22.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 51/114

—

võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 26. veebruari 2011. aasta resolutsiooni 1970/2011 ja 17. märtsi 2011. aasta resolutsiooni 1973/2011,

—

võttes arvesse ELi ja Liibüa raamlepingu üle peetavate läbirääkimiste peatamist 22. veebruaril 2011,

—

võttes arvesse välisasjade nõukogu 18. juuli 2011. aasta järeldusi Liibüa kohta,

—

võttes arvesse rahvusvahelise kontaktrühma konverentsi, mis toimus 1. septembril 2011. aastal Pariisis,

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Liibüa kohta, eelkõige 10. märtsi 2011. aasta resolutsiooni (1) ja 20. jaanuari 2011. aasta soovitust (2),

—

võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 13. septembri 2011. aasta avaldust Liibüa kohta,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 4,

A.

arvestades, et pärast kuus kuud kestnud võitlusi, milles on hukkunud tuhandeid inimesi ja mis on toonud kaasa tohutu humanitaariabi vajaduse ja kannatused, on Gaddafi režiim lõpu leidnud ja ajutine valitsus eesotsas rahvusliku üleminekunõukoguga on alustamas uue Liibüa ülesehitamist;

B.

arvestades, et ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonid 1970 ja 1973 võeti vastu pärast julmi repressioone rahumeelsete meeleavaldajate vastu, sealhulgas jämedaid ja süstemaatilisi inimõiguste rikkumisi ning Liibüa režiimi suutmatust toimida vastutustundlikult ja järgida rahvusvahelist õigust, et kaitsta Liibüa elanikkonda;

C.

arvestades, et riigid, kes soovivad ellu viia ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1973, on moodustanud koalitsiooni; arvestades, et need volitused võttis teises etapis üle NATO; arvestades, et NATO juhitud õhurünnak Odyssey Dawn jätkub niikaua, kui on vaja kaitsta Liibüa tsiviilelanikkonda;

D.

arvestades, et rahvuslik üleminekunõukogu peab üheaegselt tegelema nii elanikkonna kõige pakilisemate humanitaarvajaduste täitmise, vägivalla lõpetamise ja õigusriigi rajamise kui ka riigi ülesehitamise ja toimiva demokraatia ehitamise raske ülesande täitmisega; arvestades, et rahvuslik üleminekunõukogu on andnud lubaduse liikuda kiirelt demokraatliku legitiimsuse suunas ning töötada välja põhiseadus ja korraldada kiiresti vabad ja õiglased valimised;

E.

arvestades, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus andis 27. juunil 2011. aastal välja Muammar Gaddafi, tema poja Saif Al-Islam Gaddafi ja endise luureteenistuse juhi Abdullah Al-Senussi vahistamismääruse rahva ülestõusu algusest saadik toimepandud väidetavate inimsusevastaste kuritegude eest;

F.

arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti hinnangul on Liibüa repressioonide algusest saadik 1 500 Liibüa põgenikku hukkunud katsel ületada Vahemerd, et jõuda Euroopasse;

G.

arvestades, et 1. septembril 2011. aastal toimus Pariisis nn Liibüa sõprade tippkohtumine, milles osales umbes 60 riiki ja rahvusvahelist organisatsiooni ja mis seadis endale eesmärgiks kooskõlastada rahvusvahelisi pingutusi Liibüa ülesehitamise abistamiseks;

H.

arvestades, et EL on andnud humanitaarabi rohkem kui 152 miljoni euro ulatuses ning asepresident ja kõrge esindaja avas 22. mail 2011. aastal Banghāzīs ELi esinduse, et luua kontaktid Liibüa rahvusliku üleminekunõukoguga ja aidata Liibüal valmistuda järgmiseks demokraatiale ülemineku etapiks; arvestades, et 31. augustil 2011. aastal avati ELi esindus Tripolis;

I.

arvestades, et demokraatlik, stabiilne, jõukas ja rahumeelne Põhja-Aafrika on ELi jaoks ülimalt tähtis;

1.

