1. 

Probleemid, mille kohta Euroopa Kohus peab käesolevas kohtuasjas otsuse tegema, on iseenesest üsna kitsalt piiritletud: tuleb sisuliselt tõlgendada ühte lühikest lõiku ühenduse tolliseadustikus ja täpsemalt väljendit „ebaseaduslikul sissetoomisel”, mis paikneb artikli 233 esimese lõigu punktis d.

2. 

Kuigi küsimus on näiliselt lihtne, on sellel siiski üsna keerukaid aspekte. Esiteks ei anna õigusakti tekst üheseid juhiseid selle tõlgendamiseks. Teiseks võib ühe võimaliku tõlgendamise eelistamisel teisele olla asjakohaseid praktilisi tagajärgi, eelkõige mis puudutab tollimaksu sissenõudmist.

3. 

Pealegi on tähelepanuväärne, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt Euroopa Kohtule lahendamiseks esitatud probleem tuleneb vastuolust kohtupraktikas, mis peegeldub ka doktriinis ning mille tõttu on mõned siseriiklikud kohtud nimetatud artikli 233 õige tõlgendamisviisi osas erineval arvamusel.

4. 

Lisaks on see vastuolu kohtupraktikas, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus palub Euroopa Kohtul siluda, riikidevahelist laadi, isegi kui see puudutab kahte samasse keelepiirkonda kuuluvat riiki: need kaks kohut, kes on otsustanud praegu järgida õigusnormi vastukäivaid tõlgendusi, on esiteks Austria Verwaltungsgerichtshof ja Saksamaa Bundesfinanzhof. Nende kohtute kaks nimekat esindajat esitasid hiljuti kaheosalises essees oma vastavate kohtuorganite seisukohad. ( 2 )

5.

Ühenduse tolliseadustiku ( 3 ) käesoleval juhul asjakohased sätted on järgmised:

„Artikkel 38

1.   Isik, kes kauba ühenduse tolliterritooriumile toob, toimetab selle viivitamata ja tolli määratud trassi mööda kooskõlas tolli juhistega:

[…]

2.   Isik, kes on võtnud vastutuse kauba veo eest pärast kauba ühenduse tolliterritooriumile toomist, muuhulgas ümberlaadimise tulemusel, vastutab ka lõikes 1 ettenähtud kohustuse täitmise eest. […]

Artikkel 202

1.   Tollivõlg impordil tekib, kui:

2.   Tollivõlg tekib hetkel, kui kaup ebaseaduslikult tolliterritooriumile tuuakse.

[…]

Artikkel 203

1.   Tollivõlg impordil tekib, kui:

2.   Tollivõlg tekib kauba tollijärelevalve alt väljaviimise hetkel.

[…]

Artikkel 233

Ilma et see piiraks kehtivate sätete kohaldamist, mis käsitlevad tollivõla aegumist ja võla tasumata jätmist, kui võlgniku maksevõimetus on seadusjärgselt tuvastatud, lõpeb tollivõlg, kui:

[…]

Kinnipidamise ja konfiskeerimise korral ei loeta vastavalt tollieeskirjade rikkumise suhtes kohaldatavatele kriminaalõiguse sätetele tollivõlga lõppenuks, kui vastavalt liikmesriigi kriminaalõiguse sätetele määratakse tollimaksudest lähtuvalt sanktsioone või on tollivõla olemasolu kriminaalmenetluse algatamise aluseks”.

6.

Tuleb viidata ka tolliseadustiku rakendusmääruse ( 4 ) kahele sättele:

„Artikkel 867

Kauba konfiskeerimine vastavalt seadustiku artikli 233 punktidele c ja d ei mõjuta kõnealuse kauba tollistaatust.

Artikkel 867a

1.   Riigile loovutatud või kinnipeetud või konfiskeeritud ühendusevälist kaupa loetakse tolliladustusprotseduurile suunatuks.

2.   Lõikes 1 nimetatud kaupa võib toll müüa ainult tingimusel, et ostja täidab viivitamata formaalsused kaubale tollikäitlusviisi määramiseks.

Kui müügihinna sisse kuuluvad imporditollimaksud, loetakse müüki võrdseks vabasse ringlusse lubamisega ja toll ise arvutab tollimaksud ning teeb nende kohta arvestuskande.

Sellistel juhtudel toimub müük vastavalt liikmesriikides kehtivale korrale.

3.   Kui toll otsustab kasutada lõikes 1 nimetatud kaupa muuks otstarbeks kui müügiks, täidab ta viivitamata formaalsused neile seadustiku artikli 4 lõike 15 punktidega a, b, c ja d ettenähtud tollikäitlusviisi määramiseks”.

7.

21. mail 2001 peatas Austria politsei mõne pealtkuulatud telefonikõne põhjal Welsi ümbruses Kosovost tuleva turismibussi, millest leiti 150 plokki salakaubana veetavaid sigarette, mis peeti kinni ning konfiskeeriti ja hävitati seejärel.

8.

Kõnesolev autobuss oli sisenenud ühenduse tolliterritooriumile Itaalias Brindisi sadamas kuupäeval, mida ei ole täpsustatud, kuid mis jäi 2001. aasta 19. ja vahele. Sõiduk oli teel Eferdingi külla, kuhu ta ei olnud hetkel, mil politsei ta peatas, veel jõudnud.

9.

Austria toll arvutas seejärel kõnesolevate sigarettide tollimaksu ning nõudis selle tasumist. Tollimaksu summa on 961,46 eurot.

10.

