1. 

Käesolevas, EÜ artikli 226 alusel algatatud kohtuasjas soovib komisjon Euroopa Kohtult kinnitust, et võttes vastu pikka aega järgitud ja endiselt järgitava korra, mille kohaselt sõlmitakse lepingud mitme ministeeriumi ja ametkonna tarbeks helikopterite ostmiseks äriühinguga Agusta hankemenetlust korraldamata, on Itaalia jätnud täitmata oma kohustused, mis on sätestatud direktiivides, millega kooskõlastatakse riiklike tarnelepingute sõlmimise kord, nimelt nõukogu direktiivis 93/36/EMÜ ( 2 ) ja varasemates nõukogu direktiivides 77/62/EMÜ, ( 3 ) 80/767/EMÜ ( 4 ) ja 88/295/EMÜ. ( 5 )

2. 

Itaalia vaidleb väidetud rikkumisele vastu ning toetub oma vastuses muu hulgas EÜ artikli 296 lõike 1 punktile b.

3.

Direktiiviga 93/36 (edaspidi „direktiiv 93/36” või „direktiiv”) kooskõlastatakse riiklike tarnelepingute sõlmimise kord ja nähakse ette nõuded selliste lepingute sõlmimise suhtes.

4.

Direktiivi 93/36 artiklis 1 on sätestatud:

[…]

5.

Artikli 2 lõike 1 punkti b kohaselt ei kohaldata direktiivi „tarnelepingute suhtes, mis on salajased või mille teostamisel tuleb rakendada erilisi julgeolekumeetmeid vastavalt asjaomases liikmesriigis kehtivatele õigus- ja haldusnormidele, või juhul, kui see on vajalik riigi põhiliste julgeolekuhuvide kaitseks.”

6.

Direktiivi artiklis 3 on sätestatud: „Ilma et see piiraks artikli 2, artikli 4 ja artikli 5 lõike 1 kohaldamist, kohaldatakse käesolevat direktiivi kõikide artikli 1 punktis a osutatud toodete suhtes, sealhulgas nende toodete suhtes, mille kohta tellijad on lepingud sõlminud riigikaitse valdkonnas, välja arvatud need tooted, mille suhtes kohaldatakse [EÜ artikli 296 lõike 1 punkti b] sätteid.”

7.

Direktiivi artikliga 6 on ette nähtud järgmist:

„1.   Riiklike tarnelepingute sõlmimisel kohaldavad tellijad artikli 1 punktides d, e ja f määratletud menetlust allpool esitatud juhtudel. […]

3.   Tellijad võivad sõlmida tarnelepinguid läbirääkimistega menetluse alusel asjakohast teadet avaldamata:

[…]

[…]

4.   Kõikidel teistel juhtudel kasutavad tellijad tarnelepingute sõlmimisel avatud või piiratud menetlust.”

8.

Teistele konkreetsetele sätetele viitan siis, kui analüüsin väidetava kohustuste täitmata jätmise aluseid.

9.

Pärast kaebuse saamist algatas komisjon rikkumismenetluse (nr 2002/4194) seoses Itaalia Vabariigi ministrite nõukogu eesistuja 24. juuli 2002. aasta määrusega nr 3231 metsatulekahjude õhust kustutamise kohta ja millega anti asjade ja teenuste riigihankedirektiividest kõrvale kaldudes luba kasutada läbirääkimistega menetlust. Selle määruse alusel ostis Corpo Forestale dello Stato (Itaalia metsaamet) 28. oktoobril 2002 ligikaudu 18 miljoni euro eest kaks helikopterit Agusta Bell AB 412 EP „väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluse abil sõlmitud lepinguga, kaldudes kõrvale [kõnealuse määruse] artiklis 4 loetletud õigusaktide sätetest”, s.o ennekõike siseriiklikest õigusaktidest, millega on üle võetud ühenduse direktiivid, millega kooskõlastatakse riiklike tarnelepingute sõlmimise kord. Komisjon algatas Euroopa Kohtus EÜ artikli 226 alusel menetluse, milles tehti 27. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-525/03. ( 6 )

10.

Eespool nimetatud menetluse raames saadud teabe põhjal märkis komisjon, et see rikkumine, mis oli kõnealuse menetluse ese, ei olnud eraldiseisev juhtum, vaid iseloomustas üldist praktikat, mille kohaselt Itaalia riigi eri ametkondade tarbeks äriühingute Agusta ja Agusta Belli valmistatud helikopterite tarnelepingud sõlmiti ilma hankemenetlust korraldamata. Sellepärast algatas komisjon rikkumismenetluse (nr 2003/2158).

11.