loodab, et lõpeb kuus kuud kestnud konflikt Liibüas ning väljendab heameelt selle üle, et on langenud Muammar Gaddafi 42 aastat võimul püsinud autokraatlik režiim, mis on põhjustanud Liibüa rahvale tohutuid pikaajalisi kannatusi; tunnustab Liibüa rahvast julguse ja otsusekindluse eest ning rõhutab, et Liibüa rahva vabad ja suveräänsed püüdlused peaksid olema üleminekuprotsessi tõukejõuks, sest ainult tugev kohalik isevastutus tagab selle õnnestumise;

2.

kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat üles töötama välja tõelise, tõhusa ja usaldusväärse ühisstrateegia Liibüa suhtes ning kutsub ELi liikmesriike üles seda strateegiat ellu viima ja hoiduma ühepoolsetest meetmetest või algatustest, mis võiksid strateegiat kahjustada; kutsub ELi ja liikmesriike üles pakkuma täielikku toetust üleminekuprotsessile, mis peab nüüd algama, et luua kooskõlastatud viisil vaba, demokraatlik ja jõukas Liibüa, ning vältima kattumusi ja järgima mitmepoolset lähenemisviisi;

3.

väljendab täielikku toetust rahvuslikule üleminekunõukogule tema raskes ülesandes ehitada üles kõiki liibüalasi esindav uus riik; väljendab heameelt rahvusliku üleminekunõukogu hiljutiste tunnustamiste üle ning kutsub kõiki ELi liikmesriike ja rahvusvahelist üldsust üles seda eeskuju järgima; väljendab heameelt selle üle, et ÜRO Julgeolekunõukogu kõik alalised liikmed, hiljuti ka Hiina, on tunnustanud rahvuslikku üleminekunõukogu Liibüa õiguspärase võimu kandjana; nõuab tungivalt, et kõik Aafrika Liidu riigid tunnustaksid rahvuslikku üleminekunõukogu; kutsub rahvuslikku üleminekunõukogu üles võtma täieliku vastutuse Liibüa rahva julgeoleku ja heaolu eest, tegutsema läbipaistvalt ja täielikus kooskõlas nii demokraatia põhimõtete kui ka rahvusvahelise humanitaarõigusega; kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat ning nõukogu ja komisjoni üles edendama senisest enam suhteid rahvusliku üleminekunõukoguga ning abistama Liibüa uusi ametivõime ühtse, demokraatliku ja pluralistliku Liibüa ülesehitamisel, kus inimõigused, põhivabadused ja õigus oleks tagatud kõikidele Liibüa kodanikele ning võõrtöötajatele ja põgenikele;

4.

rõhutab, et inimsusevastased kuriteod ei tohi jääda karistamata ning Muammar Gaddafi ja tema režiimi liikmed tuleb võtta vastutusele ning viia õigusriigi põhimõtete kohaselt kuritegude eest kohtu ette; nõuab tungivalt, et rahvusliku üleminekunõukogu võitlejad hoiduksid kättemaksust ja kohtuvälistest hukkamistest; loodab, et kui kohut mõistetakse Liibüas diktatuuri ajal kuritegusid toime pannud isikute üle, siis tehakse seda kõikide kuritegude eest, mitte ainult nende eest, mille kohta on neile süüdistuse esitanud Rahvusvaheline Kriminaalkohus; loodab samuti, et Liibüa kohtud ja menetlused on täielikus kooskõlas õiglase kohtupidamise rahvusvaheliste normidega, mis hõlmab läbipaistvuse tagamist rahvusvahelistele vaatlejatele ja surmanuhtluse välistamist;

5.

nõuab tungivalt, et kõik riigid, eelkõige Liibüa naabrid, teeksid koostööd Liibüa uute ametivõimude ja rahvusvaheliste kohtutega, eelkõige Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga, et tuua Gaddafi ja tema lähikondsed kohtu ette; tuletab meelde, et näiteks Niger ja Burkina Faso on Rahvusvahelise Kriminaalkohtu osalisriigid ja seetõttu on neil kohustus teha kohtuga koostööd ning anda Gaddafi ja tema sugulased, kellele on esitatud süüdistus, Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule välja, kui nad sisenevad nende territooriumile; peab kahetsusväärseks, et Guinea Bissau on Gaddafile varjupaika pakkunud ning hoiatab, et see oleks vastuolus kohustustega, mis Guinea Bissau on võtnud Cotonou lepinguga;

6.