Pärast mitut Austria ametiasutustele esitatud kaebust (milles keskenduti põhiliselt juhtumi täpsete faktiliste asjaolude ja sellesse segatud isikute konkreetse vastutuse tuvastamisega seotud probleemidele) esitati küsimus lahendamiseks eelotsusetaotluse esitanud kohtule. See kohus, kes leidis, et otsuse tegemise seisukohast on keskse tähtsusega tolliseadustiku artikkel 233, peatas menetluse ja esitas Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

11.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahest eelotsuse küsimusest on esimene kahtlemata tähtsam ja delikaatsem. Nimetatud kohus palub sellega Euroopa Kohtul eelkõige tõlgendada väljendit „ebaseaduslikul sissetoomisel”, mis esineb tolliseadustiku artiklis 233. Täpsemalt esitab Unabhängiger Finanzsenat teatava valikvastustega küsimuse, tuues ära kaks võimalikku alternatiivset tõlgendust. Tegelikult võib äsja nimetatud väljendit tõlgendada veel teistmoodigi, nagu kohe näeme.

12.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõstatatud probleemide täielikuks mõistmiseks on igal juhul tarvis kõigepealt rekonstrueerida lühidalt need kaks eelotsusetaotluses kirjeldatud kohtupraktika seisukohta.

13.

Tolliseadustiku artikli 233 paindlikuma tõlgenduse kohaselt, mida toetab muuhulgas eelkõige Austria Verwaltungsgericht, arvatakse, et tollivõla lõppemine leiab ühendusse sisse toodud salakauba puhul aset kõikidel juhtudel, mil see kaup peetakse kinni enne, kui see jõuab oma sihtkohta ühenduse tolliterritooriumil.

14.

Kõnesoleval juhul lõpetab asjaolu, et sigaretid peeti kinni enne, kui autobuss, millesse need olid peidetud, jõudis oma sihtkohta (Eferdingi külla), seega tollivõla.

15.

Seda seisukohta toetab käesolevas kohtuasjas eelkõige Austria valitsus.

16.

Austria valitsus märgib kõigepealt, et tolliseadustiku artiklis 233 esinev mõiste „sissetoomine” ei ühti mõistega „sissetoomine”, mille võib leida tolliseadustiku teistest punktidest. Nimelt on sissetoomine reeglina momentaanne tegevus, mis lõpeb seega kohe, kui ületatakse piir. Austria valitsus märgib siiski, et tolliseadustiku artiklis 202 on „ebaseaduslikku tolliterritooriumile toomist” määratletud kui „sissetoomist, millega rikutakse artiklite 38–41 ja artikli 177 teise alapunkti nõudeid”. Selle valitsuse meelest ei ole niisugune väljend seletatav, kasutades tavalist mõistet „sissetoomine”. Kui „sissetoomise” all mõeldaks siin momentaanset piiri ületamise tegevust, ei oleks viidetel tolliseadustiku artiklitele 38–41 ja artiklile 177 mõtet, sest nendes on käsitletud piiriületamisele järgnevaid tegevusi.

17.

Austria valitsuse arvates on tolliseadustiku artiklites 202 ja 233 esinev mõiste „sissetoomine” järelikult iseseisev mõiste, mis hõlmab pikemat ajavahemikku kui lihtsalt momentaanne piiriületamine. ( 5 )

18.

Pealegi viiks see, kui kasutada siin kitsendavat tõlgendust, selle valitsuse arvates nende juhtumite arvu täiesti ebamõistliku piiramiseni, mil õigusnormi saab tegelikkuses kohaldada. ( 6 )

19.

Soome valitsus omalt poolt pakub välja veelgi vähem kitsendava tõlgenduse: tema arvates peab artiklis 233 ette nähtud tollivõla lõppemine aset leidma kõikidel juhtudel, mil on võimalik tõendada, et ebaseaduslikult tolliterritooriumile toodud kaupa ei lastud vabasse ringlusse. Seepärast ja tingimusel, et seda kaupa ei „lastud [veel] käibesse”, lõpeb tollimaksu tasumise kohustus ka juhul, mil kinnipidamine toimub pärast seda, kui kaup jõudis oma esimesse sihtkohta ühenduse tolliterritooriumil. ( 7 )

20.

See on kooskõlas tolliseadustiku artiklis 233 sätestatud õigusnormi eesmärgiga, sest kauba õigeaegne kinnipidamine hoiab ära igasuguse kahju riigikassale. Teisalt eeldab konfiskeeritud kauba hilisem võimalik müümine tolliseadustiku rakendusmääruse artikli 867a kohaselt tollimaksu tasumist, nii et selle summa laekub ikkagi.

21.

Lisaks on kitsendav tõlgendus Soome valitsuse arvates vastuolus võrdsuse põhimõttega, sest konkreetselt üsna sarnaseid olukordi, nimelt isiku olukorda, kes toob ebaseaduslikult sisse kauba, mis peetakse kinni piiriületamise hetkel, ja isiku olukorda, kelle puhul see kaup peetakse kinni hiljem (isegi kui see toimub veidi hiljem), käsitletakse täiesti erinevalt. ( 8 )

22.

Tolliseadustiku artikli 233 kitsendava tõlgenduse kohaselt, mida järgis viimasena – nagu eespool märgitud – Saksamaa Bundesfinanzhof, on tollivõla lõppemine salakauba kinnipidamise ja järgneva konfiskeerimise tagajärjel piiratud juhtumitega, mil kinnipidamine toimub täpselt piiriületamise või tolliasutusse jõudmise hetkel. Seda seepärast, et väljend „ebaseaduslikul sissetoomisel” näitab ainult täpset hetke, mil kaup siseneb ühenduse tolliterritooriumile.

23.

Juhtumil, mille peab lahendama eelotsusetaotluse esitanud kohus, välistab asjaolu, et salakaubana veetavate sigarettide kinnipidamine toimus pärast piiri ületamist (mis mäletatavasti leidis aset Brindisi sadamas Itaalias), võimaluse kohaldada seda tollivõla lõppemise põhjust. Vaatamata salakauba kinnipidamisele ja konfiskeerimisele on sigarettide ebaseadusliku sissetoomise eest vastutavad isikud järelikult kohustatud tasuma ka vastava tollimaksu.