Corpo Nazionale dei Vigili del Fuoco (Itaalia tuletõrjeamet, siseministeerium) suhtes märkis komisjon eraldi, et viimati nimetatud amet sõlmis ilma hankemenetlust korraldamata äriühinguga Agusta: i) 10. juunil 2002 lepingu nelja helikopteri Agusta Bell AB 412 ostmiseks ligikaudu 30,5 miljoni euro eest; ii) 23. detsembril 2002 lepingu nelja helikopteri Agusta A 109 Power ostmiseks ligikaudu 33,6 miljoni euro eest ja iii) 19. märtsil 2003 lepingu nelja helikopteri A 109 Power liisinguga ostmiseks ligikaudu 12,8 miljoni euro eest. Komisjon märkis, et Corpo Nazionale dei Vigili del Fuoco kopteripark koosneb tegelikult Agusta ja Agusta Belli helikopteritest.

12.

Corpo Carabinieri (Itaalia kaitseministeerium) kohta komisjonile edastatud teabe kohaselt sõlmis Corpo Carabinieri aastatel 2000–2002 ilma hankemenetlust korraldamata Agusta’ga kaks lepingut nelja helikopteri ostmiseks. Komisjon märkis, et ka Corpo Carabinieri kopteripark koosneb sisuliselt Agusta ja Agusta Belli helikopteritest.

13.

Väidetavalt on ka Corpo Forestale dello Stato (Itaalia metsandus- ja põllumajandusministeerium) ostnud lisaks ostutehingutele, mis olid kohtuasja C-525/03 esemeks, veel teise Agusta helikopteri. Samuti märkis komisjon, et Corpo Forestale kopteripark koosneb tegelikult Agusta ja Agusta Bell’i helikopteritest.

14.

Päästeameti osas teatati komisjonile, et see amet sõlmis lepingu Agusta helikopterite ostmiseks liisinguga.

15.

Muude riigiametkondade osas leidis komisjon — hoolimata sellest, et tal puudus teave konkreetsete lepingute kohta —, et Guardia Costiera (rannavalve), mis kuulub Corpo delle Capitanerie di Porto (infrastruktuuri- ja transpordiministeerium) struktuuri, Guardia di Finanza (finantspolitsei, majandus- ja rahandusministeerium) ning Polizia di Stato (riigipolitsei, siseministeerium) õhusõidukipargid koosnesid samuti ainult või valdavalt Agusta ja Agusta Belli helikopteritest.

16.

Komisjon, leidmata teavet ühenduse tasandil hankemenetluse korraldamise kohta helikopterite ostmiseks eespool mainitud Itaalia ministeeriumide ja ametkondade tarbeks, asus seisukohale, et eespool nimetatud äriühingu Agusta valmistatud helikopterid osteti hankemenetlust korraldamata, direktiivis 93/36 ja varem direktiivis 77/62, direktiivis 80/767 ja direktiivis 88/295 sätestatud korda rikkudes. Komisjon saatis 17. oktoobril 2003 Itaalia valitsusele märgukirja, kutsudes Itaalia valitsust esitama märkusi.

17.

Itaalia ametiasutused vastasid 9. detsembri 2003. aastal faksi teel oma alalisest esindusest Euroopa Liidus. Komisjon pidas Itaalia ametiasutuste vastust ebapiisavaks ning saatis Itaalia Vabariigile 5. veebruaril 2004 põhjendatud arvamuse, kutsudes Itaalia Vabariiki täitma seda põhjendatud arvamust kahe kuu jooksul alates selle teatavaks tegemisest.

18.

Itaalia ametiasutused vastasid kõnealusele põhjendatud arvamusele Itaalia alalise Euroopa Liidu esinduse kolme kirjaga. ( 7 )

19.

Komisjon asus seisukohale, et Itaalia ametiasutused ei esitanud piisavalt argumente, et kummutada kõnealuses põhjendatud arvamuses sõnastatud märkusi, ning märkis, et Itaalia Vabariik ei võtnud meetmeid sellise praktika lõpetamiseks, ja algatas15. septembril 2005 Euroopa Kohtus käesoleva kohtuasja. ( 8 )

20.

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

21.

Itaalia Vabariik väidab, et hagi tuleks jätta rahuldamata vastuvõetamatuse tõttu ning igal juhul jätta rahuldamata kui alusetu.

22.

Kohtuistungil, mis peeti 17. aprillil 2007, esitasid suulisi märkusi mõlemad pooled.

23.