väljendab sellega seoses heameelt selle üle, et 1. septembril 2011.aastal Pariisis toimunud nn Liibüa sõprade tippkohtumisel võtsid riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid kohustuse viivitamata vabastada 15 miljardi USA dollari ulatuses Liibüa külmutatud varasid ning ELi otsuse üle tühistada 28 Liibüa ettevõttele, sealhulgas sadamatele, naftaettevõtetele ja pankadele kehtestatud sanktsioonid; kutsub ELi liikmesriike üles taotlema ÜRO Julgeolekunõukogult luba vabastada Liibüa seni veel külmutatud varad, et aidata rahvuslikul üleminekunõukogul riiki juhtima asuda, mis on praegusel üleminekuperioodil väga oluline, ning kutsub eriti liikmesriike üles täitma Pariisi konverentsil antud lubadusi; nõuab, et viidaks läbi rahvusvaheline uurimine, et teha kindlaks, kus asuvad Gaddafi perekonna varastatud varad ja raha, mis tuleks Liibüale tagastada;

7.

väljendab heameelt selle üle, et ELi näitas kiirelt oma kohalolekut Tripolis veidi aega pärast linna vabastamist ning avas pealinnas ELi esinduse; loodab, et ELi esindus komplekteeritakse võimalikult kiiresti, et jätkata Banghāzīs asuva ELi esinduse tehtud olulist tööd ning veelgi edendada suhteid rahvusliku üleminekunõukoguga ja abistada Liibüa uusi ametivõime Liibüa rahva kõige pakilisemate vajaduste täitmisel;

8.

soovitab saata viivitamata Liibüasse Euroopa Parlamendi delegatsioon, et hinnata olukorda, edastada toetus- ja solidaarsussõnumit ning arendada dialoogi rahvusliku üleminekunõukogu, kodanikuühiskonna ja muude peamiste kohalike sidusrühmadega;

9.

rõhutab, et rahvusliku üleminekunõukogu ajutise valitsuse usaldusväärsus sõltub tema suutlikkusest lahendada kõige pakilisemaid küsimusi ning luua samal ajal tingimused demokraatlike institutsioonide loomiseks; kutsub rahvuslikku üleminekunõukogu üles algatama võimalikult läbipaistvat ja kaasavat protsessi, millesse on kaasatud kõik peamised sidusrühmad riigi kõikidest osadest, et panna alus legitiimsusele ja rahvuslikule konsensusele ning vältida nii piirkondlikke, etnilisi või hõimudevahelisi konflikte, mis võiksid uuesti vägivalda tekitada; kutsub Liibüa rahvuslikku üleminekunõukogu üles tagama Liibüa ühiskonna kaasamise täies ulatuses ning andma demokraatiale ülemineku protsessi käigus naistele ja vähemustele suuremad õigused, toetades nende osalemist kodanikuühiskonnas, meedias, erakondades ning kõikvõimalikes otsuseid tegevates poliitilistes ja majanduslikes organites;

10.

võtab teadmiseks Amnesty Internationali hiljutise aruande ning kutsub rahvuslikku üleminekunõukogu üles saavutama kontrolli relvastatud rühmituste üle ja desarmeerima need, peatama inimõiguste rikkumised ning algatama teadaolevate sõjakuritegude uurimine, et vältida vägivalla ja kättemaksu nõiaringi sattumist; kutsub uusi ametivõime üles viima kõik kinnipidamiskeskused viivitamatult siseasjade ja inimõiguste ministeeriumi kontrolli alla ning tagama, et vahistamisi teostavad üksnes ametiasutused ja vastutuselevõtmisele järgneb õiglane kohtumõistmine vastavalt rahvusvahelistele normidele;

11.

võtab teadmiseks rahvusliku üleminekunõukogu esimees Jalili Tripolis peetud kõne, milles ta kuulutas, et Liibüast saab mõõdukas islamiriik seda peegeldava põhiseadusega ning et Liibüa tunnustab naiste osalemist avalikus elus; loodab, et rahvuslik üleminekunõukogu täidab oma kohustused ja lubadused ehitada üles salliv, ühtne ja demokraatlik Liibüa riik, kus kaitstakse kõigi Liibüa kodanike ning võõrtöötajate ja välismaalaste üldisi inimõigusi; kutsub rahvuslikku üleminekunõukogu üles aktiivselt soodustama naiste ja noorte osalemist poliitilistes protsessides ning kaasama neid sellistesse protsessidesse, et ehitada üles erakonnad ja demokraatlikud institutsioonid;