24.

Niisugust seisukohta toetavad käesolevas kohtuasjas eelkõige Taani valitsus ja komisjon.

25.

Taani valitsus pooldab artikli 233 kitsendavat tõlgendust nii süsteemiga seotud põhjustel, sest tolliseadustiku muudes kohtades näitab termin „sissetoomine” momentaanset ja mitte kestvat tegevust ( 9 ), kui ka õiguskindlusega seotud põhjustel, sest niisugused mõisted nagu „vabasse ringlusse laskmine” või „sihtkoht” on liiga ebamäärased. ( 10 )

26.

See valitsus arvab lisaks, et kitsendav tõlgendus, mis kujutab endast tegelikult lisakaristust ühenduse tolliterritooriumil salakaubaveoga tegelevale isikule, aitab kaasa pettuste ennetamisele. ( 11 )

27.

Komisjon leiab, et kitsendavat tõlgendust võib eelistada esiteks artikli 233 sõna-sõnalise tõlgenduse ja selle artikli erinevate keeleversioonide kõrvutamise põhjal. ( 12 ) Seda tõlgendust kinnitab lisaks süstemaatiline lugemine, sest mõiste „sissetoomine” on ühtne kogu tolliseadustikus. Pealegi tuleb artiklis 233 ette nähtud tollivõla lõppemist kui erandit ette nägevat õigusnormi tõlgendada kitsendavalt. ( 13 )

28.

Poola valitsus teeb Euroopa Kohtule vastupidi ettepaneku valida teistsugune tõlgendamisviis, mille kohaselt ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele tarvis vastata. See valitsus viitab nimelt rakendusmääruse artiklile 867a, mis sätestab, et kinnipeetud või konfiskeeritud ühendusevälist kaupa loetakse tolliladustusprotseduurile suunatuks. See õigusnorm on tollivõla tekkimist ja lõppemist reguleerivate normidega võrreldes aga lex specialis: Poola valitsuse arvates ei teki tollivõlga ka juhtudel, mil kohaldatakse artiklit 867a, nii et küsimus, missugustel tingimustel see tolliseadustiku artikli 233 kohaselt lõpeb, ei kerkigi. ( 14 )

29.

Sama valitsus märgib ka, et kui asuda seisukohale, et konfiskeeritud kauba suhtes kohaldatakse tollimaksu, oleks meil selle kauba ametiasutustepoolse hilisema müügi korral tegemist olukorraga, kus tollimaksu tasutakse kaks korda. ( 15 )

30.

Nagu juba eespool vihjasin, ei ole küsimus, mille Euroopa Kohus peab lahendama, kergete killast. Tõlgendatavad õigusnormid ei anna määravaid juhiseid ja poolte kõikides seisukohtades on väga huvipakkuvaid aspekte, mis väärivad põhjalikku kaalumist.

31.

Pakun Euroopa Kohtule välja lahenduse, mida pooldas Austria valitsus. Esitan järgnevalt põhjused, mille tõttu ma eelistan seda tõlgendust teistele võimalikele, vaikimata siiski maha mõningaid problemaatilisi aspekte, mis sellel on.

32.

Komisjon arvab, et erinevate keeleversioonide analüüs toetab artikli 233 kitsendavat tõlgendust, mida pooldab see institutsioon. Eelkõige ilmneb see tolliseadustiku itaalia- ja hispaaniakeelsest versioonist. Kuigi teised keeleversioonid toetavad komisjoni väidet vähem ilmselgelt, kinnitavad siiski ka need, et valida tuleks kitsendav tõlgendus.

33.

Mulle tundub sellegipoolest, et vastupidi komisjoni väitele ei võimalda tolliseadustiku keeleversioonid ( 16 ) tuletada määravaid juhiseid artikli 233 õigeks tõlgendamiseks. Itaaliakeelne versioon („all’atto dell’introduzione irregolare”) ja hispaaniakeelne („en el momento de la introducción irregular”) sobivad nii kauba sissetoomise „momentaanse” idee kui ka selle sissetoomise pikema kontseptsiooniga. Kuigi terminite „atto” [toiming] ja „momento” [hetk] kasutamine paneb mõtlema teatavas suunas, tuleb märkida, et need on lihtsalt osa väljendist (vastavalt „all’atto di” ja „en el momento de”) ega määratle või iseloomusta kauba sissetoomist tolliterritooriumile kuidagi. Sellest vaatepunktist näivad need kaks nimetatud versiooni teistega samaväärsed. ( 17 ) Isegi kui nõustuda, et itaalia- ja hispaaniakeelne versioon näitavad tendentslikult piiriületamisega samaaegset sündmust, ei saa siiski eitada, et teistes keeleversioonides on niisugune nüanss puudu.

34.

Seega arvan, et erinevate keeleversioonide analüüs ei anna määravaid juhiseid tõlgendamiseks.

35.

Poola valitsuse originaalne seisukoht on küll huvitav, kuid ei näi mulle niisugune, millega saaks nõustuda. Leides et juhtudel, mil kohaldatakse rakendusmääruse artiklit 867a, ei tekigi vastavalt tolliseadustiku artiklile 202 tollivõlga, nii et selle seadustiku artikli 233 punkti d ei olegi vaja tõlgendada, võib kokkuvõttes jõuda selleni, et rakendusnormile (viidatud artikkel 867a) omistatakse „põhinormi” kohaldamise võimalust kaotav mõju. Artikli 233 esimese lõigu punkt d, mille ainus eeldus on see, et vastavalt artiklile 202 tekkis tollivõlg, jääks selles etapis esemeta ja muutuks seega kohaldamatuks.

36.

Lisaks ja eelkõige kõneldakse „vastavalt artiklile 202 tekkinud” (kohtujuristi kursiiv) tollivõlast sõnaselgelt just artikli 233 esimese lõigu punktis d. Teiste sõnadega ei ole kahtlust, et tollivõlg peab tekkima ja siis lõppema.