On oluline märkida, et Itaalia valitsus ei vaidlusta seda, et ta on kasutanud läbirääkimistega menetlust helikopterite ostmisel oma ametkondade tarbeks ning on sõlminud lepinguid Agustaga pakkumismenetlust korraldamata, avaldamata eelnevalt ühenduse tasandil hanketeadet. Sellepärast keskendub arutelu käesolevas kohtuasjas sellele, kas Itaalial oli õigus kõrvale kalduda riigihankelepinguid käsitlevatest ühenduse sätetest. ( 9 ) Komisjoni taotluses viidatakse mitte üksnes direktiivile 93/36, vaid ka varasematele direktiividele, nimelt direktiividele 77/62, 80/767 ja 88/295. Arvestades komisjoni poolt osundatavate direktiivide asjakohaste sätete sarnasust, olen seisukohal, et selguse ja lihtsuse huvides piisab minu analüüsis edaspidi ainult direktiivile 93/36 viitamisest.

24.

Itaalia valitsus vaidlustab käesoleva hagi vastuvõetavuse.

25.

Itaalia väidab, et kohtueelse menetluse käigus ei viidanud komisjon sõjalisel otstarbel tehtud tarnetele ning kõnealuse menetluse käigus mainiti ainult tsiviilotstarbelisi tarneid. Peale selle, kohtueelses menetluses komisjon ainult viitas mitmetele lepingutele, mille Corpo dei Vigili del Fuoco, Corpo Forestale ja Carabinieri olid sõlminud Agustaga viimastel aastatel, s.o aastatel 2002 ja 2003. Sellepärast ei vasta kohtueelses menetluses esitatud kaebus käesolevas kohtuasjas Euroopa Kohtule esitatud hagiavaldusele. Lisaks väidab Itaalia oma vastulauses, et arvestades komisjoni väidetavate asjaolude ebamäärast ja ebatäpset laadi, ei vasta hagi kohtupraktikas välja kujunenud nõuetele. Itaalia Vabariik väidab, et see on tõsiselt mõjutanud tema õigust kaitsele.

26.

Lõpuks väidab Itaalia valitsus, et see osa käesolevast hagist, mis on seotud tarnetega Corpo Forestale dello Statole, on vastuvõetamatu, sest nende tarnete aluseks oli määrus  3231. Kuna Euroopa Kohus on kohtuasjas C-525/03 ( 10 ) kõnealust määrust juba käsitlenud, rikutaks ne bis in idem põhimõtet.

27.

Komisjon ei nõustu Itaalia Vabariigi seisukohtadega. Ta on seisukohal, et kohtueelne menetlus ei puudutanudki sõjalisel otstarbel tehtud tarneid. Pigem oli kohtueelne menetlus seotud tsiviilotstarbeliste tarnetega, mis pidid muu hulgas rahuldama teatavate Itaalia Vabariigi sõjaväeametkondade vajadusi. Väidetava ebatäpsuse suhtes märgib komisjon, et see on olnud märgukirja saatmisest alates kogu aeg selge, sest kõnealune kord käsitleb praktikat, mis seisneb Agustaga pikka aega järgitud ja endiselt järgitavas praktikas ehk lepingute sõlmimises hankemenetlust korraldamata. Kõnealuse menetluse eesmärk oli selge Itaaliale, kes on saanud end kaitsta ja on seda ka teinud, sealjuures esitades muu hulgas mitmeid hagile lisatud dokumente. Lisaks märgib komisjon, et selle korra reguleerimisala, millest tulenevalt algatati kohtuasi C-525/03, erines käesolevas kohtuasjas käsitletavast.

28.

Euroopa Kohtu praktikas on asutud seisukohale, et komisjon peab igasse EÜ artikli 226 alusel esitatavasse taotlusse märkima konkreetsed kaebused, mille suhtes Euroopa Kohtult otsust palutakse, ning vähemalt kokkuvõtlikult ka õiguslikud ja faktilised andmed, millel need kaebused põhinevad. ( 11 )

29.

Selles osas tuleb meelde tuletada, et kuigi on tõsi, et EÜ artikli 226 alusel algatatud menetluse ese piiritletakse kõnealuse sättega ette nähtud kohtueelses menetluses ning sellest tulenevalt peavad komisjoni põhjendatud arvamus ja hagi tuginema samadele väidetele, ei saa kõnealune nõue olla sedavõrd kaugeleulatuva tähendusega, et mõlemas tuleks igal juhul kasutada täpselt sama sõnastust, kui vaidluse eset ei ole laiendatud ega muudetud, vaid vastupidi, lihtsalt piiratud. Sellest tulenevalt võib komisjon taotluses oma vastuväidete algseid aluseid täpsustada tingimusel, et sellega ei muudeta hagi eset. ( 12 )

30.

