meetodi kohaselt tuleb tuvastada kõlvatu hinnapoliitika tagajärjel tekkinud kahjum naaberturul ning uurida, kas seda kahjumit kompenseeriti riigieelarveliste vahenditega või mitte. Kui selline kompensatsioon tuvastatakse ja kui muud rahastamisallikat (nt ettevõtja omavahendid) ei leita, siis on riigieelarvelisi vahendeid kasutatud kõlvatu hinnapoliitika rahastamiseks naaberturul ehk uksest-ukseni pakiveo sektoris.

Komisjoni arvates on tema otsuses kasutatud meetod õigustatud. Selle abiga jõutakse õigusvastase riigiabi olemasoluni loogilise argumentatsiooni käigus, mis hõlmab ka eeldust, et raha on vaja kusagilt saada. Vaidlustatud kohtuotsuses ei kahelda sellise argumentatsiooni ega ka selle aluseks olevate asjaolude õigsuses. Ometigi lähtub Esimese Astme Kohus vaidlustatud otsuses ilma selgitamata seisukohast, et kõne alla tuleb üksnes esimene meetod.

Komisjon esitab järgmised väited: Rikutud on EÜ artikli 87 lõiget 1 ja artikli 86 lõiget 2, kuna neid sätteid on vaidlustatud kohtuotsuses vääralt tõlgendatud, sest seal leitakse, et nad välistavad meetodi, mida selles kohtuotsuses muidu ei vaidlustata ja mis võimaldab jõuda ühisturuga kokkusobimatu riigiabi olemasoluni loogilise ja põhjendatud argumentatsiooni käigus. Teiseks vaidlustab komisjon Esimese Astme Kohtu pädevuse ning väidab, et rikutud on EÜ artiklit 230, kuna Esimese Astme Kohus on oma pädevust ületanud ning läinud kaugemale EÜ artiklis 230 sätestatud järelkontrolli pädevusest; lisaks tugineb komisjon Euroopa Kohtu põhikirja artiklile 36, väites, et Esimese Astme Kohus ei ole põhjendanud komisjoni otsuses kasutatud meetodi õigusvastasust.