37.

Tuleb siiski märkida, et Poola valitsus toob oma märkustes õigesti välja ohu, et selle kauba suhtes kohaldatakse kaks korda tollimaksu, ja vajaduse niisugust olukorda vältida. Selle konkreetse probleemi juurde naasen tagapool. ( 18 )

38.

„Ebaseaduslikku sissetoomist” on siin asjakohase osas määratletud tolliseadustiku artiklis 202, mille kohaselt on see „sissetoomi[ne], millega rikutakse artiklite 38–41 ja artikli 177 teise alapunkti nõudeid”. Mulle tundub siiski, et märkustes, mille pooled esitasid kirjalikult ja kohtuistungil, on jäetud tähelepanuta üks minu meelest keskne aspekt.

39.

On selge ja seda ei eita sugugi ka komisjon, et kauba ühenduse territooriumile toomine ei ole „ebaseaduslik” senikaua, kuni selle kauba sisse toov isik ei ole üheselt tõlgendatava käitumisega ilmutanud tahet jätta selle kauba sissetoomisest pädevatele tolliasutustele teatamata. Kauba sissetoomise korral valvatud piiripunkti kaudu toimub see siis, kui asjaomane isik lahkub tollipunktist kaasasolevat kaupa deklareerimata. Kauba sissetoomise korral nö „rohelise piiripunkti”, s.t valveta piirilõigu kaudu saab ebaseaduslik käitumine teoks hetkel, mil ilmutatakse kavatsust mitte viia kaupa tolliasutusse. ( 19 )

40.

„Ebaseaduslik sissetoomine” eksisteerib seega alles pärast seda, kui isik on lahkunud piiripunktist või igal juhul ilmutanud üheselt tõlgendatavalt kavatsust jätta kaup tolliasutustele deklareerimata.

41.

Kitsendava tõlgenduse kohaselt – nagu nägime – lõpeb tollivõlg üksnes juhul, kui kinnipidamine leiab aset enne seda, kui kaupa transportiv isik lahkub piiripunktist või ilmutab kavatsust mitte minna pädevasse tolliasutusse. Niisuguse tõlgenduse valimine tähendab aga, et tolliseadustiku artikli 233 esimese lõigu punktis d kirjeldatud lõppemine käib vastupidi selle õigusnormi tekstile „sissetoomise” kohta, mis ei ole veel „ebaseaduslik”.

42.

See kujutaks minu arvates endast õigusnormi ilmset moonutamist. Seda enam, et tolliseadustiku artikli 202 lõige 2 sätestab, et „[t]ollivõlg tekib hetkel, kui kaup ebaseaduslikult tolliterritooriumile tuuakse”: seega võib pärast kaalumist öelda, et kitsendav tõlgendus viib selleni, et püütakse lõpetada võlga, mis pole veel tekkinud.

43.

Teise võimalusena võib lisaks öelda, et kitsendav tõlgendus võib panna arvama, et kõnesolev lõppemine ei toimu kunagi, sest üks sõnaselgelt ette nähtud tingimus (nimelt „ebaseaduslik sissetoomine”) ei ole täidetud.

44.

Kitsendav tõlgendus ei sobi järelikult ebaloogilisuse tõttu, mis näitab minu meelest selle sisemist nõrkust.

45.

Austria valitsus ei kasuta küll sõnaselgelt seda terminit, kuid väidab, et tolliseadustiku artikli 233 esimese lõigu punktis d esineva väljendi kitsendav tõlgendus võib võtta sellelt õigusnormilt kogu kasuliku mõju. Seda seepärast, et tollivõla lõppemise juhtumite piiramine nendega, mil salakauba kinnipidamine toimub piiriületamise hetkel, tähendab, et see säte muudetakse peaaegu kohaldamatuks (või igal juhul kohaldatavaks ainult juhtudel, mida on palju vähem): praktikas ei leia salakauba kinnipidamine tavaliselt aset mitte piiri ületamisel, vaid peale seda. ( 20 )

46.

Kuigi see argument ei ole iseenesest määrav, näib see mulle siiski tähelepanuväärne. On hästi teada, et kasuliku mõju põhimõte etendab ühenduse õiguse tõlgendamisel otsustavat rolli: selle põhimõtte tõttu tuleb alati eelistada tõlgendust, mis võimaldab ühenduse õigusaktil täita oma eesmärke. ( 21 ) Sellest vaatepunktist ei näi olevat kahtlust, et „lai” tõlgendus on õigusnormi kohaldamise tagamiseks sobivam.

47.

On teada, et Euroopa Kohus on süstemaatiliselt tunnustanud aluspõhimõtete hulgas proportsionaalsuse põhimõtet. Seda põhimõtet on kasutatud, et tunnistada õigusvastaseks karistused, mida peetakse liiga karmiks (ja seega „ebaproportsionaalseks”) võrreldes käitumisega, mille eest need määrati. ( 22 ) Lisaks on selle põhimõtte põhjal kinnitatud, et kui on valida mitme karistuse vahel, mille võib mingis konkreetses olukorras määrata, peab erinevate meetmete hulgast, mis võimaldavad saavutada eelnevalt püstitatud eesmärgi, üldiselt kasutama vähem piiravat meedet. ( 23 )

48.

Laiendades proportsionaalsuse põhimõttel rajanevat arutluskäiku ka ühenduse õigusaktide tõlgendamisele, võib esitada küsimuse, kas juhul, kui korraga on võimalikud õigusnormi kaks tõlgendust, mis toovad isikule kaasa negatiivseid tagajärgi, ei ole tõlgendaja kohustatud valima seda, millega kaasnevad väiksemad kohustused. Põhimõtteliselt tundub see mulle mõistlik ja kallutab siin eelistama „laiemat” tõlgendust.