Kõigepealt, minu jaoks on veenev komisjoni selgitus, et omadussõna „sõjaline” viitab üsna ühemõtteliselt riigi teatavatele „ametkondadele”, mitte „toodetele”, nagu väidab Itaalia valitsus. ( 13 ) Euroopa Kohtu kasutuses olevatest materjalidest selgub, et komisjoni hagi on seotud ainult tsiviilotstarbeliste tarnetega teatavate Itaalia riigi ametkondade tarbeks, mille seast mõned on sõjaväelised ja mõned tsiviilametkonnad. Kui võrrelda põhjendatud arvamust ja hagiavaldust, milles on kasutatud peaaegu sama sõnastust, nähtub tegelikult, et need põhinevad ühtedel ja samadel väidetel. Nendel asjaoludel ei saa võtta arvesse Itaalia vastuväidet, et kohtueelses menetluses esitatud kaebus ei vasta käesolevas vaidluses esitatud hagiavaldusele.

31.

Teiseks — seoses Itaalia valitsuse väitega, et komisjoni poolt esitatud asjaolud on ebamäärased ja ebatäpsed — olen arvamusel, et käesolevas asjas märgiti kohtueelses menetluses selgelt, miks komisjon on seisukohal, et Itaalia Vabariik ei ole täitnud riigihankedirektiive. Oma põhjendatud arvamuse punktis 14 ja põhjendatud arvamuse punktis 25 märkis komisjon selgelt, et ta ei ole saanud mingit teavet selle kohta, et Itaalia valitsus on helikoptereid ostes järginud ühenduse tasandil kehtestatud riigihangete korda vastavalt direktiivile 93/36, ning varem vastavalt direktiividele 77/62, 80/767 ja 88/295. Seega olid väited piisavalt selged selleks, et Itaalia valitsus saaks end kaitsta.

32.

Lõpuks leian ma, et käesolev menetlus ei too kaasa ne bis in idem põhimõtte rikkumist. Minu arvates oli kohtuasja C-525/03 ese seotud konkreetse siseriikliku korraldusega (st määrusega nr 3231), millega lubati kohaldada läbirääkimistega menetlust, kaldudes kõrvale riigihankelepinguid käsitlevatest direktiividest. Hagi viidatud kohtuasjas tunnistati vastuvõetamatuks kõnealuse määruse ajutise iseloomu tõttu. Käesolevas kohtuasjas ei taotleta uut määruse nr 3231 seaduslikkuse kontrolli. Selle asemel on käesoleva kohtuasja esemeks väidetav praktika, mille puhul sõlmitakse lepinguid helikopterite ostmiseks otse Agustaga, korraldamata ühenduse tasandil hankemenetlust.

33.

Eespool märgitust tulenevalt tuleb jätta rahuldamata Itaalia valitsuse vastuväide hagi vastuvõetamatuse kohta.

34.

Selleks et kindlaks teha, kas Itaalia on tegelikult rikkunud riigihankedirektiive, käsitlen kõigepealt Itaalia valitsuse väidet, et kuni 1990. aastate lõpuni kvalifitseerusid tema suhted äriühing Agustaga in-house suhetena.

35.

Itaalia märgib, et tal olid Agustaga in-house suhted, ja kirjeldab oma vastuses riigiosaluse arengut Agustas. Ehkki Itaalia möönab, et riigi poolt lepingute sõlmimist hankemenetlust korraldamata äriühingutega, mille kapitalis oli tollal riigiosalus, oli keeruline viia kooskõlla kohtupraktikaga, mis käsitles in-house tehinguid, väidab ta, et Agusta ja Itaalia riigi vaheliste suhete laad oli selline, millele ta viitab kui selliste „kaupade ja teenuste oma tarbeks tootmisele”, mida riik kasutas ja mis moodustasid riigiosalusega äriühingute tooteportfelli põhilise osa.

36.

Komisjon märgib, et Itaalia ametiasutused ei suutnud tõestada, et käesolevas asjas on täidetud Euroopa Kohtu otsusega Teckal kehtestatud kriteeriumid, ( 14 ) kuivõrd Itaalia piirdus vaid ebamäärase ja ebatäpse teabe esitamisega.

37.

Nagu komisjon õigesti väidab, on oluline meelde tuletada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole hankemenetluse korraldamine vastavalt riigihankedirektiividele isegi niisugusel juhul, kui hankija lepingupooleks on õiguslikult eraldiseisev isik, kohustuslik siis, kui on täidetud kaks tingimust. Esiteks peab hankijast ametiasutus teostama asjaomase isiku suhtes analoogset kontrolli sellele, mida ta teostab oma üksuste üle, ja teiseks peab see isik tegutsema põhiliselt teda kontrolliva ametiasutuse või kontrollivate ametiasutuste huvides. ( 15 )

38.