12.

nõuab, et rahvuslik üleminekunõukogu alustaks viivitamatult õigusemõistmise ja rahvusliku lepitamise protsessi; kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat üles saatma Liibüasse vahendamisele ja dialoogi pidamisele spetsialiseerunud eksperte ja koolitajaid, et abistada rahvuslikku üleminekunõukogu ja teisi Liibüa osalejaid;

13.

rõhutab, kui oluline on uurida kõiki inimõiguste rikkumisi olenemata sellest, kes on nende toimepanijad; on seisukohal, et see peaks olema lepitusprotsessi oluline osa liibüalaste endi juhitavas riigis;

14.

kutsub kõiki rahvusliku üleminekunõukogu relvajõude üles järgima sõjavangide, eelkõige Gaddafi allesjäänud sõdurite ja palgasõdurite kohtlemisel rahvusvahelist humanitaarõigust; nõuab tungivalt, et rahvuslik üleminekunõukogu vabastaks viivitamata Aafrika võõrtöötajad ja mustanahalised liibüalased, kes peeti meelevaldselt kinni seetõttu, et neid peeti Gaddafi teenistuses olevateks palgasõduriteks, ning tooks kuritegude toimepanijad sõltumatu kohtu ette;

15.

kutsub rahvuslikku üleminekunõukogu üles kaitsma vähemuste ja haavatavate rühmade õigusi, sealhulgas tuhandeid Sahara-taguse Aafrika migrante, kes kannatavad ahistamise all pelgalt oma nahavärvi tõttu, ning tagama Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni keskustes või muudes ajutistes laagrites viibivate migrantide kaitse ja evakueerimise; kutsub sellega seoses asepresidenti ja kõrget esindajat üles andma rahvuslikule üleminekunõukogule ELi abi vahendamisel, et tegeleda selle pakilise probleemiga inimõiguste ja humanitaarabi standardite kohaselt; kutsub ELi liikmesriike ja komisjoni üles andma abi, et asustada ümber endiselt Tuneesia ja teiste riikide piiril asuvates laagrites elavad põgenikud, kes põgenesid konflikti eest ja kelle elu oleks Liibüasse tagasipöördumisel ohus;

16.

rõhutab, et Liibüa rahvas algatas ise revolutsiooni ja näitas teed tulevikku; on seisukohal, et Liibüa tulevik peab olema kindlalt Liibüa rahva kätes, sest see tagab Liibüa täieliku suveräänsuse;

17.

rõhutab, et Liibüa poliitilisele üleminekule ja riigi ülesehitusele rahvusvahelise toetuse tagamisel on ÜRO-l koordineeriv roll kooskõlas Liibüa ootustega, mida ta väljendas eelkõige Pariisi konverentsil;

18.

kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat ning komisjoni ja ELi liikmesriike üles andma abi, et kujundada ümber Liibüa julgeolekusektor, sealhulgas politsei ja relvajõud ning desarmeerida, demobiliseerida ja taasintegreerida endised võitlejad ning tugevdada piirikontrolli ja kontrolli relvade salakaubaveo üle koostöös naaberriikidega; on sügavas mures võitlejate ja tsiviilisikute valduses olevate hulgaliste relvade pärast, mis seavad ohtu elanikkonna, eelkõige selliste haavatavate rühmade elu, nagu naised ja lapsed;

19.

rõhutab, kui tähtis on Liibüa konflikti edukas lahendamine sellele piirkonnale ja Araabia kevade kontekstis; nõuab tungivalt, et piirkonna teiste riikide juhid võtaksid Liibüalt õppust ja märkaksid järjest rohkemaid rahvaliikumisi, kes nõuavad oma õiguste ja vabaduste austamist;

20.

kutsub rahvuslikku üleminekunõukogu üles järgima sisemaises mäetööstuses kõrgeid läbipaistvuse standardeid, et Liibüa loodusvaradest saaksid kasu kõik Liibüa elanikud;

21.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Vahemere Liidu parlamentaarsele assambleele, Aafrika Liidule, Araabia Riikide Liigale ja Liibüa rahvuslikule üleminekunõukogule.