49.

Kõike seda loomulikult tingimusel, et mõlemad võimalikud tõlgendused on sobivad selle eesmärgi saavutamiseks, mis on tõlgendatava õigusnormiga eelnevalt püstitatud. Nüüd käsitlengi just tõlgendatava õigusnormi eesmärki.

50.

Millist eesmärki püütakse tõlgendatava õigusnormi, käesoleval juhul tolliseadustiku artikli 233 esimese lõigu punktiga d saavutada? See küsimus on tõlgendamise seisukohast peamine.

51.

Mulle tundub, et raske on eitada, et tolliseadustiku artikli 233 esimese lõigu punktis d ette nähtud tollivõla lõppemise eesmärk on vältida tollimaksu võtmist juhul, kui kaup toodi küll ebaseaduslikult ühenduse territooriumile, kuid seda ei olnud võimalik turustada ning see ei kujutanud seepärast „ohtu” ühenduse kaubale, kui kasutada konkurentsitermineid. ( 24 )

52.

On ilmne, et õigusnormi range teleoloogiline tõlgendus, mis põhineb äsja kirjeldatud juhistel, võib viia selleni, et tollivõlg tunnistatakse lõppenuks kõikidel juhtudel, mil salakaup peeti kinni enne turuleviimist, sõltumata kohast, kus see kinnipidamine toimus. Nii arvas pealegi Soome valitsus, nagu eespool meenutasin.

53.

Arvan siiski, et tolliseadustiku artikli 233 niisuguse eriti „laia” tõlgendusega ei saa nõustuda ainuüksi seepärast, et sellega eiratakse liiga ilmselt õigusnormi sõnastust.

54.

Niisuguse tõlgenduse kohaselt peaks salakauba tollivõlg lõppema ka juhul, kui salakaup peetakse kinni näiteks mõni kuu pärast selle ebaseaduslikku sissetoomist, peale seda, kui see oli turustamist oodates peidetud „kindlasse” kohta. On selge, et niisugune võimalus ei sobi kuidagi kokku siin käsitletava õigusnormiga, mis sätestab, et tollivõlg lõpeb, kui kaup peetakse kinni „ebaseaduslikul sissetoomisel”. Teiste sõnadega näib mulle selge, et selles õigusnormis nõutakse, et salakauba üle piiri toimetamise ja selle kinnipidamise vahele jääks teatav ajavahemik.

55.

Kuigi selle õigusnormi eriti „suuremeelse” tõlgendusega, mille esitasin punktis 52, ei saa nõustuda, ei saa siiski eitada, et õigusnormi eesmärk, mis ei võimalda küll moonutada täielikult selle sõna-sõnalist tähendust, sunnib andma sellele ulatuse, mis on nii palju kui võimalik kooskõlas selle eesmärkidega. Käesoleval juhul kallutab õigusnormi eesmärkide arvessevõtmine valima tõlgendust, mis selle sõnastust järgides laiendab – kui salakaupa ei ole veel turustatud – nende olukordade arvu, kus tollivõlg lõpeb.

56.

Tolliseadustiku artikli 233 esimese lõigu punkti d kitsendavam tõlgendus toob tõesti rohkem esile selle õigusnormi karistava/heidutava aspekti, nagu rõhutasid eelkõige Taani valitsus oma kirjalikes märkustes ja komisjon kohtuistungil. Teen selle kohta siiski järgmised märkused.

57.

Tollivõla lõppemine kinnipeetud salakauba puhul on põhjendatud – nagu nägime – sellega, et see kaup ei saa enam kujutada endast konkurentsi seisukohast ohtu ühenduse kaubale. Kui need tooted viiakse hiljem taas käibesse, tuleb vastavalt rakendusmääruse artiklile 867a tasuda vastav tollimaks.

58.

Komisjoni ja Taani valitsuse arutluskäik, mille kohaselt on tolliseadustiku artikli 233 kohaldamine „karistamise” vaimus põhjendatud sellega, et kui salakaup on kord läbinud piiripunkti, on tõenäolisem, et see lastakse vabasse ringlusse ning kahjustab seega ühenduse kaupa ja rahandust, on sisutu ja põhineb loogikaveal.

59.

Esiteks ei ole siis, kui salakaup on kinni peetud, enam kahju ohtu: salakaubana veetavad tooted ei paku ebaausat konkurentsi ühenduse toodetele ning kui need satuvad käibesse, siis pärast tollimaksu tasumist. Teiseks, kui need tooted jäävad kinni pidamata, satuvad need ikkagi turule ega tasuta mingit tollimaksu, sõltumata sellest, kas artiklit 233 tõlgendada rohkem või vähem kitsendavalt.

60.

Samuti ei saa asuda seisukohale, et karistav mõju toimib tegelikult salakaubaveosoovi pärssivalt. Eelkõige tuleb märkida, et kui seadusandja oleks soovinud kavandada tollimaksu tasumist karistusena salakaubana veetava ja kinni peetud kauba eest, ei oleks ta tolliseadustiku artiklis 233 ette näinud mingit juhtumit, mil ka salakaubavedajate tollivõlg lõpeb. Kui seadusandja oleks tahtnud anda õigusnormile tõelise hoiatava mõju, ei oleks ta näinud ette lõppemise juhtumit ning oleks kohustanud salakaubavedajat vastupidi alati ja ikkagi kinnipeetud kaubalt tollimaksu tasuma. Kitsendava tõlgenduse kohaselt eksisteerib see „karistus” seevastu ainult salakaubavedaja puhul, kes tabatakse oma ebaseadusliku tegevuse suhteliselt hilises etapis, samal ajal kui salakaubavedajat, kes tabatakse algetapis, säästetakse tollimaksu tasumisest.

61.