Itaalia kohustus oli mitte ainult kinnitada sellise suhte olemasolu hankija ja Agusta vahel, vaid ka esitada tõendeid, mis võimaldaksid Euroopa Kohtul selgesti järeldada, et kaks eespool osutatud tingimust on täidetud. Euroopa Kohtu toimiku materjalidest nähtub siiski, et Itaalia sellekohased kinnitused ei ole veenvad ja on asjakohaste dokumentidega tõendamata. Seega ei ole Itaalia valitsus käesolevas kohtuasjas suutnud tõendada, et kõnealused kaks tingimust on olnud täidetud.

39.

Lisaks on Euroopa Kohus hiljaaegu sedastanud, et eraettevõtja kas või vähemusosalus selle äriühingu kapitalis, milles osaleb ka asjaomane hankija, välistab igal juhul, et sel hankijal saaks kõnealuse äriühingu üle olla samasugune kontroll nagu oma üksuste üle. ( 16 )

40.

Sellepärast, arvestades komisjoni osutatud tõsiasja, et 1970. kuni 1990. aastateni ei kuulunud Agusta ühelgi hetkel täielikult Itaalia riigile, piisab ainuüksi sellest tõsiasjast, et välistada in-house suhe Agustaga. ( 17 ) Peale selle tuleb in-house suhe Itaalia riigiga välistada ka 2000. aastast alanud perioodi osas, mil Briti äriühinguga Westland asutati ühisettevõte Agusta Westland.

41.

Seda arvestades käsitlen järgnevalt seda, kas riigihankedirektiive tõepoolest rikuti.

42.

Arvestades seda, et vaidlusalused riigihanked vastavad direktiivis 93/36 sätestatud tingimustele selles osas, et helikopterite kõrgete hindade tõttu on kõnealused lepingud alati ületanud piirmäära 130000 Rahvusvahelise Valuutafondi arvestusühikut, ( 18 ) on komisjon seisukohal, et nende suhtes oleks tulnud kohaldada avatud või piiratud menetlust vastavalt direktiivi artiklile 6, ent mitte läbirääkimistega menetlust. Sellepärast märgib komisjon, et ühenduse õiguse rikkumine on tõendatud. Kuivõrd Itaalia ametiasutused on sõnaselgelt möönnud enne 2000. aastat Agusta helikopterite ostmist ilma ühenduse tasandil pakkumismenetlust korraldamata, märgib komisjon, et Agustaga hankemenetlust korraldamata lepingute sõlmimise praktikat on järgitud alates 2000. aastast ning seda tõendavad ka komisjoni poolt hagiavaldusele lisatud lepingud.

43.

Sisuliselt väidab Itaalia enne 2000. aastat tehtud ostutehingute osas seda, et need kvalifitseeruvad in-house tehingutena, ning hiljutiste ostutehingute osas seda, et lepingute sõlmimine hankemenetlust korraldamata toimus pärast 11. septembrit 2001 kujunenud rahvusvahelise julgeolekuolukorra tõttu. Sellepärast tuleb tsiviilhelikopterid võrdsustada sõjaväekopteritega. Sellest tulenevalt olid kõnealused ostutehingud EÜ artikli 296 alusel ühenduse õiguse kohaldamisalast välja arvatud.

44.

Komisjon väidab, et kõnealune praktika oli „üldine” ja „süstemaatiline” ning direktiivi 93/36 ja direktiivi 77/62 ning teisi vahepeal kehtinud direktiive on rikutud. Seega võib praktika, mille kohaselt süstemaatiliselt sõlmitakse Agustaga lepinguid helikopterite ostmiseks hankemenetlust korraldamata, olla kestnud kuni ligikaudu 30 aastat.

45.

Itaalia valitsus ei vaidlusta sellise praktika olemasolu. Veelgi enam, tegelikult ta kinnitab oma vastuse lisades komisjoni sellekohast väidet. Sellest tuleneb, et Itaalia on tõepoolest kohaldanud läbirääkimistega menetlust ühenduse tasandil pakkumismenetlust korraldamata. Sellepärast on vaja analüüsida, kas Itaalia kõrvalekaldumine kõnealusest direktiivist sai olla õiguspärane.

46.

Direktiivi 93/36 kaheteistkümnendas põhjenduses on selgesti märgitud, et läbirääkimistega menetlust tuleks pidada erandlikuks ja seetõttu tuleks seda kohaldada üksnes kindlaksmääratud juhtudel. Sel eesmärgil on direktiivi artikli 6 lõigetes 2 ja 3 ammendavalt ja sõnaselgelt loetletud juhud, mil tohib kasutada eelnevalt hanketeadet avaldamata läbirääkimistega menetlust. ( 19 )

47.

Samuti tuleks meeles pidada, et erandeid eeskirjadest, mille eesmärk on tagada asutamislepinguga antud õiguste efektiivsus seoses riigihankelepingutega, tuleb tõlgendada kitsalt. ( 20 ) Sellepärast, et mitte võtta direktiivilt 93/36 selle kasulikku mõju, ei tohi liikmesriigid ette näha uusi läbirääkimistega menetluse kasutamise juhtusid, mis ei ole selle direktiiviga ette nähtud, ega lisada uusi tingimusi nendele juhtudele, mis on selles direktiivis sõnaselgelt ette nähtud ning mille tulemusel nimetatud menetluse kasutamine on lihtsam. ( 21 ) Lisaks lasub kõrvalekaldumist õigustavate erandlike asjaolude olemasolu tõendamise koormus poolel, kes soovib nendele asjaoludele toetuda. ( 22 )

48.

Seepärast on vaja hinnata, kas Itaalia puhul on täidetud nõuded, mida sõnaselgelt hõlmavad erandid asutamislepingus ja/või direktiivis, millele ta tugineb.

49.

Itaalia väidab, et vaidlusalused helikopterite ostutehingud vastavad riiklike huvidega seotud õiguspärastele vajadustele, millele on osutatud EÜ artiklis 296, aga ka direktiivi artikli 2 lõike 1 punktis b. Itaalia märgib, et need sätted on kohaldatavad sel põhjusel, et kõnealused helikopterid on „kaheotstarbelised”, st nii tsiviil- kui ka sõjalisel otstarbel kasutatavad kaubad.

50.

Esiteks asub Itaalia valitsus seisukohale, et EÜ artikkel 296 hõlmab kõiki Itaalia riigi sõjaväelistele ametkondadele ette nähtud tarneid. Teiste kõnealuste ametkondade osas rõhutab ta, et alates 2001. aastast on tarned nendele ametkondadele järjest rohkem kuulunud erivaldkonda, mis on seotud riikliku julgeolekuga (ehk „sisejulgeolekuga”), ning nende suhtes on kehtinud režiim, mis samastab neid pigem sõjalisel otstarbel tehtavate tarnetega. ( 23 ) Itaalia on seisukohal, et kohtuasjas Leifer, ( 24 ) mis puudutas kõrvalekaldumist EÜ artiklist 28 seoses kaheotstarbeliste kaupadega, tunnustas Euroopa Kohus sõnaselgelt liikmesriikide kaalutlusõigust selliste meetmete vastuvõtmisel, mida peetakse vajalikuks nii liikmesriikide sise- kui ka välisjulgeoleku tagamiseks.

51.

Selles suhtes viitab Itaalia Esimese Astme Kohtu kohtuotsusele Fiocchi munizioni, ( 25 ) milles on märgitud, et EÜ artikli 296 lõike 1 punktiga b kehtestatud režiimi eesmärk on säilitada liikmesriikide tegevusvabadus teatavates riigikaitse ja julgeolekuga seotud küsimustes. EÜ artikli 296 lõike 1 punkt b annab liikmesriikidele selliselt kaitstavate vajaduse hindamisel iseäranis laiaulatusliku kaalutlusõiguse.

52.

Teiseks väidab Itaalia, et arvestades seda, et kõnealuseid helikoptereid saab kasutada terrorismivastases võitluses, aga ka avaliku korra kaitsel, on kohaldatav direktiivi artikli 2 lõike 1 punkt b. Samuti tugineb Itaalia valitsus konfidentsiaalsusnõuetele seoses kõnealuste helikopterite soetamisega.

53.

Komisjon märgib, et Itaalia ei ole käesolevas asjas tõestanud EÜ artikli 30 kohaldamist õigustavate vajaduste olemasolu ega „kaheotstarbelisuse” argumenti. Lisaks, seoses direktiivi artikli 2 lõike 1 punktiga b ning argumendiga, et vaidlusaluste ostutehingutega seotud üksikasjade avalikustamine oleks vastuolus Itaalia oluliste huvidega, väidab komisjon, et Itaalia ei ole täpsustanud, millised „üksikasjad” need võivad olla. Mis puudutab EÜ artiklit 296, ei seisne siin käsitletav küsimus mitte „relvade, laskemoona või sõjavarustuse kaubanduses”, vaid sisuliselt tsiviilotstarbeliseks kasutamiseks mõeldud helikopterite ostmises. Itaalia ei ole tõendanud, et käesolevas asjas tekkinud olukord tingis sellise meetme kasutamise, mida oli vaja tema oluliste huvide, näiteks julgeoleku kaitseks, mis on EÜ artiklis 296 sätestatud kategooriline tingimus. Komisjon märgib, et kõnealuste helikopterite ainus kindel kasutamisviis on tsiviilotstarbeline ning nende kasutamine sõjalisel otstarbel jääb pelgalt võimaluseks ega ole kindel. Sellepärast ei ole EÜ artikkel 296 kohaldatav. Isegi eeldusel, et kõnealused tarned olid sõjalist laadi, ei võimaldaks EÜ artikkel 296 automaatselt sellist erandit, mida Itaalia kõnealustel asjaoludel kohaldas. Terve tööstussektori välistamine konkurentsieeskirjade kohaldamisalast riikliku julgeoleku kaitsmise huvides ei ole proportsionaalne ega ka vajalik.