Arvan vastupidi, et salakaubavedamistegevusega seotud ja konkreetsemalt karistatavaid aspekte käsitletakse kriminaalõiguslikes ja/või haldusnormides, millega selle käitumise eest karistatakse. Küsimuse puhul, kas tollimaks tuli määrata või mitte – mis on ainus käesolevas kohtuasjas arutatav küsimus –, tuleb neid kaalutlusi seevastu pidada asjakohatuks.

62.

Seda kinnitab tolliseadustiku artikli 233 viimane lõik, milles on just selleks, et säilitada kriminaalkaristuste määramise võimalus ka juhul, kui tollivõlg lõpeb, täpsustatud, et salakauba kinnipidamise ja konfiskeerimise korral ei loeta vastavalt kriminaalõiguse sätetele tollivõlga lõppenuks.

63.

Mõttekäiku, mille äsja välja pakkusin, kinnitab pealegi sõnaselgelt üks Euroopa Kohtu otsus, mis käib vormiliselt küll praeguse tolliseadustiku jõustumisele eelnenud õigusliku raamistiku kohta, kuid mis on minu meelest jäänud kehtima: selles kohtuotsuses kinnitas Euroopa Kohus eelkõige, et „lõppemise põhjused peavad rajanema selle tuvastamisel, et kaup ei saanud tegelikult majanduslikku otstarvet, mis õigustaks imporditollimaksu kohaldamist”. ( 25 )

64.

See, kuidas tolliseadustiku artikli 233 esimese lõigu punktis d on reguleeritud tollivõla lõppemist pärast salakauba kinnipidamist ja konfiskeerimist, kujutab endast kuni tolliseadustiku jõustumiseni selles küsimuses määrusega nr 2144/87 ( 26 ) ette nähtud korra karmimaks muutmist. Nimetatud määruse artikli 8 lõike 1 punktis b on nimelt nähtud ette tollivõla lõppemine kõikidel juhtudel, mil kaup konfiskeeritakse.

65.

Määruses nr 450/2008 ( 27 ), mis sisaldab uut varsti jõustuvat tolliseadustikku, on artiklis 86 uuesti toodud „leebe” lähenemine, mis oli juba määruses nr 2144/87, sätestades eelkõige, et tollivõlg lõpeb, kui „kaup, millelt tuleb tasuda impordi- või eksporditollimaksud, konfiskeeritakse” (lõike 1 punkt d), kui „kaup, millelt tuleb tasuda impordi- või eksporditollimaksud, arestitakse ning samal ajal või järgnevalt konfiskeeritakse” (punkt e) ning kui „kaup, millelt tuleb tasuda impordi- ja eksporditollimaksud, hävitatakse tollijärelevalve all või loovutatakse riigile” (punkt f). Ka uues tolliseadustikus ei ole seega hetkel, mil kinnipidamine ja/või konfiskeerimine toimus, tollivõla lõppemise seisukohast tähtsust.

66.

Kuna salakauba puhul tollivõla lõppemist käsitlevad õigusnormid on praegu kehtivas tolliseadustikus eriti ranged ja jäävad kronoloogilisest vaatepunktist kahe palju paindlikuma korra vahele, näib mulle, et tolliseadustiku artikli 233 esimese lõigu punkti d tõlgendamine väga kitsalt viib suure tõenäosusega selleni, et moonutatakse ühenduse õiguskorra ja seadusandja oletatava tahte sisemist loogikat. ( 28 )

67.

Artikli 233 kitsendav tõlgendus muutub eriti problemaatiliseks juhul, kui salakaup toodi ühendusse sisse „rohelise piiri” kaudu. Sel juhul võib kõne alla tulla kaks erinevat tõlgendavat seisukohta.

68.

Esimese tõlgenduse kohaselt, mille esitas komisjon ise oma kirjalike märkuste punktis 26, leiab ebaseaduslik sissetoomine salakaubaveo puhul üle valveta piirilõigu aset juba piiri füüsilisel ületamisel. On selge, et selle väite kohaselt ei leia tolliseadustiku artikli 233 esimese lõigu punktis d ette nähtud tollivõla lõppemine aset peaaegu kunagi, sest on praktiliselt võimatu, et kauba kinnipidamine toimub täpselt piiril. Joon on oma definitsiooni poolest geomeetriline objekt, mille paksus on null.

69.

Teise tõlgenduse kohaselt, mida komisjon toetas aga kohtuistungil, saab juhul, kui kaup tuuakse sisse rohelise piiri kaudu, ebaseaduslik sissetoomine artikli 233 tähenduses teoks hetkel, mil kaupa transportiv isik valib mõne muu suuna kui see, mis tuleb valida, et minna lähimasse tolliasutusse, näidates nii, et tal on kavas tuua see kaup sisse salakaubana. ( 29 )

70.

Märgin, et see teine kitsendav „tõlgendamisvariant” näib kindlasti veenvam kui esimene: vähemalt ei muuda see artikli 233 esimese lõigu punkti d peaaegu kohaldamatuks. Selle puhul jäävad siiski mõningad probleemid, sest on selge, et tegelikkuses ei ole alati kerge määrata kindlaks suunda, mille importija pärast piiri ületamist valis, ning seda eelkõige metsastunud või muidu raskesti ligipääsetavates piirkondades nagu need, mida „roheline piir” tavaliselt läbib.

71.

Ka sellest vaatevinklist pean seepärast soovitavaks mittekitsendavat tõlgendust.

72.

Kuigi mulle näib, et eelistada tuleks kahtlemata minu väljapakutud lahendust, on sellega siiski seotud ka mõned probleemid.

73.

Kõigepealt on selleks, et tolliseadustiku artikli 233 esimese lõigu punkti d saaks tõlgendada mittekitsendavalt – nagu nägime –, tarvis möönda, et artiklis 233 esinev mõiste „sissetoomine” erineb „sissetoomisest”, mis esineb tolliseadustiku muudes kohtades. On selge, et ideaalis on soovitav niisugust tähenduste lahknevust vältida. Teisalt usun, et näitasin, et see, kui terminile „sissetoomine” omistada artiklis 233 ajaliselt piiratud tähendus „momentaanne” – mis on sellel kahtlemata tolliseadustiku muudes osades –, viib selleni, et tekitatakse rohkem probleeme kui lahendatakse.

74.

Teiseks kätkeb mittekitsendav tõlgendus ebakindluse elementi, mis on seotud salakauba esimese sihtkohaga. On ilmne, et „esimene sihtkoht” on pigem ebamäärane mõiste, mida ei saa paremini määratleda ja mida on tarvis täpsustada, hinnates seda igal konkreetsel juhul eraldi, nagu Austria valitsus kohtuistungil ise tunnistas. Lisaks on ka võimalik, et tegelikkuses võib ette tulla kauba kinnipidamise juhtumeid, mil ei ole sugugi selge, kas see kaup on juba jõudnud või mitte oma esimesse sihtkohta ühenduse tolliterritooriumil. Niisugustel juhtudel võib olla vaja läbi viia isegi süvendatud kontroll; teisalt on niisugused uurimised täiesti igapäevased näiteks kriminaalõiguses ega tohi unustada, et tavaliselt eeldab salakaubavedu kui kriminaalkorras karistatav tegevus siiski, et kohalikud ametiasutused tuvastavad kriminaalmenetlusega seotud eesmärkidel teatavad asjaolud. „Liikumises oleva” kauba kinnipidamise korral võib olla mõeldav ka eeldus, mille kohaselt loetakse kaup vastupidise tõendi puudumisel esimesse sihtkohta veel mitte jõudnuks.

75.

Pealegi ei saa eitada, et ka kitsendava tõlgenduse puhul on mõned ebamäärased elemendid. Nii on see eelkõige kinnipidamise korral, mis puudutab „rohelist piiri” ületavat salakaupa, nagu eespool nägime. ( 30 )

76.

Kolmandaks, kuigi väljapakutud tõlgendus vähendab ohtu, et sellelt kaubalt tasutakse kaks korda tollimaksu, ei kõrvalda nimetatud tõlgendus seda võimalust. ( 31 ) Niisugune tollimaksu kahekordse tasumise olukord võib nimelt kujuneda kauba puhul, mis peeti kinni pärast esimesse sihtkohta jõudmist (nii et tollivõlg ei lõppenud), enne kui ametiasutused selle siis edasi müüsid, mistõttu ostja tasus vastavalt määruse nr 2454/93 artiklile 867a (teist korda) tollimaksu.

77.

Ma märkisin juba, et ainus võimalus vältida täielikult tollimaksu kahekordse sissenõudmise ohtu on pidada tollivõlga lõppenuks kõikidel juhtudel, mil salakaup peeti kinni ja konfiskeeriti enne turuleviimist. Teiseks rõhutasin ka juba, et tundub, et niisugust lahendust, mis on olemas määruses nr 2144/87 ja on nüüd uuesti välja pakutud määruses nr 450/2008, ei saa toetada, kui lähtuda tolliseadustiku sõna-sõnalisest sisust. ( 32 )

78.

Arvan, et piirid ja probleemid, mis ma esile tõin, ei ole kokkuvõttes niisugused, mis ei lase tõsiselt valida eespool määratletud tõlgendust. Igal juhul on alternatiivsetel tõlgendustel veel suuremaid puudusi.

79.

Järelikult teen Euroopa Kohtule ettepaneku lahendada Unabhängiger Finanzsenati esitatud küsimus, kinnitades, et väljendit „ebaseaduslikul sissetoomisel”, mis esineb tolliseadustiku artikli 233 esimese lõigu punktis d, tuleb tõlgendada nii, et see tähistab ajavahemikku piiri ületamisest kuni hetkeni, mil ebaseaduslikult sissetoodud kaup jõudis oma esimesse sihtkohta ühenduse territooriumil.

80.

Teises küsimuses tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas see, et tolliseadustiku artikli 233 esimese lõigu punktis d on nähtud ette tollivõla lõppemine ainult selle tolliseadustiku artikli 202 tähenduses ebaseaduslikult imporditud kauba kinnipidamise tulemusena, samal ajal kui mitte midagi niisugust ei ole ette nähtud juhul, kui kaup peetakse kinni pärast tollijärelevalve alt väljaviimist artikli 203 tähenduses, ei kujuta endast võrdsuse põhimõtte rikkumist.

81.

Kohe alguses on selge, et teise küsimusega tõstatatakse probleemid, mis ei ole selle küsimuse asjakohasuse seisukohast otsuse tegemisel põhikohtuasjas tähtsusetud.

82.

Nii komisjon kui ka – ehkki veidi teistsuguses sõnastuses – Austria valitsus väidavad, et see küsimus ei puuduta ilmselgelt põhikohtuasja eset. ( 33 )

83.

Komisjoni ja Austria valitsuse kaalutlused näivad mulle õiged. Selle isiku olukorda, kes on hageja põhikohtuasjas, reguleerib vaieldamatult tolliseadustiku artikkel 202, mis käsitleb kauba ebaseaduslikku sissetoomist üle piiri. Seevastu artiklis 203 kirjeldatud juhtum, tollijärelevalve alt väljaviimine, ei ole põhikohtuasja asjaoludega üldse seotud.

84.

On selge, et kui artiklis 203 ette nähtud juhtumit oleks reguleeritud soodsamalt võrreldes artiklis 202 ette nähtud juhtumiga, võiks võrdsuse põhimõtte tõttu tegelikkuses kerkida ebasoodsamate sätete kehtetuse küsimus. Käesoleval juhul tuleb põhikohtuasjas siiski kohaldada artiklist 202 tulenevat korda, mis on teiste sõnadega soodsam.

85.

Kuigi Euroopa Kohus on alati olnud põhjendatult väga ettevaatlik võimaluse suhtes jätta mõni eelotsuse küsimus lahendamata, võib ta väljakujunenud kohtupraktika kohaselt otsustada mitte vastata eelotsuse küsimusele, kui on ilmne, et siseriikliku kohtu palutud hinnangul puudub igasugune seos põhikohtuasja vaidlusega. ( 34 ) Mulle tundub aga selge, et käesoleval juhul on küsimus selgelt oletuslik, sest see ei ole põhikohtuasja lahendamisel asjakohane. Arvan seepärast, et Euroopa Kohus ei pea teise küsimuse kohta otsust tegema.

86.

Juhuks, kui Euroopa Kohus peaks siiski otsustama analüüsida selle küsimuse sisu, esitan nüüd mõned lühikesed kaalutlused selle kohta.

87.

Selles osas väidavad Taani ja Soome valitsus, et tolliseadustiku artiklitega 202 ja 203 reguleeritavad olukorrad on objektiivselt erinevad, nii et nende erineva käsitlemisega ei rikuta võrdsuse põhimõtet. ( 35 )

88.

Austria valitsus seevastu näib arvavat, et artikliga 233 diskrimineeritakse tõesti põhjendamatult artiklis 203 kirjeldatud olukorda võrreldes artiklis 202 nimetatud juhtumiga: tegelikkuses saaks niisuguse diskrimineeriva olukorra kaotada, kui tollivõlg tunnistatakse samamoodi lõppenuks ka juhul, kui kaup viiakse artikli 203 kohaselt tollijärelevalve alt välja. Teisalt jääb küsimus siin täiesti asjakohatuks, sest põhikohtuasjas käsitletavat olukorda reguleerib tolliseadustiku artikkel 202. ( 36 ) Austria valitsus märgib lisaks, et uues tolliseadustikus ei kerki enam niisugust probleemi, sest tollivõla lõppemine on kinnipidamise ja konfiskeerimise puhul ette nähtud sõltumata kinnipidamise ja/või konfiskeerimise toimumise hetkest ja/või olukorrast. ( 37 )

89.

Komisjon viitab samasuguse arutluskäiguga, mille esitas Poola valitsus üldisemas kontekstis ( 38 ), rakendusmääruse artiklile 867a ning väidab, et kuna see viimane säte puudutab ühtemoodi artiklis 202 käsitletud salakaupa ja artiklis 203 käsitletud tollijärelevalve alt välja viidud kaupa, ei ole võimalik asuda seisukohale, et artikli 233 esimese lõigu punkt d on diskrimineeriva sisuga.

90.

Ma pean küsimuse sisu kohta otsuse tegemise seisukohast hädavajalikuks tuua selgelt välja märkimisväärne faktiline erinevus juhtumite vahel, mida reguleerivad vastavalt tolliseadustiku artiklid 202 ja 203.

91.

Eelkõige on oluline, et samal ajal kui artikkel 202 käsitleb „klassikalisi” salakaubaveo juhtumeid ühenduse tolliterritooriumil, siis on artiklis 203 mõeldud kõiki olukordi, mille puhul on tegemist tegude või tegemata jätmistega, mille tulemuseks on takistada vastutaval tolliasutusel, ehkki vaid lühikeseks ajaks, pääsemast juurde tollijärelevalve all olevale kaubale ning teostamast tolliseadustiku artikli 37 lõikes 1 ette nähtud kontrolli. ( 39 )

92.

Teiste sõnadega on tolliseadustiku artiklis 203 kirjeldatud olukorras ehk kauba puhul, mis on tollijärelevalve alt välja viidud, põhimõtteliselt suurem tõenäosus, et see lastakse käibesse, sest see asub faktiliselt juba tolliterritooriumil. Samal ajal teatatakse tollile siiski selle kauba olemasolust. Juba nendest faktilistest andmetest võib piisata, et põhjendada nende kahe olukorra erinevat käsitlemist.

93.

Tuleb ka märkida, et tolliseadustiku artiklis 203 osutatud tollijärelevalve alt välja viidud kaup on oma määratluse poolest kaup, mille tolliterritooriumile toomisest on juba eelnevalt teatatud. Nagu õigesti rõhutas Taani valitsus ( 40 ), on kinnipidamise/konfiskeerimise (ja seega tolliseadustiku artikli 233 kohaldamise) võimalus tegelikkuses artikli 203 kohaldamisalasse kuuluva kauba puhul vähem tõenäoline kui artiklis 202 käsitletud ebaseaduslikult sissetoodud kauba puhul.

94.

Ka selles osas näib niisugune õigusnorm, mis on varsti jõustuvas uues tolliseadustikus ja näeb ette tollivõla lõppemise üldiselt kõikide konfiskeeritud kaupade puhul, arvatavasti tõesti loogilisem ja „õiglasem”. Teisalt leian, et mis puudutab praegu kehtiva tolliseadustiku artikli 233 selget sisu, mis ei näe ette tollivõla lõppemist selle tolliseadustiku artikli 203 kohaldamisalasse kuuluva konfiskeeritud kauba puhul, siis piisab objektiivsetest erinevustest artiklis 202 ja artiklis 203 kirjeldatud juhtumite vahel, et pidada nende kahe olukorra erinevat käsitlemist, mille ühenduse seadusandja ette näeb, põhjendatuks (isegi kui see ei ole „optimaalne”).

95.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku lahendada Unabhängiger Finanzsenati esitatud küsimused, kinnitades, et väljendit „ebaseaduslikul sissetoomisel”, mis esineb tolliseadustiku artikli 233 esimese lõigu punktis d, tuleb tõlgendada nii, et see tähistab ajavahemikku piiri ületamisest kuni hetkeni, mil ebaseaduslikult sissetoodud kaup jõudis oma esimesse sihtkohta ühenduse territooriumil.