54.

Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et ainsad asutamislepingu artiklid, kus on sätestatud erandid, mida saab kohaldada riigi julgeolekut mõjutada võivates olukordades, on EÜ artiklid 30, 39, 46, 58, 64, 296 ja 297, mis käsitlevad selgesti määratletud erandjuhtusid. Nendest artiklitest ei saa tuletada seda, et asutamisleping kätkeb endas üldist erandit, millega välistatakse ühenduse õiguse kohaldamisalast kõik riigi julgeolekuga seotud põhjustel võetavad meetmed. Sellise erandi olemasolu tunnustamine, olenemata asutamislepingus sätestatud erinõuetest, võib kahjustada ühenduse õiguse siduvat laadi ja selle ühetaolist kohaldamist. ( 26 ) Seega võib riigi julgeolekule tugineda üksnes siis, kui ühiskonna alushuvid on tõesti ja piisavalt ohus. Lisaks ei tohi neid erandeid väärkohaldada, et panna need tegelikult teenima puhtalt majanduslikke eesmärke. ( 27 )

55.

Euroopa Kohus on samuti otsustanud, et nendele eranditele tugineda soovival liikmesriigil tuleb esitada tõendid selle kohta, et kõnealused erandid ei ulatu sellistest juhtumitest kaugemale ja et neid on vaja tema oluliste julgeolekuhuvide kaitseks. ( 28 )

56.

Itaalia tugineb oma vastuses eelkõige EÜ artiklile 296. EÜ artikli 296 eesmärk on koordineerida, aga ka tasakaalustada suhteid ja pingeid ühisturul konkurentsi kaitsmise ning relvade, laskemoona või sõjavarustuse tootmise või kaubandusega seoses liikmesriikide oluliste julgeolekuhuvide kaitsmise vahel, nii et viimaste puhul on lubatud kalduda kõrvale ühenduse õigusest, ent seda vaid ettenähtud rangetel tingimustel.

57.

Kuna selles artiklis on sätestatud erand, tuleb seda tõlgendada kitsalt.

58.

Sellest tulenevalt ei saa seda erandit, nagu näiteks EÜ artiklis 30 sätestatud erandit käsitleda kui automaatset ja/või üldist vabastust, millele liikmesriigid võivad olukorrast sõltumata tugineda. Liikmesriigid peaksid otsustama EÜ artikli 296 kohaldamise igal üksikjuhul eraldi ning sellistel juhtudel nagu käesolev tuleb iga riigihankelepingut eraldi hinnata. EÜ artikli 296 kohaselt peavad liikmesriigi kohaldatavad meetmed, mis on seotud relvade, laskemoona või sõjavarustuse tootmise või kaubandusega, olema vajalikud tema oluliste julgeolekuhuvide kaitseks. Peale selle kehtib EÜ artikli 296 suhtes tingimus, et „need meetmed ei või avaldada ebasoovitavat mõju selliste toodete konkurentsitingimustele ühisturus, mis ei ole mõeldud spetsiaalselt sõjaliseks otstarbeks” (kohtujuristi kursiiv). Lisaks sellele on EÜ artikkel 296 kohaldatav üksnes toodete suhtes, mis on loetletud nõukogu 15. aprilli 1958. aasta otsuses sisalduvas nimekirjas. ( 29 )

59.

Olen seisukohal, et kui EÜ artikli 296 kohaldamine liikmesriigi poolt avaldab ebasoovitavat mõju konkurentsile ühisturul, peab see liikmesriik tõendama, et kõnealused tooted on mõeldud spetsiaalselt sõjaliseks otstarbeks. ( 30 ) Minu meelest välistab juba see kaheotstarbelised tooted. ( 31 )

60.

1958. aasta loeteluga hõlmatud toodete laad ning EÜ artiklis 296 sisalduv sõnaselge viide „spetsiaalselt sõjalisele otstarbele” kinnitavad, et EÜ artikli 296 lõike 1 punkti b alusel saab ühenduse konkurentsieeskirjade kohaldamisalast välistada ainult spetsiaalselt sõjaliseks otstarbeks kujundatud, arendatud ja toodetud seadmete müügi. ( 32 ) Nõue, et tooted peavad olema mõeldud spetsiaalselt sõjaliseks otstarbeks, tähendab näiteks seda, et tsiviilotstarbel kasutamiseks mõeldud helikopteri tarnimine sõjaväelisele ametkonnale peab vastama riigihanke-eeskirjadele. A fortiori peavad nendele eeskirjadele tingimata vastama ka liikmesriigi teatavatele tsiviilametkondadele tarnitavad helikopterid, mida saab, nagu Itaalia väidab, ainult oletuslikult kasutada ka sõjalisel otstarbel.

61.

Käesolevas kohtuasjas ei ole Itaalia kordagi väitnud, et kõik kõnealused helikopterid osteti spetsiaalselt sõjalisel otstarbel. Itaalia valitsus on hoopis väitnud sisuliselt seda, et oletuslikult saab kõnealuseid helikoptereid kasutada ka sõjalisel otstarbel, kuid samas kasutatakse neid siiski tsiviilotstarbel. Seega selgub Euroopa Kohtu toimiku materjalidest, et kõnealused helikopterid ei olnud mõeldud kasutamiseks spetsiaalselt sõjalisel otstarbel. Sellest tulenevalt ei saa Itaalia tugineda enda kaitseks EÜ artikli 296 lõike 1 punktile b.

62.

Itaalia ei ole püüdnud tõendada, et tema konfidentsiaalsusprobleeme ei oleks asjakohaselt saanud lahendada lähtudes direktiivis sätestatud menetlustest, eriti direktiivi artikli 1 punktis e mainitud piiratud menetlusest. Selle asemel vabastas Itaalia olulise osa Itaalia riigi ametiasutustele mõeldud helikopteritarnetest riigihanke-eeskirjade kohaldamisalast, sõlmides süstemaatiliselt lepinguid Agustaga hankemenetlust korraldamata. See teguviis on ilmselt ebaproportsionaalne võrreldes väidetud konfidentsiaalsuse kaitsmise vajadusega. ( 33 )

63.

Lisaks, seoses direktiivi artikli 2 lõike 1 punktiga b muudab see, et kõnealuseid helikoptereid kasutatakse eranditult või peamiselt tsiviilotstarbel, kehtetuks Itaalia argumendi, mis käsitleb vajadust kaitsta helikopterite ostu konfidentsiaalsust käesolevas asjas, ning seega ei ole kõnealusest sättest tulenev erand kohaldatav käesolevas menetluses käsitletavate helikopterite ostmise suhtes.

64.

Itaalia väidab, et helikopterite tehnilise eripära tõttu ja selle tõttu, et kõnealused tarned kujutasid endast täiendavaid tarneid, oli valitsusel õigus sõlmida lepingud läbirääkimistega menetluse alusel, kohaldades direktiivi 93/36 artikli 6 lõike 3 punkte c ja e.

65.

Komisjon väidab, et eespool mainitud kaks erandit ei ole käesolevas kohtuasjas asjakohased. Täiendavate tarnete osas märgib komisjon, et lisaks tuli kohaldada direktiivi artikli 6 lõike 3 punktis e sätestatud üldist kolme aasta reeglit ning igal juhul, kuivõrd eelmised tarned olid õigusvastased, olid ka täiendavad tarned juba oma määratluselt õigusvastased.

66.

Piisab märkimisest, et Itaalia ei ole piisavalt selgitanud ega suutnud tõendada seda, miks asus ta seisukohale, et ainult Agusta helikopteritel on nõutavad omadused, et õigustada kõnealuseid ostutehinguid direktiivi artikli 6 lõike 3 punktide c ja e kohaselt. Lisaks sellele nõustun komisjoniga ja olen seisukohal, et Itaalia väide, et teised helikoptereid tootvad liikmesriigid käituvad samamoodi, ei ole käesolevas kohtumenetluses asjakohane.

67.

Sellest tulenevalt, tuginedes eelnevale, teen Euroopa Kohtule ettepaneku tuvastada, et Itaalia Vabariik on jätnud täitmata oma kohustused, mis tulenevad direktiivist 93/36 ja mis varem tulenesid direktiividest 77/62, 80/767 ja 88/295.

68.

Euroopa Ühenduste Kohtu kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel tuleks Itaalia Vabariiki, kui kohtuvaidluse kaotanud poolt kohustada hüvitama kohtukulud.

69.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku: